1. Juhtkiri. Toimetus.
2. Jutlus hingedeajaks. Jaak Aus
3. Surnutepüha jutlus. Lembit Tedder.
4. Maria Teder. Mõtisklusi surmajärgsest elust.
5. Ain P.Leetma. Aleksandria piiskop Püha Athanasios.
6. Vootele Hansen. Tallinna Toompea linn.
7. Egle Tamm. Kaarli kiriku monograafia.
8. Jaanus Ruiso. Tammsaarest, tänasest päevast ja mõnest muustki asjast.
9. Silja Luup. Kuidas ma käisin koos sõpradega Keeniat avastamas.
10. Muusikatöö. Evelin Nigols. Kuldmedaliga Katalooniast.

11. Lastetöö. Küllike Valk. "Kaarlikese" suvelaager.

JUHTKIRI

Jacob de Bacer "Viimne kohtupäev", 1580

Suvi on taas kiirelt möödunud, käes on sügis – oleme jõudnud hingedeaega. See on meie maal pime aeg, mil on ehk rohkem mahti, tahtmist või meeleolu vaadata enese sisse, mõelda ning arutleda igavikuliste teemade üle.
Läbi inimajaloo on ikka otsitud vastuseid küsimustele, mis saab meist pärast surma, kas ja kuidas me edasi eksisteerime? Arutluse tulemusel on jõutud paljude seisukohtadeni surmajärgsest elust, kuid midagi kindlalt väita on ju väga spekulatiivne, see valdkond on rohkem ikka uskumisega seotud. Öeldakse, et surematuse mõte esineb kõigis religioonides, et see ongi religioonide põhiidee. Meie kristlastena usume, et tänu Kristuse ristisurmale on Jumal kõik meie patud lunastanud ning seepärast on meil kõigil võimalik igavene elu pärida. Kui me vaid usume…
Teisest küljest vaadates on meil võimalus saada n-ö surematuks ka iseenda tegude kaudu, s.o elada edasi teiste inimeste mälestustes. Ja see, millisena meid pärast surma mäletatakse, on samuti meie endi teha, sest tulevast arvamust endast saame küll mõjutada juba siin maa peal elades…
Seekordsest Sulase numbrist võib lugeda kahte jutlust: nii koguduse praeguselt abiõpetajalt Jaak Ausilt kui ka kunagiselt II pihtkonna õpetajalt Lembit Tedderilt. Maria Teder mõtiskleb surmajärgsest elust kristlikus käsitluses. Ain P. Leetma tutvustab Püha Athanasiose elukäiku, Vootele Hansen kirjutab pikemalt sellest, miks on meie koguduse nimes mainitud Toompead. Kunstiajaloolane Egle Tamm annab oma artiklis teada, mida kujutab endast peagi ilmuv Kaarli kiriku monograafia, Jaanus Ruiso arutleb teatrikunsti üle lavastuse "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." näitel. Veel saab lugeda reisikirja Silja Luubi külaskäigust Keeniasse meie koguduse toetatava misjonäri Rael Leedjärve juurde; koguduse muusikatöö teema all kirjutab Evelin Nigols kontsertkoori võidukast reisist Hispaaniasse ning Küllike Valk jutustab lastetöö suvistest tegemistest.

Meie toimetuse koosseis on läbi teinud väikese muutuse: alates sellest numbrist toimetab Külli Saardi asemel Sulast Saima Sellak-Martinson.

Lahket lugemist!

 


JUTLUS HINGEDEAJAKS
Jaak Aus

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu . Jh 3:16

Käes on sügis. Võime olla Loojale tänulikud, et selleaastane sügis on olnud soe ja suhteliselt kuiv. Ei ole olnud pori ega vesist pimedust. Üks psühholoog rääkis hiljuti raadios, et seetõttu on olnud ka vähem masendust ja depressiooni, mis sügiseti nii tavaline on.
Sügis on selline aastaaeg, kus inimesed tunnevad üksindust ning rohkem kui kunagi varem otsivad valgust, soojust ja lähedust. Võib-olla on see ka olnud põhjuseks, et meie esivanemad on neidsamu mõtteid mõlgutades jõudnud oma mõtetes nende juurde, keda selles maailmas enam ei ole. Samuti tuletab kirikuaasta lõpp meile rohkem ja rohkem meelde, et oleme surelikud ning kord on ka meil aeg siit maailmast ära minna.
Julgen väita, et sageli on just hirm surma ees tinginud selle, et kui rääkida surmast, siis tänapäeva inimene tahab jututeema kiiresti lõpetada. Hiljuti küsisin 10. klassi õpilastelt tunnis, milline sõna sobiks iseloomustama surma. Oli kurb kogeda, et surm on noorte arvates kas tühjus, külm koht, soomülgas või lõpmatu tunnel. Surm on lõpp, tõdesid mitmed ega mõistnud, miks ma üldse sellest räägin. Huvitav oli aga lugeda nendesamade õpilaste referaati hingedeajast, kus nii mõnigi kirjeldas seda aega just nii: „T uleb mainida, et surma selle tänapäevasel, meile harjunud traagilisel moel eesti vanas rahvalaulus ei esinegi. Surm oli meie kaugetele esivanematele nagu lävi, millest, kui aeg kätte jõudis, lihtsalt üle astuti. Regivärsilises rahvalaulus ei ole surma, on ainult surmaitkud, milledes väljendatakse kurbust ja kahjutunnet lahkumise ja lahkujate suhtes. Lapsed käisid vanemate haudadel nõu ja abi otsimas. On laulud võõras leeris sõdinud ja lahingus langenud ning koju toodud surnud vennast, kuid ehtsaid sõjalaule ei ole. Eesti rahvapärimuses on üldse kadunud meeste laulud, mis ongi ju sõjalaulud, võitluslaulud, jõhkrad laulud. Agressiivsust ei ole. Hilisemal ajal on meile sisse toodud arusaamad, et surm on midagi väga kohutavat. Vanadele eestlastele ei olnud sellised arusaamad omased. Nad olid vaikselt ja tasakaalukalt eluterve mõtteviisiga inimesed.”
Meie esivanemad ei võtnud surma kui lõppu, kus inimene lakkab olemast. Meil on see usk samuti olemas, sest teame, et Kristus on surma ära võitnud ja meile igavikutee ette näidanud.
Esivanemad süütasid hingedepäeval küünla, et hinged näeksid ja oskaksid koju tulla, et ka nemad saaksid osa soojusest ja toidust, mis lauale on kaetud. Meiegi süütame kalmudel ja kodudes küünlaid, kuid eesmärgiks ei ole mitte hingi koju kutsuda, vaid tuua valgust pimedasse maailma, et nii kuulutada selle valguse võitu, kes surma on võitnud.
Olgu küünlad, mida ka sel aastal süütame, meile meeldetuletuseks, et Kristus on surma võitja, ja see valgus, mis on ilmsiks saanud, paistaks paljude ja paljude südametesse.
Samas olgu meil ikka meeles oma lähedased, kes siit ajalikkusest on lahkunud. Olgem tänulikud kõige selle eest, mida nad meile on andnud ja püsigu meil meeles palve: puhake Jumala rahus ülestõusmise päevani!


SURNUTEPÜHA JUTLUS
Lembit Tedder (8.08.1913-15.05.1954)
Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja aastatel 1947 -1954

Jutlus peetud 22.11.1953 Kaarli kirikus

Aga kohe peale nende päevade ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega. Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni. Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.
Mt 24:29-35

Kirikuaasta lõpp seob meie mõtted lõpu küsimusega üldse. Eriti tänasel pühapäeval, kus mõtleme oma lahkunud omastele. Sest kui üks inimene sureb, siis selle surmaga lakkab olemast üks osake elavast maailmast.

Seepärast surnutepüha oma sisus ei kõnele mitte ainult inimese elu lõpust, mis on tulnud või mis on tulemas ja mida meie igaüks ka kord oma surmapäeval läbi elame, vaid surnutepüha, kus lõpumõtted meis esile kerkivad, kõneleb ka maailma lõpust.

Inimese seisukohalt, kes elab ainult maailmas ja tegeleb ainult maailmaga, on raske mõelda lõpule. Ta ei taha sellest rääkida, ta ei taha sellest mõeldagi, nende küsimustega ta ei taha tegeleda. Sest lõpp, surm, võtab kõik selle meie käest, millega oleme harjunud, mis on meile armas. Päikese hiilgus kustub, kuu ei peegelda enam valgust ja taevas on muutunud tähituks.

Inimese õnn, kes elab ainult maailmas, on seotud loomulikult ainult sellega, mida talle saadab ja pakub maailm. Õnn kui selline seisneb ainult kõiges nähtavas ja haaratavas, seisneb mõistusega vastuvõetavais tõdedes ja kõige haaratava meelelises maitsmises. See kõik aga lakkab olemast, kui saabub päev, mida tänane evangeelium ennustab: päike sulle kord enam ei paista, kuu kustub ja taevas, mille poole sa ehk mõnigi kord pilgud oled tõstnud, on lakanud hiilgamast viimnegi lootusetäheke.

Ma usun, mu sõbrad, sellist masendavat tunnet oleme võib-olla läbi elanud siis, kui on tulnud seista haua veerel, kus muld katab mõne armsa, kalli südame – me otsime lohutust, me otsime troosti.

Aga inimesed, kes elavad ainult maailmas ja kes mõtlevad, et ainult maailmast on võimalik haarata lohutust, need trööstivad ennast alusetu troostiga. Nad ütlevad: “Kui üks või teine on kurb, kui mõni teine on ahastuses ja leinas, siis ega seda kõike just ka meie ei pea oma elus läbi elama! Sest eks meil ole veel kandled, eks meil ole naablimäng! Eks meil ole veel küllalt rõõmu elada!” Aga selline lohutus on lapsik. Sest surma palge ees tuleb meil kõigil seista, kas tahame või ei. Ilma meie tahtmist ja meie tööd arvestamata saabub lõpp kord kõigile.

Miks siis aga ometi maailm trööstib ennast petlike lootustega?

Aga sel lihtsal põhjusel, et lõpp, surm, toob enesega kaasa seda, mis on hirmus meeleliselt meelestatud inimesele.

Evangelist ütleb: siis ilmub Inimese Poja täht taevas nähtavale. Inimese Poja täht kerkib taevasse ja kuni selle päevani püüab maailm Inimese Poja tähte olematuks teha ja hävitada. Ta püüab salata Jumala osa elus, nii rõõmus kui ka kurbuses. Püütakse eitada seda tahet, et Keegi püüab meid Poja kaudu tuua oma armu tunnetamisele juba siin maa peal, selleks et meil oleks osa igavesest elust.

Jumala riigi olemasolu maailmas ja nii kirikut kui ka usklikke on sageli võetud kui pilkeobjekte ja üksiku uskliku elu on tahetud vaadata vales valguses kui elu, edu ja töö vaenlast. Jumala sõna, Piiblit, mis tahab kõnelda iga üksiku inimesega tões ja väes, on ülemeelikult käsitatud ja on seda põlastusega ülevalt alla vaadates kritiseeritud.

Nüüd aga kõneleb Inimese Poja täht, mis selgesti ja avalikult paistab taevast maailmale, et Salatu ja Pilgatu ometi elab ja ometi valitseb.

Ning selle tagajärg? Siis hakkab ulguma kõik rahvasugu maa peal. Nad ahastavad, et nad on Inimese Poja tähe siitsaadik ära põlanud. Nad süüdistavad ennast rumaluses, et nad ei otsinud elutõde surmas ja teenisid ainult maailma ja oma liha. Neil ei ole nüüd enam seda, kes neid tunnistaks Isa ees, kes on taevas. Neid piinab teadmine: mul on troostitu surmatee ees, ainult kohtutee. Terve mu elu on kui maha visatud ja armastuse altarile ei ole mul viia tolmukübetki!

Eks sellist lootusetut ahastust oleme meiegi mõnikord kogenud, seistes mõne haua juures või mõne muu oma elu kaotuse ees.

Siis aga peavad nad nägema Inimese Poja tulevat taeva pilvede peal suure väega. Nii kaob viimnegi lootus oma jõule ja suurusele, sest Inimese Poja märk ei peta, nagu ta veel kunagi petnud ei ole. Siis jääb inimesele, kes ainult maailmas on elanud, vaid üks soov järele: mäed, kukkuge mu peale! Teie, mäekünkad, katke mind, et too Kohtumõistja täht ei saaks mulle enam otse silma vaadata! Sest kui see täht on tõusnud ja maailma lapsed ta ees seisavad, siis on tulnud päev, mida juba vana laulik nimetab dies irae – viha päev. Vihapäev on tulnud ja kes võib seista elava Jumala ees!

Selsamal kombel saab maailmalapse hing haaratud hirmust, ahastusest ja lootusetusest, kui ta seisab surma ees, kui ta peab vasturääkimatult astuma vastu teadmatusele, nähtamatule maailmale.

Siitsaadik ta arvas: ma olen ise oma peremees, suur ja vägev! Aga kui ka temale ilmub ta elu lõpul Jumala suurus, siis pole enam kuhugi minna, jääb vaid hirm, ahastus ja ulgumine.

Aga kui nüüd meil on elav Jumal ja kui oleme elanud Kristusega, mida siis, vastandina eelnevale, võiks meile kõnelda surm, lõpp?

Nii imelik kui see ka ei ole kuulda, tõsikristlased, tõelised usklikud, on alati olnud surmas rõõmsad ja oma lõpu ootel õnnelikud. Nad ei karda taeva pimedaksjäämist, mis lõpetab kõik elu maa peal, sest neile ju ilmub siis Inimese Poja täht suures aus. Surma puhul on Issanda järgija rõõmus selles teadmises, et Inimese Poeg päästab ta ära kurjast ja ülekohtust.

Evangelist kirjutab: varsti pärast seda viletsuse aega, see on enne maailma lõppu, peavad usklikud läbi käima mitmest viletsusest ja katsumisest. Ja need saavad neile osaks just nende usu pärast, milles neil tuleb kannatada tagakiusamist. Selle sees hoiab neid ometi usus see kaljukindel teadmine, et Issand pea tuleb, et Tema varsti ka minu elus saab täiuslikult avalikuks.

Mis oli teistele hirmus, see on usklikule rõõm: siis peab Inimese Poja tähte taevas nähtama. Selle tähe tõus, lõpuaeg, täis hirmu ja ahastust maailmale, toob kristlasele suurt lohutust ja troosti. Ta on kui kallis ristimärk su lahkunu haual, mis kuulutab ülestõusmist ja elu, ja seda mitte ainult Kristusele, et Tema tõusis üles ja elab, vaid kõigile neile, kes usus on läinud magama.

Ristimärk haual kuulutab päästmist surmast ja Inimese Poja täht taevas räägib päästmisest kõigest kurjusest. Sest taevariik on ligi saanud, taeva sõjaväe hulgad kõnelevad Jumala võimust, kuningaaust, mis on ometi Issanda käes.

Kui me senini veel ei ole näinud Inimese Poja tähte päikese asemel taevasse tõusvat, siis oma elus oleme ometi kogenud, et Issand ei ole omasid siin maa peal maha jätnud, vaid et Tema mitme märgi läbi on oma lähedalolu meie elus kinnitanud.

Vaadake, minu sõbrad, seepärast oskame ka surmas ja viletsuses ja kannatuses olla rõõmsad, sest meid päästetakse ära kurjast. Sest Issanda päev toob meie hingede õndsuse.

Evangelist ütleb: siis peab Inimese Poja tähte nähtama ja Tema tuleb taeva pilvede peal suure auga. Selles pildis ei ole uskliku südame jaoks midagi hirmutavat, mis kutsuks esile ahastuse, vaid teda haarab suur rõõm selles, et ta seda märki on armastanud ja igatsenud Inimese Poega, keda ta nüüd Tema aulisel tulemisel tohib otseselt nimetada Vennaks ja vennamärgiks.

Nüüd, kui maine päike lakkab olemast, kui ükski täht enam ei vilgu, siis tuleb Tema pilvede peal kui Tõeline Päike – suure väega. Milline rõõm see võib olla, kui piiratud kindluse nõrkevale, aga ometi nii vaprale meeskonnale, kes end ülekaaluka vaenlase vastu ennast säästmata on kaitsnud, läheneb pääste võimuka abi saabumisega!

Nii saab ka usklik jõudu taeva sõjaväe hulkadelt, kes kuulutavad lõppu, ja, minu sõbrad, me saame surmaahastuseski jõudu Kristuse pühast ristimärgist ja Tema läkitab oma inglid ja kogub kokku oma äravalitud. Evangelist kinnitab, et esimene, mida Issand teeb, on , et Ta kogub äravalitud oma juurde. Ei ole Tal ruttu kohtumõistmisega maailma üle, vaid Tal on kiire omade päästmisega.

Maailmas on usklikud üksikult laiali pillutatud, nüüd aga moodustavad nad suure hulga. Kedagi ei unustata, ka kõige pisemat ei jäeta maha – peaasi, et ta on olnud ustav surmani.

Aga, minu sõbrad! See kogumine ei ole mitte ainult kauge tulevikuigatsus, vaid see sünnib ka tänapäeval. Sest nii sageli kui usklik sureb, kui ta oma viimset und magama läheb, kui ta astub lõpust läbi, siis võtab Issand ta oma juurde rahusse. Need on ju meie Õnnistegija sõnad: kui ma olen ära läinud ja teile aseme valmistanud, siis tulen ma jälle, et teie ka oleksite, kus mina olen. Ja Tema kannab neid, kes usus on magama läinud, oma inglite läbi taevasse, sest seda kinnitab ka evangeelium vaesest Laatsarusest (Lk 16:22).

Kui nüüd sina, mu usklik sõber, kõigis selle elu raskustes tahad õiget lohutust omada nõnda, et ka täna, surnutepühal, leinapisarad su silmist lõpevad ja hingest kaob surmahirm ja ahastus, siis ära jää ainult maiselt meelestatud inimeseks. Ära jää inimeseks, keda enda surma ja maailma lõpu ees ahastus haarab, kes Inimese Poja märgi ilmumist kardab oma kurjuse ja patu pärast, vaid kui tuletad meelde neid, kes läksid puhkama rahus, siis usu läkitust evangeeliumis, mida maailmas Selle nimel kuulutatakse, kes peab tulema ja meid lõplikult päästma patu ja surma käest.

Siis saab kord aegade lõpul meie suu naeru ja keel hõiskamist täis, sest me võime öelda: Jehoova on meile suuri asju teinud! Sest kes pisaratega on külvanud, need tulevad kord hõisates ja kannavad täis vihke.

Aamen.


MÕTISKLUSI SURMAJÄRGSEST ELUST
Maria Teder

Hinge surematuse igatsus, soov, et meie isiklik ja individuaalne teadvus jääks ühel või teisel kujul püsima, kuulub religiooni olemusse samavõrd kui igatsus Jumala olemasolu järele. Ei esine üht teiseta, nimelt seepärast, et sisuliselt on nad üks ja seesama. Aga kui püüda igavese elu igatsust konkretiseerida ja mõtestada, seda iseendale defineerida, põrkume veel suuremate raskustega kui püüde puhul mõistuspärastada Jumalat. Et omaenda vaese mõistuse ees õigustada iha surematuse järele, on apelleeritud ka inimsoo konsensusele: kõikide rahvaste ühine arvamus on, et hinged jäävad elama (ka pärast surma), ütleb Cicero antiikfilosoofia vaimus (Unamuno 1996, 2489). Samas tunnistab Cicero, et lugedes Platoni „Phaidonist” hinge surematuse poolt esitatud arutlusi, nõustus ta nendega, ent niipea kui pani raamatu käest ja hakkas ise probleemi üle järele mõtlema, haihtus kogu too nõusolek. Tundub, et samas olukorras ei olnud mitte ainult Cicero, vaid on ka enamik meist…

Kristlus tekkis väidetavalt kahe suure vaimse protsessi, judaistliku ja hellenistliku koostoimel, kusjuures kumbki neist oli omalt poolt jõudnud küll mitte sealpoolse elu täpse definitsioonini, siis selle ihkamiseni ometi.

Surnute ülestõusmise idee polnud juutluse jaoks uus ja I sajandil oli see üleüldiselt populaarne. Idee tuleneb vältimatult teodiikest: kui eluajal õiglast tasu ei anta, siis peab seda tehtama pärast surma. Ülestõusmiskujutluse lähteks oli üksikisiku iseseisvumine ühiskonnast, tema jõudmine ellusuhtumiseni, mis ei lase enam üksikisikul hajuda ühiskondlikku olemisse, vaid nõuab temalt isiklikku elumõtet individuaalse olemasolu jaoks. Sellega rajab enesele teed suur pööre käsitlusele üksikisiku lõpmatust väärtusest Jumala ees, käsitlusele, mis rajas indiviidi hävimatu väärikuse ühiskonna suhtes (Pannenberg 1977, 20). On arvatud, et makabeide ajastu religioossed tagakiusamised sünnitasid juutide keskel usu ülestõusmisse, esialgu üpris algelisel, päevakajalisel kujul: usu pärast tagakiusatud ja hukatud juudid tõusevad surnuist üles, aga nende piinajad ei tõuse. Haritud juudi ringkondades ei olnud see usk sugugi vaieldamatu. Saduserid naersid selle üle; nemad jagasid Koguja raamatu seisukohta, mille järgi surmaga algab täielik olematus: nii loomadel kui ka inimestel on pärast surma vaid kõdunemine varuks. Variseride keskelt pärit kirjatundjad ei soostunud säärase nihilistliku seisukohaga ja toetusid kindlameelselt pühakirja teistele kohtadele, mis kinnitasid surmajärgse elu võimalikkust. Ent üleüldist ülestõusmist nad ei lubanud, vaid käsitasid seda tasuna vaga elu eest. Vähem ranged kirjatundjad pidasid võimalikuks kõigi iisraeli laste kui väljavalitute ülestõusmist, kuid paganatele määrasid nemadki igavese surma põrgutules (Nikolski 1993, 39).

Vanimad kreeka filosoofid tõendasid surematust vastuoluliselt, lahkudes natuurfilosoofia pinnalt teoloogia valdkonda, rajadesHieronymus Bosch "Paradiis: õndate taevasseminek" dionüüsosliku ja orfilise õpetuse väljaspool Apolloni kultust. Meenutades Platoni „Phaidonit” ja neoplatoonikute arutlusi, ilmneb seal juba selgesti isikliku surematuse soov, iha, mis saamata pidet mõistuselt, sünnitas kreeka pessimismi. Kreeka arusaama aluseks oli ettekujutus, et inimeses on kokku liidetud kaks teineteisele võõrast substantsi, millest üks (keha) laguneb, teine aga (hing) on iseenesest hävimatu ja seega kestab edasi omaenda jõul, sõltumata mingist teisest olendist. Alles lahus temale olemuslikult võõrast kehast saavutab hing oma tegeliku täiuse.

Kahtlemata sisaldas hiline juutlus kreeka surematuseõpetuse sugemeid ja see on ka üks põhjus, miks väga varsti ei mõistetud kreeka-rooma maailmas enam ülestõusmise idee kõikehõlmavuse taotlust. Pigem vaadeldi nüüd kreeka ettekujutust surematusest ja Piibli sõnumit surnute ülesäratamisest kahe pooliku vastusena inimese igavese saatuse küsimusele ning liideti mõlemad täiendavalt üksteisele (Ratzinger 2006, 294).

Piibli sõnum ei tõota surematust mitte eraldi hingele, vaid kogu inimesele. Uues Testamendis ei täienda see idee tegelikult mitte eelnevat ja sellest sõltumatut hinge surematuse (kreeka) arusaama, vaid see on inimese saatuse kohta käiv põhiväide.

Vastuolu ja väärmõistmine tekib siin sellest, et kreeka mõtlemine näeb inimest koosnevat kahest eraldi substantsist – kehast ja hingest, aga Piibel näeb inimest ühtsena. Need vähesed kohad, kus joonistub välja teistsugune arusaam, jäävad teatud moel võnkuma kreeka ja heebrea mõtlemise vahele ega loobu mingil juhul vanast vaatest (Ratzinger 2006, 294). Võib arvata, et surnute ülesäratamine, millest kõneleb pühakiri, käib niisiis ühe, jagamatu inimese, mitte ainult inimese ühe osa kohta. Surm tabab mitte ainult ihu, vaid ka hinge, mis pole osa inimesest, vaid inimene ise.

Nii nähtuna kuuluvad hing ja ihu lahutamatult ühte; hinge lahutamine ihust surmas pole hingele mingi lunastus, vaid õnnetus. Ihu ja hinge tuleb küll eristada, kuid mitte lahutada, sest ihu on ikkagi oma palges, hoiakus, liigituses hinge väljendaja, ta on „hinge kuju” ( Pöhlmann 1994, 231) . Surm tabab ka hinge, mitte ainult ihu, kuna mõlemad on lahutamatud teineteisest. Surematuse idee, mida Piibel tähistab ülestõusmise mõttega, peab silmas ühe inimolendi „isiku” surematust. Sellal kui kreeka mõtlemises on tüüpiline inimolend lagunemisprodukt, mis sellisena edasi ei ela, vaid vastavalt oma heterogeensele laadile, koosnedes ihust ja hingest, läheb kahte eri teed, siis Piibli usu järgi kestab edasi just see inimolend kui selline, olgugi muutunult (Ratzinger 2006, 295).

Paulus, kes õpetatud variserina oli tuttav Jeruusalemma õpetustraditsioonidega, samuti ka usuga eshatoloogilisse ülestõusmisse, mis hajala juutkonnas oli tugevalt rõhutatud, ja tundes oma päritolu tõttu antiikse stoikluse seisukohti, mis tollal lähenesid uuenevale platonismile, tõi uue sõnumi, milles kajastusid nii kreeka mõtlemine kui juutide eshatoloogia ootus. Pauluse igavese elu sõnum toetub kahele mõistele: usk ja õigeksmõist, mis mõlemad tuginevad ristimisele. Ristimises saab inimene vabaks patu orjusest ja ta võetakse vastu ühendusse Kristusega: seega on ristimine suremine koos Kristusega ja ülestõusmine koos temaga.

Surm ei tähenda vahekordade puudumist, vaid ta asetab inimese täiesti uude vahekorda oma kohtumõistja (Rm 6:23) ja päästjaga (Fl 1:23). Et Jumal on enesele ustav ja tema teine töö lähtub esimesest, lunastus seega loomisest, siis pole ka ülestõusmine creatio ex nihilo – loomine eimiskist, vaid creatio ex creatione – loomine loodust (Pöhlmann 1994, 232). Teoloogiliselt on ekslik hüljata mitte ainult platooniline, vaid iga surematuse vorm ja inimese ülestõusmine välja mängida tema surematuse vastu. Uus Testament jaatab mõlemaid kujutlusi ja näeb neid koguni koos, mida puhuti iseloomustab kirjakoht 1Kr 15: 51-53:

Giotto di Bondone "Viimne kohtupäev" (detail), 1306 fresko51. Vaadake, ma ütlen teile saladuse:

meie kõik ei lähegi magama,

aga meid kõiki muudetakse.

52. Äkitselt, ühe silmapilguga, viimse

pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja

surnud äratatakse üles kadumatutena,

ning meid muudetakse.

53. Sest see kaduv peab riietuma kadu-

matusega ja see surelik riietuma sure-

matusega.

Usk ülestõusmisse ei välista surematuselootust, vaid hõlmab selle, ei ole sellega vastuolus, vaid on ise pigem üks surematusse uskumise mooduseid. Surematus ja ülestõusmine on seotud teineteisega nagu kest ja sisu – paremini öeldes: nagu algus ja täitumus ( Pöhlmann 1994, 233) .

Ülestõusmis-usu peamine tuum ei olegi kehade tagasisaamise idee, millele ollakse oma mõtlemine taandanud, vaid olulisem on siinjuures tõekspidamine, et tegemist on „dialoogilise” surematusega (=ülesäratamine!). See tähendab, et surematus ei tulene mitte lihtsalt jagamatu olendi mittesuremise enesestmõistetavusest, vaid armastava olendi päästvast teost, kel on selle jaoks väge: seega ei saa inimene enam täielikult hävida, kuna Jumal tunneb ja armastab teda. Kui kõik armastus igatseb igavikku, siis Jumala armastus mitte ainult igatseb seda, vaid loob igavikku ja on igavik (Ratzinger 2006, 295).

Piibli järgi ei lähtu surematus iseenesest hävimatu enda jõust, vaid dialoogist Loojaga – just seepärast tuleb seda nimetada „ülesäratamiseks”. Et Looja ei pea silmas mitte ainult hinge, vaid end ajaloo ihulikkuses teostavat inimest, ja annab talle surematuse, tuleb seda nimetada surnute (=inimeste) ülesäratamiseks (Ratzinger 2006, 296) .

Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus,

ärkavad: ühed igaveseks eluks

ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.

(Tn 12: 2)

Teoloogias on kogu aeg palju väideldud selle üle, mis toimub surma ja eshatoloogilise ülestõusmise vahel. Väitlust on toitnud tõik, et Uus Testament ei anna nähtusele ühemõttelist seletust. Selge on, et Uue Testamendi rõhuasetus on ihu ülestõusmisel, mitte hinge surematusel. Tulipunkt on selles, et surnud äratakse, mitte selles, et surnud jätkavad elu ihu mullas kõdunedes. Surma võrreldakse tihti unega, millest ärgatakse, kui Jumal lausub uue, loova sõna (Pihkala 1993, 223) .

Vaheolukord ei paiska inimest mingisse nihilistlikku jumalavaakumi, vaid ta jääb Jumala, oma kohtumõistja ja päästja kätesse. Surmaga pole kõik otsas, vaid surmajärgselt on inimesega lõpp. Jumal ei hävita surmas tema hinge, vaid „nõuab” seda tema käest (Lk 12:20). Surmas ei varise inimene eimillessegi, vaid ta on „Kristuse juures” (Fl 1:23), kelle armastusest isegi surm ei saa teda enam lahutada (Pöhlmann 1994, 233) .

On eshatoloogilisi mudeleid, mis käsitlevad surnute üleminekuolukorda enne üldist ülestõusmist. Üleminekuolukorrale viitavaist kohtadest pigistati esimeste sajandite jooksul kõik võimalik välja, sest sellega saadi kristlik usk surnute ihulikust ülestõusmisest (kreeklastele vastuvõetamatu mõte) seostatuks usuga hinge surematusesse. Nii sai kristliku usu sõnum Jumala radikaalsest uuest loomistööst hellenistlikus keskkonnas kergemini omastatavaks. Kiriku traditsioon on mõnel juhul liigvalgustanud seda uustestamentlikku ainest, mis näib viitavat üleminekuolukorrale (mh puhastustuleõpetus) (Pihkala 1993, 223).

Pühakirjale ja traditsioonile tugineva katoliku kiriku doktriiniks on puhastustule olemasolu, mis tähendab äravalitute lõplikku puhastust enne viimset kohtumõistmist. Puhastustules vabaneb inimene kõigest ebatäiuslikkusest ja kahtlustest, mis takistavad tal Jumalat täielikult armastada. Puhastustuli on sillaks surmast ellu, see on Jumala armastuse tuli, mis avab täielikult südame Jumalale. Puhastustule vajalikkust rõhutab ka Ilmutusraamat: üksnes puhas inimene võib taevasse pääseda.

Puhastustule piinad on kirjeldamatud, kuid need hinged on valmis vastu võtma mistahes kannatusi, mis Jumal neile saadab temaga ühinemise nimel. Puhastustule hingede kannatusi saavad leevendada ja lühendada elavate palved, ohverdamised ja missaohvri pühitsemine puhastustules viibijate eest (Havard 1995, 54) .

Hingede rändamise ideest lähtuv katoliiklik dogma puhastustulest, kus hinged puhastuvad, ei leia õigeusu kiriku (tuginedes Pühakirja mõistmisel mitte-kirjalikule pärimusele) arvates kinnitust evangeeliumis. Õigeusu kirik peab seda paganlikuks mõjuks ega tunnista seda. Puhastustule negatiivsust nähakse esiteks selles, et puhastustuli karistab ainult hingi, samas kui kehad, mis samuti osalesid patu tegemisel, jäävad karistuseta. Teiseks muudab teadmine puhastustulest inimese lodevaks, patu suhtes ükskõikseks, kuna loodetakse puhastustule puhastavale väele. Samuti tõrjub puhastustuli inimese silmis kahetsuse ja pihi kui sakramendi jõudu. Patukahetsus, mitte karistus, vastab Jumalikule õiglusele (Vasiliadis 1998, 445) .

Paljud piibliuurijad esindavad üsna üldiselt totaalse surma oletust, milles üleminekuolukorda taunitakse. Surma ja ülestõusmise vahel pole mingit teadlikku olukorda. Surnuist ülestõusmine toimuks justkui vahetult, kuigi inimajas võib olla möödunud aastatuhandeid (Pihkala 1993, 224).

Midagi tingimatult kindlat ei saa Uue Testamendi põhjal öelda ei vaheolukorra poolt ega vastu, mis on kahtlemata tingitud surmajärgseid sündmusi puudutava keele loomusest. Kristliku päästeõpetuse seisukohalt pole see ebakindlus kuidagimoodi saatuslik, kuigi mõned inimesed on seda meelt, et vaheolukorda vajatakse just nimelt nende inimeste jaoks, kes pole eluajal Kristusest kuulnud. Mõnedest Uue Testamendi kohtadest võib teha sellesuunalisi järeldusi. On arvatud, et teoloogiliselt pole see siiski vältimatu. Igal juhul leiab probleem lõpliku lahenduse alles isiklikus ja üldeshatoloogias. Olemuslik on siiski usk sellesse, et surnud „ärkavad” ja „tõusevad üles”.

Elu kui jumaliku Vaimu toime käsitlusele ja osalejale jumalikust Vaimust vastab ka surma mõistmine. Surm ei ole lihtsalt orgaaniliste funktsioonide lakkamine. Tema tegelik olemus seisneb lahutamises Jumalast ja samas – see, kes jääb seotuks Jumalaga, ka surma läbi ei saa ilma jääda elust, mis on Jumalast lähtunud (Pannenberg 1977, 249) .

Juba Paulusest alates vaidlevad kristlikud teoloogid selle üle, kas üles tõuseb füüsiline või vaimne keha või hoopis midagi kolmandat. Mitmesuguste tõlgenduste võimaluse annab kreeka keel, mis laseb ülestõusnut pidada nii kehaliseks ihuks kui vaimseks kehaks. Nii Johannes (Jh 6:63) kui Paulus (1Kr 15:50) teevad rõhutatult selgeks, et „liha ülestõusmine”, „ihude ülestõusmine” ei ole „kehade ülestõusmine”. Seega osutub Pauluse visand tänapäeva mõtlemise seisukohalt palju vähem naiivseks kui hilisem teoloogiline õpetus oma teooriatega küsimuse kohta, kuidas saab ihu olla igavene. Paulus ei õpeta mitte kehade, vaid isikute ülestõusmist, ja mitte „ihulike kehade”, see tähendab bioloogiliste konstruktsioonide tagasipöördumist, mida ta peab täiesti võimatuks („kaduvus ei saa pärida kadumatust” 1Kr 15:50), vaid ülestõusnud elu teistsugusust, nii nagu ülestõusnud Issand seda esimesena näitas (Ratzinger 2006, 302).

Kristlase eesmärk ei ole privaatne õndsus, vaid tervik. Ta usub Kristusesse ja seepärast usub ta ka maailma tulevikku, mitte ainult omaenda tulevikku. Kui kosmos on ajalugu ja kui mateeria on vaid üks moment vaimu ajaloos, siis ei ole olemas igavest neutraalset mateeria ja vaimu kooslust, vaid viimne „komplekssus”, milles maailm leiab oma oomega ja ühtsuse (Ratzinger 2006, 302).

Luca Signorelli "Väljavalitute taevasse kutsumine", 1499-1502 freskoSurmajärgse elu temaatika käsitlemine on püüd hauataguse elu saladustesse tungida. Nimetatud valdkonna spetsialistid – teoloogid, aga ka tavainimesed püüavad seda aktuaalset, vastuoludest pakil probleemistikku lahata nii mõistuse kui fantaasia abil. Kuhu ja kuidas keegi oma arutluskäiguga jõuda tahab, on juba maitse ja mõistuse küsimus.

Usume, et uus maailm, mida Piibel kujutab uue Jeruusalemmana, ei ole utoopia, vaid tõsikindlus, mille poole kristlased liiguvad. On olemas maailma lunastus – see on veendumus, mis kristlast kannab ja mis näitab talle juba täna kristlaseks olemise otstarbekust.

Kasutatud kirjandus:
Cullmann, O. (1969). Hinge surematus või surnute ülestõusmine? Kreuz-Verlag Stuttgart Berlin.
Havard, A. (1995). Lühiülevaade katoliku kiriku õpetusest. Helsinki.
Nikolski, N. M. (1993). Maailmahukk ja sotsiaalne murrang varakristluse vaadetes. Tallinn.
Pannenberg, W. (1977). Surm ja ülestõusmine kristlikus dogmaatikas. Teoloogiline kogumik XXXVI, lk 19-34. Tallinn.


Pihkala, J. (1993). Sissejuhatus dogmaatikasse. Tallinn.


Pöhlmann, H. G. (1994). Dogmaatika põhijooned. Tartu.


Ratzinger, J. (2006). Sissejuhatus kristlusesse. Tartu.


Unamuno, M. (1996). Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Tartu.


Vasiliadis, N. (1998). Tainstvo smerti. Afinõ: Svjato-Troitskaja Sergieva Lavra


ALEKSANDRIA PIISKOP PÜHA ATHANASIOS
Ain P.Leetma

Püha Athanasios, Aleksandria piiskop ja omal ajal üks suuremaid ristiusu kaitsjaid-levitajaid, sündis Aleksandria linnas 297. aasta paiku. Tema perekonna ja elu kohta ning ka tema lapsepõlvest ei ole meil palju teada ja seega ei saa midagi täie kindlusega väita. Kuid käibel on legendaarne lugu tema lapsepõlvest, mille on kirja pannud Rufinus Aquileiast. Lugu räägib, et kui Athanasios veel noor oli, köitis ta Aleksandri, oma eelkäija tähelepanu. On üsnagi tõenäoline, et Aleksandrist sai tema patroon, ta võttis Athanasiose oma katuse alla ja palkas endale sekretäriks. See leidis aset 313. aasta paiku ja sellest hetkest alates pühendas Athanasios oma elu kristlikule teenimisele. Suure tõenäosusega võib öelda, et Athanasios oli kuulsa Aleksandria katehheetilise kooli õpilane, mille juures olid tollal õppejõududeks sellised kuulsad isikud nagu Klemens ja Origenes. Seal õppis ta grammatikat, loogikat ja retoorikat. Tema mõttekäigud oli vägagi terased ja distsiplineeritud, mis võimaldas tal kergesti osaleda nii filosoofilistes kui ka religiooni puudutavates diskussioonides.

Kristlaste tagakiusamine, mille all Aleksandria kirik sellal tugevasti kannatas, aga samuti Athanasiose suur sõprus eremiit Antoniusega (millest ta on ise kirjutanud), jätsid väga sügava jälje ning karastasid Athanasiose hinge ja vaimu sedavõrd, et ta sai tuntuks oma kõikumatu meelekindluse, vaimutugevuse ja usu poolest.

Enne manilaste eksiõpetuse laiemat levikut, mille alguseks võib pidada 319. aastat, oli Athanasios avaldanud kaks artiklit, mis olid esialgu kirjutatud isikule, kes oli pöördunud paganlusest ristiusku. Esimene nendest kandis pealkirja “Paganate vastu” ning teine artikkel sai pealkirjaks “Sõna lihakssaamisest” (inkarnatsioonist). Mõlemad on oma olemuselt apologeetilised (usku kaitsvad) kirjutised, mille sisuks on teemad nagu monoteism ja jumalik sekkumine inimkonna ajalukku lunastuse eesmärgil. Oma teises kirjutises käsitleb Athanasios Kristuse jumalikkust, mis hiljem andis küllaltki palju põhjust ka vaidlusteks ja teoloogilisteks diskussioonideks (ja mine tea, ehk isegi teoloogilisteks spekulatsioonideks). Ajaloolisele materjalile toetudes võime väita, et ei ole olemas kindlat alust tunnistamaks Athanasiose nõusolekut Ariuse (kes hiljem oli sunnitud pagema eksiili) esitatud vaadetega. Kuid ilma mingisuguse kahtluseta teame, et Athanasios oli suur sõber ja ühtlasi assistent oma patroonile Aleksandrile, kes omakorda sai meelekindlust ja tugevust Athanasiose kirjutatust.

Ei ole täpselt teada millal, kuid juba enne Nikaia Kirikukogu 325. aastal oli Athanasiosest saanud Aleksandria arhidiakon. Nikaia Kirikukogul esineb Athanasios prominentsete nimede hulgas ja võtab väga aktiivselt osa teoloogilistest diskussioonidest, ehkki ta ei osalenud sellel kirikukogul ametliku esindajana, vaid puhtalt kui Aleksandri sõber. Ometi anti talle, lihtkülalisele, õigus osaleda diskussioonides. Kirikukogul osalejad võtsid teda suures enamuses vastu kiiduavaldustega, pooldades igati tema teoloogilisi vaateid. Kuid nagu alati, leidus ka vastaseid, kes arvasid, et parem kui ta poleks oma nägu Nikaia Kirikukogul näidanud (pole midagi uut siin päikese all!).

Viis kuud pärast tagasipöördumist kirikukogult lahkus piiskop Aleksander siit ilmast ja tema järglaseks sai Athanasios. Valimine toimus rahvahulkade kohalolu ja vaimustushüüete saatel. Sel ajal oli Athanasios umbes 30-aastane ja temast räägiti kui inimesest, kellel on tugev keha ja tugev vaim. Kasvu poolest oli Athanasios ehk isegi väiksevõitu, kuid tema nägu kiirgas alati intelligentsi, nagu oleks see olnud ingli nägu. Sellist väljendit kasutas tema kohta Gregorios Nazianzenist, kes on Athanasiose kohta kirjutanud küllaltki põhjalikult. Gregorios on öelnud, et Athanasios oli suuteline suhtlema inimestega maakeeli ja samas oli tema vaim võimeline lendama kõrgustes. Veel mainib ta, et Athanasios oli kõikidele arusaadav, aeglane vihastama, kiire andestama, meeldiv vestluskaaslane ja ülimalt meeldiv oma iseloomu poolest, väga efektiivne nii sõnas kui ka teos, püsiv palves, abiliseks kristlastele igas olukorras, võimekas teoloog, vaevatute lohutaja, toeks vanuritele ja eeskujuks noortele.

Athanasiose esimesed aastad piiskopiametis möödusid üsnagi rahulikult ja vaikselt. Kuid peagi kogunesid tema ümber kiriku- ja elutormid, mis jäid ta kaaslasteks surmani. Nikaia Kirikukogu (325) tõi esile usutunnistuse, mis oli mõeldud kogu kristlaskonna jaoks, kuid samas ei olnud lahenenud küsimused ja valupunktid, mis levisid manilaste eksiõpetuse tõttu. Arius (manilaste eksiõpetuse rajaja) oli sellel ajal veel täies elujõus ja tema sõber Eusebius Nikomeediast leidis üha rohkem ja rohkem toetust keiser Constantinuselt. Selle suhte tagajärjel andis keiser korralduse Arius Kiriku rüppe (kommuniooni) tagasi võtta. Athanasios jäi oma seisukohale kindlaks, väites, et ta ei saa lubada Kiriku rüppe inimest, kes levitab eksiõpetust, mis seisab Kristuse vastu. Constantinus oli sellisest vastusest hämmelduses. Peagi hakkasid Athanasiose kohta levima kõiksugused kuulujutud, millest osa süüdistasid teda kurjuses, osalemises nõiakunstis ja koguni kellegi mõrvas. Levisid ka kuuldused, et Meleetia piiskopi Arseniuse olevat mõrvanud Athanasios. Athanasios suutis summutada need kuulujutud ja kaitsta oma süütust, kuid tema vaenlaste pahameel elas endiselt edasi. 335. aasta suvel anti talle korraldus ilmuda kohtu ette Tyre linnas, kus pidi langetatama otsus tema käitumisviisi üle. Athanasios, kes ei näinud põhjust korraldusele mitte kuuletuda, ilmus ettenähtud ajaks kohtu ette. Seal aga ei antud talle suuremat võimalust enese eest seismiseks, kuna otsus oli juba langetatud enne, kui kohus kokku tuli. Athanasios põgenes Aleksandriasse ja püüdis kogu asja edasi kaevata keisrile. Ise kirjutas ta selle kohta: “Ma tahtsin välja selgitada, kas keisri kõrvad jäävad kurdiks Tõe ees.” Keisri ette ilmus Athanasios viie eestseisjaga, kuid keiser saatis esimese katse järel kogu seltskonna tagasi. Järjepidevate katsete peale ta siiski nõustus Athanasiost ära kuulama tema süüdistajate kohalolekul. Need tulid välja üpriski kummalise süüdistusega. Nimelt väitsid nad, et Athanasios olevat ähvardanud peatada kõikide Aleksandriast pärit maisilaevade liikluse, mille sihtpunktiks on Konstantinoopol. Siin, nagu paljude teistegi süüdistuste juures, on väga raske tõestada, kui palju oli nendes tõtt. Kuidas see ka polnud, igatahes saavutasid süüdistajad, mida nad soovisid, ja selle tagajärjel saadeti Athanasios Trieri, Gallia pealinna, seega eemale oma piiskopitoolist.

See oli Athanasiose esimene asumisel viibimine, mis kestis umbes kaks ja pool aastat ning oleks ehk kestnud kauemgi, kui Constantinus ei oleks siit ilmast lahkunud. Constantinuse järglaseks sai Constantinus II, kellest sai Lääneriigi keiser. Athanasios ise kirjutab oma tagasipöördumise kohta järgmist: “Rahvahulgad jooksid talle vastu, et teda tervitada, kirikud olid täis inimesi, kes tänasid Jumalat, tänupalved saadeti taeva poole kõikjal ja vaimulikud väitsid, et see on nende elu kõige õnnelikum päev.” (Apol. 7) Kuid see rõõmuperiood ei kestnud kaua. Tema ametikoht Aleksandria patriarhina oli alluv mitte Constantinus II-le, vaid Constantiusele (Constantinuse teine poeg), kellest sai troonipärija Idariigis. Vanad kaebused Athanasiose vastu toodi esile ja niimoodi hakkas kogu lugu uuesti pihta. Seekord lisati juurde veel asjaolu, et Athanasios olevat kirikukogu otsuseid mõjutanud, isegi võltsinud. Tema kohale asetati keegi teine. Niipea kui võimalik, läks Athanasios Rooma, et esitada oma kaebus Kirikule. 342. aastal aset leidnud kohalikul kirikukogul Roomas tunnistati Athanasios õigeks. Julius, kes oli sellel ajal Rooma piiskopiks, nõustus Athanasiose vaadetega igati. Kuid idakirik seisis sellele vastu, keeldudes kohtumast läänekiriku esindajatega. 345. aastal suri piiskop Gregorius (kes oli pandud sellele ametikohale Athanasiose asemel), mis andis taas uue võimaluse ja lootuse leida lepitust ja koostööd Idariigi valitseja ja Athanasiose vahel. Tulemused olid edukad ja Athanasios sai oma koha tagasi. Niipalju kui meil on andmeid, toimus see 346. aasta oktoobris.

Järgmised kümme aastat elas ja töötas Athanasios Aleksandrias. Aga nagu tihtipeale juhtub, meeldib ajalool ennast korrata. Taas hakkasid manilased levitama kuulujutte piiskopi kohta. Alguses vaidles keiser vastu, kinnitades, et ta ei taha kuulujuttudega mitte mingit tegemist teha, kuid viimaks andis siiski alla. Jällegi tuli kokku kohalik kirikukogu Milanos 356. aastal. Ning kuna sellel kirikukogul oli enamus manilastel ja Athanasiose eestseisjaskond jäi vähemusse, siis oli tulemus juba üsna pea teada – Athanasios mõisteti taas hukka; seekord kuulusid hukkamõistetute hulka ka mõned tema sõbrad. Athanasios otsustas oma tegevust siiski jätkata, mis aga ei õnnestunud tal kuigi kauaks. 356. aasta veebruarikuu 8. päeval, kui ta pidas Püha Toomase kirikus missat, tungis sinna hulk relvastatud mehi, kes tahtsid teda vahistada. Mõneks ajaks suutis ta säilitada rahu, paludes kaasateenival diakonil lugeda Pühakirja. Diakon luges salmi, kus on öeldud, et Jumala halastus kestab igavesti. Selle peale vihastasid sõdurid ning hakkasid jooksma altari suunas, kuid Athanasiosel õnnestus põgeneda. Nüüd pidi ta endale otsima varjupaiga. Seekord sai selleks Egiptus, kuhu oli tolleks ajaks juba rajatud palju kloostreid. Siin leidis Athanasios rahu ja vaikust ning oli kindlalt kaitstud tagaajajate eest. Sellesse perioodi mahub ka tema suur kirjutamisaeg. Võib öelda, et siit pärinevad tema tähtsaimad teosed, millest kõige rohkem väärib märkimist “Vaidlused manilaste vastu”, kus tuleb tugevalt ja hiilgavalt esile tema teoloogiline seisukoht ja maailmavaade.

Athanasios veetis järgnevad kuus aastat oma elust jällegi eksiilis, kuni Constantiuse surm 361. aasta novembris võimaldas tal Püha Athanasiostagasi pöörduda piiskopitoolile. Julius, kes oli imperiaaltrooni pärija, oli Kirikus valitsevate tuulte ja meeleolude suhtes üsnagi ükskõikne ning andis kõigile eksiilis olevatele vaimulikele loa tagasi pöörduda. Athanasios kasutas seda võimalust meelsasti ning pöördus tagasi koju, pealegi rahvahulkade heakskiidu ja tänu saatel. Nüüd alustas Athanasios tööd uue kiindumuse ja pühendumisega, ning tal oli juba plaanis kokku kutsuda kirikukogu Aleksandriasse, kui tema piiskopitegevus jälle katkes. Nimelt tuli järjekordselt korraldus lahkuda. Usklikkond kogunes tema ümber ning paljud ei suutnud suurest kurvastusest pisaraid tagasi hoida. Athanasios ütles neile: “Olge oma südames head! See, mis siin praegu toimub, on vaid vihmapilv, mis läheb kiiresti mööda.” Tema ennustus läks täide. Julius lõpetas paari kuu pärast oma paganlust levitava tegevuse ja Athanasios pöördus jällegi tagasi piiskopiameti juurde Aleksandrias. Pärast tagasipöördumist sai ta uuelt valitsejalt Jovianuselt kirja, milles viimane kiitis tema kristlikku pühendumust ja soovitas tööd jätkata. Athanasiosel olid keisriga head suhted ja omavahelise koostöö tulemusena oli keiser isegi nõus avaldama kirja, mille peamiseks sisuks oli Nikaia usutunnistus, mis leidis väga sooja vastuvõtu. Võib öelda, et tollane aeg oli Kirikus üsnagi vaikne ja rahulik. Kuid ka see periood ei kestnud kaua. 365. aastal, kui troonile tuli Valens, kerkisid uuesti esile mitmesugused probleemid. Anti välja korraldus, et kõik piiskopid, kes olid välja saadetud Constantiuse ajal, pidid järjekordselt lahkuma. Nende hulgas ka Athanasios. Jällegi pidi ta otsima varjupaika oma küüditajate eest kusagil mujal. Kuid õnneks ei kestnud pagendus liiga kaua. Neli kuud hiljem sai ta loa tagasi pöörduda oma piiskopitoolile ja sellest hetkest alates (366. aasta veebruarist) õnnestus tal jätkata oma tööd katkestamatult kuni surmani.

Athanasiose tööpõld oli lai. Ta asetas suure rõhu eksiõpetuste vastu võitlemisele, kirikute ehitamisele ja poliitikute noomimisele, vaimulike lohutamisele ja usu levitamisele kõikjal. See töö kestis kuni 2. maini 373. aasta kevadel, mil Athanasios, nüüdseks juba auväärses eas, lahkus oma kodus siit ilmast. Surivoodi juures olid nii tema vaimulikest töökaaslased kui ka sõbrad.

Athanasiose elukäik oli kirju ja okkaline, aga sellesse mahtus ka vaikseid ja rahulikke, võib-olla isegi õnneperioode. Peab tunnistama, et isegi tema suurimad vaenlased olid vaimustuses tema tööinnust ja pühendumusest kristliku usu levitamisel. Vaatamata oma sihikindlusele ja paindumatusele usu suhtes, demonstreeris Athanasios suurt intellekti ja andumust Kristusele, tehes oma elutöö nii Kiriku kui ka kogu inimkonna heaks.

Tema suurimaks pärandiks teoloogina on Kristuse jumalikkuse kaitsmine – Kristus (Jumala Poeg) on substantsiaalselt võrdne (kr homo-ousious ) Isaga. See on ka Kiriku dogma, mis formuleeriti Nikaia usutunnistuses ja mida Athanasios kaitses kogu oma elu nii sõnades kui ka kirjutistes. Pole kindlalt teada, kas Athanasios oli esimene, kes seda väljendit soovitas kasutada, kuid me teame, et ta oli selle kirglik kaitsja, jättes nii kustumatu jälje Kolmainu Jumala doktriini käsitlusse. Võib julgelt väita, et see on pärand, mis kirjutab Athanasiose nime Kiriku ajalukku ja teoloogiasse igaveseks. Siinjuures on kohane mainida, et ta elas kogu oma elu, andes tunnistust Kristuse armastusest oma nime vääriliselt, sest Athanasios tähendab kreeka keeles Surematu.

Athanasiose nimepäeva tähistatakse läänekiriku kalendris tema surma-aastapäeval, seega 2. mail. Idakirikus tähistatakse tema nimepäeva aga 19. jaanuaril. Athanasiose reliikviad asuvad San Croce kirikus Veneetsias. Nagu rahvasuu ütleb, on heal lapsel ikka mitu nime. Nii on neid üsnagi mitu ka Athanasiosel, näiteks Athanasios Suur, Egiptuse Athanasios, Kristuse Jumalikkuse Meister, Ortodokssuse Isa, Kiriku Sammas.

Kiriku kunstis on Püha Athanasiost kujutatud tavaliselt piiskopina, kes on parajasti vaidlemas paganausulisega, või siis piiskopina, kes hoiab käes avatud Pühakirja. Viimane annab tunnistust Athanasiose suurest pühendumusest Jumala Sõnale, kes sai lihaks ja elas meie keskel.

Palve

Hoia oma Kirikut, sa Tõe Jumal, – nagu Sa hoidsid oma sulast Athanasiost –, et ta võiks, vaatamata igale takistusele, kindlalt kuulutada usku, usaldades täielikult Sind, kes Sa võtsid enda kanda meie inimlikkust, et meie saaksime osa Sinu jumalikkusest, kes Sa elad ja valitsed koos Pojaga ja Püha Vaimuga igavesest ajast igavesti. Aamen.

 


TALLINNA TOOMPEA LINN
Vootele Hansen

Meie koguduse ametlik nimi on Tallinna Toompea Kaarli kogudus. Esimese sõnaga nimes on lihtne, sest asume ju Tallinnas. Kaarli nimetus tuleneb Rootsi kuninga Karl XI nimest, kelle valitsemisajal XVII sajandil valmis kogudusele esimene kirikuhoone ja kelle kingitud kell praegugi kiriku tornis inimesi palvele kutsub. Esimest kirikuhoonet on kujutatud 1689. a linnale kuulunud alade plaanil, millest väljavõte on käesolevale artiklile lisatud. (Huvilised võivad suurendatud koopiat plaanist näha Kiek in de Kökis. Kaarli kirik on Toompeast lõunas, väljaspool kindlustusi.)

Miks aga Toompea? Ka vana, Vene riigis kehtinud seadus luteri usu kirikust räägib kahest Toompea (Võšgorodski) kirikust, seega Maarja Toomkirikust ja Kaarli kirikust. Põhjus on selles, et 1878. aastani oli Toompea omaette linn. Toompea juurde kuulus ka eeslinn, mille piir kulges Harju mäe (Ingeri bastion) juurest piki Hariduse tänavat, Pärnu maanteed, Väike-Ameerika, Koskla ja Tulika tänavat Paldiski maanteeni (v.a Lille ja Telliskivi tänava vahel maantee ääres olnud krundid), kust pöördus praeguse Tehnika tänava suunas. Edasi kulges Toompea linna piir endiste raudtee tehaste juurest põhja poole ning umbes 120 m enne Balti jaama kagusse üle Snelli tiigi Toompea nõlvani. Omaaegne Toompea linna plaan on lisatud siinsele kirjatööle. Plaanil on näha väljakujunenud teedevõrk – Hariduse, Tõnismäe, Tuvi, Veetorni, Endla, Luise jt tänavad ning Toompuiestee ja Paldiski maantee. Plaani koostamisele eelnenud Krimmi sõja ajal oli kindlus veel kasutuses ning omaaegne vallide, kraavide ja esplanaadi ala on olnud hoonestamata, samuti ei ole veel rajatud hilisemaid parke. Praegust Kaarli kirikut plaani koostamise ajal juba ehitati, kuid nüüdse trollipeatuse kohale on märgitud eesti kabeli (Ehst. Kapelle) nimetuse all ehituse ajal koguduse kasutada olnud ajutine, tollase kõnepruugi järgi hädakirik.

Taani ajal oli Toompea kuninga esindaja asukohaks, samuti oli seal piiskopi residents. 1346.-1561. aastani (orduvõimu ajal) asus Toompeal ordukomptuur, all-linnas kehtis sellel ajal Lüübeki õigus, millest hiljem arenes Eestimaa linnaõigus (mõlemad kehtisid Balti eraõiguse osana osaliselt 1940. aastani), Toompeal ja selle eeslinnas kehtis Eestimaa maa- ja rüütliõigus. Kahe õiguse olemasolu ühes linnas andis veel XX sajandi algupoolel tööd ja leiba advokaatidele, sest juriidilistes küsimustes (näiteks testamendi vormis) oli nende vahel mitmeid erinevusi.

Toompea eeslinn tekkis 1348. aastal, kui Tallinna linn ja Liivimaa ordumeister leppisid kokku, et linn on kaugete sõjakäikude korral vabastatud vasallikohustuste täitmisest ja sõdurite väkke saatmisest, kuid annab selle eest ordule 200 hõbemarka ja loovutab ordule Toompea eeslinna maa-ala.

Tallinn ja lähem ümbrus 1689.a, osa Holbergi valmistatud kaardistRootsi ja Vene ajal haldasid Toompead Eestimaa rüütelkond (kellest on Sulases varem juttu olnud) ja Toomgild. Ka Kaarli koguduse patrooniks oli oma esindaja kaudu rüütelkond ja kaaspatrooniks Toomgild. Toomgild (alguses Maarja gild) rajati XV sajandi alguses (1407. a) kahe toomhärra poolt Toompeal elavate vaimulike ja ilmikute usulise ja seltskondliku ühendusena Neitsi Maarja austamiseks. Gildil oli tähtis roll rukkimaarjapäeva (15. august, kui meenutati Neitsi Maarja taevasseminekut) tähistamisel. XVI sajandi teisel poolel kujunes gild Toompea ja selle eeslinna käsitööliste kutseühinguks. 1877. aastal, kui Tallinnas kehtestati 1870. aasta Vene linnaseadus ja pärast linnade ühendamist aastal 1878 ei olnud gildil enam omavalitsuslikke ülesandeid ja ta muutus sarnaselt all-linna gildidele seltskondlikuks organisatsiooniks. Kaks Toomgildi vanemat olid koos Toompea foogtiga (Rootsi ajal linnuse korrasoleku ja maksude laekumise eest vastutanud, kubernerile allunud ametnik; 1819.-ni politsei võimu esindaja ja lossikohtu esimees) Toompeal kohtunikeks. 1889. aasta kohtureform kaotas nii Toompeal lossikohtu kui ka all-linnas rae kohtuvõimu. Kaaspatrooni õigused ja kohustused meie koguduse suhtes säilisid Toomgildil 1919. aastani, mil Ajutine Valitsus andis välja määruse koguduste valitsemise kohta. Seisuste kaotamise seadus lõpetas 1920.a Toomgildi kui seisuslik asutuse tegevuse.

Toompea kogudused allusid erinevalt all-linna kogudustest Eestimaa konsistooriumile. All-linna kogudused olid XVIII ja suure osa XIX sajandist Tallinna konsistooriumi alluvuses ning nende patrooniks oli raad.

Toompea linnast ja selle valitsemisest enne 1684. aastat on väga vähe teateid, sest tolle aasta 6. juunil toimunud tulekahju hävitas peaaegu kogu hoonestuse Toompeal (v.a väike linnus, eeslinnus ja üks läänenõlval asunud elamu). Maha põlesid ka ametiasutused ja nende arhiivid.

Rootsi ajal on Toompea eeslinnas antud riigiametnikele aiamaade rajamiseks maad, samuti on käsitöölised ja kaupmehed ehitanud sinna elamuid. 1695. aastal on Tõnismäel olnud 61 krunti. Kruntide numeratsioon oli Toompeal ja selle eeslinnas ühtne. Pärast ühtse politseivõimu loomist aastal 1819 nimetati Toompea linna ka VII kvartaliks, 1888-ndal moodustati sellest V linnajagu ja politseijaoskond, mis aastal 1916 ühendati VI linnajaoga (kindlustustega ümbritsetud vanalinn), mida kutsuti ka südalinnaks. Eeslinna hoonestatuim osa oli Tõnismägi, mis sai oma nime endise haridusministeeriumi hoone lähedal asunud Antoniuse kalmistu ja kabeli järgi, mis olid rajatud vähemalt XIV sajandil. Antoniitideks nimetatud (ühe munkluse rajaja, Antonius Suure auks) hospitaliitide ordu liikmete tegutsemisest Tallinnas on teateid XV sajandist. Niguliste kirikus on Antoniuse kabel, altarid olid ka Oleviste ja Püha Vaimu kirikus. Antoniuse kalmistul oli kabel, mida 1458. aastast pärit ürikutes on nimetatud korra ka kirikuks. 1670. a ehitati samasse piirkonda esimene Kaarli kirik, mida võib näha ka rootsiaegsel linnaplaanil.

Tõnismäe hoonestus põletati maha Liivi sõja ajal ja uuesti Põhjasõja ajal. Tallinna piiramiste ajal aastatel 1570 ja 1577 toimus Tõnismäel ka lahingutegevus. Praegune hoonestus Tõnismäel on pärit XIX sajandi lõpust ja möödunud sajandist, sellele on lisandunud viimasel ajal mõned uued hooned, nagu näiteks Rahvusraamatukogu ja meie kiriku põhjapoolne naaber.

Tõnismäe ja omaaegse Toompea eeslinna keskmeks on Kaarli kirik, nii nagu Toompeal on selleks Toomkirik. Selle piirkonna sakraalne tähendus ulatub aga praegusest kirikuhoonest varasemasse aega, mainigem siinkohal kas või varem olnud kirikuid, kabeleid ja arvatavasti pühaks peetud tammikut.


KAARLI KIRIKU MONOGRAAFIA
Egle Tamm

Kaarli kirik on üks vähestest Eesti kirikutest, millel on oma raamat – Ene Pilliroo koostatud ja 1997. aastal ilmunud koguteos „Kaarli kirik ja kogudus“. Nüüd, vähem kui kümme aastat hiljem, on Kaarli kirik taas uurijate vaateväljas. Peatselt ilmuva Kaarli kiriku monograafia põhiautoriteks on kunstiajaloolased Egle Tamm ja Tiina-Mall Kreem. Monograafia kuulub Muinsuskaitseameti väljaantavasse sarja „Eesti kirikud“. Sarja algidee pärineb Põhjamaadest, kus ühtses kujunduses kiriku arhitektuuri ja kunsti käsitlevaid teoseid on välja antud aastakümneid. Eestiski kavandati sellist sarja juba 1960. aastatel, kuid tollal ei saanud väärt ideest asja ja selle ainukeseks tulemuseks oli 1971. aastal Villem Raami sulest ilmunud tagasihoidliku mahu ja kujundusega raamat Saaremaa Kaarma kirikust. Ligi pool sajandit hiljem puhus Muinsuskaitseamet vanale mõttele tuule tiibadesse ja 2003. aastal ilmus sarja „Eesti kirikud“ esimese raamatuna monograafia „Kaarma kirik“ (autorid Kersti Markus, Tiina-Mall Kreem ja Anu Mänd).

Kaarli kirikut käsitleva monograafia auväärne koht sarja teise raamatuna põhineb Kaarli kiriku kõrgel esteetilisel kvaliteedil, teoloogilis-liturgilisest seisukohast innovaatilisel arhitektuursel lahendusel ja ühiskondlikul kandepinnal. Kui Ene Pilliroo koostatud raamatu raskuspunkt on Kaarli koguduse ajalool ja koguduse muusikaelul, andes sellest huvitava ja põhjaliku pildi, siis uus raamat keskendub vastavalt sarja spetsiifikale kiriku arhitektuurile ja kunstile.

Kaarli kiriku arhitektuuri vaadeldakse raamatus tollase tsaaririigi ühe tõsisema evangeelse kirikuehituse teoreetiku, arhitekti Otto Pius Hippiuse (1826–1883) evangeelse kirikuehituse teooria valgusel. Kaarli kirik on Hippiuse ideede – valgusküllane ning evangeelses vaimus kunstiteostega kaunistatud hea kuuldavuse ja nähtavusega kirikusaali – küllaltki lähedane vaste. Oma ideed avaldas Hippius neljas saksakeelses kirjutises, mis on lisatud faksiimiletrükis raamatu lõppu. Lisana on antud ka arhitekt Hippiuse ja tema tugedeta kirikusaali idee jaoks laetarindi välja töötanud insener-arhitekt Rudolf Bernhardi (1819–1887) põhjalik elulugu. Hippiuse seisukohad aitavad põhjendada nii kiriku põhiplaani, ruumilise ja mahulise ülesehituse, materjali kui ka stiili- ja detailivalikut. Kaarli kiriku stiilianalüüsis tuuakse välja kiriku stiililise nimetaja, neoromaanika, ja selle inspiratsiooniallika, romaanika ühisosa ning erinevused – detailid, mis visuaalselt eristavad kiriku neoromaani stiili romaanikast.

Interjööri osas vaatleb raamat Kaarli kiriku siseruumi peamisi kujunduspõhimõtteid ja läbi aegade neile antud hinnanguid. Kuna tähtis koht Kaarli kiriku interjöörikujunduses kuulub Johann Köleri ja Sally von Kügelgeni loodud apsiidimaalidele, peatutakse põhjalikult nende valmimisel, sünni tagamaadel ja ikonograafial. Esmakordselt käibesse toodud arhiiviallikatel põhinev teave seab nii maalid kui nende loojad uude valgusse ning korrigeerib neile varem antud hinnanguid, muutes apsiidimaalide käsitluse senisest palju põhjalikumaks.

Arhitektuuri ja sisekujunduse kõrval leiab raamatus käsitlemist ka kiriku vallasvara – valgustid, krutsifiksid, armulaua- ja ristimisnõud, matusetarbed, liturgilised tekstiilid ja tornikellad. Kui hõbeesemete uurimisega on Eestis küllaltki põhjalikult tegeletud, siis mitteväärismetallist küünlajalad, kroon- ja laualühtrid, krutsifiksid, armulauanõud ja tornikellad on võitnud vähe uurijate tähelepanu. Lootust, et edaspidi pööratakse nende seni perifeerses seisus olnud valdkondade uurimisele rohkem tähelepanu, annab sari „Eesti kirikud“, mille struktuur näeb ette ka vallasvara käsitlemist.

Paekivi kui ehitusmaterjali kasutamist analüüsivas osas on esmakordselt sellises mahus kasutatud geoloog Rein Einasto paeuuringu tulemusi. Põnevaid avastusi nii Kaarli kiriku kui ka laiemalt 19. sajandi II poole sisekujundusest pakub Eva Mölderi värviuuringutel põhinev sisekujunduse värvianalüüs. Laetarindi ülesehituspõhimõtteid ja inspiratsioonilätteid aitab avada Robert Treufeldti uurimus. Altari- ja kantslikatete käsitlemisel oli asendamatu Marju Raabe uurimus Eesti luteri kiriku tekstiilidest. Peterburi arhiividest ja muuseumidest aitasid teavet koguda ja projekte otsida kunstiajaloolane Jevgeni Kaljundi ning Carina Juhhova Kadrioru kunstimuuseumist. Raamat on rikkalikult illustreeritud, fotode autoriks on enamasti fotograaf Peeter Säre, alles oma järge ootava raamatukujunduse teeb Ulla Säre. Alati on jõu ja nõuga abiks olnud Kaarli koguduse töötegijad. Seega, kuigi raamatul on kaks põhiautorit, on see valminud tänu paljude inimeste abivalmidusele ja tööle.


TAMMSAAREST, TÄNASEST PÄEVAST JA MÕNEST MUUSTKI ASJAST
Jaanus Ruiso

Linnateatri lavastusest "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." on saanud lühikese aja jooksul (esietendus toimus ju alles 12. märtsil 2006) legend.

Mis teeb selle lavastuse nii eriliseks – hinge minevaks ja hinge jäävaks? Esietendusjärgsel ööl olen teinud sellise ülestähenduse:
“Aitäh, armas Linnateater! Taas olete kinkinud teatrisõpradele lavastuse, mis jagab rohkeid elamusi, puudutab hinge kõige erinevamaid keeli! Sellised õhtud, nagu tänane “Karin. Indrek” ülendavad hinge, puhastavad vaatajat ja loodetavasti muudavad teda paremaks.”

Elmo Nüganeni lavastus on sügava järelmõjuga. Õieti jääb tema puudutus, algul vapustusena, hiljem jõudu andvana saatma alatiseks.

Luban endale teadlikult laskuda detailide ja hetkede kirjeldamisse, kuna need aitavad suurepäraselt edasi anda üldist mõtet ja vormida tervikpilti.

Tammsaare romaanil põhinev ja selle sündmuste käiku üsna täpselt järgiv lavastus räägiks otsekui meie päevist. Nii tänapäevaselt mõjub sündmustik ja tegelaskond.

Karin - Hele Kõre, Indrek - Indrek SammulTõtlikus rütmis kulgev lavastuse seltskonnaosa vaheldub mõtlikumate ja aeglasemate, süvenemist vajavate-võimaldavate stseenidega. Vaataja emotsioonidele vaheldusrikkust ja hetkeks draama pingest lõdvestust pakkuvalt mõjuvad väikesed stseenikesed: seltskonnategelaste "väsinud olekus" peolt lahkumine trammi ripptugedel otsekui riidepuudel rippudes; Argo Aadli säravkoomiline heitlus põrandalambiga ja lootusetu üritus sigaretti süüdata; värvikad ja suurepäraselt Anne Reemanni, Ene Järvise ja Piret Kalda poolt loodud sõbrannad... Värvi lisavad Andris Freibergsi lavakujundus ja Kristine Pasternaka kaunid kostüümid. Lavastuses on julgelt kasutatud mitmesuguseid tehnilisi võimalusi ja lahendusi, pannes need julgelt teenima sisu ja mõtte edasiandmist. Relssidel liikuvad vaguniistmed lubavad kiiresti ümber kujundada lavaruumi, aga võimaldavad anda ka puhtfüüsilisele tegevusele vaimse tähenduse. Kui Karin lükkab raevuhoos liikuma pingid kolmandal pingil istuva Indreku suunas, siis selles füüsilises löögis tajub vaataja ränka vaimset lööki Indrekule. Kujundi kõnekus ja toime ei vähene ka seda ette teades. Nii nagu Indrek hoobi ootuses, tõmbub vaatajagi saalis krampi. Paremat lahendusvõimalust Karini traagilisele lõpule on raske ette kujutada...

Trammi rippkäepidemete funktsioon muutub sujuvalt lendlemisvahendiks, nii võimaldab see väljendada Karini - Rönee nooruslikku uljust ja lennukust.

Muusikaliselt on etenduse kujundanud Riina Roose ja Jaak Jürisson. Jaak Jürissoni kirjutatud originaalmuusika on saanud lavastuse lahutamatuks ja tunnuslikuks osaks, mille kuulmine toob hetkega meelde kogu etenduse tunnetusliku õhustiku. Peent vihjemängu aimub sellest, mida Rönee Karinile laulab. Kogu tükki läbiv Karini ja Rönee teema on Händeli "Rinaldost" Lascia ch'io pianga (aaria, milles nutetakse taga oma kurba saatust ja vabadust). Ja alles päris lõpus, (arvatavasti) viimasel kohtumisel laulab Rönee Donizetti "Armujoogi" kuulsat aariat Una furtiva lagrima , kus kõneldakse rõõmust armastuse üle, mida teine salgas, kuid mis siiski on saanud avalikuks. On see juhus? Riina Roose puhul ilmselt mitte! Veel üks muusikaline kõrvalepõige. Kui Hele Kõre võtab Andero Ermelilt üle Lascia ch'io pianga , teeb ta seda sellise tiheda, mõtestatud ja pingestatud pianoga, mille saavutamine teeks au ka kutselisele lauljale.

Lavastuse ehe on kahtlemata suurepärane näiteseltskond. Ka üsna väikestes rollides suudetakse edasi anda üht inimtüüpi ja tema mõttemaailma laiemalt.

Meeldejäävatena mõjuvad Anu Lamp ja Marje Metsur – suured oma hetkedes; Ardo Ran Varrese Meleski hingesööbivad silmad; Margus Tabori õpetaja Kalvi väikese inimese portree – ehmatav ja hoiatav oma kurjuses ja tühisuses. Tõeliselt värvikas on Andres Raagi advokaat Paralepp oma veetlevas pahelisuses. Ja muidugi kogu seltskonnamaailm oma hiilguses, kus näiliselt millestki puudust pole. Ometi karjuvad nemadki tõelise järele. Kui valu liiga suureks paisub, tuleb nähtavale nendegi tõeline hing ja traagika, langeb rõõmus mask. Nii juhtub see Piret Kalda Kittyga, kui ta karjub Karinile haigest lapsest. Nii toimub see ka Rain Simmuli elu peremehe Köögertaliga – vestluses Kariniga näeme äkki ta kurbi ja valusaid silmi. Argo Aadli ajakirjanik Pilu tajub ühel hetkel oma olemise tühisust... Muidugi paljastub see vaid hetkeks. Järgmisel minutil valitseb neid taas püüe ja vajadus olla seltskonna "väärilised" liikmed, teha kõike nii, et seltskonnal poleks midagi ette heita. Lavastusele lisavad need "tõe hetked" kahtlemata värvi ja sügavust, pole ju ükski inimene vaid must-valgelt hea või halb.

Tõesti poisilik ja ehedalt naiivne on Andero Ermeli Rönee. Seejuures jätkub tal piisavalt noore inimese iseteadvust, kavalust Karini ja proua Köögertali vahel laveerimiseks, mängides neid vajadusel osavasti teineteise vastu välja. Loomulikult annab selle rolli juures lisapunktid Andero Ermeli kena tenorihääl.

Helene Vannari Vargamäe Mari on kohal ja jälgib kõike. Tema üksikud väljaastumised varjust on lummavad ning sügavad.

Evelin Pange Tiinal ei ole eriti palju lavaaega, ometi suudab ta ka hetkede ja pisikeste detailidega tuua tugevalt esile Tiina armastuse suuruse ja valu sügavuse. Tiina armastus lepib ka vaid hetkedega. Kuidas Tiina kangestub, ahmides endasse hetke, kui Indrek lihtsalt sõbralikult paneb oma käe Tiina käele...! Indreku lahkumise järel põrandale kägardunud Tiina – selles on meeletult palju valu...

Peale teistkordset vaatamist olen kirjutanud nii: "Hele Kõre ja Indrek Sammul, te olete imelised! Te mängite (õieti tunduvad need tegelased elavat teis) oma kangelasi nii siiralt ja ehedalt, et nad muutuvad vaatajale väga lähedaseks ja mõistetavaks (isegi siis, kui nad ehk mõnel juhul eksivad). Vaataja tajub neid nagu väga armsaid, lähedasi inimesi, elab kaasa nende rõõmuhetkedele ja tunneb nende valu." See lummus on jäänud püsima ja vaid süvenenud.

Hele Kõre Karin – tuldpurskav ja sädelev, soe ja siiras. Hetkega ühest äärmusest, ühest emotsioonist teise kalduv. Karin on alalises liikumises ja otsimises seltskonnamaailma ja Indreku maailma vahel. Ihaledes seltskonda, ei oska, ei taha ta täiesti omaks võtta seltskonna käitumismalle, kaksikmoraali. Ta mõjub selles maailmas oma aususe ja siirusega kohati võõrkehana. Karini peale ei ole lihtsalt võimalik (kaua) vihane olla. Tuletage meelde suurt ülestunnistamis- ja leppimisstseeni! Lummavalt võimas ja ehe!

Indrek Sammuli Indrek – vaikne, heatahtlik kõrvaltvaataja, leebe, kuid kindlasti mitte nõrk. Targa inimese kombel tasub ta Itamite peol arve ka Paralepale. Iseasi, kas Paralepp ja seltskond seda peent kättemaksuhetke tajuda suudavad. Karin seda sel hetkel kindlasti ei hooma. Väliselt on Indrek ikka rahulik. Vaid mõnel korral ei suuda ta vaikselt taluda Karini sõnu ja tegemisi. Need pursked mõjuvad eriti jõuliselt ja valusalt. Aga sama mõjus on ka vaikne Sammul, kui ta kohtupildis ütleb: "Ema, ma teen täie teadmisega meeletut kurja..." (Andestatagu teksti võimalik ebatäpsus – kirjutan selle nii, nagu see mälus on.) See näiliselt rahulik, vaikne hääletoon kannab endas nii palju valu ja saatuslikkuse tajumist, pannes nüüdki meenudes tundma külmavärinaid.

Karin ja Indrek, nende armastus – nii erinevad on nad. Ja ometi ei kahtle vist keegi hetkekski, et nad teineteist meeletult armastavad. Karin ja tema armastus – alatist tähelepanu ja imetlust otsiv ja vajav. Indreku armastus – vaikne ja mõtlik nagu ta isegi, aga iseenesestmõistetav ja sügav. Indreku armastus kaitseb Karinit isegi siis, kui viimane on eksinud ja õpetaja Kalvi keelepeks Indrekule rängalt haiget teeb. Karinil kulub selle tunnetuseni jõudmiseks aega. Alles päris lõpus, kohtus, on temas vaid üks kirg: kaitsta Indrekut, kaitsta Indrekut Indreku enda eest. Siin on Karin jäägitult valinud Indreku maailma ja end sellesse kuuluvaks tunnistanud. Kas alatiseks? Kahjuks me ei saa seda kunagi teada...

Miks on selline tugeval ja aegumatul kirjanduslikul materjalil, tugeval lavastajal ja tugeval näitlejal põhinev sügavuti minev klassikaline etendus meie kaasajas nii oluline? Ilmselt sellepärast, et ta aitab meil selles hullupööra tormlevas ja üha pinnapealsemaks muutuvas maailmas näha elu tõelist sügavust, mitmeplaanilisust. Näha ja mõista laiemalt ning rikkamalt teist inimest oma kõrval, teise inimese nägemise kaudu ehk ennastki paremini mõistma ja tundma õppida. Et me ei näeks enda ümber vaid halli massi ega muutuks isegi osaks sellest massist. Et me ei võtaks seda, mis meil on, neid inimesi, kes meie ümber, täiesti iseenesestmõistetavatena ja alati olevatena.

Iga üksiku inimese, isiksuse eripära ja ainukordsuse otsimine, väärtustamine ning võimalikult ehe ja mitmepalgeline esiletoomine näib olevat laiemalt Linnateatri ja Elmo Nüganeni suundumus. Tuletagem siinjuures meelde E. Nüganeni juhendatud värvikatest ja põnevatest isiksustest koosnenud XX lendu ning nendega lavastatud filmi "Nimed marmortahvlil". Filmi üks tugevusi on just nimelt sügav inimlikkus, soov ja oskus näidata tegelasi kogu nende mitmepalgelisuses – mõista neid nende rõõmudes ja muredes, soovides ja igatsustes. Nii muutuvad nad vaatajale väga lähedaseks ning nende ohver omandab seetõttu eriti sügava tähenduse ja mõjujõu.

Kui seda suundumust ühiskonnas ehk alati laiemalt tähele ei osata panna, on siiski õnneks üsna palju inimesi, kellele see on eriline ja väga vajalik ning vaimset jõudu andev. Tunda end osana lava ja saali vahel moodustuvast tervikust on võimas kogemus. Viibida majas, kus armastatakse väga seda, mida tehakse, on õnn! Jõudu teile seda armastust eneses kanda ja teistele jagada. Isegi siis, kui vahel tuleb ujuda vastuvoolu!


KUIDAS MA KÄISIN KOOS SÕPRADEGA KEENIAT AVASTAMAS
Silja Luup

Minu Keenia-reisiplaan sai alguse aasta tagasi, kui käisin töökaaslasele välja idee, et läheks õige Keeniasse! Eks see olnud küll lausutud rohkem suusoojaks kohvilaua taga... Töökaaslane, kes on sama reisihimuline nagu minagi, hakkas aga ideest kinni ja nii me väike reisiseltskond kokku sai – mina koos Kirsti ja Espariga. Reisisihi valikule aitas kindlasti kaasa ka see, et hea sõbranna Rael parasjagu tööasjus Keenias viibib. Mõeldud – tehtud, aasta pärast septembris sõidame Keeniasse. Miks september? See aeg tundus meile kõige mõistlikum, sest vihmaperiood on siis juba lõppenud, kuumaperiood aga pole veel oma haripunkti saavutanud (detsembris pidi kuumus tõusma 40 kraadini!).

Reisiks vajaliku korraldasime ise, st piletid, viisad, süstid ja muu sellise korraldasime ise. Raeliga kooskõlastatult panime paika plaani, mida meil oleks huvitav näha ja mida tema soovitab, aga ennekõike oli soov elada seal ja kohtuda just tavaliste keenialastega. Turistina ikka tõelist Keeniat ei näe.

Reis pidi kulgema järgmiselt: laevaga üle lahe Soome, sealt edasi lennukiga Amsterdami ja siis Amsterdamist Nairobi, kus ootasid broneeritud piletid edasi Kisumusse. Asi algas sellega, et hommikune kiirlaev Soome ei väljunud (üsna paljutõotav, eks ole!). Õnneks vedas meil niipalju, et saime piletid ümber vahetada teisele laevale ning sõit algas vaid 15-minutilise hilinemisega. Nagu hommikusest laevasõidu ärajäämisest veel küllalt poleks olnud, hilines pool tundi ka Helsingi-Amsterdami lend. Seepärast ootasime juba ärevusega Amsterdami-Nairobi lendu: kes teab, mis sellega võib veel juhtuda? Meie kartused osutusid siiski asjatuks, seekord väljus lend täpselt. Hommikul maandusime õigeaegselt Nairobis, kus toimus tavapärane passikontroll ja pagasi kättesaamine. Viimase jätsin oma reisikaaslaste hooleks, tormates ise Kisumu pileteid välja ostma. Aega Kisumu väljalennule oli pool tundi. Niisiis ühest lennujaamast välja ja teise, kohalikku, sisse. Otsisin üles kassa ja andsin broneeringu numbri. Noormees klaasi taga aga eriti ei hoolinud broneeringu numbrist, vaid hakkas kiiresti pileteid välja kirjutama. Kuna ma kohalikke kombeid ei tunne, siis ei osanud ka midagi halba arvata. Igatahes sain piletid, leidsin reisikaaslased koos kottidega üles ja alustasime uuesti check-in . Jõudsime kenasti lennukile, mis, nagu hiljem välja tuli, oli siiski vale lennuk. Nimelt oli Rael broneerinud meile piletid pool tundi hiljem väljuvale lennule Kisumusse. Rael arvas, et selle varasema lennu peale me lihtsalt ei jõua, meie aga jõudsime – eestlased ikkagi! Kuna Kisumusse jõudsime pool tundi varem, siis tuli meil kõigepealt natuke Raeli oodata ja alles pärast seda saime alustada oma esimest sõitu ratastel Atemo poole.

Raeli koka Simoni juuresSuurema osa puhkusest veetsimegi tegelikult ratastel. Julgen siinkohal väita, et oli ehk 3 päeva, kui me kuhugi ei sõitnud. Põhjus lihtne: kui tahad kusagile jõuda ja midagi näha, pead enne järjekorras läbima halva, siis väga halva, hea ja väga hea maantee. Nii see just oligi. Väga hea tee oli asfalttee, mida on terves Keenias siiski üpris vähe, ja väga halb tee oli kunagine asfalttee, millest tänaseks päevaks on saanud sügavate aukudega asfalttee. Aga ega keenialased rumalad ole, nemad muidugi täidavad neid suuri sügavaid auke liiva ja killustikuga ning siis vehivad tee ääres lipukestega, mis tähendab, et neile tuleb maksta teemaksu. Tööd on ju tehtud!

Tänu Raelile, kellest on ikkagi kahe aasta jooksul saanud või koolitunud n­ö kohalik, saime käia paljudes kohtades ja olla valged keenialaste seas. Ütlen ausalt, et mina tundsin ennast turistina Masai Mara looduspargis, kus kõik on üles ehitatud turistidele, ja see oli üks mitte midagi ütlev tunne ning üldse mitte ehe Keenia, mida tasub näha ja uurida.

Meie päevad Keenias olid täis maanteid, külateid ja kohtumisi tavaliste külainimestega. Käisime turul puu- ja juurvilja ostmas; seisime Kisumu panga järjekorras, et raha vahetada (kõik pangad lihtsalt ei vaheta raha); Victoria järve äärde sõites käisime läbi Rukongo misjonijaamast, kus praegu ei ole ühtegi misjonäri; ööbisime Masai Mara looduspargi väravas koos gnuude, elevantide, sebrade ja lõvidega; pidasime pikniku Kakamega vihmametsas; külastasime kooli ja kodusid; sõime ehtsat Keenia rahvustoitu – igas kohas pakuti alati midagi isesugust. Näiteks Raeli kokk Simon pakkus meile ugalit koos kanaliha, loomaliha ja kastmega, samuti oli kapsahautis tomatitega, magustoiduks tšai koos chabata ja magusa kartuli ehk pataadiga (õlis küpsetatud paks pannkook nagu gruusia leib). Victoria järve ääres jälle saime lisaks nimetatud toidule veel riisi ja kala. Ning ühel pühapäevasel jumalateenistusel, millele järgnes lõunasöök, pakuti kana kogu täiega, st nagu ka Rael varem on maininud, kana koos pea ja varvastega, sisikond oli õnneks eemaldatud. Aga see kõik oli ehe ja täpselt see, mida me sinna Keeniasse otsima läksime.

Eredamad hetked minu jaoks olid kindlasti mitmekesised maastikud ja see, kui kiiresti maastik muutub. Raeli juures Atemos on su jalge all muru ja punane savi-liiv, igal õhtul nagu kellavärk saabub vihm, samas kui Victoria järve ääres leiad end tohutu kuumuse ja tolmu käest. Suud-silmad on tolmu täis ning rohelist muru ei näe kuigivõrd. Samas vaimustav värvikirevus igal pool otse igal sammul. Kindlasti jääb kauaks meelde paadisõit Victoria järvel ja see, kuidas pimeduse hakul meie saatjad võtsid meilt õhtusöögi tellimuse ning saatsid selle külalistemajja kokale SMSiga. Ööbimine telgis Masai Mara väravas oli samuti väga meeldejääv, kuigi jah, ega sel ööl küll suurt sõba silmale ei saanud, sest gnuud olid hirmus lärmakad ja kui tead veel, et lõvipere su läheduses ööbib, siis tahes-tahtmata tulevad igasugused “huvitavad” mõtted pähe. Unustamatu on vihmamets oma tohutu iluga ning kohalikud inimesed, eriti noored ja lapsed oma siiruse ja naiivsusega.

Mu süda rõkkab rõõmust, kui mõtlen Keenia peale ja kõigele sellele, mida Rael meie heaks tegi. Ilma temata ei oleks me nii palju näinud ja kogenud. Samas tõmbub süda nukrusest kokku, sest tegelikult ei kujuta ma siiamaani ette, kuidas Rael seal vastu peab. Mina ei peaks – minu jaoks on perekond ja lähedased sõbrad, kes mu murele ja rõõmudele saavad otsekohe kaasa elada ja vajadusel appi tormata, üliväga tähtsad. Andsin endale lubaduse, et kõige paremini saan ma olla Raelile toeks, kirjutades talle oma elust-olust tihedamini, kui siiani teinud olen. Olla üksinda (kuigi kaastöötajad on lähedal), kaugel kodust ja sõpradest – ma armastan ja toetan Raeli veel rohkem selle pärast.

Et mitte lõpetada reisimuljeid nukral toonil, tahan rääkida ära loo, mida Rael oma kallitele ja eriti tähtsatele külalistele vihmase ilmaga pakub. Tagasiteel oli sadanud vihma ning 5 km Atemosse kulgeb savitee peal. Libedat teed mööda sõites või lausa ujudes võib igaüks ennast kraavist leida, ei pääsenud meiegi kraavist. Seega kõik, kes te Raelit kavatsete külastada, küsige paketi juurde ka üks kraaviskäik – vahva ja põnevust tekitav igatahes. Meil jätkus seiklusi reisi lõpuni ja mällu on talletatud kõik väärtuslikud hetked Keeniast.

Rääkida oleks palju, aga tunnen, et sõnadest jääb puudu. Aitäh reisikaaslastele ja aitäh Raelile – võin julgelt öelda, et reis Keeniasse on kindlasti üks minu elu tippsündmustest.


KULDMEDALIGA KATALOONIAST
Evelin Nigols

Kolmeaastase vaheaja järel pühkis Kaarli Kiriku Kontsertkoor (KKK) taas kord kodumaa tolmu jalgelt ja sõitis seekord Barcelonasse koorifestivalile. Rahvusvahelisel folkmuusikafestivalil „Euroopa ja tema laulud“ oli konkureerimas koore erinevatest Euroopa riikidest, lisaks hiina koor Los Angelesist. Võisteldi kahes kategoorias: segakoorid ja noortekoorid. Eestit esindasid KKK Mikk Üleoja juhatusel ja Tallinna Ülikooli Kammerkoor Merike Aarma dirigeerimisel. Täiskasvanute kategoorias anti välja kaks kuldmedalit, millest mõlemad tulid Eestisse. Niisiis sai nii meie kontsertkoor kui Tallinna Ülikooli Kammerkoor kullaga pärjatud ja eesti koorilaulu taset Kataloonias demonstreeritud.

Kuldmedal taskus, oli mõnus võistluspinget maandada Vahemere soojades voogudes ja Montserrat´i maalilistes mägedes, kus külastasime maailmakuulsat Montserrat´i kloostrit ja seisime pikas sabas, et oma silmaga näha Musta Madonnat. Nimelt on sealne Jumalaema kuju, Santa María de Montserrat mustanahaline. Miks, sellest vaikivad nii benedektiini mungad kui nende kloostri ajalugu. Lihtsalt on ja kõik. Legend räägib, et kuju leiti koopast 889. aastal, aga teaduslikult on kindlaks tehtud, et skulptuur pärineb 12. sajandist. 1881. aastal see krooniti ning kuulutati Kataloonia kaitsepühakuks.

Iga kooriliige tõi oma südames kodumaale kaasa tükikese lõunamaa päikest ja suure annuse head energiat, mida saabuvate külmade ja pimedate aegade vältel oma kogudust teenides kasulikult tarvitada.


"KAARLIKESE" SUVELAAGER
Küllike Valk

Suvelaager on vaieldamatult Kaarli koguduse lastetöö üks populaarsemaid üritusi. Aastast aastasse on paljude laste suvesooviks olnud sellest osa võtta. Kui sügisel hooaega alustades kirikukooli lastelt küsida, mida nad uuelt hooajalt ootavad, millistel üritustel tahaksid kõige meelsamini osaleda, siis on valdavaks sooviks suvelaager.

Ka õpetajad ootavad suvelaagrit, samuti talvelaagrit. See on võimalus rakendada kursustel ja koolitustel omandatud teadmisi ning igapäevatöös talletatud oskusi ja kogemusi. Laager on väljakutse lastetöötegijate meeskonnale, sest see nõuab õpetajatelt palju rohkem kui ühe kirikukoolitunni ettevalmistamine. See on nädalatepikkune planeerimine, läbirääkimine, hool ja vastutus.

Nii suve- kui ka talvelaagrite õnnestumiseks on vaja põhjalikult läbi mõelda tegevuste planeerimine ja hoolikalt valida abivahendid. Oleme püüdnud sisustada seda vähest aega (3-4 päeva), mis laager kestab, võimalikult paljude mitmekülgsete tegevustega. Laagris peab olema huvitav ja turvaline kõigil lastel.

Meie laagritel on võrreldes teiste laagritega kaks eripära. Esimene: koos on väga erinevas vanuses lapsed (6–16 eluaastat). Teine: õpetajad teevad seda tööd vabatahtlikult, tasuks vaid tegemise rõõm.

Sellel suvel lustisid 40 last ja 5 õpetajat Vändra metsas Pärnumaal ehk täpsemalt öeldes Samlikul. Kenad inimesed on teinud sinna vanast koolimajast südamliku laagrikeskuse. Meie koguduse rahvas, kes ehk ongi juba liialt harjunud Pilistvere mugavustega, sai vahelduseks elada spartalikes oludes. Kuigi kõik, mis laagrielu õnnestumiseks vaja, oli ka olemas: jõgi, mets ja mängud. Rongisõitki oli omaette tore neile, kelle jaoks see just igapäevane asi ei ole.

Samliku asukoha tõttu on loomulik, et matkarada meid ka Carl Robert Jakobsoni kodutalusse viis. Vastutulelikud Kurgja muuseumi töötajad kütsid kuumaks leivaahju, milles küpsetati meile rosinaleiba. Kurgjal sai teha muudki, kui vaid leivaküpsetamist jälgida: kuulata põnevaid lugusid Carl Roberti elust ja toimetamistest, sõita lodjaga ja teha mürglit piknikuplatsil.

Samliku laagris sai nautida kõike, mida kaunil loodusel ja lahkel pererahval pakkuda oli: ujumist Pärnu jões, kanuutamist, külakiige kõrget lendu ja matkatarkuste täiendamist uute teadmistega, kuidas valmistada toitu matkapliidil. Toimus skaudilõkkeõhtu, mille eestvedajaks oli Toomas Maarand oma huvitavate juttude ja haaravate mängudega. Kahjuks küll segas külalise kuulamist noorte inimeste katkematu jutuvada.

Traditsiooniliselt tehti laagripärast isetegevust – loodi etüüde ja dramatiseeringuid, laule ja kunstiteoseid.

Kokkuvõtteks ja tagantjärele hinnates oli Samliku laager 2006. aasta jaanikuul rõõmus ja tegus nagu kõik laagrid seni. Ainult mõni tõrvatilk sattus rikkuma muidu nii magusat meepotti – laagri alguses ühiselt kokkulepitud reeglitest ei pidanud kinni ükski laagriline, kes vähem, kes rohkem. Laagripere väiksemad liikmed olid nõutud, sest kõigiga koos veedetud aeg oleks võinud olla hulga rõõmsam ja sisukam. Suurematel jällegi oleks piisanud ka lihtsalt koosolemisest ja segamatult tuttavate või vähemtuttavatega muljete vahetamisest.

Hetkeks tekkis isegi kahtlus, kas sellist laadi kirikukooli laagritel, kui kokku tulevad lapsed niivõrd erinevas vanuses, niivõrd erineva taustaga kristliku ellusuhtumise osas ja niivõrd erineva valmisolekuga teha koostööd, arvestada üksteise vajadustega ja olla ühine pere, ongi tulevikku. Aga lootma peab! Ehk oli see vaid juhus ja juba järgmisse laagrisse kogunevad hingesugulased, aktiivsed ning teotahtelised lapsed ja noored.