1. Juhtkiri. Toimetus. 2. Jutlus. Einar Soone. 3. Ain P. Leetma. Kolmekuningapäev. 4. Elmi-Johanna Pata. Prohvet Sefanja. 5. Angela Aljas. Kas keisrile peab andma pearaha või ei? 6. Marju Raabe. Altari- ja armulauatekstiilid. 7. Ellen Tamm. Valgus ja küünal. 9. Koguduse töötegija. Jaanus Ruiso. "Ma ei kujuta ette oma elu ilma muusikata". Intervjuu Heli Jürgensoniga. 10. Koguduse ajalugu. Vootele Hansen. Oskar Amberg. 11. Koguduse ajalugu. Aivi Otsnik. Jumal on armastus. Koguduse endisest õpetajast Edgar Otsast.. 12. Muusika. Memento Mori. 70 aastat Juhan Jürme kantaadi esiettekandest Kaarli kirikus. 13. Lastetöö. Virve-Aino Nuka. Advendiaeg on ootuste aeg. 14. Lastetöö. Annika Matred-Mäe. Talvelaager.

JUHTKIRI

On raske kõnelda jõuludest midagi uut. Maailm meie ümber peab vaieldamatuks väärtuseks originaalsust, uudsust, elulisust. Igasugune muutumine usutakse ja loodetakse olevat muutumine paremuse suunas. Jõulupüha on aga ikka üks ja sama ning jõulusõnum ka muutuvates aegades endine. On raske õpetada jõululapsele uusi keeli ja kombeid, eriti veel kombeid, mis peagi teisenevad või sootuks unustatakse.

Teinekord on tunne, et osa inimestest, kes jõulujumalateenistustel kiriku täidavad, tuleksidki justkui kuulama seda, kas jõululaps on juba võtnud omaks nende arvates õige ja kohase hoiaku või vaate elule, kas tema sõnum on neile vastuvõetav. Ja kui see nii ei ole, siis veidi pettununa minnakse ära, et ehk aasta pärast uuesti tagasi tulla, kaema, kas midagi on muutunud.

Võib-olla on häda selles, et ei tulda nii, nagu tulid idamaised teadjamehed, salapärased kuningad kaugetelt tundmatutelt maadelt. Nemad tulid omaenese väärtust ja väärikust unustades, võtsid ette pika ja ohtliku tee, tehes seda vaid oma usule tuginevalt. Ennast alandades osutasid nad kuninglikku austust väikesele lapsele. Aga see laps oli Jumal-laps.

Jumal-lapse saladus ei tule veel ilmsiks Petlemma sõime juures. Seal on alles algus. Kui me aga ei liigu edasi sellest algusest, ei vaata jõuludelt läbi ilmumisaja ristikannatusele ja ülestõusmise võidule, siis jääb jõulusõnumi sisu arusaamatuks ja seletamatuks, hoolimata sellest, millises keeles või kõnepruugis seda ka ei esitata.

Käesolevas numbris suuname oma vaate jõuludelt edasi kolmekuningapäevale, mille tagamaid püüab avada Ain P. Leetma. Lugeda saab koguduse õpetaja piiskop Einar Soone jutlust. Prohvet Sefanjast kirjutab Vana Testamendi uurija Helmi Pata. Angela Aljas vaatleb kirjakohta keisrile makstavast maksurahast. Marju Raabe kirjutab tekstiilesemetest altaril, nende ülesandest ja kujunemist. Metallikunstnik Ellen Tammelt ilmub kirjutiste sari metallesemetest kirikus. Sari algab tutvustusega küünla päritolust, kasutamisest ja valmistamisest ning lühtritest ja nende materjalidest. Endise kontsertkoori dirigendi Heli Jürgensoniga vestleb Jaanus Ruiso. Aastavahetuse eel möödub 135 aastat kauaaegse Kaarli koguduse juhatuse ja nõukogu esimehe Oskar Ambergi sünnist. Temast kirjutab Vootele Hansen. Koguduse endise õpetaja, oma onu Edgar Otsa elukäigust kõneleb Aivi Otsniku kirjutis.

Kõigile lugejaile jõulurahu ja jõulurõõmu soovides

Sulase toimetus

Jeesus Kristus ütleb: "Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!" Mk 13:31

Kirikupühade ajal järgivad paljud inimesed vanu traditsioone - tavasid ja kombeid. Ega ei küsitagi, millal või miks sai alguse tänapäeval nii enesestmõistetav jõuludeks kuuse tuppatoomine ja küünalde süütamine. Või ülestõusmispühade ajal munade värvimine ja eriti lastele nii oluline - nende koksimine. Rahvakommetest leiame veel hulganisti huvitavaid ja laialt levinud mängulisi ettevõtmisi, nagu mardi- või kadrisantide külaskäimist, vastlapäeval kelguga liulaskmist, jaanilaupäeval lõkke süütamist, nelipühadel kaskedega nii kirikuruumide kui kodude kaunistamist või hingedeajal massilist küünaldesüütamist surnuaedades. Öeldakse vaid, et nii on ikka tehtud, enne meid, ja küllap meie lapsedki teevad nii tulevikus.
Mõnel sellisel kombel on rohkem, teisel vähem seost religioosse sisu välise vormiga, millega püütakse paremini ja nähtavamalt mõistetavamaks teha püha või tähtpäeva sõnum. Jõulukingitustega lähedaste üllatamine või heategevuse korraldamine on kindlasti Püha Nikolause eeskuju järgimine. Oli ju legendi järgi too Müra piiskop aidanud kallihinnaliste annetustega kolmel tütarlapsel mehele saada. Jõulumehe punane kuub meenutabki piiskopi rõivastust.

Eesti taasiseseisvumise järel on paljudel avanenud võimalus külastada teisi riike ja tutvuda sealsete rahvaste tavadega. Nii on meil hakatud tähistama siinmail seni tundmatuid tähtpäevi uudsete ürituste ja pidudega. Vähemalt Euroopa rahvaste kommete mõju on tuntav. Uued usuliikumised on meie maale jõudnud nii idast kui läänest, põhjast kui lõunast. Religiooni ja kultuuri piirjooned hägustuvad ning segunevad.

Õpetajate Konverentsi juhatus on teinud ettepaneku ühendada kiriku ja koguduste üritused 2004. a jooksul üldteema "Euroopa - meie ühine kodu" alla. Peapiiskop Kiivit on uue aasta kalendri saatesõnas kirjutanud: "Eesmärk on avardada meie pilku nägema suuremat tervikut, kuhu me eestlastena kuulume. Silmas on peetud eelkõige kristlikust usust väljakasvavate eluväärtuste olulisust ja asendamatust oma elu korraldamisel."
Ega me päris täpselt suuda veel ette kujutada, mida tähendavad Euroopa Liidus kehtestatavad normid meie igapäevase elu korraldamisel. Üheks märksõnaks on küll "inimõigus", millega tahetakse kaitsta iseendid ja kaaslasi terrorismi, vägivalla ja ülekohtu eest. Aga kas kaudselt ka Jumala eest? Tundub, et inimesi ei huvita niivõrd kristlikud õpetuslikud-dogmaatilised küsimused, mistõttu on maailmas ristiinimesed jagunenud erinevate usutunnistuste alusel tegutsevateks iseseisvateks kirikuteks, vaid pigem oodatakse kristlikke nõuandeid ja juhiseid elus toimetulekuks. Paraku ei ole piibellikud juhised üheselt mõistetavad. Mäejutluse nõuanded ei ole üldkehtivad. Ja pühakirjas esitatud käske-keelde, soovitusi või korraldusi võib suvaline tõlgendaja pöörata omakasuks. Inimene leiab ikka oma käitumisele õigustuse. Kuna iga elujuhtum on kordumatu ja omanäoline, siis on võimatu anda iga hetke jaoks konkreetseid ja ühtseid lahendeid. Kristus õpetas oma lähedasi tegema ise õigeid valikuid.
Toomas Paul väidab: "Põhjus, miks ei ole olemas üldist normatiivset kristlikku eetikat, tuleneb kristlusest kui lunastusreligioonist. Eetika ei pea koosnema maksiimidest, vaid võib pakkuda sihi, mille poole pürgida." Ta toob sellega seoses piltliku näite: "Inimesed tahaksid häid liikluseeskirju, et vältida võimalikke kokkupõrkeid linnatänavatel, tema /Kristus/ aga annab soovitusi matkajalanõude valikuks. Jeesuse "teise maailma" kohta käivaid sõnu ei tohi teha siinpoolseteks. Muidugi, kes seda keelata saab, aga tulemuseks on mägisaabastega ballileminek."

Kristuse sünd maailma andis inimkonnale võimaluse Jumala tahet ja Tema armastust paremini mõista. Sõna sai lihaks. Jumal sai inimeseks. Tekkis uus aeg ja algas uus ajaarvamine. Vaid Püha Vaim võib selgitada selle saladuse olemust. Samuti nagu ta avab meile Kristuse SÕNA tähenduse.

2004. Issanda aasta loosung "Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!" on võetud Jeesuse kõnest, millega ta viitab vana hävimisele ja uue tekkimisele. Vaata, vana on möödunud, uus on tekkinud!

Selles muutuvas maailmas võime paljude nähtuste kohta imestusega hüüda: Oo ajad, oo kombed! Seda enam vajame tasakaalustuseks midagi püsivat, toetuspunki, stabiilsust ja kindlust. Kirikus läbiviidud uuendused on tehtud ikka selleks, et kõikidele inimestele igal ajastul oleks paremini mõistetav kadumatu ja hävimatu. Ja selleks on vaid üks - Jumala Sõna! Uue aasta loosung annab palveks ja mõtiskluseks küllaldaselt ainet.

Rahulikke jõule ja õnnistatud uut aastat.

Kolmekuningapäevast rääkides mõtleme alati hommikumaa tähetarkadele (ladina keeles mitmuses magus; kreeka keeles magos), kes tulid ülistama Jeesus-last Petlemmas (Mt 2). Ratsionalistid püüavad seda kirjakohta tõlgendada kui lihtsat väljamõeldist. Kristlased aga usuvad, et kirjakoht kajastab tõsilugu, millest annavad tunnistust ka mitmed käsikirjad ja kirikuisade ütlused. Kuid vaatamata sellise tõestusmaterjali olemasolule väidavad ratsionalistid siiski, et hommikumaa tähetarkade külaskäik on vaid üks paljudest Jeesuse lapsepõlve kohta käivatest legendidest, mis lisati evangeeliumide ilmumisajast tunduvalt hiljem. Nad väidavad, et see materjal ei talu mitte mingisugust kriitikat.
* Johannes ja Markus ei maini neid kordagi. Ilmselt seetõttu, et nad alustavad oma evangeeliumi Jeesuse avaliku eluga. Seda, et Johannes oli teadlik idamaa tarkadest, loeme Irenaeuse käsitlusest hereetikute vastu (Adv. Haer., III, ix, 2).
* Ka Luukas ei maini hommikumaa tähetarku. Selle asemel räägib Luukas meile peaingli ilmumisest, Jeesuse sünniloost, tema ümberlõikamisest ja esitamisest templis.
Kes siis ikkagi olid need hommikumaa tähetargad ja kui palju me nendest teame? Kas on tegemist tõsilooga või hilisema lisandiga piiblitekstis? Kas neid oli kolm? Mis on nende nimed? Mis sai neist pärast pikka reisi, mille eesmärgiks oli tulla ülistama Jeesus-last?

Piibliväline tõestusmaterjal
Et saada natukenegi lähemale tõestusmaterjalile, peaksime mõistma sõna magoi tähendust. Teatud skolastikud väidavad, et maagid kuulusid medealaste pühasse kasti, seisusse. Nende kastist pärinesid Pärsia preestrid, kes avaldasid väga suurt mõju tolleaegsele religioossele maailmapildile. Pärast babüloonlaste ja assüürlaste võimu kukutamist levis maagide religioon üsnagi tugevalt Pärsias. Kuningas Cyrus vallutas selle kasti täielikult. Cyruse poeg oli üks usinatest maagide kasti tagakiusajatest. Maagid osutasid omalt poolt vastuseisu ja määrasid enda pealikuks Gaumata, kellele Smerdise nime all anti Pärsia kuninga tiitel. Smerdis langes mõrvaohvriks 521 eKr ja uueks kuningaks määrati Darius. Maagide kasti allakäiku tähistati Pärsias rahvuspühana, mida tunti magophonia nime all. Kuid vaatamata selle kasti allakäigule eksisteeris see siiski veel ka Achaemeniani dünastia valitsuse ajal ega ole üldsegi välistatud, et ka Kristuse sünni ajal.

Piiblile rajanev tõestus
Sõna magoi võib tihti olla tõlgitud ka kui "nõid", seda nii Uues kui ka Vanas Testamendis (vt Ap 8:9; 13:6, 8; Tn 1:20; 2:2, 10, 27; 4:4; 5:7, 11, 15). Püha Justinius, Origenes, Püha Augustinus ja Püha Hieronymus omistavad just sellise tõlkevariandi Matteuse evangeeliumile, kuigi see ei ole kõige laiemalt levinud arvamus.

Kirikuisadele rajanev tõestusmaterjal
Mitte ükski kirikuisa ei ole kusagil märkinud, et hommikumaa tähetargad oleksid olnud kuningad. Tertullianus mainib, et nad olid oma seisuselt vähem kui kuningad (fere reges), ja seega tundub nõustuvat piiblivälise tõestusmaterjaliga. Kirik oma liturgias kasutab kontekstis hommikumaa tähetarkadega järgmist kirjakohta: "Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu" (Ps 72:10). Kuid see kirjakoht ei tõesta just niivõrd, et nad olid kuningad, kuivõrd annab märku, et nad saabusid Tarsisest, Seebast ja Sebast. Kuid tihtipeale võib juhtuda, et liturgilist teksti hakatakse tõlgendama tõepäraselt. Nii et meil puudub kindel tõestus selle kohta, et nad olid kuningad. Aga samas teame ka seda, et nad ei olnud nõiad. Maagide religioon oli tugevalt juurdunud zoroastrismis, mis keelas nõidumise. Hommikumaa tähetargad ei saanud olla muud kui preesterliku kasti liikmed, kellest rääkisime juba eespool.
Matteuse evangeeliumi tekst ei anna meile teada hommikumaa tähetarkade arvu. Kuna aga kingitusi, mida Jeesus-lapsele toodi, oli kolm, siis oletatakse, et tähetarku oli samuti kolm. Idamaa traditsioonile toetudes oli neid kaksteist.
Varakristlik kunst on siinjuures isegi segadusttekitav:
- Peetruse ja Marcellinuse surnuaial olev maal kujutab kahte tähetarka;
- Laterani Muuseumis asuv maal kujutab kolme;
- Domitilla surnuaial olev maal kujutab nelja;
- Kircheni muuseumis olev vaas kujutab aga kaheksat.
Nii nagu ei saa me kindlalt väita tähetarkade arvu, ei tea me ülima kindlusega ka nende nimesid. Ladina Kirikus leiame alates 7. sajandist nimed Kaspar, Melchior ja Balthasar. Martüürium (märtrite elulood) mainib Kasparit 1. jaanuaril, Melchiori 6. jaanuaril ja Balthasari 11. jaanuaril. Süüria traditsioonile toetudes on nende nimed aga Larvandad, Hormisdas ja Gushnasaph. Jättes tagaplaanile asjaolu, et väidetavalt esindavad nad kolme perekonda, kelle eelkäijaks oli Noa, võime oletada, et nad kõik tulid hommikumaalt. Palestiinast ida poole jäävad vaid Meedia, Pärsia, Assüüria ja Babüloonia, kus Jeesuse sünni ajal oli olemas maagide preesterkond. Oletatavasti saabusid siis tähetargad sealsest piirkonnast. Arvatavasti läbisid nad Süüria kõrbe ja jõudnud kas Halebisse või Tudmori, jätkasid Damaskuse suunas oma teekonda, mis on tänapäeval tuntud Meka palveteekonnana. Viimaks saabusid nad Jordani jõe äärde, mille nad läbisid Jeeriko lähedal koolmekohas. Meil puudub igasugune konkreetne ettekujutus, millist maad on hommikumaa all täpselt silmas peetud. Toetudes Pühale Maximusele on selleks Babüloonia, Theodotusele toetudes aga Pärsia. Ning toetudes Pühale Justiniusele ja Pühale Tertullianusele on see maa hoopiski Araabia.

Luuka evangeeliumist saame aru, et hommikumaa tähetarkade külaskäik pidi leidma aset pärast Jeesus-lapse esitamist templis (Lk 2:38). "Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: "Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!"" (Mt 2:13) Kuna Heroodes oli vihane tähetarkade salajase lahkumise peale, ei saa sellel ajal templisseesitamisest juttugi olla. Nüüd seisame silmitsi aga uue küsimusega: pärast Jeesuse esitamist templis pöördus kogu pere Galileasse (Lk 2:39). Mõned oletavad, et see tagasipöördumine ei leidnud aset kohe. Luukas ei räägi midagi tähetarkadest, Egiptusse põgenemisest, süütalaste hukkamisest ega tagasipöördumisest Egiptusest, vaid jätkab tagasipöördumisega Galileasse. Jääb mulje, nagu oleks kogu perekond tagasi Galileasse läinud kohe peale Jeesuse esitamist templis. Naatsareti periood pidi sellisel juhul olema imelühike. Pärast seda pöördusid nad arvatavasti Petlemma. Ja siis tulid tähetargad. See toimus kuningas Heroodese ajal (Mt 2:1), seega enne aastat 4 eKr, mis on Heroodese oletatav surma-aasta. Heroodese poeg Archelaus päris trooni ning tema hukati üheksandal või kümnendal valitsusaastal, mil nõuandjateks olid Lepidus ja Arruntius, seega aastal 6 pKr. Tähetargad saabusid aga siis, kui Heroodes oli Jeruusalemmas (Mt 2:3), mitte Jeerikos, mis laseb meil oletada, et see leidis aset kas 4 pKr alguses või 5 pKr lõpus.
Lõpuks võis ju tähetarkade teekond kesta aasta või isegi rohkem. Heroodes sai tähetarkadelt teada tähe ilmumisaja. Oletades, et see oli Jeesuse sünniaeg, lasi ta hukata kõik kuni kaheaastased lapsed kogu Petlemmas (Mt 2:16). Mõned kirikuisad oletavad, et tähetargad jõudsid Jeruusalemma aga rohkem kui kaheaastase hilinemisega. Sellisel oletusel võib olla isegi mingi tõepõhi all ja põhjuseid võib siin olla üsna mitu. Pärsiat ja Jeruusalemma lahutavad 1600-1900 kilomeetrit. Sellise vahemaa läbimiseks kaamelitega võis vabalt kuluda 3-12 kuud. Pealekauba pidi sellisele pikale reisile eelnema vähemalt mõnenädalane ettevalmistusaeg. Tähetargad jõudsid Jeruusalemma oletatavasti rohkem kui aasta peale tähe ilmumist. Püha Augustinus arvas, et tähetargad jõudsid kohale 6. jaanuaril pärast Jeesuse sündi - seega 13 päevaga. Liturgilisest vaatenurgast lähenedes leiame, et Augustinusel ei olnud siin õigus. Liturgilised kuupäevad ei kajasta alati just ajaloolist kuupäeva. Neljandal sajandil tähistas idakirik 6. jaanuari kui Kristuse sünnipüha, tähetarkade ülistamispüha ja Kristuse ristimispüha. Läänekirikus tähistati Kristuse sündi 25. detsembril, mis võeti kasutusele Johannes Kuldsuu ajal Antiookias ning hiljem ka Jeruusalemmas ja Aleksandrias.
Et tähetarkadel oli teejuhiks täht, on üsnagi selgelt esile toodud Matteuse 2:2 (eidomen gar autou ton astera). Kas see oli aga täht? Need, kes püüavad välistada jumalikku sekkumist, on esile tulnud oma versioonidega:
- Sõna aster võib tähendada ka komeeti; seega tähe asemel võis olla tegu hoopiski komeediga. Kuid meil puudub igasugune kinnitus sellise komeedi olemasolu kohta.
- Täht võis ilmuda mingis kombinatsioonis koos Jupiteri ja Saturniga või siis koos Jupiteri ja Veenusega.
- Tähetargad võisid näha stella nova't, tähte, mis järsku helendab hästi tugevasti ja siis tuhmub.
Kuid kõik need teooriad ei suuda siiski selgitada, kuidas see täht, mida nähti hommikumaal, käis tähetarkade eel, kuni järsku jäi seisma just paiga kohal, kus oli laps (Mt 2:9). Fikseeritud tähtede positsioon muutub kõige rohkem ühe kraadi võrra ööpäeva jooksul. Mitte ükski fikseeritud täht ei saanud muuta oma positsiooni niivõrd, et tähetargad avastasid ennast lõpuks Petlemmas. Petlemma tähte saab tõlgendada jumaliku fenomenina. See oli nagu pilvesammas juhatamas Iisraeli rahvale teed ja olemaks neile valguseks (2Ms 13:21) või nagu Issanda kirkus, mis säras karjaste ümber (Lk 2:9), või nagu valgus, mis välgatas äkitselt taevast Sauluse ümber, kui ta kukkus maa peale maha (Ap 9:3).

Maagide filosoofia viis neid teekonnale, millel olles nad leidsid Kristuse. Nende filosoofiale toetudes on igal inimesel oma teispoolsus, mis kuulub tema juurde tõestamaks inimese terviklikkust. Tähe ilmumine andis hommikumaa tarkadele teada kellegi tähtsa inimese sünnist. Nad tulid teda ülistama, avaldama austust vastsündinud Kuningale. Mõned kirikuisad arvavad, et tähetargad nägid prohvet Balaami (? Bileami, vt 4Ms 24:17) ennustuse täitumist: "Ma näen teda, aga mitte nüüd, ma silmitsen teda, aga mitte ligidalt: Jaakobist tõuseb täht, Iisraelist kerkib valitsuskepp" (4Ms 24:17). Aga selle prohvetluse parallelismile toetudes teame, et Balaami "täht" on ilmalik valitseja, mitte taevalik ilmutus. On üsnagi tõenäoline, et hommikumaa tähetargad olid tuttavad Iisraeli prohvetiennustustega. Paljud juudid ei pöördunud koos prohvet Nehemjaga eksiilist tagasi. Sel ajal kui Kristus sündis, oli Babüloonias ka heebrealaste järeltulijaid, samuti Pärsias. Heebrea traditsioon hoiti alal ka Pärsias. Sellest võime järeldada, et sealtkandist tulid ka targad, kes lootsid Messia tuleku peale. Kuid samas peame ka tunnistama, et mingi jumalik sisendus andis neile teada, et just selle tähe ilmumine tähendas Kuninga sündi, kes oli Jumal Jumalast.
Kuninga sündimine Jeruusalemmas põhjustas palju segadust. Isegi kuningas Heroodes, kes oleks pidanud olema rõõmus sellise teate üle, oli selle üle tegelikult masenduses, koguni vihane. Targad tõid talle kombekohaselt kulda, viirukit ja mürri. Kulla tähendus on ilmselge - Jeesus-laps oli vaene. Kuid teiste andide tähenduse kohta ei oska me kindlusega midagi väita. Kirikuisad on andnud neile mitmesuguseid tähendusi, kuid siinkohal jätame need kõrvale.
Teame, et hommikumaa tähetarkasid hoiatati unenäos, et nad ei läheks Heroodese juurest läbi (Mt 2:12). Mis tahes teed pidi nad tagasi jõudsid, me teame traditsioonile toetudes, et nad ristiti Püha Toomase poolt ja levitasid ristiusku innukalt. Sellest loeme kirikuisade ürikutest, kuigi üks kirikuisadest tunnistab, et suurem osa, mida hommikumaa tähetarkade kohta teame, on vaid legend.
Kölni Katedraali preestrid Saksamaal väidavad, et nendel on hommikumaa tähetarkade reliikviaid. Arvatakse, et need reliikviad leiti Pärsiast, kust Püha Helena tõi nad Konstantinoopolisse, kust nad omakorda saadeti Milanosse ja sealt 1163. aastal Kölni Katedraali.

Hää lugeja, nagu näeme, on kolmekuningapäevaga seonduv üsnagi segadusttekitav. Ometi ei olnud selle artikli eesmärk sugugi segadust tekitada. Pigem oli eesmärk valada natukene valgust nendele isikutele, kes tulid kummardama Jeesus-last. Pole tähtis, kas neid oli kolm või kaheksa. Ja ei ole ka sugugi oluline, kas nad tulid Pärsiast või Araabiast.
Kuid oluline on, et Jumal sai lihaks oma Pojas Jeesuses Kristuses ja elas meie keskel. Ning hommikumaa tähetargad tulid austust avaldama just talle, Jumala Pojale, igavesele Rahukuningale. Vaimses mõttes oleme sellel teekonnal ka meie. Iga päev asume meiegi teekonnale, mis peaks meid lähemale viima Kristusele. Ja Jumala arm on see täht, mis valgustab meie teed igavesse ellu.

Palve
Kõigeväeline Jumal, lase meil alati otsida Sinu Poega, kelle läbi Sa oled lunastanud maailma. Jaga meile armu ja armastust, et me ei väsiks sellel teel, vaid jõuaksime Tema igavesse Rahuriiki, kus Ta koos Sinuga ja Püha Vaimuga elab ja valitseb, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Autor ja nimi

Prohvetiraamatu pealkirjas öeldakse, et järgneva sõnumi on edasi andnud Sefanja-nimeline prohvet, kes kuulutas Juuda kuninga Joosija ajal aastate 640-609 vahel eKr. Peale selle ühe märkuse ei mainita prohvet Sefanjat enam ei temanimelises raamatus ega ka Piiblis. Seega puudub meil igasugune võimalus kinnitada, et ta tõepoolest elas ja et need ennustused kuuluvad just temale. Ometi usutakse, et ta oli olemas, sest Sefanja nimi on autentne ja Piiblis leiame mitu sellenimelist isikut, näiteks Jeremija ajal töötas preester Sefanja; veel räägitakse sellenimelisest isikust Sakarja raamatus ja 1. Ajaraamatus.
Nimi "Sefanja" võiks tähendada "Issand on peitnud, varjanud" (võrdle tuttavaid väljendeid "kes sinu juures pelgupaika otsivad", "sa varjad neid oma palge varju all" jm). Tegusõna tüve spn leiame ka teistes tuletatud nimedes nagu Elsafan, Elisafan jt. Kes aga kirjutas Sefanja-nimelise raamatu? Isegi kui oli olemas prohvet nimega Sefanja, siis ei pea see tingimata tähendama, et ta oleks vaadeldava raamatu autor. Nagu mitme teisegi prohveti nii ka Sefanja puhul võib tema isiksus jääda ta sõnumi varju.

Prohveti tegutsemise aeg

Sefanja ennustas - kui võtta aluseks pealkiri - kuningas Joosija ajal. See ajamäärang võib muidugi olla samuti fiktiivne nagu autorgi. Enamik eksegeete on võtnud seda teadet täht-tähelt ja pühendanud end Sefanja töötamise aja täpsemale uurimisele. Et Sefanja raamatu 1. peatükis antud olukorra kirjeldus vastab usu-uute-eelsele ajale (2Kn 23), siis järeldatakse, et Sefanja töötas kuningas Joosija valitsemisaja varasematel aastatel. Tõsi küll, kuningat ei mainita 1:4-9, küll aga kuningapoegi. Siit järeldatakse, et Joosija oli veel nooruke (ta sai kuningaks 8-aastaselt). Prohveti tõrelemine sünkretismi pärast jumalateenistuses, Issanda salgamine, taevakehade kummardamine, võõraste tavade järgimine usus ja riietumises - kõik see näib hästi kokku langevat asjade seisuga kuningate Manasse ja Aamoni valitsemisajal. Niisugune olukord võis jätkuda ka Joosija varasel kuningaks olemise ajal. Pealegi kirjeldatakse 2. peatükis Assurit veel võimsa riigina, mida prohvet näeb hukkuvat hiljem. Niisugune olukord Assuris kestis enne Assurbanipali surma a 627 eKr. Vilistid, Moab ja Ammon olid siis Assuri vasallid, kuid langesid Paabeli kontrolli alla varsti pärast Assuri hukku. Näeme, et geopoliitiline olukord langeb 7. sajandi viimastesse aastakümnetesse. Sefanja avalikuks saamine prohvetina näib langevat kokku ajaga, mil rahvast ähvardas mingi vahetu oht. Rida keelelisi sarnasusi deuteronoomlaste ajaloo ja sisuga on julgustanud uurijaid arvama, et Sefanja raamat võiks olla deuteronoomlaste koolkonna tulemus. Lisaks veel toetab tõsiasi, et Sefanja ei puuduta hilisemaid sündmusi (Paabeli või Egiptuse tõus), enamiku teadlaste järeldust, et prohveti nimetatud tegutsemise aeg (u 649-609) võib olla usutav.

Raamatu ülesehitus ja sisu

Lugeja märkab, et vaadeldavas raamatus on palju teiste prohvetite mõtteid ja kirjutisi üleilmsest hukkumisest ja sellele järgnevatest lohutussõnadest. Raamat on üles ehitatud kolmeosalisena: kohtusõnum Juudale, kohtusõnum võõrrahvastele ja lõpuks - lootuse ja pääste kuulutamine. Kuid Sefanja raamatus - enam kui teiste prohvetiraamatute juures - vahelduvad korrapäratult kohtu- ja päästesõnum, samuti Iisraeli ja teiste rahvaste saatuse kirjeldamine. Sellest tingituna on seletajad jaganud sisu väga erinevalt, mis omakorda võib lugejat ajada segadusse. Järgnev osa toetub Berlini jaotusele.
Raamat algab häda kuulutamisega kogu maailmale. Inimesed ja loomad, linnud ja merekalad hävitatakse. Tähelepanu pööratakse ka Juudale ja Jeruusalemmale. Nad peavad valmistuma Issanda päevaks, mis ligineb kiiresti. Sel päeval karistab Issand kõiki, nende hulgas kuningakoda, kaupmehi ja Issanda võimus kahtlejaid. Teine peatükk kirjeldabki täielikku hävingut, millesse viimasel hetkel tungib lootusekiir. Järgneb kaks hädakuulutust, millest esimene on suunatud vilistite, moabite, ammonite ja assurlaste vastu. Teine hädakuulutus, mis algab 3. peatükis, puudutab tõrksat ja rikutud linna - Jeruusalemma. Kõrgklass on olnud aldis korruptsioonile, ta on kuritarvitanud oma ametiseisundit. Midagi ei ole õpitud teiste rahvaste hädadest, vaid on jätkatud oma ülbeid eluviise. Nad on ise pälvinud Jumala karistuse. Jääb alles alandlik osa rahvast, need, kes räägivad tõtt ja nii leiavad pääste ning kindlustunde Issanda juures. Raamat lõpeb hümniga rõõmule. Jeruusalemm hõiskab, sest tema karistus on kõrvaldatud. Jumal valitseb võidukalt. Pillutatud iisraellased kogutakse kokku, nende õnn taastatakse ja nende kuulsus saab tuntuks kogu maailmas.

Raamatut avades

Sefanja raamatut saab põgusalt jagada järgmiseks seitsmeks alaosaks:

I Pealkiri, 1:1
"Issanda sõna, mis tuli […]" Sama väljend esineb ka prohvetite Hoosea, Joeli ja Miika, pisut muudetult ka Jeremija, Sakarja ja Haggai raamatu alguses. Niisugune väljend salmi alguses rõhutab kuulutuse sisu, mitte niivõrd prohveti isiksust. "Issanda sõna" on terminus technicus prohvetluses.

II Hädaennustus, 1:2-9
Jumala kohus maailma üle algab nagu fanfaari müristamisega, mis peab tegema murelikult ärevaks prohveti kuulajaskonna. Sefanja peegeldab siin teoloogiat 1Ms 1-3 põhjal: kogu loodu on antud inimese käsutusse; kui Issand peab hävitama inimkonna, siis hävib ka loodus. Issand peab karistama ka oma rahvast usust taganemise pärast. Mis on Juuda rahva süü? Prohvet nimetab "Baali jäänuseid", mis võiks tähendada Baali teenimist selle mitmekesisuses. Paraku ei teeninud Iisrael pagenduseelsel ajal ainult Issandat. Väljend "sellest paigast" vihjab muidugi Jeruusalemmale, mis oli saanud Baali teenimise keskuseks. Mõiste "ebajumala papid" - heebrea keeles kasutatakse siin kemarim - tähendab ebajumalate preestreid. See sõna esineb veel Ho 4:4; 10:5 (kuigi meil tõlgitud "preestrid") ja 2Kn 23:5. Osa uurijaid on seda meelt, et kemarim võib tähendada ka neid Issanda preestreid, kelle jumalateenistus oli segatud võõrjumalate teenimisega. Kui see on nii, siis 4. salmi valguses oleks mõistetav ka 5. ja 6. salmi sisu. On lisatud veel sõna "preester" kohen, mis muudab lause mõtte ebaselgeks. (Smith arvab sõna "preester" olevat glossi, soovi seletada harvaesinevat mõistet "iidolipreester", Septuaginta on jätnud sõna "preester" välja). Mõiste "taevaväe kummardamine" oli tüüpiline. Iisraellased kummardasid oma elamute lamedatel katustel assuri usundi jumalaid: päikest, kuud ja tähti. Näeme, et kummardati otse taevakehi, mitte nende esindajaid. Juudas hakati seda praktiseerima alates kuningas Ahase ajast (2Kn 16:10jj). Sefanja süüdistab oma kaasmaalasi, et need teenivad Issandat koos Milkomi ja teiste jumalatega. Prohvetid võitlesid õpetuse eest, et Issand üksinda on Iisraeli Jumal. 7. salmis räägib prohvet oma sõnu. "Olge tasa" - has - on kultusest võetud juhis, iseloomulik ohvritalituse puhul. "Issanda päev" on sagedane väljend prohvetite suus ja tähendab üldiselt kohtupäeva lähenemist nii Iisraelile kui teistele rahvastele. Siin on pilt, kus Issanda kohut Iisraeli üle kujutatakse tapaohvri pühana. Ohvriks võivad olla Iisraeli vaenlased, nagu Jeremijal Paabel, Jesajal Edom ja Hesekielil Goog. Võrdpilt annab edasi mõtet sidemest ohverdamise ja sõja vahel, sest kummaski valatakse palju verd. Sefanja tõlgendab pilti teistest erinevalt: temal on vaenlaste ohverdamise asemel Juuda. Seda pilti kirjeldab omamoodi prohvet Hesekiel: "[…] Kogunege ja tulge, tulge kokku igalt poolt minu tapaohvriks, mida ma teie jaoks ohverdan, suureks tapaohvriks Iisraeli mägedel; sööge liha ja jooge verd! Sööge sangarite liha ja jooge maa vürstide verd, jäärasid, tallesid, sikke ja härjavärsse - neid kõiki on Baasanis nuumatud!" (Hs 39:17j). Külalistest, ohvripühale kutsututest räägivad ka tüdrukud Saulile, kes otsib Saamueli (1Sm 9:13, 22). Külalised peavad olema rituaalselt puhtad. Ometi järgnevast (8. salm) selgub, et külalised ise on ohvrid ja et pühitsemisel on siin ohvri ettevalmistamise tähendus 3Ms 27:26 järgi. Kõike seda tuleb võtta piltlikult: Juuda peab kogema Issanda viha. Miks? Kuningakoja ja õukonna liikmed (kuningas Joosija oli veel liiga noor) vastutavad tolle aja ühiskonna rikutuse eest. Pealegi on eksitud ka kultusereeglite vastu: needsamad ülikud, pannes selga võõramaiseid riideid, näitavad oma pooldavat suhtumist võõrjumaluste kummardamisse. 2Kn 10:22 loeme: "Too riided kõigile Baali teenritele!" 9. salmis jätkub eksimuste loetelu. "Ja ma nuhtlen sel päeval kõiki, kes ronivad lävele, kes täidavad oma isanda koja vägivalla ja pettusega." Siin ei rõhutata seda, et nad kasutavad kuningakoda laona varastatud aarete hoidmiseks, ega ka mitte seda, et nad rohkendavad vara pettuse ja rõhumisega, vaid neid süüdistatakse selles, et nad oma vägivaldse ja petliku loomuse ja käitumisega nõrkade ning vaeste vastu on muutnud kuningakoja kõige halva ja kurja sümboliks, võrdpildiks. See on prohveti tõeline karje täis valu. Salmi sisu on mõistetav, kuigi tähelepanu äratab ütlus "kes ronivad lävele". Sõna "lävi" - miptan - tuletab meelde kirjeldust 1Sm 5:5. Juhtus nii, et kui vilistid olid võitnud sõja iisraellaste vastu, siis tõid nad kaasa iisraellaste seaduselaeka ja paigutasid selle jumal Daagoni kotta. Hommikul leiti, et Daagon oli kukkunud lävel tükkideks. Seetõttu ei astu Daagoni kummardajad kunagi tema pühamu lävele, vaid astuvad sellest üle. Loeme Piiblist: "Sellepärast ei astu Asdodis kuni tänapäevani Daagoni preestrid ega ükski Daagoni kotta mineja Daagoni koja lävele." Selle võõra tava täpne tähendus on teadmata. Targum annab tõlgenduse: "kõik, kes käivad vilistite seaduste järgi." Tähendab, see tava kuulub jumal Daagoni kultusesse. Ilmselt see tava leidis kõlapinda ka Issanda templis. Tõepoolest, Jesaja 2:6 kirjutab: "[…] ja nõiuvad vilistite sarnaselt". Paljude kultuuride mõtteviisi põhjal on mõeldav lävest ülehüppamise tava seletada ka ebauskliku arvamisega, nagu asuksid deemonid sissekäikude ja ukselävede juures. Seega tahab Issand kõrvaldada ka mingi võõra (siin ilmselt vilistite) päritoluga tava, mille kasutamine tähendab teiste vanade, pikka aega elanud tavade ja ideaalide hülgamist.

III Õnnetuse kirjeldamine, 1:10-18
"Ja sel päeval […]", nüüd läheb prohvet üle uuele teemale - linna laastamisele. Sefanja kuuleb võõrvägesid ründamas Jeruusalemma mitmeid paiku. Oma kujutluses asetab ta ennast sündmuste keskele ja kuuleb hädakisa, mis täidab õhu. Pilkajad koguvad saaki ja rikastel on kõige enam, mida kaotada. Kalavärav pidi asuma linnamüüri põhjapoolses küljes ja pärimuste järgi oli ehitatud kuningas Manasse ajal (2Aj 33:14). Jeremija ajal võis see olla "keskmine värav". Nehemja lasi taastada Kalavärava, mis pidi asuma Vanavärava kõrval Hananeli torni läheduses. Võib-olla on see tänapäeva Damaskuse värav, mis samuti asub põhjapoolses müüris. Ilmselt oli see lühim tee Jeruusalemma kalaturule. Uuslinn (hammishne - "teine"), seda tõlgitakse 2Kn 22:14 ja 2Aj 34:22 "teise linna" osana. On võimalik, et see linnaosa liideti muu linnaga kas Manasse müüri ehitamise või Hiskija müüri kindlustamise ajal. Olles põhjapoolne ja madalam kui muu linn, oli see ka kergemini vallutatav. Sealt avanes vaade templimäele ja seal oli ühtlasi tähtsaim kaubanduskeskus, samuti ülikute elamurajoon Läänekünkal. Uuslinnas elas ka naisprohvet Hulda (2Kn 22:14). Valju kärgatuse võis tekitada linnamüüri ja hoonete kokkuvarisemine, mis künkalt künkale vastu kajas. Nimetus "Uhmri elanikud" on pannud teadlasi otsima mingit linna osa, kuid tulemusteta, sest sõna maktesh üks tähendusi on uhmer. On mõeldav, et mingi osa linnast on saanud selle nime oma asukoha loomuse tõttu. Näib, et see oli kaubitsemise ja rahavahetamise keskus. Kujund "kes tukuvad oma põhjapärmil" on võetud veini valmistamise tehnoloogiast: värsket veini lastakse seista teatud aeg pressitud viinamarjadel, settel, et saada õige värv ja maitse. Siis kallatakse vein mujale, et see ei läheks paksuks, siirupitaoliseks. Ebatavaline sõna haqqop`im (siin arvatavasti "tardunud") laseb oletada, et vein on jäänud liiga kauaks settele ja muutunud paksuks; ülekantult - inimesed on tardunud oma ennasthellitavas eluviisis. Kuid veini valmistamise pilti võib kasutada ka teises tähenduses. Loeme Jr 48:11: "Moab on olnud muretu oma noorusest alates ja on vaikselt seisnud oma pärmi peal; teda ei ole kallatud astjast astjasse […]; seepärast on talle jäänud alles ta maitse ja ta lõhn ei ole muutunud." Prohvet heidab ette ka seda, et linna elanikud arvavad Jumala olevat ükskõikse või jõuetu tegutsema, täpsemalt: ta ei lase sündida "head ega kurja". See mõtteviis on ilmselt isegi halvem jeruusalemlaste ettekujutusest, et Jumal hoiab igal juhul oma püha linna. "See päev on viha päev." - Dies irae dies illa, selle lause tõlge Vulgatas on suure hümni avasalm viimsest kohtust, mille on kirjutanud Thomas Celanost u 1250 pKr. "[…] pilvine ja sünge päev", sama nähtus esineb ka Hesekielil, kui ta viitab Jeruusalemma langemisele ja küüditamisele. Sageli on see väljend seotud teofaaniaga VT-s. Need koledused tabavad Juudat, sest ta on teinud pattu, mis tegelikult on vastuhakkamine Issandale. Seda hävingut ei saa ära hoida andami maksmisega ei vaenlasele ega võimalikule liitlasele.

IV Manitsus meeleparandusele, 2:1-3
Oma manitsuses meeleparandusele pöördub prohvet - mitme uurija meelest - arvatavasti hävimisele määratud rahvaste (kui see osa ei puuduta vilisteid) poole iroonilise käsuga. Salmi mõtted ei ole selgesti arusaadavad, kui vaid see, et mis kästud, tuleb teha kiiresti, sest Issanda päev on ligidal. Berlin on teist meelt, arvates, et 2:1-4 manitsus on suunatud vagade iisraellaste poole üle maa. Ta ütleb, et 1. salmis esinev tegusõna qshsh, mis tuletub nimisõnast qsh - "õled, kõrred" - peaks tähendama korjama, koguma õlgi või puutükke. Seda tegusõna üldiselt ei kasutata inimeste kogunemise kohta. Ometi "õlgede, kõrte" mõte VT-s ei ole nende väärituses, vaid omaduses kergesti põlema süttida. Just selles mõttes kasutavad prohvetid õlgi ja kõrsi. Loeme: "Sellepärast - nagu tulekeel sööb kõrsi ja nagu kuluhein vajub kokku leegis, […]" (Js 5:24); "Otsekui sõjavankrite mürinal kihutavad nad üle mäeharjade, mühinal, kõrsi põletava tuleleegi moel […]" (Jl 2:5) jm. Kui meenutame sõnumit 1:18, kus räägitakse tema püha viha tules hävinevast maast, siis siin räägitakse samast saatusest, mis tabab Juudat. Kes on see "häbitu rahvas"? Mõne seletaja meelest on need vilistid, kuid Berlin jt arvavad nad olevat Juuda. 2. salm lõpeb kahe ühesuguse lausega. Kas nii on öeldud teadlikult, et rõhutada Issanda viha päeva? Väljendit "kõik alandlikud maal" kasutatakse ilmselt vaesemate ja siis nende kohta, kes on ustavad Jumala käskudele. Berlini meelest antakse siin viimane võimalus muuta meelt. Vilistitemaad, Juuda naabrit läänes, tabab katastroof. Nimetatakse nelja linna, viies linn Gat puudub. Hilisemad prohvetid (Am 1:7j; Jr 25:20; Sk 9:5j) loendavadki ainult nelja. Arvatakse, et niisugust mudelit kasutatakse kas kirjanduslikel ja/või geopoliitilistel põhjustel. Arheoloogiliste leidude najal järeldatakse, et Gat ei olnud pärast oma purustamist 8. sajandil eKr enam tähtis. 4. salmi on peetud talvanguks, kuid Berlin leiab, et tegelikult 4. salm võib olla ka sillaks eelmise ja järgmise vahel: eelmisega on see seotud sõna "sest" abil ja järgmises laiendatakse mõtteid Vilistitemaa kohta.

V Ennustused Iisraeli vaenlaste vastu, 2:4-15
Järgneb rida ennustusi vaenulike rahvaste vastu. Vilistitemaa on läänes, Moab ja Ammon idas, Kuusimaa on lõunas ja Assur põhjas; seega on esitatud neli ilmakaart. Asdodi elanikud aetakse ära keskpäeval, seega selle piiramine kestis ainult pool päeva - silmatorkav kontrast tõsiasjale, et egiptlased olid piiranud Asdodi palju aastaid. Kord vilistitega asustatud maa muutub karjamaaks, ja kreetide rand hakkab kuuluma Juuda soo jäägile. Salm lõpeb kas Jumala enda sõnumiga 3. isikus või lisab selle selgituse prohvet omalt poolt.
Järgmisena räägitakse rahvastest - Juuda naabritest idas - moabitest ja ammonlastest. On raske leida selle täpset aega ajaloos. Nende rahvaste saatus sarnaneb Soodoma ja Gomorra saatusele siis, kui Lott põgenes Soodomast. Muidugi, iga seletaja püüab leida oma tõlgenduse nendele salmidele. Berlini meelest on selle osa peamõte ilmselt selles, et Surnumere ümbrus saab soolalaukaks ja kasvatab vaid kureherneid - seega jääb kestvalt viljatuks maaks. Niisugune tulevik saab osaks neile, kes on olnud ülbed Jumala rahva vastu. Prohvet nimetab ka etiooplasi ja läheb kiirustades põhja, et anda teada kohtusõnum ka Assurile. Hoolas lugeja paneb kohe tähele, et kohtusõnumit edasi andes puuduvad sõjakoleduste kirjeldused.

VI Ennustus tõrksa linna vastu, 3:1-13
3:1-13 on ennustused tõrksale linnale. Nime ei nimetata, kuid süütegude loendist võib järeldada, et see on Jeruusalemm. Linn on saanud roojaseks võõrjumalate teenimise tõttu. Prohvet loetleb eksimusi, mille eest peavad elanikud andma vastust: "ta ei ole kuulanud häält, ei ole võtnud õpetust, ei ole lootnud Issanda peale, ei ole liginenud oma Jumalale". Samuti nimetab ta ühiskonna nelja kihti ja nende kõlblusvastast laostumist. Need on vürstid, kes peaksid olema rahva karjased, kuid neist on saanud rahva rõhujad; kohtunikud on seatud kaitsma nõrga õigusi, kuid oma apluses nad ei tee seda. Kui ilmekalt iseloomustab prohvet autuid ametnikke, võrreldes neid huntidega! Ka prohvetid on jultunud. Õukonna prohvetid Iisraelis olid alati vastuolus nende prohvetitega, kelle nägemused olid mitmeti süngemad. Siia sobib hästi Miika seletus: "Nõnda ütleb Issand nende prohvetite kohta, kes eksitavad mu rahvast, kes hüüavad: "Rahu!", kui neil on hammaste vahel midagi närida, aga kuulutavad sõja sellele, kes ei pane neile midagi suhu." Ja on veel preestrid, kelle üks tähtsamaid ülesandeid oli teha vahet püha ja tavalise ning roojase ja puhta vahel. Siin Sefanja rõhutab nende kuritegelikku hoolimatust Issanda käsu vastu. Samuti pidid nad edasi andma Issanda sõna kahtluste ja vaidluste puhul. 5Ms 21:5: "Ja preestrid, Leevi pojad, astugu ette, sest Issand, su Jumal, on valinud nemad, et nad teeniksid teda ja õnnistaksid Issanda nimel: nende sõna kohaselt lahendatagu iga riid ja vägivald!" Nüüd aga ilmselt müüsid preestrid otsuse kõrge hinna eest ja nii häbistasid Issanda preesterlust õigemeelsete inimeste silmis. Nad kuritarvitasid oma kõrget ja kõige pühamat võimu, et täita isekaid soove. See mõte langeb põhiliselt kokku prohvet Hesekieli omaga. Ta nimetab "veresüüga linna" - Iisraeli vürstid sinu sees loodavad igaüks oma käsivarre peale; mis minule püha, oled sa halvustanud; sinu prohvetite vandenõu on keset maad nagu möirgav lõvi, kes murrab oma saaki; su preestrid tarvitavad vägivalda mu Seaduse kallal ja teotavad mu pühi asju; su peamehed su maal on nagu saaki murdvad hundid: valavad verd, hävitavad hingi, et saada suurt kasu; su prohvetid võõpavad neile kõik lubjaga üle, nähes tühje nägemusi ja ennustades sulle valet; maa rahvas vägivallatseb ja toimetab röövimist: nad rõhuvad viletsat ja vaest ja teevad võõrale õigusevastaselt liiga (vt Hs 22:2-31). Preestrite materialism oli olnud alati kõige tõsisemaks komistuskiviks õigete prohvetite teel. 5. salmis räägitakse Jumala õiglusest, mis saab ilmsiks iga päeva alguses. Hommikuvalguses teeb Jumal nähtavaks oma õigluse. Ometi, kuigi Jeruusalemm on võtnud eeskuju oma juhtidest ja vaatamata kogu ühiskonna rikutusele, jääb Jumal selle linnaga. Paraku, häving, mida Jumal oli lasknud tulla teistele rahvastele, ei ole olnud õppetunniks Jeruusalemma peameestele. Ei ole selge, kelle poole pöördub Issand 8. salmis. Võib-olla Jeruusalemma poole nagu eelmiseski. Pärast seda kui õnnetus on tabanud ka neid, mõistavad nad oma vigu. Issand muudab puhtaks rahvaste kõne, mis on praegu roojane; roojane seepärast, et nad palusid ja vandusid teiste jumalate nimel. Issand üksinda on Jumal, keda maailm peab kummardama. Kõik rahvad tulevad tunnistama Issandat. T. Wahl jt arvavad, et 10. salmis võib tegu olla "minu rahvaga"(Iisraeliga), kes, tulnud pagendusest kodumaale, teenib Issandat. Jeruusalemm ei pea siis häbenema oma süütegude pärast, sest ta on puhtaks saanud oma üleastumistest, on kõrvaldatud ülbed ja võimusnikud. Jääb ainult Jumalat kartev rahvas, Iisraeli jääk, kes otsib pelgupaika Issanda nimes ja tunnistab teda kui oma ainsat, jõuduandvat allikat. See jääk räägib ja teeb õigust ning elab turvaliselt. 1. ja 2. peatükis nii elavalt kirjeldatud ja rõhutatud karistus on siin taandunud. Näeme vastuolu korrumpeerunud oleviku ja sellest vaba tuleviku vahel.

VII Rõõmusõnum Jeruusalemmale, 3:14-20
Rõõmuhõiskamiseks (s-d 14-20) on põhjust, sest Issand on kaotanud vaenlased ja tahab armuga olla oma rahva juures. Prohvet läheb kujutlustega tulevikku, mida ta on nii väga igatsenud, ja kirjutab sellest, nagu oleks see juba tegelikkus. Issanda esitamine kuningana on tavaline VT-s. Need, kes on olnud põlatavad rahvaste hulgas, peavad nüüd olema tuntud ja ülistatud kogu maailmas. See lohutussõnum langeb oma keele ja meeleolu poolest kokku Jeremija (33. ptk) ja Deuterojesaja sõnumiga.

Kasutatud allikad:
The New Jerome Biblical commentary / edited by Raymond E. Brown a. o. Prentice Hall,1990. Pg 255-258.
John Merlin Powis Smith a.o. A Critical and Exegetical Commentary on Micah, Zephaniah, Nahum, Habakkuk, Obadiah and Joel. Edinburgh, 1912. Pg 159-263.
Adele Berlin. Zephaniah. A New Translation with Introduction and Commentary. The Ancor Bible. 1994.

Ja Jeesuse juurde läkitati mõned variserid ja Heroodese mehed, et teda mõnest sõnast kinni püüda. Ja need tulid ning ütlesid talle: "Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ega hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt. Kas keisrile peab andma pearaha või ei? Kas anname või ei anna?" Aga Jeesus, teades nende silmakirjalikkust, ütles neile: "Miks te mind kiusate? Tooge mulle teenar näha!" Nemad tõidki, ja ta ütles neile: "Kelle pilt ja kiri sellel on?" Nad ütlesid talle: "Keisri." Aga Jeesus ütles neile: "Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!" Ja nad imetlesid teda.
Mk 12:13-17 (par. Mt 22:15-22; Lk 20:20-26)

Sündmus toimus Jeruusalemmas Jeesuse viimastel elupäevadel, kui ta viibis templis ja õpetas rahvast. Kolm esimest evangeeliumi kirjeldavad meile sama sündmust. Ka taust jutustusele on sama: evangelistid pajatavad meile järjest juhtumistest, kui Jeesust tulevad üksteise järel kimbutama ülempreestrid ja vanemad, pärides tema meelevalla kohta (Mk 11:27), maksuraha küsimuses tulevad variserid ja heroodeslased, seejärel saduserid ülestõusmise küsimuses (12:18) ning viimaks kirjatundja suurima käsuga (12:28). Asjaolu, et jutustus on pärimustikus säilinud tähelepanuväärselt ühtsena, viitab pärimuse ehtsusele.
Eelnenud on Jeesuse pidulik sissesõit Jeruusalemma ja rahva suurejooneline vastuvõtt (Mk 11). Jeesus käis iga päev templis ja õpetas seal rahvast. Esimene tegu, mille Jeesus Jeruusalemmas tegi, oli kaubitsejate templist väljakihutamine (Mk 11:15-17). Selle peale öeldakse (11:18) kommentaariks: "Ja ülempreestrid ja kirjatundjad said sellest kuulda ning otsisid võimalust Jeesust hukata, sest nad kartsid teda, kuna kogu rahvas oli hämmastunud tema õpetusest."
Kuna avalik kinnivõtmine oleks võinud viia rahutusteni, rakendasid templivõimud äraproovitud meetodit - püüdsid oma vastast nurka suruda. Üks saatkond teise järel ilmus templiväljakule ja püüdis Jeesust avalikku vaidlusse mässida. Seekord tulid heroodeslased ja variserid. Variseride ehk eraldunute loosungiks oli Seaduse range järgimine ja väliseks tunnuseks hoidumine kõigest mittejuudilikust, kõigest ebapuhtast, kõigist kokkupuuteist paganate, tölnerite (maksukogujad), patuste ja seaduserikkujatega. Evangeeliumide paljudes jutustustes "patustab" Jeesus kõigi nende reeglite vastu. Variseridega koos tulevad heroodeslased - isikud, kes kuulusid kuningas Heroodese pooldajate hulka ning olid seetõttu rooma ametivõimude ees usaldusväärsed tunnistajad. Seega tulid vastandlike leeride esindajad, kes olid Jeesuse küsimuses ühel meelel.
Luuka evangeeliumis on kiusajate kavatsus kõige otsesemalt välja toodud: "Nad läkitasid Jeesust varitsema nuhke, kes pidid teesklema õigeid, et teda tabada mõne sõna pealt, nii et nad võiksid ta anda maavalitseja võimusesse ja meelevalda." (Lk 20:20) Seetõttu puudutasid nad maksuraha küsimust, sest siin ei ole tegemist religioossete küsimustega. Niisiis tahavad nad provotseerida konflikti Jeesuse ja kohalike rooma võimude vahel. Tarvis oli tekitada olukord, kus Jeesus end väljendaks rooma võimude vastaselt. Küll siis võimud toimivad kogu karmusega!
Lähenenud Jeesusele, alustavad nad esmalt meelitusega: "Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ega hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt." (12:16) Meelitusega alustades loodavad küsijad teda kergesti sisse vedada. Kui nemad nimetasid teda tõearmastajaks, siis oli selge, et nad ise olid tõearmastusest kaugel. Jeesus nägi, et need mehed ei ole tulnud otsima tõde, vaid koguma süüdistusmaterjali. Nende sõnad ja motiivid polnud kooskõlas. Jumala tee õpetamine tähendab inimesele Jumala käskude õpetamist. Vana Testamendi alusel: Jumal ise juhatab inimese Jumala teele, õpetab inimesele oma teed (Js 48:17; Ps 25:8 jne). Seega peavad kiusajad vähemalt sõnades Jeesust seaduseõpetajaks. Peale selle tunnistavad nad Jeesuse erapooletust: "… sa ei vaata inimese isikule". Nimetades Jumala teed tahavad nad anda poliitilisele küsimusele religioosse ilme.
Maksuraha seostub eespool mainitud Jeesuse julge teoga templis - templi puhastamisega. Kaubitsemine toimus templis raha ja ohvriloomadega. Rahavahetajate olemasolu templis saab mõistetavaks, kui teame, et Palestiinas oli käibel palju igasuguseid münte. Templis sai kasutada ainult vanaheebrea või Foiniikia vääringus münte. Rooma ja Kreeka mündid ei olnud aga templis tunnustatud.
Variseride ja heroodeslaste küsimus on (12:14) sõnastatud kavalalt: "Kas keisrile peab andma pearaha või ei?" Juudid olid arvamisel, et paganlikule Roomale maksude maksmine oli neile usuliseks teotuseks. Juuda ja Samaaria allusid alates 6. aastast pKr otseselt Rooma maavalitsejale. Nendel aladel oli kehtestatud isikumaks ehk pearaha, mida igaüks pidi maksma, nii mehed kui naised. Maks ise ei olnud suur - 1 teenar aastas -, mis võrdus lihttöölise päevapalgaga. Selle sümboolne tähendus oli aga juutidele olulisem, sest see näitas nende allumist paganlikule Rooma keisrile. Pealegi kuulub iisraellase pearaha ainult Jumalale! Küsimus oli ülimalt salakavalalt koostatud: oleks Jeesus vastanud jaatavalt, oleks rahvas ta välja vilistanud, ta oleks paljastunud roomasõbraliku "rahvavaenlasena". Rahva poolehoid oli aga Jeesusele parim kaitse. Ilmselt ootasid küsijad eitavat vastust, sellisel juhul oleks ta jäänud süüdlaseks ametivõimude ees, kes siis tema kui avalikule vastuhakule õhutaja suhtes võtaksid tarvitusele kõige karmimad meetmed. Luuka evangeeliumi teatel (23:2) esinesidki nad hiljem Pilaatuse ees süüdistusega: "Me oleme leidnud, et ... tema keelab anda keisrile pearaha."
Jeesus leiab aga kitsikusest väljapääsu kolmanda vastuse näol. Tegelikult sunnib Jeesus neid endid vastama oma küsimusele. Selles loos avaldub Jeesuse õpetamisoskus nagu paljudes teisteski seikades, mida evangelistid meile jutustavad. Ta tahab oma vastust näitlikustada, on ju näitlikustamine õpetamisprotsessi lahutamatu osa. Jeesus ütleb küsijatele: "Tooge mulle teenar näha!" See lühike lause sisaldab mitut huvitavat nüanssi.
Rooma hõbeteenar oli raha, mida tasuti pearahaks. Asjaolu, et taoline münt - "Tiberiuse teenar" - tõepoolest leitud on, tõstab evangeeliumi tekstide usaldusväärsust. Templipuhastamise juures oli juttu, et Rooma münti ei saanud kasutada templimaksuna. Vastavalt käsuõpetusele ei tohtinud juudid ei Jumalat ega inimest, kes on jumalanäoline olevus, kunstiliselt kujutada. Rooma tolleaegsel teenaril oli aga keiser Tiberiuse (valitses 14-37 pKr) kujutis, mis oli kaunistatud loorberipärjaga, keiserliku väärikuse sümboliga. Lisaks kujutisele oli mündil kiri: "Keiser Tiberius, jumaliku Augustuse austusväärne poeg". Me mõistame, kui ebameeldiv see kiri juutidele võis olla. Tagaküljel oli kujutatud keisrinna Julia Augusta Liviat jumalate troonil istumas. Kiri lõpetab keisri tiitli pontifex maximus ehk "ülempreester". See münt kehastas endas selget jumalateotust! Juba selle mündi olemasolu oli seadusetruu juudi jaoks pidev väljakutse. Sellepärast ütles Jeesus: "Tooge mulle teenar näha!" Tema vastased, kes nii väga seadusetruudusele rõhku panid, olid nüüd sunnitud omaenda taskust selle vastiku mündi välja otsima! Jeesusel ei olnud seda raha, küll aga "vagadel".
Meie poolt uuritavas kirjakohas ilmneb selgesti sõna "variserlik" tähendus: see tähendab silmakirjalikku võltsvagadust. Kuigi Jeesuse-aegsed variserid ei olnud kõik silmakirjalikud ja võltsid, on meie keeles sõna tähendus ühene. Nõuda väliste reeglite täitmist ja unustada inimene, tema vajadused ning abi osutamine, see on variserlik käitumine. Ilma armastuseta hukkamõistmine on variserlus. Veidi hiljem räägib Jeesus Matteuse evangeeliumi järgi (23:3) variseride kohta: "Kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee."
Münti näidates küsib Jeesus uue küsimuse: "Kelle pilt ja kiri sellel on?" Seadusetruud silmakirjatsejad olid sunnitud vastama: "Keisri." Jeesuse järeldus sellele oli nii lihtne ja loogiline, et iga juuresolija pidi sellega nõustuma: "Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale." Raha peeti tol ajal keisri isiklikuks omandiks. Maksu tasumisel anti keisrile tagasi raha, mis niikuinii kuulus temale. Hõbeteenaril oli keisri kuju ja pealkiri. Inimene aga on Jumala kuju ja pealkirjaga, sest Jumal lõi inimese oma näo järgi (1Ms 1:27).
"Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale" - selles lauses nähakse Jeesuse suhtumist riigivõimu. Jeesus ei ole dissident, ta ei võitle Rooma valitsusvõimu vastu nagu seloodid. Ehkki temas juba nähti Messiat, kes peaks juudid vabastama okupantidest, Jeesuse pidulik vastuvõtt (Mk 11) väljendas seda. Ei, Jeesus ei kutsu üles relvastatud ülestõusule, et valitsevat võimu kukutada. Jeesus vabastab oma jüngrid võitlusest Rooma leegionidega. Jeesus õpetab, et vaba olla võib oma südames ja vaimus. Igal inimesel on tsiviilkohustused oma valitsuse ees ja vaimulikud kohustused Jumala ees. Miks ei peaks kohustusi kandma riigi ees, kelle hüvesid kasutatakse? Igavikulise tähtsusega kohustuste täitmine Jumala vastu ei tohi olla ettekäändeks, et loobuda kohustustest riigi ja ühiskonna vastu, vaatamata sellele et need kohustused on ajalikud ja kaduvad. Kohustuste täitmine riigivõimu ja ühiskonna vastu ei saa häirida ega takistada kohustuste täitmist Jumala vastu.
Küsijad ei oska Jeesuse tabava vastuse peale enam midagi öelda ega teha. Evangeeliumid räägivad, et nad hämmastusid (Mt) või imetlesid teda (Mk ja Lk) ja jäid vait ning lahkusid. Nad pidid taanduma, sest sel korral jäid nad alla. Sündmus näitab Osvald Tärgi sõnul, et inimest, kes oma südame Kristusele on sulgenud, argumentidega ei võida.
Jeesust tulevad veel kiusama saduserid ülestõusmise küsimuses (Mk 12:18-27) ning kirjatundja küsimusega suurimast käsust (12:28-34). Kõigis väitlustes säilitab Jeesus oma üleoleku. Mõne päeva pärast peavad ülempreestrid ja kirjatundjad nõu, kuidas Jeesust kinni võtta ja hukata (Mk 14:1j). Ühiselt arvatakse, et paasapühadeks kokku tulnud rahva hulgas ei ole Jeesuse vahistamise plaan teostatav.
Jeesus oli oma avaliku tegutsemise ajal üha teel, aina ta rändas, kuulutades külades ja linnades. Jeesuse viimane tee - tee ristile - oli alanud juba varem. Siis kui ta lõpetas kuulutustegevuse Galileas ja seadis oma sammud Püha Linna poole - "läks üles Jeruusalemma". Edasi viis teda tee ainult ristile. Juba mõni päev pärast kirjeldatud vaidlusi rippus Jeesus ristil. Ehkki ta oma tegevusega ei kutsunud ülestõusule, rippus ta ristil nagu tavaline mässaja.

Angela Aljas

Kasutatud kirjandus:
KROLL, Gerhard. Jeesuse jälgedel. Johannes Esto Ühing, Tartu, 2002.
SALUMAA, Elmar. Matteuse rõõmusõnum. Logos, Tallinn, 2001.
TÄRK, Osvald. Markuse evangeeliumi seletus. Logos, Tallinn, 1993.

Jumalateenistusel ja talitusel satub kirikulise silm tekstiilesemetele altaril. Mis on nende ülesanne ja kuidas need esemed on kujunenud?

Altarit katab altarilina. Altarilina valmistatakse linasest kangast. Algselt on kasutatud vaid üht lina. Alates 9. sajandist on altarit kaetud kolme linaga. Alumine neist on jämedakoeline ja selle ülesanne on kaitsta pealmist lina niiskuse eest. Kõige pealmine kolmest linast peab altari külgedel ulatuma pea-aegu maani. Nõue, et altarilina peab olema valge ja valmistatud linasest kangast, pärineb 4. sajandist. Altarilinasid kaunistatakse tikandi ja pitsidega. 19. sajandil olid linu ehtivad pitsid väga lopsakad. Sama traditsioon jätkus 20. sajandil, kuid sajandi teisel poolel hakati eelistama väljapeetumaid lahendusi.
Altarilina on tõlgendatud kui Jeesuse mähkme- või surilinade sümbolit. Reformatsiooni arusaamise kohaselt on altar Püha õhtusöömaaja laud, koht, mille ümber koguneb kogudus armulaua vastuvõtmiseks. Sellest tulenevalt on evangeelses kirikus altarilina eelkõige armulaua lina. Altarilina ei tohiks puududa üheltki altarilt, sest ta näitab, et Issanda laud on kaetud.

Vanimaks tekstiilesemeks kirikus peetakse korporaali. Korporaal on 45-50 cm küljepikkusega ruudukujuline valge linasest kangast lina, mille peale asetatakse armulauariistad. Korporaali nimetus tulebki ladinakeelsest sõnast corpus (keha, ihu). Algselt ei tehtud vahet korporaali ja altarilina vahel. Erilist lina avaldamaks austust armulaua-andide vastu hakati kasutama alates 9. sajandist. Varasel keskajal oli korporaal mõõtmetelt väga suur ja selle üks külg oli enne ja pärast armulauda pööratud üle korporaalile asetatud karika. Kui korporaali suurus 12. sajandi paiku vähenes, võeti karika katmiseks kasutusele kokkuvolditud linake, millest kujunes välja hilisem palla. Korporaali kaunistatakse servades tikandiga või pitsiga.

Korporaali hoidmiseks ajal, mil ei toimu jumalateenistust, on ruudukujuline (u 22 x 22 cm) kartongi või muu sobiva materjaliga tugevdatud tasku. Selle tasku nimetus on bursa. Bursasse panekuks volditakse korporaal üheksaks kokku. Bursa on kirikuaasta perioodile või pühale vastavat liturgilist värvi, valmistatud tavaliselt siidkangast ja võib olla kaunistatud tikandiga.

Palla, mida eespool nimetati, on ruudukujuline kangaga kaetud jäik plaadike. See peab olema nii suur, et katab karikasuu (tavaliselt on ta külje pikkus u 20 cm). Palla kaitseb karikas olevat veini prahi ja tolmu eest, mis sinna võiksid sattuda, ning annab karikakattele kaunima kuju. Tavaliselt kasutatakse palla valmistamiseks linast kangast, kuid palla välimine külg võib olla ka siidist. Pallat kaunistatakse tikandiga.

Karikarätt e purifikaator on linasest kangast ristküliku- või ruudukujuline tekstiil, mida kasutatakse karika puhastamiseks ja kuivatamiseks. Karikaräti küljepikkus on umbes 30-40 cm ning seda kaunistatakse pitside ja tikanditega.

Enne ja pärast armulauda katab karikat karikakate. Võrreldes teiste liturgiliste tekstiilidega on karikakate üsna hiline. See on kasutusele tulnud alles 16. sajandil. Karikakatted on kas valged või liturgilist värvi ning valmistatud siidist või sametist. Sageli on nad kaunistatud tikandiga ja servades narmastega. 20. sajandil on hakatud karikakatete valmistamiseks kasutama ka villast kangast. Karikakatte asemel kasutatakse mõnes kirikus pisut suuremat katet, mis katab lisaks karikale ka teisi armulauariistu.

Lisaks altarilinale ja armulauatekstiilidele võib altaril olla veel üks tekstiil - puldikate. Nimelt kasutatakse altaril Piibli hoidmiseks pulti, mis võib olla kaetud tekstiilist kattega. Teated puldikatte kasutamise kohta keskajal puuduvad. Rooma-katoliku kiriku inventariloendites 16. sajandist on sageli toodud ära missaalipuldi katted. Puldikate ei ole kohustuslik, kuid seda võib kasutada kaunistamaks pulti ning kaitsmaks puldile asetatud raamatut. Puldikate võib olla valge või liturgilist värvi ning kaunistatud tikandi või pitsiga.
Puldi asemel võib kasutada tugevalt polsterdatud patja. Sellised padjad on olnud naiskäsitöö meistriteosed - valmistatud hinnalistest materjalidest ja kaunistatud tikanditega. Servades on patju kaunistatud narmaste ja nurkades tuttidega. Patju on valmistatud selliselt, et nende üks pool on valge ja teine violetne. Sel juhul sai padja ümberpööramisega muuta selle värvi vastavalt kirikuaastale.

Vast kõige tuntum tekstiil kirikuruumis on altarikate (antependium; kasutatakse ka nimetust altaripõll). Altarikate on liturgilist värvi tekstiil, mis on kinnitatud altari ülemise serva külge. Altari katmine lisaks altarilinale ka rippuva tekstiiliga on vana tava. Sellist katet võib näha Ravenna San Vitale kiriku 6. sajandi keskpaigast pärit mosaiigil. Algselt kattis kate altarit kõigist neljast küljest. Alates II aastatuhandest on võetud kasutusele ainult altari esikülge katvad antependiumid. Tänapäevased altarikatted võivad oma suuruselt väga erinevad olla. Altari esikülge kattev altarikate võib ulatuda katma ka altari külgi. Samas võib altarikate ulatuda küll maani, kuid katta vaid altari esikülje keskmise kolmandiku. Altarikatteks võib olla ka kitsas riba altari esikülje ülaservas.
Läbi aegade on altarikatete valmistamiseks kasutatud hinnalisi materjale - siidi ja sametit -ning kaunistatud neid uhkete tikanditega. 15. sajandil muutusid altarikattena väga armastatuks põimetehnikas piltvaibad. Villasest kangast, tikandiga kaunistatud või kangastelgedel kootud altarikatted võeti kasutusele 20. sajandil.
Altarikattel ei ole sümboolset tähendust. Ta on mõeldud altari kui jumalateenistusliku keskpunkti tähtsuse rõhutamiseks ja kirikuliste mõtete suunamiseks. Neid ülesandeid täidavad altarikatte kirikuaasta perioodidele vastav liturgiline värv ja kattel kujutatud kristlikud sümbolid.

Väljaspool missat on rooma-katoliku kirikus kasutusel pisut üle altari servade ulatuv vesprilina, mille ülesanne on kaitsta altarilinu tolmu eest. Sarnaselt altarikatetele võivad vesprilinad olla liturgilistes värvides. Vesprilina kasutamine ulatub tagasi vähemalt hiliskeskaega.

Lisaks altarikattele kasutatakse liturgilist värvi katteid kantsli, köstrikantsli ja lugemispuldi kaunistamiseks. Sageli kujundatakse need lähtuvalt altarikatte kujundusest ning samad on ka valmistamiseks kasutatavad materjalid ja tehnikad. Liturgilist värvi katetega on kaetud ka altarivõre ja kantsli ääri. Tänapäeval on nendest katetest hakatud loobuma, et mitte varjata kauneid vanu puunikerdusi või hoopistükkis tuua esile kirikuruumi kujunduse lihtsust ja selgust.

Kirikus tarvitatavaid tekstiile on valmistatud kloostrites, alates 19. sajandist aga vastavates ettevõtetes. Tekstiilesemeid on kinkinud kirikutele aadlikud, samuti on nad annetanud tekstiilide valmistamiseks omi vanu pidulikke rõivaid. 20. sajandil on kirikutekstiilide valmistamisse oma panuse andnud tekstiilikunstnikud. Kindlasti ei tohi siinkohal unustada koguduseliikmeid, kes on oma kodukiriku kaunistamiseks tekstiile tikkinud-kudunud-heegeldanud ning seeläbi Jumalat teeninud ja kiitnud.

Aastasadu on inimene töötanud hubiseva küünlaleegi valgel ja pidutsenud toredas küünlasäras. Seega on küünlavalgus olnud kaua suure tähtsusega kunstlik valguseandja. Küünlavalgusega seostub tänapäeval ettekujutus luksusest, romantikast, pidulikkusest jms. Värelev küünlaleek pole enam vajalik valgusallikana, vaid kui rekvisiit hubasuse loomiseks ilmalikel ja kristlikel koosviibimistel. Erilised sündmused inimese elus, nagu ristimine, pulm või surm, on, vaatamata kunstliku valgustuse olemasolule tänapäeval, ilma küünla müstilise kumata mõeldamatud.
Lausega "Saagu valgus!" algab Loomise ajalugu. Võimalust tuld ja koos sellega valgust tekitada võib vaadata kui inimese esimest kultuurisaavutust.
Olümposelt tule röövimise motiiv nagu see Prometheuse loos esineb, näitab, et rahvad üksnes ei avastanud tule saamist, vaid kandsid ka traditsiooni pidevalt edasi. Kuna tuld sai suure vaevaga, pidi koldetuld alati säilitama, mis jumalate poolt kaitstuna sai kodu ja julgeoleku sümboliks. Kuid tuli jäi ikkagi ka taltsutamatuks, hävitusttoovaks loodusjõuks.
Loodusrahvaste juures, näiteks Polüneesias ja Põhja-Ameerika indiaanlastel, jäi ta alati pühaks tuleks või personifitseeritult tulejumalaks, nii nagu olid seda roomlaste tulejumalanna Vesta või kreeklaste Hestia. Herakleitose järgi peavad ka hindud kõige algeks tuld. Aristotelesel oli ta üks viiest algelemendist. Puhastav, lepitav ja deemonite eest kaitsev tuleleek leiab väljenduse nii paganlikes kui kristlikes kommetes. Jälgi tule austamisest leidub veel keltide, germaanlaste ja ka slaavlaste juures. Tuli oli aarjalaste tulejumala Mithra embleem, mida pärslased pidasid taevase tule maiseks vormiks. Uues Testamendis ilmub Püha Vaim tulekeelte kujul jüngritele. Lihavõttetulede süütamise ja pühitsemisega märgitakse liturgias uue elu algust - pühitsetakse valguse võitu pimeduse ja surma jõudude üle. Üht ilusaimat näidet sellest, kuidas pimeduse deemonite ja inimeste vahelist võitlust on edasi antud, näeme maailma tarbekunsti tippteoste hulka kuuluval Gloucesteri lühtril (jn 1).

Küünla päritolu ja selle kasutamine

On teadmata, millal valmistati esimesed küünlad. Babülooniast on leitud ese, mida võib olla kasutatud küünlajalana. Küünlajalgade leiud Kreetalt näitavad, et ka sealses kultuuris on olnud kasutusel küünlajalgu. Samuti on leitud Egiptuse valitseja Tutanhamoni hauast neli pronksist alust, mida kasutati eriliste küünalde puhul. Euroopast pärinevad vanemad lühtrileiud 6.-7. sajandist. Siiski tundsid küünalt ruumi valgustamiseks antiikmaailmas ka vanad roomlased juba 1. sajandil, kuid pidasid seda õlilambist halvemaks.
Aastatel umbes 1200-400 eKr kasutati kõikjal valgustuseks peerge või tõrvikuid. Nagu juba märgitud, hakkasid roomlased varakult eelistama kreeklastelt ülevõetud õlilampe, kuigi tundsid nii rasva- kui vahaküünlaid.
Eelkristlikul perioodil kasutati vahaküünlaid peamiselt seoses surnute kultusega. Kuid oma laiema leviku omandavad nad alles kristlikul perioodil. Kindlalt jälgitav on vahaküünal alles 3. saj pKr kui candela cerea - lihavõtteküünal. Kui Rooma riigis kristlus kinnitati riigiusuks (a 380 pKr), oli Itaalias ja Hispaanias olemas juba oma küünlatootmine.
Võib-olla kasutati küünalt algul ainult väikeste kristlike ühenduste salajastel öistel kokkutulekutel. Kuid varsti omandas vahaküünal ka sümboolse tähenduse. Ning ka siin kehtisid küünla valmistamisel ja kasutamisel oma reeglid. Lihavõtteküünal võis olla tehtud ainult mesilasevahast, see oli puhtuse ja vooruse sümbol. Püha Augustinuse "Kiidulaulus" on öeldud: "Ja ta toitub sulavast vahast, mida mesilasema kui materjali selle väärtusliku valguse jaoks on kogunud". Ka pidid vähemalt kaks altariküünalt olema valmistatud vahast. Kristlikus surnutekultuses kehtis ettekujutus, et surnu läheb põleva küünlaga Kristusele vastu. Matustel ja surnuaedades sümboliseerivad küünlad surnute hingede edasielamist Igavese Tule valguses. Kuid omaenda substantsi hävitav küünal tähendab ka täielikku andumist Jumalale. Kristlik sümboolika oli osaliselt kantud ka paganlikest elementidest. Nii jäid ettekujutused kuraditest ja pahadest vaimudest ning nende väljakihutamisest tule ja valguse poolt kehtima ka kristlikus maailmas.

Küünla valmistamine

Küünal kujutab endast kergesti sulavast tahkest põletusainest valmistatud tahtvalgustit. Küünla sisse jääv taht immutati ja kaeti õhukeselt kas rasva või vahaga. Tahi materjaliks oli tavalisim puuvillanöör (narmad). Kuid on kasutatud ka teisi materjale, näiteks takku ja kõrkjaid. Viimaseid kasutati Põhja-Euroopas, eriti Inglismaal ja Põhja-Iirimaal. Kõrkjataht põles vaid ühe tunni ilma "nuuskamata", andis võrdlemisi head valgust, kuid põledes pildus kõrkjataht laiali palju rasvapritsmeid. Kasutatud on neid veel 19. sajandilgi.
Rasvaküünaldest on andmeid juba aastast 1154. Neid küünlaid valmistati valades rasva vastavatesse vormidesse. Kasutati lamba-, kitse- või veiserasva. Parim oli valge, tugev lambarasv, halvem rabe veiserasv (jn 2).
Vahaküünlaid valmistati kas:
1. tahti korduvalt vedelasse vahamassi "uputades" (kastes), kuni taht oli pehme vahaga küllaldaselt ümbritsetud (jn 3);
2. mähkides tahi ümber piisava koguse vaha ja rullides selle siis sobiva pika laua peal siledamaks ja vajalikku paksusesse (jn 3);
3. või pikka tahti korduvalt vahavannist läbi tõmmates, sealjuures saadud vahatatud tahti ühelt trumlilt teisele kerides (jn 4).
Kloostrid valmistasid vaha- ja rasvaküünlaid oma töökodades. Talupojad ja linnakodanikud tegid rasvaküünlaid ise. On siiski andmeid, et juba aastal 1061 on Prantsusmaal olnud küünlavalmistajate kutseühing. Aastal 1260 asutati seal küünlavalmistajate gild. Sellest järeldub, et küünalde valmistamine oli organiseeritud tegevus ja küünlaid toodeti suuremal arvul ka müügiks. Alates 14. sajandist on küünlavalmistajad koondunud kutseühingutesse ka Inglismaal ja Saksamaal. Kuid 16. sajandi Münchenis tohtisid küünlaid valmistada vaid meega töötavad meekoogivalmistajad, Austrias aga oli see töö usaldatud vaid seebikeetjatele.
Seoses parafiini ja steariini levikuga (Pariisis 1818, Saksamaal 1830), samuti kvaliteetsema tahimaterjali saamisega arenes küünalde tööstuslik tootmine. Küünlaid peamiselt valati ja kõigi muudatuste tõttu nende kvaliteet paranes.
1825. a võtsid A. ja Jules Cambachris patendi punutud, steariiniga immutatud tahi valmistamiseks. 1833. a hakkavad sellist tahti tootma Adolphe Motard ja tema partner Adolphe de Milly. Steariinküünal, nagu me seda tänapäeval tunneme, põleb ilma "nuuskamata", haisuta ja tilkumata.
Kuni elektrivalguse tulekuni aastal 1879 peeti kunstlikku valgustust väga hinnaliseks. Asjatult, ilma tungiva vajaduseta kunstlikku valgust kasutada peeti suureks patuks. Talurahvas kasutas küünlaid vaid pidulikel juhtudel või siis, kui käsitöölised majja tulid. Koldetule ja peergude valgust peeti igapäevaelus küllaldaseks. Linnamajades jälgisid perenaised hoolega, et küünlaid asjatult ei raisataks. Üldiselt kasutasid kõik linnakodanike kihid rasvaküünlaid, mis olid valmistatud lambarasvast. Jõukamad kodanikud kasutasid rasvaküünalde kõrval ka vahaküünlaid: need olid paremad, kuid hinnalt umbes 3 korda kallimad. Kirikutes aga lubati kasutada ainult vahaküünlaid.
Hea vahaküünal põles mitu tundi ilma erilise hoolduseta. Rasvaküünal vajas pidevat tähelepanu. Taht võis otsa allapoole keerata ja madal leek põhjustas rasva ülejooksu, küünla kiiret sulamist ning täitis ruumi suitsu ja tahmaga. Et vältida selliseid ebameeldivusi, tuli tahti iga poole tunni tagant parajaks lõigata, n-ö nuusata. Tahi lõikamiseks hakati kasutama erilisi kääre, mille ühe haru peal oli tahiotste jaoks väike ümmargune või kandiline koda (jn 6).
Võõrastemajades pandi iga külalise jaoks valmis ööküünal, mille too oma tuppa kaasa võttis (jn 7). Käsitöölised töötasid peamiselt päevavalgel. Kuid neil oli võimalik täpsust nõudva töö korral kasutada veega täidetud klaaskuule (läbimõõduga kuni 25 cm), mis olid asetatud küünla ette ja teravdasid valgust.
Keskaegsed linnused ja lossid olid pidulikel juhtudel rikkalikult valgustatud. Wolfram Eschenbach kirjeldab 13. sajandi pidusaali valgustust, kusjuures märgib, et palees oli sada kroonlühtrit paljude küünaldega. Selline rikkalik valgustus oli siiski ka kõrgkihile liigne luksus. Nii kasutati Norra õukonnas küünlaid vaid pidulikel söögiaegadel, jõulude ajal või muude eriti tähtsate sündmuste puhul.
Prantsuse kuningate lesed tohtisid 13.-14. saj pärast monarhi surma 6 nädala vältel üksnes väikesi, mitte suuri küünlajalgu kasutada.
Soov särava valguse esinduslikkuse järele 17.-18. saj aina kasvas. Prantsuse kuninga Louis XIV valitsemise ajal (1643-1715) saavutas küünalde kasutamine oma kõrgpunkti. Sealjuures oli seaduseks, et iga küünalt võis süüdata vaid ühe korra. Lõpuni põlemata küünalde müük andis õuedaamidele suure sissetuleku. Kontsertidel, pidudel, õuetseremooniatel põlesid arvutud küünlad. See tava kestis veel pikka aega. Näiteks põles ühel maskeraadil Dresdenis 1779. a umbes 14 000 küünalt). Suure palavuse tõttu minestasid daamid ja tilkuv vaha rikkus seinad. 19. saj ei kaotanud üünal oma tähendust valgusallikana ja on pidulikel puhkudel au sees tänapäevalgi.

Küünlalühtrid ja nende materjalid

Küünalde kasutamine tingis eri tarberiistade liigi, nimelt lühtrite kasutuselevõtu ja leviku. Enamkasutatavaks materjaliks on siin metall - hõbe, vask, messing, pronks, tina. Vähem on kasutatud keraamikat ja klaasi.
Vask on üks vanimaid ja tuntumaid metalle. Ta on pehme, hästi venitatav ja taondatav, kuid teda on halb valada. Niiskes keskkonnas kattub vask õhus leiduvate süsihappegaaside toimel kergesti rohelise plaatinaga, mis on väga mürgine. Kaitseks selle vastu kaeti vasest esemed tinaga, tänapäeval hõbetatakse.
Messing - vase ja tsingi sulam, kollane metall, mis on väga heade valuomadustega. Kasutati 16. saj paljude majapidamistarvete valmistamiseks. Oli 19. saj peamiseks materjaliks lühtrite valmistamisel.
Pronks - vase ja tina kollakat tooni sulam, mis on parimate valuomadustega. Kohrutust esineb selle materjali juures harva, kuna pronks on rabe. Varasema perioodi lühtrite juures enimkasutatud materjal.
Tinast valatud lühtreid esineb harvemini, kuid teda on palju kasutatud toidu- ja jooginõude materjalina. Siit väljend, et "tina on vaese mehe hõbe".
Hõbe on valge, suure peegeldumisvõimega metall. Kõikvõimalikeks tehnikateks ideaalne materjal. Hinnalisemate lühtrite juures on kasutatud nii sepistatuna kui valatuna. Viimast just 19. saj II poolel.
Kulda on kasutatud lühtrite valmistamisel tema hinnalisuse tõttu harva. Kuid seda enam on vähemhinnalisi metalle kullatud.
Kõige lihtsama ja otstarbekama lühtri lahendusega on nn öölühter, mis koosneb taldrikukujulisest alusest (kabjast), mis täidab ühtlasi tilgapüüdja ülesannet, silindrilisest küünlapiibust ja käepidemest. Need lühtri osad - alus, küünlahoidja ja tilgapüüdja - jäävad edaspidises arengus alati püsima. Küünlapiip tõuseb kõrgemale ega kinnitu enam otse alusele. Lühter muutub üldse pikemaks. Kabja ja tilgapüüdja vahele tõuseb rikkalik profileeringutega jalg, mis on ühtlasi ka käepidemeks.
Keskajal seisis kunst kiriku teenistuses; säilinud on terve rida küünlajalgu, mida kindlasti on kasutatud kiriklikuks otstarbeks. Alates 19. saj lõpust sai kombeks asetada kahele poole altariristi kaks küünlajalga, mis pidid olema madalamad kui krutsifiks.
Romaani perioodi (11.-13. saj) madalad, kuni 20 cm kõrged küünlajalad on mitmesuguse vormi ja erinevate teemadega lahendused. On lühtreid nn keerduvate taimemotiividega, on lihtsaid lühtreid kellukesekujulise jalaga (jn 10). Kiriklike lühtrite hulka kuuluvad ka nn Simsoni lühtrid (jn 11). Võimsa füüsilise jõuga varustatud Simsoni kangelastegude kujutamisel kasutati meelsasti lõvi lõugade rebimise lugu. Lõvi esineb siin kui saatana või pimeduse sümbol, mis kristluse ülestõusmise tule läbi ära võidetakse.
Kõrgemate (kuni 55 cm) lühtrite, nn tuviküünlajalgade hulgas on samuti väga mitmekesiseid lahendusi. Kõige kaunim ja rikkalikuma dekooriga on 12. saj algusest pärit kullatud pronksist Gloucesteri lühter (kõrgus 51,5 cm) (jn 1). Selle kinkis oma kloostrile abt Peter (1104-1113). Lühtri kompositsioon on kui virr-varr täisplastilistest inim- ja loomafiguuridest, deemonitest, taimemotiividest. Põhiteemaks on deemonite ja inimeste vaheline võitlus. Gloucesteri lühtri eeskujuks on ilmselt olnud Hildesheimis asuv piiskop Bernwardi töökodadest 11. saj pärit olev hõbedast valatud küünlajalg (jn 12).
Gooti perioodil (14.-15. saj) hakkab seoses küünla laiema kasutamisega levima uusi küünlajalgade tüüpe. Usklike poolt pühapiltide ette annetatud küünalde tarvis valmistati küünlajalgu kas valatud messingist või sepistatud rauast.
Hiliskeskaeg toob sisse huvitava, hoopis uue lühtritüübi, nn teneber-lühtri (ld tenebrae - pimedus) (jn 13). Kolmnurksele sepistatud rauast põhikonstruktsioonile on küünlad asetatud tõusvas reas. Sellel lühtril süüdati küünlad vaid vaiksel nädalal, kannatusnädalal, ja kustutati ära üksteise järel Kristuse surma puhul maad vallanud pimeduse märgiks.
Küünalde kasutamine 15. saj igapäevaelus aina suureneb. Ilmuvad esimesed kahehaaralised küünlajalad (jn 14). Kiriklike ja elamuküünlajalgade vormilahenduses enam vahet ei ole. Kuid reeglina kasutatakse küünlaokkaga (sarnane lahendus küünlapiibule) lühtreid vaid kirikutes, sest seal kasutati pehmeid vahaküünlaid. Rabedate rasvaküünalde hoidjaks olid küünlapiibud.
Lihtsaimaks lahenduseks küünlaokkaga lühtrite hulgas on kolmel loomajalal asetsev tilgapüüdja suure okkaga (jn 15). Palju esineb jõuliste vormidega messingist valatud kõrgeid profileeritud tüvega lühtreid.

Räägi palun paar sõna oma elust: kes Sa oled, kus sündinud, kus õppinud ja töötanud ning millega tegelnud
Olen pärit Ida-Virumaalt Aserist, kus õppisin kohalikus keskkoolis 8 aastat. Siis tulin õppima Georg Otsa nim Muusikakooli Tallinnas ning edasi järgnes juba Tallinna Konservatoorium (praegune Eesti Muusika Akadeemia). Lõpukursusel sooritasin oma praktikatunnid Otsa-koolis. Praegu olengi Otsa-koolis õpetaja. Kuna õppisin koorijuhtimist, siis olgu siinkohal öeldud, et olen ka Estonia Seltsi Segakoori dirigent. Koormeistrina teen kaastööd mitmetele kontsertorganisatsioonidele.

Kuidas sai alguse Sinu seos kirikuga?
Olen ju pioneeriaja laps, aga minu vanavanemad on olnud kirikutraditsiooni hoidjad - ennekõike jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Kuigi neist asjust mu lapsepõlves teatud põhjustel just palju ei räägitud, on nüüd hiljem need perekondlikud sündmused meenunud õige tähendusega. Leerimineku idee tuli vanaemalt. Samuti tekkis omal vaimne vajadus. Kooritöö ja kirik seonduvad mu mälus üheaegselt. Asutasin oma esimese koori Tallinna Nõmme Rahu koguduse juures. Samal ajal käisin leeris Kaarli kirikus. Mõlemad sündmused said küll erinevatel põhjustel alguse, kuid aja jooksul kujunes neist üks tervik - minu koorijuhitöö Kaarli koguduses.

Kuidas sai Sinust Kaarli koguduse koori dirigent?
Marika Kahari juubelil pakkusin ennast Piret Aidulole Kaarli koguduse okteti lauljaks. Vist pooleldi naljaga. Seda kuulis pealt Ene Üleoja, kes siis mulle selle ettepaneku tegi. Veebruaris 1999 tegin oma esimese debüüdi koori juures. Pidev töö algas sama aasta oktoobris.

Milles seisneb koorijuhi töö?
Koorijuhi amet on üpris keeruline. Võiks ju mõelda, et vehid pisut kätega ja kõik laulavad rõõmsasti. Kui instrumentalist mängib oma pilli, siis ta teeb seda vahetult. Kõik sõltub tema musikaalsusest ja tehnilistest oskustest pillil. Koorijuht ei musitseeri otse, üksi. Ta peab oma soovid ja taotlused hulgale inimestele selgeks tegema, nad kõik n-ö ühe mütsi alla saama. Tulemus sõltub kõigi koostööst. See on täitsa raske. Koorijuht peab olema interpreet ja pedagoog ühes isikus. Töö suure hulga inimestega nõuab palju energiat, tohutut suhtlemist ja organiseerimist. Hea tulemus annab jälle jõudu juurde. Töö inimestega on tegelikult põnev, koorist kujuneb tihti tõeline sõpruskond. Koguduse koorijuhi töö ei erine minu arvates tavalise koorijuhi tööst. Tõsi on, et suuremad kirikuaasta pühad kujunevad töiseks. Aga sellel on ka oma võlu. Kaarli Kontsertkoor on aktiivse kontserttegevusega koor. Laulmine koguduse teenistustel ja kontserdid väljaspool Kaarli kirikut moodustavad kokku tiheda tööplaani. See lisab kõigi lauljate elule vürtsi. Usun, et kooris laulmine on inimestele heaks vahelduseks argipäeva töös ning on üldse üks hea eneseväljenduse vorm. Ka kirikus.

Mis on Sind hoidnud sellel tööl, mis on see, millest ammutad jõudu?
Muusika. Ma ei kujuta ette oma elu ilma muusikata. See kõlab ilmselt väga tavaliselt, aga see lihtsalt on nii. Küllap see vajadus ja anne ja energia tulevad sealt ülevalt. Ma teen seda, mis mulle väga meeldib; nii hästi kui ma oskan ja nii kaua kui ma jaksan. Maailmas on loodud väga palju ilusat muusikat. Eriti suur hulk just vaimulikku muusikat. Ka see anne kirjutada muusikat on heliloojatele antud. Koorilaul on ilus kunstiteose liik: sõna ja muusika saavad kokku!

Millised on olnud Sinu kõige mõjusamad elamused Kaarli kirikus?
Kauneid hetki on olnud üsna palju. Kaarli kirik on pühakojana minu meelest väga erilise auraga. Ma tunnetan ennast kirikuruumi eri kohtades isemoodi. Seda on võimalik füüsiliselt tunda. Muusikaliselt meenub mulle üks teisipäevane muusikaõhtu, kui kandsime kooriga ette Mart Siimeri äsjavalminud teost. Helilooja "möllas" orelis ja koor laulis väga hästi. Olin pärast seda esitust täiesti endast väljas. Seal tekkis mingi erakordne tunne, see oli haruldane hetk. Niisuguseid asju ei juhtu eriti tihti. Mulle tundub, et selliste hetkede saavutamiseks tuleb oma vaim täiesti vabaks lasta. Enamasti teeme selle vea, et hakkame tohutult püüdma. Kuigi, ega oskusi ja püüdlikkust ei tohiks sealjuures unustada…

Milline aeg on Sinu jaoks kirikus kõige helgem?
Ülestõusmispühad. Kevad, ärkamine igas mõttes. Kevadises ajas on palju energiat. Ilmselt on asi ka selles, et olen kevadel sündinud. See on vist minusse kuidagi kodeeritud. Ka jõulurõõmust püüan osa saada. Kui sul on lapsed, siis ei saa sellest kuidagi mööda! Päkapikud käivad ju kogu aeg! Jõululauludega tegelda on tõesti väga tore. Aga ma usun, et parem on neid ise laulda kui kuulata! Nendele, kes laulavad ja laulda tahavad, on palju antud. Need on õnnelikud inimesed. Jõuluootuses aktiivselt sees olla ja osaleda on väga vahva! See on hoopis midagi muud, kui mööda kaubanduskeskusi saalida… Kuigi - ega sellest ka ei pääse!
Advendiaeg on säärane ilus vaikne ootamine. Sellest vaikusest olen küll alles hiljuti aru saama hakanud. Kui see enda sees leida, siis ei häirigi väline möll väga. Jõulud on perepüha. Mul on vanemad ja vanavanemad ja õed-vennad, oma pere lapsed, kelle seltsis jõuluaeg möödub. Tore, et jõulurõõmu on mul võimalik nii paljude inimestega jagada! Ning sõbrad, koorilauljad ja kontserdikuulajad veel ka!

Aastavahetuse eel möödub 135 aastat kauaaegse Kaarli koguduse juhatuse ja nõukogu esimehe Oskar Ambergi sünnist. Esimehe ametis oli ta Kaarli koguduses aastatel 1920-1941, täpsemalt 1. novembrist 1920 kuni 14. septembrini 1931 ja 2. juunist 1932 kuni 11. veebruarini 1941 oli ta koguduse juhatuse ja nõukogu esimees. Nõukogu liige oli Oskar Amberg 1919. aasta suvest, kui nõukogu esimest korda moodustati, 1941. aasta 11. veebruarini ning eestseisuse liikmeks valiti ta 21. augustil 1919.

Oskar Amberg sündis 29. detsembril 1878 Tartumaal Meeri vallas Jüri ja Minna (sündinud Matto või Matu) pojana. Pere oli suur, kokku 11 last, kellest 8 said hea hariduse ja olid pikaealised. Isa pidas Voika mõisavalitseja ametit. Oskar Amberg õppis Meeri-Tõravere vallakoolis ja Nõo kihelkonnakoolis; seejärel 1891-92 Treffneri gümnaasiumis ja 1892-99 Tartu Aleksandri gümnaasiumis. Isa soovis, et ta õpiks usuteadust, ise soovis ta õppida matemaatikat, kuid vend, kes lubas ka õpinguid toetada, soovitas Riiat.

1899-1904 õppis Amberg Riia Polütehnikumi mehaanikateaduskonnas, mille lõpetas insener-tehnoloogina (matrikli nr 5831). Riia Polütehnikum (tollal ka Balti Polütehnikum) ei olnud kroonule alluv ülikool, selle omanikeks olid Läänemere kubermangude rüütelkonnad, Riia linn ja kaupmeeste ning töösturite organisatsioonid. Loomulikult tegutses kool keisri seaduste alusel. Riias oli Amberg 1900. aastal üks esimese eesti korporatsiooni Vironia asutajaid. Teiste rahvuslikult meelestatud noormeestega viis teda kokku samuti Riias õppiv ja Tartu päevist tuttav Ernst Enno, keda ta esimesel päeval ülikooli trepil kohtas. Oskar Amberg oli 1903. aasta II semestril korporatsiooni senior (eestseisuse esimees), samuti pidas ta ka kõnetoimkonna esimehe (1901 II semester - abiesimees ja 1902 I semester - esimees) ja vil! Kogu juhatuse esimehe ameteid.

Tolleaegne Riia oli üks Vene keisririigi suurimaid linnu, kus Ambergi sõnul saksa keel oli ühiskeeleks läti, poola, eesti ja vene keele vahel. Shovinismi suhtes oldi Riias väga hellad ja levinud oli burzhitüüp, kellel polnud rahvust, oli ainult haridus, karjäär ja seltskondlik seisukoht. Ka eesti noormehed, kes olid tulnud saksa või vene koolidest, olid sageli materialistlike huvidega (kosmopoliitsed) ja eesti asjast väheteadlikud. Seetõttu tuli korporatsioonis taguda rahvuslikku rauda. Korporatsiooni asutamisel oldi rahvuslikul pinnal tagasihoidlikud, sest poolakatel oli olnud sekeldusi. Ambergi sõnul : "Konvendi eestseisuse liikmeteks valiti esimesel viiel aastal peale Vironia kinnitamist ikka ja alati mõõdukate eluviisidega vanemad konvendi liikmed, kes omas enamuses pooldasid rohkem kõneõhtuid, aga ei öelnud ka mitte päriselt, solidaarsuse mõttes, ära alkoholi tarvitamisest ja lõbuõhtutest."
Rahaliste võimaluste olemasolu korral elasid tudengid tollal pansionis või külastasid neid. Elati enamasti mitmekesi koos, et raha kokku hoida. Näiteks 1903. aasta II semestril asus Amberg Stuckmani pansionis, mida pidas pr Stuckman, kes oli Valmiera (Volmari) lähedalt ühe mõisa valitseja lesk, saksa haridusega lätlane ja pidas pansioni, et oma kahe tütre koolitamiseks raha teenida. Pansionis harrastati klaverimängu ja laulu, seltskondliku suhtluse õppimiseks korraldati tantsuõhtuid.
Suvepraktikatel oli Amberg Mandþuurias ja Siberis raudteede ehitusel vanemate eesti soost vilistlaste juures.

Pärast inseneridiplomi saamist 1904. aasta kevadel astus ta vabatahtlikuna sõjaväkke ja teenis Dünamünde (läti Daugavgriva) kindluses Väina (Daugava) jõe suudmes. Teenistusest lahkus Oskar Amberg lipnikuna.

Töötas aastatel 1905-06 insener-konstruktorina Riia Masinavabrikus Abotir (ka Motor) ja 1905-10 F. S. Agorgovi (ka Agorkoff) puiduvabrikute direktorina Minski kubermangus St. Mikaszewiczis.

Oskar Amberg abiellus 1908. aastal Hildegard Lindkega . Abielust sündisid tütar Ursula ja poeg Georg. Abikaasa oli saksa päritolu, kasvanud Hummuli mõisas Valga lähedal ja valdas eesti keelt. Hildegard Amberg suri 1911. aasta sügisel tuberkuloosi.

1910. aastal tuli Oskar Amberg perega Tallinna, kus ta asutas silikaat-tellisetehase O. Amberg & Co ning oli järgnevad neli aastat selle juhataja ja osanik. 1911 oli ta ka Tallinna Laeva Ühisuse asutaja, selle äriühingu eestvedaja oli J. Pitka.

Aastatel 1914-15 oli ta Eestimaa Spordi Seltsi Kalev esimees, samal ajal ka Spordiseltsi Tallinna Kalev asutaja ja esimene esimees.

I maailmasõja ajal 1914-17 töötas ta Peeter Suure Merekindluse Aegna saare rannapatareide ehituse töödejuhataja-insenerina, teenides välja Püha Stanislavi ja Püha Anna II järgu aumärgi.

Sõja ajal 1917 abiellus Oskar Amberg Alide Caecilies Andeveiga.

Kui samal aastal revolutsiooni tagajärjel töö merekindluse ehitamisel lõppes, töötas Amberg 1918-19 Tallinna Tütarlaste Kommertskoolis matemaatikaõpetajana.

1918. aastal oi ta Tehniliste Jõudude Korraldamise komisjoni esimees. Komisjon avaldas 10. detsembril 1918 Tallinna Teatajas üleskutse, milles kutsuti kõiki tehnilise ettevalmistusega eestlasi osalema Eesti riigi ülesehitamisel ja ennast arvele võtma Eesti Tehnika Seltsi juures.

Vabadussõja ajal töötas Oskar Amberg 1919. aasta juunist detsembrini Varustusvalitsuse Inseneriosakonna ülemana ja seejärel kuni 1920. aasta aprillini Inseneriväe Valitsuse ülema abina. Pärast Vabadussõda liitus Amberg Kristliku Rahvaerakonnaga ja selle nimekirja kaudu asendades J.-J. Bergmanni läks I Riigikokku, mille liige oli 1920. aasta 20. detsembrist 30. maini 1923. Sama erakonna nimekirjas valiti ta II Riigikogu liikmeks (31. maist 1923 kuni tagasiastumiseni 12. veebruaril 1926), mis ajal ta oli kolmel korral Vabariigi Valitsuse liige: töö- ja hoolekandeminister 1923. aasta 2. augustist 26. märtsini 1924 K. Pätsi valitsuses (Põllumeeste Kogud, Eesti Tööerakond, Kristlik Rahvaerakond ja Eesti Rahvaerakond); 26. märtsist 17. oktoobrini 1924 sõjaminister F. K. Akeli valitsuses (Kristlik Rahvaerakond, Eesti Tööerakond ja Eesti Rahvaerakond) ning teedeminister 15. detsembrist 1925 kuni 23. juulini 1926 J. Teemanti valitsuses (Põllumeeste Kogud, Eesti Tööerakond, Asunike, Riigirentnike ja Väikepõllumeeste Erakond, Kristlik Rahvaerakond ja Rahvuslik Vabameelne Partei). 1925 oli ta Vabariigi Valitsuse esindaja I parlamentaarsel kaubanduskongressil Roomas. 1927. aastal tõmbus Oskar Amberg poliitikast tagasi.

Poliitika kõrval oli Oskar Amberg Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse Päevaleht juhatuse liige (1920-23 ja 1934-40); 1922 Aktsiaseltsi Eesti Reisibüroo asutaja, mille juhatuse esimees ja direktor ta oli 1927-40; 1919 oli Eesti Punase Risti asutaja ja seejärel kaheksa aastat selle majandusjuht ning Peavalitsuse abipresident 1932-40; Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Konsistooriumi abipresident (tollal oli üks konsistooriumi liige ilmik ja ta oli abipresident, president oli ameti järgi piiskop); samuti oli ta teatriseltsi Estonia juhatuse liige; osales tuletõrje, Kaitseliidu, Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegevuses ja mujalgi. Sai Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu I astme (12. veebruaril 1934), sama mälestusmärgi I järgu II astme (19. veebruaril 1927) ja III järgu (22. veebruaril 1921) ning Läti, Poola, Rootsi, Saksa, Belgia ja Portugali karitatiivse tegevuse eest antavaid aumärke.

Esimesel okupatsiooniaastal õnnestus Oskar Ambergil järelümberasujate seas Saksamaale minna. Saksa saatkond oli saanud salajase korralduse tunnistada võimalikult palju eestlasi sakslasteks ja aidata neil NKVD kontrolli alt pääseda. Sageli kasutati selleks saksakeelseid leeritunnistusi, ka Oskar Amberg oli leeris käinud Tartu Jaani koguduses, mis oli saksakeelne.
Mittesakslastest järelümberasujatel lubasid okupatsioonivõimud tagasi tulla ja 1942. aastal tuli ta isamaale tagasi ning asus jälle Eesti Reisibürood juhtima, 1944. aastal põgenes Oskar Amberg teistkordselt Saksamaale. Seal organiseeris ta Eesti Punase Risti Lüübeki komitee ja oli 1945-46 selle abiesimees. Oskar Amberg suri 24. oktoobril 1963 Lüübekis 84-aastasena.

1950. aastal kirjutas Oskar Amberg Korp! Vironia albumis järgmised julgustavad read oma kaaslastele : "Võitlus kestab edasi. Me usume kindlasti, et kord tuleb aeg, millal maailmas tõde vale üle võimu saab, millal meie rahva köidikud purustatakse ja Eesti iseseisvus taastatakse. Tehkem kõik, mis meie võimuses on, et seda aega lähemale tuua!
Säilitagem võõrsil emakeel ja eesti meel ning andkem neid aastast aastasse nooremaile edasi, nii nagu see alati Vironia elus on olnud! Olgem valmis tagasi pöörduma paljukannatanud kodumaale, et sääl toore võimu poolt löödud haavu parandada ja oma kohustust - kodumaad üles ehitada - täiel jõul täita! Olgem valmis võitluseks kodumaa eest!"

Kaarli koguduse I pihtkonna personaalraamatus on Oskar Ambergi kohta järgmine sissekanne (kuupäevad 1918. aastani Juliuse kalendri järgi ja kohanimed saksa keeles): "Amberg, Oskar Jüri ja Minna p.; sündimise koht Meierhof; ristitud 17. XII 1878; konfirmeeritud 1896 Tartu St. John; tulnud 1911; I abikaasa Hildegard Adele Pauline, sünd. Lindke; sündimise koht Peddela; ristitud 24. X 1886; konfirmeeritud 27. IV 1904 Wolmar; abielu. 22. VI 1908 Wolmar; surn. 24. IX 1911; Uddrich T. Ursula, Verner Johan Adami ab.; sündimise koht Miksehovih; ristitud 13. XII 1909; konfirmeeritud 5. VI 27 Tall. KK.; laulatus 18. IX 1937 Tall. KK.; Poeg Georg; sündimise koht Tallinn; ristitud 21. VIII 1911; konfirmeeritud 8. IV 1928 Tall. KK; II abikaasa Alide Caecilies, Aleksander Andevei T.; sündimise koht Kusal; ristitud 28.V 1892; konfirmeeritud 17. X 1910 Tall. KK.; abielu. 3. XII 1917 Tall. KK."

Järgmises Sulases võime lugeda Oskar Ambergi tegevusest Riigikogus ja ka Kaarli koguduses, nii nagu tollast aega stenogrammid ja protokollid on jäädvustanud.

Jagan mälestusi oma onust Edgar Otsast.

Edgar Ots sündis 9. mail 1917. a Harjumaal Jõelähtme vallas Ihasalu külas üheteistlapselise kaluripere kaheksanda lapsena. Neist kaheksa õde-venda sirgusid täiskasvanuks, kolm aga surid imikuna. Esimese ja viimase lapse vahele mahtus 22 aastat.

Jaagu nime kandev kodutalu asus väga tihedasti asustatud maalilise rannaküla keskel. Maja ühtedest akendest paistis meri oma suure veteväljaga, millest kerkisid mõned saared, teispool maja laius põld ja selle taga mets. Olen ise oma lapsepõlve suved seal veetnud, seepärast võin ette kujutada selle suure pere laste mänge ja ka töötegemisi.

Edgari vanemad Elvine ja Johannes olid oma ausa meele ja abivalmis olekuga külarahva seas lugupeetud inimesed.

1925. a alustas Edgar kooliteed Neeme Algkoolis ja 1931. a jätkas õpinguid Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). Sel ajal elas ta tuttava vanatädi juures Magasini tänavas. 1936. aastal lõpetas Edgar edukalt gümnaasiumi ja soovis jätkata oma õpinguid ülikoolis teoloogia alal, aga majanduslikel põhjustel polnud see tal kahjuks võimalik.

Edgari vanemad olid Jõelähtme koguduse liikmed ja ka lapsed said seal oma leeriõnnistuse. Edgar konfirmeeriti 5. juulil 1936. a õpetaja Petersoni poolt. Kui pere vanemad lapsed said usklikuks, hakati vanemate kodus pidama vennastekoguduse palvetunde. Esmalt tunnistasid oma Päästjast vanem poeg Albert, kes hiljem oli Tuhala koguduses jutlustaja, ja siis Edgar. Vend Albert ja õed Benita ning Ella hakkasid käima Harju-Jaani noortekooris laulmas, suvevaheaegadel laulis ka Edgar seal kaasa. (koorijuhiks oli Harald Meri, hilisem Järva praost, kes mõrvati).

Juba gümnaasiumis õppimise ajal külastas Edgar vennastekoguduse palvemaja Kaupmehe tänaval, varsti laulis ta seal meeskooris tenorit, mängis mandoliinikooris ja kõneles Noorte Kodus (see asus palvela hoovil) peetavates palvetundides.

1936. a asus Edgar õppima Tondi Sõjakooli, mille lõpetas 1937. a lipniku auastmes. Ta oleks võinud jääda sinna õppejõuks, kuid otsustas tööle minna raudteele, kus korrigeeris rongide sõiduplaane.
1941. a kolis Raudteevalitsus Riiga, kuhu ka Edgaril tuli minna. Liikluse korraldamine nõudis palju tegemist, sageli pidi töötama ka öösiti. Seal haigestus onu Edgar südamelihaste põletikku.

Pärast sõda kutsus Ranna koguduse õpetaja Anton Eilart Edgari organistiks Ranna kirikusse, kus ta mängis harmooniumil. Tema soovitas Edgaril hakata õppima õpetajaks. Juba Raudteevalitsuses tööl olles alustas Edgar Ots õppimist Usuteaduse Instituudis, esialgu küll vabakuulajana (umbes aastatel 1952-53). Arvestades oma töökoormust ja ka invaliidsust, lahkus ta Raudteevalitsusest 1. aprillil 1956 omal soovil.

1956. a tegi onu Edgar ettepaneku Martin Kelemendile, kes oli enne sõda pühapäevakoolitööd teinud, hakata jälle lapsi koguma ja neid õpetama. Ise lubas nõu ja jõuga abistada. Juba detsembri alguses toimus meie kodus esimene lastetund. Sel õhtul kogunes meile suurel hulgal lapsi ja nende vanemaid. Onu Martin jutustas ühe loo, mida küll täpselt enam ei mäleta, ja me laulsime laule. Noodimaterjal oli kasin, peamiselt kasutasime väikest laulikut, milles oli valik ühe- ja kolmehäälseid koraale.
Siit sai alguse põrandaalune pühapäevakooli tegevus pikkadeks aastateks meile, hiljem ka meie lastele, kuni ajani, mil tohtis põranda alt välja tulla. Loomulikult pidi iga kord kellelgi sünnipäev olema, muidu poleks tol ajal sellist suurt kogunemist saanud olla.

27. juunil 1957 ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit (assisteerisid praostid Evald Saag ja Robert Kannukene) Edgar Otsa Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus aseõpetajaks. Prooviaasta möödus Tallinna praosti Georg Klausi juhendamisel Nõmme Rahu koguduses. Samal ajal oli ta jutlustajaks koguduse filiaalis Harku palvelas ja ühtlasi jätkas õpinguid Usuteaduse Instituudis. Kui õpetaja Kaide Rätsep läks Inglismaale õppima, määras peapiiskop Jaan Kiivit 1958. a E. Otsa Tallinna Kaarli koguduse õpetajaks, kus ta kolm aastat õpetaja Edgar Hargi kõrval teenis. Kogudus oli suur ja tööd palju. Tol ajal elas onu Edgar pisikeses köök-toast koosnevas korteris Koidu tänaval (Luise tänav lõppes selle maja ees). Maja akendest paistis Kaarli kirik. Külastasin teda seal üsna sageli, sest minu ema, tema noorim õde, aitas teda majapidamistöödes, kuna häired südametegevuses takistasid tal füüsilist tööd teha.

Pärast seda kui õpetaja Rätsep tuli Inglismaalt tagasi, tegi kirikuvalitsus Edgarile ettepaneku asuda teenima Järva-Peetri kogudust. Külastasime koos minu vanematega seda kogudust 1961. a. Mäletan, et onu muutus seal kurvaks. Arvestades tolle aja bussiliiklust ja tema tervislikku olukorda, oli see ettepanek talle väga raske. Pealegi olid ta vanemad kõrgesse ikka jõudnud, nad küll elasid meie kodus, aga Edgar külastas neid väga tihti ja oli neile hingeline tugi. Tema suureks rõõmuks anti talle Randvere koguduse teenimine.

Selleks ajaks oli Edgar kolmanda grupi invaliid, aga et tervis halvenes, soovis ta taotleda teist invaliidsusgruppi ning seda tuli vormistada haiglas. Aga varsti, ühel sügisesel pühapäeva varahommikul, tõid Kaarli koguduse esindajad Kõrm ja Truupere meile kurva teate, et onu Edgar on surnud. See oli mulle, noorele tüdrukule, 9. klassi õpilasele, suur ehmatus ja arusaamatus, sest ta läks haiglasse, et invaliidsusgruppi muuta, aga juhtus hoopis ootamatu: ühe süsti tagajärjel vajus ta palatis oma voodil kokku, avatud Piibel kätel, ja suri 2. novembril 1963.

Tema ärasaatmine 9. novembril Tallinna Jaani kirikust oli rahvarohke, küll aga väga kurb, sest vana ema oli kaotanud oma kalli poja, õed-vennad oma armsa venna, ametikaaslased ustava kaastöötaja ja paljud-paljud oma lähedase sõbra. Väike Jõelähtme kirik ei tahtnud mahutada kogu matuseliste hulka. Nii ametivendade kui ka sugulaste-sõprade järelhüüded tunnistasid, et Edgar oli olnud tõsine jumalakartlik inimene, kelle elu läks sõnaga kokku - ta oli nagu armastuse jünger. Õpetaja Edgar Otsa kalmuküngas Jõelähtme kalmistul uppus pärgade ja lillekuhilate alla. Kalmukivile on raiutud: Jumal on armastus, mis oli ka tema elu motoks.

Onu Edgaril polnud lapsi, aga tal oli palju ristilapsi, keda ta väga armastas, külastas neid või nemad teda. Tal oli ka väga palju sõpru üle Eesti. Kus palvetunde peeti, sinna kutsuti ikka teda Jumala Sõna kuulutama.

Iseloomult oli ta tagasihoidlik, ei tõstnud kunagi ennast esile, vaid kõigis kordaminekuis andis au Jumalale. Ka praost Klaus on teda kui ametivenda nimetanud tõeliseks kristlaseks. Seltskonnas oli ta tagasihoidlik, aga siiski väga lugupeetud kaaslane. Tal jätkus alati rõõmsat meelt, oskust ning tahet kuulata teisi inimesi ja aidata hädasolijaid.

Ka mina mõtlen suure tänutundega oma onule, kelle õhutusel asusin õppima UI muusikaosakonda. Tema kinkis mulle ka klaveri, et saaksin kodus pilli harjutada. Kui ta oli Harku palvelas jutlustaja, külastasin tihti palvekoosolekuid. Sel ajal toimusid aastavahetusel öised palvetunnid - uus aasta võeti alati vastu põlvedel. Aga need aastad olid ka õnnistusrikkad. Mällu on sööbinud üks ta kõnedest Harku palvela kantslist. Tema hääletoon, kui ta juba kolmandat korda esitas Jeesuse küsimust Peetrusele: "Siimon, Joona poeg, armastad Sina mind?" (Jh 21:17), kõlab mul veel praegu - üle 40 aasta tagant - kõrvus, sest see oli erilise väega öeldud.

Poolteist aastat oli onu Edgar surnud, kui ühel ööl nägin unes, et onu tuli meie maja uksest sisse ja talle ruttas vastu mu vanaema, tema ema, kes oli nädal aega halvatuna voodis lamanud (ei saanud enam tõusta ega rääkida). Unes imestasin ma sügavalt, et vanaema suudab püsti tõusta, kõndida ja talle rõõmsalt hüüda: "Sa tulid mulle vastu!" Siis aga jäi unenägu pooleli, sest ema äratas mind üles, öeldes, et vanaema suri, ja palus appi toimetama. See pilt on mällu sööbinud ja elavana saatnud mind kogu elu.

Jeesus ütles: "Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha" (Jh 15:5).

26. novembril 1933 oli ruumikas Kaarli kirik viimase võimaluseni rahvast täis. Tuldi kuulama surnute mälestamise päeva kontserti, eriti aga Juhan Jürme (tol ajal Johannes Jürgenson) uut kantaati "Memento mori". Ülesannet oli võetud tõsiselt - et vääriliselt esineda, oli proovidega alustatud juba suvel. Kontserdi avas J. Jürme ise Peeter Süda orelipalaga "Ave Maria". Siis esitas tenor Aleksander Tamm tundmusrikkalt Artur Kapi "Vaimuliku aaria" ja Evald Braueri "Tänage Jehoovat" ning tshellist Udu Topman kaks vaimuliku loomuga pala: Juhan Jürme "Andante sostenuto" ja Rudolf Tobiase "Largo". Pärast õpetaja Artur Sommeri (Soomre) surnute mälestuseks peetud meeleolukat kõnet "riimitud proosas" järgnes aga päeva suurhetk - Juhan Jürme kantaat "Memento mori" solistidele, sega- ja naiskoorile, orelile ning sümfooniaorkestrile.

Juhan Jürme oli tol ajal üks meie tuntumaid kirikumuusika loojaid. 1925. aastal oli ta lõpetanud Tallinna Konservatooriumis prof August Topmani oreliklassi, olles komponeerimist tudeerinud prof Artur Kapi juures. Nüüd oli ta 37-aastane hinnatud muusikamees, kes leiba teenis Kaarli koguduse organisti ja koorijuhina. Siin oli juba varem ette kantud tema vaimulikke koorilaule ja kantaat "Pärast püha õhtusöömaaega", mille põhjal Anton Kasemets on kirjutanud: "J. Jürgenson kirjutab lihtsalt ja loomulikult, kaldumata kunstlikku modernitsemisse, mispärast ta looming tundub selgena ja arusaadavana, ka sobib niisugune kirjutamisviis eriti just vaimulikule stiilile, mida ta näib üldiselt eelistavat."

Kantaadile "Memento mori" oli sõnad loonud õpetaja A. Sommer, võttes aluseks tuntud piibliloo rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Jutustuse idee oli keskendatud koorile: inimest manitsetakse mõtlema alati surmale, "kes võib tulla kui varas öösel". Helilooja oli leidnud sellele lihtsale Piibli mõistujutule ja selle sügavtõsisele ideele mõjuva väljenduse nii ilmekates retsitatiivides kui ka tugevates kooriansamblites. Juba kantaadi sissejuhatus oma sünge, sügavtundelise peamotiivi ja kaeblikult kõlavate leinakelladega loob asjakohase meeleolu, millele peagi lisanduvad koori järsult ja hoiatavalt öeldud sõnad: "Inimene, mõtle oma surmale!" See manitsus kordub veel hoiatavamalt eelviimases koorifuugas, et lõpuks areneda vägevaks lunastuse lootuseks ja rõõmuks.

Kantaadi peaesitaja oli Kaarli Lauluseltsi arvukas ja hästidistsiplineeritud koor, kes esitas oma raske osa suure kindluse ja mõjukusega, andes tervele ettekandele tugeva aluspõhja. Inglite koorina oreli sees esines Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi koor. Sooloosade täitjaist oli parim Eduard Unt Laatsarusena. Tema ilusatämbriline bariton kõlas suures kirikus jõuliselt ja ilmekalt. Aleksander Tamm rikka mehe rollis ilmutas samuti head tõlgitsemisoskust, kuid ta häälel tuli ekspressiivsetel kohtadel puudu jõust avara kiriku täitmiseks. Jaan Villardi pisut paindumatule häälele sobis hästi isa Aabrahami manitsev rahu, kuigi madalamatel nootidel polnud ta häälel veel küllaldaselt tüsedust ega kandvust. Arvustajad avaldasid arvamust, kas poleks olnud õigem anda "rikka mehe" hooplev ja suurustav osa baritonile ja hädise-heasüdamliku Laatsaruse pehmeloomuline osa tenorile. Tallinna Konservatooriumi õpilastest orkester mängis aga küllaldase tähelepanu ja hoolega. Juhatas autor, orelipartii eest hoolitses Alfred Karindi (tol ajal Karafin). Kuid nii nagu Kaarli kiriku puhul tavaline, ei saanud arvustus jätta märkimata, et "ettekannet ei jätnud mõjutamata tänamatu akustika, mille avaruses tekkiv vastukajade lainetus hävitab palju ettekande mõjust, jõust ja kõlatugevusest."

Advendiaeg on ootuste aeg. Aga lootuses ja usus pilgu tõstnuile on see ka tõotuste täitumise aeg. (J. Tammo)

"Nüüd küünla me süütame taas, ta helk aitab helgemaks maailma…", kõlab Stewe Gardere "Advendiküünal" kirikuhämaruses Triin Preisfreundi esituses.

Nende lauluhelide saatel süütasid 6. detsembri kontserdi juhid Katrina ja Hans tule suurel advendiküünlal, mis lisab valgust altariäärisel olevaile küünlaile. Oli "Kaarlikese" traditsiooniline advendikontsert, kus esitati palju ilusaid laule, lasti kõlada pillidel, loeti lugusid jõuluootusest ja ­lootusest.

Meeldivalt kõlasid lastekoori esituses P. Ripsi "Taas talv on tulnud", E. Võrgu "Nüüd hallid jõulupühad käes" ja L. Virkhausi "Jõulukellad". Viimast laulu ilmestas kellukeste helin, mis tõi lähemale ka jõulumeeleolu. Südantsoojendav oli mudilasrühma esituses K. Hansu "Jõuluaeg jõuab" ning mudilaskoori "Jõuluõhtul" (J. Lill), kus esinemisjulgust said lapsed nendega kaasalaulvailt õpetajailt-emmedelt. Oma rõõmu jõulukuuse üle tahtsid kuulutada M. Lendi lauluga "Jõululumi" eelkooliklassi lapsed. Toreda muusikalise elamuse lisas kontserdile tütarlaste ansambel kahe palaga. Kavas olnud R. Kõrgemäe laulust "Rõõmusta, maa" aga jäi kõlama isamaa-armastuse motiiv: "Rõõmusta, maa, su ainus lootus ta, see Jeesuslaps sõime sees. Jah, rõõmusta nüüd, rõõmusta maa…, mu väikene Eestimaa!".

Milline üllatus kuulajaile-vaatajaile, kui esinema asusid pisikesed 4-aastane Johanna-Maria ja 5­aastane Arpad-Joosep koos oma emmede Brigita ning Karmeniga. Kuivõrd enesekindlalt esitasid nad viiulipalad "Sära, sära, täheke" ja "Lillekesed"! Mõnigi vaatajaist küsis, kuidas on võimalik, et nii väikseke sedavõrd oskuslikult viiulit käsitseb.

Kauni häälega solistile Triin Preisfreundile (lisaks avalaulule esitas ta ka P. Ripsi "Maarja laulu" jõulumüsteeriumist "Esimesed jõulud" ja Olav Ehala "Jõuluingli") on "Kaarlikese" laste seast tulemas järelkasvu. Seda kinnitasid kontserdiõhtul esinenud Eleriin (R. Lowry "Oh, mis hõiskamist ja rõõmu!"), Hanna-Lotte (H. Lend "Jõuluõhtul") ja Johanna (J. Hairston "Heliseb lihtne jõuluviis").

Ärgem unustagem mainimast ka külalisesinejaid Rocca al Mare koolist. Lastekoor Heleriin Lehtla dirigeerimisel esitas B. S. Ingemanni "Maa on nii kaunis" ja M. Metsala "Sa südames nüüd pane". Tublit tööd olid teinud klaverisolistid Hepp Sams (C. P. E. Bach "Pastoraal"), Laura-Johanna Tuisk (saksa rahvaviis "Oh, kuusepuu!") ja eriti nõudliku J. S. Bachi "Menuetiga" Sander Ots.

Traditsiooniks on saanud, et lastekontsertidel esinevad ka lastetöö tegijad. Kuulsime nende esituses prantsuse viisi "Karjuste jõulud". Et kuulajaskond ka laulmisest mõnu tunneks, oli kõigil võimalus ühineda lauludega "Vaikselt sajab lund", "Jõulu ootel" ja "Jõulu õhtul" (viimane neist kindlasti kõigile tuttav lapsepõlveaegadest). Sõnalises osas - vahelduseks lauludele - esitasid Sandra, Hans ja Olari "Vaikuse ingel otsib jõule".

Enne T. Preisfreundi esitatud O. Ehala "Jõuluinglit" pöördus koguduse õpetaja Jaak Aus Looja poole - koos loeti Meie Isa palve ja võeti vastu õnnistus.

Lõpuks võtsid tulekandjad advendiküünlast tule ja kandsid selle laiali kõigile kirikus olijaile. Teadustajate lõpusõnade järel kõlas ühislaul ning meeldiva orelimuusika saatel asus rahvas koduteele.

Paljudelt kirikust lahkujatelt oli kuulda kontserdi kohta kiidusõnu. Küllap pakkus kuuldu-nähtu elamust ka siin külalistena viibinud Keila Mihkli koguduse lastele.

Iga aasta jaanuari lõpul või veebruari algul koguneb hulk lapsi Kaarli kiriku peaukse ette, et sõita mõnda Eestimaa ilusasse paika ning seal üks tore ja vahva laager pidada. Tavapäraselt kestab laager ühe nädalavahetuse, täpsemini kolm päeva. Aga nende päevadega jõuab väga palju põnevat korda saata.

Traditsioonideks on kujunenud maastikumängud ja lumeskulptuuride meisterdamine (muidugi kui lund on!). Kindlasti ei puudu igapäevane õhtuprogramm, mis koosneb ringmängudest, võistlustest, omaloomingust, muusikast ja paljust muust. Hommikud algavad ühiselt rõõmsa hommikuvõimlemise ehk hip-hopiga. Targemaks saab rühmatöötundides ja pead peab murdma "Safaris".

Loomulikult on igal aastal ka midagi uut. Eelmistel aastatel on eelöeldule lisaks käinud laagrilised näiteks ujumas, viinud loomadele metsa süüa ning osalenud uhkes moe-show's.

Senini on lapsed (ja ka õpetajad) laagritega väga rahule jäänud. Nii võibki siis ühel pühapäeva õhtul Kaarli kiriku ees loodetavasti jälle näha lapsi, kes on küll mõnusalt väsinud olemisega, kuid rahuloleva ilmega tagasi Tallinna jõudnud.

Tahab aga keegi täpsemalt teada saada, mis tulevas talvelaagris toimub, siis pole paremat võimalust, kui selles ise osaleda. "Kaarlikese" järjekordne talvelaager toimub seekord 6.-8. veebruarini. Täpsemat infot saab laste- ja noortetöö kantseleist.