1. Juhtkiri. Toimetus. 2. Jutlus. Lauri Kurvits. “Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud”. 3. Ain P. Leetma. Maarja Magdaleena . 4. Eerik Jõks. Muutustest liturgias ja liturgilises muusikas . 5. Ellen Tamm. Romaani ja gooti perioodi valgustid. 6. Maria Mang. Usu ilm ja aja lugu Mika Waltari teostes. 7. Koguduse ajalugu. Külli Keel. Paul Voldemar Koppeli 100. surma-aastapäev. 8. Koguduse töötegija. Kaie Tanner. Üks mees, neli koori. Intervjuu koguduse kontsertkoori dirigendi Mikk Üleojaga. 9. Lastetöö. Pia Paris. Nädalavahetus Saunjal. 10. Lastetöö. Helen Treier, Katri Lehtlaan . Lasteaia toimekas hooaeg. 11. Muusikatöö. Kadi Heinsalu. Metsaistutuse rõõm Kloogal. 12. Jutlus Paul Tillich

JUHTKIRI

Suvi on elujõu, rõõmu ja elevuse aeg. Meie põhjamaalased küllap tunnetame seda eriti. Ometi just suvel kogunevad inimesed oma lähedaste ja esivanemate rahupaika, peetakse surnuaiapühi. Rohkem kui haudade iga-aastane kordaseadmine on sealjuures oluline, et ajal, mil looduse elujõud väljendub kõige selgemalt, suuname oma pilgu kaduvusele ja mööduvusele, meenutame ja mälestame.

Nii on ka kristlikus õpetuses ühtaegu koos tunnetus inimese piiratusest ja kaduvusest, aga ka igavesest ja teisenenud uuest elust. On ühtaegu lootusetus ja lootus, on Jumala riik mis veel on kaugel ja mis ometi on juba vahetult kohal ja toimimas. Seda sõnumit kanname surnuaiapühade tavas, sellest jutustab meile vaikselt loodus meie ümber.

Käesolev ajakirjanumber toob lugejani jutluse koguduse diakonilt Lauri Kurvitsalt. Maarja Magdaleenast, Kristuse armu läbi patust pöördunust, kirjutab Ain P. Leetma. Eerik Jõks jätkab liturgika teemal, käsitledes muutusi liturgias ja liturgilises muusikas. Ellen Tamme artiklite sari on jõudnud romaani ja gooti perioodi valgustiteni. Usu kogemuse teemast Mika Waltari loomingus kirjutab Maria Mang. Avaldame ka 20. sajandi ühe mõjukama teoloogi, Paul Tillichi jutluse psalmile 90.

Meenutame koguduse õpetaja Paul Voldemar Koppelit tema 100-ndal surma-aastapäeval. Töötegijate tutvustamise järg on jõudnud kontsertkoori dirigendi Mikk Üleojani. Lugeda saab ka laste- ja muusikatöö tegemistest.

Lahket lugemist soovides

Sulase toimetus

Kui aga üks neist, kes lauas istus, seda kuulis, ütles ta Jeesusele: “Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!” Aga Jeesus ütles talle: “Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla! Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia sisse vaeseid ja küürakaid ja pimedad ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi! Ja isand ütles Sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!” Lk 14: (15)16–24.

Selle Jeesuse tähendamissõna sügava mõtte saaks kokku võtta sõnadega, mis on kirjutatud meie pühakoja altari kohale: “Tulge minu juure kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata.”

Lugu sellest, kuidas majaisand on valmistanud uhke pidusöögi ning kutsub oma sõpru ja naabreid endale külla. Sarnane lugu on ka Matteuse evangeeliumis, kus on tegu lausa kuningliku pulmapeoga. Matteuse evangeeliumisse kirja pandud tähendamissõna lõpus ütleb Jeesus: “Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.” Ka nende sõnadega on meie kogudus lähedalt seotud: nendele tuginedes pidas 1906. aastal oma ametisseõnnistamise jutluse koguduse kõige kauaaegsem ja teenekam hingekarjane Aleksander Kapp. Kaarli kirikus jutlustas ta tervelt 34 aastat, kuni 1940. aastani. Aastad, mis meie riigi ja rahva ajaloos tähistasid Vabadussõja- ja iseseisvusaega; aastad, mil kogudus saavutas oma vaimsed ja majanduslikud kõrghetked: ehitati Rahumäe kabel, loodi koguduse gümnaasium, osteti orel, ehitati koguduse maja, loodi Vaeste Hoolekande Selts, Väikeste Laste Hoiu Selts ja palju muud. Veel praegugi on meie koguduses palju neid, keda õpetaja Kapp on ristinud ja leeritanud.

Niisiis, Jeesuse tähendamissõna kuninglikust pulmast või suurest õhtusöömaajast peaks meile kogudusena olema südamelähedane. Jeesus rääkis selle loo variseridele ja kirjatundjatele, meestele, kes olid kindlad oma äravalitu seisuses, meestele, kes pidasid kinni Vana Testamendi käsuõpetusest ja seadustest uskudes, et seeläbi saavad nad ükskord osa taevasest pidusöömaajast. Nõnda nagu seda prohvet Jesaja oli kirjeldanud: “Ja vägede Issand valmistab … võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga.” Meestele, kes teadsid, et tuleb Messias, kuid kes ei tunnistanud Jeesust Messiaks.

“Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis,” ütles üks neist Jeesusele. Ja Jeesus rääkis neile loo, millest õpetatud mehed pidid mõistma, et nemad, käsutruud juudid, Jumala äravalitud rahvas, ei olegi taevase Jeruusalemma pidusöögil osalised. On hoopis linna tänavatelt vaesed ja küürakad, pimedad ja jalutud, need juudid, kes kunagi ei ole täielikult käsuõpetusest kinni pidanud, sest nendel ei ole see võimalik olnud. Füüsilise puudega inimesi ei lastud templisse. Ja lisaks linnarahvale kutsutakse isegi rahvast väljastpoolt, teedelt ja aedade äärest, paganaid, kellel ei tohiks olla nagu mingisugust õigust pidusöögil osaleda.

Mis tõid siis need auväärsed, kellele esialgu laud oli kaetud, oma keeldumise põhjenduseks? Ei mitte midagi keelatut ega ebamoraalset. Ei midagi, mis käsuõpetusega vastuolus oleks. Vastupidi, kõik need asjad on väga tähtsal kohal: põlluharimine, selleks härgade ostmine, naisevõtt. Need olid Vanas Testamendis isegi piisav põhjus sõjaväeteenistusest vabastamiseks. Kuid mitte piisav põhjus Jumala kutset eirata. Selleks ei saa olla ühtegi põhjendust.

Ka meie koguduses on igal pühapäeval kaetud Issanda pidulaud. Kaetud Tema Sõna ja Sakramendiga. Ja kõiki on kutsutud. Kõik ristitud koguduseliikmed. Kuid ei ole väga palju neid, kes on tulnud. Tänapäevalgi on mittetulemise vabanduseks peamiselt vajadus koduseid töid ja toimetusi teha või oma äri õitsenguks ka pühapäeval rabada. Ikka selleks, et elu edendada ja perele raha teenida. Inimeste silmis aktsepteeritav põhjus. Kuid Jumala jaoks?

Jeesus ütles juba oma maapealse tegutsemise alguses: “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal.” Sellest on paartuhat aastat möödas. Ja meie peame seda enam olema valvel, et me kutset pidusöömaajale maha ei maga või veel hullem – sellest ei keeldu.

Mul on siiani eredalt meeles üks pilt lapsepõlvest. Mängides huvitavat pallimängu naabripoistega, ei läinud ma vaatamata ema korduvatele kutsetele koju sööma. Ja kui siis tükk aega hiljem, kui mäng mängitud, tuppa jooksin, oli õhtusöögilaud koristatud, kõik maiustasid juba maasikate ja vahukoorega. Kuna olin hiljaks jäänud, kutsetele reageerimata jätnud, pidingi tühja kõhuga magama minema. Küll ma mõtlesin, et miks mu vanemad nii ülekohtused on ja omaenda lapse näljasena magama saadavad. Kuid kutse ju oli, ja korduvalt.

Meie jaoks kutse veel kehtib. Laud on kaetud. Seni kuni Kristus taas tuleb, või seni kuni meie ajalik teekond lõpeb. Meid ei sunnita pidulauda. Meid on sinna lahkelt kutsutud. Kõiki on kutsutud. Kogu inimkonnas ei ole kedagi, kelle nimi kutsutute nimekirjas ei oleks. See on meie kätes, kas meil on tarkust minna. Kas meil on tarkust teha vahet oluliste ja ebaoluliste asjade vahel. See on meie vastutus Jumala ees.

“Tulge, sest kõik on juba valmis,” käskis kojaisand sulasel öelda. Nende sõnadega kutsutakse ka meid igal pühapäeval altari ette. Osa saama Pühast Õhtusöömaajast. Söömaajast, mille meie Issand Jeesus Kristus on valmistanud. Ja kes seda kutset kuuleb ja tuleb, selle päralt on tõotus: temale on reserveeritud koht igavese elu taevasel söömaajal.

Palume Vana Testamendi Taaveti kombel: ”Issand, head arusaamist ja tundmist õpeta mulle!” Aamen.

Oma ilmutuses Pühale Brigittale ütles Jeesus talle järgmist: “Kolm pühakut on mulle väga südamelähedased: Maarja (Jeesuse ema), Ristija Johannes ja Maarja Magdaleena.” Seega Maarja, kes Kristuse armu tõttu oli patuta, ja Maarja Magdaleena, kes Kristuse armu läbi pöördus patust.

Läänekiriku traditsiooni kohaselt räägivad paljud kirjakohad Maarja Magdaleenast: patune naine, kes võidis Jeesuse jalgu, kui ta istus Siimonaga söögilauas (Lk 7:36–50). Samuti kuuleme Maarjast Betaaniast, Marta ja Laatsaruse õest. Veel kuuleme naisest, kellest aeti välja seitse kurja vaimu, ja kes järgis Kristust ja oli ka tunnistajaks tema ristisurmale, ja kes on ka esimene, kellele Kristus pärast ülestõusmist ennast ilmutas. Paljud kirjateadlased ja piibliuurijad vaidlevad nendes kirjakohtades olevate isikute üle, kuid meie püüame sellest vaidlusest hoiduda, pühendudes pigem nendele asjaoludele, millega enamik kirjateadlasi nõustub. Nendeks asjaoludeks on Maarja Magdaleena elu, tema pöördumine ja tema lähedus Kristusele.

Püha Luukas mainib naisi Galileast, kes järgisid Kristust ja aitasid Teda oma varaga (Lk 8:2). Nende hulgas on ka Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks. Magdala oli Galilea järve läänerannikul asetsev linn. See, milline oli Maarja Magdaleena varajasem elu, ei ole meile täpselt teada. Kuid oma avaliku elu esimeste kuude jooksul pöördus ta vaimupimedusest ja -teadmatusest Kristuse valguse poole. Kristus leidis ta olevat võetud seitsmest kurjast vaimust. Seitse on täiuslikkuse number, mis ilmselt andis märku sellest, et Maarja oli täielikult kurjuse küüsis ja selle kindel ohver.

Kaastundlik Lunastaja vabastas aga Maarja sellest koormast, sest eks tulnud ta ju vabastama kõiki patust. Sellest hetkest, kui Maarja oli puhastatud kurjadest vaimudest, kuulus ta täielikult Kristusele ja järgnes Talle igale poole. Ta järgnes Talle isegi kibeda ristisurmani Kolgatal. On ilmselt kerge oletada, miks kristlased arvavad ta olevat patukahetseja naise, kes kastis Tema jalgu oma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ning võidis mürriõliga (Lk 7:36–46). Kuid Luukas ei püüa temast sugugi jätta sellist muljet. Kogu stseen on iseenesest unustamatu. Igavesti jääb see lõppematu armastuse ja patukahetsuse sümboliks nendele, kelle hing on tundnud Jumala Poja puudutust ja kes on pühendanud oma elu täielikult Temale.

Maarja Magdaleena teenimine oli truu ja isegi kangelaslik. Ta järgis Kristust neil päevil, kui Ta jutlustas erinevates piirkondades; ja ka neil päevil, kui variserid ja kirjatundjad püüdsid leida põhjust selleks, et Teda hukata.

Ta ei lahkunud ka siis, kui Kristuse ihu asetati hauda, ja siis, enne koitu, oli ta tagasi teiste naistega, et tuua võideaineid. Maarja Magdaleena sai kõige suurema üllatuse osaliseks; kui ta nägi, et haud on tühi, jooksis ta Peetruse ja Johannese juurde teatama, et Kristuse ihu on ära varastatud. Peetrus ja Johannes tulid kohale, uurisid asjaolu ja peale seda nad lahkusid. Kuid Maarja jäi veel sinna nutma. Tema hing oli täidetud kurbusega, mida ei suutnud leevendada isegi inglite lohutus. Ta otsis tuge esimeselt inimeselt, keda ta kohtas ja kelle arvas aedniku olevat. “Jeesus ütles talle: “Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Maarja arvas Ta aedniku olevat ja ütles Talle: “Isand, kui sina oled Ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.” Ja Jeesus ütles talle: “Maarja!” Too pöördus ümber ja ütles Talle heebrea keeles: “Rabbuuni”, see tähendab “Õpetaja”. Jeesus ütles talle: “Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.” Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: “Ma olen näinud Issandat ja seda kõike Ta ütles mulle.”” (Jh 20:15–18)

Maarja Magdaleenast sai seega rõõmusõnumi kuulutaja, tuues häid sõnumeid Kristuse võidust surma ja patu üle.

Traditsioonile toetudes leiame, et pärast Kristuse taevasseminemist külastas Maarja Magdaleena valitseja Tibeeriust (14-37 a. D.) ja kuulutas ka temale Kristuse ülestõusmist. Pärimus pajatab, et Maarja Magdaleenalt on alguse saanud ka ülestõusmispüha munade traditsioon, sest just selle reisi ajal olevat ta Tibeeriusele näidanud muna ja öelnud, et Kristus on üles tõusnud. Sellele vastas aga Tibeerius, et Kristuse ülestõusmine on võimatu, sama võimatu kui muna Maarja Magdaleena käes peaks muutuma punaseks. Ja justkui ime läbi värvus muna punaseks.

Sealt võttis Maarja Magdaleena arvatavasti koos Laatsaruse, Marta, Maximuse (üks 72 apostlist), Cedoni (pime, kelle nägemise Jeesus taastas) ja Marcellaga ette merereisi. Kuna nende alusel ei olnud ei purje ega tüüri ja puudusid ka aerud, siis olid nad täielikult Jumala armu hooleks. Jumaliku juhatuse läbi maabusid nad kohas nimega Marseilles tänapäeva Prantsusmaal. Kuna kohalikud inimesed ei olnud ristiusku, vaid paganad, siis keeldusid nad neile andmast nii toidumoona kui ka peavarju. Ainuke koht, mida nad said varjualusena kasutada, oli ühe templi rõdu all. Seal olles püüdis Maarja jutlustada kohalikele inimestele ja õhutada neid loobuma ebajumalaid teenimast. Vastupanu oli küllaltki visa, kuid viimaks, kuuldes jutlusi ja nähes imetegusid, pöördusid nad ristiusku ja said osa ristimise sakramendist. Olles niimoodi Jumalat teeninud ja inimesi ristiusu juurde toonud, otsustas Maarja Magdaleena viimaks rahvahulkadest eemalduda, et elada omaette erakuelu. Selleks valis ta sobiva koopa, kuhu ta kogu maailma eest asus. Seal olles pani ta peamise rõhu patukahetsusele, et mitte unustada oma minevikku – oli ta ju rahva seas varem laialt tuntud patune. Ta nuttis oma pattude pärast tihti ja üsnagi kibedalt. Selle aja jooksul, mil ta elas koopas, ei näinud teda ei tema lähedased ega teised ümbruskonnas elavad inimesed. Üsna pea leviski kuuldus, et Maarja Magdaleena on surnud.

Teatud allikas pajatab, et Maarja paastus sel ajal, mil ta elas erakuelu, väga tõsiselt, ja et tema ainsaks toiduks oli Kristuse Ihu pühima armulauasakramendi näol, mida olevat talle kohale toimetanud Jumala inglid ise. Või õigemini tulid inglid talle järele, et viia ta üles – taevalikku kohta, kus ta kuulis jumalikku muusikat ja koges armu ja rõõmu, mille osaks saavad kõik, kes pöörduvad patust. Ühel päeval aga, üsnagi kogemata, sattus sellest paaigast läbi minema munk, kes sai selle vaatepildi osaliseks. Seepeale ruttas munk kohe Marseilles’ linna, et teada anda, mida ta nägi.

Kui toetuda Kiriku traditsioonile, siis peatus Maarja Magdaleena Roomas ajani, mil sinna saabus apostel Paulus, ja ka järgnevad kaks aastat, kuni kohus tegi otsuse, et Paulus peab Roomast lahkuma. Roomast läks Maarja Magdaleena Efesosse, kus ta töötas koos apostel Johannesega. Seal olles kirjutas apostel Johannes koostöös Maarjaga suurema osa oma evangeeliumist. Ja seal oletatavasti Maarja Magdaleena ka suri. Pärimusele toetudes teame, et surmahetkel oli ta 72-aastane. Üks allikas aga pajatab ka sellest, et just enne oma surmahetke kanti Maarja Magdaleena jumalikul kombel Püha Maximini kabelisse, kus ta sai osa armulauasakramendist.

On mainitud, et 8. sajandi keskel külastas Maarja matmispaika Püha Willibald, ja et 899. aastal viidi tema reliikviad keiser Leo VI soovil Konstantinoopolis asuvasse kloostrisse. Pühendumus Maarja Magdaleenale leidis läänekirikus aset alles 10. sajandil.

Kristlikus kunstis on Maarja Magdaleenat kujutatud tihti punaste pikkade lahtiste juustega. Laialt levinud on kaks stseeni nii Maarja Magdaleena kui ka Kristuse elust. Esimeseks on Maarja patukahetsuse sümbol, kus ta võiab Kristuse jalgu ja peseb neid oma pisaratega ning kuivatab oma juustega. Ning teiseks laialtlevinud sümboliks on pilt, kus Maarja leinab Kristust, kes asetati pärast ristisurma hauda, mille Maarja leidis järgmisel päeval tühjana. Selle stseeni tuumaks on Maarja truudus Kristusele, kelle armastuse läbi sai temast truu ja ustav jünger. Maarja Magdaleena nimepäeva tähistatakse 22. juulil. Liturgiliseks värviks on sel päeval valge.

Milline Maarja täpne elulugu ka ei oleks, teame, et tema elu oli imetlusväärne. Maarja Magdaleena elu on üks eredamaid armastuslugusid, seda nii inimlikus kui ka jumalikus tähenduses. Maarja järgis kogu oma elu Armastust, mis on meie hinges ja meie südames. Armastus ei ole midagi enamat kui parima soovimine armastatule.

Maarja Magdaleena elu oli vägagi kirju ja mitmepalgeline. Paljude inimeste arvates on ta endiselt patune, kellest ei taheta eriti rääkida. Kuid samavõrd on ka neid, kes arvavad, et Maarja Magdaleena elust on paljugi õppida. Kas või seda, et Jumala armastus on lõppematu ja et ka kõige suurematest patustajatest võivad saada apostlite apostlid. Hää näide selle kohta on Saulus, kellest sai ristiusu tähtsaim apostel Paulus ja kelle armastus Kristuse vastu oli niivõrd tugev, et seda ei suutnud kinni hoida ükski vangitorn. Sama on tõsi ka Maarja Magdaleena kohta. Jumal kasutab meid omal kombel ja tihtipeale siis, kui me ei oska seda ise oodatagi. Pealegi on ju kõigis meis olemas see jumalik säde, mis lubab meil olla Kristuse ustavad jüngrid. Ainukene asi, mis saab meid sellest eemal hoida, on kinnine süda. Kui aga avame oma südame ja hinge sellele, mis on jumalik ja hää, siis astub meie ellu Kristus ja muudab kõik teiseks, vaatamata sellele, milline on meie tagapõhi, kui suur on patukoorem ja millise nime järgi inimesed meid kutsuvad. Kristuse armastus teeb kõik uueks. Maarja Magdaleena on selle ere näide.

Palve
Kõigeväeline Jumal, kelle Poeg tervendas ülestõusmise tunnistajaks kutsutud Maarja Magdaleena ihu ja vaimu, anna meile armu, et ka meie võiksime osa saada tervenemisest kõigest sellest, mis hoiab meid eemal Sinust, ja luba meil osa saada igavesest elust, kus Sina koos Poja ja Püha Vaimuga elad ja valitsed, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Ajalugu tunneb mitmeid suuri liturgilisi reforme IV: Gregorius Suure (540–604) ajal; luterliku reformatsiooni käigus (1517); Trento kirikukogul (1545–1563); Vatikani II kirikukogul (1962–1965). Kõik need reformid on olulisel määral mõjutanud liturgilist muusikat, muutes muusika faktuuri, vormi, instrumentide kasutamist, kasvatades ja kahandades repertuaari erinevates žanrites. Kui siia juurde lisada pidevad muutused, mis on toimunud piirkonniti suurte reformide vahel, siis tajume liturgilise muusika tegelikku muutuste hulka läbi kogu ajaloo. Reformi all mõistan ma tervet denominatsiooni haaravat aktsiooni, mille käigus muudetakse liturgilisi tekste või nende paigutust liturgias või süstematiseeritakse ja universaliseeritakse liturgilist materjali või viiakse sisse suuremal hulgal uut liturgilist muusikamaterjali. Muutuste all mõistan ma reformide vahel pidevalt kirjutatavat uut muusikat uutes vormides ning uutele tekstidele, uute instrumentide lisandumist meie liturgilise muusika maastikule ja muid pidevalt toimuvaid uuendusi.

On enesestmõistetav, et rääkides liturgiast ja liturgilisest muusikast, komistame otsekohe eriarvamustele liturgia mõiste tähenduses. Olgu siinkohal öeldud, et eelistan mõista liturgia all mitte niivõrd jumalateenistuse korda V, avalikku jumalateenistuslikku tegevust VI või kristliku kiriku ühisosaduse vormi VII, vaid eelkõige tavalise inimese esmast ja paljudel juhtudel ainukest keskkonda, milles ta tegeleb Jumala otsimise elik uurimisega ning kohtub Jumalaga. Küsimus, mis on liturgiline muusika VIII, on meie stiili- ja žanrirohkel ajastul nii keeruliseks muutunud, et käesolevas artiklis selle teema käsitlemine pole lihtsalt võimalik. Diskussiooni õhutamiseks tasub vaid sisse tuua terminid “vaimulik muusika”, “kirikumuusika”, “kiriklik muusika”, “kristlik muusika”, “ülistusmuusika” jne ning juttu peaks jätkuma pikalt ja põhjalikult. Üldiselt on aga diskussioon teemal, mida teoloogid, muusikud ja muusikateadlased mõistavad liturgia ja liturgilise muusika all, alati väga teretulnud. Samuti on tervitatav mõttevahetus liturgilise ja kogu muu kristliku vaimuliku muusika suhtest.

Liturgia ja liturgilise muusika suhe
Ideaalina peaks liturgiline muusika kasvama välja liturgiast ja seega peaks protsessid liturgilises muusikas alati olema tihedalt seotud protsessidega liturgias eneses. Kui liturgilise muusika kasvupinnaseks on aga midagi muud kui liturgia, näiteks pelk artistlik ambitsioon või kontserttegevus, muundub traditsiooniline mõiste ja ajalooline ideaal liturgilisest muusikast. Ajalooline tõsiasi, et kogu liturgia toimub lauldes, on seniajani säilinud õigeusu traditsioonis ja annab tunnistust muusika tähtsusest liturgias ning määratleb liturgilise muusika ja liturgia ajaloolise kokkukuuluvuse. Seega ei tohi alahinnata liturgia muutumise mõju liturgilise muusika muutustele.

Liturgiline muusika eksisteerib liturgias. See tähendab, et see muusika saab liturgiliseks mitte oma teksti sisu või meloodia kuju, vaid liturgia kaudu. Samas ei muuda liturgia igat muusikat, mis liturgia ajal kõlab, liturgiliseks. Ka ei muuda liturgiline muusika iseenesest liturgiaks üritust, millel ta kõlab. Liturgiline muusika kuulub liturgiaga ühte ja on lahutamatult seotud liturgiliste tekstidega. Seega on iga muutus liturgias täielikult seotud muutusega liturgilises muusikas.

Eesti situatsioon
Käesoleva artikli eesmärgiks ei ole anda ajaloolist ülevaadet kõikidest Eestis toimunud protsessidest liturgias ja liturgilises muusikas. Tuleb siiski mainida, et Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) on liturgia teemaga tegeletud pidevalt. On olnud mitmeid komisjone ja kõik nad on maha jätnud teatava hulga materjale. Palju uuendusi on viimaste aastakümnete jooksul Eestis juba toimunud või oma alguse saanud ja ootavad teoks saamist. Olgu selleks siis komisjonide, toimkondade või muude organisatsioonide kaudu teostatav või liturgilise korra ning liturgilise repertuaari konkretiseerimine uute laulu- ja palveraamatute kasutuselevõtuga erinevates denominatsioonides ja vaimulikus tegevuses sekulaarses keskkonnas. EELK kirikukogu asutas liturgilise komisjoni 1991 ja selle juurde asutati muusikatoimkond 1999. Rooma-katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis (RKK) asutas 1997. aastal liturgilise muusika toimkonna, millest loodetakse välja kasvavat Vatikani II kirikukogu ettekirjutusele IXI vastavat komisjoni liturgilise muusika edendamiseks. Asutatud on mitmeid ühinguid ja ansambleid liturgilise muusika esitamiseks ja uurimiseks. 1997. aastal asutati Eesti Gregoriaani Ühing; aastal 1999 sündis Liturgilise Muusika Ühing Scandicus; aastaid on tegutsenud EELK Kirikumuusika Liit; 2001 asutati Eesti Hümnoloogia Selts.
Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul on ilmunud:
· Kiriku laulu- ja palveraamat, Toronto: Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik; Tallinn: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, 1991;
· Vaimulikud laulud, Tallinn 1997, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit;
· Eesti kaitseväe laulu- ja palveraamat, Tallinn 1997, Eesti Kaitsejõudude peakaplan;
· EELK Noore koguduse laulik, Tallinn 2000;
· Koraaliraamat, Tallinn 2002, EELK Kirikumuusika Liit;
· Oikumeeniline noortelaulik OIKU, Tallinn 2003, Eesti Kirikute Nõukogu.

EELK Liturgiline Komisjon on andnud välja mahukaid liturgia uuendamiseks mõeldud materjale. Ilmunud on:
· Jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamat, Tallinn 1996, EELK liturgiline komisjon;
· Käsiraamatu lisa Kirikuaasta palved ja piiblilugemised ehk proprium, Tallinn 1999;
· Jumalateenistus armulauaga ehk missa. Käärkambripalved, Tallinn 1999;
· Sõna- ja palveteenistus. Perejumalateenistus ehk peremissa. Pihijumalateenistus, Tallinn 2000;
· Matus, Tallinn 2000.
Samuti on välja antud praegu kasutuseloleva missamuusika toimetatud variante aastatel 1996 ja 2001. Korraldatud on tulemuslikke konkursse uue liturgilise muusika saamiseks. Möödunud aasta kevadel toimus EELK liturgilise komisjoni ja EELK Kirikumuusika Liidu korraldamisel konverents ja selle raames missamuusika konkurss. Tulemuseks oli liturgilise komisjoni poolt antud korrale ja tekstidele kirjutatud neli stiililt, faktuurilt ja notatsioonilt erinevat missamuusika varianti. Kui siia lisada juba eelnevatelt konkurssidelt saadud materjal ja potentsiaalselt lisanduvad variandid, on kogu liturgia ja liturgilise muusika alaste uuenduste hulk väga mahukas ning uuendustega kaasnev tegevus kvalifitseerub kindlasti reformina.

Reformid ajaloos
Liturgilises muusikas toimuvate protsesside põhjused ajaloos on erinevad. Gregorius Suur püüdis läänekirikut ühendada ning kuna ühendatud kirik vajab ühtset jumalateenistuse korda, ühtlustas ta liturgilised tekstid ja pani sellega aluse rooma riitusega lääne kiriku liturgilise muusika tohutule repertuaarile X. Luterlik reformatsioon koos uue teoloogia, emakeele kasutuselevõtu ning sooviga kaasata kogudus jumalateenistusse hümnide kaasalaulmise teel vajas uut muusikat. Hümni žanr, mis enne oli vaid üks paljudest, hakkas domineerima ja luterlik koraal oma stroofilise värssteksti ning igas salmis korduva viisiga sai põhiliseks liturgilise laulu žanriks. Et mitte jääda alla protestantliku kiriku tähtsuse kasvule, reformis rooma-katoliku kirik vastureformatsiooni käigus gregoriaani muusikat XI, XII. Trento kirikukogul olid väga selged põhjused, miks kirik läks oma sissetöötatud liturgilise repertuaari kallale: liturgiliste tekstide kärpimine, sakraalsete sõnade mõistetamatus, mittekiriklike laulude ja pikkade ning ilmalike orelikompositsioonide kaasamine liturgiasse XIII.

Eelmainitud reformidel on hoolimata erinevustest olemas ühine nimetaja. Neil on põhjus ja eesmärk ning muudatused, mis rajanevad põhjuse ja eesmärgi vahele tekkinud sisule. Täiendav sarnasus on seegi, et kõikidel nimetatud reformidel oli olemas tugev autoriteetne keskpunkt, olgu siis paavsti kui kirikupea või muu tugeva ideoloogilise juhi näol. Olulisim ühine tunnus on aga see, et reformid ei jäänud teoreetiliseks, vaid jõudsid ka rahvani.

Reform lähiajaloos
Vaadeldes meie ajastu suurimat liturgilist reformi, mida viiakse läbi Vatikani II kirikukogu otsustega, näeme, et ka siin põhjendatakse liturgia-alaseid ümberkorraldusi väga põhjalikult ja seletatakse, miks on missa korda muudetud ning tagasi pöördutud vanade liturgiliste vormide juurde, kuid restaureerides vana, ei põlata ära ka uuemast ajast traditsiooniks saanud liturgilisi lisandusi XIV. Samas näeme, et isegi väga tugeva vaimuliku keskvõimuga rooma-katoliku kirik ei pea vajalikuks või võimalikuks täpselt määratleda liturgilise muusika stiili ja repertuaari nii, nagu seda on teinud varasemad kirikukogud. Vatikani II kirikukogu dokumendi Sacrosanctum Concilium VI peatükis artiklis 116 kirjutatakse, et gregoriaani muusika on eriliselt sobiv rooma liturgiasse XV. Sama artikli järgmises lõigus kirjutatakse, et teised sakraalmuusika liigid ei tohi olla tõrjutud XVI. Artikkel 119 lubab ja isegi soovitab misjonimaades liturgiasse integreerida kohalikku muusikat XVII. Sakraalmuusika mõiste rooma-katoliku kiriku jaoks on lahti mõtestatud Vatikani II kirikukogu järgses dokumendis Musicam Sacram. Dokumendi sissejuhatuses artiklis 4 kirjutatakse, et sakraalmuusika all mõistetakse gregoriaani muusikat, sakraalset polüfooniat selle eri vormides, nii vana kui modernset sakraalmuusikat orelile ja teistele heakskiidetud instrumentidele ning sakraalset populaarmuusikat, olgu see siis liturgiline või lihtsalt religioosne XVIII. Raske on leida muusikat, mida nimetatud kategooriate alla ei oleks võimalik mahutada.

Pikkade sajandite jooksul oli kogu rooma-katoliku kirikul liturgiliste perekondade sees ühtne liturgilise muusika repertuaar. Esines küll regionaalseid eripärasid meloodiates ja kohalike pühakutega seotud repertuaaris, aga üleüldine repertuaari sarnasus on hämmastav. Seda ühtset repertuaari kasutati, kuni emakeele kasutuselevõtt selle enamusmahus tõlkimatu ladinakeelse muusika välja tõrjus. Ja nagu eespool öeldud, tunnustab Vatikani II kirikukogu selle repertuaari primaarsust, aga selle praktiline kasutamine liturgilises tegevuses kogu maailmas on väga väike. See tähendab, et ühtset liturgilist repertuaari hinnatakse küll kõrgelt, aga kasutada seda ei saa, kuna repertuaar on ladinakeelne, liturgiline tegevus aga emakeelne.

Ajaloos toimunud liturgilise muusika reforme vaadeldes näeme, et põhjused nende ettevõtmiseks on olnud väga selged. Ükskõik kas need on seotud teoloogiliste, kirikupoliitiliste või muude aspektidega, on põhjused muudatusteks aukartustäratavalt tõsised ja enamasti selgelt sõnastatud. Kergekäeliselt ei ole liturgias ega liturgilises muusikas midagi reformitud. Kui suhtuda liturgiasse kui keskkonda, kus inimene kohtub Jumalaga, võtab liturgilise muutuse teostaja endale väga suure vastutuse. Tuleb ka arvestada, et muutes liturgilist muusikat, muudame ka keskkonda, milles inimene kohtub Jumalaga. Selle keskkonna muutmine ja muutumine ei tohi aga toimuda vägivaldselt või inimesele arusaamatult. Kui nüüd arvestada ka liturgia laiemat tähendust võime oletada, et muutustel liturgias ja liturgilises muusikas võivad olla kaugemaleulatuvad, inimeste elu mõjutavad tagajärjed.

Uuendamise printsiibid
Uuendused liturgias saavad teostuda kahel teel: kiriku keskus teeb muudatused ja kehtestab need kogudustes või algab muudatus kogudustest, laieneb ja legaliseeritakse hiljem kiriku keskuse poolt. Esimese variandi näitena võiks tuua Gregorius Suure reformi. Gregorius Suur mitte ainult ei ühtlustanud liturgilisi tekste, vaid viis need ka inimesteni, tehes need kohustuslikuks kogu kirikule XIX. Teise variandi näiteks saab tuua fakti, et rooma-katoliku kirikus kasutati juba palju aastaid enne Vatikani II kirikukogu sellist liturgilist muusikat, mis ei olnud kirikukogu tasemel heaks kiidetud. See aga tähendab, et Vatikani II kirikukogu legaliseeris juba rahva hulgas juurdunud põhimõtted. Esimene variant on meile muidugi tuttavam ja mõistetavam, kuid eeldab, et kiriku keskusel on autoriteeti reform rahvani viia. Teine variant, milles muudatus algab rahva hulgast ning kinnistub hiljem traditsiooni, on meile raskesti arusaadav, sest arvestades inimese eluea pikkust, ei pruugi me näha algatatud muudatuse kinnistumist traditsiooni. Samuti on meil raske märgata viimatimainitud printsiibi alusel praegu toimuvaid pikaajalisi muudatusi.

Uuendused liturgilise muusika repertuaaris võivad toimuda kas uue repertuaari kirjutamisega või vana toimetamisega või restaureerimisega. Keskaegset muusikat uurivatel ja laulvatel inimestel ei ole võõras keskaegse käsikirja lõputu uurimine, käsikirjade võrdlemine, kümnete ja sadade lehekülgede võrdlevate tabelite koostamine, iga neuma üksikasjalik analüüs. Ja seda kõike selleks, et selgitada välja, mis on see kõige vanem, kõige algupärasem ja kõige puhtam liturgiline muusika. Midagi on kommetes ja tavades nii väärtuslikku, et iga hinna eest püütakse kasutada vana ja väärikat, kuna usutakse, et see on osa identiteedist. Seda tehakse aga nõnda, et see vana ja väärikas ei ole mitte muumia, vaid elus muusika elusas organismis – liturgias.

Eeldused liturgilise reformi läbiviimiseks
Et viia läbi edukat liturgilist reformi, on tarvis täita teatavad tingimused. Esiteks on tarvis muutuste ‘teostumist paberil’ ja teiseks on vaja need muutused rahvani viia. Kui üks nendest kahest komponendist mingil põhjusel puudub, siis reform ei teostu. Muutuste plaanimiseks ja teostamiseks on vaja reformi põhjust ja eesmärki ning selgelt teadvustatud muutuste sisu. Ei tohi aga unustada, et ükskõik kui hästi kiriku keskus põhjendab muutused teoloogiliselt, on muutused ikkagi kasutud, kui puudub mehhanism nende viimiseks rahvani.

Eestil kui riigil, mis oli varjatud raudse eesriidega, jäädes kõrvale kõikidest reformidest ja muudatustest, on luterlikus kirikus paljuski olemas ühtne liturgilise muusika repertuaar. Hoolimata piirkondlikest eripäradest saab iga luterliku koguduse liige suhteliselt aktiivselt osaleda ka teiste luterlike koguduste jumalateenistusel. Kui kogudus, olgugi et mitte minu kodukogudus, hakkab mulle tuttava viisiga laulma “nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb”, siis ei teki kahtlustki, et mul on osadus nende inimestega ja et me oleme ühe ja sama kiriku liikmed.

Ühtse ja piiritletud, iseenesest suureks väärtuseks peetava liturgilise muusika repertuaari määratlemine reformiga tundub meie ajastu liberaalses maailmas ebatõenäolisena. Samuti tunduvad olevat nõrgad mehhanismid reformi rahvani viimiseks. Kui me eeldame, et üks kiriklike tunnustega denominatsioon ühes teatavas piirkonnas vajab ühtset liturgilist korda ühtse liturgilise muusika repertuaariga, siis on tarvis uus ühtne liturgiline kord ja muusika viia rahvani ilma rahva religioossust traumeerimata. Kui seda teha ei õnnestu, võib reformi mõju olla mitte ühendav, vaid killustav. Osa kogudusi hakkab kasutama uusi variante, teised jäävad vana juurde.

Reformi viimisele rahvani aitaks kindlasti kaasa teadmine, et pakutav liturgiline materjal on arusaadavas liturgilises keeles ja vastavuses rahva vaimsusega. Ärgu mõistetagu mind valesti. Mitte tõekspidamisi, mis ühel või teisel denominatsioonil on välja kujunenud, ei pea kohandama vastavalt ühiskonna tujudele. Kristluse alustalad peavad ikka jääma samaks. Kohandada on tarvis ainult liturgilist keelepruuki, mille kaudu inimestega kõneletakse.

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on viimastel aastatel tehtud suur töö liturgia ja liturgilise muusika uuendamiseks. Materjali hulk nii liturgilises kui muusikalises plaanis on väga suur ja entusiasm liturgia uuendamisel igati kiitust väärt. Kas aga väheneva liikmeskonnaga Eesti Evangeelne Luterlik Kirik vajab XX eelkõige täiesti uue liturgilise repertuaari kirjutamist või kasutusel oleva repertuaari toimetamist ja täiendamist, on küsimus, millele võiks siiski muusikute, muusikateadlaste ja teoloogide usinas diskussioonis vastust otsida. Kui EELK-s soovitakse säilitada ühtset liturgilise muusika repertuaari tava, võiks kõikide muude variantide kõrval kaaluda näiteks olemasoleva muusikamaterjali säilitamist uuenenud liturgilises korras.

Veel kord tagasi tulles kommete, tavade ja traditsiooni kui identiteedi kandjate juurde, oleks kohane küsida, milline on luterluse identiteet maailmas ja kuidas Eesti luterlik identiteet sellega suhestub. Millega me mõõdame Eesti luterlust ja Eestimaa luterliku koguduse vaimsust? Kas praegust EELK ordinaarset missamuusikat, mis on tegelikult Saksa päritolu, on piisavalt kaua kasutatud, et me võiksime öelda: see on osa meie luterliku kiriku identiteedist? Usun, et arvamusi on vastakaid ja see küsimus vajaks diskussiooni. Koos selle diskussiooniga kerkib kindlasti küsimus, milline on eestlaste rahvuslik ja kristlik identiteet tervikuna.

Ajal, mil Eestis tegutsevad konfessioonid võivad ennast õnnelikeks lugeda, kui nende liikmete arv ja aktiivsus lausa ei kahane, tundub kohati veider rääkida uuendustest katsetuste teel. Kuna Kirik püüab määratleda oma kohta pidevalt uuenevas ühiskonnas, küsitakse tihti, mis on Kiriku eesmärk. Minu suureks üllatuseks defineeritakse tihti eesmärgiks sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine. Minu arusaamist mööda on viimati nimetatud ainult vahendid Kiriku eesmärgi täitmiseks. Eesmärgiks on loomulikult inimeste õndsusele aitamine. Ja liturgia koos liturgilise muusikaga on vahend teiste vahendite kasutamiseks. Kui me nüüd sõnastame eesmärgina sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise ning liturgia vahendiks selle eesmärgi täitmisel, siis asetame tavapärased arusaamad nihkesse ning teeme uuendusi kõverpeegli pildi järgi.

Lõpetuseks
Lihtsustada võib küll liturgiat, aga lihtsustada ei tohi liturgilise reformi põhjusi. Seega kui me ütleme, et ühe liturgilise reformi põhjuseks on, et inimesed ei saa liturgiast aru ja me peame seda arusaadavamaks tegema, või ütleme, et üks liturgiline kord on vananenud ja vajab uuendamist, siis on selgelt tegemist lihtsustamisega. Ennekõike oleks vaja esitada küsimus, miks ei saa inimesed kehtivast liturgiast aru või miks me arvame, et liturgiline kord on vananenud. Ja siit saame teha järelduse, et selleks, et teha liturgia inimesele arusaadavaks ja liturgiline muusika inimesele mõistetavaks ning vastuvõetavaks, peame teadma, millisest liturgilisest keelest ja muusikast inimene aru saab. Koos iseenesestmõistetavuse kadumisega inimeste konfessionaalses enesemääratluses rahvuslike ja regionaalsete tunnuste alusel on ajalooks saanud ka iseenesestmõistetavus liturgilises muusikas. Ajaloolist kogemust arvestades võiks iga muutuse ees, mis tehakse liturgias ja liturgilises muusikas, käia mõistmine, milline on rahva vaimne ja kultuuriline taust olnud minevikus ning milline on see olevikus. Tähelepanu tasub juhtida ka tõsiasjale, et kui kontakt liturgiaga kaob, süüdistatakse esmajärjekorras liturgiat.

Kui siiski tekib küsimus, kas aina enam liberaliseeruvas keskkonnas arenenud protestantlik kirik suudab viia rahvani liturgilised muudatused, on alternatiivse variandina põhjalikule reformile alati võimalik kasutada pikaajalist arengut. See on aga palju raskem tee ja vajab veel enam tõsist läbimõtlemist. Valides sellise arengu vormi tuleb põhjalikult uurida rahva religioossust ja spiritualiteeti, tegeleda väga tõsiselt kirikumuusikute koolitamisega, julgustada koorijuhte ja organiste kuulama rahva vaimsust muusika kaudu kõnelemas. Ja sellest võib aastasadade jooksul välja kujuneda ühe rahva tõeline liturgiline muusika.

Muidugi võib esitada küsimuse, et mida me seni laulame, kui tõeline liturgiline muusika rahva hulgas laagerdub? Vastus on lihtne: laula parimat – parimat, mis sul on. Parim liturgiline muusika on muusika, mis kasutamise hetkel liturgias kõlab. See on muusika, mille me oleme ära teeninud ja mis meile Jumala poolt õnnistuseks on antud.

Loeng peetud 26.02.2004 Tallinna Toompea Kaarli koguduse loengusarjas “Jalutades Jumala aedades”.

Kasutatud kirjandus
Flannery, Austin (ed); Vatican Council II: More postconciliar documents; Northport, NY: Costello Publishing, Dublin 1998
Hayburn, Robert F.; Papal Legislation on Sacred Music; The Liturgical Press; Collegsville, Minnesota, 1979
Hiley, David; Western plainchant: a handbook; Oxford: Clarendon, 1992
Kleis, R., Silvet J., Vääri, E.; Võõrsõnade leksikon; OÜ Kirjastus Valgus, 2000
Martimort, Aime Georg (ed); The Church at Prayer; Liturgical Press; Collegeville, Minnesota 1992
Peltola, Lauha; Pihkala, Juha; Sinnemäki, Maunu; Dogmaatika ja eetika; Leeriõpik Nr: 4; EELK Konsistooriumi väljaanne; Keuruu 1989
Siitan, Toomas; Õhtumaade muusikaajalugu I; Talmar & Põhi kirjastus ja Kirjastus Avita; Tallinn 1998
http://www.eelk.ee/tab_arvandm00.html

Viited

I Artikkel on kirjutatud 2000. aastal ja ilmunud kogumikus “Artikleid ja arutlusi Eesti kirikumuusikast”, EELK Kirikumuusika Liit, 2003. EELK Kirikumuusika Liit on käesoleva artikli autoriõiguste kaasomanik. Artikkel on uuesti toimetatud ajakirjas “Sulane” avaldamiseks. [E.J.]
II Ühiselt usku tunnistav ja praktiseeriv kogukond. [E.J.]
III Reform – (< ld reformare ümber moodustama), ümberkorraldus, uuendus; poliitiline muudatus. [Kleis 843]
IV Kahjuks ei ole kõikide oluliste liturgiliste reformide ja muutuste käsitlemine artiklis võimalik, mistõttu on tehtud valik autori äranägemisel. [E.J.]
V Liturgia on teatud kirikus või uskkonnas kasutatavad jumalateenistuse rituaalid ja kord. [Kleis 588]
VI Liturgia – teenimine, kiriku jumalateenistus, avalik jumalateenistuslik tegevus. [Peltola 135]
VII Liturgy may be defined as the communal forms of worship of the Christian church. [Hiley 2]
VIII Liturgiline vokaalmuusika jaguneb kolmeks: liturgi laul, koori ja solistide laul ning koguduse laul. Sellele lisandub veel instrumentaalmuusika kui liturgilise muusika žanr. [E.J.]
IX 68. The diocesan Commissions for sacred music are of most valuable assistance in promoting sacred music together with pastoral liturgical action in the diocese. Therefore they should exist as far as possible in each diocese, and should unite their efforts with those of the liturgical Commission. It will often be commendable for the two Commissions to be combined into one, and consist of persons who are expert in both subjects. In this way progress will be easier. It is highly recommended that, where it appears to be more effective, several dioceses of the same region should set up a single Commission, which will establish a common plan of action and gather together their forces more fruitfully.
69. The Liturgical Commission, to be set up by the Episcopal Conference as judged opportune,[46] should also be responsible for sacred music; it should therefore also consist of experts in this field. It is useful, however, for such a Commission to confer not only with the diocesan Commissions, but also with other societies which may be involved in musical matters in the same region. This also applies to the pastoral liturgical Institute mentioned in art. 44 of the Constitution. [Flannery 97]
X… in fact, it is safe to assert, that the chants of the Roman Rite, as now found in the Mass and Divine Office, received their positions from the reforms which Gregory instituted in the seventh century. These chants were contained in the Gregorian Sacramentary and the Gregorian Antiphonary and comprised the whole selection of liturgical music which is now described as “Gregorian chant” [Hayburn 4].
XI Koos repertuaari muutmisega katkestati järjepidevus gregoriaani muusika suulises traditsioonis. [E J.]
XII Mõjutatuna ühehäälse kirikulaulu edust protestantlikus kirikus ning süüdistades kiriklikku kunstmuusikat liigses keerukuses ja hoolimatuses liturgilise teksti vastu, nõuti gregooriuse laulu reformimist ja tema tähtsuse taastamist liturgias. Tulemuseks oli gregooriuse laulu tunduv lihtsustamine peamiselt kaunistuste lühendamise ja kaotamise teel. [Siitan 122]
XIII With four musical matters the council was especially concerned: the curtailment of liturgical texts, the unitelligibility of the sacred words, the insertion of non-churchly songs and worldly and lengthy organ compositions [Hayburn 25].
XIV The Order of Mass is to be revised in a way that will bring out more clearly intrinsic nature and purpose of its several parts, as also the connection between them, and will more readily achieve the devout, active participation of the faithful [Martimort II; 190]; The intension, however, is not archeological reconstruction: there has been a return to older forms so that the Church of today may celebrate the paschal mystery in an authentic manner. The positive contributions from later periods, far from being scorned, have been retained at several points [Martimort II; 193].
XV The Church recognizes Gregorian chant as being specially suited to the Roman liturgy [Flannery 32].
XVI Other kinds of sacred music, especially polyphony, are by no means excluded from liturgical celebrations so long as they accord with the spirit of the liturgical action as laid down in Article 30 [Flannery 32].
XVII In certain countries, especially in mission lands there are people who have their own musical tradition, and this plays a great part in their religious and social life. For this reason their music should be held in proper esteem and a suitable place is to be given to it, not only in forming their religious sense but also in adapting worship to their native genius, as indicated in Articles 39 and 40 [Flannery 33].
XVIII The following come under the title of sacred music here: Gregorian chant, sacred polyphony in its various forms both ancient and modern, sacred music for the organ and other approved instruments, and sacred popular music, be it liturgical or simply religious [Flannery 81].
XIX Moreover, he made these reforms obligatory for the entire church [Hayburn 9].
XX EELK annetajaliikmed: 1992: 76 132; 1993: 60 475; 1994: 62 140; 1995: 57 614; 1996: 53 988; 1997: 52 389; 1998: 49 779; 1999: 48 526; 2000: 47 112. EELK hinged: 1992: 204 602; 1993: 150 246; 1994: 172 568; 1995: 184 481; 1996: 169 895; 1997: 161 515; 1998: 174 349; 1999: 177 292; 2000: 176 040. [www.eelk.ee]

Kirjanikud on aja suhtes õnnelikud inimesed, eriti need kirjanikud, kes saavad ainest ajaloost. Sest alati on võimalik vastavalt oma meeleseisundile või ühiskonnas valitsevatele suundumustele valida loo toimumiseks sobiv aeg – mõni ajastu oma teatud iseäralike nüanssidega.

Aeg ja ajalugu on see, kust Mika Waltari ammutas ainest oma teostele. Sest kus on aeg, seal peab olema ka midagi, mis on ajatu – igavik. Ja igavikku tunnetame me usu kaudu. Usu kogemuse teema on Mika Waltari loomingus keskne ja kõiki teoseid saatev. Kuid teoloogilisest vaatepunktist on raske tema loomingut käsitleda, sest tegu ei olnud süstemaatilise konstrueerijaga, ei filosoofi ega teoloogiga. Waltari kirjutas end vabaks dogmaatilisest ristiusust ja andub spontaanse kogemuse tõlgiks. Tema sõnum peitub igapäevastes sündmustes, selles, mis juhtub, mis leiab aset ajas.

Mika Waltari sündis 1908. aasta 19. septembril Helsingis. Kuna isa Toimi Armas Waltari oli Mikkelis kirikuõpetaja ametit pidamas, siis osa lapsepõlve veetis tulevane kirjanik Mikkelis. Viis aastat hiljem suri Mika isa tuberkuloosi ja ema kolis kolme pojaga tagasi Helsingisse. Oma isa ja onu jälgedes õppis Waltari aasta teoloogiat, kuid loobus sellest filosoofia, esteetika ja kirjanduse kasuks. 1929. aastal sai ta filosoofia kandidaadiks. 1931. aastal abiellus Waltari Marjatta Luukkoseniga. Nende tütar Satu Waltari on samuti kirjanik. Aastast 1938 oli Mika Waltari vabakutseline kirjanik, kirjutades aeg-ajalt ka ajakirjades-ajalehtedes ning võttes sõna poliitilistel teemadel. 1979. aastal Mika Waltari suri.

Kummaline aeg oli Waltari sünniaeg 20. sajandi algul. Toona sündinud inimesed olid ehk just vahelüliks ajaloo ja uue aja loo (20. sajandi) vahel. Nende ülesandeks jäigi otsekui eelnevate põlvede pattude lahtimõtestamine ja nende eest kannatamine. Üle tuli elada kaks ilmasõda. Waltari puhul tuleb silmas pidada, et 19.-20. sajandi Soome rahvuslik teadvus hakkas tajuma ennast keset ajalugu. See oli küps, et avastada ennast Teises. Ja Soome kirjanduses tuli mängu teine aeg.

Waltari näeb ajaloos ennekõike vabaduse printsiibi arengut erinevate mõttevoolude tõusudes-langustes ja suhteis teiste omasugustega ning sulamist uuteks vooludeks. Sellise ajaloolise tantsu muusika ja rütmi määravad tulihingelised inimmõjurid, kes suunavad masse, kuid kes isegi on suuremate jõudude meelevallas. Terve ajalugu, ka kõige pisemad igapäevased juhtumised peegeldavad suuremaid liikumisi ja tõdesid, mis maailmas valitsevad.

1925. aastal ilmus Waltari esimene kirjatükk ”Jumal paos”, kuid 1928. aastal ilmunud ”Suur illusioon” on sissejuhatuseks kirjaniku elu kogemisse. Tema esimestes töödes (nii luules kui proosas) kajastuvadki tollasele jazzipõlvkonnale omased optimistlikud vaated. Neil aastail oli Waltari ka seotud futurismist huvitatud rühmitusega. Seega on temaatiliselt palju liikumist, kiirust, reisimist (laevad, rongid, autod – ”Suurteed”, ”Üksiku mehe rong”).

30­ndatel aastatel saabus aga Waltari elus ultrakonservatiivne aeg. Tollal kirjutatu peegeldab teatavat alistumist varasemate illusioonide suhtes. Sellesse aega jääb Helsingi triloogia: romaanid ”Mees ja unistus”, ”Hing ja leek” ning ”Põlev noorus”. Need on kolme järjestikuse põlvkonna lood iseseisvas Soomes ja arenevas Helsingis. Helsingi triloogias on usk võim, mis teeb küll elavaks, kuid võib samas endaga kaasa tuua karmistumist, halastamatust ja ahistust. See võib ka hävitada inimese, kes liiga ruttu ja liiga lähestikku on sattunud selle jõuga. Jumala riik ilmneb Helsingi triloogias ideaalide ja aadete varal. Ja see aade ei ole miski väline või osa inimesest, vaid see haarab kogu inimese olemuse endasse.

Ennesõjaaegsetest teostest on kuulsaim ”Võõras mees tuli majja”, mis pälvis auhindu ning tõlgiti kümnesse keelde. Ajaloolise romaani juurde jäi Waltari kindlaks aga pärast II maailmasõda. ”Karina Månsdotteri” sündmused leiavad aset Erik XIV aegses Rootsis ja ”Tants üle haudade” Aleksander I aegsel Venemaal. ”Johannes Angelos” on päevikuvormis kirjutatud armastuslugu 1453. aastal Konstantinoopolis, kui linna võtavad enda võimusse türklased. ”Turms surematu” on vist ainuke romaan maailmas, mille tegevus leiab aset etruskide seas. ”Feliks Õnnelik” kirjeldab hästi seda, kuidas inimene reageerib Jumala kutsele. Peategelasi on mitu ja kõik nad kogevad seda kutset isemoodi. Sellel murdumise hetkel on inimene üksi ja tema kogemine on tihedalt seotud tema enese olemusega. ”Riigi saladus” ja ”Inimkonna vaenlased” puudutavad Antiik-Rooma aegset maailma ja seda, kuidas võis Jeesusega toimunu seal aset leida. Waltari kirjatööd mahuvad väga mitmesse kategooriasse. Seal on kriminaallugusid nagu ”Komissar Palmu eksitus” ja müsteeriumnovelle nagu ”Kes tappis proua Skrofi?”, seal on lühijutte, luulet, esseesid, muinasjutte, reisijutte, memuaare jne. Waltari teoste ainetel on tehtud mitmed filmidki. Tema 44 romaanist on maailmas enim kuulsust kogunud kindlasti ”Sinuhe, egiptlane”. Egiptuse ja just vaarao Ehnatoni aegse Egiptuse vastu tundis Mika juba varakult huvi. Just selle vaarao ajal kehtestati Egiptuses ainujumala usk. ”Mikael Karvajalg” ja ”Mikael Hakim” on mahukas tsükkel Soome maapoisist, kes satub Euroopasse ning kohtab seal ajalooliselt mõjukaid tegelasi nagu Thomas Müntzer ja Paracelsus ning keda elu lõpuks hoopis islami juurde juhatab. “Sinuhe, egiptlane” ja “Mikael Karvajalg” käsitlevad ühte teemat – Jumala õiglase ja vaga riigi konkreetset tulemist maa peale.

Waltari kangelasi veab ülespool eros-printsiip, kes esineb naissoolise kaitseinglina. See kaitseingel tõstab oma ilu ja kättesaamatusega inimese maa pealt kõrgemale ja takistab teda sidumast end maaga. Ja Waltari puhul ongi usuline kogemus erosega tihedalt seotud. Armastusest sündinud igatsus juhatab inimese liikumist… Aga suurt illusiooni kandev eros-motiiv ei jää pidama maise armastuse juurde, sest illusioon pole pilvedes hõljuv udune unistus, vaid see on miski, mis võtab inimese tervenisti oma võimusse. Armastuse igatsuse vaimsestumine viib inimese Kristuse juurde. Nii hakkab toimima Jumala riik maa peal

Jumala riik ilmneb Waltari teostes mitmesugusel viisil ja järgides teatud arengusuunda. Maa peale tulev Jumala riik on tappev. Ta haarab kõik rakud endasse ja põleb inimeses suure leegiga teda lõpuks tuhaks põletades. Inimene tunneb tema suurust ja tema võimsust – suurt armastust. Seda kohtab “Suurest illusioonist” kuni “Mikael Hakimini” välja. Selliseid maa peale tulemisi on ajaloos olnud palju.

Nii kõrgendub Waltari teoseis argipäeva läbipaistvus ja nähtamatu maailma tähtsus nähtava kõrval. Tema loometöö lõputeemaks ei jää siiski ekstaatiliste elamuste varal liikumine nähtamatu poole. Jeesuse riigi kogemus Waltari kolmes viimases teoses suunab vaate maa peale. Kristuse riik ei vii vahetult surematusse, täiusesse… vastupidi – see toimib purustatud ja nõrkade inimeste seas ja erilise ülevuse loob alanduse tunne.

Jumala riiki ei saagi maa peale tuua, sest ta on juba siin. ”Riigi saladuses”, ”Inimkonna vaenlastes” ja ”Feliks Õnnelikus” ei pea Jumala riiki otsima väljastpoolt ja hoidma pilku ülal, vaid seda tuleb näha igapäevases leivas ja veinis. Just nagu Püha Õhtusöömaaeg oma vahetus lihtsuses on ju osasaamine Jumala riigist siin, nüüd ja praegu. Et hetke pühadust tabada, peab seda aga kordama, sellest tegema Püha Toimingu. Jumala riiki tuleb näha. See kumab läbi toimuva, aset leidva. Kude on õige, kuid olles punast värvi, võib meile tunduda imelik, kui sisse seguneb kollast. Kuid vaibas on see kude just tähtis. Nii vaibad ja kirjavööd kõnelevadki ajalugu. Kuid Jumala riik võib inimeselt ka võtta vaba tahte ja panna ta käima vägivaldselt mõnd rada pidi. Näiteks punast kudet hävitama sini-ideelise revolutsiooni läbi. Inimesi ajendab üllas soov tuua igapäevast läbikumanud Jumala riigi fragmentidest kokkujoonistunud „paradiis“ maa peale. Ja see punasesse koesse sinise lisamine võib olla vaibaloole (ajaloole) vajalik just selleks, et Suures Loos oleks lillat. Kui ka Jumala riigi maa peale toomine ei saa küll võimalikuks, on neil katsetustel oma eesmärk, mida me ei oska teada.

Võiksime öelda, et Jeesuse riik ei lisa reaalsusele teisi tahke, uusi mõõtmeid, vaid pühitseb selle, mis on. Ja selle ümber seisva pühaduse märkamist kroonib Jeesuse öeldu: mida oled sa teinud vähimaile, oled sa teinud minule.

Jumala riiki on raske märgata inimeste keskel olles, sest see ei allu inimeste seadustele ja reeglitele. See ei mugandu iial ja tema hindamissüsteem on teine.
Inimene võib tunda Riigi mõju, kuid tema saladused jäävad alati mõistetamatuks. Ta võib tunda, et see on tema elu määrav jõud, kuid ta ei oska täpselt määratleda, milles on küsimus. Ja nii jääb tema osaks alistumine saladuse ees ja tema ainus võimalus on loota sellele, et Riigi Isand hoolitseb kõige vajaliku eest just nii, kuidas ta heaks arvab. Mikael Hakim ongi see, kes ütleb: ehk tõesti olen ma vaid Jumala vaibapunuja, hoolimata sellest et ei tea, mis mustrit ma punun. Jumalale alistudes avaldab Mikael oma soovi pidada kinni nähtavalt vähemast, kuid kestvamast unistusest, inimesest endast, temast endast. Ta nõustub inimeseks jääma.

Kui inimene on haaratud ilu igatsusest, armastusest, õiglusest ja headusest, siis liigub ta sealpoolse maailma kogemise suunas, ja seda kogenud, pöörab ta pilgu inimeste sekka, argipäeva. Maailm jääb ikka selliseks, nagu ta oli, kuid teda teeb uueks see, et tema keskpunktis seisab Jumala riik. Seesama kogemus ilmneb Waltari loomingus ja pole vist kaheldav, et tema endagi elus.

Paul Voldemar Koppel sündis 19.05.1904 ukj Tallinnas tisler Jüri ja Julie Catharine Koppeli perekonnas üheksanda lapsena. Kokku oli peres 12 last. P. V. Koppel on meenutanud: “Olen alati olnud kiindunud oma vanematesse. Lapseeas, mälestuse kohaselt, armastasin viibida vanemate seltsis rohkem kui omasugustega vallatades. Minu vanemad pole kunagi usuelule võõraks jäänud, vaid alati võitlejad eksijad kristlased olnud. See mõju avaldub juba väga noorelt lastejumalateenistusest osavõtmises Tallinna Kaarli kirkus, millise koguduse liikmed olid minu vanemad.” Paul Voldemari ristis Tallinna Kaarli kirikus õpetaja Johann Heinrich Brasche 19.06.1904, samas kirikus sai ta 22 aastat hiljem 23.05.1926 ka leeriõnnistuse.

Koolitee algas juba nelja-aastasena Tallinnas väikelastekoolis “Leivarott”. Seitsmeaastasena siirdus Paul Voldemar vene vaestelastekooli nn Prijutti (vene prijut – varjupaik), kust rahvusliku tagakiusamise pärast – vähemuses olevad eesti poisid ja vene “priijutid” tavatsesid omavahel rihmapannaldega võidelda – oli sunnitud viimasest klassist omal tahtel välja astuma. Sellest east on Paul Voldemarile eredalt meelde jäänud sagedased Pauluse koguduse pühapäevaõhtused jumalateenistused Tallinna Rootsi kirikus. Jutlust oli noorel poisil küll raske jälgida, meeldis aga väga kogudusega kaasa laulda ning mällu jäid vaimustavad laevad kiriku seintel. Sageli külastas ta isaga ka palvelaid Liivalaias ja Kaupmehe tänaval, kus, nagu ta ise on meenutanud, talle miskipärast sealsed lihtsad kuulutused enam meeldisid – võimalik, et ehk olin suurem ja sain rohkem aru. Paul Voldemar sai osa ka Tallinna baptistide Allika koguduse elust, tänu vanaemale, kes oli selle liige, ja emale, kes tihti nende lugemise tundidest jõudu eluraskustega võitlemiseks leidis. Eriti jäid lapsele meelde pasuna ja keelpilli kooridega kaunistatud pühapäevased pärastlõunased palvetunnid. Sel ajal pidid koolilapsed osa võtma ka Nevski katedraali jumalateenistustest Toompeal, mida Koppel nimetas luteri kiriku vaimu lämmatamiseks.

Koolitee jätkus Uue tänava algkoolis. “Selles koolis käies elasin üle revolutsiooniaja. Jäin usuelule võõramaks. Peale lõunat koolis käies ja igapäev kino eest möödudes lasti koolipoisse poole hinnaga pilta vaatama, mida meie koolist tulles ohtrasti kasutasime.” Mõnda aega käis ta ka Vene tänava algkoolis, kus lõi uuesti lõkkele võitluse tung kõlblise täiuse poole, mis lapseeas oli istutatud.

Algkoolile järgnesid õpinguaastad 1920–26 Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumis. “Algkoolis lõkkele löönud teaduse huvi ja kõlblise täiuse ideaal saavad siin eriti hoogu. Viimane seisis korra ja kohuse täitmises. Kodune aeg oli täpselt ärajaotatud kasulikkude tööde peale, ka ema aitamiseks, keda ma väga armastasin. Koolis asutasime seltsi vaimliste ja kõlbliste huvide äratamiseks ja kasvatamiseks. Andsime välja ajakirja “Kobruleht”, milles piitsutasime peamiselt õpilaste pahesid. Võtsin osa igast võimalikust loengust väljaspool kooli ja kuulasin karskuse kursusi. Olin juba siis ilmavaateliselt täiskarsklane – valget viina ei ole ma kunagi elus suhu võtnud, veini ja kodutehtud õlut lapselikus rumaluses olen mõned korrad maitsenud vanemate inimeste pakkumisel, kuid juba väga varakult sellele vastu astunud, kuna ta mulle loomult on vastikuks jäänud, eriti kõlblise täiuse ideaali mõjul; ka ei ole ma kunagi teadlikult suitsetanud peale väikese poisina kastanjamunakoores “popsutatud” taku ja sambla, sedagi mõned korrad. Õppeainetest huvitasid mind endiselt matemaatika, kosmoloogia ja mõteteteadus (psühholoogia ja loogika) ja muusika (käisin paljudes laulukoorides ise laulmas). Sealjuures kasvas aga huvi rohkem ja rohkem usuelu ja usuteaduse vastu.”

Pärast gümnaasiumi lõpetamist tabas P. V. Koppelit haigus – veremürgitus ja sellest tingitud komplikatsioonid, mille võitmiseks kulus tal ligi kolm aastat. “See oli viimane katse Jumalal mind oma poole tõmmata. Ta aitas mind haigusest ilma defektideta otse imekombel välja, nii et ma võisin 1929. a II semestril ülikooli astuda usuteadust õppima. Ülikoolis õppimise aeg on olnud mul tõsine töö ja pingutuse aeg, kuid ühtlasi sisemise edenemise ja kasvamise ning rõõmu aeg. Väljakujunenud kõlbline tase ja vaade hoidis mind eemale ülikooli seltside elust, peale Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi ja kristlikkude seltside. Ema täielik andumine usuelule ja Jeesusest Kristusest jõu ammutamine usu läbi valude ja haiguste ning raskuste ja murede võitmiseks, täitis ka mind sügava usu, lootuse ja armastuse vägedega, nii et minugi eluallikaks sai Kolgata rist ja minu ainus igatsus ja püüd oli tõsiduses seda risti teenida ja selle läbi oma kalli ema vanaduse päivi ilusaks ja õnnelikus teha. Kuid Jumal lubas teda ainult minu püüdmiste suhtes minu esimest teadusliku töö auhinnaga kroonimist siin maa peal üle elada ja rõõmustuda. Järgmise aasta kevadel, märtsikuul 1933 kutsus Jumal teda siit maailmast oma päris kodu. See oli raskem löök mulle, kuid ühtlasi usus täienemise ja kasvamise aeg: ma elasin sel kevadel ülestõusmise pühi esmakordselt tõsiselt Jeesuse Kristuse ülestõusmise pühadena minu elus üle. Kallim varandus, mida ema mulle jättis, oli tema vana Piibliraamat, mida tema oma viimastel aastatel tüdimata luges ja endale märkis ja millised kohad minule igapäev ikka uusi ja suuremaid Jumala saladusi ja sügavusi ilmutavad Jeesuses Kristuses. Tarvitseb minul ainult ema vana Piibel lahti lüüa ja jälle voolab minust läbi uus Jeesuse Kristuse vägi ja jõud.”

Kevadel 1934 lõpetas P. V. Koppel Tartu Ülikooli usuteaduskonna mag theologiae astmega võrdleva usunditeaduse alal (“Psühhoanalüüsi vaated kristlikule dogmale”) ja sama aasta sügisel lõpetas ta kooliõpetaja kutse saamiseks didaktilis-metoodilise seminari usuõpetuse alal.

1934. aasta juunis asus P. V. Koppel prooviaastale Nõmme Rahu kogudusse õpetaja Anton Eilarti juurde. Samal ajal andis ta ka usuõpetuse tunde Gustav Adolfi Gümnaasiumis. 15.03.1935 otsustas Konsistoorium, arvestades 27.–29.11.1934 toimunud pro venia concionandi ja pro ministerio eksami tulemusi, prooviaasta tööd ja koguduste tarvidust kirikuõpetajate järele, lühendada Koppeli prooviaastat ja lubada ta ordineerimisele. Ordineeriti ta palmipuudepühal 14.04.1935 Tallinna Toomkirikus üldkiriku vikaarõpetajaks. Teenistuskäik algas samal aastal Randvere koguduse ja Rohuneeme kabeli hooldajaõpetajana, kuhu ta jäi tööle 1937. aasta lõpuni.

Kirikutöö Kaarli koguduses sai alguse 1936 ja kestis 15 aastat. 30.01.1936 valis koguduse nõukogu kolme kandidaadi seast P. V. Koppeli abiõpetajaks. (Kandideerisid veel Elmar Pähn ja Jaan Audova.) Ametisse õnnistamine toimus 24. mail. Jumalateenistusel teenisid praost Aleksander Kapp, õpetajad Friedrich Stockholm ja Artur Sommer. 1941. aastal sai temast koguduse I pihtkonna õpetaja ajutine kohusetäitja. Teenimine Kaarli koguduses katkes ootamatult. Pühapäeval, 13. septembril 1950 arreteeriti P. V. Koppel kiriku kantseleis oma kahe väikese lapse nähes. Karistuseks määrati 10 aastat vabadusekaotust. Vanglatee viis Komisse Uhta linna. Kuna õpetaja Koppeli tervis ei olnud kuigi hea, ei saadetud teda välitöödele ja ta töötas kas sanitari või kirjutajana. Vangilaagrist vabanes ta 1955. aasta maikuus. Septembris pöördus P. V. Koppel Konsistooriumi poole sooviga jätkata tööd kirikus ning võimalusel perekonna lähedal, kuna kõik lapsed olid veel kooliealised. 1955. aasta detsembrikuust määratigi ta Jõelähtme koguduse õpetajaks, kus teenis kuni 1963. a aprillikuuni. 1961. aastast oli ta ka Harju-Jaani koguduse hooldajaõpetaja ning alates 1963-ndast kuni surmani koguduse õpetaja.

P. V. Koppel oli tegev ka väljaspool Kaarli kogudust: 1942. aastal valiti ta Venemaa eestlaste usulise teenimise korraldamise komitee liikmeks ja EELK Noorsootöö toimkonna liikmeks ning 1944. aasta lõpus Tallinna praostkonna kirikuelu korraldavaks õpetajaks; sama aasta lõpust kuni 1946. a kevadeni oli ta Tallinna praosti kohusetäitja ning 1945–49 Konsistooriumi assessor, samuti tegi ta kaastööd Eesti Kirikule ja Laste Sõbrale.

Oma tulevase abikaasa Ellinoriga (snd Vaidla) tutvus ta Kaarli Noorte Koondises. Ellinor oli õppinud Helsingi Kirikumuusika Instituudis ning töötas aastatel 1952–1972 Kaarli koguduses organist-koorijuhina. Nende laulatus toimus 22. juunil 1939 Kaarli kirikus. Peres kasvas viis last: Jüri-Mattias, Malle-Maria, Katri-Julia, Anne-Lydia ja Paul-Kristjan. Kui isa ära viidi, olid kõik lapsed väikesed – vanem poeg üheksa-, noorem kõigest kaheaastane. Tütar Katri-Julia on meenutanud: “Lapsepõlvest mäletan oma isa vähe, ta oli pikkade päevadega tööl. Ema rääkis, et eriti raske oli isal sõja-ajal, mil õpetajaid oli vähe – kes viidi Venemaale, kes põgenes Läände. Kogudus oli aga veel suur ning muidugi oli talitusi palju. … Isa võttis meid sageli kirikusse kaasa, teenistustele ja ka päevastele vastuvõtuaegadele. … Siis tuli 13. september 1950, mis nii minul kui nooremal õel on südamesse jäänud: kaks tumedates riietes meest tulid kantseleisse ning palusid isal kaasa tulla. Kõigil olid näod nii kohkunud! Koju me üksi minna ei osanud, juhatusest keegi mees viis meid Meriväljale. Läbiotsijad tulid koju. Emale öeldi, et isa on eeluurimisvanglas. Kõigest sellest palju lastele ei räägitud, ka hiljem mitte.”

Paul Voldemar Koppel suri 20. aprillil 1964 ja on maetud Siselinna kalmistule.

Mikk Üleoja on eelmisest sügisest Kaarli Kiriku Kontsertkoori peadirigent. Oma 34 eluaastaga kuulub ta veel n-ö noore koorijuhi kategooriasse, kuid juba on tal olemas koormeistritöö Eesti Filharmoonia Kammerkooris, lauljatöö gregoriaaniansamblis Vox Clamantis ning dirigenditöö Miikaeli poistekooris. Peale kõige selle on tal ka terapeudist naine Anu, tütar Paula ja poeg Artur.
_________________________________________
Mikk Üleoja kuulub nende väheste dirigentide hulka, kellele kokkusaamise aega pole vaja mitu korda meelde tuletada. Tema tuleb kohusetundlikult kohale, laseb uksekella ja küsib: mida sa must tahad? Selgitus – uut töötegijat kogudusele tutvustada – on ilmselt piisav. Mikk istub diivanile ja on nõus vastama.

Kohustuslik esimene küsimus: kuidas Sa Kaarlisse sattusid?
Ettepaneku Kaarlisse tulla tegi senine kontsertkoori peadirigent Heli Jürgenson. Võtsin väikese mõtlemisaja ja pakkusin välja variandi, et olen nõus, JUHUL KUI koor aktsepteerib dirigenti, kes vahel mõneks ajaks ära kaob. Ma olin ju eelnevalt mitmete asjadega seotud – näiteks laulsin ja laulan siiani Vox Clamantises ning kui mul on seal kontsert, siis on kontsert. Tundus, et selline variant sobis ja nõnda see läks.

Sinnamaani laulsid Filharmoonia Kammerkooris ja olid seal ka koormeister. Seega töökogemus amatöörkooriga puudus?
Ei, olen töötanud kaks ja pool aastat (1994–96) ka Mattone kammerkooriga, mille baasil on nüüdseks moodustatud Pärnu Kammerkoor.

Miks muusika? Kas oled selle tee ise valinud või on Sind suunatud? (Miku vanemad Ene ja Ants Üleoja on mõlemad tuntud koorijuhid – K.T.)
Keskkond mõjutab inimest muidugi, aga mäletan, et juba lapsena oli mul vanaisa eeskujul suur soov viiuldada. Läksin siis muusikakeskkooli ja õppisin mõnda aega viiulit… jätsin selle aga varsti järele, kuna selgus, et ei tule eriti välja. Siis mängisin vahepeal trompetit ning lõpetasingi muusikakeskkooli kahel erialal – koorijuhtimine ja trompet. Trompetimäng ei tulnud samuti väga hästi välja, koorijuhtimine õnnestus paremini.

Pärast muusikakeskkooli läksin 1988. aastal kohe konservatooriumi. Peale esimest kursust võtsin aga akadeemilise puhkuse ja läksin kolmeks aastaks Soome. Õppisin Lahtis eralaulukoolis ning see oli huvitav aeg: kukkusin nagu kassipoeg ämbrisse. Rahalist tuge kusagilt ei olnud, õpi aga ujuma. Hiljem jätkasin konservatooriumis.

Kes Sulle dirigeerimist õpetas?
Isa. Ants Üleoja.

Õppejõudu sai konservatooriumis ise valida. Kas Sina panid kirja Ants Üleoja?
Täitsa võimalik, et panin. Ja ma olen selle valikuga väga rahul, siiamaani.

Enamasti üritatakse oma vanemate juures õppimist vältida…
Ü helt poolt võib justkui kergemalt võtta, et mis see oma isa ikka teeb, aga teiselt poolt – teda ei saa kuidagi lollitama minna. Koolipoisi malli järgi võttes võiksid muidu lollitada keda tahes, aga oma papsi on väga keeruline haneks tõmmata. Ja allahindlust ta ei tee.

Filharmoonia Kammerkoori minnes valisid laulja-, mitte dirigenditee. Miks?
Kui me räägime muusikalisest keskkonnast, siis koorilaulu seisukohalt Filharmoonia Kammerkoorile Eestis võrreldavat ei leidu – ei kvaliteedi ega repertuaari kvantiteedi poolest. 1994. aastal Soomest tulles laulsin mõnd aega Eesti Rahvusmeeskooris, kuid sealt Filasse pääsedes oli tollal tunne, nagu oleks mind Marsile saadetud ja tiivad selga antud…
Aga miks laulma ja mitte juhatama? Väga lihtne: et töötada dirigendina jätkuvalt sellise muusikalise kvaliteedi ja repertuaarihulgaga, millega Filharmoonia Kammerkoori laulja iga päev kokku puutub, peab olema hirmkõva tegija. Selliseid dirigente ei ole maailmas palju. Seetõttu võib lauljatöö olla kunstiliselt väga rikastav tegevus.

Siiski tegid Sa Filharmoonias ka koormeistritööd?
Tegin, ja pikalt. Teen projektipõhiselt siiamaani. Aga koormeistri vastutus on dirigendi omast ka erinev: teed oma töö ära, õpetad lood selgeks, lööd tolmu õlgadelt maha ja astud uksest välja.

Praegu juhatad amatöörkoori? Kas vahe on suur?
Amatöörkoor on olemuselt täiesti teine asi. Alguses oli vahe väga värskendav: professionaal peab olema stabiilselt hea ja saab selle eest ka tasu, aga amatöörkooril võib jälle olla väga eluterve tehatahtmine ja suur rõõm, kui midagi õnnestub. Kui sööd mannavahtu iga päev, siis ei jaksa selle üle igal hetkel rõõmustada. Kui see harva ette juhtub, on emotsioon palju eredam.

Isetegevuskooris on dirigendil peale dirigenditöö veel kohustus “jänest teha”… (lahti seletatult – püüda lauljate tuju kõikvõimalike vahenditega tõsta ja nende proovisviibimist huvitavaks teha)
Tegelikult on profi juures samamoodi vaja “jänest teha” ja seal on see veel raskem, sest proovid toimuvad iga päev. Kujuta ette: üheteistkümnest poole kolmeni ju ei jaksa kogu aeg “võimelda”, aga ka mitte jube tõsiselt musitseerida. Igasugune rutiin tapab ära. Kaarli kooris teevad inimesed põhitööna midagi muud ja laulavad harrastusena, neil sedasorti rutiini tekkida ei saa.

Pea kogu Su muusikutegevus on seotud vaimuliku heliloominguga: laulad gregoriaani ansamblis, juhatad Miikaeli poistekoori.
Väga suur hulk kvaliteetsetest vokaalteostest, mida muusikaajaloos leidub, on ju vaimuliku päritoluga, renessanss- ja barokksuurvormidest lausa enamus. Aga hea muusika ei pea tingimata olema vaimulik muusika.

Kas Sul muid huvisid peale muusika ka on?
Alates oktoobrikuust olen iga päev tegelnud Alexanderi tehnikaga. See on harjutuste kompleks, mis kõrvalt vaadates näeb välja lihtsalt lebamisena. Selle tagajärjel me käegakatsutavat produkti ei näe, aga samas on see hea võimalus õppida vabanema ülearustest lihaspingetest. Suvisel ajal katsun palju rulluisutada ja rattaga sõita.

Kas koorijuhi töö on pingerohkem kui muud tööd?
Raske öelda. Arvan, et igasugune stressi korjamine ja selle talumine sõltub pigem konkreetsest inimesest. Selge on aga see, et koorijuhi töö nõuab pidevat inimeste ees seismist, kes sinult kogu aeg midagi ootavad. Sada prožektorit on peal – ka siis, kui oled üleväsinud ja tahaksid kõigile öelda: jätke mu hing rahule, mul ei ole täna teile midagi anda.

Mis on elus oluline?
See, mis on inimesel kõrvade vahel – ehkki elame ühiskonnas, mis üritab meile selgeks teha, et olulised on mingid välised parameetrid. Rahulolu, tasakaal ja õnnetunne on inimhinge sisemised suurused ja neid ei ole võimalik väljastpoolt eriti väntsutada. Elukvaliteeti ei määra see, kas ma elan muldonnis või mul on mullivann. Elukvaliteet sõltub pigem meie mõtetest ja tunnetest. See ongi oluline.

Koorijuhatamine ei ole mu jaoks elu sisuline eesmärk. On lihtsalt nii välja kukkunud, et oskan seda teha ja saan hakkama.

Saab jah hakkama.
Eelmisel sügisel võttis Mikk nõuks sõlmida esialgu aastane tööleping. Et nagu korralik moosikeetja vaadata, kas kevadeks jääb purgikaas ikka kenasti peale. Jäi küll, Miku poolt vaadates, aga purgi seestvaadet peab tema sõnul lauljate käest küsima.

Mikk Üleojaga vestles Kaie Tanner

Selle kohta ütles keegi: “No nädalavahetusel on laager – siis on matk ja saun ja...

Saunja – külakene Ida-Harjus, kus toimus Kaarli koguduse pühapäevakooli õpetajate laager. Et mul on au sellesse seltskonda kuuluda, siis sõitsin minagi ühel reedel kiriku juurest autoga Saunja poole. Elasime kolm päeva väga toredas maamajas, pidasime töökoosolekuid ja võtsime ette igasuguseid vahvaid asju. Näiteks reede õhtul oli meil külaline, kes rääkis oma palverännakutest Santiago de Compostelasse. Kuna olen seda teed mõelnud kunagi ka ise käia, siis oli põnev teada saada, kuidas keegi seda teekonda tutvustab. Palverännutee on üle 700 kilomeetri pikk ja traditsiooniliselt tuleks see läbida jalgsi. (Minu senised palverännakud, peamiselt Taizé, on küll läbitud autoratastel, kuigi olin olnud valmis seda teed ka jalgsi käima, peaasi, et kohale jõuaks.) Niisiis istusime poole ööni ja vaatasime fotosid teedest ja radadest, mida Jumala otsijad juba paartuhat aastat tallanud on.

Reedene päev aga möödus üldiselt mänguliselt. Kõige lahedam oli mäng, kus pooltel osalejatel seoti silmad kinni ja teine pool pidi seotud silmadega mängijat ringi talutama. Ühel hetkel lasi talutaja aga “pimeda” lahti ja viimasel tuli ise tee koju leida. Pimesi muidugi. Ainus asi, mida talutaja teha võis, oli käe õlale panna, kui oht juba jalge ees oli (puu, tiik, peenar vms). Mingi ime läbi taarusid lõpuks kõik maja juurde välja, aga vahepeal sai kõvasti naerda niisugust segase peaga koperdamist. Kusjuures pimesi tundub maa-ala poole suurem, eriti veel siis, kui kakerdad ringi nagu peata kana.

Laupäeval oli plaanis käik sohu. Ühtlasi viidi meid vaatama Eesti suuruselt kolmandat rändrahnu – Majakivi Lahemaal. Kükitasime mõnusasti majasuuruse kivimüraka otsas ja mõtlesime kerge hingevärinaga, kuidas jälle alla saada. Ometi saime ka sealt minema loomulike kadudeta. Mõned hetked hiljem ronisime juba suurema künka otsa – Muuksi linnamäele, kust avanes kaunis vaade merele ja rohetavatele metsadele.

Õhtul aga – nagu lubatud – saun, vorstikeste küpsetamine, ühislaulud jm.

Pühapäeval alustasime oma päeva teenistusega Jõelähtme kirikus. See on kirjade järgi üks vanimaid kirikuid Eestis. Sel pühapäeval õnnistati kirikus sisse Loo-Maardu koori lipp. Meie aga sõitsime kohe pärast teenistust edasi Aegviidu poole, kus asub Mustjõe Kõrtsitalu. Hoolimata vihmast kõndisime talu ümbruses ringi ja avastasime hulga põnevat. Esimene elamus oli meil etüüd “Siga ja hani”. Karjamaa ääres poris lebas emis ja mõnules. Tema unerahu valvas visalt valge hani. Majaperemees lubas lahkelt: “Minge, minge, tehke seale pai, ta pole kuri!” Nii läksidki mõned julgemad siga sügama. Hanele see aga nähtavasti ei meeldinud. Siga oli ju vaja turvata! Nii üritaski ta napsata igaüht, kes notsule liiga lähedale tuli. Vaene Annika jooksis mitu tiiru õue peal, hani kannul, enne kui aia taha putku sai. Seepeale läks vihane hani poris peesitava sea juurde tagasi ja kukkus kaagatama.

Jätsime paarikese rahule ja müttasime metsa poole. Üsna pea avanes meie silmadele vaade kanajalgadel majakesele. Kuigi majakene polnud veel päris valmis, leidsime, et siiski oleks siin juba päris tore ööbimiskoht. Vahepeal hakkas aga vihma sadama. Ometi liikusime vapralt edasi. Korraga jäi meie teele keset metsa paat – tõeline viikingipaat, kajutiga ja puha. Natukese aja pärast avastasime puude vahel veel ühe majakese. Sellel pidavat tegelikult jalased all olema, nii et talvel kasutatakse maja saanina. Ainult katus võetakse pealt ära.

Kuna vihmasadu ähvardas meid üsna kenasti läbi leotada, tegime väikese peatuse tõelises ugri-mugri kojas, kus mehed kombekohaselt ühele ja naised teisele poole istuma juhatati. Lõukakivi taga oli ohvrinurk, kus hämaras rippusid loomanahad ja kolbad. Mida ohvrinurgas tehti, ei tea enam täpselt keegi. Et aga vihm jätkus endise innuga, pidime leidma uue peavarju. Seekord pugesime sõna otseses mõttes kuusejuure alla, kus asus ehtne metsavenna koobas. Viimane metsavend olla seal elanud üle 30 aasta kuni 1979. aastani. Sissepääsuava oli nii pisike, et punkrisse sai ainult roomates, sees mahtus aga 10 inimest vabalt istuma. Mõtlesime, milliseks me küll muutuksime, kui peaksime sellises kohas 30 aastat elama. Nagu mutionu – kuusejuure all! Tõenäoliselt oleksimegi nagu mutid. Metsavenna punkrit ilmselt ööbimiseks välja ei üürita, selleks oli piisavalt teisigi taresid, mida vaadata saime. Nägime ka eurokoda, mis enne nähtud ugri-mugri koja kõrval oli küll väga steriilne: kujutage ette püstkoda, kus on euroduširuum, elektrist rääkimata! Samas koja kõrval sõi aga lambakari, kes "ute-ute-ute!" peale müdinal kohale jooksis.

Lõpuks jõudsime ka peahooneteni, kus meid tõelises armsas talumajas lahkelt vastu võeti. Mustakstõmbunud palkseinad, asemed parte peal, kaltsuvaibad (mis euronormide järgi on keelatud). Kuidagi kodune tunne tekkis. Peatusime seal pikalt, jõime teed ja sõime. Selline rahu oli hinges. Taas tekkis mõte, kui hea oleks sedaviisi eladagi – inimene ei vaja ju tegelikult palju. Kodusoojust, armastust...

Meid viidi ka väikesele ekskursioonile jõe äärde. Kõrgel jõe kohal oli vaatetorn. Seda tutvustati kui kohta, kus abielumured saavad igaveseks lahendatud. Vaid väike tõuge ja... Samas asus jõe ääres ka läbipaistev majake, kus sai suveöist romantikat nautida.

Taskussepistetud leivatükid aga jagasin talu juures lammastele, kes mulle määgides järele jooksid, ja notsule, kes oma suure kärsaga taskut nuhkides jope mullaseks tegi, aga ka turvahanele, kes ei olnudki väga kuri, kui talle leiba pakkusin.

Õhtuks olin tagasi oma kodus, meelen ja mõtten see kuldne kodukotus...

Laagrimuljed pani kirja Pia Paris

Tore ja teguderohke lasteaia-aasta hakkab jälle läbi saama. Meil on olnud palju huvitavaid ekskursioone ja muid ettevõtmisi, aga kindlasti oleme saanud juurde ka terve hulga uusi teadmisi, mida nüüd suvesse kaasa võtta.

Meie lasteaed on endiselt kaherühmaline – mudilasrühm ja eelkooliklass. Mõlemal rühmal on kindel päevakava, kuhu kuuluvad mitut laadi tegevused ja kindlasti ka mängud. Eelkooliklassis püüdsime juba natuke rohkem olla koolilaste moodi – meilgi helises tunni- ja vahetunnikell. Ka mudilased tegid kõvasti tööd, sest mäng ongi ju raske ja tõsine töö.

Püüdsime sel aastal ehk rohkem tähelepanu pöörata erinevatele õpetamise metoodikatele. Lisaks traditsioonilistele kasutasime ka mitmesuguseid alternatiivpedagoogikavõtteid, et rikastada lapse silmaringi ja näidata maailma võimalikult eri aspektidest. Sealjuures õppisime ka ise palju. Igal juhul oli see põnev avastus, mida ka järgnevatel aastatel kasutame.

Nagu eespool öeldud, jäi meil õppimise kõrvalt aega ka lustimiseks ja ringi rändamiseks. Sügisel oli meil hästi vahva eesti talurahva pidu, kuhu lapsed ja õpetajad olid toonud hulga põnevaid asju vanaemade varasalvest. Tantsisime vanu rahvatantse, mängisime rahvamänge, sõime karaskit ja rüüpasime kama. Muidugi olime riides nagu talulapsed kunagi. See oli pidu, mis jäi meelde nii õpetajatele kui lastele.

Aga pidusid ja ettevõtmisi, mis meelde on jäänud, on veel teisigi ja kohe päris palju: talvine retk Glehni lossiparki, Kanal 2 külastus, Paabeli pidu lasteaias, ekskursioon Vanalinnastuudiosse, muuseumide külastused, VAT Teatri ja Lasteteater „Trummi“ lustakad etendused, Kevadhaldjate Kogunemise pidu, Daamide ja Härrade pidu, spordipäevad, ekspeditsioon metsa ja mere äärde, Nukufilmi külastus, loomaaias käik, moeshow...

Sellest viimasest võiks kohe pikemalt rääkida. See oli meie lasteaias esimene ja küllap ka üks suurejoonelisemaid ettevõtmisi. Igale lapsele valmistasid õpetajad kaks kollektsiooni – üks vabaaja ehk trendi kollektsioon ja teine pidulik ehk õhtukleidi kollektsioon. Kollektsioonid sündisid koostöös lastega, st arutasime iga lapsega läbi, mis tema meelest on ilus ja on moes ning siis püüdsime selle ka teoks teha. Tulemusega jäid rahule nii lapsed, õpetajad kui ka lapsevanemad. Lapsevanemad aga üllatasid seekordsel peol eriti meeldivalt: ei tahtnud nad ju ka lastele alla jääda ja seepärast tulid välja oma kollektsiooniga, mida võib kokkuvõtvalt nimetada „Lillelapsed“. Õhtu juhiks oli eelkooliklassi Arvidi isa ning kauneid muusikalisi vahepalu viiulil esitas Piibe ema. Samuti ei puudunud ürituselt surisevad kaamerad ja fotoaparaadid. Nii et oli üks tõeline pidu – Kaarli moemaja kevadsuvise kollektsiooni esitlus!

Rännakuterohke lasteaia-aasta lõpetas ekskursioonide nädal, mille jooksul käisime ära Sagadi mõisas, uudistasime Pirita jahisadamas jahte ja kogusime teadmisi treener Rein Ottosoni käe all, külastasime Saue mõisa ja parki, käisime Tuletõrjemuuseumis ja veetsime ühe toreda pärastlõuna Hageris Lümandu külas, kus meie võõrustajateks olid meie oma lasteaia poisid Henri ja Harri ema-isaga.

Ega siis midagi, nüüd vaja hoog maha võtta ja puhata. Aga sügisel alustame jälle uue innuga!