1. Juhtkiri. Toimetus.
2. Jutlus. Einar Soone .
3. Jüri Bärg. Jutlus kirikuaasta viimaseks pühapäevaks.
4. Ain P. Leetma. Püha Laurentius.
5. Maara Vint. Jumala tempel.
6. Maarja Vaino. Päikese iseäraline kiir kirjanik Juhan Jaigi elus ja loomingus.
7. Koguduse ajalugu. Külli Keel. "Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad". Koguduse endise õpetaja Paul Saare 85. sünnipäevaks.
8. Saima Sellak-Martinson. Rael Keenias misjonitööl.
9. Koguduse töötegija. Indrek Vaino. Asjadevalitseja Sven Torpel.
10. Koguduse ajalugu. Vootele Hansen. Kõik algas käimlast.
11. Vootele Hansen. Harmoonium Vormsi Püha Olavi kogudusele.
12. Lastetöö. Signe Aus. "Kaarlikese" suvelaagri muljed.
13. Muusikatöö. Piret Riim. Segakoor Mustvees.
14. Mati Märtin. Surnutepüha kontsert 70 aastat tagasi.

JUHTKIRI

Seekordne Sulane jõuab lugejani ajal, mil kirikuaasta ligineb lõpule. Oma argises elus me unustame sageli rütmi, milles kulgeb elu kirikus. Kuid just see rütm on antud meile, et selle kaudu häälestada ka oma elu ja leida seos vaimse maailmaga.

Kirikuaasta lõpp toob esile teemad, mis püüavad vaadata kaugemale meie vahetust ajalikust olemisest, püüavad avada tulevasi asju. Sügis on aeg, mil selgemalt tunnetatakse seost looritaguse ilmaga, sellega, mis meie eluringist jääb väljapoole. Ristiinimesele peaks sellise seose tunnetamine olema mitte melanhoolseks möödunud aegade ja inimeste meenutamiseks, vaid selles tuleks leida lootust ja lohutust oma ajalikul teekonnal. Hall ja sageli ka nukker hilissügis on ehk kõige sobivam kontrast päikesevalgusest tõelisemale valgusele, mis meie südameid võiks valgustada ja meeli lohutada.

Selles ajakirjanumbris on jutlus koguduse õpetajalt piiskop Einar Soonelt. Taas avaldame jutluse Juuru koguduse kunagiselt õpetajalt Jüri Bärgilt. Pühast Laurentiusest, kelle päeva tähistatakse 10. augustil, kirjutab isa Peetrus, Jumala templi tähenduse üle mõtiskleb Maara Vint ning Eesti ühest omapärasemast kirjamehest Juhan Jaigist kirjutab Maarja Vaino. Kaarli koguduse kunagisest õpetajast Paul Saarest, kel tänavu kevadel oli suur juubel, 85. sünnipäev, kirjutab Külli Keel. Vestluse koguduse asjadevalitseja Sven Torpeliga pani Sulase tarvis kirja Indrek Vaino. Ühtlasi saab lugeda Keeniasse misjonäriks läkitatud Rael Leedjärvest, kelle üheks tugikoguduseks on ka Kaarli kogudus, samuti on oma kevad-suviseid ettevõtmisi meenutanud meie töövaldkonnad.

Lahket lugemist soovides

Sulase toimetus
JUTLUS
Piiskop Einar Soone

Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; tema ei väsi ega tüdi, tema mõistus on uurimatu. Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.

Js 40:28–31

Kreeka filosoof Platon on ütelnud: “Maailm on Jumala kiri inimestele.” Küllap oli mõttetargal õigus, kui ta soovis Jumala tundmaõppimiseks suunata oma kaasaegsete pilgud võrratult kauni looduse poole. Inimene omandab põhilise informatsiooni silmade kaudu. 121. psalmis on palveränduri laul: “Ma tõstan oma silmad üles mägede poole, kust tuleb mulle abi? Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa.”

Muistne teekäija väljendas oma laulus veendumust, et “enne kui mäed sündisid ja kui maa ning ilmamaa loodi, oled Sina, Jumal, igavesest igavesti”. Iisraelis ei kummardatud loodut, vaid Loojat. Ladina mõiste natura tähendas muiste loomust, olemust, iseloomu, sündi või sünnipärasust. Hiljem on mõistest kujundatud jumalik olend, mütoloogiline “Emake Loodus”. Ütleb ju eestlane mõnegi asja kohta: looduse poolt antud. Küllap tuleneb selline väljend ateistliku kasvatuse mõjust ja pelgusest nimetada andjat Loojaks. Maailm on Jumala kiri inimestele sama loogika alusel nagu raamat autori mõtete kandja. Ja loogika kehtib, olenemata sellest kas me Loojat ja autorit tunneme või mitte.

Babülooniasse asumisele viidud juutide esimene põlvkond on Jesaja teksti kirjutamise ajaks juba surnud. Teine põlvkond leiab, et nad pole sellist rasket saatust millegagi ära teeninud. Nad nurisevad, et Jumal ei hooli neist. Kas on veel lootust väikesel, õigusteta rahvusrühmal, kaugel kodumaast, säilitada isade usku ja loota positiivset lahendust? Võõras kultuur oli võimas ja samas ka ahvatlev. Astronoomia oli Babüloonias hinnatud teadus. Ja jumalaid samastati taevakehadega. Preestrid arvutasid planeetide järgi jõgede üleujutuse aega ja nad arvasid, et tähistaevas on kirjas ka jumalate otsus nii rahvaste kui üksikisikute kohta. Kultuse ülesandeks oli vastav teave taevalaotusest välja lugeda, inimesi ohtude eest hoiatada ja jumalaid endile kasulikus suunas mõjutada. Iisraelis aga mõisteti selliseid astroloogilisi tulevikuennustusi nõidusena, mis oli keelatud.

Jesaja kainestab oma küsimusega rahvast: “Kellega te siis võrdlete Jumalat ja missuguse kujutise võiksite temast teha? Jumalakuju? Selle valab valaja. Ja kullassepp kuldab selle üle ning sepistab sellele hõbekette.” Prohvet julgeb minna isegi kaugemale, kui esitab küsimuse Jumala nimel: “Kellega te siis võrdlete mind ja kelle sarnane ma olen? ütleb see, kes on Püha.” Ja jätkab: “Tõstke oma silmad ja vaadake kõrgusse: kes on loonud need seal?”

See vana lugu ja ammumöödunud aeg vangis olevast Iisraeli sugupõlvest meenutab meile olukorda, kus inimesed seavad Jumala asemele puuslikke ja loodavad enam nendele, kui usaldavad Jumalat ennast. Päeva horoskoopide lugemine on mõnele asendamas hommikupalvust. Paljude meelest on see vaid laste mäng või ajaviide. Kuid lastele on õpetatud, et tulega ei mängita! Kunagi ei tea ette arvata, millal mäng muutub reaalseks eluks. Nii mõnigi mänguautomaatide sõltuvusse langenu ja oma vara kaotanu on hiljem tunnistanud, et alustati vaid väiksest mängulustist. Sõltuvusse võidakse sattuda paljudest vahenditest või ebajumalatest. Alguses naljatamisi proovimine, hiljem juba lootuse rajamine ning raskustesse sattudes ei osatagi muud teha kui vaid õlekõrre järele kätt sirutada. Kõrs aga murdub, temast ei ole abi.

Kuni asumisele viidud rahvas arvestas ainult omaenese võimalusi, seni oli ta jõuetu. Poisid väsisid ja noored mehed komistasid. Samasugused on tänapäeval valupunktid meil Eestiski. Kes ei leia sobilikku töökohta, kes on pettunud valitsuses, kes on elujõust tühjaks jooksnud. Rahulolematus kurnab ja väsitab.

Jesaja julgustab neid, kes loodavad Jumala heldusele ja ootavad Tema abi. Ta võrdleb neid võimsate kotkastega, kes isegi rajuilmaga tõusevad kõrgustesse ja lasevad tormihoogudel ennast kanda. Kes usaldab Jumalat, seda viivad eluraskused taevale ainult lähemale.


JUTLUS KIRIKUAASTA EEL-EELVIIMASEKS PÜHAPÄEVAKS
Jüri Bärg. Peetud Juuru Mihkli kirikus 1988

Lk 11:14-23

Kui me heidame pilgu kirikukalendrisse, siis näeme, et oleme jõudnud peaaegu selle kirikuaasta lõppu – täna on selle eel-eelviimane pühapäev. Nendel kolmel viimasel pühapäeval on tavalistest veidi piiritletumad teemad. Need on eshatoloogilised ehk tulevastest asjadest kõnelevad, järjestatuna vastavalt “Jeesuse taastulemine”, “Viimne kohus” ja “Surnute ülestõusmine”. Tänase pühapäeva kuulutus niisiis oleks Jeesuse taastulemisest.

Minevik ja olevik ja tulevik on ajamõisted, millega on lummatud inimeste meeli kõige kummalisematel viisidel, ning sageli on ka kiriku õpetus või vähemalt mingi usuline vool hakanud aega tükeldama selliselt, et inimene on ilma jäetud olevikust helge tuleviku nimel. Piibellik mõtlemine ajast on aga täiesti erinev sellest, küündides kuni aja ja keha ühtsuseni – siin ja praegu. Jeesus on see, kes oli, on ja tuleb. Röövlile ristil vastab Ta: “Juba täna pead sa minuga paradiisis olema.” Jumala ajamõõduks on vaid üks suur igavene ON. Jah, me võime lugeda, et igale asjale on antud oma aeg ning me võime kohata Piiblis sageli ajamääratlust “siis kui aeg täis sai”. Niisugune on ilmutuslik sõnastus jumalikule ajavoolule. Inimesele ei ole antud seda näha, kui see talle Jumalast pole peale pandud. Nõnda on Jeesuse taastulemise aeg meile varjatud, kuid meile on avatud see aeg selliselt, et me olevikus võime selles elada. Meid on kutsutud sellesse ajamõõtmesse, ainsasse ja tõelisesse, kutsutud läbi sellesama Jeesuse Kristuse, Ajastute Issanda.

Tõepoolest me oleksime vaesemast vaesed, kui me ei kogeks Jeesust olevikus, praegu. Kui me hülgaksime Tema eluleivana tulevase taevatordi nimel. Jumal on elavate ja surnute Jumal ning meil elavate inimestena tuleb taotleda elavate osa. Ja kui me ei saa osa Temast siin, siis ei saa me seda ka kunagi tulevikus.

Siin meie kuuldud kirjakohas tunnistab Jeesus, et Jumala riik on jõudnud teie juurde. See ei ole mingi tuleviku asi, vaid on juba kohal. Seda riiki peame me taotlema ka oma elus. Oma palves ütleme me: “Sinu riik tulgu” ja see ei tähenda kaugeltki mitte ajalisi lisandeid “kunagi” või “ükskord” või koguni mõtet “tulgu aga pealegi”, vaid innukat soovi ja vastuminekut: Sinu riik tulgu minu ellu! Ja seda nii täna kui homme.

Kuuldud kirjakoht kurja vaimu väljaajamisest Jeesuse poolt on tuttav ja mõistetav igaühele, ehkki selline eksortseerimine on meile tundmatu ning võõras. Ehk teame üht-teist taolisest keskajal või nende juures, keda nimetatakse loodusrahvasteks. Ja kui mõtleme tänapäeval ilmalikule hingeravile, psühhoteraapiale, siis eks selleski ole mitmeid eksortsismi elemente. Me ütleme tänapäeval rahvalikult: vaimuhaige või lihtsalt hullumeelne, tollal öeldi: kurjast vaimust vaevatud. Ons vahe nii suur või on vanem nimetus isegi täpsem? George Bernard Shaw pilab tänapäeva inimest, kes haigestununa, uskudes oma veres olevat miljoneid batsille, arvab end teadlikumaks ja eesrindlikumaks keskaja inimesest, kes samal puhul uskus eneses istuvat sama palju pisipaharette. Ons nimetamine siis nii oluline? Haigena vaatame nii või teisiti oma olukorrale kui halvale ja kurjale seisundile. Vaimuhaige inimese puhul on see eriti selge: inimene on kurjas seisundis, tema vaevad on sellist laadi, et me võime ka tänapäeval vabalt ütelda: ta on kurjade vaimude küüsis ja on seda enam abitu, et ei hoomagi oma olukorda. Meedikute jaoks olgu see kas mõni ­freenia või ­foobia või mis tahes, inimlikult aga on kõige täpsem hinnang siiski see eespoolnimetatu. Muuseas näitab see veel ka üht tähelepanuväärset seika vanemast ajast, nimelt kui inimesekeskne oli too aeg – kõik, mis inimest kahjustas, oli kuri, oli kurjast.

Siiski, mitte see ei ole tänase pühapäeva juhtmõte. Ega ole ka see, kuis variserid Jeesust laimata püüavad ning kui vastupandamatult Jeesus selle kummutab. „Jumala riik on jõudunud teie juurde“, see on Jeesuse kuulutus, koos väega, mis Tal kurjade vaimude üle on, see on, mis meid otseselt puudutab. See vägi kurjuse üle ei ole siin ühekordses sündmuses, vaid käib Jeesusega alati kaasas. Ning sellesse on kätketud meie jaoks lootus ja tõotus, see on, miks meil tuleb Jumala riiki taotleda. Me oleme seal kaitstud kurjuse eest. Mitte et meile ei sünniks kurja, et kuri meid jalust ei raba, vaid et me ei jääks lõplikult alla kurjale, et me ei muutuks kurjuse kandjateks. Me näeme, mis maailmas toimub, näeme, kuidas kurjus levib – mis kaitseks meid kõiges selles osalisteks saamast, mis hoiab meid saamast üheks kurjusekandjaks, kui mitte seesama Jeesuse kaitsev lähedus. “Kaitse meid kurja eest”, palume me ikka ja ikka. Nii nagu too kurjast vaimust vaevatu ei suutnud end ise enam kaitsta, nii ei suuda seda ükski inimene, keda kurjus oma võimusesse saab. Ärgem eksigem: kurjale allajäämine ei tähenda nuiahoopi, vaid selle nuia kandmist ja viibutamist. Inimene saab kurjale vastu omapäi üksnes kurjusega ja häda sellele, kelle kurjus peale jääb. Oma võiduosa pärime me kurjuse näol ja see saabki meile eluosaks.

See on tänase pühapäeva, Jeesuse taastulemise pühapäeva rõõmusõnum. Maailm ütleb, et huntidega tuleb koos uluda. Jeesuses leiame aga kaitse selle eest, et meistki hunt ei saa, vaid et me oma inimpalge säilitaksime. Siin lõpetab Ta sõnadega: “Kes minu poolt ei ole, on minu vastu.” Teisal kuuleme Teda ütlemas sootuks vastupidist: “Kes ei ole meie vastu, see on meie poolt.” Me ei pruugi arvata, et see on evangelisti suleviga. Veel kord näitab see, kuivõrd Jeesus on olevikus – siin ja praegu; mil viisil Ta on tõeline elav Sõna, kelles vasturääkivused üheks saavad, Sõna ja tegu koos rääkima hakkavad. Seal teisal ütles Ta oma lause mehe kohta, keda jüngrid süüdistavad, et too ajavat Jeesuse nimel kurje vaime välja. “Kes ei ole meie vastu, see on meie poolt.” Ma mõtlen, et selles vasturääkivuses on üks rõõmus sõnum. On siin tähendus sõnadel “minu” ja “meie” – minu vastu, meie vastu? Esimene Jeesuse isiku kohta, teine kogu tolle Jeesust järgiva salga kohta. Jeesus ise ei tarvita enese kohta mitte kunagi “meie”, ta ei ole eestkõneleja ei jüngritele ega selliselt ka oma Isale. Ning viimaselt on ka iga kristlase suhe Issandaga mina–sina suhe. Erilist rõhku omab see just nende tulevaste asjade ees, kus igaüks annab vastust enese eest. Kuid see eespoolnimetatud rõõmus sõnum on minu arvates selles, et tee Kristuse juurde on avatud väga erilisel ja rahustaval kombel. Nimelt kui me mõtleme nendele paljudele inimestele, kes ei tunnista end Jumalale kuuluvaiks, kuid kes aeg-ajalt kirikus käivad, kes huviga ja poolehoiuga suhtuvad kristlastesse ja koguduse elusse, kuid ei ole kogenud Jumalat kui kõige algust ja lõppu, kas pole selles lootust neile? Või siis need, kes on ka koguduse liikmed, kuid kelle ainuke side, kuigi kasvav, on siiski liiga habras, nii et nad Jeesuse nimele au andes süüdistavad end silmakirjatsemises, kas pole selles lootus ka neile? Meil ei pruugi häbeneda seda liiki osadust – osadust kogudusega, osadust “meiega”. See on tee, mida kõik on nii või teisiti käinud. Omakorda aga paneb see ülesanded sellele “meiele”, sellele kogudusele, sest see tee läheb meist läbi. Jeesus ütleb siin veelgi: “Kes minuga ei kogu, see hajutab.”

Jumala riik on jõudnud meie juurde ja me ootame selle täissaamist Jeesuse Kristuse taastulemises. Olgu see ootus siis selline, et võiks olla valguseks ka kõigile otsijaile, kõigile kahevahel olijaile. Olgu see ootus viide sellele, keda me ootame – Inimesepoeg Jeesusele, Maailma Päästjale, kes oli, kes on ja kes tuleb. Aamen.


PÜHA LAURENTIUS
Ain P. Leetma

Kirkuse- ja rõõmurüüga, halleluuja,
on meie Issand riietanud oma sõduri Laurentiuse.

Rõõmustagu kogu taevaste vägi ja plaksutagu oma käsi

rohkem kui nad on seda teinud siiani.
Sest täna tõi üllas märter oma ohvrianni, mis on meelepärane Jumalale,
täna pandi proovile tema usk,
milles ta kannatas tulepiinasid ja ihuvalu.

Ta toodi valitseja ette,
kes andis korralduse enda juurde tuua kogu kiriku varad.
Kuid need sõnad ei hirmutanud teda ja ta oli vankumatu.

Valerianus sai naeru läbi häbivääristatud.

Kui Laurentiuse käest küsiti vara,

siis ta jagas selle vaestele,

sest see oli tema ülesanne – hoolitseda vaeste eest.

Seetõttu läks prefekt marru

ja ta valmistas hõõguva aseme –

grillresti, mis pidi olema piinariistaks.

Aga Laurentius naeris ka selle üle.

Märter higistas valupisaraid,

lootuses, et nendele tasutakse heldelt,

kellel on tugev usk,

kes võitlevad Kristuse nimel.

Taevased koorid rõõmustavad,

sest täna on tema võidupäev

õeluse salakavaluse üle.

Ja meie loodame, et võime pärida igavese elu,

meie pühaku eeskuju läbi,

lauldes kirikus sellel nimepäeval

rõõmsalt halleluuja.

(Püha Laurentiuse missast, vana Sarumi riitus)

Kirikule teadaolevatele allikatele toetudes sündis Laurentius Huescas Hispaanias. Teda teati kui hispaanlast, kes tuli Rooma selleks, et teenida paavst Sixtus II ühena seitsmest Rooma diakonist. Paavst Sixtus II hukati 258. aastal keiser Valerianuse ajal, kes aasta enne seda oli alustanud kristlaste tagakiusamist nende vastu suunatud kirjade avaldamisega. Laurentiuse enda hukkamise kohta on olemas kaks versiooni – üks neist mainib tema hukkamist pea mahalõikamise läbi, teine (laiemalt levinud versioon) räägib põletamisest grillrestil. Varajastest kirikuisadest kirjutavad Püha Ambrosius ja Püha Prudentius, et Laurentius oli sügavas leinas pärast Sixtuse hukkamist.

Nendest kahest allikast saame teada, et Laurentius järgnes Sixtuse hukkamiskohale ja päris, miks peab hukatavaks olema just paavst ja mitte tema diakon (teadaolevalt hukati koos Sixtusega ka ülejäänud kuus Rooma diakonit). Sellele aga vastas paavst: “Ära muretse, mu poeg, ma ei jäta sind maha. Mõne päeva pärast järgned sa mulle.”

See teade märtrisurmast rõõmustas Laurentiust ja ta teadis, et tal on jäänud täita veel vaid üks ülesanne. Diakonina pidi Laurentius kiriku raha ja vara hooldama. Tema ülesandeks oli jagada almust nendele, kes seda vajasid. Nii ta koguski kokku kõik vaesed, vaeslapsed, kodutud ja lesed ning jagas nendele kogu vara, mis oli tema hoole all. Peale selle müüs ta veel maha osa kirikule kuuluvast kullast ja hõbedast ning jagas saadud tulu vaeste vahel.

Sel ajal oli prefektiks Cornelius Saecularis, kes teadis, et kirik on rikas ja haldab palju vara. Tema käsu kohaselt tuli kogu vara üle anda keisrile, et see saaks ülal pidada oma sõjaväge. Prefekt läks Laurentiuse juurde ja ütles: “Ma mõistan, et oma õpetuse kohaselt peate te andma keisrile selle, mis kuulub keisrile. Teie Jumal ei toonud endaga siia maailma kaasa raha, vaid õpetuse. Seega võite te raha meile üle anda ja alles jätta oma õpetuse.” Selle peale vastas Laurentius, et varade kokkukogumiseks kulub tal vähemalt kolm päeva. Nende kolme päeva jooksul müüs Laurentius maha kõik veel allesjäänud vara ja jagas saadud tulu pidalitõbistele, pimedatele, haigetele, hädasolijatele, leskedele, vaeslastele ja vanuritele. Pärast kolmandat päeva tõi Laurentius keisrilossi ette kõik linna vaesed, lesed, kodutud ja abivajajad ning ütles prefektile: “Kirik on tõesti rikas, palju rikkam kui keiser.”
Selline teguviis ajas prefekti marru ja ta lubas, et ta hukkab Laurentiuse aeglaselt ja võimalikult piinarikkal moel. Ta muretses hästi suure grillresti, lasi selle nii kuumaks ajada, et see oli lausa punane, käskis siis sellele asetada Püha Laurentiuse ning kõige otsesemas mõttes grillis ta surnuks. Püha Ambrosius annab meile teada, et jumalik leek põles Laurentiuses niivõrd tugevalt, et ta talus kogu seda piinarikast ja valulist protsessi erakordselt rahulikult. Ta olevat isegi kõrvalseisvale hukkamist läbiviivale isikule öelnud: “Sa võid mind nüüd ümber keerata, ma olen selle poole pealt juba küllalt küps.” Hiljem olevat ta veel lisanud, et kuna ta on nüüd juba täielikult ära küpsenud, võivad nad asuda roa kallale. Peale seda, kui Laurentius oli palvetanud Rooma pöördumise eest, ta suri. Pärimusele toetudes on teada, et kui ta oli juba tulel täielikult ära põlenud, ümbritses tema nägu imeline valgus.

Prudentiusele toetudes teame, et Laurentiuse eeskuju viis Rooma pöördumisele ristiusku ja tegi sellega lõpu paganlusele Roomas. Pole kahtlust, et Laurentiuse eeskuju oli tugevaks usu allikaks paljudele Roomas ja üsnagi ruttu levis see sealt ka väljapoole. Nii Laurentius kui ka paavst Sixtus II on mõlemad mainitud Roomakatoliku Kiriku Missakaanoni esimeses armulauapalves.

Laurentiuse olemasolu ja hukkamisviis on esile toodud vanas kogumikus Deposito Martyrum . Sellele vaatamata erinevad paljude ajaloolaste arvamused tema elu ja tegevuse kohta, sest Laurentiuse passio (kannatus ja surm) pandi kirja alles sajand pärast tema hukkamist. See, et Laurentius suri märtrisurma, on laialt aktsepteeritud kirikuisade poolt, kuid detailid jätavad siiski piisavalt ruumi kõikvõimalikeks spekulatsioonideks. Ühe näitena võib tuua juba eespool mainitud hukkamisviisi. Teatud allikatele toetudes suri Laurentius pea mahalõikamise läbi, kuna just see olevat olnud kõige laiemalt levinud hukkamisviis tol ajal. Grillrestil hukkamise viis on ilmselt tuletatud Früügia allikatest, mille on kirja pannud Püha Vincent Saragossast.

Püha Laurentius maeti Cyriaca surnuaiale Campo Veranos – kohale, kus praegu asub Püha Laurentiuse basiilika (kirik). Laurentiuse nimele on Roomas pühendatud viis kirikut. Inglismaal oli enne reformatsiooni Laurentiusele pühendatud 228 kirikut. Talle on pühendatud ka Lundi katedraal Rootsis (mis muuseas, esiplaanis vaadatuna, on natukene sarnane Tallinna Toompea Kaarli kirikuga).

Pühendumus Pühale Laurentiusele levis eriti laialt keskajal. Kristlikus kunstis kujutatakse Püha Laurentiust tihti diakonina, kes hoiab käes evangeeliumide raamatut või siis risti või hoopiski mündikotti (mis vihjab tema varahoidja ametile). Aeg-ajalt kujutatakse teda ka jagamas raha vaestele. Üsnagi tihti kujutatakse teda aga hoidmas käes grillresti, mis otseselt vihjab hukkamisviisile. Püha Laurentius on kaitsepühakuks paljudele ametitele ja kohtadele. Tema kaitse ja juhatuse alla on usaldatud diakonid, koolilapsed, kerjused, vaesed, õllemeistrid, veinivalmistajad ning ka arhivaarid, klaasipuhujad ja tuletõrjujad. Nii kummaline kui see ka pole, on just Püha Laurentius oma hukkamisviisi tõttu ka kokkade ja küpsetajate kaitsepühak. Väitku veel keegi, et Issandal puudub huumorimeel. Asukohtadest on Püha Laurentiuse kaitse alla usaldatud Rooma ja Sri Lanka.

Perseiidid – iga-aastane tähesadu, mis on vaadeldav mitmetes Lõuna-Euroopa paikades ja esineb tavaliselt just augustikuu keskpaiku (Laurentiuse nimepäev on 10. augustil, seega enam-vähem sel ajal), on hakatud paljudes kohtades kutsuma Püha Laurentiuse pisarateks.

Eestis on artikli autorile teadaolevatel andmetel viis kirikut, mis on pühendatud Laurentiusele. Nendeks on Kuressaare Laurentiuse, Kuusalu Laurentsiuse, Laatre Püha Laurentsiuse, Nõo Püha Laurentsiuse ja Pühalepa Laurentsiuse kirik. Püha Laurentiuse surmapäev on 10. august 258. Kirikukalendris on see ka tema nimepäevaks. Rahvakalendris tuntakse seda päeva lauritsapäevana. Lauritsapäeva põud ja pikne ennustavat terveks sügiseks tuleohtu, kui aga lauritsapäev esimest hallaööd kaasa ei too, ootavat ees ilus pehme sügis. Lauritsapäev olevat ka see päev, millest alates õunad ja muud puuviljad magusaks muutuvat. See oli ka viimane päev sikutapmiseks, sestap on lauritsapäeva toidud suuresti sikulihast tehtud.

Püha Laurentiuse lugu ei ole meile teada just väga üksikasjalikult. Teame vaid seda, et ta ei ole legend ega väljamõeldis, kuid paljugi tema elu kohta võib olla tõesti hilisem rahvalisand. Sellele vaatamata on meil õppida tema elust ja tööst nii mõndagi, sest ta oli ustav Kristuse järglane ja tema teenimise keskmes olid vaesed ja kodutud, lesed ja haiged, hüljatud ja abivajajad – just nimelt need, kellele Kristus tuli siia maailma tooma rõõmusõnumit lunastusest ja igavesest elust.

Palve

Kõikvõimas Jumal, kes Sa kutsusid Püha Laurentiuse teenima Sind armastusetegude läbi ja andsid talle märtrikrooni; luba meil tema eeskujul järgida Sind, et me võiksime täita Sinu tahet vaeste eest hoolitsedes ja neid teenides. Luba meil armastada Sind, taevane Isa, kogu südamest, kes Sa koos oma Poja Jeesuse Kristuse ja Püha Vaimuga elad ja valitsed, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.


JUMALA TEMPEL
Maara Vint

Kirikud ja katedraalid on oma majesteetlikus ilus ehteks igale linnale või maakohale. Püsides läbi sajandite ja pidades vastu sõdadele ning vaenlase rünnakutele, seisavad Jumala kantsid puutumatult, andes tunnistust möödunud aegade usust ja tarkusest, milles nad on rajatud. Paljud jumalakojad on otsekui sakraalse kunsti imed oma kõrgete tornide, kivipitside, kujude, vitraažide ja roosakendega.

Kiriku uks avaneb meie ees nagu taevavärav ja selle torn pürgib taevasse kui redel, mida Jaakob oma unenäos nägi. Kiriku kõige püham paik altar on otsekui Jumala Enda aujärg, mille ees me põlvitame, võttes vastu preestrite poolt jagatavaid pühi sakramente. Pühakotta tulles ilmume otse Jumala palge ette, asetame avatud südame ja hinge Kõigekõrgema jalge ette. Me tuleme Jumalat teenima, tänama ja kiitma, kuid ka anuma ja paluma, sest üksnes Tema saab ja tahab meid aidata. Me olime surnud oma pattudes ja üleastumistes, kuid oma armastuse läbi on Jumal meid koos Kristusega elavaks teinud ning usu kaudu võime me õndsaks saada.

Kirikud ja kogudused on võrreldavad elavate organismidega, mis koosnevad elavatest hingedest. Iga koguduseliige on kui elav kivi Jumala templis ning ühtekokku moodustavad nad Kristuse ihu: “nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed” (Rm 12:5). Uus Testament kinnitab, et me oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks ning Püha Vaimuga otsekui pitseriga kinnitatud lunastuse päevani (Ef 4:30). Püha Vaim hoiab kogudust ühtsena ja jagab igaühele armuande oma soovi kohaselt ühiseks kasuks.

Usklik inimene on ka ise Jumala tempel ja igas tõelises kristlases elab Jumala elav Vaim, kes teeb ka meid elavaks. “Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!” (1Kr 6:19-20) Nii oleme ka meie Jumala templina pühad ega tohi seda pühadust tahtlike pattudega rüvetada. Meile tuleb kasuks vaimuannete taotlemine, sest nõnda aitame üles ehitada kogudust ehk Kristuse ihu. On ju kirjutatud, et meie oleme “Jumala põllumaa” ja “Jumala ehitus”.

Alus, millel see ehitis rajaneb, on Jeesus Kristus, Jumala Poeg. Me võime selle templi rajada kas heintest või õlgedest, hõbedast või kullast, ent kord saabub päev, mil igaühe töö otsekui tules järele katsutakse. Mõni hoone põleb sealjuures ehk küll ära, kuid see ei välista ehitaja pääsemist. Ometi pääseb viimane otsekui läbi tule, mis viitab sellele, et ta oleks võinud paremini ehitada (1Kr 3:12-15). Kuidas? Jumala Enda kätega. Sest kirjutatud on: “Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga” (Ps 127:1). Nõnda kui Saalomon ehitas Issanda koja Jeruusalemma Morija mäele, kattes templi seinad parima kulla ja kauneimate kalliskividega, nõnda peame meie vooruste, puhta südame ja Jumalale meelepäraste tegudega üles ehitama Jumala templi meis enestes. See saab toimuda üksnes Püha Vaimu abil.

Inimese maine elu on algusest peale kirikuga seotud. Seal ristitakse ta lapsena Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse, seal saab ta esimesed teadmised Jumalast, läbib leerikursused ja abiellub. Ning kui ta maine retk on viimaks lõppenud, siis saadetakse ta siit ka viimsesse rahupaika. Kogu sel teekonnal juhib meid Jumala Vaim, sest me oleme saanud “Valguse lasteks”. Me oleme Jumala omad ega kuulu enam iseenesele. “Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt” (Rm 14:7-8).

Kirikud on ehitatud, et seal võidaks kuulutada evangeeliumi Jeesusest Kristusest, meie Õnnistegijast, ning selleks, et seal jagataks Jumala armu ja õnnistust. Meie osa on teenida Jumalat vaimus ja tões. Kuna Jumal on armastus, siis võime väita, et Tema pühakojad on armastuse templid, kus meie südames läidetakse tõeline jumalik armastuse tuli, ning kuna Kristus on armastuse pärast andnud meie eest oma elu, siis peame ka meie armastuses elama. “Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!” (Gl 6:10) Ärgem väsigem heategudest!


PÄIKESE ISEÄRALINE KIIR KIRJANIK JUHAN JAIGI ELUS JA LOOMINGUS
Maarja Vaino

Kaarnakivike, nagu paljud juba teavad, on üks niisugune kivike, mis annab inimesele kõike, kui inimene selle leiab ja oskab sellega targalt talitada.

Möödunud sajandi üks omapärasemaid kirjanikke, Juhan Jaik (1899–1948), pani selle tarkuse kirja novellis “Kaarnakivi”, andis aga ühtlasi sellega tõlgenduse oma kirjandusele ja kirjutavale inimesele üldse. Kaarnakivi oli Jaigi loomingus piiride avaja rollis. Ta avardab inimese taju ja eemaldab katted silmadelt; paneb kuulma ja rääkima senitundmatuid keeli. Kaarnakivi muudab inimest, viies ta uuele tasandile.

Juhan Jaik on kuulus küll eelkõige tondijuttude kirjutajana, kuid tema loomingust võib leida ka palju vanu müstilisi ja religioosseid uskumusi. Jaiki võikski nimetada eesti algupärase müstilise kirjanduse loojaks. Kirjanik on võrreldav kuulsa J. R. R. Tolkieniga, kes samuti ammutas oma loominguks inspiratsiooni vanadest legendidest ja pärimustest ning oli mõjutatud oma kodukoha loodusest ja õhustikust. Sealjuures on kahel mehel veel üks oluline sarnasus – mõlemad olid sügavalt usklikud, religioossed inimesed. Mütoloogia ja folkloori taustaks mõlema kirjaniku loomingus on kristlik maailmakäsitlus. Tolkieni raamatumaailm on küll selgemini ja põhjalikumalt kirja pandud kui Jaigi oma, kuid Juhan Jaigi loominguski on väga selge niidistik, mis tegelasi ja sündmusi ühte köidab.

Kuid osa kirjaniku loomingust on väga otseselt seotud ka kirjaniku elusündmustega. Näiteks novelli “Pikk tee” tegelane Peedukene meenutab kirjaniku juba väikesena surnud poega Peepu, novellides alati positiivse tähendusega päike aga suurt seinavaipa, mis oli Jaikide pere õnne ja armastuse sümboliks. Wilhelmine Jaik kudus selle vaiba pärast poja surma, võttes aluseks mehe novelli “Kaie ajaviide”. Hiljem sündinud kolm last panid päikese vanemate jaoks taevas jälle erksamalt särama. Soojuse, valguse ja lootuse sümbol päike, mis nii hästi iseloomustab kirjaniku kirjutamisstiili, on aga lisaks ka koht, kuhu uskumuste kohaselt hinged kaovad. Päike kui jumalus või ülima Jumala sümbol on tuntud paljudel rahvastel nii Austraalias, Aafrikas, Aasias kui Ameerikas; samuti on jumalikkust, Jumalat alati seostatud valgusega. Valguse võitu pimeduse üle manifesteerivad aga paljud Jaigi novellid.

Ära lase kurjal maailmal rõhuda ja hävitada end. Ära saa niisuguseks nagu need teised siin… kirjutab Jaik novellis “Pikk tee”. Juhan Jaik ise ei saanud kindlasti selliseks nagu kõik teised ja ka tema looming on eesti kirjandusmaastikul midagi hoopis iselaadset . See on seotud nii eesti folkloori – peamiselt Võrumaa tausta ja loodusega - kui laiemalt mütoloogia, maagia ja animismiga. Kuid kõikide nende kõlavate märksõnade kõrval on siiski oluline, et Juhan Jaik kirjutas lapsemeelselt ja palju lastele. Tema tondid, puugid, kratid ja peninukid on vahel küll lausa uskumatult halastamatud ja kurjad, kuid see ei ole ängistav, võitmatu kurjus. Oluline on ka see, et erinevalt eksistentsialistlikust kurjusekäsitlusest on kurjus Jaigi loomingus iseseisev nähtus, mitte osa inimloomusest. Selleski on lootust, päikest.

Jaigi loomingu reaalsuste segipaiskamise keskmes seisab muidugi kaarnakivi. Kivi on üldse eesti kirjanduses üks kõige levinumaid looduslikke kujundeid. Kuid mitte ainult eesti kirjanduses, vaid kogu Euroopa kultuuris on kivi, “tarkade kivi”, oluline märksõna. " Kivike, kivike, anna ühe korraga kõik, mis sa anda võid, siis jätame su rahule." Kohe ilmunudki emale pihku paar peotäit kuldraha, kivike aga kadunud ära, nagu poleks teda olnudki . Tarkade kivi “muundumine” kullaks on küllalt ilmne vihje kaarnakivi seosele alkeemiaga, mis omakorda on Euroopa kultuuriruumi ja ka religioosse ruumi vormimisel suure tähtsusega.

Lisaks kaarnakivile ja temaga seotud väga paljudele tõlgendustele on Jaigi looming aga hämmastavalt rikas ka igasuguste uskumuste, sealjuures mitte ainult Eestis levinud müütide poolest. Näiteks novellis “Isa surm” väärib tähelepanu suremise akt: isa surmast teada saades on peategelane kohe kindel, et kuradid püüavad isa hinge kinni ega lase seda taevasse. Uskumus hingede kehavälisest eksistentsist ja vahemaailmast on omane peaaegu kõikidele usunditele; praktiliselt kõikides usundites eksisteerib vahemaailm, kus mängivad olulist rolli ka deemonid. Jaigi loomingus on taustaks aga ka lunastus, lootus pääsemisele paremasse ja kõrgemasse maailma. Novellis pärib selle lunastuse, inimesest vägevama jõu avalduse, ka isa vaim: /-/ ta sai tuikeseks valgeks ja lendas taeva, kadus pilvede vahele .

See lootusrikas suhtumine aitas Juhan Jaiki tema küllaltki keerulisel eluteel. Päikeseline aeg asendus sõja puhkedes paljude raskustega seotud emigreerumisega. Muu hulgas tuli maha jätta ka pärsia tehnikas kootud 3,2 meetri kõrgune ja 2,5 meetri laiune päikesevaip. Kõigepealt põgeneti Saksamaale. Sealset peatuskohta on tütar Ilo kirjeldanud järgmiselt: Meie pere sattus Oderi-äärse Frankfurti lähedale. Seal olid jubedad barakid, kus tuul lõõtsus seinapragude vahelt sisse ja laest tilkus vihma. Meil tuli magada kahekordsetel naridel, haisus ja mustuses, olla lutikate pureda. Söögiks saime lahjat leent, mis ei püsinud kaua sees. Seda õudust on raske kirjeldada.

Kui sealt õnnestus pääseda, ei leitud ka järgmises peatuspaigas, Rosenheimi väikekülas, ööbimiskohta. Lõpuks õnnestus ettevõtlikul Wilhelmine Jaigil perele hõbelusikate eest siiski väike toake kaubelda. Üleelamised mõjusid kirjanikule aga rängalt – ühel hommikul ärgates ütles ta, et ei kuule midagi ja näeb vaid päikesehelendust. Tänu ravile Innsbrucki ülikooli kliinikus õnnestus kuulmis- ja nägemishäiretest siiski vabaneda.

Oma sisemist jõudu ja lootust ei pannud kirjanik ainult oma loomingusse, vaid seda said tunda ka kõik need, kelle jaoks Jaikide väike peatuspaik Zillertali orus Tiroolis sai omamoodi konsulaadiks, mille kaudu samasse orgu suutis põgeneda üle saja eestlase. Kuid sõda kandus ka Tirooli. Suvel 1945 peatus perekond Pariisis. Eesmärk oli siiski pääseda Rootsi. 1946. aasta alguses õnnestuski viimase varanduse eest Rootsi pääseda. Juhan Jaik pingutas meeleheitlikult, et perele kirjutamisega sissetulekuid hankida. Talle oli toeks abikaasa, kes suutis peeneid haapsalu rätikuid kududes ja neid müües perele elatist hankida.

Kirjaniku tervis läks aina halvemaks. 1948. aastal suri ta Rootsis Katrineholmi linna haiglas .

1990. aastal maeti ta ümber Tallinna Rahumäe kalmistule väikese Peebu kõrvale.

Juhan Jaigi loomingus on surmast küllalt palju juttu. Kui ka mitte otseselt nagu novellis “Isa surm”, siis kaudselt on see olemas kõikides juttudes, kus n­ö üleloomulikud olendid tegelasteks. Kõik need kahtlased tondid ja kratid on ju pärit justkui pimeduseriigist, mida sageli seostatakse surmavallaga. Kuid surm ei pruugi olla seotud üldsegi tontide ega hirmuga, vaid ka hoopis millegi imelisega nagu novellis “Käokübarad”: Muidugi, ainult siin võisid sündida imed. /-/ Oli ju siia kukkunud alati päikese iseäraline kiir, mis andis lilledele erilise värvi ja lopsakuse. /-/ Teadis Vidrik nüüd, et Liide on kõikjal tema ümber, et teda ei või leida enam veest ega kalmistult  /-/. Surm selles novellis räägib pigem peategelase Vidriku muutumisest, tema lagunemisest ja uueks saamisega, kuigi see on seotud ühe teise surma, tütarlapse Liide enesetapuga.

Oluline on ka reaalsuse ja aja suhtelisus, määratlematus, mis Jaigi jutte iseloomustab. Unenäolisuse ja ärkveloleku piir on hägune, ja piiri olemasolu ei ole ka väga oluline. Kontakt vaimse maailmaga ei ole imelik, pigem on see loomulik. Jaigi jaoks on enesestmõistetav, et elu ei piirdu selle materiaalse, käegakatsutava reaalsusega, mis meid vahetult ümbritseb. Tema sisemine usk suuremasse ellu , mille kandjaks ta kristlase ja religioosse inimesena oli, on kirjutatud tema loomingusse. Vahest alati mitte just otsesõnu, vahel ka nii, nagu ta kirjutab novellis “Käokübarad”: On mõtteid, milleks sõnu ei ole. On asju, millest sõnuti rääkida ei saa.


“KÕIK TULEB HEAKS NEILE, KES JUMALAT ARMASTAVAD”
Külli Keel

7. juunil tähistas endine Kaarli koguduse õpetaja praost emeeritus Paul Friedrich Saar oma 85. sünnipäeva. 6. juunil toimunud Hageri kiriku kolmainupüha teenistusel avaldati sel puhul talle austust. Koos koguduse õpetaja praost Jüri Vallsaluga teenis ja jutlustas ka Paul Saar kui Hageri kauaaegne hingekarjane.

Paul Saarel on olnud kaks kodumaad – lisaks Eestile ka Soome. Juba noore mehena käis ta Soomes reisimas, seal ta abiellus, teenis Soome sõjaväes ja võttis osa Jätkusõjast, õppis Helsingi Ülikoolis ja viibis Katajanokka vanglas. Jäänud kahe riigi poliitika hammasrataste vahele, sunniti ta aga oma pere juurest lahkuma. Kuid eluraskused ei ole teda kibestanud, ta on jäänud rõõmsameelseks, sõbralikuks, abivalmiks ja toetavaks ning kõikjal usaldanud end Jumala kätte. Usk on talle andnud sisemist jõudu ja vabadust ning ta on alati truuks jäänud oma põhimõtetele. Tema elumotoks on read ühest luuletusest: “Süda, kui sul vaid Jeesus on, on see igavene aare võrratu, sul küllalt on, sul kõik siis on aegade kaduvuses.”

Paul Friedrich Saar sündis 7. juunil 1919 Tallinnas. Isa Tõnis oli pärit Karuse kihelkonnast ja ema Emilie (snd Torbek) Harku vallast. Perre kuulus veel kolm õde-venda: Luise, Meeri ja Rudolf. Paul sündis pere noorima lapsena.

Paul Saare isa töötas aastail 1920-32 Tallinna linnamisjonärina. Perekond elaski Tallinnas Kentmanni 6 asunud linnamisjoni majas, kus peeti sageli teenistusi, palvetunde ja perekonnaõhtuid. Kodus kõlas tihti muusika – isa mängis viiulit ja klaverit ning juhatas laulukoori, õed Meeri ja Luise õppisid klaverit, Paul viiulimängu ning vend Rudolf hakkas hiljem laulma meeskooris ja kvartetis. Misjonimajas käis ka mitmeid kirikuõpetajaid (H. Haamer, R. Bidder, B. Hasselbladt jt). Samuti külastasid eesti misjonärid Leonhard Blumer Lääne-Aafrikast ja Martin Meedar Hiinast kodumaal puhkusel viibides misjonimaja. Nad näitasid diapilte ja rääkisid oma misjonitööst kaugetes maades paganarahvaste keskel. Lapsepõlves nähtu-kogetu valmistaski teed hilisemaks kutsevalikuks ning Pauli salajaseks unistuseks oli täisealisena minna misjonäriks indiaanlaste juurde Lõuna-Ameerikasse Amazonasesse.

Perekond kuulus Tallinna Jaani kogudusse, seal käis Paul pühapäevakoolis ning sai 1936. aastal leeriõnnistuse.

Usulist kasvatust ja mõjutusi sai Paul Saar peale kodu aastail 1927-32 Ühendatud Usklikute Haridusseltsi Algkoolis. Õpingud jätkusid Gustav Adolfi Gümnaasiumis 1932-37. Seejärel läks ta vabatahtlikuna teenima Eesti Vabariigi kaitseväkke. Noorsõduri aeg möödus Jõhvis, järgnesid kursused Tallinnas aspirantide sõjakoolis. 24.02.1938 anti talle reservlipniku aukraad.

Sügisel 1938 astus Paul Saar Tartu Ülikooli. Valik oli kindel – teoloogia teaduskond ja kirikuõpetaja töö. 1940. aastal seoses Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt aga likvideeriti usuteaduskond ning kaks semestrit kuni sõja puhkemiseni 22.06.1941 õppis Paul arstiteaduskonnas.

1939. aasta suvel tutvus Paul perekonna suvekodus keelepraktikal viibinud soomlannast soome filoloogia üliõpilase Martta Elisabet Luostarineniga. Nende vahel tärkas armastus, juba jõuluks olid tehtud kihlusplaanid ning Paul kavatses jätkata oma õpinguid Helsingi Ülikooli usuteaduskonnas. Novembri lõpul algas aga Soome Talvesõda, põhjuseks Soome keeldumine NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingut sõlmimast ja punaarmeelasi oma territooriumile lubamast. Paul otsustas lasta end vabatahtlikuna Soome rindele saata, paraku ta sinna ei saanudki. Pauli ja Martta kontaktid katkesid kuni 1942. aasta kevadeni.

Pärast Eesti okupeerimist sakslaste poolt asus Paul Saar 1941. aasta oktoobri lõpul teenima Eesti sõdureist koosnevas Org. Todti valvepataljonis Pihkvas. See organisatsioon ei osalenud rindevõitluses, vaid korrastas teid Venemaa poole liikuvate vägede taga ja valvas vangilaagreid. Paul tegutses alguses rühmajuhina, hiljem määrati kogu üksuse ülemaks. 1942. aasta sügisel Soomes puhkusel olles toimus Pauli ja Martta laulatus. Eestisse tulles esitas Paul pataljonist lahkumiseks avalduse, soovides minna Soome elama ning ühtlasi astuda Soome sõjaväkke. Kõik aga kujunes hoopis teisiti. Tema peale oli pataljonis esitatud kaebus saksavaenulikkuses ja rahvusliku iseseisvuse taotlustes ning seetõttu teda kohe erru ei lastud. Pärast seda kui sakslased Stalingradi lahingu kaotasid, viidi ta 1943. aasta 9. märtsil Tallinna ja paigutati sakslaste valduses olevasse Patarei vanglasse. Sealt vabastati ta 9. mail 1944 selleks, et saata võitlema Narva rindele. Paul Saarel õnnestus siiski sakslaste käest põgeneda ja paar päeva hiljem võõra nime all sõita ingerlasena nende evakueerimislaevas Paldiskist Hangosse. Mai lõpust 1944 kuni 19. septembrini teenis ta vabatahtlikuna Soome armees eestlaste jalaväerügemendis JR-200 teise pataljoni pioneerrühma seersandina ja rühmaülema abina rindeoperatsioonides Karjala kannasel. 19.08.1944 pöördus umbes 90% JR-200 rügemendist Eestisse tagasi lootusega päästa Eesti iseseisvus. Kuna Paulil oli pere Soomes, otsustas ta jääda Soome sõjaväkke, kust peale vaherahulepingu sõlmimist Nõukogude Liiduga saadeti ta tsiviili.

Sõja lõppedes said Paul ja Martta lõpuks luua oma ühise kodu Helsingis. Oli täitunud see, millest aastaid oli unistatud. Abikaasa töötas soome keele õpetajana gümnaasiumis, Paul Saar aga jätkas oma õpinguid Helsingi Ülikooli usuteaduskonnas. 8. septembril 1945 sündis poeg Juha-Pekka. Kahjuks ei kestnud noore pere õnn kaua. Oktoobri keskpaiku 1947 arreteeriti Paul kodus Soome Riikliku Politsei poolt. See toimus mitte Nõukogude Liidu, vaid Soome kommunistist siseministri Yrjö Leino initsiatiivil. Siiski oli see kooskõlas vaherahulepingu tingimustega, sest Nõukogude Liidu kodanikena Nõukogude Liidu vastu võidelnud tuli rahulepingu üheksanda paragrahvi järgi sõjakurjategijatena Nõukogude Liidule üle anda. Üle kolme kuu veetis Paul Soome eeluurimisvanglas. “Ta vaatas maailma enese ümber, nägi kõike üha ebaselgemalt ega suutnud tõmmata piirjoont, kõik oli segamini ja üha keerulisem – kas kõige kohutavam kurjus võib vahendada headust ja vastupidi?” Ometigi hakkas ta eeluurimisvanglas üha rohkem mõistma Jumala armastuse tõelist vägevust ja koges palve jõudu.

Vangide üleandmine Nõukogude Liidule viibis, Soome pidas ebameeldivaid läbirääkimisi nõukogude ametivõimudega. Ajakirjandus jälgis teraselt eestlaste käekäiku. Lõpuks viidi Paul, käed raudus, Vainikkala piirijaama ja anti üle Viiburi KGB esindajatele. Pärast ülekuulamisi Viiburis jaanuari lõpul 1948 saadeti 13-st arreteeritud soomepoisist üks osa – Paul nende hulgas –- Eestisse tagasi ja lasti esialgu vabadusse. Teiste meeste tee viis vangidena Eestisse ja sealt otseteed Siberisse.

Eestisse naasnuna pöördus Paul EELK Konsistooriumi poole; tolleaegse piiskopi asetäitja August Pähna vastuvõtt oli südamlik. Pauli õpingud olid küll pooleli, kuid juba ülestõusmispühadeks 1948 seoses kohaliku õpetaja praost J. Lääne arreteerimisega saatis konsistoorium ta jumalateenistusi pidama Märjamaale.

Paul sai Helsingi Ülikooli usuteaduskonnast tõendi seal sooritatud eksamite kohta. Veel enne Soomest väljasaatmist oli ta teinud eeluurimisvangla kirikus viimase praktiliste harjutuste eksami, mille võttis vastu toonane usuteaduskonna praktilise teoloogia assistent ja pärastine Soome peapiiskop Martti Simojoki. Arvestades asjaoluga, et ligi pooled Eesti kogudustest olid ilma õpetajateta – kes oli põgenenud välismaale, kes arreteeritud ning Siberisse saadetud – lubati Paulil mõni veel puuduv eksam teha tagantjärele ning ta ordineeriti 9. mail 1948 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus koos Edgar Vaikmäega. Enne ordinatsiooni praktiseeris ta Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja P. V. Koppeli juures, kes oli olnud ka tema usuõpetajaks Gustav Adolfi Gümnaasiumis.

Paulist sai Vändra koguduse õpetaja ja Tori koguduse hooldajaõpetaja kuni 1951. aastani. Teenistuskäik jätkus Tallinna Kaarli koguduse I pihtkonna õpetajana. 1953. aastal aga katkes see ootamatult.

Lõpetanud Kaarli kirikus 24.02.1953 kantselei kõnetunnid, läks Paul korraks koju lõunale, et tunni aja pärast tulla tagasi matust toimetama. Kirikusse tagasi ta ei jõudnudki, sest kodus ta arreteeriti. Korteri läbiotsimisel võeti ära kõik Soomest kaasa toodud teoloogilised raamatud, aga ka muud kirjandust ning ametirist. Ta viidi kurikuulsa Pagari tänava julgeoleku maja keldrikongi. Ülekuulamised toimusid öösiti, päeval ei lubatud kambris tukkudagi. Kohtu­pidamine, mis kujunes lavastatud farsiks, toimus 1953. aasta juunikuu alguses Tallinnas Sõjatribunalis. Paul Saart süüdistati Nõukogude Liidu kriminaalkoodeksi § 58 1a alusel kodumaa reetmises, kuna ta oli kuulunud Soome sõjaväkke ja olnud rindel Karjalas. Sellele lisaks süüdistati teda veel § 58 lg 10 alusel nõukogudevastases propagandas, mille all mõisteti ühelt poolt keelatud kirjanduse omamist ning teiselt poolt õhustvõetud “riigivastaseid” lauseid jutlustest. Paul loobus kaitsest, kuid oma viimases sõnas enne kohtuotsuse väljakuulutamist ütles: “Mind on vastu mu tahtmist tehtud Nõukogude Liidu kodanikuks. Ma pole ise seda kodakondsust soovinud. See, milles mind süüdistatakse, on nii olnud, siin pole midagi salata. Ma tean, et nende niinimetatud süüdistuste eest saan range karistuse. Olgu see milline tahes, tulgu mul kannatada sellepärast kuidas tahes, võtan selle vastu kindlas usus meie päästjasse Jeesus Kristusesse teades, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad.” See lõppsõna ajas peakohtuniku raevu ning Paul Saart peeti kõige verisemaks nõukogude vastaseks: vangilaagris selgus, et kohus oli määranud ta põgenemisohtliku isikuna ühtlasi ka erivalve alla. Isamaa reetmise eest sai ta 25 aastat ja nõukogudevastase propaganda eest 10 aastat. Kokku siiski 25 aastat, kuna see oli tol ajal seaduses ettenähtud kõrgeim määr. Sellele lisaks veel 5 aastat asumisele ja kodumaale tagasi jõudes veel 5 aastat ilma kodanikuõigusteta. Vangide keskel nimetati karistust lühidalt 25+5+5.

Peale kohut oli Paul veel 4 kuud Tallinna vanglates, seejärel kulges tee Leningradi, Kirovi ja Sverdlovski jaotusvanglate kaudu Lääne-Siberisse Omski sunnitöölaagrisse. Kirovi jaotusvanglas sattus ta ametivend ja sõber Arved Pauliga kõrvuti kambritesse. Ümarpalkidest tehtud vaheseina olid vangid uuristanud prao, mille kaudu said omavahel pisut rääkida ning sõber andis talle oma vangipõlves tehtud luuletusi, mis tõid rõõmu ja lohutasid meelt.

Järgmisel aastal saadeti Paul Saar ühest laagrist teise, kuna nuhid olid ülematele ette kandnud, et ta peab kaasmaalastele pühapäevadel hardushetki. Uues laagris leidis ta aga eest mitu ametivenda: Jaan Lääne, Aldur Partsu ja Guido Reinvalla. Jõululaupäeval 1954 õnnestus neil korraldada unustamatu jõuluteenistus maasse rajatud kasvuhoones, mida hooldas keegi kaasmaalane. Üks ametivendadest oli liturg, teine kõnepidaja ja kolmas saatis poolsosinal lauldud laule viiulil. Kõik olid rõõmsad ja tänulikud, et ei valvurid ega nuhid avastanud tookord nende ettevõtmist. Hiljem taas ühes uues laagris oli ta koos õpetaja Edmund Laansaluga.

Omski vangilaagrist vabanes Paul Saar 25.08.1956. Eelmisel aastal oli Nõukogude Liidus välja kuulutatud amnestia, mille alla käis ka tema karistuse esimene osa. Jäi aga veel alles 10 aastat propaganda eest. Tol korral NL-s valitsenud “sulaperioodi” tõttu vaatas Moskva erikomisjon veel kord tema süüdistusasja selle osa läbi ja vähendas karistust viie aasta võrra. Omski laagrite vangid ehitasid linnale uut soojuselektrijaama. Pauli laagris oli eestlastest moodustatud oma tööbrigaad. Kui vangid täitsid neile ettenähtud töönorme, arvestati neil ühe päeva asemel kaks päeva karistusajast maha. Vangidel aga polnud sellest süsteemist vähimatki aimu. Ja nõnda anti Pauli suureks üllatuseks pärast kolme aasta, kuue kuu ja ühe päeva pikkust kinniolekut talle vabakssaamise paberid kätte ning saadeti kodumaale tagasi.

Naasnud Eestisse, ei saanud Paul luba töötada linnades, seepärast määrati teda võrdlemisi kõrvalisse paika Varbla koguduse õpetajaks alates septembrist 1956. Kogudust teenis ta kuni 1967. aastani. Varblas hakkas Paul Saar kohalikelt ametnikelt taotlema pääsemist pere juurde Soome. Nõukogude ametnikelt tuli aga eitavaid vastuseid, isegi küllasõit ei olnud võimalik, elamaasumisest rääkimata. Vägivaldselt lahutatud abikaasad pidasid kirjavahetust, paljud kirjad jäidki teele. Pikka aega peeti sidet telegrammidega. Kui Paul aga tahtis oma abikaasa häält kuulda, sõitis ta Moskvasse, et temaga lubatud 10 minutit kõnelda. Kui telefoniühendus avati Leningradis, sõitis Paul Leningradi vahet. Seal toimus ka 1959. aasta oktoobris, 12 aastat pärast Pauli arreteerimist Helsingis, abikaasade taaskohtumine. Seejärel said nad veel kohtuda paaril korral Tallinnas ning eriloaga ka Varblas. 15. novembri õhtul 1961 kuulis Paul Soome Yleisradio uudistest, et hommikuhämaruses oli auto sõitnud Helsingis otsa jalakäijale, kes raskesti vigastatuna viidi haiglasse, kus ta järgmisel päeval meelemärkusele tulemata suri. Too avariiohver oli tema abikaasa Martta Elisabet Saar, kelle matustelegi teda ei lastud. Poeg Pekka jäi nüüd ilma ka ema hoolest. Isa ja poeg kohtusid esimest korda peale arreteerimist alles 14 aasta pärast, 1962. aastal Leningradis. Pekka õppis hiljem Helsingis arstiks.

23. veebruaril 1965 laulatati Paul Varbla kirikus Niina Adoroviga. Tütar Anna sündis 31. mail 1971 Tallinnas. Ta on eesti ja soome filoloog ning töötab Tartus Pauluse koguduse organistina.

Aastatel 1963-67 teenis Paul Saar ka Karuse ja Hanila koguduse hooldajaõpetajana, 1967-93 Hageri koguduse õpetajana. Kõigi kodumaal olnud ametikohustuste kõrval oli eriti pinge-, töö-, aga ka õnnistusrohke ligemale 1000 km kaugusel asuvate Petroskoi ingerisoomlaste koguduste teenimine aastatel 1979-92. Peale Petroskoi teenis ta ingerisoomlasi ka teistes Karjala linnades (Kontupohja, Sortavala, Pitkäranta, Segeža) ja asulates, kuhu hiljem on asutatud Ingeri kirikusse kuuluvad kogudused. Petroskoi kogudusele ehitati uus kirik, mille peapiiskop Edgar Hark jõulude künnisel 1983 sisse pühitses. I advendiks 1990 valmis kogudusemaja; selle pühitses peapiiskop Kuno Pajula.

1972-89 oli Paul Saar EELK Lääne-Harju praostkonna abipraost, 1989-93 EELK Lääne-Harju praostkonna praost ning 1990-91 Ingeri praostkonna praosti kohusetäitja.

Pensionile jäi Paul Saar 73-aastaselt 1993. aastal üha halveneva vasaku jala tervisliku seisundi tõttu. Kirikutööst aga tegus õpetaja päris kõrvale ei jäänud. Ta on asendanud puhkuse ajal Hageri koguduse õpetajat, teeninud ka Tallinnas, Tartus, Pärnus, Audrus, Tõstamaal, Varblas, Järvakandis ning jutlustanud mitmel pool Soomes.

Paul Saar on käinud aastail 1994, 1996, 1998 ja 1999 mitmetel evangelisatsioonireisidel Ida-Karjalas ja Ingerimaal jutlustades ning kõnesid pidades paljudes Ingeri kiriku kogudustes ja kuulutuspunktides. Samuti on ta seoses välisreisidega kuulutanud jumalasõna mujal maailmas: Austraalias, Saksamaal, Kanadas ja Ameerikas.

Pärast emerituuri jäämist aastal 1993 on Paul Saar aktiivselt osalenud soomepoiste Eesti Ühenduse tegevuses. Tänini on ta samal aastal ühenduse juurde loodud vaimuliku töö toimkonna esimeheks, ühtlasi kuulub ka ühenduse juhatuse koosseisu.

Kaarli koguduse nimel soovin Paul Saarele Jumala õnnistust ja heade inglite kaitset.


RAEL KEENIAS MISJONITÖÖL
Saima Sellak-Martinson

Tere Atemost! Oleme õnnelikult kohale jõudnud, see võtab veel veidi aega, kuni mõistusele „kohale jõuab“, et siin olen. Rael.

Selline sõnum saabus minu telefonile 7. septembril. Saatjaks Rael Leedjärv, meie koguduses tegutsenud tütarlaps, kes läks Keeniasse misjonäriks. („Meie kogudusest Keeniasse?! Kes? Missugune ta välja näeb?“ – „Noh, tead küll, on selline lokkis juustega armas tüdruk, selline õbluke, õpetas veel noorteleeris laule ja ...“ – „Oota, kas see, kes vahel teenistusel korjanduskotiga ringi käib või?“ – „Seesama jah, tema ongi meie Rael!“) Atemo – koht, kuhu ta „õnnelikult kohale jõudis“ – asub Keenias õige pisut ekvaatorist lõuna pool ja on sealne SLEFi (Rootsi Luterlik Evangeeliumiühendus Soomes) misjonijaam. Ühtlasi saab sellest ka Raeli kodu järgmiseks neljaks aastaks.

Aga mingem nüüd pisut ajas tagasi 1998. aastasse, sest just siis sattus Rael noortemisjoniga esimest korda Keeniasse. Seal veedetud viis nädalat tähendasid talle midagi palju rohkemat kui lihtsalt üht eksootilist reisi, sest ta oli lahkudes juba päris kindlalt tundnud, et läheb sinna ükskord tagasi... (Tol korral ta vist saigi misjonipisikuga nakatatud?)

Ma ei tea rääkida tema vahepealsetest sisemistest heitlustest või kahtlustest, kuid ju need Jumala abiga selgeks võideldud said, ja teadmine, et tema kutsumuseks on misjonärina jumalariigi tööd teha, hakkas järjest reaalsemat kuju võtma. Päädides sellega, et möödunud suvel läkitasid Raeli misjonärina teele päris mitu tugikogudust, sealhulgas ka meie, Kaarli kogudus.

Raeli saatmine misjonäriks oli ka põhjus, miks 22. augusti jumalateenistus erines pisut tavapärasest. Seekord teenis kaasa ka Kirsti Malmi, EELK Misjonikeskuse peasekretär. Õpetaja Jaak Aus pidas Raelile teele kaasa ilusa kõne, kus muu hulgas soovis talle tarkust elada oma elu nii, et see ise kõneleks igal sammul kristlaseks olemisest, käituda nii, et tema teod oleks misjoniks. Koguduse ees õnnistati tulevast misjonäri ja paluti talle tarkust, tugevust, Jumala ligiolu ning meelekindlust.

Pärast teenistust oli kõigil soovijail võimalus esitada Raelile küsimusi kogudusemajas, kuhu oli selleks puhuks ka kohvilaud kaetud. Sellest kujunes mõnus koosolemine: Kirsti Malmi kõneles misjonist, Rael näitas pilte Keeniast, jagas taustaks eelmiselt reisilt sinna saadud muljeid ning vastas jutu käigus kerkinud küsimustele. Koos õpiti ka pisut Raeli tulevast „kodukeelt“ – suahiili keelt. Isegi üks laul õnnestus selles keeles laulda... Tulevasele misjonärile kingiti lilli, mälestusasju kodumaalt, aga ka kummikud, et oleks Aafrikas kindlam pimedas üle õue käia (ussid jms – jube!).

„Vahel on sünge öö. Tormituul näkku lööb, aga julguse saame. Laulame koos. Töö meil on Jumala töö...“, laulsid koguduse noored oma lauluõpetajale Aafrika-teele kaasa. Kallistustega jäeti jällenägemiseni, kui mitte varem, siis nelja aasta pärast...

Usun, et sel kaunil vihmasel päeval said paljud kohalolijad Raeliga tuttavamaks ja tema armsusest puudutatud ning on nüüd talle teadlikumalt tugikoguduseks, sest teavad, kelle eest palvetavad. On see ju vähim, aga samas ka olulisim, mida saame misjonäri toetuseks teha.

Arglikku julgusta,
kurbuses lohuta,
sest et Jumala rahva
raskelgi teel

kõrval käib Toetaja.
Igaks päevaks, igaks hetkeks
saame jõudu vägevalt Jumalalt.
Igal päeval, igal hetkel
palverändurid ülistavad.

Rael, Sina oled oma kutsumuse ära tundnud ja lubanud oma elus Jumala tahtmisel sündida. Ole hoitud sellel teel ning tea, et Toetaja on igal päeval Su kõrval!

P.S. Rael lubas meile oma elust ning töödest-tegemistest kirjutama hakata, samuti ootab ta meilt kirju, kaarte, teateid, uudiseid kodumaalt – ükskõik mida, mis aitaks koduigatsust (mis varsti kindlasti tabab) leevendada.

Samamoodi ootab meilt meelespidamist teine misjonär Liliann, kes töötab hoopis teistsuguses kandis – Siberis. Temalegi on Kaarli kogudus tugikoguduseks.

Rael Leedjärv
Atemo Mission
P.O. Box 2257


Kisumu


KENYA


e-mail: rael.leedjarv@slef.fi


Liliann ja Hannu Keskinen


a/ja 1749


644043 Omsk


ROSSIJA


e-mail: keskiset@hotmail.com

Lühiülevaade Keeniast
Riigikord: vabariik


Pealinn: Nairobi

Rahvaarv: 32 021 856

Keskmine vanus: 18,6 aastat

Keskmine eluiga: 45 aastat

HIV/AIDS nakatunuid: 1,2 miljonit

Usk: protestandid 45%, roomakatoliiklased 33%, põlisusulised 10%, moslemid 10%, teisi 2%.

Keel: ametlikeks keelteks on inglise ja suahiili.

Iseseisvuspäev: 12. detsember (1963, briti koloniaalvõimu alt)


ASJADEVALITSEJA SVEN TORPEL
Sven Torpeliga

Kuidas Sa sattusid sellist ametit pidama?

Alustada tuleks päris algusest, mis langeb aastasse 1987. Minu sugulased soovisid, et ma hakkaksin ristiisaks. Kuna meie suguvõsa on kuulunud kogu aeg Kaarli kogudusse, siis vanaema, kes oli ka aktiivne kirikus käija, tõi mind ühel päeval Einar Soone juurde. Leppisime kokku leeritamise ja siis ta ütles, et kirikus käib koos väike grupp inimesi, toimuvad loenguõhtud, teinekord tehakse mõni töö ära. Läksin seda asja vaatama. Nüüdseks on näha, mis sellest välja tuli… Tollasest seltskonnast on praegu koguduse juures näiteks juhatuse esimees Vootele Hansen. Üks, mis sellest ajast on eredalt meelde jäänud, oli 9. mai, kui toimus kiriku vana kantselei akende pesu – neid aknaid ei olnud vist väga kaua pestud. Kõrval oli punalippudega üritus ja meie pesime samas rõõmsalt kiriku aknaid…

Kiriku elektrisüsteem, eriti seinavalgustid ja kogu kaabeldus oli toona väga halvas seisukorras. Seal olid veel vabariigi esimesel perioodil paigaldatud tinakestas juhtmed, lambid ei põlenud ja juhtmed olid lühises. Koos tolleaegse majandusjuhi Rein Vrageriga võtsime vastu otsuse, et vahetame vanad kaablid välja ja tõmbame uued asemele. Nii see nende kohviõhtute raames alguse sai, kõigepealt tegime tööd, siis jõime kohvi ja käis mõni külaline. Tööd kestsid suve läbi, sügise poole hakkasid valmis saama. Siis võeti mind sõjaväkke. Sellega see etapp ka lõppes. Sõjaväes olin kaks aastat. Alguses Moskva lähistel õppeväeosas, pärast Vladivostoki külje all … ilus aeg oli … puhas loodus… 1989 sain tagasi, siis oli kiriku juures juba hästi palju noori. Jätkasime elektrijuhtmete vahetamist kiriku tagaosas, 1987 vahetati välja ainult esimene pool. Siis tulid koguduse nõukogu valimised ja kuna noorte seltskond oli suhteliselt aktiivne, otsustasime ka valimistel osaleda. Läkski nii, et Kaarli kogudus sai endale EELK sel hetkel kõige noorema juhatuse. Esimees oli Vootele Hansen, laekuriks Ülle Keel ja juhatuse sekretäriks olin mina. See oli nagu omamoodi väike revolutsioon. Kui juhatuse põli läbi sai, tegi Vootele Hansen ettepaneku, kas ma ei sooviks asjadevalitseja kohta. Mingi aeg täitsin neid ülesandeid vabatahtlikult. 1993. aasta 12. veebruaril asusin ametlikult ametisse.

Aeg selles ametis ei ole olnud siiski väga pikk. Näiteks kui esimest korda Hansapangaga asju ajasime, küsiti tol ajal väga paljudelt ettevõtetelt laenu saamiseks asutamisdokumente. Loomulikult ka meie käest. Mina küsisin vastu, kui vanad on nemad? Vastati uhkusega: saab viis aastat. Ütlesin, et meil on kogudus tegutsenud 325 aastat. Rohkem küsimusi ei olnud. Öeldi, et ei, teie käest me neid pabereid ei soovi. See oleks ajaline võrdlus. Seoses varade tagastamisega ja selles protsessis osalemisega on olnud suhteliselt huvitav aeg. Küllap sealjuures oleks midagi võinud paremini teha, midagi oleks võinud ka hullemini minna.

Nii et oma ametiga olen ma rahul. Pikka aega ühel kohal olles võib küll juhtuda, et pragu seinas nähes võib sellega ära harjuda ja mõelda, et las ta olla… Aga kuna on võimalus juhtida kinnisvara arendust Toompuiestee 4 kompleksis, siis pinget on jätkunud ja selle tööga olen küll rahul olnud. Võib-olla koguduse enda raamid oleks ehk jäänud kitsaks.

Millised on asjadevalitseja kohustused? Millal algab tema tööpäev?

Asjadevalitseja on ametinimi, mille pärandas mulle Lauri Soone. Üsna harukordne nimetus, omal ajal oli selline olemas partei ladvikus. Tänapäeval seda nimetust just sageli ei kohta.

Alguses tuli ka mitme äripartneriga suhtlemisel ette, et koguduse asjadevalitsejat võeti, nagu oleks tegu olendiga teiselt planeedilt. Praegu enam nii ei ole. See on tavaliseks saanud ja järjepidevus oma äripartneritega suhtlemisel on samuti seda taganud. Oleme püüdnud leida kindlaid partnereid, kelle puhul üksteist tuntakse väga hästi.

Millal algab asjadevalitseja tööpäev? Võiks hoopis küsida, millal see lõppeb. Kurvastuseks on amet selline, et telefon on sees ööpäev läbi. Loomulikult ma ei oota kõnesid öösel, aga need kipuvad vahetevahel paratamatult tulema. Ajalist piiri siin tõmmata on väga raske. Üldjuhul tulevad esimesed kõned kell kaheksa, sest osa firmasid lihtsalt alustab siis oma tööpäeva. Lõpetada katsuks sõltuvalt päevast ja käsil olevatest probleemidest nii viie-kuue ajal. On varem alustamisi ja hiljem lõpetamisi. Pahatihti kujuneb tööpäevaks ka laupäev, aga pere on sellega leppinud, nad saavad aru. Mõistev perekond on.

Kuidas läheb asjadevalitseja hinnangul Kaarli kogudusel praegu?

Kui võrrelda Eesti ulatuses, siis läheb meil suhteliselt hästi, kui võtta vähe laiemalt, siis võiks paremini minna. Nii koguduse liikmete arvu kui ka linna ja riigi toetuse mõttes, kuid ka julgemate otsuste puhul, mis puudutab näiteks investeerimist. Kogudus on olnud suhteliselt konservatiivne, aga võib-olla see ongi meile edu taganud.

Meie suurus on meie õnn ja õnnetus. Inimesed vaatavad, et kinnisvara pool hoiab kiriku hoonet ja kogu seda tegevust üleval ning seetõttu mõned muud kohustused jäävad nagu unarusse. Olgu siis vabatahtlik töö või annetused koguduse heaks. Aga ehkki me rõõmuga kutsume üles siin-seal midagi tegema, siis üsna raske on sellist tööd planeerida. Küsimus on ka töö kvaliteedis ja muidugi selles, kuivõrd rahvas tahab tulla. Kuigi näiteks arhiivi kolimine toimus edukalt. Samuti on väliste heakorrastustööde korraldamine õnnestunud. Viimane suurem remonttöö, kus kasutati vabatahtlikke, oli kiriku pinkide aluse põranda värvimine.

Tuleks tagasi aastasse 1994, mil rahasummad olid teised, õigupoolest teda ju ei olnudki ning tuli valida halva ja väga halva vahel. Näiteks kirikusaali kütte saime lülitada sisse ainult pühapäevaks, ülejäänud päevad oli saal kütteta. Temperatuuri kõikumine ei mõjunud aga hoonele hästi. Tänaseks on kirikus täisautomaatne soojussõlm ning orelil oma niisutusseade, nii et asi on arenenud. Tookordset seisu ei kujuta enam ettegi.

Millised on kiriku juures viimastel aegadel tehtud suuremad tööd?

Minul endal on hea meel tulekahjuhoiatussüsteemi üle, see peaks välistama tulevikus kõik valehäired. Septembris kirjutasime vastuvõtuaktile alla, et süsteem on korras, parandada tuleb veel mõned iluvead kaabelduse juures. Süsteem sai paigaldatud tervesse hoonesse, kaasa arvatud üles tornidesse puitsõrestikule, kus varem andurid puudusid. Andurid ise on sellise “intelligentsuse” tasemega, et reageerivad ainult suitsule või tulele. Tolm või veeaur neid enam häiresse ei aja. See teeb objekti valvamise tunduvalt lihtsamaks. Järgmisel aastal liitume ka Päästeameti valvekeskusega, mis peaks välistama Püha Vaimu kiriku torniga sarnase traagilise sündmuse kordumise.

Tornides vahetatakse seal, kus lõppeb torni puitosa ja algab kiviosa, puitkonstruktsiooni müürilatte. Kandvad prussid ja palgid olid täiesti läbi mädanenud ja need nüüd selle remondi käigus välja vahetatigi. Tööd toimuvad tornikiivri pleki all, rahvas seda tänavalt ei näe. Vaid niipalju, kui kraana tõstab materjali ja viib ära ehitusprahti. Uue värvikatte said ka torniluugid.

See on esimene etapp, mis tänaseks peaks olema valmis. Edasi jätkub töö 90-ndate alguses paigaldatud torniplekkide lohakalt tehtud töö parandamisega: valtsid on vaja üle käia ja teha ka plekitöid. Kolmas osa on tornide eraldamine omaette tuletõkketsoonideks. See tähendab, et tornipuitsõrestikud kaetakse teatavatel kohtadel tuletõkkeplaatidega. Juhul kui peaks kuskil nurgas tulekahju puhkema, mida ma loodan, et minu silmad ei näe, siis takistaks see tule levikut. Tuli jääks oma tsooni ja see peaks tuld kinni hoidma ühe tunni. Asja üle võiks ka vaielda. Saime ju super-tulekahjuhoiatussüsteemi, mis läheb häiresse väiksemagi suitsu-vingu tõttu, seega ei tohiks tekkidagi olukorda, kus peaks tuld ühes kohas kinni hoidma. Minu isikliku arvamuse kohaselt on see raha raiskamine. Aga kui linn finantseerib, oleme abi eest väga tänulikud.

Need tööd toimuvad Tallinna kirikurenessansi projekti raames, alarmsüsteem on paigaldatud koguduse kaasfinantseerimisel. Ka tornide ehitus on linna finantseeritud. Selleks tööks kulub pool miljonit. Tulekahju hoiatussüsteemide üldmaksumus on 380 000 krooni, millest linn eraldas 125 000 krooni, nii et ülejäänu pani kogudus ise juurde.

Tallinna Kultuuriväärtuste Amet eraldas ka Sally von Kügelgeni kolmeosalise altarimaali konserveerimiseks raha. Tööd toimusid juulis-augustis AS Kar-Grupi poolt. Vahe on nüüd silmaga näha, alumised pildid on särama löönud! Altarimaal oli kaetud olmemustuse, tahma ja tolmukihiga. Pigment oli kaotanud sideaine ja lahti tulnud. Freskol esines hulgaliselt pragusid ja mikropragusid. Krohvikiht oli kohati aluspinnast distantseerunud ning esines ka mehaanilisi kriimustusi, nühkimisjälgi ja maalipinnale langenud värvipiisku. Selleks tööks kulus ligi 100 000 krooni. Eemaldati olmemustus ja tahm, kinnitati lahtine krohv ja värvikiht, täideti praod ja toneeriti täitmiseks kasutatud segud. Töö oli huvitav, isegi natuke ehmatav: võeti akutrell ja puuriti aga auke maali sisse! Keskmine maal oli ühel hetkel üleni auke täis, siis täideti need plommidega. Krohv oli niivõrd lahti, et see tuli kinnitada, aga alguses nägi asi päris jahmatav välja, nii et ma ei osanud selle peale o-d ega a-d öelda. Aga nad teadsid, mida teevad. Just enne seda oli restaureeritud üht laululava maali, nii et käsi oli soe. Suur fresko on praegu jälgimise all ja kui tähelepanelikult vaadata, siis seal pragude peal on majakad ja selle aasta seisuga need majakad puruks ei ole läinud, nii et praod ei suurene. Eks nad tahavad selle plaani võtta…, aga see on üks keeruline töö. Tegemist on ikka tõeliselt suure freskoga, kinnitus ainuüksi koosneb mitmetuhandest naelast.

Et aru saada, kui tahmane saal tegelikult on, tuleb vaadata aknaid. Saali akendest altpoolt on seinad puhtaks pestud spetsiaalse vahendiga, mida kasutatakse pärast tulekahjusid. Vahe on nagu öö ja päev. Selles võib igaüks kirikus käies ise veenduda.

Põhirõhk sel aastal on olnud kirikuhoonel ja seetõttu on koguduse maja jäänud tagaplaanile. Tegemata jäi suure saali parketi vahetus. See jäi alguses sisekujundaja ja lõpuks ka ajanappuse taha. Sügishooaeg tuli peale, töö oleks hakanud saali kasutajaid segama. Aga see on kindlasti kavas tuleval aastal. Edasi on juba tulevikuplaanid. Koguduse majas vajaks vahetamist elektri peakilp. Tähelepanu alt on välja jäänud ka õuemaja, kus on üürnikud sees ning vanas leerisaalis tehakse sporti, seal toimuvad poksitunnid. Alati võib küsida, miks see nii on, aga … See osa tuli meile pärandusena Vene sõjaväelt, valikut eriti ei olnud. Üürnikke kokku ei ole meil väga palju: kaheksa püsiüürnikku, kelle käes on suhteliselt suured pinnad ja lisaks lühemaajalised kasutajad. Aasta alguses saime tagasi Siselinna kalmistu hooned, need on antud pikaajalise tasuta üürilepingu alusel kasutada AS Tallinna Kalmistutele. Kui saame tagasi ka kalmistu maa, siis on õigem aeg asjad üle vaadata. Ettevalmistamisel on seaduseelnõu, et muuta kalmistukohad tasuliseks, siis on meilgi võimalus seal sõna sekka öelda. Eks need asjad käi oma loomulikku rada. Tagastamisel on ka Rahumäe kalmistu. Kaarli koguduse põhimõte on olnud tagasi saadud vara mitte mingil juhul müüa. Vara peab säilima ja järk-järgult tuleb ta teenima panna, et leida tasakaal katmaks ära sisulist tööd ning remontide tegemist. Kohati ei ole see küll väga tavapärane põhimõte olnud, aga EELK on oma vigadest õppinud.

Millised tööd seisavad lähiajal ees?

Põhiliselt kõik tööd valmistavad ette kirikuhoone kapitaalremonti. Praegu juba käib valgustuse projekteerimine, hetkel küll eskiisi näol. Tuleks teha ka tööprojekt, mille alusel saaks teha arvestused valguspuldi, kilbi ja muude seadmete asukoha kohta. Saali tuleksid lisavalgustid ja prozektorid. Läbirääkimisi on peetud ka võimenduse moderniseerimise üle. Põhimõtteks ongi, et enne suurt remonti peavad vähemalt projekti tasandil olema lõpliku lahenduse leidnud kõik kommunikatsioonisüsteemid.

Kirikuhoone plaanitava remondiga seoses on suurimaks tulevikuprojektiks juurdeehitus (jn 1­2). Ei ole võimalik remontida kirikusaali enne, kui juurdeehituse osa on planeerimata. Võimalus kiriku juures ruume juurde saada on kas hoone alla või peaukse ette platsi alla. Kõigepealt kavandati juurdeehitust kiriku saali alla. Kujunes aga välja teisiti, praegu plaanime laienemist peauste ette parkimisplatsi alla. Kirikualune ehitus oleks läinud liiga keeruliseks. Teoreetiliselt oleks see olnud võimalik, aga on oht, et müürid hakkavad vajuma ja et seda ära hoida, tuleks valada poolteise meetri paksused betoonist tugimüürid. See oleks nii tööna kui ka finantsiliselt liiga ränk, pealegi oleks kiriku tavapärane kasutamine olnud pikka aega raskendatud.

Projekti tegi EMP A&I, kes on projekteerinud ka pealeehituse koguduse majale. Projekteerijaga on nagu perearstiga, keda ei saa vahetada iga päev uue vastu, kes su hingeelu ei tunne. Meie tunneme nende käekirja ja nemad meie oma.

Esialgu on tegu vaid eskiisiga, seal ei ole ka veel Tallinna linnavalitsuse heakskiitu. Järgmise etapina lähebki kavand linna kinnitamisele. Siis selguks, kas projekt vajab ka detailplaneeringu algatamist. Seejärel võiks teha tööjoonised ja ehitusprojektid, nii selguks maksumus. Ja kui siis raha on, saaks hakata ehitama. Ise arvan, et ehitada tuleks kahes etapis: esimene oleks kirikuhoone remont ja teine – juurdeehitus. Üks valmistab teise ette.

Ehituse maksumuse kohta on vastakaid arvamusi. Ruutmeetri hind kõigub siia-sinna, üks suurusjärk on välja öeldud, see summa ulatub 11­15 miljonini. Projekt ise ei ole kallis, aga kallis on ehitus. Kuna kõik tuleb viia maa alla, siis ainuüksi kaevetööd on üksjagu kulukad.

Põhimõtteliselt on juurdeehituses kavandatud täienduseks koguduse majas olevatele ruumidele suur saal nii 200 inimesele (väiksemad kontserdid, leeriloengud, draamaetendused…), väike saal 56­60 inimesele (peielaud, ristimis-, kihlus- ja pulmalauad, kirikukohv…), garderoob, köögiblokk, mitmed abiruumid ja muidugi tualetid, mis seni on olnud kirikus probleemiks, sest kiriku tagaosas seni tualetti ei ole olnud. Kindlasti võiks see ruum koguduse jaoks kujuneda tulevikus ka tuluallikaks. Ehitusaluseks pinnaks on planeeritud ca 1000 m 2 , kasulikuks pinnaks 850 m 2 kubatuuriga ca 5600 m 3 .

Eesti Energia soovis minna üle kavandatava ehitusala oma kõrgepingekaabliga. Loomulikult keeldusime. Kui plaanitav projekt ei teostu ka lähiaastatel, siis loodetavasti kaugemas tulevikus ikka.

Kas kirikusaalis tuleb remondiga seoses veel muutusi?

Vaimulikud sooviksid kirikus näha veel üht kõrvalaltarit. See võiks paikneda lõunapoolses tiivas, kus on soomepoiste mälestustahvel. See eeldaks aga pingirea teistpidi pööramist ja ka lühendamist, millega ei oleks jälle muinsuskaitse nõus.

Ka paekivist altariesise astenduse võiks värvist puhastada. Lõunapoolses küljes on trepi nurgas tehtud kolm katsetust, seal on näha ka toonivalik. Ühelt poolt on asi raha taga, puhastamine ja lihvimine ning poleerimine läheks maksma umbes 100 000 krooni. Teiselt poolt tekitaks aga puhastamine meeletult tolmu. Üks kiht tuleks maha lihvida ja kuna pinda on nii palju, saaks seda teha ainult kiriku üldremondi ajal. Kui on juba altari kolmikmaal korda tehtud, siis lihvimistöö tegemiseks tuleb see korralikult katta. Samuti ka pingid. Kiriku tegevus oleks sel juhul raskendatud. Lähiajaloost võib meenutada, et kui kirikus vahetati elektrijuhtmeid ja koristajad ei jõudnud kõiki pinke õigel ajal üle käia, siis ühelt talituselt lahkusidki inimesed valgete selgadega.


KÕIK ALGAS KÄIMLAST
Vootele Hansen

Meie kirikus ei ole käimlat. Tõsi, on üks ühekohaline käimla käärkambri juures tagaukse vastas ja selle all keldris. Paraku on seda vähe. Ebameeldivusi valmistab see asjaolu kirikulistele, veel enam aga proovide ning kontsertide eel ja ajal lauljatele, muusikutele ja kuulajatele. Neist paljud ju ei tea, et meie kirikus käimlat ei ole.

Nii ei ole see aga kogu aeg olnud. Selles Sulases võite näha 1881. aastal kinnitatud käimla asukoha- ja ehitusjoonist. Käimla asus kirikust loodes praeguse kogudusemaja ees. Asukoht on märgitud ka 1902. aastast pärit plaanil. Arvatavasti lammutati see käimla 1939. aastal, kui hakati ehitama uut kogudusemaja. Käärkambri juurde ehitati käimla 1950. aastal, kui sunniviisil toodi kantselei kirikusse.

Enam kui kümme aastat on arutelu all olnud käimla ehitus kirikulistele kas kiriku alla või kiriku esise platsi kõrvale või alla. Kui taoline ehitus juba ette võtta, siis on mõistlik rajada muidki ruume, mida kogudus kiriku juures vajab. Ainult käimla ehitus tuleks pealegi liiga kallis. Käesolevas ajakirjanumbris tutvustab Väino Pärnaste väljakualuse juurdeehituse projekti. Loodame ja palume, et selle ehitamiseks meie koguduse tarvis ka


HARMOONIUM VORMSI PÜHA OLAVI KOGUDUSELE


Vootele Hansen

Käesoleva aasta suve hakul sai meie kogudus kirja Vormsi Püha Olavi koguduse diakonilt Ants Rajandolt palvega müüa või kinkida Vormsi kogudusele Kaarli kiriku lõunaseina ääres viimastel aastatel kasutamata seisnud harmoonium. Kõnealune Jul. Heinz Zimmermanni harmoonium on valmistatud ilmselt enne I maailmasõda Stuttgartis (Schiedmayeri Pianofortefabrik). Varem asus pill koorirõdul, kuid jäi seal nõrgaks. Nii otsustas koguduse juhatus kinkida harmooniumi Vormsi kogudusele.

Vormsi kogudusel valmis kevadel pastoraat (vana oli lagunenud sõjajärgsetel aastatel, kui kogudus ei tegutsenud), milles on ruum ka talvekiriku tarvis. Muidugi on harmoonium seal koguduse laulu saatjana hädavajalik. Uues pastoraadis on veel külalistetoad, kantseleiruumid, eluruumid ja köök. Pastoraat pühitseti olevipäeval 29. juulil praostkonna, Rootsi kiriku ning sõpruskoguduste esindajate osavõtul.

Harmooniumi Vormsi saarele toimetamise võttis enda peale juhatuse liige Väino Pärnaste ja üleandmine toimus kaks päeva enne olevipäeva, teisipäeval 27. juulil. Meie poolt olid üleandmise juures koguduse õpetaja piiskop Einar Soone, juhatuse aseesimees Heiki Arike, Väino Pärnaste abikaasaga ja Vootele Hansen. Harmooniumile lisasime Kaarli koguduse läkituse, milles tervitasime Püha Olavi kogudust olevipäeva eel, soovisime Jumala jätkuvat õnnistust ja heade inglite hoidmist evangeeliumi kuulutamisel ja pühade sakramentide haldamisel, rahu ja rõõmu ning meie kingituse kasutamist ühislauluks ja palveks. Läkituse juhtmõtteks olid apostli sõnad kirjast koloslastele (3:16): “Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale.”

Pärast tutvumist pastoraadiga ja harmooniumi üleandmist istuti kohvilauda, kus sai maitsta head kohalikku mett ja vanast nisusordist küpsetatud sepikut. Tutvusime põlise Olavi kirikuga, mis on tunnistuseks saareelanike, nii rannarootslaste kui ka praeguste, ustavusest ja ohvrimeelsusest. Kiriku juures on vana kalmistu, kus on üle kolmesaja XVIII-XIX sajandi rõngasristi. Diakon Rajando korraldas meeldejääva ringkäigu saarel, millest jäid mälestuseks fotod kohalikest orhideedest, neli ja poolsada miljonit aastat tagasi elanud vee-elanike kivistised, kaasa ostetud sepikud ja muidugi muljed. Tänu diakon Rajandole abikaasaga ja Olavi koguduse rahvale hea lõunasöögi eest, samuti Vormsi vabaõhumuuseumi töötajale toreda vastuvõtu eest.


“KAARLIKESE” SUVELAAGRI MULJED
Signe Aus

Laager toimus 17.–21. juunini Pilistveres ja kandis pealkirja SUVI. Igale tähele vastas üks tore päev: Suveteater, Uperpall, Viljandimaa simman, Ise ilu tegija.

Laagrilised tegid päevade kohta ka laulu:

S on suveteatripäev,
Seal on lõbus, küll sa näed!

U on uperpallipäev,
Teeme sporti terve päev.

V on Viljandimaa simman,
Teeme lõket, tule sinna!
I on ise-ilu-tegu,
Iga asi isenägu.
See on Kaarli suvelaager,
Sealt te palju sõpru saate!

Laste muljeid

Hästi tore laager. Rahvas on ka lahe. Tahan tagasi tulla! (Laura)

Minule meeldis laager, aga samal ajal oli mu õe sünna… Kõige rohkem meeldis maastikumäng. (Hanna Lotte)

Ma oskan öelda ainult ühte: siin oli mega lahe! Ainult see ei meeldinud mulle eriti, et sai nii hilja magama ja nii vara pidi tõusma!!! Aga muidu – lahe. Sain siit palju uusi sõpru. (Laagriline)

Laste tehtud mõistatusi

Mõista, mõista, mis see on – palju harusid ja roheline mantel? (Puu)

Mõista, mõista, mis see on – hoolib, kaitseb, riidleb, ise aga ruulib? (Meelis ja teised õpetajad ka)

Mõista, mõista, mis see on – punane kukk, valged lambad ümber? (Suu)

Mõista, mõista, mis see on – põleb, põleb, aga ära ei põle? (Rõõmsa lapse silm)

Mõista, mõista, mis see on – kukk peal, Jeesus keskel, koda all? (Kirik)

Mõista, mõista, mis see on – läheb oranžina sauna, punasena tuleb välja? (Vähk)


SEGAKOOR MUSTVEES


Piret Riim Jüri kogudusest

Koguduse segakoori 23-le liikmele polnud 25. aprill harilik pühapäev. Pärast laulmist kodukiriku jumalateenistusel kinnitasime söögisaalis keha, et vastu pidada pikale teekonnale Mustvee kirikusse. Mugav buss koos muheda bussijuhiga sõidutas meid kakssada kilomeetrit Peipsi-äärsesse väikelinna Mustveesse, kus tähelepanuväärselt heleda sisekujundusega pühakojas võttis meid vastu kohaliku koguduse kauaaegne õpetaja Eenok Haamer. Kokku oli lepitud, et astume sel ülestõusmisaja kolmandal pühapäeval siin üles väikese kavaga, koguduse soovil kohe altari ees.

Proovis selgus, et laulda tuleb üsna vaikselt, et n-ö pika kajaga ruum laseks kõigil nüanssidel korralikult esile tulla. Kell 17 algavale jumalateenistusele kogunes tublisti rahvast. Liturgiat mängis koguduse organist Eha Haamer süntesaatoril, meie 9 koorilaulu ja kaks soolot Ärni Kiiskülalt raamisid Eenok Haameri südantpuudutavat jutlust.

See oli aga alles esimene pool päevakavast. Kaasavõetud kringlist imekähku jagu saanud, asusime õpetaja Haameri juhatusel teele lähedalasuvasse Raja külla, et tutvuda tõelise haruldusega tänapäeva kultuuriruumis – vanausuliste kloostriga.

Vanausulised, staroveeretsid, tekkisid Venemaal XVII sajandil, kui Venemaa patriarh korraldas kirikureformi, eesmärgiks kiriku tsentraliseerimine ja tavade ühtlustamine. Kõik kirikuliikmed ei võtnud uuendusi (näiteks kolme sõrme kasutamist kahe asemel ristimärgi tegemisel) omaks. Nad kuulutati ketsereiks, kel tuli tagakiusamiste eest põgeneda Venemaa äärealadele.

Praegu elavad vanausulised Eestis peamiselt Peipsi ääres. Raja Vanausuliste kirikus võtavad jumalateenistusest osa umbes 50 pere liikmed. Haamerite pere hakkas tihti siin käima ning nad võeti omaks. Luteri õpetajast on kujunenud omamoodi vahendaja vanausuliste ja neist huvitatute vahel. “Selline vastastikune usaldus on hindamatu väärtusega,” rõhutab Haamer. Paljukannatanud vanausklike pühamu uksed ei avane kergelt, aga Eenok Haamer päris igaühte siia ei juhata, on veendunud meile giidiks tulnud majapidaja.

Astusime väikesesse pühakotta, mis nüüd asub kloostri ruumides, sest väike puukirik põles sõjas maha. Püsti on veel vaid kellatorn. Kloostrihooneski ei ela enam keegi, jumalateenistust toimetavad batjuškate asemel vanamemmed. Üks põhjus, miks siin alalhoitava ikoonimaalija Gavriil Frolovi pärandi vastu huvi tundvad noored kauaks pidama ei jää, on eeldus osata vana-vene keelt, mis käib tänapäeval enamikule üle jõu.

Peasaali seinad on kaetud pühapiltidega, tagasihoidlikud puupingid paigutatud kahes osas nii, et nende vahel sai varem olla mehi ja naisi lahutav vahesein. Pinkidel lebavad käsitööna valminud põlvitamispadjad ja nahast punutud omapärased palvehelmed.

Meile anti erakordne luba laulda siin pühapaigas D. Bortnjansky “Pühad haavad”, mis oli jällegi märk kahe uskkonna vahelisest sõprusest.

Näinud meister Frolovi tagasihoidlikku eluruumi, tutvusime ikoonimaalide muutumatuna säilimise saladusega. Selleks on paberilehed, millele on imepeente augukeste abil kantud joonis. Sellise šablooni abil on lihtne motiivi korrata.

Need on vaid mõned üksikasjad, millega sel päeval tuttavaks saime. Koos meiega oli Jumal sellele reisile juhatanud ning nõnda kogu rikkusest osa saada lasknud Austraaliast pärit metallikunstnikul, kes, nähes me noodilehtedel märget Jh 3:16, tsiteeris kohemaid tuntud kirjakohta peast.

Küllap Jumal juba teab, kuhu ta kellegi juhatab. Peale südamlikku hüvastijättu sõitis Eenok Haamer veidi aega me bussi ees, jäädes siis ühel ristteel lõpuks meile järele lehvitama. Teele asudes olime kõik koos üles võtnud Hella Tedderi “Moto”.

Mustvee kiriku altarimaali originaali võib aga omakorda kohata Iisaku katedraalis Peterburis.


SURNUTEPÜHA KONTSERT 70 AASTAT TAGASI


Mati Märtin

Surnute mälestamise püha on kirikukalendris ikka olnud tähtpäev, mida kaunistatud suurejooneliste kontsertidega. Aastal 1933 tuli sel puhul Kaarli kirikus esiettekandele Juhan Jürme (Johannes Jürgensoni) kantaat ”Memento mori”. Ettekannet juhatas autor, orelipartii eest hoolitses Alfred Karindi. Aastaks 1934 oli Alfred Karindi (tol ajal Alfred Karafin), kes oli endale juba nime teinud Tartu kirikumuusikuna, noore, energilise jõuna suutnud end ka Kaarli kiriku muusikategemistes maksma panna. Kui tema populaarsus seni rajanes koorijuhi ja helilooja mainel, siis nüüd oli sellele lisandunud ka orelimäng. Seda oli eriti tunda surnutepüha kontserdil, mille kandva osa moodustasid kolm oreliteost, sest igaüks neist esitas interpreedile suuri nõudmisi: J. S. Bachi Prelüüd ja fuuga h-moll, meil uudsena ettekantud S. Karg-Elerti sümfooniline koraal ”Jeesus, rõõmustaja” ja Karindi enda Passacaglia g-moll Sonaadist, mille ta kandis ette ”hoolerikkalt ja peenetundelikult registreeritud mängus”, nagu kirjutas ajaleht Vaba Maa. Erilist tähelepanu ärataski tema enda teos, milles ta oma õpetaja Heino Elleri eeskujul kaldus harmoonias modernimate taotluste poole, vältides siiski liiga teravaid dissonantse. Küll surus aga ettekande selgust teataval määral tagasi Kaarli kiriku orel, mis oma tumedate värvidega polnud päris kohane selle teose esitamiseks.

Kontserdil oli kaastegev lauljanna Ella Lipand, kes Alfred Karindi orelisaatel tõi mõjuva tõlgitsusega kuuldavale J. S. Bachi ”Ohked, pisarad”, O. Steinvenderi ”Jää vait” ja A. Karindi ”Õhtupalve”, milles tema kõlarikas sopran ja hingestatud tõlgitsemisvõime täiel määral mõjule pääsesid. Viimane laul, kuuludes meie algupäraste teoste hulka, leiti olevat väärt seisma tähelepandaval kohal meie vaimulikus laululoomingus.

70 aasta taguse surnutepüha kontserdi lõpetas juba tunnustust võitnud 50-liikmeline Kaarli kiriku segakoor Alfred Karindi juhatusel. Puhtuse ja ilmekusega lauldi A. Karindi läbipaistva harmooniaga ”Jeesus, lunastaja”, meeskoosseisuga Konstantin Türnpu ”Kyrie” ja lõpuks Juhan Jürme ”mõõdutundega” orelisaatel Rudolf Tobiase kaunis Taaveti laul nr 42. ”Koor sooritas oma ülesande oma vilunud juhataja kindlal juhatusel eeskujuliku täpsusega, rikkaliku häälematerjali ja tasakaalustatud ühtlusega ja peenelt läbitöötatud stiilis,” kirjutas ajaleht Vaba Maa.