1. Juhtkiri. Toimetus. 2. Jutlus. Einar Soone . 3. Isa Ain Peetrus. Püha Augustinus. 4. Paavo Matsin. Püha ja kirjandus. 5. Angela Aljas. "Me ei ole kirjatähe, vaid Vaimu sulased..." (2Kr 3:6). 6. Koguduse ajalugu. Külli Keel. Sõna kutsub ja äratab. Mihkel Liikase 91. sünnipäeval. 7. Koguduse ajalugu. Vootele Hansen. Naised Kaarli koguduses. 8. Misjonitöö. Saima Sellak-Martinson. Külas misjonäridel. 9. Lastetöö. Signe Aus, Meelis Holsting. Kaarli Koguduse Lasteaed sai 10. aastaseks. 10. Diakooniatöö. Lia Roostalu. Diakooniatöö tegijate kokkutulek Lätis. 11. Villu Kask. Kristlase südametunnistus.

JUHTKIRI

Kui on mõtiskletud selle üle, milline on religioosse inimese erilisus, see, mis säärasel on teisiti kui teistel, siis vahest kõige üldistavamalt on leitud, et religioosne on see inimene, kes maailma tajub eredamalt, vahetumalt, kelle jaoks teda ümbritsev on tähendustest rikas. Sellisele tajule on aga omane küllap paratamatult ka teatav traagilisus. Haljand Udam on öelnud, et õige ristiinimese elu on pidevalt tunnetatud risk, pingeseisund. Selline elu ei ole nii mugav kui praegusajal üldiseks ideaaliks seatud, kuid see ei ole ka igav ja üksluine, see on tõeline elu. Tänapäeva kristlaste suurimaks väljakutseks küllap ongi säilitada oma maailmatunnetuse ehedus, hoida oma tõelist pärandiosa lihtsustamise ja lahjendamise läbi toimuva vulgariseerumise eest. Samas aga säilitades avatust ajastule eriomaste küsimuste julgeks läbitunnetamiseks. Nendes mõtetes jõuab lahke lugejani ka järjekordne “Sulase” number.

Käesolevas ajakirja numbris on jutluse lõikustänupühaks kirjutanud koguduse õpetaja piiskop Einar Soone. Kirikuisa Augustinusest kirjutab Isa Ain Peetrus. Avaldame Paavo Matsini kirjatöö “Püha ja kirjandus”, mis ettekande kujul leidis esituse Kaarli koguduse loengusarja “Jalutades Jumala aedades” raames möödunud aasta sügisel.

Lahket lugemist soovides

Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal, sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega. Psalm 145, 15-16

Aastaid tagasi mainis peapiiskop Alfred Tooming ühel vaimulike konverentsil, et elukutse ja amet mõjutavad usulist mõtlemist ja religioosset hoiakut. Ta väitis, et meremehed ja kalurid on enam usklikumad kui põllumehed ja karjakasvatajad. Need, kes on merel tuulte ja tormide meelevallas, tajuvad selgemini välisjõude ning mereandide saak on vägagi sõltuv taolistest asjaoludest, mis mõjutab inimest lootma ja uskuma. Põllumees ja talupidaja toetub enam oma oskustele ja kätetööle. Saagi korjamine ja vilja saamine sõltub paljuski maamehe usinusest ja töökusest.

Küllap on õigus ka nendel, kes väidavad, et kaasajal ei taju linnas elav toidutarbija enam sugugi seda, kui raskelt ja vaevaliselt leib või kala toidulauale saadakse. Alles see oli, kui inimestele jagati toidutalonge ja kaupluselettide ääres olid pikad järjekorrad. Mõned isegi palusid vaikselt Jumalat, et neilegi veel jätkuks. Tänu väljendati aga mõnele heale sõbrale vastuteene osutamisega, kelle abiga “letialust” kaupa saadi koju muretseda.

Tänapäeval on toiduvalik suurtes kaubanduskeskustes rikkalik ja mitmekesine. Võib tunduda, et nüüd oleneb soovide rahuldamine vaid rahakoti paksusest ja oskusest kasulikku äri teha. Mõnele tundub, et elukutsest ja ametist või ühiskondlikust positsioonist sõltub tõesti see, millise meelsusega me tarbijatena käitume. Kas tormame aega kokku hoides läbi mõnest kiirtoitlustamise kohast või mõistame söögiaega hinnata, toimingut isegi pühaks pidada?

Luther seletab Meie Isa palve neljandat osa “meie igapäevast leiba anna meile tänapäev” järgmiselt: “Jumal annab küll igapäevast leiba ka ilma meie palveta kõigile, ka kurjadele inimestele, aga me palume selles palves, et Ta laseks meid taibata seda ning igapäevast leiba vastu võtta tänuga.”

Katekismus rõhutab seega tänulikkust. Leiva murdmine oli rituaal, püha toiming, mis algas ja lõppes palvega. Lapsed ja pere astugu kokkupandud kätega viisakalt söögilaua juurde ning öelgu: “Kõikide silmad ootavad Sind, Issand, ja Sina annad neile nende roa omal ajal; Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab hea meelega.”

Siis loetagu Meie Isa palve ja järgnev palve: “Issand Jumal, taevane Isa, õnnista meid ja neid Sinu andisid, mis me Sinu heldusest vastu võtame, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.”

Pärast sööki õpetatakse palvetama: “Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti!”

Igapäevase leiva mõistet käsitleti keskajal küllalt avaras tähenduses. Katekismuses nimetatakse, et “kõik, mida me vajame oma ihu toiduseks ja vajaduseks nagu söök, jook, rõivad, kingad, koda ja koht, põld, kariloomad, raha, vara, vaga abikaasa, vagad lapsed, vaga pere, vagad ja ustavad ülemad, hea valitsus, hea ilm, rahu, tervis, kord, head sõbrad, ustavad naabrid ja muud niisugust”.

Täna oskame nendele olulistele väärtustele kindlasti lisada meid isiklikult puudutavaid asju veelgi. Ja eriti neid, mille omamine või vastu võtmine ei sõltu meist enestest. Seetõttu peame olema tänulikud kõige eest, mida eluks antakse.

Jeesus ütles oma õpilastele, et vaeseid ja abivajajaid on ikka teie lähedal. Ta käsib õnnetuid külastada ja neid toetada.. Samas ütleb ta, et vaadake taevalinde ja lilli väljal. Ärge muretsege, mida süüa või mida juua. Küll teie eest hoolitsetakse. Mõnele võib tunduda selline lähenemine ääretult küüniline. Eriti siis, kui ollakse kaotanud töökoha või ei suudeta tasuda elukoha eest nõutavaid makse.

Evangeelne nõuanne hoiatab liigse kindlustunde eest, sest rikkust ja vara omades võidakse täna nõuda sinult sinu hing. Sind võib tabada rabav ja purustav löök, keset elunautimist ja mõnu. Teisalt ei suuda me muretsemisega oma ellu midagi olulist lisada. Rahulikkus ja tasakaalustatud eluhoiak annab eeldusi Jumala ande mõista ja neid väärikalt hinnata.

Mõistlik on kindlasti omada teatud tagavara ja elada kokkuhoidlikult, et ei peaks sattuma raskustesse. Igal ajastul on selleks oma väljakujundatud võimalused. Pensionikassa või kinnisvara, kuld või hõbe. Kuid miski ei anna täielikku garantiid.

Sügisel tähistatav lõikustänupüha paneb meid mõtlema elu hoidvatesse väärtustesse. Eluks vajame leiba. Mis tähendus on leival meie igapäevases elus? Kas oskame paluda Jumala õnnistust toidulauale? Ka kõige tavalisemale leivale ja tagasihoidlikule lauale?

Kuid inimene ei ela ainuüksi leivast. Meid toidab Kristuse sõna. Elujõudu annavad tema tõotused. Sakramentide pühitsus kasvatab meid usus ja armastuses. Armulaualeivas on õnnistus ja kosutus. See annab hingerahu.

Rahu omades ollakse suuteline tooma Jumalale kiituseohvrit, mis tähendab Jumala tunnistamist ning tema teenimist inimeste keskel ja inimeste kaudu. Teha head ja pidada osadust. Ka söögilaua osadust – nii igapäevase leiva, kui ka eluleiva osadust. See on Jumala and ja õnnistus.

Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja. Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel. Hbr 13,15-16

Augustinus kuulub nelja Läänekiriku suurima kirikuisa hulka, ja on nendest neljast vaieldamatult kõige tuntum. Ta on rohkem tuntud, kui Ambroosius, kes oli tema vaimulikuks isaks ja juhiks. Ta on originaalsem ja süstemaatilisem kui Hieronymus, tema kaasaegne ja kirjasõber. Intellektuaalselt ületab ta Gregoorius Suure. Augustinuse teoloogiline positsioon ja mõju ei leia endale võrdväärset. Ei ole ilmselt ühtegi nime kristlikus kirikus, mida oleks kasutatud nii tihti ja nii mõjukalt ja väga raske on leida inimest, kes oleks kristluse mõttekäigule jätnud sellise jälje nagu seda tegi Augustinus.

Augustinuse elu

Augustinus sündis Tagaste (Tajelt) linnas (praegu tuntud Souk Ahras'i nime all Alžeerias) 13. novembril 354. aastal. Sealne maa oli Rooma võimu all juba Kartaago linna vallutamisest saati umbes 500 aastat enne Augustinuse sündi. Tagaste oli väike linn, millel puudus oma ülikool. Augustinuse vanemateks olid Patricius ja Monika, kes kuulusid keskklassi (kodanlased). See tähendas seda, et nad ei olnud piisavalt rikkad selleks, et maksta täielikult Augustinuse hariduse eest, kuid omasid piisavalt raha selleks, et saata Augustinus kusagile kooli. Augustinuse ema Monika oli kristlane, tema isa Patricius uskus aga Rooma jumalustesse. Ta võttis vastu kristluse alles oma surivoodil. Patricius oli just see, kes püüdis avastada Augustinuse talente ja tema unistuseks oli, et tema pojast saaks ühel päeval kuulus retoorik ja oraator.

Augustinuse lapsepõlv on mõnes mõttes nagu müsteerium. Ainukesed andmed, mida me sellest ajajärgust teame, on tema enda kirja pandud memuaarid raamatus, mida teame “Pihtimuste” nime all. Ta kirjeldab ennast kui lennuka vaimuga õpihimulist ja tarka last, kuid kes kaldus tihti ka kadedusele. Augustinus kirjutab, et ta pidas väga lugu vanematest inimestest ja võttis hoolega kuulda nende nõuandeid. Eriti hoolega õppis Augustinus ladina keelt, milles ta tundis ennast nagu kala vees. Augustinuse vanematel avanes võimalus, tänu jõuka sõbraperekonna toetusele, saata ta õppima Madaura Ülikooli. 17ndal eluaastal kolis ta Kartaagosse, et alustada seal oma õpinguid. Kartaago oli tollel ajal tuntud kui Põhja-Aafrika Rooma. See oli Põhja-Aafrika keskuseks nii majanduslikus, kultuurilises, kui ka poliitilises mõttes. Siinjuures on oluline ära mainida, et Augustinuse isa suri üsna pea pärast poja Kartaagosse kolimist.

Peale oma isa matuseid ja Kartaagosse sisseelamist, armus Augustinus naisesse, kellega neil sündis ka poeg. Kuigi nad elasid koos enam-vähem kümme aastat, ei maini Augustinus oma memuaarides kordagi tema nime. Ta mainib vaid, et kui ta pidi oma naise armastusest lahkuma poliitilise abielu tõttu Milaanos, siis tema süda jooksis verd. Augustinuse poeg, Adeodatus, elas koos temaga senikaua, kuni ta suri oma 14. eluaastal.

Ajal, mil Augustinus õppis Kartaagos, puutus ta üsnagi lähedalt kokku Cicero kirjutistega. Teos nimega “Hortensius” andis Augustinusele tõuke filosoofia õppimiseks. Filosoofia jäi ka tema suurimaks armastuseks kuni ajani, mil ta pöördus ristiusku. Armastus filosoofia vastu ajendas teda ühinema manilaste liikumisega (sektiga), mis oli religioosne kultus vastuolus kristluse vaadetega. Kuid üsnagi pea pettus Augustinus selle liikumise nõrkades usulistes veendumustes. Kuigi eraelus oli Augustinus ennast eraldanud manilaste liikumisest, jäi ta avalikkuse jaoks siiski selle liikmeks ja pooldajaks kuni 384. aastani, olles selleks ajaks olnud selle liikumisega seotud rohkem kui kümme aastat. Peale nelja-aastaseid õpinguid Kartaagos, pöördus Augusinus 24-aastasena tagasi koju, et seal töötada õppejõuna. Kuid õpetamiseaeg kodus jäi vaid üürikeseks, sest juba aasta aega hiljem kolis Augustinus tagasi Kartaagosse.

Sellest hetkest edasi vaadates võib öelda, et Augustinuse karjäär ja elukäik arenesid tohutu kiirusega. Seitse aastat kestnud edasised õpingud ja filosoofilised diskussioonid tegid Augustinusest kui “kodulinna filosoofist” ühe tuntuima teoloogi ja oraatori. 383. või 384. aastal läks Augustinus Rooma, selle aja tsivilisatsiooni keskmesse. Seal sai ta endale tööd retoorika õppejõuna (professorina). Seega, juba oma 30. eluaastal, oli Augustinus saavutanud kõige silmapaistvama akadeemilise positsiooni kogu maailmas. Sealt läks Augustinus edasi Milaanosse. Kui ta oli ennast juba Milaanosse sisse seadnud, kolis tema juurde ka tema lesest ema Monika, kes püüdis Augustinust veenda, et ta loobuks oma kaaslasest (Adeodatuse emast) ja et ta abielluks mõne väärika naisega. See oli ka ajaks, mil Monika hakkas Augustinusele üha tugevamalt ja tugevamalt esile tooma nii kristluse kui ka kristliku maailma vaateid.

Augustinuse tööga kaasnev kuulsus avalikkuse silmis ja sellega kaasnev stress jätsid kindlasti ka oma jälje. Ta oli väsinud, vaimselt kurnatud ja segaduses teatud küsimustes, millele keegi ei osanud vastuseid anda. See oli just ajal, mil Augustinus sai lähemalt tuttavaks Ambroosiusega, kes oli tol ajal Milaano piiskopiks. Augustinus käis tihti tema jutlusi kuulamas. Kui siiamaani oli kristlus Augustinuse jaoks vaid ebaloogiline retoorika, siis just nüüd hakkas Augustinus seda nägema hoopiski uues ja soosivas valguses. 386. aastal, vähem kui kaks aastat peale Milaanosse kolimist, loobus Augustinus tervislikel põhjustel retoorika õppejõu positsioonist ja kolis Cassiciacumisse, et seal mõtiskleda ja kontempleerida. Siin oli tal võimalus väikeses sõprade ringis arutada religiooni, filosoofia ja palve teemadel. 387. aasta ülestõusmispüha vigiilial laskis Augustinus ennast Ambrosiuse poolt ristida Milaano Toomkirikus. Samal vigiilial ristiti ka tema poeg Adeodatus.

Oma 35. eluaastal, pöördus Augustinus tagasi oma vanasse kodukohta Põhja-Aafrikas. 389. asutas ta ennast väheste sõpradega sisse Tagastes. Samal ajal suri ka Augustinuse poeg Adeodatus. Aeg Tagastes möödus peaasjalikult mõtisklemisele palvest ja diskussioonidele erinevatel religioossetel teemadel. Võib öelda, et see aeg oli Augustinusele väga meeltmööda. Kaks aastat hiljem tehti Augustinusele ettepanek vastu võtta preestrikutsumus, mida ta ka tegi. Nüüd kulus lõviosa Augustinuse ajast Pühakirja uurimisele ja üsna pea tunti teda kui mõjukat teoloogi. Tema esimene teoloogiline kirjutis pärineb just sellest ajast. Selles teoses ta “ründab” manilasi, sekti, mille liikmeks ta oli ise pikka aega olnud. 393. aastal tehti Augustinusele ettepanek kirja panna oma jutlused. Kaks aastat hiljem (395) suri Hippo linna piiskop. Samal aastal pühitseti Augustinus piiskopiks ja ta määrati Valeriuse, Hippo linna piiskopi abiliseks.

Augustinus jäi kogu oma ülejäänud eluks Hipposse, kus ta suri 34 aastat hiljem. Selle aja jooksul võttis Augustinus osa paljudest religioossetest ja usulistest vaidlustest. Tema vaimuliku tee on täidetud erinevate eksiõpetuste vastu seismisega. Kuid sellelegi vaatamata oli Augustinuse enda peamiseks huviks ja eesmärgiks liturgia. Liturgia õppimise läbi lootis Augustinus võidelda korraga kolmel rindel. Esimene nendest oli kiriklikud (eklesioloogilised) raskused oma kodukoguduses. Tema teiseks eesmärgiks ja sooviks oli Rooma Impeeriumi ristiusustamine. Ja kolmandaks püüdis Augustinus oma kirjutistes leida vastust lunastuse küsimusele.

430. aastaks oli Augustinus juba vana mees. Rooma linn oli langenud 410. aastal vandaalide kätte ja nad jätkasid oma teekonda Põhja-Aafrika suunas, kus Augustinus elas nüüd oma pensionpõlve. 430. aastal piirasid nad sisse Hippo linna, mis mõne aja pärast langes barbaarlaste kätte. Augustinus lahkus siinsest elust mõned päevad enne linna langemist. Lühikese aja jooksul vallutasid vandaalid Kartaago ja rajasid impeeriumi, mis jäi püsima kogu sajandiks.

Piiskopina pühendas Augustinus palju aega oma koguduse ja piiskopkonna vaimulike ja materiaalsete vajaduste eest hoolitsemisele. Augustinus oli ka väga usin kirjutaja ja ta on endast maha jätnud päranduse, millele on raske võrdväärset leida. Tänaseni on tema kirjutistest säilinud 113 raamatut, 207 kirja ja rohkem kui 500 jutlust. Tema kõige tuntumateks töödeks on raamatud nimega “Pihtimused”, “Jumala Linn” ja “Kolmainsusest”.

Augustinuse kirjatööd võib jagada kolme perioodi. Esimene periood (386-396) koosneb põhiliselt filosoofilistest mõttekäikudest. Teine periood (396-411) sisaldab tema hilisemaid kirjutisi manilaste eksiõpetuste vastu. Sellesse perioodi mahuvad ka tema “Pihtimused” ja raamat “Kolmainsusest”. Kolmas periood (411-430) sisaldab endas põhiliselt kirjutisi Pelagiuse eksiõpetuse vastu. Ning sellesse perioodi mahub ka Augustinuse ehk kõige kuulsam kirjutis “Jumala Linn”.

Augustinus oli väga võimekas ja aukartustäratav teoloog. Suure osa oma elust võitles ta erinevate eksiõpetuste vastu, mis tol ajal liikvel olid. Ta püüdis esile tuua väga tugevat spiritualiteeti, mille keskmeks oli Jumala armastus. Eriti meelelähedaseks olid Augustinusele hoolitsemine vaeste ja nende vajaduste eest. Ja alati püüdis ta Kirikut kaasa õhutada justnimelt selles valdkonnas. Võib julgelt väita, et Augustinus on ortodoksse teoloogia isa.

Augustinuse jaoks oli Jumal absoluutne, olemuselt lihtne ja kolmainus Jumal. Jumal on kõikjal, kõikvõimas, mateeriale allumatu ja igavene. Jumal ei eksisteeri ajas, vaid on aja looja. Augustinus uskus, et patu allikaks on vaba tahe , mis annab inimestele võimaluse ennast Jumalast eemaldada kurja läbi. Patu läbi on inimene kaotanud võime teha head, ja seetõttu on tal vaja Jumala armu , mille kasuks ta saab otsustada oma vaba tahte läbi. Tõeline vabadus ei seisne aga selles, et me ei patusta, vaid nimelt selles, et me teeme head. Augustinus uskus, et inimene on loodud Jumala poolt ilma patuta. Kui Aadam patustas, siis seetõttu on patustanud ka tema järglased. Inimene on keha ja hinge duaalsus ja jumalanäolisus peitub inimese hinges. Aadama patt ei kustutanud seda jumalanäolisust, kuigi iga inimene on patu läbi langenud. Augustinus uskus, et Kristus oli oma täies olemuses inimene, kuid siiski ilma patuta. Kristus võttis omale inimese kuju Neitsi Maarja ihus, kuid samas oli ta ka Jumal igavesest ajast igavesti, olemuselt sama Isaga ja Püha Vaimuga. Lunastuse allikaks on Jumal, ja see on võimalikuks saanud Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi. Väga oluline on inimese usk.

Püha Augustinuse nimepäev on kirikukalendris 28. augustil. Tema on tuntud traktaadi: “Issand, mu hing on rahutu ja ta ei leia rahu enne, kui ta leiab rahu Sinus” autoriks. Kaitsepühakuna on Augustinus abiliseks õllemeistritele, erinevaid silmahaigusi põdevatele inimestele ja teoloogidele. Kristlikus kunstis kujutatakse teda tihti piiskopina, kes hoiab käes raamatut oma ordureeglitega.

Ilmselt on olemas palju erinevaid definitsioone mõistele “püha”. Kui 20. sajandi algul tegelesid sellega vaid antropoloogid ja usuteadlased, siis tänapäeval on antud mõiste arutluses ka filosoofias, psühholoogias ja eetikas. See on toonud paratamatult kaasa ka mõiste ähmastumise ja mitmetitõlgendatavuse, samas aga luuakse nii ka võimalus uute käsitluste tekkimiseks püha-temaatikas. Prantsuse sotsioloogidel ja etnoloogidel on püha uurimisega olnud pikad traditsioonid. See oli algselt seotud huviga niiöelda primitiivsete religioonide vastu. Religiooni käsitleti sotsiaalsuse ilminguna ja määratleti, et see korraldab reaalsuse kahte vastaspoolusega kategooriasse, milleks on sakraalne ja profaanne.

1930ndatel aastatel tõusis püha temaatika uuesti esile seoses Georges Bataille´i nimega. Bataille (1897-1962) oli tuntud prantsuse filosoof ja kirjanik ja võiks kuuluda ühte ritta teiste selliste kirjutavate filosoofidega nagu Sartre, Camus, Derrida jne.

Bataille ja transgressioon

Bataille üheks keskseks mõisteks on transgressioon. Kui lihtsustavalt üritada seletada seda mõistet, mis annab vägagi täpselt edasi pühadusega seotut (mis tavaliselt on küllaltki raskesti sõnadesse pandav teema), siis transgressioon on profaanse e. pühitsemata maailma alusena toimiva keelu hetkeline ületamine. Üks huvitavamaid mõtteid Bataill´l on see, et inimene tunnebki alles keeldu ületades õieti Püha olemust. Ahistus, mis tekib keelu ületamisest võib muutuda ekstaasiks ja niisiis pühaduse tunnetuseks. Bataille arvates on Püha vastuoluline asi, sisemiselt ambivalentne. Püha asetab keelu ja samas nagu ka ületab selle. Keeld ja selle ületamine on omavahel ju alati seoses. Bataille arvates ei ole Pühaga seotud keeld ratsionaalselt põhjendatav, kuigi kogu ratsionaalne maailm justkui toetub sellele. Ilmselt ei ütle Bataille midagi uut. Dünaamika, et inimene rikub mingit keeldu ja astub sellest üle, misjärel tekib ahistus ja seejärel jälle leppimine, ekstaas - sellist ahelat saab ette kujutada, see on täiesti realistlik. Kasvõi kümnest käsust ühest teadlik ja seda rikkuv inimene, kes seejärel ahistuses kaebaks ja leiaks jälle ühenduse Pühaga, ja peaks seda uuesti puutumatuks ja keelde sisaldavaks, on ju küllalt tavapärane nähtus näiteks kirjanduses.

Bataille. arvates keeld ei keela absoluutselt, vaid pigem sisaldub keelus mingi veetluse jõud, mis on justkui mingi igavene kutse. Bataille nimetab ka need olukorrad, kus transgressioon tema arvates eriti aset leiab ja need on: kulutamine, pidutsemine, erootika ja surm. Nende puhul toimub siis hetkelisi piiride ületamisi, ahistust ja ekstaasi. Bataille seob selle ka loomulikkuse mõistega. Lühidalt öeldes, inimene Bataille arvates elab oma elu nagu hirmu all olles, lakkamatult keeldudes tunnistamast oma ebapuhtust neis asjades. See hirm aga ei ole Bataille arvates inimesele loomulik. Ja kui inimene tahab olla loomulik, ning kui ta keelu ületamise kaudu oma loomulikkuse taastab, siis on see nagu mingi neetud loomulikkus, millesse inimene jõuab vaid uue keelu ja mässu kaudu, transgressiooni kaudu.

Me võime muidugi Bataille vaielda, aga on ilmne, et ta ikkagi mingi inimliku dünaamika on siin täpselt ära tabanud ja üritanud vähemalt kirjeldada seda väga raskesti sõnastatavat inimese ja Püha suhet. Iseloomulik on Bataille-le, et ta teeb seda keelu kaudu, keelu ületamise läbi, transgressiooni mõiste kaudu, nähes inimest liikumas keeldu ületades ahistusest ekstaasini, hiljem kui inimene on jälle saavutanud leppimise. Bataille arvates on inimelu (ta on seda öelnud eelkõige enese elu kohta) lahtine haav. Ka Bataille elulugu oli traagiline. Tema ema üritas mitmeid kordi enesetappu, kirjanik oli lapsepõlves kiindunud isasse, kes oli pime ja haige. Noorukina oli Bataille. katoliiklane ja võttis osa I maailmasõjast. Kogu elu oli tal kehv tervis ja depressioonid. Ta tahtis saada preestriks, huvitus keskaja kultuurist, käis iganädalasel pihil ja astus benediktiinide seminari, kuid kaotas lõplikult usu 1923. aastal. Võib öelda, et ta teooriad olid isikliku tagapõhjaga. Bataille puutus kokku sürrealistidega, sai mõjutusi De Sade´lt, Freudilt, Dostojevskilt, Nietzschelt, Šeštovilt ja teistelt. Bataille. lõi teatava mõttekaaslaste ringi, kus tegeldi vägagi intensiivselt ja erinevate teadusalade inimesi kasutades muuhulgas ka Püha problemaatikaga. On märke, et Bataille eluviisid olid võrdlemisi lodevad. Tema sellealased elukogemused on ehk kajastuse leidnud ka tema kirjanduslikes teostes, milledest eesti keelde on tõlgitud lühiteosed “Madame Edwardas” ja “Silma lugu”. Nendes leiab tema idee transgressioonist ilukirjandusliku väljenduse, omavahel on seotud erootika ja religioosne temaatika, toimuvad pidevad piirideületused tegelaste poolt, lugejat üritatakse raputada tavapärasest lugemisrutiinist välja. Bataille ise on kasutanud selleks puhuks mõistet “rebestama”, hea teos pidi tema arvates lugejat otsekui rebestama, panema seisatuma. Pealtnäha on teoste puhul tegu justkui pornograafia ja filosoofia kummalise ühendusega.

Bataille sellist püha teooriat ja tema keskset transgressiooni mõistet on ka kritiseeritud. On öeldud, et see on lihtsalt lõputu vastandite omavaheline vahetumine. Ometi Bataille arvates just nii ehitataksegi üles tegelikult ühtne maailm

On ka autoreid, kes on laiendanud ja edasi arendanud transgressiooni õpetust, ja kes on leidnud , et tegelikult viib iga keelu ületus lihtsalt järgmise keelu alale jne. ning et ei ole olemas absoluutset ületust, et see ei ole kunagi lõplik ja tõeliselt kohalolev. Samas järeldub sellest, et piir on alati toimimises. Sellisele järeldusele on tulnud muuhulgas filosoof Derrida.

On leitud ka, et tegelikult on transgressioon ja piir olemas vaid teineteise kaudu, ja just piiri ületamise kaduval hetkel (Foucault).

Foucault leiab ka, et võibolla ei olegi see mõtlemine läbinisti negatiivne inimese suhtes, vaid et inimene, kui ta liigub keeldude ja piiride lähedale, peab tegema olulisi otsuseid. Seega ei ole see vaid kõigi keeldude ületamise kaudu väärtuste kaotamine elust, vaid tegu, mis viib kokkupuutesse millegi suurega ja paneb mõtlema. Ilmselt ei tuleks selliseid seisukohti võtta üleskutsetena keeldude ületamiseks, pigem üritatakse niimoodi kirjeldada mingeid võimalikke ja peidetud mehhanisme.

Blasfeemiast antiikajal ja hiljem

Kui minna nüüd laiema pildi juurde, üksikisiku valikute juurest ühiskonnas toimuva juurde ja võtta näiteks kõige otsesemaltki Pühaga seonduvad üleastumised, siis ilmselt on nii, et kus iganes eksisteerib organiseeritud religioon, on keeldude ületamine ja eriti pühaga seotud keeldude ületamine ehk pühaduseteotus, blasfeemia, keelatud ja karistatav. Ka iga paganlik ühiskond karistas näiteks jumalatega seotud keeldude ületamise eest. Blasfeemia on tavaliselt ju otseselt seotud mingi ühiskonna põhiväärtustega. Keeldudest üleastuja karistamine seega on alati ka teistele hoiatuseks.

Näiteks antiikmaailmas suured ja täna hinnatud filosoofid või kirjanikud kanti tihti pühaduseteotajate hulka, keeldudest üleastujate hulka ja sunniti minema eksiili või surma.

Esimeseks selliseks näiteks on Anaxagoras (500-428), esimesi teadaolevaid vabamõtlejaid, kes pidas jumalaid abstraktsioonideks inimlike detailidega ning sunniti minema Ateenast välismaale. Või kuulus Euripides, kelle näidendeid loeti šokeerivalt ebareligioosseteks.

Kuulsaim on aga kahtlemata Sokrates, kes kaotas oma elu filosoofia pärast, ta ilmselt kõigutas ühiskondlikke väärtusi, rikkus noori ja ei uskunud riigi jumalatesse. Ta keeldus ka põgenemast ja pidi jooma lõpuks mürgikarikast.

Selliseid antiikisikuid, kes riigi seatud keeldudest üle astusid, võib loetleda rohkelt (Pheidias, Protagoras, Diagoras jt). Ilmselt tänapäevane seisukoht võiks olla, et kohati võib religioon (mida toetatakse riigi poolt) - saades ühendatud poliitikaga - muutuda vaenlaseks isikuvabadustele, vähemalt on autoreid, kes tänapäeval nii leiavad.

Seoses pühaga kerkib ju alati ja kohe ka väljendusvabaduse probleem. Kui me vaatame Piiblit selle pilguga ehk Püha ja selle vastaspooluse, keeluületamise ehk pühaduseteotuse vaatenurgast, siis juba algselt on loetud poliitikat ja religiooni antud küsimuses seotuks ka juudi rahva hulgas. 2 Mo 22:27 öeldakse : “Sa ei tohi needa Jumalat ja sajatada oma rahva vürsti”

Vanast Testamendist 4 Mo 15:30-31 võib lugeda:

“Aga hing, kes midagi teeb meelega, olgu pärismaalane või võõras, pilkab Issandat; see hing hävitatagu oma rahva seast, sest ta on põlanud Issanda sõna ja on tühistanud tema käsu!”

Selliseid näiteid võib tuua rohkelt, sai ju Jeesuski süüdistuse just blasfeemias ehk pühaduseteotuses.

Blasfeemia mõiste on teinud ajaloos läbi pika arengu. Kui kreeklastel tähendas blasfeemia šokeerivaid ideid religiooni kohta, siis ajapikku hakati seda siduma kristluse ühtsuse lõhkumisega ja kristlaste poolt hakati seda kasutama sünonüümina väärõpetusele ehk hereesiale. Tõdeti ka, et kui blasfeemia ei suuda otseselt Jumalat kahjustada, siis ta võib kahjustada ikkagi teisi inimesi. Blasfeemia taasavastasid protestandid, sest neid endid nimetati hereetikuteks ja mingit sõna pidid nad ise omakorda kasvõi anabaptistide kohta kasutama. Tänapäevast on kuulsam juhtum Salman Rushdie´ga, kes Inglise seaduse järgi ei ole pühadust teotanud, kuigi islamimaailm on eriarvamusel, või juhtum 1997. aastast, kus ajakiri “Gay Magazine” mõisteti süüdi luuletuse avaldamises, milles Jeesust kujutati homoseksualistina.

Lähenedes Ervin Õunapuu loomingule

Ilmselt üks vastuolulisemaid 1990ndate eesti autoreid, kes on tegelenud läbivalt religioosse temaatikaga, on Ervin Õunapuu. Tema teosed on leidnud küll väga erinevat vastuvõttu ja mis seal salata, tekitanud ka nõutust. Eelkõige tõstaksin esile pisarateni koomilist ja andekat teost “Surmaminejad lasevad tervitada”, mis kujutab iroonilises ja küünilises vormis fiktiivseid enesetapjate kirju, ja mille läbilugemise järel kaob tõesti igasugune isu end tappa, sest valdavalt on põhjendused väga naeruväärsed. Religioosse temaatika poolest on aga olulisemad Õunapuu novellid (näiteks “Sepp” – kui religioon tähendab enese seotuks olemise tunnetamist millegagi-kellegagi, siis siin demonstreeritakse enese lahtisidumise lihtsust. Sepp Keskpaiga Timmu on õige eesti mees ja maksimaalselt traditsioonidega seotud, ta oskab kõike parandada, teeb jõulumeest, koob kangastelgedega, on ämmaemand, lisaks ka usklik, ja nii nagu on tavaline, seob Õunapuu selle hullumeelsusega). Järgnevalt demonstreeritakse meile aga enese lahtisidumise lihtsust ja sellise uskumise ja seotuksolemise, ka usklikkuse absurdsust. Eriti on religioossest temaatikast kantud ent lühiromaan “Väike palveraamat” (2000). Ka seal on usk ja hullumeelsus omavahel seotud, usklik on hull , kes paneb Jumalale igal pühapäeval Jaani kirikusse tagumise pingi alla meepurgi, kes ei saa aru, mis on rulluisud jne. Usklik on selline totakas vutlarinimene, keda võiks võrrelda Tšehhovi Belikoviga. Tema sisemonoloog on kirjutatud sellise 19. sajandi lõpu groteskse eesti taluinimese võtmes. Loomulikult tõmbavad kõik sellist naiivi alt. Peategelane Ekke on kummaline noor vanur saarelt, kes kannab rahvarõivaid ja muud arhailist atribuutikat, pole kunagi sõitnud taksoga, ei tunne raha, sööb soolasilku ja on markeeritud kõikvõimaliku rahvusromantilise idiotismiga. Ta õpib Concordia ülikoolis, tema sooviks on küsida presidendilt nõu, et meie ülikoolides saaks usuõpetus jälle kohustuslikuks õppeaineks. Ekke teeb igasuguseid asju, hakkab issanda koeraks ja haugub, hakkab kõrbeerakuks ja toob koju liiva, ning toiduks looduspoest tirtsusid, et süüa neid nagu Ristija Johannes. Ekke armub ratastega tüdrukusse, Sirlimai Vessesse, kes õpib 8.klassis ja kes armastab Jumalat suisa lihalikult ning kes võtab kohvri ja tahab Jumala juurde Kaarli kirikusse elama kolida, aga viiakse haiglasse. Tüdruk on jällegi nõrgamõistuslik ja suhtleb Jumalaga omal kombel. Ta palub “Tee palun homme häält. Kas või natukene. Näiteks piiksu!” Teos lõpeb nabade äralõikamisega, et olla nagu Aadam ja Eeva. Sirlimai peaks tulevikus sünnitama ka sõimes nagu Neitsi Maarja.

See kõik võib tekitada nõutust, aga arutlusalusena on teos väga hea, sest olgem ausad, tihtipeale suhtutaksegi usklikusse kui hullumeelsesse, kes teeb mingeid tobedaid asju. Õunapuu aga kujutabki usklikku läbivalt nõrgameelsena.

Samas on selline juhtum ühiskonna üldise ükskõiksuse taustal küllaltki haruldane. Inglise suur kirjanduklassik Thomas Stern Eliot on öelnud Baudelaire´i kohta kunagi, kelle luule ka mõjus šokeerivalt, et “tõemeelne blasfeemia, kui ta on tõesti tõemeelne ja mitte pelk sõnadetegemine, on pooliku usu sünnitus ning sama võimatu täielikule ateistile kui täiuslikule kristlasele. See on viis usku kinnitada.” Ja “omamoodi alustab ta päris algusest, ja kuna on avastusteel, ei ole tal sugugi selge, mida ta uurib ja kuhu see tee viib; tema kohta võiks peaaegu öelda, et ühe inimeluga teeb ta kümne põlvkonna pingutuse.”

Bataille ja Aadu Hindi teosed

Bataille arvates viis usundite areng välja sügava lahknemiseni Püha sees. Püha jagunes kõrgemaks, taevalikuks ja jumalikuks ning madalamaks, deemonite ja mädanemise maailmaks. Bataille teooria on muidugi veelgi üksikasjalikum. Bataille huvitaski see madalam püha osa. Parimaks nimetuseks pidas ta aga antud temaatika puhul terminit “skatoloogia”, väljaheidete teadus. See on keerukas mõte, aga iva on selles, et kui Püha ei allu ratsionaalsusele ja kui ratsionaalne arusaamine jõuab vastuoludeni Pühaga kokku puutudes, selle üle mõeldes, siis see protsess, mis käivitub, on sarnane väljaheidetega toimuvale, mis eraldatakse inimesest. Seda võiks võrrelda sellega, kui filosoofilise spekuleerimise käigus jõutakse naerupurtsatuseni, ja kui see naer tundub ainukese võimaliku väljapääsuna kõrgest filosoofiast, ratsionaalsusest.

Püha on siis kahene, üheltpoolt keelu ja hirmuga seotud, teisalt ligimeelitav, austustäratav ja jumalik. Püha on sisemiselt kahene, neid pooluseid ei saa kuidagi lahutada üksteisest, kuigi usundite arenemise käigus on püha madalam osa samastatud pühitsematu ehk profaansega. Need kaks külge ei saa teist alistada või ületada, kuigi vahest on need aspektid justkui suhtelised, näiteks võib rituaal teha ebapuhtast puhta. Kuna aga Püha koosneb nendest kahest poolusest, siis Bataille arvates esindavadki need poolused, kõrgem ja madalam, raskesti kontrollitavat ja ohtlikku jõudu, mida peab argielu tingimustes kaitsma keeldude abil.

Bataille arvates ei olegi inimesele midagi tähtsamat, kui tunnistada oma seotuksolemist sellega, mis teda ka kõige rohkem hirmutab. Püha tuumas on koht, kus hirm ja masendus, ahistus muutuvad ekstaasiks. Ja inimene tunneb seda Püha just nagu mingis elu keemispunktis, kui ta elab surma kõrgusel, kui ta vaatab surmale silma, näit. naerus, rituaalis, tragöödias, erootikas, härjavõitluses, pidutsemises, orgias. Tooksin järgnevalt mõtisklusaineks ühe eesti kirjaniku teosed. See on Aadu Hint ja lühidalt vaatleksin tema teoseid “Pidalitõbi” (1934) ja “Vatku tõbilas” (1936), mis minu arvates iseloomustavad küll neid ülalkirjeldatud B. vaateid. Teoste kirjutamise ajal oli Aadu nimi veel Adolf, Adolf Hint.

Kõigepealt kirjanikust. Aadu Hindil oli lapsepõlvest peale tuttav pidalitõve hirm, ka tema lähedalt sugulased olid leeprahaiged ja see tähendas pidevat muret ja kartust ning see tõvekartus viis ka kirjaniku religioonini. Isegi nõukogudeaegsetes väljaannetes öeldakse, et ta oli sügavalt usklik kümnendast kahekümnenda eluaastani. Ja on mainitud ka sellist polaarsust kirjaniku isiku puhul, et üheltpoolt oli looduse köitev ilu Saaremaal ja teisalt olid hingehämarused ja hirmud. Hint ise ütleb: “Pidin kirjutama oma olemusetundest ja pidalitõvest, see oli nagu mingi käsk”.

Teose “Pidalitõbi” peategelaseks on vaesest perest pärit Paul Laid, kelle ema jääb leeprasse. Edasipüüdliku noormehe kogu järgnevat elu varjutab tõvekahtlus. Läbi suurte eneseületuste jõuab ta pastoriametini sealsamas rannakülas.

Pinge pühaduse ja neetuse vahel, puhtuse ja haiguse vahel, madala ja kõrge vahel on teoses läbiv. Ehk nagu ütleb Pauli vend Jaan:” Jumala arm on see, mis pastor sulle ülevalt kantslist kuulutab, pidalitõve hirm on see, mis teised siinsamas su kõrval sulle tunda annavad. Kumba sa siin rohkem oskad paluda” (65)

Siin on päris näitlikult koos püha poolused, kõrgem ja ülevam ning neetud ja madalam, mädanev. Jaan on küsimuse ees, kuidas ja mida ta peab paluma.

Teoses on päris rohkelt kohti, kus leiab nagu läbi foobiate edasiandmist see erinevate pooluste pinge: näiteks käivad poisid linnas võid müümas, ja Pauli vaevab, et nad võivad olla leepras. Nii enese kui teiste suhtumine leeprasse ja selle varjatud võimalusse on otsekui teatav eetiline lakmuspaber: puhas võib sisaldada peidetud rüvedat, nii maastikus, kus haiged läbi on läinud kui ka esemetes, mida nad on puudutanud, kui ka inimestes enestes, kelle kehadest veel seda ehk näha ei olegi.

Kogu see pinge leiab oma kõrgpunkti siis, kui leeprakahtlusega Paulist, kes peab käima end pidevalt kontrollimas, saab kirikuõpetaja. Tema unenägu on selline:

“Ta on roninud Hara kirikutorni tipus seisva risti otsa ning ütleb sealt jutlust: “Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja mina tahan teile hingamist saata!” Tal enesel pole aga seejuures mingit hingamist, sest määratu rahvahulk all võtab ta sõnu täht-tähelt. Nagu sipelgaparv hakkab rahvas mööda torniredeleid ja katust üles torni tippu ronima. Teiste hulgas tunneb ta ära mitmed pidalitõbised, kellele ta käib Vatkus jumalaarmu andmas. Terved hoiavad neist eemale ja mida kõrgemale mööda katust ja redeleid roniv rahvaparv jõuab, seda enam on nende hulgas pidalitõbiseid. Juba haaravad pidalitõbiste käed ristist, et endid üles risti otsa tema kõrvale rebida – ja samas ta ärkab.”

Üldiselt ei ole kerge olla suure koguduse pastor pidalitõve kahtlusega ja lõpuks võetaksegi Paul Laiult kogudus ning ta pöördub tagasi kodutallu.

Kogu see madala ja kõrge pinge kumuleerubki tema kehas ja arutlustes, kui tal on tõvekahtlus. Värvikad või õieti küll erakordselt värvitud on kirjeldused, kuidas Laid käib Vatku tõbilas sakramente jagamas, ja kuigi igal haigel on oma klaas, on seal vägagi ähvardav õhkkond. Ta arutleb ka Jeesuse üle, kes pidalitõbise terveks tegi. Aga sellest vaatevinklist, et kas Jeesust oleks kuulatud, kui ta oleks ise olnud pidalitõbine jne.

Hindi teos sobiks vististi küll päris mitmeski mõttes Bataille teooriat iseloomustama. Sisuliselt on ju tegu justkui pidalitõves pastoriga, keda rahvas tema edasipüüdlikuse tõttu küll väga austab ja hindab, kuid teise poolusena ka vägagi kardab lõpuks.

Teos on võigas ja lugedes võib tekkida mõte, miks seda ikkagi tegelikult küllaltki religioosset teost nõukogude ajal taas välja anti (kuigi võikamad kohad on hilisemast trükist eemaldatud), kas mitte ei tahetud näidata lihtlabaselt, et usklik on nagu haige või usk on haigusega seotud, vastik. Kas siingi ei ole püha ja poliitika omavahel seotud? Igal juhul on eesti kirjanduses selline kummaline teos olemas ja sai omal ajal veel ka romaanivõistlusel teise koha.

„Praeguses suuremate ja väiksemate väljaannete buumis küsivad paljud, kas veel ühe uue ajalehe ilmumine on üldse õigustatud. Liigne infoküllus võib mõjuda vastupidiselt. Need noored inimesed, kelle töö viljana see leht ilmuma hakkab, ei taha lõigata odavat populaarsust ega lõivu maksta momendi eripärale. Nad on Kaarli koguduses kujunenud samasugusteks inimesteks nagu need Korintoses, kelle kohta Paulus ütleb: „Teist on ju ilmsi näha, et te olete Kristuse kiri, mis meie teenimistöö läbi valminud, kirjutatud mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilauakestele, vaid lihastele südamelauakestele“ (2Kr 3.3). Just sellepärast ei võigi „Sulane“ saada veel üheks väljaandeks paljude teiste sündivate ja surevate pikas rivis. Ma ei taha oma koguduse häälekandjale soovida mitte ainult pikka iga, vaid õiget Vaimu, mis kirjatähe paljude jaoks elavaks teeb.“

Nii kirjutas Tallinna Kaarli koguduse noorte väljaande „Sulane“ avanumbris 1990. aastal koguduse I pihtkonna õpetaja Mihkel Kukk.

Nime saamist ei mäleta enam keegi päris täpselt, ühel on meeles, et nime pani õpetaja Mihkel Kukk (kes teadaolevalt kindlasti leidis sobiva kirjakoha motoks), teine mäletab, et juhatuse esimees Vootele Hansen. Paljudel on meeles arutelu teemal – kas nimi „Sulane“ sobib meie väljaandele.

Esialgu oli tehniline teostus väga algeline – kogu leht tuli tervenisti maketina valmis teha. Trükkisime mehhaanilisel trükimasinal tekstid valmis, seejuures tuli vältida vigu ning jälgida, et teksti ääred oleksid sirged. Seejärel kleepisime kõik pildid ja tekstid vastavalt ettenähtud kujundusele. Ajalehe päis, artiklite pealkirjad jm kujundati samuti käsitsi. Valmis makett trükiti rotaprindiga. Tiraaž oli esimesel numbril 700, hiljem jäädi 400 eksemplari juurde.

Ajalehe toimetajaks oli koguduse noor filoloog Koidu Põder. Esialgu avaldati lehte sageli – esimesed numbrid ilmusid 1990. aasta oktoobris, novembris, detsembris, 1991. aasta jaanuaris, märtsis, aprillis, juunis, aasta lõpus veel kaks numbrit, mille täpset aega ei saa enam tuvastada. 1992. aasta veebruaris ilmus selleks korraks viimane number. Siis tegijate jaks kadus ning leht suikus pooleteiseks aastaks varjusurma.

Sel esimesel perioodil arenes leht sisukaks väljaandeks, mida püüdsime iga numbri puhul kujundada ühe teema kohaselt – patt, armastus, lootus, vaikne nädal, jõulud. Üheks kindlaks rubriigiks olid kalendritähtpäevad, oli artikleid kiriku arhitektuurist, pidevalt anti teada noorte tegemistest ja avaldati intervjuusid töötegijatega, tihti oli lahendamiseks ristsõnu ning avaldati teateid koguduses toimuvast. Üheks kindlaks rubriigiks oli järjejutt – Giovanni Guareschi raamatust „Don Camillo väike maailm“, mida alati ilmestasid koguduse tolleaegse liikme Aarne Vasara pildid. Samuti olid tema sulest pärit tähtpäevade illustratsioonid. Aarne Vasara töödest on kogunenud ilus kogu. Artikleid oli veel pühast Franciscusest, kristlikust sümboolikast, artikkel „Jeesuse risti all“, „Vaikne nädal“. Regulaarselt avaldas noorte ajalehe veergudel juhatus kogudusele teavet koguduse majanduslikust olukorrast. Avaldati ka Kaide Rätsepa ja Paul Tillichi ning koguduse õpetajate Einar Soone, Mihkel Kuke ja Avo Üpruse jutlusi. „Sulase“ esimese perioodi tegijad olid Koidu Põder, Külli Keel, Ülle Keel, Eve Uustalu, Angela Animägi (Aljas), Signe Pajuste (Aus), Meelis Holsting, Velda Buldas. Artikleid ilmus ka Kaido Petermanni, Vootele Hanseni, Hugo Lepnurme sulest.

„Sulase“ teine periood

Järgnes „Sulase“ nn teine periood, milles ajalehenumbrid on ilmunud üsna juhuslikult. Pooleteise aasta pärast – 1993. aasta jõulude ajal ilmus „Sulane“ uues kuues – vahepeal oli meiegi kogudusse jõudnud tehniline revolutsioon ning tekkis võimalus ajalehte kujundada arvutil, mis tegi töö märkimisväärselt kergemaks. Imelik küll, aga ilmumise sagedus võrreldes ajalehe algaastatega kahanes märgatavalt, kuigi uued vahendid oleksid võimaldanud kiiremini töötada.

1993. aasta number kajastab eelkõige jõuluteemat. Juttu on Jeesuse sünnist, Augustinusest, avaldatud on Hans Christian Anderseni Jõulumuinasjutt. Tegijateks on märgitud Marju Avamere, Küllike Johannson, Malle Jullinen, Külli Keel, Ülle Keel, Eveli Raudvere, Angela Animägi.

Järgmisena ilmus „Sulane“ noortejuhi Teele Raiendi juhtimisel 1994. aasta jõulude ajal, kus mõistagi eelkõige leidis kajastamist päevakohane teema - jõulujutlus Einar Soonelt, mõtisklus noorte teemadel Sander Londilt, intervjuu koguduse töötajaga nüüdseks meie seast igavikku lahkunud Linda Järvega, katkend Harri Haameri raamatust „Meie elu on taevas“, kirjad Kaarli kogudusele, Jörg Zinki mõtted.

Kaks järgmist „Sulast“ on aastatel 1995 ja 1996 ilmunud ülestõusmispüha „erid“ nagu esilehel lugejale teada antakse. 1996. aasta number kajastab noortetööd, selles on avaldatud ülestõusmispüha jutlus, kirjutatakse kristlusest ühe noore kristlase nägemusena, ülestõusmispühade kommetest, noorte elust, katkend Harri Haameri raamatust „Meie elu on taevas“ jm. Ajaleht ilmus taas Teele Raiendi juhtimisel ning kaasa lõid Jaak Aus, Meelis Holsting, Helju Kadakas, Ain Leetma, Sander Lond, Hanna Renter, Monika Soosaar ja Leila Talvik.

Viimane leht sellest perioodist on kõikide aegade kõige õhem, vaid 4 lehekülge. Tegijatena nimetatakse Sirje Vainut, Riina Räägelit ja Jaan J. Leppikut. Kajastatud on ülestõusmispühade temaatikat.

Teise perioodi kujundust iseloomustab mitmekesisus, välimuselt on lehed täiesti erinevad ning valminud Kutt Niinepuu ja Heddi Laretei käe all. Taas vajus ajaleht „Sulane“ mõneks ajaks varjusurma, et seda jõulisemalt hiljem taas esile tõusta.

„Sulase“ kolmas periood

„Sulase“ kolmas, seni kestev periood algas 1999. aastal. Kui taas ilmumist alustanud „Sulane“ oli esimesel aastal peamiselt kogudusekeskne informatiivne leht, siis praeguseks on ajakiri „Sulane“ kujunenud eriala-ajakirjanduse hulka kuuluvaks tõsiseltvõetavaks ajakirja mõõtu väljaandeks, kuhu meelsasti kirjutavad teaduskraadiga või seda kaitsevad religiooniga seotud inimesed. Oma juhtkirjas on toimetus kirjutanud: „Meie püüdeks on olnud tuua lugejateni mitmekülgset vaadet kristlikule traditsioonile, olles samas ka kitsamalt Kaarli koguduse mineviku ja tänapäeva elu kajastajateks.“

Autorite ring ei piirdu ainult luterlastega, viimastel aastatel on pea igas numbris kirjutanud Eestimaalt pärit rooma-katoliku kiriku preester Ain Peetrus Leetma Kanadast. Apostliku õigeusu kiriku esindajatest on kaastööd teinud preester Meletios Ulm, Jaan J. Leppik, Ilmar Kiviloo. Autorite ring on lai: Tauno Teder, Kaupo Padar, Eerik Jõks, Mati Märtin, Kaido Petermann, Arne Hiob, Elmi-Johanna Pata, Haljand Udam, Elmar Salumaa, Vello Salo, Riho Saard, Osvald Reier, Evald Saag, Paavo Matsin, Maarja Vaino, Mart Laar, Mihhail Lotman, Maria Mang, Marju Raabe, Mari Loit, Toomas Mäeväli, Robert Nerman, Katrin Aava, Merika Kleeman, Stina Barinova, Kadi Heinsalu, Einar Hiob, Mati Kohlap, Jukko Nooni, Aivi Otsnik, Rolf Uusväli.

Igas numbris on jutlus oma koguduse vaimulikelt piiskop Einar Soonelt, õpetaja Jaak Ausilt või diakon Lauri Kurvitsalt. Regulaarselt on avaldatud ka jutlusi endistest aegadest, neilt, kes meie hulgast on juba lahkunud, eelkõige Jüri Bärgilt, Jaan Lattikult, Paul Tillichilt.

Üheks teemaks on saanud kirjanduslik arutlus seisukohast, mida varem ei ole eriti käsitletud. On kajastatud Karl Ristikivi loomingut, usuga seotut Mika Waltari teostes, vene religioonifilosoofide Vladimir Solovjovi ja Nikolai Berdjajevi filosoofiat, Anton Hansen Tammsaare loomingu usulist tähendust, Juhan Jaigi ja Michael Ende elu ning loomingut.

Kaarli koguduse ringist on palju kirjutajaid: Vootele Hansen, Ellen Tamm, Signe Aus, Salme Rannu, Ene Pilliroog, Kaie Tanner, Marika Kahar, Ines Ormus, Jaanus Ruiso, Johanna Ollik, Virve Nuka, Meelis Holsting, Helen Puusepp, Maarja Leedma, Mart Riikoja, Haita-Maarit Silk, Tarmo Rajaleid, Maara Vint, Monika Soosaar, Kadri Valdek, Küllike Valk, Aivi Kaldmets, Rael Leedjärv, Jaanika Holsting, Mari Sagur, Kaari Hindreko, Leila Talvik, Kristi Neeme, Kerttu Mumme, Mari-Ann Oviir, Eva Maksimova, Üllar Üprus, Lea Krall, Pirja Kullamaa, Maara Vint, Helen Treier, Lea Edminster, Heli Jürgenson, Silja Luup, Ruth Leedjärv, Merilin Nõu, Annika-Matred Mäe, Pia Paris, Katri Lehtlaan, Saima Sellak-Martinson, Juta Schifrin.

Erakordselt suure tähendusega on olnud koguduse ajaloo rubriik ajalehe algusest peale. Siin on märkimisväärse töö ära teinud Külli Keel, kes toimetab seda osa ning on ise palju artikleid kirjutanud. Tema poolt on kajastamist leidnud koguduse endised õpetajad Artur Soomre, Lembit Tedder, August Pähn, Paul Voldemar Koppel, Friedrich Stockholm, Julius Juhkentaal, Johann Heinrich Brasche, Johann Gottlieb Konrad Bergwitz, Otto Christoph Lais, Heinrich Richard Hoffmann, Constantin Adolf Thomson, Rudolf Hurt. Ta on uurinud altarifresko „Õnnistav Kristus“ saamislugu ning selle autori Johann Köleri elu, on kirjutanud kiriku tühjadest välisniššidest. Teiste kirjutajate läbi on ajalehte jõudnud uurimused koguduse lastehoiust ja vaeste hoolekandest esimese vabariigi ajal, koguduse vaimulikest 17.-18. sajandil, Rahumäe kalmistust, Kaarli Eragümnaasiumist, Kaarli Lauluseltsist, koguduse maja saamisloost, juhatuse esimehest Oskar Ambergist, õpetaja Aleksander Kappist, õpetaja Edgar Otsast, õpetaja Edgar Hargist, koguduse esimesest eestseisuse esimehest ja riigivanemast Friedrich Akelist, köstrist Harri Kõrvitsast, organistist ja koorijuhist Alfred Karindist, kiriku arhitektist Otto Pius Hippiusest ja ehitusmeistrist Hans Beermanist, altari- ja kantslikatetest Kaarli kirikus, kirikutest, kabelitest ja kalmistutest Tõnismäel, Eestimaa rüütelkonna seostest kaarli kirikuga, vabariigi aastapäevade pidamisest Kaarli kirikus. „Sulase“ praeguse toimetaja Indrek Vaino arvates on koguduseliikmetel end lihtsam kogudusega seostada just ajaloo kaudu.

Koguduse ajaloolise osa kõrval ei puudu ka koguduse tänapäeva kajastav artiklite kogumik. Lugejatele on läbi ajaleheveergude tutvustatud juhatuse liikmeid ja töötegijaid ridamisi igas numbris. On ilmne, et nii suure koguduse puhul nagu Kaarli seda on, ei jõua kõik töötegijad ja juhatuse liikmed vahetult iga koguduse liikmeni. Seda enam, et paljud töötajad ja eriti juhatuse liikmed jäävad kogudusele „nähtamatuks“, nende töö ei eelda otseselt koguduse liikmetega suhtlemist. Seetõttu sai algatatud koguduse töötegija rubriik. Ilmunud on intervjuud juhatuse liikmetega Vootele Hanseniga, Meelis Pärnaga, Risto Pomerantsiga, Vahur Raidiga, Péter Lõhmusega, Piret Aiduloga, Illar Hallastega, Väino Pärnastega, Indrek Jürimetsaga, Merike Holstinguga, Jüri Rendiga, Heiki Arikesega, kiriku 130. aastapäeva intervjuud koguduse õpetajatega. Töötegijatest Õie Kilmiga, Marika Kahariga, Maret Härmiga, Arved Ärmpaluga, Lilian Liikasega, Jaanus Ruisoga, Heli Jürgensoniga, Mikk Üleojaga, Sven Torpeliga, Ines Ormusega. Artikkel Ester Juštšukist ja meie keskelt lahkunud Arved Ärmpalust, Paul Saarest, misjonärist Rael Leedjärvest.

Jõudumööda antakse regulaarselt teada koguduses toimivatest töövaldkondadest. Tublilt on alati esindatud lastetöö - igas numbris (väikeste eranditega) on mitu kirjutist erinevatest „Kaarlikese“ tegemistest ja töösuundadest. Suvelaagritest, väljasõitudest, ristiteest, õpetajatest, kirikukoolist, memme-taadi peost, pedagoogilisi ja kasvatuslikke artikleid, „Kaarlikese“ olümpiamängudest, näiteringist jne. Hästi on esindatud ka muusikatöö, on artikelid erinevatest kirikus esinenud kollektiividest, kirikumuusika grand old man 'ist Hugo Lepnurmest, koguduse kooride tegemistest, oreli seisukorrast ja olukorra parandamisest. Ka noorte tegemistest saab lugeda ajakirja veergudelt – leerilaagritest, kirikunoorte päevadest, noorteleerist, Baltimaade noortepäevadest, noortelaagrist koos sõpruskogudusega, palverännakust Taizesse ja paljust muust. Kogudusele on tutvustatud sõpruskogudusi Pilistvere kogudust Eestis ja Forssa kogudust Soomes, on ilmunud intervjuu sõpruskoguduse misjonäridest Kamerunis. Võime lugeda ka diakooniatöö tegemistest, laagrist koos sõpruskogudustega, töödest ja tegemistest. On kirjutatud koguduses toimuvast leeritööst, seda nii õpetajate- kui õpilastepoolselt, ilmunud on ülevaade leeritööst aastatel 1989-1999. Saame teada ka koguduses avatud raamatukogust.

Pidevalt on antud kogudusele teada majandustegevusest, et näidata koguduseliikmetele, kuidas kasutatakse nende panust ning mida on selles valdkonnas ajast aega tehtud. On antud läbilõiget keskmisest annetajast ja annetusest, sellest, kuhu kulutatakse koguduseliikme annetus, koguduse nõukogu ja juhatuse valimistest, kiriku vundamendi hüdroisolatsiooni ja drenaaži olukorrast, elektritöödest kirikus, Kaarli kiriku remondifondist, kiriku fassaadikellast.

Ajalehe numbri teema kujundamisel lähtutakse kirikuaastast, nii on leidnud kajastamist nelipüha, advent, mihklipäev, lõikustänupüha, jõulud, ülestõusmispühad, paastumaarjapäev, palmipuudepüha, hingedeaeg, kolmekuningapäev, taevaminemispüha. Kirjutatud on pühakutest – Siena Katarina, Jeanne d'Arc, püha Birgitta ja tema ordu, Hildegard von Bingen, Egiptuse Maria, püha Laurentius, püha Dominicus ja tema ordu Tallinnas. Piiblitegelastest on tutvustatud neitsi Maarjat, Maarja Magdaleenat, apostleid Peetrust ja Paulust, puuseppi Joosepit ja Jeesust, evangelisti ja apostlit Matteust, evangelist Luukast, Juudas Iskarioti, Ristija Johannest, prohveteid Habakukke, Jeremijat ja Sefanjat.

Artikleid on avaldatud keldi kristlusest, Nikolaus Ludwig von Zinzendorfist, Martin Lutherist, ikoonidest, valgustite ajaloost, liturgilistest värvidest ja tekstiilidest, esivanemate jõulukommetest, Gotlandist, muinaseestlaste suhetest kristlusega, frantsiskaani ordust, elust benediktiini kloostris, Meteoora kloostrist Kreekas, Jumala aiast – paradiisist, religioosse kunsti tähendusest, jõulusõimest, Pühavaimu koguduse kunagisest õpetajast Theodor Tallmeistrist, usundiloolasest Mircea Eliadest, Thomas a Kempise peateosest “Kristuse järgimisest”, alkeemia ja kristluse vahekorrast. Eksegeetilisi artikleid: teedest Vanas ja Uues Testamendis, maksuraha andmisest keisrile, Jeesuse perekonna põgenemisest Egiptusesse.

Intervjuud on tehtud ka Püha Birgitta Ordu eestlasest õde Deboraga, Eesti Kaitseväe peainspektori major Einar Laignaga, Tallinna Rootsi Mihkli koguduse õpetaja Johan Patrik Göransoniga, eestlasest misjonäri Liliann Grünvaldiga, hiljuti igavikku lahkunud professor Evald Saagiga.

Ajakirjast leiab palveid, mõtisklusi erinevatel teemadel – aeg, millennium, paast, meeleparandus, inglid, pühadus, tühjusest ja nägemisest. Avaldatud on katkendeid Vincent van Gogh'i elulool põhinevast I. Stone'i romaanist „Elujanu“, Jörg Zink'i, Dreiseri, Augustinuse, Khalil Gibrani, Rabindranath Tagore mõtteid, luuletusi, ka piiblitekste. On käsitletud ka dogmaatilisi teemasid – katoliku ja luterliku osapoole üksmeelest usu põhialustes, ristimisest, liturgiast, Kolmainu Jumalast, jumalinimesest Jeesus Kristusest.

Kujunduses on püütud olla traditsiooniline. 1999. aastal Maiu Kurvitsa poolt kujundatud lehe päis on säilinud praeguseni. Väikeste eranditega on kõik ajakirja kaanepildid eripärase käekirjaga kunstniku Maara Vindi loomingust. Ajakirja kõrvalsaadusena on tekkinud kena kogu Maara Vindi töödest. Peale kunstnikutöö leiame ajakirjast ka tema mõtisklusi erinevatel teemadel.

Alates aastast 1999 on „Sulane“ jõudnud lugejateni neli korda aastas. Ajakirja tiraaž on keskmiselt 1000 eksemplari. „Sulast“ levitatakse esmalt Kaarli koguduse liikmetele, see on kättesaadav kirikus ja kantseleis, koju saadetakse umbes kahesajale tellijale. Ajakirja saavad Tallinna praostkonna kirikud ja sõpruskogudus Pilistvere. On välja kujunenud isikute ring väljaspool Kaarli kogudust, kes pidevalt „Sulast“ loevad. Mitmelt poolt Eesti kogudustest tullakse ajakirja uut numbrit otsima. Vahel on viidud ajakirja Eesti piiridestki kaugemale – Eesti saatkonda Moskvas, Peterburi Eesti kogudusse. Tavaks on saanud, et ajakirja levitatakse tasuta, kuid annetused on igati teretulnud. „Sulane“ on kättesaadav ka internetis Kaarli koguduse koduleheküljel, kus kasutatud pildid on värvilised erinevalt trükitud kujul ilmuvast ajakirjast.

Ajakirja finantseeritakse koguduse eelarvest ning rahaline kulu läheb eelkõige trükkimisele. Autorid oma töö eest honorari ei ole saanud, eelarve ei ole võimaldanud. Praegused ajakirja toimetajad Külli Keel ja Indrek Vaino tõstavad esile seda tohutut abi, mida on saadud kaastöö tegijatelt. Nii küljendaja Lembitu Mikker, kunstnik Maara Vint, kui ka korrektor Karin Leesment teevad oma tööd tasuta.

Allakirjutanu oli „Sulase“ sünni juures 1990. aastal, lõi kaasa ajalehe töös kuni 1993. aastani, toimetaja aastatel 1999-2000, hiljem teinud kaastööd artiklite kirjutajana.

Käesoleva aasta oktoobrikuu esimesel päeval möödus 91 aastat endise Kaarli koguduse abiõpetaja Mihkel Liikase sünnist.

Mihkel Liikane sündis Gustav ja Miili Liikase ainukese lapsena 1. oktoobril 1914. aastal Tallinnas. Oma kooliteed alustas ta 1924 Tallinna linna VIII algkoolis, mille lõpetamisel 1930. aastal jätkas õpingud Tallinna Linna Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Peale gümnaasiumi lõpetamist teenis ta 1935-36 sundaega kaitseväes, millest suurema osa ajast õppis Tallinnas Kaitseväe Keskhaigla juures san-velskrite kursusel, mille lõpetaski sõjaväe velskrina. 1936. aastal immatrikuleeriti M. Liikane Tartu Ülikooli teoloogia teaduskonna üliõpilaseks. M. Liikane on kirjutanud oma Curriculum Vitaes: Teoloogia õpinguteni viisid juba algkoolis alanud ja gümnaasiumi ajal süvenenud keelelised-kirjanduslikud ja ajaloolised huvid, diletantlik keele ja kirjanduse uurimine, ka eesti vanema kirjanduse ja keele uurimine, kuna meie keeleline ja kirjanduslik arenemistee juurdub ju piibli- ja kirikukirjanduses. Niisiis sattusin eriti selle kaudu piibli mõjusfääri, kuid sõna kutsub ja äratab, kuigi ma polnud usulisel pinnal võõras. Elamusega kaasnevad ka huvid, tung sügavamale kaevata, rohkem kätte saada ja tundma õppida huviobjekti. Puhtusulisele süvenemisele ülikooli ajal aitasid kaasa Kristliku Üliõpilasühingu piiblitunnid ja ettekanded, suvepäevad, kokkupuuted tegelike tööjõududega usulisel alal.

Juba õpingute ajal alates 1938. aastast hakkas M. Liikane õppetöö vaheaegadel avalikult tegutsema kiriklikul-usulisel alal - peamiselt Tallinnas palvemajades ja praostkonna evangelisatsiooni punktides, Linnamisjonis ning Tallinna Peeteli, Kopli ja Randvere kirikutes.

Õpingud Tartu Ülikoolis katkesid 1940. aastal seoses Usuteaduskonna likvideerimisega. Järgnes aasta õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis majandusteaduskonnas. Ka seal jäid õpingud pooleli, 1941. aasta sõjapäevil mobiliseeriti M. Liikane Nõukogude Liidu tagalasse, kus viibis kuni 1944. aastani. Alguses töötas ta Arhangelski oblastis metsatöödel. 1942 kevad-sügisel teenis Punaarmee 921. polgus, alustas roodu juurde kuuluvas automaatrelvade roodus, jätkas polgumajandusstaabis ja oli lõpuks III pataljonis. Vabanedes Punaarmeest tervislikel põhjustel nõrkade silmade pärast, siirdus ta edasi Siberisse Omski oblastisse. Seal töötas ta Krutinski rajoonis Rižkovo võitehase juures ja kolhoosis “Novoja Žižn” ning Azoovi rajoonis kolhoosis “Säde” kuni 1944. aasta novembrikuu keskpaigani. Sama aasta detsembrikuus jõudis ta tagasi kodulinna Tallinnasse.

Ka Siberis olles tegeles M. Liikane Jumala sõna kuulutamisega, tegutsedes 1943-44. aastal Siberi eestlaste keskel jutlustajana.

Eestisse naasnuna asus M. Liikane riigitööle. 1945-47 juunini töötas ta kondiitrivabrikus “Kalev” alguses plaaniosakonna statistikuna, hiljem sama osakonna juhatajana. Samal ajal õppis planeerimiskursustel Toiduainetööstuseministeeriumi süsteemis. Teenistusest lahkus omal soovil sõjapäevil alanud nägemisnõrkuse süvenemise tõttu.

Sõjajärgseil aastal tegutses M. Liikane põhitöö kõrvalt Tallinna kogudustes, asendades vajadusel Peeteli, Pühavaimu ja Toomkoguduse õpetajaid. 1947. aasta jaanuarist 1948. aasta maikuuni teenis määratuna Tallinna praosti juurde prooviaastale Tallinna Oleviste koguduses jutlustajana. Ülikoolis sooritamata jäänud eksamite arvel õiendas samal ajal teatud teoloogilisi distsipliine Konsistooriumi juures. Peale Tallinna koguduste teenis ka ühe- või mitmekordselt Jõhvis, Iisakus, Illukal, Mäetagusel, Rakvere Pauluses, Lihulas, Kirblas, Harju-Jaanis, Jüris ja Raplas.

Usuasjade volinik pidas M. Liikase viibimist II Maailmasõja ajal Nõukogude tagalas põhjuseks, miks talle ei võimaldatud Oleviste koguduses edasitöötamist. Seetõttu otsustati Konsistooriumi 21. aprilli 1948 koosolekul M. Liikane ordineerida 09. mail 1948 ja määrata Hiiumaale Kärdlasse õpetaja kohusetäitjaks. Konsistoorium teavitab otsusest M. Liikast ning asub taotlema ENSV Siseministeeriumi Miilitsa Peavalitsusest sissesõidu luba Hiiumaale Kärdla linna elama asumiseks. 28. aprillil saadab M. Liikane Konsistooriumile kirja, milles teatab oma loobumisest Kärdla kohast tervislikel ja perekondlikel põhjustel, olles küll valmis seal aegajalt jutlustamas käima. Oma vastuse lõpetuseks kirjutab ta: Ma ei saa midagi parata – Teie mõttest saan ma küll aru, kuid enda vastu ma ei saa ka talitada. Lõppeks on kogu seda asja aetud ja viidud niikaugele ilma, et mulle sellest oleks varemalt midagi teatatud, nimelt kui asja algatati ja selles seisnebki viga. Paraku tõlgendati M. Liikase kirja Konsistooriumis kui loobumist kirikutööst üldse ja 13. mail sai ta järgneva vastuse: EELK Konsistooriumi otsusega olete EELK Oleviste kogudusest vabastatud ja määratud Kärdlasse, Teie aga pakutud kohta vastu ei võtnud, millega olete loobunud kiriku teenistusest, seepärast pole Teil kui eraisikul talaarikandmise õigust . Ordinatsioon jäi ära ja 13. mail tagastas M. Liikane Konsistooriumile usukultusasjade voliniku poolt talle antud registreerimistunnistuse. 09. juuni kirjas Konsistooriumile viitab M. Liikane ebatäpsustele Konsistooriumi otsuses: ma pole loobunud või õieti teatanud “loobumisest” kirikuteenistusest üldse, kuna ma pole palunud vabastust. 13. mail saatsin tagasi Konsistooriumile oma usukultusasjade voliniku poolt antud registreerimistunnistuse. Nii on mind tegelikult eemale jäetud kirikuteenistusest. M. Liikane jätkab: Kuna Oleviste koguduse (seega ka kiriku) teenistusest vabastas mind üldkirik, siis on loomulik ja õige järeldus, et kui kirik lõpetab vahekorrad minuga ja deklareerib, et minu kohustused kiriku vastu on katkenud, siis kirik minu vastu ka omad kohustused korraldaks. Kui möödunud aasta keskel pidin valima kirikuteenistuse või oma tolleaegse teenistuskoha vahel, kus muide minu kuupalk endises kohas edasi teenides oleks ca 2000.- rbl kuus, siis tegin valiku kiriku kasuks ja teenisin edasi Oleviste koguduses, kus minu kindel kuupalk oli rbl. 600.-, mida aga kätte sain väga juhuslikult ja osa saamata praegu (välja maksmata oli viie kuu palk). See peaks panema pisut järele mõtlema, et ma mitte mingi kasu pärast kirikuteenistusse ei jäänud. Ma pole nurisenud, sest ka väike kogudus tahab elada ja peab leiduma ikkagi keegi, kes ka seda väikest kogudust teeniks, kui ta peab edasi elama ja võitlema. Miks ei võinud see “keegi” olla mina. … Ja ei maksa vist mainida – “loobunud” ma poleks kõigi raskuste kiuste…

1948-49 töötas M. Liikane ENSV Kaubandusministeeriumis Hulgibaasis plaaniosakonna juhatajana olles baasi likvideerimise perioodil ka administratiiv-majandusosakonna juhatajaks. Peale baasi likvideerimist töötas 1949. aasta lõpust kuni 1952. aasta lõpuni artellis “Utiiltoode” tsehhimeistrina, hiljem artelli reorganiseerimisel artelli tehnilise juhatajana. 1953. aastal töötas Meretranspordi Eesti Kaubanduskontori Tööstuskombinaadis plaanija-normeerijana. Samal aastal palus end kirikutööle tagasi võtta, mil ta määratigi prooviaastale Kaarli kogudusse.

Peale Paul Saare arreteerimist 24. veebruaril 1953 oli Kaarli koguduse I pihtkond jäänud ilma õpetajata. Juba sama aasta 27. veebruari juhatuse koosolekul otsustas koguduse juhatus pöörduda Konsistooriumi poole palvega määrata I pihtkonna kohusetäitjaks uus õpetaja. Olukorda tõi esialgu leevendust Mihkel Liikase määramine prooviaastale Lembit Tedderi juurde alates 22. juunist 1953. Tööle vormistati ta õpetaja kandidaadi ametkohale.

28. oktoobril 1953 käis juhatuse esindus (esimees Julius Veere, aseesimees Johannes Berner ja õpetaja L. Tedder) I pihtkonna õpetaja küsimuses peapiiskopi Jaan Kiivit seeniori jutul. Peapiiskop vastas, et küsimust saab lahendada alles 1954. aastal. Asja arutati juhatuses uuesti 19. veebruaril 1954. Protokollist võime lugeda, et peapiiskop ei olnud andnud lootust leida kogudusse tööle staažiga õpetajat. Sellest lähtuvalt otsustas juhatus pidada soovitavaks esimesel võimalusel täita I pihtkonna õpetaja ametikoht staažiga õpetajaga. Kuni I pihtkonna õpetaja ametikoha täitmiseni … pöörata peapiiskopi poole palvega määrata abiõpetaja ametikohale õpetaja kandidaat Mihkel Liikane.

1954. aastal sooritas M. Liikane Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis Ülikoolis sooritamata jäänud ainete eksameid ning ka Konsistooriumi juures õpetajaks ordineerimise katsed. Prooviaasta lõppedes ordineeriti M. Liikane 25. märtsil 1954 õpetaja ametisse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ning määrati Kaarli koguduse abiõpetaja kohale 1. aprillist 1954.

Seoses koguduse II pihtkonna õpetaja L. Tedderi ootamatu surmaga 15. mail 1954 oli 26. mai juhatuse koosolekul taas arutlusel nüüd juba mõlema pihtkonna õpetaja küsimus. Peapiiskopile oli edasi antud palve mõlemasse pihtkonda leida staažiga õpetajad. Koguduse juhatus oli ka soovi avaldanud oma kandidaatide osas: Pärnu praost assessor Albert Roosvalt, Tartu praost assessor Edgar Hark, Viljandi praost assessor Alfred Tooming, Viru praost Jaan Varik, Ida-Harju praosti kt Evald Saag, ning oli palunud kogudusele uute õpetajate kinnitamisel arvestada õpetajate omavahelist sobivust. Samal koosolekul võeti teadmiseks, et koguduse abiõpetaja kohale on määratud alates 1. aprillist M. Liikane.

II pihtkonna õpetaja küsimus lahenes Edgar Hargi ametissemääramisega 20. augustist 1954, ühtlasi jäid talle täita I pihtkonna õpetaja kohused. Abiõpetaja M. Liikane jäi E. Hargi abiks.

26. oktoobri koosolekul otsustas juhatus veelkord pöörduda peapiiskopi poole, seekord palvega määrata I pihtkonna õpetaja kohale Tallinna Peeteli koguduse õpetaja Kaide Rätsep. Ning samal ajal vabastada M. Liikane koguduse teenistusest. Peale pea kaht aastat lahenes I pihtkonna õpetaja küsimus, alates 10.11.1954 hakkas kogudust teenima K. Rätsep. Praost E. Hark lootis , et nende vaheline koostöö kujuneb hääks, see aitaks koguduse elu rahus ja üksmeeles edasi viia. Samast päevast vabastati M. Liikane Kaarli kogudusest ja määrati Tallinna Peeteli koguduse õpetajaks.

Peeteli koguduses teenis M. Liikane kuni selle sulgemiseni. Hruštšovi aegne ateistlik surve oli jätnud oma jälje, 1962. aastal sagenesid huligaansused kiriku vastu - loobiti sisse aknaid, määriti fassaadi. Lõpuks nõudsid võimud osade kirikute sulgemist. Konsistoorium oli sunnitud survele järele andma ning elujõuline Peeteli kogudus likvideeriti 15. augustist 1962. Protestiks nõukogude võimu tegevuse vastu keeldusid koguduse juhatuse esimees ja õpetaja M. Liikane kiriku üleandmise-vastuvõtmise aktile alla kirjutamast. Sellega lõppes M. Liikase töö selles koguduses.

ENSV Ministrite Nõukogu ja Tallinna Linna TSN TK otsusega ühendati Peeteli kogudus Tallinna Toomkogudusega ning Peeteli kirik anti üle "Eesti Telefilmile", kes kasutas ruumi helistuudio ja võttepaviljonina. Selleks oli aga eelnevalt tarvis lõhkuda tornikiiver, kinni müürida aknad ning eraldada vaheseinaga koorirõdu.

1. detsembrist 1966 määrati M. Liikane kahe koguduse, Randvere ja Jõelähtme, hooldajaõpetajaks. Järgneva aasta jaanipäeval toimus Jõelähtme kirikus Mihkel Liikase ja Lilian Roolaidi tagasihoidlik laulatus. Nende abielu laulatas Nõmme Rahu koguduse õpetaja Georg Voldemar Klaus, koguduse organist sai aga alles vahetult enne talitust teada, kelle laulatusel ta mängima pidi. 1968. aastal sündis perre poeg Lauri, kes töötab praegu IT spetsialistina. Lauril on poeg Rasmus. Lilian Liikane oli Kaarli koguduse organistiks aastatel 1976-90.

Randvere kogudust teenis M. Liikane kuni 1968. aasta 15. novembrini, mil ta palus oma koormust tervislikel põhjustel vähendada, Jõelähtme kogudust aga oma surmani 1972. aastal.

Mihkel Liikane suri Tartus pärast rasket haigust (maovähki) 1. advendil, 03. detsembril 1972 ning maeti sama kuu 9. päeval Rahumäe kalmistule.

Naistel on korduvalt tulnud kiriku ajaloos anda tunnistust oma usust. Meenutagem Aleksandria ja Siena Katariinasid, Birgitat, Bingeni Hildegardi jt. Sagedamini on naised olnud ustavad palves. Constantinus Suure ema Helena palvete vastuseks oli keisri surmaeelne ristimise sakramendist osasaamine. Milaano edikt ja ristiusu lubatavaks tunnistamine võis ju olla poliitiline otsus, kuid ristimise kaudu tunnistas valitseja Kristuse ka enda päästjaks. Monika palved oma poja eest on aidanud ja kaitsnud üht suurimat kirikuisa Augustinus Aureliust tema noorepõlve otsingutes. Euroopa esimene kristlane oli purpurimüüja Lüüdia Tüatiira linnast, kelle apostel Paulus oma II reisi ajal Filipis ristis (Ap 16; 13,14). Evangeeliumist teame, et ülestõusnud Issanda esimesed tunnistajad olid hauale läinud naised. Lunastusloos on aga meile kõigile olulised neitsi Maarja sõnad, millega ta alistus Issanda tahtele.

Vaatamata eelöeldule on peetud kirikut meestekeskseks ja on mitmeid seisukohti, mille järgi peaks naiste osa suurenema. Seda peaasjalikult naisvaimulike arvu suurenemise teel. Samas vanad kirikud ei tunnista naiste ordinatsiooni.

Jätame meie tolle teoloogilise, aga ka kultuuriloolise küsimuse ja vaatame milline on naiste roll Kaarli koguduse elus. Eelmisel, 2004. aastal oli koguduses 2648 liikmeannetajat, neist olid naisi 1904 (72%). Keskmine liikmeannetaja vanus läheneb seitsmekümnele aastale, seega on koguduse toetaja eakas naine. Eelmisel aastal ristiti 294 inimest, neist 163 naist (55%), lapsena ristiti (kuni 15. aastased) 108 last, neist olid 63 tüdrukud (58%). Konfirmeeriti 251 inimest, neist 153 olid naised (61%).

Maeti 183 inimest, neist 113 olid naised (62%). Armulauale pani end kirja 1450 koguduse liiget, neist olid naised 71%. Laulatuste puhul on meeste ja naiste arv võrdne ning ainult oletada võib, kumma soov ja tahe oli tugevam, et tuldi oma kooselule Issanda õnnistust paluma.

Toodud arvud näitavad, et naised osalevad koguduse elus (evangeeliumi ehk rõõmusõnumi kuulmine ja sakramentide vastuvõtmine, aga ka koguduse tegevuse toetamine) aktiivsemalt kui mehed. Eesti ühiskonnas on naisi alates 30. eluaastast rohkem kui mehi, kuid see ülekaal ei ole nii suur, kui meie koguduse elus.

Pikka aega olid koguduse töötajad meesterahvad. XIX sajandil ja XX sajandi alguses töötas hoolekande alal armuline õde, kelle töötingimuste ja palga osas lepiti kokku Diakonisside asutusega. Sõjajärgsetel aastatel olid naised tööl koorijuhtide ja organistidena, statistik-registratoorina ja kirikuteenritena. Tänapäeval on enamus koguduselt palka saavaid isikuid naisterahvad (Kaarli koguduses 67%). Osalt põhjustab seda ka naiste leplikkus palgatingimustega kui saab teha tööd, milles leitakse endale sobiv missioon. Esimene naisvaimulikuna teenis koguduses 1993. aastal praktikandina diakon Airi Võsandi, alates 2002. aastast teenib aga koguduses palgata diakon Saima Sellak-Martinson. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel jutlustasid ühe kuulutusnädala kuuel päeval meie kirikus ainult naisvaimulikud.

Eesti Evangeelne Luterlik kirik on episkopaalsinodaalse ülesehitusega, seega on kogudused ennast ise valitsevad. Alljärgnevalt vaatame, kui palju naisi on osalenud koguduse organite valimistel ja tegevuses.

XIX sajandil olid keisrihärra kinnitatud põhikirja järgi koguduse peakoosolekul hääleõigusega abielumehed ja 30-aastased ja vanemad “vanapoisid”. Peakoosolek valis konvendi, kuhu kuulus patroonina rüütelkonna ja kaaspatroonina Toomgildi esindaja. 1906-1909 üritati kogudusele uut põhikirja saada, kuid Peterburist teatati, et luterlikele kogudustele uut seadust alles koostatakse ja soovitati ajutist põhikirja, mida küll ei jõutud enne keisririigi lõppu kinnitada. Küll teatas rüütelkonna esimees, et kui sellekohane põhikirja muudatus ette võetakse, on nad valmis end lahti ütlema patrooni õigustustest (kiri 31. jaanuarist 1906 juuliuse kalendri järele). Protokollidest ei nähtu ja vaevalt oli tollal kõneaineks naiste hääleõigus.

1918. aastal tuli talvel surnud õpetaja Rudolf Hurti asemel valida teisele pihtkonnale uus õpetaja. Patroon andis õpetaja kahe kandidaadi ülesseadmise õiguse konvendile ja kaaspatroon esitas omalt poolt ühe kandidaadi. Peakoosolekul (26.05.1918) lepiti kokku, et koguduseliikmed esitavad kirjalikult oma eelistuse konvendile, mille alusel konvent otsustab. Tegelikkuses saabunud kirju ei arvestatud. (Reaalkooli saalis 16.04.1918 toimunud peakoosolekul selgitas konvendi liige (vöörmünder) dr Leesment, et nimetatud koguduse liikmete kirjalikud sooviavaldused konvendi koosolekul mitte arutamise all pole olnud sellepärast, et nende kirjade alla ka naisterahvad olnud allakirjutanud. 17. novembri 1918 peakoosoleku protokollist võime lugeda, et pärast häältelugejate valimisi keegi koguduseliige peab koosolekut ühekülgseks, sest et naisterahvad sellest osa ei saa võtta ja protesteerib selle vastu. Vöörmünder Mikita vastab, et konvent seda protesti vastu ei saa võtta, sest ainult koguduse (s.o mitte konvendi V.H) võimuses on koguduses põhikirja muuta. Pärast mitmeid vaidlusi II pihtkonna õpetaja valimise protseduuri üle paneb dr Akel ette “tänast koosolekut ära lõpetada ning konvendile kohuseks teha uut koosolekut kokku kutsuda, millest ka naisterahvad võiksid osa võtta”. Suure häälteenamusega võetakse see dr Akeli ettepanek vastu. 28.11.1918 konvendi koosoleku protokollidest: “Peakoosoleku otsust täites otsustab konvent viimase soovi Konsistooriumile ette panna, et see omalt poolt naisterahvastele healeõigust koguduse asja ajamises nõutaks. Peale selle arvab Konvent soovitavaks, et ka vanaduse määr saaks muudetud ja nimelt 20-aastastel mõlemast soost heale õigus saab.” Tollane Konsistoorium oli veel vana provintsiaalkiriku oma. II kirikukongress, mis valis piiskopiks Jakob Kukke, polnud veel toimunud. Vene keisri õigused kiriku suhtes oli endale võtnud Eesti Ajutine Valitsus. Vabadussõja ajal ei olnud nõutavate kooskõlastuste saamine lihtne, kuid II ja loodud III pihtkonnale oli vaja õpetaja valida.

11.01.1919 konvendi protokollis seisab: “Siseministeeriumi poolt on Konsistooriumi kaudu vastus tulnud konvendi kirja peale naisterahvaste hääleõiguse asjus. Kirjas küsitakse ligemaid seletusi ja nimelt kavatsetud muudatuse formaliseerimist.” Konvent sõnastab sellel koosolekul eelnõu põhikirja §4 uue redaktsiooniga.

Nii on 22.03.1919 protokollis kirjas: “Konvent seda meeles pidades, et peakoosoleku otsuse põhjal 17. novembrist 1918 siiaajani ülemuse poolt luba pole saadud selleks, et koguduse naisliikmed koguduse peakoosolekut osa võtta võivad, paljud koguduse liikmed aga soovivad, et selles asjas midagi tehtud peab saama, otsustab koguduse peakoosolek põhjuskirja §4 põhjal kokku kutsuda 8. aprillil kell 6 peale lõunat vanasse palvemajasse. Kaupmehe uul nr 18. Päevakord: 1) Konvendi aruandmine oma tegevuse üle viimase peakoosoleku täidesaatmise asjas…”

08.04.1919 loetakse peakoosolekule konvendi eelpool toodud otsus ette. Jätkame protokolli väljavõttega “Konvendi liige hr Treiberg annab teada, et peakoosoleku otsuse põhjal 17. novembrist 1918. a pidi Ajutise Valitsuse palvekiri sisseantud saama §4 muutumisest vanas põhjuskirjas, nimelt et kõikide koguduseliikmete sugu peale vaatamata 20 aasta vanusest peale hääle õigus oleks. Konvent on oma istumisel 11. jaanuaril 1919. a. järgmise otsuse teinud ja Ajutisele Valitsusele selle kinnitamiseks ette pannud: “Peakoosoleku soovisid tähele pannes tehakse otsus §4 põhjuskirjas, kus valimise viisist ja valijatest kõne on, järgmiselt muutmisele ette panna: “Koguduseliikmed, kes linnas elavad, valivad koguduse peakoosoleku(l) 4 kiriku vöörmündrit, Mõigu maavald enese poolt ühe vöörmündri. Koguduse peakoosolekust võtavad healeõigusega osa kõik koguduseliikmed sugu peale vaatamata, kes vähemalt 20. aastat vanad on. Valitavad peavad vähemalt 30 aastat vanad olema.” Edasi teatab hr Treiberg, et see ettepanek Ajutise Valitsuse poolt veel mitte kinnitatud ei ole, aga lootus on, et ta kas täna ehk mõni päev hiljem kinnitatud saab ja paneb ette seisukohta võtta, kas täna vana või uue määruse järele toimetada tuleb.

Õpetaja Kapp võtab sõna kui Ajutise Valitsuse juures olevas komisjonis töötav liige uue Kiriku põhjuskirja ülesseadmiseks ja toob ette need kavatsused, mis praegu selles komisjonis kiriku põhjusseadustes ülesseatud on. Kiriku asjade juhtimine oleks uue põhjuskirja järele järgmiste instantside käes:

Järgnevalt tutvustab ta kavandatu kvooruminõudeid, mis Kaarli kogudusel tollal oleks nõudnud peakoosolekule 1220 liiget.

Järgnevalt on protokollis kirjas: “Et teise päevakorra punkti kohta seisukohta võtta, arutatakse seda küsimust, kas võime meie täna uue põhjuskirja järele toimetada, sest palju naesterahvaid on koosolekul ja teiseks võivad need, kes täna peakoosolekul mitte ei viibi, protesti avaldada, kui meie kavatsetud uue põhjuskirja järele toimetama saame.” Protokoll väidab, et selle poolt ja vastu sai palju vaieldud, kuid lõpuks otsustati ühegi vastuhääleta uue, kavandatava põhikirja järgi käia ning naistele oli hääleõigus antud. Koosolekul oli 656 koguduse liiget, allkirju oli protokollil 91, neist vähemalt 12 naisterahvaste omad. Ajutise Valitsuse poolt antud määrus luterlike koguduste valitsemise kohta andis aktiivse valimisõiguse 20 ja passiivse 25 aastatele mõlemast soost koguduse liikmetele.

Esimene valimine, kus naised osalesid oli 13.-15. mail 1919 II ja III pihtkonnale õpetaja valimine.

29.07.1919 valib koguduse täiskogu nõukogu liikmed. Esitatud on kaks nimekirja. I konvendi poolt ja II koguduse liikmete polt. Valida otsustatakse 60 volinikku ja 30 asemikku ja teha seda proportsionaalse valimisviisi järgi (häältega 239 poolt, 40 vastu). I nimekirjas on 75 kandidaati, neist 9 naist (12%), II nimekirjas 66 kandidaati, neist 17 naist (26%). II nimekiri saab 278 häält ja 44 kohta, I 100 häält ja 16 kohta. Protokollis on nimetamata, kes osutasid nimeliselt valituks, kuid kui nendeks olid vastavalt 44 ja 16 nimekirjade esimest, siis oli naisi 13 ja 2, kokku 15. Eestseisusse komisjonidesse ja kirikupäeva saadikuteks valiti ainult mehed.

(25.07.1919 konvent registreeris esitatud nimekirjad, mille esitamise tähtaeg oli 20.07. sa, tollal oli kummaski nimekirjas 120 nime. Esimeses nimekirjas 15 ja teises 25 naist).

Nõukogu koosolekul 1919 osales 63 inimest, neist 14 naist. Põhikiri nägi ette, et igal aastal vahetub 1/3 nõukogu koosseisust. 1920. aastal seati üles 20 vabanevale kohale 40 kandidaati, neist 5 naist kahes nimekirjas. 10.10.1920 valiti I nimekirjast 7 liiget, neist 1 naine ja teisest nimekirjast 13, neist üks naine, nõukogu liikme kandidaatideks jäid vastavalt esimesest nimekirjast 4 meest, teisest nimekirjast 5 meest ja 1 naine.

Edaspidi esitas eestseisus igal aastal 20 kandidaati vabanevale 20 nõukogu liikme kohale ja 10 kandidaati vabanevale 10 asemiku kohale, kes kõik ka valiti. Tagati pihtkondade võrdne esindatus. Kirikuseadused nägid küll ette, et esitada tuleb 2 korda rohkem kandidaate, kui on vabanevaid kohti. Nii valiti 1922. aasta 26. mai nõukogu liikmeteks 20 meest ja asemikeks 20 koguduse liiget, neist 6 naist.

27.02.1922 toimunud nõukogu koosolekul osales 41 valitud liiget, neist 7 naist. 22.04.1923 valiti nõukokku 20 liiget neist 3 naist ja 20 asemikku, kellede hulgas oli kolm naist. Järgnevatel aastatel olid need arvud järgmised (sulgudes on toodud naiste arv):

EELK misjonäride tugikoguduste 7 misjonisekretäril (kaasarvatud allakirjutanu) oli meeldiv võimalus viibida 19.-30. augustil reisil marsruudiga Tallinn–Omsk–Birsk–Joškar–Ola–Moskva–Tallinn. Sõidu eesmärgiks oli tutvuda nii misjonäride tööga, olukorraga, milles nad viibivad, aga ka toetada ja julgustada neid valitud teed jätkama. Loodan, et need eesmärgid said täidetud, lisaks saime omavahel palju tuttavamaks, kogesime koos nii naljakaid ja põnevaid hetki, aga palju andsid ja arendasid vaimulikult ka ühised piiblitunnid, palveosadus.

Alustuseks sõitsime bussiga Peterburi, kus pärast mõningast oma kimpsude-kompsudega linnas ekslemist jõudsime isegi õigeaegselt lennujaama ja kell 23.55 Moskva aja järgi algas lend Omskisse . Sest nimelt selles linnas elab ja töötab üks EELK läkitatud misjonäridest, kellele ka meie Kaarli kogudus tugikoguduseks on: Liliann Keskinen. Ta on seal koos perekonnaga: abikaasa Hannu ja pisitütar Hannaga.

Niisiis maandus lennuk Omskis hommikul pool seitse. Me ei lennanud tegelikult nii kaua, vaid pidime poolel teel kellad 3 tundi edasi keerama. Huvitav oli näha, kuidas aeg lihtsalt haihtus. Varahommikune vaade lennukiaknast oli imeline: ühel pool siras veel kuu kui samal ajal tõusis teispoolt päike. Mida madalamale laskusime, seda romantilisemaks läks vaade. Nägime kõrgusest suuri põlde, kollaseid-kollaseid, millelt vili äsja koristatud, nende vahel justkui silmadena üksikud metsatukad, väikesed järved, vaiksed ridakülakesed. Ja siis me maandusimegi, esmapilgul tundus küll, et täpselt põldude keskele, aga tegelikult miljonilinna Omski (elanikke umbes 1,2 miljonit) lennuväljale. Hannu oli meile kogudusebussiga vastu tulnud ja sõidutas meid meie ööbimiskohta. Meie käsutusse sai Soome misjonäride Saaride (noor pere viie lapsega) korter, sest nemad olid parasjagu kodumaal puhkusel. See oli avar 6-toaline korter, kus meie väsinud kehadele ka voodeid jagus. Niisiis saime eesti aja järgi kella nelja paiku hommikul lõpuks oma reisikanged kondid välja sirutada… selleks, et mõne tunni pärast reisiprogrammi jätkata. Kahju oli ka vähest sealviibitavat aega maha magada. Läksime kogudusemajja, kus meid ootas pelmeenide tegemise kursus. Huvitav, et neid ei olnud sugugi keeruline teha, aga kui head nad maitsesid!

Vahepeal teadmiseks: kogudus, kus Liliann misjonäriks on ja ka noortetööd teeb, kuulub Ingeri Kirikusse ja sai just 10 aastat vanaks. Liikmeid on neil umbes 100, sest paljud on nüüdseks kolinud tagasi Soome. Kogudusemaja kujutab endast kahte kahetoalist kõrvutiasetsevat korterit 3-korruselise elumaja esimesel korrusel. Ühes korteris on suur tuba koosviibimiste ja jumalateenistuste läbiviimiseks (tegime ka pelmeene seal suure laua peal mis pühapäeval altariks tõsteti), väiksem kantseleituba ja köök. Kõrvalkorteris kasutatakse ühte tuba laona, ja teist lastetöö tegemisel. Kogudusel on plaan ühendada need kaks korterit, et saaks suurema nö saaliruumi ja siis saaks teha eraldi sissekäigu otse tänavalt. Aga ehitustööd on siiani takerdunud bürokraatia ja lubade taha. Loodame ja palvetame koos, et nende ehitus saaks varsti pihta hakata, sest ruumi oleks hädasti juurde vaja.

Esimesel õhtul pärast pelmeenide söömist osalesime ka noorteõhtul, kus oli seekord kohal kuus tüdrukut. Oli ääretult liigutav kuulata sealsete noorte tunnistusi sellest, mida Jumal on nende eludes teinud ja näha nende siirast usku Jeesuse lunastustöösse. Mõned noored juhivad juba ise lastetööd ja rääkisid innuga lastelaagrist, mis neil oli suvel olnud. Nii see kogudus vähehaaval kasvab – kes kutsub kaasa sõbranna, kes naabri…

Pühapäevasel jumalateenistusel mahutas pisike korter/kogudusemaja umbes 40 inimest. Oli põnev kohtuda mitme soome keelt kõneleva proua-härraga, elavalt jäi meelde puhtalt eesti keelt kõnelev Maria, kelle esivanemad Eestist pärit.

Pärast teenistust tegid Liliann ja Hannu meile linnaekskursiooni. Kui enne tekkis küsimus, et kus küll elavad need 1,2 miljonit inimest, siis järjest rohkem hakkas see selguma. Keset linna on küll palju väikeseid palktarekesi, aga on ka suuri niiöelda magalaterajoone ja sinna suurtesse majadesse mahub tõesti palju inimesi.

Omsk on rajatud 1716. aastal Irtõši ja Omi jõgede ristumiskohale, kui kasakad valisid just selle koha oma kaitsekindluste jaoks. Huvitav oli näha ka 1792. aastal rootslastest sõjavangidele (kes ehitasid tollel ajal linna) ehitatud luterlikku kirikut. Kurioosne on, et praegu asub selles hoones miilitsa/KGB muuseum. Me ei käinud küll seal sees, aga öeldi, et vanal altarikohal laiutab praegu Dzeržinski büst. Kuna Omskis olev saksa kogudus oli endale 12 aastat tagasi uue kiriku ehitanud, ei pretendeeri nad enam sellele hoonele ja nii on „meie“ Ingeri Kiriku luterlikul kogudusel lootust see auväärne ehitis ükskord endale saada.

Kui tulla tagasi eelpoolmainitud saksa koguduse juurde, siis nende kirik, ja ka selle ümbrus, oli muust ümbrusest tõeliselt välja paistev. Aias olid lillepeenrad ja pügatud muru, kirik ehitatud muidugi Saksa arhitektide jooniste järgi ja ka seest väga kosutavalt lihtne, „luterlik“. Kogudus on umbes 500-liikmeline koosnedes peamiselt siiski Venemaale sattunud sakslaste järeltulijatest. Õpetajad on neil küll vene rahvusest, aga piiskop on Saksamaalt.

Külastasime ka ühte juudi sünagoogi, kus meid algul küll järsult vastu võeti: “Mis teil seal Eestis küll toimub?! Miks te diskrimineerite vähemusi?“ Jutu edenedes sigines õnneks ka mõistmine ning pärast palvust, kus me ka tohtisime viibida, kutsuti meid laudagi ning lahkusime sõbralikult. Juute on praegu Omskis umbes 5000, paljud on läinud Iisraeli, aga paljud olla ka tagasi tulnud, sest ei suuda kohaneda sealse sootuks teistsuguse elukorraldusega. Aga kogudus elab, neil on oma lasteaed ja kool ja plaanivad hakata ehitama ka uut sünagoogi.

Kuna Omskis on palju tatarlasi ja kasahhe, on seal ka mitu mošeed, millest ühes suures ka meie käisime. Seal võeti meid väga lahkelt vastu ja tutvustati elu-oluga. Nimelt räägiti meile, et see pühakoda mahutab 5000 inimest ja pühade ajal ongi puupüsti rahvast täis, peale selle on siis veel ümber maja kõikjal palju inimesi. Tavalistel palvustel olla osavõtjaid 500 ringis. Mošees on veel söökla, külalistemaja, kool. „Ise õpetame omale kaadrit“, ütles meiega kõnelenu. Ka ütles ta, et NSVLi lagunedes läks nende olukord palju halvemaks, sest kadus tsentraalne juhtimine ja igaüks pidi vaatama kuidas ise paremini hakkama saab. Aga nad saavad hakkama ja kogudused kasvavad.

Veel on Omskis üks huvitava uksesildiga maja: Kõikide rahvaste palvemaja. Tegelikult tegutsevad seal baptistid, aga nagu nimigi ütleb on oodatud kõik.

Aga meie sõit ei piirdunud õnneks vaid suurlinna nägemisega, vaid oli võimalus käia ka ühes mitmest külast, kus seesama Ingeri Kiriku kogudus ja nende pastor Igor Kreos jõudumööda teenimas käivad. Küla nimi on Orlovka ja asub ta umbes 150 km kaugusel Omskist. Sealkandis on olnud palju eestlasi ning mõned nende järeltulijatest elavad seal siiani. See on olnud paik, kuhu omal ajal saadeti välja (ja mindi ka ise parema maa otsingutel) nii eestlasi, lätlasi kui ka soomlasi. Külade nimedki Starõi Revel, Staraja Riga, Novõi Revel. Ääretult huvitav oli käia eestlaste surnuaial, mis on küll kahjuks täiesti võssa kasvanud, ning leida sealt viltuvajunud ristide vahelt hauaplaat ühe Mahtra sõja põhitegelase Hans Tertsiuse nimega, kes küüditati Siberisse 1858.a. ja elas seal veel üle 40 aasta.

Aga tares, kus tavapäraselt teenistusi peetakse saime tõeliselt aru, et meil oli varem üks suur ja ääretu kodumaa: kelle vanaemal samasugused puhvetkapid, kellel kodus täpselt sellised taldrikud... Sellega seoses meenub, kui palju meid seal kostitati: enne teenistust kartulipuder, omatehtud kohupiim, hapupiim ja pärast veel tee kõrvale saia-küpsiseid. Teenistus ise jättis ka sügava mulje: seekord ristiti lapsi ja ka üks täiskasvanu, kõneldi palju patust ja meeleparandusest. Eriliselt hakkas kõrva sõna ´ pead´ : “Sa oled ristitud ja nüüd sa pead kirikus käima, nüüd sa pead Piiblit lugema, nüüd sa pead patte andeks paluma…“ Ja mõtlesin, et küll oleks vahel vaja, et keegi mullegi nii ütleks.

Enne kui külast lahkuda jõudsime, kihutas sinna kohale üks meie reisikaaslase perekonnanimekaim, oli rõõmus kohtumine ja aadresside vahetamine, sest arvatavasti on nad sugulased.

Õhtul kostitasid Liliann ja Hannu meid veel oma armsas kodus, pidasime koos piiblitundi ja palvetasime ning järjest rohkem süvenes tunne, et meie, kristlased, olemegi omavahel justkui sugulased olenemata vahemaadest, keelest või rassist.

Igatahes olime Taevaisale väga tänulikud võimaluse eest nii palju uut näha, Liliannile aitäh organiseerimise eest ja järgmisel hommikul hakkasime mööda BAMi Marimaa poole sõitma, külla misjonäridele Anu ja Juha Väliahole.

See teadmine – sõidame mööda BAMi – oli eriti põnev. Huvitav oli vaadata aknast välja ja mõelda, et ka paljud eestlased olid komsomoli lööktöö käigus seda võimsat raudteemagistraali ehitamas käinud. Sõitsime mööda lagendikke, läbi metsade, aga tihti oli ka soiseid alasid, kus raudteed rajada võis olla kaugelt muud kui kerge. Meil oli küll lihtne: vaatasime huviga aknast välja, sest loodus on ju sealmaal erinev meie maast: muld on süsimust ja kased hoopis valgemad ja haralisemad kui meil. Muidugi ka üldpilt mööduvatest linnadest-küladest oli sootuks teistsugune kui sõita rongiga näiteks Tallinnast Tartu.

Lootsime väga, et näeme ka Uuraleid, aga kahjuks ületasime selle öösel magades ja kuigi ärkasin korra suure rappumise peale, oli väljas nii kottpime, et ei olnud võimalik eristada mingeidki mägede piirjooni.. Rongist väljusime Baškiiria linnas Janaulis, kus Juha oli meil kogudusebussiga vastas ja sõit läks 120 kilomeetrit edasi asuvasse Birski linna. See on järgmiseks kodulinnaks Juhale ja Anule, sest niipea kui nad paberid korda saavad, kolivad sinna elama. Korter on neile seal juba üüritud ja kogudusemaja ehitaminegi alustatud. Teekond Janaulist Birski jättis mulle tõesti kustumatu mulje. Loodus oli niivõrd ilus: lõpmata pikad hoolitsetud ja haritud põllud kuplilisel maastikul, väikesed metsatukad, jõenired, teeääredki kõik niidetud. Ka oli põldudel palju väikeseid siniseid naftapumpasid. Kohalikud ütlevad, et rikas on see, kelle oma nafta on, aga kes elab nafta peal, on vaene… Huvitav on, et sõites läbi nii udmurtide, tatarlaste kui maride küladest (linnades elavad kõik segiläbi, aga maal on eri rahvustel oma piirkonnad), ei hakanud seal silma lokkavaid maltsasid ja nõgeseid (mis Omskis ja selle ümbruses tavaline oli), vaid näha oli, et inimestele on oluline, missuguses ümbruses nad elavad.

Birskis ootas meid kogudusetares soe vastuvõtt: auravad pelmeenid ja lahke pererahvas. Sealne evangeelne luterlik kogudus kuulub ka Ingeri Kiriku alla, on alles kolm aastat vana, aga liikmeid selle ajaga juba 200 ringis (linnas umbes 20 ja ülejäänud liikmed neljas ümbruskonna külas, kus ka teenistusi pidamas käiakse). Koguduse krundil on juba kaevatud sügav auk uue kogudusemaja tarvis, kus oleks ruumi nii õpetajale elamiseks kui ka suur saal teenistuste pidamiseks, sest kirikut ei lubata ju ehitada. Mõne päeva pärast pididki saabuma talgulised (nn kirvekristlased) Soomest, et ehitustöödega pihta hakata. Võim usuküsimustes on õigeusu kiriku käes, kes peavad kõiki ülejäänuid sektideks, ja nemad otsustavad, mida lubada, mida mitte. Olgu selle taga mis on, aga Piiblit ei lubata siiani mari keeles trükkida, mis on päris kurb mõelda, eriti kui teame, et meie rahval on emakeelne Piibel olnud mitusada aastat.

Linn ise jättis väga koduse ja armsa mulje, mitmed leidsid, et „siin võiks juba elada“. Asub see tõesti kaunis kohas: kõrgendikul Biri jõe ääres (nagu Omi ääres Omsk nii Biri ääres Birsk), kusjuures ka jõeorus on palju väikeseid maju, mis veerikastel kevadetel vee alla jäävad. Aga sealsed elanikud olla sellega harjunud, ja „kuhu neil ikka oma kodust minna on“. Linnas hakkas silma palju kasiinosid, mille kohta ütles Slava, koguduse ainus palgaline töötegija, et praegune linnapea soosibki vaid mängupõrgute ehitamist, sest nii saab rahvalt veel selle vähesegi raha kätte.

Käisime külastamas ka ühte mari küla, kus Birski Evangeelne Luterlik kogudus teenistusi peab. Koos käiakse ühes tares, kus nagu ikka sealkandis: maa peal maja all kõigepealt keldriosa, sellel siis külm eeskoda, tares üks tuba ja köök ümber suure ahju. Lae all magamislavats. Voodil ka talviste külmade pärast kõrgendused jalgade all. Talviti võib juhtuda, et lumi on räästani, aga külatänavad olla nii õigetpidi planeeritud, et tuuled hoiavad need paksust lumest vabad.

Nagu ikka, kostitati meid kõigepealt tugevalt kartulipudruga ning seejärel tutvustati oma kultuuri: perenaine pani rahvariided selga, meile lauldi mari laule ja tantsiti. Kuna Ingeri Kirik on trükkinud marikeelse lauluraamatu, saime ka neid laule laulda. Seal on ka meile tuttavad kirikulaulud, niisiis laulsime mõnda laulu kordamööda: üks salm mari ja teine eesti keeles. Kusjuures sugulasrahvastena on meil ju ka mitmed sarnased sõnad: jumal on mari keeles `jumo`, peale selle veel puu , muna ja paljud teised sõnad. Lahkusime, kui hakkas juba hämarduma ning jõudsime pimedas linna tagasi. Algselt oli plaanitud küll ööbimine hotellis, aga Slava naise lausutud „davaite ekonomimsja“ paigutas meist osa Anu ja Juha tulevasse korterisse ja kolm (mina kaasaarvatud) said võimaluse ööbida mari mammi juures kodus. Meid võõrustanud tädi Arina elab üksi oma tarekeses ja seepärast tahab ta väga igasugu külalisi, kes kogudusse tulevad, enda juurde külla. Kuigi oli juba öö, jutustasime veel tükk aega. Arina rääkis oma elust (saab 1200 rubla pensioni, aga ei kurda, sest kaks poega on heal järjel, abikaasa olla end ammu surnuks joonud) ja näitas fotosid. Igatahes oli seal väga õdus ja pea suurel pehmel sulepadjal puhkamas tuli varsti magus uni.

Hommikul vara jätsime kõigi armsate koguduseinimestega hüvasti ja hakkasime Joškar-Ola kogudusebussiga sõitma, umbes 650 kilomeetrit lääne pool asuvasse Marimaa pealinna. Sõit läks läbi Baškiiria ja Tatari külade, ääretult huvitav ja loomulikult väga ilus loodus oma lõpmatute põldudega. Sõidaks nagu Lõuna-Eestis, aga selle vahega, et kuplid-voored kordi kõrgemad. Kõikjal oli näha meie mõistes vabapidamisel koduloomi: lehmi (ühes külas puhkasid nad lausa bussiputkas), hanekarjad teedel-tänavatel ja kõikvõimalike veesilmade ääres.

Juha ütles, et igas maride külas on hiis ehk ohvrisalu ja igas tatarlaste külas mošee. Kui Tatarimaale jõudsime, märkasime isegi, et väikesi mošeesid oli nii igas külas kui ka muidu teeäärsetes peatuskohtades teatud maa tagant. Ka tundusid Tatari külad sootuks erinevad Baškiirias nähtule: värvilised (rohelised, kollased) enamasti laudvoodriga, mitte paljalt palkmajad, lilli ning korrastatust paistis ka majade ümber rohkem olevat.

Marimaale jõudes märkasime ka looduse muutust: must muld oli äkki asendunud liivasegusega ja kui enne meenutasid teeäärsed metsad oma sihvakate kaskedega korrastatud parke, siis nüüd lisandusid männid, kuused ja kohati isegi võsane alusmets. Ühesõnaga: meie jaoks nägi päris kodune välja.

Pimedas jõudsime Joškar-Ola kogudusse, Anu võttis meid kallistustega vastu, ütlesime tere koguduse noortele, kel oli plaan öö lauldes ja palvetades kirikus veeta ning läksime koguduse mugavasse võõrastemajja (ametlikuks nimeks „Misjonimaja“) ööbima.

Hommikuses päikesepaistes nägime täpsemalt, kuhu olime jõudnud. Kogu see koguduse kompleks tundus kui oaas keset sootuks teistsugust ümbrust: kahekordne kogudusemaja, kirik (ametlikult küll kogudusemaja juurdeehitus), kantselei ja diakoni elumaja, kahekordne võõrastemaja, lilled, hooldatud muruplats, üle tee veel suur laste mänguväljak. Anu ütles, et kohalikud olid küll imestunud ja vaatasid võõristusega, kui nad vanale majale katusealuse korruse juurde ja tualettruumi sisse ehitasid („milleks see ?“). Nii ongi Anu ja Juha seal 12 aastat ehitanud, nii hooneid kui kogudust. Ja tundus, et see on neil hästi välja tulnud: pühapäevane jumalateenistus venis ligi neljatunniseks, sest oli ühtlasi ka misjonäride lahkumisteenistus ja seega oli palju esinemisi, kõnesid, tänusõnu, kingitusi… Kusjuures mitmed nentisid, et kogudusetöö on käima lükatud ning Anul ja Juhal tõesti aeg edasi liikuda ja mujalgi seda teha.

Palvetagem, et see koda oleks tõesti kaljule ehitatud ja püsiks, mitte nagu liivale ehitatud suured kortermajad Joškar-Olas, mis nüüd vajuvad ja ähvardavad kokku kukkuda, aga kuna nendes elab valdavalt kõige vaesem elanikkond – haritlased – pole neil võimalik ka midagi ette võtta.

Veel Marimaa pealinnast: mitmel pool oli näha alustatud ja pooleli jäänud suurte majade ehitusi, mille kohta öeldi, et firma kuulutab välja, et hakkab maju ehitama ja võtab korterisoovijatelt ettemaksu, ehitus hakkabki nagu peale, aga ühel hetkel ehitustöö seiskub, pole enam seda firmatki, rääkimata inimeste investeeritud rahast… Ka nägime seal reisibürood, mis vahendab reise Ameerikasse! Ja mitte niisama reise, vaid noori tüdrukuid sinna mehele. Ja seda teenust olla kasutanud juba veerand meheleminekuealistest neidudest. Lootuses, et „saab vähemalt lõpuks normaalse elu peale“.

Käisime ka ühes külas, pealinnast 35 kilomeetri kaugusel Šuarsolas (ola=linn, sola=küla mari keeles). Seal on juba registreeritud 45 liikmega luterlik kogudus ja ka on sinna juba hakatud kirikut-kogudusemaja ehitama. Praegu käiakse koos lihtsalt ühe pere kodus.

Kuna parasjagu oli kartulivõtmise aeg, siis oli kõikjal näha harkidega kartulipõllul kaevajaid. Suguvõsad koos ja nii talgute korras seda tööd tehti. Kõik tehakse käsitsi, sest masinaid ei ole, isegi küla peale ühte mitte (sest „ennekuulmatu, kellel oleks raha traktor muretseda!! See oleks ju kulak!“). Meie jõudsime ühele perele külla täpselt siis, kui neil just kartul võetud, lihapada lõkkel podisemas ja saun valmis. Oli koos mitu põlvkonda, kes vaatamata meie etteteatamata sissetungile võtsid meid rõõmuga vastu, palusid lauda ja tahtsid ka sauna kupatada. Aga me ei olnud nõus niimoodi teisi pärast rasket tööpäeva segama ja piirdusime õunte ning marikeelsete lauludega, mida meile rõõmuga esitati. Kurb oli näha, et maal on põhilisteks töötegijateks naised, sest mehed valdavalt joovad (või parandavad sanatooriumis joomisest saadud maohaavu).

Kahjuks jääb külaelanikke järjest vähemaks, noored lähevad linnadesse ja venestuvad vähehaaval. Maal suletakse koole, sest pole enam lapsi, kes seal käiksid. Mina mõtlesin seal küll tõsiselt, et annaks Jumal maridele tahtmist oma kultuurist kinni hoida ja seda väärtustada, noortele tahtmist rääkida emakeeles, sest kui oma keel on säilinud, ei ole siiski rahvast nii lihtne hävitada.

Üks asi sai mulle veel Marimaal väga selgeks, nimelt see, et meie peaksime igal päeval Jumalat tänama ja kiitma, et Ta meie rahvast on hoidnud. Et me oleme oma riigiga nii kaugele jõudnud kui parasjagu oleme, et meil on siiski sõnavabadus ja enamusel elamisväärsed elutingimused, et me saame olla ise peremehed omal maal. Ja palun Jumalat, et me peaksime rohkem lugu oma emakeelest ja isaisade tarkusest.

Jätsime Anu, Juha ja Joškar-Ola koguduserahvaga jumalaga ning meie reis hakkaski lõpule jõudma. Veel kaks ööd rongis ja päev Moskvas ning jõudsimegi õnnelikult Tallinna.

Selline oli meie – tugikoguduste misjonisekretäride – külaskäik EELK misjonäridele. Jättes kõrvale emotsioonid ja uue info, mida ise koge(u)sime, olen kindel, et meie eesmärk toetada misjonäre nende igapäevatöös sai ka täidetud. Loomulikult tutvustasime me end kõikjal, kus külas käisime, rääkisime, kes me oleme ja mida kodumaal teeme. Ka oli sealsetel koguduseinimestel julgustav näha, et misjonäride kodumaal tuntakse jätkuvalt nende käekäigu vastu huvi. Kõige vähem, aga samas kõige rohkem, mida me saame meie misjonäride ja nende teenitavate koguduste heaks teha on jätkuv palvetamine.

Apostel Paulus julgustab meid kirjas roomlastele (12,12): „Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses ja püsivad palves!“

Kõiki EELK misjonäride sõbrakirjukirju saab tahtmise ja võimaluse korral lugeda ka Misjonikeskuse kodulehel: www.eelk.ee/misjonikeskus/ sõbrakirjade alt ja loomulikult ootavad nad kirju, sõnumeid jms kodumaalt, toetagem neid julgelt!

Saima Sellak-Martinson, Kaarli koguduse misjonisekretär

Meie koguduse toetatavad misjonärid:

Liliann ja Hannu Keskinen

Rael Leedjärv
Atemo Mission
P.O.Box 2257
40100 Kisumu
KENYA
tel +254 723 830170
e-post: rael.leedjarv@slef.fi

Ajalugu ja tänapäev

1995. aastal tuli kokku seltskond aktiivseid ja teotahtelisi lapsevanemaid ning õpetajaid mõttega rajada Tallinnasse üks kristlik kool. Raha ja ruumide nappuse tõttu mõte sellisena teoks ei saanud, küll aga hakkasid 17 kuueaastast last käima 3 korda nädalas kooli ettevalmistusrühmas. Õpiti emakeelt, matemaatikat, muusikat, meisterdamist, usuõpetust, inglise keelt, kodulugu, loodusõpetust ja loovust. Töö oli tulemuslik nii õpetajate kui ka lapsevanemate arvates ja sellepärast otsustati esialgu kooli ideest loobuda ja jätkata igal tööpäeval avatud lasteaiana.

Rühma õppetöö eesmärk ei ole kunagi olnud valmistada lapsi ette ainult koolikatseteks, vaid anda neile eelkõige esmane kollektiivikogemus, avardada silmaringi ja anda esmased vajalikud teadmised-oskused lugemises, kirjutamises ja arvutamises. Õpetajad on oma töös alati lähtunud lapsekesksetest õpetamismeetoditest ja sidunud seda kristliku kasvatusega.

1998. aasta sügis oli meie lasteaiale eriline, just sellest ajast töötab Kaarli Koguduse Lasteaed Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi koolitusloa alusel alusharidusliku õppeasutusena. Umbes samal ajal hakkasid pisut väiksemad lapsed paaril korral nädalas koos käima päevahoius, millest 1999.a. sügisel sai eelkooliklassi nooremaks vennaks mudilasrühm.

Täna käib Kaarli koguduse lasteaia kahes rühmas pisut üle 30 lapse. Aastate jooksul on algne kontseptsioon ja ühiselt väljatöötatud põhimõtted ennast õigustanud. Ka täna on meie lasteaias väga tähtsal kohal just väikese inimese silmaringi laiendamine ja ühised ettevõtmised koos kõigi pere liikmetega. Suurele perele on aga vaja ka suuremaid ruume, nii olekski lasteaiale hädasti uut ja suuremat kodu tarvis. Et tulla saaksid ka need umbes 70 järjekorras olevat last, kellest mõned on alles ilmavalgust näinud. Ka unistus koos lasteaiaga tegutsevast koolist elab edasi.

Õppimine

Ega õppimisest ole pääsu. Tahad õppida, siis õpid seda, mis aga ette satub; ei taha õppida, õpid ikkagi - seda kuidas õppimisest kõrvale hiilida. Nii on kirjutanud keegi õpetatud inimene. Meie lastega on juhtunud nii seda kui teist, aga enamasti on nad siiski tahtnud õppida. Tahtnud õppida tundma iseennast ja maailma enda ümber. Tavalise matemaaatika ja emakeele kõrval on aastate jooksul lasteaias saanud proovida puutööd, kodundust, inglise keelt ja käia näiteks ka ujumas. Suurt tähelepanu on aga pööratud just muusikale ja loovusele ning Piiblilugudele.

Mudilasrühmas on õppimine ikka veel eelkõige mäng, eelkoolirühmas võetakse asja juba tõsisemalt ning selgeks saab ka see, mis on tund ja mis on vahetund. Tubagi, kus ollakse, on rohkem „päris” kooli moodi.

Tegelikult lasteaias on õppida vahva ja meie lastele meeldib õppida. Mõned aastad tagasi pidasid meie lapsed tundi, kui samal ajal harjutati mõned sammud kaugemal ka jõululaule. Vaikselt puges jõulumeeleolu kõikide põue ja õpetaja hakkas ka vaikselt laule kaasa ümisema. Varsti teatas aga kindel hääl õpetajale: „Sina ära laula”. Õpetaja sai oma küsimusele „Miks?” kindlas vastuse: „Sina pead meid õpetama, kahte asja ei saa korraga teha!”

Mäng ja argipäev

Nagu tuntud laulusalm ütleb, on mäng väikese inimese töö. Meie lasteaias võib vahel juhtuda ka nii, et tööpäevad lähevad üsna pikaks, sest mõned usinad ja kohusetundlikud väikesed töölised lihtsalt ei taha oma tööpäeva lõpetada ja koju minna.

Läbi aastate on vaieldamatuteks lemmikuteks igale poole ja kõikvõimalike onnide ehitamine ning kodu mängimine. Aga kui kodu mängida, siis on ju vahepeal ka vaja poodi minna, et perele süüa ja juua osta. Ja mängulusti jätkubki kauemaks.

Mõned mängud võivad vahel olla ka väga lärmakad. Kui siis õpetaja pisut manitsema ja korda lööma läheb, vaatavad talle vastu suured ja küsivad silmad ning peenika vaikne hääl küsib: “Aga kuidas ma siis seda džunglit pean mängima, kui lõvi mind taga ajab?”

Mängu kõrval ja koos mänguga saavad tehtud ka igapäevased toimetamised – söömiseks lauad kaetud ja koristatud, mänguasjad korrastatud jne. Muinasjutt uinutab vahel unele mitte ainult lapsed aga ka õpetaja. Õue jalutama ja mängima minnes õpitakse nii kingapaelu siduma kui ka ennast ise riidesse panema.

Ettevõtmised ja ekskursioonid

Selleks, et maailma asjad väiksele inimesele selgeks ja omaseks saaks, ei piisa ainult rääkimisest. Kõik tuleb ise järele proovida ja ära katsuda. Selleks on Kaarli lasteaias kohe eriline päev. Igal reedel lähevad lapsed lasteaiast välja või kutsuvad endale kellegi külla. Nõndamoodi üheskoos käiakse kas teatris või muuseumis, minnakse rännakule või piknikule, parki või suisa metsa. Või tehakse lähemalt tutvust oma kodulinnaga. Vanalinn on vist küll risti ja põiki läbi käidud ja järgi vaadatud.

Iga aasta lõpetab nädal täis erinevaid ekskursioone ja õppekäike. Uurimisretked viivad nii mõnegi ema või isa töökohta. Vahel minnakse ka naabritele külla, et järgi vaadata, millised lapsed ja õpetajad õpivad ja õpetavad naaberlasteaedades ja koolides.

Üks selline uurimisretk viis Kaarli lasteaia lapsed vabaõhumuuseumisse. Koos käidi talust tallu ja tutvuti, kuidas elasid ja mida tegid meie esivanemad. Ühte rehihoonesse astudes nägid lapsed nurgas suurt pada. Vaata kui suur PATT, teatas selle peale väike avastaja.

Peod

Argipäeva toovad vaheldust peod. Pidutseda meile meeldib. Küll eraldi ja koos vanematega. Aga ka koos sõpradega. Vahel läheme meie külla, vahel tullakse jälle meie juurde külla. Mitmetest ühistest ettevõtmistest on aastatega saanud traditsioonid – igal aastal on ikka ja jälle oodaud sündmuseks Paabeli päev, kevadhaldjate pidu või siis daamide ja härrade pidu.

Igal aastal jätkub aga õnneks veel ka värskeid ideid. Nii esitles „Kaarli Moemaja” paar aastat tagasi moe -showl oma värskemaid kollektsioone. Eelmisel aastal muutus kodune saal aga diskosaaliks koos kuumade külaliste ja esinejatega. Vahel on lasteaias lausa ööbitudki.

Suuremaid ja tähtsamaid kirikuaasta ja rahvakalendri pühasid tähistame koos koguduse lastetöö lastega. Ka siin on juba kujunenud traditsioonid - ühiselt peetakse jõule, ülestõusmispühi, emadepäeva jne. Väga tähtis koht on lasteaia lõpupeol, kus erilise tähelepanu all on need, kes sügisel kooli lähevad.

Koos perega

Kunagi lauldi: „Laupäeval isaga teha võib kõike”. Koos perega võib olla ka muudel päevadel. Kaarli lasteaias pole ebatavaline, kui vahel ka vanemad koos lapsega lasteaeda tulevad. Nii mõnigi isa ja ema on käinud rääkimas näiteks oma tööst, kutsunud lapsed oma töökohta või lausa koju külla. Vahel tullakse aga ka lihtsalt niisama vaatama, kuidas lastel läheb ning vajadusel aidatakse õpetajatel lastel silma peal hoida ja põnevaid tegemisi korraldada. Ja muidugi käiakse koos ekskursioonidel ja väljasõitudel ning peetakse pidusid.

Perekonnal on meie lasteaias oluline roll. See kuidas väike inimene kasvab pole mitte lasteaia ega vanema mure vaid meie ühine rõõm.

Lasteaias on ka vanematel tore. Juhtub sedagi, et lapsed jäetakse koju, vanaemade ja vanaisade hooleks ning minnakse hoopis ise üheskoos teatrisse.

Kuid koos on siiski lõbusam. Ja kui kõigil on hea ja lõbus, siis lendab aeg lausa märkamatult. Nii oleme kokku kasvanud nagu üheks suureks pereks. Ei ole enam oluline, kes kelle nina nuuskab või püksisäärt kohendab. Ning ühe ühise ürituse lõppedes jäädakse juba järgmist ootama.

Õpetajad

Kui ka õpetajad tööl käiksid, ei oleks lastel kusagil olla, arvas kunagi üks väike tüdruk. Nii võib vahel lastele tunduda küll, sest õpetajate töö on enamasti väga lõbus. Õnneks on veel neid, kes ei taha suureks kasvada ega „tööle minna” vaid lustivad mängimist sama hoogsalt kui nende kümneid aastaid nooremad sõbrad.

Kaarli lasteaia õpetajatele endile meeldib ka õppida. Tööpäevadel peavad nad vahel koosolekuid ja korraldavad endale koolituspäevi. Kui keegi on kuskil jälle midagi põnevat näinud ja õppinud, siis proovitakse seda kohe ka ühiselt selgeks saada. Mõnel korral aastas teevad õpetajad ka pikemaid laagreid, et kõik vajalikud plaanid ja mõtted läbi rääkida ja teoks teha.

Et lasteaias oleks tore, mõnus ja kodune olla on vaja toredaid lapsi, aga ka iga õpetajat. Meie lasteaias õpetajad ja lapsed hoiavad ja armastavad üksteist.

Lugu jutustab, kuidas üks laps tuli õpetaja juurde ja palus, et see teda kirjutama õpetaks. “Aga sa ju oskad juba kirjutada,” vastas õpetaja veendunult, „jah, aga õpeta mind noote kirjutama!” „Miks sa tahad noote kirjutada?” küsis õpetaja. „No ma tahan õpetaja Kaiele jõuludeks laulu kinkida!”

Sellel sügisel täitus Kaarli Koguduse Lasteaial 10. tegevusaasta. Seda on just parajalt palju, et näha, mis vilju see puuke on kandma hakanud. Meie lasteaeda võibki võrrelda õunapuuga, mis kannab head vilja. Õunad on meie lasteaia lapsed, kelle punaste põskede nägemiseks teeb puu suurt tööd. Aasta aastalt, kui puu kasvab, kannab ta ka rohkem vilja. Igal õunal on oma lugu ja oma süda. Puu kasvatab iga õuna eraldi kogu oma jõu ja armastusega. Iga väike õun annab kord edasi kasvamisejõu uuele võrsele.

“Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.” Psalm 1:3

4.–7. juulil toimus Lätis Usma looduskaitsealal kolme koguduse: Soome Forssa, Läti (Riia) Mezoparksi ja Kaarli koguduse diakooniarühmade esindajate kokkutulek.

Oli kaunis kuum suvepäev, kui Tallinna Kaarli kiriku diakooniarühma liikmed ootasid Forssast saabuvaid sõpru. Keskpäevaks olid Soome Forssa diakooniatöö tegijad kohal. Peale rõõmsaid tervitusi asusime koos sõpradega bussi ja algas sõit Riia poole. Ees ootas kohtumine uue sõpruskoguduse – Riia Mezoparks'i kiriku liikmetega.

Pealelõunaks olimegi jõudnud imearmsa väikese Mezoparks'i kiriku juurde. Järgnes tutvumine kiriku ja selle välissuhetega tegeleva Ilzega. Mezoparks'i vana kirik hävis sõja ajal. Praegune kirik on ümber ehitatud endisest elektri alajaamast, kuid on väga armas ja hubane. Kogudus on - u 200 liiget, kuid teenistustest, mis toimuvad kaks korda nädalas - kolmapäeviti ja pühapäeviti - võtab osa ligikaudu 50 inimest, nii et väike kirik on teenistuste ajal alati inimestest tulvil.

Vaatamata oma väiksusele on Mezoparks'i kirikul Läti luterlikus kirikus tähtis osa, kuna selles koguduses töötas aastaid Läti tähtsaim usuteaduse professor Robertas Feldmanis. Tema õpilasteks on olnud üle 60 % Läti luterliku kiriku praegustest õpetajatest. On isegi käibel kelmikas väide, et igalt mehelt, kes astub Mezoparks'i kirikusse, võetakse õpetaja ametirüü mõõdud.

Peale lõunatamist Läti kuulsaimas söömispaigas „Lidos“ asusime koos meiega liitunud Mezoparks'i töötegijatega teele liivlaste tähtsaimal asualal oleva Usma looduskaitseala poole.

Hilisõhtul jõudsime imekauni Usma järve ääres asuvasse Usma Kristliku Rahvakooli, kuhu meid majutati kogu kokkutuleku ajaks. Õhtupalvusele järgnes öörahu kooli magamistubades.

Järgmine päev algas hommikupalvusega vastvalminud Usma kirikus. Kiriku saamisloo rääkis meile selle kiriku pastori abikaasa Harina Bruklene. Just tänu Harinale on nüüd Usmas nii kirik kui ka Kristlik Rahvakool.

Koolimaja valmis 1930.aastatel Läti esimese presidendi Ulmanise kingitusena.. Peale sõda oli hoones kolhoosikeskus ja hiljem uuesti üldhariduslik kool. Viimase lõpetas ka Harina. Peale kooli lõpetamist õppis ta Riias disaineriks. Oli aasta 1990, kui Harina tundis Jumala kutset ja teadis, et ta peab asutama Usmasse kiriku. Ta käis läbi kõik ümberkaudsed majad ja küsitles inimesi kiriku vajaduse kohta. Nii veendus ta üha enam, et seda on vaja teha.

1990. aastal asutati Usmas luterlik kogudus ja asuti korjama raha kiriku ehitamiseks. Esimene jumalateenistus peeti 1992. aastal koolimajas. Kiriku ehitamiseks annetas metsatüki Harina ema. Sealt saadi ehitamiseks vajalikud palgid. Ja nii seisabki tänu ühe inimese visale tööle uus valgusküllane kirik liivlaste vanal asualal Usmas (liivi keeles uus maa).

Peale jumalateenistust saime ülevaate läti kirikute olukorrast. Kuna riik kirikuid ei toeta, on rahaliselt raske hakkama saada. Enamus läti kirikute õpetajatest töötab peale õpetajatöö ka mujal. Kirikuõpetaja saab palka ca 30 latti (umbes 660 krooni). Mezoparks'i üks õpetaja näiteks töötab lisaks veel päästeametis. Lätis on keskmine palk praegu 200 latti (4400 krooni) ja pension 60 – 100 latti (1220 – 2200 krooni). Nii et õpetajate palk on peaaegu ainult sümboolne.

Mezoparks'i kogudus korraldab diakooniatöö summade saamiseks näiteks aiapidusid, kuhu meelsasti tulevad esinema ka läti kuulsad artistid. Kuna sotsiaalhooldus ei ole Lätis kõrgel tasemel, peab kirik diakooniatööd tehes andma omalt poolt palju abi.

Mezoparks'i kirikus toimuvad kaks korda kuus ka venekeelsed teenistused.

Mezoparks'i koguduse juures on ka diakooniakeskus, kus koolitatakse töötajaid kõigile läti kirikutele.

Pealelõunal tutvusime ümbruse ja looduskaitseala kauni loodusega. Saime teada, et Usma järves olevad saared on kõige rangema kaitse all ja neile ei tohi minna keegi peale mõne looduskaitsetöötaja (teadlase).

Järgmisel päeval ootas ees „Läti mereväravate“ – Venspilsi külastamine. Käisime taastatud Venspilsi kindluses, kus meile oli giidiks Haapsalu kunstniku Roman Haavamäe (Tšaikovski pink – võiks olla täpsustus, mida selle all silmas peetakse?) tütar. Vaatamata aastatepikkusele Lätis elamisele on ta jäänud eestlaseks (tal on ka eesti kodakondsus). Ventspils on väga puhas ja korrastatud linn. Kahjuks oli nende kaunis kirik suletud ja pidime piirduma ainult välise vaatamisega.

Lõkkeõhtul rääkisid kolme kiriku esindajad diakooniatöö tulemustest ja eelseisvatest ülesannetest. Oli imekaunis õhtu ja nii meeldiv võimalus koos uute ja vanade sõpradega pidada õhtupalvust.

Viimase päeva hommikul algas teekond Tallinna poole, et meie soome sõbrad jõuaksid õigel ajal laevale. Jätsime Riias Mezoparks'i kiriku ees jumalaga uute läti sõpradega, tänades neid lahke vastuvõtu eest. Peale pikka sõitu oli kahju lahkuda juba vanadest tuttavatest forssalastest, kuid meid lohutas nende lahke kutse kohtuda järgmisel aastal Forssas.

Oleme tänulikud ilusate päevade eest!

Usun, et iga inimene on esmakordselt Jumala armastust kogedes õnnelik ja elevil. Ta soovib sellele armastusele vastata, teha midagi, mis tõendaks tema armastust Looja vastu. Jõudumööda inimene seda ka teeb. Ta aitab hädasolijaid, pakkudes oma abi kõikjal, kus arvab seda vaja minevat. Nii on ta esialgu oma eluga üsna rahul, uskudes, et see ongi kõik, mida üks ustav Jumala laps peab tegema. Mõned inimesed rahulduvadki sellel astmel püsimisega ja teevad ehk õigesti, teades, et üksnes Kristus on täiuslik.

Ent kui tahan Jumalat põhjalikult tundma õppida, pöördun loomulikult kõigepealt suurima autoriteedi – Piibli – poole. Ja kummaline, et just siis tärkavadki minus kõhklused ja kahtlused. Tuhanded vastuseta küsimused kummitavad mind päeval ja ööl ning ootamatult tunnen, et Kristus on seadnud lati ületamatule kõrgusele. Igal pühapäeval õpetaja jutlust kuulates mõtlen, et jutt on minust, sest ta sõnad tabavad mind otse südamesse. Olen ahastuses – tõepoolest, kuidas keerata vaenlasele ette ka teine põsk? Või kuidas on võimalik palvetada nende eest, kes sind taga kiusavad? (Mt 5: 39, 44). Need ja paljud teised küsimused rõhuvad raskelt ning südametunnistus hakkab piinama, sest näib olevat täiesti ilmne, et ma ei täida Kristuse käsku, kuna ei armasta oma ligimest nagu iseennast (Mt 22: 39). Võib-olla peaks otsima tröösti Pauluse sõnadest:

“Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda; sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab” Rm 7: 18–20).

Aga vaevalt need sõnad erilist lohutust pakuvad, pigem suurendavad veelgi segadust mu sees, sest kes suudaks nii väga rõõmustada, olles patu kütkeis. Aga milline on siis lahendus? Kuidas edasi minna, kui sa tundud iseendale nii kõlvatuna?

Öeldakse, et haigust ei saa ravida, kui ei teata selle tekkepõhjust. Ma pean nüüd meelde tuletama, mille pärast süüme mind nii kangesti vaevama hakkas. Kas ei juhtunud see mitte pärast seda, kui hakkasin otsima tõde Pühakirjast? Jah, just nii see oli. Jumala sõna äratas mu südametunnistuse ja pani mind südamevärinal mõtlema ees ootavale kohtupäevale. Samas aga meenuvad mulle ka Piibli imelised tõotused, mis mind alguses nii suure rõõmuga täitsid. Kas need tõotused on siis vahepeal kehtetuks muutunud? “Hoopiski mitte,” leian ma rõõmsa üllatusega, sukeldudes nüüd juba palju suurema usaldusega Jumala sõna kosutavatesse voogudesse ning avastades lõpmatult palju tänuväärset materjali. Õpin kasutama võimsat relva – alandlikku palvet, ning muutun aina tugevamaks, olles osaduses kristlastest õdede-vendadega, sest mitte asjata ei ütle Sõna:

Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat” (Hb 10:25).

Üha enam hakkan tunnetama seda, et olen täielikult sõltuv oma Loojast ning ei suuda iseenesest midagi teha. “Sest Jumal on see, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järele” (Fl 2:13). Imelikul kombel ei kurvastagi mind eriti mõte, et ilma Jumala abita ei oska ma isegi midagi head tahta . Vastupidi, see teadmine täidab mu südame täieliku rahu ja sügava tänutundega, kuna nüüd tean, et Jumal Ise on mind oma Poja kaitse alla andnud. Sest Jeesus ütleb: “Ükski ei või tulla Minu Juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes Mind on läkitanud; ja Mina äratan tema üles viimsel päeval” (Jh 6:44).

Nii leiab mu südametunnistus rahu; ja enamgi veel – mu süda täitub rõõmuga. Mul on kõik, mida vajan eluks ja jumalakartuseks, ning seda täiesti tasuta. Kuidas võiksin siis mitte õnnelik olla? Tõsi küll, ma ei tunne oma Loojat veel piisavalt hästi, kuid selleski punktis tuleb Issand appi, andes palujatele jumalikku tarkust (Jk 1:5), teisisõnu – Jumala olemuse tundmist.

Seda kõike arvesse võttes teen targasti, kiites ja tänades Jumalat igal ajal vaimus, isegi kui ma hetkel päris täpselt ei tea, mille eest ma Teda ülistan.

Muidugi annab südametunnistus endiselt hoiatussignaale, kui teen midagi valesti, kuid tean, et nõnda see peabki olema. Püha Vaim, kes minus elab, ei jäta mind hetkekski üksi, aga kui Ta noomib, siis üksnes sel eesmärgil, et mind rohkem Kristuse sarnaseks muuta. Tänu olgu Isale, Pojale ja Pühale Vaimule!