1. Juhtkiri. Toimetus. 2. Jutlus. Einar Soone. 3. Ain. P. Leetma. Jõuludest ja jõuluajast. 4. Angela Aljas. Jõudke, jõudke jõulukesed... 5. Angela Aljas. "Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egipusesse." (Mt 2:13-14) 6. Uno-Jüri Ajang. Devotio moderna kirjamees Thomas a Kempis ja tema peateos "De imitatione Christi". 7. Maarja Vaino. Michael Ende lõputa lugu. 8. Kaupo Padar. Tänuütlemine Evald Saagile. Pühndatud Suure Tamme arvukatele tõrudele. 9. Koguduse töötegija. Indrek Vaino. Sekretär Ines Ormus. 10.Muusikatöö. Johanna Ollik. Killukesi segakoori tegemistest.

JUHTKIRI

Jõulud elavad tänapäeval üsna iseseisvat elu. Paljude jaoks on saanud jõuludest järjekordne kaubamärk, mis ostuhullust õigustab ja muu hulgas annab ka põhjuse kord aastas “hea inimene“ olla. Jõuludelt oodatakse nõudlikult, et nad täidaksid neile seatud tingimused – oleks kuuselõhna, küünlasära, kingitusi ja muidugi ilus kohev valge lumi. Hetke, mis oleks hoopis teistsugune kui tavaline päev, katkestust meie igapäevasesse reaalsusesse, ootavad aga ka kõik need, kes leiavad, et kirikud võiksid olla vaid muuseumid. Inimeses on midagi, mida ta ise kontrollida ei saa. See avaldub ka püüdes ilu ja harmoonia poole, ja jõuludest on saanud selle igatsuse üks sümboleid. Kas erineb see aga tegelikult palju sellest, millest mõtleb ja mille poole püüdleb usklik inimene? Soov unustada mured ja vaevad ning olla erilises hetkes koos nendega, keda sa armastad, pole ju muud kui soov murda läbi selle maailma jõuetusest ja kurjusest, leida ja päästa endas vabaks see, mis meile Kristuse läbi kord on kingitud. Igal aastal tuletavad jõulud seda kingitust meile meelde ja annavad põhjuse selle eest rõõmu ja tänulikkust tunda. Isegi kui jõulud on lumeta. Sest kõik see ilu ja muinasjutulisus on kingipakina olemas, tuleb ainult osata paelad sõlme ajamata avada.

Käesoleva Sulase numbris on jutlus koguduse õpetajalt piiskop Einar Soonelt. Jõulukommetest kirjutab Angela Aljas, oma teises kirjatöös vaatleb ta Püha Perekonna Egiptusesse põgenemise lugu. Isa Ain heidab pilgu ajalukku, et vaadata, kuidas, millal ja kus said jõulud alguse ning kust on alguse saanud mõned laiemalt levinud jõulutavad.

Lahket lugemist soovides

Ingel ütles Maarjale: Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütakse Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks . Lk 1:35

Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Kristus! Lk 2:11

Ettekuulutus Jeesuse sünnist ja sõnum tema inimesekssaamisest pärineb Jumala saadikult eneselt. Ingel Gabriel saadeti Maarja juurde, kes oli kihlatud Joosepi-nimelise mehega. Läkitatu teatas noorele naisele, et ta on välja valitud kandma ja sünnitama Kõigekõrgema Poega. Võime aimata Maarja kohkumist ja hämmingut, kuuldes sellist sõnumit. Kas uskuda, mida arvata?

Iisraellased kujutasid Jumalat kuningana, kelle õukonnas viibisid inglid, kes vajaduse korral pidid saadikutena tooma inimestele sõnumeid. Nad olid sõnumitoojad. Kreekakeelsetes usufilosoofilistes teostes (“Taevahierarhiast”, “Jumalanimedest”, “Müstilisest teoloogiast” jmt) on inglid jagatud 9 kooriks ja 3 hierarhiaks. Need uusplatonismi sugemeid sisaldavad teosed on arvatavasti kirjutatud 5. sajandil Süürias ja nad on tugevalt mõjutanud bütsantsi filosoofiat, Lääne-Euroopa skolastikat ja ka renessansiaegset mõtlemist.

Valgustusaeg ja ratsionalistlik ning hilisem materialistlik maailmavaade, mille mõjud ulatuvad Euroopas tänapäevani välja, on müstilisi kogemusi ja sakraalsust kahjuks alahinnanud või kohati püüdnud salapäraseid ilminguid allegooriliselt seletada. Küllap seetõttu on ka teoloogias arutletud neitsist sünni võimalikkuse üle päris tuliselt.

Kui varakristlikul ajal kujutati ingleid noormeestena, hiljem tiivuliste olevustena või lastena, siis tänapäeval joonistavad ingleid vaid lapsed ise. Inglid on üksnes jõuludega kaasnev mänguline element. Kui pühad läbi ja kuused välja viidud, on ka jõuluvanad ja päkapikud oma teed läinud. Kas ka inglid?

Maarja ja Joosepi kaasajal suhtuti inglitesse loomuliku enesestmõistetavusega. Seega ei olnud ka hiljem kristlastele Jumala saadikute ilmumine võõras nähtus.

Alates 8. sajandist seadustati kirikus juba inglite austamine. 29. septembril tähistatakse peaingel Miikaeli ja kõigi inglite päeva. Kristlikus vagaduses on inglite austamisel olnud küllalt kaalukas osa. Sellest annab tunnistust ka Eestis Miikaelile ehk rahvapäraselt Mihklile pühendatud kirikute suur arv. Peale Läänemaa Mihkli kiriku (ja kihelkonna) kannavad tema nime veel endine Tallinna Mihkli klooster, mille asutamisdokument pärineb aastast 1093, ning Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere, Kihelkonna, Räpina, Rõngu ja Halliste kirik. Mitmed keskaegsed Mihkli-nimelised kabelid on hävinud.

Inglid omavad tähtsust seetõttu, et neil on konkreetne sõnum inimestele edasi anda. Kuuldes ingli tervitust, ütleb Maarja usaldavalt: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Neid pühakirja tekste loetakse kirikus paastumaarjapäeval 25. märtsil, üheksa kuud enne jõule. Ingli ülesanne oli sellel hetkel täidetud ja ta võis Maarja juurest lahkuda. Nüüd tegutses edasi Püha Vaim. Ta varjas ja kaitses Maarjat inimeste pilkude eest, ka Joosepi silmade eest. Viimane vajas küll olukorra kohta selgitust, ja sedagi andis ilmunud ingel: “Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust.”

Maarja hakkas ootama last. Uus elu oli saanud alguse ja kasvas emaihus bioloogilises rütmis kuni sündimiseni. Laps oli Kõigekõrgema varju all, Maarja aga “õnnistatud olekus”.

Uuesti ilmub ingel jõululoos. Seekord julgustab ta karjaseid: “Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”

Nii olulise sõnumi edastasid inglid karjastele, kes läksid ja vaatasid, mis siis oli Petlemmas sündinud.

Hommikumaa targad nägid tähte ja tulid kuningat kummardama. Nendega suhtles Jumal tähemärgi kaudu. Jeruusalemmas oli veel vaga ja õiglane mees Siimeon. Tema tuli Vaimu ajel pühakotta, ajal kui vanemad tõid sinna Jeesuse. Siimeon võttis väikese lapse oma sülle ja ütles kuulsad sõnad: “Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees…”

Nende inimlike kogemuste kaudu võime väita, et Jumal ilmutab end väga mitmesugusel moel: ingli kuulutuse läbi, prohveti sõnumi kaudu, Püha Vaimu puudutusega.

Inimeste ja inglite suhe võib olla vahetu. Piiblis on vihjeid, mille kohaselt võib eriline kaitseingel olla üksikisikul (Mt 18:10; Ap 12:15c), tervel rahval (Tn 10:13j) ja ka igal kogudusel (Ilm 2:1, 8, 12, 18). Suurte õndsuslooliste sündmuste puhul ilmuvad inglid inimestele selgitama asja sisu. Nii toimus Jeesuse sündimisel, ülestõusmisel, taevaminemisel. Usutunnistuses kinnitame, et “usume … kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse”.

Nähtamatu sai nähtavaks, Sõna sai lihaks, Jumal sai inimeseks, et meie saaksime tema lasteks. Nii lihtne see ingli sõnum oligi.

Hää lugeja, jõuludest on kirjutatud palju-palju raamatuid ja loodud muidki teoseid, on pandud selle sõnumi sisu nii muusikasse, kujutavasse kunsti kui ka arhitektuuri. Jõulud on aeg, mil mõtleme ühe kõige suurema saladuse üle, mis inimkonnale on osaks saanud – Jumal on saanud inimeseks ja elanud meie keskel. Sellest saladusest võib kirjutada väga palju ja sellele teemale läheneda mitme nurga alt: teoloogiliselt, spirituaalselt, ajalooliselt, fiktiivselt jne. Võimalusi on nii palju kui kellelgi fantaasiat. Siinse artikli peamiseks eesmärgiks on heita pilk ajalukku, et vaadata, kuidas, millal ja kus said jõulud alguse ning kust on alguse saanud mõned laiemalt levinud jõulutavad.

Nii seletamatu, kui see ka ei näi, ei ole meil kindlalt teada Kristuse sünniaega. Evangeeliumidest ei leia me ei Kristuse sünnikuupäeva ega ka sünnikuud. Ja kuigi Luuka evangeelium asetab Jeesuse sünniloo ajaloolisse perspektiivi, ei saa me siiski kindlalt väita Jeesuse sünniaastat. Enamik teolooge ja kirjatundjaid asetavad Jeesuse sünni ajavahemikku 8.–6. a eKr. Kuidas on aga just 25. detsember ja 6. jaanuar paika pandud kui tähtpäevad tähistamaks Kristuse sündi, selle selgituseks võib tuua paar teooriat.

Mõned piibliteadlased, kes uskusid, et 25. detsember oli Kristuse sünnipäev, olid jõudnud sellele järeldusele Ristija Johannese sünnikuupäeva kaudu. Võttes arvesse, et Sakarias oli ülempreester templipüha ajal, mis langes 24. septembrile, pidi Johannes sündima 24. juunil ja Kristus seega kuus kuud hiljem, milleks oleks 25. detsember. Kuid tänapäeval puudub sellel teoorial tugev aluspõhi.

Teoloog Duchesne oletas, et Kristuse sünniaeg (jõulud) määrati kindlaks 25. märtsi järgi, mis oli arvatavasti päev, mil Kristus kannatas ristisurma. Väideti, et kui Kristus suri 25. märtsil, siis järelikult pidi ta ka eostuma sellel päeval ning seega sündima üheksa kuud hiljem – 25. detsembril. Kuid ka see teooria ei leia tänapäeval enam väga palju pooldajaid.

Toetudes Useneri rajatud ja Botte poolt toetatud hüpoteesile (millega nõustub ka enamik teolooge), määrati Kristuse sünnipäev kindlaks hoopis talvise pööripäeva järgi (25. detsember Juliuse kalendris ja 6. jaanuar Egiptuse kalendris). Just nimelt sel päeval, kui päike pöördub rohkem tagasi põhjataevasse, tähistasid Mithra paganausklikud päeva nimega dies natalis Solis Invicti (ld võitmatu päikese sünnipäev). 25. detsembril 274 kuulutas keiser Aurelianus päikesejumala kogu impeeriumi kaitsejumaluseks ja pühendas tema nimele ka templi. Jõulud said alguse ajal, mil päikesekultus oli Roomas saavutanud oma haripunkti. See teooria leiab kinnitust mõnede kirikuisade kirjutistes, kus nad püüavad vastandada Kristuse sünnipäeva ja talvist pööripäeva. Tõepoolest, 3. sajandi algusest leiame Kristusele antud tiitli “Õigluse päike”. Kuigi paganliku pööripäeva jõuludega asendamist ei saa väita ülima kindlusega, säilib see siiski kui kõige võimalikum selgitus jõulude määramise kohta.

Jõulupüha tuleb esile juba väga vara Põhja-Aafrikas. Vanim teadaolev jõulujutlus pärineb Optatuselt Milevest Numiidia maakonnast, jutlustatud 383. aastal. Jõulupüha oli laialt tuntud ja levinud ka Itaalias (Milanos) ajal, mil seal tegutses Ambrosius (surn 397. a. D .). Paavst Siriciuse (oli paavstiks aastatel 384-399) kirjast Himeriusele, kes oli tollal Tarragona piiskop, saame teada, et Hispaanias tähistati jõule juba enne 384. aastat. Prantsusmaal tähistati jõule enne 461. aastat; sellest võib lugeda Tours'i piiskopi Perpetuus'e kalendrist.

Idakirikus hoiti Kristuse sünnipüha väga kaua 6. jaanuaril. Kuid 4. sajandi lõpupoole võeti ka seal üle läänekirikus kasutusel olev 25. detsember. Varajasem tunnistus idakiriku jõulupüha kohta pärineb Basileiose (surn 379. a. D. ) jutlusest. 25. detsembril 378 või 379 pidas Gregorios Nazianzenos jõulujutluse Konstantinoopolis. Hiljem vihjas ta iseendale kui selle püha algatajale. Jõulupühast teati juba Antiookias ajavahemikus 386–388, kuna sellest loeme Johannes Kuldsuu jutlustest. Paulus Emesast pidas jõulujutluse Kristuse sünnist Aleksandrias 25. detsembril 432. Selle sündmuse tunnistajaks oli ka Püha Kyrillos. Palestiinas aga tähistati Kristuse sündi 6. jaanuaril kuni 7. sajandini, alles siis võeti kasutusele 25. detsember.

Armeenlased ei võtnud ealeski omaks 25. detsembrit. Rooma surve all aktsepteerisid mõned uniaadid 25. detsembrit kui Kristuse sünnipäeva, kuid 6. jaanuaril tähistati seda siiski veel kord. Kristuse sünnipüha tuli seega esile vastukaaluna paganlikule päikesekultusele teatud piirkondades. Kuid jõulupüha levimise eest üle kogu tollase maailma võime tänulikud olla anti-maniluse levitajatele. Manilus mõisteti eksiõpetuseks Nikaia Kirikukogul 325. aastal. Just sel ajal kerkis Kristuse sünnipüha tugevalt esile Roomas. Manilased ei oleks ilmselt Kristuse sünnipüha hukka mõistnud, kui see oleks kasutusele tulnud enne nende õpetuse hukkamõistmist. Idakiriku esindajatel ja tugevatel maniluse vastastel näib olevat väga suur mõju jõulude levimisele idakirikus.

Liturgia

Pikaks veninud võitlused maniluse (hiljem ka nestorianismi) vastu mõjutasid ka selle püha sisu liturgiliselt. Augustinuse arvates olid jõulud vaid memoria (mälestus), konkreetse ajaloolise sündmuse meenutamine – mitte mysteria (saladus, müsteerium), nagu selleks olid ülestõusmispühad. Kuid 50 aastat hiljem rääkis paavst Leo Suur jõuludest kui müsteeriumist. Seega kujunesid jõulud inkarnatsiooni müsteeriumiks: Jumal võttis endale Kristuses inimese kuju lihakssaamise läbi.

Jõulupühade ajal peetakse kolm missat: südaöösel (vigiilia), koidikul ja päevasel ajal. Kuigi sellist polüliturgiat on esimest korda maininud Gregorius Suur, oli see siiski kasutusel ka juba varasemal ajal.

Jõuluperiood

Leo Sakramentaariumis on mainitud, et jõuludega lõppes sanktoraalne (püha) periood, ehk siis kirikuaasta. Kuid Würzburgi Lektsionaariumis (7. sajand) on hoopiski mainitud, et jõuludega algas kirikuaasta. Peale seda, samaselt ülestõusmispühadega, sai see kirikuaasta keskmeks, millele eelnes ettevalmistusaeg (advent) ja vigiilia ning järgnes oktaav (kaheksa päeva) ja sellega seonduvad pühad epifaania ja Issanda templissetoomise päev. Praegu läänekirikus kasutusel oleva liturgilise kalendri järgi ongi Issanda templissetoomise päev märkimas jõuluperioodi lõppu.

Seega näeme, et liturgiline kalender on sajandite jooksul teinud läbi mitmed muudatused ja täiendused. Tänapäeval on kirikuaasta alguseks advent (Kristuse tulemine) ning lõpuks – surnute mälestuspüha.

Kombed

Jõuludega seondub väga palju kombeid ja nii palju kui on maid ja kultuure, on olemas ka kombeid ja tavasid, mida inimesed kasutavad tähistamaks neile olulisi päevi. Paljudes kohtades on kombeks, et Kristuse sünnipühal ja sellele järgneva oktaavi jooksul asetatakse altarile Jeesus-lapse kuju. Sõime kasutamine kirikutes ja kodudes pärineb selgelt Petlemmast ja selle reproduktsioonist Püha Maarja Kirikust Roomas. Kuid selle laialt kasutuselevõtmine on omistatud Pühale Franciscusele Assisist, sest tema vaimulikus maailmas oli üheks väga oluliseks asjaoluks Jumala lihakssaamise, inkarnatsiooni saladus (müsteerium).

Jõulupuu algne mõte pärineb aga ilmselt paradiisipuust, mis 24. detsembril oli ehitud õuntega meenutamaks Aadamat ja Eevat. Esimest korda leiame jõulupuu idee Strasbourg'ist Prantsusmaal 1605. aastal.

Mõistagi on tuntud ka jõululaulude esitamise traditsioon. Esimesed teadaolevad ladinakeelsed jõululaulud pärinevad 5. sajandist. Laialt levinud varasemad jõululaulud pärinevad enamjaolt Itaaliast ja nendegi levimist mõjutas suuresti Assisi Püha Franciscus. Enamik praegusajal kasutusel olevatest jõululauludest pärineb aga 19. sajandi keskpaigast.

Kinkide toomine ja vahetamine on samuti vana traditsioon, mille juured ulatuvad paganlikku kultusesse. Eestlastel on kombeks kinke jagada jõulupühal, mis hakkab pihta juba jõululaupäeval. Prantslased vahetavad kinke 1. jaanuaril, hispaanlased ja itaallased aga 6. jaanuaril. Kuid enamik rahvaid toovad ja vahetavad jõulukingid 25. detsembril.

Missugused ka poleks kombed ja tavad, jõulumüsteeriumi sisu jääb oma olemuselt siiski samaks – Jumal sai inimeseks oma Pojas Jeesuses Kristuses, kelle läbi on tulnud meile pääste. Läänekiriku teoloogias on käsitletud mitmeid müsteeriume, kuid nendest kõige olulisem ja võimsam on jõulumüsteerium. Millise imelise kingituse osaliseks on kogu inimkond saanud – Jumal ise on oma Pojas elanud meie keskel ja jaganud oma muresid ja rõõme meiega! Veelgi enam: tema saabumise peamiseks eesmärgiks oli ühendada eksiteele läinud inimkond tagasi igavese Armastuse juurde, ühendada inimkond Jumalaga – igavesti. Sellele mõeldes ei oskagi muud teha, kui vaid langeda põlvili Jumala ette ja lasta oma hingel laulda Temale kiituselaulu.

Palve

(Robert Louis Stevenson) Inglise keelest tõlkinud isa Ain Peetrus Leetma

Jõulud on kahtlemata eestlaste kõige suurem püha juba vanadest hallidest aegadest alates. Eelkõige peetakse jõule kristlikuks pühaks, kuid põhjamaa rahvas on jõule pidanud juba ammu enne Kristuse sündi. Jõulukombestiku taustaks on olnud päikesekalendri aastalõpp, üleminekuaeg järgmisesse aastasse ning ka uue aastaaja algus. Nii väidavad eesti rahvakommete ja pärimuse uurijad.

Kaks suuremat tähtpäeva, mida siinmail tähtsamateks on peetud, on suvise ja talvise pööripäeva paiku. Pööripäev ise ei ole rahvakalendris tähtis päev, vaid iga pööripäeva järel on uue ajajärgu algust märkiv tähtpäev. Vanasti öeldi, et päike on pööripäeval kolm päeva „pesas“, sel ajal ei muutu päev pikemaks ega lühemaks. Nii on talvine pööripäev 21. detsembril, selle järel aga 25. kuni 27. detsembrini jõulud. Kristluse saabumisega meie maale sulas paganlik jõulupüha kokku kristliku pühaga. Kristuse sünnipäeva jäi tähistama paganate püha nimi ja hulk iidseid jõulukombeid, millest osa on säilinud tänapäevani.

Jõulu tähtsust näitab ka see, et need pühad kestsid kõige kauem. Jõulupühi peeti pikemat aega, kui see tänapäeval kombeks on. Võib-olla olid pikad pühad tingitud sellest, et talv on aastaaeg, mis takistab väljas töö tegemist, sunnib inimesi aega veetma toas ja annab võimaluse pidutsemiseks. Võiks ka nii öelda, et terve aasta on rasket tööd tehtud ning nüüd vajatakse keset kõige külmemat ja pimedamat aega puhkust.

Nimetus jõul ei pärine eesti keelest, vaid on ühine soomlaste ja Skandinaavia rahvastega. Sarnane sõna leidub isegi vanas inglise keeles – Yule . Kuid on neidki, kes arvavad, et tegemist võib olla meie enda sõnaga. Paljudes keeltes on aga nende pühade nimetus seotud Kristuse sünniga ( Christmas , Roždestvo, Weihnachten ) . Jõulu sõna tähendust on palju otsitud, aga veenvat seletust ei ole leitud. Skandinaavia keeltes on sõna jul algselt tähendanud talvist pööripäevapüha. Lõuna-Eestis on jõule vanasti nimetatud ka talvistepühadeks või talistepühadeks. Setumaal aga kasutatakse veel tänapäevalgi nimetust talsipüha .

Eestimaal peeti jõule üldiselt toomapäevast nuudipäevani, see on 21. detsembrist kuni 7. jaanuarini. Eesti eri paigust on teada ütlusi, et jõule on peetud ka pikemalt, on alustatud andresepäevast ja pühi peetud kuni küünlapäevani või koguni vastlapäevani. Jõulutsüklis on kolm kulminatsiooni: jõululaupäev koos esimese, teise ja kolmanda jõulupühaga; aastavahetust märkivad vana- ja uusaasta; ning kolmekuningapäev. Pärisjõulud kestsid jõululaupäevast kuni vana aasta viimase päevani. Jõulud on tähtis aeg – sellest, mis inimene sel ajal teeb või tegemata jätab, sõltub tema ja ta majapidamise käekäik järgmisel aastal.

Toomas toores mees toob jõulud, öeldi Hiiumaal. Toomapäev oli niisiis jõuluaja algus. See päev on apostel Tooma auks, keda nimetatakse „uskmatuks“ Toomaks, sest ta ei uskunud Jeesuse ülestõusmist. Seda nimetust on rahvaetümoloogias viidud seosesse ka toomisega, sest jõuluajaks peab kõik võõrad asjad ja laenud olema tagastatud, lubadused täidetud. Toomapäevast hakkas kehtima muude tööde keeld peale pühadeks ettevalmistamise. Näiteks paadid viidi varju alla, mitmesugused tööriistad pandi ära. Kõige suurema keelu all olid tööd, mis on seotud ringikäimisega: ketramine, jahvatamine, vankriga sõitmine jne. Seda keeldu on põhjendatud väga mitut moodi.

Toomapäev oli kogu maal jõulueelse suurpuhastuse aeg. Lauad küüriti, magamiskottidesse pandi värsked heinad, küttekolded ja korstnad puhastati – maja pidi jõuluks täiesti puhas ja korras olema. Levinud on kõnekäänd, et toomapäeval aetakse must Toomas välja . See oli ühteaegu ka kujuteldava olendi – mustuse, lohakuse, korratuse ja laiskuse – väljaajamine. Kaltsudest tehtud Tahma-Toomast viidi ka salaja teise pere ukse taha. Kelle ukse taha Toomas lõpuks ööseks jäi, selle majas valitses terve järgmine aasta mustus.

Jõuluettevalmistuste hulka kuulus kogu jõuluperioodi toitude tegemine, sest jõuluõhtust alates toite ainult soojendati. Jõuluvorstide valmistamine kuulus kindlasti toomapäeva tegemiste hulka. Küpsetati ka leiba. Jõuluõlu pidi aga selleks päevaks juba käimas olema.

Jõuluajal usuti surnud hingede liikvelolekut. Rahvapärimuse uurijad viitavad selles seoses nimede Toomas ja Tooni sarnasusele. Kraasna eestlastel oli 19. sajandi teisel poolel veel mälestusi püha Tooma nimelisest maajumalast, kelle poole ohverdamisel palves karja kaitseks pöörduti. Oletatakse, et Tooma austamine on antud juhul välja kasvanud hingede austamisest.

Jõululaupäev oli kiire päev, kõik söögid ja muud toimetused pidid õhtuks valmis saama. Mõnel pool köeti jõululaupäeva hommikul ahju kadakatega või suitsutati tuba kadakaokstega, et majja tükkinud kurjad vaimud pühadeks välja saada. Elamuid püüti ka kaunistada. Põhiliseks kaunistuseks oli jõulukroon, mida valmistati pilliroolülidest või õlgedest ning kaunistati riide- ja suletuttidega, lintide, värviliste paberite ja värvitud munakoortega. Algselt tähenduselt arvatakse jõulukroon olevat seotud ebausukommetega. Krooni eelkäijaks peetakse esimest või viimast imejõulist viljavihku – rehepappi, millega püüti edendada viljakasvu, sigivust ja jõukust. See pidi kaitsema ka kõige kurja eest. Tänaseks päevaks on need uskumused hääbunud. Valmistati ka krässe – kartulisse torgatud rukkikõrtest, mis olid kaunistatud paberitega.

Kõige olulisem oli jõuluõlgede tuppatoomise komme, need toodi tuppa kogu jõuluajaks. Uurijad on tuvastanud selle kombe regionaalsust: mõnes kihelkonnas tarvitati õlgi, teistes heinu, mõnes toodi jõuluks heinu ja uueks aastaks õlgi. Jõuluõlgede tuppatoomise põhjenduseks on öeldud: „ Paergu sellepärast, et Jeesus põhu peal sündinud on ...“ Muud seletused on varieeruvad: siis pole suvel pikset; kasvab hea vili; põrand ei määrdu. Osa pärimusi on seotud hingede koduskäimisega. Öeldakse, et õlgedel käimine ei tekita hingede kodusviibimise aegu müra; õlgedel magatakse, et hinged saaksid voodis magada. Rahvapärimusest on tuttav kujutelm, et sängid vabastatakse jõuluööks hingedele, inglitele või Jeesus-lapsele.

Õlgede tuppatooja küsis luba õled tuppa tuua: “Kas on luba jõulul tulla?” Oli kombeks öelda, kui kauaks jõulud tuppa tuuakse. Jõulud tähendavad nendes ütlustes nii jõuluõlgi kui pühi. Õlgedele või viljavihule valati õlut. See oli vana ohverdamise komme. Jõuluõlgedel oli maagiline toime ja pärast jõule tarvitati neid mitmel viisil, et edendada karja kasvamist ja kodulindude munemist, samuti püüti nende abil kahjureid eemale peletada. Jõuluõlgede komme vaibus 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel.

Saunaskäik – muistsete aegade puhastusriitus – tähistas tööde lõppemist ja jõulupuhkuse algust. Arvati, et veel valges pidi olema saunas käidud, muidu jäädakse kogu aasta oma töödega jänni. Varasem põhjus võis olla see, et jõuluõhtul pimedas oli kõik ilm vaime täis ja inimesel ei olnud turvaline liikuda. Pärast inimesi tulid sauna vaimud ja esivanemate hinged.

Jõululaupäeva õhtul pimedas saabus aeg, kus kõik taeva- ja põrguväravad olid lahti. Ühelt poolt pühitseb kirik Jeesuse sündimist ja seega uue elu algust, teiselt poolt uskus vanarahvas, et jõuluööl on põrguväed ja vaimud vabalt maa peal liikumas. Jõuludega oli seotud seetõttu palju tõrjemaagilisi toiminguid, näiteks raudesemete asetamine lauta või talli. Vee toomine jõuluööl ja esimesel jõulupühal oli seotud eritingimustega: vesi toodi varem valmis; visati soola kaevu; nägu pesti veega, millesse oli poetatud hõbevalget jne. Ülemaaliselt tuntud oli ristitõmbamine jõululaupäeval, vana-aastal ja kolmekuningapäeval. Riste tehti elamute ja kõrvalhoonete ustele, aknapiitadele, väravatele, ahjusuudele, kirstudele, salvedele, kirikusõidu saanile jm. Seletati, et nii ei pääse kuri ligi; kuri vaim ei pääse majasse; ei saa õnne välja viia jne. Risti tõmbamist võis kinnitada veel jumalasõna. Saaremaal tuleneb siit nimetus ristiöö jõulu- ja vana-aasta öö kohta.

Majas pidi põlema küünla-, lambi- või pirrutuli. Jõuluööl süüdati erandina küünlad, need olid kolmeharulised rasvaküünlad, vahel ka kahe- või viieharulised. Mõnel pool põhjendati seda nõuet sellega, et hinged, surnud või vaimud näeksid tulla. Levinud olid väited, et oodatav tulija on jõululaps või et küünlad põlevad Jeesuse sünni auks. Samas oli levinud ka mõte: tuli peab põlema, et kuri sisse ei pääseks. Samuti leidub uskumusi, et tuli ei tohtinud välja paista, et kurjad vaimud ei leiaks inimesi üles.

Erinevalt ümberkaudsetest rahvastest muutus Eestis mingil ajal traditsiooniliseks jõuluõhtu jumalateenistus kirikus. (Mujal minnakse kirikusse esimese püha hommikul.) 19. sajandi teise poolde ulatuvad teated tõstavad esile oodatud jõuluõhtu kirikussesõitu, kuhu ka kõige väiksemad lapsed kaasa võeti. Mälestused annavad edasi, et jõuluõhtu jumalateenistus oli väga oodatud. Jõuluööl pidid aga kirikus surnud hinged jumalateenistust pidama.

Pärast kirikust naasmist algas aasta suurim sööming. Kogu jõuluajal, eriti aga jõululaupäeval ja vana-aasta õhtul tuli ohtrasti süüa. Nii loodeti rikkalikku söögilauda ka terve aasta jooksul. Jõuluks tapeti kindlasti siga, söödi seapead, küpsetatud sealiha. Lisaks pakuti naereid, kartuleid, kaalikaid, kapsast, soolaube, herneid, pähkleid. Rannapiirkondades on jõulutoiduks pakutud tervena küpsetatud kala. Üks levinumaid toite on olnud tanguvorstid, nii valge- kui ka verivorstid.

Jõuluks küpsetati seakujuline jõululeib – jõuluorikas, mille tähendus võib olla tulnud skandinaavia uskumusest, et siga kuulub viljakusejumalale. Esines ka teistsuguse kujuga leiba. Jõululeib seisis kogu jõuluaja lahtilõikamata laual ning hiljem jagati kariloomadele. See pidi hoidma kariloomi haiguse, hundi hammustuse ja kurja silma eest. Küpsetati ka teisi jahuküpsetisi, kuid meile nii tavapärased präänikud ja piparkoogid on hiline laen.

Jõululauale kuulus traditsiooniliselt muistne ohvrijook – õlu. Õllejoomine jõuluajal kuulub ohvripeo usundiliste kommete hulka. Teadetes räägitakse õlle valamisest õlgedele, põrandale, saunakerisele, kaevu, kariloomade leivatükkidele jne. Sellest võib oletada, et õlut ohverdati haldjatele või omistati sellele tervistavat ja tugevdavat toimet.

Jõuluõhtul ja ­ööl seisis toit laual. Mõnel pool on olnud komme, et jõuluöösel tuleb 7 või 9 või 12 korda süüa. Mida rohkem sõid, seda rohkem jõudsid järgmisel aastal tööd teha või siis paremat viljasaaki oodata. Küllaltki levinud oli komme, et jõuluööl ei heidetud magama, sest kes jõuluööl magab, see pidavat jääma kogu järgmiseks aastaks laisaks või veel hullem – sureb ära. Kohati on siiski teada, et magati õlgedel, kuid riideid ei tohtinud seljast võtta, eriti pidid olema jalatsid jalas.

Jõuluaeg on mängude aeg, õlgedes oli lõbus mürada ja mängida jõulude puhul tavaks saanud mänge. Mitmel pool rõhutati, et jõuluõhtul peab vaikselt olema, lõbutsemine algas alles esimesel jõulupühal. Jõuluõhtu ja esimene jõulupüha veedeti pereringis, kuna kardeti, et kokkupuude võõraga võib tuua halba. Öeldi, et esimesel jõulupühal käivad ringi ainult nõiad.

Teine jõulupüha oli nalja ja mängu päev. See oli külaskäimise päev, koguneti kokku ühte tallu ning noored inimesed pidutsesid ja mängisid. Jõulu viimasel pühal käis nn pere lepitamine. Peremees ja perenaine läksid teenijatega kõrtsi, kus nad tegid sulastele ja tüdrukutele välja. Kolmas püha oli jõulude ärasaatmiseks. Noored sõitsid saanidega mööda küla ringi, tantsiti ja söödi-joodi. Arvati, et kui käia jõule ära saatmas kõrtsis või külas, siis järgmised jõulud tulevad kiiremini ja nende ootamine ei tundu nii pikk.

Järgmine kõrgpunkt jõuluajas oli vana-aastaõhtu ja nääripäev ehk „teised jõulud“. Aastavahetuse tähistamine on Euroopas suhteliselt hiline nähtus. Näärikombed, -uskumused ja -toidud sarnanevad paljuski jõulukommetega. Erinevalt perekesksetest jõulukommetest on näärikombed rohkem isikukesksed. Nääriööl olid levinud mitmesugused ennustamised, samuti vaadeldi ilmamärke. Vana-aasta õhtu oli palju mängulisem ja kärarikkam, sest jõulude ajal oli lärm kojutulnud hingede pärast keelatud. Vana-aasta õhtul jooksid ringi mitmesugused sandid: näärisokk, kurg, karu, hani jt. Nad vallatlesid peretubades, pritsisid vihast sabaga vett ja tegid nalja. Kogu selle naljategemise ja veepritsimise mõte oli hea viljaõnne, karjakasvu ja pereelu edenemise soovimine. Tasuks anti neile maiustusi ja õlut. Vana-aasta õhtul või uusaasta hommikul viidi loomadele lauta leiba. Selle toimingu mõte oli, et toitu jätkuks ka järgmisel aastal.

Jõuluaeg lõppes kolmekuningapäeval (6. jaanuar) või nuudipäeval (7. jaanuar). Üldjoontes tehti kolmekuningapäeval sedasama, mida jõulu- ja nääriõhtulgi, söödi veel viimased söögid ja joodi õlled, valati õnne ja mängiti mänge. Kolmekuningapäeval ei tohtinud kaevust vett võtta ja mõnel pool tehti koguni kaevule rist peale. Võrreldes talvise pööripäevaga on juba märgata, et päev on pikemaks läinud. Öeldi, et päev on kukesammu võrra pikem või vaksavõrra valgem . Hoolega jälgiti ilmamärke. Tuleviku ennustamine oli sel päeval suure tähtsusega, seda tehti kingaviskamisega, õnnevalamisega, ristteel kuulamisega jne.

Rohkete kommetega on nuudipäev. See oli noorte viimane „pühade välja ajamine“, kui joodi ära viimane jõuluõlu. Suurte õlest tehtud nuutidega vehiti ringi ja aeti pühi välja. Oma nime on see päev saanud tegelikult skandinaavia pühaku Knuti järgi, mitte õlest nuutide järgi. Kolmekuningapäevaga lõppesid töökeeld ja pidutsemine, tuli jälle asuda igapäevaste tööde juurde.

Niisiis võime tõdeda, et mõndagi meie esivanemate sajanditagustest jõuluaja kommetest on rahvas säilitanud tänapäevani, kuid palju on ka unustuse hõlma vajunud. Elustiil on muutunud ning uuema aja inimestel ei ole enam mälestusi talus peetud jõuludest, kus säilitati esivanemate tavasid. Et teada, kes sa oled, kust tuled, milline on sinu pagas maailma minekul, tuleb ilmselt kasuks oma esivanemate tundmine, nende uskumuste ja kommete tundmine-mõistmine. Materjali, mida uurida, igatahes jätkub.

KASUTATUD KIRJANDUS:

On aeg meenutada jõulusündmust. Praegu jutustatakse kõikjal üle kahe tuhande aasta tagasi Petlemmas juhtunust. Tahaksin avada episoodi, mis on seotud Jeesuse sündimisega, kuid mis enamasti jääb tagaplaanile. Pühakirjaski on sellest vaid põgusalt ja napisõnaliselt juttu. Nii nagu evangelistidel kombeks, esitatakse üksikasju vähe, asjalikult ja lühidalt antakse edasi teade juhtunust. Asja avatakse vaid nii palju, kui on tarvis autori mõtte edastamiseks.

Evangelistidest jutustab ainult Matteus püha perekonna viibimisest Egiptuses. Autor kirjutab, et pärast tähetarkade külastust tõi ingel Joosepile unes sõnumi kuningas Heroodese poolt varitsevast ohust. Jumalik ettehooldus tagas selle, et inimeste kavatsustest hoolimata läheks täide Jumala tahe. Nagu varemgi allus Joosep ka nüüd jumalikule juhtimisele. Paljud piiblitegelased enne teda olid nii teinud ning ka Joosep asus koos oma perekonnaga kuulekalt teele teadmatusse, ehkki tee viis võõrale maale läbi reisivaevade ja ees varitsevate ohtude. Jeesus osutus seega juba päris väikese lapsena pagulaseks ja kodutuks rändajaks. Hiljem, täiskasvanuna ütleb ta enda kohta: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.” (Mt 8:20; Lk 9:58)

Uues Testamendis on vaid üks teade Egiptuses viibimisest. Kuid kas see asjaolu peaks andma tunnistust sellest, et tegemist on evangeeliumi autori väljamõeldisega? Lisaks Matteusele räägivad põgenemisest Egiptusesse teise sajandi apokrüüfsed kirjutised, mida nimetatakse lapsepõlve evangeeliumideks. Kuid me ei saa pidada apokrüüfseid kirjutisi tõestuseks, sest juba varakristlik kirik on need ebausaldusväärsete allikatena kõrvale lükanud ega ole pidanud neid inspireeritud pühakirjaks. Neis allikais räägitakse sellest, millest Uus Testament vaikib – pühakiri ei räägi meile peaaegu midagi Jeesuse lapsepõlvest. Varajased kristlased on aga tahtnud sellest rohkem teada. On olemas niisugused lood nagu „Evangeelium Maarja sünnitamisest“ ja „Lood puusepp Joosepist“. Esimeses Jeesuse lapsepõlve-evangeeliumis ja Tooma lapsepõlve-evangeeliumis kirjutatakse üksikasju Jeesuse elust lapsena. Neis kirjutistes sisalduvad ka pärimused põgenemisest Egiptusesse. Prohvet Muhamed teadis seda ning on võtnud paljud neist legendidest koraani. Samuti jutustab Urantia raamat, mis on pärit alles möödunud sajandist, Jeesuse peidetud aastatest, sealhulgas ka Egiptuses viibimisest.

Evangelist Matteusel on tavaks oma mõtete tõestuseks tsiteerida Vana Testamendi prohveteid. Talle oli tähtis juutidele näidata, et Jumala sõnad lähevad täide. Egiptusesse põgenemise loos tsiteerib ta prohvet Hoosea raamatut: „Et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: 'Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest'.“ (11:1) Siin on tõenäoliselt põhjus, miks Matteus on pidanud vajalikuks sellest episoodist rääkida. Ta veenab oma juutidest lugejaid, et neil tuleb uskuda Jeesuse Messiaks olemist, kuna Ta on Jumala tõotuste täitumine. Selles kirjakohas on tugev paralleel Iisraeli rahva päästmisega Moosese ajal: korra on Jumal juba lunastanud oma rahva Egiptuse orjusest ja toonud Tõotatud Maale.

Matteuse loo eeskuju on Moosese lugu sellisena, nagu Teine Moosese raamat ja hilisem juudi traditsioon seda esitavad. Nii nagu Egiptuse vaarao jälitas Moosest ja sundis teda põgenema, nii jälitas Heroodes Jeesuse perekonda. Nõnda kui vaarao laskis surmata kõik Iisraeli poisslapsed, nõnda surmas ka Heroodes Petlemma poisslapsed. Jumal päästis Moosese ja tegi temast orjastatud rahva juhi, ta varjas ka Jeesus-last ja tõi lõpuks Iisraelimaale.

Kuid miks just Egiptusesse? Evangeeliumide uurijad väidavad, et põgenemine Egiptusesse oli loomulik teekond. Läbi rahutute sajandite olid juudid türanlike valitsejate, ohtude ja tagakiusamiste eest põgenenud oma naaberriiki. Selle tulemusena oli peaaegu igas Egiptuse linnas juudi koloonia. Aleksandrias olevat elanud ligi 200 000 juuti. Ka Heliopolise linnas oli suur juudi koloonia koos kõigega, mis pidi võõra maa kodumaaks tegema. Juba 5. sajandist eKr on tõendeid juudi koloonia olemasolust Assuanis. 2. sajandist eKr pärines Heliopolise lähedal asuvas Leontopolises juutide tempel, mis toimis nagu Jeruusalemma tempel. Mõnedel andmetel elas Jeesuse ajal Egiptuses ligi miljon juuti. Niisiis ei leidnud Joosep ja Maarja end seal mitte võõraste inimeste keskel, vaid said pöörduda oma kaasmaalaste poole, kes vastavalt külalislahkuse seadusele ning enese pagulaselu meenutades teelised vastu võtsid.

Jeesuse-aegne Egiptus ei olnud enam vaaraode-Egiptus. Sellest ajast olid säilinud küll kuulsad muistised, püramiidid, sfinksid ja templid, kuid valitsesid juba võõramaa vägevad. Kuulus ju Egiptus sel ajal Rooma impeeriumi valitsuse alla. Rooma võimule oli eelnenud Aleksander Suure järglastest Ptolemaioste valitsusaeg. Ptolemaiosed olid olnud ajaloolaste andmetel suured kunsti ja teaduse toetajad. Aleksandrias asus omal ajal maailma suurim raamatukogu. Ptolemaiostest valitsejatega seostatakse ka Vana Testamendi kreekakeelse tõlke Septuaginta tekkimist. Jeesuse teekond viis läbi maa, kus kreeka, rooma ja egiptuse tsivilisatsioon elasid üksteise kõrval.

Väike pilguheit ajalukku toob meie silme ette tuntud lood Caesarist, Kleopatrast ja Antoniusest. Aastal 31 eKr olid Egiptuse valitsejanna Kleopatra ja Antonius kaotanud Octavianusele Aktioni lahingu ning Egiptusest sai seejärel Rooma impeeriumi provints. Mis aastal Jeesus Egiptusesse viidi, on raske öelda. Jeesuse sünniaasta väljaselgitamine kuulub juba süvateaduse hulka, kuid üldiselt ollakse seisukohal, et Jeesus sündis ajavahemikus 7.-4. a eKr. Egiptuses viibimise aja pikkuse kohta antakse erinevaid teateid, apokrüüfsed kirjutised ütlevad, et nad viibisid seal kaks või kolm aastat. Mõned uurijad aga pakuvad, et see aeg võis olla kõigest neli või viis nädalat. Tagasipöördumine kodumaale pidi toimuma pärast 4. aastat eKr, sest sel aastal suri kuningas Heroodes.

Millist teed mööda siirduti püramiidide maale? Nagu evangeeliumides tavaks, ei anta teateid täpsete teede ega läbitud asulate kohta. Mainitakse vaid teekonna alguspunkti ja sihtkohta. Mõned uurijad on püüdnud kirjeldada teed, millel püha perekond ruttas eemale ähvardavast ohust kodumaal. Arvatavasti siirdusid nad Petlemmast Hebroni ning sealt võisid minna Juuda piiril olevasse Beer-Sebasse ja edasi Vahemere äärde. Teine, mõneti tõenäolisem võimalus, oli minna Hebronist kohe Vahemere-äärsesse Askeloni. Rannikul järgisid nad vana kaubateed Via Marist („mere äärde viivat teed“), läbisid Goosenimaa, kus Jeesuse esivanemad Moosese juhtimisel olid elanud, ning lõpuks jõudsid Niiluse äärde.

Leidub palju kohalikke pärimusi paikadest, mis tunnistavad sellest, et Joosep ja Maarja on seal leidnud oma reisi ajal peatuspaiga. Mõned uurijad peavad vanimaks ja kõige tõenäolisemaks pärimust püha perekonna viibimisest paigas, mida nimetatakse Matarea või Matarieh.

Matarea asub kunagise Heliopolise läheduses. Heliopolise kreekakeelne nimi tähendab „Päikese linna“ ning siin austati päikesejumalat Ra'd kui kõrgeimat ja vanimat jumalikku olevust. Heliopolises kuulutati, et Päike kerkis üles künkalt ning lõi maailma, jumalad ja inimesed, tõi maailmale valguse, elu ja liikumise. Tolleaegsest suurlinnast on säilinud vaid üks obelisk, mis kõrgub keset põlde.

Matarea tundub olevat tähtsaim kultuskoht, kus meenutatakse Jeesuse ja tema vanemate pagulust. Silmatorkav on materjali rohkus selle paiga ja pärimuste kohta. Heliopolise obeliski läheduses Matarea küla taga on vana, üsna kuivanud sükomooripuu, mida egiptlased kutsuvad Maarja-puuks. Kuigi praegune sükomooripuu on kasvama pandud alles umbes aastal 1670, on selle paigaga seotud iidne pärimus. Siin olevat Maarja lapsega puhanud. Huvitav on see, et enamasti räägitakse Matarea pärimuses vaid Maarjast ja lapsest, Joosepit ei mainita. Ühe frantsiskaani munga joonistus 17. sajandist kujutab sükomooripuud, mis ei pakkunud emale ja lapsele mitte ainult päikesevarju, vaid katusetaoliselt vormunud juurte all ka peidupaika. Pealtnägijate kinnitusel asub Maarja-puu praegu väikeses aias ning kannab viigimarju. Puu jändrikke oksi hoiavad ülal postid, nii et see näeb välja nagu hiigelsuur invaliid karkude najal. Kõikidele okstele, kuhu vähegi ulatub, on kristlased ja moslemid sidunud riideribasid, sest usutakse, et puul on tugevaid tervistavaid võimeid. Moslemite versiooni kohaselt on kombeks, et lastetu naine tuleb puu juurde, seob riideräbala oksa külge ning lausub Allahi nime. See rituaal peaks häda vastu aitama.

Puu ligidal pulbitseb mageveeallikas, mis on andnud kohale nime – Matarieh tähendab „selge vesi“. Egiptuse kristlased – koptid – usuvad, et kui Maarja Jeesus-lapsega aeda tuli ja lapse jalad maad puudutasid, purskas maa seest välja allikas. Sellest paigast sai paljukülastatud palverännakupaik. Nii kristlased kui moslemid on sajandeid uskunud, et allika vesi on püha ja tervistav. Apokrüüfsed kirjutised annavad veel teada, et Maarja pesi allikas Jeesuse pesu.

Palverändurite teadete kohaselt asus Matareas ka palsamipuuaed, mis suri välja millalgi 17. sajandil. Palsamipuid mujal Egiptuses ei kasvanud. Matarea aia kohta räägib juudi ajaloolane Josephus, et Kleopatra olevat selle rajanud. Antonius oli kinkinud talle Jeeriko ning seda paika külastades ja palsamisalusid nähes otsustas Kleopatra võtta sealt kaasa istikuid, et need oma maal maha istutada. Võimalik, et ta tõi sealt kaasa ka juutidest aednikke aia eest hoolitsema. Seega oleks loogiline, et Joosep viis oma pere sinna, kus leidis eest kaasmaalasi. Kui see lugu on tõsi, siis oli aed püha perekonna saabudes juba umbes 30 aastat vana. Jeesuse lapse­põlve­evangeelium jutustab aga, et palsamipuud hakkasid kasvama Jeesuse kehalt maha voolanud higist.

Veel räägitakse legendides, et kui püha perekond sisenes Heliopolise templisse, kukkusid kõik ebajumalad oma pjedestaalidelt alla ning purunesid kildudeks. Nii osutus Jeesus tugevamaks võõramaa ebajumalatest.

Teine tähtis pühapaik, mida seostatakse Jeesuse perekonna viibimisega Egiptuses, on Vana-Kairos Püha Sergiuse kirikus, mida koptid nimetavad Abu Sargaks. Eri allikad väidavad, et kirik on pärit 4., 5. või 6. sajandist ning et see on Kairo vanim kirik. Kiriku krüptis on väike kitsas ruum, mida kaunistavad lihtsad sambad; selles koopas olevat püha perekond varju leidnud. Pärimus tugineb väga pikale tunnistajate ahelale. Kogu see piirkond, kus Abu Sarga kirik asub, on täis kristliku ajaloo mälestisi. Siin asub ka üks vanimaid juudi sünagooge Egiptuses ning Vana-Kairo juudi kogukond kinnitab, et nende ajalugu ulatub Moosese aegadesse.

Mõned kirjutised väidavad, et püha perekond viibis ka pealinnas Aleksandrias. Mitmed tõendavad nende viibimist Heliopolises. Esimene Jeesuse lapsepõlve-evangeelium väidab, et Matareast siirduti Memfisesse, mille läheduses kõrguvad veel praegugi hiiglasuured püramiidid. Neid paiku, mis kannavad pärimust püha perekonna peatuspaigana Egiptuses viibimise ajal, on veel hulgaliselt. Nimetatakse kohti nagu Peluse, Bubaste, Koskam, Bilbei. Kindlasti on neid veel ja veel.

Palju jutustatakse lugusid, mis olevat juhtunud nende teel Egiptusesse ja seal maal viibides. Kord kohtunud Jeesuse perekond oma rännuteel kahe röövliga. Üks neist tahtis perekonda rünnata, kuid teine röövel ei soovinud seda teha. Jeesus aga ennustas sealsamas oma ristisurma, mis pidi toimuma kolmekümne aasta pärast, teatades, et nendest röövlitest saavad tema saatusekaaslased. Röövlile, kes tahtis püha perekonda säästa, ennustas ta paradiisi pääsemist.

Teine legend jutustab, et kui Joosep ja Maarja olid teel Egiptusesse, leidsid nad kord õhtusel ajal kaitset ühes koopas. Oli väga külm. Ämblik otsustas kududa võrgu koopasuu ette kardinaks, et last soojendada. Koopa juurde tuli väesalk, kes otsis lapsi, et täita Heroodese käsku tappa kõik Petlemmas sündinud poisslapsed. Nad nägid koopasuud katvat härmatisega kaetud ämblikuvõrku ning läksid edasi. Räägitakse, et ämbliku teo meenutamiseks kaunistamegi oma jõulupuid kuldse karraga.

Püha perekonna viimane peatus olevat olnud Ülem-Egiptuses, paigas, mille nimi on Dair al-Muharraq. Seal ilmuski ingel Joosepile ja andis loa tagasi kodumaale minna, nii räägib pärimus. „Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Egiptuses viibivale Joosepile unenäos ja ütles: 'Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!'“ (Mt 2:19)

Lõpuks võisid nad asuda koduteele. Urantia raamat jutustab, et nad reisisid tagasi ühe sõbra laevaga ning jõusid Joppe (Jaffa) sadamasse augustis 4. a eKr. Teised kirjutavad, et nad läksid tagasi sama teed, liikudes mööda Vahemere rannikut, kuni jõudsid Gaza piirkonnas Juudamaale. Joosep teadis, et kohutav kuningas Heroodes on surnud, kuid kuulis nüüd, et Heroodese järeltulija, tema poeg Arhelaos on sama julmade kommetega. Tagasi Petlemma minna ei olnud ohutu, kuigi tulevasele Taaveti soost kuningale oleks olnud sobivaim kasvada Taaveti linnas Petlemmas. „ Teda hoiatati unenäos, et neil tuleb varjuda Galileas “ (Mt 2:22). Taas jumalikele juhtnööridele alludes siirdus Joosep teele, kuni võis end viimaks koos perega päris kodus tunda.

Naatsareti linnas Galileas kasvas Jeesus nagu iga teinegi juudi laps. Evangelist Luukas sõnab kokkuvõtlikult tema lapsepõlvest: „Laps aga kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega.“ (Lk 2:40) Imetegudest Jeesuse lapsepõlves ei räägita midagi. Küll aga teevad seda muud varakristlikud kirjutised. Näiteks räägitakse sellest, et Egiptuses elades äratanud Jeesus kuivatatud kala ellu ja käskinud sel vette ujuma minna. Ning nõnda sündinudki. Veel jutustatakse, kuidas ta pani elama savist voolitud varblased. Kuna Egiptust on peetud nõiakunsti ja maagia maaks, on arvatud, et Jeesus on nõidusega kokku puutunud seal viibides. On öeldud isegi, et ta õppis Egiptuses nõiakunsti ning see võimaldaski tal teha imetegusid ja inimesi tüssata. Üks rabi on väitnud, et Jeesuse kehale olnud tätoveeritud maagilised vormelid, et ta neid ei unustaks. Need süüdistused lükatakse ümber väitega, et sel ajal kui nad Egiptuses viibisid, oli Jeesus siiski vaid väike laps.

Loodetavasti tekitab minu kirjutis lugejates huvi nende paikade vastu, kus elab pärimus Jeesuse, Joosepi ja Maarja peatumisest rännuteel. Võib-olla leiab huviline siit mõne mõtte, kuidas oma rännuplaani seda maad külastades koostada. Mina ei ole käinud Egiptuses, seetõttu jutustasin seda lugu teiste inimeste kirjelduste järgi. Kasutasin väga paljusid allikaid ja autoreid, nii raamatuid kui internetti.

Üks loetumaid kristlikke raamatuid Piibli kõrval on Thomas a Kempise “De imitatione Christi” (“Kristuse järgimisest”). Seda on tõlgitud enam kui 95 keelde. Millisest liikumisest see teos pärines, kes oli selle autor ja millised olid seal tema seisukohad?

Mis on devotio moderna ?

15. sajandil toimus Euroopa müstikas tähelepanuväärne muudatus. Sarnaselt humanismiga hakati huvituma inimesest. Sellega kaasnevalt teisenes ka arusaam kristlikust elust. Müstikas hakati praktilisele elule omistama enam tähendust. Tekkis arusaam, et ühendusele Jumalaga ei või inimene püüelda end maailmast eraldades ja süvenedes üksnes enesesse ning Jumalasse. Liikumise devotio moderna (ld, uus vagadus) rajajaks oli diakon Geert Groote (1340-1384), kelle kohta on öeldud, et ta oli primus fuit nostrae reformationis pater et totius devotionis modernae origo ehk “ta oli meie reformatsiooni esimene isa ja kogu uue vagaduse algus”. Ta kritiseeris teravalt patust linnaelu, mitmesuguste valeõpetuste järgijaid, varandust koguvaid munki ja preestrite naissuhteid. Groote kinkis oma kodumaja Hollandis Deventeris vagadele naistele, kes tahtsid elada väikese kogukonnana, eesmärgiks palvetamine, mõtlemine ja käsitöö tegemine. Sellest sai alguse Ühise Elu Õdede ja seejärel Ühise Elu Vendade liikumine. Ta vaimusilmas seisis askeetlik eluviis ilma kloostritõotuseta. Teadusega tegelemise ja teoloogia doktoriks pürgimise asemel tuli tema arvates hoopis lugeda Piiblit ja kirikuisasid ning osaleda iga päev missal ja paastuda. “Sa pead õppima jätma endale aega ja mitte tegema liiga palju.” Skolastilise õpetatuse ja spekulatiivse müstika asemel rõhutas Groote ligimese teenimist, maapealse Kristuse järgimise vajalikkust.

Kuigi Ühise Elu Vennad ja Ühise Elu Õed ei pidanud andma vandetõotusi, järgisid nad ikkagi evangeeliumi. Loobuti varast, elati kogukondadena ja et mitte kerjata, tehti käsitööd – eriti oli au sees Piibli ja kirikuisade tööde ümberkirjutamine-köitmine. Kõik teenitu läks ühisesse kassasse. Tekkis kindel päevakord (äratus kell 3 hommikul, päeva lõpetamine kell 21 õhtul). Kõiges püüti tagasihoidliku lihtsuse poole, matkides vaest maapealset Kristust. Väga oluliseks peeti suhtlemist noortega. Liikumine levis Hollandist Saksamaale ja Prantsusmaale. Groote töö edasiviijad lõid aga ka liikumise kloostrisüsteemi ja 1500. aastal oli kloostreid kokku juba 87.

Kuigi tavaliselt mainitakse devotio moderna kirjanikena vaid Grootet ja Thomas a Kempist , oli liikumisest osavõtjate hulgas tegelikult mitmeid kirjamehi, kümneid sulekasutajaid. On säilinud ka suur hulk anonüümseid teoseid.

Devotio moderna muutis tähtsaks vaimse side Kristusega. On raske ülehinnata liikumise osa reformatsiooni ettevalmistamisel. Ennekõike omab tähtsust ka veel ilmiktegevuse aktiviseerimine, rühmade, ühiste majade ja koolide rajamine linnadesse ning palju muud. Luthergi hindas kõrgelt seda liikumist vaimse elu ja alandlikkuse ideaali rõhutamise pärast, oma mõju oli liikumisel ka muutustele katoliku kirikus ja jesuiitluse tekkele.

Thomas a Kempis ja tema teosed

Devotio moderna kuulsaimaks kirjameheks oli Thomas a Kempis, kelle teoste kaudu said selle liikumise ideed tuntuks üle kogu maailma.

Kes oli Thomas a Kempis? Thomas Hemerken van Kempen sündis 1379. või 1380. aastal Kölni piiskopkonnas Kempeni külas. Vanematel oli kaks poega. Neist vanem, Jan (Johannes, surn 1432) õppis Deventeris Ühise Elu Vendade koolis ja oli seejärel prior St Agnetenbergi kloostris. Ka Thomas õppis Deventeris ja jõudis samasse kloostrisse 1399. aastal. Seaduse järgi ei tohtinud vennad ühes ja samas kloostris mungad olla. Vahel on toodud just seda põhjenduseks, miks Thomas andis mungatõotuse alles 1406. aastal. Ometi on loogilisem põhjendus, et kloostrit alles ehitati tollal ja tõotus anti pärast tööde lõpetamist. 1413 pühitseti ta preestriks, hiljem oli ta ka kahel korral sama kloostri abiprior ja lisaks sellele õpetas noviitse.

Thomas oli eraldumisele kalduv munk. Ta viibis kloostrist pikemalt eemal vaid kahel korral. Oma elu jooksul jõudis ta vähemalt kaks korda kopeerida kogu Piibli, lisaks veel teisigi teoseid.

Thomas suri 91-aastasena ja on maetud St Agnetenbergi.

Thomas oli viljakas kirjanik. Kokku on tema sulest teada (peale laulude ja kirjade) kolmkümmend teost. Tuntuimad on “Orationes et meditations de vita Christi” (“Palveid ja mõtlusi Kristuse elust”), “Sermones de vita et passione Domini” (“Jutlused Issanda elust ja kannatusest”), “Meditatio de incarnatione Christi” (“Mõtlusi Kristuse inimesekssaamisest”) jt. Thomas on kirjutanud ka mitmeid ajaloolisi teoseid, nii elulugusid kui ka St Agnetenbergi kroonika.

“De imitatione Christi” ehk “Kristuse järgimisest”

Kõige tuntum tema raamatute hulgast on muidugi “Kristuse järgimisest”, mis on Piibli kõrval loetuim kristlik raamat. Säilinud on rohkem kui 700 käsikirja, tõlkeid on tehtud enam kui 95 keelde. Tegelikult on selle pealkirja alla kokku võetud neli raamatud: “Kasulikud manitsused vaimseks eluks”, “Manitsused, mis meid endasse viivad”, “Seesmisest trööstist” ja “Vaga manitsus pühale armulauale”. Teose kõige väärtuslikum käsikiri asub Brüsseli Kuninglikus Raamatukogus (koodeks 5855-61). Samas vaieldakse raamatu autorluse üle. Autoriteks on pakutud ka Clairvaux` Bernardit, Giovanni Gersenit, Jean Gersoni ja Geert Grootet. Traditsiooniliselt peetakse siiski autoriks Thomas a Kempist.

Millest teoses siis juttu tehakse?

Thomas suhtub võõrastavalt kõrgesse skolastilisse õpetatusse (nagu ka devotio moderna üldiselt). “Alandlik enesetundmine on kindlam tee Jumala juurde kui sügavad teaduslikud uurimused. Ütle mulle korraks, kus on nüüd kõik need isandad ja meistrid, kes oma eluajal hiilgasid teadmistega? Nende eluajal peeti neist lugu, nüüd aga enam neile ei mõelda. Kui ruttu kaob selle maailma hiilgus” (De imit. I 3, 4-6).

Filoloogiast ja teoloogiast hinnalisemaks peetakse ehedat kristlikku elu ja individuaalset kogemust: “Mis aitab see, kui oskad Kolmainsuse üle õpetlikult vaielda, kui sul seejuures puudub alandlik meel, millega Kolmainsusele meeldida võid? Tõesti, kõrgesti õpetatud sõnad ei tee inimest ei pühaks ega õiglaseks, aga vooruslik, kristlik elu teeb meid Jumalale meeldivaks. Meelsamini soovin ma tunda kahetsust oma südames, kui et seda alandlikku õpetlikult ära seletada oskaksin” (De imit. I 1, 3).

Niimoodi suhtub Thomas ka spekulatiivsesse müstikasse, mis on talle võõras. Sügav müstika paelub vaid väheseid, sellega võivad tegeleda need, kel on asjaks eeldusi ja soodumust. Kuigi Thomas on munk, mõtleb ta tavalistele inimestele ja teeb seda devotio moderna kombel. Ta kirjeldab kõigi jaoks kõnnitavat teed, tema õpetuses ilmneb teatav vaimne realism. Thomase kirjeldatud hingeolukorrad ei ole mingid eriliste inimeste erandlikud kogemused, vaid need, mis on kristlastele justkui üldiselt iseloomulikud: kannatus, kiusatus, proovilepanek, lohutamatus. Aga ka rahulolu, trööst, rõõm, lootus. Thomas peab silmas üldiselt Jumala rahvast, mitte ametlikku, hierarhiaga kirikut. Kirikut käsitletakse iseenesest mõistetava ümbrusena, milles kristlased toimivad. Preestrite ja sakramentide tähtsust ei vähendata, neid vaadeldakse uskliku ehk vastuvõtja seisukohast. Peaaegu alati on esikohal üksik hing. Indiviidist lähtuvalt räägitakse ka kirikust ja sakramentidest. Keskmes on vaimne mina, kelle usus, lootuses ja armastuses teostub kristlus. Rahva hulka oli levimas niimoodi rõhutatult personaalne kristlus.

Kogu devotio moderna' s peitub aga ka sisemine vastuolu. Ühelt poolt on suhtumine aktiivne, olulised on nii sisemine kui ka väline praxis pietatis (ld, vagaduse harjutamine). See on oma iseloomult reformistlik, protest nähtub kõigest: rahulolematusest traditsioonilise usklikkusega, selle piiride ja vormidega, aga ka tahtmisest olla ise asja juures ja mõjutada teisi. Ligimest aidati isegi ju sellega, et talle üldse anti liitumiseks võimalus. Samuti ei tohi unustada kasvatus- ja õpetustööd, hingehoidu ning kirjanduse levitamist.

Teiselt poolt on olemas ka vastassuunaline püüdlus. Selle taustaks on Uue Testamendi tõdemus: “Ja maailm kaob ja tema himu” (1Jh 2:17). Thomas kirjutab: “Suured pühakud on ikka niipalju kui võimalik põgenenud inimeste seltsist, et vaikseis kohtades Jumalat teenida ja Temale elada” (De imit. I 20, 1). “Kui sa tahad oma südame sügavuses tunda alandlikku kahetsust, siis mine oma kambrisse ja lukusta ta maailma kärast, nagu on kirjutatud (Ps 4:5): Voodis olles mõtisklege oma südameis ja vaikige” (De imit. I 20, 5). “Kes niiviisi oma tuttavaist ja sõpradest eraldub, maailma seltsist tagasi tõmbub, sellele ligineb Jumal oma pühade inglitega” (De imit. I 20, 6).

Tegelikult otsest vastuolu ei olegi. Taustaks on ju Piibli maailmakäsitluse dualism: maailm on Jumala poolt loodud, kuid temast ära langenud. Kui inimene on seesmiselt vaba ja tühi, siis on ta suundunud õigesti ja on valmis Jumala ande vastu võtma. “Südamlikku inimest, kes seesmiselt kodus on, armastab Jeesus sageli külastada”(De imit. II, 1).

“Ja tõeliselt õndsad on need kõrvad, mis oma tähelepanu pööravad mitte väliselt kõlavaile ja helisevaile häältele, vaid sellele tõele, mis seesmiselt räägib ja õpetab. Õndsad on need silmad, mis on suletud kõigile välistele asjadele, aga seesmiselt avatud ja valvsad. Seda pea meeles, mu hing, ja lukusta lihalikkude tunnete väravad selleks, et suudaksid kuulata seda, mis Issand, su Jumal, sinus räägib”(De imit. III 1, 1).

Kõik see tähendab jätkuvat enesevaatlust, iseenese tundmist ja südametunnistuse vaagimist. Hüvedeks on kannatlikkus, vastupidavus, eneseohjeldus ja oma tahtmistest loobumine. Tähtsaim on aga alandlikkus. “Jumal kaitseb ja päästab alandlikku, Ta armastab ja lohutab alandlikku, Ta pöörab oma palge alandliku poole, suurt armu kingib Ta alandlikule, surve lõppemisel tõstab Ta teda suurele hiilgusele. Alandlikule avaldab Ta oma saladuslikku hiilgust. Enese juurde Ta kutsub teda võõrsile ja lahkesti tõmbab Ta teda enese ligidale”(De imit. II 2, 2).

Alandlikkus tähendab ka Kristuse järgimist, mis tähendab maapealse, vaese ja kannatava Jeesusega koos käimist ehk Jeesuse jälgedes käimist. “Võta siis seepärast oma rist enese peale ja järgne Kristusele, niiviisi lähed sa igavesse ellu. Tema on sinu ees sammunud ja on oma risti kandnud ja on sinu eest ristil surnud selleks, et ka sina risti kannaksid ja ristil heal meelel sureksid. Sest kui sa Temaga sured, siis sa saad ka Temaga elama, ja kui sa osa võtad Tema piinast, siis saad sa ka Tema aupaistest omal ajal seal osa. Vaata, risti küljes ripub kõik, ja kõik puhkab surmas ja suremises. Teist teed ellu ja tõelisesse seesmisse rahusse ei ole olemas kui püha risti ja igapäevase suremise tee” (De imit. II 12, 2-3). Kristusest rääkides rõhutab Thomas eriti tema inkarnatsiooni, kannatamist, surma, lunastustööd ning jätkuvat tegevust armastuses. Kristoloogia valitseb kõike.

Thomasele oli tähtis askees: kristlus on kristlikkuse harjutamine. Tähtis on palve, enesevaatlus, hüvede praktiseerimine ja mõtlus. Kuid Thomas ei peatu mõtlusel, vaid läheb edasi meditatsiooni (mis on tegelikult armastus): “Laienda mind Sinu armastuses, et ma oma südame kõige sügavamas sopis maitseda saaksin, kui magus on armastada, armastuses sulada ja armastuses lausa ujuda” (De imit. III 5, 6). Hing sulab ühte Kristusega.

Thomase devotio moderna spiritualiteeti on kritiseeritud mitmelt poolt. Evangeelsest vaatenurgast on peetud liikumist liiga katoliiklikuks ja vastupidi. Ometi ei ole mõtet devotio moderna' t mõõta skolastika või reformatsiooni mõõdupuudega. Tegelikult on kirikuloost raske leida teist sedavõrd inspireerivat vaimset liikumist.

Devotio moderna mõju ulatus kaugele. Hispaaniasse vahendas “vendade” aateid eelkõige Montserra Garcia Jimenez de Cisneros (u 1445-1510). Tema raamatust “Vaimse elu harjutusraamat” ja ka otse hispaaniakeelsest “De imitatione Christi” tõlkest sai pöördelise mõjutuse Ignatius de Loyola. Tema “Vaimsetes harjutustes” ei ole õieti midagi, mida ei oleks devotio moderna teostes juba kajastatud. Hiljem on Thomas a Kempise töid eriti kõrgelt hinnanud veel pietistid.

Heade lugude jutustamiseks on vaja head jutustajat ja head kuulajat. Ja midagi veel... Niiviisi muutub iga lugu omamoodi lõputa looks, kuulaja inspireerib jutustajat ja jutustaja lugu hakkab elama kuulajas. Maailmakuulus lastekirjanik Michael Ende kõige kuulsam romaan kannab just pealkirja “Ilma lõputa lugu”, aga lugudest, nende arenemisest, jutustamisest ja kuulamisest on tegelikult kogu tema loomingus juttu, see on otsekui võtmeküsimus, ka küsimus sõnamaagiast. Kas lugu hakkab elama sellest, kui me teda räägime, või jutustame me seda, mis juba elab ja on olemas?

Michael Ende, kellel oleks novembris täitunud 75 eluaastat (Ende suri 65-aastasena maovähki), on üks neid kirjanikke, kelle raamatud maailma paremaks muudavad. Nagu iga tõeliselt hea kirjanik, pakub ka Ende oma raamatutes lisaks huvitavale loole ja mõnusale lugemisele veel midagi.

Michael Ende on saksa päritolu kirjanik, kelle teoseid on eesti keelde üsna jõudsalt tõlgitud. Ende isa oli kunstnik, küllaltki tuntud sürrealist, mis kindlasti ei ole vähetähtis ka Michaeli oskuse puhul vaadata reaalsust natuke teistsuguse nurga alt.

Just reaalsuse – ja reaalsuse-ülesega – Michael Ende oma loomingus tegeleb. “Ilma lõputa loos” (e.k. 1996) siseneb peategelane Bastian raamatusse kui tegelane ning hakkab oma fantaasia ja tegudega seda edasi looma. Kui ta ei sekkuks – ei paneks sealsele valitsejannale uut nime ehk ei kasutaks loovat jõudu iseendas – kaoks kogu fantaasiamaailm ja inimestel ei oleks enam aimugi, et neis peitub midagi argisest enamat. Bastian ei ole üldse mingi kangelase-tüüpi tegelane, ta on väike paks poiss, kelles pole midagi erilist peale tema hea kujutlusvõime. Tema esimeseks fantaasiaks Fantaasiamaal on kujutleda iseend kauniks ja targaks. Soovide ja nende täitumisega Fantaasiamaal on aga see nõks, et iga kord midagi soovides unustad midagi iseendast. Pealegi võib soovide täitumisel tekkida kiusatus kasutada seda kõike enese huvides ning pidada ennast Fantaasiamaailma valitsejaks. Ka Bastian eksib oma seiklustes palju ja avastab lõpuks, et kõik, mis ta tegema pidi, oli avastama iseenda, oma Tõelise Mina. Nojah, justkui see oleks kerge…

“Ilma lõputa lugu” pole asjata tohutut populaarsust saavutanud. Üldjuhul paigutatakse see (ja suurem osa ülejäänud Ende loomingut) fantastika alla, kuid tegelikult kätkeb romaan endas palju enamat kui ainult kirjaniku vahvat fantaasialendu. Allegooriaid Fantaasiamaailmale ja seal toimuvale on palju. Näiteks Fantaasiamaailm kui ilmalik argimaailm, kuhu sisenedes inimene osa oma tõelisest olemusest unustab ning selle uuesti leidma peab või vastupidi – Fantaasiamaailm kui midagi väljaspool asuvat või siis hoopis inimene ise, tema sisemine struktuur. Ende on oma loomingu kohta öelnud nii: “See, mida mina üritan saavutada oma kirjutamisega, on väga sarnane sellele, mida üritasid alkeemikud või keskaegsed lugudevestjad – tõlkida või anda edasi igavese maailma kohalolu läbi meie ajutise maailma kujundite.”

Ilma lõputa lugu on lapsele põnev, muinasjutuhõnguline lugu, aga täiskasvanud lugejale tegelikult ka omamoodi väljakutse. Ende on väga erudeeritud ja filosoofiline kirjanik. Nagu Tove Jansson või Astrid Lindgren või Artur A. Milne suutis ka tema paberile panna suurepäraseid lastelugusid, milles peitus nii palju, et raamatutest sai ühtlasi väga hea lugemine ka täiskasvanutele. Muidugi on lood head ilma lisateadmistetagi. Kuid mõned teadmised avavad tekstis veel terve hulga uusi tasandeid, avardades nii teose, lugeja kui tegelikult kogu maailma piire/teadvust. Kirjeldused ja seisundid annavad küllalt palju vihjeid müstilisele taroki-kaardi sümboolikale, samuti psühhoanalüüsile, rääkimata rikkast müütidekeelest. Aga eelkõige on loo trump muidugi see, et ta ei muutu oma mitmekihilisuses väsitavaks ega kuidagi eputavaks, vaid on kõigepealt kirjutatud lastele, hoolimisega.

Ende puhul on veel oluline tema küllalt vahetu suhestatus ühiskonna ja konkreetse ajaloolise olukorraga, milles ta elas. Ende võttis päris palju sõna majandusküsimustes (nt uuris raha ajalugu), mis tema meelest oli paljuski süüdi maailma tasakaalutuses ja inimese sobitamises sellesse liiglihtsustatud masinlikku põhjus-tagajärg süsteemi. Inimene on sellest midagi peenemat ja enamat. See on eriti esil romaanis “Momo” (e.k. 1994), kus peateemaks on aeg ja selle varastamine. Ajapuudus on süvenev probleem ja ausalt öeldes tundub skeem hallidest härradest, kes inimeste aega varastavad, et ise sellest elatuda, päris usutav. Hallid härrad veenavad inimesi oma aega hoiustama tulevikuks ning selle nende kätte andma, samal ajal kui oma igapäevatoimetused peavad nad ära tegema äraantud ajale vaatamata, mis põhjustabki pideva aja puudujäägi – sõltuvalt ka sellest, kui palju keegi hoiustab. Hallid härrad aga keeravad lille õielehekujulise aja sigariks ning hingavad selle endasse – ilma selleta nad lakkaksid kohe olemast. Peategelane Momo on väljaspool “normaalset” maailma elav hulkurtüdruk, kes peab leidma tee, kuidas inimestele anda tagasi nende aeg ja nende lood, temale endale aga sõbrad. Momo peab sõprade päästmiseks minema ajavalvuri juurde, kes asub ajatus tänavas, kohatus majas. Ajatus tänavas on võimalik edasi liikuda ainult ennast ümber pöörates ja tagurpidi käies. Mis on aga tegelikult veelgi tähelepanuväärsem: need, kes on seest justkui tühjad – nagu hallid härrad –, haihtuvad ajatus tänavas olematusesse. Seda teeb ajakeeris, aga inimesele, kui temas on ka midagi igavikulist, ei tee see eriti midagi, kuna ta on palju enamat kui vaid aeg, mis temas peitub. “Aeg on kunagi alanud ja kunagi ta ka lõpeb, aga alles siis, kui inimesed teda enam ei vaja,” ütleb tegelane “Momos” ning seda täiendab lause samuti aja küsimusega tegelevast jutustusest “Vunšpunš (e.k. 2002): “Igavikus me elame teisel pool aega ja ruumi. Pole olemas mingit “enne” ega “pärast” ning ka põhjus ja tagajärg ei järgne teineteisele, vaid on pidev tervik. Sellepärast võin ma teile heli juba praegu kinkida, kuigi see peab kõlama alles keskööl. Selle tagajärg ennetab põhjust nii nagu paljude igavikust pärit andide puhul.”

Igavik ei ole tegelasena otseselt esil küll üheski Ende raamatus, kuid ta on tegelane allhoovusena. Ei saa ju ajast rääkida igavikuta ning ka Ende lugudes väga sageli esinev peeglimotiiv on seotud igavikuga – peegel peeglis (ühtlasi Ende viimase romaani pealkiri) loob illusiooni lõpmatusest, peegeldades teises peeglis peegelduvat vähemalt nii kaugele, kui inimese silm peeglisse puurides seletab. Peegel on semiootiliselt raskelt koormatud kujund – alustades Narkissose legendiga ning lõpetades Lacaniga. Ühtlasi peidab peegel endas ka üksindust. Michael oli päri oma kunstnikust isaga, kes leidis, et inimese minakesksus laseb tal kogeda küll palju erilist, kuid muudab ta samas väga üksikuks, eraldatuks, kuna ainult sina ise saad end identifitseerida oma “minaga”. Peegel on nii selle identifitseerimise kui eraldatuse sümboliks, luues ühtaegu muljet terviklikkusest ja tekitades samas skisofreenilist lõhestatust. Pildi sisse minek, peeglisse astumine – tegelikult ju piiride ületamine – on motiivina eriti levinud vanahiina juttudes, aga palju ka üldse kirjanduses. (Sarnase pealkirjaga teos kui “Ilma lõputa lugu” on näiteks Hermann Hesse “Lõputu unenägu”, mis lõpeb motiiviga kunstniku kadumisest omaenda maalitud pilti.) Ka Michael Ende käsitleb peeglimotiivi just inimese loovusega seoses – loovusega leida ühtsus oma peegelpildi, tõelise olemusega, moodustada tervik ning kaotada eraldatus ja lõhestatus. Ka Bastiani suurimaks ja raskeimaks ülesandeks raamatu lõpus on astuda läbi iseenda peegelpildist ja ennast ära tunda. See tundub lihtsa ülesandena, aga tänapäeva brändidest, tekstidest ja reklaamlausetest üleküllastunud maailmas võib siiski juhtuda, et sattudes ajakeerisesse – või teisele poole peeglit –, tuleb välja, et sinus ongi kõik ainult ajalik ja haihtuv.

On hea, kui on raamatuid, mis meenutavad teistsugust.

Evald Saagiga kohtumised, tema juures külas olemine oli kui kirikutornist või kõrge puu otsast ilma ja ümbruse vaatamine. Seal tiksub aeg omamoodi, seal on kergem olla, seal tulevad head mõtted. Seal näeme ja mõistame me palju enam kui all, maapinnal olles. Sealviibitud tunnid, rahutunnid, liidetakse viimaks me eluajale … armuajale. Kõrgus ei ole ainult füüsiline mõõde. Küsigem enestelt, kui palju me pelgame kõrgust, kõrgel olemist, või kui palju meid kõrgusehirm õigupoolest halvab? Suuremaga kohtumine tekitab meis esmalt ebamugavustunde, turvalisse, harjumuspärasesse tagasitahtmise. Kimbatuse eneses. Ja eemal olles taas kutsub-tõmbab see meid, paradoksaalselt, võimsalt enese poole…

Tänapäeval on inimesed palju üksi. Üksi nii teistega koos kui ka omaette. Me vaatame, mida näidatakse TV-s, mida kirjutatakse lehtedes jne. Inimesed ei tunne endid. Milleks oleme võimelised, mida tähendame teistele? Millist vilja Jumal nende külvatul laseb kasvada? Teised, kes meist hoolivad, näevad meid selgemalt. Me väldime kokkusaamisi enesega. Aga need kokkusaamised toimuvad siiski. Tihti teiste, suuremate ehk “vanemate” kaasabil. “Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende seas,” ütleb Jeesus. Ehk ei ole tegemist mitte miinimumiga, nagu arvatakse, vaid just maksimumiga. Küllap nii ongi. Kõige tähelepandavamad, tõeliselt äratavad hetked ongi koos väheste sõpradega, õpetajaga. Nendega, keda usaldame ja keda võtame tõsiselt.

Kreeka keeles on nii õpetus kui kasvatus sama sõna – paideia . Pigem ongi just kasvamine meie juures peamine, meie osa siin ilmas, valmisolek lõikuseks, uueks alguseks. Vilja, ka vaimuvilja valmimiseks on vaja aega. Ja aeg ei ole siis üldse mõõdetav. Ikaldusajal tulevad mõõt ja kaal. Meie aeg on Jumala pihkudel.

Me elame pidevas jumalaunustuses. Ei märka neid teetähiseid, mis osutavad, kutsuvad armastusele. Arvame teadvat ise õiget teed. Hea, kui sind tasasel moel ikka manitsetakse, märgatakse.

Niisugused mõtted tikkusid pähe, kui kuulasin jälle kord neid lõputuid Evald Saagiga kohtumiste lindistusi. Andestage mu suutmatus sõnastada sõnastamatut! Meie keel ei ütle olulisimat.

Kui Evald aastate eest loobus UI-s õpetamast, ütles ta: “Soov, et õppejõududel on mingisugused kindlaksmääratud kellaajad üliõpilaste tarvis, on segadusseajav. Terve minu elu on vastuvõtuaeg. Inimene peab ise olema kohtumiseks valmis…” See iseloomustab teda hästi. Millal iganes ma talle ei helistanud sooviga teda vaatama minna, ütles ta alati: tule! (lõunaeestilikult viimast häälikut tugevdavalt). Mitte kordagi ei kuulnud ma teda lausumas, et jätkame järgmine kord või – tänaseks lõpetame. Ei kunagi. Ühel korral me Marko Tiitusega otsustasime seda esile kutsuda. Olime talle külla jõudnud talvehommiku hämaruses ning õhtul hilja, juba uue päeva algul, kui me ei jõudnud enam pakutavat vastu võtta, libisesid ikkagi meie suust sõnad: “Päev on loojunud ja öö kätte jõudnud, on aeg lahkuda.” Ja kuipalju kordi ütles tema hoopis: “Jääge veel!” Veel öelda, mis öeldamatu, veel näidata, mis nähtamatu.

Evald oli hea nekroloogide kirjutaja. Nendes ühendas ta meie silmadele läinu taas meiega, meie maailmaga. Me teame, et hukkamõist annab hinnanguid. Evald ei teinud seda kunagi. Nekroloogis temale ütleb Ove Sander täpselt: “Ehk oli Evaldi peamine saladus see, et tal polnud piire. Tema jaoks olid kõik seesolijad.” See on tõesti vägi, mis paneb maaslamajad tõusma, mis trööstib elustavalt. Ning Evald on öelnud, et see on see miski meie pihus viimse jõe paadimehe tarvis, mida elu ei ole suutnud meilt välja petta. Ja mälestus õigest on õnnistus meie eludele. Või ilmutusraamatu sõnadega: “Ma tean su tegusid. Ennäe, ma avan su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada” (Ilm 3:8). Evald Saag oli selline uks. Tema vägi ulatub heledana meie maailmadesse, teeb meid tänulikuks. Ma ei tea, ei tahagi teada, mis Evaldi jutus oli õige (tõde) ja mis mitte. See ei ole üldse oluline. Vanas Testamendis on mitmeid lugusid korratud uuesti teises versioonis, erinevate faktidega. Neil kõigil on oma sõnum. Erinevused ütlevadki: meil on lootust. Evaldi piiblikaanele olid kleebitud naljakad märgid. Olen tähele pannud, et ka mitmetel mu sõpradel on piiblikaanel kleebised. Nagu mul endalgi.

Võtkem ka selsamal advendiajal veel eneste sisse see Evaldi palve, nagu ta seda viie aasta eest Suurel Reedel ühe koosistumise viimasel tunnil ütles:

Armas Jeesus! Sa oled jaganud püha söömaaja oma üliõpilase Markuse majas. Sa oled tulnud ja läinud Jeruusalemma väravatest mitu korda. Me usume, et Sinu viibimine Jeruusalemmas on seegi kord pikem olnud, et see niinimetatud palmipuudepüha ei olnud alles hiljuti, et see sissesõit võis toimuda hoopis varem. Tee meile see selgeks, kui Sa arvad, et seda ristirahval vaja teada on. Ja kui Sa arvad, et me ilma paremini toime tuleme, siis ära ütle seda. Muidu me hakkame targutama, Sinu maapealset elu kõigiti uurima, tahame teada, mida Sa mõtlesid, kas Sa ka arenesid. Issand Jeesus, meie Jumal, anna meile see andeks! Ole meiega, kui keegi meid iiales kiusab. Kui keegi iiales paneb oma käe vahele, et ühte või teist hoida löögi eest, siis oled see Sina. Me usume seda. See on meile nii meeldiv uskuda, kanna meid. Hoia ühendus taevase ajaarvamise ja meie vahel. Ära lase meid möbleerida taevast. Jäta meile see soomeugrilaste usk, et Jumal elab seal, kus on kalade maja, kus kalad elavad. Kus nad söömas ja magamas käivad ja omale laua katavad. Õpeta meile seda intelligentsi, mida Sa oled õpetanud mitte ainult haidele, vaid ka neile teistele suurtele kaladele, delfiinidele. Jää meiega! Tee nõnda, et ei tuleks õnnetust tulles ega minnes. Ole nendega, kes käivad vaatamas neid, kelle elurütm ja käimised on piiratud ja kes on kannatlikud. Jää meiega, õnnista meid! Aamen.

Jumalale üksi olgu tänu selliste inimeste eest.

Mõned Evaldi viimase aasta mõtted:

Kunstiülikool ei saa olla Patareis, inimeste surmavaev on seal sees.

Naised on püksid välja mõelnud, aga mitte mehed. Mehed käisid ikka seelikuga. Naine on natuke liiga õrn seeliku jaoks. No siin põhjamaal eriti…

Emalikkus on ümar, mitte sirge. Õppige ikka emadelt!

Linnul ei ole kolme tiiba vaja. Kaks tiiba on küllalt. Need kaks tiiba oleks vaja – ema ja isa.

Selles maailmas on ilusaid asju palju. Ja kurbi asju. Kui Taevaisa kavatseb meie elupiirkonna anda veel sõdade tallermaaks, siis parimad meie seast jäävad enne seda sündmust töötuks, satuvad valitsusega konflikti, et siis uues olukorras oleks meil jälle puhtaid mehi ja naisi, kes algaks uuesti. Minul oli võimalus uuesti alata.

Tulgu mis üllatus tahes, ära sina karda, et sa kuskil hätta jääd!

Ma hoian teile kahte pöialt.

Kuidas oled Sa jõudnud Kaarli kogudusse?

1998. aasta kevadel tekkis soov käia ära leerikoolis. Kord, kui jalutasin ümber Kaarli kiriku, oskasin õigest uksest sisse astuda. Kantselei asus sel ajal veel kirikus, aga ma ei olnud seal kunagi käinud. Varem, nn ärkamisajal, kui käidi taas palju kirikus, siis ma kantselei poolele ei sattunud, kuigi kirikus käisin küll. Tookord tuli aga välja, et täpselt samal päeval oli alustamas leerikool. Juhtus olema väga õige aeg! Nii ma tulingi leerikooli. Miks just Kaarlisse? Kuna minu vanaema, kes oli tõsiselt pühendunud usklik inimene, käis pärast maalt linna tulekut just Kaarli kirikus ja ka ema käis leeris Kaarlis. Nii ei tekkinudki küsimust, kas leeri minna kuskile mujale. 1998. aastal peeti leeritunde koguduse maja suures saalis ja õpetajateks olid piiskop Einar Soone ja abiõpetaja Jaak Aus, ühe tunni pidas ka Ain Leetma.

Kui oli leeriõnnistamise teenistus, siis samal teenistusel öeldi teadetes, et vajatakse sekretäri koguduse kantseleisse. Ma olin olnud lapsega kodus ja mu professionaalsed oskused raamatupidajana olid ehk veidi n-ö roostes, aga töö sekretärina tundus sobivat. Kui siis tulin leeripilte tellima, tegin kantseleis sekretäritööst juttu. Arvutitundmine ei olnud küll eriti hea, kuid mulle öeldi, et see ei ole peamine – kirikutöös on olulised teised väärtused. Nii ma siis kandideerisingi ja tööle asusin 17. augustil 1998. aastal.

Milline oli Sinu esimene mulje tööst Kaarli koguduses?

Peab tunnistama, et algus oli raske. Leerikool oli olnud väga huvitav ja sisukas, aga teadmisi tööks kantseleis oli vaja palju rohkem. Päris alguses, kui teine sekretär oli nädal aega puhkusel, arvasin, et sain omadega väga hästi hakkama, aga hiljem olen aru saanud, et sel ajal keegi õieti ei küsinudki minu käest midagi, teades, et ma ei võigi vastust teada… Alguses oli ikka vettevisatu tunne küll.

Mille poolest erineb Sinu meelest töö kirikus teistest ametitest?

Võib-olla esmane on see, et kui inimene mis tahes küsimuses meie poole pöördub, siis meil peab olema tema jaoks aega. Muidugi, seda aega võiks alati olla rohkem…

Mulle meeldis töötada ka kiriku ruumes: hommikul tööle tulles ikka tundsid otse aukartust, et töötad sellises kohas. Eriti meeldib mulle minu töö juures ehk just see inimlik pool. Kui on käinud mõni eakam koguduseliige, nii üle kaheksakümne näiteks, ja ta on samas tark, krapsakas ja elurõõmus, siis ikka on, mille peale mõelda. Sellised inimesed soojendavad südant veel kaua. Nüüd, kus olen siin töötanud kuus aastat, jäävad mõned inimesed paratamatult rohkem meelde kui teised. On neid, kelle puhul mäletad, millal nad tulid leerikooli, millal abiellusid, ja tunned nad ära, kui nad oma lapsi tulevad ristima. See ring mulle meeldib.

On ka keerulisi juhtumeid, kui näiteks tuleb pruutpaar kohale ja ütleb, et neil on laulatus, aga meie ei tea kirikus sellest midagi… Eks siis tuleb leida lahendus.

Milliseid ülesandeid täidab Kaarli koguduse kantselei?

Kui inimesel on tekkinud vajadus mõne kirikliku talituse järele, pöördub ta esmalt koguduse kantseleisse. Nii on see ristimiste ja laulatustega, aga ka siis, kui mõni lähedane inimene on lahkunud ja tuleb toimetada matusetalitus. Kantselei tegeleb sellisel puhul üldjuhul nii-öelda bürokraatliku poolega, vaimulik pool on kanda koguduse õpetajatel. Kogudus on suur organisatsioon ja siin on vaja täpset ja korrektset asjaajamist, seega paratamatult ka teatavat bürokraatiat. Võib-olla mina esindangi seda bürokraatia poolt kõige rohkem. Koguduse arhiivi talletub inimeste kohta üsna palju andmeid. Me seisame hea, et need andmed oleksid kaitstult säilitatud. Töötingimused on väga head, kõigil töötajatel on kasutada väga head arvutid. Tehnilised vahendid on, võiks öelda, lausa suurepärased.

Kantselei töös on kõige pingelisem aeg kirikuaasta lõpp ja aastalõpp üldse, kus inimestele meenub, et koguduse heaks tuleb tasuda aasta annetus. Praegu on sellele tööle lisandunud ka kontsertide ja muude üritustega seonduv. Ka on täheldatav, et järjest rohkem inimesi tasub oma annetused panga kaudu ja kantseleisse peaaegu ei satugi. Kuid on ka neid, kes põhimõtteliselt tulevad oma annetust tegema kantseleisse. Sageli ongi inimese kõige vahetum kontakt kogudusega aastaannetuse tasumine. See muidugi ei peaks olema ainult nii. Inimesed võiksid rohkem leida teed koguduse kantseleisse, aga võib-olla on see viimasel paaril aastal olnud raskem ka seoses kantselei kolimisega uude asukohta.

Võin öelda, et Kaarli koguduse kantselei rahvas on heatujuline, nii nagu on heatujulised ka meie vaimulikud ja me püüame alati olla inimeste jaoks avatud. Mina tulen tööle alati heal meelel, mul ei ole olnud kordagi sellist tunnet, et justkui ei tahaks tööle tulla. Kui inimene puutub lähemalt kokku meie kogudusega, tuleb leerikooli, siis sageli kujuneb sellest paljudele meeldiv üllatus. Seda on öeldud jätkuvalt ja seda võin ka mina öelda oma leerikooli kohta.

Kuidas võtad vastu jõulupühi ja mida ootad uuelt aastalt?

Mulle endale on suuremast tööhulgast hoolimata jõulud siiski väga ilus aeg kirikuaastas, alati ootan ma neid pühi. Siis hakkab ju ka valgemaks minema… Ja kuna peres kasvab tütar, on jõulupühade ootus veel eriti suur. Pühi peame koduselt, väikses perekonnaringis. Käime kella kuuesel teenistusel ja seejärel istume jõululauda. Jõuluvana meil ei käi, käib päkapikk...

Minu jaoks on väga suur tähtsus pühapäevasel jumalateenistusel. See on see, kust saab alguse ühtsuse tunnetus. Koged, et sa oled koos teistega, oled osa millestki, tekib nii öelda eriline “kirikus olemise” tunne. Kaarli kogudus on suur, aga ma ei saaks öelda, et siin puudub ühtsuse, ühe koguduse tunne. Olen ka selle peale mõelnud ja ma tahaksin loota, et meil tekib rohkem võimalusi ühisteks tegevusteks, et tuleb juurde ruume, et inimesed koonduksid rohkem. Olgu need siis kohviõhtud või väiksemate rühmade tegevus – see kõik võiks koguduse elule mõjuda positiivselt ja haarata kaasa rohkem inimesi. Loodan, et kavandatud uued ruumid saavad selliste tegevuste hoogustumisele kaasa aidata. Uuelt aastalt ootangi eelkõige seda, et ikka rohkem inimesi käiks meie juures, et meie liikmeannetajate arv ei langeks, et kogudus ei kahaneks. Ja tore, kui oleks ka rohkem laulatusi-registreerimisi. Meie koguduse kahel õpetajal on abielude registreerimise õigus olemas ja seda võiksid inimesed ka rohkem kasutada.

Taas on uduvines laupäeva hommik ja taas kogunevad Kaarli koguduse segakoori lauljad kiriku ette autobussi ootama. Seekordne väljasõidu põhjus on laululaager. Peatselt algab ju uus hooaeg ja lauljate hääled, mis suvevaheajal on peaaegu “rooste” läinud, vajavad viimistlust. Et üritust edukalt vabas looduses läbi viia, tegi sopranirühma liige pr Mall Sume ettepaneku tulla tema ruumikasse mereäärsesse suvekodusse.

Peagi saabunud bussiga suundutakse linnast välja hommiku-uttu. Ilm, maantee, mets ja majad on ühtlaselt halli mähkunud, aga see ei vähenda sõiduelevust. Pikapeale suruvad kirkad päikesekiired udumassist läbi ning Erusse, meie lahke võõrustaja kodutallu jõudmise ajaks särab päike juba täies ilus. Talve talu väravas aga tervitab oma koorikaaslasi särava naeratusega pr Sume ning juhatab siseruumidesse.

Kaetud kohvilaua ääres tutvustab meie väsimatu koorijuht Marika Kahar koori tulevaste tegemistega. Esmajärjekorras on väljasõit Põltsamaa kirikusse, kus tuleb laulda jumalateenistusel, ja hiljem saab külastada iidse lossi muuseumi. Seejärel, vastavalt sügistalvisele plaanile, ootavad ees üritused kodukiriku teenimisel.

Aga juba kõlavadki õuest üksikute häälerühmade ning üldkoori hääled dirigendi hoogsa käe all. Hääleharjutuse katkestab vaid maitsev lõunasöök. Pole vist vaja öeldagi, et paaritunnist puhkepausi kasutatakse õõtsuvate lainete vaatlemiseks kaunil mererannal ja nii mõnigi leidis sügisesest metsast peotäie söögiseeni.

Veel kord kõlasid äsja viimistletud häältel kaunid koraalid ning juba ootaski laululaagrilisi kodutee õhtupäikese saatel. Hinges rahuldus imetoredast kasulikust päevast, ruttasime – tänusõnad huulil pr Sumele – bussidesse, et loojangul koju jõuda.

17. novembri hommik. On aeg asuda teele Põltsamaale.

Väljasõiduhommik on varajane ning seetõttu on tõusev päikegi varjunud vihmatõotavate pilvede taha. Ent vaatamata ilmataadi tujukusele libiseb autobuss mööda halli teelinti reipalt linnast välja sombusesse loodusesse. Kiiresti mööduvad üksikud nukrad hooned ja suuremad asulad ning peagi terendab Põltsamaa linna siluett kirikutorni ja massiivsete lossimüüridega. Kohe-kohe ilmub vaatevälja ka iidse kiriku esine, kus ootavad koguduse liikmed ja giid, kes meid kirikusse juhatab. Vaikse hardumusega järgneme talle koori peale. Peagi tõstab käe Marika Kahar ning meie avakoraaliga algab jumalateenistus, mille viib läbi pastor Arho Tuhkru.

Hiljem, pärast jumalateenistust, viib õpetaja Tuhkru meid läbi kiriku ja tutvustab aegade hämaruses kirikus toimunut, unustamata mainimast ka tänapäeva muresid. Et jutt on köitev, kujuneb vestlus päris pikaks. Edasi juhitakse meid ruumikasse koguduse majja, kus mõnusalt lõhnava kohvitassi ja kaetud laua juures kuuleme veel mõndagi põnevat Põltsamaa minevikust. Ühises lauas kulgeb aeg kiiresti. Peagi jätame hüvasti külalislahkete inimestega Põltsamaa kirikust, et siirduda tubli giidi pr Rootsi saatel ruumikasse muuseumi lossi minevikuga tutvuma. Väljapanekud meenutasid nii möödunud sajandite õudusi ja sõdu kui ka mõisnike uhket eluviisi ja nende järglaste edaspidist käekäiku. Kõigest sellest saime piisava ülevaate oma giidi pr Rootsi ulatuslikust teadmistepagasist.

Arusaadavatel põhjustel pisut masendunult siirdusime bussi. Edaspidine teekond kulges läbi linna toredasse roosikasvatuskompleksi, kus nägime nii uusi kui juba tuntud roosisorte ja asjahuvilised võisid osta ka istikuid. Seda suurepärast võimalust kasutasid paljud. Juba hämardus, tibutas vihma, bussis istujaid ootasid viimaseid tulijaid, kui uksest tuiskas heatujulisena sisse Marika Kahar, lauldes “Sära, päike, sära!” See haaras terve koori kaasa ning suurepärases tujus algas sõit läbi pimeneva õhtu Tallinna poole. Pealinn võttis meid hilisel tunnil vastu ootuspäraselt: tiheda vihmasajuga. Siira tänutundega pr Kaharile elamusrikka päeva eest tõttasime kodudesse.