1. Juhtkiri. Toimetus. 2. Jutlus. Jaak Aus. 3. Jutlus. Vello Salo. Ka veteranid on kutsutud võitlema!. 4. Isa Ain Peetrus. Sissejuhatus patristikasse. 5. Paavo Matsin. Alkeemia ja kristlus 6. Kaupo Padar. Mõtisklus pühadusest. 7. Riho Saard. Tühjusest ja nägemisest. 8. Vootele Hansen. Koguduse nõukogu valimistest ja liikmeannetajatest 9. Vootele Hansen. Vabariigi aastapäevad Kaarli kirikus. 10. Koguduse ajalugu. Kaarli Lauluselts 85. 11. Leerikoolist Kaarli koguduses

JUHTKIRI

Inimesi huvitavad saladused. Nii mõtte kui pilguga püütakse tungida sinna, kus arvatakse midagi varjatut olevat. Just see varjatu tundub olevat oluline. Ka ristiusk rõhutab nähtamatu esmasust nähtava ees.

Osalt on aga kristluse puhul tekkinud arusaam, et midagi varjatut seal enam ei olegi, kõik on avalik ja kättesaadav, ei mingit salapära. Kiriku õpetus on tõepoolest põhiosas eksoteeriline, selle sisu on avatud kõigile. Kirjanduse vahendusel või leerikooli kaudu võib iga inimene õppida tundma ristiusu põhialuseid ja tutvuda selle rituaalide ja praktikatega. Seda ka juhul, kui ta ise ei ole kristlane ega soovigi selleks saada. Kõik näib justkui ammu tuntud ja äraseletatud olevat. Kõik näib olevat kättesaadav.

Tõelised saladused ei avane aga mõistusega haaratavates teadmistes, tegelik müsteerium võib ilmneda vaid selles osalemise kaudu. Ka ristiusul on tema varjatud pool, on saladused. Need ei ilmne alati raamatutes või asjakohastes kombetalitustes. Neid saladusi saab inimene tunda ja kogeda kristlaseks olemise elavas protsessis.

Meie ajakirjas oleme püüdnud avada vaadet ristiusule selle erinevates ilmnemistes. Sageli soovides lugejani tuua ka seda, mis tavavaatest vahest veidi kõrvale jäänud, et nii ehk omal moel osutada rikkusele ja vormiküllusele, mis sisaldub kristlikus traditsioonis.

Käesolevas ajakirjanumbris alustab isa Ain Peetrus artiklite seeriat kiriku õpetlastest. Paavo Matsin kirjutab alkeemiast ja selle seosest kirstliku õpetusega. Kaupo Padar mõtiskleb “püha” mõiste tähenduse üle tänapäevases maailmas ja Riho Saard kirjutab “tühjusest ja nägemisest”.

Jutlus on koguduse abiõpetajalt Jaak Ausilt. Samuti saame lugeda preester Vello Salo

sõjaveteranidele peetud jutlust Kaarli kirikus. Vootele Hansen kirjutab toimunud koguduse nõukogu ja juhatuse valimistest ning Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise tavadest Kaarli koguduses.

Lahket lugemist soovides

Toimetus

Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Js 43:1

Nimi on inimese tundmiseks üks vajalikumaid ja tuntumaid tunnuseid. Kui koolis olen õpilaste käest küsinud, mille järgi neid tuntakse, siis esimene vastus on – nimi. Alles hiljem lisanduvad nägu, sõrmejäljed, hambakaart, DNA jne. Nimi on olnud esimesel kohal. Ja see arusaam ei ole omane ainult tänapäevasele maailmale, sest nime tähendus ja olulisus kajastub paljude rahvaste kultuurides juba mitu aastatuhat.

Umbes kuu aega tagasi õnnestus mul käia Egiptuses Luxoris ning külastada Kuningate orgu ja selle linna huvitavamaid templeid, millel vanust ikka rohkem kui 2000 aastat. Ekskursiooni juhtis egüptoloog Sergei Stadnikov, kes vaaraode hauakambrites ja ka templite juures tekste tõlkis ning hieroglüüfide tähendust seletas.

Ühe templi juures luges ta ette, mida vaaraod korda olid saatnud: kui kangelaslik nende elu oli, kui palju maid nad olid vallutanud ning mis muid imeväärseid tegusid teinud. Loomulikult oli eriliselt rõhutatud vaarao nimi, kelle kohta see kirjeldus käis. Ja nüüd juhtis giid meie tähelepanu asjaolule, et sageli, pärast vaarao surma, vahetati vaarao nimi nendes tekstides ära. See, kes oli saanud valitsejaks ja kel oli põhjust surnud vaaraod vihata, lasi tekstidest välja raiuda nime, mis senini seal seisis, ning asendas selle oma nimega.

Seda ei tehtud ainuüksi seepärast, et omandada eelmise valitseja au ja kuulsust. Usuti, et isegi kui inimene on surnud, kui tema keha on maetud, elab ta nii kaua edasi, kuni tal säilib nimi. Kui ka nimi kaotatakse, siis lakkab inimene lõplikult eksisteerimast, muutub olematuks. Seepärast arvati, et nii kaua kui on alles nimi, elab ka inimene.

Mõnes mõttes ei ole see arusaam ju kadunud. Omaski traditsioonis võime kogeda, kui oluliseks peetakse perekonnanime kandumist edasi ning ka lastele pandavad nimed on tihti seotud vanemate nimedega, kas siis otseselt või kaudselt. Seega loodame, et nimes kandub edasi kõik see, mis meiega, meie lähedastega on seotud.

Järelikult igatseme inimestena, et elaksime edasi ka siis, kui sureme, ja kui mitte muidu, siis nii nagu usuti Egiptuses aastatuhandeid tagasi – nime kaudu.

Selle taustal saab ilmselt selgeks ka mõte, mille prohvet Jesaja suu läbi ütleb Issand: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!”

Issand on meid nimepidi kutsunud. Jeesuse Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi on meie nimi talletatud raamatusse, millest seda välja ei raiuta, sest tema on meid lunastanud. Kristus on oma kalli verega meid omaks ostnud, me oleme tema päralt. Apostel Paulus ütleb: „Sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.” (Rm 14:8-9)

Ülestõusmispühade aegu asetleidnud sündmused annavad meile selle kindluse, et isegi siis, kui kõik ajalik otsa saab ja ununeb, ei unusta meid Jumal. Tema armastus kannab meid siin ajalikkuses ja kannab ka sinna, kus meile igavene elu on tõotatud.

„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16)

Jutlus sõjaveteranidele Kaarli kirikus 19. veebruaril 2005

Vennad! Saage vägevaks Issandas ja Tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus! ... Meil ei tule ju võidelda inimestega, ... vaid selle pimeduse maailma valitsejatega. Sellepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus ... usu kilp, pääste kiiver ja vaimu mõõk – see on Jumala sõna . (Ef 6:10-17)

Kallid külalised, armsad relvavennad!

Eile lugesime üllatusena ühe päevalehe esileheküljelt suurte tähtedega üleskutset – ühe poliitiku üleskutset kristlastele, mis kutsub neid üles võistlema, isegi võitlema islamiusulistega. Ning juhatab kätte ka, milles nimelt: perekonnaväärtuste aussetõstmises.

Kui sellele mõelda, et mina, üks nooremaid soomepoiste hulgas, saan peagi kaheksakümneseks, võib meil endilgi, kunagistel sõjameestel, tekkida kiusatus küsida: mis võitlejad me enam oleme? Jah, aastat kuuskümmend tagasi, siis olime küll uljad poisid ja jaksasime joosta, kas või 25-kilose raskekuulipildujaga õlal. Aga nüüd? 25 kilo kandmisega saaksime ehk veel kuidagi hakkama, tulistamisega samuti, aga kui vaenlane hakkab jalga laskma, kas me jõuaksime talle järele joosta? Seda küll enam mitte.

Edasi: islam. Eestis pole palju neid, kes islamit lähemalt tunnevad. Mina olen elanud viis aastat islamimaadel – Jordaanias ja Iraagis – ning arvan, et oskan teile sellest uskkonnast midagi olulist jutustada.

Islamist on viimastel aegadel räägitud õige palju, kuid tuleb rõhutada, et pigemini terroristidest, kes nimetavad end islamiusulisteks. Eesti kohta ei saa öelda, et islam oleks meie maal suuremaid probleeme tekitanud: rahvaloendusel pidas end islamiusuliseks alla 1400 elaniku, mingeid ähvardusi pole nad teinud, terrorist rääkimata. Helsingis pidavat praegu olema oma 8000 muslimit, kuid need on Soome tulnud välistöölised. Ei Soomes ega Eestis, samuti teistes Euroopa maades ei ole kuulda islami usku siirdumisest – kõikjal on tegemist võõrtöölistega, kes toovad loomulikult kaasa oma usu ja kombed. Kas need on meile, kristlastele, ohtlikud? Ütlen juba ette: ei ole, kuid vaadakem neid siiski veidi lähemalt, sest on hea oma naabreid tunda.

Islamiusul on viis põhinõuet: usu tunnistamine, palve, paast, vaeste toetamine ja palverännak. Lähemalt vaadates näeme, et need nõuded esitab ka ristiusk: meiegi oleme täna oma usku tunnistanud sellega, et tulime siia, Kaarli kirikusse; oleme siin üheskoos palvetanud ; seisame keset paastuaega – ning kristlik paastumine seisab selles, et murrame oma leivast näljasele, aitame meist vaesemaid . Palverännak ei ole Ristikirikus küll kohustuslik, kuid on alati kõrges aus peetud. Kindlasti viibib tänaselgi päeval teel tuhandeid kristlikke palverändureid.

Me näeme, et ka ristiusus seisavad islami põhinõuded tähtsal kohal ning sellepoolest võiksime nendega võistelda ja peaksimegi seda tegema, täpselt nii nagu omavahel. Apostel Paulus manitseb ju meid omavahel võistlema – nii nagu teevad sportlased staadionil: “Jookske nii, et teie võidupärja saate!” (1Kr 9:24) Seda on Ristikirik ka teinud – ja oma kuus sajandit kauemgi kui islam.

Me ei saa muidugi unustada, et Ristkirikut ei iseloomusta mingi arv põhinõudeid – isegi mitte nn kümme käsku –, vaid Jeesuse Kristuse antud uus käsk: armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Selles ühesainsas käsus seisab üks põhiline erinevus islamist; teine on veelgi põhilisem: meie tunnistame, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, kõikide inimeste Päästja, Lunastaja ja Õnnistegija.

Aga kui meid kutsutakse mitte üksnes võistlema islamiga, vaid ka võitlema islami vastu? Kas kuulutame neile ristisõja?

Eesti keeles on need kas sõna – võistlema ja võitlema – õige sarnased, kuid sisu poolest väga erinevad. Jah, meie, kristlased, oleme kutsutud niihästi võistlema kui ka võitlema – ent mitte kellegi vastu , vaid millegi eest . Meie eeskujuks on Jeesus Kristus, kes võitles meie kõikide eest. Ta võitles selle eest, et iga inimene tunnistaks iga inimese oma vennaks. “Mida te olete teinud ühele neist väikestest, seda te olete teinud minule,” olid Tema sõnad.

Ajaloost teame, et vanasti on peetud ristisõdu – ja nimelt islamiusuliste vastu. Lähemalt vaadates selgub siiski, et nende sõdade põhjuseks polnud esijoones vaen nende usu vastu, vaid võitlus Püha Maa pärast, mis juhtub olema ühine mõlemale usundile: Jeruusalemm on mõlemale tähtsaks palverännupaigaks tänase päevani. Ma mäletan hästi tollest ajast, mil ise elasin Jeruusalemmas, palverändurite busse Türgist. Need olid ilmselt vaesemad inimesed, sest nad magasid oma bussides, mis viisid neid siis edasi Mekasse.

Ususõjad – inimesed inimeste vastu – on meie päevil õnneks juba ajalugu, vähemalt Ristikiriku jaoks. Me teame küll, et islamiusuliste jaoks on täiesti olemas niisugune asi nagu Püha Sõda, džihaad, kuid ma ei kujuta ette, mis põhjusel võiksid nad Eestile (või siis Euroopale) Püha Sõja kuulutada. Minu kogemust mööda on islamiusulised rahu ja õiglust armastavad inimesed. Neid pole vaja karta; nendega võiksime võistelda ja seda peaksimegi tegema, ent sõda – nende vastu võitlemine relvadega – oleks Jeesuse antud käsu vastu patustamine, lahtiütlemine ristiusust. Me ei tohi unustada ka seda, et Ameerikas on praegugi olemas vähemalt üks terroristide organisatsioon, mis nimetab end kristlikuks. Muidugi ei ole neil rohkem õigust ennast kristlasteks nimetada kui teistel terroristidel islamiusulisteks. Terrorist on ikkagi kõigepealt terrorist.

Aga tänane kirjasõna ütlebki, et “meil ei tule võidelda inimestega, vaid selle pimeduse maailma valitsejatega” . Ning kui me vaatame lähemalt oma Brüsseli-mehe üleskutset, selgub, et ka tema kutsub meid võitlema millegi eest – nimelt perekonnaväärtuste eest .

Me kõik teame, et meie rahvas – nagu mitmed muudki – on praegu väljasuremise ohus; me teame samuti, et islamiusu maades sünnib rohkem lapsi. Sellepärast kutsutaksegi sealt Euroopasse töölisi. Ent meie, Maarjamaa rahva probleemiks ei ole islamiusuliste rohkus, ei ole võõrtöölised, vaid kõigepealt meie eneste häda: paistab, et meie rahval on kadunud ei midagi vähemat kui elurõõm .

Kallid relvavennad! Ükskord me läksime sõtta Eesti vabaduse eest. Praegu kutsub isamaa meid võitlema Eesti rahva edasielamise eest . Kas me oskame, kas me jaksame? Mina arvan: oskame ja jaksame küll – Jumala abiga. Sellepärast ütlebki apostel Paulus: võtke kätte Jumala sõjavarustus .

Neil päevil jõudis minu kätte paavst Joannes Pauluse tänavune paastukiri. Selle üheks teemaks on vanema põlvkonna väärtustamine. Ühiskond peaks teadvustama seda varandust, mis tal on olemas vanemate inimeste elukogemuse näol, ning seda kõikide huvides rakendama, ütleb paavst.

Kas Eestis peetakse meie, veteranide, arvamisest ja elutarkusest lugu? Paistab, et siin on veel väga palju ära teha. Minu arust ei tuleks meil ootama jääda, kas keegi ehk kunagi tuleb meie käest midagi küsima, vaid peaksime aktiivselt sekkuma praegusse mõttevahetusse, eriti aga perekonnaväärtuste küsimustes. Võimalusi selleks on nii palju, et ma ei jõuaks neist täna siin loetelugi teha: oma perekond, organisatsioonid, sõbrad-tuttavad, ajakirjandus, raadio – igaüks seal, kus tema seisab. Võitlusülesanne on ju selge; ka sõja ajal tuli igal üksikul võitlejal vaadata, kuidas ta sellega kõige paremini hakkama saab.

Muidugi peame kõigepealt iseenestele selgeks tegema, mida me öelda tahame ja kuidas. Ning kus seda avalikkuse ette tuua. Kui meil aga oma tarkusest puudu tuleb, saame paluda lisa Jumala käest – ning eelkõige saame seda Jumala sõnast, Pühakirjast: “…võtke kätte … vaimu mõõk – see on Jumala sõna” , ütleb apostel Paulus. Siit on tarkust ammutanud meie esivanemad, siit leiame seda ka meie, ning eriti paastuajal. Õpetavad ju kirikuisad, et paastuaeg on meie “vaimulik kümnis” – kümnes osa aastast – mis tuleb pühendada kõigepealt Jumala sõna lugemisele. Pahatihti ei lase igasugu askeldused ja sekeldused meid ju muul ajal sellega palju tegelda; tehkem seda siis nüüd, enne ülestõusmispühi.

Kallid relvavennad ja külalised! Kutsun teid kõiki võitlema Eesti rahva edasielamise eest. Rakendagem selleks oma elukogemused ja palugem Kõigevägevama abi:

Vennad! Saage vägevaks Issandas ja Tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus! ... Meil ei tule ju võidelda inimestega, ... vaid selle pimeduse maailma valitsejatega. Sellepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus ... usu kilp, pääste kiiver ja vaimu mõõk – see on Jumala sõna.

Armas lugeja, ma olen üsnagi veendunud, et enamik meist on kuulnud väljendit “kirikuisad”, seda mõistagi peaasjalikult kirikuraamatuid lugedes või siis kiriku ajalukku või teoloogiasse süvenedes. Kuid kes on kirikuisad ja kui palju me nendest teame? Kui palju on kirikuisasid ja mis teeb üldse ühest kiriku isast tõelise kirikuisa? Kas selle tiitli juurde käivad ka veel mingid nõuded või konkreetsed teadmised? Kust on need kirikuisad pärit ja milline on nende pärand? Millise jälje on nad jätnud kirikumaailma ja kas nende mõju ulatub ka tänapäeva? Siia võib küsimusi lisada veel nii palju, kui huvi jätkub.

Järgnev artikkel juhatab sisse pika sarja, mille jooksul püüame tundma õppida mõningaid tähtsamaid kirikuisasid. Püüame uurida nende tausta, mis kindlasti on mõjutanud nende mõttemaailma, mis jällegi omakorda on mõjutanud Kiriku maailmavaadet ja selle osa kogu ühiskonnas sajandite jooksul. Kirikuisade pärand on varaallikas, millele on rajatud Kiriku hilisem teoloogia ja maailmavaade. Võib üsnagi kindlalt väita, et kirikuisade elu, töö ja nende jälg on olnud Kiriku alustala läbi ajastute.

Kes on kirikuisad?

Traditsiooniliselt võetakse arvesse nelja kriteeriumi, mille alusel võime väita, et keegi on kirikuisa.

Esimene neist on kronoloogia või antiiksus . Apostlite ajastu alguseks loetakse tavaliselt perioodi, mil hakati kokku panema Uue Testamendi kaanonit. Selle ajastu esindajateks võime lugeda Clemensit Roomast, kes elas esimesel sajandil ja suri 80.-90. aasta paiku. Veel võime sellesse ajajärku arvata piiskop Polykarpose Smürnast, kes hukati 80. aasta paiku. Samuti võime sellesse perioodi lugeda ka Ignatiuse Antiookiast, kes kannatas märtrisurma Roomas 110. aastal. Apostliku ajastu isadel oli olemas isiklik kontakt ja side Kristuse jüngritega ja apostlitega. Kirikuisade ajastu lõpuks idas loetakse tavaliselt Johannest Damaskusest, kes suri 749. aastal, ja läänes Püha Isidorust Sevillast, kes suri 636. aastal. Seega esimeseks kriteeriumiks kirikuisade puhul on nende tegevusaeg, mis ulatub 1. sajandist kuni 7. või 8. sajandini.

Teiseks asjaoluks on elu pühadus , ehk siis pühalik eluviis . Kirik on paljud kirikuisad kuulutanud pühakuks, kuna nad kannatasid märtrisurma Kristuse armastuse nimel. Selleks et saada arvatuks kirikuisade hulka, ei pea inimene ilmtingimata olema kannatanud märtrisurma, kuid pühalik ja eeskujulik eluviis peab olema selle inimese puhul ilmne.

Kolmandaks asjaoluks on nende poolt levitatud kirikuõpetuse õigsus (ortodoksne õpetus). Kirikuisad on n­ö teoloogia teerajajad ja paljud neist ei mõistnud alati kõike õigesti, kuid tahe edastada puhast ja rikkumata õpetust oli nende kõikide ühine soov. Ükski teoloogia õpilane ei peaks sattuma segadusse, kui mingit materjali lugedes selgub, et mõni kirikuisa ei olnud oma õpetuses piisavalt ortodoksne. Seda on esinenud Kiriku ajaloos korduvalt ja see ei ole ka tänapäeval mingi erand. Ja samas ei tähenda õpetuse õigsus (ortodokssus) nimelt seda, et iga kirikuisa mõistis alati igal elujärgul kõike puhtalt ja rikkumatult. Kuid ilmselgelt pidi nende arusaam olema eksimatu ja ortodoksne küsimustes nagu kreedo (usutunnistus), kolmainsus, inkarnatsioon (Jumala inimsekssaamine) ja lunastus.

Neljandaks peab nendele olema osaks saanud Kiriku tunnustus ehk nõusolek. Nende inimeste kirjutised on säilinud läbi sajandite ja edasi antud traditsiooni kaudu. Need, keda nimetame kirikuisadeks, on inimesed, kelle kirjutised on ikka veel olulised, sest nad on muutunud osaks Kiriku elavast traditsioonist. Selleks ei ole just vaja ametlikku kirja Kiriku poolt, mis annaks sellest tunnistust. Oleks ju lausa narr ette kujutada, et Kiriku esindajad annavad ühel ilusal päeval välja kirja, milles antakse teada, et Püha Augustinus on kuulutatud kirikuisaks ja et ta on leidnud 21. sajandil Kiriku poolt tunnustust. Selleks ei ole mitte mingit vajadust, kuna Augustinuse elu ja töö ning tema kirjutised on säilinud siiani ja ta on üks kõige rohkem loetud autoreid kogu maailmas – seda isegi väljaspool Kiriku ja teoloogia piire. Seega on ta pälvinud Kiriku tunnustuse, ilma et oleks vaja mingeid ametlikke tunnustuskirju.

Tihtipeale tuntakse kirikuisasid ka kui Kiriku doktoreid ja õpetajaid. Ka hilisemad (pärast 7. või 8. sajandit) mehed ja naised on tunnistatud Kiriku doktoriteks, kuna nad on oma elutööga selgelt esile toonud kolm kriteeriumi – õpetuse ortodokssus, pühalik eluviis ja Kiriku tunnustus. Nimetagem mõned nendest: Bonaventura, Aquino Thomas, Katariina Sienast ja Teresa Avilast.

Teoloogia ja Kiriku teerajajad

Kirikuisade tundmaõppimine on kindlasti vajalik ja oluline. Siinjuures võib põhjuseid esile tuua üsna mitu, kuid olulisemaks nende hulgas on ehk asjaolu, et nad on pannud aluse Kiriku struktuurile, mis on rajatud vundamendile, mille nurgakiviks on Kristus. Nemad on andnud selget tunnistust traditsioonist. Nemad on need inimesed, kes on esmalt määratlenud Kiriku missiooni ja andnud sellele suunitluse. Nemad on olnud kõige lähemad inimesed algallikale – Kristusele, kuna paljud nendest omasid isiklikku kontakti Kristuse jüngritega. Nemad on algatanud maise struktuuri, mida nimetame Kirikuks. Mõistagi on siinjuures oluline silmas pidada, et Kiriku alustalaks ja nurgakiviks on Kristus ise ja seega on vaid Kristus Kiriku algataja, kuid jüngrid, apostlid ja kirikuisad olid esimesed, kes on püüdnud seda struktuuri kujundada siin maailmas peale seda, kui Kristus läks tagasi oma Isa juurde. Kristus ise ei rajanud Kirikut, nagu me teame seda tänapäeval. Ta jättis meile eeskuju oma elu näol ja andis käsu armastada Jumalat ja üksteist nii nagu tema meid on armastanud. Siinjuures ongi selleks lüliks Kristuse ja Kiriku struktuuri vahel just nimelt kirikuisad, kes on olnud kogu selle süsteemi eestvedajad. Nende privileegiks ja auks oli osa saada ja anda tunnistust paljudest “esimestest” asjadest ja asjaoludest. Ühe ereda näitena võime tuua Pühakirja kaanoni. Just kirikuisad olid need, kelle ühiste jõupingutustega otsustati, millised raamatud on jumalikult inspireeritud ja peaksid võtma sisse koha kaante vahel, mida tunneme tänapäeval Piiblina. Nende suureks päranduseks kogu Kirikule on ka sakramentaalteoloogia ja liturgia kujundamine-arendamine. Kogu läänekiriku sakramentaalne riitus rajaneb õpetusel, millele panid aluse kirikuisad. Nikaia Kirikukogult on meile jäetud päranduseks apostlik usutunnistus, milleta ei kujutaks Kiriku sakramentaalset elu ettegi. Ja mõistagi on kirikuisad teerajajaks valdkonnale, mida tunneme tänapäeval Kanoonilise Seaduse (Kirikuseadus) nime all.

Kirikuisad on olnud teerajajaks ka paljudele teoloogilistele koolkondadele; igal koolkonnal oli oma rõhuasetus. Aleksandria koolkond asetas rõhu Pühakirja vaimulikule (spirituaalsele) interpretatsioonile (tõlgendusele), Antiookia koolkond aga ajaloolisele ja literatuursele (kirjanduslikule) interpretatsioonile. Kuid just nimelt neid kahte koos mõisteti kui osa Jumala Sõna täiuslikust arusaamast.

Kirikuisade mõttemaailmas oli väga olulisel kohal traditsioon . Tihtipeale tänapäeva maailmas mõistetakse traditsiooni kui midagi, mis on aegunud ja vana ning kindlasti oma aja ära elanud ega kuulu enam Kiriku pärandisse. Nii mõnigi kord arvame, et traditsioon on midagi lubjastunut ja ajast maha jäänut. Kuid kirikuisadele oli traditsioon elav organism, mis tõi esile pulseeriva elu. Kuigi me väljendame traditsiooni ka kirjutistes, on see siiski veel midagi enamat – see on Kiriku liikmete osadus, kes kogunevad ühise altari ümber, et osa saada ühisest Ohvrist, kelleks on Jeesus Kristus. Kirikuisadelt saame tunnistust, et traditsioon ei ole midagi aegunut, vaid see on entusiastlik kindluse- ja vabadusetunne. See on võime areneda ja kasvada teadmisega, kust me oleme tulnud ja kuhu tahame edasi minna. See on teadmine, et meie juured on rikkalikus allikas, mida on toidetud pikki sajandeid.

Loodan, et kogu eelnev suudab ehk edasi anda, miks me peame oluliseks kirikuisade tundmaõppimist, miks püüame siseneda nende mõttemaailma ja vaimu. Sest tihti jääb minul endal vähemalt tunne, et nende töö ei ole lõppenud, vaid et nad siiski justkui kusagilt kaugest teadmatusest annaksid juhiseid või mõtetele konkreetse suuna. Ilmselt on see vaid üks pisike killukene sellest, mida mõistame pühaduse osaduse all.

Kirikuisade teoloogia

Teoloogia on laiem mõiste kui kristlik doktriin või dogma. Selle algpunktiks on Kiriku poolt õpetatud dogma, kuid sellele lisandub inimese enda mõttetegevus ja ­töö. Kogu teoloogia eesmärgiks on inimesse asetatud soov paremini mõista ja selgitada seda, mis on jumalik ja mida meie inimmõistus ei suuda hoomata täielikult. See on olnud üks suur tööpõld kirikuisade ajastul. Püha Anselm on seda inimlikku vajadust selgitada jumalikku kokku võtnud väga ilusasti: “See on meie usk, mis otsib arusaamist.”

Väga oluline on silmas pidada asjaolu, et kirikuisade puhul oli sellise otsimise ja selgitamise protsessi hingeks alati Pühakiri. Pühakiri on kui kogu teoloogia hing , ilma milleta kaotaks teoloogia oma olemuse. Seetõttu on paljud nende teoloogilised kirjutised läbi põimunud Pühakirja tekstidega ja tihtipeale on need isegi kasutatavad kui kommentaarid piiblitekstidele, mis omakorda annab kindlat tunnistust kirikuisade armastusest Jumala Sõna vastu.

Kindlasti on oluline meeles pidada ka asjaolu, et ehkki kirikuisad olid teoloogid, ei olnud see nende teadlik esmane eesmärk. Nende esmaseks eesmärgiks oli siiski olla hingekarjane ja teenida neid, keda Issand nende hoole alla oli usaldanud. Teoloogia oli vaid valdkond, mis oli vajalik selleks, et püüda õpetada inimhingi ja juhtida neid igaviku teele. Hiljem on nende kahe vahele tekkinud üsnagi suur lõhe. Üpris tihti on teoloogia ja karjaseksolemine läinud lahku ja kulgenud omi teid. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et teoloogiks olemiseks ei pea olema kirikuõpetaja. Kirikuisade ajastul oli see mõeldamatu. Need kaks valdkonda käisid alati käsikäes. Teoloogia ja igapäevaelu olid alati läbi põimunud ja neid kahte nähti teineteisest lahutamatuna.

Veel üks oluline tahk kirikuisade juures on nende siiras soov seista oma usu eest ja kaitsta seda (apologeetika) ka siis, kui sellega kaasnes märtrisurm. Nende südames põles ere soov edastada Kristuselt edasi antud usku nii puhtana kui võimalik. Kui kusagil levis mingi eksiõpetus (hereesia), siis nähti seda kui haiget liiget Kristuse Ihus ja püüti viga parandada võimalikult ruttu. Mõistagi on tulemused selles valdkonnas olnud üsnagi erinevad ja mitmelaadsed, mis ei ole aga siinse artikli teema.

Kõigi eespool mainitud asjaolude tagapõhjaks oli kirikuisadel alati jumalikkuse müsteerium (saladus) . Arvan, et see on asjaolu, mida tänapäeva inimene kipub väga sageli unustama. Kirikuisadel oli iga ettevõtmine juhitud jumalikust inspiratsioonist ja saavutas oma eesmärgi jumalikus tahtes. Inimene oli vaid instrument, kes püüdis oma mõistuse abil selgitada seda jumalikku elementi meie igapäevaelus. Sellest annavad tunnistust ka paljud liturgiad ja palved ning isegi tolle aja kunst ja arhitektuur.

Viimaks, kirikuisade praktiliseks eesmärgiks oli ehitada sild evangeeliumi ja selle ühiskonna vahele , milles nad elasid. Meiegi oleme kutsutud tegema sedasama tänapäeva ühiskonnas. Kirikuisad olid tugevad kristliku moraali kandjad oma aja maailmapildis. Pühal Polykarposel, kui ta oli juba 80-ndates eluaastates, kästi põletada viirukit ebajumalatele. Ta ütles: “Ma olen ustav olnud kõik need aastad; ja kas te tõesti arvate, et nüüd, vanas eas, ma murran oma ustavust?” Ta oli tõeliseks tunnistuseks.

Samamoodi oleme ka meie kutsutud andma tunnistust omas ajas ja oma ühiskonnas. Kirikuisad on olnud meile suureks eeskujuks, rajades aluse, mis on kestnud läbi ajastute ja ilma milleta oleks Kirik tunduvalt vaesem.

Nagu öeldud, on siinne artikkel vaid sissejuhatus suurde valdkonda, mida tunneme patristika või patroloogiana (kirikuisade ja nende kirjutiste teaduslik uurimine). Edaspidi püüan käsitleda kirikuisasid just selles valguses, mis siin artiklis on mainitud. Kui siseneme sellesse huvitavasse maailma, siis avastame, et pole midagi uut siin päikese all. See, mis on, on juba olnud, ja see, mida ütleme, on juba öeldud. Aga äratundmisrõõm pidavatki olema üks äraütlemata suur rõõm!

Järgmises ajakirja numbris püüame heita pilgu Ignatiusele Antiookiast ja seejärel jätkata kronoloogiliselt. Seega tulevad edaspidi meie huviorbiiti Polykarpos, Irenaeus, märter Justinus, Tertullianus, Origenes, Klemens Roomast, Hippolytus, Athanasius, Kirill Jeruusalemmast, Gregorios Nazianzenos, Basileios Suur, Hieronymus, Johannes Kuldsuu, Ambrosius, Augustinus, Gregorios Nysses, Leo Suur ja Gregorius Suur. See ei ole lõplik nimistu, kuid mainitud isikud on kindlasti kõige märkimisväärsemad.

Soovin Sulle, hää lugeja, meeldivaid lugemiselamusi ja ergast kaasamõtlemist sel kirikuisade ajastu ja mõttemaailma avastamise teekonnal.

Ilmselt ei ole inimest, kes poleks kunagi kuulnud midagi alkeemikutest, legendaarsetest kullavalmistajatest või alkeemiast, nende salapärasest õpetusest. Millega aga tegelikult võis ja võib ka praegu olla tegemist alkeemia puhul ning millised on olnud alkeemia kokkupuuted kristliku kirikuga, seda mahukat ja nõudlikku temaatikat on ikka ja jälle peetud uurijate poolt liigagi kummaliseks ainevaldkonnaks. Ometi on huvipakkuv fakt, et ka Luther oma lauakõnedes kiidab alkeemiat ja julgustab nõnda sellega tegelema; omaaegse haritud mehena oli Luthergi vähemal või suuremal määral kursis alkeemiliste ideedega ja suhtus nendesse selge positiivsuse ning huviga.

Mis on alkeemia?

Alkeemia moodustab väheuuritud ja keeruka teadmiste valdkonna, mis on põhjustanud ka väga mitmesuguseid interpretatsioone. Ilmselt tuleks kohe alguses kõrvale jätta iseloomustused, mis on tuntud kooliõpikutest – keemia esiema, suur eksitus jne, sest need on vaid elavad näited mõnede teadlaste piiratusest. Uurides alkeemia fenomeni, pööras Lääne teadus tähelepanu vaid selle keemiaajaloolisele aspektile, peaaegu mitte puudutades alkeemia filosoofilisi ja religioosseid aluseid. Nii on väidetud, et alkeemikutel ei õnnestunud küll täide viia oma suurimat soovi valmistada kulda või igavese nooruse eliksiiri, kuid nende kogutud teadmised lõid vundamendi nüüdisaegsele keemiateadusele. Eelkõige võibki jagada lähenemise alkeemiale kaheks: alkeemia kui keemia eelkäija ja alkeemia kui eriline tegevusala, mis küll on ka mõjutanud keemia arengut. Viimases oleks oluline nii rituaalne kui ka vaimne pool. Seda võiks nimetada traditsiooniliseks vaateks alkeemiale. Alkeemiku enese vaatenurgast oleks keemia kujutanud ilmselt langust sekularisatsiooni tõttu. Nähtuse paremaks määratlemiseks tuleks fikseerida alkeemia võimalik lähtepunkt. Selleks võiks olla teatav eriline terviklik ja rituaalne maailmavaade, kus müsteeriume anti edasi initsiatsiooni teel. Mitte mingi käsitöö, isegi mitte hilises antiigis, ei olnud ainult tehnika. Ka praegu on käsitööd ju mõnikord säilitanud midagi oma rituaalsest iseloomust.

Peale alkeemia määratlemise tema vahekorra alusel keemiaga või suhtega tehnoloogiasse on alkeemiat defineeritud ikkagi eelkõige võimalike taotletavate eesmärkide alusel. 19. sajandi prantsuse alkeemiauurija A. Poissoni arvates annabki enamik alkeemikuid (nagu ka kuulus Paracelsus) määratluse, et alkeemia on teadus ühtede metallide muutmisest teisteks. Selliseid näiteid võib tuua nii Ida kui ka Lääne alkeemiast. Kuid nende määratluste sisulise hindamise teeb keeruliseks see, et alkeemia-alane kirjandus on rikas allegooriatest, sõnamängudest jne. Nii näiteks XVII sajandi teoste puhul ei illustreeri kujutised teksti, vaid tekst kas lisab või, ettekavatsetult, ähmastab illustratsioonide mõtet. Seega on äärmiselt keeruline väita, mida alkeemikud näiteks metallidest, sealhulgas kullast kirjutades tegelikult silmas peavad. Tegemist võib olla nii otsese kui ka sümboolse, kujundite keeles edasiantava tähendusega. Toome ühe näite. Alkeemikutel esineb laialtlevinud klassikaline väljend ühe eeldatavalt enim taotletud metalli, kulla kohta: “meie kuld ei ole tavaline kuld” ( aurum nostrum non est aurum vulgi ). 20. sajandi üks kuulsamaid prantsuse alkeemikuid E. Canseliet tsiteerib koos antud klassikalise lausega alkeemik H. Khunrathilt (1560–1605) säilinud kirjeldust kokkupuutest selle tavalisest erineva, salapärase filosoofilise kullaga: “Ma nägin teda oma silmadega, ma kompisin teda oma kätega, ma maitsesin teda oma keelega, ma haistsin teda oma sõõrmetega, oo kui imetlusväärne on Jumal oma tegudes!” Khunrathi kogemus näib ju vägagi füüsiline. Mõnede uurijate arvates ei tähenda see, et kui alkeemikud kasutasidki näiteks kulla puhul väga mitmeid sümboleid, et tegemist ikkagi ei võinud olla teatava reaalse substantsiga. Alkeemikud võisid rõhutada erinevate nimetustega lihtsalt selle nähtuse eri aspekte. A. Poisson on määratlenud kulda kui täiuslikkust ja pidevat looduse loomingu eesmärki; sellist vaadet on toetanud ka R. Bacon (u 1214–1229). Sarnaselt iseloomustab ka eesti teadusajaloolane R. Vihalemm seda probleemi: “Kurikuulus mitteväärismetallide kullaks muutmise protseduur aga sümboliseeris täiuslikkuse taotlust.” Peamist alkeemia probleemi näebki Poisson eliksiiri, filosoofilise kivi ehk ladina keeles lapis philosophorum' i valmistamises, mis omaks võimet muuta tavalised metallid kullaks või hõbedaks. Kui algselt Poissoni arvates tunnistati filosoofilisel kivil olevat vaid metallide muutmise omadus, siis hiljem hermeetilised filosoofid möönsid sel olevat palju rohkem omadusi: valmistada vääriskive, ravida haigusi, pikendada inimese eluiga, anda teadmisi jne. Kivil võis olla isegi 600 eri nimetust. Selles idees transmuteerida filosoofilise kivi abil inimest ja kosmost ongi peidus alkeemilise tegevuse, alkeemilise töö, opus alchymicum' i põhjendus ja õigustus.

Ilmselt peame ikkagi nõustuma nende uurijatega, kes väidavad, et meile on teadmata selle otsustava katse loomus, mis alkeemikul vastas filosoofilise kivi või salapärase eliksiiri saamisele. Nii Lääne alkeemik kui ka tema hiinlasest või indialasest kolleeg töötasid oma laborites aga kindlasti ka iseendaga, mõjutasid oma psühhofüsioloogilist olemist. Enamik alkeemia tekste on omavahel ühel meelel selles, millised omadused peavad alkeemikul olema. Sellest nähtub, et jutt ei käi ainult laboratoorsetest kogemustest. “Oluline ei ole mitte niivõrd tegevuse resultaat, kuivõrd tegevus ise, selle mõtestamine, hingeline läbielamine, sisevaatlusele andumine” (Vihalemm). Paraku ei saa kõikide koolkondade lähenemist, alkeemilise töö omapära, taandada ka ainult sisevaatlusele. Nähtusest terviklikuma ja rohkem tasakaalustatud pildi andmiseks on rõhutatud ka alkeemia praktilise külje määravat tähtsust. Seda isegi Hiina taoistliku nei-dan (sisemise lähenemise) õpetuse puhul, kus inimese kehaga toimuvad põhimõttelised muudatused. (Need koolkonnad on välja kasvanud taoistlikest ringidest, kus alkeemiat peeti alati vaimseks tehnikaks, “sisemiseks” alkeemiaks. M. Eliade on nimetanud neid tõeliselt hiinalikeks. Taoistlik alkeemia kasutas transtsendentseid metalle, nn metallide hingi , identifitseerides neid teatavate kehaosadega.) Ainult sisevaatlusele keskendudes ei oleks ajaloost teada nii hästi keemiat tundvaid ja rikkaid alkeemikuid, isikuid, kes seletamatult järsku said äärmiselt jõukaks. Tõesti, alkeemia ajaloo käsitlejad, kas või Helmut Gebelein, on toonud paradoksaalseid näiteid alkeemikutest, keda on peetud vilunuteks ja tulemusrikasteks laboratoorse töö alal. Näitena võiks siinkohal tuua 14. sajandi ühe tuntuma, prantsuse alkeemiku Nicolas Flameli, kes elu jooksul rajas oma annetustega 14 haiglat ja 3 kabelit ning lasi uuendada 7 kirikut ja kelle kiirele rikastumisele pole siiani leitud mõistlikku seletust (17. jaanuaril 1382. aastal olevat ta jõudnud oma esimese transmutatsioonini).

Ilmselt tuleb küsimusele ikkagi läheneda avatult. Alkeemia ajalukku kuuluvad ühtviisi nii omasõnutsi Vaimule toetuv kristlik müstik Jakob Böhme (1575–1624) kui ka otsesele kogemusele toetunud Trevisanus, kes teatas, et sai filosoofilise kivi kätte 1481. aastal. Igal juhul on ka tänapäeval alkeemiaga tegelevate isikute definitsioonid oma valdkonnale jätkuvalt ja traditsiooniliselt n-ö aforistlikud.

Alkeemia ajaloost

Levinud versiooni järgi pärineb alkeemia Egiptusest. Selle kõrvale võib tuua ka arvamusi, mis näitavad iseseisvat alkeemia ajalugu seotuna näiteks Hiina, India (alkeemia oli seal seotud jooga ja tantrismiga, mis on iidsed, üleindialised traditsioonid; metallide transmutatsioon võidi täide viia jooga abil) või siis Mesopotaamiaga, kus metallurgia oli ühendatud rituaalse tegevusega. Näiteks Assurbanipali (valitses 669–630 eKr) raamatukogust pärineb tekst, milles metallurgiat kujutatakse rohkem rituaali kui praktilise tegevusena. Kui Aleksander Suur vallutas 332 eKr Egiptuse, tekkis ju soodne olukord paljude ideede laiemaks levikuks.

Kristliku ajastu alguses ilmunud arvukate alkeemiliste tekstide teket võib seletada esoteerilise voolu (seda esindasid müsteeriumid, uuspütagorism ja uusorfism, astroloogia, gnostitsism jne) ja rahvalike traditsioonide kohtumisega, mis olid säilitanud iidsed käsitöö, maagia ja tehnoloogia saladused. 2. ja 3. saj pKr on kirjutatud esimesed traktaadid, mida saab siduda Aleksandria alkeemiaga (2.–6. saj pKr). Aleksandria etapi alkeemikud olid Zosimos Panopolisest (4. saj pKr), Synesios (379–412 pKr), Aleksandria Stephanos (6. saj pKr), Olympiodoros Noorem (6. saj pKr), Pseudo-Demokritos (6. saj pKr). Nende kõrvale võib asetada ka Hermes Trismegistose, legendaarse alkeemia isa, Sõnumitooja, kreeka-egiptuse hellenistliku jumaluse, kellele omistatakse alkeemiale alustpanev tekst “Tabula smaragdina” . (Tekst on säilinud vaid ladinakeelsena. Hermes Trismegistose traktaadid on ilmselt kirjutatud mitme isiku poolt esimestel sajanditel ja nende sisu kujutab sünteesi egiptuse, kreeka, judaismi ja kristluse ideedest.)

Seoses araablaste vallutustega (7. saj pKr) algab alkeemia järgmine etapp. Sajand peale prohvet Mohammedi surma laius islami riik Hispaaniast üle Egiptuse ja Süüria Induseni. See viis juba palju tähelepanuväärsemate ja arvukamate avastusteni keemias. Seega panid araablased alkeemia n­ö jalgadele. Nad suurendasid teaduse osa ja vabastasid alkeemiat kõrvalistest elementidest: maagiast, kabalast ja müstikast. Araablased tõlkisid kreeka tekste. Paljude kaliifide juures töötasid süüria, pärsia, india, aleksandria ja kreeka õpetlased. Alates 9. sajandist ilmuvad araabia päritolu teosed. Isikutest on olulisemad prints Khalid Ibn Yazid (surn 704 pKr), araabia alkeemik Abu Musa Dschabir Ben Haiyan (u 721–815 pKr), pärsia arst ja alkeemik, süstematiseerija ja klassifitseerija Mohammed al-Rasi (u 860–930 pKr), ka araablasest arst ja filosoof Avicenna (araabia k lühendatult Ibn Sina, 980–1037 pKr).

Alkeemia ja kristlus

Araablaste poolt edasiarendatud teadmised jõudsid Euroopasse mitut teed pidi. Ühelt poolt juhtus see seoses ristisõdadega. Omalaadse intellektuaalse silla lõid näiteks templirüütlid. Teiselt poolt tõlkisid juudid Rhodosel, Hispaanias, Lõuna-Prantsusmaal ja mujal tekste ladina keelde. Tänu tõlgetele oli alkeemia 12. sajandi lõpul laialdaselt levinud ja alates 13. sajandist Õhtumaades kui teadus rajatud. Alkeemiast sai eliidi, filosoofide ja arstide teadus, kuid mitte kunagi ülikoolidistsipliin. Euroopa kristlike doktorite ja keskaja alkeemia (12.–16. saj pKr) on ajajärk, mis saabki suures osas alguse araabia ja aleksandria tekstidega tutvumisest ja tõlgete lugemisest. Siia kuulub teiste alkeemikute seas dominiiklane Albertus Magnus (1192?–1280). Keemia ajaloost on teada fakt, et araablaste kõrval on ka näiteks kuulus kirikuõpetlane Albertus Magnus andnud täpse hõbeda ja kulla kupellimise ehk väärismetalli ehestamise kirjelduse. 14. sajandil seadustati see meetod kulla puhtuse määramiseks ja seda loetakse keemia ajaloos kõige varajasemaks näiteks analüüsi standardsest meetodist. Selliseid näiteid võib tuua hulgaliselt. Kuna tunti palju keemilisi reaktsioone, lõid alkeemikute kogutud teadmised vundamendi tänapäeva keemiale. Niisuguseid teadmisi võidi saada ja kontrollida ikkagi ainult eksperimentide käigus.

Mainida võib paljude teiste seas ka frantsisklast Robert Baconit (u 1214–1284/94) ning dominiiklast, doctor angelicus Aquino Thomast (1224–1274). Thomasele omistatakse mitmeid traktaate alkeemiast, mille autorluse üle aga vaieldakse. Ometi on ta ka oma teoses “Summa theologiae” puudutanud alkeemilise ja loodusliku kulla probleemi. Põhjalikumalt on Aquino Thomase ja alkeemia suhteid käsitlenud oma uurimustes jungiaanlik uurija Marie-Louise von Franz. Franzi vaateid on toetanud ka üks dominiiklaste ordu Aquino Thomase spetsialist, kuigi üldiselt on tema käsitlusi saatnud vaikimine. Nimelt on Aquino Thomase biograafia põhiliseks allikaks tema ordukaaslase ja isikliku teenri Reinalduse tunnistused, kust ilmneb, et elu lõpul toimusid Thomasega muutused vaimses mõttes halvemuse poole ja tema viimane, ühes Itaalia kloostris peetud ettekanne ongi Franzi arvates olnud aluseks unikaalsele alkeemiateosele “Aurora consurgens”. Selle ettekande teksti ei ole leitud ja see viimane episood jäi kanoniseerimisel kõrvale ning ametlikus biograafias sellest ei kõnelda. On aga säilinud üksteisest erinevad käsikirjad, mis võiksid olla kuulajate protokollide kajastused, “Aurora consurgens” on üks selliseid ja Franz on dateerinud selle 13. sajandisse. Teoses ei tooda küll praktilisi ettekirjutusi alkeemia kohta, pigem on tegu jumaliku tarkuse poeetilise otsinguga, kus omavahel on seotud ohtralt tsitaate Piiblist psalterist ja mitmesugust alkeemia sõnavara. Ka ühes erakirjas oma orduvennale Reinaldusele on Thomas kirja pannud mõtte, et ei maksa usaldada niipalju lugemist, sest alkeemia sõltub võimest intuitiivselt aru saada ja kindlasti praktilisest kogemusest. Nende ridade alusel võiks justkui eeldada Thomase praktilisi teadmisi alkeemia vallas. Samuti leidub tema õpetaja Albertus Magnuse teostes täpseid laboratoorse keemia kirjeldusi.

Kristus kui kivi

Üheks levinud vaateks ja kõrvutuseks keskaegses alkeemias oli muuhulgas Kristuse ja kivi ehk lapis' e ühitamine alkeemilistes traktaatides. C. G. Jungi teose “Psühholoogia ja alkeemia” järgi võib üheks vanimaks autoriks, kes identifitseeris kivi Kristusega pidada Raimundus Lullust, kuigi analoogia kasutajal võis olla ka palju vanem eelkäija gnostitsist Zosimose näol, nii et tegemist ei pruugi olla lihtsalt keskaegse spekulatsiooniga. Petrus Bonuse 1330. ja 1339. aasta vahel kirjutatud töö “Pretiosa margarita novella” põhjal saab väita, et Kristuse müsteeriumi ja kivi saladuse vaheline side oli nii otsene, et alkeemiline töö näis jumaliku päästmistöö analoogi, imitatsiooni või isegi jätkuna. Bonuse arvates ühildusid alkeemilised sümbolid, mis olid avastatud hoopis teisel teel, suurepäraselt kristliku sümboolikaga. Edasi võis kohata selliseid vaateid juba väga paljudel keskaegsetel autoritel.

Kristuse ja kivi identsuse idee arendatakse välja alkeemilise protsessi edasiandmises missa kujul, nagu seda teeb 16. sajandi alguses vaimulik ja õukonnaastroloog Melchior Cibinensis. Tema käsitluses on alkeemiline protsess ekvivalentne missaga. Sellisel seisukohal olid ka Paracelsus ja tema järgijad. 17. sajandil oli paralleelil oluline koht müstik Böhme õpetuses. Nende ideede eesmärgiks alkeemias oli saavutada surematus keha muutumise ehk transformatsooni kaudu. Peab mainima, et Kristuse ja kivi ning ka alkeemilise protsessi ja missa kõrvutamine esineb veel ka 20. sajandil, näiteks sellisel tuntud prantsuse alkeemikul nagu E. Canseliet´l, kellel endal olevat õnnestunud metallide transmutatsioon kullaks kahel korral.

See maailm ei ole veel valmis. Või on ja me ei suuda seda näha läbi öise udu, mis me silmi katab? Meie duaalses maailmanägemises on ju alati koht võrdlustel, hinnangul, arvamusel, seisukohal . Inimene on ju ära hirmutatud – küll elustandardite, maksuametite, kaduvuse ja veel paljude-paljude nähtuste poolt. Ja sellises vahekorras kaotab just armastus. Kaotab selliselt, et me hingates ei taju hingestatust, kõige kokkuühendatust, seotust ja oleme kui üksi, hüljatud. Aga ometi sisimas igatseme me olla üks-kõiksusega. See on me hingede tahe, soov kõiges näha “venda”. Küsisin kooliõpetajana õpilastelt ikka ja taas, et mis meid siin ilmas seob? Küsin tänagi teilt: kui sügavalt puudutab meid Jumal, kuidas Ta ühendab meid inimestena, olles noored omal ajal, olles eakad omal ajal, vaesed või rikkad, targad või rumalad?

Kus, milles ja kuidas me saame kõik kokku? Jeesuse (vähem Ilmutusraamatu) tõotused taevariigist oleks ehk käeulatuses nüüdki?? Elatavad juba selles maailmas.

Ristiinimesed paluvad kõige sagedamini Jeesuse sõnadega, mis Mäejutluses kirjas. Ehk teisisõnu ütlevad – ma soovin olla kooskõlas Jumalaga , Tema tahtega. Ma soovin, et Jumal toimiks minu elus isegi siis, kui pole võimeline seda kogema. Aga kui sageli me sellele tõsiselt mõtleme, seda südames palume. Pahatihti ei meenu meile, et kiidelda saame ainult Jumalast, et Tema tahe on see, mis peaks sündima meie eludes… Jah, Jumal armastab meid ka siis, kui me ise ei suuda, ei saa.

Milles on usklik inimene õigupoolest teisiti kui ülejäänud, mitteusklikeks nimetatud? Kuigi paljud nii usuvad, ei saa, ei suuda ma piirata pääsenute-pääsevate ringkonda ainuüksi kirikliku kuuluvuse põhjal. Kas on kirik sõprade ühendus, kes jagavad teineteisega kõike, mis nende eludes tähendust omab (nõnda defineeris kogudust-kirikut kunagi Jüri Bärg)? Kas huvitab meid ka vaimne areng, teine inimene me kõrval või esmajoones ikka ainult arvud, seisused, rüüd, võitmine jms?

Pean tunnistama, et mind segavad fraasid. Kord noore üliõpilasena sattusin ma tänaval vestlema endast noorema, äsja usule ärganud tütarlapsega, kes oli entusiastlik ja korrutas tihti, et Jumal toimib siin maailmas. Kaheldamatult, tal oli (ja on) õigus, kuid küsisin siiski juurde, kuidas tema seda näeb, kogeb, tajub. Et palun selgita, laienda oma kogemus minulegi taibatavaks, kui võimalik… Tema vastus mulle oli: see on filosoofia, ära filosofeeri! Nõnda, kuid ma ei saanud ikka kustutada oma janu selle eluveega, mida ta õigupoolest pakkus. Ja edaspidigi näen ma üha selgemini, et viga ei ole siiski mitte ainult vastuvõtjas. Meie tekst on formaalne, justkui kooliõpikust loetud ja korrutatud, sest me ise oleme formaalsed ja lubanud varjutada oma näo (Jumala antud püha näo) ses ühiskondlikus virr-varris, milles iga päev osaleme, milles muretseme ja hirmume, kas tahes või tahtmata.

Religioon ei ole kultuur, vaid pigem seda teisendav, viimase ees käiv inimese isiklik suhe igaviku, looja, loodutega. Lihtsalt öelduna – usaldus. See usaldus ongi ju meie eetikaks. See on hoiak, et elu on palju laiema tähendusega mõiste, kui tavaarusaamas käsitletud, et KÕIKI ja KÕIKE ühendab siin planeedil miski – pole mõtet võistelda ja kuskil katlaservas paksemat leent püüda keeta jne. Sõnaga, et kõik, mis hingab, on püha. Püha kogedes ei koge me käsukoodeksit, enda paremaks pidamist jms. Ja Jumalat kui palgamaksjat tehtud heade tegude eest.

Kui palju te, head lugejad, suudate üllatuda, imestada, tänulikud olla nii, et unustate kõik halva? Nagu laps, kes halba kogedes unustab selle täiesti loetud hetkedega – ta ei tassi mingeid hinnanguid ja süüdistusi kaasa. Saagem jälle lasteks, siiski mitte lapsikuteks. Ilusti parafraseeris kord Vello Salo tuntud ütlemist – inimene õpib, kuni elab. Ta pööras selle teisiti ja sedastas – inimene elab seni, kuni õpib. Ehk kuni suudab imestada, tänulik olla. Kuid, hukkamõistu ei ole – ka sügavaimas augus, niiöelda, on lootus, on teadmine, et Kristus ise tuleb varsti ja annab meile käe… me ei saa end ise Jumalast lahutada! See ei ole võimalik!

Kas enda muutmine on enda teha? Kas püha kogemine on enda võtta? Luterlik teoloogia rõhutab, et eelkõige peab tulema midagi väljast, mis teeks kõik uueks. Teeks meid võimeliseks mõistma ja tänulik olema. Me saame end distantseerida vaid sellest, mis selgelt orjastab – avalik arvamus, massimeedia jms. Meile antud aeg (armuaeg, nagu kord ütles Evald Saag) ei ole raha, vaid on palju kallim kui raha. Inimene ei pea olema vahelüli kaubamaja ja prügikasti vahel. Inimest ei tohi degradeerida tarbijaks, kes tühisuse eest laastaks tühjaks maa. Vaadake enda ümber. Vaadake silma oma ligimestele oma poolikuses, ärge laske tal end hävitada. Selles on ju meie ristiinimese kutse. Inimesed meie ümber on kaasrändurid, pühad nagu meiegi ja mitte pauluslikult võidupärja jahtijad, mille saavat vaid üks!

Palju armastatakse kirjutada arengust – jätkusuutlikust ja elukestvast, riigi ja tema kodaniku omast. Kuid, pangem tähele, areng vajab teatavat sihti ehk telost – mille poole liikuda. Taevariigi tee tuleb meil enestel käia Jumala kirkuses.

Pühadus … mõelge sellele, mida tundis Eelia Hoorebi mäel (1 Ku 19), kui Jumal ilmus talle vaikses sahinas.. Mulle meenus see kuulates Arvo Pärdi Berliini missa sanktuse osa. Kus püha on nii õrn ja nii avar, et hingamine tasaneb ja rahu langeb silmile. Pühadus avaldub pigem sisemises, vaikses tänus. Ehk Piibli sõnutsi (Js 30:15): Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääsete.

Millegipärast peame kinnitama ja korrutama enesele neid lihtsaid tõdesid, et sõna saaks lihaks ja elaks meie sees aina – pühadus on elus võimalik ja Jumal tahab meile anda just sellist elu.

Püha kogemus on hõlmav. Pühadus on pühapäeval ja on argipäeval – see kannab kõike ja ilma selleta oleme kui pimedad… Communio sanctorum – pühade osadus. Mainimisväärsena ehk veel – need ei ole vaid inimesed, kes patustena on kogunenud ümber püha asja , vaid ka selle keskuse, valguse enda läbi valgustunud ja selles rõõmus teisteni kiirgavad inimesed. Saagem sellisteks ja aidaku meid Jumal.

Ema Teresa ütles Nobeli preemiat vastu võttes: me ei saa teha suuri tegusid, aga me saame teha väikseid tegusid suure armastusega.

"Oma silm on kuningas" – see põhimõte kuulutab järjekindlalt, et nägemises on midagi kuninglikku – kuninglik õigus kõige üle. Tühjuse nägemine on vapustavamaid kogemusi. Euroopa elab kristlusest, mida sotsioloogilises mõttes täna enam alati ei näe.

Keskaegse kristliku Euroopa jaoks oli Kristuse Püha Haua kultusel oma eriline roll, ja tema tühi haud kui vastand kõige pühamale tundmatu sõduri hauale, näib olevat ikka veel väga kõnekas. Euroopa oleks justkui rajanud oma kultuuri tühjusele, kuid mitte vaakumile, sest tühjusel on sisu nagu pausil muusikas ning kristlus on püüdnud seda sajandite jooksul täita oma igiaegumatu sisu – Inimese ja Jumalaga.

Tühjad kohad on sisukad. Kristuse ihus olnud tühjad kohad, haavad, kõnelesid rohkem kui terve ihu. Kultuurimälu ongi peamiselt varemed, puuduvate lehekülgedega või kaanteta raamatud – tühjad kohad. Kõik inimesed ei lepi tühjade kohtadega – haavu ei tohi olla, mõrasid ei tohi olla – ja tahavad Jeruusalemmas üles ehitada endisaegse templi. Justkui Jumal ei võiks saabuda varemetele või uue arhitektuuriga täidetud kohale.

Mõned filosoofid soovitavad ka surma kohata tühjusena, siis on lein minimaalne. Seepärast räägivad nad ligimesest ainult üldmõistega inimene. Inimese surm on palju vähem traagiline kui abikaasa või lapse surm. Inimene on tühi mõiste, millest on kerge loobuda, mida on kerge jätta. Kriminaalide hulgas on tuntud ütlus ”loobu kõigest, mida sa pole võimeline kolmekümne sekundi jooksul jätma”. Teisiti öeldes: ära sõlmi niisuguseid inimsuhteid, mis takistaks sinu egoistlikku vabadust. Kõik suhted olgu niisugused, et võid need sekunditega unustada.

Nägemisest järgmine samm on puudutus, mis on kõigist meeltest kõige demüstifitseerivam, vastupidiselt nägemisele, mis on kõige maagilisem. Nii võetakse puudutatav objekt täiesti omaks. Jumalannast, kes äsja oli veel nagu taevast langenud, saab puudutades mõne hetkega täiesti inimlik või väikekodanliku edu sümbol. Kas mõtles Kristus seda, kui ta keelas Maarjal ennast pärast ülestõusmist puudutada?

Inglid tulid taevast alla ja ütlesid, et teda pole siin, ta on üles tõusnud. Ärge siis uskuge, kui teile öeldakse: vaata, ta on siin või seal. Õndsad on need, kes ei näe, aga usuvad. Ma usun, et tühi süda usub ja armastab!

Käesoleva aasta 9. jaanuarist 16. jaanuarini toimusid Kaarli koguduses nõukogu valimised. Need olid neljandad valimised pärast 1991. aastat, mil võeti vastu uus põhikiri, mis andis kogudusele õiguse valida nõukogu. Vene ajal moodustasid koguduse täiskogu need inimesed, kes olid täitevkomiteega allkirjastanud lepingu kirikuhoone kasutamise kohta. Vastuvõetud põhikiri sätestas, et täiskogu koosolekul on õigus hääletada koguduseliikmel, kes on eelmisel aastal (hiljem ka jooksval aastal) teinud liikmeannetuse ja vastu võtnud armulaua sakramendi. Järgnevalt lühike kokkuvõte valimistest osavõtu kohta.

1992. aasta 16. veebruaril toimunud täiskogu koosolekul anti valijatele 172 hääletussedelit, mis kõik ka valimiskasti pandi. Üks sedel osutus kehtetuks. Kandidaate oli 47 (45 üles seatud juhatuse ja kaks koguduseliikmete poolt), neist osales valimistel 40 (23% hääletamisest osavõtnutest).

1997. aastal oli võimalik hääletada kahel järjestikusel pühapäeval, nende vahelistel nädalapäevadel ja ka kodus (9.–16. veebruarini). Hääleõiguslike täiskogu liikmete nimekirja oli kantud 942 inimest, valimissedeleid anti ja lasti ka kasti 186. Kodus hääletanuid oli 7. Kandidaate oli 45, neist üks koguduseliikmete poolt üles seatud. Hääletamisest võttis osa 39 kandidaati (21% hääletamisest osavõtnutest).

2000. aastal toimusid valimised 10.–17. (kaasa arvatud) detsembrini. Hääleõiguslike liikmete nimekirjas oli 1111 isikut. Valijaid, kellest kodus hääletas kaks inimest, oli kokku 195 – neist 10. detsembril 72 ja 17. detsembril oli ligi100 hääletanut ning argipäevadel kantseleis hääletas vähe koguduse liikmeid.

Viimastel valimistel oli hääleõiguslikena nimekirja kantud 1100 inimest, valimistest võttis osa 144 koguduseliiget (suure tormi päeval 9. jaanuaril 37, 16. jaanuaril 62, kodus 15 ja nädala sees kantseleis 30). Kandidaate oli 35, kes kõik olid koguduse juhatuse poolt üles seatud. Kandidaatidest osales hääletamisel 22, mis on 15% valijate arvust.

Eeltoodu näitab, et osavõtt nõukogu valimistest on vähene (1997 - 20%, 2000 - 18%, 2005 -13% hääleõiguslikke koguduseliikmete nimekirja kantutest). Arvestada tuleb aga ka seda, et hääleõiguslike liikmete nimekirjas on umbes kümnendik ligi 12 tuhandest meie koguduses ristitud ja hingekirjas olevatest inimestest. Võib öelda, et meie rahvas pelgab põhikirja formaalseid nõudeid. Annetusi tehakse võib-olla jumalateenistustel anonüümselt (tavaliselt kaks tuhat krooni pühapäeval, mis teeb 5-10 krooni kirikulise kohta, kuid on ka palju suuri annetusi), armulaua sakramendist osasaajad ei pane käärkambris oma nime kirja ja kui seda on ka tehtud, siis ei peeta valimistest osavõttu oluliseks. (Taolist eemalehoidmist võib näha ka korteriühistute ja muude mittetulundusühingute juures.)

Koguduse uus nõukogu valiti järgmises koosseisus: Aidulo, Piret; Arike, Heiki; Hansen, Vootele; Holsting, Merike; Ilves, Tiit; Indrekans, Martin; Jõks, Eerik; Jürimets, Indrek; Kahar, Marika; Krall, Lea; Laar, Sirje; Liiv, Toomas; Lõhmus, Tiiu; Martinson, Merike; Moses, Katrin; Mäe, Aivar; Neeme, Liidia; Oolup, Reet; Pilliroog, Ene; Pärnaste, Väino; Raid, Vahur; Rammo, Tiit; Rannu, Salme; Rent, Jüri; Sagur, Mari; Summatavet, Kärt; Zeiger, Tiit; Valdek, Kadri; Vint, Maara; Üprus, Üllar.

Koguduse nõukogu liikmete asemikeks valiti: Allik, Piret; Piilpärk, Rein; Pärn, Meelis; Tabur-Jõgi, Kalle.

Uus nõukogu valis oma esimesel koosolekul käesoleva aasta 30. jaanuaril uue juhatuse. Uude juhatusse kuuluvad esimees Heiki Arike, aseesimees Vootele Hansen ja juhatuse liikmed Tiit Zeiger, Merike Holsting, Vahur Raid, Tiit Rammo ja Toomas Peek.

Liikmeannetajad 2004. Koguduseliikmete arv, kes nimelise liikmeannetusega toetasid koguduse tegevust ja püsimist, vähenes ka eelmisel aastal, olles 2649, neist mehi 744 (28%) ja naisi 1905 (72%). Möödunud aastal lahkus surma läbi 29 liikmeannetuse teinud koguduseliiget (9 meest ja 20 naist). Kõige rohkem oli 100-krooniseid annetusi – 746 ehk 28% annetustest. Viis krooni annetas kolm koguduseliiget ja suurim annetus oli 20 tuhat krooni. Kui liikmeannetajad jagada viie aasta kaupa vanuse järgi, siis arvukaim vanuserühm on 80-aastased ja vanemad 328 annetajaga (12% annetajatest). Vanemaid kui 66-aastaseid oli 1145 ehk 43% annetajatest. Suurim meeste osakaal on vanuses 36 kuni 40 eluaastat (89 naist ja 64 meest). Aastail 1992 kuni 2004 konfirmeeritute hulgas oli eelmisel aastal 1034 liikmeannetajat (39%). Erinevatel aastatel konfirmeeritutest oli liikmeannetajaid viiendiku ringis, erandi moodustasid 2002. aastal leeris käinud, kellest nimelise annetuse tegi 43% (6% liikmeannetajate üldarvust). Liikmeannetajatest 1530 (58%) ei osalenud või ei pannud kirja osalemist armulaual. Armulaua sakramendi võttis vastu, kuid ei saanud teha nimelist annetust 360 koguduseliiget (114 meest ja 246 naist).

Kokkuvõtteks võib öelda, et liikmeannetaja A.D. 2004 oli eaka naise nägu.

Kümme aastat on üheks jumalateenistuseks ja palveks, mis pühapäevasest koguduse kooskäimisest pidulikkuse või täpsemalt paraadlikkuse poolest erineb, 24. veebruari, Eesti riigi aastapäeva jumalateenistus. Sellest teenistusest võtavad osa riigipea, valitsuse ja Riigikogu liikmed, toimub teleülekanne ja lisaks orelile ning koorile teenib kaasa orkester. Millal teenistuse taoline vorm kujunes? Kas ja kuidas meie koguduses tähistati vabariigi aastapäeva enne sõda. Kas ilmalikule pidulikkusele lisandus ka tänu Loojale?

Siinkohal mõned tähelepanekud kantslikladedest ja teenistuste päevikutest, mis on koguduse arhiivis säilinud. Kantsliklade on kaustik vaimulikule jumalateenistusel vajalikeks märkmeteks. Kuni 1939. aastani peetud kantslikladedesse märgiti pühapäevased jumalateenistused, kogudusele loetud lektsioonid, eestpalved, nädala jooksul maetud ja mälestamised, abielluda soovijad, sündinud ja ristitud lapsed ning muud teated kogudusele. Säilinud ei ole sõjaaegseid kantslikladesid alates 1939. aasta suvest. Sõjajärgsed kladed olid samasugused, kuid sinna märgiti ka nädalasisesed jumalateenistused. 1950-ndatest kuni 1980-ndateni peeti ka jumalateenistuste päevikuid, kuhu märgiti ka osalejate ja armulaualiste arv. Praegusel ajal märgitakse need andmed kantslikladesse. Nendest dokumentidest pärit andmetega ongi huvitav tutvuda.

1918. aasta veebruaris oli toimunud kalendrireform ja päevi oli selles kuus vähe, kuu keskpaik jäi puudu ning oma riigi väljakuulutamist ei osatud teadetes ette öelda, kuigi see juhtus pühapäeval.

1920. aastal, paar nädalat pärast Tartu rahu sõlmimist on kirjas teade, et teisipäeval, 24. veebruaril on Eesti Vabariigi aastapäeva jumalateenistus ja kolmapäeval palvepäeva teenistus. 1921. aastal oli Eesti iseseisvuse aastapäeva puhul kavas pidulik jumalateenistus kell 10 hommikul koorilaulu ja solistidega ning korjandusega langenud sõdurite mälestusmärgi heaks. 1924. aastal oli 24. veebruar pühapäev ja tollal peeti pühapäeviti kaks teenistust. Nii ongi kogudusele teada antud, et vabaduspüha jumalateenistus armulaua ja laululehtedega on kell 5 õhtul korjandusega langenud sõdurite mälestusmärgi püstitamise heaks.1927. aastal oli pool 10 hommikul Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik jumalateenistus, altarikõne pidas assessor Sommer, jutlustas piiskop Kukk, kaasa teenis Ilo laulukoor D. Orgussaare juhatusel ja kasutusel olid laululehed. Vabariigi Valitsuse ja diplomaatilise korpuse liikmetele ning teistele kutsutud külalistele olid kohad reserveeritud altari ees ja külaliste sisenemine toimus teate järgi käärkambrist. Järgmisel, 1928. aastal oli 10. aastapäeva eelõhtul 23. veebruaril suur vaimulik kontsert (piletid ukse juures, tulu uue vanadekodu ehitamiseks), sellele järgneval reedesel päeval kell 10 oli palvejumalateenistus laululehtedega. 1929. aastal oli 24. veebruar pühapäev ja vaimulik on kantslikladesse kirjutanud, et maetakse 18 surnut – ajalooline päev selles mõttes. 1930 tähistati 12. aastapäeva jumalateenistusega kell 10 hommikul, jutlustas õpetaja Stockholm ja Kaarli laulukoori juhatas J. Jürgenson (Jürme). Järgmisel aastal oli Eesti Vabariigi 13. aastapäeva teenistus laululehtedega kell 10 hommikul. 1932. aastal teatati, et kolmapäeval, 24. veebruaril kell 10 on teenistus, kus jutlustab A. Sommer (Soomre), laulab Kaarli Lauluseltsi segakoor J. Jürgensoni juhatusel, teenistus antakse edasi raadio teel, laululehtede puhastulu läheb Vabadussõja invaliididele. 1933. aastal oli teenistus kell 10, tulu laululehtedest oli mõeldud mälestussamba heaks. 1935. aastal oli 24. veebruar jällegi pühapäev ja kantslikladesse kirjutatu järgi toimus pühapäevane jumalateenistus. Sissekanne algab sõnadega: “Pühapäev 24. veebruaril 1935 7. p. p. ( pühapäev pärast – V. H.) kk. ( kolmekuningapäeva – V. H.) Eesti Vabariigi aastapäev.” 1936. aasta 23. veebruaril kell 6 õhtul oli pidulik jumalateenistus Naiskodukaitse Tallinna ringkonna liikmete tõotuse andmisega. Jutlustas õpetaja Stockholm, kes oli ka sõjaväe vaimulik; kasutusel olid laululehed, mängis Kaitseliidu Tallinna maleva orkester, laulsid Naiskodukaitse koor ja solistid. Järgmisel päeval pool 10 oli tänujumalateenistus õpetaja Stockholmi teenimisel, laululehtede ja koguduse kooriga J Jürgensoni juhatusel. 1937. aastal on teatatud, et 24. veebruaril kell 9.30 on tänujumalateenistus laululehtedega, ja 1938. aastal, et 20. aastapäeva pidulik jumalateenistus on kell 10 ja sissetulek läheb Vabadussõja invaliidide heaks ning laulab koor (Jürgensoni juhtimisel). 1940.-1941. aasta ja järgnenud Saksa aja kohta kladesid säilinud ei ole, seetõttu ei saa vabariigi aastapäeva tähistamise võimaluste kohta midagi öelda.

Eespool toodu põhjal võib öelda, et enne sõda ühtset tava iseseisvuspäeva pühitsemisel ei kujunenud. Aastatel 1922, 1923, 1925, 1926, 1934 ja 1939 aastapäeva jumalateenistuse kohta kantslikladedes märkmeid ei ole (teate puudumine ei pea tingimata tähendama teenistuse toimumata jäämist). 1929. ja 1935. aastal oli 24. veebruar pühapäev ja siis peeti pühapäevast jumalateenistus, tõsi küll, 1935. aastal on kantslikladesse kirjutatud kuupäeva ja kirikuaasta pühapäeva kohta toodud andmetes ka sõnad: “Eesti Vabariigi aastapäev”. 1924. aastal, samuti pühapäeval, on vabaduspüha teenistus märgitud õhtuse jumalateenistuse ajale, kuid kaks jumalateenistust pühapäeviti on olnud siis tavaline. 1927. aasta kohta on märge, et kutsutud on valitsuse ja diplomaatilise korpuse liikmed, 1932. aastal on olnud raadioülekanne. Kas ka teiste aastate jumalateenistusi raadio edastas, seda võib kontrollida tolle aja raadiokavadest. Mõnikord on kladesse kleebitud väljavõte ajalehest, kuhu on märgitud teated, kuid enamasti on need käsitsi kirjutatud. 1926. aastal oli 24. veebruar palvepäev ja siis toimus ilmselt palvepäeva teenistus. Kasutatud on laululehti ja nende eest annetatud raha on kasutatud sõjainvaliidide heaks või kogutud kavatsetava mälestussamba rajamiseks.

Uue vabanemise lähteaastal 1988 oli 24. veebruar palvepäev ja kirikulisi oli palju, kes kuulasid kümmet käsku ja palusid lepitust meie rahva pattude pärast. Samal ajal üritasid võimud rahvahulka vaigistada aruteluga ajaloo üle Tammsaare pargis, päeval oli toimunud kommunistliku partei poolt korraldatud miiting Ameerika Ühendriikide senaatorite sekkumise vastu NSVL siseasjadesse (nad olid saatnud NLKP peasekretärile kirja, milles palusid meeleavalduste vastu jõudu mitte rakendada, oli ju 2. veebruaril Tartus näidatud kilpe, kumminuiasid ja koeri) ja mitmed MRP-AEG aktivistid olid kinni peetud. 1989 oli jumalateenistus laululehtedega kell 17. Sama päeva päikesetõusul oli Pika Hermanni torni heisatud sinimustvalge lipp ja mõni päev varem oli Eesti Kristlik Liit Kaarli kiriku käärkambris toimunud koosolekul otsustanud koos Muinsuskaitse Seltsi ja ERSP-ga hakata registreerima Eesti kodanikke eesmärgiga kutsuda kokku Eesti Kongress. 1990. aastal oli 22. veebruaril skautlik jumalateenistus ja 24. veebruaril kell 18 iseseisvuspäeva kontsert-jumalateenistus, kus esines Tallinna Kammerkoor Kuno Arengu juhatusel. 1991. aasta 23. veebruaril kell 17 toimus skautlik jumalateenistus iseseisvuse 73. aastapäeva, president Konstantin Pätsi 117. sünniaastapäeva, lord Baden-Bowelli 134. sünniaastapäeva ja Vabadussõja kangelase, Eesti skautluse rajaja Anton Õunapuu mälestuseks. 24. veebruaril oli pühapäevane ja pärast lõunat laste jumalateenistus. 1992 oli 24. veebruaril kell 19 vabariigi aastapäeva kontsert-jumalateenistus. 1993. aasta eelteatena on kirjutatud: “Kolmapäeval 24. II kell 18.00 Eesti Vabariigi aastapäeva teenistus, mis satub paastuaja algusele – tuhkapäevale”. Tallinna praostkonna vaimulike osavõtul oli siis jumalateenistus kell 10 hommikul Toomkirikus, millest said inimesed osa televisiooni vahendusel. Kogudusele teatati, et kutsetega pääseb Toomkirikusse peauksest, ilma kutseta tornialusest lääneuksest. 1994. aasta 24. veebruaril oli kell 11 skautlik(noorte) jumalateenistus. 1995. aasta kantsliklade on kaduma läinud. 1996. aastal on kell 12 toimunud jumalateenistus, kus jutlustas peapiiskop, kohal on olnud skautlikud organisatsioonid oma lippudega. Peapiiskop jutlustajana ja noorteorganisatsioonide lipud on olnud viimased üheksa aastat selle päeva jumalateenistustel. Lisaks koguduse kontsertkoorile ja organistidele on muusikat esitanud 1998. aastal Meelis Vahar viiulil, 1999 Brass Academy ja alates 2000. aastast Piirivalve orkester puhkpillidel. Aastapäevale eelnenud laupäeval on viimased üheksa aastat (alates 1996) olnud mälestusteenistus lahkunud soomepoistele ja vabadusvõitlejatele (korraldajateks Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus ja 1997. aastast Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühendus). Kirikulisi on aastapäeva teenistustel rohkesti, kantslikladede järgi tavaliselt üle tuhande, näiteks 1998. aastal 1300, 2000. aastal aga 1000.

Kellaajaliselt on jumalateenistusi peetud järgnevalt: 1988. a kell 18, 1989. a kell 17, 1990. a kell 18, 1992. a kell 19, 1994. a kell 11, 1996. a kell 12 ning alates 1997. a kell 11.30.

Palvepäeva pühitsemisest. Eesti Vabariigi aastapäev jääb tihti kirikuaastas kannatusaega. Kui aastapäeval on põhjust tänada Issandat tema helduse eest, siis palvepäeval võime kümne käsu meeldetuletamisel vaadata peeglisse ja meeles pidada, et me oleme eksinud nii rahvana kui ka igaüks ise Tema tahte vastu. Meil on siiski lootus kui mõelda Niinive elanikele Joona loos. Paraku on nädalasisestest jumalateenistustest osavõtt jäänud väheseks. Tänavu vaid kakskümmend kirikulist. Veel kaheksakümnendatel aastatel peeti kannatusajal kuulutusnädalat, mil jumalateenistused olid igal nädalapäeval ja kannatusaja kolmapäevadel. Järgnevalt esitan palvepäeva teenistusest osavõtjate arvu (sulgudes armulaualiste arv) kantslikladede järgi: 1956. aastal 400 (8), 1962. aastal 191 (5), 1969. aastal 150 (8), 1979. aastal, mil õnnestus ukse lukk avada vahetult enne teenistust 120 (10), 1984. aastal 220, 1994. aastal 125 (45), 1998. aastal 65 (30), 2001. aastal 140 (80), 2002. aastal 250. Kirikuliste arv on vähenenud, kasvanud on armulaua sakramendist osasaajate hulk.

1926. aastal, mil 24. veebruar langes palvepäevale, kirjutas piiskop Jakob Kukk, kui tehti ettepanek palvepäev edasi lükata, karjasekirjas järgmist: “Palvepäev on ühtlasi meie riigi aastapäev. Ühe pühitsemine tahab teist rikkuma tulla. … Riigi aastapäeva pühitsemisest käigu sellel aastal läbi palvepäeva püha vaimuõhk ja tehku ta tõsiseks. Paranda meelt, Eesti mees ja naine.” Sama palve olgu meie meeltes nii rõõmu ja juubelduse kui ka mure ja endasse süvenemise päevadel.

Meie praeguse segakoori vanuseks arvestame veidi rohkem kui pool sajandit. Kirik aga tegutseb juba 134 aastat ja arvata võib, et ega varemgi ilma koorita läbi saadud. Kes olid meie praeguse koori eelkäijad?

Üks neist oli Tallinna Kaarli Lauluselts, mis asutati peakoosoleku otsusega 27. veebruaril 1920. Liikmeteks said senised koorilauljad. Juhatuse esimeheks valiti õpetaja A. Sommer. Juhatusse valiti A. Sassi, T. Varik, Männioks, H. Feldman, J. Vernof ning tolleaegne koorijuht ja organist helilooja Mihkel Lüdig. Kuna viimane oli aga hõivatud tööga vastasutatud Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis, pidi ta ajapuudusel koorijuhi kohast loobuma. Koha võttis 26. oktoobril 1920 üle Evert Mesiäinen. Tedagi polnud kauaks ja 25. septembril 1922 kutsuti uueks koorijuhiks Johannes Jürgenson (alates 1938 Juhan Jürme). 1928. aastal jagunes koor kaheks, teise koosseisu võttis enda hoole alla organist Mihkel Lüdig, kelle asemele 1932. aastal asus Alfred Karafin (alates 1935 Karindi). Seltsi eesmärk oli kaunistada lauluga jumalateenistusi, anda iseseisvaid kontserte, kuid ka korraldada koosviibimisi ja ekskursioone.

Kiiresti võideti koht pealinna muusikaelus. Nii leiame 1921. aaastal 12. novembri Päevalehest teate, et ”Kaarli Laulu Seltsi segakoor ühes linna algkoolide ühendatud lastekooriga paneb täna kontserdi ”Estonia” kontserdisaalis … toime”. Juhatas Evert Mesiäinen, kavas olid Aleksander Lätte, Mart Saare, Mihkel Lüdigi, Juhan Aaviku, Oskari Merikanto jt helitööd.

26. oktoobril 1924 Kaarli kirikus antud kontsert pakkus aga erilist huvi sellepoolest, et seal tutvustas end heliloojana alles konservatooriumis õppiv koorijuht J. Jürgenson. Autori isiklikul juhatusel kanti muu hulgas ette tema kaks vokaal-fuugat: raske, suurte hüpete ja keerulise rütmiga ”21. Taaveti laul” ning lihtne, kontrapunktiliselt ja harmoonialt värvikas ”Sull´ Jehoova tahan laulda”.

1926. aastal teatab meile Muusikaleht, et Tallinna Kaarli Lauluselts pühitses oma VI aastapäeva kontsert-jumalateenistusega Kaarli kirikus, ”millest võeti kaunis elavalt osa”. Leht lisab: ”Koori peategevusalaks on olnud vaimuliku koorilaulu harrastamine, millega on esinetud kirikukontsertidel ja jumalateenistustel.”

Peakoosolekul 1927. aasta 7. veebruaril võidi rahuldusega nentida, et tegevus on olnud elav. Läinud aasta jooksul anti 3 iseseisvat vaimuliku kavaga kontserti, lisaks oli 38 korda esinetud kontsert-jumalateenistustel. Võeti osa Tartu maakonna ja Nõmme laulupäevast. Ees seisis osavõtt Sakalamaa IV laulupäevast Viljandis ja J. Jürgensoni kantaadi ”Pärast püha õhtusöömaaega” esiettekanne.

Suuremad ettevõtmised neil aastail olidki Jürgensoni kantaatide ”Pärast püha õhtusöömaaega” (1927) ja ”Memento mori” (1933) ettekanded Kaarli kirikus. Kuid nagu näeme, ei põlatud ära ka ilmalikku muusikat. Võeti osa üldlaulupidudest ja maakondade laulupäevadest ning korraldati väljasõidud Riiga (1931) ja Helsingisse (1934).

Repertuaaris oli tähelepanuvääriv koht koorijuhi J. Jürgensoni loomingul. Koos konservatooriumi keelpilliorkestri ja solistidega osaleti oma dirigendi autorikonterdil 1926. aastal Tütarlaste Gümnaasiumi saalis. Suuremat tähelepanu äratas ”Eesti koraalide kontsert” 1929. aasta Suurel Reedel. Ettekandel olid J. Jürgensoni uued koraalid, mis mõeldud jumalateenistuste kaunistamiseks. Huvitavamaks osutus ”Oh igavene armu valgus”. Ka ”Head ööd! Nüüd lahkun mina” oli kenasti koraalilik ja meeleolukas. Oli ka nõrgemaid töid. Koraalid olid mõeldud mitmesugustele kiriklikele pühadele, uueks aastaks, palvepäevaks, paastu ajaks jne. Kolleeg M. Lüdig leidis, et tegemist on lihtsa ülesehituse, klassikalise harmoonia ja meeldejääva meloodiaga teostega. Muusikaleht märgib siinjuures, et ”Kaarli Lauluseltsi koor täitis oma ülesande korralikult, kuid häälematerjali värskendust oleks vaja.” Need koraalid olid senist kasinat rahvuslikku koraalitagavara arvestades hädatarvilik täiendus meie kirikumuusikale. Veel aasta hiljem, I Eesti kirikumuusika kongressil tõendasid M. Lüdig ja August Topman rohkearvuliste näidete varal, et suur hulk laule, mida päevast päeva lauldi meie jumalateenistustel, ristsetel, matustel jm, pole üldse vaimulikud laulud, vaid saksa rahvalaulud, vahel isegi lausa lorilaulud.

Surnutepüha kontserdi puhul 1934. aastal, kui koor kandis ette A. Karafini ”Jeesus, rõõmustaja”, Konstantin Türnpu ”Kyrie” ja Rudolf Tobiase ”Taaveti laulu nr. 42”, võis ajaleht Vaba Maa kinnitada, et ”koor sooritas oma ülesande vilunud juhataja [A. Karafin] kindlal juhatusel eeskujuliku täpsusega, rikkaliku häälematerjali ja tasakaalustatud ühtlusega ja peenelt läbitöötatud stiilis”.

2. märtsil 1935 korraldas Tallinna Kaarli Lauluselts Seltskondlikus Majas oma 15. aastapäeva puhul piduliku koosviibimise, millest võtsid osa seltsi liikmed koos kutsutud külaliste ja endiste kooriliikmetega, kes mitmesugustel põhjustel olid loobunud seltsi tegevusest. Koosviibimise alustuseks esitas koor J. Jürgensoni juhatusel koraali. Päevakohase kõnega esines õpetaja A. Sommer. Seltsi asutamisest ja tegevusest andis ülevaate seltsi esimees O. Meresmaa. Juubelimärgid said eluaegseteks liikmeteks valitud ja kõik 15 aastat agaralt seltsi töös osalenud L. Jaanson, A. Lukken, E. Martson ja M. Martson. Lauldi lipulaulu ja siis istuti lauda, mis oli kaetud 80 inimesele. Isiklikult ja telegrammidega tervitasid Kaarli koguduse õpetajad, endised seltsi liikmed ja mitmesugused organisatsioonid. Esines bariton Eduard Unt, koor kandis aga ette J. Jürgensoni laulu ”Rukkirääk”.

Üks viimaseid suuremaid ettevõtmisi oli 1940. aaasta kevadel, kui Kaarli kirikus leidis aset Mozarti ”Reekviemi” ettekanne. Kaastegevad olid solistid P. Virgas, L. Orav, A. Viisimaa ja J. Murumets ning Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkester. Juhatas A. Karindi.

Samal aastal tähistati ka seltsi 20. sünnipäeva. Sel puhul korraldatud pidulikul õhtul esitati J. Jürme taktikepi all tehniliselt nõudlikke teoseid, kusjuures ei puudunud ka koorijuhi enda looming. Leiti, et viimaste aastatega oli koor tõhusa töö tulemusel muusikaliselt märgatavalt edenenud. Tähtpäevakontserdil oli kaastegev lauljatar Jenny Siimon, keda orelil saatis A. Karindi.

Neli korda aastas peetakse Kaarli koguduses leeripüha. Pühapäevasel jumalateenistusel on siis tavapärasest veidi rohkem rahvast ja kogu teenistuse keskmes on pidulikult riides mehed ja naised, kes on saamas osa oma elu esimesest Püha Armulaua sakramendist. Tavaliselt on leeripühad esimesel advendil, Palmipuudepühal ja pühapäeval enne Jaanipäeva. Neljas kord on juba suvel, juuli alguses ja see on veidi erinev teistest leeripühadest, kuna siis saavad leeriõnnistuse noorteleeri leerilapsed.

Kaarli koguduse leerikool jaguneb kaheks. Üheltpoolt on niinimetatud “täiskasvanute leer”, mis mõeldud kõigile täisealistele. Ehkki selles rühmas läbib leerikooli enamik kogudusega liitujaid, on see tegelikult erakorraline leerikooli vorm. Tavapärane kord on luterlikes kirikutes näinud ette leerikooli läbimise teismeliseeas 15–18 aasta vanuses. Seega korraliseks leerikooli rühmaks on Kaarli koguduses noorteleer. Noorteleeri kursus on põhjalikum ja kestab kauem, alates oktoobris ning jõudes üle talve ja kevade leeripühani suve alguses. Noorteleeri kursust viib Kaarli koguduses läbi meie koguduse noortejuht Meelis Holsting.

“Täiskasvanute leer” või ka “suur leer”, nagu seda on harjutud nimetama, toimub kolm korda aastas. Alates 2004. aasta sügisest on leerirühm töötanud kahes eraldi grupis, millede tunnid toimuvad vastavalt esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Leerirühma kaheks jagamine tõi küll kaasa leeriõpetajate töökoormuse kahekordistumise, kuid seda tingis soov ja vajadus väiksemate õppegruppide järele, kus oleks võimalust rohkem õpilaste vahetuks suhtlemiseks õpetajatega ja ka omavahel, küsimuste esitamiseks ja asjakohaseks aruteluks. Üheltpoolt on leerikooli eesmärgiks alusteadmiste andmine ristiusu kohta, mis üsna selgelt piiritleb käsitletavate teemade ringi, teisalt on aga meie sooviks võimalikult palju keskenduda küsimusteringidele, mis leeriõpilaste endi jaoks kõige olulisemad on.

Leerikool on avatud kõigile soovijatele, kes tunnevad huvi kristliku usu ja religioossete praktikate suhtes ning kes tahaksid end näha tulevikus koguduse täieõigusliku liikmena. Samas on leerikool vabatahtlik ning ka leerikooli läbimine ei sea veel inimese ette konfirmatsioonivande kohustust.

Õppimine leerikoolis sõltub samuti suuresti inimeste huvist ja pühendumisest. Põhialuseks on leeritunnid, mis toimuvad korda nädalas. Leeritunnid on enamasti loenguvormis, kuid nende kestel on aega ja võimalust ka aruteludeks ja vestlusteks.

Leeritunde viivad läbi meie koguduse õpetajad piiskop Einar Soone ja õpetaja Jaak Aus, samuti koguduse vaimulike sekretär Indrek Vaino. Leeritundides osalemine on leerikooli läbimiseks kohustuslik. Lisaks eeldab leerikool ka õppijate iseseisvat tööd leeriõpikute ja lisamaterjalidega. Kümme käsku, Meie Isa palve ja Apostlik usutunnistus on tekstid, mis tuleb ka pähe õppida.

Teemad mida leerikoolis käsitletakse ulatuvad piibliloost ja kristlikust eetikast kristliku kiriku ajaloo ja ristiusu müsteeriumiteni. Oluliseks osaks on ka jumalateenistusel toimuva tundmaõppimine ja ettevalmistus sellel teadlikult osalemiseks. Just siin on sageli inimeste esialgsed teadmised väga piiratud ja esmapilgul võib koguduse jumalateenistuslik elu jääda paljuski arusaamatuks. Leerikooli üheks eesmärgiks on võimaldada inimestel leida tee jumalateenistusel toimuva mõistmiseks ja veelgi olulisemana ka liturgia mõtestatud kogemiseks. Nii on leerikooli kestel leeriõpilaste kohustuseks ka jumalateenistustel osalemine.

Kuna üheks luterliku kiriku jumalateenistuse, aga ka laiemalt kogu kristliku elu osaks on kirikulaul, siis on ka leerikoolis oma koht koraalide ehk kirikulauludega tutvumisel ja nende laulma õppimisel. Iga leerirühm õpib ära ka ühe koraali, mis saab nende “leerilauluks”, mida nad ühiselt koguduse ees leeripühal laulavad. Koraalilaulu õpetab leerikoolis meie koguduse organist ja koorijuht Marika Kahar.

Leerikooliga liitumiseks tuleks soovijal uurida järgi, millal on alustamas järjekordne leerikooli rühm ning ennast eelnevalt koguduse kantseleis registreerida. Soovija andmed märgitakse üles koguduse andmebaasi ja kui inimene on leerikooli läbinud ning saanud koguduse täieõiguslikuks liikmeks, kantakse need automaatselt üle koguduse liikmete nimekirja. Leerikooli on oodatud ka inimesed, kes ei ole veel ristitud. Nende puhul toimub ristimine leerikooli kestel. Liitumiseks leerikooliga ei ole vanuselist ülempiiri ja pole sugugi haruldane, et leeriõppijate seas on ka eakamaid inimesi. Leeriõpilaste enamiku moodustavad inimesed 20-30-ndates eluaastates.

Leerikooli eest ei ole Kaarli koguduses kindlaksmääratud maksu. Leeriõppija on kohustatud tasuma annetuse, mille suurus on igaühe jaoks vabatahtlik. Vajalik on ka soetada õppematerjalide pakett, mille hinnaks on sada krooni.

Ometi ei ole leerikooli puhul tegu päris tavalise koolitusega, vaid pigem tuleks kogu leeriaega vaadelda ühtse protsessina, mille sihiks on inimese terviklik vaimne areng ja kujunemine teadlikuks ristiinimeseks. Mil määral see ühe või teise inimese puhul teostub, sõltub paljuski juba konkreetse isiku tahtest. Vanasti käsitleti sageli leerikooli läbimist kui märki inimese täiseealiseks saamise kohta. Andis see ju näiteks õiguse astuda abiellu. Tänapäeval peaks leerikool pakkuma võimalust avada enda jaoks elu religioossed tasandid ja jõuda ka selles keskselt olulises valdkonnas täisväärtusliku toimimiseni. Nii ei tähenda leerikooli läbimine ja koguduse liikmeks saamine inimese välist allutamist usulistele normatiividele, vaid see peaks avama tema elus uue ja rikkama tasandi.