Kristus on kuningas, Ta istub Isa paremal käel, Tema päralt on riik ja vägi ja au! Sellest kõneleb meile kättejõudnud taevaminemispüha.

Enne taevaminekut ütles Jeesus: „Te peate olema minu tunnistajad.” Sageli unustame, kuivõrd suure vastutuse panevad need Jeesuse sõnad meile, kristlastele, sest oma igapäevase eluga, oma käitumise ja suhtumisega end ümbritsevasse anname me tunnistust oma meelsusest ning peame arvestama, et tihtipeale kujundab nö muu maailm oma ettekujutuse kristlastest just üksiknäidete pinnalt. Ei ole kerge olla Issanda tunnistaja, kuid õnneks ei pea me selleks pingutama pelgalt oma jõust, vaid peagi saabuv nelipüha tuletab meile meelde, et Jumal on meile Aitaja saatnud! Kunagine Püha Vaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister, kelle jutluse vabariigi aastapäevaks seekord avaldame, on kirjutanud: „Rõõmusõnum Vaimu väljavalamisest on meile kindlustuseks, et Jumal oma tööd inimkonnas jätkab. See ei ole lõplikult inimeste teha, mis on Jumala enese töö.”

Käesolev aasta on meie vabariigi sünnipäeva aasta. Olgem siis Jumalale tänulikud selle aja eest, mis Ta meie riigile on siiani andnud, ja palugem, et Ta ka edaspidi meid hoiaks, oleks oma Püha Vaimuga meie käekäiku õnnistamas ning lubaks meie riigil kauaks kestma jääda. Jaan Toominga sulest on pärit järgmised read: „”Kui Jumal lubab, kui Jumal tahab” on vägev ütelus. Meie elu ei ole juhuslik välgusähvatus, vaid kulgemine Jumala tahtmise teedel. /---/ Issand, tee nii, et meie ise ei taha midagi, vaid kõik, mis me teeme, on Sinu tahtmine! Aamen.”

Seekordses Sulases on jutlus koguduse õpetajalt Jaak Ausilt, aga seoses vabariigi sünnipäeva-aastaga avaldame ka Theodor Tallmeistri jutluse, mis on peetud 1945. aastal eksiilis ja paneb meid ehk tänulikumalt mõtlema Eesti riigi praegusele olukorrale. Järgneb Jaan Lahe tõlge Heinz Zahrnti teosest ning jõuab lõpule artikkel protestantliku misjoni ajaloost. Et meie kiriku orelil on samuti oluline tähtpäev, on sellest kirjutanud nii koguduse organist Piret Aidulo kui ka maailma tunnustatud orelikunstnik ja konsultant Martin Rost. Koguduses toimuvast on juttu veelgi: nii raamatukogust, leerikoolist kui ka majanduspoolest. Piret Riimi vahendusel on aga võimalus tutvuda inimesega, kes hoolitseb selle eest, et meie kirikut ikka lilled kaunistaksid.

Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: "Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed." Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud. Jh 7:37-39

Juutidel oli kaks püha, mil olid kohustatud templisse tulema kõik täisealised mehed, kes elasid Jeruusalemmast kuni 30 kilomeetri kaugusel. Need olid paasapüha ja lehtmajadepüha. Eriti armas oli juutidele aga lehtmajadepüha, sest selleks ajaks oli saak koristatud, suured suvekuumused möödunud ning seega hea ja rahulik aeg pühi pidada. Lehtmajadepühal oli kaks mõtet ja tausta: esimene neist pärines ajaloost, sest oma nime sai see püha sellest, et inimesed elasid nende pühade aegu okstest ehitatud onnides. Neid onne ehitati kõikjale, kus ruumi jätkus, nii majade lamekatustele, aedadesse, väljakutele kui isegi templi eesõuedesse. Onnike pidi olema ehitatud nõnda, et ta pakkus küll kaitset ilmastiku eest, kuid ei tohtinud päriselt varjata päikesekiiri ja öösel pidi läbi lehtede paistma ka tähistaevas. Niisugune onnike meenutas jumalarahvale aega, mil rännati nelikümmend aastat kõrbes ilma kindla peavarjuta ja võidi loota ainult Jumalale.

Teine mõte aga oli tänu lõikuse ja kõige hea eest, kogu loodu eest, mille Jumal oma rahvale oli andnud.

Just lehtmajadepühaga käis kaasas see rituaal, mis pani Jeesuse nendel pühadel kõnelema elavast veest. Nimelt igal hommikul vara võttis jumalateenistust juhtiv preester kuldse kruusi, mis mahutas umbes 1,5 liitrit, läks Siiloa tiigi juurde ja ammutas sealt kruusitäie vett. Siiloa tiik sai oma vee templimäe idaküljel paiknevast Giihoni allikast. Et kindlustada linna ka piiramise ajal veega, laskis kuningas Hiskija allika ülemjooksu kinni müürida ja juhtis vee maa-aluse kanali kaudu Siiloa tiiki. Kui preester veekruusiga templisse jõudis, skandeeris rahvas prohveti sõnu Jesaja raamatust: ”Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist.” Preester valas vee põletusohvri altarile anniks Jumalale ja seejuures lauldi flöödihelide saatel Laulust 118: “Tänage Issandat, sest Tema on hea ja Tema heldus kestab igavesti!” Lisaks kiituslaulule lehvitas rahvas altari poole ka puuokstega.

Niisuguse tseremooniaga avaldasid inimesed Jumalale tänu vee eest, millel Palestiina kuumas ja kuivas kliimas on hindamatu väärtus, samal ajal paludes edaspidiseks vihmaõnnistust. Samuti meenutas see riitus veeimet, kui Mooses kõrbeteekonnal vastu kaljut lõi ja sellest purskus vesi. Ühtlasi püüti selle kõige taustal ka näha tõotust, et kord saab rahval olema maa, kus ei ole veepuudust.

Lehtmajadepühaks Jeruusalemma kogunenud rahvas tundis ennast õdusalt ja rahulikult, sest paljud mured ja raskused olid möödas ja käimas siiski suured pidustused. Selle rahu aga rikub Jeesus, kui ta hüüab rahvale: ”Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!” Võiks jääda mulje, et kullast kruus on Jeesuse käes, kes annab janustele juua. Ometi ei räägi Jeesus siin vajadusest saada vett, õlut või veini. Samuti ei räägi tekst meile igatsusest õnne, armastuse, lugupidamise, edu, raha, võimu või muu sellise järele. Siin räägib Jeesus janust, mis tekib siis, kui märkame, et mainitud asjad kaovad meie käest kiiresti. Jeesus räägib janust millegi igavese ja jäädava järele. Laulik ütleb: “Mu hing januneb Jumala järele.”

Kui me vaatame eneste ümber, siis võime kohata palju inimesi, kelle kohta võiks öelda, et nad on januvaevas. Nad näevad, et see, mis neil tegelikult on, erineb sellest, mida nad näha ja omada tahaksid. Seepärast ei saa inimene sageli olla rahul ja õnnelik, sest just kadedus ja ihnus viivad selleni, et inimene ei väärtusta seda, mis tal on, vaid pürgib mingite utoopiliste soovide ja illusioonide poole. Sellest võib tuleneda näiteks, et abieludes on palju kriise, sest arvatakse, et oma naine ei ole enam nii noor ja ahvatlev kui sõbra oma, või on tuttava auto, positsioon, eluase parem kui minul ja seepärast pean isegi püüdlema selle poole, et üha rohkem ja rohkem saada ja saavutada. Selle taustal aga tuhmuvad tõelised elu väärtused, mida võiks kokku võtta sõnades “armastus, õiglus, ausus”. Kui siis see, mida tahetakse, ei täitu, võib juhtuda, et satutakse kriisi ja hakatakse oma muresid uputama viinaklaasi ning lõpuks võib asi minna isegi nii kaugele, et mõni leiab oma eluraskuste leevendamiseks ainult jupi nööri…

Kristus aga ütleb: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!” Tõeline eluvesi on ainult Jeesusel ja see vesi ei lõppe otsa. Ka meie altarikaarele on kirjutatud see kutse, mis meid julgustab alati Tema juurde tulema. Ta ei ütle, et inimesel peab Tema järele janu olema, küll aga ütleb Ta, et kes Tema poole pöördub, saab osa Temast.

Seepärast on ääretult vajalik enestelt küsida, kas oleme selle allika juurde tulnud, et saada kindlust ja julgust edasi minna. Mida sagedamini pöördume Jumala poole, mida rohkem otsime seda allikat, kust voolab eluvett, mis on igavene ja püsiv, seda kindlamini saame ise edasi minna ja oskame ka hinnata neid väärtusi, mida on loonud Jumal, mitte sünnitanud meie mõttetegevus ja unelmad.

Veel enam: kui meie oleme elu allika juures, märkavad seda ka teised inimesed ja mine tea, võib-olla küsivad nemadki, kuidas on see võimalik, et inimene elab õnnelikult ja rõõmsalt, ja ehk hakkavad nemadki otsima seda tõelist elu, mis on võimalik ainult Jeesuse Kristuse läbi.

JUTLUS EESTI VABARIIGI AASTAPÄEVAL 1945
Theodor Tallmeister

Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: "Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!" Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest. Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall. Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal. Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu. Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele. Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks. Ps 91:1-9

Tänane vabariigi aastapäev on eesti rahvale kahtlemata kõige kurvem, mis ta selle 27 aasta jooksul on pidanud läbi elama. Ka neli aastat tagasi oli olukord sünge ja raske. Siis ei tohtinud meie oma kodumaal pidada mingit jumalateenistust, ei saanud panna lehvima ühtki rahvuslippu, ei võinud avalikult laulda kuskil oma riigihümni. Aga pea kõigi eestlaste südames elas lootus, et see ei kesta kaua. Sõda oli käimas ja meie pilgud olid pööratud lääne poole – kõik olid veendunud, et sealt tuleb abi. Ma mäletan elavalt üht lapseristimist, mida ma sel õhtul ühes perekonnas toimetasin. Koos oli umbes 20 inimest ja kuigi vahetevahel vaadati kartlikult ümber, kas läbi maja seinte ei kõla midagi väljapoole, istuti ometi pärast vaimulikku talitust mitu tundi ülevas meeleolus ja lauldi ühiselt meie rahvuslikke laule. Kolmel järgmisel korral ei olnud meie küll ka mitte oma peremehed, aga aastapäeva jumalateenistusi võisime pidada, majad olid lipuehtes ja aktustel ja raadios kõlasid isamaalikud kõned ja laulud. Kuidas on aga lugu meie kodumaal täna, seda meie võime kujutleda väga selgesti. Ja mis peaasi: millele meie võime tänapäeval loota? Kui hiljuti need kolm meest seal Musta mere ääres koos istusid, siis saadeti maailma deklaratsioon, milles küll tehti ilusaid sõnu demokraatiast ja Atlandi hartast, aga samas seletati avalikult, et idapoolne Poola jäetakse neile, kes seal praegu võimutsevad, nii et ajalehtede järgi isegi tuntud Ameerika senaator selle järel avalikult pidi seletama, et Poola on viidud tapalavale ja kavatsetakse toimetada 5-ndat Poola riigi jagamist ajaloos. Kui isegi suure poola rahvaga nõnda ümber käiakse, mis võivad siis oodata väikesed balti rahvad, seda enam, et juba pilk kaardile näitab, et sellises olukorras ei ole nende rahvaste vabanemine idapoolse vägivalla alt kuidagi mõteldav. Piiskop kirjutas mulle nädala eest ühe erakirja, milles ta muu hulgas ütleb: ”Väljavaated on nii tumedad, et kustki pilukest näha ei ole, kust mõni valgusekiir meie suunas võiks paista.” Sellega on ta küll väljendanud seda, mida täna kainelt mõtleja eestlane tunneb.

Ja ometi! Kas oleme meie siiski ilma igasuguse lootuseta? Neid sõnu, mis meie praegu sissejuhatuseks kuulsime Vana Testamendi 91. psalmist, soovitas piiskop õpetajale saadetud ringkirjas kasutada tänavuse vabariigi aastapäeva jutluse aluseks. Ja mainitud erakirjas ta lisab juurde: „Aga elame ikka usus ning lootuses.” Rahvusvaheline poliitiline ja sõjaline olukord ei luba loota midagi. Aga meie, kristlased, tunneme midagi suuremat ja kedagi võimsamat. Meie kirjutame alla lauliku sõnadele: ”Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: ”Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan.”” Eriti meie siin Rootsis peaksime ju oma kogemuste põhjal suutma toetuda sellele mäelinnusele. Meid ta ju on kiskunud välja linnupüüdjate paelust ja “hukkava katku käest”. Kui ma isiklikult mõtlen sellele, kuidas ma ei astunud mingit sammu, et pääseda siia, vaid jäin passiivselt ootama, mis sünnib, ja kuidas viimasel hetkel mulle helistati ja kutsuti mind kaasa; kui ma mõtlen sellele, kuidas juba enne kaks korda – aastal 1919 Riias ja 1941 Eestis ma nagu ime läbi pääsesin enamlaste küüsist, siis ei saa ükski võim teha minule selgeks, et seal oli tegemist juhuslikkude kokkusattuvustega. Mina olen oma hinge põhjani veendunud, et Kõigekõrgem on „oma tiivasulgedega” mind kaitsnud. Ja ma usun, et ka teisi täna siin leidub, kes oma kogemuste põhjal sedasama on valmis kinnitama. Eriti need, kes tunnevad, et mitte mõni erakordne tormamine ja rabelemine neid ei päästnud, vaid tuli nagu mingisugune ootamatu kingitus. Rääkigu teised juhusest või saatusest või heast õnnest, meie, kristlased, teame, et see oli tema, kes meid päästis.

Ja need, kes seda tunnevad, on kindlad, milleks seda tehti. Meie oleme veendunud, et Kõigekõrgemale on meid veel tarvis, et ta meid veel millekski tahab kasutada. Milline võim, milline jõud on selles teadmises, et oleme tema tööriistad, et meie ei ela juhuslikult siin maailmas, et tema on annud meile ülesande, mille me peame enne täitma, kui meie elu lõpeb. Surra ei saa meie enne, kui see ülesanne on viidud lõpule. Ja kui see on sündinud, siis ei ole meil enam põhjust tahta jääda, siis võime minna, siis peame minema. Millise mõtte ja sisu annab elule see teadvus, millise rõõmu ja millise jõu, seda ei suuda need, kes seda ei tunne, muidugi aimata. Kui palju rikkam ja tugevam on see teadvus!

Kas ei ole see kõik aga maksev ka kogu rahva kohta? Igal rahval on maailma ajaloo käigus täita oma ülesanne nende kavade läbiviimisel, mis Kõigekõrgem on määranud kindlaks. Niikaua kui ta selleks kõlbab, niikaua ta püsib. Kui ta eesti rahvast veel vajab, kui temas on veel väärtusi, mis tema eesmärkide teostamiseks sobivad, siis ta kisub tema linnupüüdjate paelust jälle välja, siis ta päästab tema ka selle katku käest, mis praegu meie kodumaad jälle laastab. Meil, kristlastel, ei ole sellepärast mingit põhjust tunda muret. Meie ei karda, nagu laulik siin ütleb, „ öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal”. Meie teame küll sedasama, mis temagi, nimelt et meie kõrvalt langeb 1000 ja meie paremalt poolt 10000. Aga meie teame, et need on oma ülesande täitnud, neid ta siin maailmas ei vaja. Neid ta kasutab selleks, et nad nähtamatult kõnniksid meie kõrval ja julgustaksid, lohutaksid, kasvataksid usku, elustaksid lootust, annaksid äratust, kutsuksid tööle, võitlusele, kohusetundele, isamaa-armastusele, ohvrimeelele, surmakartmatusele. Selleks nad viibivad ka täna vabariigi aastapäeval igal pool oma rahva keskel, kodumaa pinnal, Rootsis ja Saksamaal, Venemaal ja Siberi lagendikel. Nad sosistavad meile kõigile kõrvadesse, kõik need tuhanded ja kümned tuhanded: “Ära unusta oma kodumaad, tee au oma rahvale, ela temale ja kui tarvis, sure ta eest.” Selleks on nad langenud, et seda meile ütelda. Ja meie teame, et „kätte makstakse õelatele”. Mitte et meie, kristlased, endid mingisugusest kättemaksuihast laseksime juhtida. Selles asjas mõtleme meie, Kristuse jüngrid, teisiti kui võib-olla see Vana Testamendi mees, kes kord selle laulu on kirjutanud. Aga meie teame, et suurejoonelisemalt mõteldes, kaugele tulevikku vaadates, läbi sajandite pilku heites sünnib see kindlasti. Meie teame, et „kes mõõga võtavad, saavad mõõga läbi hukka”, et ükski vägivald ei püsi igavesti, et viimaks selline, mis on rajatud toorusele ja ülekohtule, ikkagi laguneb, et selline riik, mis levitab katku, on rajatud liivale. Aastakümneid võib ta kesta. Jumala mõtteid meie igas asjas ei mõista. Võib-olla et ta maailmale tahab näidata, missugust vilja kasvab kurjuse seemnest. Võib-olla tahab ta ütelda, et oleme olnud nii halvad kristlased, et väärime sellist karistust. Aga viimaks ta murrab vitsa katki ja viskab prügikasti. Viimaks ta võtab ohjad enda kätte. Viimaks ta viib õiguse võidule ja paneb maksma oma riigi. Võib-olla et meie ennekõike peame langema, nagu need 1000 meie kõrval ja 10000 meie paremal pool. Võib-olla et ta eesti rahvast ja riiki enam ei vaja. Kes seda teab? Võib-olla on meie ülesanne maailma ajaloos täidetud. Kui nõnda, siis ka selles asjas meie usaldame teda. Meie ei nurise, ei hädalda, meie usume, meie loodame, meie läheme Kõigeväelise varju alla, sellesse kindlasse mäelinnusesse. Meie hing võtab Kõigekõrgema oma eluasemeks. Tema tiibade all leiame meie varju. Tema tõde on kilp ja kaitseriist. Selle kaitseriistaga käes ei karda meie midagi. Ka surma mitte, ka rahva ja riigi hävingut mitte. Kui see tuleb, siis see peab tulema. Siis on seda tarvis kõrgemateks eesmärkideks. Siis on tema kavad suuremad, palju suuremad. Ja kõik rahvad, kõik inimesed on maailmas ainult selleks, et tema eesmärkide teostamiseks aidata kaasa. Aga kui meie endid täie teadlikkuse, kõige oma hinge ja kogu oma eluga püüame paigutuda sellesse raami, siis meie tohime olla kindlad, et ta meid veel varjab, et ta meid veel tarvitab. Kui meie rahvas seda kriisi, millesse ta on sattunud, seda häda, mis teda on tabanud, kasutab selleks, et nüüd tõeliselt saada tema rahvaks, siis me tohime loota, et ta veel kord annab meile rahvaste peres väärika koha, et ta meid teeb uuesti iseseisvaks ja vabaks rahvaks. Ei ole sellepärast teha targemat ja viljakamat sellel suurel mälestuspäeval, kui minna Kõigekõrgema varju alla, kui anda oma hing tema eluasemeks, kui tungida täies koosseisus sisse sellesse mäelinnusesse. Tõotagem siin seda sel viisil, et üksmeelse vaimustusega laulame püsti seistes oma evangeelse kiriku hümni “Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas”.

Totaalse sekulariseerumise probleemi on viimastel aastatel tõstatanud ausalt paljud protestantlikud teoloogid, eeskätt Friedrich Gogarten ja Dietrich Bonhoeffer.

Mis puudutab mõlema teoloogi mõtlemisstiili ja -olukorda, siis on need erinevad. Gogarten on tüüpiline ülikooliteoloog, range süstemaatik läbipuuriva, lausa vägivaldse mõttejõuga, mis avab kõike järeleandmatult ühest punktist lähtudes. Ta avaldas pärast sõda ühe raamatu teise järel, käsitledes kõigis neis ühte ja sama problemaatikat. Ka Bonhoeffer oli kindlasti kõrgetasemeline akadeemiline teoloog ja süstemaatik, aga tema puhul kumab kõikjalt tugevamalt läbi tema isiklik kogemuspõhi. Ta võttis halastamatu kompromissitusega osa kirikuvõitlusest, kaotas seepärast oma akadeemilise ametikoha, osales tunnistuskiriku illegaalses teoloogide koolituses ning sai lõpuks poliitilise vandenõu sõduriks. Oma viimased, otsustavalt uued teoloogilised mõtted pani ta kirja vanglas. Raamat, mille ta seal kirjutas, ei ole valmis teos, vaid sisaldab üksnes algeid, fragmente ja visandeid, aga võib-olla just seetõttu on sel teosel eriti sugestiivne ja vahetu veenmisjõud. Need fragmendid mõjuvad nagu prohvetlikud signaalid, mõnikord peaaegu nagu üksainus suur karje, mida märgistab martüürium. Seepärast peaksid Bonhoefferi sõbrad ja austajad ka hoiduma tema viimaseid ülestähendusi vanglast liiga tihedalt sidumast sellega, mis ta on varem mõelnud ja kirjutanud. Kus võimalik, tuleks hoiduda ka sellest kõigest teoloogilist süsteemi tegemast ning selle loojat kanoniseerimast vastavalt oma maitsele pühakuna või kiriku õpetajana. On küll olemas liinid, mis läbivad Bonhoefferi elutööd algusest lõpuni, aga neid ei ole võimalik viia ühe teoloogilise üldnimetaja alla. Sama vähe on muidugi ka lubatud kahetsusest keelduval ametlikul kiriklikkusel kanda Bonhoefferi martüüriumi oma arvele, tundes ennast samal ajal tema ütluste tõttu dispenseerituna. Ainult see, kes on mõistnud õigesti Bonhoefferi sõnu, võib mõista õigesti tema surma.

Vaatamata erinevustele mõtlemisstiilis ja osaliselt ka mõtlemise sisus, kuuluvad Gogarten ja Bonhoeffer tihedalt kokku. Nad mõlemad ajenduvad samadest küsimustest ja on teel samade arusaamade poole. Mõlemad juurdlevad sama problemaatika üle – kristliku usu konfrontatsiooni üle ilmalikustunud maailma muutunud tõelisusega. Gogarten formuleerib ülesande nii: „On muutunud hädavajalikuks esitada küsimus kristliku usu kohta täiesti uuel viisil – nimelt arvestades kogu inimeksistentsi faktiliselt teostunud sekulariseerumist.“ (Friedrich Gogarten. Verhängnis und Hoffnung der Neuzeit. Die Säkularisierung als theologisches Problem . Stuttgart 1953, lk 103) Ja Bonhoeffer kirjutab: „See, mis mind lakkamatult vaevab, on küsimus, mis on õigupoolest kristlus või ka, kes on Kristus meie jaoks... Probleem kõlab nii: Kristus ja täisealiseks saanud maailm.“ (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung. Briefe und Aufzeichnungen aus der Haft. Hrsg. von Eberhard Bethge. München 1949, lk 178, 218) Nii Gogarteni kui Bonhoefferi teoloogiliste pürgimuste kohta kehtib sama, mis Heidegger on öelnud kord oma teoses „Holzwege“: „Seal, kus uusaja lõpulejõudmine jäetakse tema oma suuruste poolt tähelepanuta, valmistatakse ette üksnes tuleviku ajalugu.“ (Martin Heidegger. Holzwege , lk 103)

See, mis viib Gogarteni ja Bonhoefferi konfrontatsiooni kristliku usu ja muutunud maailma tõelisuse vahel, on nende austus intellektuaalse aususe nõude vastu. Olla intellektuaalselt aus tähendab hoida oma mõtlemist normaalses suhtes tõelisusega. Meie tõelisus on aga juba kord määratud tõsiasjaga, et sekulariseerumine, mis on toimunud alates uusaja algusest, on haaranud nüüdseks kogu meie elu: „Kes seda tunnistada ei taha, tahab elada maailmas, milles ei ole enam midagi.“ (Friedrich Gogarten. Der Mensch zwischen Gott und Welt . Heidelberg 1952, lk 419) Intellektuaalse aususe nõue tuleneb uusaegest järeldusest, et inimmõistus on autonoomne. Kui palju see on kristliku usu nõue, võib näidata alles sekulariseerumisprotsessi sügav teoloogiline käsitlus.

Aus vahekordade selgitamine kristliku usu ja totaalse sekulariseerumise vahel näib Gogartenile ja Bonhoefferile seda tungivam, mida raskemaid, ohtlikumaid küsimusi sekulariseerumine esitab. Need küsimused puudutavad niihästi usku kui ka maailma ennast. Usku ähvardab sekulariseerumise poolt oht saada seeläbi rikutud, et ta taandub ujedalt privaatse moraali valdkonda, küsides üksnes individuaalse hingeõndsuse järele ja et kirik tõmbub vastavalt sellele pea kõikjal maailmast tagasi. Maailma niisuguses olukorras ähvardab aga sekulariseerumine sellega, et päev-päevalt muutub küsitavamaks, kas inimene on kasvanud oma eetose ja paatosega uusajal enda peale võetud ülesande kõrguseni olla oma mina ja maailma isand. See kahekordne ohustatus, usu ja maailma ohustatus, tõstatab küsimuse sekulariseerumise võimaliku piiratuse kohta, küsimuse selle kohta, kas maailmas on veel midagi, mida sekulariseerumise haardest saaks ära võtta, või kas seda saaks üldse piirata ja piiritleda. Ja kui sellel on piir, siis kuhu saab selle tõmmata. Küsimus sekulariseerumise piirist juhib edasi küsimuse juurde sekulariseerumise mõttest, sest ma saan ainult siis midagi piiritleda, kui olen tunnetanud selle mõtet. Ja nii katsuvad Gogarten ja Bonhoeffer siis sekulariseerumist mitte ainult paremini mõista, kui teoloogia seda seni on mõistnud, vaid seda koguni paremini mõista, kui see end ise senini on mõistnud. Nad apelleerivad otsekui ennast valesti mõistnud sekulariseerumisele ja vastandavad sellele ennast õigesti mõistva sekulariseerumise. Sellega käib neil kaasas katse mõista kristlikku usku nii, et see ei peaks enam maailma muutunud tõelisusest kartlikult mööda hiilima.

Katsudes mõista sekulariseerumist kristliku usu valguses ja kristlikku usku sekulariseerumise valguses, viivad Gogarten ja Bonhoeffer teoloogia taas maailmaga toimuva vahekordade selgitamise värskesse õhku. Seejuures tunnevad nad end olevat taas täielikult tagasi paisatud pärandatud kristlike väljendite ja mõistete mõistmise alguse juurde, ühtaegu tundes end aga olevat juhatatud aimdusest, et nendes on midagi täiesti uut ja põhjalikult ümberkujundavat. Gogarten ja Bonhoeffer tunnustavad erapooletult inimmõistuse täisealisust ning sellest tulenevat maailma ilmalikustumist. Nad ei võitle selle vastu väära teoloogilise apologeetika kombel, mis püüab kramplikult reserveerida usule seda, mille see ise oli juba ammu loovutanud mõistuse kindlatesse kätesse ja otsekui uimastatuna sellise ettevõtmise lootusetusest, sööstab sellesse veel sügavamalt. Nad ei näe uusaegses arengus traditsioonilise katoliikliku või ka protestantliku ajalookirjutuse kombel inimese langust Jumalast või Kristusest koos järeldusega, et see areng ennast ikka tugevamal määral antikristlikuna on leidnud. Lõpuks ei otsi nad ka romantilises igatsuses teed tagasi unistuste keskaega. Nad võtavad inimmõistuse täisealisust ja sellest tulenevat maailma ilmalikustumist sellena, mis see tõeliselt on – paratamatu ajalooprotsessi tulemusena. Sellest ei ole teed välja, vähemalt mitte intellektuaalsest aususest loobumise kaudu – äärmisel juhul vaid pöördumise ja patukahetsuse kaudu. Pöördumine ja patukahetsus on aga midagi sootuks muud: nad ei vii tõelisusest välja, vaid viivad hoopis selle sisse. Seeläbi, et Gogarten ja Bonhoeffer on radikaalselt ja isetult maailma muutunud tõelisusega nõustunud, on nad algatanud teoloogias ühe mõtteprotsessi, nimelt patukahetsusliikumise, pöördumise mõtlemises. Siin ei ole ühte ilma teiseta: ei ole intellektuaalset ausust ilma pöördumise ja patukahetsuseta. Aga siingi kehtib sõna: „Kes oma elu kaotab, leiab selle.“ Kas Gogarten ja Bonhoeffer oma pöördumise kaudu mõtlemises ka maailma tõelisuse uuel viisil on leidnud, seda peame veel vaatama.

Nii nagu Gogarten ja Bonhoeffer, nii tunnistab tänapäeval palju protestantlikke teolooge, vähemalt kõige progressiivsem ja ausameelsem osa nendest, maailma täisealisust kui kindlat ajaloolist fakti, mida ei ole võimalik mingi kristliku kunsttükiga enam tagasi pöörata. Kõigi nende hulgast võtab aga Dietrich Bonhoeffer omaks ühe erilise, iselaadse seisukoha: radikaalsemalt kui kõik teised, sealhulgas Gogarten, rakendab ta ajaloolise situatsiooni analüüsi ka religiooni fenomenile ja jõuab nii oma kuulsa teesini religiooni lõpust . Seejuures on ta seotud oma õpetaja Karl Barthiga, kelle juures ei ole ta küll kunagi õppinud, kuid kelle iga rida, nagu ta ise tunnistab, on ta lugenud. Ta alustab oma religioonikriitikat radikaalse vahetegemisega inimliku religiooni ja jumaliku ilmutuse vahel, kuid läheb sellest veel kaugemale. Sellal kui Barth jääb religioonikriitikas dogmaatiliseks, põhimõttelis-teoloogiliseks, teeb Bonhoeffer sellest oma praktilised järeldused nii, et asetab selle konkreetsesse ajaloolisse konteksti. Ka siin teeb ta kristliku usu konfrontatsiooni kaudu maailma muutunud tõelisusega näidiskatse. Seejuures seguneb Bonhoefferil teoloogiline tunnetus praktilise kogemusega, nagu tal vandenõulasena oli see seoses poliitikute, ohvitseride ja diplomaatidega ning vangina sõjaväe ja gestaapo vanglas suhtemisel oma valvurite ning kaasvangidega. Nii jõudis ta järgmise radikaalse otsuseni: „Aeg, mil kõike saab inimestele öelda sõnade abil, olgu need siis teoloogilised või vagad sõnad, on läbi. Samuti on läbi siseelu ja süüme aeg ning see tähendab ühtlasi religiooni aega. Me läheme vastu täiesti mittereligioossele ajale. Inimesed ei saa enam lihtsalt, nii nagu nad on kord olnud, olla religioossed.“ (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung , lk 178)

Näitena sellest, et inimesed on juba „tõeliselt radikaalselt religioonitud“, juhib Bonhoeffer muuhulgas tähelepanu Teisele maailmasõjale: erinevalt Esimesest maailmasõjast ja kõigist eelnevatest sõdadest ei kutsunud see enam esile mingisugust religioosset reaktsiooni. Ka ristiusu läänelikku kuju võib pidada veel üksnes „täieliku religioonituse eelastmeks“. Bonhoeffer peab kord saavutatud sekulaarsust ja seega religioonituse olukorda nii lõplikuks, et ei jaga enam ka tänapäeval laialt levinud arusaama, mille järgi praegusaja inimene loob endale traditsioonilise religiooni kadumise tõttu alati otsekohe mingi religiooni aseaine: „Ebajumalateenistus eeldab, et inimesed ikkagi midagi jumaldavad. Meie ei jumalda enam üldse midagi, isegi mitte ebajumalaid. Selles oleme me tõelised nihilistid.“ (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung , lk 225)

Bonhoeffer näeb religioonis ainult ühte ajalooliselt tingitud ja seetõttu kaduvat ristiusu väljendusvormi. Religioon on otsekui rõivas, mida kristlik ilmutus on tänini, õigusega või mitte, kandnud, kuid mis nüüd on lõplikult blokeeritud. See rõivas on igal ajal näinud välja isemoodi. Bonhoeffer ei anna siiski kusagil selle kohta täpset, kokkuvõtvat definitsiooni, mida ta „religiooni“ all mõistab, kuid üksikud väljendused, mida ta selle kohta teeb, liiguvad kõik nii väga ühes suunas, et neist saab visandada ilma vaevata vähemalt ühe ligikaudse pildi. See pilt on kahtlemata ühekülgne ja tal ei puudu poleemilis-karikeerivad jooned ning ta laseb end kirjeldada selliste märksõnade abil, nagu „metafüüsiline“, „individualistlik“, „antropotsentriline“, „pietistlik“, „müstiline“, „sealpoolsus ja siinpoolsus“, „ Deus ex machina “, „igavene hingeõndsus“, „lunastus sealpoolsuses“. Kui kõik need märksõnad kokku panna, tuleneb neist tolle õhtumaise transtsendentaalse metafüüsika täpne pilt, mille lõppu on Heideggeri seletuse järgi kuulutanud Nietzsche. Igasuguse „religiooni“ kõige otsustavam tunnus on Bonhoefferi järgi mõtlemine kahes ruumis: ülemises, sealpoolses maailmas eksisteerib Jumal, alumises, siinpoolses maailmas aga inimene. Jumal sekkub ülevalt alumisse, siinpoolsesse maailma nagu Deus ex machina antiikaegses tragöödias ning inimene igatseb alumisest, siinpoolsest maailmast välja kõrgema, sealpoolse maailma järele, igatseb lunastuse järele paremas sealpoolsuses. Sellisele metafüüsilisele mõtlemisele kahes ruumis vastab eeldusena oletus religioossest a priori , see tähendab, et inimesele on omane kalduvus religioossusele ja seega on loomulik religiooni põhjendamine inimliku vaimuelu struktuuriga.

Nii kaua kui on olnud ristiusk, on ta elanud sümbioosis tolle „religiooniga“. Nüüd on aga religiooni aeg läbi, enam ei ole mingit religioosset a priori . Samal määral nagu edenes inimmõistuse autonoomia ja sellega koos maailma sekulariseerumine uusajal, suruti Jumal maailmast välja. Teatud laadi vastupidist liikumist sellele on katsunud pakkuda ristiusk, mis hakkas hiljem aga ujedalt mõtlema kahes ruumis, jättes ühe ruumi kartlikult vabaks Jumala ja religiooni jaoks maailmas või maailma suhtes. Taganedes nn tunnetuse ja elu viimsete küsimuste juurde, arvab ta, et suudab täisealiseks saanud maailmale tõestada, et see ei saa hakkama ilma „Jumala“ eestkosteta. Ja nii otsitakse Jumala jaoks „avariiväljapääse“ talle aina kitsamaks muutuvas eluruumis.

Et Jumala eksistentsi ikka tugevamalt pealetungiva teadusliku tunnetuse eest kaitsta, katsutakse leida kausaalselt määratletud maailma järjepidevuses mõrasid ja pragusid, kuhu saaks veel Jumalat paigutada. Uuritakse välja, kus teadusliku uurimise valdkonnas on veel lünki ja need lüngad täidetakse siis Jumalaga. Nii samastatakse Jumal veel mitte väljauurituga (mit dem Noch-nicht-Erforschten). Mida muud see aga tähendab, kui seda, et Jumalal lastakse esineda ebatäieliku inimliku tunnetuse „lünkadetäitjana“? See on aga niihästi vääritu kui lootusetu katse päästa Jumalat. Sellise jumalatõestuse kasutamisega on religioon oma käigu juba ette kaotanud. Sest kui juba inimtunnetuse olemusse kuulub, et see endale iialgi rahu ei anna, vaid pidevalt endast kõrgemale veel tundmatut, uurimatut, seletamatut haarab, on Jumal „pidevas taganemises“ ja satub paratamatult ikka suuremasse ruumipuudusse. Mida kaugemale teadus oma piire nihutab, seda enam „kaotab Jumal pinda jalge alt“. Kui ta täitis kord tervet maailma katedraali, siis nüüd on ta otsekui tõrjutud krüpti või põgenenud altarile ja elutseb seal nagu mingi paganliku religiooni vaim.

Jumal kui teaduslik, aga ka kui poliitiline, kunstialane või moraalne tööhüpotees on ületatud, sel peab laskma kaduda. „Hingekosutav loodusteadlane, arstiteadlane jne on ebard.“ (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung , lk 240) See on vaimselt äsjavirgunud Bonhoeffer, kui ta luges vanglas Carl Friedrich von Weizsäckeri raamatut „Füüsika maailmapildist“ ja see kõlab peaaegu nagu kaja ja kinnitus kakskümmend aastat hiljem, kui Carl Friedrich von Weizsäcker ütles oma 1959/61 Glasgow ülikoolis peetud Giffordi loengutes: „Tänapäeva loodusteadlased võivad loodusseaduste usulist tõlgendust esitada parimal juhul vaid omaenda mõtlemise privaatarvamusena, millel on tõenäoliselt müütiline iseloom ilma igasuguse loogiliselt tungiva seoseta loodusseaduse mõiste enesega. Mitte mingisugune hea tahe ega religioosne ind ei saa seda arengut tagasi pöörata.“ (C. F. von Weizsäcker. Die Tragweite der Wissenschaft . I. Bd., Stuttgart 1964, lk 128)

Teine kristlike apologeetide katse tõestada Jumala hädavajalikkust peitub vihjes nn elu viimsetele küsimustele. Pärast seda kui Jumal on pagendatud inimliku eksistentsi avalikkusest, tahetakse temast veel vähemalt isiklikus, sisemises, privaatses valdkonnas kinni hoida ja talle siin ruumi jätta. Inimesele meenutatakse tema piire – haigust, kannatust, häda, muret, pattu, süüd ja surma – ning talle püütakse taolistes piirsituatsioonides demonstreerida, et ta ei saa siin omaenese jõust hakkama, vaid et teda tuleb juhatada Jumala, kiriku ja vaimuliku juurde. Nii muutuvad „kammerteenri saladused“ intiimses valdkonnas palvest kuni seksuaalsuseni „tänapäeva hingehoidjate jahimaaks“. Bonhoeffer võrdleb nende tegevust „kõige halvemate bulvariajakirjanike“ omaga: nii nagu need teiste inimeste intiimsusi päevavalgele toovad, et inimesi ühiskondlikult, rahaliselt või poliitiliselt ruineerida, nii teevad ka nood, et inimesi „religioosselt survata“. Seda „inimeste pattude järele nuhkimist“ nimetab Bonhoeffer paplikuks (pfäffisch). Sellele kuulub kogu tema põlgus. Aga sama räpast, paplikku pattude järele nuhkimist leiab ta ka kristliku teoloogia „tänapäevaste vesivõsude“, eksistentsiaalfilosoofide ja psühhoterapeutide juures ja nii tabab neid sama pilge nagu kristlikke teolooge: „Kus on tervis, jõud, kindlus, lihtsus, seal haistavad nad magusat vilja, mida närida või kuhu panna oma hukatuslikud munad.“ Nad üritavad kindlat, rahulolevat, õnnelikku inimest veenda, et ta on tegelikult õnnetu ja lootusetus seisundis ega taha seda ainult tunnistada. Nad sihivad seda, et teda sisemisse meeleheitesse ajada, ja kui see neil õnnestub, on nad mängu võitnud – „see on ilmalikustunud metodism“.

Nii katsutakse „paari õnnetut nende raskel hetkel ootamatult rünnata“ ja neid „religioosselt vägistada“. Sellise „inimlike nõrkuste ärakasutamise“ vastu astub Bonhoefferi aristokraatlik stiilitunne. Ta näeb selles üksnes „revolutsiooni altpoolt“, „alaväärsuse ülestõusu“: see on nii nagu „kellegi kõrgelseisva isiku ilmumisega saadaks alles seeläbi hakkama, kui teda endale vannis ette kujutatakse“, või nii nagu „ilusat maja tuntaks alles siis, kui viimasest keldrist on leitud ämblikuvõrgud“, või nagu „head näidendit osataks alles siis õigesti hinnata, kui on nähtud, kuidas näitlejad käituvad kulisside taga“. (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung , lk 181 jj, 216 jj, 230 jj, 233 jj)

Aga kas kristlikud ja sekulariseerunud metodistid ei saa tugineda evangeeliumile, selle kesksele sisule? Kas ei ole Jeesus ise öelnud, et arsti ei vaja terved, vaid haiged, ja et ta on tulnud päästma patuseid? Sellele vastuväitele kõlab Bonhoefferi vastus: „Kui Jeesus päästis patuseid, siis olid need tõelised patused, aga Jeesus ei teinud inimesi kõigepealt patusteks. Ta kutsus neid nende pattudest välja, mitte nende patudesse... Jeesus ei ole iialgi inimese tervist, jõudu, õnne küsimuse alla seadnud ega ole pidanud neid halbadeks viljadeks. Miks oleks ta muidu haigeid tervendanud, nõrkadele nende jõu tagasi andnud?“ (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung , lk 231)

Bonhoeffer on liiga palju täidetud siinpoolse, ilmaliku, lihtsa-loomuliku väest, et ta saaks anda paplikule, ebapuhtale, olgu kristlikule või sekulariseerunud, olgu teoloogide, eksistentsiaalfilosoofide või psühhoterapeutide poolt praktiseeritud metodismile täisealiseks saanud maailmas veel ühte võimalust. Kes ei ole seda veel saanud? Ainult mõned „viimased rüütlid“, „mõned intellektuaalselt ebaausad“, „väike hulk degenereerunuid“ – „selliseid, kes ennast ise maailma jaoks kõige tähtsamaks peavad ja tegelevad seepärast meelsasti iseendaga“. Aga ei tohi endale ette kujutada, et on võimalik normaalset, tervet läbilõikeinimest, „lihtsat meest, kes saadab oma igapäevast elu mööda tööl ja perekonnas ning varub endale kindlasti ka kõiksuguseid kõrvalehüppeid“ veenda tema eksistentsi piire meelde tuletades, et ta on sõltuv Jumalast ja et teda saab nõnda „religioosselt tabada“. Sekulaarne inimene saab hakkama – ka ilma Jumalata. Kui ta aga on saanud hakkama ja on lahendanud piirsituatsioone mingisugusel nn loomulikul viisil, siis on usk Jumalasse näidanud end taas kord liigsena, „siis on teoloogide ladina keel läbi“. (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung , lk 217, 230) Kuna sekulariseerumise olemusse juba kuulub, et ta ei jää ühegi punkti juurde peatuma, vaid tungib aina edasi ja püüab vallutada kogu maailma, siis ajab ta Jumala välja isegi privaatse inimliku eksistentsi salajastest peidunurkadest ning vallutab lõpuks viimsedki religioossed enklaavid, kui ta neid lihtsalt seisma ja känguma ei jäta.

Kogu kristliku apologeetika kallaletungi maailma täisealisusele, isegi siis, kui ta kasutab ainult tunnetuse või elu „viimseid küsimusi“, peab Bonhoeffer mõttetuks, madalaks ja ebakristlikuks. „Mõttetuks – kuna see tundub mulle katsena meheks saanud inimest puberteediikka tagasi viia, see tähendab kuulutada teda kõva häälega sõltuvaks asjadest, millest ta faktiliselt enam sõltuv ei ole, paisata teda probleemidesse, mis ei ole tegelikult tema jaoks enam probleemid. Madal – kuna siin üritatakse inimese nõrkusi ära kasutada eesmärkidel, mida ta ei jaata vabatahtlikult. Ebakristlik – kuna Kristus vahetatakse ära inimliku religiositeedi ühe astmega, see tähendab inimliku seadusega.“ (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung , lk 217)

Need on motiivid, milles langevad kokku Bonhoefferi seisukohavõtt religioonitute poolt ja kristlike apologeetide vastu: tema intellektuaalne ausus, tema arusaamine ajaloolisest situatsioonist, tema maailma täisealisuse tunnustamine, tema respekt teiste vabaduse suhtes, tema poolehoid lihtsale ja tervele, tema vastikustunne kõigi tühipaljaste vagade kõnede suhtes, tema väljakujunenud stiilitunne ja veendumus Jumala Sõna valitsevas väes, mis ei ole mõeldud Jumalaga lepingus olijatele instruktsiooniks. Kõik selle on ta võtnud kord kokku ühes kirjas ja seejuures otsekui oma teoloogilist kavatsust positiivselt täpsustanud: „Ma tahan olla kaugel sellest, et Jumalat veel mingisse viimsesse salajasse kohta sisse sokutada, vaid et maailma ja inimese täisealisust lihtsalt tunnustataks, et inimest tema maailmalikkuses „ei mustataks“, vaid et teda seataks Jumalaga konfrontatsiooni tema kõige tugevamas kohas, et loobutaks kõigist paplikest võtetest ning et psühhoteraapias ja eksistentsiaalfilosoofias ei nähtaks teevalmistajat Jumalale. Jumala Sõnale on pealetükkivus kõigi nende inimeste suhtes, selleks et nendega liitu astuda, liiga ebaaristokraatlik. Ta ei seo end umbusalduse ülestõusuga, ülestõusuga altpoolt, vaid ta valitseb.“ (Dietrich Bonhoeffer. Widerstand und Ergebung , lk 236)

Kas tõesti on nüüd saabunud religiooni lõpp ja me läheme vastu täiesti religioonitule ajastule, nagu väidab Bonhoeffer, selle üle peab otsustama ettevaatlikumalt, kui Bonhoeffer seda teeb. Küsimus ei ole veel otsustatud. Ja protestantlik teoloogia peab pärast seda, kui Karl Barth tegi temast esmalt tabula rasa , mõtlema veel kord uuesti ja põhjalikult järele, kas tõesti ei ole midagi sellist nagu religioosne a priori või kuidas võiks siis väljendada inimese seisukohalt küsimust „kokkupuutepunkti“ („Anknüpfungspunkt“), „eelmõistmise“ („Vorverständnis“), „kõnetatavuse“ („Ansprechbarkeit“) kohta. Selles aga on Bonhoefferil absoluutselt õigus, et me oleme selles, mis puudutab religiooni, täiesti uues olukorras. Gerhard Ebelingil on õigus, kui ta oma kongeniaalses Bonhoefferi teoloogia tõlgenduses, silmas pidades teostunud sekulariseerumist, räägib „Novum ‘ist ilma igasuguste paralleelideta“ terves religiooniloos. (Gerhard Ebeling. Die „nicht-religiöse Interpretation biblischer Begriffe“ . Zeitschr. f. Theol. u. Kirche, 52. Jg. (1955), lk 331) Meie religiooniloolise situatsiooni uudsus seisneb selles, et tänapäeval ei toimu mitte mõne üksiku religiooni lagunemine ja seega, nagu ka varem, vana religiooni üleminek uueks, vaid religiooni lagunemine selles, mis puudutab tema tuuma. Meie päevil on midagi lõplikult lõpule jõudnud. Nii nagu see kord oli, ei saa enam kunagi uuesti olema. Religioon kui tõelisuse täiendus Jumala abil, religioon kui eriline piirkond elu perifeerias, on igaveseks möödas. Midagi uut annab endast märku – miski, mida me ülimal juhul alles aimame, kuid millest me endale veel ettekujutust luua ei saa. Ainult seda võib juba öelda, et on kaks võimalust – kas religiooni ei saa enam üldse olema või saab religioonist kogu elutõelisust puudutav ja määrav jõud.

Mis sellist otsust õigustab, on fakt, et totaalse sekulariseerumise ja kristliku usu vahel on põhjuslikum ja niihästi geneetilisem kui ka põhimõttelisem seos. Bonhoefferi väidetud religiooni lõpp ja isegi Jean Pauli unistatud ja Nietzsche kuulutatud „Jumala surm“ on ainult viimne konsekvents kristliku jumalausu enesega antud maailma jumalatustamisest (Entgötterung). Sellega seisame me otsustava tunnetuse ees, mis määrab tänapäeval iga teoloogilist järelemõtlemist sekulariseerumise üle, mis ei taha olla üksnes kurtmine või kaebamine. Siin peitub ka meie temaatika varjatud peripeetia. Totaalne sekulariseerumine ei ole tunginud uusajal kristlikule usule lihtsalt väljastpoolt kallale nagu mingi võõras saatus. Pigem on temas saavutanud nüüd oma täideviimise miski, mis oli asetatud kristlikku usku endasse juba algselt ja olemuslikult, pidades silmas kristliku usu suhet maailmaga.

Jaan Lahe tõlkinud väljaandest: Heinz Zahrnt. Die Sache mit Gott. Die protestantische Theologie im 20. Jahrhundert. R. Piper & Co. Verlag, München 1966, lk 155–217.

Uue oreli ehitamise komisjoni koosoleku protokoll

Kevadel 1922 asus Mihkel Lüdig taas Kaarli kiriku organisti ja koorijuhi ametikohale. Oma mälestustes kirjutab ta, et kiriku orel oli juba ajast ja arust ning kogudus otsustas tellida kuni 90 registriga ja kõige moodsamate tehniliste seadeldistega uue oreli. Tellimuse tingimus oli, et aasta pärast oleks orel valmis ja kirikus üles seatud.

Vastuvõtukomisjoni liikmeteks kutsuti Artur Kapp, läti helilooja Alfreds Kalninš, Oskar Merikanto Soomest ja Mihkel Lüdig. Kohale kutsuti ka orelivabriku omanik Oscar Walcker ise, kelle mälestustest selgub, et oreli tellimine ja vastuvõtt toimus peaministri tasemel.

O. Merikanto ei saanud haiguse tõttu tulla ja kahjuks tuli peatselt ka tema surmateade.

85 aasta jooksul on orel kogudust teenides lasknud kõlada lugemata arvu koraale ja muid muusikapalu. Orel pole lakanud mängimast ka osaliste remontide perioodidel ning – tänu targale tellijale ja paigaldatud tallamismehhanismile – isegi mitte elektrikatkestuste ajal, nagu viimati 2005. a jõululaupäeval!

Nüüd oleme siiski silmitsi vajadusega anda auväärt vanuses pillile puhkust ja saata ta kapitaalremonti. Oleme käivitamas orelifondi tööd ja rahakogumiskampaaniat, et meie ainulaadne orel saaks järgmised aastakümned teenida Loojat ja rõõmustada koguduseliikmete südameid värskema kõla ja uue hingamisega.

Kui teiegi soovite omalt poolt oreli remondile kaasa aidata, siis annetused on oodatud EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse arveldusarvele 221040614950 Hansapangas märgusõnaga „Orel”.

Walcker-orel on arhitekt Otto Pius Hippiuse kavandite järgi aastatel 1862-1870 ehitatud Tallinna Kaarli kirikus juba teine instrument, vahetades välja Gustav Normanni poolt 1870. a valmistatud ja 1884. a suurendatud oreli.

Praegune orel ehitati 1923. aastal Ludwigsburgis Württembergis Walcker & Cie vabrikus ja kannab oopuse numbrit 2011. See oli noores Eesti Vabariigis esimene esinduslik uus orel, mis pidi avaldama tugevat mõju kogu riigi muusikakultuurile. Instrument pidi seetõttu olema eriti suur, kõlavärvikas ja kunstiliselt parimal tasemel. Tõesti, oma 84 registriga ületas see orel ka auväärset orelit toomkirikus, mida sel ajal kasutas veel saksakeelne kogudus. Kuni tänaseni on Tallinna Kaarli kiriku Walcker-orel suurim orel Eestis.

Walckeri orelitehas oli endale Baltikumis paljude uute orelitega nime teinud. Juba 1842. aastal saabus neilt esimene orel Tallinna Oleviste kirikule. Legendaarse kuulsuse saavutas firma igatahes 1883/84, kui Riia toomkirikule valmis 124 registriga orel. Seetõttu ei ole imestada, et Kaarli kirikus lisaks Walckerile teisi pakkumisi ei võetudki. Organist Mihkel Lüdig oli ka ise aktiivselt oreli projekteerimise ja ehitamise juures. (Lüdig oli 1919. a asutatud Tallinna Konservatooriumi esimene direktor. Orelile on ta loonud muuhulgas 3 fuugat.) Oreli pühitsemisel 1923. aastal musitseeris Lüdigi kõrval ka Läti tuntud orelivirtuoos ja helilooja Alfreds Kalninš.

Suurtest Walcker-orelitest omab oopus 2011 Tallinna Kaarli kirikus tänapäeval erilist positsiooni. Maailmas ei ole teist terviklikult püsinud Walcker-orelit sellest perioodist. See instrument on peale Hamburgi Püha Miikaeli ja Dortmundi Püha Reinoldi kiriku oreli kaotust suurim säilinu, milles on realiseeritud von Ruppi ja Schweitzeri initsieeritud Elsassi orelireformi põhimõtteid. See fakt ise kindlustab Tallinna Kaarli kiriku orelile tähtsa koha Euroopa väärtuslikemate ajalooliste orelite hulgas. Elsassi orelireform toetus sünteesile saksa romantilisest orelist, klassikalise ja prantsuse sümfoonilise oreli elementidega – valikuliselt suurem keelregistrite osakaal eelkõige paisutusvärkides ja suurem diferentseering mikstuurregistrite osas.

Vaatamata praegusele mitte enam rahuldavale seisukorrale, pakub Kaarli kiriku orel ikka veel sügavat muljet avaldava naudingu. Võimas orel täidab hiiglasliku ruumi lopsaka, noobli üldkõlaga, mõjumata seejuures rõhuvalt. Kõlavärvirikkus on peaaegu ammendamatu. Dünaamiline paindlikkus on tänu kahele rikkalikult sisustatud paisutusvärgile ja paisutusrullile ületamatu. Elsassi reformi järgselt koostatud dispositsioon võimaldab esitada suurt osa orelirepertuaarist, ka barokkmuusika ei sule ennast selle instrumendi ees. Mängupult on ülevaatlikult kujundatud, omades targalt kavandatud mänguabisid läbimõeldud süsteemis. Kõigi kolme manuaali pneumaatilise mängumehhanismi mehaaniline juhtimine on lausa geniaalne ja tulevikku vaatav. Igas detailis parimal tasemel käsitöö asetab selle pilli oma aega kahe maailmasõja vahel. Kõlaline suursugusus vastab oreli läbinisti klassikaliselt mõjuvale tammepuust ümbriskapile, mis eristub oma ajastu vabaltseisvate prospektide kõrval silmapaistvalt.

Tallinna Toompea Kaarli koguduse raamatukogu algus ulatub aastasse 1907, kui koguduse õpetaja Rudolf Hurt sai Eesti Evangeelsete Noortemeeste Seltsi esimeheks. Tema juhatuse all kosus selts suureks ja tema tegevus oli mitmekülgne. Seltsil oli suur raamatukogu, oma laulu- ja pasunakoor. Õpetaja Rudolf Hurda surma järel aastal 1917 hakkas aga selts kiratsema ega saanudki enam elujõuliseks, kuni viimaks hingusele läks. Seltsi varandusest ei jäänud muud järele kui väike osa raamatukogust ja harmoonium.

Järelejäänud raamatud läksid Kaarli Noorte Koondise raamatukogule, mis tegutses aastatel 1930-1941. Nõukogude ajal ei tohtinud koguduste raamatukogud tegutseda. 1990ndate alguses loodi tolleaegsete noorte algatusel raamatukogu uuesti. Kõik säilinud raamatud võeti arvele ja koostati ka kartoteek. Raamatukogu tegutses 1993. aasta kevadeni, mil see sobiva ruumi puudusel suleti. Raamatud pakiti kastidesse ja viidi kiriku torni.

Kuid 2001. aasta kevadest töötab Kaarli koguduse raamatukogu taas. Asume koguduse majas aadressil Toompuiestee 4 kõrvuti arhiivi ruumiga, kus talletatakse materjale Kaarli koguduse kohta alates aastast 1862. Vanim raamat – pihiraamat aastatest 1704-1717 – sisaldab andmeid paljude Tallinna ümbruse paikade nagu Rohonem (Rohuneeme), Rummo (Rummu), Gabanem (Haabneeme), Wiems (Viimsi), Mitostrand (Miiduranna), Brigitten jne elanike kohta.

Koguduse arhiivis on ca 1994 säilikut. Ajavahemiku 1862–2005 dokumentatsioon on korrastatud ja kantud nimistusse. Fotomaterjalid on suures osas veel korrastamata. Töö on raskendatud paljude piltide lünkliku dateerimise ja allkirjade puudumise tõttu. Alustatud on leeripiltide fotoalbumi loomist. Kahjuks on fondides suured lüngad. Seepärast oleme väga tänulikud neile, kes on oma leeripilte kogudusele annetanud või koopiate tegemiseks kasutada andnud. Kui kellelgi leidub, siis eriti ootame leeripilte aastatest 1920-1950 ja 1970-1980. Lünklikud on samuti pildikogud koguduses tegutsenud kooridest, seltsidest jms.

Raamatukogus on 2007. a seisuga 2978 raamatut, neist 276 võõrkeelset. Eeskätt sisaldab kogu teoloogilist kirjandust ja vaimulikku harduskirjandust. Oluline osa on ka Eesti kiriku- ja kultuurilugu, kunstiajalugu, ajalugu ja filosoofiat puudutavatel teostel ning teatmeteostel. Oma koht on ka ilukirjandusel, nii luulel kui proosal. Valikuliselt on jätkatud sarjade “Avatud Eesti Raamat” ja “Eesti mõttelugu” soetamist. Täiendame ka võõrkeelset teoloogilist kogu.

Tähtsal kohal on raamatukogus piiblite kogu, milles on hetkel 42 nimetust – 36 eesti- ja 6 saksakeelset. Vanim raamat – saksakeelne piibel – pärineb aastast 1734. Vanim eestikeelne raamat on aastast 1739 – eestikeelse Piibli esimene väljaanne. Osa piiblitest on restaureeritud Eesti Rahvusraamatukogus, kuid mitmed raamatud meie kogus vajavad veel restaureerimist või väljavahetamist.

Meil on ka rikkalik lauluraamatute kogu. Kogus on 70 lauluraamatut aastatest 1810-1921. Võimaluste piires täiendame jätkuvalt oma lauluraamatute kollektsiooni. Lauluraamatuid on meile annetatud ja, kui võimalik, ostame antikvariaadist lisa ning vahetame lagunenud lauluraamatuid välja.

04.04–17.04.2006 toimus Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus näitus, mis oli pühendatud raamatukogu 60. aastapäevale. Näitus kandis pealkirja “Kaunimad köited 16.–21. sajandini”. See näitus pakkus ajaloolise ülevaate kaunimatest raamatutest nende kogus. Vaataja ette oli toodud suurepäraseid näiteid gooti-, renessansi-, baroki- ja rokokooajast kuni tänapäevani. Sellest näitusest võtsime ka meie osa – meie lauluraamatute kogust oli eksponeeritud kolm raamatut: punaste nahkkaantega köide aastast 1859, pärltikandiga köide aastast 1872 ja lillade sametkaantega köide 1877. aastast.

Kaarli koguduse töötajate ja koguduseliikmete rõõmuks ilmus eelmisel aastal muinsuskaitseametil mitmeaastase töö tulemusena Eesti kirikute sarja teine raamat “Tallinna Kaarli kirik”. Põhiautorid olid kunstiajaloolased Egle Tamm ja Tiina-Mall Kreem, laetarindi osa on kirjutanud Robert Treufeldt. Raamat käsitleb kiriku rajamist, arhitektuuri, sisekujundust ja sisustust ning sisaldab ka Otto Pius Hippiuse kirikuehitusalaste kirjutiste faksiimileid. Teos on rikkalikult illustreeritud kaartide, plaanide ja fotodega.

2002. aasta sügisest alustasime loengusarja “Keskaja vaimulikust elust Eestis”. Loengud toimusid kord kuus kolmapäeviti koguduse maja õppeklassis. Nüüd toimuvad loengud hooajati igal teisipäeval. Loengusarja üldpealkiri on “Jalutades Jumala aedades”. Huvi käsitletavate teemade vastu on olnud suur: sõltuvalt loengust on kuulajaid olnud 30 kuni koguni 70 inimest. Loengud olid algselt mõeldud täiendõppeks koguduse liikmetele, aga oodatud on kõik huvilised.

Korraldame ka näitusi. Eelmisel kevadel panime koguduse majas üles näituse “Leerilapsed aastatest 1905-1955”. Soovisime, et ka koguduseliikmed saaksid näha meie kogus olevaid vanu kauneid leerifotosid, millel ju meie kunagised õpetajad, organistid, kiriku interjöör omal ajal, samuti saab neilt näha, kui oluliseks peeti vanasti leeripühal riietust. Nii mõnigi koguduseliige on meeldiva üllatusena avastanud näituselt enda leeripildi, nii et kes soovib, saab näitusega tutvuda õppeklassi fuajees.

KEVADINE LEERILAAGER 2008 PILISTVERES
Mariann Lants

Leerilaager algas reede õhtul 14. märtsil kella poole kuue paiku kogunemisega Kaarli kiriku ees. Seal jagati “jalainimesed” autodele ning sõit läks lahti.

Kohale jõudsime pimedas. Pilistvere jättis endast pisut mahajäetud mulje, sest tänavavalgustid ei põlenud ning ühtegi hingelist polnud liikumas näha.

Esimene tuledes maja, mille ees hulk autosid seisis, tundus meile õige olevat. Uurima minnes osutus hoone hoopis kohalikuks kultuurimajaks. Edasi liikusime kiriku suunas, millest möödudes ka sihtpunktini jõudsime. Kogudusemaja nägi väga ilus ja hubane välja. Esimesel korrusel oli saal, mida talvekirikuna kasutatakse (miinuskraadidega on päris pühakojas liiga külm olla). Veel paiknes sel korrusel söögituba, köök ning muud ruumid. Söögisaali seintel oli parajasti pildinäitus Nõukogude okupatsiooniajast ja represseeritutest, nende elust Siberis jne. Väljapanek oli kardinatega kinni kaetud, et „mitte söögiisu rikkuda”, nagu öeldi, sest osa pilte olid ikka väga võikad ja panid tõesti sügavalt järele mõtlema meie esivanemate raske saatuse üle. Ülakorrusel olid magamistoad.

Kui kõik laagrilised olid kohal, kogunesime saali. Õpetajateks olid meil Jaak Aus ning diakon Saima Sellak-Martinson. Üheskoos mängisime, laulsime ning kuulasime loenguid.

Palvehelmeid meisterdamas Peale õhtusööki oli küsimuste-vastuste aeg, kuid sai ka anonüümselt, kirjalikul teel õpetajale küsimusi esitada. Õhtupalvus oli kella 23 ajal, mille järel algas öörahu. Magama jäi enamik aga palju hiljem, näiteks meie toas kustus tuli alles natuke enne kella kolme.

Laupäeva hommikusöök oli kell üheksa. Üldiselt olid kõik toidud väga maitsvad nagu maatoidud enamasti, ja võib-olla meie, linnainimesed, iga päev nii korralikku toitu ei saagi.

Enne lõunat jaotati meid rühmadesse ja igale rühmale kirjeldati isesugust juhtumit, mõnd keerulist olukorda elust ning me pidime omavahel diskuteerima ja otsustama, kas tegelane/tegelased on süüdi või mitte. Oma seisukohta tuli põhjendada. Siis räägiti veel teistest usunditest Eestis, aga samuti muudest huvipakkuvatest asjadest.

Lõuna ajal käisime üheskoos Pilistverega tutvumas, seejärel tegime värskes õhus paar tundi tööd. Meie grupp riisus surnuaias teid lehtedest puhtaks, teised aitasid killustikuga teed katta.

Mõne aja pärast läksime lõunat sööma, toit oli järjekordselt väga maitsev.

Õhtu poole võeti üheskoos leeritundides õpitu ja eksamiküsimused läbi. Hilisõhtul, pärast õhtusööki mindi sauna, esimesena naised, siis mehed. Sauna juures asus veekogu, kuhu nii mõnigi saunaline sisse sulpsas.

Enne ööd istuti veel koos, kuulati õpetaja huvitavat mõtisklust ja loeti koos õhtupalve. Peale seda läks osa rahvast magama, kuid mõned püsisid jälle varaste hommikutundideni ärkvel.

Pühapäev nagu laupäevgi algas kella üheksase hommikueinega. Mingil hetkel pärast seda, kui kõhud täis said, mindi taas Pilistveret avastama. Õpetaja Jaak Aus tegi meile ekskursiooni kohalikus kirikus. Kellel oli huvi ja julgust, see sai ka pühakoja torni ronida. Vana puutrepp, mis torni viis, oli nii nõrk, et seal võis korraga vaid üks inimene liikuda. Pilistvere ajalooline kirik on väga kaunis ja suursugune.

Kell 13 hakkas talvekirikus palmipuudepüha jumalateenistus. Suhteliselt võõras neile, kes on harjunud Kaarli kiriku tavapärase missaga, oli liturgia väikeses saalis (mitte kirikus) ilma armulauata.

Enne koduteele asumist peeti veel üks ühine söömaaeg. Siis tehti grupifotod ning asutigi teele.

Kui kirikus toimunud leerikooli tundides polnud võimalik kedagi lähemalt tundma õppida, siis laagris sai küll kõikidest kohalolijatest mingi ettekujutuse. Kahju ainult, et see nädalavahetus, lõbus ja vaid positiivseid elamusi pakkuv, nii üürike oli. Loengud osutusid sedavõrd huvitavateks, et oleks võinud kuulama jäädagi. Ikka tuleb ette jutlusi ja loenguid, kus silm vajub vägisi kinni, aga leerilaagris peetud jutlused olid nii huvitavad, et ei saanud arugi, kuidas aeg lendas. Sellist üritust võiks igal ajal korrata!

KEERULINE LIHTNE ILU
Piret Riim

Lembitu Mikkeri sarž Kaarli koguduse liige Heljo Murd on poeperenaine Roosikrantsi tänaval kaupluses Ilu Võlu, kust saab osta lilli ja kunstkeraamikat. Lisaks meisterdab ta lilleseadeid Kaarli ja Toomkirikusse. Viimane tellib Heljolt kompositsioone väga pidulikel juhtudel: ordinatsiooniteenistuste, väliskülaliste või kirikuelu tähtpäevade puhul. “Kokkulepitud ajal lähen koguduse õpetaja juurde, kellel on selleks ajaks olemas ettekujutus teenistuse käigust: kus paiknevad koorid, kus istuvad külalised jne. Otsustame koos õpetajaga, kuhu ja millised tulevad kaunistused. Palju oleneb sellest, kuidas altar on seatud – kui teenib 4-5 vaimulikku ja armulauariistu on palju, siis lilli altarile enam ei mahu,” kirjeldab Heljo töö algetappi.

Arvestada tuleb kirikute väga nõudliku ja keeruka valgustusega, mis päeva kulgedes pidevalt muutub, ning kogu interjööri eripäraga. Kaarlis pole näiteks Toomkiriku helehalle pinke ja suhteliselt tume sisustus võimaldab mõjule pääseda vaid heledatel õitel. Ka peab seade olema küllalt massiivne, nn kaugeltvaateseade. Kord olevat mingi teleülekande operaator olnud lausa hädas, et kimbud ei mahu kaadrisse.

„Eraldi kiriku kaunistamist lilleseadjatele ei õpetata,” nendib Heljo ilmse kahjutundega. „Tihti võib näha, kui palju vaeva on kimpudega nähtud – ja kõik ilmaasjata. Väikesed rohked detailid ei paista suures ruumis kuigi kaugele välja. Ei osata end talituse olemusega, näiteks laulatuse spetsiifikaga kurssi viia. Kirikus käib ju tavaline elu, üks 20 minutit kestev talitus järgneb teisele, seaded peavad olema kiirelt paigaldatavad ja võimaldama osalejatel vabalt liikuda. Lillekompositsioon ei tohi pruutpaari varjutada, vaid peab tseremooniat toetama. Teinekord tundub, nagu soovitaks ühe kimbuga näidata ära kõik oma oskused. Võib-olla sellepärast eksitaksegi, et tahetakse väga hästi teha, aga näha on, et kiriku olemus on tegijale võõras. Mitte et kirikus oleks mingeid erilisi piiranguid, aga kuidagi liiga lihtsalt võetakse asja. Võiks enne tulla ja vaadata, kuidas üks tseremoonia välja näeb.”

Heljo ise jäi kiriku juurde leerikooli kaudu 1987. aastal. „Küsisin, kuidas saaksin koguduses kaasa aidata. Harrastasin tušikirja ning minu osaks sai leeritunnistuste kirjutamine, teadete kujundamine stendidele. Kirikuvalitsus tellib siiamaani kalligraafilisi töid eriti pidulikel puhkudel, aga üldiselt suri see ala välja arvutite tulekuga. Kaarli koguduses veel eriti varakult, sest õpetaja Gustav Piir tuli meile 1992. aastal ühiskonnast, kus sellise tehnika kasutamine oli loomulik, ja ta oli varmas meid kõiki õpetama. Näiteks kartoteegid viidi meil kohe arvutisse.“

Sugugi igast leerikooli lõpetanust ei saa koguduse vabatahtlikku töötegijat. „Kust ma võtsin julguse end pakkuma minna?” jääb Heljo küsimuse üle mõtlema. „Kust võtab inimene julguse? Minu leerikooli ajal oli meil õpetajaks Mihkel Kukk, kes tegeles ise muusikaga ja kutsus koori laulma. Marika Kahar asutas just naiskoori. Tuli lihtsalt jutuks, kes mida oskab.” Heljo mõtleb veidi ja ütleb siis vaiksemalt: “Mulle jäi leerikoolist väheks. Ma ei tahtnud kirikusse kuuluda linnukese pärast. Tahtsin kirikuga lähemalt tuttavaks saada. Kõik tundus uus ja huvitav. Tunnen ennast siiamaani kirikus hästi. Ma pole sellega liiga lähedalt seotud. Küllap ka kirikus esineb halbu asju nagu igal pool, aga ma ei puutu sellega kokku.

Lilleseadeid kutsus mind 1990ndate algupoolel tegema eelmine, tollal umbes 70-aastane kirikumees Arved Ärmpalu. Talle meeldis, kui mõne nelgiõie asemel vaasis seisaksid altaril kompositsioonid. Naiskooris käis laulmas üks endine kirikuteenija ja ma uurisin temalt, kuidas vanasti kiriku kaunistamine käis. Siis pidid näiteks küünlad olema ranges mõõdus, aga nüüd on hoopis elektriküünlad...“ Heljo näib tõeliselt nõutu. „Mul on küll kodus raamat, kus kirjeldatakse mingi Ameerika kiriku lillekasutamistava, aga meie ei saa seda rakendada. Mida me oma traditsioonistki teame? Teatakse, et „nii on alati olnud”, aga miks, seda enam ei teata. Oleme justkui järjepidevuse hoidjad, aga 100 aastat tagasi olid olud ja väärtused teised. Lõikuspühal oli loomulik tuua oma aiamaalt õunu või porgandeid. Tänagi oleme jätnud võimaluse inimestel ise ande altari juurde tuua, aga oleme keskendunud ka spetsiaalsetele kaunistustele. Sel sügisel tõi perenaine selleks viljapead. Tavaliselt saavad midagi sellist hankida need, kel on oma põld, sest viljapead tuleb korjata toorelt.”

Lillepoest on kirikusse vaid mõnisada meetrit ning kiriku kimbud koostab Heljo poes, ehkki tunnistab, et kirikus näevad need hoopis teistsugused välja. „Mul on tänu kauplusele mitmekesist materjali, on võimalik katsetada, ümber teha. Õpetaja Jaak Ausiga pole ma ammu enam konsulteerinud, kirikukalendrist lähtumine tundub loomulik. Teatud tavad on siiski olemas, näiteks ülestõusmispühal kasutame alati kuningliiliat. Jõulude ajal lähevad käiku punast värvi õied. Hooajast sõltub: kevadel on valikus tulbid, sügisel krüsanteemid. Emadepäeva, samuti lasteteenistuste peale on vaja eraldi mõelda. Pärast matuseid jääb osa inimeste toodud lilli kirikusse, need tuleb ümber seada pühapäevaseks teenistuseks, kui toimub lahkunu mälestamine. Paastuajal meil reeglina lilleseadeid ei ole, aga paar aastat tagasi oli sel perioodil väga suur matus ja kirik oli kolm nädalat rikkalike õitega kaunistatud. Me ei viska lilli lihtsalt ära.“

Talituse plaanijaid tavatsetakse Kaarlis suunata lillesooviga kohe Heljo juurde, sest kogetud on, et nii on kõik osapooled hiljem kõige rohkem rahul. Tee tänase professionaalsuseni algas Heljol 1993. aastal, kui suleti ta tollane töökoht, filmistuudio. „Alguses õpid, siis algab praktika. Kui kolm aastat iga päev lilledega tegeled, tekib materjalitunnetus. Algul ikka kardad teha ja pelgad ka, mis teised ütlevad. Koostöö teiste koguduse töötegijatega on mul laabunud, ehkki on ka vaidlusi olnud. Üldiselt jääb mulle kui teostajale viimane sõna. Lilleseade on paljus sisetunde küsimus, mis reeglina ei peta. Materjal kompenseeritakse, aga teostuse teen vabatahtliku tööna, välja arvatud harvad eriti vastutusrikkad teenistused.

Üks põhimõte on mul küll: kirikus kasutan ainult eesti lillekasvatajatelt pärit materjali. See on tänu nende inimeste eest. Lillede kasvatamine on raske töö, austan väga neid, kes pole veel loobunud. Näiteks Hollandist on väga lihtne lilli tuua. Poes on mul müügil küll Lõuna-Ameerika rohelised roosid, aga Kaarli kiriku kompositsioonides te neid ei kohta!”

KOGUDUSE MAJANDUSELUST
Heiki Arike

Alanud on 2008. aasta, mis on ka koguduse nõukogu ja juhatuse selle koosseisu viimaseks tööaastaks. Täis saab neljaaastane valitsemisperiood ja on võimalik hakata tagasi vaatama neil aastail tehtud töödele. Käesolevas kirjatükis heidame pilgu peamiselt möödunud aastale.

2007. aasta oli kogudusele suhteliselt edukas. Eelmise aasta alguses sai lõpetatud kiriku akende vahetus. Selle tulemusena muutus kirikusaal märgatavalt valgemaks ja vaiksemaks. Enam ei häiri teenistuste ja talituste ega ka kontsertide kuulamist tänavatelt kostev müra. Kui siia lisada veel uuendatud helivõimendussüsteem, on kuulatavus tõesti tunduvalt paranenud. Loodame, et sõna ja muusika, mis meid toidab, jõuab nüüd kõigini selgelt. Viimase lihvi sai kiriku eeskoda, mille lagi on taas originaali vormis renoveeritud. Eriliselt kaunistavad eeskoda spetsiaalselt meie kiriku jaoks valmistatud uued latern-valgustid.

Kui läbi eeskoja kirikusse sisenemine rõõmustab värskusega, siis seda kontrastsemalt häirib silma kirikusaali olukord. Eelmine aasta kulus just suuresti kirikusaali remondi ettevalmistamise tähe all. Jätkunud on kiriku remondiks muinsuskaitseliste eritingimuste koostamine, mis on olnud küllaltki keeruline ja läbirääkimisrohke. Eelmise aasta ajakulukas töö oli kiriku interjööri viimistluskihtide uuring, mille aruanne on nüüd kaante vahel. Samuti olid aeganõudvad ja suuremahulised vundamentide seisukorra uuringud, milleks rajati kirikusse mitmeid šurfe. Lisaks tehti uuringud, selgitamaks kiriku all asuvate võimalike arheoloogiliste väärtuste olemasolu. See on tingitud sellest, et kiriku remondi käigus planeerime maa-alust laiendusehitust, kuhu tuleksid tualetid, abiruumid ja võimalusel ka saal, mida saaks kasutada kas kirikukohvi pakkumiseks või kirikus toimuvate ürituste puhul riietus- ja prooviruumidena. Kui esimeses variandis kavandasime juurdeehituse kirikuesise platsi alla, siis muinsuskaitsjate vastuseisu tõttu tuleb see nüüd kirikusaali põranda alla. Valminud on eskiisprojekt, kuid selle kinnitamine nõuab veel täiendavaid vundamentide uuringuid ning pärast ülestõusmispühi läheb kirikus jälle kaevamiseks ja šurfide loomiseks lahti. Praeguseks on suures osas ühtlustatud arusaamad, mis on seotud kiriku põranda ja küttesüsteemidega. Meie soov võtta maha radiaatorid, mis õhu ringlust tekitades seinu määrivad, on luba saamas. Seisukohtade ühtlustamine on vaevaline, kuid edeneb siiski. Tänase päeva seisuga oleme püstitanud eesmärgi, et kiriku remont peab olema tehtud enne, kui Tallinn kultuuripealinna tiitlit kandma hakkab.

Ka väliselt on kirikuhoone muutunud. Õigemini endise ilme tagasi saanud: eelmisest aastast ehivad kiriku küljelöövide katuseharjasid kullatud ristid, mis asendavad vanu lagunenud puuriste. Uued roostevabast terasplekist ristid peaks nüüd küll paar järgmist sajandit vastu pidama.

Kirikuesisel platsil parkimise korrastamiseks ehitati kirikuplatsi teele kett-tõkkesüsteem. Enam ei pea me muretsema, kas matusetalitusele saabuv auto lahkunuga ikka kirikuukse ette jõuab või on odavat parkimiskohta otsivad kavalpead kirikuplatsi umbe ajanud.

Kuniks kiriku lisakorrus pole valminud, loodi koguduse õpetaja Jaak Ausi ja Merike Holstingu eestvedamisel väiksematele lastele kirikusaali mängunurk, et emad-isad saaksid rahulikult teenistusel osaleda ega peaks kordamööda jumalateenistustel osalema.

Suureks ettevõtmiseks on ka „Kaarlikese” lasteaia laienemine Tallinna linnalt üüritud ruumidesse Koidu 12. See võimaldab juba käesoleval aastal luua juurde ühe lasteaiarühma ja 2009. aastal veel ühe, saades seega klassikaliseks 4-rühmaliseks lasteaiaks. Loodame, et tänu ruumidesse tehtavale suurele investeeringule ( ca miljon krooni) ja lasteaia õpetajate nähtud vaevale hakkab tööle korralik kristlik lasteaed.

Juhatuse oluline ja otseselt kiriku põhikirjast tulenev kohustus on koguduse vara valitsemine ning majandustegevuse ja raamatupidamise korraldamine. See tähendab ka hoolitsemist kiriku sissetulekute eest ja nende tagamist koguduse igapäevase töö tarvis. Kui riigis tervikuna elatustaseme tõusu tõttu elu kallineb, siis koguduse sissetulekud sellele kasvule järele ei jõua. Nii on juhatuse ülesandeks olnud korraldada majandustegevust nõnda, et koguduse elu oleks vaatamata majandussurvele jätkusuutlik ja tagaks kõigi kiriku põhikirjaliste eesmärkide täitmise. See eeldab ka korrastatumat ja pikaajalisemat planeerimist tegevustes ning sissetulekute kasutamist kogudusele parimal ja kasulikumal moel.

Kaarli koguduses loeti 2007. aastal 12 070 liiget, kellest 2 445 tasusid ka liikmeannetuse. Sellega oli Kaarli kogudus liikmeannetajate poolest suurim EELK-s. Samas oli meie kogudus keskmise liikmeannetuse suurusega 438 krooni Tallinna kogudustest viimasel kohal (Püha Vaimu koguduses 785 kr, Rootsi-Mihklis 666 kr, Jaanis 660, Toomkoguduses 651, Viimsis 620, Peetelis 574 ja Nõmme Rahu koguduses 513 kr). Meid edestas liikmeannetuste poolest ka Tartu Pauluse 610 krooniga. Liikmeannetuste juures tahaksin märkida veel seda, et EELK kui üks kirik võtab 2008. aastal igalt koguduselt iga liikmeannetaja kohta kirikukassamaksuna 22 krooni, solidaarsusmaksuna 15 krooni ja praostkonnamaksuna 10 krooni. Seega maksab kogudus igalt liikmeannetuselt 47 krooni üldkiriklike tegevuste tagamiseks. Piltlikult öeldes: 100-kroonisest liikmeannetusest jääb koguduse kassasse 53 krooni.

Kullatud ristide katusele tõstmine

Suurim oli Kaarli kogudus ka talituste hulgalt. Enim oli meil nii laulatusi, ristimisi, matuseid kui ka leeriõnnistuse vastuvõtnuid. Kuid taas olid annetused talituse kohta Kaarli koguduses väiksemad nii talituste arvult teisel kohal olevast Tartu Pauluse kui ka kolmandal kohal olevast Tallinna Jaani kogudusest. Nii moodustavad annetused 30% koguduse tuludest. Ülejäänud 70% tulubaasist moodustavad tulud varadelt, eelkõige üürituludena kogudusemaja üürnikelt.

2007. aastal korrastati parkimine nii kiriku kui kogudusemaja territooriumil. Loodame selleltki saada lisatulu koguduse tegevusteks. Möödunud aastal valmis põhjalik majandusanalüüs koguduse vara kasutamise kohta. Näen selles dokumendis abi edasiste tegevuste planeerimisel. Analüüsi alusel võime tõdeda, et alati ei ole meie otsused vara kasutamisel olnud kõige targemad. Käesoleval ajal püüame mõned omaaegsed otsused üle vaadata ja pöörata kogudusele kasulikumasse vormi.

Koguduse kulud jagunevad suures osas kolmeks. Kolmandik kulub tööjõule ehk meie tublide ja südamega jumalariigi tööd tegevate inimeste palkadeks. Kahjuks peab ka siin tõdema, et riigis lokkavale palgarallile kogudus järele joosta ei jõua ja juhatusel on mure töötajate motivatsiooni hoidmisega. Kolmandik kuludest liigitub nn püsikulude alla. Need on kulud, milleta kogudus hakkama ei saa – kütte-, elektri-, büroo-, kindlustus- ja laenukulud. Ja viimane kolmandik, mis katab kõikvõimalikud kulud koguduseelus, nagu muusika-, laste-, noorte-, diakoonia- ja leeritöö kulud. Kõigele vaatamata on kogudus elanud konservatiivselt, s.t kulutanud oleme vähem, kui truud koguduseliikmed on maksnud ja varadelt tulu on teenitud.

Nii praeguse kui ka järgmiste juhatuste tööks kujuneb aga varadelt saadava sissetuleku kasvatamine. Kuna sellest ilmselgelt hinnatõusude tõttu kasvavate kulude katmiseks ei piisa, tuleb tegelda ka täiendavate ja uute sissetulekuallikate leidmisega. Palume jõudu ja Jumala juhtimist selleks viimaseks tööaastaks, et uuele, valitavale juhatusele saaks üle anda tugeva majanduspõhjaga koguduse.

VALLUTUSRETKEST ÜHENDKOORINI. XX sajandi protestantlik misjon maailmamisjoni konverentside peegelduses 3
Piret Riim

1980 Melbourne

Umbes 500 osavõtjat 85 maalt võtsid KMN maailmamisjoni ja evangelisatsiooni osakonna korraldatud konverentsil Austraalias teemaks “Sinu riik tulgu!” Siit alates lõid roomakatoliku esindajad konsultantidena konverentsidel aktiivsemalt kaasa.

Vastupidiselt 1973. aastal väljendatud lootustele oli rõhumine maailmas kõikidel elualadel kasvanud. Vabastusteoloogiast inspireeritud konverents tõukas kirikuid otsustavamalt solidaarsusele vaestega ja nende vabastamisele. Jumalat identifitseeriti vaestega Kristuses ning kinnitati, et Kristus on nendega ja nende jaoks. Jeesus kindlustas oma keskse positsiooni sellest ise loobudes, suundudes perifeeria poole, et otsida kõrvaletõugatuid ja rõhutuid, surres väljaspool väravaid. Ta lõi nähtava seose saabuva kuningriigi ja vaestele evangeeliumikuulutamise vahel. Kristuse ristitee paneb järele mõtlema jõu kasutamise üle poliitikas, kirikus, misjonis. Rikaste kirikute jaoks tähendas see põhjalikku patukahetsust, loobumist andja-mentaliteedist.

Kirik peab rõhutama head sõnumit Jumala riigi tulekust selle maailma konfliktide keskel ja näitama märke sellest kui juba kohalolevast, olema tervendav osaduskond. Evangelisatsioon toimub inimese eluvõitluste keskel. Kiriku elu keskmes on armulaud – palveränduri leib, misjonitoit püsivalt liikvel inimestele, enesetühjendamise näide.

Kuni palverändurite tee ei vii kiriku nähtava ühtsuseni ühes Jumalas, ühes Kristuses ja ühes Pühas Vaimus, jääb neile usaldatud misjon poolikuks.

1982. a koostati protestantidele, evangelikaalidele, ortodoksidele ja roomakatolikele KMN misjonidokument „Misjon ja evangelisatsioon – oikumeeniline seletus“. Pärast Lausanne`i sooviti leida tasakaal sotsiaalse pühendumuse ja sõnakuulutamise vahel, ilma et kaoks Bangkoki ja Melbourne`i prohvetlik väljakutse.

Evangelisatsiooni mõistetakse siin nö kogu inimese ja kogu loodu tasandil. Aluseks on inkarnatoorne kristoloogia, mis misjoneeriva kiriku jaoks tähendab teeniva Kristuse eeskujul solidaarsust vaeste ja kannatajatega. Kokkupuudetes teiste religioonidega saab dialoogi kaudu avastada Jumala kohalolu märke ning anda oma panus religioonivabaduse ja rahu heaks.

Dialoog

Uskudevaheline dialoog on eri usutraditsioonides elavate inimeste kohtumine vastastikuse usalduse ja aktsepteerimise õhkkonnas. Dialoog ei eelda allaandmist, peitupugemist või oma usuliste veendumuste pealesurumist. Inimesel on vajadus olla oma traditsioonisse juurdunud. Mõttekas dialoog rõhutab ühist inimeseksolemist ja vajadust kooseluks ka lõhestatud maailmas. Dialoog pole mitte ainult teiste usundite kohta teadasaamise vahend, vaid selle kaudu saab avastada ka oma religioosse traditsiooni nüansse. See on loov ja arendav suhe, kus saab teist tundma õppida ja teda austada, andes samas eheda tunnistuse oma usust. Dialoog on ühine liikumine tõe poole. Dialoogi olemust, piire ja otstarvet on vaja uurida.

Kristliku traditsiooni sees on kardetud, et dialoog võib viia sünkretismini. Dialoogi taotlemises on nähtud ohtu usule Kristuse ilmutuse unikaalsusse ja lõplikkusse. Dialoogi on kaitsnud eriti Aasia kristlased kui kõige sobivaimat kristliku elu viisi mitmekesises maailmas.

KMN-ga seotud teoloogid on viimasel ajal suhtunud sünkretismi kui neutraalsesse või isegi positiivsesse nähtusse. Kristusesse kasvamine, arusaamine Piibli Jumalast on iseenesest samuti sünkretistlik protsess (Wolfhart Pannenberg). Kristlus ise pakub näidet sünkretistlikust assimileerivast jõust, kui kristlus mitte ainult ei haakunud Kreeka filosoofiaga, vaid päris terve Vahemeremaade religioosse traditsiooni. Kui püüda Kristuse sõna hoida isoleerimise teel teistest religioonidest ja sekulaarsest ideoloogiast “puhtana”, viib see Kristuse ainulaadsuse sellise kontseptsioonini, mis sõdib Kristuse universaalsuse vastu.

Igas elulaadis on alati osi, mis pole pärit Kristuselt. Kõik kristlased on mingil määral paganad. Seega on pöördumises olulisim otsus Kristus vastu võtta – see on see, mis teeb inimese või kultuuri kristlikuks. Otsus võtta Kristus vastu on midagi enamat kui lihtsalt elu keset erinevaid kultuure, mõtteviise, kultusi. Sünkretism Kristuse suunas moodsas pluralistlikus maailmas on kõik, mida võime teha.

1989 San Antonio

Texases toimunud KMN konverents oli samamoodi tasakaalukusele püüdlev ja küllalt ambivalentne nagu eelnev misjonidokument. See oli viimane konverents, mis toimus Ida ja Lääne, kahe rivaalitseva ideoloogia ja majandussüsteemi ajal. Umbes 700 osavõtjat kohtusid multikultuurses USA linnas. 269 osavõtjaist olid delegaadid, 43% neist moodustasid naised. Teema oli “Sinu tahtmine sündigu – misjon Kristuse järgimises”. Delegaatidele sooviti anda mitte käskivaid oikumeenilisi juhiseid, vaid luua kontekst, kus misjoniaktivistid saaksid pöörduda üksteise poole. Trinitaarselt aluselt püüti esile tuua evangeeliumi kõikehõlmavust: loovat pinget vaimsete ja materiaalsete vajaduste, andmise ja võtmise, palve ja tegevuse, evangelisatsiooni ja sotsiaalse aktiivsuse, dialoogi ja tunnistuse, jõu ja haavatavuse, kohaliku ja universaalse vahel.

Kultuuril kui niisugusel pole absoluutset väärtust, tal on nii positiivsed kui ka negatiivsed aspektid. Kultuurid on inimeste loodud ja sisaldavad seega võimalusi nii “kuulekaks vastamiseks Jumala tahtele kui ka inimliku patu väljendamiseks”. Kristlasel on võimalus ja kohustus kultuuriilmingud evangeeliumi valgel kriitiliselt üle vaadata.

Esimest korda olid konverentsile kaasatud teistest religioonidest konsultandid. Eriti arutleti dialoogi ja tunnistuse vahelise suhte üle. Nendevahelist pinget peeti omaette väärtuseks, mida ei maksa püüdagi lahendada. „Me ei või näidata päästeteeks midagi muud, kui on Jeesuses Kristuses … aga me ei saa seada piire Jumala päästvale jõule,“ väljendas misjonikomitee direktor. “Kohtumise järel inimestega teistest usutunnistustest ei saa me salata, et paljud neist on sügavas kokkupuutes Jumalaga. Me tunneme end sunnitud olevat ütlema: ei, Jeesus pole ainus tee.“ Lõppraportis seisis: “Misjon kutsub meid üles Kristuse järgimises neid inimesi kuulama ja nende usulisi veendumusi tähele panema, esitama neile sõna ja teo tunnistamisega meie usku ja otsima koos nendega rahu ja õiglust.“ Teiste religioonidega saavutati nõnda mingigi üksmeeleväljendus ning samas omandas relativistlik religiooniteoloogia oikumeenilises misjoniteoloogias kindla koha.

Nagu alati KMN konverentside puhul, käsitleti ka siin kristlase seotust võitlusega parema elu eest ja rõhumise vastu koos kasvava vajadusega pöörata tähelepanu suhtele looduga. Poliitilise teoloogia poolt esitati taas üleskutse vabadusvõitlusele ja avaldati toetust vastavatele sõdalastele Palestiinas ja Namiibias.

Umbes 200 osavõtjat evangelikaalsest suunast saatsid kirja Lausanne`i liikumisele. Kirjas tunnistati konverentsi kõikehõlmavat lähenemisviisi misjonile ja “paljusid häid kogemusi” ning väljendati lootust, et järgmised KMN ja Lausanne`i maailmamisjoni konverentsid toimuksid samaaegselt samas kohas ja osa sessioone oleksid ühised.

Lausanne`i liikumine pidas oma konverentsi 1989. aastal Manilas kohe pärast KMN. Taastatud olid kontaktid KMN misjonikomiteega, kongressil olid esindatud nii katoliiklased, ortodoksid kui ka karismaatilised ringkonnad.

Rõhutati ilmikute tähtsust, isikliku kuulutamise osa inimeselt inimesele, et näidata neile Kristust. Ilmik ei pea jääma rakendatuks ainult koguduses, vaid minema ka väljapoole. Evangeelium, Jeesuse kuulutusviis, arvestas inimese kui tervikuga – tema ihuliste, hingeliste, majanduslike, poliitiliste vajadustega. “Kogu maailm” hõlmas nelja sorti inimesi: pühendunud kristlased, nimekristlased (neis pole näha Kristuse elumärke), mitteevangeliseeritud (neil on evangeeliumist minimaalsed teadmised või pole olnud võimalust evangeeliumi kutsele vastata) ning kättesaamatud (kellega misjonär võib kokku puutuda nende kultuuriruumis: islam, hinduism, budism).

Ei osatud vastata, kas piisab üksnes evangeeliumi kuulutamisest või tuleb taotleda, et inimesed seda ka mõistaksid, otsuse langetaksid ning Jeesuse järgijateks saades kogudusse liituksid.

Esitati kõikehõlmav e holistlik misjoniparadigma: evangelisatsioon ja sotsiaalne vastutus on ühtsed, sõna ja tegu käivad koos ning kirik, evangeelium ja maailm on vastastikku korrelatsioonis.

1996 Salvador da Bahia

Pärast maailmapoliitika muutumist (Teise Maailma vabanemise algus) 1989. aastal ning kultuuriliste ja rahvuslike tegurite kasvu vägivaldsete konfliktide ajenditena vajati uut missioloogilist lähenemist.

Brasiilias kohtusid KMN maailmamisjoni konverentsil 574 inimest, neist 247 hääleõigusega delegaati rohkem kui 100 riigist, kelledest 52% oli ilmikuid, 39% naisi, 14% noori. Pealkirjaks “Evangeelium erinevates kultuurides: kutsutud ühisele lootusele” ning küsimus kõlas: “Kuidas vormib evangeeliumi ja kultuuride vaheline suhe 21. sajandi kristlikku tunnistust?” Oli ilmne, et mida enam hakkavad kogu maailma kirikud oma usku liigendama nende kultuuridele omaste väljendusvahendite abil, seda teravamaks muutub lahkheli katoolsuse ja kontekstuaalsuse vahel.

Konverents väljendas evangeeliumi ülekultuurilist rikkust, nii ülemaailmset kui ka kultuurisisest hermeneutikat. Rikkalik programm koosnes näitustest, kohtumistest, uurimustest ning esitles end kui “kultuuride vikerkaarepidu, mis peegeldab evangeeliumi valgust selle värvirikkuses”. Kirikud väljendasid väga erinevaid arusaamu evangeeliumi sisu ja suhte üle kultuuriga. Kultuurikontekste kirjeldasid nii teoloogid kui rohujuuretasandi ilmiktöötajad. Käsitleti proselütismi (Ida ja ortodoksi kirikud), sünkretismi (evangelikaalid), kristluse pealesurumist (põliselanikud), religioosset pluralismi. Leiti: “Et evangeelium kannaks vilja, peab ta olema tõene ja kehastuma, juurduma inimeste kultuuris.”

Kultuuriline mitmekesisus on Jumala kink. Piibellik on ise kanda ühte kultuuriidentiteeti ja olla samas teiste suhtes avatud. Kõik kultuurid on põhiliselt ühtmoodi väärtuslikud, aga neis sisaldub mitmetähenduslikkus. Evangeelium võib olla neis nähtav, aga jääda ka varjatuks.

Konverents ei andnud eelistust ühelegi kirikule. Teoloogilises debatis polnud inkulturatsiooni küsimused enam määravad, sest kõik teoloogiad, konfessioonid ja kultuurid seonduvad kontekstiga, tuues mängu oma tõlgendused. Maailmamisjonis oli kätte jõudnud pluralistlik paradigma. Enam ei esitatud ühtegi ühist platvormi või uut visiooni. Maailmamisjonist oli saanud mitmehäälne koor oma kultuurilises mitmekesisuses, mis areneb veel avastamata Jumala maailma rikkuste väljendamise suunas. Eriliste kristliku usu sisu ja eetiliste eluhoiakute väljatoomise asemel väljendati pigem kohustust osaleda kultuurikontaktides. Lõppdokument väidab, et “pole olemas evangeeliumi kui niisugust, mis sobib kõikjal, alati ja kõigile”. Evangeelium on kultuuriliselt kontekstuaalne ja pole instantsi, kellel oleks õigus määratleda inkulturatsiooni tingimusi.

Põlvkonnavahetus

Sajandivahetusega hakkas lähenema misjonijuhtide ja teoloogide põlvkonnavahetus. Newbigin, nii KMN ringkondade kui evangelikaalide truu sõber, väljendas kahetsust piibelliku teoloogia vähesuse üle uues misjoniliikumises.

Misjoni kontekstuaalsuse printsiibi juures püsimine tähendab pidevalt uute ettepanekute tegemist kiiresti muutuvas maailmas. Theo Sundermeieri ja Jürgen Moltmanni viimase 10 aasta maailmamisjoni visioon “lepitatud mitmekesisusest” tähendaks religioonide üksteisemõistmisvõime arendamist ja rahumeelset kooseksisteerimist. KMN maailmamisjoni ja evangelisatsiooni osakonna peasekretär Jacques Matthey tunnistab, et ta ei tea, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Tundub, et uue põlvkonna oikumeeniline misjoniteoloogia on võõrandumas kristlike kirikute usutunnistuslikest alustest. Kirikud ei tule iga inkulturatsiooni variandiga kaasa. Rahul pole ei evangelikaalid ega ortodoksid-katoliiklased, kes näevad religiooniteoloogia rakendamises misjonisse kirikule kahjulikke sünkretismi ilminguid. Katoliku kirik on oikumeenilises ringis ikka veel vaatleja staatuses ning enamik nelipühikirikuid ja karismaatilisi liikumisi on eemale jäetud. Kui misjoniteoloogia tegeleb maailma parandamise küsimustega, siis kelle vastutusalas on kiriku ülesehitamine?

Lausanne´i maailmaevangelisatsiooni foorumil Pattayas pühenduti samuti nagu Salvador da Bahias mitte vastuste andmisele, vaid pigem sõnumite kuulamisele maailma eri paigust ja olukordadest. Uueks misjoniteoloogiliseks lööksõnaks sai “transformatsioon”, muutumine. Algas arutelu ühiskonna ja kiriku pidevast muutumis- ja muutmisvajadusest evangeeliumi valgusel. Kõikide vahenditega on vaja luua ligipääs kõikidele inimestele ja rahvusgruppidele Kristuse evangeeliumi kuulutamiseks. Meetodite valikul selleks minnakse järjest enam sotsiaalse aktsiooni teed.

2005 Ateena

KMN maailmamisjoni konverentsile “Tule, Püha Vaim, tervenda ja lepita!” ortodoksses Kreekas olid esmakordselt kutsutud ka nelipühilaste ja karismaatikute esindajad. Karismaatiline kristlus oli XX sajandi lõpuks kasvanud umbes ühe kolmandiku kristlaskonna kogemuseks. KMN-l läks kaua aega nende kutsumisega, sest enne oli vaja läbi mõelda kirikliku esindatuse põhimõtted. 1961. aastast alates, kui RMN ja KMN lõimusid, hakati parakiriklikke ühendusi – enamasti evangelikaalseid ja karismaatilisi misjoniorganisatsioone – oikumeenilisest tööst kõrvale jätma põhjendusega, et KMN esindab formaalseid kirikuid.

Konverentsil valmistuti järjekordse uue misjoniparadigma loomiseks: kõikehõlmav “lepitus”, millel on nii vertikaalne ja horisontaalne kui ka kosmiline, kogu loodut haarav dimensioon. “Tervenemine” on üks osa lepitusest, eriti kui on tegemist tervenemisega poliitilise või kasvõi möödunud aegade misjonitegevusega kaasnenud vägivalla ja ebaõigluse vaimsete tagajärgedega.

Konverentsil olid taas esiplaanil isiklikud tunnistused ja lood. Õhkkonda ei loonud mitte istungite deklaratsioonid, vaid osadus üksteisega ja kogemuste omandamise protsess.

Konverentsile esitati KMN dokument “Misjon ja evangelisatsioon: ühtsuses täna”. Siin kordus San Antonio ja Salvador da Bahia ambivalents: “Me ei tea näidata mingit muud lunastusteed peale Jeesuse Kristuse; samal ajal ei või me seada piiranguid Jumala päästvale väele.” Väidetakse, et “ülbe arusaam kristlusest, mida vahendatakse kui ainsat lunastusele viivat tõde, tuleb minetada”. Siin haigutab misjoniteoloogiline kuristik.

“Misjon” on defineeritud holistlikult: “Misjon on evangeeliumi kuulutamine ja jagamine läbi sõna, teo, palve ja jumalateenistuse ning läbi igapäevase tunnistamise kristlikus elus.”

“Evangelisatsioon” on defineeritud järgmiselt: “Evangelisatsioon ei välista küll misjoni erinevaid dimensioone, osutab aga täpselt ja sihipäraselt evangeeliumi kuulutamisele, sealhulgas isiklikule pöördumiskutsele saamaks uut elu Kristuses ja olemaks Kristuse järgija.”

1960ndatel mõisteti missio Dei´ d erinevalt, vastuollu läksid trinitaarne ja kristotsentriline misjonimõiste: Püha Vaimu tegevus Jumala loodud maailmas ületas justkui Kristuse lunastustöö mõtte. Nüüd seletatakse tasakaalukalt: “Trinitaarne lähenemine missio Dei' le soodustab laiahaardelisemat arusaama Jumala lähedalolust kogu maailmas ning kõigi inimeste seas. See tähendab ka, et märke Jumala ligiolust saab ja tuleb ära tunda ning nendega koos töötada isegi kõige ebatõenäolisemates kohtades. Teisest küljest väldib selgesõnaline tunnistus selle kohta, et Isa ja Püha Vaim on alati kõikides olukordades kohal ja tegusad koos Sõnaga, kiusatust eraldada Jumala või Püha Vaimu ligiolu Jumala Pojast Jeesusest Kristusest.”

Lõpetuseks

Oli “saateks”, peaks olema ka “lõpetuseks”. Olen senini vältinud isikliku arvamuse lisamist. Olgu nüüd ära toodud üks kujutluspilt:

Tallinnas Lauluväljakul toimub maailmamisjoni konverents. Kõikvõimalikest paigust kohalesõitnud erineva taustaga osavõtjad on otsekui vägev ühendkoor. Päike paistab, olemine on ülev. Eri teemadel suhtlemine käib mitmes keeles, sõbralik ja kirglik.

Mingil hetkel tekib hinge igatsus. Tõmbun nurga taha internetipunkti, kus kuulan harjumuspäraselt konservatiivselt koduleheküljelt minutilise ingliskeelse sõnumi Jeesusest Kristusest ning loen päeva sõna Jumala armust. Kosutatuna naasen üleüldisse melusse...

Allikad:
EELK UI. Documenta Oecumenica. Kirik, ühiskond, misjon. 2006
Fjodorov, A. XX sajandi ajalugu. Õpik gümnaasiumile. 2002
Ahonen, . Lähetys uudella vuosituhannella. 2000
American Society of Missiology Series. Dictionary of Mission. 1997
WCC Publications. Dictionary of the Ecumenical Movement. 1991
WCC kodulehekülg Internetis