1. Juhtkiri. Einar Soone. Ta seisab Jumala armust.
2. Jutlus. Js 49:13-16. Jaak Aus.
3. Heiki Arike. Rääkides minevikust, mõeldes tulevikule.
4. Ain Peetrus Leetma. Origines.
5. Jaan Lahe. Tooma evangeeliumist.
6. Riho Saard. Eestlane ja luterlus.
7. Peeter Helme. Konservatiivne revolutsioon kui mõttevool. Lühiülevaade.
8. Koguduse ajalugu. Igaviku muusika juhtis igaviku sõna juurde. Koguduse endisest aseõpetajast Herbert Leopold Stillverkist.
9. Koguduse töötegija. Jaanus Ruiso. Inimesed tähendavad mulle rohkem kui muusika. Intervjuu Kaarli kontsertkoori endise dirigendi Ene Üleojaga.
10. Lastetöö. Küllike Valk. Kuidas elad, kirikukooli laps?

TA SEISAB JUMALA ARMUST
Einar Soone

On loomulik, et kogudus on vanem kui tema kodu – kirik. Kirikuhoonet ehitab ja hoiab kogudus. Hoonest saab pühakoda siis, kui selles elab see, kes on püha – Jumal. Toompea lõunapoolsele seljandikule ehitati Pühale Antoniusele pühitsetud kabel arvatavasti juba 14. sajandi lõpul, mis kahjuks hävis Vene-Liivi sõja ajal. Sada aastat hiljem, Rootsi kuninga Karl XI ajal ehitati samale kohale eestlastele ja soomlastele mõeldud puukirik, mis aga hävis Põhjasõja möllus. 19. sajandil ehitati koguduse tarvis kõigepealt ajutine puukirik ja seejärel praegune 1870. a pühitsetud hoone – Kaarli kirik.

On tähelepanuvääriv, et Eesti ühte suuremat sakraalhoonet hakkas ehitama kogudus, kuhu tollal kuulus teadaolevalt vaid 556 hinge.

Meie linnu ja kihelkonnakeskusi ilmestavad põhiliselt keskajast pärit gooti stiilis kirikuhooned. Nendega võrreldes on Tallinna Kaarli kirik üks nooremaid sakraalehitiste seas. Interjööri omapära, avaruse ja suuruse tõttu on kirik hästi sobiv pidulike jumalateenistuste korraldamiseks ning ka suuremate rahvuslike ürituste või rahvarohkete kontsertide läbiviimiseks. Kuid see on paik ka üksikule teekäijale mõtiskluseks ja palvetamiseks.

Et koguduse aastapäeval teadvustada endile Kaarli kirikut, mida on hoitud sõjapurustuste ja ateismi lõhkuva rumaluse eest, mõtelgem põgusalt Eesti teistele pühakodadele ja nende saatusele.

Meenuvad aastad, mil Tallinna toomkirikust taheti teha kontsertsaal ja seda põhjusel, et kohe-kohe tuleb kommunism ja ristirahvas hääbub nagunii ajaloo prügikastis. Pole siis vaja ka kogudusele sellist unikaalset kultuurihoidlat, nagu seda on kirikuhoone. Õnneks ei täitunud agarate “uue elu ehitajate” soovid. Teisiti läks aga Riia toomkirikuga, mis tagastati koguduse teenimiseks alles riigi taasiseseisvumise ajal. Riias elavatele eestlastele kuulunud endine Peeter Pauli kirik oli aastaid kultuuriürituste pidamise paik. Alles möödunud aastal ESTO päevade puhul võimaldati seal pidada erakorraliselt jumalateenistus.

Tallinna Peeteli kirik tagastati EELK-le ehk sellepärast, et seal tegutsenud filmistuudio tegevus ei sobinud kuidagi endisesse sakraalhoonesse. Nüüd tegutseb hoones taas kogudus, samuti pakutakse seal tänavalastele varjupaika, hoolitsust ja abi.

Tartu Jaani kirik taastati riigi, omavalitsuse, Saksa vennaskiriku ja hulgaliste eraisikute annetuste abil. Ülikooli Jaani kogudusele on avanenud uued tegutsemisvõimalused kaunis ning kaasaegses ja samas iidses templis. Oma tagastamisjärge ootab Taaralinnas Maarja kirik, kus senini treenivad sportlased ja kehakultuuri harrastajad. Rakveres oli Pauluse kirik ja kogudus.

Tallinnas seisab kunstimuuseumina tegutsev Niguliste kirikuhoone, kuigi selles vanas pühakojas on aeg-ajalt toimunud palvusi ja jumalateenistusi. Vast ehk enim tuntud oli paavst Johannes Paulus II Tallinna külaskäigu puhul peetud oikumeeniline palvus.

Praktiliselt varemetest on üles ehitatud Halliste, Tori, Pühajõe, Tartu Jaani kirik. Taastatud on Tallinna Rootsi-Mihkli, Paldiski, Viljandi Jaani, Pühalepa ja Haapsalu Lossikirik. Vaeva ja pühendumust on vaja veel Narva Aleksandri ja Peterburi Jaani kiriku taastamiseks. Saaremaal ootab järge võimas Pöide kirik. Varemetes seisavad endiselt Helme ja Tartu toomkirik. Viimsis on kogudus ehitamas endale uut pühakoda.

Täielikult on aga hävinenud mitmed kirikud ja seetõttu lõpetanud oma tegevuse ka nendes kirikutes tegutsenud kogudused. Tallinnas on nendeks Kopli ja Pauluse, Pärnus Niguliste, Narvas Peetri ja saksa Johannese kirik. Kirik on hävinud ka Narva-Jõesuus, Vaivaras, Mõisakülas ja Naissaarel.

Kuigi kaotust on olnud palju, saame olla tänulikud selle eest, mis on säilinud ja mis on üles ehitatud. Kui palju on viimase tarvis läinud vaja töö- ja palvekäsi?!

Koguduse elu ja tema töö kordaminek sõltub Jumala tahtest ja õnnistusest. “Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.” (Ps 127:1)

Kaarli kogudus peab olema ääretult tänulik, et tal on kodu, on kirikuhoone ja kogudusemaja. Aga kogudus ei tohi unustada oma kooskäimisi, selleks et lasta end toita Jumala sõnast ja tema armuvahenditest. Edasi saame minna lootusega vaid siis, kui meil on Tema õnnistus.

Kaarli kogudusele rahu ja heade inglite kaitset advendi- ja jõuluajaks soovides ning paludes


JUTLUS
Jaak Aus

Prohvet ütleb: Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale! Aga Siion ütleb: „Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.” Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees. Js 49:13-16

Prohvet Jesaja tekst toob selgelt esile Jumala suuruse. Taas näidatakse meile, et inimlaps ei küüni mõistma Jumala suurust ja vägevust lõplikult. Kui kasutada matemaatilist keelt, siis ei küüni me mõistma Jumalat sajaprotsendiliselt. Võib ütelda, et isegi mitte viiekümneprotsendiliselt.

Kui sageli tundubki meile, et mõistame Jumalat ja tema tahet, siis tegelikkuses on see mõistmine kaduvväikene võrreldes Jumala tõelise olemuse mõistmisega. Sellele viitab ka prohvet.

Vanast Testamendist Iisraeli rahva käekäiku jälgides näeme, kuidas Jumal on selle rahva juures vaatamata kõigele, mida rahvas ka ei tee. Kuigi on öeldud, et Jumal ennast pilgata ei lase, ei hävita ta rahvast tervikuna ka siis, kui see rahvas eksib. Kindlasti meenuvad siin Noa, Mooses ja kõrberännak, esimeste kuningate edu ja kaotused ning kõigele sellele kanduv tõotus Jumalalt, et tema ei jäta neid mitte maha.

Hoolimata rahva heitlikkusest on Jumal ikka truu. Truu on ta siis, kui inimene sirutab käe keelatud vilja järele; hoolitsev ja muretsev karjane on ta ka siis, kui kasvõi üks inimene kaotsi läheb ja oma taevasele Isale selja keerab. Ta on alati valmis korraldama rõõmupidu, kui kadunud poeg ta juurde tagasi tuleb.

Viimasel ajal on palju kõneldud kristlaste usust kui orjastavast religioonist, sest see painutab inimese kellegi teise tahte alla. Kasutatakse sõnu “ajupesu”, “vägistamine”, “kultuuritus” jne. Eriti on neid sõnu kasutatud juhul, kui kõneldakse religiooniõpetusest. Eelmainitutele võib lisada “vabaduste piiramise” ja “tahte pealesurumise”.

Kristlastena teame, et see nii ei ole, sest Jumal taevase Isana armastab oma lapsi nii, et on andnud meile õiguse ise otsustada. Otsustada hea ja halva, õige või vale vahel. Ta on andnud meile teada oma tahet ja meie valik on, kas sellest juhindume või mitte. Olen küllaldaselt kohanud inimesi, kes elus toimunud ebaõnnestumiste pärast süüdistavad kõiges Jumalat. Ometi oleme oma kannatustes sageli ise süüdi, sest ei kuula Isa nõuandeid. Ka siis kui oleme oma sõrmed vastu pliidirauda ära põletanud, ei ole ta mitte parastaja, vaid isegi meie sellise rumaluse puhul näitab ta üles armastust ning püüab lohutada ja kinkida uut lootust.

Eriti selgesti tuleb see armastus esile pühal jõuluõhtul, kus saab eriliselt avalikuks Jumala armastus, mis kulmineerub Kolgata mäel. Võiksime küsida, kas on olemas suuremat ohvrit kui poja, jõululapse ohverdamine kõikide inimeste eest, sest sellest jõululapsest Petlemma sõimes saab ju mees, kes ripub Kolgata ristil. Seega ei jää meil muud kui alanduda Jumala ette, tema suuruse ette tänulikus meeles ja tänada selle eest, mis tema meile andnud on ja mida ta annab.

Ja põhjust tänuks on, kui mõtleme kogudusena oma kiriku ja koguduse ajaloole. Mõtleme mööduvale aastale, oma maale ja rahvale ning muidugi ka oma isiklikule elule. Olgu meil ikka palve huulil, et see arm ja heldus meid kannaks ka edaspidi vaatamata kõigele, mis meie ümber toimub, ja julgustagu meid teadmine, et Jumal on ikka truu.


RÄÄKIDES MINEVIKUST, MÕELDES TULEVIKULE
Heiki Arike

Käes on Kaarli koguduse aastapäev. Teen põgusa ekskursi möödunud aastatesse.

Alustaksin kirikust laiemalt. 2002. aastal võttis Riigikogu vastu kirikute ja koguduste seaduse, mis määratleb kirikute ja koguduste tegevuse ja juhtimise erisused võrreldes mittetulundusühingutega. Koos mittetulundusühingute seadusega sai sellega reguleeritud kirikute tegevus riiklikul tasandil. Samas kohustas see seadus kõiki kirikuid viima oma põhikirjad kooskõlla nimetatud seadustega.

Kuna EELK põhikiri oli selleks ajaks üle 10 aasta vana, otsustas Kirikukogu põhikirja parandamise asemel koostada täiesti uue, ajakohastatud põhikirja. Mitmeaastane töö päädis 2004. aastal vastu võetud uue EELK põhikirjaga. Uus põhikiri on vanast lühem ja üldisem, et iga muudatus kiriku siseelus ei tooks enam kaasa vajadust muuta põhikirja. Sellega on loodetavasti pikem tema iga. Kuid see omakorda tõi esile vajaduse muuta ka kiriku siseelu korraldavaid seadusi. Kui varasematel aastatel reguleeris EELK siseelu üle 20 kirikuseaduse, siis nüüd lahendati asi ühe, kõiki kiriku siseelu küsimusi reguleeriva seadustikuga. Uus seadustik hakkas kehtima käesoleva aasta esimesel advendil, 27. novembril.

Need kaks olulist meie elu korraldavat akti olid EELK XXVI Kirikukogu suurimad ja aeganõudvamad tööd. Kuulununa sellesse kogusse koos piiskop Einar Soonega võin kinnitada, et töö sai tehtud hästi. Lisaks sellele langes eelmise Kirikukogu koosseisule veel ühe olulise otsuse tegemine. Kirikule valiti uus peapiiskop, kelleks sai 4 kandidaadi hulgast Pärnu praost Andres Põder. Seega elab meie kirik ja töötab äsjakogunenud EELK Kirikukogu XXVII koosseis juba uues ajastus.

Nimetatud seadused, põhikiri ja seadustik pole muutnud kirikut küll sisuliselt, kuid on korrastanud formaaljuriidilist vormi ja juhtimisskeemi. Seda eriti finants-majanduse poolelt. Esmakordselt on seadusest lähtuvalt Konsistoorium e EELK valitsus, kuhu kuuluvad piiskopid ja valitud assessorid ning majanduselu juhtiv kantsler, juriidiliselt kiriku juhatus, kellele laienevad kõik mittetulundusühingute seadusest tulenevad kohustused, õigused ja vastutus. Samadel alustel tegutsevad ka koguduste juhatused ja see paneb neile täiendavad ülesanded.

Kaarli koguduse täiskogu valis 2005. aastal uue nõukogu ja see omakorda juhatuse. Pikaaegse juhatuse esimehe Vootele Hanseni (juhatuse esimees alates 5. aprillist 1991) asemel juhib tööd nüüd allakirjutanu. Meeldiv on tõdeda, et Vootele ei ole jäänud edasisest koguduse käekäigust kõrvale ja jätkab juhatuse liikmena. Vootele töö pälvis ka kõrge tunnustuse EELK aukirja näol. Tänan teda ka isiklikult.

Praegune juhatus peab nüüd oma 4 tegevusaasta jooksul korrastama koguduse tegevuse, juhtimise, asjaajamise ning finants-majandusliku tegevuse just kõigest eelkirjutatust lähtuvalt. Nõnda peaks tekkima lisaväärtus, mis aitaks vaimulikel koguduseelu edendada, ühtlasi võimaldaks see ka kiriku vara paremini korras hoida ning heaperemehelikult kasutada.

Põhilisteks juhatuse ülesanneteks on loomulikult olnud ja jäänud koguduse majanduselu juhtimine. Võib kinnitada, et möödunud aastad on olnud siin küllaltki tegusad. Nii on 2002. aastal remondifondi abiga uuendatud kirikuesine plats. Kahjuks on selgunud, et paeplaat ei ole meie ilmastikutingimustele sobivaim materjal kirikuesise katmiseks ja nõnda on möödapääsmatu leida platsi korrastamiseks paremad materjalid. 2002. aasta suuremad tööd olid veel seotud oreli lisaseadmete korrastamisega ja kooripealse valgustuse ning küttega. 2003. aastal paigaldati kirikusaali avariivalgustus, rekonstrueeriti eeskoja elektrisüsteem ja valgustus. Samuti paigaldati uued elektromehhaanilised kellamootorid. 2004. aastal lõpetati kellasihverplaadi illumineerimine ja nüüd on Kaarli kiriku mõlemad kellad valgustatud ajanäitajaiks kõigile tallinlastele. Kiriku pööningul renoveeriti elektrikilp ja akende valgussüsteem. Kirikurenessansi projekti raames tehti põhjalikud puitkonstruktsioonide renoveerimistööd tornides, mis eraldati omaette tuletõkketsoonideks, ja paigaldati tulekahjuhoiatussüsteem. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti finantseerimisel toimus Sally von Kügelgeni kolmeosalise altarimaali konserveerimine. Lõppeval aastal on lisaks kirikuliste silmale tabamatute tööde kõrval alustatud ka kiriku ilmet mõjutavate remontidega. Värvitud on kiriku katus, paigaldatud lumetõkked. Samuti on lõpetatud remont eeskojas, kus renoveeriti seinad ja uuendati põrand. Kirjutise ilmumise ajaks on ehk lõpule jõudnud ka peauste renoveerimine ja me võime kirikusse sisenedes nautida uuenenud osa.

Need on tööd, mis rõõmustavad südant. See kõik on paljude inimeste ja ametite koostöö vili. Tänan kõiki sõpru ja abilisi koguduse nimel.

Samas on veel palju teha. Kirikusaali põrand on vajunud, plaadid kohati purunenud. Keskküttest tulenev õhuringlus on seinad katnud tolmu ja pigiga. Kirikuaknad on amortiseerunud ega pea sooja. Kirik vajab põrandavahetust, sellega seotult põrandakütte ehitust, akende vahetust ja üldremonti. Oleme alustanud Muinsuskaitse Ametiga eelprojekteerimisi ja läbirääkimisi nende tööde üle. Ehkki keerulised, edenevad need jõudsasti. Me ei taha korrata teiste vigu. Lisaks on palju ideid ja mõtteid, kuidas muuta meie kirik veelgi kirikulisesõbralikumaks. On eskiisprojekti tasemel juurdeehituse kavand, kus oleksid riietus- ja kooride prooviruumid, samuti senini puuduvad tualetid. Miks mitte ka väiksematele lastele mängunurk, et ema-isa saaksid rahulikult teenistusel osaleda. Oleme välja töötamas pikaajalist arengukava, mis eelkõige teeniks koguduse liiget ehk siis kõiki meid. Kuid see on tulevikumuusika ja uus jutt. Jumala armu selleks meile kõigile. Ilusat aastapäeva!


ORIGENES
Isa Ain P. Leetma

Sündinud u a. D . 185 Aleksandria linnas Egiptuses. Surnud u a. D . 254 Kaisareas.

Origenes oli teoloog, filosoof ja Aleksandria koolkonna pühendunud kristlane. Võrreldes paljude teiste kirikuisadega, on Origenese elu kohta olemas piisavalt informatsiooni, et anda ülevaade tema tööst ja mõttemaailmast. Vaatamata napile informatsioonile tema elu kohta Origenese enda sulest, pärinevad meie andmed tema kohta peaasjalikult ajaloolaselt Eusebiuselt, kes oli Origenese põlvkonna järeltulev kaasaegne. Ta oli Origenese elu ja töö tõeline austaja ning suurema osa oma “Kiriku ajaloo” VI köitest pühendab ta just nimelt Origenesele. Kui mõned ajaloolased heidavad kahtlusevarju sellele allikale Eusebiuse isikliku austuse tõttu Origenese vastu, on enamjagu ajaloolasi siiski ühel nõul, et see ei tohiks olla ajaloo tõesust takistavaks asjaoluks. Origenese õpilaselt Gregoriuselt pärineb samuti väärtuslikku ajaloolist informatsiooni, millest saame teada Origenese õpetamistööst ja suhtumisest õpilastesse Aleksandria koolkonnas.

Aleksandria (u a.D. 185–233)

Origenes sündis 184. või 185. aastal Aleksandrias Egiptuses, kireva elurütmiga linnas, mille rajas Aleksander Suur neli sajandit enne Kristuse sündi. Aleksandria oli äri- ja kultuurikeskus, neoplatonismi sünnipaik. See linn oli kodukohaks ka tuntud juudi filosoofile Philole. Kristlus levis Aleksandriasse esimese sajandi lõpuks nii oma katoolses kui ka gnostilises vormis ja sulas kiiruga ühte sealse filosoofilise atmosfääriga. Erinevalt ladina teoloogidest nagu Tertullianus, nägid Aleksandria kristlased kreeka filosoofias head vahendit oma usu jagamiseks ja väljendamiseks.

Eusebiuse ja ka teiste allikate järgi olid Origenese vanemad kristlased. Neoplatonist Porphyrios küll väidab, et Origenese vanemad ei olnud kristlased, kuid suure tõenäosusega võime oletada, et Eusebiuse andmed on autoritatiivsemad. Origenese nimi (Horuse poeg) võib ehk tunnistust anda mittekristlikust tagapõhjast, kuid meile on teada ka teisi näiteid, kus kristlikud perekonnad jätkasid traditsiooniliste mittekristlike nimede kasutamist.

Origenes oli seitsmest lapsest vanim. Tema ema nime ei ole teada, kuid isa nimi oli Leonides. Isa oli kõrgest seisusest Rooma kodanik, kes õpetas hellenismi kultuuri ja kirjandust. Ta õpetas ka pojale hellenistlikku kultuuri, aga samuti Pühakirja, ning üsnagi tihti tuli ette olukordi, kus ta jäi Origenesele Pühakirja vallas vastuse võlgu.

202. aastal võeti Leonides vangi ja ta kannatas märtrisurma Severuse tagakiusamise ajal. Origenes soovis jagada oma isa saatust ja oli valmis märtrisurma minema, kuid seda takistas ema, kes peitis ära poja riided, et ta ei saaks välja minna. Origenes kirjutas oma isale enne viimase hukkamist kirja, milles ta õhutas isa mitte oma usku muutma ja palus, et ta ei ütleks lahti kristlusest perekonna päästmise nimel. Leonides suri pea mahalõikamise läbi (mis oli kohane Rooma kodanikule) ja tema vara konfiskeeriti Rooma Impeeriumi poolt.

Origenes otsis varjupaika jõuka kristlasest naisterahva juures ning tal õnnestus jätkata õpinguid. Järgneva aasta jooksul alustas ta tööd hellenistliku kultuuri ja kirjanduse lektorina, mis võimaldas tal toetada oma perekonda. Samal ajal jätkas ta ka iseenda hariduse eest hoolitsemist. Porphyrios annab meile teada, et Origenes oli Ammonius Saccase õpilane, kes oli neoplatonismi rajajaks. Tõepoolest, Origenese mõte on tugevalt mõjutatud neoplatonistlikust filosoofiast ja oma kirjutistes vihjab ta lühidalt ka “filosoofia õpetlasele”. Mõnedele allikatele toetudes on oletatud, et Origenes oli Klemensi õpilane, kuid see on üsna ebatõenäoline, sest Origenes ei maini oma kirjutistes kordagi Klemensi nime, veelgi enam – ta laidab maha nii mõnedki Klemensi ideed.

Aleksandria kateheetiline kool

Severuse poolt läbiviidud kristlaste tagakiusamiste tulemusel jäi Aleksandria kateheetiline kool ilma juhita. Et rahuldada õpihimuliste inimeste teadmisjanu, määras piiskop Demetrius Origenese selle kooli juhiks. Samas jätkas Origenes ka hellenistliku kultuuri ja kirjanduse lektorina. Kuid niipea kui vennad olid juba küllalt iseseisvad ja suutsid perekonda majanduslikult toetada, pühendus Origenes täielikult religiooni õpetamisele.

Origenes elas väga askeetlikku elu. Oma nooruspõlvega võrreldes, mil ta oli valmis kannatama Kristuse nimel, ei olnud Origenes just kuigi palju muutunud. Suur kirg elada Kristusele ajendas teda enese kohitsemisele. Selle peamiseks põhjuseks oli võimalike skandaalide vältimine, sest tihti andis ta eratunde naisterahvastele. Origenes tõlgendas Matteuse evangeeliumi 19:12 sõna-sõnalt: “On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud.” Eusebius väidab, et see samm annab tunnistust Origenese kogenematust noorusest, kuid samas ka tema usust ja enesekontrollist. Oma hilisemates kirjutistes annab Origenes ka ise sellest märku, mainides, et kes iganes tõlgendab sedasama kirjakohta (Matteuse 19:12) sõna-sõnalt, sooritab pöörase teo.

Aleksandrias olles möödus lõviosa Origenese ajast kristlaste toetamise nimel pidevalt korduvate tagakiusamiste ajal. Nii mõnedki tema enda õpilased kannatasid märtrisurma. Nendest kõige tuntum on Plutarckos On üsnagi märkimisväärne, et Origenest ei tabanud sama saatus, eriti kui arvesse võtta asjaolu, et ta oli üsna sagedane külaline vangide juures ja tihti ka hukkamiste tunnistajaks.

Samal ajal kasvas Aleksandria kateheetilise kooli populaarsus sedavõrd, et olemasolevat töökoormust ei saanud jätta enam ühe inimese kanda. 212. aastal valis Origenes oma õpilase Heraclese, Plutarckose venna ja tulevase Aleksandria piiskopi, enda abiliseks. Heraclese ülesandeks oli katehumeenidele kristluse põhitõdede õpetamine, jättes seega Origenesele rohkem aega tegeleda kõrgtaseme õpilastega. Sellel ajal alustas Origenes ka heebrea keele õpinguid, et anda Vana Testamendi loenguid. Samas võimaldas see tal ka paremini suhelda juutidega. Kuigi Origenese jaoks oli Septuaginta autoritatiivseks allikaks, oli heebrea pühakirja ja keele õppimine siiski vajalik suhtlemisel juutidega, kes väitsid, et vaid nende pühakiri on õige inspiratsiooni vili.

Reisid

Origenese karjääri Aleksandrias katkestasid viis reisi. Esimene nendest oli kiirvisiit Rooma 213. aastal, kuna tema sooviks (toetudes Eusebiusele) oli näha ja kogeda roomlaste kirikut. 215. aastal reisis Origenes Araabia provintsi (tänapäeval Jordaania ala) sealse valitseja kutsel, kelle sooviks oli kristlust rohkem tundma õppida just parimate õpetlaste esituses. Kui Origenes jõudis tagasi koju, avastas ta oma suureks kurvastuseks, et kodulinnas valitses kaos – koolid olid suletud ja õpetlased saadetud eksiili. Seetõttu lahkus ka Origenes uuesti kodust, võttes seekord reisisihiks Kaisarea Palestiinas. Seal palus piiskop Theoctistus Origenesel jutlustada kohalikule kogudusele. Kuid kuna Origenes ei olnud ordineeritud vaimulik, sai Aleksandria piiskop Demetrius selle peale väga vihaseks ja saatis vastavasisulise kirja, nõudes, et Origenes pöörduks viivitamatult koju tagasi.

Umbes 218. aastal sai Origenes kutse õpetada kristlust keisrinna Julia Mammaeale, keiser Alexander Severuse emale. Origenes jäi Antiookiasse lühikeseks ajaks ja peale seda pöördus ta tagasi Aleksandriasse.

Suur kriis

Origenese viimane reis sai talle saatuslikult vägagi määravaks. Ta sättis oma reisisihi Kreeka suunas eesmärgiga diskuteerida religiooni teemadel ühe hereetikuga. Sinna reisimiseks võttis ta ette pikema teekonna läbi Palestiina, kus ta ilmselt külastas ka oma sõpru ning Jeruusalemma ja Kaisarea piiskoppe. Kaisareas ordineeriti ta selle linna piiskopiks. Meil ei ole vaieldamatult teada selle sammu täielikku põhjust, kuid ei ole võimatu, et selle ajendiks oli piiskoppide soov anda Origenesele au, mida ta vääris, ning samas vältida ka skandaale tema jutlustamisest ilmikuseisuses. Samal ajal kui Origenes jätkas oma teekonda Kaisareast Ateenasse, jõudis kuuldus sellest ka piiskop Demetriuse kõrvu. Demetriusele oli tema võimupiiridest üleastumine mõistagi vastukarva. Et veel õli tulle lisada, hakati levitama kuuldusi, et Origenes olevat väitnud, et isegi Saatan saab Jumalalt armu. Ateenas olles eitas Origenes sellekohaseid süüdistusi täielikult.

Peale tema tagasipöördumist kutsuti järjestikku kokku kaks kirikukogu, mille põhiteemaks oli arutlemine Origenese käitumise üle. Esimene nendest keelas Origenesel tegutsemise Aleksandrias (kuna ta ordineeriti selle piirkonnast väljaspool teenimaks mujal) ja teine kirikukogu võttis talt ära preestriõigused. Samal ajal otsustas Demetrius avalikkusele teatada Origenese kohitsusest. Nii Eusebius kui ka Hieronymus väidavad, et Demetrius tegutses sellisel moel vaid puhtast kadedusest.

Oluline on siinjuures märkida asjaolu, et neli provintsi ei aktsepteerinud nende kirikukogude otsuseid. Need olid Palestiina, Araabia (tänapäeval Jordaania), Foiniikia ja Achaia (Kreeka) provints. Just nendes piirkondades veetiski Origenes oma ülejäänud elu, töötades nii preestrina kui ka teoloogina. 233. a lahkus Origenes Aleksandriast, et ennast jäädavalt sisse seada Kaisareas.

Kaisarea ( a. D. 233 – u 254)

Origenes oli üsnagi löödud Demetriusega tülitsemisest, mistõttu tal ei olnud kohe võimalik taasalustada tööd. Oma “Johannese evangeeliumi kommentaari” VI köites, mis oli tema esimene kirjatöö Kaisareas elades, võrdles Origenes oma olukorda juudi rahvaga Egiptuses ja oma eemaldamist Kaisareast võrdles ta eksodusega (Iisraeli rahva väljarändamisega Egiptusest tõotatud maale). Samas teoses väitis ta ka, et Jumal on alla neelanud tema vaenlaste tulenooled ja et nüüdseks on tema hing kohanenud katsumustega.

Kaisareas olles lisas Origenes peale õpetamise ja kirjutamise enda töökohustuste hulka ka jutlustamise. Selline kombinatsioon andis talle võimaluse sidemes olla nii koguduse tavaliikmetega kui ka teoloogide ja õpetlastega. Origenese jutlustest on tänaseni säilinud 300 ringis – tunduvalt rohkem kui kelleltki teiselt sellest ajajärgust. Võttes arvesse asjaolu, et Origenes pidas jutlusi “iga päev” (mida võib tõlgendada ka iga “Issanda päeva” ehk pühapäevana), võib oletada, et kaotsi läinud jutluste arv võib ulatuda sadadesse.

Origenese õpetamistööst Kaisareas on säilinud üsnagi väärtuslikku informatsiooni. Selle eest võime tänulikud olla Gregorius Thaumaturgusele, kes oli Origenese õpilane üle viie aasta ja on sellest kirjutanud oma “Hüvastijätukõnes”. Gregorius kirjutab, et Kaisareas olles õpetas Origenes järgmisi distsipliine: loogika sokraatilise meetodi abil, loodusteadus (mille keskmeks oli jumalik ettenägelikkus), eetika (võttes aluseks neli kardinaalvoorust), teoloogia ja Pühakiri. See ei olnud kateheetiline kool selle sõna kõige otsesemas mõttes, ja ei olnud see ka filosoofia ega teoloogia kool; tundub, et selle peamine eesmärk oli olla misjonikooliks paganatele, kes näitasid üles huvi kristluse vastu.

Kaisareas elamise ja töötamise ajal võttis Origenes veel ette mõned teekonnad, mille ühine eesmärk oli assisteerida hereesiate (eksiõpetuste) levimise vastu võitlemisel. Enamjaolt olid tema püüdlused selles valdkonnas ka viljakandvad.

Märter

Nagu eelnevalt juba aru saime, õnnestus Origenesel kõrvale jääda Septimuse ja Maximinuse poolt läbiviidud kristlaste tagakiusamisest. Kuid tal ei õnnestunud pääseda Deciuse korraldatud tagakiusamisest, mis on ajalukku läinud kui üks julmemaid ja laialdasemaid kristlaste tagakiusamisi.

Paljud kristlased saadeti vangi Kaisareasse, nende hulgas ka Aleksander Jeruusalemmast, kes vanglas olles suri. Origenes, nüüd juba 60ndates eluaastates, võeti vangi ja teda piinati. On teada, et tema piinamine pidi olema võimalikult pikk ja valuderohke, samal ajal hoides teda elus nii kaua kui vähegi võimalik, sest jumalasalgamine sellise suure õpetlase poolt oleks olnud suureks “eeskujuks” teistele piinade käes kannatavatele kristlastele. Eusebius annab meile teada, et Origenes kannatas kõik jubedad piinamised välja, kuid ei näidanud usu- ega jumalasalgamise tundemärke.

Andmed Origenese surma kohta on mõnevõrra erinevad. Eusebiusele toetudes teame, et ta elas pärast tagakiusamist veel mõnda aega, isegi veel keisrite Galluse ja Volusiani valitsemisajal. Mõlemad, nii Eusebius kui Photius kinnitavad, et seda tõendavad Origeneselt samast ajajärgust pärinevad kirjad, kus ta kirjutab väärtusest toetada neid, kes vajavad usus kinnitamist.

Hieronymus annab meile teada, et Origenes maeti Tyre linnas Foiniikias, ja nii mõnedki ajaloolised dokumendid kinnitavad seda.

Origenese töö ja mõttemaailm

Vaatamata geniaalsele vaimuannile, siirale spiritualiteedile ja kristliku mõtte kaasaaitamisele, on Origenest hinnatud väga mitut moodi. Peab tunnistama, et tema tööle ja mõttele leidus vaimukaaslasi ja austajaid, kelle hulgas on ehk tuntumatest kirikuajaloolane Eusebius ja piibliõpetlane Hieronymus. Kuid mitmed kohalikud kirikukogud (Aleksandria, Jeruusalemm ja Küpros) ja ka üks oikumeeniline Kirikukogu (Konstantinoopoli Kirikukogu 553. aastal) kuulutasid Origenese hereetikuks (eksiõpetuse levitajaks) talle omistatud eksiõpetuste tõttu.

Tänu ühe jõuka toetaja abile õnnestus Origenesel koostada mahukas kirjatöö, milles ta annab ülevaate oma elust ja tööst. Tema suurim teaduslik töö “ Hexapla” on Vana Testamendi väljaanne kuues tulbas (heebrea keeles, kreekakeelne transliteratsioon ja neli versiooni kreeka keeles). Samas kirjutas ta ka kommentaare paljudele Pühakirja raamatutele.

Aleksandria mõttemaailma üheks eristavaks omaduseks on Pühakirja allegooriline tõlgendamine (interpretatsioon). Origenes ei olnud esimene, kes seda meetodit kasutas, kuid ta oli selle kasutamisel väga mõjukas.

Origenese jaoks oli Pühakiri väga kõrgel kohal ja ta austas seda väga. Jumala Sõnana oli see tema jaoks täiuslik ja veatu. Samas oli ta ka teadlik mitmete kirjakohtade omavahelisest vastuolust ja nendega seonduvatest konfliktidest. Ühe näitena tõi ta tihti esile küsimuse: “Milline täie mõistuse juures olev inimene usuks, et esimene ja teine ja kolmas päev, ja õhtu ja hommik, said eksiteerida ilma päikese ja kuu ja tähtedeta?” (De princ. 4.3.1.) Selleks et püüda mõista ja lahendada Pühakirja, mis on täiuslik ja veatu, kuid siiski tundub sisaldavat näilikke konflikte, selgitas Origenes, et Pühakiri hõlmab mitmeid kihte. Origenes eristab kolme kihti: ajalooline kiht, esimesel lugemisel avanev pealiskaudne kiht ja peidetud ehk allegooriline kiht.

Origenese suurim apologeetiline kirjutis “Celsuse vastu oli suurim kristlust kaitsev kirjatöö, mis tollal kasutusel oli. Kuid ilmselt võib pidada tema kõige suuremaks ja olulisemaks tööks süstemaatilise teoloogia käsitlust “De principiis” . Sarnaselt Klemensi püüdlustega üritas Origenes selles seostada kristlikku usku ja Aleksandria koolkonna filosoofiat – neoplatonismi. Suur enamus sellest tööst on väga ortodoksselt esitatud kristlik teoloogia – see annab tunnistust ainsast Jumalast, kogu universumi loojast ja valitsejast. Samas annab see ka tunnistust Jeesusest Kristusest kui Jumala ainusündinud Pojast ja tema jumalikust päritolust ning Püha Vaimu ühtsusest Isa ja Pojaga. Origenes selgitas, et inimesed saavad oma eksistentsi Isalt, oma ratsionaalse loomuse Pojalt ja oma pühaduse Pühalt Vaimult.

Kuid samas kaldus Origenes ka aeg-ajalt teoloogilistele spekulatsioonidele, mis panid tihti nii mõnedki kirikuisad kahtlema tema õpetuse ortodokssuses. Esiteks, Origenes väitis, et loomisi ei olnud mitte üks, vaid kaks, millest annavad tunnistust ka kaks loomislugu Esimeses Moosese raamatus. Esimese loomise käigus loodi vaid vaimne maailm ehk inglid – olevused ilma kehadeta, kellele oli antud vaba tahe, mistõttu mõned nendest kasutasid vaba tahet selle vastu, milleks nad olid algselt loodud (jumaliku kontempleerimine). Selle tagajärjeks oli langemine. See viis omakorda teise – materialistliku maailma loomiseni. Need, kes eelnevalt olid langenud, muudeti deemoniteks, kusjuures mittelangenud loodi inimesteks. Sellest lähtuvalt kogeme eelneva patu tõttu inimkeha kannatust ja piina. Origenes on seisukohal, et see väide ilmneb selgesti Pühakirjas. Siin tulevad silmnähtavalt esile platonistliku traditsiooni mõjud.

Teiseks poleemiliseks teemaks oli universaalsus. Origenes väitis, et kuna Jumal on armastus, siis seetõttu kõik, isegi Saatan, saavad viimaks armu, ja et kogu loodu pöördub tagasi oma esialgsesse seisu, milles kõik alguses oli – puhas vaim.

Origenes oli üks esimesi kristlikke mõtlejaid, kes pööras väga tõsist ja põhjalikku tähelepanu teemadele, mida ta oma elu jooksul käsitles. Tagasipilku heites võib öelda, et mõned tema õpetused olid ekslikud, kuid just sellisel moel tulid esile kiriku õpetust puudutavad tugevad ja ortodokssed seisukohad. Võib väita, et kiriku õpetuslike seisukohtade kujunemise osas ei õnnestunudki Origenesel näha lõplikult oma töö vilju.

Väga oluline on ära mainida asjaolu, et kõik inimmõtted tulevad alati esile teatud kultuuri- ja ühiskonnakontekstis ja võivad olla ka selles üsnagi juurdunud. Origenese ebaõnnestumine oli ehk tema siiras soov tõlgendada Pühakirja – Jumala Sõna – kooskõlas hellenistliku kultuuri kõrgeimate normidega. Aga enne kui asume näpuga näitama, võiksime samalaadse küsimuse esitada iseendale. Kas me pole ehk liiga kergelt kohandanud oma arusaamu Pühakirjast ja selle tõlgendamisest omaenda kultuuri- ja ühiskonnakontekstiga? Milline on meie enda osalus selles? Ja mille põhjal võime niimoodi oletada? Kui me ise püüame vastust leida nendele pidevalt kammitsevatele küsimustele, siis avastame, et Origenese elu ja töö muutub meie jaoks palju tähenduslikumaks.


TOOMA EVANGEELIUMIST
Jaan Lahe

Käesoleval aastal ilmus Johannes Esto Kirjastuse väljaandena Uku Masingu tõlge Tooma evangeeliumist, mis on varem ilmunud EELK Usuteaduse Instituudi Toimetiste sarjas kogumikus “Studia ecclestiastica orientalia” 1986. a. Käesolevas artiklis tutvustab evangeeliumi uustrüki sissejuhatuse autor mag theol Jaan Lahe Tooma evangeeliumi.

Jeesuse salajased sõnad

Kord küsis minu käest üks mees, kes tundis huvi kõikvõimalike usuasjade vastu, kust saaks ta lugeda algset Uut Testamenti. Selline küsimuse formuleering ajas mind kui Uue Testamendi teadlast hämmingusse ja ma palusin, et mees täpsustaks, mida ta selle algse Uue Testamendi all mõtleb. Ja sain siis kuulda, et kusagil olevat olemas algne Uus Testament, mis olevat palju mahukam kui meile tuntud Uue Testamendi kaanon. See pidavat sisaldama ka teoseid, mis kirik Uuest Testamendist välja heitis. Sain aru, et ta mõtleb viimaste all Uue Testamendi apokrüüfe, varakristlikke teoseid, mida kirik ei võtnud oma pühade kirjade hulka. Seletasin tollele mehele, mis põhimõtetel kirik oma kaanoni koostas ja et enamik kaanonist välja jäetud teoseid on hilisemad kui kanoonilised teosed ning enamik neist ei ole iial kaanonisse kuulunudki. Kuid ta ei uskunud mind, sest teadis, et ma olen “kirikumees”, ja uskus kaljukindlalt, et kirik on korraldanud inimeste vastu mingi vandenõu. Kirik tundus olevat tolle mehe jaoks otsekui gnostikute demiurg 1, kellest gnostikud uskusid, et ta hoiab inimkonda tahtlikult teadmatuses, et inimesi valitseda. Tundub, et sellise monstrumina kujutavad endale kirikut ette paljud Eesti inimesed. Ja nagu neid ei veena mingid mõistuslikud argumendid, ei veennud seda meest ka minu argumendid – isegi mitte see, kui ma talle ütlesin, et kõik säilinud Uue Testamendi apokrüüfid on tõlgitud ja kättesaadavad igaühele igas suures keeles. Inimeste usk kiriku vandenõusse ja võimuambitsioonidesse on irratsionaalne, nii nagu irratsionaalne on ka inimese igatsus salapärase järele.

Kes leiab nende sõnade tähenduse, see ei maitse iial surma”

Nii ambitsioonikalt kõlavad Tooma evangeeliumi esimesed sõnad. Nende sõnade kohta öeldakse kohe evangeeliumi alguses, et need on salajased sõnad, mis Elav 2 Jeesus on öelnud ja Juudas Didymos Toomas on kirja pannud. “Salajased sõnad” ei tähenda siin siiski seda, et Tooma evangeelium oleks olnud “salaraamat”, mida avalikkuse eest varjati, vaid seda, et nendesse sõnadesse on peidetud saladus – midagi, mis on hoopis suurem ja sügavam, kui ta seda esmapilgul tundub olevat. See salapärane “miski” peaks evangeeliumi koostaja meelest olema motiiv, miks tema teksti tasuks lugeda, ja nagu näitavad kirikuisade tsitaadid ning Oxyrchynchose logionid, 3 olid Tooma evangeeliumi kaudu meieni jõudnud Jeesuse sõnad esimeste sajandite kristlaste hulgas tõepoolest tuntud ja hinnatud. Kõik Tooma evangeeliumi logionid ilmselt siiski laiemalt tuntud ei olnud, sest üks osa neist on jõudnud meieni ainult tolle evangeeliumi kaudu. Et Jeesuse sõna/sõnad annavad igavese elu, on ka Uues Testamendis (eriti Johannese evangeeliumis) sageli esinev mõte, kuid “Tooma evangeeliumi koguduse” 4 meelest tuligi lunastus siia maailma üksnes Jeesuse sõnade kaudu vahendatud Jumala ilmutuse läbi. See on ka ilmselt põhjuseks, miks Tooma evangeeliumis puuduvad Jeesuse teod ja tema kannatuslugu. Ilmselt ei omistanud ringkond, kes selle evangeeliumi koostas, Jeesuse tegudele ega surmale mingit õndsustähendust. Ometi pidasid ka nemad end kristlasteks – nagu Korintose “targadki”, kellega apostel Paulus polemiseerib oma 1. kirjas korintlastele. 5

Juudas Toomas

Tooma evangeeliumi kirjapanijaks tahab olla Juudas Didymos Toomas. Johannese evangeeliumis (Jh 11, 16) öeldakse Jeesuse jüngri Tooma kohta, et teda nimetatakse Kaksikuks (kr Didymos ). Ka nimi Toomas (aramea k toma ) tähendab kaksikut. Seega on omistatud evangeeliumi autorsus Jeesuse jüngrile Toomale, kes kahtles Jeesuse ülestõusmises (Jh 20, 25), kuid kellele Ülestõusnu ilmus eraldi (Jh 20, 26 jj). Gnostilises teoses “Pistis Sophia” (3. sajandist) esineb Toomas jüngrina, kellele Jeesus tegi korralduseks oma sõnad kirja panna, ning samast sajandist pärinevas “Tooma tegude raamatus” on Toomas Jeesuse kaksikvend. Matteus ja Markus teatavad, et Jeesusel oli vend nimega Juudas (Mt 13, 55; Mk 6, 3). Süüria kiriku traditsioon väidab, et Toomas ja Juudas on üks ning sama isik, ja kasutab tema kohta nimekuju Juudas Toomas. See tõsiasi, nagu ka Tooma suur tähtsus Süüria kirikus, on sundinud paljusid teadlasi oletama, et Tooma evangeelium on kirjutatud Süürias. Nagu teised Nag Hammadist leitud teosed, nii on ka Tooma evangeelium säilinud kopti keeles, 6 kuid nagu teisedki Nag Hammadi tekstid, on ka Tooma evangeelium tõlge kreeka keelest. Evangeeliumi kirjutamisajaks peetakse aga 2. sajandit, mis näitab, et evangeeliumi autorsus on omistatud Toomale alles tagantjärele. Ka kanoonilised evangeeliumid omistati ühele või teisele apostlile või apostli õpilasele alles 2. sajandil.

Tooma evangeelium – Jeesuse sõnade kogumik

Ei ole välistatud, et juba Jeesuse eluajal võidi hakata tema sõnu kirja panema, kuigi peamiselt anti tema sõnu edasi suulise pärimuse kaudu. Üksikud kirjapandud Jeesuse sõnad on jõudnud meieni juba apostel Pauluse kirjade kaudu, kuid kindlasti oli üks mahukam Jeesusest kõnelevat pärimust sisaldav kogumik – allikas Q 7 – kirjalikul kujul olemas juba ennem Matteuse ja Luuka evangeeliumi kirjutamist 8 , sest mõlema evangeeliumi koostajad on kasutanud seda ühe allikana, kust nad on ammutanud oma ainest. Ka see kogumik sisaldas peamiselt Jeesuse sõnu. 2. sajandist pärinevad Oxyrchnchose logionid ning ka Tooma evangeelium kuulub sellesse ritta.

Kuigi Tooma evangeelium erineb oluliselt kanoonilistest evangeeliumidest (eeskätt jutustava ainese puudumise tõttu), sündis see teos samadel motiividel nagu kanoonilised evangeeliumidki – ringkond, kelle keskel see evangeelium sündis, oli veendunud, et Jeesuse sõna vahendab Jumala ilmutust, ja kogudus, mille keskel Tooma evangeelium kirja pandi, soovis seda ilmutust säilitada ning järelpõlvede jaoks talletada. On võimalik, et Egiptuse kirikus võidi seda teost esialgu ka liturgiliselt kasutada, kuid pärast ortodoksia võidulepääsu kõrvaldati ta kasutuselt ja jõudis meieni vaid tänu Nag Hammadi “raamatukogu” avastamisele 1945/46. aastal. 9 Eestikeelsel kujul on Tooma evangeelium jõudnud meieni tänu Uku Masingule, kes selle teose 1970ndatel aastatel kopti keelest eesti keelde tõlkis.

Tooma evangeeliumi teoloogia

Vormi poolest kujutab Tooma evangeelium endast üksnes teatud märksõnade ja teemade kaudu lõdvalt seotud ütlustekogu. Sisuliselt ei esita ta ka mingit ühtset teoloogilist kontseptsiooni ja nagu on õigusega märkinud saksa koptoloog Uwe-Karsten Plisch, ei ole evangeeliumis äratuntav ka mingi läbiv teoloogiline tendents. 10 Seepärast ei saa rääkida mingist ühtsest Tooma evangeeliumi teoloogiast, vaid üksnes teatud teoloogilistest teemadest, motiividest ja rõhuasetustest, mis evangeeliumis ikka ja jälle korduvad.

Nagu kanoonilistes evangeeliumides, nii räägib Jeesus ka Tooma evangeeliumis Jumala Riigist, mille kohta siin kasutatakse enamasti eufemismi “Isa Kuningriik” või “Kuningriik”. 11 Nagu kanoonilistes evangeeliumides, nii kõneleb Jeesus tollest “Riigist” ka Tooma evangeeliumis tähendamissõnade kaudu, millest mitmetele leidub paralleele ka Uue Testamendi evangeeliumides. 12 Sarnane on nii kanoonilistes evangeeliumides kui ka Tooma evangeeliumis seegi, et Jeesus ei anna meile Jumalariigi definitsiooni 13 ega ammendavat kirjeldust, vaid üksnes vihjab selle riigi mõnedele joontele. Tooma evangeeliumis rõhutab Jeesus eriliselt, et Isa Kuningriik on peidetud/varjatud ja seda tuleb otsida ning et see riik on olevikuline, st ta “on olemas” juba nüüd. Sellisele eshatoloogiale 14 leidub paralleele ka sünoptilistes evangeeliumides, kuid eriti iseloomulik on olevikuline eshatoloogia Johannese evangeeliumile. Ent Tooma evangeeliumile on iseloomulik veel üks erijoon – paiguti kõneleb Jeesus siin Isa Kuningriigist kui ajatust transtsendentsest sfäärist, kust jüngrid on tulnud ja kuhu nad pöörduvad kord tagasi (vt logion 49). Sarnaselt räägitakse ka gnoosises, et “vaimsed inimesed” on pärit taevasest maailmast ja siirduvad kord sinna tagasi. See, nagu ka evangeeliumile iseloomulik maailma põlgav hoiak (vt näiteks logionid 21, 27, 56, 80, 110, 111), on sundinud teadlasi küsima, kas ei ole ka Tooma evangeelium gnostiline teos.

Tooma evangeelium ja gnoosis

Tooma evangeeliumi ja gnoosise suhete üle on teadlased vaielnud alates evangeeliumi avastamisest. Lisaks eespool nimetatud joontele on kokkupuutepunkte Tooma evangeeliumi ja gnoosise vahel veelgi. Nii on näiteks logionides 3, 85 ja 87 juttu inimese jumalikust päritolust, millest inimene ei ole teadlik. Logionis 75 mainitakse pulmakambrit, mis on oluline mõiste valentiniaanlikus gnoosises 15 , ning mitmetes logionides esineb gnoosisele väga iseloomulik kujutlus eikoonidest – inimese taevastest teisikutest. Ka mitmed varakristlikud autorid (Origenes, Hippolytus, Eusebius) väidavad, et gnostikud tundsid Tooma evangeeliumi. Seepärast on tahetud näha Tooma evangeeliumis gnostilist teost. Tänapäeval on sellisel vaateviisil aga vähe poolehoidjaid. On juhitud tähelepanu sellele, et me ei tea, kas too varakristlike autorite poolt mainitud Tooma evangeelium on identne Nag Hammadist leitud Tooma evangeeliumiga ja et suuremal osal Tooma evangeeliumi Jeesuse ütlustest ei ole midagi pistmist gnoosisega. Seepärast arvab suurem osa Tooma evangeeliumi uurijaid tänapäeval, et Tooma evangeelium ei kuulu gnostilise kirjanduse hulka, kuid üks tema kihistus võib olla gnostiline. On nimelt ilmne, et Tooma evangeelium ei ole ei teoloogiliselt ega kirjanduslikult ühtne, vaid sisaldab kihistusi, mis on pärit erinevatelt kristlikelt rühmitustelt, sh juudakristlikelt, kelle apostliks oli Jaakobus Õige. 16

Evangeeliumi eestikeelne tõlge

Tooma evangeelium väärib tähelepanu kui üks väheseid koptikeelseid teoseid, mis on tõlgitud eesti keelde. Uku Masing tõlkis tolle evangeeliumi pärast seda, kui ta oli uurinud mitukümmend aastat nn toomakirjandust, mille hulka kuulub ka apostel Tooma Indias-käigust jutustav Tooma tegude raamat. Masing jõudis nii nagu enamik teisigi Tooma evangeeliumi uurijaid seisukohale, et Tooma evangeelium ei ole gnostiline teos, kuid tema hinnang Tooma evangeeliumile erineb muus siiski teiste teadlaste omast. Masing väidab, et Tooma evangeelium esindab ühte konkreetset suunda algkristluses, mida ta nimetab “toomakristluseks”. Ta asetab selle suuna kõrvuti teiste algkristluse suundadega, öeldes:

“Peale Jeruusalemma (Jaakobuse ja Peetruse) ja Pauluse kristluse on olnud veel kolmaski, omapärane vana kristlus. Selle kirjandust (st toomakirjandust – J. L.) võib nimetada niihästi gnostiliseks kui ka ekstaatiliseks. Kuid ei piisa ühestki säärasest iseloomustusest. See kirjandus on nende inimeste elutunde sete, kes veel Jeesust olid näinud, teda Jumalaks suutsid kujutella ja seetõttu temaga koos õigete inimestena (või jumalatena) olid elanud. Nad elasid “uues maailmas”, sest nad ise olid saanud uueks. Nad olid vabad, vabad sunnist olla need ja jääda nendeks, kes nad olid. Vabad sunnist jääda patusteks inimesteks, või teisi sõnu: nad olid suutelised parandama meelt ja arenema edasi. Patt ise kaotab ju oma võimu, kui tunnetatakse, et ta pole mingi loomuvajadus või välditamatu ning muudetamatu saatus. Need kristlased olid saanud vabadeks inimesteks, sest nad olid tunnetanud, et tema, Jeesus ja inimene, oli ühtlasi Jumal. Tema lunastas nad paratamatusest jääda oletatud paratamatuse orjadeks, sest temas ja tema läbi on võimatu saanud võimalikuks.” 17

Kui Euroopa misjonärid 15.–16. sajandil Indiasse jõudsid, leidsid nad siit eest kristliku kogukonna, mis nimetas oma rajajaks apostel Toomast. See, nn toomakristlaste kogukond eksisteerib Indias kuni tänaseni ja säilitab pärimusi Tooma Indias-käigust ja ka tema märtrisurmast (teatakse ka tema martüüriumipaika Malabari lähedal). Uku Masing uskus “Tooma tegude” pärimust, mille järgi Toomas misjoneeris Indias, ja arvas, et “toomakristlus” tekkiski apostel Tooma misjonitöö tulemusena. Masing arvas, et Toomal oli Indias kaasas oma evangeelium, millel olevat olnud palju ühisjooni budistlike tekstidega. Neid ühisjooni seletab Masing sellega, et Toomas tahtis kuulutada India budistidele evangeeliumi neile arusaadavas “keeles”. Masing usub, et ka Nag Hammadi Tooma evangeelium säilitab ainest tollest kadumaläinud “Algtooma evangeeliumist”. 18 Selles küsimuses erineb Masingu seisukoht siiski tänapäeva teadlaste enamiku seisukohast. Tooma evangeeliumi paralleelide üle budismiga võib küll vaielda, kuid 1. sajandil jünger Tooma poolt kirjutatud ja siis kadumaläinud Tooma evangeeliumi olemasolu ei usu tänapäeval ükski teadlane. Et algkristlus sisaldas endas erinevaid teoloogilisi suundumusi ja rühmitusi, on tänapäeval üldtunnustatud seisukoht, kuid Nag Hammadi Tooma evangeeliumi pole seni suudetud omistada mitte ühelegi konkreetsele varakristlikule rühmitusele.

Kaide Rätsep – Tooma evangeeliumi uurija

Kaarli kogudusel on eriline põhjus Tooma evangeeliumi taasilmumise üle uhke olla, sest evangeeliumi uurijaks on olnud Kaarli koguduse õpetaja Kaide Rätsep. 19 Tooma evangeeliumi uustrükiga samade kaante vahel ilmus ka Kaide Rätsepa artikkel “Tooma evangeeliumi teoloogia”. Tooma evangeeliumiga seotud probleeme puudutab Kaide Rätsep veel oma artiklis “Tooma nime kandvatest evangeeliumidest” (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne, Tallinn 1986, lk 34–43), mida soovitan lugeda kõigil, kes tunnevad tolle evangeeliumi vastu huvi.

Uku Masingu tõlked

Tooma evangeeliumi uustrükk on aga vaid esimene raamat Uku Masingu tõlgete sarjast, mis ilmub Johannes Esto Ühingu väljaandel. Juba on sellest sarjast ilmunud ka Uku Masingu tõlge Filippose evangeeliumist ning peatselt ilmuvad Manilaste laulud. Neile, kes tunnevad huvi varase kristluse vastu, soovitan lugeda kõiki neid raamatuid.

1 Demiurg (kr demiurgos – kujundaja, looja) on gnoosises madalam jumalus, kes loob mateeriast nähtava maailma ja inimese. Teda kujutatakse enamasti kurja olendina, kes loob maailma vanglaks jumalikust maailmast pärinevale inimese vaimule. Demiurg teeb kõik endast oleneva, et hoida inimese vaimu teadmatuses tema jumaliku päritolu kohta ja püüab teda igati takistada lunastava tunnetuse (gnoosise) saavutamisel.
2 Nimetus “Elav Jeesus” võib tähistada nii ülestõusnud Jeesust (vrdl Ilm 1, 17–18: “Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elus”) kui ka Jeesust, kes omab elu kui jumalikku kvaliteeti, mida ta teistelegi jagada võib (vrdl näit Jh 5, 24 ja 26: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kes kuuleb minu sõna ja usub Teda, kes minu on saatnud, sel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on siirdunud surmast ellu. Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on Ta andnud ka Pojale, et elu on Temas endas”). Logionides 3 ja 37 on “Elav” ka Isa epiteet.
3 Oxyrchnchose logionid on Jeesuse sõnad, mis avastati mitmel papüürusel 19. sajandi lõpul Kesk-Egiptusest Oxyrchynchosest. Logionideks nimetakse ka Tooma evangeeliumi Jeesuse ütlusi.
4 Nimetan nii tinglikult varakristlikku ringkonda, kelle hulgas see evangeelium tekkis ja kasutusel oli. Termin ei tähista seega kogudust kui ühes kindlas paigas tegutsenud konkreetset kristlaste gruppi, (vrdl “Matteuse evangeeliumi kogudus”, “Luuka evangeeliumi kogudus” jne), sest ei ole teada, milline konkreetne rühmitus on selle evangeeliumi taga.
5 Vt eriti 1. Kr 1–2 ptk. Kes need “targad” olid, selles küsimuses puudub uustestamentlastel tänapäeval üksmeel, kuid mõned uurijad (näiteks Walter Schmithals ja Kurt Rudolph) on püüdnud näha neis gnostikuid (vt Walter Schmithals. Die Gnosis in Korinth. Eine Untersuchung zu den Korintherbriefen. Forschungen zur Religion und Literatur des Alten und Neuen Testaments. Herausgegeben von Rudolf Bultmann. Neue Folge, 48. Heft. Der ganzen Reihe 66. Heft. Vandenhoeck & Ruprecht. Göttingen 1956; Walter Schmithals. Neues Testament und Gnosis. Erträge der Forschung. Band 208. Wissenschaftliche Buchgesellschaft. Darmstadt 1984, lk 28 jj; Kurt Rudolph. Die Gnosis. Wesen und Geschichte einer spätantiken Religion. Unveränderter Nachdruck der dritten durchgesehenen und ergänzten Auflage. Vandenhoeck & Ruprecht in Göttingen 1994, lk 322–323.
6 Kopti keel on hilisegiptuse keele baasil tekkinud keel, mille vanimad mälestised pärinevad 2. sajandist eKr ning mida egiptuse kristlased (koptid) kasutasid suhtlus- ja kirjakeelena. Kopti keel kasutas kreeka tähestikku, millele olid juurde lisatud kuus egiptuse tähestikust laenatud tähemärki kreeka keeles puuduvate häälikute tähistamiseks. Sisaldab ka rohkesti kreeka keelest pärit laensõnu. Kopti keel jaguneb mitmeks dialektiks, ent tänapäeval kasutatakse teda vaid liturgilise keelena kopti kirikus.
7 Nimetus pärineb saksa keelest (Q= Quelle – allikas). Selle kohta vt eesti keeles näiteks: Eduard Lohse. Uue Testamendi tekkelugu. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus. Tartu 1994, 104–109.
8 Matteuse ja Luuka evangeelium dateeritakse mõlemad tavaliselt 1. sajandi 80ndatesse aastatesse.
9 Nag Hammadi raamatukogu kohta vt eesti keeles: Jaan Lahe. Gnoosis ja algkristlus. “Kodutrükk”. 2., parandatud ja täiendatud väljaanne. Tallinn 2004, lk 19–21; lk 223–225 on antud ka Nag Hammadist leitud teoste täielik loetelu.
10 Uwe-Karsten Plisch. Verborgene Worte Jesu verworfene Evangelien. Apokryphe Schriften des frühen Christentums. Evangelische Haupt-Bibelgesellschaft und von Cansteinische Bibelanstalt 2. Auflage. Erfurt 2002, lk 95.
11 Vrdl “taevariik” Matteuse evangeeliumis. Juudid kasutasid Jumalast rääkides eufemismi “taevas”, kuna sõna “Jumal” tundus neile väljaütlemiseks liiga püha.
12 Sellised paralleelid on näiteks tähendamissõna kalurist logion 8=Mt 13, 47–50; tähendamissõna külvajast logion 9=Mk 4, 3–9; tähendamissõna viinamäest logion 65=Mk 12, 1–9. On arvestatud välja, et ligi pooltel Tooma evangeeliumi logionidel on paralleelid sünoptilistes evangeeliumides.
13 Uku Masing näeb selles paralleeli budismi ja kristluse vahel. Ka budismis on mitmed usundi peamõisted (nagu nirvaana) defineerimatud. Vt selle kohta: Uku Masing. Budismist. Ilmamaa, Tartu 1995.
14 Eshatoloogia on õpetus “viimsetest asjadest”, st inimese surmajärgsest saatusest ning maailma saatusest (st lõpust).
15 Valentiniaanlus on suund gnoosises, mis on saanud nime oma rajaja, 2. sajandil elanud gnostiku Valentinose järgi. “Pulmakambriks” nimetati üht valentiniaanide sakramenti. Ilmselt oli tegemist surisakramendiga, mis pidi ühendama surnu hinge tema taevase partneriga (=inimese jumaliku “minaga”).
16 Jaakobus Õige oli Jeesuse vend Jaakobus ehk Jaakobus Noorem, keda mainitakse ka Uues Testamendis (Mt 27, 56; Mk 16, 1; Lk 24, 10). Tal oli juhtiv koht Jeruusalemma algkoguduses (Gl 1, 9). Hukati 62. a juutide poolt.
17 Uku Masing. Usklik Toomas. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne, Tallinn 1984, lk 25.
18 Probleemi kohta vt: Uku Masing. Tooma evangeeliumist. Kogumikus: Uku Masing ja Piibel. Koostanud Kalle Kasemaa. Ilmamaa, Tartu 2005, lk 337–367 ning Uku Masingu sissejuhatavad märkused Tooma evangeeliumi tõlkele.
19 “Sulane” nr 2/40 2005.


EESTLANE JA LUTERLUS
Riho Saard

Rootsi kuninga Karl XI poolt Tallinna Toom-Kaarli kogudusele kingitud tornikell kuulutab 1696. aastast alates tänaseni oma alamsaksakeelse graveeringuga LUTERI LEHR VERGEHET NVN VND NIMMERMEHR, et Lutheri õpetus ei kao nüüd ega iialgi.

Luterliku reformatsiooni allikad, mis muutsid põhjalikult elu- ja kirikukorraldust Vana-Liivimaal, asusid kõik väljaspool seda territooriumi. Aasta pärast Karl V võimuletulekut 1516 hakati Wittenbergis diskuteerima augustiini munga Martin Lutheri tõstatatud küsimuste üle paavsti primaadist, indulgentside väärpraksisest ja muust. Kesk-Euroopat haarasid talupoegade rahutused, mis jõudsid haripunkti 1520–1530. aastatel. Sündmuste vintsutustes varises kokku Kalmari unioon. Hääbus Lübecki ja hansakaupmeeste suurus, hingusele läks ka ordu, mis oma ebameeldivusele vaatamata oli olnud siinsetele rahvastele kilbiks slaavlaste ekspansiooni vastu. Paavst Clemens VII andis aga Michelangelole 1527. aastal ülesande maalida Sixtuse kabelisse ”Viimne kohtupäev”.

Reformatsiooni kogeti mõlemas leeris nii katoliiklikus kui ka protestantlikus kas läänekirikut tabanud õnnetusena, mis oli saabunud pattude karistusena, või siis viimaste aegade apokalüptilise võitlusena, nagu Luther asja tõlgendas. Luterlikku reformatsiooni võis Vana-Liivimaal lugeda Saksa Ordu ametnike kollektiivseks ebaõnneks. Kas reformatsiooni peatamiseks või selles oma isiklikku süüd lepitada püüdev Viljandi komtuur Rupert de Grave sooritas aastatel 1524–27 raskeima mõeldava palverännaku: Rooma kaudu Jeruusalemma ja seejärel Santiago de Compostelasse ning Lüttichi Hubertuse säilmete juurde Ardennides 1. Selleks ajaks oli Vana-Liivimaal juba tõepoolest nii mõndagi muutunud. 1526. aastaks olid Eesti linnad protestantlikud, mis aga ei tähendanud, et nendes ei oleks jäänud alles katoliku kogudusi. Vana-Pärnus oli veel 1533. aastal ametis katoliku preester ja ka Valgas pääses usupuhastus valitsevaks alles 1532. aastal. Katoliiklusega tehti lõpparved Rootsi ülemvõimu alla sattumisega, kusjuures Tallinna katoliiklik piiskopkond likvideeriti alles 1561. aastal. Maal oli olukord palju keerulisemgi kui linnades.

Rootsi üks silmapaistvamaid kiriku- ja haridustegelasi doktor Johannes Rudbeckius, kes kuningas Gustav Adolfi käsul 1627. aastal Eestimaale visitaatoriks saadeti, tõdes visitatsiooniprotokollides, et maal leidub katoliiklike mõjudega vaimulikke. Milles seisnes nende vaimulike katoliiklus, seda ei ole täpsemalt väljendatud, kuid arvatavasti ei teinud need vaimulikud oma maakogudustes eestlaste hulgas mingit rekatoliiklikku salamisjonit, vaid võisid Poola toetajatena olla Rudbeckiuse silmis poliitiliselt ebakorrektsed. Katoliiklik aeg eestlaste alal lõppes alles 1645, kui kogu Eesti- ja Liivimaast sai Rootsi kuningriigi osa. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine. Rootsi Örebro eeskirjadega keelati kirikuteenistusse võtta neid vaimulikke, kes ei olnud õppinud Uppsala ülikoolis. Et kindlustada Rootsi poliitilist ja eriti selle riigiluterlikku kohalolu Liivimaal ning piirata Rootsi riigialamate välismaiseid ülikooliõpinguid, rajati 1632. aastal ülikool ka Tartusse, millele anti kõik Uppsala ülikooli privileegid.

Luterliku usupuhastuse ideed levisid Läänemere ümbruses kiiresti, sest tegemist oli paljusid otseselt huvitavate, poliitilist võimu ja majanduslikku jõudu puudutavate küsimuste ringiga. Kohalik saksa keelt kõnelev elanikkond, eriti linnakodanlus, andis oma toetuse uute mõtete levitamisele ja nagu juba öeldud, jõudsid uued mõtted esmajärjekorras linnadesse: Riiga 1521. aastal, Tallinnasse 1523. aastal, kus Nigulistes sai jutlustada Saksamaalt tulnud endine munk Johann Lange ja Olevistes koguduse kaplan Zacharias Hasse. Mõlemad mehed said saksa koguduste nõudmisel omavolilisteks jutlustajateks. Tallinnast levisid reformatsiooniideed 1524. aastal Narva, Rakverre ja Paidesse. Tartusse jõudsid reformatsiooniideed 1524. aastal otse Wittenbergist, Viljandisse 1525. ja Uus-Pärnusse 1526. aastal. Ainult väike osa linnaeestlastest võis osa võtta kirikute pildirüüstetest Tallinnas (1524), Tartus (1525), Viljandis (1525) ja Uus-Pärnus (1526), mille käigus kadus ja hävis hulgaliselt endise orduriigi kirikukunsti. See oli linna keskklasside usutegu ja ainult linnakodanlus tunnetaski reformatsiooni kui uue korra eeliseid. Luterlik usupuhastus tühistas ju üksjagu ärritavaid kohustusi kiriku suhtes. Vana-Liivimaal teostuski reformatsiooni alguses linnareformatsioon (linna raad), mis tõi kaasa linnade iseseisvumise ja kiriku võimu alt vabanemise. Reformatsioon sekulariseeris kiriku varad, nii et valitsejad ja linna raad said neid vabalt kasutada.

Luterlus sekulariseeris ka ajad ja pühad ning mõjus selliselt halvavalt näiteks mesindusele, millel oli Vana-Liivimaal küllaltki oluline tähtsus eriti keskajal, mil mesi oli põhiline magusaallikas ja katoliku kirik vajas suurel hulgal nii missadel kui ka nende vaheaegadel kabelites reliikviate ees päeval ja öösel põletamiseks suurel hulgal vahaküünlaid 2. Etnoloog Ants Viirese sõnul lisandus maarahva talupoeglik-orjaaegsele mentaliteedile edaspidi luterlik moraal 3. Kindlasti on sellel moraalil mitu mõõdet ja väga sageli seostatakse seda just tööga. Selle on teinud iseendale selgeks isegi Res Publica poliitikud, nagu näiteks ekspeaminister Juhan Parts, kes on öelnud, et "luteri kirik on andnud paljudele jõudu väärtustada oma ... igapäevast tööd” 4. Martin Lutheri enda tekstidest võib siiski leida teistsuguseidki toone, kus Luther soovitab alatise töörügamise asemel ka pidutseda, õlut juua ja tantsida. ”Mine peole, et Jumal võiks ka sulle mõnikord ennast armulise pattude andestajana näidata,” õhutas Luther kord oma masendunud sõpra Melanchthoni. Reformatsiooni tagajärjel kadusid mitmed katoliku kirikuga seotud pühad ning pidutsemine jõulu- ja vastlajootude ajal vähenes, võrreldes reformatsioonieelse ajaga 5.

Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud luterlik reformatsioon suurema läbilöögivõime saavutama just Vana-Liivimaa eestlaste, lätlaste ja liivlaste juures, sest omaaegsest vägivaldsest misjonitööst hoolimata ei süüvinud katoliikliku perioodi kristlus kuigi sügavalt rahva hinge. Siiski äratab imestust, kui visalt hoidis maarahvas kinni teatud katoliiklikest pühadest ja katoliikluse ning rahvausundi sünkretistlikust usundist, mille kõrvaldamisega nägid Rootsi riigiluterluse pastorid tõsist vaeva. Tegelikult jäi põlisrahva hing ka luterlikus reformatsioonis, kui maalt põgenes või aeti minema katoliiklik vaimulikkond, sügavamalt uute protestantlike jutlustajate poolt puudutamata. Pikkade sõdade ja maa poliitilise jagamise perioodidel (1558-1629, 1656-1710) jäi maarahvas ka hiljem tihtipeale ilma vaimulikkonnata ja tal tuli ennast ise usuliselt aidata.

Eestlased jäid luterlikus reformatsioonis enamasti passivseteks kõrvaltvaatajateks, sest nemad ei olnud reformatsiooni ”tellinud” ja nad ei hakanud ka saksa talupoegade eeskujul röövima ega mässama. Kõik Vana-Liivimaal reformatsiooni ellu viima asunud jutlustajad ja haldurid olid kas kohalikud sakslased või Wittenbergi ülikoolis õppinud üliõpilased. Reformatsioon oli ju ka ülikoolide liikumine. Mitmele poole, nagu Poolasse, Sileesia vürstkonda, Slovakkiasse, Ungarisse, Skandinaaviasse levis luterlus just Wittenbergi üliõpilaste vahendusel. Vana-Liivimaaga võrreldes muidugi selle erinevusega, et need üliõpilased olid ise nendelt aladelt pärit. Ka Tartus 1524. aastal tegutsenud reformaator Hermann Marsow oli õppinud Wittenbergis. Üliõpilaste kõrval tuleb muidugi märkida veel rändkaupmehi, kes olid kuidagiviisi omandanud Lutherilt tema jutluste ja kirjutiste vahendusel uusi usupuhastuslikke põhimõtteid. Nad liikusid Euroopas ringi ja kuulutasid Lutheri nimel uusi tõlgendusi, olles sageli temast täiesti valesti aru saanud. Üheks selliseks oli Tartus 1524.–25. aastal tegutsenud Melchior Hoffmann.

Maarahvale näis luterlik usupuhastus pigem suure arusaamatusena, mida nad ei olnud ise valinud. Kui aga 16. sajandi keskpaigaks oli juba siinne aadlike enamik luterluse valinud, siis loeti luterlasteks ka kohalik maarahvas. Liivimaal tunnistati nimelt Volmari maapäeval 17. jaanuaril 1554 põhimõtet, et valitsejate ja vasallide vaba valik otsustas ka alamate kirikliku kuuluvuse. Saaremaa usuline kuuluvus otsustati 13. mail 1560, kui taanlasest luterlane hertsog Magnus valiti Saare piiskopiks.

Kui luterluse monopol oli Rootsis 1593. aastal kinnitatud ja õpetus osaliselt välja vahetatud, (kuigi luterlased oma 1530. aasta Augsburgi usutunnistuses väitsid, et õpetuses ei ole midagi välja vahetatud, vaid ainult mõned väärad tavad, mistõttu oleks võinud juba siis küsida: milleks üldse reformatsioon) algas pärast õpetuse osalist väljavahetamist maarahva kasvatamine korralikeks riigialamateks. Katoliku kirik, ehkki see oli mitmel pool Euroopas sattunud kuningatest sõltuvusse, üritas primaarselt kasvatada inimesi ikkagi Jumalale. Luterlik reformatsioon ja eriti sellest alguse saanud vürstide reformatsioon seadis eesmärgiks siduda kirik riigiga ja kasvatada kiriku abil riigile sõnakuulelikke alamaid. Luterlikku reformatsiooni kandis eriti Skandinaavias, aga ka Saksamaal, peamiselt valitseja ja riigi käsi. Tänase Euroopa riigikesksuse juured on protestantismis. Riigiluterlik Rootsi teostas seda poliitikat ka Eesti- ja Liivimaal ning suurim muutus, mille reformatsioon endaga lõpuks kaasa tõi, oligi riigiluterlus ja riigikirik, mille moraali õpetamist maarahvale hakati teostama lugemise (esimene aabits 1641) ja kooli kaudu (Forseliuse kool 1684-1686).

Tõsiselt saab maarahva lugema õppimisest rääkida muidugi alles 1680. aastatest alates. Kõik see, mis oli enne seda, oli eellugemisoskuse ja eelkooli ajalugu. Liivimaa luteri kiriku kindralsuperintendent ja varapietistlike vaadetega Johann Fischer väärtustas lugemist, mille kaudu tuli otsida ühendust Jumalaga. Selleks tuli ka maarahvas õpetada lugema. 18. sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole eestlastest, Eestimaal oli lugeda oskajaid pisut vähem. Kirjutamisoskus jäi 18. sajandil veel eestlaste hulgas haruldaseks. Nii on laiemas mõistes kristlus, kitsamas tähenduses luterlus ”inkarneerunud” Eesti haridusloos, keele ja kirjandusloos. Ants Viirese sõnul: "Luteri usk lõi tingimused eestikeelse kirikukirjanduse ja kirikulaulu ilmumisele ning rahva lugemis- ja kirjaoskuse algete tekkele” 6. Kirjandusteadlane Toomas Liiv sedastab eesti kirjanduse kristlikku dimensiooni käsitlevas essees, et ”Martin Luther tekitas eestikeelsuse kui salvestatuses/kirjutatuses sotsiaalselt/demograafiliselt semantiseeriva mehhanismi” .7

Alguses tekitas reformatsioon siiski Vana-Liivimaal väga pikaks ajaks keelelise ebavõrdsuse. Sakslased said endale omakeelsed laulud, katekismuse ja pühakirja ning neile kuulutati kirikutes nende oma keeles. Sellest ajast on teada ainult kaks võimalikku eesti soost vaimulikku: Tartu Jaani koguduse pastor Matthias Kempf ja Tallinnas Pühavaimu koguduse pastor Johannes Koell, kellest viimane ei suutnud küll Simon Wanradti kirjutatud katekismust adekvaatselt eesti keelde tõlkida. Ja kuidas ta seda olekski suutnud, kui isegi Tallinna Pühavaimu koguduse pastori Georg Mülleri 17. sajandi eesti keel oli veel saksa-, ladina- ja kohalikust murdest segakeel, millest võis aru saada ilmselt ainult linnaeestlane. Eestikeelse luterliku kirjanduse loomisega tekitati aga omamoodi ”pabermüür” eestlaste ja sakslaste vahele ning luterlik ühiskultuur jäi sündimata, sest eestlaste ja sakslaste kiriklik elu jäi teineteisest lahutatuks. Selline asjade seis püsis kuni II maailmasõja alguseni.

Eestikeelne luterlik kirjandus koosnes eranditult katekismustõlgetest. 1525. aastal töötas üks Lübeckis asuv trükikoda raamatuga, mis sisaldas eesti-, liivi- ja lätikeelseid luterliku sisuga tekste, kuid see väljaanne konfiskeeriti ja hävitati. eestikeelse raamatu lugu algab raamatu hävitamisega, mille saatus on eestikeelset raamatut tabanud korduvalt. Me ei tea, kes oli see, kes oskas lugeda 1525. aastal ilmunud oletatavat esimest maakeelset Lutheri missa teksti ja otsustada, mis maarahvale võis sobida ja mis mitte. Tegelikult ei jõudnud ka 1535. aasta Wanradt-Koelli katekismus eestlaste kätte, sest Tallinna raad keelas "mitmesuguste vigade" ettekäändel selle müügi. Ka Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553 või 1554, keelustati ja ei jõudnud eestlasteni. Tartu linnaraad nõudis 1554. aastal pastoritelt, et nad käsitleksid vähemalt kaks korda aastas Lutheri Väikest Katekismust, mille eestikeelne tõlge jõudis pastorite kätte alles 1632. aastal. Nii levis luterlus ka eestlaste juurde peamiselt katekismuse vahendusel, mis pidi garanteerima, et eestlased ei teeks mitteluterlikke järeldusi ja tõlgendusi piiblist, mida eestlastel veel omakeelsena polnud olemaski. Esimene lõunaeestikeelne Wastne Testament ilmus ju alles 1686, põhjaeestikeelne Uus Testament 1715 ja kogu täispiibel 1739. Veel seitse aastat varem olid luterlikud pastorid Eestimaa sinodil arutanud, kas ei oleks õigem olnud Uue Testamendi asemel eestlastele anda valitud piiblilood. 1810. aastal oli aga sinodil arutluse all küsimus, kas piibli levitamine otstarbekohase väljavõtte asemel on maarahva moraalile ja usuelule kasulik 8.

Niipalju siis maarahva usaldamisest. Kuigi ka katoliku kirik oli jutlustes kasutanud rahvakeelt, oli piiblilugemine, katekismus ja psalmilaulmine samas keeles siiski suur uuendus, olgugi et sõnade sisu õige mõistmisega oli veel kaua raskusi. 18. sajandil leidub pastorite aruandeis konsistooriumidele märkusi, et eestlastel oli raske loota nähtamatule ja suutmatus näha tulevat. Abstraktne mõtlemine käis veel üle jõu. ”Kas Jeesus Kristus oli patustanud või mitte?” Kes vastata ei osanud, armulauale ei saanud. Muidugi tuli osata vastata nii, nagu oli korrektne. Tuntud 18. sajandi ratsionalistist pastor August Wilhelm Hupel tõdes, et talupojad omandavad küll hõlpsasti usuõpetuse, hindavad kõrgelt eestikeelset lauluraamatut ja käivad suurte vahemaade juures ikkagi nii sageli jumalateenistustel, ta ei oska ainult öelda, ”millest see tuleb, et tuhandest vaevalt kaks teavad, et nad on kristlased. Armulaud, kus eestlased meeleldi käivad, on neile vaid opus operatum” (sooritatud toiming). Hupeli hinnangutest eesti talupoegade usklikkuse taseme kohta jääb Indrek Jürjo sõnul mulje, et paljudel talupoegadel olid osalt veel säilinud paganlikud tavad ja kujutlused läbi põimunud ristiusu ja selle kiriklike riitustega. Talupoegade teadvuses toimis pastor maagina, kes oma eestpalvetega oli suuteline haiguse kulgu muutma. Hupeli tähelepanekuil puudus eestlastel üldse õige arusaam ja ettekujutus neitsilikkusest. Seega siis ka kiriku dogma neitsi Maarjast ja neitsistsünnist. Hupeli järgi kõik neitsilikkust tähistavad mõisted on eesti keeles enamasti laensõnad saksa keelest; need on eestlastele "peale sunnitud" väljendid, millel nende jaoks puudub omaette väärtus. Sõna "neitsi" ei tähendanud Hupeli-aegsetele eestlastele mitte suguliselt puutumata tütarlast, vaid oli alamast seisusest vallaliste kodanikunaiste kõnetusvorm. Ühelgi naisel, keda Hupel küsitles, ei olnud neitsilikkusest anatoomilist ettekujutust. "... neitsilikkusest ja selle märkidest ei tea nad mitte midagi," kirjutas Hupel. Abikaasade valikul olid eestlaste jaoks neitsilikkuse asemel tähtsaimad kriteeriumid hoopis pruudi tervis ja töökus 9. Maarahvale olid konkreetsed, praktilised asjad olulisemad. Ja paistab, et see on nii tänapäevani. ”Eestlased on siiski suhteliselt luterlusekauged ja üldse religioonikauged. Kui eestlased tunnetavad rohkem usku ja luterlust läbi, on nad võimelised seda ka omaks võtma. Seni kuni nad aga individualistlikud ja praktilise mõtlemisega edasi on, ei suuda eestlased luterlusest kirjasõna päheõppimisest ja sümboolikast kaugemale mõista,” kirjutas Usuteaduse Instituudi kolmanda kursuse üliõpilane oma essees ”Eestlane ja luterlus”. (J.-M.U. III k)

Pärast Rootsi võitu Poola üle ei olnud kiriku vaenlaseks enam katoliku kirik ja selle struktuurid, kuid ometi jätkas kirik kogu Rootsi aja võitlust nn katoliikliku ebausuga. Selle nn teise reformatsiooni ajal võideldi maarahva etnousundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ca 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest), laiskuse ja eestlasliku jonniga. Just riigiluterlus ja ka hilisem pietism on kasvatanud ja kujundanud eestlastes välja tööasketismi ja jumalikustanud töö. See kulmineerub hiljem ootuspäraselt A. H. Tammsaare ”Tões ja õiguses”, kus inimene ei ole mitte Jumala sõber, vaid Jumala tööriist, tema labidas. Labidas oli ka tööst lunastust ja armu otsiva Põrgupõhja Jürka, inimeseks inkarneerunud saatana atribuut. Mõlemas teoses kuulutab Tammsaare eesmärgi saavutamatust, tühjust. ”Tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb ka armastus”, aga see lubatud armastus jäi siiski Vargamäele saabumata. Ja Põrgupõhja Jürka jäi nii või teisiti tühjade kätega ehk oma põrguta. Kui ta oleks elanud maa peal inimesena nii, et oleks saanud õndsaks, siis oleks tal apostel Peetruse meelevallaga öeldult olnud õigus oma põrgule ja hingedele, aga kui ta inimesena läinuks pärast surma siiski põrgusse, siis kaotanuks ta kõik hinged, nii et põrgu jäänuks täiesti tühjaks. Kuigi Tammsaare ei lahendanud oma teoses Toomas Liivi sõnul otseselt põrgu küsimust, oleks kristlik õndsakssaamine välistanud inimhingedega põrgu. Jürka on traagiline kuju, teda petetakse juba taevas sellega, et talle lubatakse õndsakssaamise korral inimhingedega põrgut, kuigi see oleks teoloogiline võimatus.

Jürka traagika on eestlase traagika, kes ei leia oma ihaldatud maad, oma õndsust. Isamaale, oma paljukannatanud ”verisele hinge peigmehele” oli üks 19. sajandi eestluse ”teolooge” Lydia Koidula kinkinud oma südame ja armastuse, kuid temagi sai maetud lõpuks võõrasse mulda. Otsigu siis eestlane seda maad ja õndsust kasvõi usu vahetamises, ortodoksideks ümberriietumises, maad talle oma kodumaalt ei anta. Nii nagu ka eesti soost teoloogidele ei võimaldatud pikka aega Eestimaa kubermangu baltisaksa härraskirikus ei tööd ega leiba ning nad pidid seda otsima väljastpoolt kodumaad. Kolonialistliku iseloomuga luterlus lõi eestlaste jaoks küll kirikukeele, mis Kristiina Rossi sõnul andis eestlastele võimaluse Euroopa kristliku kultuuri asjades vähemalt kaasa mõelda 10. Kuid seesama kirik jättis eestlased kirikus pikaks ajaks ilma oma hääleta.

Esimest korda andis eestlastele kristluses hääle luterlik pietism, millest leiab 18. sajandil oma inimväärikusest kinni hoidmisele jõu suur osa eestlastest. See hääl kõlas rohkem väljaspool kirikut, vennastekoguduse palvemajades. Ja muidugi mitte ainult eesti meeste ja naiste tunnistustes, vaid ka selles tõlkekirjanduses, mida ilma ametliku kiriku loata omal initsiatiivil ja soovil levitamiseks käsikirjaliselt paljundati. Vennastekoguduse liikumises tõusid esile ka esimesed eesti soost kirjamehed (Michel Ignatius, Mango Hans). Kui siis 19. sajandi teisel poolel hakkas kirikus kõlama ka eestlaste hääl, mis nõudis endale kaasarääkimisõigust pastori valimisel, siis viis see mitmel pool suurte kirikutülideni. Eestlased soovisid endale just oma rahvusest pastoriga kogudust ja oma rahvakirikut. Eesti teoloogide hääl hakkas kõlama paljudes maakoguduste kantslites ja jutluseraamatutes alles 19. sajandi lõpul. Õiget eestlaseks olemist tõlgendati läbi luterliku konfessiooni ja eestlaste oma identiteeti otsiti folkloorist (eepos), eitades muidugi selle kreutzwaldlikku ja faehlmannlikku teoloogiat, milles nii taevas, kus loojana toimis Vanaisa, kui ka põrgu, mille väravaid valvas Kalevipoeg ja kus põlesid peerud, olid mõlemad rahvuslikult natsionaliseeritud 11.

Kuid 19. sajandi rahvuslikul ärkamisajal ei saanud eestlased ikkagi aru luterlikust kristluse vormist nii, et nad poleks olnud valmis sellest kunagi loobuma. Kui 19. sajandi alguses mindi üle ortodokskirikusse, siis ei tähendanud see üleminejate meelest kristluse reetmist. Kas aga see samm võeti ette sellepärast, et oleks midagi aru saadud ortodoksiast? Vaevalt. Küllap otsiti ortodokssusest või pigem ortodokskiriku abil midagi muud. Kardan, et see muu ei olnud midagi vähemat ega rohkemat kui maa, millega seondub eestlase identiteet. 19. sajandil elasid nii Eesti- kui ka Liivimaa üle muudatusi, mis olid lahutamatult seotud Euroopas ja Venemaal toimuvast. Oldi ületamas seda varasemat iseenesestmõistetavust, et luterlik kirik võiks olla ainus ametlik rahvavalgustaja, mõttemaailma kujundaja ja sotsiaalne tugi. 19. sajandi alguses oli toimunud eestlaste massilisem kirikuvahetamisliikumine, mille käigus oli 1840. aastate lõpuks ortodokskirikuga liitunud ca 65 680 eestlast. Baltisakslaste, rannarootslaste ja eestlaste keskele levisid uued usulised arusaamad ning 1880. aastatel Läänemaal alguse saanud prii- ja baptistikoguduste moodustumisega oli jäänud 1920. aastate alguseks Eesti Vabariigi elanikkonnast ca 2,5% juba püsivalt väljapoole igasugust kirikut 12.

Jakob Hurda arvates oli eestlaste identiteedi kindlaks osaks protestantism, luterlik protestantism. Venemaa eesti asunikud on läbi aegade luteri usku nimetanud "meie usuks" või "eesti usuks". Igasuguseid rünnakuid luterliku kiriku vastu kogesid Siberi eestlased rünnakutena eestluse vastu 13. Paraku oli Hurda seisukoha tagajärjeks see, et eestlastest ortodoksid distantseeriti eestlusest. Ortodokskirikusse kuulunud eesti üliõpilastel keelati isegi astuda Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks. Nii muutus juba 19. sajandi lõpul luterlik kultuurnatsionalism rahvuslikult mõtlevate eestlastest ortodokside jaoks tõsiseks probleemiks. Luterlik pastorkond lootis omalt poolt, et on vaid aja küsimus, kui poliitiliste olude muutudes ortodokskirikuga liitunud eestlased luterlusse tagasi pöörduvad. Kui see võimalus lõpuks 1905. aastal saabus, ei olnud tagasipöördujate hulk siiski nii suur, kui oleks võinud oodata. Vastupidi, 1910. aasta alguseks oli Eesti- ja Liivimaal ametis vähemalt 83 eesti rahvusest preestrit, kuid eestlastest pastoreid vaid 46 14. Ja kuigi Eesti riigi sünni juures olid tuntud eesti ortodoksid Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jaan Poska, osutus mõistepaar ”ortodoksne eestlane” Eesti Vabariigi päevilgi veel küllalt problemaatiliseks. Vabariigi alguspäevil (1922) moodustasid ortodoksid kogu elanikkonnast ca 20% (eestlastest ortodokse 56%) ja see protsent püsis muutumatuna kuni 1940. aastateni. Pärast raskeid nõukogude aastaid moodustavad eestlased ortodoksidest ikka veel märkimisväärse 13% 15.

Eestlased on valdavalt kultuuriliselt luterlased, nende eluhoiakud on luterlikud või nagu ütleb religioonisotsioloog Lea Altnurme: ”See, mida eestlased peavad rahvuslikuks iseloomuks, pole muud kui luterlik ellusuhtumisviis ja see on puhtalt kultuuriline, mitte bioloogiline nähtus.” 16 See kultuuriline rõhuasetus johtub minu arvates eestlase elitaarsuse ihalusest, mis on järjekordselt mõistetav, kui tahetakse ennast vastandada just ortodokslikule Venemaale. Sagedaseks võrdluskriteeriumiks võetakse sel juhul peamiselt just kirjaoskus, mis luterlikes Venemaa osades oli silmnähtavalt parem. Ortodokssusel on tänagi veel teatud rumaluse, õppimatuse ja ebausu märk küljes. 19. sajandi lõpust kuni 1905. aastani toimunud aktiivse venestuse tõttu sai see sakslaste kombel endale ka rõhumise märgi külge. Ortodokse nähti kui mingeid etnoloogilisi kuriositeete. 19. ja 20 sajandi eestlased, kes enamasti sündisid veel luterliku kiriku liikmeteks, ei suutnud eristada, mis oli luterlik ja mis eestlaslik ehk rahvuslik, ajaloolistest või sotsiaalsetest tingimustest johtuv. Valides endi vastandamisel ortodoksliku Venega saksaliku luterluse, satume aga paratamatult olukorda, mille kohta võib öelda, et keskseim eestlase identiteedi ajaloos on sünteesi otsing rõhumise ja hariduse vahel, mis mõlemad tulid sakslastega ja nende kirikuga. Kuni 20. sajandi alguseni oli luterlus meie maal kolonialistliku loomuga, sest sarnaselt misjonimaadele puudus siin eestlaste omakeelne vaimulikkond. Härraskiriklik mentaliteet pidi taandumismärke hakkama näitama alles 1920. aastatel.

Jakob Hurt ei rõhutanud luterliku kiriku puhul mitte luterlust, vaid nimetas seda oma 1907. aastal postuumselt ilmunud jutlusekogumikus esivanemate kirikuks. Niisugusest kirikust lahkumine oli usulises mõttes esivanemate ja iseenda vahele piiri tõmbamine, nendest lahkumine, mis tähendas sotsiaalsete suhete katkemist, külasootsiumi lõhenemist ja rahvuslikele kultuuriaadetele selja pööramist. Romantismi sugemetega äratuskristlus, nagu Eestimaale 19. sajandil Rootsist levinud roseniolism, ammutas otse Martin Lutheri tekstidest, jutlustest, idealismist ja tundest. Vormsis sai roseniolistlik usuline äratus 1876. aastal alguse Martin Lutheri jutluste ettelugemisest.

Valdavalt noorte ja nooremas keskeas linnaeestlaste usulise tunnetuse emantsipatsioon algas iseseisva piibliseletusega, usuliste tõdede üle juurdlemisega. Seejuures suhe luterluse ja kirikuga alguses säilis. Paljudeks aastateks jäeti oma nimi endiselt luteri kirikukirjadesse ning osa vallalistest noortest, mõeldes kasvõi kiriklikule laulatusele, pöördus juba järgmistel aastatel kirikusse tagasi. Luterlikust laulatusest ja matusest ei tahtnud ennast ka äratusliikumisest haaratud eestlased eristada, küll aga luterlikust armulauast ja ristimisest, milles taheti sarnaneda uustestamentlikule õpetusele. Pikapeale taastus paljude vabakoguduslastest eestlaste side luterliku armulauaga ning seda ka Vormsis, kust omaette armulaua pidamise komme oli rootslaste ja eestlaste hulgas alguse saanud. Eestimaa pastorite sinodil märgiti juba 1907. aastal, et paljud vabakoguduste liikmed tõid Tallinnas oma lapsi kirikutesse ristitavateks. Paljud baptistide ja priilaste kodudest pärit 17 ja 18-aastased noored soovisid aga kindlasti minna luterlikku leeri. Eemaldumine luterlusest ei osutunudki nii lihtsaks.

Silmatorkav oli ka eesti baptistide poolt saksa baptistidelt üle võetud Martin Lutheri iseendaga harmoneerimine. Baptistid uskusid, et nad on Lutherile palju lähemal kui luterlased ise, ja seda just ristimise välises toimetamises, nagu ilmnes nende usutunnistuse üheksandast artiklist ”Ristimisest”. Igal juhul oli see katse kõrvaldada (vähemalt leevendada) konflikti baptismi ja Lutheri vahel, aga mitte baptismi ja luterluse vahel.

19. sajandi keskel hakkas luteri kirikusse, eriti Liivimaale, pastoriteks pääsema ka eesti rahvusest pastoreid. Perioodil 1875–1916 immatrikuleeriti Tartu usuteaduskonda 218 eesti noormeest, kellest 128 lõpetasid diplomeeritud teoloogidena ja kellest pastoriteks ordineeriti 93. Neist 69 olid 31. mail 1917 veel ka pastoritena ametis, kui toimus Tartus Esimene kirikukongress, mis otsustas senise kolonialistliku iseloomuga luterliku härraskiriku reorganiseerida vabaks rahvakirikuks. Faktiliselt jäi luterlik kirik siiski vaid statistilises mõttes rahvakirikuks. 1934. aasta uus usuühingute seadus lõpetas kiriku arengu vaba rahvakiriku suunas. Demokraatlikud printsiibid hüljati ja riigil oli võimalus sekkuda kiriku siseellu. Esimest korda rakendati seda 1939. aastal, kui riik tagandas piiskop Rahamäe. Romantism ilmutas ka siin ennast oma erilise rahvakiriku aatena, mis 1930. aastatel muutus EELK sees rõhutatud isamaalisuseks. Need konservatiivsed jõud kirikus võitlesid liberaalse kultuurprotestantismiga, hoiatasid neoloogia ja hegelliku filosoofia eest ning olid nõus toetama diakooniat ja misjonit. Need jõud kujutasid endale ette ja olid valmis selle nimel ka võitlema, et 20. sajandi alguse Eestis oli olemas oma luterlik ühiskultuur, kus sai olla ainult üks valitsev vaateviis korraga, aga mitte mitu erinevat.

EELK peapiiskop Jaan Kiivit junior pidas 28.08.1993 Otepääl Soome-Ungari-Eesti teoloogide konverentsil ettekande "Luterlik identiteet täna ja homme", kus ta ütles: "Meie luterlus on saksa algupära ning saksa mõju meie kiriku korralduses, liturgias ja teoloogilises mõtlemises on olnud ja on endiselt tugev... Võib väita, et olla kristlane, tähendas eestlasele (enne II maailmasõda) peaaegu endastmõistetavalt olla luterlane. Ei olnud vajadust teadvustada, mida erilist on luterlikus usutunnistuses, võrreldes teiste kristlike konfessioonidega... Meie kirik on olnud suhteliselt homogeenne.” 17 Tuntud 1960. aastate taani teoloog Peter Stokholm on öelnud väga tabavalt: "Rahvakiriku suureks ohuks on, et sel on võimalik pikka aega olla olemas ka veel pärast seda, kui see on juba tegelikkuses surnud." Luterlik eestlaskond, mis enne II maailmasõda moodustas elanikkonnast 89% (874 026), oli 2000. aastaks langenud 11%-le ( 152 237 ). Vabatahtliku liikmeannetuse tegi kirikule 2004. aastal veel ainult 41 229 inimest. Kuigi 54% usaldab kirikut, sealjuures eestlased ülekaalukalt luterlikku kirikut, siis pole Toomas Pauli hinnanguil sellise kõrge koteeringu taga tegelikult mitte midagi olulist 18. Mis siis võiks ikkagi olla nii kõrge koteeringu põhjus, kui seljataga oli suhteliselt pikk nõukogude aeg, mis väidetavalt võõrutas inimesed kirikust?

Nõukogude okupatsiooni tuuaksegi peamiseks luterlusest võõrdumise põhjuseks. Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna II kursuse üliõpilased kirjutasid 2003. aastal oma esseedes ”Eestlane ja luterlus”: ”Kas eestlane ja luterlus ikka sobivad omavahel kokku? Arvan, et mitte. Ja milline usk üldse eestlasega kokku sobib? ... Me usume oma usku ainult siis, kui kalendris on punane päev või on õhtul kirikus jumalateenistus. ... Aga jällegi tuleb välja eestlaste loomuomane vaimupuue... 80% regulaarselt kirikus käijatest on vanem generatsioon. ... Müts maha nende ees, kel jätkub veel jaksu seda rahvast valgustada. ... Mis on see, mis on meilt ära võtnud meie usu? Kas selle põhjuseks võis olla 1940-1991? Kas me saime tõesti niivõrd suure ajuloputuse osaliseks?” (H.K. II k)

”1989. ja 1990. aastate alguses polnudki midagi ebatavalist selles, kui segadusse aetud eestlane leidis end ühel nädalal luteri kirikust, järgmisel nädalal Jehoova tunnistajate keskelt või kusagilt mujalt ning samal ajal uuris ajakirjast Kolmas Silm, kuidas nõiduda. See kõik oli igati mõistetav, kuna "ärkamine" toimus peale aastatepikkust survet ja teadmatust. See omakorda tingis aga tõiga, et ühe või teise kogukonna liikmeks saamise põhjused olid sageli pigem puudulikul informatsioonil, hetkeemotsioonidel põhinevad, mitte täieliku veendumuse ja teadmise sünteesi vili... Luteri usuni jõudmine on tänases Eestis keeruline, kuna ”tänu” nõukogude ajale on läinud usulises mõttes kaduma üks põlvkond, mis tähendab traditsioonide katkemist ... luterlus ei ole enam osa eestlase identiteedist... Eesti jaoks on olulisim leida tee, kuidas tõsta inimese üldist teadlikkust ja oskust mõtestada seda maailma, milles ta elab.” (M.M. II k)

”Eestlased suhtuvad luterlusse küll respektiga, kuid siiski üldiselt jahedalt. Arvan oma maailmavaatelist teadmistepagasit ja vanust arvestades selle peapõhjuseks olevat ajaloolise vägivalla ja sunni nii usu omandamisel kui ka tagasitõrjumisel... Nõukogude okupatsioon aga oma räigusega inimeste usuliste tõekspidamiste mahamaterdamisel on jätnud eestlaste usuleigusesse väga sügava jälje.”(T.E. II k)

Nii ka tegelikult juba peapiiskop Jaan Kiivit junior , kes oma ettekandes "Luterlik identiteet täna ja homme" ütles, et rahva võõrdumine kirikust pärast sõda (eestlastest võttis nõukogude ajal koguduste elust osa alla 5%) ja nõukogude ajast tulenev pastorite madal koolituse tase ning vähesus, mõlemas on oht kaotada luterliku traditsiooni järjepidevust ja identiteeti. ”Ateismi tagajärjeks on suurema osa eestlaste täielik usuline kirjaoskamatus ... keelekasutus on rikutud. Nüüd, kus osa eestlasi – reeglina perekondliku traditsiooni põhjal – pöördub kiriku juurde tagasi, ei ole kirik võimeline andma korralikku ristimisõpetust ... kirik ei suuda kiirete sotsiaalpoliitiliste muudatustega ühiskonnas sammu pidada.” Ja Kiivit jätkas: ”Sõja järel oldi sunnitud ordineerima õpetajaametisse inimesi, kelle teoloogiline haridus oli ebatäielik või puudus hoopis. Järelkasvu koolitati kuni 1991. aastani ainult kaugõppes, kusjuures puudu oli õppejõududest, õpikutest, ruumidest. Tagajärjeks on olnud meie õpetajaskonna haridustaseme märgatav ja pidev langus. Konfessionaalse teoloogilise koolituse nõrkusega kaasneb luterlike usutunnistuskirjade, luterluse eripära ja protestantlike printsiipide halb tundmine; nõukogude süsteemis sihikindlalt kultiveeritud umbusaldus inimeste, järelikult ka õpetajate omavahelistes suhetes. Ühe näitena nimetan tõsiasja, et selline luterlikule teoloogiale omane rõhuasetus nagu käsu ja evangeeliumi vahekord on suurele osale õpetajatest tundmatu maa. Tagajärjena kiriku kuulutuse tase langeb. Asemele tulevad usuteemalised arutlused ja moraliseerivad kõned. Praegu tundub mulle, et kirikusiseseid rühmitusi ühendavad ehk enamgi teoloogiavälised huvid ... igaühel on oma kodukootud teoloogia. Niisugune kirik on allakäigule määratud kirik. Väidan, et Eestis on luterliku traditsiooni järjepidevus katkemas ning kirikus valitseb luterliku identiteedi kaotamise oht. Rahva hulgas ilmneb see usulises harimatuses... Sageli ei mõisteta, et oma vaimset kodu on lihtsam ja loomulikum leida usutunnistuses, mis on otse või kaudselt mõjutanud meie ajalugu, kultuuri ja keskkonda. Õpetajaskonnas ilmneb see luterliku teoloogia puudulikus tundmises, teiselt poolt aga luterliku õpetuse, kirikukorralduse ja mõtlemise omapära halvustamises. Ja kuna näib, et luterliku kiriku tegevus ei anna oodatud tõhusaid tulemusi, otsitakse asemele midagi muud. Ka seda muud ei tunta." 19

Eesti parempoolsed poliitikud, nende seas näiteks ekspeaminister ja Res Publica poliitik Juhan Parts, peavad aga Niguliste kirikut heaks sümboliks kiriku rollile eesti rahva südames. ”Nii nagu Nigulistes on katkenud jumalateenistuste traditsioon, nii on paljud eestlased pika okupatsiooni tagajärjel kaotanud elava sideme kirikuga.” 20 Religiooniuurija Lea Altnurme väidab, et ”vaimse turuplatsi tingimustes on kiriklik usuvorm muutunud võimatuks, sest kirik vajab olemasoluks kultuurilist ühtlust.” Altnurme loetleb eestlastest tavakristlaste vähesuse põhjustena kristlusevaenulikku rahvuslikku lugu ja nõukogude ajal kinnistunud usku hukkamõistvaid stereotüüpe, mis seostavad seda rumaluse ja vägivallaga. 21 Religiooni ja poliitika vaheliste suhete uurija Alar Kilp kirjutab: "Eestis on domineerinud luterlus, mida on aga ajalooliselt samastatud rohkem sakslaste ülemvõimu kui eestlaste rahvusidentiteediga, mistõttu luterlus oli eestlastele nõukogude võimu ajal vaid sekundaarseks rahvuslikuks sümboliks... Taasiseseisvumise ajal täitis luterlik kirik rahvusliku sümbolina siiski märkimisväärset rolli, olles eestlaste jaoks endiselt nii vanimaks rahvuslikuks institutsiooniks kui ka kultuuriliseks ühenduslüliks Lääne tsivilisatsiooniga ... kiriku usaldajate ja luterliku identiteediga samastujate hulk on reaalsest kirikuliikmete arvust märgatavalt suurem ... kirikut usaldavad nii vasakpoolsete kui ka parempoolsete eelistustega valijad, vasakpoolsed isegi natuke rohkem." 22

Kes on siis lõpuks ikkagi võitnud? Endise Ida-Saksa aladel ei kuulu 75% elanikkonnast kirikusse. Luterliku usupuhastuse sünnilinnas Wittenbergis kuulub veel ainult 7% elanikkonnast kirikusse. Põhjus ei ole ilmselt ainult möödunud aegade kirikuvastasuses, sest ortodokslikul Venemaal peab ca 80% venelastest ennast ortodoksliku kultuuri esindajateks. 23 Ortodoksliku kultuuri esindajate ja konfessionaalsete ortodokside vahele ei saa panna muidugi võrdusmärki. Eestiski on pooled elanikkonnast valmis nimetama ennast luterliku kultuuri esindajateks, mis ei tähenda, et nad oleksid konfessionaalsed luterlased.

Milles eestlase luterlus siis ikkagi seisneb ja väljendub? Jaan Undusk kirjutab: "Eestis, maailma ühel kõige luterlikumal maal, näeme igal sammul, kuidas eestlase suur seesmine süütundlikkus soodustab ajuti väikeste tegude filosoofiat ning kõige suure tühistumist juba eos – iseenesest ju tunnustatavast kartusest kellelegi "haiget" teha... Me elame kehvalt kirikus käiva rahva keskel, kuid siiski sügavalt protestantlikul maal. Kristliku Euroopa jaoks algab tõsine eetiline probleem süütundest, seda enam luterlikus Eestis." 24 Fanny de Sivers taipab sedasama, tõdedes, et ”Soomes ja Eestis on hirm kellegi või millegi ees ... minu hüpotees on, et kuna meie koos soomlastega oleme metsarahvas, siis vaenlase rünnaku eest sai vähemalt puu taha varjuda.” 25 Just nimelt varjuda. Meil ei ole julgeid ideid, julgeid mõtlejaid ja suur osa varjub oma paljude küsimustega hirmunult kokkulepitud autoriteetide (Lutheri katekismus, Augsburgi usutunnistus, kitsalt konfessionalistlik piibliõpe) selja taha. Neid hirmutavad vastused, mida nad kuulda ei taha.

Tallinna Jaani koguduse õpetaja teoloogiadoktor Arne Hiob näeb, et eestlase luterlus väljendub luterlikus piiblikäsitluses, mille järgi piibel ei ole formaalne autoriteet, selle eri osad on erineva väärtusega. Ka eestlaste skeptitsismil ja relativismil (dogmade, institutsioonide, õpetuste suhtes) on luterlikud jooned. Edasi kirjutab Hiob: "Eestlus tekkis luterlike eestlaste seas..." ja küsib: "Kuidas leida taas tee eestlasteni? Luterlikud puutepunktid on eestlaste hoiakus olemas, kas on aga võimalik (ja mõttekas) neid taas ühendada ilmutusega Kristuses?" 26 Just nii, kuigi eestlane võib tänagi tunda kultuurilist sidet luterlusega ja luterliku kirikuga, ei otsi ta oma usulistele küsimustele enam ilmtingimata vastuseid luterlikust kirikust ja kristlusest. ”Tänapäeva eestlane võib küll ennast nimetada luterlaseks, samas ei nimeta ta ennast usklikuks ning suhe kirikuga seisneb enamasti talituste läbiviimises,” kirjutab oma essees Usuteaduse Instituudi üliõpilane (H.-K.S. III k). Usu ja uskumise küsimus ongi laiem ja kirikusse kuulumine ei tähenda täna enam uskumist dogmadesse ja usutunnistuskirjadesse, mis ei ole usutavad ega veenvad.

”Arvan, et luterlik teoloogia ei suuda anda piisavalt tõsist ja aktsepteeritavat raami sellele 21. sajandi inimesele, kes otsib kiirenevas, võõranduvas ja globaliseeruvas ühiskonnas endale raami ja tuge, milles elada,” kirjutas üks Usuteaduse Instituudi üliõpilane oma essees ”Eestlane ja luterlus”. (H.K. III-IV k) Ka teine, Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna üliõpilane kirjutab: ”Üldises arvamuses, mis luterlus meile tõi või andis ja vahest tänapäevani annab, ei suuda me jõuda tõeni, kas oleks parem ilma või koos sellega... Eestlasena tunnen end kui keedis, kes on segatud aegade parimatest ja kehvematest viljadest, olles iseenesest mõistetavalt osa luterlusest ning samas kandes muinasusundist pärinevaid vaateid. On küllalt loomulik, et eestlasena tunneme ja tunnetame ajaloolist suhet luterlusega, austades sellest tulenevaid traditsioone, kuid ikkagi hõljume usu suhtes väga järjekindlalt neutraalses tsoonis. Kui hakata rääkima eesti rahva usulistest eelistustest, siis luterlus on kindlasti eestlaste juures oma koha leidnud. Minu arvates on vägagi raske määrata usklike luterlaste hulka..., sest ma olen arvamusel, et iga inimene usub millessegi, kuid väide, et iga eestlane on oma olemuselt luterlane, see ei pea paika. ... Oluline ei ole üldsegi usk, mida me pooldame, vaid see, et me oleme usklikud. Millist usku keegi pooldab, on tema enda teha. Luteri usu plussiks võib pidada ka seda asjaolu, et juba vanadel aegadel iseloomustas luterlust omadus oma rahvaga arvestada... Kindlasti on eestlane omanäoline luteri usu pooldaja, oli minevikus ja on ka tänapäeval. Eestlase luterluse tunnusteks on näiteks mõnest teisest rahvast erinevalt rahvalaulud, loitsud, vanasõnad jne. ... Eestlastel on olemas usuline tunnetus ... pea kõikidel Eesti rahvusliku ärkamisaja tegelastel on arvestatav luterlik taust, mistõttu saab väita, et eestlased on luterlik rahvas.” (M.M. II k)

”Luterluse mõju eesti kultuurile on korvamatu, ent kas ka eesti inimesele, on iseasi... Mulle näib, et eestlased on üsna usuleige rahvas. Kuid kas mitte luterlus või selle esitlus siinmail ei ole ise "leige"? Katoliiklus, mis on saladuslikum, müstilisem, emotsionaalsem, haaraks ning võluks inimesi võib-olla rohkem kui mõistuslik ning pragmaatiline luterlus. Religioon peabki olema seletamatu ja irratsionaalne. Kui miski on selge, kaob ka huvi selle vastu. Mulle tundub, et 16. sajandi alguses oli luterlust tarvis sotsiaalse elu korraldamiseks, mis tänaseks on jalad enam-vähem alla saanud, ning nüüd vajab jälle hing kosutust. Ent luterlus ei näi seda pakkuvat. Keskmine eestlane suhtub religiooni ettevaatlikkusega, peamiseks etteheiteks peavad nood "vastased" kristlaste pealetükkivust ning universaalõiguse kuulutamist... Arvan siiski, et eestlane saaks paremini hakkama luterlusega kui luterluseta. ... või on tõesti üksikinimesed saanud targemaks kui aastatuhandete pikkused religioonid... Luterlus ja eestlane on üksteisest kaugenenud, nüüd ei ole luterlus enam juhtiva ja korraldava õpetaja rollis, nagu ta oli algusaegadel. Mul on hea meel, et kirik ei ole Eestis siiski välja surnud, ehkki ka mind ennast pole luterlus suutnud... endasse haarata. Jääb vaid lootus, et luterlus Eestis end uues kuues näitab või pole sedagi enam vaja?” (M.K. I k)

Eelnevast jääb kõlama, et luterlus ei tähenda uskumist, see on kultuur-luterlus ja see võib olla ka iseloomult ateistlik või agnostiline. ”Olen konfessionaalselt luterlane, aga siiski ateist”– sellise tunnistuse taga võib olla lõhestunud identiteet, aga ”olen kultuurilt luterlane, aga siiski ateist” puhul ei ole tegu lõhestunud identiteediga. Religioonisotsiolooge selline seis ei kurvasta. Liina Kilemit ja Urmas Nõmmik järeldavad Eesti elanike religiooni suhtumisest, et ”Kirik ei pea oma olukorda mitte mingil juhul nimetama lootusetuks. Esiteks tunnistatakse ikkagi religioossust oma sügavas sisemuses, kuigi tihti ainult kaudselt, ja teiseks torkab enda usu või kirikusse kuulumise kommenteerimisest keeldumise kõrval silma sagedane tolerantsi rõhutamine usklike suhtes.” 27 Autorid ei täpsusta, milline kirik võiks ennast niimoodi Eestis tunda. Nad eelistavad kirikust rääkida pigem sümbolina, mitte konkreetse märgina. Kristliku eklesioloogia järgi ei ole nähtamatul kirikul lootusetuseks vist tõesti põhjust, sest jumalarahvast leidub hulgaliselt ka väljaspool nähtavaid kirikuid, väljaspool konfessionaalsust.

Luterlikku enamuskirikut Skandinaavias iseloomustab sama nähe. Enamuskiriku liikmed ei mõtesta oma kuuluvuse tähendust. ”Kõige tähtsam on, et olen õige inimene. Siis ei ole ju rahvus võib-olla tähtis? Aga kui sügavamale tungida, siis on olemas juured, neid ma nagunii alati otsin ja tahan kuskile kuuluda,” tunnistas Rootsis elav eestlanna, kelle mõlemad vanemad olid eestlased, kes on seal sündinud, 20 aastat elanud Ameerikas ja siis jälle Rootsis. 28 Analoogia on ilmne, et kõige olulisem on olla lihtsalt hea kristlane ja usklik, aga mitte konfessionaalses mõttes, nagu kirjutas üks Usuteaduse Instituudi üliõpilane: ”Minu nägemus eestlase ja luterluse suhetest on, et olulisem on see, et kristlane oleks eelkõige hea ja aus ligimene." (T.O. II k) Ja Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna üliõpilased: ”Eestlasi võiks lühidalt iseloomustada kui väikest rahvast, kes ei ole väga usklik..., aga on olnud oma pühamate veendumuste väljaütlemisel lihtsalt tagasihoidlik...Viimasel ajal rahvas pigem eemaldub religioonist ja kirikust. Samas on usk sügavalt isiklik... Usklik võib olla ka see inimene, kes ei käi kirikus, kuid kelle südames on olemas usk Jumalasse ja kes on hooliv ligimese suhtes. Luterluse aluseks on usk.” (M.K. I k) ”Eestlastele on usk alati olemas, see ei hiilga ega paista kaugele, aga see on nende südametes, kellel rohkem, kellel vähem.” (L.L. I k)

Alar Kilbi arvates on "ka eestlaste luterlik identiteet suures osas müüt... Samas käib selline müüt pea paratamatult iga rahvusidentiteedi juurde." 29 Matti Kotiranta väidab õigesti, et ”teatud rahvustunde puudumine usutundes Eestis ja Lätis” eristab need riigid täna Skandinaaviast. 30 See, mille üle Kotiranta kurdab, ongi luterluse puhul üks kõige raskemini saavutatav. See-eest katoliiklikus ja ortodokslikus kultuuris on see iseenesest mõistetavus. Balti Venemaa uurimiskeskuse juht Vladimir Juškin kirjutas alles hiljuti, et ”õigeusk on rohkem kui mis tahes muu religioon vastuvõtlik natsionaliseerumisele. Religioosne natsionalism on kõigi nende riikide iseloomulik joon, kus õigeusk on kultuuri domineeriv alus. Õigeusu ideoloogia levinuim variant ongi natsionalism.” 31

Enne II maailmasõda sündis enamik eestlasi luterliku konfessiooni liikmeteks ja alles seejärel toimus nende kristluse kui religiooni ja kristlase identiteedi väljakujunemine (vennastekoguduslased, priilased, baptistid – kõik nad tahtsid luterlastena saada ühel hetkel ka kristlasteks). Eesti laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise aastatel valiti pigem kristlus kui religioon ja seejärel hakati omandama ka konfessionaalset identiteeti. Üks minu küsitletu väljendas ennast järgmiselt: ”Kuigi enne kristlaseks hakkamist olin kirjanduse kaudu õppinud palju paremini tundma budismi, valisin ikkagi kristluse, mida ma üldse ei tundnud, aga tagantjärele olen õppinud nägema, et üks ei välista teist.” Seega ei vali inimene oma religioosseks identiteediks alati mitte seda, mida ta tunneb. Antud isiku puhul oli valikut tehes siiski mängus usaldus tundmatu suhtes, mille tekitas küsitletule teadmine, et tema vanaema oli kristlane ja luterlane.

Mis siis luterluses köidab, kas kultuur või usutunnistus ja iseloom? Toon ära mõned EELK Usuteaduse Instituudi, Tartu Teoloogiaakadeemia, Eesti Humanitaarinstituudi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna üliõpilaste mõtted nende esseedest ”Eestlane ja luterlus”, mille nad kirjutasid mulle aastatel 2003–2004.

”Eestlase iseloomule ja olemusele on luterlus kindlasti kõige omasem, selline mõõdukas, rahulik, omakeelne. Ja luterluse mõjul hakkas arenema kultuur, keel jne.” (M.S. I k)

”Eestlasele sobib leige luterlus, temperamendile omane.” (A.J. III k)

”Eestlase loomusega sobib omaette olemine ja nokitsemine, see sobib ka luterluse vaimuga. Individuaalsus on mõlemal kõrge – nii luterlusel kui eestlusel.” (H.P. III k)

”Kokkuvõttes ei õilistanud luterlus eestlase usuelu, ei toonud rohkem inimesi kirikusse. Luteri kiriku teene oli eesti kirjakeele loomine, muus osas ta eestlast sügavalt ei puudutanud.” (E.K. V k)

”Meile on omasem tagasihoidlik ja hinge vaatav luterlus, kus puudub eestlase jaoks üleliigne. Meie rahvas on harjunud usku pidama millekski isiklikuks ja sügavaks, seda ei ole tarvis tõestada millegagi.” (L.L. I k)

”Luterlus pani inimesed mõtlema..., õppima..., tõstab eneseteadvust..., paneb eluväärtused paika..., pani eestlase laulma.” (P.J.)

”Luteri usk on olnud eesti kirjakeele, lugemisoskuse ja üldise haridustaseme edasiviijaks.” (M.M. II k)

Niisiis hinnatakse valdavalt luterluse elitaarsust, selle kultuuripanust ja individualismi. Eestlane on kultuuri ja hariduse usku. Aga tõenäoliselt on ka see osutumas müüdiks, mis nõukogudeaegses kontekstis võis töötada hästi. Sellise elitaarsuse kõrval on eestlane uskunud palju rohkem kasusaamisse – rehepaplusse. Ja ometi uskus peapiiskop Jaan Kiivit junior ilmselt oma surmani nendesse sõnadesse, mida ta tõi esile 1995. aasta novembris Helsingis sümpoosiumil: ”Olen endiselt seda meelt, et rahvusliku identiteedi ja ühiskonna tervise ning tasakaalukuse üheks faktoriks on religioon; Eesti tingimustes seega primaarselt luterlik usutunnistus." 32 Ilmselt jaksab ainult kiriku juhtkond üksinda uskuda luterliku usutunnistuse nii suurde väärtusse.

Soome luterliku kiriku peapiiskop emeeritus John Vikström on öelnud, et kirikuajalooliselt ja teoloogiliselt vaadates võib luterlus olla ajutine nähtus, aga Soome luterlik kirik ei esinda ajutisust, vaid kiriku jätkuvust. 33 1985. aastal küsis kardinal Jan Willebrands, kui mõned väljendasid oma hirmu, et kiriku identiteet on ohus: kas see identiteet on üldse õige ja ehtne identiteet või ainult ajalooline identiteet? Ka luterlik identiteet võib olla ajutine nähe nii kirikuajalooliselt kui ka teoloogiliselt. Sellisena oleks luterlik identiteet ületatav, sest luterlik kirik ei ole kirikliku suktsessiooni järgi ainult luterlik, vaid kindlasti ka eelluterlik ning selliselt on luterlik identiteet ka ületatav.

Riho Saard

1 Aldur Vunk, Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal. Tallinn 2005:284
2 Ants Viires, Vana Eesti rahvaelu. Tallinn 2004:51; Aldur Vunk, Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal. Tallinn 2005:297
3 Ants Viires 2004:203
4 Juhan Partsi intervjuu Sirje Semmile, Juhan Parts: kiriku mõju ei tasu alahinnata - Eesti Kirik 35/36, 29.09.2004
5 Anu Mänd, Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550. Tallinn 2004:87, 124
6 Ants Viires, Vana Eesti rahvaelu. Tallinn 2004:15
7 Toomas Liiv, Eesti kirjanduse kristlik dimensioon: Sissejuhatus. – Looming 10/2005:1567
8 Toomas Paul, Piibel kultuurifenomenina. – Horisont 6/1989:11
9 Indrek Jürjo, Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737-1819. Tallinn 2004:184, 270
10 Kristiina Ross, Kultuur on emakeel. – Kultuurikonverents. Inimesena maailmas. Teesid. Tallinn 2003:11
11 Toomas Liiv, Eesti kirjanduse kristlik dimensioon: Sissejuhatus. – Looming 10/2005:1567
12 Riho Saard, Eesti varase baptismi eneserefleksioonist – Teekond teisenevas ajas. Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Toim Toivo Pilli. Tartu 2005:9.
13 Aivar Jürgenson, Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinn 2002: 227, 237
14 Riho Saard, Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 1870-1917. Helsinki 2000:67, 71
15 Riho Saard, Eesti varase baptismi eneserefleksioonist – Teekond teisenevas ajas. Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Toim Toivo Pilli. Tartu 2005:10-11
16 Mitut usku Eesti. Valik usundiloolisi uurimusi. Toim L. Altnurme. Tartu 2004:8
17 Eesti Kirik 15.09.1993
18 Toomas Paul, Põuapäikese paistel. Etüüde. Tallinn 2002:120
19 Eesti Kirik 15.09.1993
22 Juhan Partsi intervjuu Sirje Semmile. Juhan Parts: kiriku mõju ei tasu alahinnata - Eesti Kirik 35/36, 29.09.2004
21 Mitut usku Eesti. Valik usundiloolisi uurimusi. Toim L. Altnurme. Tartu 2004:7-8
22 Alar Kilp, Kiriku mõjust religiooni politiseerimisele. - Usuteaduslik Ajakiri 1/2004 (53) lk. 103-104, 108
23 Risto Ahonen, Lähetys rajojen ylittäjänä. Kokonaisvaltaisen lähetyskäsityksen vaikutus lähetystyön rakenteeseen. Kirkon tutkimuskeskuksen julkaisuja 84. Jyväskylä 2003:81
24 Jaan Undusk, Isiksusest, ajaloost ja häbist. - Looming 4/2005:615, 617
25 Rein Veidemann, Fanny de Sivers mõtleb vananemise käsiraamatule. – Postimees 26.10.2005
26 Arne Hiob, "Eestlus ja luterlus" - Eesti Kirik 40/41, 27.10.2004
27 Liina Kilemit, Urmas Nõmmik, Eesti elanike suhtumisest religiooni. - Mitut usku Eesti. Valik usundiloolisi uurimusi. Toim L Altnurme. Tartu 2004:34
28 Kristel Karu-Kletter, Aune Valk, Eestlaste identiteet Eestis ja Rootsis. Eri kontekstide ja põlvkondade võrdlus. – Akadeemia 9/2005:1995
29 Alar Kilp, Usuteaduse Instituudi teoloogiamagistritele jagatud loengumaterjalis Kirik ja ühiskond, peatükk Kristlus ja natsionalism. (2004)
30 Matti Kotiranta, Kirkko, valtio ja uskonnonvapaus Baltian maissa. – Ortodoksia 49/2002:223
31 Vladimir Juškin, President Putini õigeusu projekt. Vene Õigeusu Kirik muutub Kremli ideoloogia kandjaks. – Postimees 243/20.10.2005
32 ”Olen edelleen sitä mieltä, että kansallisen identiteetin ja yhteiskunnan terveyden sekä tasapainon yhtenä tekijänä on uskonto; Viron oloissa siis ensisijaisesti luterilainen uskontunnustus.” Jaan Kiivit, Kirkon tehtävä nyky-Virossa. - Kirkot ja Euroopan murros. Suomalaisen Teologisen Kirjallisuusseuran vuosikirja 1996. Toim M. Kotiranta. STKS julkaisuja 204. Helsinki 1997:72-74
33 ”kirkkohistoriallisesti ja teologisesti katsottuna luterilaisuus voi olla väliaikainen ilmiö, mutta Suomen ev.lut. kirkko ei edusta väliaikaisuutta vaan kirkon jatkuvuutta ja pysyvyyttä tässä maassa”. John Vikström, Ekumeeninen työ Suomessa Suomen evankelis-luterilaisen kirkon kannalta. – Ortodoksia 34. Kuopio 1984:39

KONSERVATIIVNE REVOLUTSIOON KUI MÕTTEVOOL. LÜHIÜLEVAADE.
Peeter Helme

Kas praegusele maailmakorraldusele on olemas alternatiivi? See on küsimus, millele võib alati vastata nii jaatavalt kui eitavalt. Enne ühe või teise vastusevariandi kasuks otsustamist tuleks aga endale selgeks teha, mis peitub tegelikult vastuse taga. Uskudes, et maailm on arenenud selliseks, nagu ta on, paratamatuse ajel, välistatakse kaudselt inimese vabaduse võimalus. Vaadeldes aga oma ajastut, nagu ka iga teist ajastut ja sellel kehtivat ühiskondlikku korda, vaid ühe võimaluste kaoses aktualiseerunud võimalusena, jätab vastaja avatuks suure hämara ruumi. Võib-olla polegi ruum parim mõiste, sest me õigupoolest ei teagi, kui suur ta on, kus on tema vastassein, kui sügaval põrand ja kui kõrgel lagi — inimlikke võimalusi on nii palju kui inimesi, tegelikult rohkemgi. Selline perspektiiv on hirmutav ning on arusaadav, miks enamasti ei taheta niimoodi mõelda. Ometi on see vajalik, sest vaid kõrvaltpilk muudab iseenese kriitilise vaatlemise võimalikuks.

Sel põhjusel peaksid tänapäevasel ideoloogiliselt vaesel ajajärgul huvi pakkuma alternatiivid poliitilisele korraldusele, kus ei ole suurt vahet vasakul ja paremal ning kus poliitilised mõisted on hägustunud.

Mõiste konservatiivne revolutsioon , mis kõlab Eesti lugejale ilmselt võrdlemisi võõralt, on eestikeelsetes mõttearendustes mõned korrad siiski kasutamist leidnud — nii andis juba enne Teist maailmasõda Eduard Laaman “Akadeemias” (4, 1939) ülevaate Georges Sorelist ja konservatiivsest revolutsioonist. Uuemal ajal peab selle sõnapaari tutvustamist siduma eelkõige Haljand Udami nimega, keda tuleb kindlasti tänada ka selle eest, et unarusse jäänud ideestikku lühidalt tutvustav artikkel on jõudnud “Eesti Entsüklopeedia” 13ndasse, lisaköitesse.

Ometi on ilmselgelt tegu pigem tundmatu kui tuntud mõistega, mis võib tähelepanu püüda vahest oma kõlalise ebaloogilisusega. Ning tõepoolest, konservatiivne revolutsioon on omalaadne complexio oppositorum — vastandite ühtsus. See vastuolulisus hämmastas juba Laamanit, kes 1939. a juunikuises “Akadeemias” defineeris “revolutsioonilist konservatismi” kui filosoofiat, mis “on konservatiivne: ta peab vajalikuks rahvast selle enda juure, tema tervete ürginstinktide juure tagasi tuua. Ta on revolutsiooniline: ta arvab, et seda suudaks ainult üks võimas vägivald.” Laaman peab konservatiivse revolutsiooni juurteks Henri Bergsonit ja Georges Soreli , kuid nagu sageli juhtub, pole ka selle nähtuse juurte ega ka sõnapaari esmakasutamise au küsimus ühest vastust saanud. On küll teada, et mõistet “konservatiivne revolutsioon” kasutas 1848. a Fjodor Dostojevski, kuid allpool lähema vaatluse alla tuleva poliitilise sisu sai ta siiski hiljem. Samuti on dokumenteeritud Preisi maapäeva Tsentrumipartei saadiku August Reichenspergeri sõnavõtt 20. veebruaril 1852, mil ta nimetas vajadust konservatiivse revolutsiooni järele, viidates sellega 1688. a “Hiilgavale revolutsioonile” Inglismaal. Kuid mõiste sellinegi kasutus andis pigem aimu tulevastest arengutest, kui defineeris seda vastuolulist mõistet. Nüüdisaegse tähenduse sai sõnapaar siiski alles pärast Esimest maailmasõda.

1921. aastal kasutas Thomas Mann mõistet ühes artiklis ning 1927. a kutsus Hugo von Hofmannsthal ühes kõnes üles “konservatiivsele revolutsioonile” — defineerides selle tähendust üldjoontes sellisena, nagu see hiljem püsima jäi — mis kujutaks endast sidususe ( die Bindung ) ja terviklikkuse otsimist vabaduse ja lõhestatuse asemel. Sellega ei olnud mõiste “konservatiivne revolutsioon” veel muutunud ei poliitiliseks sõnaühendiks ega ka mingi mõttesuuna nimetuseks. Esialgu oli valitsevaks hägune arusaam “1914. a ideedest”, mille nimel tuleb sõdida “1789. a ideede” vastu, kuid suutis oma selgusetusele vaatamata — või võib-olla just tänu sellele — püüda piisavalt paljude intellektuaalide tähelepanu, kes üritasid tol ajal õhus olnud ideid selle mõistega siduda.

Rene GuenonTuleb silmas pidada, et Prantsuse revolutsiooni võidukäigust alates on konservatiivset ideoloogiat — lähtuvalt René Guénoni definitsioonist, mille kohaselt konservatiivne on igavese ja muutumatu ajalisest ja muutuvast olulisemaks pidamine — järjekindlalt nurka surutud. Juhtivate konservatiivsete mõtlejate ja poliitikute nagu Juan Donoso Cortési või paavst Leo XIII edu jäi paratamatult positivismist ja modernismist küllastunud maailmas ajaliselt piiratuks, nende pärand on suures osas kõrvale tõrjutud. Sellelt taustalt tulebki vaadelda Esimese maailmasõja järel sündinud käsitlust konservatiivsete väärtuste jaluleseadmise ja kaasaja inimestele arusaadavasse keelde tõlkimise võimalikkusest kaasaegsete revolutsiooniliste vahenditega. Nõnda sai ta oma nime küll Saksamaalt, tekkis aga maailmavaatena üsna üheaegselt paljudes Euroopa riikides.

Esimene maailmasõda kiskus Euroopa talle eneselegi ootamatult välja harjumuspärasest džentelmenide sporti meenutavast kabinetisõdade ajastust moodsa masside maailma alastusse. See oli šokk, mis rebis lahti pealispinna all juba enne sõda rebenema hakanud traagelniidid. Friedrich Nietzsche , Georges Sorel või ka Otto Weininger on nimed, mis juba enne kataklüsmide ajastu valgust kuulutasid ette uusi tuuli ning panid Euroopa noorsoo põlgama oma isade kodanlikku mugavust — eelkõige soov luua lahingutes uus ja parem maailm ning alles teises järjekorras suurriikide kolonialistlik-imperialistlikud huvid olid selleks tõukejõuks, mis panid 1914. a augustipäevadel vaimustusest hõiskama rindele suunduvad noormehed. Sõja lõpp kujunes aga nii võitjatele kui võidetutele hoopis ebaromantilisemaks ja fantaasiavaesemaks — üha standardiseeruv, industrialiseeruv ja moderniseeruv maailm ei olnud kuskile kadunud. Vastupidi — sõda oli tema arengut kiirendanud, ei olnud toonud endaga kaasa mingite lahinguleekides sündinud üliinimeste ajastut ega olnud toonud endaga kaasa ka kõige elementaarsema — inimau ja –väärikuse hinda tõusmist. Selle asemel kaotas kristlus üha enam positsioone, sotsialismist vaimustatud tööliste massid tunnetasid oma võimu ja sõjakoledused olid hävitanud viimasedki illusioonid parema maailma loomisse nüüd kohe. Tee vaimsetesse otsingutesse oli valla ning leidis oma võimaluse poolpoliitilise, veidi esoteerilise ja ekspressionistliku Weltanschauung 'ina, mis tunnistas ümbritseva maailma kui mitte eksituseks, siis kindlasti interreegnumiks, kus kristlus ja koos temaga ka klassikaline filosoofia on muutunud koos sotsialismi, liberalismi või miks mitte ka anarhosündikalismiga üheks konkureerivaks maailmavaateks teiste seas. Et end selles uues ideoloogiate virr-varris mõistetavaks teha, tuli kasutada samu vahendeid.

Eelnev on ka põhjuseks, miks üks põhilisi konservatiivse revolutsiooni uurijaid Armin Mohler (1920–2003) leidis, et seda ei saagi kirjeldada kui ideoloogiat, vaid hoopis kui maailmavaadet ( Weltanschauung ). Mohleri seisukohti on küll korduvalt kritiseeritud, heites talle ette väheseid võrdlusi eri riikide liikumiste vahel, liiga müstilist ajakäsitlust ning hermeetilisust, mis ei võimalda tema teooriat hästi ühitada klassikalise ideoloogilise mustriga. Ometi ei ole tänase päevani Mohleri esmatrükis 1950. a ilmunud teose “Konservatiivne revolutsioon Saksamaal 1918–1932” kõrvale väärilist uurimust ilmunud.

Vahest demonstreerib Mohleri Weltanschauung' i käsitluse tabavust ka üks olulisemaid konservatiivse revolutsiooni esindajaid väljaspool Saksamaad, itaallane Gabriele D'Annunzio (1863–1928) - kirjanik, maalikunstnik, esteet ja Esimese maailmasõja kangelane, kes avaldas oma Itaalia sõtta astumist toetavate kõnedega üsna suurt mõju sõjapooldajate võidule. 1919. a septembris okupeerisid D'Annunzio juhitud vabatahtlikud Itaaliale rahulepingu järgi mitte loovutatud Fiume (horvaadi Rijeka). See tegu ning järgnenud D'Annunzio epateeriv diktatuur tema poolt väljakuulutatud linnriigis, millest hiljem nii palju õppis Benito Mussolini , näitas kogu maailmale, et rohujuure tasandilt alanud liikumised suudavad poliitiliselt mõjukaks muutuda. Kuid veelgi olulisem oli D'Annunzio kuju — ta oli erakordselt mitmekülgsete vaimuannetega ekstsentriline esteet, muuhulgas üks esimesi futuriste maalikunstis, kelle ideaaliks oli üliinimene, keda ta oma arvukates luule- ja proosateostes ning näidendites käsitles ning kelleks ta end kõigi tunnuste kohaselt ka ise pidas, esinedes pikkade kõnedega Fiume keskväljakul või kirjutades juba enne Esimest maailmasõda itaalia noorsoo hulgas ülipopulaarseid neo-renessanslikke luuletusi. Sellega paelus ta paljusid, kes otsisid midagi uut, mingit “kolmandat teed” kapitalismi ja sotsialismi vahel, milles D'Annunzio sidus nii konservatiivseid kui ka anarho-sündikalistlikke vaateid. Kindlasti polnud D'Annunzio tegevus konservatiivne revolutsioon selle mõiste filosoofilises tähenduses, küll aga näitas ta ühte võimalikku parempoolset ja revolutsioonilist suunda, mõjutades sellega otseselt või kaudselt ka konservatiivse revolutsiooni edasist arengut nii oma kodumaal kui mujal Euroopas.

Rene Quenon sufi vennaskonna liikmenaFilosoofilises mõttes jätkas D'Annunzio tegevust Julius Evola (1898–1974), Sitsiilia maa-aadlist põlvnenud kirjanik, kelle loomingu põhiideeks jäi ikka ja alati tung ületada ja ülendada inimolemist ning püüelda transtsendentsuse poole. 1925. a alates kritiseeris ta fašiste ja Mussolinit nende ideoloogilise pidetuse, transtsendentsuse-suunalise avatuse puudumise pärast. Teise maailasõja lõpuni kord Itaalias, kord Saksamaal elades osutas ta oma tabavates artiklites ja esseedes erudeeritult fašistide ja natsionaalsotsialistide ideoloogia intellektuaalsetele kitsaskohtadele. Selliselt häiris ta ebameeldivalt võime, kes ei julgenud siiski vaigistada populaarset filosoofi, maalikunstnikku (Evola oli üks dadaismi rajajatest), luuletajat, kunstiteoreetikut ja intellektuaalse uuspaganluse propageerijat. Oma maailmavaates lähtus Evola traditsiooni esmatähtsusest, olles selliselt tegelikult prantslase René Guénoni järgija ja tundes samuti suurt muret Lääne allakäigu, traditsiooni kadumamineku üle. Need mõtted leidsid väljendust ühes ka “parempoolseks Marcuseks” nimetatud Evola peateoses “Mäss moodsa maailma vastu” ( “Rivolta contro il mondo moderno” ), mis ilmus 1934. a. Itaalias ja juba aasta hiljem Saksamaal, avaldades suurt mõju konservatiivse maailmavaate kujunemisele mõlemas riigis.

Saksamaal asus 1920. aastatel konservatiivne revolutsioon endale eluõigust taotlema kiirelt ja arvukalt esile astuvate noorema põlvkonna autorite teostes. Armin Mohler eristab nende autorite seas ühelt poolt “noorkonservatiive” nagu ajaloofilosoof Oswald Spengler, õigusteadlane Carl Schmitt, kultuuriteoreetik Arthur Moeller van den Bruck (kellelt pärineb muide termin “Kolmas Riik”, tõsi küll — mõnevõrra teises tähenduses, kui ta hiljem Natsi-Saksamaa kohta rakendust leidis). Teise olulise konservatiivsete revolutsionääride grupina identifitseeris Mohler “rahvusrevolutsionäärid” — nende seas kolm kohe pärast Esimese maailmasõja lõppu rinderomaanidega debüteerinud meest: Ernst Jünger , Franz Schauwecker ja Ernst von Salomon . Kõiki neid autoreid ühendas skepsis liberaalide poolt ülistatud viimasesse inimesse, kellel pole enam ühtegi eesmärki peale iseenese eksistentsi. Selle asemel otsisid nad igavesi, indiviidist suuremaid väärtusi, nähes neis mitte nostalgiat ega sentimentaalsust, vaid viljakat vaimsust. Ernst Jünger on ühes oma 1922. a essees “Võitlus kui seesmine elamus” öelnud, et “…mateeria on eimiski ja vaim kõik”. Sellega viitaks ta justkui igasuguse objektiivse reaalsuse eitamisele, mis Jüngeri elu ja loomingut tervikuna vaadates siiski päriselt paika ei pea. Samas iseloomustab selline hoiak suurepäraselt konservatiivse revolutsiooni vaimsust, mis ühelt poolt tõesti püüdles kaasaegse mõtte peavoolu ümberpööramisele, teiselt poolt oli aga paljude autorite ja mõtlejate näol tegu siiski kahe jalaga maa peal seisvate inimestega, kes ei elanud mitte ainult oma teostes. Samas oli neile kõigile tahes-tahtmata omane teatud eksklusiivsus. Mitte igaüks ei suuda ühendada moodsa maailma igapäevaelu järelemõtliku ja rikka siseilma samavõrd tugeva tunnetamisega. Teenäitajaks selles oli Friedrich Nietzsche (1844–1900), kelle filosoofia näitas ühiskondlike väärtuste õõnsust teoorias. Esimene maailmasõda kinnitas seda oma verises praktikas. Need kaks kogemust õpetasid esmalt Nietzschet lugenud ja pärast sõja kaasa teinud põlvkonnale, et keset vaimset ja moraalset tühjust pole võimalik seista, seda ei suuda keegi. Selliselt oli juba enne sõda esitanud Nietzsche ühiskonnale olemusliku tähtsusega küsimuse, mis nõudis pärast laastavat sõjakogemust üha tungivamalt vastust.

Julius EvolaKui sõjaeelses Euroopas näilise idülli taganud väärtused pärast sõda enam ei kehtinud, uusi ei paistnud maailm aga pakkuvat — kuhu tuli siis pöörduda? Esimene maailmasõda oli tervele põlvkonnale näidanud tehnika ja massi ülimuslikkust, millega käis paradoksaalsel viisil kaasas üksikisiku vajadus füüsiliselt ja vaimselt tugev olla. See oli kummaline kombinatsioon, mis ühtviisi allutas inimese tema enda loodud masinate ja ühiskondlike rajatiste jõule, andes siiski mõnele üksikindiviidile tohutu (hävitus)võimu meeste ja masinate üle. Tõeliselt saatanliku palge sai see modernistliku tööstusühiskonna vili aga oma tagasipöördumatuse kaudu — ka pärast sõja lõppu polnud enam võimalik pöörduda ei endisaegsete ühiskondlike ja kombeliste vormide ega endisaegse kodanliku elulaadi juurde.

Konservatiivse revolutsiooni nurgakiviks saigi tõdemus, et moodsa maailma tehniliste vahendite ja ühiskondliku korralduse vastu pole mõtet võidelda, pigem hakati neis nägema vahendeid uue, mobiilse, individuaalse ja väikekodanlikkust põlgava maailma loomiseks. Sellele lisandus usk ajaloo meelevallas seisvasse üksikisikusse, kellel aitab maailma hullust trotsida karastunud keha ja vaim.

Midagi sarnast mõeldi ka terminiga “rindekogemus” ( das Fronterlebnis ), mida asus propageerima 1925. aastal Berliinis asutatud ajakiri “Võitluslipp: Lisandusi rindemõtte vaimseks süvendamiseks” ( “Die Standarte: Beiträge zur geistigen Vertiefung des Frontgedankens” ). Endise vabakorpusejuhi Helmut Franke väljaande ümber kogunesid mitmed nimekad konservatiivrevolutsionäärid nagu Ernst von Salomon, Ernst Jünger, Franz Schauwecker ja paljud teised, keda Armin Mohler nimetas rahvusrevolutsionäärideks ja keda Ülo Matjus on oma sissejuhatavas artiklis “Ernst Jüngeri “seikluslik süda”” (ilmunud mh ka Matjuse kogumikus “Kõrb kasvab”) defineerinud kui “uusi natsionaliste”, kelle eesmärgiks oli “asendada Weimari vabariik säärase tugeva riigiga, mis suudaks kaitsta oma saksa rahvast vanade ja uute Versailles'de eest, lastes sel rahval muutuda saksa natsiooniks ehk etniliselt ühtseks riigirahvuseks ehk rahvusriigiks.”

Pärast natsionaalsotsialistide võimuhaaramist, mille tulemusena aja jooksul ka kõik konservatiiv-revolutsioonilised väljaanded suleti, pöörasid mitmed konservatiivse revolutsiooni esindajad ühiskonnale selja, läksid “sisemisse emigratsiooni” — Ernst von Salomon näiteks veetis Kolmanda Riigi aastad filmistsenaariume kirjutades. Üheks tuntuimaks sisemise emigratsiooni viljaks osutus Ernst Wiecherti (1887–1950) 1939. a romaan “Lihtne elu” ( “Das einfache Leben” ), kuid oma ületamatu tipu leidis sisemise emigratsiooni vaimsus samal aastal Ernst Jüngeri sulest ilmunud allegoorilises romaanis “Marmorkaljudel” ( “Auf den Marmorklippen” ). Seda romaani on peetud küll poeemiks proosas, küll on teda ülistatud kui Saksamaa tumedaimal tunnil ilmunud vastupanuromaani. Viimase, romaani ajakajastava väite on Ernst Jünger aga kõrvale lükanud, lausudes, et tegu on alati aktuaalse teosega.

Nietzsche ja sõjakogemuse kõrval oli Saksa konservatiivsetele revolutsionääridele oluliseks ideeliseks suunanäitajaks ka Oswald Spengler (1880–1936) ja tema aastatel 1918–1922 ilmunud kapitaalne teos “Õhtumaa allakäik” ( “Der Untergang des Abendlandes” ), mis enam kui tuhandel leheküljel esitas tänagi aktuaalse teooria kultuuride sünnist ja surmast. Spengleri eeskujul nägid konservatiivsed revolutsionäärid enese ümber Lääne ühiskonna allakäiku ja peatset täielikku langust. XXI sajandi künnisel tundub, et 1920. aastatel rutati oma ajast tublisti ette, kuid samas on just Esimene maailmasõda jäänud Lääne-Euroopas tänini kõige dramaatilisemaks sündmuseks — selleks, mis rebis juured Euroopa kultuuri puult.

Ernst JüngerTraditsiooni läbilõikamine on teema, mis on keskne René Guénoni jaoks, kes nägi kõike läbi religioossuse ja traditsionalismi prisma. Tema jaoks ei olnud see fanaatiline usuhullus, vaid tahe näha maailma avaramalt kui ainult läbi hapra ja kaduva mateeria. Guénoni maailm oli avatud ülemaisuse poole ning ta tundis kibedat kahetsust selle pärast, et Lääs kaotas renessansis ja reformatsioonis sideme kristliku ususaladusega — maailma esoteerilise tunnetuse tasemega; et kadus vaimueliit, kes oskas üksteisega sel tasemel suhelda. 1927. a ilmus Guénoni sulest teos “Nüüdismaailma kriis” ( “La crise du monde moderne” ), mis võttis kokku tema nägemuse Lääne tsivilisatsiooni valitsevatest ohtudest — keskne roll selles oli võimetus näha maailma avaramalt kui materiaalselt tasemelt ning sellest tulenev võimetus tunnetada vaimset maailma, mis omakorda viib inimliku eetika kriisini. Abikaasa surm ja pettumine Lääne kultuuris ajendasid Guénoni 1930. aastal Euroopast jäädavalt lahkuma. Ta asus elama Egiptusesse, kus ta võttis endale araabia nime ja kohaliku naise, osales ühe sufi vennaskonna tegevuses ning lõi Euroopa vaimuelus kaasa vaid kirjavahetuse ja teda külastavate mõttekaaslaste kaudu.

Guénoni tee pärast Esimeses maailmasõjas ja Euroopa kultuurilises allakäigus pettumist oli muidugi üsna äärmuslik, minnes veelgi kaugemale Saksa konservatiivsete revolutsionääride sise-emigratsioonist. Et oli ka teisi võimalusi välismaailma survele reageerida, näitab Ameerikas sündinud ja alates 1914. a Inglismaal elanud luuletaja ja kultuurifilosoof Thomas Stearns Eliot (1888–1965), kelle Henri Bergsoni ja Charles Maurras ' filosoofiast mõjustatud looming aitab vast tänapäeval enamgi kui 1920. ja 1930. aastatel mõista tolle aja Euroopa kannatusi. Nii esindabki vast tema külmusest, üksioleku hullusest ja kannatustest küllastunud poeem “Kõnnumaa” ( “The Waste Land” ) kõige valulisemalt sõjast laastatud vaimu kannatusi. Elioti ei saa mitte mingil juhul lugeda konservatiivseks revolutsionääriks, küll aga on tema “Kõnnumaa” Esimese maailmasõja järgse masendunud meelelaadi kvintessentsiks, aidates mõista paljusid teisi tema kaasaegseid.

Teise maailmasõja tulemused diskrediteerisid traditsioonil põhineva maailmavaate täielikult — juba natside ja fašistide poolt lagastatud parempoolne ideoloogia ei leidnud enam tunnustust ega järgijaid ei liberalismi tähe all arenevas Läänes ega kommunistlikus Idas. Haljand Udam on tabavalt märkinud, et “XX sajandi suurimaid ebaõnnestunud utoopiaid oli “konservatiivne revolutsioon”. Selle vastased on tegutsenud nii sihikindlalt ja tulemuslikult, et seda mõistet ei maini enam ainuski politoloogiakursus.”

Ometi ei tähenda see, et parempoolsele maailmavaatele ei oleks tänapäeval enam üldse ruumi — nõnda pärineb äsjatsiteeritud Udami tsitaatki 1999. a “Loomingu” 6. numbris ilmunud artiklist “Aleksandr Dugini postmodernistlik bolševism”, milles autor käsitleb internetilehekülgede võrgustikku “Arktogaia” ja selle vaimset juhti Aleksandr Duginit kui konservatiivse revolutsiooni omalaadset ja nii Venemaal kui sellest väljaspool suure tähelepanu osaliseks saanud mantlipärijat. Samuti ilmuvad kõikjal Euroopas jätkuvalt suure müügieduga nii Julius Evola kui Ernst Jüngeri teosed, viimasel aastakümnel on riigiõpetuses suure renessansi läbi teinud Carl Schmitti poliitiline filosoofia ning oma kindel nišš on uusparempoolsetel mõtlejatel nagu Alain de Benoist ning intellektuaalset alternatiivi valitsevale vasakpoolsele ilmavaatele pakub ka end uusparempoolsete hulka mitte lugev, kuid siiski konservatiivse revolutsiooni kaootilisse ja raskestidefineeritavasse pärandisse liigitatav Giorgio Agamben .

Peeter Helme (1978) — sündinud Tallinnas, õppinud Tartus, Göttingenis ja Berliinis ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust, lõpetanud 2003. a Tartu Ülikooli ajaloo eriala lähiajaloo õppetooli (lõputöö “Balti vabakorpused 1918–1920”), töötab Eesti Instituudis.


IGAVIKU MUUSIKA JUHTIS IGAVIKU SÕNA JUURDE
Külli Keel

Käesolevas artiklis peatume endise Kaarli koguduse asendusõpetaja Herbert Leopold Stillverki elul ja tööl.

Herbert Leopold Stillverk sündis 7. augustil 1912 Tallinnas käsitöölise Jüri Stillverki ja Anna (snd Madisson) pere ainukese lapsena. Tema vanemad kuulusid Tallinna Jaani kogudusse, 25. augustil toimetaski samas koguduses tema ristimise õpetaja Alexander Karl Woldemar Assmuth.

Esimese õpetuse lugemises-kirjutamises ja ka esimese usulise kasvatuse sai Stillverk oma vanematelt. Oma 1937. aastal kirjutatud curriculum vitae' s meenutab Stillverk: Meelde on jäänud pikad sügis- ja taliõhtud, mil ema jutustas lugusid Jeesuslapsest, Tema imetegudest ja heldest Isast, kes elavat taevas ning nägevat kõiki meie mõtteid ja tegusid. Ema oli ka see, kes õpetas mind rististama käsi ning ütlema palvesõnu. Sellest ajast on pärit ka mu esimesed mälestused kirikust ja jumalateenistusest, kus ma eriti armastanud kuulda orelit.

Kooliaeg algas 1920. aastal Vesterbergi eraalgkoolis ja jätkus 1923. aastal Tallinna Prantsuse Lütseumis. Sinna pääses Stillverk küll n-ö üle noatera, kuna sooritas sisseastumiskatsed prantsuse keeles kaheksast õpilasest kõige nõrgemini. Viimase viie õppeaasta kestel aga hinnati ta juba prantsuse keele ja kirjanduse alal kooli parimaks õpilaseks ning selle tunnustuseks sai ta Prantsuse Vabariigilt auhinnaks väärtuslikke raamatuid. Kokkupuude prantsuse keele ja kultuuriga jättis sügava jälje tema vaimlisse ja hingelisse , intellektuaalsesse ja kasvatuslisse arengusse. Siin sai alguse minu romaani ja ladina orientatsioon ja kritiseeriv suhtumine germaani orientatsiooni. Olen rõõmus, et nii üks kui teine on aastatega veel aina süvenenud. Ma ei karda subjektiivsuse etteheidet, kui asetan ladina ja romaani vaimu kõrgemale germaani vaimust. Neil aastail õppisin armastama Musset'd ja Hugo'd, Flaubert´i ja Rolland'i, Maeterlincki ja Bergsoni, Val?ry'd ja Meyersoni. Sellal toimus ka minu esimene tutvus kunstiajalooga. Võlgnen palju oma sümpaatseile prantslasist õpetajaile.

Need aastad osutusid ka oluliseks Stillverki usulises arengus. Sel ajal ärkas minus teadlik usk ja elav huvi Pühakirja ja vaimsete probleemide vastu, sel ajal hakkasin iseseisvalt käima kirikus; sel ajal tekkis ning kasvas minus üha tugevamaks soov – saada kord ka ise hingekarjaseks ning õpetajaks…. Kas tegi seda ainult õp. Fr. Stockholmi innukus ning tüse usuõpetus? Või põhjustasid seda Maeterlinck ja Meyerson? Ei, mitte ainult esimene, ka mitte kaks viimast, - vaid veel enam üks teine tegur. Suurimaks tõukejõuks sai vaimulik muusika – Joh. Seb. Bachi ja Cesar Francki muusika. Vanameister prof. Topmann oli äsja kutsunud ellu Collegium Musicumi, mis seadis endale ülesandeks kultiveerida vaimulikku muusikat ning kasvatada laiemais hulkades arusaamist sellest. Selleks korraldas C. M. (Collegium Musicum) Jaani kirikus järjekindlalt vaimuliku muusika õhtuid. … See, mida seal pakuti, avaldas mulle sügavat mõju. Mäletan, et sain kodus tõrelda ja koolis kaasõpilastelt pilgata seepärast, et aina vilistasin Bachi d-moll tokaatat ja fuugat. Ja tõepoolest, just see helind mõjus mulle koraalide kõrval sügavaimalt ning on jäänud minu lemmikmuusikapalaks tänapäevani. Nii oli Bach see, kes avas mu kõrvad ja silmad evangeeliumi igavesele tõele. Igaviku muusika juhtis igaviku sõna juurde. Bachile võlgnen väga palju.

Pärast kaheksat aastat õppetööd Prantsuse Lütseumis lõpetas Stillverk kooli 1931. aastal cum laude . Samal aastal käis ta ka Tallinna Jaani koguduses leeris õpetaja Bruno Karl Johannes Hasselblati juures ning sai leeriõnnistuse 14. juunil.

Lütseumi lõpuklassides hakkas Stillverk unistama usuteaduse õppimisest Tartu Ülikoolis, selleks olid tal ka head eeldused: oskus väljenduda lühidalt ja selgelt nii sõnas kui kirjas, võime teaduslikult töötada ja hea keelteoskus. Paraku perekonna majanduslik olukord ei võimaldanud kohe ülikooli astuda. Järgmisel aastal kogus ta tunniandmiste, juhuslike kaastöödega mitmetele ajalehtedele ja vanemate toel veidi raha ning 1932. aastal immatrikuleeriti ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda. See oli tõeline elamus! Esimeses õhinas asusin kuulama kõiki loenguid, isegi lõppkursuse aineid. Ei hoolinud oma akad. isa õp. O. Puhmigi juhiseist ja manitsusist otstarbekamale tööjaotusele ega loobunud tassimast raamatukogudest köiteid. Alles hiljem, kogedes, et selline töökoormatus ja liigne õhin tasub eksamite aegu valusalt kätte, taipasin muuta õppetaktikat ning kohanduda ratsionaalsemale tööjaotusele. Tuntavalt halvas stuudiumi edukust majanduslik ebastabiilsus, polnud alati võimalik pühenduda akadeemilisele tööle kõige mõtte ja jõuga. Stillverk püüdis lisa teenida tunniandmistega, võttis pangast laenu, ka kodused aitasid veidi rahaliselt. Olukorda tõi lõpuks positiivse pöörde Tallinna linna stipendium, mida ta sai 4 semestrit.

Ülikooli õpingute ajal võttis Stillverk aktiivselt osa üliõpilasorganisatsioonide tööst, kuuludes Akadeemilisse Usuteadlaste Seltsi ja Üliõpilasseltsi Concordia, lisaks oli ta ka Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi ja Alliance Francaise'i Tallinna osakonna liige.

Usuteaduse eridistsipliinidest huvitasid Stillverki enim Vana ja Uue Testamendi teoloogia, eksegees, dogmaatika, usupsühholoogia ja homileetika. Erilise huviga uuris ta ka katoliiklaste usuteaduslikku kirjandust, pidades seda vajalikuks, et mitte isoleerida end ainult evangeelse usu tundmisse, et mitte sattuda ühekülgsusse, mis on paratamatu, kui piirdutakse ainult ühe konfessiooni usuteadusliku kirjandusega. Teoloogiliselt ma pole ennast kunagi armastanud klassifitseerida, olgu öeldud vaid niipalju, et seisan kaugel protestantismist, kuid ma ei saa pidada ennast ka just nn vanameelseks, selle nimetuse äärmises tähenduses. Kalduvust konservatiivsusele olen võinud enda juures küll konstateerida. Orienteerun Jumalale ja Tema ainusündinud Pojale, meie Lunastajale Jeesusele Kristusele, püüdes kõiges võtta aluseks Pühakirja Sõna. Tema lemmikteoloogid ülikooli ajal olid Augustinus, Bonaventura, Thomas Aquino, Cornill, Durkheim ja Goguel. Peale oma eriala tundis Stillverk sügavat huvi ka sotsioloogia, filosoofia, psühhoanalüüsi, astronoomia ja kirjandus- ning kunstiajaloo vastu.

Stuudiumiaastaid meenutab Stillverk soojalt: Harda tänulikkusega mõtlen tagasi oma õpetajaile, kes mõistsid teha armsaks raskeimadki ained. Kohtasin nende juures suurt armastust oma töö ja õpilaste vastu. Leidsin ülikoolis õppejõudude seas tõeliselt suuri eeskujusid, keda imetlesin, ja kaasvõitlejate seas häid sõpru ning mõtteosalisi.

1936. aastal lõpetas Stillverk usuteaduskonna. Olles pälvinud õppejõudude tähelepanu ja poolehoiu, pakuti talle kolme võimalust jätkata teaduslikku tööd ülikooli juures: prof Alexander von Bulmerincq ja Uku Masing soovitasid talle Vana Testamendi teaduse ja semi keelte alal piibliarheoloogiat, prof Olaf Sild soovitas Lääne-Euroopa kirikulugu ja prof Eduard Tennmann Egiptuse usundit. Majanduslikel põhjustel ei saanud Stillverk ühtki neist soovitusist järgida, vaid otsustas alustada tööd kirikuõpetajana. Stillverk sooritas pro venia concionandi eksamid 2.-3. märtsil 1937 ning juba 5. märtsil läks teenima sundaega sõjaväkke. Sealt vabanedes asus 1938. aasta märtsikuus prooviaastale Tallinna Jaani koguduse I pihtkonna õpetaja Bruno Hasselblatti juurde, kuhu jäi neljaks kuuks juulikuu alguseni. Sama aasta juunikuu lõpust sai temast ka EELK Noorsootöö Keskuse leerieelse töö sekretäri kohusetäitja, kus töötas kuni 1939. aastani.

Pro ministerio eksamid sooritas ta 6.-8. juunil 1939 ning ordineeriti 22. oktoobril 1939 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus vikaarõpetajaks Tallinna praosti käsutusse. Kuid juba samal aastal Stillverk vabastati vikaarõpetaja ülesannetest ning määrati EELK Noorsootöö Keskuse sekretäriks, kuhu ta jäi kuni keskuse sulgemiseni 1940. aastal. 1942. aastal oli ka EELK Noorsootöö toimkonna liige.

9. oktoobril 1942 määrati Stillverk Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeistri isiklikuks adjunktiks. Sellesse perioodi jääb ka abiellumine Linda Tarkmeelega. Nende abielu laulatas õp Tallmeister 7. septembril 1944 Tallinna Oleviste kirikus. Tütar Ingeborg-Victoria sündis 28. mail 1951.

Pühavaimu koguduse teenistusse jäi Stillverk kuni 1944. aasta 1. detsembrini, mil lahkus sakslaste poolt okupeeritud Eestist Saksamaa kaudu Viini, kus elas aastatel 1944-45, ja sealt edasi viis tee juba Inglismaale.

1948. aasta maikuus repatrieerus Stillverk vabatahtlikult Eestisse. Välismaale põgenenud 67 vaimulikust (1947. aasta alguse seisuga) oli tema ainus, kes seda tegi vabatahtlikult. Paul Saar oli küll samuti Eestisse tulnud, kuid põhjuseks oli Soome võimude poolt tema väljaandmine Nõukogude Liidule 1948. aasta jaanuaris. See tõi neile mõlemale kaasa julgeolekuorganite pideva järelevalve ja kontrolli, millest lähemalt saab lugeda Riho Altnurme raamatust “Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirik ja nõukogude riik 1944-1949”. Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juurde loodud Usukultusasjade Nõukogu volinik Johannes Kivi kirjutab oma 1948. aasta 9. oktoobri kvartaliaruandes Usukultusasjade Nõukogule, et konsistoorium ei tahtnud Stillverki vaimulikuks tööle võtta tema nõukogudemeelsete artiklite tõttu. Viidatud oli 1948. aasta 3. juuli ajalehele Rahva Hääl, milles Stillverk kirjeldas töötava rahva elu süngetes värvides. Mõningat lootust andis Inglismaa “töötavatele hulkadele” artikli järgi ainult “sotsialismi hiilgav võidukäik ja selle määratu suured saavutused Nõukogude Liidus”. Kivi märkis oma aruandes ka Stillverki kuulumist liberaal-protestantlikusse teoloogilisse voolu.

Esialgu Stillverk ei olevat tahtnudki vaimulikuna tööle asuda ning sobiva töö puudumisel asus ta maalri õpilaseks. Konsistoorium kinnitas Stillverki ametisse Kose õpetaja kohusetäitjaks alates 1. detsembrist 1948.

Usukultusasjade Nõukogu reageeris Kivi aruandele hilinenult ning 21. jaanuaril 1949 saadetud vastuses tehti talle selle juhtumiga seoses tõsiseid etteheiteid: Nõukogule on arusaamatu, miks volinik nii rahulikult suhtus sellesse, et Herbert Stillverk ei saanud ametisse …. Poliitiliselt oleks õige, kui volinik mitteametlikult oleks aidanud Stillverki tema meeleolu arvestades ühiskondlikult kasulikule tööle väljaspool kirikut, et seda aga õigeaegselt ei tehtud, tuleks lasta määrata Pähnal ta pastoriks. Nõnda oli Usukultusasjade Nõukogu leidnud, et “õigete” poliitiliste hoiakutega pastoreid tuleks lasta töötada väljaspool kirikut. Hoolimata konsistooriumi ilmselt varem tehtud otsusest Stillverk kohale määrata, teatas Kivi vastuseks kriitikale 28. veebruaril 1949 : Ta pole siiani aktiivset tahet üles näidanud kiriku teenistusse asumiseks. Ta on kogu aeg otsinud tööd väljaspool kirikut. Olen mitmel korral pööranud juhtivate seltsimeeste tähelepanu Stillverkile, kuid esialgu tulemusi pole. Ilmselt tuleb suunata Stillverk tööle kirikusse . Kirjast ilmneb, et Kivi ei olnud tegeliku asjade käiguga kursis.

Lugedes Altnurme raamatust Stillverki edasise jälgimise kohta, võib oletada, et Rahva Hääles ilmunud artiklit ei kirjutanud ta oma vabal tahtel, vaid teda oli selleks sunnitud, kasutades ära tema vabatahtlikku kodumaale tagasipöördumist.

1949. aasta teisel poolel jätkus Stillverki aktiivne jälgimine, milleks värvati inimesi ka kiriku seest. Näiteks oli Nõmme Rahu koguduse õpetaja Georg Klausi andmeil tekkinud Stillverkil huvi sõjaliste objektide vastu. Kontrolliti Stillverki kirjavahetust Saksamaal Inglise tsoonis elavate tuttavate ja teiste repatriantidega kodumaal ning kaaluti pealtkuulamisaparaadi panekut tema korterisse. Stillverki puhul oli õnnestunud saada täpset informatsiooni tegevuse kohta emigratsioonis ning selleks hetkeks välja kujunenud pettumus tagasipöördumise pärast. Konsistooriumi assessori Lembit Tedderi andmeil põhjendas Stillverk oma tagasipöördumist järgnevalt: Nõukogude Liitu tulin tagasi tugeva koduigatsuse pärast, aga samuti ma kartsin, et kui kommunism vallutab kogu maailma, pole mul kuhugi minna . Lõppkokkuvõttes kogu jälitamisoperatsioon midagi olulist ei andnud ning vaatamata Stillverki nõukogudevastasele hoiakule, jäi ta vabadusse.

Kose koguduse õpetaja kohusetäitjaks jäi ta kuni 1951. aasta 1. jaanuarini. Lühikest aega, 1949. aasta juulikuu algusest kuni detsembrikuu alguseni töötas ta Juuru koguduse hooldajaõpetajana Juhan Vaheri õpetajakohale määramiseni. 1. jaanuarist 1951 määrati Stillverk Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja kohusetäitjaks. Tallinna Pühavaimu kogudusse jäi ta kuni 1. maini 1964, alates 1960. aasta 6. aprillist juba õpetajana. Alates 1950ndast kuni 1963. aastani töötas Stillverk Konsistooriumi raamatukogu hoidjana .

Riikliku Julgeoleku 2. ja 4. osakonna aruannetest aastatel 1956 ja 1958 (ilmunud Rahvusarhiivi sarjas Ad fontes ) saab lugeda Stillverki jälgimise kohta ka nendel aastatel. Aruannetes märgiti, et Stillverk kohtus kokkutulekutel Tallinna Prantsuse Lütseumi ja kodanlik-natsionalistliku korporatsiooni Concordia endiste vilistlastega ning ka välismaale emigreerunud vilistlastest pastorite Oskar Puhmi ja Otmar Pello Tallinnas elavate sugulastega. Samuti märgiti Stillverki kirjavahetust Helsingis elava Alma Aulioga, keda omakorda kahtlustati seotuses Soome luureorganitega. Oma kirjavahetuses oli Stillverk kritiseerinud siseriiklikku olukorda NSVL-s, laimanud vene rahvast ja hoiatanud Auliot rumaluse eest kodumaale pöörduda. Ka 1958. aastal hoitakse silma peal nende kirjavahetusel, täheldades, et Stillverk lubab endale mõnikord nõukogudevastaseid väljendeid ja samas hoiatab kirjade võimaliku kontrolli eest. 1956. aastal kasutati Stillverki varjatud jälgimiseks teenistuskohas ja elukohas pealtkuulamisseadmeid. Operatiivset huvi pakkuvaid materjale aga ei saadud.

Avastamaks, kas leiab kinnitust kahtlus Stillverki kuulumise kohta Inglismaa luureorganite agentuuri, rakendati 1958. aastal mitmeid agentuur- ja operatiivmeetmeid. Kui ta viibis sama aasta oktoobrikuus Leningradis ja Moskvas, korraldati varjatud jälgimine, mille tulemusel selgus, et nendes linnades oli ta tutvunud vaatamisväärsustega, teinud mõned väikesed ostud, pildistanud Moskvas korduvalt hotelli Leningradskaja ja metroojaama Komsomolskaja ning NSVL MN juures asuva RJK ja NSVL SM hooneid. Moskvast saatis H. Stillverk välismaale ka mitu isiklikku laadi kirja, erilist muret tekitas Austrias elavale Vastupanuliikumise ja Fašismi Ohvrite Föderaalse Liidu asepresidendile Ervin Kockile saadetud kiri. Samuti saatis ta kirjad SDV-sse ja Belgiasse. Fikseeriti ka Stillverki fotoateljeede külastamine Leningradis ja pärast ka Tallinnas. Selleks ajaks kui ta Tallinna tagasi jõudis, oli Stillverki ametiruumi Pühavaimu koguduse kantseleis paigaldatud nn liter “N-ekstra”, mille abil fikseeriti 14 päeva jooksul tema vestlused. Tuvastati, et Stillverk on mõnikord avaldanud rahulolematust NSVL-s valitseva olukorraga ja omab vaenulikku hoiakut nõukogude võimu suhtes. Stillverki jälginud agentide hinnangul ei olnud Moskva sõidul siiski mingeid vaenulikke eesmärke – ta oli vaid huvi tundnud linna vaatamisväärsuste, postmarkide ja väliskirjanduse ostmise vastu.

1964. aasta 1. maist kuni oma surmani 3. jaanuaril 1983. aastal teenis H. Stillverk Jüri koguduse õpetajana.

Tallinna Kaarli koguduses töötas Stillverk lühikest aega. Kaide Rätsepa pikaajalise haiguse tõttu vabastati ta ajutiselt I pihtkonna õpetaja kohalt ning Stillverkist sai alates 15. novembrist I pihtkonna ajutine õpetaja. Ametisse jäi ta kuni 1981. aasta 15. jaanuarini, 1. veebruarist määrati kohale Endel Kuulpak, taas ajutise kohusetäitjana.

Professor Evald Saag, kelle hinnangul Stillverki võimeid ja kasvavaid teadmisi ei suudetud EELK-s küllaldaselt rakendada, on meenutanud teda järgnevalt: H. Stillverk on olnud teadlasenatuur. … sügav huvi usuteaduse ja eriti Pühakirja vastu saatis teda kogu eluaja. … Jutlusi valmistas ta põhjalikult, ta uuris sõna tõsises mõttes Pühakirja “ööd kui päevad” (Ps 1,2). Ta jutlused olid viimse lauseni piiblipärased, huvitavad, sisutihedad ja veenvad. Tema ettekanne oli elav, hääldamine selge ja kogudusele kuuldav. Kutsetöö kõrval jätkus teaduslik tegevus. Ta luges usinalt ja kavakindlalt. Kuna tal oli hea mälu, siis oli ta usuteaduse, üldajaloo ja kultuuriloo elav entsüklopeedia. …Ta töötles mitmeid Vana Testamendi raamatuid ja oli küps nende seletuste kirjutamiseks. Kirja ta sai panna ainult Iiobi raamatu seletuse. Piibliarheoloogiast ta oli välismaal viibides mõndagi siin kättesaamatut lugenud ja oma silmaga näinud. Selles ta oli saavutanud uue, paljutõotava lähenemise monumentide ja dokumentide hindamisel. Eriti ta tegeles kreeka ja ladina patristikaga ja tal sai valmis uurimus kirikuisadest. Hea ülevaade oli tal maailma usunditest. Kirikuõpetaja töö ja usuteaduse kõrval tundis H. Stillverk huvi muusika, üldajaloo, kirjanduse, kunsti ja näiteks füüsika kaasaegsete probleemide vastu. Oma elu viimastel aastatel hakkas ta sügavamat huvi tundma Voltaire'i elukäigu ja filosoofia vastu. (Tema tõlkes on ilmunud Voltaire'i Filosoofiline sõnaraamat, mis ilmus peale Stillverki surma 1986. aastal)…. Teadusemehe kohta, kes on pidanud töötama küll armastatud, kuid palju aega kulutavas koguduse töös, liiga vara ja äkki katkes tema elutee. H. Stillerki elu jäägu meile hoiatuseks, et me ei raiskaks häid usuteadlasi kirikuõpetajatena ja häid kirikuõpetajaid usuteadlastena .


INIMESED TÄHENDAVAD MULLE ROHKEM KUI MUUSIKA
Ene Üleojaga vestelnud Jaanus Ruiso

Ene Üleoja on eesti, aga ka rahvusvahelises maailma- ja kultuuripildis olnud olulisel kohal mitmeti: õpetaja nii koolis, kui lihtsalt inimlikult temaga kokku puutuvatele inimestele, koorijuht – legendaarse ja võiduka Nooruse koori dirigent, Kaarli kontsertkoori dirigent; nii eesti kui rahvusvaheliste laulupidude üldjuht, EMA koolimuusikainstituudi juhataja, professor, nüüd emeriitprofessor, Eesti Kooriühingu juhatuse liige ja muusikatoimkonna esimees, olnud Kaarli koguduse nõukogu liige.

Meenuta palun oma lapsepõlve ja kooliaega – seoseid kirikuga. Nii palju kui ma tean, oled Sa alati olnud seotud kirikuga. Kuidas tulid Kaarlisse?

No jah, kuna mina sündisin esimese Eesti Vabariigi ajal ja minu isapoolne suguvõsa oli Kaarli koguduses, siis loomulikult ristiti mind siin ja siin ma olen olnud pea kogu oma teadliku elu. Lapsepõlv on mul seotud kirikuga traditsioonilise kirikuskäimisega suurematel pühadel ja kristliku eluhoiakuga kodus. Meie kodus ei tehtud pühapäeviti tööd. Koolilastena tegime koolitööd järgmiseks nädalaks ära juba laupäeval. Mäletan pühapäevaseid pikki jalutuskäike Kadriorgu või Piritale koos isa ja õega. Õhtupalve oli loomulik eluosa. Igapäevast leiba peeti pühaks, taldrik tuli tühjaks süüa ja toidu kallal ei irisetud. Ei tehtud suuri sõnu ega vaga nägu. Isale meeldis lugeda piiblit ja meile õega seda kuulata. Kuulata nagu muusikat, ilma selgituste ja targutusteta. Ema armastas käia aeg-ajalt, eriti ülestõusmispühade ajal, õigeusu kirikus. Meile jäeti vabadus.

Esimesed selged mälestused kokkupuutest kiriku ja kirikumuusikaga olid suhteliselt varases lapsepõlves enne kooli. See oli Saksa okupatsiooni aeg. Kaarli kirikus olid laste jumalateenistused. Ma mäletan, et ema tõi meid siia koos vennaga. Varsti organiseeriti lastekoor ja seal ma ka laulsin.

Aga siis tulid need rasked, pöördelised aastad ja 1944. aasta 9. märtsi rünnakus põles meie kodu maha. Olime sõna kõige otsesemas mõttes puupaljad. Kui me siis peale jubedat ööd Keskhaigla varjendist väljusime ja ahastuses kogu õudust tajusime, ütles isa sõnad, mis paljudes eluolukordades mind on aidanud: "Lapsed, mis te nutate? Me oleme ju kõik elus ja terved."

1945. a läksin kooli. Minu põlvkonna kooliaastad jäid räige stalinliku ideoloogia haardesse. Ei me rääkinud omavahel enam ei kirikust ega kiriklikest pühadest. Olime pioneerid…

Kirikuga loomulikult side jäi – tänu kodule ja sügavalt usklikule onule Erich Kaasikule. Pärast Siberist tulekut koolitus ta abiõpetajaks ja teenis mõnda aega Jõelähtmel ning Ridalas nii kaua, kuni tervis lubas. Tema kaudu säilis meie perekonnas või õigemini suguvõsas niisugune tugev kristlik traditsioon ja eluhoiak, tugev jõud kogu suguvõsale, arvan ma.

Mis puudutab nüüd otsest seost kirikumuusikaga – jah, ma olin 17-aastane, kui 1953. a laulsin esimest korda Schuberti “Ave Mariat” siin Kaarli kirikus oma onupoja laulatusel. Lõpetasin keskkooli, käisin leeris – see oli 1956 – ajad olid ju mõnevõrra vabamad. Väga palju oli leerilapsi. Sealt alates algab mu laulmine kirikukooris – tolleaegses segakooris. Ja hiljem – jah, ma jäin ka laulma aastateks talitustel ja teenistustel solistina. See oli ilus, rikastav aeg. Kaarli kirikus tekib eriline suhe koori ja altari vahel. Kui sa seal üleval seisad, siis parasjagu oled altaripildiga füüsiliselt ühel tasandil. Ja see tunne mul on alati olnud, et ma ei laulagi mujale, kui ma laulan sinna Kristuse käte vahele selle, mida ma suudan, oskan ja vajan. Kirikus laulmine ei ole esinemine, see on midagi palju enamat ning olulisemat – sa oled kaitstud.

Sinu kirikumuusiku tee?

Mina ei julge ennast kirikumuusikuks küll nimetada, sest ma ei ole saanud vastavat haridust. Olen koorijuht ja ma olen muusik kirikus. (Arvestades neid olusid, eks Sa ikkagi oled kirikumuusik – JR.) Olgu, aga ma olin muusik Kirikus, sest minule oli Kirikut vaja. Arvan, et minule oli kirikut rohkem vaja, kui kirikule mind. Ma elasin muusika kaudu mingisuguse osa endast väga tugevalt ja sügavalt välja ja olen tänulik, et mul on olnud niisuguseid võimalusi. Muidugi olen ma selles valdkonnas praktik, aga ma olen ka jälginud väga suure huviga andekate kirikumuusikute tööd. Üks kirikumuusikute hulgast, keda siiamaani sügavalt austan, on Hella Tedder – tugev isiksus, andekas ja väga võimekas muusik. Ütleme niimoodi: nõukogude kord surus ta vastu seina nagu paljud teisedki kirikumuusikuid. Oma põhimõttekindluses ja aususes nii usu, muusika, inimeste kui ka igasuguste inimsuhete osas on ta mulle jäänud suureks eeskujuks. See on tõsi.

Sama tahaksin öelda ka Hugo Lepnurme kohta, kellega mul oli au koos arutleda Eesti Muusikaakadeemia kirikumuusika eriala õppekavade üle. Kõrge professionaalsus ja erudeeritus koos sügava usu ja inimlikkusega mõjusid valgustavalt.

Sa oled kunagi rääkinud ühest vabariigi aastapäevast. See on selline ere seik.

Jah, olime millegipärast 24. veebruaril kirikus – ju meil siin midagi oli toimetada. Kõik olid ammu juba kirikust lahkunud, uksed olid kinni ja Hella Tedder ütles: „...nii, nüüd ma siis mängin!“ Orel registreeriti maksimumi peale ja kõlas „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...“, – nii et kiriku seinad värisesid ja küll see oli ka väljapoole kirikut kuulda. "Las kuulevad!" Silmad olid veekalkvel.

On Sul veel selliseid eredaid meenutusi? Alfred Karindist oled vahel rääkinud.

Alfred Karindi on meelde sööbinud väga huvitava muusikuna. Ta armastas väga Kaarli kiriku orelit ja oleks siin meelsasti mänginud nagu kunagi aastate eest. Pärast Siberist tulekut olid inimesed (ka Karindi) nii hellaks tehtud ja hirmutatud, et paljud ei julgenud ennast avalikult kirikuga siduda töökoha võimaliku kaotamise ohus. Oli ju Karindi jälle tööle võetud Tallinna Riiklikku Konservatooriumi õppejõuks.

Nii ta tuli mõnikord poolsalaja pooleks tunniks "orelisse", et mängida enne piiblitundi enese ja mõne üksildase kirikulise rõõmuks.

Ei mäleta enam, kuidas käis infovahetus, kuid mind usaldades palus professor mind lehekeerajaks, kui ta oma suuri oreliteoseid mängis. Hiilisime kirikusse eri suundadest, tänaval üksteist nägemata, suhtlemata. Aga niisugune see aeg oli, hirmust moonutatud.

Alfred Karindi oli väga huvitava registratsiooniga organist. Orel kõlas tema käes kirkalt, jõuliselt ja mehiselt. Eriti on mulle meelde jäänud jõululaupäeva viimased teenistused, kuhu ta tahtis ja julges mängima tulla. Tema mängus oli jõulurõõm segatud triumfeeriva võidurõõmuga – „Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav!"

Üks osa teest, kus minul oli ka õnn natuke aega kaasas olla, oli kontsertkoor. Oled kunagi öelnud, et Sul peale Nooruse koori ei olnud enam plaanis koori teha. Kuidas Sa siis ikkagi jõudsid kontsertkoori juurde?

Kontsertkoori juurde kutsus mind Marika. Marika Kahar. Tõrkusin tükk aega, sest ma tõesti tundsin, et tahan mingisugust koorivaba vaheperioodi. Olin ju viisteist aastat Noorusega töötanud ja edukalt. Viimane konkurss oli just 1991 augustis, kui tulime peavõidu, grand prix `ga Arnhemist Hollandist. Oli hea platvorm, millelt ära astuda – kõik oli tehtud. Mõtlesin tõepoolest pauseerida. Aga Marika oli visa, Hella Tedderi sõnad "Tule, teeni nüüd ka oma kogudust" mõjusid nii, et ma sügisel 1991 pakkumise vastu võtsin.

Kui olla aus, siis sündis otsus kohusetundest ja armastusest nende inimeste vastu, kes muusikatööd senini olid teinud. Ei olnud mul isiklikke ambitsioone. Nooruse koor oli pakkunud mulle suurepäraseid muusikalisi eneseteostusvõimalusi. See oli väga võimekas seltskond, paljud olid mu oma õpilased, kellega olime muusikaliselt kokku kasvanud. Oli tunne, et kõik, mis mul öelda on, olen ma ära öelnud ja millegi uue järele eriliselt ei janune.

Siia ma tulin esialgu, jah, tõepoolest rohkem kohusetundest ja teadmisest, et mul on mõningad professionaalsed oskused. Proovin, mis ma teha saan. Võib-olla ma saan kuidagi aidata, et muusikaelu oleks veidi huvitavam… niimoodi ma püüdsin oma tööd siin korraldada.

Siia mahub ka ehk soov vastu astuda ühele haiget tegevale suhtumisele, millest Sa oled kirjutanud oma mälestustes Kaarli kiriku raamatus:

“... Ja siis veel see kõrvalseisjate suhtumine: “Ah, see kirikukoor!“ – „Ah, see kirikumuusik!“ – „Ah, see kirikumuusika!“ – Need on nõrgad ja viletsad! Need igavesed „usklikud“, „linnuga“ või vähe isemoodi. Usklik oli kui sõimusõna, kui lolliks tunnistamine. See ju toimib teatud tasapindadel tänini!” (Kaarli kirik ja kogudus. Tln 1997, lk 158)

Jah, ma olen terve elu tahtnud tõestada, ka endale vist, et kirikuinimene ei ole inimkonna normiväline nähtus. Veider küll, kuni tänaseni vaatab ühiskond kirikus teenivate või kirikus käivate inimeste peale teatava eelarvamusega. Taoline hoiak ei ole kusagile kadunud. Muidugi, muidugi, sina oled ju kirikust ... Ju sul peab midagi viga olema. Meie ajal, kus teadus ... jne, jne.

(Kohati see vist isegi süveneb – JR.) Ma ei oska öelda, kas ta süveneb, aga eesti rahvas on üldiselt tõesti sekulariseerunud ja materialistlik. Niisugune tunne on, et eetilised ja religioossed väärtused on valdavalt kõrvale heidetud. Ei ole neil enam mingisugust tähtsust ega tähendust.

Siin jõuan veel ühe valupunkti juurde, mida ma enda jaoks olen nimetanud kapseldumiseks või barrikadeerumiseks. 50 aastat survet vajutas nurka nii kiriku kui kirikumuusika. Nurka surutu hakkab ennast teadaolevalt kaitsma ja kui mitte millegi muuga, siis vähemalt mentaalse kaitsekihiga, vastandamisega, vastandumisega – mina (meie) ja maailm.

Taolisest aimatavast kapslist tahtsin ma koori välja tuua, ka kiriku seinte vahelt välja. Ja püüdsin talle anda konkurentsivõimelist taset. Muusika on muusika. Kirikukoor ei pea tegema ega tohi teha muusikalisi mööndusi kvaliteedis. See oli põhjus, miks ma lisaks sellele, et me laulsime teenistustel, tahtsin koori ka mujal niiöelda eksponeerida. Pealegi – koorijuhina-professionaalina tean, et ükski koor ei arene, kui tal ei ole muusikalist motivatsiooni ja selgeid kunstilisi eesmärke. Ta ei pruugi alati neid eesmärke saavutada, nii nagu ta ehk unistab, aga igal juhul see tee viib edasi. Mingi loominguline tegevus, sõltumata institutsionaalsest kuuluvusest, ei salli tardumust.

Üks tipphetki oli ilmselt ka Rooma konkurss.

Jah, see oli V Orlando di Lasso nimeline konkurss1998. aastal. Kontsertkoor võitis oma kategoorias kuldmedali. Kindlasti oli see koorile ja ka minule kõrghetk. Olin ju niisuguseid tipputõusmisi juba kogenud (Viis rahvusvahelist kulda Noorusega – JR.), kuid Rooma oli eriline. Uus ja mõtlemapanev kogemus. Tajusin ja tundsin kooride erinevust sakraalmuusika tekstide lahtimõtestamisel. Sakraalne tekst kui märgisüsteem töötab erinevate kooride peal erinevalt. Kirikukoor, kelle infoväli nimetatud süsteemis on märgatavalt avaram ja sügavam, võib koos õnnestunud muusikaliste parameetritega jõuda veenva kunstilis-vaimse tulemuseni. Nii juhtus ilmselgelt meie kooriga.

Olen alati oluliseks pidanud koori psühholoogilist ettevalmistust nii konkursieelsel perioodil kui vahetult enne lavaleminekut. Esimene, mida ma olen püüdnud alati sisendada koorile, on: vabaneda auahnusest. Egoistlikust auahnusest. Rahuneda sisemiselt. Hingata sügavalt, nagu öeldakse.

Kirikukooriga on võimalik vaikne meditatsiooni- või palvehetk. Ja minna armastusest muusika vastu lavale ning anda enesest rõõmuga, mitte hirmuga, parim. Õnneliku asjade kokkulangemise korral sünnib vahetevahel ime, kus sa tunned, et jalad on maast lahti... Nii lihtne see ongi.

Ise olen vajanud alati mingisugust lühikest üksiolemise hetke ja aega, enne kui ma lähen kooriga lavale. Kui olen koori lahti laulnud, kaon vaikselt kusagile ära. Et ennast korrastada, sisemiselt.

See minu mälestus pärineb Viini-konkursi ajast. Me ootasime kontserdimaja fuajees oma järjekorda ning Sa käisid personaalselt iga laulja juures ja siis vahetult enne ülesminekut me laulsime Sisaski Püha...

Jaa, vaat see komme oli mul tõesti, hea et meelde tuletasid. Olen juba ära unustanud. Tõepoolest, ma mäletan, et ma puudutasin iga lauljat. Vahetult enne lavale minekut. Mul oli vaja kontakti, tuge. Ma sain sealt niisuguse informatsiooni kätte, mis mulle jõudu andis.

Inimesed on ju väga erinevad – ühed on need, kes lähevad võitma, võidu nimel armutult töötavad ja ka võidavad, no mitte küll alati. Minule meeldis kooriga esineda, tundsin koos kooriga rõõmu heast tulemusest, aga ma ei jahtinud tingimata kohta. Kui tuleb, siis tuleb, ja kui ei tule, siis ei tule.

Iseenesest on töö kooriga tohutult huvitav. Kõlab võib-olla veidralt, kuid selles töös on mind rohkem huvitanud inimesed kui muusika, mis ma nendega teen. Et mismoodi inimene muutub selles protsessis, kuidas ta avaneb, kuidas ta sulle hakkab vastu kiirgama ja kuidas sellest tekib sünergia ning siis tekib tõesti ka vahetevahel muusikas vaat see mingisugune kõrgem lend. Nii et ma pean ütlema: mulle väga meeldivad ja on alati meeldinud kooriproovid ja mulle on meeldinud proove läbi viia. Mitte jälgida ainult muusika arengu protsessi, aga just nimelt, kuidas inimesed selles protsessis küpsevad. Nimetan toda protsessi avanemiseks, sest üldiselt on eesti inimene suletud. Äärmiselt suletud. Tükk tööd on enne, kui ta hakkab sind usaldama ja sulle niimoodi otsa vaatama, et ta hing hakkab võnkuma. Alles siis tuleb hääl.

Ilmselt üks väga kaunis, põnev aeg, aga iseenesest suur töö oli “Eesti missa” saamis- ja esitamislugu. Kas see polnud osaliselt ka Sinu idee kirjutada laulupeo jaoks selline suur teos? Oli see Sulle pühendatud?

Ei, ma ei tea, pühendust lausa peal ei ole, aga ühine idee meil Urmas Sisaskiga tekkis küll. See oli enne XXII üldlaulupidu. Olin siis parasjagu segakooride sektsiooni esimees ja mul oli teatav voli valida repertuaari või teha ettepanekuid. Aeg oli küps arendatuma teose esitamiseks laulupeol. Kord me siis Urmasega niimoodi rõõmsalt istusime kadunud Võiroosis Kaarli puiesteel. Tegin ettepaneku, et võta ja kirjuta laulupeo tarvis üks vaimulik suurvorm. Esmakordselt üle 50 aasta olid laulupeole kutsutud ka kirikukoorid ja esmakordselt kõlas laulupeo esimesel päeval vaimulik muusika. Urmas haaras sellest mõttest kinni. Tellimustööna valmis eestikeelne missa, “Eesti missa”. Oli see vast üks seinast läbi trügimine, kui eesti inimene eesti keeles pidi äkki laulma “Issand, halasta!”, siis – ai, need põlved ei nõtkunud sugugi ja kael oli niiii(!) kange. Ja lendasid repliigid, et alles me laulsime au parteile, ah et nüüd hakkame Issandat kiitma. Eriti mehed olid turris. Ladina keeles oleks ikka ohutum, võõras keel, kõlab põnevalt ja täpselt aru kah ei saa, õnneks. Umbes nii, kui ühelt koorijuhilt küsiti O Sacrum convivium 'i tõlget, oli vastus "Ah, on mingi püha tekst. Pole oluline." Ja nüüd tuleb äkki puhtas eesti keeles midagi nii harjumatut välja öelda. Ettevalmistus võttis palju energiat, aga lõppkokkuvõttes oli “Eesti missa” üks XXII üldlaulupeo tipphetki.

Kaarli kooriga me laulsime seda missat oi kui palju...

Jah, Kaarli koor oli ju esimene, kes seda üldse esitas. Ma mäletan, et sellega avati Rapla I kirikumuusikapäevad. 1993. aastal võtsime osa rahvusvahelisest sakraalmuusika festivalist Gaude Mater Czestochowas. Seal kõlas “Eesti missa” maailmaesiettekandes. Enne 1994. a laulupidu salvestasime missa kassetile, mis sai laulupeokooridele heaks õppematerjaliks. 1995. a kõlas teos Göteborgis eesti muusika festivalil nimega Estival. Üksikuid osi, eriti Sanctust on palju kasutatud laulupidudel. Sellest on saanud omamoodi hitt, ütleme siis nõndamoodi. Ise juhatasin Sanctust 1998. a Gotlandil Põhjamaade laulupeol. Kõiki kohalikke esitusi ei mäletagi enam. 1998 andsime välja CD.

Kas arvad, et teda võiks nüüd veel millalgi esitada?

Kui on sobiv moment, miks mitte.

Kas Sa praegusel ajal tegeled ka otseselt kirikukooriga?

Oi ei, enam mitte. Tervis tegi mõningasi vempe. Kusagilt tuli järele anda. Kirikukooridega on mind aeg-ajalt sidunud praostkonna laulupäevad ja vaimulikud laulupeod. Vahel siin-seal mõned väiksemad projektid. Viimane meeldejääv kokkusaamine kooridega oli sel suvel Tartu vaimulikul laulupeol.

Aga Sa oled osalenud ja osaled vist siiamaani ka UI kirikumuusikakooli töös?

Õpetasin UI kirikumuusikakoolis kuni selle reorganiseerimiseni UI osakonnaks. Praegu õpetan Eesti Muusikaakadeemias kirikumuusika eriala üliõpilastele dirigeerimist ja praktilist koraalilaulu.

Aga ikkagi – Sa ju oleksid nõus tulema meile siin, kui...

Kui kutsutakse. Kui jalad kannavad ja käed liiguvad ja mõistus töötab, siis miks mitte!

No see on küll kindel!

Viimane kord – see oli küll natuke nukker iseenesest, peapiiskopi matustel. Aga oli äärmiselt armas jälle Sinuga teha osi Sisaski missast.

Aitäh! Jah, me laulsime missast kolme osa. Oma viimasele ametireisile minnes oli peapiiskopil kinkimiseks kaasas CD “Eesti missaga”.

On tormine novembriõhtu, hingedeaeg, kui me Kaarli kiriku käärkambris seda juttu räägime. Milline aeg kirikuaastast on Sulle kõige südamelähedasem olnud?

Palju sõltub vanusest. Eks meile lapsena ja lapsemeelsetena on ikka jõulud olnud väga olulised. Nii mullegi. Aja kulgedes lähened enam Kolgata müsteeriumile ja ootad ülestõusmispühade valgustavat väge.

See on kuidagi nii kujunenud, et eestlaste hulgas on jõulud olnud eriti tähtsad...

Paradoksaalsel kombel olid jõulud eestlastele eriti tähtsad nõukogude okupatsiooni ajal. Mäletan pilgeni täis jõulukirikut, ootust ja lootust täis nägusid, noori ja vanu, ausaid ja autuid. Tundus, et viimane kui heli vanadest armsatest jõululauludest imeti enesesse kui keelatud vili, mis eriti magus, ja Sõna kuulati sõnakuulelikult ära. Selline ta on, see meie armas rahvas.

...Nii ongi. Kõik targad mõtted on otsa saanud. Aitäh küsitlemast. Rõõmu ja rahu kõikidesse päevadesse.


KUIDAS ELAD KIRIKUKOOLI LAPS?
Pühapäevakooli õpetaja Küllike Valk

Pühapäeviti peale kirikukooli tundi on õpetajad koos, joovad kohvi ja arutavad, miks küll käib tundides nii vähe lapsi. Mäletame veel kirikukooli „hiilgeaegu kui tunde peeti kahel päeval, rühmad tulid ja läksid, lastearvu loendati sadades… Kas me teeme midagi valesti? Mis toimub?

Ega neile küsimustele ei saagi otse ja ühest vastust. Pisut püüdsin uurida laste endi hinnangut kirikukoolile. Siinkohal esitangi põgusa ülevaate kirikukooli vanemate ja kogenumate seas läbiviidud küsitlusest. Arutelu toimus väidete toetamisega või eitamisega ning põgusa kommentaariga.

Kirikukooli tullakse (tuuakse) erinevas eas – kõige varem 3-aastasena, viimane aeg kirikukooliga liituda on vahetult enne noorteleeri. Ega kauem kui 15. eluaastani pole ka põhjust kirikukoolis käia, sest siis saab juba noorteleeri minna.

Noorteleeri mineku peale on mõelnud suurem osa lapsi . Noorteleer on ka see koht, kus kasvavad koguduse aktiivsed liikmed, tulevased vabatahtliku töö tegijad ja miks ka mitte tulevased õpetajad, diakonid, kirikumehed.

Lapsed, kes on olnud juba 12 aastat kirikukoolis , mäletavad vähemalt 7 õpetajat. Mõnel juhul tundub, et seda on palju , teinekord on aga väga vaja, et tuleks uusi tegusaid õpetajaid staažikate kolleegide kõrvale. Kuid igal juhul on parim, kui ka õpetajate seas oleks järjepidevus. See on vajalik usalduslike sidemete loomiseks koduga ja kindluse andmiseks lapsele, et inimene, kes sellel aastal temaga tegeles, ootab teda ka järgmisel aastal.

Õnneks on tänapäeva lastel võimalik valida paljude huvialaringide vahel , nagu sporditrennid, maleringid, laulukoorid. Seetõttu peab kirikukool suutma püsida konkurentsis. Siit suuremad kohustused ka õpetajatele tundide ettevalmistamisel ning kodudele laste motiveerimisel kirikukoolis käimiseks.

Samas on lapsed ise veendunud, et kirikukooli tulemine on nende jaoks meeldiv kohustus . Seega sõltub palju kodudest – osavõttu koguduse lastetööst tuleb hinnata ning võimalusel seada prioriteetsete tegevuste hulka. Vanemad ei pea lapsi sundima, vaid ainult andma võimaluse. Tundke huvi oma laste teadmiste vastu – oma järjekindluse ja põhjalikkusega võivad lapsed teid üllatada.

Peale selle, et kirikukoolis saavad lapsed teadmisi piiblilugude, kirikupühade ja –tavade kohta , saavad nad ka uusi sõpru ning õpivad vanu sõpru paremini tundma. Seda eeskätt tundidevälises tegevuses, mida meie lastetöö pakub väga mitmel moel. Kõige populaarsemad on suve- ja talvelaagrid, aga samuti on hinnatud praostkonna lastepäev, kevadised väljasõidud, perepeod, perejumalateenistused/palvused, tsüklilõpetamised, jõulupeod.

Need lapsed, kes käivad praegu kirikukoolis, on rahul sellega, mis on, ning soovivad oma õpetajatele ja vanematele jõudu jätkata valitud teel. Koos oleme rõõmsad ja hoolivad, elame üle ka kõige keerulisemad ajad.

Armsad lapsevanemad, koguduse liikmed! Olge ise usinad kirikuskäijad, näidake sellega eeskuju oma lastele. Samuti olgu teie kodudes ikka au sees palve lugemine. Lapsed vajavad teie tuge ning samas on nad ise kui küünlaleegid oma siiruse ja säravate silmadega.

Hea on olla kirikukooli laps. See on kuulumine suurde perekonda, kus kedagi ei jäeta kõrvale, vaid hoitakse kui kõige kallimat aaret – armastusega!