1. Juhtkiri. Toimetus. 2. Jutlus. Jaak Aus. 3. Jüri Bärg. Jutlus taevaminemispühaks. 4. Tauno Teder. Taevaminemispüha annab osa kirkusest. 5. Kaupo Padar. Puusepad Joosep ja Jeesus. 6. Angela Aljas. "Minu tee läheb päevade kaupa...". 7. Jaan J. Leppik. Mõisa metsa taga. Elik mõtisklus Karl Ristikivi pintslitõmmetest. 9. Eerik Jõks. Liturgia määratlemisest. 10. Ellen Tamm. Valgustid 16.-19. sajandil. 11. Koguduse ajalugu. Külli Keel. Sina oled määratud Issanda tööliseks Tema viinamäel. Õpetaja August Pähna 100. sünniaastapäevaks. 12. Koguduse ajalugu. Vootele Hansen. Oskar Ambergi tegevus Riigikogus. 13. Muusikatöö. Mati Märtin. Esinesid tulevased pedagoogid. 14. Jüri Bärg. Mõned mõtted õppimisest 15. Signe Aus. Konkurentsiühiskond ja kasvatus. 16. Lastetöö. Näitering.

JUHTKIRI

Pühad kirikuaastas on otsekui helmed elaval palvekeel, ühendatud ühte tervikusse. Nende tähendus saab avalduma vaid vahetus seoses üksteisega. Siirdudes edasi Ülestõusmispühade suurest rõõmusõnumist, jõuame me Taevaminemispüha veidi ehk tähelepanutagi jäänud erilisse imehetke. Aga just siin jõuab ülestõusmissündmus oma täiuseni. Toimub Jeesuse ülendumine, tema jumaliku loomuse vääriline esiletoomine. Kuid see ei olnud kurb lahkumine, sellega seondus lubadus tulla tagasi.

Päevad, mis jäid Jeesuse taevassemineku ja Nelipühade vahele, olid Tema jüngrite elus kindlasti kummalisel moel õnnelikud. Issand, kelle jumalikus loomuses nad nüüd olid kindlalt veendunud, ei olnud küll enam nende ligi oma inimlikus olekus. Ta oli lahkunud. Kuid ta oli jätnud tõotuse, ta oli kinkinud oma järgijatele ootuse ja lootuse. Nii olidki jüngrid õnnelikud, sest õnnelik on iga inimene, kellel on, mida oodata ja millele loota. Veelgi olulisem on aga see, et Nelipühade sündmuses see lootus ka täitub, Ülestõusnu astub oma koguduse ligi.

Olgu siis ka meis seda elavat lootust ja rõõmu sellest ning leidkem kinnitust, et meie Issand on ustav ning tema tõotused saavad kord täituma meiegi jaoks.

Käesolevas lehenumbris on jutlus koguduse abiõpetajalt Jaak Ausilt. Taevaminemispühast kirjutab Tauno Teder. Toome ära ka Jüri Bärgi Taevaminemispüha jutluse. Jeesuse inimliku loomuse tähendusest mõtiskleb Kaupo Padar, vaadeldes Joosepi isikut. Liturgika määratlemisest ja olemusest kirjutab Eerik Jõks. Angela Aljas avab “tee” mõiste tähendust Uues Testamendis. Karl Ristikivist kirjutab Jaan J. Leppik. Õppimise-õpetamise üle arutleb Signe Aus ja avaldame ka Jüri Bärgi aastatetaguse kirjutise sel teemal.

Kauaaegse koguduse juhatuse ja nõukogu esimehe Oskar Ambergi tegevusest Riigikogus kirjutab praegune juhatuse esimees Vootele Hansen. Koguduse õpetaja August Pähna elukäigu, kelle sünnist möödus 100. aastat, toob lugejani Külli Keel.

Lahket lugemist soovides

Sulase toimetus

Jeesus ütleb: Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane. Jh 10:11­16

Lugenud äsja evangeeliumi teksti, peame kindlasti tähele panema, et eri aegadel ja eri kultuurides ei ole sõnadel ja ametitel ühesugune tähendus. Kui ütelda eestlasele sõnad karjane ja karjamaa, tuleb paljudele silme ette pilt suurtest kolhoosi karjamaadest, kus karja hoidis elektrikarjus. Paljudele meenub ilmselt pilt lapsepõlvest, kus väike poiss või tüdruk oma esimese vastutusrikka ülesande saab just karja hoides, täites seda ülesannet koos karjakrantsiga. Põhiliseks ülesandeks oli sellistel väikestel karjustel jälgida, et kari ei läheks pahapeale, see tähendab karjamaalt viljapõllule. Karjalapse varustusse kuulus pikk vits, millega siis sõnakuulmatuid lojuseid karistati.

Kui me lähtuksime sellest pildist, siis oleks Jeesus see karjane, kes jälgib, et me ei asuks sööma „keelatud vilja“, kes käib meie järel ja vajadusel meid ka nuhtleb.

Idamaal aga olid karjasel hoopis teistsugused ülesanded kui siin Maarjamaal. Selleks tööks lapsed ja raugad ei sobinud. Karjane pidi olema noor ja tugev mees, kes suutis oma karjaga nädalaid ja kuid koos rännata. Rännutee kulges mööda mägesid ja orge. Ta pidi oskama leida rohuküllaseid paiku ning vett ka seal, kus seda esmapilgul ei paistnud olevat. Karjatamiseks ei vibutanud ta vitsa, vaid tema töövahendiks oli pikk sau, millega ta võis astuda huntidele vastu ning mille kõvera otsaga sai välja aidata jäärakusse kukkunud looma. Ilma karjaseta ei oleks karjal olnud mingit võimalust ellu jääda.

Seepärast sai ka Vana Testamendi laulik 23. laulus öelda: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.“

Karjane armastab oma karja ja kari vastab samaga. Karjane tunneb kõiki oma loomi nimepidi ja valutab südant, kui keegi vajab abi või on saanud viga.

Kui Jeesus ütleb, et tema on hea karjane, siis ta teab, et inimestele meenub see vana psalm. Küll aga neid sõnu öeldes mõtleb ta palju rohkemat, kui see vana arusaam karjasest tähendas. Kui karja ründas mõni üksik kiskja, siis karjane astus oma karja kaitseks välja. Kui oli aga ründamas terve kari hunte, siis karjane küll üritas karja kaitsta, aga kui see oli võimatu, põgenes ta oma elu päästes. Jeesus aga on selline karjane, kes jätab oma elu lammaste eest. Selles on ka Tema karjaseameti erilisus, et Tema ohverdab end karja eest. Ja nagu me teame, see ohver ei olnud asjata, vaid selle ohvri läbi on Ta saanud oma karjale teeks, tõeks ja eluks.

Pilt karjasest eeldab ka karja. Kui kari usaldab oma karjast, siis ta järgneb talle ja võiks öelda, et on ka kuulekas. Kui Jeesus on hea karjane, siis kes on kari? Loomulikult selleks karjaks oleme meie, inimesed. Inimesed, kelle Jumal on loonud. Kuid kas meile meeldib olla kellegi karja kuuluvaks? Võib-olla on palju parem ja meeldivam olla sõltumatu, iseseisev? Võib-olla on parem ise olla karjane? Või oleks parem olla hunt? Ka hunt on kariloom. Selleski karjas kehtivad omad reeglid ja on kindel hierarhia. Inimene tahab olla iseseisev ja sageli ta arvab, et ta seda ongi. Ometi suruvad mitmesugused mõttemallid ja arusaamad meile peale oma ideid, seisukohti ja filosoofiat, nii et tegelikkuses võime öelda: iga inimene kuulub kuhugi karja, olgu siis kas teadlikult või teadmatult.

Olen sageli kohanud inimesi, kes suhtuvad teatud eelarvamustega Jumalasse ja kirikusse. Arvatakse, et kirik on selline koht, kus inimesed on vaid põlvili. Viimasel ajal on lisandunud ka arvamus, et kirikus käivad kõige suuremad silmakirjatsejad, et enese edevust rahuldada. Öeldakse ka, et end kirikuga sidudes peab ennast muutma, esitamata küsimust, millises suunas muutma, mis on tegelik õpetus, millest meile kõneleb pühakiri? Peamiseks põhjuseks, miks nõnda arvatakse, on hirm muutuste ees, mille tulemusena peaks oma elu muutma. Millegipärast arvatakse, et see toob kaasa senise „elukvaliteedi“ languse. Kuid kas toob? Kas Karjase hoolivus lubaks seda?

Jumal sai inimeseks, et muuta loodud olendid oma lasteks, see tähendab mitte lihtsalt paremaks, vaid uuteks inimesteks. Jeesuse Kristuse läbi saame me uuteks isiksusteks. Samas ei tohi see aga olla Tema juurde pöördumise põhjus. Niikaua kui me muretseme oma isiksuse pärast, pole me Temani jõudnud. Issandani jõudmiseks tuleb meil teha esimene samm. Selleks peab inimene unustama iseenda ja järgima Teda. Teda, kes on Hea Karjane.

Meie tõeline loomus tuleb esile siis ja ainult siis, kui otsime Kristust. Üks teoloog on öelnud: ”Päike paistab vahetpidamata, aga ometi, kui pilv või udu on meie ja päikese vahel, siis me ei näe ta paistet. Ja ka siis, kui silm on haige ja põdur ise, ka siis on päikesevalgus tundmatu. Nähkem oma karjast, kes on elu jätnud oma karja eest, ja palugem, et Ta ise näitaks meile tee, et võiksime salata iseennast ja elada oma karjase tahtmist mööda, siis saab ka tema meid hoida ja saab tõeks see, kui ta ütleb: ”Vaata, mina olen teie juures iga päev kuni maailma ajastu otsani.“

Kannatusajal mõeldakse sellele, mida Jeesus on meie heaks inimesena teinud. Ehk nagu ütleb üks vanakiriku usutunnistus – mitte, et jumalikkus oleks tulnud lihasse, vaid et inimeseksolemine on vastu võetud Jumalasse. Seda suurem on meie rõõm, mida sügavamalt me mõistame inimeseksolu.

Millise uue perspektiivi ja lootuse on Tema elu inimestele andnud? Mind ennast on puudutanud just eelkõige Tema inimlik pale – see, mis julgustab, kinnitab, kasvatab. Uku Masing mõtiskles kord, et meie suur eksitus suhtumises Jeesusesse on just tema jumalikustamine – mina ei saa ju ise midagi teha, olen vaid inimene! Jeesus, näed, sai, sest ta oli Jumal – palju kõrgem kui mina… Selline õigustamine, eneseõigustamine, leiab kergesti tee ka liturgia ületähtsustamisse, jumalikustamisse. Ma ei soovi pisendada kirikute jumalateenistusliku praktika osa, kuid mu arust on just see saanud meie kristliku tubliduse mõõdupuuks. Mõelge, olge eneses ausad ja küsige, kuidas me suhtleme igapäevases elus, kuidas käitume, kuidas armuleidnutena käime uues hingamises – kuidas oleme lihtsalt inimlikud inimesed? Liig palju on formalismi, seaduskuulekust, hirmu “avaliku arvamuse” ees. Ning see eksitab meid vabadusest, mille Jeesus andis. Seepärast tahan ma selles lühikeses kirjatükis osutada just Jeesuse inimlikkusele.

Meil juurdunud kirikliku traditsiooni kohaselt ei olnud Jeesusel nö lihast isa (Mt 1,18j, 24j; Lk 3,23). 1989. aasta Uue Testamendi nimeregistris öeldakse üsna üheselt: “Joosep – Maarja, Jeesuse ema mees, Jeesuse kasuisa”. Püha Vaimu töö ja liha tahte kui mittejumaliku dualistlikku eraldamist on algkogudusest saadik rõhutatud kui Jumala plaani inimkonna suhtes. Samas leiame evangeeliumides ütlusi, eriti kõrvaliste tegelaste suust, mille järgi on Jeesus Joosepi poeg (nt Mt 1,16; Lk 4,22). Huvipakkuv on veel seegi, et Johannese evangeeliumis käsitletakse Jeesust ainult nõnda (Jh 1,45; 6,42). See tähendab, et Jeesuse kaasaegsed pidasid Joosepit tema isaks.

Uues Testamendis nimetatakse Joosepit siiski ainult põgusalt. Kõik see, mida evangeeliumid Jeesuse isast kirjutavad, on võimalik läbi lugeda paari minutiga. Tema rolli Jeesuse kasvatajana, kujundajana ja elutingimuste pakkujana ei peeta eriti oluliseks. Pealegi, traditsiooni järgi (kirikuisad Tertullianus, Ireneus), olevat ta surnud enne, kui Jeesus alustas avalikku tegevust. Tekst toonitab mitmel korral, et Joosep oli Taaveti, Iisraeli teise salvitud kuninga soost. Ja päritolu on teadagi Jeesuse rolli selgitamisel oluline, et Teda ja Tema tehtut, Tema õigust kuningavõimule legitimeerida. Paraku lähevad Luuka ja Matteuse evangeelium Joosepi päritolu kirjeldades mingipärast lahku juba tema isa nimes (Mt – Jaakob, Lk – Eeli).

Joosepi pere oli pärit Petlemmast, Taaveti linnast, mis oli juuda suguharu pärusmaa. Kuid tema ja Maarja elupaigana nimetatakse (vähemalt pärast Egiptusest naasmist) Naatsaretti. Matteuse evangeeliumis öeldakse: “…ning ta tuli ja asus elama ühte külla, mida nimetatakse Naatsaretiks, et läheks täide, mida on räägitud prohvetite kaudu, et Teda hüütakse Naatsaretlaseks” (Mt 2,23).
Niisiis oli Joosep Taaveti soost, õiglane mees (Mt 1,19). Tema ameti kohta kasutatav kreeka sõna tekton, mida tõlgitakse tavaliselt puusepaks või ehitustööliseks või tisleriks, ei ole ühetähenduslik. Nagu heebreakeelne haraš või ladinakeelne faber tähendab see meest, kes töötleb puitu, kive või rauda. Justinuse järgi († u 165 pKr), keda kui sünnipärast palestiinlast võib usaldada, valmistab tekton atrasid ja ikkeid – töö, mis täiesti sobib põllumajanduslikku miljöösse, mida vanale Naatsaretile väljakaevamiste põhjal iseloomulikuks tuleb pidada.

Piibli ajastu juutidele oli käsitöö midagi pühitsetut: “Käsitööline ei pea suurte õpilaste ees oma töö pärast häbenema,” õpetasid rabid. Ja teine seisukoht kõlas nii: “Muretse endale amet oma stuudiumi kõrvale.”

Sellekohaselt toimisid siis Iisraeli kirjatundjad nii enne Jeesust kui ka Jeesuse ajal. Suur Hillel oli puuraidur (tema pojapoeg Gamaliel oli nt apostel Pauluse õpetaja (Ap 5,35-39; 22,3), kuulus rabi Jehuda – pagar ja Tarsose Saulusest (hilisem Paulus) on teada, et ta oli telgitegija.

Ameti pidamisest aga ei piisanud, selle pidi ka oma pojale edasi andma. Talmud, mis peegeldab tolle aja traditsiooni, räägib selget keelt: täpselt nagu oldi kohustatud oma poega ülal pidama, tuli talle ka mingi käsitööliseamet selgeks õpetada.

Nii oli enesestmõistetav, et Joosep pani ka Jeesuse – ja kahtlemata juba noorelt – õpipoisina tööle. See on tõsiasi, milles võib olla kindel, kuigi evangelistid sellest ei räägi. Jeesuse varjatud aastad olid tõenäoliselt täidetud tööga igapäevase leiva teenimisel.

Naatsareti lähedal asus Sephorise-nimeline linn, mis oli Jeruusalemma kõrval üks suuremaid Juudamaa linnu. Heroodes Suur rajas sinna oma Galilea pealinna ning seepärast kõneldi seal peamiselt kreeka keelt. Vahepeal vallutasid linna ülestõusnud Juudase juhtimisel (u aastal 6 pKr), kuid peatselt purustasid rooma leegionid nende vastupanu ja kogu linna. Heroodese poeg Heroodes Antipas otsustas selle linna taas üles ehitada ning see suurejooneline programm kestis 20 aastat. Jeesus oli umbes 9aastane, kui see töö algas, ning nii tema kui Joosep võisid leida rakendust nendel taastamistöödel.

Kuid ometi ei ole Jeesuse nö ilmaliku ameti kohta võimalik evangeeliumide põhjal väita midagi kindlat. Traditsiooni järgi oli temagi puusepp, kes oli õppinud selle ameti oma isalt. Kuid see õrn väide püsib tõendil, et Jeesuse koduküla rahvas ei suutnud peale tema esimest, avalikku jutlust mõista, kuidas puusepp (Mk 6,3) või puusepa poeg (Mt 13,55) oskab rääkida nii tarka juttu. Talmudis kasutatakse aramea nimisõna naggar, mis tähistab puuseppa või meistrimeest tähenduses “õpetatud mees” või “õpetlane”. Kui seda terminit kasutatakse evangeeliumides metafoorselt, siis osutus tema isa ametile on juba sekundaarne, tähendustomavana ainult kreekakeelses loos. See tähendab, et originaaltähendus polnud enam hoomatav. Nagu paljude teiste Piibli lugude puhulgi. Ometi jääb side käsitööoskuse (oskuse või ameti, mida keegi ei saa sinult ära võtta ja millel on väärtus igasugustel aegadel) ja õpetatuse vahele. Seega on sellist sidet üpris kerge märgata. Kuidas oleme kasvatatud meie, kuidas kasvatame me omi lapsi? Selles tähenduses on haridus ju see, mis võimaldab inimesel olla vaba ja sõltumatu. Ja sedaviisi mitte ennast raha pärast orjaks müüa nagu tänapäeval tavaline. Selle viimasega, selle nö elustiiliga käivad käsikäes nii frustratsioon kui depressioon. Minu arvates ongi tänapäeva elukorralduse suurte vigade üks põhjustest liigne spetsialiseeritus. Ühes Mehhiko muinasjutus räägitakse sellest, et ahvid on tekkinud inimestest ühe maailma lõpul. Kui see on õige, siis on ehk taas käes ühe ahvkonna tekkimise aeg. Selleks ei ole palju vajagi, tuleb elada võimalikult kinnisilmi ja nii tuimalt, kui iganes saab, püüda äripäeviti (oh kui jabur sõna!) olla masinataoline, kui taas Uku Masingu öeldut meenutada.

Kui laseme inimlikkuse, loomulikkuse lähemale, mõistame rohkem nii iseennast kui teisi. Ja selleks peaksime ristiinimestena üksteist julgustama. Teisisõnu, saagem tõelisteks puuseppadeks, et võiksime enam mõista Jeesust kui tõelist inimest. Ja võib-olla tuleb meile siis Jumalgi lähemale. Näeme ja mõistame palju enam ennast ja end ümbritsevat, Jeesust ja Jumalat. Või Tooma evangeeliumi sõnadega, kus Jeesus ütleb: “Mina olen seesama valgus, mis ülalpool meid kõiki, mina olen Kõik. Kõik on tulnud välja minu seest ning Kõik on suundunud minu juurde. Rebestage puitu, mina olen seal, võtke üles kivi ning te leiate mu seal” (logion 77).

Sulases nr 3 (viinakuu 2003) kirjutasin Vana Testamendi teedest. Nüüd uurin ma sõna “tee” kasutamist Uue Testamendi kolmes esimeses evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus. Annan väikese ülevaate oma leidudest.

Eks me kõik oleme rändajad siin ilmas, igaüks rändab sünnist surmani – “igavesti vulisev oja olen ma, igavesti igatsev laulja, rändaja” (Ernst Enno). Me otsime teed iseendasse – “üks õnnis minek kujunedes iseendasse” (Ernst Enno). Otsime teed õnnele. Mõni on otseses mõttes rändaja, tal ei ole asu ühe koha peal kaua viibida, ta peab kui Nipernaadi rändama ja rändama... Asume meiegi nüüd Uue Testamendi radadele.

Uue Testamendi sünoptilistes evangeeliumides (Matteus, Markus, Luukas) on sõna “tee” kasutamisel oma kindlad jooned. Enamik juhtumeid, kus kasutatakse seda sõna otseses tähenduses, esineb just sünoptikutel. Ikka juhatatakse lugusid sisse märkusega, et Jeesus tuli, läks kuhugi, samuti öeldakse tihti, et Jeesus rändas läbi kogu Galilea või kõik linnad ja külad. See on evangeeliumi jutustuste eriline omapära, et ehkki Jeesus elas oma elu pidevas rändamises, ei räägita meile tavaliselt, millist teed või tänavat ta kasutas. Terves Uues Testamendis on vaid kahes lõigus nimetatud täpset teed. Jeesus nimetab tähendamissõnas halastajast samaarlasest (Lk 10:30jj) teed Jeruusalemmast Jeerikosse. Teine lõik Uues Testamendis, kus mainitakse täpset teed, asub Ap 8:26 ja viitab suurele kaubateele Jeruusalemmast Gazasse.

Kuna sünoptiline traditsioon rõhutab Jeesuse rändajaloomust, toimuvad paljud sündmused pikemate või lühemate teekondade ajal, mis Jeesus on ette võtnud. Tihti esineb väljend “teel olles”, mis näitab, et sündmus leidis aset teekonnal. Mõnikord kasutatakse väljendit selleks, et öelda: Jeesus rääkis seda teekonna üksinduses ja väikeses perekonnaringis, mitte võõraste läheduses või külaelu askeldustes. Näiteks salmis Mk 8:27 öeldakse: “ja teel küsis ta oma jüngritelt...”. Lugedes eelnevaid ja järgnevaid salme, võime näha, et salmis märgib “teel olles” vahetegemist – külades räägitakse Jeesuse järgimisest ja selle mõjust inimese igavesele saatusele kõikide kuuldes. Teel vesteldakse Jeesusest Kristusena ja Inimese Pojana, keda ootab kannatus, surm ja ülestõusmine. Viimasest teemast saab osa vaid väike valitud hulk – õpilaste ring.

Loos pimeda terveks tegemisest Jeerikos (Mk 10:46–52) on imelise tervistamise tulemus uue järelkäija tekkimine. Salmis 52 öeldakse, et endine pime läks Jeesusega “teele kaasa”. Siin mõeldakse teele kaasa minekut kui jüngerlust ja mitte ainult järgnemist ruumilises mõttes. Jeesus on teekäija, tema õpilaseks olemine tähendab teekäimist, tema järel käimist nii vaimses kui füüsilises mõttes. Selles juhtumis rõhutab “teele” ka seda, et Jeesus läheb Jeruusalemma, vastu oma surmale.

Teelolemise ja rändajastaatuse motiiv jätkub Apostlite tegude raamatus. Ap 9 kirjeldab, kuidas Jeesus end Damaskuse teel Saulusele ilmutas. Kasutatakse sama väljendit, mida evangeeliumides nii sageli kasutatakse – “teel olles”. Pöördeline sündmus toimub teed käies. Teel olemine tähendab siin ka seda, et toimunu juhtus enne, kui tegelik eesmärk oli täidetud, keset teekonda, mis oli ette võetud teiste plaanidega. Meenutame, et Saulus oli teel Damaskusesse, et juhul kui ta peaks leidma kristlasi, “võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma”. Pärast pöördumist veetis ka Paulus oma elu teel rännates, tehes oma misjonireise paganate apostlina.

Sõna “tee” kasutamine metafoorina on samuti tähtis Uues Testamendis. Kui teed otseses mõttes on kõige enam sünoptikud kasutanud, siis metafoorina leidub seda kõikjal Uues Testamendis. Hästi tuntud on metafoor laiast ja kitsast teest Matteuse evangeeliumis (7:13-14). Kahe tee kõrval räägitakse ka kahest väravast, laiast ja kitsast. Vanas Testamendis sümboliseerivad väravad Seadust. Rabi ütleb: mine läbi laia värava (Toora), mine mööda laia teed, mis me sinule näitame, ja sa saad elama. Jeesus räägib aga otse vastupidi: “minge sisse kitsast väravast, sest kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu”. Metafoori tõlgendatakse üsna üksmeelselt kutsena jüngritele. Kuna on nii raske olla Jeesuse jünger, on värav kitsas ja tee ahtake. Kuna tee on kitsas, on sellele sisenejaid vähe. Inimestele meeldib lai tänav, mis viib turvaliselt ja mugavalt neid eesmärgile, meeldib enam kui kitsas teerada, millel on raske käia. Lai ja kitsas tee on sümboolsed, ühel poolel lihtne ja teisel poolel raske. On lihtne mitte olla Jeesuse jünger, kuid see juhib hävingusse. On raske olla jünger, kuid ainult see viib ellu. Vanas Testamendis öeldakse, et Jumala teed on õiged, õiglased, sillutatud ja sirged; kõverad ja takistustega teed on eksiteed. Jeesuse ütluses laia ja kitsa tee kohta on lausa vastupidi: laial teel on lihtne käia, kuid see viib hukatusse; kitsas rada on raske, see tuleb võtta ette nendel, kes tahavad olla Jeesuse jüngrid.

Kirjakohti, kus sõna “tee” kasutatakse, on veel ja veel. Räägitakse “päästmise teest”, “õiguse teest”, “paganate teest”, “rahu teest”, “elu teest”. Kasutusel on vanatestamentlikud väljendid “hingamispäeva teekond”, “ühe päeva teekond”, “Issanda sirged teed”, “Jumala tee”, “Issanda tee”. Öeldakse: “nad olid minemas teel üles Jeruusalemma”. Üles minnakse seetõttu, et Jeruusalemm asub kõrgel Juuda mägismaal, ikka tuleb minna ülespoole, et linna jõuda. Tähendamissõnas külvajast pudenes osa seemet “tee äärde”; Hommikumaa targad läksid oma kodumaale tagasi “teist teed”; palmipuudepühal laotas rahvas oma riideid ja palmioksi Jeesuse jalgade ette “tee peale”; viigipuu, mille Jeesus needis, seisis “tee kõrval”; Jeesus läks “oma teed”. Sünoptikud räägivad Ristija Johannesest Vana Testamendi sõnadega: “Hüüdja hääl on kõrbes: ’Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!’“ Jeesus jagab oma jüngritele juhiseid, läkitades neid misjonitööle sõnadega: “ärge teretage kedagi teel”, ja keelab neil võtta kaasa riideid, jalanõusid ja saua.

Minu poolt uuritud Uue Testamendi raamatutes ei ole kusagil kasutatud mõisteid “ristitee” või “kannatusetee”. Need meile nii tuttavad mõisted on loonud alles hilisem kristlik traditsioon.

Lõpetan palvega, mille leidsin Jörg Zingi raamatust „Palve tee“:

Minu tee läheb päevade kaupa
nagu läbi lugematute väravate.
Vaesest, tühjast päevast öö puhkusesse,
öö rahutustest rikkasse päeva.
Sina juhatad mind läbi õhtu
ja hommiku väravate.

Minu Jumal, sind ma otsin
oma paljudel teedel.
Aga ma ei leia sind,
kuhu ma ka ei pöörduks,
kui sina mulle väravat ei ava.
Sina ise oled värav.
Sellest läbi tahan ma astuda ja leida sind.

Ma otsin iseennast,
aga ma ei leia teed.
Juhata mind välja minu hinge labürintidest
ja näita mulle ust,
mille kaudu pääsen sinu juurde,
et ma elaksin sinu,
mitte iseenese juures.

Issand, sina tahad, et ma leiaksin tee,
et oleksin õnnelik
ja jõuaksin eesmärgile.
Kingi mulle tahta seda,
mida tahad sina.

Ristikivi ei olnud kunstnik. Sedatüüpi, kes päev-päevalt molbertit pihus hoiab. Või peitliga uuristab. Samas Ristikivi oli kunstnik, kelle teoste koloriiti, ülesehitust ja vaimu kokku asetades saab kunstiteose, mida ei pea minema muuseumi vaatama, vaid mis on elav. Käib sinuga kaasas.

Karl Ristikivi ei olnud mu meelest lihtsalt kirjanik või pagulane. Ta oli mees, kes asetas ennast ajalukku sellega, et astus üle oma perekonnanime. Ristikivi tähistas valla- või kihelkonnapiiri. Vaatleja meeltes ja teadmises mingi kindla üksuse raja. Ühel pool on kindlakskujunenud mängumaa, olusuhted, maastik ja ilm. Väljaspool seda aga midagi muud. Ja mida kaugemale sellest piirikivist, seda uhkemaks ning vägevamaks, avaramaks muutub kogetu.

Äramus

Ma arvan, et Ristikivist ei oleks kunagi saanud euroopa kirjanikku, kui ta ei oleks läinud pagulusse. Pagulus tegi Ristikivist maailmanime. Eesti Euroopa Kirjanikku ei oleks muidu olnud. Eurooplast, samas eestlaseks jäädes kuni lõpuni. Tõenäolikult oleks olnud suurepärane Eesti Kirjanik. Ainult välismaailma kaemine ei pruugi anda loovale isikule seda mõõdet, mida arvan tundvat Ristikivil. Pagulus, äraaetus, eemalolek – kõik sellega kooskäiv muudab inimest niivõrd, et saab teiseks oma väärtushinnangutes, selles, mis on esmane, mis teisene. Eeskätt muudab väikerahva esindajat. Suurrahva inimesel on lihtsam muganduda teise keskkonda, võtkem või venelased Ameerikas.

Pagulus mõjutab ka tundliku natuuri meeli. Valu ja viha, põgenikupsüühika, teiselt poolt tugevamad rõõmuemotsioonid, õnnis olu, sisemise vabanemise tunne – see kõik annab kirjaniku vormimisele oma panuse. Täpselt nagu Ristikivigi puhul. Mina ei tea pagulusest suurt midagi. Olen liiga noor. Ei ole olnud vaja sõja või apoteoosi eest põgeneda. Sestap ei taipa ma pagulase hingeelust palju. Võin vaid ähmamisi aimata. Arvan, et Ristikivi oli suur unistaja. Tema biograafilise triloogia esimene teos „Mõrsjalinik“ on kirjutet võtmes, mis sunnib seda uskuma. Lihtsat ja puhast, lapsemeelselt siirast usku unistab Ristikivi endale saada. Ta läheb suurepärase ajalootundjana tunduvalt kaugemale Siena Katariina kui peategelase ja hilisema pühaku hagiograafilisest loost. Ta kasutab Siena Katariina lugu selleks, et leida endale julgustust ja kinnitust päämises: ei saa igavesti kõõluda maise ja teispoolse ilma vahel, valimata noist kumbagi. Ja unistab, et temalgi võiks olla täpselt seesama julgus lapsemeelselt kindel otsus teha. Pagulane Ristikivi on pidanud loobuma nii paljust siin ilmas. Ja ta laseb Siena Katariinalt endalt küsida: “Oled Sa, Ristikivi, valmis veel loobuma?” Imepärase kergusega asetab Karl Ristikivi 14. sajandi temaatika 20. sajandi omasse. Olme ja väärtused on muutunud, ajalooliste tõsiasjade tõttu ka väändunud. Aga inimeste küsimused iseendalt on jäänud täpselt samasuguseks.

Rännak

Kui Ristikivi oli veel Eestis enne emigreerumist Soome ja säält edasi Rootsi, siis kirjutas ta Eesti asjust. Enamgi veel – kui seni oli enamik kirjanikke kõnelenud Eesti maaelust, talupojahingest ja selle ümber toimuvast, siis Ristikivi see ei rahuldanud. Ta vajas kõneleda keskkonnast, kuhu ainult (kloostrid vahest välja arvata) koguneb kapital ja sellega koos vaimne kapital. Linnakeskkonda tulevad kultuurielemendid väljastpoolt piire ja kui pinnas on hää, siis alles loomuldasa edasi maa poole. Ses mõttes on Ristikivi esimene triloogia – nn Tallinna triloogia – linnateemaline. Pisut sarnlemist on mu meelest Ristikivil siin Gert Helbemäega, kes samuti Tallinna läbi dokumentaalia kaeb ja tuntud ning vähemtuntud tegelasi omi mõtteid laseb esile tuua. Aga Tallinnastki jäi Ristikivile väheks. On ju London, Amsterdam, Pariis, Rooma, Barcelona... Ristikivi ise ütleb: „Enda eluloo asemel, mis oli liikunud kuskil perifeerias, võtsin Euroopa eluloo.“ Rootsi ametnikuleib lasi puhkuste ajal rännata. 1960-ndate algusest alates rändab Karl Ristikivi Euroopa ajaloos, isegi kaugemal – Palestiinas.

Romaani „Viimne linn“ kohta kirjutab talle tema sõber Uku Masing järgmist: „Tean Sinust suhteliselt palju, kogemata vist. "Mõrsjalinik", "Põlevad lipud", "Imede saar", "Viimne linn" ja Sinu saadetu – kuus kokku. Igas midagi, millele ei pane yhtki miinuspunkti, kuid "Viimne linn" ja "Hingede öö" ainult plussidega. Vabanda matslikku sõna, kuid kuradimahästi on "Viimses linnas" kaks kõrgpunkti (ma ju ei lepi sellistega, milledes vägi kulutatakse algul) ja Akko vallutamise kirjeldus võrratu.“

Ja Karl Ristikivi vastab selle pääle: „Neli aastat pärast raamatu kirjutamist jõudsin tõepoolest Akhosse ja oli kuidagi imelik õhtu eel linna sisse sõites – kõik tundus kuidagi tuttav. Aga ega ma ei usu hingede rändamist – olin sellest lihtsalt nii palju lugenud, plaane ja kaarte vaadanud. Ja kui siis tuli ühel umbtänaval väike tütarlaps mulle vastu ja teretas "shalom!", mõtlesin sellele, kuidas võitlesid omal ajal kristlased ja musulmanid selle linna pärast – ja nüüd on see juutide oma. Ajaloos pole sugugi vähe irooniat.“

Pagulane on rändaja tegelikult juba oma olemuse tõttu. Ajalooliselt paikse rahva seast tulnud loovinimene ei leia tegelikult kunagi kuskil asu. Võib istuda Rootsis Solna haigekassa ametnikutoolil, aga ikka rändab. Erinevalt Masingust, kes rändas pigem oma kirjades, oli Ristikivil siiski võimalus ka füüsiliselt näha paiku, milliseid hiljem oma romaanides kirjeldab. Aga nagu nähtub Akko linna puhul, mõnikord kirjutas Ristikivi ka vaid teadmiste põhjal, et hiljem siis ise see paik üle vaadata.

Mulle endale kõnelevad enim „Rõõmulaul“ ja „Lohe hambad“. Esimene neist biograafilise triloogia teine romaan Walesi bardist, teine aga mu arvates vahest kõige laialdasema euroopaliku haardega teos katalaani luuletajast. „Rõõmulaulus“ paelub Ristikivi eneseotsingute eriliselt selge ja kirgas rõhutamine. Usun, mitte ilmaasjata ei võtnud autor bardi tegelaskujuks just keldi noormeest, imelise lauluandega veel väljakujunemata isiksust, kes mõtleb keldi väikerahva esindaja kombel. Kellel on oma iseäralik kõmri keel, ent imepäraselt laulev. Kes näeb ja tunnetab asju läbi muusika ja kelle muusiku hingeelu prevaleerib poliitilise ratio ees. Ja see, kes on jõudnud saada ka õukonna esilaulikuks, oma vanas eas jõuab tõdemuseni, et tema elu väärtus seisneb elu lõpus antud mungatõotustes.

Minust ei ole Karl Ristikivi teoste kriitikut. Küll aga Uku Masing annab neile hinnangu, sest tema võib anda:
„Loodan ja loodan, et elad igavesti ja kirjutad veel mitu sellist romaani, nagu "Viimne linnus", "Imede saar", "Rõõmulaul", ma ei tea, kas neist hoolitakse kyllalt. Mu meelest maailmas väga vähe kõrvutatavat. See on öeldud tõemeeli ja ilma ovinismita mistahes ulatuses. Meil ju võõraist harilikult peetakse rohkem kui omadest, ei tule järeldada, et pean Sind võõraks.“

Sissejuhatus
Kord kõndisid isa ja poeg viljapuuaias. Nad peatusid ploomipuu all. Poeg küsis isalt: “Isa, mis ploomid need on?” “Need on mustad ploomid,” vastas isa. Poeg vaatas ploomipuud ja küsis: “Aga kui need on mustad ploomid, miks nad siis sinised on?” Isa vastas: “See on sellepärast, et nad on rohelised.” Arvan, et see naljalugu on heaks sissejuhatuseks artiklile “Liturgia määratlemisest ”. Millised on asjad ja nähtused meie ümber, kuidas me neid määratleme ehk defineerime ning miks me seda teeme? Mis ploomid olid puu otsas? Kas me määratleme neid nende nimetuse, tegeliku värvuse järgi reaalsel ajahetkel või nende küpsusastme järgi? Milleks neid üldse määratleda, kui ilma määratlematagi on selge, et need on ploomid?

Kuna valdav osa meie maa kirikutraditsioonist pärineb rooma riitusega lääne kiriku traditsioonist, käsitlen käesolevas artiklis liturgiat kitsalt selles taustsüsteemis, fookusega Eesti protestantlikule kogukonnale ja eriti luterlikule kirikule. Tuleb ka väikeseid põikeid idakiriku valdkonda, aga need on ainult illustratiivsed. Seda seetõttu, et liturgia mõiste ja tähendus on kummaski traditsioonis erinev ja ilma piisava kogemuseta idakiriku liturgilisest traditsioonist ei saa selles vallas mingeid järeldusi teha. Küll ei ole aga võimatu, et liturgia määratlus, milleni ma artikli lõpus jõuan, üldse ei haakuks idariitusliku perekonna arusaamisega liturgiast. Selles artiklis ei ole eesmärgiks kirjutada liturgia ajaloost, vaid tänapäevast, ja määratleda liturgiat kui tänapäeva inimese jaoks reaalajas toimivat protsessi või teda ümbritsevat keskkonda.

Väga tabavalt asjade olemuse kohta on kirjutanud filosoof Johann Gottlieb Fichte: “Kõik mis on olemas, on läbinisti määratud: see on see, mis ta on, ja ei midagi muud.” [Fichte 16] Kui nüüd Fichte öeldut pisut ümber sõnastada, võime öelda, et kõik asjad ja nähtused on just sellised, nagu nad on, ja mitte teistsugused. See, kuidas asju ja nähtusi määratletakse, ei muuda nende olemust, vaid juhatab meid nende olemuse mõistmisele lähemale. Seega kui mingi asja või nähtuse olemus ei ole meile enesestmõistetav, aitab selle olemust avada määratlemine. Suurest kirest mõista liturgia olemust ja seda teistega jagada julgen ma esialgu ajada asja segasemaks, kui ta juba on, küsides: “Millisena paistavad meile asjad ja nähtused, kui nad on sellised, nagu nad on, ja mitte teistsugused?” Millele me toetume määratlemisel ehk enda lähendamisel asjade olemuse mõistmisele? Kas toetume teadusele, teiste inimeste teadmistele ja kogemustele, enda teadmistele ja kogemustele või mõnele muule, neutraalsemale taustsüsteemile, näiteks eesti kirjakeelele? Viimatinimetatule rajan ka mina oma liturgia määratluse. Ehkki minu püüe on määratleda liturgia võimalikult täpselt, ei pretendeeri tulemus liturgia absoluutsele definitsioonile, vaid pigem täiendab olemasolevaid ja lisab uusi dimensioone liturgia olemuse mõistmisel.

Mis on määratlemise ehk defineerimise mõte?
Igapäevases elus ei ole mõtet defineerida asju, mis on niigi selged. Mis on leiva määratlus? Mis on vee määratlus? Mis on laua määratlus? Mis on tooli määratlus? Need asjad on meile enesestmõistetavad. Neid me ei määratle. Samas me püüame määratleda, mis on elu, mis on surm, mis on õnn, mis on usk. Vajadus mitte määratleda kehtis ilmselt ka liturgia kohta ja kehtib veel praegugi idakirikus ja idariitusega lääne kirikus, kus nii dramaatilisi muutusi liturgias ja selle mõistmises pole toimunud. Läänekirikus seevastu on liturgia defineerimisega süstemaatiliselt tegeletud juba peaaegu sada aastat. Rooma-katoliku kirikus sai 1909. aastal alguse liturgiline liikumine ja sellest ajast peale kuni tänase päevani välja on kõik autorid, kes jumalateenistuslikke küsimusi käsitlevad, püüdnud liturgiat defineerida. Kuna igapäevases elus vajavad defineerimist vaid asjad ja nähtused, mis iseenesest mõistetavad ei ole, võime oletada, et mingist hetkest ei ole liturgia enam üheselt mõistetav, kuna tekkis vajadus seda määratleda.

Mõiste “liturgia” ajaloost
Sõna “liturgia” tähendust oma kreekakeelse eelkäia leitourgia (leitourgia, leiturgía) mõistes on ilmselt tüütuseni korratud, aga ütleme veel üle, et see tähendab teenimist ja hellenistlikus kultuuripildis avalikku teenistust.

Ehkki hilisantiigi perioodil (Uue Testamendi kaasajal) oli sõnadel leitourgein ja leitourgia kultuslik tähendus, on nende mõistete põhiolemus enne Kristust kogu aeg olnud sekulaarse tähendusega. Seega on sõna “liturgia” religioosne tähendusväli ainult kristlik. Ka Uues Testamendis on sõnal leitourgia ja selle tuletistel mitmesuguseid tähendusi. Eeskätt kasutatakse neid Jumala teenimise ja preesterliku teenimise mõistes, aga ei põlata ära ka laiemat tähendust vaimse ohvri ja halastustöö mõistes. Kreekakeelses Vanas Testamendis on sõna leitourgein ja selle tuletised kasutusel leviitide tegevuse kirjeldamisel.

Sõna “liturgia”, mis on praegusajal Kiriku terminoloogias igapäevaselt kasutusel, on läänekiriku traditsioonis suhteliselt hiline ja Eesti luterlikus traditsioonis oma tänapäevases tähenduses päris uus. Oleme harjunud pigem kuulma termineid “jumalateenistus”, “palvus”, “hardushetk”, “koosolek”. Rooma-katoliku kiriku ametlikes dokumentides peaaegu ei kasutata sõna “liturgia” enne 20. sajandit. Selle sõna populariseerimine toimus küll juba mitmetes raamatutes ja artiklites 19. sajandil. Keskaja autorid kasutasid traktaatides liturgiast termineid de divinis officiis või de ecclesiasticis officiis, eesti keeles vastavalt ‘jumalateenistus’ või ‘kiriklik teenistus’. Alates 16. sajandist eelistati termineid de ritibus Ecclesie või de sacris ritibus, eesti keeles vastavalt ‘kiriklik riitus’ ja ‘püha riitus’. Ladinakeelset omadussõna liturgicus (liturgiline) ja nimisõna liturgia (liturgia) kasutas ilmselt esimest korda Georg Cassander 1588. aastal, viidates Bütsantsi praktikale, aga hiljem sai see endale kindla koha kirikliku teaduse keeles. Alles 18. sajandil sai sõna “liturgia” oma praegusaegse tähenduse, viidates kogu Kiriku kultuslikule tegevusele. Enne seda tähendas liturgia ikkagi ainult missat sarnaselt selle sõna päritolu keskkonnale idakirikule, kus liturgia tähendab üheselt armulauaga jumalateenistust.

Huvitav küsimus on, millest kõneleb traditsiooniliste terminite hülgamine läänekirikus ja termini “liturgia” ülevõtmine ida traditsioonist?

Erinevad definitsioonid
Liturgia definitsioone, oluliste tunnuste lühiesitusi, on väga palju. Kindlasti tuleb meeles pidada, et definitsioon ei pretendeeri ammendavale seletusele, vaid püüab anda edasi olulised tunnused. Alates lühikesest ja konkreetsest tõdemusest, et liturgia on jumalateenistuse kord, kuni ülikeerukate liturgilis-teoloogiliste, antropoloogiliste jne konstruktsioonideni välja. Olen koondanud siinkohal kokku mõned definitsioonid, kusjuures olen võimaluse piires eelistanud eestikeelseid allikaid, et paremini tuvastada arusaama, mida Eestis liturgia all mõistetakse. Seletused olen jaganud kolme kategooriasse: valed ja/või eksitavad; tõesed, aga pealiskaudsed; sügavalt sisulised.

1. Valed ja/või eksitavad seletused
Liturgia on altariteenistus (jumalateenistuse osa). [Erelt 415]
Liturgia on protestantliku kiriku jumalateenistuse osa, mis koosneb vaimuliku ja koguduse vaheldumisi lauldud või räägitud tekstidest. [Kleis 588]
Liturgia on vaimuliku laulust ja koguduse vastulaulust koosnev jumalateenistuse osa. [Põlma 161]
Liturgia on missa muusikalis-sõnaline osa. [http://my.tele2.ee/uno/0001/emoisted.htm]
Liturgia on avalik jumalateenistuslik tegevus. [Peltola 135]

Nende valede definitsioonide põhipõhjus on liturgia käsitlemine jumalateenistuse osana. Selles on oma roll mängida väga veidral terminil “liturgiline jumalateenistus” , mida meil luterlikus kirikus siiamaani kasutatakse. Viimase definitsiooni peaks õigupoolest paigutama teise kategooriasse, kuid jätsin ta siiski siia. Kuna jumalateenistuse avalikkust võib käsitleda mitut moodi ja ilmselt on autor siin mõelnud liturgiale kui palvetegevusele, mis on Kiriku ühine ja avalik. Meie kultuuripildis tundub selline sõnakasutus siiski eksitav ja jätab mulje, et jumalateenistus, mis on korraldatud suletud ringile inimestele (näiteks eramissa) ei olegi liturgia.

Miks üldse neid valesid seletusi välja tuua ja pealegi allikatest, mis on ebausaldusväärsed? Seda sellepärast, et need allikad on kättesaadavad ja nende allikate põhjal kujuneb valdaval osal meie ühiskonnast arvamus liturgiast ja teistest mõistetest.

2. Tõesed, aga pealiskaudsed seletused
Järgnevad seletused sisaldavad õigeid väiteid ja mõne puhul huvitava vaatenurga alt:
Liturgia on teatud kirikus või uskkonnas kasutatavad jumalateenistuse rituaalid ja kord. [Kleis 588]
Liturgia on roomakatoliku kiriku autoriseeritud jumalateenistuse koondnimetus. [Kleis 588]
Liturgia on kreeka-katoliku kiriku armulauateenistus. [Kleis 588]
Liturgia on jumalateenistuse rituaal ja kord kristlikes kirikuis. [Põlma 161]
Liturgia on korrakohane jumalateenistus. [Mägi 340]
Liturgia on teenimine, kiriku jumalateenistus. [Peltola 135]
Liturgia on (armulaua)jumalateenistuse kord. [Mägi 340]
Liturgia on kristliku kiriku ühisosaduse vorm. [Hiley 2]

Kõikide nende definitsioonide ühine nimetaja on, et nad tegelevad ainult ja üheselt vormiliste küsimustega ning käsitlevad liturgiat kui mingit laadi korda. Kui meid huvitab liturgia sisu, tuleb sellisesse käsitlusse suhtuda kriitiliselt. David Hiley definitsioon on neist ehk kõige sisulisem, kuna räägib liturgiast kui osadusest. Kahjuks ei ole see definitsioon pärit eestikeelsest allikast.

Vormilise küljega tegelevate definitsioonide juurest lähen suure rõõmuga liturgia sisuliste definitsioonide juurde. Need pärinevad juba kõik võõrkeelsetest väljaannetest. Nende definitsioonide vahe on selles, et kui esimesed defineerivad liturgiat selle kaudu, mis see on, siis teised selle kaudu, mis liturgia ajal toimub ja mis on selle tulemus. Esimesed räägivad raamidest, teised sisust. Sisuliste definitsioonide keerukusaste on loomulikult erinev. Liturgilised teoloogid on jõudnud kõige peadpööritavamate definitsioonideni. Siinkohal mõned näited nendest.

3. Sügavalt sisulised seletused
David Power: “Liturgia on usu maatriks”
Alexander Schmemann: “Liturgia on teoloogia ontoloogiline konditsioon”

Kõige kompaktsema ja täpsema ning ehk pisut lihtsama minule teadaolevatest sisulistest definitsioonidest annab Kevin Irwin, öeldes, et liturgia on teoloogiline toiming: “Põhiolemuselt on liturgia teoloogiline toiming, mille abil uskuv Kirik pöördub Jumala poole, astub dialoogi Jumalaga, annab tunnistust oma usust Jumalasse ja sümboliseerib seda usku mitmesuguste vahendite abil, kaasaarvatud looming, sõnad, esemed, rituaalsed liigutused ja toimingud.” [Irwin 44]

Nii Kevin Irwin kui Aidan Kavanagh väidavad, et teoloogia, mis toimub liturgias, on esmane ja kõige tähtsam teoloogia (theologia prima), sest see tähendab otsest suhtlemist Jumalaga ja Jumalaga kohtumist. Liturgiast ja Jumalast rääkimine on teisene teoloogia (theologia secunda). Liturgia kui theologia prima mõistmise teeb keeruliseks see, et inimesed ei osale kellegi teise inimese loodud teoloogilises kontekstis, vaid osalevad ise teoloogilises protsessis. See tähendab, et inimesed, kes osalevad liturgias, osalevad teoloogilises toimingus, mis on ise teoloogia ja mille tulemusena sünnib teoloogia.

Irwini definitsiooni teine pool tegeleb juba toimingute kirjeldamisega liturgias. Sisuliseks määratlemiseks vajame mitte tegevusi, mis liturgia ajal toimuvad, vaid mis on nende tegevuste tulemus. Võttes need pikad definitsioonid kokku, mis räägivad sellest, kuidas liturgia käigus sünnib teoloogia, väidan, et liturgia on teoloogia.

Et Irwin ja Kavanagh ütlevad, et liturgia on teoloogia, seisneb edaspidine võti liturgia määratlemisel mõiste “teoloogia” määratlemises, see tähendab selle määratlemises, mis liturgia ajal toimub. Kui “liturgia” puhul meil ühest eestikeelset vastet ei ole, siis “teoloogia” puhul teame, et tegemist on usuteadusega ehk teadusega Jumalast ehk Jumala uurimise teadusega ehk Jumala uurimisega. Teaduse defineerimiseks on hulgaliselt meetodeid ja taustsüsteeme. Teadlaste ja mitteteadlaste arusaam sellest mõistest on kindlasti väga erinev. Käesoleva artikli konteksti arvestades ei ole vaja püüda avada teaduse mõistet teadusfilosoofilisest või teadusteoreetilisest aspektist, vaid pigem tavalise inimese vaatenurgast, toetudes oma emakeele kirjakeele loogikale. Selles tähenduses on ratsionaalne ehk mõistuslik teadmiste omandamine tagaplaanil ja kognitiivne ehk tunnetuslik esiplaanil.

Ja kui enne jõudsime järelduseni, et liturgia on teoloogia, siis edasiarendusena võib öelda, et liturgia on usuteadus ehk teadus Jumalast ehk Jumala uurimise teadus ehk Jumala uurimine. Meie kultuuripildis, kus sõna “liturgia” on uus ja sõnal “teoloogia” on väljakujunenud kindel, teistele tõlgendustele mitte eriti ruumijättev tähendusväli, on mitteteoloogide osalemist teoloogias ehk teaduses keeruline seletada. Püüan siiski.

Kalamehejutt
Mulle meeldib kalal käia. Saab vaheldust, puhkust, värsket õhku ja kui targasti käituda, siis ka kala. Eriti meeldib mulle jõeforelli püük Prandi jõel. See on erakordselt ilus jõgi kristallselge veega, mis paistab põhjani läbi isegi kõige sügavamates kohtades. Maastik on seal raske, nii et põnevust on isegi ilma kalapüügita küllalt: kopraaugud õõtsuvas kaldas ja kohati mitu meetrit vett selle all.

Kes on kord maitsnud ehtsat ja head Eesti jõeforelli, tahab seda ikka ja jälle saada ning teeb üpris tõsiseid ja arvestatavaid pingutusi selle maiuspala kättesaamiseks. Peale kõige muu on jõeforell väga ilus kala. Tal on tigeda röövkala kohta suhteliselt jässakas keha, mitmevärvilised täpid selja peal, kaunid uimed. Rahvapäraseid nimesid on tal ka palju: forell, jõgiforell, hõrnas, eherus, tähnik, eerus, tähniklõhe, jõelõhe, iherus.

Et lisaks vaheldusele ja värskele õhule, puhkusele ja matkamise põnevusele ka mõni kala kinni püüda, teevad kalamehed väga mitmesuguseid tähelepanekuid, mida siis oma kogukonnas arutatakse ja jagatakse. Ehkki ma ei ole väga osav kalamees, teen isegi selliseid vaatlusi ja olen täheldanud, et teadmised selles vallas on kala saamise seisukohast äärmiselt olulised. Kõik algab sellest, et peab olema õige aastaaeg ja kellaaeg, siis tulevad küsimuse alla ilm ja loomulikult koht, kus püütakse. Ning kõige lõpuks õiged püügivahendid ja püügitehnika.

Kõige rohkem olen ma Prandi jõest saanud jõeforelli hilissuvel päikeseloojaku ajal selge ilmaga kahest jõekäärust, mille asukohta ma siinkohal täpsemalt ei kirjeldaks. Olen hoolikalt nendes püügikohtades jälginud jõepõhja taimestikku ja reljeefi, veevoolu, kaldataimestikku, vee kohal lendavaid liblikaid ja teisi putukaid ning vee peal ujuvate taimeosade, puulehtede ja muu ujuva prahi värvust. Samuti olen mõõdus kala kättesaamise korral tutvunud tema toitumisharjumustega. Kõikide nende omandatud teadmiste põhjal lähen ma õigel ajal õige ilmaga õigesse kohta, valin õiged püügivahendid ja tehnika ning saan rohkem kala kui juhuslikel aegadel juhuslikus kohas püüdes. Sellega ma mitte ainult ei saa head maitseelamust, vaid parandan sportliku kalapüügi kvaliteeti oma kogukonnas.

Nende vaatluste käigus olen ma tegelenud uute tõeste teadmiste saamise, süstematiseerimise ja rakendamisega IV. Et neid teadmisi saada, olen osalt ratsionaalselt ja osalt kognitiivselt tegelenud sünoptilise meteoroloogiaga, bioloogiaga ja ihtüoloogiaga, loomulikult mitte sellel tasemel kui nimetatud erialade teadlased, sest ma ei ole sünoptiline meteoroloog ehk ilmateadlane, bioloog ehk bioloogia eriteadlane ega ihtüoloog ehk kalateadlane. Järelikult ei pea inimene olema teadlane, selleks et tegeleda teadusega.

Teoloogia – kas teoloogide privileeg?
Kui me nüüd rakendame seda analoogiat usuteadusele ehk teoloogiale , saame väita, et iga inimene, kes tegeleb uute tõeste teadmiste saamise, süstematiseerimise ja rakendamisega usuvallas või Jumala uurimisel, tegeleb teoloogiaga. Liturgia on üks kindel ja paljude inimeste jaoks ainuke keskkond, kus sellega tegeletakse. Kõik inimesed ei palveta iga päev ega loe Piiblit, ei käi regulaarselt jumalateenistusel ega tegele üldse vaimulike küsimustega väljaspool jumalateenistust. Seetõttu kui selline inimene satub jumalateenistusele ehk liturgiasse, on ta unikaalses keskkonnas, millesse ta mujal ei satu. See paneb meie sekulariseerunud ühiskonnas, kus enamik inimesi satub jumalateenistusele väga harva, liturgilise korra ja liturgia läbiviimisega tegelevad inimesed erilise vastutuse alla.

On täiesti mõistetav ja ma ei pane üldse pahaks, kui mustas kuues õpetlane kõrgest valgest elevandiluust teadusetornist alla vaatab ja kaastundlikult ütleb: “See ei ole mingi teadus, kui te niimoodi teete!” Kui ta ütleks: “Te ei ole mingid teadlased, kui te niimoodi teete”, jääks mul üle ainult nõustuda. Teoloogiaga, teadusega Jumalast ehk Jumala uurimisega tegelemine ei eelda teoloogiks olemist.

Toon ühe näite. Ma olen raske eetilise valiku ees. Mul on teada aluspõhjalised kristlikud väärtushinnangud, aga konkreetsele kaasusele need ühest vastust ei anna. Asi on seda keerulisem, et ma arvan teadvat, mis on õige, aga mõistus dikteerib vastupidist. Ma tulen kirikusse, räägin vaimulikuga ja palun selle otsuse tegemise küsimuse võtta jumalateenistusel eestpalvesse. Ma palvetan ka ise, et Jumal juhataks mind õiget otsust tegema. Mõne aja möödudes teen otsuse. Küllap olete oma elus kogenud, et olles osaduses Jumalaga ja tehes vale otsuse, paneb Jumal käe ette ja ei lase elul valesti edasi minna, isegi kui teie oma mõistuse dikteerimisel olete teinud selle vale otsuse. Minulgi läheb sama moodi. Ma olen teinud vale otsuse ja ma mõistan seda. Jumal annab mulle selgelt ja tajutavalt märku, et ma olen eksinud. Ma olen saanud uue tõese teadmise. Nüüd ma süstematiseerin selle, pannes vale teo ja õige teo kõrvuti kõikide teiste läbielatud kaasuste kõrvale. Ma võrdlen neid kahte otsust, ma võrdlen erinevaid kaasusi. Seejärel ma rakendan oma uue teadmise ja teen õige valiku. See vastab täpselt teaduse tunnustele, ainult mina ei vasta teadlase tunnustele, sest ma ei ole seda.

Kolm kogemust teadusest
Ainuke teadus, millega ma vähegi teadlase tasemel tegelenud olen, on muusikaline paleograafia . See sisaldab keskaegsete käsikirjade uurimist, mille eesmärgiks on restauratsiooni tegemine mingist teosest, interpretatsiooniliste aspektide uurimine jne. Järgnevas tabelis olen võrrelnud oma paleograafilist kogemust teiste käesolevas artiklis esitatud kogemustega.

Kui me nüüd veel kord vaatame üle, mida tähendab teadus eesti kirjakeeles, siis näeme, et kõik kolm tegevust vastavad seletusele: “teadus on tegevus, mille eesmärgiks on uute tõeste teadmiste saamine, süstematiseerimine ja rakendamine”. [Tiits 118]

Päästerõngas
Kui see aga kõik tundub ebausutav, siis võtan tänuga vastu Anthony de Mello abistava käe, kes kirjutab: “Teoloogia on kunst rääkida Jumalast. Samuti kunst kuulata neid lugusid.” [Mello 14] Eriline selle juures on teoloogia määratlemine mitte teaduse, vaid kunstina . Kui eespool jõudsin väiteni, et liturgia on teoloogia, siis asendanud need sõnad Anthony de Mello lausetes, saame: “Liturgia on kunst rääkida Jumalast. Samuti kunst kuulata neid lugusid.” Kindlasti ei ole Anthony de Mello ainuke, kes teoloogiat sellise rakursi alt on vaadelnud. Õigeusu traditsioonis on olemas käsitlus teoloogiast kui poeesiast. Veelgi laiendab seda määratlust Pontose Evagrius, kes elas IV sajandil ja ütles: “Teoloog on see, kes palvetab ja kes palvetab, on teoloog.”

Liturgia määratlus
Kui veel kord tagasi tulla Irwini määratluse juurde, et liturgia on teoloogia, teame, et teoloogia on teadus ja teadus on tegevus. Mina nõustun liturgia määratlemisega teoloogiana, kuid ei ütleks, et liturgia on tegevus. Pigem on liturgia keskkond, milles toimub Jumala otsimine ja Jumalaga kohtumine, ja selle keskkonna sees toimub tegevus – teoloogia (Jumala otsimine), mille tagajärjel sünnib teoloogia (Jumalaga kohtumine). Niisiis julgen välja pakkuda järgmise määratluse:

LITURGIA ON KESKKOND, MILLES INIMENE OTSIB JUMALAT JA KOHTUB TEMAGA.

Liturgia peale liturgiat
Sellest määratlusest kerkib küsimusi nagu seeni pärast vihma. Liturgia on küll keskkond, milles inimene otsib Jumalat ja kohtub temaga, aga kas iga kord, kui inimene otsib Jumalat või kohtub Temaga, on ta samas keskkonnas? See ei olegi nii võõras ja tundmatu mõte. Õigeusukirikus kasutatakse terminit “liturgia peale liturgiat”, mis tähendab, et liturgias kogetu peab elama edasi inimese mõtetes ja tegudes. Sellesama armulisusega, millega Jumal kohtleb liturgias inimest, peab inimene kohtlema oma ligimest. Kes on käinud mõnes õigeusu nunnakloostris ja seal einetanud, on märganud, kuidas liturgia pärast liturgiat töötab. Osalesin Kirikute Nõukogu 10. aastapäeva pidulikul koosolekul Kuremäe kloostris. Kloostris on üle saja viiekümne nunna, nii et iga külalise jaoks oli vähemalt üks teenindaja. Kui nad meile toitu ette kandsid, ei ütelnud nad mitte “palun” või “tänan”, vaid “Jumala nimel” või “Jeesuse pärast” või veel midagi sarnast. Kas suudame ennast ette kujutada liturgiast ammutatud Jumala armu selliselt edasi kandmas, et meie teod püüdleksid samasuguse suuremeelsuse poole, millega Jumal meid liturgias kohtleb?! Ulatades sandile leivatüki või rahakopika, ütle talle: “Jumala nimel, vend!” Kui me armulauale läheme, ütleme: “Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde, ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks”. Oleme ju ise armulauda vastu võttes sandid Kristuse ees – Tema on suur ja püha, meie oleme väikesed ja patused.

Kokkuvõte
Kas teile ei tule tuttav ette inimeste ütlus süvamuusika kohta: “See ei ole minu jaoks, sest mul ei ole muusikalist haridust”? Süvamuusika elitariseerimine on väga palju inimesi võõrandanud muusikast ja viinud muusikakuulamise kultuuri allakäigule. Huvitavalt püütakse seda ära hoida Iirimaal. Kuulasin seal ühte loengut sellest, kuidas valitsus toetab kooliõpilastele korraldatavaid sümfooniakontserte. Seda selleks, et nad ei võõranduks süvamuusikast, millestki, mis on väga vajalik tervikliku isiksuse kujunemiseks. Tahetakse, et ratsionaalne ehk mõistuslik ei prevaleeriks, vaid jätaks ruumi ka kognitiivsele ehk tunnetuslikule. Selleks et saada osa süvamuusikast, ei pea inimesel olema eriteadmisi, vaid tal on vaja teadmist, et see on tema jaoks olemas, kõigi jaoks olemas.

“Muusika muusikutele, teoloogia teoloogidele!” ei ole just minu lipukiri. Muusika kõigile, teoloogia veel enamatele! Kui muusika elitariseerimine võib viia kuulamisharjumuste allakäigule, siis teoloogia Jumala otsimise mõistes elitariseerimine võib kergesti viia Jumala elitariseerimiseni. Kas sellest ei kõnele mitte meie Kiriku kahanev liikmeskond? Minu siiras soov liturgia sellisel käsitlemisel on ratsionalistliku komistuskivi ära veeretamine inimeste teelt. Ma soovin, et liturgias osalemine ei oleks pelgalt jumalateenistuse korra läbimine lauldes ja palvetades, vaid et liturgiat mõistetaks laiemas tähenduses. Tahaksin, et ka meie kiriku liturgias oleks rohkem sellist tunnetatavat sõnumit, mis ei jätaks ükskõikseks ka juhuslikku inimest tänavalt. Olen olnud tunnistajaks, kuidas väga hästi kirjutatud meie kaasaegne muusika väga heas esituses ei jäta ükskõikseks sellest muusikast väga kauget inimest. Ta ei suuda seda teost võib-olla esimesel korral lõpuni kuulata. Täpselt samuti ei jäta ükskõikseks näiteks õigeusu liturgia või õigeusu kirikuhoone. Inimest, kes juhuslikult õigeusu liturgiale satub, ei jäta see ükskõikseks. Ta ei pruugi lõpuni vastu pidada, aga ta võtab oma hinges midagi kaasa.

Olen veendunud, et liturgia määratlust ei pea otsima mitte minevikust, vaid olevikust. Liturgia mõistmine ja määratlemine reaalajas teeb meile võimalikuks tajuda, et inimesele on Kirikus olulisem esmane teoloogia ehk ise Jumala uurimine kui teisene teoloogia ehk sellest rääkimine. Jumala armust ja inimeste intentsioonist tekib keskkond, mille nimi on liturgia. Imeline keskkond, kus toimub tohutu tähtsusega sündmus – inimene kohtub Jumalaga, kohtub oma Loojaga, kohtub oma Lunastajaga ja kohtub oma Juhataja ja Lohutajaga.

Loeng peetud Tallinna Toompea Kaarli Koguduse loengusarjas “Jalutades Jumala aedades” 19.02.2004.

Kasutatud kirjandus

Cardine, Eugène, in collaboration with Joppich G. & Fisher R.; translated by Robert M. Fowells; Gregorian Semiology; Solesmes 1982
Fichte, Johann Gottlieb; Inimese määratlus; saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel; Eesti Raamat, Tallinn 1988
Hiley, David; Western Plainchant: A handbook; Clarendon Press, Oxford 1996
Irwin, Kevin W.; Context and Text: Method in Liturgical Theology; Liturgical Press, ?
Kavanagh, Aidan; On liturgical theology; New York: Pueblo Publishing Company, 1984
Martimort, Aimé Georges (toim); The Church at Prayer; An Introduction to the Liturgy; Volume I Principles of the Liturgy by Irénée Henri Dalmais, Pierre Marie Gy; Pierre Jounel and Aimé Georges Martimort; translated by Matthew J. O’Connell; The Liturgical Press, Collegeville, Minnesota 1986.
Mello Anthony de; Linnulaul; Johannes Esto Ühing, Tartu 2003
Peltola, Lauha; Pihkala, Juha; Sinnemäki, Maunu; Dogmaatika ja eetika; Leeriõpik Nr: 4; EELK Konsistooriumi väljaanne; Keuruu 1989

http://www.bruceallan.org/leitourgia.htm
http://my.tele2.ee/uno/0001/emoisted.htm

Viited

Muudatused 16. sajandi sotsiaalses ja vaimses elus avaldavad mõju nii kujutavale kui tarbekunstile. Vanad vormid muutuvad või kaovad hoopis ja asemele ilmuvad uue tunnetusega vormitud esemed.

Küünlajalgade üheks veidi erandlikuks üleminekuvormiks on nn mehikese lühter, mis kujutab meesfiguuri, kes hoiab käes küünlapiipe koos küünlaga (jn 1 – sõjasulase rõivastes figuuriga kaheharuline lühter, jn 2 – kaheharuline lühter Püha Christophoruse figuuriga (h 35,2 cm)).

Eelnimetatud on väikesed laualühtrid, kuid Saksamaal Erfurtis Püha Severuse kirikus on säilinud valatud elusuuruses mehe figuur “Wolfram”, kes hoiab laialisirutatud kätel kahte küünalt (jn 3).

Tüviküünlajalgade põhitüübiks sellest perioodist on vaheldusrikka profiiliga, korduvate seibitaoliste motiividega küünlajalg. Kasutusel olid need laialdaselt kogu Euroopas. Ka meie kirikutes on säilinud hulgaliselt selliseid küünlajalgu (jn 4).

Rikkalikuma lahendusega lühtrid olid 4–6-haaralised. Küünalt hoidev haar kordab oma lahenduselt tolleaegsete kroonlühtrite haarasid. Haarade keskosa kaunistab piiki hoidva sõjasulase figuur, kaks sellist lühtrit on säilinud Tallinna Raekojas (jn 5).

17. sajandi silmapaistvamaks uudiseks on rikkaliku reljeefse lilldekooriga nn keerdvarrega laualühtrid. Lühtrid on kohrutatud kas vask- või hõbeplekist. See tingib ka täiesti uue põhidetailide vormikujunduse. Kabi on lai, pehme ümara vormiga. Keerdvarreline spiraalne tüvi on samuti dekooritud taimornamendiga, mis kordub ka lamedal tilgapüüdjal. Kasutatud on selliseid valgusteid nii kodudes kui altarilühtritena kirikutes (jn 6).

Alates 1100-ndate aastate algusest on Euroopas hakanud levima 7­harulised lühtrid – kandelaabrid (ld candela – vahaküünal, kandelaaber – kunstipärane kõrge küünla- või lambijalg) (jn 7). 7­harulise lühtri põhilahendus on pärit Jeruusalemma templist. Ühe sellise tõi oma sõjakäigult Jeruusalemmast kaasa Rooma keiser Titus Flavius (39–81).

Juhised 7­harulise lühtri – hbr menora – valmistamiseks on kirjas Piiblis 2. Moosese raamatus:
Ja ta tegi puhtast kullast lambijala; ta tegi selle lambijala koos aluse ja harudega sepisetööna; selle karikakesed, nupud ja õiekesed olid sellega ühest tükist. Selle küljest lähtus kuus haru: ühest küljest kolm lambijala haru ja teisest küljest kolm lambijala haru. Ühel harul oli kolm mandliõiekujulist karikakest nupu ja õiekesega, samuti oli teisel harul kolm mandliõiekujulist karikakest nupu ja õiekesega; nõnda oli neil kuuel harul, mis lambijalast lähtusid. Aga lambijalal enesel oli neli mandliõiekujulist karikakest nupu ja õiekesega: iga harupaari all oli üks nupp neil kuuel harul, mis lambijalast väljusid. Nupud ja harud olid sellega ühest tükist, tervikliku sepisetööna puhtast kullast. Ja ta tegi sellele seitse lampi ning puhtast kullast tahikäärid ja tahikarbid. Ta tegi selle koos kõigi selle riistadega ühest talendist puhtast kullast. (2Ms 37:17–23)

Suurimad sellise põhilahendusega lühtrid on 2-3 m kõrgused, väiksemaid kasutati altarilühtritena. Niisuguseid küünlajalgu hankisid endale paljud kogudused. Säilinud on neid suuri haruldasi lühtreid Euroopas vaid mõned. Üks neist, mis elas üle Tallinna pommitamise ja kiriku põlemise, asub praegu Niguliste kirikus (jn 8).

Altarilühtritena on üle kogu Euroopa levinud kaks omavahel täiesti erandlikku lühtritüüpi.
1. Kauni siluetiga, balustervormidega tüvega messingist valatud ja siledaks töödeldud pealispinnaga küünlajalad (jn 9).
2. Metallplekist kohrutatud reljeefse dekooriga suhteliselt kõrged (kuni 70 cm) küünlajalad. Kabi on reeglina kolmekandiline. Eesti kirikutes esineb neid palju (jn 10).

17.-18. sajandi elu iseloomustab luksuse ja esinduslikkuse armastus. Küünlajalgu hakatakse nüüd komponeerima ühtse komplektina kas tualett- või kontoritarvetega (jn 11). Uudsusena hakkab esinema kavala põhilahendusega küünlajalg – girandola. See on kahe või enama haaraga, mille ülaosast võib haarasid ära võtta ja kasutada lühtrit üheküünlasena. Seda lühtritüüpi on kasutatud pidulikel perekondlikel sündmustel kirikutes ka altarilühtrina (jn 12).

Mõnikord kuuluvad lühtrite juurde ka koonuselised nn kustutusmütsikesed, millega võis summutada küünlaleeki (jn 13).

18. saj lõpul – 19. saj algul toimub küünlajalgade vormilahenduses täispööre. Eeskujuks võetakse nüüd antiikaja lihtne vorm (jn 14).

19. saj keskpaika iseloomustab eklektika (vanade stiilide printsiibitu ühendamine) (jn 15).

Alles üsna 19. saj lõpul ja 20. saj algul toob juugendstiil uue joone lühtrite kujundamisse (jn 16).

Braa – seinavalgusti

Uue valgustitüübina saab alguse 1400-ndatel aastatel Itaalias kasutusele võetud seinavalgusti: seina külge kinnitatud plaat hoidis küünlahoidjat haara (või haarasid) veidi seinast eemal. Kõige varasemaks küünalt hoidvaks elemendiks, mis lähtub seinaplaadist, on pronksist valatud käsivarrekujuline haar. Siit tuleb ka seinavalgustile nimetus braa (kreeka brachium – käsi, küünarvars). Eriti armastatud on seinavalgustid 17.-18. sajandil.

Varasemad lühtrid on valatud pronksist. Sageli on seinaplaadina kujutatud ümarplastilist lõvipead, mille suust või kõrvalt ulatuvad välja käekujulised haarade hoidjad (jn 17). Üks selline 16. saj haruldus on säilinud Tallinna Püha Vaimu kirikus (jn 18).

17. sajandil on haarade hoidjana kasutusel reljeefselt lillmotiividega kaunistatud seinaplaat. Sama, kohrutatud taimornament esineb ka tilgapüüdja juures (jn 19 – Tallinna Pühavaimu kirik, XVII saj II pool).

17. saj II poolel hakkab ka lühtrite kujunduses mõju avaldama rikkalik barokne kohrutus ja hiljem ka “keerdvars” nagu küünlajalgade juures (jn 20 – Tallinna Linnamuuseum, XVII saj).

Hoogsa liikumise ja rikkalike detailidega rokokooküünlajalgu kohtab kirikutes harva ja kui neid esineb, siis vast kellegi annetusena (jn 21).

Tänapäeval domineerivad kirikutes seinavalgusteina pronksist valatud kroonlühtrite haaratüüpidega sarnased valgustid (jn 22 – Martna kirik).

Aasta alguses möödus 100 aastat endise Kaarli koguduse õpetaja August Pähna sünnist.

August Pähn sündis 20. jaanuaril 1904 (ukj) Võrumaal Rõuge kihelkonnas Vana-Nursi vallas Märdi talus talupoeg Tannil ja Anna Pähna perekonnas teise lapsena. Augustil oli veel üks õde ja kolm venda: Ella, Oskar, Elmar ja Aksel. Neist Elmar valis hiljem samuti vaimuliku elukutse, osaliselt nähtavasti mõjutatuna ka oma vennast Augustist, kelle jutlusi ta keskkooli päevil sageli kuulis ning millest leidis kinnitust lapsepõlvest kaasaantud tõekspidamistele.

Kooliteed alustas August Pähn 10­aastasena Vana-Nursi algkoolis, kus õppis aastatel 1914–17. A. Pähn kirjutab: “Kolmandal õppeaastal, 13-aastasena, tundsin seesmist salajõudu, mis kõikumata kindlusega kuulutas: sina oled määratud Issanda tööliseks Tema viinamäel. Lapse mõistus ei suutnud seda küll seletada, sest ei tunnud ju seda töövälja, millele Issand külvajaid kutsub. Peitsin selle kutse vaiksesse, alati üksildust armastavasse südamesse nagu Maria ingli kuulutuse. Ei teadnud teed sellele sihile, kuid kes sihi andis, saatis oma lapse ise ka teele.”

1917. aastal pidi August otsustama, “kas koolitööd jätkata või jääda raugevale isakäele toena halli liivapinda vagusid ajama”. Vanemad olid valiku tegemise jätnud küll Augustile, “kuid mida arvab laps üksi niisuguse küsimuse ees seistes”. August usaldas oma mure Jumala hoolde: “… kui Sa tahad, et minust peab Sinu sulane ja karjane saama, siis aita ja saada Sa ise mind, üksi ma ei suuda”. Viimasel hetkel saabuski kindel teadmine. “Ja ma läksin, sest ei tulnud enam mõttessegi midagi küsida või kahelda – seda ütles ju kuulmata hääl, kelle otsus oli püha. Tundsin vaid ühte, et kõndisin nagu laps isa käe kõrval võõral teel uskudes, et kes siis oma last halvale saadab. See usaldus kasvas kordkorrast, nõnda võisin rahuliku südamega minna nõnda nagu juhiti.”

Õpingud jätkusid Rõuge kihelkonnakoolis 1917. aasta sügisest 1920. aasta kevadeni. “Sellel ajajärgul, ilusa looduse templis, sõja möllus, metsas liinide vahel, mõnegi korra surmaingli kätt surunud, kuid ime kombel pääsenud. See kõik tunnistas ikka kindlamalt, kui hellalt ja kui tugevasti Isa käsi hoiab oma last. Kas võis siis veel mõtet tekkida seda kätt lahti lasta? Salapärane kutse ja tõotus kasvas, võrsus, kuni lapsesilm võis nende tumedaid varjusid juba silmitseda, kuigi läbi otsatu udu. 1920. aasta sügisel seisin jälle üksi oma mõtetega kui muinasjutuliste unistustega, tundes end niisugusena, kellel midagi ei ole, aga kelle käes ometi kõik on – olin oma Jumalaga, sest Ta ei olnud mind ikka maha jätnud.” See teadmine andis noormehele julgust minna 1920. aasta sügisel Võru Poeglaste Gümnaasiumi. Mõne aasta pärast “selgus ka tee, mis määratud eesmärgile viib. Puudusid küll igasugused vahendid, maised, ülimaise otstarbe jaoks, kuid ei olnud harjunud nende pärast muretsema. Olin kindel selle pääle, kes kõik on annud – ka oma suure ülesande – küll see ka selle vähese annab.”

1925. aastal pärast gümnaasiumi lõpetamist nägi August õpingute jätkamiseks vaid üht teed. Sama aasta sügisel astuski ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda. “See oli küll külv hää usu ja lootuse pääle. Kuid see oli ka külv hääle maale, mis vilja kandis.” Ülikooli ajal elas ta kimbutavate majandusraskuste tõttu kitsastes tingimustes, olukorda leevendas veidi vaid ülikoolilt saadav stipendium. Ülikooli lõpetas ta 1930. aastal.

1930. aasta kevadel alustas August Pähn prooviaastat Võrus õpetaja Arnold Grafi juures ning jätkas augustikuus Hugo Bernhard Rahamägi juures Tartu Ülikooli koguduses. Sel ajal ta teenis ja jutlustas jumalateenistustel, ristis, mattis, korraldas noorsootööd ja perekonnaõhtuid, pidas laste jumalateenistusi, tutvus kantselei tööga. Tartu aega jäi ka töö kirjastustoimetajana Kristlikus Karkusliidus ning Noorte Meeste Kristliku Ühingu vaimulikus osakonnas.

Pro venia concionandi ja pro ministerio eksamid sooritas August Pähn 11.-12. novembril 1930 Tallinnas. Ordineeriti ta 1. veebruaril 1931. aastal Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Tartu Ülikooli koguduse õpetaja prof H. B. Rahamägi isiklikuks adjunktiks. Õnnistamistalituse toimetas piiskop Jakob Kukk, keda assisteerisid assessorid prof H. B. Rahamägi ja õpetaja Artur Sommer.

1931. aastal alanud teenimine Tartu Ülikooli koguduses jäi lühikeseks. Juba samal aastal kandideeris A. Pähn Koeru koguduse õpetajaks ja töötas seal 1941. aasta 21. novembrini. Peale selle teenis ta 1935–38 ka Rakke koguduse hooldajaõpetajana ning oli 1935–40 Järva praostkonna abipraost ja 1940–41 praosti kohusetäitja.

12. augustil 1928. aastal oli toimunud Rõuges August Pähna laulatus Linda Hinnomiga. 1941. aastal, mil peres olid kasvamas kooliealised lapsed Ülo, Heino, Vaike, Õie-Eha, Linda Tähti ja Merike (poeg Agu oli surnud varakult peale sündi), otsustas isa laste õppimisvõimaluste parandamiseks kolida Tallinna ning asuda riigitööle Tallinna Õpetajate Seminari ja Seminari Harjutuskooli. Samas tahtis ta jätkata ilma palgata kirikutööd ning palus end määrata EELK vikaarõpetajaks. 1. jaanuarist 1942 kuni 1944. aastani teenis ta Tallinna Piiskoplikus Toomkoguduses õpetaja asetäitjana.

Nii Tallinna kui Tartu koolides – Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis, Tartu Kommertsgümnaasiumis, Tallinna Õpetajate Seminaris, Tallinna Õpetajate Seminari Harjutuskoolis – töötas ta usuõpetajana. Aktiivselt lõi ta kaasa ka mitmetes organisatsioonides: 1931 oli ta Kristliku Karskusliidu esimees, Eesti Karskusliidu Järvamaa karskusnõunik ja Järva Maleva Koeru piirkonna noorkotkaste pealik, 1938 – Noorsootöö Nõukogu liige, 1942 – SA Tallinna Toompea Vaestelaste Maja ja Kooli direktori asetäitja, 1942 – EELK Kirikuõpetajate Raamatukogu abiesimees ja juhataja.

1944. aastal põgenes läheneva Punaarmee eest kodumaalt 72 vaimulikku. Ka Kaarli kogudust puudutas Eestit tabanud õpetajate põud – Friedrich Stockholm oli põgenenud Saksamaale ning Artur Soomre põgenedes uppunud merre. Nii II kui III pihtkond olid jäänud ilma õpetajata (I pihtkonna õpetajana töötas Paul Voldemar Koppel). 1. aprillist 1945 asus III pihtkonna õpetaja asetäitjana teenima August Pähn, kes oli koguduses ametis kuni 1949. aastani.

Eestist lahkunute hulgas oli ka piiskop Johan Kõpp, kes oli enne põgenemist koostanud ootamatute olukordade tarvis piiskopiameti üleandmise nimekirja. Vastavalt sellele võttis Tallinna abipraost assessor Anton Eilart piiskopikohustused üle. Ametis ei saanud ta olla aga kuigi kaua. 22. novembril 1944 saatis ta välja ringkirja kõikidele õpetajatele ja kogudustele, kutsudes ametivendi oma koguduste juurde tagasi asuma. Kolm päeva hiljem arreteeriti A. Eilart julgeoleku poolt Konsistooriumis ning viidi ülekuulamisele. Ööseks koju lubatud, põgenes ta koos abikaasaga ja peitis end nõukogude võimuorganite eest. (Märtsis 1948 ta vangistati ja küüditati Taga-Kaukaasiasse.)
Jäänud kirikupeata, otsustavad Tallinna praostkonna õpetajad 29. novembril 1944 olukorra lahendamiseks moodustada Kiriku Ajutise Korraldava Toimkonna – esimees Toomkoguduse õpetaja August Pähn, liikmed Peeteli koguduse õpetaja mag Adolf Horn ja Oleviste koguduse õpetaja Hugo Pärno. 17. jaanuaril 1945 kogunes laiendatud piiskoplik nõukogu, kus valiti piiskopi kohusetäitjaks August Pähn. Kiriku Komitee koosseisu laiendatakse ja sellest saab ajutine Konsistoorium. Olukord sel ajal oli Eesti kirikus äärmiselt raske, suur osa kirikuõpetajaid oli lahkunud välismaale või mobiliseeritud Punaarmeesse. Kirikud olid halvas seisukorras või lausa varemetes ning vaevlesid majandusraskustes. Nõukogude võimuorganite kindel eesmärk oli tõrjuda religioossed ühendused ühiskonnaelust välja, kirikutöötajaid jälgiti ja püüti värvata KGB poolt.
Perioodi luterlikus kirikus 1944–49 on Riho Altnurme iseloomustanud järgmiselt: “Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik säilitas ajavahemikul 1944–49 teatud iseseisvuse. Mida aeg edasi, seda kitsamaks jäi kiriku tegutsemisvabadus. Kirik võis küll järgida oma põhieesmärke, kuulutada jumalasõna ja jagada sakramente, kuid riik tõlgendas neid ainult sõnasõnalises tähenduses, avaram tõlgendus oli keelatud. See tähendas kiriku tõrjumist laiema avalikkuse vaateväljast ja kiriku mõju kahandamist”.

Ka August Pähna tööd, kelle taktika kiriku säilitamisel põhines peamiselt passiivsel võimuvahetuse ootusel, jälgisid riigivõimud pidevalt. 1948. aastal teatas julgeoleku esindaja Moskvast, et on olemas süüdistusmaterjalid August Pähna tegevuse kohta Saksa okupatsiooni ajal ning palus seda A. Pähnal kinnitada oma allkirjaga. Süüdistused olid fabritseeritud, neid tõestada ei olnud võimalik. August Pähn arreteeriti 12. aprillil 1949 nõukogude okupatsioonivõimude poolt teel Konsistooriumi. Talle pandi süüks kuulumist Eeti Üliõpilaste Seltsi, Isamaaliitu ning Kaitseliitu. 1941 olevat Pähn ennast metsas varjanud kuni sakslaste tulekuni ning liitunud metsavendadega. Sakslaste saabumisel osalenud Väinjärve vallavalitsuses ning sealses salajases fašistlikus kohtus uusmaasaajate ja teiste nõukogude aktivistide üle. Samuti pandi talle süüks nõukoguduevastaste jutluste pidamist nii kirikus kui raadios ning põgenike aitamist Nõukogude vägede taastulekul. Kodus toimetati läbiotsimine: otsiti relvi ja muud riigivastast ning lahkudes võeti kaasa kogu raha. Kohtuotsusega määrati karistuseks 25 aastat sunnitöölaagrit koos vara konfiskeerimisega, süüdistuseks jäi “kuritegelik tegevus Saksa okupatsiooni perioodil”. Ta saadeti sunnitööle Karaganda oblasti vase- ja söekaevandustesse. Ameteid tuli tal seal pidada igasuguseid, olla puusepp, tööriiete kuivataja ja teha muid töid.

1956. aasta Hruštšovi amnestia tulemusel naaseb August Pähn sama aasta suvel koju. Edgar Vaikmäe on teda iseloomustanud järgmiselt: “…vase- ja söekaevandused olid jätnud oma märgatava jälje. Kuid vaim ei olnud murtud! Seda juhtub vaid nende inimestega, kellel on tugev usuline alus. Endiselt oli ta väga sõbralik ja perekondlikult suhtlev inimene, lõbus ja naljaheitev seltskonnakaaslane, äärmiselt vaba ja loomulik oma väljendustes”. Sügise hakul pöördus August Pähn Konsistooriumi poole palvega rakendada teda taas kirikutöös. Kuid esialgu asus ta tööle ETKVL-i transporditöölisena, sai seal aga oma kehva tervise tõttu töötada vaid ühe kuu. Kevadel 1957, mil Võnnu Jakobi koguduses vabanes õpetaja koht, pakkus piiskop Jaan Kiivit seda talle. August Pähn võttis pakkumise vastu ning asus 1. maist tööle. Kahjuks eraldas see taas teda perekonnast – osa lapsi käis veel Tallinnas koolis ning seetõttu jäi pere pealinna. Soovist asuda perele lähemale palus ta 1961. aastal end määrata EELK Haljala koguduse õpetajaks, kuid avaldust ei rahuldatud. Võnnus töötas ta oma surmani.

Kaevanduste mürgine aur ja vasetolm oli jätnud August Pähna tervisele oma jälje – ta haigestus kollatõppe, millega kaasnes maksatsirroos. 4. juunil 1963 kustus Tartu haiglas August Pähna eluküünal. 7. juunil 1963 jättis Võnnu kogudus hüvasti oma õpetajaga ning järgmisel päeval toimus Kaarli kirikus leinatalitus, mille toimetasid Tallinna praost Edgar Hark ja Kaarli koguduse õpetaja Kaide Rätsep. Põrm sängitati Tallinna Rahumäe kalmistule, matusetalituse toimetas Edgar Vaikmäe.

Järg eelmise aasta Sulases nr 4 ilmunud artiklile.

Riigikogus oli Oskar Amberg enamik aega rahanduskomisjoni, riigikaitse komisjoni ja riigi majandusnõukogu liige ja oma erakonna saadikurühma eestkõneleja eelarve küsimustes.

1921. aastal tegi ta 18. jaanuaril ettepaneku valida hariduskomisjoni liikmed ükshaaval. Eesmärgiks oli ilmselt kommunistide esindaja J. Vanja väljajätmine. Samal aastal esitas ta komisjoni aruande ülikoolide õppejõudude ja õpetajate palgaseaduse kohta. Korduvalt läbi aastate võttis ta sõna üüriseaduse arutelu juures, kus ta alguses soovitas lubatud üürimäära aluseks võtta 1914. aasta keskmised üürid läbikorrutatuna palgamuutusega. Tollane, revolutsiooni- ja sõjaajast pärit üüriseadus kehtestas liiga madala üüri piirmäära, mis ei võimaldanud maju korras hoida ja muutis uute üürimajade ehitamise vähetõenäoliseks. Eelarve aruteludel ütles ta turbatööstuse toetusrahade kohta: “Sel ajal sai sooviavaldusi tehtud, et metsade hävitamine ei peaks mitte nii edasi kestma, nagu ta seniajani on kestnud, vaid et peaks teiste kütteainete peale üle minema.” Oli ju tollel ajal metsade üleraie üheks põhjuseks puidu kasutamine peamise energiaallikana. Samuti lisas ta järgmist: “Kui meie aga vaatame riigiametnikkude palkasid, siis näeme, et riigiametnikud näljapalgaga läbi ajavad ja nemad ei saa riigi kuludeks suurt midagi ära anda…. Eelarve ei saa suur olla, sest rahvas vaene.” Viimane oli öeldud neile, kes erinevaid riike suhtarvude abil võrdlesid (ainult 30% sissetulekutest maksudeks) ja absoluutsummasid ei arvestanud. Amberg oli aruandja ka Vene ajast jäänud väeteenistuse seaduse arutelul, millega väeteenistuse iga alandati 21 eluaastalt 20-le (tegelikult ei olnud sellest alampiirist juba I maailmasõja ajal kinni peetud, kui mobiliseeriti 19 ja ka 18 aasta vanuseid noormehi).

1922. aastal oli ta väliskomisjoni poolt kaubanduslepingute ratifitseerimise juures aruandjaks: “On arusaadav, et meie peame kaubalepinguid sõlmima meie ligemate kui ka kaugemate naabritega, et turgu leida, kuhu oma saadusi mahutada.” Eelarve aruteludel kaitses Amberg Punast Risti (kelle üks juhte ta oli) ja selle kaudu raha eraldamist Venemaa eestlaste koju toomisel. J. Lattiku sõnul oli Amberg üks tulisemaid usuõpetuse eest võitlejaid. Olgu siin näiteks üks katkend tema eelarvekõnest “Lõpuks tulen haridusministeeriumi juurde. Üldse on teada, et kõlblus meie koolides on langenud. Kes seda mitte ei teaks? Kui meie küsime, mispärast see nõnda on, siis … (J. Piiskar (iseseisev sotsialist): “Usuõpetust ei ole enam!”) Ma ei taha mitte ütelda, et usuõpetust ei ole enam, vaid et meil usuõpetuse asemel tühi koht on. Kui teie usuõpetuse asemele oleks pannud kõlbluse ehk mõne muu õpetuse, siis ma ei räägiks Teie vastu. Häbiga peame aga kuulma, mis meie koolides sünnib. Tütarlapsed on juba niikaugele läinud, et nad emaks hakkavad saama. (Naer) Teie peaks nutma selle juures! (L. Johanson (sotsiaaldemokraat): “Rohkem austust ema vastu!” Naer) Nüüd tuleb nähtavale see, mis meil aastate jooksul on külvatud. Suur hulk meie algkooliõpetajaid on ilma kutsehariduseta ja katsuvad oma seisukorda kuidagi parandada demagoogiliste võtetega. Autoriteeti ei ole koolides olemas.”

Samal 1922. aastal arutati perekonnaseadust, mis oleks võtnud kirikult perekonnaseisuasutuse rolli (võeti vastu 1925). Amberg pidas seda liiga kulukaks dubleerivate süsteemide pärast, sest perekonnaseisuametnikud oleks ametisse võetud nii esimese tasandi omavalitsustes (vallad) kui ka maaomavalitsustes. Avalikkude keskkoolide seaduse arutelul ütles ta: ”Jah, härra Martna, riik maksab tantsu eest ka ja maksab ka mõne teise asja eest, mida rahvas mitte ei soovi. Kas teie teate ka, et maal rahvas küsib, miks miljonid antakse teatrite toetuse peale välja, kuna usuõpetuse peale algkoolides aga mitte kopikatki ei anta… Seda loeme meie igapäev ajalehtedest, kuidas alaealiste kurjategijate arv kasvab. Härra Martna, millega seda seletate ja millega seletate seda, et ajal, kui mina valla või külakoolis käisin, niisuguseid asju ette ei tulnud? (L. Johanson (sd.): “Härra Amberg, lugege parem, mis Toots koolis tegi.”)” Amberg viitab, et hirm, nagu saaks luterlik kirik usuõpetuse läbi võimu juurde, pole demokraatlikus riigis põhjendatud. Ettepanek oli, et õpetamises peab õpilase usulise ilmavaate sallivuse põhimõte valitsema, ei tohi õpilast haavata. Paraku ei läinud taolised ettepanekud Riigikogus läbi ja aeg rahvahääletuseks oli küps. Rahvahääletus toimus veebruaris 1923 ja oli kaotuseks usuõpetuse keelajatele. See sätestas usuõpetuse koolile kohustusliku ja õpilasele vabatahtliku õppeainena.

10. oktoobril 1922 oli arutelu all seadus kirikute ja usuühingute kohta (usuühingute seadus võeti vastu 1925). Siin kaitses Amberg koguduse iseseisvust majandusasjades, sest eelnõu sätestas mitmete majandustehingute juures kogudusele kohustuse küsida kirikuvalitsuse luba (hiljem oli kiriku terviklikkuse säilitamiseks oluline konsistooriumi suurem sõnaõigus ja ta ei vaielnud siis enam vastu). Aga 1922: “Tähendab tahetakse jälle luua paavstide ja pappide võimu riigis.” Tollal ei olnud koguduse õpetaja ka koguduse eestseisuse liige.

1923. aasta eelarve arutelul kahtles ta prognoositud tuludes, mida teevad tavaliselt kõik valitsusliitu mitte kuuluvad parlamendiliikmed, kuid hea poliitilise mängu näitena, hoidmaks erinevate arengute võimalusi avatuna, lisas: “Et meie rühm praegusest valitsusest tegelikult osa ei võta, aga meie, sel ajal kui praegune valitsus moodustati, deklareerisime, et meie ei taha takistusi teha ja et maa ja rahvas ootab, et meie rahulikult võiksime eelarve järele oma tööd jätkata. Mina kui kristliku-rahvaerakonna esitaja eile küll tähendasin, et tulud on roosiliselt kokku seatud, – hääletab meie rühm siiski selle eelarve poolt. (Hulgaliselt vahelehüüdeid. Juhataja helistab.)”

I Riigikogus võttis ta sõna veel koolide juures tegutsevate komiteede koosseisu (hoolekogu, vanemate, pedagoogide jne esindajad) asjas, Punase Risti rahastamise teemal (kui toetada ei taheta, siis öeldagu, millal peab lõpetama), Riigikogu liikmete palga vähendamise poolt (vähendada on alati populaarne, takistab vaesemate kihtide esindatust), rahvaloenduse teemal (loendus näitas vähem elanikke kui arvati ja järelikult on valitsus midagi valesti arvestanud, nagu ka 2000. aastal), toetas riigimetsas raielankide eraldamist rannasõidulaevade ehitamiseks ja vihmase suve tõttu raskustesse sattunud turbatööstuste toetamist riigile osaluse soetamise teel.

II Riigikogus valiti Amberg Riigikogu demokraatliku liidu rühma poolt (Eesti Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Rahvuslik Vabameelne Partei) 12. juunil 1923 rahaasjanduse komisjoni. Amberg oli tööliste kindlustamise seaduse eelnõu suhtes kõhkleval seisukohal, sest leidis, et panna tööandjale kohustus kindlustada töötajad tööõnnetuse vastu vähemalt 5 töölisega ettevõttes (senine Vene-aegne seadus nõudis kindlustamist vähemalt 20 töölisega ettevõtte puhul) oleks viinud väikesed ettevõtted raskustesse (kindlustusseltsid ei ole veel valmis, seadus vähendab võistlusvõimet kulude kasvu tõttu ja nõuab väikselt ettevõttelt liiga keerukat raamatupidamist). Korduvalt kaitses Amberg II Riigikogus eelarve aruteludel raudteekulusid (sõja-aastatel oli raudteed kasutatud, kuid ei olnud seda piisavalt hooldatud), eraettevõtte Aeronaut toetamist, leides, et see on talvel vahest ainus ühenduse pidamise võimalus Soome ja Rootsiga, ning lendurite väljaõpe ja praktika on ka riigikaitseliselt tähtis. Töö- ja hoolekandeministrina pidi ta aru andma korterikriisi leevendamise abinõudest (I maailmasõja ajal oli elamuehitus katkenud). Abinõudeks olid ehituslaen riigilt ja hüpoteekpanga taastamine. Ta soovitas tõsta ka lubatud üürimäära (tema rehkenduste järgi oli siis 1/2 ennesõjaaegsest üürist palgaga võrreldes). Paraku oli suur osa 1924. aasta ehituslaenu rahast juba välja laenatud ja suurendamine ei oleks tema arvates olnud produktiivne, sest oleks põhjustanud nõudmise kasvu ja ehitustööde hinnatõusu. Ehituspeavalitsuse soovitas ta muuta riigihoonete ehitajast uuesti administratiivasutuseks, samuti laevasõidu ameti. Eraettevõtluse kaitsjana oli ta seisukohal, et riik telligu endale vajalikud tööd ettevõtjatelt, sest nii on odavam. Kaitseministrina pidi ta aru andma intervjuu asjus, mille mereväe staabiülem oli ühele Läti ajalehele andnud, ja uuesti meelde tuletama, et sõjaväelased peavad oma esinemised kooskõlastama. Mureks oli ka sõjaministeeriumi koostöö teedeministeeriumiga raudteede ja telegraafi arendamisel.

Riigikogu ees kaitses Amberg ka erakonnakaaslase N. Linnamägi ettepanekut taastada 1924. aasta eelarves kaplanite palgaraha (oli välja jäänud 1923), paraku seda siis veel ei taastatud (sõjaväe vaimulikud võeti uuesti palgale 1930-ndatel aastatel). “Mis härra Martna etteheitesse puutub, et kristliku rahvaerakonna poolt on ettepanek tulnud vaimulikkudele ka sõjaväes palka määrata, aga mitte minu poolt, siis arvan mina, et see ettepanek teataval määral on õigustatud meie rahvahääletuse tagajärjel, niisama kui kooli on usuõpetus sisse võetud ja usuõpetajate palgad makstakse riigi poolt, siis arvan mina, et ka nendele sõjaväelastele, kes soovivad, et neile vaimulikku talitust antakse, et nad seda riigi kulul võiksid saada – see on nii loogiline tagajärg. Muidugi võivad ju vaated lahku minna, aga mina vaatan asja peale niimoodi ja härra Linnamägi poolt ettekantud ettepaneku vastu rääkida ei saa. (M. Juhkam, tööerakondlane: “See on õnnetu rahvahääletamine!”)” Siseministri asendajana tegi ta Riigikogule teadaande Riigikogu liikme J. Nanilsoni tapmise asjas (Nanilson lahkus kommunistide rühmast ja tapeti koduteel Pärnumaa volikogust Kilingi-Nõmmele sügisel 1924). Samal ajal vastas ta ka arupärimisele relvatehases Arsenal aset leidnud tükitöö juurutamise asjas. “Härra Martna poolt on ette toodud etteheide, nagu lastaks sotsiaaldemokraate lahti sellepärast, et nad juhtidele ei meeldi, siis kahjuks ei ole ka selle kohta minul andmeid. Minul on andmeid, et neid töölisi on lahti lastud, kes kuuluvad kommunistide hulka ja mina loen neid riigivastasteks.” 16. oktoobril 1924 vastas ta arupärimisele reservkapten Asmani teenistusse kutsumise asjas. Väidetavalt oli tegemist pankrotti läinud restoranipidajaga, kes võlgade katteks kohta soovis. Amberg ei olnud teda enese väitel teenistusse võtnud, sest puudusid vajalikud soovitused, kui aga nõustuv märge kindralstaabist oli avaldusel peal, oli ta Asmani kutsunud teenistusse kindralstaabi ülema käsundusohvitseriks. Hiljem, märganud, et Asmanil puudub rahuajal ohvitserilt nõutav keskharidus, vabastas ta. Heideti ette, et ta olevat osalenud tolle ohvitseri mundri “niisutamisel” teenistusse astumise järel. Amberg vastas, et oli nimetatud päeval poole kümneni õhtul valitsuse istungil, kust läks koju, sealt abikaasa ja veel ühe isikuga restorani, kus võtsid kabineti. Asmani ja tema kaaslastega puutusid küll restoranis kokku, edasi järgmisse kõrtsi aga ei läinud ja arve maksis ise. Seega “niisutamisest” ei tea midagi. Sellegipoolest viis ta samal päeval riigivanem Akelile tagasiastumise avalduse, millest Riigikogule teatati 17. oktoobril ja arvates 18. oli ta valitsusliikme kohustest vaba. 18. novembril samal aastal valiti ta riigikaitsekomisjoni (lisaks välis- ja rahaasjade komisjonile). Riigikogus toetas ta oktoobris 1925 I rahvusvahelise töökonverentsi poolt Washingtonis vastuvõetud tööstusettevõtetes tööaega 8 tunniga päevas ja 48 tunniga nädalas piirava konventsiooni ratifitseerimist. Ta lisas, et konventsioon ei jõustu niipea ja on aega erandeid lubava seaduse väljatöötamiseks – näiteks raudteel. Teedeministrina kaitses ta Esimeselt Juurdeveoraudteede Seltsilt kitsarööpmelise raudtee riigile väljaostmise seaduse eel sõlmitud kokkulepet, leides, et võõrandamine kohtu kaudu tuleb kallim. (Nimetatud selts ehitas Tallinna-Viljandi-Pärnu raudtee, kuid jäi sõja ajal raskustesse, kuna kaubandus ja liiklemine oli takistatud ja sõjaväe veod olid alandatud tariifiga, võlgade tõttu võeti riigi poolt hoolekandevalitsuse alla, omanikud enam välja ei ilmunud ning kontsessiooni andmise lepingus sisalduvat väljaostu õigust kasutades osteti riigi omandusse, milleks Riigikogu eraldas 140 miljonit marka.) Riigieelarve aruteludel taotles toetust Paldiski maantee ja Rohu tänava viaduktide ehitusele (oluliseks pidas tööde rahastamist talvel, kui tööjõud on odavam, ja sai talvise tööpuuduse leevendamise eest ka Martnalt kiita); Lelle-Pärnu raudtee ehitust (ise pidas õigeks Türi-Pärnu liini, kuid Lelle juures oli juba palju töid tehtud, mis oleks muidu asjata kulutatud, 1925 aasta sügisel oli alustatud sihi ajamist, raudtee avati veebruaris 1928); telefoni automaatkeskjaama muretsemist Tallinna ja selle soetamiseks laenu võtmist. Laevasõidu riikliku fondi arutelul kaitses tuliselt eraalgatust. Näiteks tõi toimiva Tallinna Laevaühisuse ja laevu omanud, kuid pankroti piiril oleva ja riigi raha raisanud laevasõiduameti. Toetas ka rannasõiduliinide andmist erakätesse, tuues näiteks Kuressaare-Haapsalu liini. Raudtee alal kavatses tõsta pagasiveo tariife, leides, et need on naabritega võrreldes madalad; ühendada Tallinnas asunud Raudteevalitsuse Pärnus asunud Kitsarööpmelise Raudtee Valitsusega (oli jäänud raudtee seltsi ajast, ühendati 1927. aastaks pärast mitmeid koondamisi kartnud ametnike streigiähvardusi, Amberg tõi eeskujuks kitsarööpmelise raudtee asjaajamise: “Mis meie asjaajamisse puutub laiaroopalisel raudteel, siis valitseb siin täielikult endine veneaegne bürokratism. Siin on tingimata kõikidel aladel tarvis lihtsustamist. Selleks võiks meil eeskujuks olla nii mõneski asjas kitsaroopalise raudtee asjaajamise viis. Et seda kergem läbiviia oleks, on tarvis tingimata, et raudteevalitsused saaks ühendatud ja ühte hoonesse tsentraliseeritud kõikide oma osakondadega.” (Eesti Raudtee 1926, nr 1)); moderniseerida raudtee pööranguid ja semafore; remondi- ja hoolduskulude kokkuhoiuks vähendada kasutuses olevate veduritüüpide arvu ning vedurid puuküttelt põlevkiviküttele üle viia. Uuendustega kaasnenud ametnike arvu vähendamine oleks aidanud tõsta liiniteenijate palka.

12. veebruaril 1926 luges istungi juhataja ette teate, et Oskar Amberg astub Riigikogust tagasi.

20. veebruari Vaba Maa kirjutab: “Läinud nädalal oli teedeminister O. Amberg, kes seni kuulus kristlikku rahvaerakonda, haige. Kuid sealjuures saatis ta siiski kaks tähtsat kirja välja. Üks oli Riigikogu juhatusele, kus ta teatas, et ta rahvasaadiku kohused maha paneb, ning teine erakonna juhatusele, kus ta teatas, et ta erakonnast välja astub. Viimane teade hoiti muidugi saladuses. Avalikuks sai see sündmus alles neljapäeva õhtul. Miks lahkus Amberg erakonnast? Selle peale vastab ta isiklikult lühidalt: “Mina polnud rahul erakonna taktikaga ja tema häälekandjaga.””

Samal ajal põhjustas Kristliku Rahvaerakonna seas pingeid ka J. Lattik, kelle allkirjast seaduse seismapaneku nõudele sõltus popsiseaduse väljakuulutamine. Põllumeeste Kogud ja Kristlik Rahvaerakond olid otsustanud takistada seaduse jõustumist, mis oleks võimaldanud popsidel saada väikekoha omanikeks. Lattik keeldus nõudele alla kirjutamast ja Riigikogu juhatus sai seaduse välja kuulutada. Lattik: “Eesti riiki ei kanna ainuüksi taluomanik, vaid ka vabadik.”

Eeltoodu on põgus ülevaade pikaajalise Kaarli koguduse eestseisuse esimehe Oskar Ambergi tegevusest Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmena. Nagu näha tuleb riigi ülesehitamise ja omandisuhteid muutvate reformide ajal lahendada üsna sarnaseid ülesandeid nii 1920-ndatel kui ka 1990-ndatel aastatel.

Jälle on ühed jõulud ajalooks saanud. Jõulud on aeg, kui peaksime rohkem pühenduma mõtisklustele. Jeesuse õpetusele headusest, sallivusest ja armastusest. Sellistele mõtisklustele on hea pühenduda, kuulates kirikus jõulumuusikat. Eks ole just jõulumuusika kantud headusest, õrnusest ja armastusest. Armastusest kõigi vastu. Isegi vaenlaste vastu.

Jõuluaeg ongi muusika aeg. Kirikute teadetetahvlid on ääreni täidetud kontsertidest. Meie ilmalikele kooridele ja orkestritele on saanud omaseks valmistada ette jõulukava ja sellega rahva ette tulla. Leiame esinejate nimekirjast Tallinna Poistekoori, Tallinna Muusikakooli õpilased, Estonia Seltsi Segakoori, Politsei Puhkpilliorkestri, Tehnikaülikooli Meeskoori, Ellerheina mudilaskoori, Petrovi koori jne jne, sealhulgas välismaised koorid ja solistid. Kirikute endi muusikutele ei jäägi vaba ruumi, kui mitte arvestada jumalateenistusi.

Üks pidulikumaid advendikontserte Kaarli kirikus oli Tallinna Pedagoogikaülikooli nais- ja meeskoori kanda, mille piiskop Einar Soone asjakohase sõnaga sisse juhatas. Üliõpilaskooridelt midagi eriti head loota ei julge. On ju tegemist voolava koosseisuga. Igal aastal lahkub osa kooriliikmeid ja uued, keda on vaja kollektiivi sulatada, tulevad asemele. Palju oleneb dirigentidest. Pedagoogikaülikoolil on aga tarvitada kaks kogenud koorijuhti, kes üliõpilaslauluga pikalt kokku puutunud ja endid raskustest kohutada ei lase: Linda Kardna ja Jüri Rent. Nende tööd saigi sellel kontserdil kuulda. Raskem ülesanne oli kindlasti viimasel. Kuhu on küll kadunud meie noored mehed? Ja üldse mehed? Vanaisade aegu oli meil nii mõnigi saja-, isegi kahesajaliikmeline meeskoor, kus laulmine oli auasi. Piisavalt jätkus mehi segakooridessegi. Nüüd on nii ilmalikus kui ka vaimulikus segakooris viis rida naisi ja üks rida mehi, meeskoori kokku saada on aga lausa kunsttükk. Jüri Rent on seda üritamas. 20 lauljat. Vähe küll, aga need 20 on lugupidamist väärt. Nad tahavad mitmekülgsed olla ja end muusikaliselt arendada. Ja jõulukontserdisse saab ju valida jõukohased laulud ning oreli või klaveri veel toeks juurde võtta. Nii oli ka tehtud. Ebakindlust ja kartlikkust – tõsi – esines. Vahel tikkus helistikki käest kaduma. Aga mis ette võetud, tehti ikkagi ära. Iiri rahvalaul ”Down by the Sally Gardens” algas küll arglikult, aga Ilmari Hannikaise ”Jõulu ootel” juleti juba ilma klaveri toeta ja isegi ilma dirigendita ära laulda. Küllap edaspidi tuleb ka julgus ja esinemiskindlus. Seda enam et kooris tundub olevat heade eeldustega lauljaid.

50-liikmeline naiskoor esines enesekindlalt. Ja oli ka põhjust – hästikõlavad noored kokkusulatatud hääled. Koori põhi – alt – vajaks veel rohkem tüsedust. Sopranid on eriti säravad, kuigi neil tuli pisut vaeva näha Rene Clauseni ”Psalm 100” kõrgete nootide kättesaamisega. Naiskoori hiilgenumber oli pidulik ”Sanctus” Charles Gounod ”Messe Solenellest”. Oleks olnud ka Adolf Adami ”Jõuluöö”, kui solist Eda Zahharova oleks oma jõuliselt Carmenlikule häälele kraadikese õrnust ja pehmust lisanud. Ei tea aga, miks Mart Siimeri ”Taevateel” nii ebamääraselt kõlas? Mart Siimeri isikus on Pedagoogikaülikooli koorid saanud endale aga tubli abilise, mis annab eriti tunda kirikukontsertide sisustamisel. Ta on täiesti kodus nii orelimängus kui ka laulude loomises. Tema kirjutatud kontserdi lõpulaul ”Taevane ingel”, mis segakoorina ette kanti, on kooripärane ja kõlav, väärt astuma Eesti heliloojate kaunimate jõululaulude ritta. Seda võib julgesti teistelegi kooridele soovitada.

Lõpuks võib veel mainida, et kätt said proovida ka kaks noort dirigenti: Indrek Vijard ja Maarja Koppelmann, kellest võib loota järelkasvu meie koorijuhtidele. Miks mitte ka kirikumuusika valdkonnas. Mõlemal on ilus, vaba, Maarjal lausa elegantne käsi. Tehnikat saab veel juurde õppida, eriti detailide juhatamist.

Oli ilusa kavaga kontsert, kohane meenutama jõuluevangeeliumi sõnu:
” Au olgu Jumalale kõrges
ja maa peal rahu,
inimestest hea meel!”

Dr theol Vello Salo on üsnagi trotsivalt pahupidi pööranud meie nii tuntud ütlemise: inimene õpib, niikaua kui ta elab. Tema ütleb: niikaua kui inimene õpib, ta elab. Kui me veidi süveneme sellesse esmapilgul tähtsusetusse parafraasi, siis tuleb tunnistada, et tõepoolest, inimene ei ela selleks, et õppida, vaid õpib selleks, et elada. Et elada õigesti, et elada talle kui indiviidile antud ainulaadne eluosa täis (või kui soovite – tühjaks) ja teha seda selliselt, et seejuures ei takistata ka kaasinimest sama tegemast. Veelgi enam: aidata ja innustada tedagi selleks. Ristimistalituses öeldakse: et see laps kasvaks õnnistuseks oma kaasinimestele. Nii on õppimine seotud hüvega, mis puudutab kõiki inimesi. Ehk just sellepärast ei tuleks koolist laste (õpilaste) kogumispaigana mõtelda kui ökonoomsemast variandist koduõpetuse kõrval, vaid kui keskkonnast, kus kujunevad (kui lasteaed kõrvale jätta) esimesed alged elust inimeste hulgas, kes ei pruugi meie suhtes olla selliselt häälestatud, kui seda on meie kodune keskkond. Siin rakendub meie jaoks esmakordselt ka riiklik seadus koolikohustusena, kool on esimene ühiskondlik institutsioon meie elus. Siin on esimesed autoriteedid õpetajate näol, siin on kohustused ja õigused, siin on piits ja präänik. Ja siin on ka võimalus õppida. Sest ega koolikohustus ei taga õppimiskohustust. Aga võimaluse ta annab, on andnud alati ja annab ka tulevikus. Kuidas mingi ajastu, mingi paik, mingi konkreetne kool või õpetaja seda võimalust õpilastele vahendab, on iseloomulik neile. Vaimulikuna protestantlikus kirikus, mis on alati olnud oma olemusele vastavalt õpetav kirik, näeks ma kooli missioonina õpetada lapsi ja noori õppima, kujundada neis õpilase hoiak kogu eluks. (Jesaja (50:4a) ütleb, et Ta äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuuleksin õpilase kombel.)

Olles ise nõukogude kooli kasvandik (nagu enamik, oletan, lugejaidki), võin tunnistada, et mul on kulunud palju aega üle elada pikka segaduste perioodi, et ümber töödelda, ära heita, taasõppida kõike seda, mida totalitaarse riigi totalitaarne kool mulle on tahes-tahtmata sisendanud. Ma ei pea üldsegi silmas nõukogude ideoloogiat selle vahetutes loosungites. Vaevalt et see skeptilise eestlase meelelaadi üldse selliselt jõudis, kodugi kaitses selle eest. Ma pean silmas kogu kahepalgelist kaasamängimist, millise võime ma omandasin kas nii või teisiti. See võiks nüüd olla minevik, kuid sellega kaasnes midagi, mille mõju kestab tänapäevani ja mida ma näen inimeste meeltes, hoiakutes ja esinemistes. Me suunasime kogu oma kriitilise meele enesekaitseks nõukogude ideoloogia vastu, kuid seda kriitilist meelt ei jätkunud ega jätku praegugi, et näha elu ja olemist üle ideoloogiate, üle majandussüsteemide, üle elustandardite. Seistes vastu nõukogude ideoloogiale, ei jätkunud meil kriitilist meelt (ega alati teavet) selle vastaspoole jaoks. Siit ka suur pettumus, mida kuulen paljudelt, kes ehk kümmekond aastat tagasi unistasid Lääne demokraatiast ja vabadusest ning kaubaküllusest. See, mille peale me oma südameis läbi mitme põlvkonna JAH ütlesime, see hakkab tasapisi EI vormi võtma. Hakkab juba sellepärast, et me ei oska JAH ütelda millelegi kõrgemale kui ideoloogiad ja süsteemid, millelegi sellisele, mis kehtiks siin ja seal, eile, täna ja homme. Et me teaksime oma sihti, et me teaksime oma suunda. Et me ei peaks kõike oma laste peale koormama. See sisemine JAH, mis saab avalikuks meie sõnades ja tegudes, on eeltingimuseks õppimisele. Kooliskäimiseks ja ametipidamiseks hiljem jätkub ka oskusest. Ja tõepoolest, oskus meil on. Oskame olla kultuursed, religioossed, üsna pea oskame liikuda eurolabürindis, oskame mängida kas või zaporoožlasi, kirjagi “sultanile” läkitada, kui avaneb mõni fond kusagilt ülemeremaalt. Tahame ja oskame inimese moodi elada. Igatseme aga oma südameis midagi enamat – elada inimestena. Oskus elada, näida inimestena (kes oskab, jah, ma tean, et neid kadestatakse ja see kadedus ongi energiaallikaks selles enesesäilitamise maailmas) ei ole siiski elu. Vähemalt mitte kristlikust vaatenurgast. Jeesus ütles: “Ma olen tulnud, et teil oleks elu teis enestes.” Ja see on iga inimlapse sisemine igatsus ka siis, kui ta selle maha on salanud. Ka siis, kui ta on nii valmis, et tal pole midagi enam õppida, nagu ta arvab.

Õppimine on alati mingil viisil meeleparandus, süütunde vili, et me oma eluandi piisavalt ei kasuta (pihitunnistus kirikus lõpeb sõnadega “et ma oma elu võiksin parandada”). Kui see tunne kaob, kui see on minetatud, jääb vaid meelelahutus, äraelamine, minnalaskmine kuni selleni, mida võiks nimetada vaikseks meeleheiteks isegi siis, kui see võtab keemilist ergutust saades üsna lärmakaid vorme.

Kuningapoja varastasid väikelapsena röövlid ja müüsid orjaks. Ta kasvas üles orjatallis, teadmatuses oma päritolust. Siiski, õhtuti enne uinumist kangastusid ta meeltes pildid suurest mehest, kelle poole ta jooksis ja kes ta sülle haaras. Need pildid arenesid tema unistustes, täienesid, kasvasid ja ta uinus aina lootuses kord vabaneda, saada ise kord isandaks teiste üle. Saada isandaks ja siis nad vabaks lasta. Raskele tööle vaatamata sirgus ta suursuguse rühiga noorukiks ja isand, otsides omale näitlejaid kojateatri jaoks, langetas valiku tema kasuks. Tal oli ka veidi näitlejaannet, eriti kui tuli mängida õilsaid tegelaskujusid: kuningaid, printse, pealikuid ja vanemaid. Seda märgati ja nii sai ta enesele ampluaa kogu eluks. Ta sai paremini süüa, ta nautis mõningaid privileege, kaasorjad kadestasid ja vihkasid teda. Tal oli kombeks mängida oma kuningarolle, naljatamisi küll, kaasorjade ees. Need aga nalja ei mõistnud, ta külvati sõimuga üle. Aga laval oli tal menu, talle plaksutati ning õhtul uinus ta täissöönuna. Unistused ei häirinud teda. Tema isa, nüüd juba rauk, mõtles sageli oma kadumaläinud pojale. Ma küsiksin: millele mõtleb tema, kui ta kord raugaks saab.

“Kaarlikese” näiteringil lõppeb tänavu kevadel viies hooaeg. Nende möödunud aastate jooksul on näiteringis tehtud nii hulk toredaid etendusi kui käidud ka esinemas. Pidevalt on näiteringiga seotud olnud õpetajad Signe Aus ja Diane Starkopf. Oma abi ja aega on pühendanud ka Monika Soosaar, Haita-Maarit Silk ja Triin Jugapuu. Praegu juhendavad näiteringi tööd õpetaja Diane Starkopf ja Ene Reedi.

Nii nagu õpetajad on ka näiteringi lapsed vaheldunud. On mindud, aga ka tagasi tuldud; püsivalt on näiteringi liige olnud Hans Kõll. Praegu osalevad näiteringi töös lapsed vanuses 9 kuni 14 aastat. Tunnid toimuvad esmaspäeviti kell 18–20.00 koguduse majas.

Meie tegemised

Igat tundi alustame mõne uue ja toreda mänguga. Treenime nii kõnet kui liikumist, põhirõhk on aga ülesannetel, mis arendavad loovust ja julgust. Kõige toredam on teha etüüde ning neid pärast ette kanda – see meeldib kõigile.

Tänavune kevad pakub näiteringile mitmeid huvitavaid esinemisvõimalusi. 11. aprillil osaleme „Meie missal“, samuti on plaanis etteaste emadepäeva jumalateenistusel. Juba oleme käinud Tallinna Diakooniahaiglas esinemas kevadtervitusega. Märtsi lõpus ootab meid ees treeninglaager. Loodetavasti jõuame seal ette valmistada suurema osa oma esinemiskavadest, kuid loomulikult ei jäta me unarusse ka lõbutsemist.

Lõpetuseks näiteringi laste mõtteid

· Näiteringis on toredad inimesed,
· tehakse vahvaid näidendeid ja mängitakse mänge,
· näiteringis saab lihvida oma esinemisoskust,
· näiteringiga saab esinemas käia,
· näitering on lahe ja huvitav,
· näiteringis saab oma mõtteid välja öelda ning etüüde teha,
· näiteringis saab suhelda,
· näiteringis on head õpetajad.

Näitering on koht,
· kus on põimitud tõsine töö ja lõbu,
· kus on huvitavad inimesed,
· kus õpid palju,
· kus kõik on sõbralikud.
· Näitering on üks kena kohake, kus saavad kokku lahedad inimesed. Igal esmaspäeval ootavad lapsi kaks mõnusat õpetajat. Mulle meeldib näiteringis käia, sest seal on lahedad inimesed, kellega koos on tore olla. Ma ei tea, kaua ma seal käin, aga loodan, et väga kaua. Me teeme etüüde ja muid harjutusi, mis mulle väga meeldivad.
· Tahaks, et natuke rohkem inimesi seal käiks.

Näiteringi on alati oodatud uued liikmed, kes on huvitatud enesearendamisest ja mõnusast seltskonnast.

Ilusat kevadet kõigile!

Näiteringi lapsed koos õpetajatega