Juhtkiri. Toimetus Jutlus. Lauri Kurvits. Ristija Johannes. Elmi Johanna Pata. Prohvet Jeremija, tema aeg ja kuulutus Kaupa Padar. Prohvetlusest läbi Ristija Johannese /rõhuga Luuka kirjandusel/ Kaupo Padar. Meeleparandusest Ain P. Leetma. Püha Dominicus Jaan J. Leppik. Issanda koerad seesinatses Tallinna linnas Koguduse ajalugu. Külli Keel. Hoia mu lambaid kui karjane!. II pihtkonna õpetajast Rudolf Hurtist. Einar Soone. Liturgilised värvid ja tekstiilid Koguduse ajalugu. Juta Schifrin. Alfred Karindi 100. sünniaastapäevaks Koguduse ajalugu. Rolf Uusväli. Paar põgusat mälestuskildu Alfred Karindist Juhatuse liige. Kaie Tanner. Heiki Arike tahab maailma parandada Muusikatöö. Kaie Tanner. Hella Tedder tähistas sünnipäeva Lastetöö. Kaie Tanner. "Kaarlikese" hooaeg lõppes Pipi suvepeoga Lastetöö. Signe Aus. Lühidalt lastetöös toimunust Noortetöö. Mari Sagur. Pakri saari avastamas

JUHTKIRI

"Sulase" käesolev number on jõudnud lugejateni pärast Jaanipäeva, püha, mis eestlaste jaoks omab kahtlemata erilist tähendust. Paratamatult peame aga nägema, et rahvusromantilised jooned on saanud siin peamisteks ja kõrvale on jäänud traditsiooniline kristlik sisu. Et meeles pidada neid tähendusi, toome teieni kirjutisi, mis vaatlevad Ristija Johannese erilist rolli ning laiemalt kogu prohvetlust kui nähtust.

Oma prohvetlikku rolli kannab iga kristlane. Üheks selle väljenduseks on küllap ka kristlik õpetustegevus, mis ilmnenud ajaloos jutlustaja-ordude tegevuses. Kirjutame lähemalt dominiiklaste mungaordu ajaloost ja tegevusest Eestis.

Koguduseelu poole pealt leiab lugeja tutvustava intervjuu juhatuse uue aseesimehe Heiki Arikesega. Samuti lugusid muusika- ja noortetöö alal toimunust. Ajaloolises vaates meenutame koguduse õpetajat Rudolf Hurta ja muusikatöö tegijat Alfred Karindit. Koguduse õpetaja piiskop Einar Soone tutvustab liturgiliste värvidega seonduvat.

Nagu ikka leidub infot toimunud ja toimuvatest sündmustest koguduse elus.

Lahket lugemist soovides toimetus

Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid läkitasid tema juurde Jeruusalemmast preestreid ja leviite küsima: "Kes sina oled?" Tema tunnistas ega salanud, vaid tunnistas: "Mina ei ole Messias." Ja nad küsisid temalt: "Kes siis? Kas sa oled Eelija?" Ja ta ütles: "Ei ole." -"Kas sa oled prohvet?" Aga tema vastas: "Ei." Siis nad ütlesid talle: "Kes sa siis oled? Me peame andma vastuse neile, kes meid läkitasid. Kelleks sa ennast nimetad?" Ta lausus: "Mina olen hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud." Aga läkitatuid oli ka variseride seast. Ja need küsisid Johanneselt: "Kui sa ei ole Messias ega Eelija ega prohvet, miks sa siis ristid?" Tema vastas neile: "Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelugi lahti päästma." See juhtus Betaanias, sealpool Jordanit, kus Johannes oli ristimas.
Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: "Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma olen tulnud ristima veega selleks, et tema saaks avalikuks Iisraelile." Ja Johannes tunnistas: "Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat. Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid see, kes minu läkitas veega ristima, tema ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga. Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg." Jh 1:19-34

"Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema !" Jh. 3:30

Selline vägev tunnistus oma Issandast saab tulla ainult mehe suust, kelle kohta Jeesus ütleb: "Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest." Johannese ja Jeesuse lähedast seost on näha juba nende sünni ettekuulutusest: ingel Gabriel ilmub Sakariasele ja kuus kuud hiljem Maarjale, kuulutades mõlemile peatset poja sündi. Luuka evangeeliumis hargnevad Johannese ja Jeesuse sündimisega seotud lood paralleelselt: ingli ennustus, imeline rasestumine (Eliisabet on raugaeas ja sigimatu, Maarja on neitsi), ümberlõikamine kaheksandal päeval. Johannese sünnipäeva tähistame Jaanipäeval, täpselt pool aastat enne Jeesuse sünnipäeva - Jõule. Nemad kaks on ainukesed, kelle sünnipäeva tähistatakse kirikupühaga. Kaks nõnda sarnase sünnilooga meest ja ometi nõnda erinevat: üks Messias, teine ainult "hüüdja hääl kõrbes", teerajaja, kes oma sõnade kohaselt ei ole väärt oma järeltulija jalatsipaelugi lahti siduma.

Kas on lihtne jääda nõnda ennastsalgavaks olukorras, kus teatakse oma väljavalitu staatust? Jah, kindlasti ei ole lihtne, aga selles peitubki Ristija Johannese suurus. Meelekindluses jääda tagasihoidlikuks ja vähenõudlikuks vaatamata sellele, et ümberkaudsed vaatavad teda kui ebanormaalset. Väliselt oli Ristija Johannese elu ju täielikult ebaõnnestunud. Preesterlikust soost mehena oleks ta võinud elada paljusid tolleaegse ühiskonna hüvesid nautides. Aga tema valis elukohaks kõrbe, sõi rohutirtse ja metsmett, jõi vett ja kandis kaamelinahast rõivaid. Tal ei olnud midagi oma, ei mingit varandust ja oma jüngritel ei lubanud ta ennast austada, vaid seda, kes tuleb pärast teda - Kristust.

Me ütleme, et sellise põhimõttekindlusega ei jõua elus edasi, edasi vähemalt inimeste silmis. Johannes jõudis vangitorni, tema pea hinnaks sai Heroodiase tütre tants kuningas Heroodesele. Heroodese kõlvatud teod olid ju teada ka teistele inimestele. Oma alalhoidlikkuses nad ei teinud kuningale etteheiteid, Johannes aga ei saanud vaikida.

Johannese amet oli üks tänamatu amet: ta külvas seemet, mille vilju ta ei näinud, ta süütas tuld, mille valgust ja soojust ta ei tundnud. Eks sellepärast olid Johanneselgi omad hirmud ja kahtlused. Eks ta küsinud eneselt ja Jumalalt, kas tema tee on õige. Vangipõlves olles saatis ta oma õpilase Jeesuse käest küsima "Kas oled Sina see, kes tuleb, või peame teist ootama?"(Mt. 11:3)

Johannese külvatud seeme kandis siiski vilja, tema süüdatud tulest tõusis leek. Sarnaselt Jeesusele elas ta kogu oma elu Jumala tahte järgi. Ta ei rõhutanud enese tähtsust, vaid ütles, et tema peab kahanema ja Issand on see, kes peab kasvama. Sellepärast on tähenduslikud ka Johannese ja Jeesuse sünnipäevad: peale Jaanipäeva hakkab päevavalgus kahanema, peale Jõule jälle kasvama.

Ristija Johannes on nagu piiripost Vana ja Uue Testamendi vahel, kuuludes Vanasse, aga kuulutades Uut. Nõnda on tema kuulutus meie jaoks vältimatult vajalik piiripost enese parandamiseks: vana ja halva kahandamiseks, uue ja hea kasvatamiseks. See on meeleparandus, ilma milleta ei toimu muutust. Ilma Ristija Johannese kuulutuseta ei saanud Kristus oma tegevust alustada. Ilma meeleparanduseta ei saa Kristus meie juurde tulla.

Nõnda vägev mees oli Ristija Johannes. Tähistagem siis tema sünnipäeva väärikalt. Ja ärgem unustagem sünnipäevalast ja loomulikult seda, kelle eel ta käis - Kristust.

Elmi-Johanna Pata

Prohvet Jeremija, üks suuremaid kirjaprohveteid, elas üle Lähis-Ida traagilisemaid ajajärke. Ta oli tunnistajaks ühe suure impeeriumi - Assurimaa hukule ja teise, veelgi võimsama - Uus-Paabelimaa tõusule. Nende suurte poliitiliste rahutuste keskel Juudamaa, tol ajal mannetute kuningate valitseda, püüdis küll vastu panna ajalugu haaranud jõududele, jäi aga siiski kaotajaks ja langes.

Jeremija põlvnes preestrite perekonnast Jeruusalemma lähedalt Anatotist. Ta oli siis veel noor, kui umbes aastal 627 eKr kutsus Issand teda Juuda kuninga Joosija ajal (640-609) Juuda ja teiste rahvaste prohvetiks. Talle tuli Issanda sõna, öeldes: "[…] ma panin su rahvastele prohvetiks." Jeremija püüdis kõrvale põigelda: "Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor." Siis sirutas Issand käe, puudutas Jeremija suud ja ütles: "Vaata, ma annan oma sõnad sulle suhu." Jeremija töötas prohvetina umbes 40 aastat, seega ka veel kuningate Joojakimi ja Sidkija ajal. Ta elas üle Juuda ja Jeruusalemma langemise 587. aastal, samuti maavalitseja Gedalja mõrvamise. Pärimuse järgi oli ta pärast seda lühikest aega Egiptuses, kus suri. Jeremija raamatu põhjal võib järeldada, et tema kuulutamises oli vaheaegu, mil ta lühemat või pikemat aega vaikis. Tõsi, Juuda ajaloo viimastel aastakümnetel oli ka teisi prohveteid, nagu Sefanja, Habakuk, Nahum ja Hesekiel, kuid Jeremija sõnum on tuntud oma otsekohesuse poolest Issanda tõelise loomuse esiletoomises ja teravuse poolest usuliste kõrvalekaldumiste hurjutamises.

Avame Jeremija raamatu ja püüame jälgida tema sõnumit oma ajastule, aga ka meile - nüüd siis juba 2500 aastat hiljem.

Prohveti töötamise aega võib vaadelda neljas järgus.

Esimene ajajärk hõlmab aastaid 627 kuni Joosija usu-uuteni, umbes aastani 621 eKr. Usuelu Juudamaal oli tookord loid ja segatud võõrjumalate teenimisega. Joosija oli alles noor kuningas ega olnud veel suutnud kõrvaldada Manasse soositud assuri jumaluste kummardamist. Prohvet näeb kaht nägemust - mandlipuu oksa ja ülekeevat pada põhjakaares, mis võiksid olla järgnevate sündmuste peegelduseks. Juba oma esimeste kõnedega pöördub ta Jeruusalemma ja Juuda poole. Neis kõnedes Jeremija iseloomustab Issanda ja Iisraeli vahelist varasemat suhet abieluna. "Ma mäletan su noorpõlve kiindumust, su mõrsjapõlve armastust, kui sa käisid mu järel kõrbes, külvamata maal." Kuid haritaval maal, Kaananimaal, algas taganemine Issandast, mis näib olevat loomuvastane. Ka prohvet kirjeldab seda loodusest võetud piltidega, kus nii ei sünni. "Missuguse ülekohtu leidsid teie vanemad minus, et nad läksid minust eemale ja käisid tühjuse järel ning said tühjuseks? Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust." Jeremija taunibki tõsiasja, et Iisrael püüdis sobitada kokku Issanda teenimise Baali ja teiste ebajumalate kultusega. See oli ustavuse murdmine Issanda suhtes. Ja selle tulemusel lasub Iisraelil kahekordne süütegu: esiteks - nad on maha jätnud elava vee allika, ja teiseks - nad raiusid pragulisi, vett mittepidavaid kaevusid. Prohveti kohtusõnumid vahelduvad manitsustega kõrvaldada jäledused Issanda palge eest. Ta kutsub rahvast pöörduma, mis oleks ainsaks pääsemise võimaluseks neid peatselt "põhja poolt" ähvardavast ohust. Selle tulemusena kuulutab prohvet Põhja- ja Lõunariigi ühinemist Issanda austamises ja uues lepinguvahekorras Jumalaga: "Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve […], ja ma toon nad tagasi oma maale, mille ma andsin nende vanemaile […]." Võimalik, et Jeremija võttis osa Joosija usu-uute ettevalmistamisest ja see seletaks tõsiasja, miks Joosija valitsemise viimastest aastatest on Jeremijal vähe ennustusi ja kõnesid. Et prohvet hindas Joosija usu-uudet, seda loeme tema hinnangust kuninga tegevuse kohta: "[…,] aga ometi tegi ta õigust ja oli õiglane. Siis oli tal hea põli. Ta mõistis õigust viletsale ja vaesele, ja siis oli tal hea. Eks see tähenda minu tundmist? ütleb Issand."

Teine tegevusajajärk langeb Joojakimi valitsemisaega (609-597). Joosija surmaga olid purunenud rahvuslikud ja usu-uutele pandud lootused; saavutatu ununes ja jooksis tühja. Joojakimi pani troonile vaarao Neko, kes kehtestas ka rängad maksud. Et neid kätte saada, määras kuningas pearaha, mis loomulikult tekitas rahva hulgas pahameelt. Pealegi taheti kuningakojas elada luksuslikult ja priiskavalt. Kõik see sunnib prohvetit sekkuma aktiivselt usuellu ja poliitikasse, mis põhjustab aga tõsiseid kokkupõrkeid aristokraatiaga. Prohvet võitleb kuninga hirmuvalitsuse ja ebaõigluse vastu ning annab teada Issanda sõna: "Häda sellele, kes ehitab oma koja ebaõiglusega ja oma ülakambrid ülekohtuga, kes paneb oma ligimese palgata orjama ega anna temale ta tasu, […]." Nüüd saab ka kuningast tema lepitamatu vaenlane. Jeremija läheb Issanda koja värava juurde ja hoiatab: "Kuulge Issanda sõna, kogu Juuda, kes tulete sisse neist väravaist Issandat kummardama! […] Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika! Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: "See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!"" Ta kuulutab Jeruusalemma templile sama saatust, mis juhtus Siilo pühamuga (mis asustati keskmisel pronksiajal ja hävitati ilmselt vilistite poolt 12. sajandi keskel eKr). Selle kuulutuse pärast saab ta omale vastasteks ka preestrid. Teda süüdistatakse jumalapilkamises. Kuigi ta juhib tähelepanu ka teiste prohvetite samasugustele hoiatustele (näiteks Miika kohtusõnum: "Teie pärast küntakse siis Siion põlluks, Jeruusalemm saab kivivaremeks ja templimägi võsastunud künkaks." 3:12), keelatakse tal templisse tulla. Prohvetit jälitatakse ja otsitakse uusi eksimusi. "Nad ütlevad: "Tulge, peame nõu Jeremija vastu! Sest ei lõpe preestril Seadus, targal nõu ega prohvetil sõna! Tulge, lööme teda keelega ja paneme tähele iga tema sõna!"" Prohveti esimene martüürium algab siis, kui ta purustab kruusi sümboolse märgina Jeruusalemma hävitamise kohta (19. peatükk). Teda piitsutatakse, jalad pannakse pakku ja oma ehmatuseks saab ta teada, et ka omaksed on hakanud mõtlema tema mõrvamisest. Loeme: "Mina olin nagu süütu talleke, keda viiakse tappa, ega teadnud, et nad mu vastu mõtteid mõlgutasid: "Hävitagem puu koos ta viljaga ja raiugem ta ära elavate maalt, et ta nimegi enam ei meenutataks!"" (11:19.) Prohvet tunneb, et rahvas on ta hüljanud, sõbrad on ta maha jätnud; ta on üksinda! Kibe meeleheide haarab prohvetit, tema sisemise võitluse mõtteid leiame mitmes kuulutuses. "Häda mulle, ema, et sa sünnitasid minu, riiaka ja tülika mehe kogu maale! Ei ole ma võlausaldaja ega võlgnik, ometi sajatavad mind kõik. Mispärast on mu valu nii püsiv ja mu haav ravimatu? See ei taha paraneda. Oh häda!" (15. peatükk.)
Aastal 604 eKr alistab Paabel Egiptuse. Jeremija kuulutatud vaenlane "põhja poolt" Nebukadnetsari näol kujunes reaalseks ohuks ning prohveti meeleparanduskõned ja manitsused tõusevad jälle päevakorda. Ta saab Jumalalt käsu üles kirjutada oma senised kõned ja dikteeribki need Baarukile, oma ustavale sõbrale ning kirjutajale. Ühel paastupäeval ütleb prohvet Baarukile: "Mind peetakse kinni, mina ei saa minna Issanda kotta. Aga mine sina ja loe paastupäeval Issanda kojas rahva kuuldes rullraamatust Issanda sõnad, mis sa oled minu suust üles kirjutanud; ja loe need ka kogu Juuda kuuldes kõigile, kes tulevad oma linnadest! Vahest langeb nende alandlik palve Issanda ette ja igaüks pöördub oma kurjalt teelt; sest suur on viha ja raev, millega Issand seda rahvast on ähvardanud." Seda sõnumit kuulsid ka vürstid ja otsustasid teatada sellest kuningale. Jeremija ja Baaruk läksid ülikute nõuandel peitu. Kuningas koos vürstidega istus talvekojas ja tema ees oli süüdatud sütepann. Kui oli loetud kolm või neli rida, siis lõikas kuningas kirjutaja noaga rullraamatu katki ja viskas sütepannile. Pärast seda sündmust ütleb Issand kuningas Joojakimi kohta: "Ei ole temal seda järglast, kes istuks Taaveti aujärjele, ja tema surnukeha visatakse päevapalavuse ja öökülma kätte. Ja ma karistan teda ja tema sugu ning ta sulaseid nende süütegude pärast; ma toon neile ning Jeruusalemma elanikele ja Juuda meestele kogu selle õnnetuse, mille ma neile tõotasin ja mida nad ei võtnud kuulda." Jeremija laseb kirjutada uue rullraamatu (36. peatükk).

Kolmas tegevusajajärk hõlmab aastaid Sidkija kuningakssaamisest pärast esimest küüditamist kuni Juuda ja Jeruusalemma hävitamiseni (597-586). Sündmuste edasine kulg näitab, et Jeremijal oli õigus. Aastal 597 piirati Jeruusalemma ja rahva ülikud, aristokraadid, viidi asumisele Paabelisse. Edaspidi tahab kuningas Sidkija meeleldi kuulda prohvetit, kuid osutub jõuetuks sõjalise erakonna ja Paabeli-vastase liikumise ees. Jeremija näeb Paabeli võimus Issanda tööriista maailmas ja Nebukadnetsaris Jumala orja. Seetõttu soovitabki prohvet alistuda vabatahtlikult Paabeli võimule. Loeme: "Ja nüüd annan ma kõik need maad oma sulase, Paabeli kuninga kätte, ja ma annan temale ka metsloomad teda teenima. Teie ärge kuulake oma prohveteid ja ennustajaid ning unenägusid, samuti mitte märkide seletajaid ja nõidu, kes teile räägivad ja ütlevad: Te ei hakka teenima Paabeli kuningat! Aga selle rahva, kes viib oma kaela Paabeli kuninga ikke alla ja teenib teda, jätan ma tema oma maale, ütleb Issand, ja ta võib seda harida ning elada sel maal" (27. peatükk). Nüüd muutuvad ka rahvuslikult meelestatud õukonnaprohvetid Jeremija vaenlasiks. Tal on äge vaidlus ühe selle mõttesuuna esindaja, õukonnaprohvet Hananjaga. Seoses Jeruusalemma teistkordse piiramisega algab Jeremija teine martüürium. Et ta jääb kindlaks oma veendumustele, siis süüdistatakse teda riigireetmises ja kavatsuses vaenlase poole üle joosta. Ta vangistatakse ja heidetakse tsisterni, kust ta vaevu elusana pääseb. "Ja Jeremija ütles kuningas Sidkijale: "Mis pattu ma olen teinud sinu ja su sulaste ja selle rahva vastu, et te olete pannud mind vangikotta? Ja kus on teie prohvetid, kes teile kuulutasid, öeldes: Ei tule Paabeli kuningas teie ega selle maa kallale? Ja nüüd kuule ometi, mu isand kuningas! Lase ometi mu alandlik palve langeda sinu ette ja ära saada mind tagasi kirjutaja Joonatani kotta, et ma seal ei sureks!" Siis kuningas Sidkija annab käsu ja Jeremijat valvatakse vahtkonnaõues, temale antakse kakuke leiba päevas pagarite tänavast, kuni linnast lõpeb kõik leib; ja Jeremija jääb vahtkonnaõue." (37. peatükk.) Vürstid tahavad, et kuningas laseks prohveti surmata, sest oma kõnega teeb ta lõdvaks nende sõjameeste käed, kes on jäänud linna, ja hirmutab kogu rahvast. Kuningas Sidkija ei saanud kaitsta prohvetit. Vürstid heidavad ta vahtkonnaõues olevasse kuningapoja Malkija kaevu ja Jeremija vajub mudasse, kust ta siiski pääseb hoovkondlase, etiooplase Ebed-Meleki abil. Nii on Jeremija jälle vahtkonnaõues. Kuningas otsib prohvetiga sidet salaja, kuid ta ei julge teda päästa vangistusest. Alles Jeruusalemma langemine toob prohveti olukorda muutuse.

Neljas tegevusajajärk möödub Egiptuses ja kestab lühikest aega. Paabellased kohtlevad prohvetit lugupidamisega. Ihukaitsepealik Nebusaradan ütleb: "Mine tagasi Gedalja, Saafani poja Ahikami poja juurde, kelle Paabeli kuningas pani Juuda linnade valitsejaks, ja jää tema juurde rahva sekka; või mine ükskõik kuhu paika sa heaks arvad minna!" (40. peatükk.) Jeremija jääb oma rahva juurde. Gedalja asub elama Mispasse. Pärast Gedalja mõrvamist on Jeremija sunnitud põgenema Egiptusesse, kus ta veel raugana püüab võidelda ebajumalakummardamise vastu. Loeme 44. peatükist: "Nad ei ole murdunud tänapäevani ja nad ei karda ega käi minu Seaduse ja mu määruste järgi, mis ma olen andnud teile ja teie vanemaile. Sellepärast et te suitsutasite ja tegite pattu Issanda vastu ja et te ei kuulanud Issanda häält ega käinud tema Seaduse ega määruste ning tunnistuste järgi, sellepärast on teid tabanud see õnnetus, nõnda nagu see tänapäeval on. Vaata, ma olen nende pärast valvel õnnetuseks, aga mitte õnneks; ja kõik Egiptusemaal olevad Juuda mehed hukkuvad mõõga ja nälja läbi, kuni neile on tulnud lõpp. Aga mõõga eest pääsenud pöörduvad Egiptusemaalt tagasi Juudamaale väikesearvuliselt; siis kogu Juuda jääk, kes on tulnud Egiptusemaale võõraina elama, saab teada, kelle sõna on tõeks läinud - minu või nende."
Legendi järgi suri prohvet märtrina Egiptuses.

Teeme lühikese kokkuvõtte prohveti teoloogiast.

Lootus. Kõigi rahva pattude pärast seisab ees kohus. Ainus pääsemise võimalus sellest ohust on pöördumine Issanda poole. Ent pärast esimest küüditamist tärkab Jeremijas lootus, et Issand siiski sekkub ja aitab oma rahvast. Ka lootus tulevikule on prohvetil kaine: otsustavaks saab see, et Issand annab rahvale uue südame, Siinai mäel antud ja murtud lepingut ei uuendata. Jumal kirjutab oma tahte tundmise inimese südamesse nõnda, et inimesed teavad seda ja loomulikult ka hoiavad sellest kinni. "Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks." (31. peatükk.)

Jumalaosadus. Prohvet seisab Jumala poolel, on tema tööriistaks ja suuks, seega ei saa ta kuulutust edasi anda sõltumatu isikuna. Tema ülesanne on olla "metallisulataja", hingehoidja ning pöördumisele suunaja. Tema enese olemasolu - inimlik pool - satub vastuollu selle teadmisega. Jeremija sees on pinge prohveti ja inimese vahel. Jumala ja inimese vahelisest pingest tekib täiesti isiklik vahekord Jumalaga, vastastikuse toimega jumalaosadus, mille tavaliseks väljenduseks on palve. Ta kõneleb ja sageli vaidleb Jumalaga tähtsate üldinimlike probleemide üle. "Sina jääd õiglaseks, Issand, kuigi ma riidlen sinuga. Tõesti, ma tahaksin sinuga rääkida õigusemõistmisest. Miks läheb korda õelate tee? Miks kõik petised elavad rahus? Sina istutad neid, nad juurduvad, nad kasvavad, kannavad isegi vilja. Nende suus oled sa ligidal, aga nende neerudest kaugel. Kuid sina, Issand, tunned mind, näed mind ja katsud läbi mu südame, missugune see on sinu ees." (12. peatükk.)

Andumus. Inimese suhtumine Jumalasse - see peab olema täielik andumus Jumalale, armastus ja ustavus Jumala vastu. Jeremija rõhutab kohustust kuuletuda Seadusele, seda ka ühiskondlikus kõlbluses. "Nõnda ütleb Issand: Tehke õigust ja olge õiglased ning päästke riisutu rõhuja käest; ärge vaevake, ärge tehke liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ja ärge valage siin paigas süütut verd!" (22. peatükk.) See on õpetus, mida rõhutavad ka teised prohvetid. Pattu näeb prohvet mitte üksiku eksimusena, vaid inimese paadumuses ja võltsis põhihoiakus. Seetõttu kutsub prohvet tungivalt pöördumisele; siiski on lõplik lahendus Jumala käes, sest ta ei ole mitte ainult õiglus, vaid eelkõige armastus. Nii jõutakse lunastususule, siin teostub ka jumalavalitsus.

PROHVETLUSEST LÄBI RISTIJA JOHANNESE /rõhuga Luuka kirjandusel/

Kaupo Padar

Ilmselt ei jõua inimlik keel, meie igapäevakeel, eales selleni, et kirjeldada teispoolsust adekvaatselt, kirjeldada seda, mida inimene oma piiratuses kindlalt mõistagi ei suuda. Teame, et reaalsus, see mis ON, on kirjutatud, ka kõneldud teksti taga. Nagu sofist GORGIAS ütleb, et kui see reaalsus ongi taibatav, siis ei oleks see mõistmine edasiantav… Sellega peame me alati arvestama, isegi kui me tekstidesse omi mõtteid sisse loeme, et põhiliseks jääb see, kuidas vastame sellele (tekstile jm) meie, kui isiklikult kõnetavad prohvetitekstid meid. Antud kirjatöös iseloomustan põgusalt UT olulise prohveti Ristija Johannese läbi prohvetlust üldisemalt.

Kes on prohvet?
Prohvetlust võiks pidada selleks ühenduslüliks, mis liidab Vana ja Uue Lepingu. Evangelist Luukas on selgelt näidanud, et kristlased on need, kelle peale Jumal oma Vaimu valab (vt Ap 2:16jj; Jl 3:1jj).
Diskussioon prohvetluse teemal sõltub loomulikult sellest, mida keegi prohvetluseks nimetab või peab - on's ta ühiskonna ja ebaõigluse kritiseerija, tuleviku kuulutaja/ennustaja või karismaatiline sõnumitooja. Piibli prohvetite kohta arvab näiteks M. BUBER (Der Glaube der Propheten, Zürich, 1950): prohvet tõstatab küsimuse ja pakub ühiskonnale alternatiivi - sellise jõuga sõnumi, mis suudab suurimat: inimese pöördumist Jumala poole. J. A. FITZMYER'i (Luke the Theologian: Aspects of His Teaching, NY, 1989) arvates olid nad teatud Jahve sõnumi edastajad kindlatele meestele ja naistele (kes polnud teadlikud sellest sõnumist ja elasid seetõttu "viltu"). Oluline on aga see, et prohvet on isiklikult Jumalast inspireeritud, läkitatud ja kes peab kuulutama tulevikku, mis on nn oleviku tulemus. Tavalise arusaama järgi on tulevik oleviku kausaalne tulemus ja inimesed usuvad, et nad on võimelised muutma olevikku, st vähemalt mingi teatud inimgrupi ulatuses. Kui prohvet näeb rahvuse või mistahes inimgrupi tulevikus midagi ohtlikku, siis püüab ta seda loomulikult muuta (sest muutus olevikus on ka muutus tulevikus). Tulevik, mida prohvet(id) kuulutavad ei ole tulevik vältimatult, vaid tinglikult. Nagu pikem inimene, kes näeb kaugemale, võib lühemaid hoiatada ohust, millele lähenetakse (või lähenevast ohust). U. MASING nimetab oma konspektis Prohvetlusest neid täiskasvanuteks vastandina rumalatele või mõistmatutele lastele. Seega olulisel, kesksel kohal on inimeste, meie isiklik meeleparandus.

On's prohvetid moraliseerijad?
Nende "moraalikoodeks" ei ühti Tooraga, aga see pole ka midagi totaalselt uut - muutus peab toimuma nö vana sees, inimeste sees - vana, mis saab uueks. Midagi muud peab tulema, mis vabastaks neid oleviku ja tuleviku mõttetusest, ehk teisiti: annaks elule uue suuna. Meenutan, et eetiline käitumine, ei saa kunagi olla täpselt reglementeeritud (ilusasti ütleb Lao Zi: palju seadusi - palju kurjategijaid).

Ristija Johannese kuulutus

Ajaloolist Ristija Johannest nagu Jeesustki pole vist võimalik adekvaatselt kirjeldada. Jätan kõrvale ajaloolis-kriitilise käsitelu, üksnes mainin võimalust, et nagu nt patriarhid, kes olid algselt tõenäoliselt vaid seotud ühe või teise hõimu pärimusega, nii on oletatud Ristija Johannese jüngrite mõju hilisemal ajal Jeesuse jüngrite seas. Võib-olla pole seepärast liigne korrata, et Piiblis on ajalugu selgelt teoloogia teenistuses. Pigem peaks suunama oma mõtted küsimusele MIKS Ristija Johannes oli algkogudusele oluline, mis temas oli esiletõstmist väärt. Miks Markus ja Luukas alustavad just temaga, miks evangelistid kirjeldavad teda olulise figuurina päästeloos.
Miski pole Piiblis juhuslik. E. SAAG märkis kord, et üks väheseid juhuseid UT-s oli preestri minek Jeruusalemmast alla Jeerikosse halastaja samaarlase loos Lk 10:29jj. Seetõttu peab tähelepanelikult vaatama kõigele, mis meieni on vahendatud (sünni ennustused, ettekuulutused jm).
Seoses Johannese ülesandega väärib mainimist Sakarja kiidulaul Luuka evangeeliumis (Lk 1:67jj; Lk 1:76-79). Päästmine ei tule mitte kättemaksuna, vaid andestusena - see on kristliku kuulutuse südamik. Luukas kõneleb muuseas "pattude andeksandmisest" rohkem kui ükski teine UT autoritest (ristija Johannese eesmärk Lk 3:3). Rahu, milleks prohvet rahvast valmistab on enam kui me mõista suudame, rahu, mis on üle meie mõistmise.

Nimest.
Evangelist Luuka puhul on oluline, et prohvet saab nime Johannes. Tema nime korratakse kolmel korral ja kolme erineva isiku poolt: Gabriel (.. ja sa paned talle nimeks Johannes Lk 1:13b); Eliisabet (nimeks mitte Sakarja… ei sugugi, vaid teda tuleb hüüda Johanneseks Lk 1:60); Sakarja (kirjutas lauakesele Johannes on tema nimi Lk 1:63).
Eksiilijärgsel ja eriti hellenistlikul ajal olid endised tähendusega nimed sekulariseerunud, neid ei kasutatud enam millegi tähistamiseks. Olulisem on vahest see, et nimi Johannes oli Teise Templi ajal kõige populaarsem nimi preesterlikes ringkondades. Preesterlus oli teatavasti Luukale oluline.

Kutsumine.
Prohveti kutsumine (mulle sai Jahve SÕNA) on prohvetite puhul leidnud erilist toonitamist. Jumala SÕNA (hbr dabar JHWH) kui vormel on prohvetluse üks tähtsamaid karakteristikuid. Dabar ei ole hõlpsalt tõlgitav teisiti, aga tähendus tema taga on avaram. Sumeris oli SÕNA midagi loitsu ja vaimu vahepealset, midagi, millel oli iseseisev eksistents. Heebrea DBR derivaadid on: deber - katk, döbir - pühim koht templis, deboora - mesilassülem, midbar - kõrb - kõik kuidagi maagilised, deemonlikud, ohtlikud, inimesele hõlmamatud… U. MASING`u arvates osutab see väljend isiku ekstaasi (või enstaasi) langemisele, midagi tuli inimesse väljastpoolt või läks ta ise kuhugi välja - igal juhul on inimene ainult jumaliku sõnumi vahendaja. Arvestades evangelist Luuka enda aega (Jumala Sõna levimas ja kasvamas Ap 6:7; 8:14; 10:36; 11:1; 12:24; 19:20), rõhutas ta seda Johannese prohvetliku missiooni teadvustamiseks. Kutsumises anti tihti ka tegevusjuhis, mis pidi aitama rahval elada Jahve tahtmist mööda.

Johannese ristimine
Prohvetite tegevus (tuleviku kuulutamine, Jumala tahte teatavakstegemine) oli sageli seotud sümboolsete tegevustega nagu näiteks sõnniku söömine, palja ülakeha ja ahelatega ringi kolistamine, hoora naimine, Ristija Johannesel ristimine jne.
Ristimine on meeleparanduse väline märk ja seepärast tuleb teda mõista rituaalse pesemisena. See tähendab: ristimine ei ole vajalik pattude kustutuseks, vaid on märk Jumala andestusest, halastusest. Johannese puhul arvataksegi üldiselt, et tema ristimine oli lähedane (mitte sama) Qumrani vennaskonna rituaalsetele pesemistele (Lk 1:80 järgi kasvas Johannes üles kõrbes).
Ristimise puhul oli tähtsal kohal inimese enda TAHE, tema oma otsustus. Just selle otsuse järgi sai ka Jeesus teadlikuks, et ta on "Jumala poeg". Jeesus kirjeldab Johannest kui viimaste aegade prohvetit, taastulnud Eelijat. Jeesus samastab ta selgelt oma eelkäijaga. See euloogia lõpeb ka vihjega sama saatuse kogemisele.
Märkimisväärne on fakt, et Johannes ristis Jeesuse. Ja see oli meeleparandusristimine pattude andeksandmiseks (vt Lk 3:3; Ap 13:24, 19:4)…

Hüüdja hääl kõrbes
Kõige tuntum koht Ristija Johannese kuulutusest on tsitaat prohvet Jesajalt hüüdja hääl kõrbes - valmistage Issandale teed (Js 40:3-5) ja viitab Eelijale, täpsemalt Messia eel tulevale prohvetile. Teatavasti kasutas ka Qumrani kogudus täpselt sama lõiku õigustamaks oma kõrbes olekut. Märkida tuleb erinevust LXX (Septuaginta - VT tõlge kreeka keelde) ja sünoptikute vahel (Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumid). Samuti Targum (aramikeelne VT) ja Peshitta (Süüria kiriku pühakiri) ühelt poolt ja MT (masoreetlik tekst - heebreakeelne VT) ja Qumrani tekstide erinevust sõnumi punktueerimisel:
hüüdja hääl kõrbes, valmistage Issandale teed … LXX jne
hüüdja hääl, valmistage kõrbes Issandale teed… MT jne.
Meeleparandus, millele Johannes kutsus, oli peatseks jumalikuks külastuseks ette valmistav. Lk, erinevalt Mk ja Mt selgitab põhjalikumalt meeleparanduse ja isikliku alandlikkuse vajadust. Apostlite teod osutavad südame puhtusele kui nii Issanda kui tema rahvale (Ap 8:21; 13:10). Johannesele polnud oluline (nagu Jeesuselegi) mitte kes sa oled, vaid kuidas sa elad/oled.

Millist Jeesust Ristija Johannes ootas?
Kas ristija ootas teistsugust Jeesust? Karistavat jne. Kas ta pettus (nagu Joona)? Kas ta ebaõnnestus, oodates kedagi, kes visklabidaga puhastaks oma rehealuse (Mt 3:12; Lk 3: 17)? Või ehk on ähvarduste tagajärg (näiteks Luuka järgi) näidata, et Johannes, kes pidi valmistama ette rahva - jutlus/kuulutus/tegevus kohtumõistjast ja tulega rehealuse puhastajast, muutis tulevikku ja Jeesus võis alustada kuulutust mitte kohtumõistjana, vaid armu/lepituse kuulutajana? Sellele viitab ka Luukas, kes lõpetab oma lühiloo Johannesest ootamatult kõik eelneva kokkuvõtvalt sõnadega, et Johannes kuulutas rahvale EVANGEELIUMI. Taip pääsemisest (kr k gnosis soterias) (Lk.1:77) oli rõõm, mis Johannese tulekul valdas inimesi. Johannes mitte ainult ei hoiatanud/ähvardanud rahvast, vaid ka lohutas. Luukale on oluline jätk Johannese ja Jeesuse vahel. Ettevalmistus on osa lunastusloost, on selle oluline osa. Ja veel: Apostlite tegude raamatu võtmetegelased alustasid omi sõnavõtte (tunnistusi) just JOHANNESE KUULUTUSEGA (Jeesuse loo tähtsamaid tegelasi).

Prohveti surm
Ristija Johannese surm, nagu paljude teiste prohvetite surm, oli kompromissitule Jumala orjale ootuspärane. Kui Johannes pahandas Heroodesega, kes oli võtnud naiseks oma venna naise, ei saanud viimane muud, kui prohvet vangistada ja tütre-naise mahhinatsioonide tagajärjel hukata. Prohvetid on kompromissitud: teenida saab vaid ühte Jumalat. U. MASING ütleb oma raamatukeses Anatoti prohvet sõnadega: ta oli Iisraeli Jumala ori ja üksnes sellepärast oli ta suur.

Kokkuvõtteks.
Viimseil päevil valan ma välja oma vaimu kogu rahva peale (Joel 2:28-29). Kristlased on prohvetid, sest nad esindavad tuleviku inimesi ehk uut inimest ja suurimaks inimeste, naisest sündinute seas on Jeesus kuulutatud mehe, kes kahaneb (nagu valgus peale jaanipäeva), et Tema saaks kasvada.
Kahanegem meiegi, sõbrad, et Tema saaks kasvada.

Püha Dominicust tuntakse kui Jutlustavate Vendade Ordu rajajat, mida omakorda teatakse ka Dominiiklaste Ordu nime all. Püha Dominicus sündis umbes 1170. aastal Hispaanias Calarogas ja suri 6. augustil 1221. aastal Itaalias Bolognas. Tema vanemad Felix ja Joanna kuulusid vaieldamatult Hispaania kõrgseltskonda. Dominicuse isa Felixi kohta ei ole teada just eriti palju, esile tuua võib vaid seda, et ta oli igati väärt olema oma pühaliku perekonna peaks. Dominicuse ema Joanna oli aga niivõrd tuntud oma vagaduse poolest, et 1828. aastal kuulutas paavst Leo XII ta õndsaks. Vanemate eeskuju ei saanud jätta mõju avaldamata ka lastele. Mitte ainult Dominicus, vaid ka tema vennad Antonio ja Manes olid inimestes tähelepanu äratanud oma pühaduse poolest. Antonio, vendadest vanim, pühendas end preestrikutsumusele. Suurema osa oma elust veetis ta haiglates. Manes, kes järgis Dominicuse eeskuju, hakkas jutlustajaks ning hiljem kuulutas Gregorius XVI ta õndsaks.

Juba sündmused Dominicuse lapsepõlvest andsid märku sellest, et tegemist on pühakuga, kelle elu avaldab ükskord suurt mõju religioonile. Seitsmendast kuni neljateistkümnenda eluaastani õppis Dominicus oma arhipreestrist onu käe all mitte kaugel Calarogast. 1184. aastal astus ta Palencia Ülikooli, kus õppis kümme aastat. Õpingute ajal saavutas Dominicus suure populaarsuse nii kaasõpilaste kui ka õpetajate silmis, kes austasid teda väga tema erilise andekuse tõttu. Linnaelu kiusatustele vaatamata oli Dominicus keskendunud vaid õpingutele ja nii mõnigi ennustas talle suurt tulevikku. Peale eriliste vaimuannete suutis Dominicus ka tõestada, et tal on erakordselt soe ja lahke süda, mida tihtipeale tema kaasaegsed võrdlesid koguni ema südamega. Üks juhtum räägib sellest, kuidas Dominicus müüs maha kõik oma kooliraamatud, et anda raha linnavaesele, kes pidi maksma ära võla. Dominicuse kaasaegne ja biograaf Bartolomeus pajatab sellest, kuidas Dominicus püüdis kahel korral müüa end orjaks, et saada raha vangide vabastamiseks mauride valitsemise alt.

Ajaloolased ei kõnele just eriti palju Dominicuse preestriordinatsioonist, mistõttu ei saa me kindlalt esile tuua selle sündmuse kuupäeva ega aastat. Vend Stefanose kirjutistele toetudes leiame, et kui Dominicus oli veel tudeng, kutsus Osma piiskop ta katedraali abiliseks. Piiskop teadis, kui oluline on kaasata enda seltskonda Dominicus, kes oli saavutanud erakordselt püha isiku kuulsuse. Ta ei pidanud oma otsuses pettuma. Edasine elujärg oli Dominicuse jaoks vaid tõus ametiredelil. Kuna Dominicus oli võimeline tooma paljusid ristiusu juurde, siis määrati ta subprioriks. Varsti pärast seda määrati ta oma regiooni prioriks. Järgnevad üheksa aastat pühendas Dominicus rohkem palvele ja meditatsioonile, püüdes vältida kõrgametnike seltskonda.

Hiljem, olles ühel oma ametireisil läbi Toulouse'i maakonna (koos Don Diegoga, kes töötas piiskopi alluvuses), ei saanud Dominicusele märkamata jääda märgid albilaste (Albilased - hereesia keskajal, mis sai oma nime liikumise keskuse, Lõuna-Prantsusmaal asuva Albi linna järgi. Albilased mõistsid lunastust kui hinge vabanemist ihust ja tõlgendasid kogu mateeriat kurjana ning seetõttu hülgasid õpetuse inkarnatsioonist, sakramentidest ja ihu ülestõusmisest. 1215. aastal lükati see õpetus tagasi Lateraani IV Kirikukogu poolt) hereesiast ja nende töö kahjulikkusest. Mediteerides ja mõtiskledes reisil nähtu üle, jõudis Dominicus järeldusele, et ta peab rajama ordu, mis aitaks võidelda hereesia vastu ja võimaldaks jutlustamise teel levitada evangeeliumi üle kogu maailma. Uus ordu vajas aga paavsti kinnitust, mille saavutamine ei olnud just kõige kergem. Paavst Innocentius III-le ei olnud eriti meeltmööda anda luba uuele ordule. Pigem püüdis ta toetuda tsistertslaste abile võitlemaks albilaste hereesia vastu. Kuid paavsti parimatele püüdlustele vaatamata ei olnud tsistertslased võimelised avaldama hereesiale kuigi tõsist vastupanu. Dominicus ja Diego mõistsid, et tsistertslaste püüdlused lõppesid nurjumisega just nende lohaka ja ebakristliku elulaadi tõttu, seepärast õhutasid nad neid elama kristlasele kombekohast elu. Tsistertslased võtsid seda õpetust kuulda ja see võimaldas neil pöörata rohkem inimesi eksiõpetusest tagasi. Suurt osa mängis selles muidugi ka teoloogia. Dominicus ja Diego sekkusid üsna sageli mitmesugustesse teoloogilistesse vaidlustesse. Põhjalik õpetus, mille Dominicus oli omandanud ülikooliaastate jooksul, osutus nüüd asendamatuks vahendiks, mis võimaldas tal levitada õiget usku hereetikute vastu. Dominicus jõudis arusaamisele, et ta peab tegema midagi, mis aitaks selle piirkonna inimesi eemale hoida hereesiast. Eriti just paljud naised olid juba tugevalt haaratud albilaste hereesiast ja rajasid nunnakloostreid kõikjal üle kogu piirkonna. Selliste usuliste kõrvalekaldumiste vastu võitlemiseks sai Dominicus Toulouse'i piiskopilt Foulques'lt 1206. aastal loa asutada nunnaklooster. Sellele kogudusele ja ka hilisemale Püha Sixtuse kogudusele Roomas kirjutas reeglid Dominicus.

1208. aasta avas uue ajajärgu Dominicuse sündmusterohkes elus. 15. jaanuaril mõrvati üks tsistertslaste legaatidest nimega Pierre de Castelnau. See asjaolu viis hereetikute alistumisele. Dominicus oli tihedalt seotud järgnevate sündmustega. Vaatamata sagedastele konfliktidele püüdis Dominicus olla armuline - seda kõike ajal, mil konflikte lahendati enamasti mõõga abil. Sellegipoolest oli ka tema tihti kistud ristisõdalaste lahingutesse ja konfliktidesse. 1213. aasta 12. septembril leiame Dominicuse Carcassonne'i lähedal taas olevat seotud läbirääkimistega, mis eelnesid lahingule. Konflikti arenemise ajal läks Dominicus Püha Jaakobuse kirikusse, põlvitas altari ees ja palvetas, et katoliiklased võiksid saavutada edu lahingus. Ja tõesti - katoliiklaste võit oli niivõrd ülekaalukas ja märkimisväärne, et teised omistasid selle Dominicuse palvetele. Tänulikkusest Jumala vastu püstitas Dominicus kabeli Püha Jaakobuse kirikusse ja pühendas selle Pühima Roosipärja Neitsi austuseks (sellele ajajärgule on iseloomulik ka roosipärja kasutuseletulek ja levik).

Samuti tuli sel ajal eriti esile Dominicuse jäägitu pühadus ja apostlik kutsumus, ning ta sai nii mõnedki ettepanekud astuda piiskopiametisse. Üsnagi lühikese aja jooksul tehti Dominicusele kolm ettepanekut piiskopitoolile asumiseks. 1212. aastal valis Beziers'i sinod ta oma piiskopiks. Samuti avaldasid Saint-Lizeri elanikud soovi, et Dominicus oleks nende piiskopi järglane. 1215. aastal tehti talle ettepanek hakata Navarre'i piiskopiks. Kuid Dominicus lükkas tagasi kõik piiskopiprivileegid, väites, et ta pigem põgeneks ööpimeduses kuskile mujale, kui hakkaks piiskopiks. Pärast seda pöördus Dominicus tagasi Carcassonne'i, kus ta jätkas taas jutlustajana. Teda saatis erakordne edu. 1214. aastal pöördus Dominicus tagasi Toulouse'i. Jutlustaja-aastate jooksul tekkis tema ümber hulk pühendunud jüngreid, kes olid valmis järgima Dominicust kõikidel tema teekondadel ja ettevõtmistes.

Dominicuse hinges asus aga ikka tema vana unistus, mis oli tulnud esile 11 aastat tagasi - rajada ordu, mis aitaks võidelda hereesia vastu ja levitada õiget usku. Aeg selle plaani täideviimiseks tundus olevat küps. Dominicus sai Toulouse'i piiskopilt Foulques'lt nõusoleku, mis võimaldas tal asutada väikese organisatsiooni, mille liikmeteks olid tema ustavad järgijad. See organisatsioon vajas aga ülalpidamiseks kindlat sissetulekut. Piiskop Foulques määras Dominicuse Fanjeaux' kaplaniks ja 1215. aasta juulis asutati kogudus, mis oli piiskopkonna kongregatsiooniks. See tagas ka kindla sissetuleku. Koguduse eesmärgiks oli õige usu ja kõrge moraali levitamine. Samal aastal andis Pierre Seilan, Toulouse'i üks jõukamaid elanikke, (kelle vaimulikuks juhendajaks Dominicus oli), kongregatsiooni käsutusse oma maja. Seega oli alus pandud Jutlustajate Ordu esimesele hoonele - kuupäevaks 25. aprill 1215. Tegutsemise aeg selles hoones ei kestnud küll kuigi kaua; seejärel õnnestus piiskop Foulques'l nad sisse seada Püha Romanuse kirikus.

Kuigi olemasolevad tingimused olid täiesti rahuldavad, et oma tööd edasi viia, ei olnud Dominicus siiski rahul. Tegemist oli vaid pisikese kogudusega. Tema unistuseks oli aga rajada ordu, mille tegevus ulatub üle kogu maailma. Dominicusele endalegi ootamatult kujunesid asjad peagi tema unistuste kohaselt. 1215. aasta novembrikuus leidis Roomas aset oikumeeniline kirikukogu, mille eesmärgiks oli arutada usu leviku, moraali teadvustamise ja hereesia vastu võitlemise küsimusi. Just need olid aga valdkonnad, milles Dominicus nägi enda ordu tegevust. Kirikukogu kümnes peatükk nägi ette võimekate jutlustajate kasutamist Jumala Sõna levitamiseks. Tundus, et aeg uue ordu rajamiseks oli küps. Kõige selle juures oli siiski üks "aga". Kirikukogu nägi ette ka seda, et peatükkides sisalduvate ideede täideviimine ei tohi põhjustada uute ordude tekkimist. Veel enam, sel ajal tõlgendati jutlustamist kui piiskopiameti juurde kuuluvat distsipliini. Ja usaldada selline vastutusrikas ülesanne rühma "kogenematute preestrite" kätte ei toonud esile just kuigi tuliseid poolehoiuavaldusi. See aga tähendas, et Dominicuse palvekiri ordu rajamiseks lükati tagasi, mis küll Dominicusele eriliseks üllatuseks ei olnudki.

Peale Kirikukogu sulgemist 1215. aasta detsembris, kogus Dominicus kokku oma järgijad ja andis neile teada, et tema siiras soov on uuendada religioossete ordude reegleid. Eeskujuks võtsid nad Augustinuse reegli ja kohandasid seda vastavalt vajadustele. Dominicus ilmus 1216. aasta augustikuus taas paavsti ette, sedakorda uuendatud reegliga, ja palus nõusolekut uue ordu rajamiseks. Nüüd kandsid tema püüdlused vilja - 1216. aasta 22. detsembril anti välja bulla nõusolekuga uue ordu rajamiseks.

Dominicus peatus mõne aja Roomas ja jutlustas seal kogu paastuaja paavsti ja paavstikogu ees. Selle aja sees omistati talle ka Paavsti Teoloogi tiitel. 1217. aasta 15. augustil kogus Dominicus oma jüngrid kokku Prouille'i linnas, et teada anda ordu tegevusest. Dominicuse soov oli saata kõik oma ordu 17 liiget laiali mööda Euroopat kuulutama Jumala Sõna. Niisugune plaan tundus nii mõnelegi jüngrile otse enesetapuplaanina. Paavst Honorius III püüdis toetada ordu levikut ja saatis 11. veebruaril 1218. aastal välja ringkirja, mis kohustas kõiki peapiiskoppe, piiskoppe, abte ja prioreid Jutlustajate Ordu liikmeid vastu võtma ja lubama neil kogudustes jutlustada. Detsembris 1218 määrati Jutlustajate Ordu hooldada Püha Sixtuse kirik Roomas. Samal ajal rajati ka esimene klooster Roomas. Lühidalt - pärast sisseseadmist Roomas usaldati Dominicuse hoolde ka teatud nunnakloostrite reeglite läbitöötamine ja uuenduste tegemine. Dominicuse ettevõtmisi saatis erakordne edu.

Kuuldused edust ja Jutlustajate Ordu heast haridusest jõudsid üsna pea ka Pariisi. Pariisi Ülikool oli huvitatud laenama ordu liikmeid õppejõududeks. Dominicus saatis paar venda Pariisi, kus nad sättisid end sisse ülikooli territooriumil. 1217. aasta oktoobrikuus usaldati Pariisi Ülikool nende hoole alla. Järgneva aasta 6. augustil rajati ülikooli juurde ka Püha Jaakobuse hospiits.

Pariisis saavutatud edu juhtis Dominicuse mõtted Bologna Ülikoolile. Paavst Honorius andis omapoolse nõusoleku ja pärast Bolognasse saabumist usaldati dominiiklaste hoole alla Santa Maria della Mascarella kirik. Püha Sixtuse kogudus kasvas samal ajal aga niivõrd kiiresti, et vajadus uute võimaluste järele aina suurenes. Kasvavate vajaduste täitmiseks usaldas paavst Honorius Dominicuse hoole alla ka Santa Sabina basiilika.

1218. aasta lõpus seadis Dominicus oma sammud paari kaaslasega Hispaania poole. Teel külastasid nad Bolognat, Prouille'i, Toulouse'i ja Fanjeaux'd. Prouille'ist saatsid nad kaks venda Lyoni, et seal rajada klooster. Dominicus jõudis Hispaaniasse enne jõule. Järgmise aasta veebruaris rajasid nad esimese kloostri Hispaanias. Pöördunud lõunasse, rajas ta Madriidis nunnakloostri, mis oma olemuselt oli sarnane nunnakloostriga Prouille'is. On üsna tõenäoline, et just sellel teekonnal oli Dominicus nunnakloostri asutamise juures omaenda ülikoolilinnas Palencias. Kohaliku piiskopi kutsel asutati Jutlustajate Ordu ka Barcelonas.

Seejärel liikus Dominicus taas Rooma suunas, kuid seekord läbi Pariisi. Oma peatumisaja jooksul Pariisis asutas ta ordud ka Limoges'is, Metzis, Reimsis, Poitiers'is, samuti Orleans'is, mis omakorda üsna lühikese ajaga kujunes dominiiklaste ordu keskuseks. Pariisist jätkas Dominicus teekonda Rooma, saabudes Bolognasse 1219. aasta juulikuus. Siin pühendus ta oma ordu liikmete õpetamisele. Selle perioodi jooksul asutati ordu hooned Bergamos, Astis, Veronas, Fiorentinas, Brescias ja Faenzas. Bolognast reisis Dominicus Viterbosse. Sama aasta märtsis usaldas paavst dominiiklaste hooldada ka San Eustorgio kiriku Milaanos. Samal ajal rajati ka ordu Viterbos.

Paavst Honorius III määras Dominicusele Ordumeistri tiitli, mis oli kuni selle hetkeni veel ametlikult kinnitamata. See aga tähendas seda, et nüüd võis Dominicus kokku kutsuda Kolleegiumi. Jõudes 1219. aasta lõpupoole tagasi Rooma, saatis Dominicus kõikjale, kus ordu oli end sisse seadnud, ringkirja, mille kohaselt ta nägi ette ordu esimese Kolleegiumi järgmise aasta nelipühil Bolognas. Kõikidele tuli suure üllatusena, kui Dominicus avaldas soovi loobuda Ordumeistri ametist ja usaldada see kellegi teise hoolde. Ilmselt pole siinjuures vajalik märkida, et Dominicuse palve lükati alandlikult tagasi ja ta püsis selles ametis kuni oma surmani.

Üsna pea pärast Kolleegiumi lõppu saatis paavst Honorius III laiali kirjad San Vittorio, Sillia, Mansu, Floria, Vallambrosa ja Aquila kloostritesse, et nad ühineksid Dominicusega ja võtaksid osa jutlustamise ristisõjast Lombardiasse, kus hereesia oli levimas niivõrd laialdaselt, et see ähvardas väljuda kontrolli alt. Mingil põhjusel ei saavutanud paavsti ringkiri soovitud tulemust ning Dominicus ja tema kaaslased pingutasid tohutult, et pöörata inimesi õigesse usku ja tuua neid tagasi Kiriku rüppe. On mainitud, et Dominicus tõi Kiriku rüppe 100 000 uskmatut. Toetudes Lacordaire'ile ja teistele, võib lisada, et sellesse jutlustamise ajajärku Lombardias mahub ka Militia Jesu Christi rajamine, mis on dominiiklaste kolmas, ilmikliikmetest koosnev ordu.

1221. aasta lõpupoole pöördus Dominicus tagasi Rooma, sedapuhku viimast korda. Talle usaldati üha uusi privileege ordu elu korraldamisel. 1221. maikuus juhatas Dominicus taas ordu Kolleegiumi. Pärast Kolleegiumi lõppu käis Dominicus Veneetsias, et külastada kardinal Ugolinot, kellele ta võlgnes erilise tänu toetuse ja häätegude eest. Paar päeva hiljem, pöördunud Bolognasse tagasi, jäi Dominicus väga haigeks ning suri kolm nädalat hiljem, olles kannatanud tugevaid haigushoogusid. Enamasti talus ta neid kannatlikkuse ja suure meelekindlusega. 1234. aasta 13. juulikuu päeval kuulutas paavst Gregorius IX Dominicuse pühakuks.

Dominicuse elu oli pühendatud täielikult Jumala teenimisele ja eksiõpetuste vastu võitlemisele Jumala Sõna kuulutamise teel. Haritud teoloogina oli tema peamiseks motivatsiooniks kuulutada sõnumit ülestõusnud Kristusest kadunud hingedele - nii sõna kui teoga. Kõik muu oli teisejärgulise tähtsusega ja teoloogiagi oli vaid vahend, mis teenis seda eesmärki. Oma teekondadel ühest paigast teise olid tema kaaslasteks palve ja meditatsioon. Vaatamata sellele, et ta oli lahke ja halastav, jäi ta ka kindlaks korrale ning distsipliin juhtis iga tema ettevõtmist. Paavst Gregorius IX märkis, et ta ei kahtle hetkegi selles, et Dominicuse pühadus toob selgesti esile seda, mida oma eluajal näitasid Paulus ja Peetrus.

Palve:
Kõikvõimas, hää Issand! Püha Dominicuse elu ja jutlustamise läbi süütasid sa Kirikus uue valguse tule. Anna meile armu, jõudu ja siiras kiindumus Sinu evangeeliumi tõe levitamiseks sõna ja teo kaudu, et ka meie võiksime olla valguseks seal, kus pimedus ja ebausk valitseb. Me palume seda Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga ja Püha Vaimuga elab ja valitseb, üks Jumal igavesest ajast igavesti. Aamen.

"Auväärsed, ettenägelikud, kallid härrased! Tervist ja armastust Teile Issandas igavesti! Mina, David Sliper Dortmundist, Tallinna jutlustajate vendade Püha Katariina kloostri viimane laekahoidja, olen oma vääritu isiku peale võtnud ülesande kõnelda sellest, kuidas meie Püha Dominicuse ordu seesinases Tallinna linnas alguse sai, ümmarguselt 300 aastat häid ja kurje päevi nähes siinsete vastristitute seas Issanda viinamäe eest hoolt kandis ning lõpuks ketserite väärõpetusest õhutust saanud mõistmatu rahva käe läbi õnnetu lõpu leidis."

Nii algab Tallinna dominiiklaste kroonika. Üsna üksikasjalikult kujutab isand Sliper neid sündmusi ning nähtusi, mis 13. sajandi teisel poolel armsal kallil Maarjamaal aset leidsid. Et aga jutlustajate vendade ordu ka korrapäraselt ning õpetlastele omaselt muud üles tähendas, siis on meil, 21. sajandi maarahva esindajatel, võimalus teada saada ka seda, kuidas dominiiklased mõtlesid, mida hääks ja mida halvaks suvatsesid nimetada.

Eestile on mu meelest langenud osaks suur Jumala arm ning heldus. Sellise väänkaelrahva püsimise pärast soodustas Kõigeväeline igati Eestisse kloostrite loomist ning tegi seda moel, mis annab tunda tänapäevani. Võtkem maaharimine. Kust küll said me esiisad maaharimise kunsti uuemaid trende teada kui mitte armsatelt vendadelt tsistertslastelt? Kust küll meie rahvale nii mitteomast ligimesearmastust õpiti kui mitte "häädelt meestelt" frantsiskaanidelt?
Dominiiklaste ees on eestlastel aga kõige rohkem tänuvõlga üles lugeda. Nimelt on allakirjutanu oma sügavas sisimas dominiiklastele erakordselt tänulik selle eest, et ta praegu siia Kaarli kirikulehte vaba sulega kirjutada võib. Kirjatarkus. Jah. Mida oleks vaene maarahvas teinud, kui jutlustajad vennad ei oleks otsustanud mööda Maarjamaad ringi käia ning maarahva parimaid poegi ja tütreid kirjatarkust tundma õpetada? Veel praegugi levib inimeste seas valearvamus, nagu Herrnhuuti pietistlised vennad kogu au eesti rahva koolitamise eest endale saaksivad. Seda sügavat eksiarvamust tuleb aga kummutada, sest dominiiklaste ülesanne oli kohaliku maarahva keel selgeks õppida niivõrd, et lapsed ja ka suuremad, kel kooliiga seljataga, neist aru võiksid saada ning vähemasti paaternosteri ja avemaria paberile suudaksid panna. Seda rahvavalgustuse tööd tegid vennad dominiiklased suure rõõmu ja andumusega ajani, mil Tallinna linnaraad vendadele kaikaid jalgu loopima hakkas:

"Palju pahandust tuli meie vendadel Tallinna kanoonikutega ka sellest, et vennad meie kloostris ilmalikele õpihimulistele noortele soovisid kooli pidada, toomhärrad aga selle õiguse vaid enestele hoida tahtsid ning lisaks meie vendadele veel kanoonilise maksu võlgnemist rängalt ette heitsid...
Siiski ei hakanud linnavaimulike hammas meie vendade peale nii kergesti, sest vendade vaimuteravus ja kõneosavus polnud mitte vähene. Kandis ju kogu meie ordu lakkamatult hoolt hariduse valguse paistmise eest kõigi vendade peale. Igaüks, kes soovis vendade sekka tulla, võis oma konvendis saada õpetust grammatikast ja sõnaseadmisest ja noviitsid pidid seepeale õppima veel aasta ja siis tuli asuda teoloogia juurde ja selle õpetuse tarbeks oli igas konvendis oma lektor. Need kes heledama vaimuvalgusega silma paistsid, tohtisid jätkata filosoofia õppimist ja see kestis 9 aastat, ja kes iseäranis ärgas oli, võis veelgi end harida studium solemne õppetooli juures, mida igal meie ordu provintsil oli lektorite koolitamiseks 1 või 2 ning seejärel said 2 või 3 andekamat 3 aasta jooksul läbi teha studium generale Pariisis, Kölnis, Oxfordis ehk mujal."

Mnjah, hääl lugejal jääb kindlasti mulje, et vennad dominiiklased muud ei teinudki kui õppisid. Eks ta peaaegu nii oligi. Elukestev õpe oli kloostrites teada-tuntud asi, mitte mingi pedagoogiline uuendus. Eriti nendes ordudes, millised oma tähelepanu ja tegevuse tera suunasid harituse saamiseks ja jagamiseks.
Jutlustajate Vendade Ordu õpetusmetoodikad seadis sisse Püha Dominicus ise ja sellesse tehti 13., 14. ja 15. sajandi ordu üldkapiitlitel veel täiendusi.

"Et meie vennad pidid siinseid usus harimata vastristituid ühtelugu valgustama ning nende keeles neile jutlusi pidama, märkis üks meie vend, seades kokku jutlust tähendamissõna kohta külvajast, ka auväärse minoriitide venna Johannes Contractuse 15. aastasaja lõpul Kölnis trükitud kogu aastaringi ja pühakupäevade tarbeks mõeldud jutlusekogu kaanele sõnad, mis olid säärased: uxpeynes, kulweya, ylma, appetut...
...Pidi ju meie jutlustajate ordu juba oma sünnist saadik lakkamatult hoolt kandma ketserite ja vastristitute õigele teele juhtimise eest ning nõnda otsustas meie ordu ülemkapiitel juba Issanda aastal 1236, et ordu konvendis võis vend, kes kohaliku rahva keelt ei mõistnud, viibida vaid ilmikuna."

Auväärse venna David Sliperi päevik sisaldab palju toredaid ülestähendusi. Ja ikka on need humoorikas võtmes, sest vendadele ei olnud võõras hää nali:

"Kogu selle tarkuse kirjapanek ei nõudnud minult mitte vähe aega ning vaeva ja ma pidasin oma vihust õige palju, nii et panin sinna koguni punase tindiga kirja, et see vihk kuulub mulle, David Sliperile Dortmundist, ning ähvardasin lisaks, et igaühel, kes selle vihu ära võtab, murrab saatan kaela."

Tallinna linnavalitsusel ja Tallinna protestantidel on Jutlustajate Vendade Ordule paljugi hüvitada. Pääle kiusu sellepärast, et vendadel oli vaba pääs merele kalukesi püüdma ja et nii linna tengelpung piisavalt suur ei olnud, kiusati ordut taga ka õndsa Lutheruse poolele üle läinud linnarae ja linnavaimulike poolt, mis päädis Püha Katariina kloostrikiriku (praegu ladina kvartali Püha Katariina kirikuhoone) lõhkumise ja ärahukkamisega.

"Juba Issanda aastal 1521 alustasid uustulnukad Riia linnas oma kihutustööd ning tuntumad nende seas olid Andreas Knopken ja Silvester Tegetmeyer ning viimane käis ka Tallinnas ja veel jutlustasid Niguliste kirikus isand Lange ja Oleviste kirikus isand Hasse ja Pühavaimus isand Bockholdt. Ja nende ässitamise läbi sündis, et Issanda aastal 1524 Püha Risti õhtul tormas mõistmatu rahvas kirikusse ning lõhkus ja tassis laiali kõik ettepuutuva ning meiegi Püha Katariina kirik sai rängasti kannatada ning päästeti vaid see kraam, mille ettenägelikud vennad olid varjule viinud..."

"...neis kaebustes seisis muuhulgas, et linnavaimulikud kord vaimulikurõivaid kõrvale
heites ja põrguliste viisil riietatuina vespriteenistuse ajal tunginud vendade kooriruumi, psaltri ja collariumi maha ajanud, lõhkudes ühe lehe psaltris ning küünla peaaltaril ümber lükanud, vendi sellega tublisti ärritades."

Suur õnnistus on aga Eesti pääle tulnud, et Jutlustajate Vendade ordu taas oma maja on ajaloolisele kloostriterritooriumile rajanud. Nüüd peaks küll iga Tallinna kristlase kohus olema vendadesse igati auväärselt ning aupaklikult suhtuda, eriti teades, et nemad meie eest palvet ütlevad, kui meie jõud napiks kipub jääma. Ka on dominikaani vendade mõttes see, et vendade arvu kasvades asutada Tallinna linna konvent nagu muistseil kauneil päevil. Selle eest peaksime meie ometi paluma ja kaasa aitama igati nõu ja jõuga, sest hakkavad ju ka paljud meie kristlastest lapselapsed võib-olla vendadelt vaimuvalgust saama. Sestap ütleme koos vendade dominiiklastega:

"Oo Jeesus Kristus, raamat see leidku armu nüüd su's.
Too helde abistus, siis kui tulnud on aeg nõnda must.

Nutt kõlagu praegu, nüüd pattudepesemisaegu,
me pahesid kaegu, kuna pea näeme halastusaegu.

Lektor, kui selleks said, ära palvega viivita vaid.
Et ilmuks sel' Kristus, kel raamat see seada istus.
Üks luba võib anda, kel kolmiku võim on kanda,
ja hingus püha, aamen, taevast tal' tulgu üha."

Käesolevas kirjutises on kasutatud lõike 1993 ilmunud raamatust "Tallinna dominiiklased. Kloostrimõtisklusi". Raamatu teks on koostatud arhiivimaterjalide toel ja esitatud David Sliperi, Tallinna kloostri viimase majandusülema, jutustusena.

Alates 1. jaanuarist 1906. a. jaotati Kaarli kogudus kaheks iseseisvaks pihtkonnaks, II pihtkonna õpetajaks valiti Rudolf Hurt. Pühapäeval, 15. jaanuaril 1906. a. õnnistati ta ka ametisse. Pidulik tseremoonia viidi läbi kindralsuperintendent D. B. von Lemm'i ja õpetajate J. H. Brasche ja J. Hurti kaasabil. Pühitsuskõne aluseks olid Jeesuse sõnad Peetrusele: "Hoia mu lambaid kui karjane!" (Jh 21, 16). Rudolf Hurt vastas mõttega Pauluse esimesest kirjast korintlastele (13, 13): "… sest me kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad…", mõeldes seejuures koguduse terviklikkusele ja osadusele üksteisega kui ühe ihu liikmetega.
Õpetaja Rudolf Hurt sai koguduses väga armastatud õpetajaks, kes teenis siin 14 aastat.

Lapsepõlv ja noorusiga
1870. aastate keskpaigas oli rahvuslik mõtlemine Eestis muutunud normaalseks ja enesestmõistetavaks, just neil aastatel toimus rahva teadvuses vahest kõige olulisem murrang. Samal ajajärgul, 18. novembril 1874, nägi ilmavalgust Rudolf Hurt. Tema isa Jakob Hurt oli üks tolleaegseid rahvusliku liikumise liidreid. 1871. aastal kutsuti Jakob Hurta ka Kaarli koguduse õpetajaks, kes pidas aga Tallinnat rahvusliku liikumise keskustest liiga kaugelseisvaks ning lükkas pakkumise tagasi. Rudolfi sünni ajal töötas ta Otepää koguduses kirikuõpetajana. Rudolfi musikaalne ema, Eugenie Oettel, oli oma emalt pärinud prantsuse temperamendi ja täiendas oma siiruse ja vahetusega J. Hurda veidi endassetõmbunud iseloomu. Jakob Hurt pidas oma missiooniks kirikuõpetajana eesti rahva heaks tegutseda, selle unistusega ühines ka tema abikaasa. Peres kasvas lapsi kokku kuus - Mathilde, Max , Hildegard, Rudolf, Linda ja Helmi. Rudolfi õed Hildegard ja Helmi surid noorelt.

Otepääl elas pereisa Jakob aja säästlikuks kasutamiseks kindla päevakava järgi. Enamus päevast möödus tiheda töögraafiku all. Puhkuseks olid talle vaid pere keskel veedetud tunnid. Isa armastas väga lastega mängida, tihti kisti ta kaasa õige metsikutesse mängudesse. Vahel pidi ta etendama karu, vahel ajas koos lastega, ahjuroop käes, rotte taga. Kohalik rahvas kirjeldas veel kolmekümnendatel aastatel, kuidas auväärt teadlane lastega "hunti ja seitset kitsetalle mängis." Harmoonilised olid ka Rudolfi ema-isa suhted. Eugenie Hurt austas ja armastas oma meest piiritult ning hoolitses tema eest kiivalt. Oma mehe populaarsuse ja tubliduse üle oli ta lausa lapselikult uhke, võttes oma kodus lahkelt vastu mehe sõpru ja abivajajaid. Hurtade kodust Otepääl kujunes tollase rahvusliku liikumise keskpunkte. Maja oli rahvast pidevalt täis ning oli õige tavaline, et lõunalaud tuli katta mitmekümnele inimesele. Ka Jakob Hurt hoidis oma lapsi ja naist väga ning kodust eemal viibides igatses nende järele. Rudolfi vanemate armastus püsis ehe ja kuum kogu nende kooselu jooksul.

1880. aasta suvel sattus Jakob Hurt keerulisse olukorda - tema suhted Liivimaa kirikuvõimudega olid lootusetult sassis, mõtted liikusid isegi kirikuõpetaja ametist loobumisest. Ootamatult saabus aga talle pakkumine Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetaja kohale. Linn, mis oli suuruselt viies Euroopas, oli eestlase jaoks tõeline metropol. Piiteri avar ja baltisakslusest vaba õhkkond oli sinna kohale meelitanud hulga teisigi eesti "helgeid päid". 1860. aastal ehitatud Eesti Jaani Koguduse ümber käis aktiivne kultuuri- ja ühiskondlik elu. Koguduse juures oli eesti kool, töötas koguduse kirikukool, samal ajal hakkas järsult suurenema eesti seltside arv, millest nii mõnelgi oli mitu kooli.

1880. aasta oktoobris saabuski Hurtade perekond Peterburi. Ka siin pandi laste haridusele suurt rõhku. Kuulusid ju Jakobi põhimõtete juurde vastupanu venestuspoliitikale, teisalt aga kultuuri ja eneseharimise eelistamise poliitika. Vanemate laste edasiharimiseks emakeeles oli Peterburi kaasa võetud koduõpetaja, kes lapsed gümnaasiumitasemeni välja viis. Rudolfi kooliaastad möödusid Peterburis kirikukoolis, teoloogilise haridus sai ta 1893-1901 Tartu Ülikoolis. Peterburi ta enam tagasi ei läinud - õpetajaameti prooviaasta möödus Paistus ja Viljandis ning 1902-1903 töötas ta Viljandis abiõpetajana.

Perekond
20.10.1902 abiellus Rudolf Hurt Helmi Magdalene Lipp'iga. Rudolfi väljavalitu tekitas suurt muret tema vanematele, kuna nende arvates puudus pruudil igasugune arusaamine rahvuslikest ideaalidest. Perekond oli alguses väga vastu nende abiellumisele, viimaks aga andsid järgi, vastasel korral oleks nende poeg lubanud vallaliseks jääda. Probleeme oli tekitanud ka esikpoja nimi. Eesti nimesid propageerinud Jakob Hurt lootis, et lapselapsele pannakse eesti nimi. Pandud nimi Gunnar kurvastas aga Rudolfi vanemaid väga. Lisaks Gunnarile kasvasid peres Erika Sigrid ja Sigurd. Helmi Hurt koos lastega asusid peale Rudolfi surma elama Saksamaale.

Kaarli koguduses
Peale abiõpetaja Christfried Brasche suunamist Juuru kogudusse kutsuti Viljandist Kaarli kogudusse Rudolf Hurt, kes ajavahemikul 1903-1906 teenis kui abiõpetaja, 1906. aastast kuni oma surmani 1917. aastal II pihtkonna õpetajana. II pihtkonda alustati nullist, aja jooksul kujunes sellest suur pihtkond.

Rudolf Hurt algatas Kaarli koguduses lastejumalateenistuste traditsiooni. Neid peeti pühapäeviti kell 3 pärastlõunal. Tol ajal olid need ainukesed Tallinnas ning ilmselt seepärast võeti neist väga elavalt osa. Lapsi oli kirik täis, õpetaja käis ringi nendega rääkimas ja pead silitamas. Lapsed hoidsid teda väga! Ühes kirjas Konsistooriumile on märge, et Kaarli kirikus on lastejumalateenistustel üle tuhande lapse ja sellepärast pole võimalik vastu tulla koguduse soovile pidada pühapäeval kahte jumalateenistust. Enne 1940. aastat ei suutnud ükski õpetaja lastejumalateenistusi niisugusele tasemele viia.

Rudolf Hurt andis lastele lühikesed ja selged õpetused, kuidas nad peaksid end kirikus üleval pidama: tule korralikult õigel ajal igal pühapäeval kirikusse; võta oma lauluraamat kaasa, - astu kirikus tasa; mine vaikselt oma kohale, - ära tülita teisi; ära aja juttu, - ära vaata asjata ümber; laula südamest, - kuula tähelepanelikult; ole kirikus jumalateenistuse lõpuni; mine kirikust välja vaikselt, astu tasa ja ära kohe kõnele; ole kodus sõnakuulelik oma vanemaile ja kasvatajaile.

Kaarli koguduse poolt algatatud noorsootööd esialgu ei tehtud. Ettevõtlik oli aga 1898. a. Tallinnas asutatud Eesti Evangeelsete Noormeeste Selts, mille esimees 1907st aastast kuni oma surmani (1917) oli Rudolf Hurt. Tema juhatuse all kosus selts suureks ja ka tegevus oli väga mitmekülgne, neil oli suur raamatukogu ning oma laulu- ja pasunakoor. Osa raamatukogust on säilinud ning asub praeguses kevadel avatud raamatukogus. Suuremad seltsi üritused toimusidki Kaarli kirikus. Rudolf Hurda surm osutus seltsile parandamatuks löögiks - selts kaotas oma elujõulisuse ja hakkas kiratsema, kuni viimaks töö vaibus täiesti.

Et tsaariajal oli Eesti koolides õppekeeleks vene keel, siis loomulikult ootasid vaimuinimesed vaid sobivat momenti emakeelsete koolide avamiseks. Aleksandrikooli kunagiste aktiivsete propageerijate hulka kuulus ka Rudolf Hurda isa Jakob Hurt, kes oli ka aastatel 1870-1883 Eesti Aleksandrikooli peakomitee president. 1860ndatel tuldi välja Eesti Aleksandrikooli ideega, mis õppekursuselt pidi olema otseseks jätkuks kihelkonnakoolile. Kool oli ette nähtud neljaklassilisena, maksuta õpetuse ja korteriga õpilastele. Õpetamine pidi toimuma eesti ja saksa keeles. Eesti keeles usuõpetust, looduslugu, agronoomiat, majandust, rehkendamist, maateadust ja ajalugu, saksa keeles füüsikat, geomeetriat, kahes kõrgemas klassis maateadust ja ajalugu. Kool küll lõpuks avati 1888. aastal Põltsamaal, mis paraku aga erines õige otsustavalt algselt planeeritust. Rahvuse ja keele edendamise asemel olid tõusnud märksõnadeks keiser, usk ja isamaa. Kool avati vene õppekeelega koolina, kus eesti keel oli vaid üheks kohustuslikuks õppeaineks.

Emakeelse kooli mõtte tõid Peterburi Eesti Jaani kogudusest kaasa ka Aleksander Kapp ja Rudolf Hurt, kui nad tulid Kaarli kogudust teenima. Rudolf Hurt tegi eestikeelse keskkooli loomise ettepaneku koguduse peakoosolekul 28. mail 1917. Kool avatigi poolteist aastat hiljem, 1. oktoobril 1918, Rudolfi silmad seda kahjuks enam ei näinud….

Ootamatu surm
Õpetaja Hurda surm oli traagiline. Teda oli kutsutud Nõmmele last ristima. Antud aadressil ei olnud aga ühtegi last, vaid teda võtsid vastu mõnitavad enamlased. Rudolf Hurda tundlikule hingele mõjus see halvasti, ka jõulupühade raske töö ning viimaste aegade ärevad sündmused koguduses olid tema südant, mis viimastel aastatel enam päris terve ei olnud, vaevanud. Järgmisel hommikul tabas teda ootamatu surm. Ta suri 43. aastasena 28. detsembril 1917 südamerabandusse. Rudolf Hurt maeti 3. jaanuaril 1918 Vana-Kaarli kalmistule.

Oma armastatud õpetaja Rudolf Hurda hauasamba heaks hakati raha korjama, hauasamba pühitsemine toimus Vana-Kaarli kalmistul 21. novembril 1920.

Piiskop Einar Soone, koguduse õpetaja

Jumalateenistusel edastatava sõnumi ja kirikuaasta konteksti paremaks mõistmiseks on ajalooliselt välja kujunenud liturgilised värvid ja sümbolitega kaunistatud kiriklikud tekstiilid. Nende tundmine aitab kaasa jumalateenistuslikku ellu süvenemisel ja pühaduse mõiste väärtustamisel. Eesmärk ei ole värvide ja tekstiilide kaudu rõhutada toredust ega ilutsemist, vaid Jumala sõna ja sakramentide talitamise väärikat teostamist. Siinkohal mõningad teeviidad sellesse valdkonda.

Värvid

Looduses oleme harjunud värvide vaheldusega vastavalt aastaaegadele. Kirikuaasta on kaetud viie liturgilise värviga, mis aitab kirikulist orienteeruda aasta rütmis ja jumalateenistusel osalejal hõlpsamini keskenduda ning mõista päeva teemat ja sõnumi sisu terviklikkuse kontekstis. Nagu isiklikus elus vahelduvad meeleolud, nii antakse liturgiliste värvidega edasi vastava pühapäeva või kirikupüha sõnumi alatoon, mille ulatus haarab endas nii rõõmu ja hõiskamist kui ka kurbust, leina ja surmale mõtlemist. Kogu kristlik sõnum jaotatakse kirikuaastas erinevatesse teemalõikudesse ja igale pühapäevale on vastavalt sellele leitud sobivad piiblitekstid. Need leiame kirikukalendrist. Laulud ja palved toetavad päeva sõnumit. Kogudused on vastavalt oma kohalikule traditsioonile kujundanud ka kirikuhoone sisustust (lilled, kuused, kased jne), et kaasa aidata kirikupühade meeleolu hõlpsamaks saavutamiseks. Värvid on üheks vahendiks selle tunde loomisel.

Valge on rõõmu, tänu, puhtuse, valguse ja ülestõusmise värv. Seda värvi kasutatakse kirikuaasta suurtel pühadel (Jõulud, Ülestõusmispüha, Kolmainupüha) ja nende pühade tsüklilisel ajal. Samuti Maarjapäeval, Jaanipäeval ja Mihklipäeval.
Punane on Püha Vaimu, tule, veretunnistuse ja Kiriku värv, mida kasutatakse pühakute ja märtrite mälestuspäevadel, ka Nelipühal ja Usupuhastuspühal.
Violett on ettevalmistuse, paastu ja meeleparanduse värv. Seda värvi kasutatakse Advendiajal ja Kristuse kannatamise- ehk paastuajal.
Roheline on elu, lootuse ja kasvu värv. See värv kaunistab kirikut nendel aegadel, mil räägitakse usu viljadest ja ristiusu toimest argielus. Põhiliselt kasutatakse seda värvi Kolmainupüha järgsetel pühapäevadel.
Must on sügava leina värv. Kasutatakse Tuhkapäeval, Palvepäeval ja Suurel Reedel.

Liturgilisi värve kasutatakse kirikutekstiilide ja vaimulike rõivaste sümboolikas. Viimastel aastatel on luterlikus kirikus Eestis pööratud nendele suuremat tähelepanu, mis aga ei tohi varjutada sõnumi sisu.

Valge linaga kaetud altar on söögilaud, millelt jagatakse Issanda armulauda. Altarilaua esiküljele hakati riputama vaipu, mis olid rikkalikult kaunistatud ja mille värv vaheldus vastavalt kirikuaasta ajalõigule. Sellist vaipa nimetatakse altarikatteks ehk andependiumiks.
Analoogseid tekstiile on hakatud kasutama ka kantsli ja puldi katetena. Ka siin vaheldub värv vastavalt kirikuaasta ajale. Värvitooni paremaks mõjulepääsemiseks on enamikus kirikutes kaetud ka altarivõre sama tooni tekstiiliga, millega on kaetud altar ja kantsel.
Armulauariistad kaetakse linaga, mis on valge või kirikuaasta liturgiline värv. Õhtusöömaaja seadmise ajal kasutatakse veel väikest linikut ehk korporaali, mis asetatakse altarilinale karika ja leivataldriku alla. Armulauariistade puhastamiseks on väikesed valged rätikud.

Vaimulike rõivastus

EELK ametiriietuse seadus annab vaimulikel valida, kas kantakse talaari või albat.
Talaar on pikk, peaaegu maani ulatuv lai volditud must kuub, mis algselt oli õpetlase riietus. Talaari kaelusesse kinnitatakse valged lõkad (kaks lühikest kõrvutiseisvat riideriba, kaelaside), mis on pärit keskaegsest õpetlasekraest. Praost ja assessor (kirikuvalitsuse liige) kannavad oma ametiülesannete täitmisel laia valget praostikraed.
Õpetaja kannab hõbedast ametiristi. Diakonõpetaja kannab õpetaja ametiriietust ilma ametiristita. Kui diakon kannab talaari, siis sellel on rohelist värvi kitsas krae.
Teiseks võimaluseks on jumalateenistusel ja kiriklikul talitusel kasutada albat. Alba on peaaegu maani ulatuv valge liturgiline rüü, mida kandsid vastristitud kristlased.
Alba juurde kuulub vöö, mis sümboliseerib vaimuliku seisuse seotust Kristuse teenijana. Ümber kaela asetab vaimulik stoola, mis on umbes 2,5 m pikkune riidest lint, vastavalt kirikuaasta liturgilisele värvile. See tuletab meelde vaimuliku ülesannet kanda Kristuse iket.
Armulauateenistusel kannab õpetaja, kes armulauda seab, kaasulat, mida kantakse alba ja stoola peal. See tuletab meelde Jumala kõikekatvat armu (katab kinni ka inimlikkuse sakramendi pühitsemisel). Ka kaasula värv vahetub vastavalt kirikuaasta liturgilisele värvile.
Piiskop kannab oma ametiülesannete täitmisel lisaks õpetajaameti riietusele veel laia vööd, varrukateta mantlit, kullast piiskopiristi, karjasekeppi ja mitrat.

Luterkuube (must, põlvini ulatuv kuub) kasutatakse kiriklikel ja ametlikel koosviibimistel väljaspool jumalateenistust. Seda võidakse kasutada ka kodustel ametitalitustel (ristimine, haigete armulaud, kirstupanemise talitus jms). Luterkuuel võib kanda aumärke ja medaleid.

Vaimulikud võivad kanda vaimulikusärki, mis tavaliselt on musta värvi, kuid viimasel ajal kasutatakse ka teisi värvitoone. Piiskopid kannavad lillat vaimulikusärki.

Nagu sakraalehitised, kunst ja muusika, kirikukellad ja küünlad, nii ka liturgilised värvid ja kirikutekstiilid rikastavad kristliku sõnumi välist vormi. Traditsioonilistel kristlikel sümbolitel on oma kindel asend rõõmusõnumi kuulutamisel. Sisu ja vorm kuuluvad kokku.

Juta Schifrin

30. mail möödus 100 aastat helilooja, koorijuhi ja organisti Alfred Karindi sünnist. Rea aastate jooksul oli Alfred Karindi seotud Kaarli kirikuga ning seetõttu meenutame tema elukäiku.

Alfred Karindi (aastani 1935 Karafin) sündis Virumaal Illuka vallas Kõnnu külas Eduard ja Aliine Karafini neljanda lapsena. Tema isa oli kooliõpetaja. Oma elulookirjelduses on Alfred Karindi kirjutanud: "Huvi muusika vastu tekkis mul arvatavasti kõige varajasemas lapsepõlves, kuna mu esimesed mälestused on seotud ema lauluga. Konkreetselt mäletan Miina Härma laulu "Lauliku lapsepõli", mida mu ema tavatses hällitades laulda." Kiindumus muusikasse viis noormehe Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, mille ta lõpetas 1927. aastal Heino Elleri kompositsiooniklassi esimese õpilasena. Samal aastal lõpetas ta ka Johannes Kärti (aastast 1939 Jaak Karis) oreliklassi ning 1931. aastal sooritas eksternina riigieksamid Tallinna Konservatooriumis, omandades helilooja-organisti kutse. Pedagoogitööd alustas Alfred Karindi varakult: 1921-27 töötas ta muusikaõpetajana Tartu 2. Algkoolis, 1925-28 Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja 1928-32 Tartu Ülikoolis. Aastatel 1940-50 ja 1955-69 oli A. Karindi Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateoreetiliste ainete ja oreliõppejõud, aastast 1946 professor.

1950. aastal A. Karindi arreteeriti süüdistatuna kodanlikus natsionalismis ning oli kuni vabanemiseni 1954. aastal Mordva vangilaagris raskel füüsilisel tööl turbarabas. 1956. aastal ta rehabiliteeriti.

Tulemusrikas oli A. Karindi töö koorijuhina. Ta on juhatanud Tartu ja Tallinna Meestelaulu Seltsi koore, Tartu Üliõpilassegakoori, Riikliku Filharmoonia Naiskoori, Kaarli koguduse segakoori jmt. 1957. aastal osales ta Kõrgemate Koolide Lõpetanute Segakoori (aastast 1992 Alfred Karindi nimeline Segakoor) asutamises ja oli elu lõpuni (13.04.1969) selle peadirigent. 1947 ja 1965 juhatas A. Karindi üldlaulupeol sega- ja naiskoore.

1930. aastal moodustas A. Karindi Kaarli koguduse segakoori. Kooriga oli ta lausa perekondlikult seotud - soprani rühmas laulis abikaasa Karin ja tenorite hulgas noorem vend Eduard. Alfred Karindi juhatusel kujunes segakoor kõrgetasemeliseks kooriks. 1939. aastal liitus sellega Kaarli Lauluseltsi lauljaid, uus koor nimetati Kaarli Oratooriumikooriks. Märtsis 1940 esitati A. Karindi juhatusel koos Ringhäälingu Sümfooniaorkestri ja solistidega W. A. Mozarti "Reekviem", mis paljude arvates jäi sõjaeelsete aastate Eesti muusikaelu tipphetkeks.

Alfred Karindi on kirjutanud nii sümfoonilist kui kammermuusikat, kooriteoseid ja orelimuusikat. Tema loomingule on iseloomulik meloodilisus, lüürilisus ja looduslähedus. Koorilauludes on helikeel koloriitne ja küllaltki komplitseeritud. Oreliteoste valmimisel on kahtlemata rolli mänginud tegutsemine organistina nii Tartu kui Tallinna kirikutes. Kaarli kiriku organisti kohale valiti A. Karindi 1932. aastal Mihkel Lüdigi lahkumise järel. Kuna Tallinna Konservatoorium ei pidanud oma õppejõududele kirikutööd soovitavaks, tuli sügisel 1940 organisti kohalt lahkuda. Kuid kirikusse tuli ta vapralt ikkagi orelit mängima. Kogumikus "Kaarli kirik ja kogudus" kirjutab Helle Teder: "Üsna sageli tuli jõulude ajal orelit mängima Alfred Karindi, oma köitvate improvisatsioonidega kujundas ta erilise õhkkonna." Ene Üleoja meenutab samas: "Jõulude aegu tuli Alfred Karindi alati viimasele teenistusele ning jäi lõppu mängima "Oh, Sa õnnistav!" - Nõnda registreerituna ja nõnda kõlavana nagu tema seda tegi, ei osanud Kaarli kirikus keegi teine!"

A. Karindi oli koorijuht, kes pakkus koorilauljaile tihedat tööd ja sügavaid muusikaelamusi. Lauldes Kõrgemate Koolide Lõpetanute Segakooris sain osa ühe suurepärase dirigendi aastatepikkusest tööst. Me nautisime tema imepärast dirigeerimisoskust - nappide liigutustega väljendada äärmist täpsust. Armastasime ja hoidsime teda nagu väga lähedast ja head sõpra. Meid köitis Maestro suur inimlikkus, tema haruldane taktitunne ja tasakaalukus, sõbralikkus ning peen huumor - sõnades raskesti väljendatav n-ö Karindi vaim.

Alfred Karindi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks toimus 12. mail Mustpeade Majas kontsert. Alfred Karindi nimeline Segakoor esitas oma esimese dirigendi kooriloomingut tema tütre Laine Karindi juhatusel. A. Karindi instrumentaalmuusikat mängisid noored muusikud Mari Targo (viiul) ja Peeter Altpere (tðello); kontsertmeistrid Greta Varts ja Maarja Vaitmaa. Kaastegev oli ka Hansapanga Kammerkoor Laine Karindi õpilase Tiina Sooba juhatusel.

Kaarli kirikus tähistati Alfred Karindi sünniaastapäeva 27. mai jumalateenistusel. Koguduse kontsertkoor esitas tema kaks vaimulikku koorilaulu "Ta elab" ja "Jeesus meie Lunastaja", tenor Vello Jürna laulis soololaulu "Mu südames on pühapäev" ning Rolf Uusväli esitas hällilaulu A. Karindi 3. orelisonaadist.

Minu poisipõlv ja mitu head noormeheaastat on olnud seotud Tallinna Kaarli kirikuga - selle koguduse õpetaja P. V. Koppel on mu ristinud, siin käisin leeris ja siin mind konfirmeeriti. Aga kõige tihedamalt sidus mind selle kirikuga jumalateenistustel käimine, poisipõlves peale peajumalateenistust ka veel lasteteenistusel. Tihti olin jumalateenistuse ajal orelirõdul, poisikesele oli orelimängu jälgimine ülihuvitav ja seetõttu olen mängimas näinud tervet rida Kaarli kiriku organiste - Juhan Jürme, Friedrich Stockholm jun, Senta Arro, Alfred Karindi, Edgar Arro. Kõik nad suhtusid uudishimulikku poisikesse heatahtlikult ja ilmselt oli see ka üks põhjuseid, miks ma alati, kui juhtusin kirikuuksi lahti nägemas, sinna ka sisse astusin. Üks nendest juhuslikest läbiastumistest on tänaseni meeles: oli vist aasta 1946 ja hilissügisene aeg - paraku ei mäleta ma enam kuud ja päeva - kui õhtuhämaruses Kaarli kirikust möödudes märkasin, et peauks on lahti, kirik pisut valgustatud ja kuulda on orelimängu. Kirikus polnud näha kedagi ja uudishimu ajas mu orelirõdule. Seal ootas üllatus - mängupuldile oli ümber ehitatud klaasakendega kapp ja akendel, vähemalt ukseakendel, eesriided. Mängijat need täiesti ei varajanud - see oli Alfred Karindi. Mäng aga oli ebatavaline - jupiti ja katkendlik ning pauside ajal sirgeldas ta midagi nootides. Lõpuks taipasin - Alfred Karindi mängib läbi ja korrigeerib oma uut lugu. Hiljem ligemale minnes ja aknast piiludes nägin ka teose nimetust - see oli orelisonaat nr 3 f-moll. Ei osanud ma tollal arvata, et ka ise seda kunagi korduvalt ja huviga mängin ning veelgi vähem seda, et selle sonaadi keskmine osa - Hällilaul - on kogu oreliliteratuuri samanimeliste palade hulgas ilusaim.

Siis aga muutusid ajad ja algasid hirmu ning ebakindluse aastad: kiriku tööst olid sunnitud eemale jääma nii Arrode abielupaar kui Alfred Karindi, viimasele saabusid tõelised katsumusteajad. Millal peale Alfred Karindi rehabiliteerimist - mis süüd tal küll oli?! - teda jälle nägin, ei suuda praegu enam meenutada. Kindlasti ei olnud see enam orelipuldis, vaid juba kooriproovil, kus ta jättis unustamatu mulje heasüdamliku, väärika ja rahuliku dirigendina, kes kõigele muule lisaks õpetas koorile partiisid neid peast ette lauldes. Täieliku úokina tuli helilooja ootamatu lahkumine meie hulgast - aastates, mil ta oleks enesest veel nii palju ilusat võinud anda.

Heiki Arike on sündinud 5. mail 1965. aastal Tallinnas, kuid elanud kogu oma noorusaja Tartus. 1992. aastal tõid elumuutused Heiki Tallinna tagasi. Sellest ajast on ta ka Kaarli koguduse liige. Ilmselt seostub tema nimi ikka kõigepealt poliitikaga, niisiis lepime kohe alguses kokku, et parteilisi teemasid ei puuduta. Poliitikast endast võib rääkida küll.

Aga räägime kõigepealt algusest. Lapsepõlvest, kodust ja haridusest.
Palju polegi rääkida… Kasvasin peres ainukese lapsena ja kui ülikooli valimiseks läks, valisin EPA (praeguse Põllumajandusülikooli) ja majanduse eriala. Töötanud olen aga hoopis õigusalal - politseis ja Siseministeeriumis, praegu AS Eesti Raudtee nõunikuna. Aastatel 1993-1994 olin siseminister. Tegelikult on mind õigusküsimused alati huvitanud ja nii olen põhiliselt sel alal töötanud.

Ja töötasite ka politseis?
Jah, aga see oli muidugi ametnikutöö, päris väljas patrullimas küll ei käinud.

Kas töö võib olla ka hobi?
Minu hobideks on südamelähedased ja samas minu jaoks nii olulised asjad nagu töö kiriku juures, samuti Kaitseliidu tegevus. Kuulun Kaitseliidu Toompea malevkonda ja olen samas selle pealik, olen olnud Kaarli koguduse nõukogus, sellest aastast ka koguduse juhatuse liige. Minu jaoks on mõlemad väga olulised tegevused. Ühelt poolt kõlbelisus ja austus elu vastu, teiselt poolt oma kodu ja pere ning meie riigi turvalisuse tagamine.

Kaitseliit on küll üsna militaarne hobi…
Nojah, kustmaalt algab militaarsus? Iga mees peaks olema võimeline oma kodu ja lähedasi kaitsma. Minu jaoks on sedalaadi roll ja oskused selle kandmiseks olulised. Olen läbinud reservohvitseride kursused ning aukraadilt leitnant.

Kuidas siis suhtuda noormeestesse, kes sõjaväest kõrvale hoiavad?
See sõltub põhjusest, miks nad seda teevad. Kui põhjused on põhimõttelised või usulised, respekteerin ma seda. Inimene võib ju olla maailmavaatelt patsifist, ka näiteks Jehoova tunnistajatel keelab usk sõjaväes teenida. Kas sel juhul konfessioon riigivõimuga vastuollu ei lähe, on juba teine küsimus. Ühiskonnas eeldab mehe roll siiski seda, et ta suudaks oma naist ja lapsi kaitsta. Arvan, et Eestis tegelikult patsifism levinud pole, pigem poetakse sõjaväest pääsemiseks väljamõeldud põhimõtete taha. Huvitav on ka see, et Eestis püüavad kaitsevalmiduse vastu seista just varakad ja haritud inimesed, kuigi neil peaks olema vara, mida kaitsta, rohkem. Ilmselt on eelkõige tegu oma naha hoidmisega.

Kui suured Teie lapsed on?
Tütar Anna Grete on kaheaastane.

Kooliminekuni on tal siis muidugi aega… Siiski küsin: kas tahaksite, et Teie lapse tunniplaanis oleks usuõpetus?
Minu arvates oleks see elementaarne - usuõpetus on ikkagi niivõrd oluline osa kultuuriloost. Ma ei näe mingit põhjust, miks laps ei võiks ja peaks seda õppima. Muidugi on sellega ühiskonnas seotud hirme ja probleeme, mis on enamasti tingitud sellest, et kõik päris täpselt ei tea, mida usuõpetus endast kujutab. Loomulikult peaks tegemist olema laiapõhjalise õpetusega, mis tutvustaks erinevaid konfessioone ja kultuuriajaloolist tausta.

Siis tekib küsimus, millisesse konfessiooni peaks kuuluma usuõpetuse õpetaja ise ja kes kontrollib, millise hariduse ta lastele annab?
Eelduseks ei peaks olema mitte konfessioon, vaid see, et õpetajal on teoloogiline kõrgharidus. Ka kaitseväe kaplanite seas on mitmete konfessioonide esindajaid ja see pole kunagi mingeid probleeme tekitanud.
Samas leian, et lapsi peaks olema võimalus õpetada ka kristlikus vaimus. See eeldab kristlike koolide olemasolu, kus oleks teada, et last kasvatatakse vastavas keskkonnas. Tulemina annaks selline kool lapsele kristliku maailmavaate, millest tänapäeval suur puudus.

Miks on kirik ja sinna kuulumine Teie jaoks oluline väljund?
Minu vanemad on leeris käinud ja laulatatud. Isa õde oli väga aktiivne kiriku liige, seetõttu on see minu jaoks loomulik. Kirikul on lisaks oma põhiülesannetele ühiskonnakultuuris väga oluline koht ja mul on hea meel, et saan selle juures ja sellega koos midagi teha. Elu on maailmas muutunud võitluseks eksistentsi eest. Puudu on halastusest ja andestamisest, kõrvalseisja arvestamisest, rääkimata ligimese aitamisest. Kuulumine kogudusse korvab neid puudujääke. Käisin Kaarli kirikus leeris, olen siin laulatatud, tütar on Kaarlis ristitud… Muidugi tahaksin midagi teha, et koguduse heale käekäigule kaasa aidata.

Milline peaks olema kiriku roll ühiskonnas?
Kirik peab seisma oma koha eest ühiskonnas. Kirik peab olema saatjaks eluteel, olgu lapsena ristimisel, kristliku kasvatuse saamisel, noortetöös osalemisel, hiljem juba oma laste kasvatamisel ja lõpuks maise elu lõppemisel. Kirik peab teenima inimest kõige laiemas mõttes. Samas peaks kirik jääma heas mõttes konservatiivseks institutsiooniks. Selle üle on ju vaieldud, kui palju peab ta ühiskonnas toimuvate muutustega kaasa minema - minu meelest tuleks selles osas ettevaatlik olla. Kuid kirikul peab olema kindel seisukoht küsimustes, mis ühiskonna jaoks olulised. Olgu see siis tervishoid, sotsiaalhoolekanne, või ka poliitika.

Kes sel juhul kiriku seisukoha peaks määrama ja kellel on volitused seda väljendada?
Tegelikult on ju paljud kirikuõpetajad hakanud tegelema poliitikaga ja vahendavad selle läbi ühiskonnas kiriku seisukohti. Ise arvan, et see väljendaja ja vahendaja ei peagi alati olema kirikuõpetaja. Tegu võib olla ka aktiivse koguduseliikmega, näiteks koguduste juhatuste ja nõukogude liikmed võiksid palju julgemini oma arvamust avaldada. Kiriku seisukohad peaks kujunema oma seatud ametikandjate-õpetajate ja liikmeskonna konsensusena. Volitused seisukohti väljendada on siiski EELK ametlikel institutsioonidel.

Kirik on läbi aegade iseenesestmõistetavalt tuginenud vabatahtlike tööle. Tänases pragmaatilises ühiskonnas on seda võib-olla palju nõutud? Miks Teie oma vaba aega koguduse tööle pühendate?
Aga millele siis veel? Vabatahtlikul tööl on normaalses ühiskonnas kindel koht. Kui see meil praegu soiku on jäänud, siis kindlasti ajutiselt. Võin kindlalt öelda, et inimesed, kellel see vähegi võimalik, teevad ka praegu tasuta tööd. Tegelikult - kui me tahame, et meie ühiskond ja kogu maailm paremaks muutuks, saame eelkõige ise selle heaks midagi teha. Pole mõtet lihtsalt viriseda selle kallal, mis meist endist sõltub. Kui on võimalik ise teha midagi selle heaks, et maailm meie ümber paremaks muutuks, siis tuleb ka teha. See on minu mõte.

Heiki Arikesega vestelnud Kaie Tanner

5. juunil peeti Kaarli kirikus tänujumalateenistust organist Hella Tedderi 80. sünnipäeva puhul. Laulis Kaarli koguduse ühendsegakoor Ene Üleoja, Marika Kahari ja Heli Jürgensoni juhatusel, orelil saatis Piret Aidulo.

Hella Tedder on oma 80 eluaasta jooksul palju jõudnud. Täpselt poole sellest ajast - 40 aastat - on ta töötanud Kaarli kirikus organisti ja koorijuhina ning kirjutanud laule. Nii ei olegi mingi ime, et kõigil selleaegsetel kirikuõpetajatel ja kirikumuusikutel on Hella Tedderist oma mälestused ja ettekujutused. Kellele on ta olnud õpetaja, kellele kolleeg, nõuandja, eeskuju, autoriteet…

Hella Tedder sündis 11. juunil 1921 Juurus, kus tema isa Gustav Liima pidas köster-organisti ametit. Isa andis talle ka esmase muusikaõpetuse. Liimade kodus oli kokku viis last, kaks klaverit, harmoonium, neli viiulit ja flööt - majapidamine nagu Bachil. Koraalide laulmiseks oli segaansambel kohe oma toast võtta ning seda võimalust kasutati usinasti - kirikukooridele välja antud laulukogumikud said kõik läbi lauldud.

Alghariduse sai Hella põhiliselt kodus isa juhatusel, kellel olid kodukooliõpetaja õigused. Siiski käis ta ka Juuru ja Kivimäe algkoolis, 1938. aastal lõpetas Nõmme Progümnaasiumi.

16-aastaselt mängis Hella Liima Juuru kirikus esmakordselt jumalateenistust. Kui siis August Topman tegi tema isale ettepaneku saata üks lastest konservatooriumi õppima, läks otsustamine kiiresti. Hella vend oli tegelikult juba konservatooriumis õppinud, kuid surnud tiisikusse.

Niisiis asus Hella Liima 1938. aastal õppima Tallinna Konservatooriumi kirikumuusikaosakonna oreliklassi Werner von zur Mühleni ja August Topmani juures ning ühtlasi koorijuhtimist Tuudur Vettiku ja Udu Topmani juures. Samal aastal sai temast Nõmme Rahu koguduse abikoorijuht ja 1940. aastast organist.

Peale konservatooriumi lõpetamist 1942. aastal läks Hella Liima tagasi koju ning asus Juuru kirikus organisti kohale.

1943. aastal abiellus ta õpetaja Lembit Tedderiga ning 1949. aastal kolis pere Tallinna, kus Hella Tedderist sai Kaarli kiriku organist-koorijuht. Tema enesetäiendamispüüdlused jooksid kahel korral liiva: 1942. aastal peale kirikumuusikaosakonna lõpetamist tahtnuks ta orelit edasi õppida, kuid Juuru ja Tallinna vahel puudus selleks vajalik liiklus; 1949. aastal tahtis ta astuda konservatooriumi koorijuhtimise erialale, kuid siis sai takistuseks kirikuõpetajast abikaasa.

1952. aastal asutas Hella Tedder Kaarli kiriku segakoori, kuhu tuli kokku üle 70 laulja. Noored hakkajad lauljad käisid koos kaks korda nädalas ning õppisid ja esitasid Hella Tedderi juhtimisel paljusid suurvorme (Hiobi "Jesaja kuulutamine", Händeli "Simson", Kreegi Reekviem, Tamverki "Ükspäinis" jt). Ettekanded äratasid suurt tähelepanu, kuna kirikumuusika suurvorme polnud lubatud esitada riiklikel kollektiividel. Kaarli segakoor tegi ka väljasõite teistesse kirikutesse, mis oli tol ajal karmilt keelatud. Mõni laulja küsis lihtsalt veoauto, nuputas välja mingi põhjuse, ning sõideti.

1954. aastal suri Lembit Tedder ning Hellal tuli üksinda kahe lapse kasvatamisega toime tulla.

1953-1963 oli Hella Tedder Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni õppejõud oreli ja koorijuhtimise erialal. Tema õpilaste hulka on kuulunud Asta Kuurme, Lilian Liikane, Taimo Terasmaa, Senta Tooming jt. Hiljem, kui kogudusetöötajad maksustati kõrgeima tulumaksuga, tuli pere ülalpidamiseks leida uus töökoht. Kirikumuusik ei tohtinud töötada ka muusikaõpetajana, kuna see oleks laostanud kasvava noorsoo moraali.

Nii sai Hella Tedderist 1963. aastal Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Trusti laotööline, hiljem kaubatundja ja viimaks varustus-transpordiosakonna juhataja, kellena ta töötas kuni pensionile jäämiseni.

Hella Tedder on oma elus mitmel korral olnud alustaja rollis. Peale Kaarli kiriku segakoori on ta asutanud Kaarli kiriku meeskoori ja üle-eestilise organistide-koorijuhtide segakoori ning olnud paljude vaimulike laulupäevade üldjuht.

Eesti kirikumuusikud teavad Hella Tedderit ka kui loojat, kelle laulud on pea kõigi meie kirikukooride repertuaaris. Tema "Sul olgu au", mis sai kunagi rutuga põlve otsas paberile pandud, on saanud kõigi suuremate kirikumuusikaürituste avalauluks.

Hella Tedder on väga palju jõudnud. Meil on, millest eeskuju võtta.

20. mail oli Estonia talveaed pungil täis Kaarli koguduse laste rõõmsat suminat ning lapsevanemate, õpetajate ning muidu sõprade ootusrikast elevust. Kokku oli tuldud selleks, et ühe suure kontserdiga ühiselt "Kaarlikese" 13. hooaeg lõpetada.

Tegemist ei olnud aga lihtsalt kontserdiga, vaid Pipi ise oli lapsed suurele suvepeole kutsunud. Loomulikult aitasid tal pidu juhtida ka Tommy ja Annika. Ja igav juba ei olnud. Selle aja jooksul jõuti laulda, tantsida, otsida uusi sõnu ja asju, käia kommipoes ja teha veel palju muud põnevat.

Muidugi oli kõige tähtsam osa peost laste esinemised. Lavale astusid kõik lastetöö kollektiivid mudilastest kuni ühendkoorini välja.

Pipile meeldis väga väikeste härrasmeeste esitatud luuletus, kuid sama suurt vaimustust näitas ta üles ka mudilaste laulude, näiteringi etenduse, suuremate laste võimlemisprogrammi ja kõigi teiste etteastete vastu. Pipile vist lihtsalt meeldivad väga kõik lapsed, aga iga etteaste oli tõesti ka saalis kõlanud suurt aplausi väärt.

Ega üks pidu ilma tantsimiseta ka läbi ei saa. Lisaks eelkoolilaste tantsushowle, oli lastel võimalik õppida ka "Mutionu tantsu".

Ka saalisolijad ei saanud mitte kogu aeg laua taga istuda ja limonaadi limpsida. Paaril korral tuli ka neil püsti tõusta ning koos hea tuju mängu, mütsimängu või virgutusvõimlemist teha. Tundus, et selle vastu ei olnud küll kellelgi midagi, kõike tehti rõõmsalt ja üksmeelselt kaasa.

Kuna oli tegemist ikkagi hooaja lõpetamisega, siis said kõik lapsed ka tunnistuse tubli osalemise eest ringide töös ning õpetajad tänukirja tehtud töö eest. Sellel pildil on aga näha ajalooline sündmus. Nimelt alustasid seitse noort inimest, kes sellel kevadel pühapäevakooli lõpetasid ning sügisest noorteleeri lähevad, uut traditsiooni, andes vanuselt järgmisele rühmale edasi suure võtme. See sümboliseerib avatud ust ning leitud teed. Võtme külge on kinnitanud kõigi lõpetajate nimed ning igal aastal hakkab neid sinna juurde lisanduma.

Oli suurejooneline ja tore pidu! Kohtume jälle peale suvevaheaega.

Signe Aus

Kevadine LASTETÖÖ TEGIJATE LAAGER toimus 20. - 22. aprillini Pilistveres.
Sellel korral keskenduti loengutes ja rühmatöödes Pauluse elule ja teoloogiale, viidi läbi ka vastavasisuline rollimäng. Laupäeva pärastlõunal rääkis Haiglahingehoiu Keskuse juhataja Naatan Haamer teemal "Lapse usuline areng". Lisaks tehti ettevalmistusi ka järgnevaks hooajaks.

4. - 6. maini toimus Kuusalus "KAARLIKESE" RINGIDE LAAGER. Laagrist võtsid osa lastekoorid, näitering ja Poiste Tüdrukute Rühm ning eesmärgiks oli sellel poolaastal õpitu kinnistamine ning kevadkontserdiks valmistumine. Pühapäeval võeti osa ja esineti Kuusalu kirikus jumalateenistusel.

13. mail toimus meie kirikus EMADEPÄEVA PEREJUMALATEENISTUS. Jumalateenistus peeti peremissa korra järgi, toimus laste protsessioon ja õnnistamine. Jumalateenistust ilmestasid laste esinemised.

2. juunil lõpetas oma hooaja ka KAARLI KOGUDUSE LASTEAED. Lõpupalvusele ja peole kogunes pea kolmkümmend last ning nende vanemad. Kolmteist last said lõputunnistuse ning saadeti kooliteele. Ülejäänud jätkavad sügisest meie lasteaias. Uueks hooajaks registreerumine veel kestab, kuid vabaks on jäänud veel vaid paar kohta.

9. juunil toimus lastetöö traditsiooniline KEVADINE VÄLJASÕIT. Seekord käisime tutvumas Paldiski linna ja Pakri poolsaarega. Hommikul suure vihmasajuga alanud päev muutus õige pea mõnusalt soojaks matkailmaks, mis lubas ettevõtliku giidi juhtimisel tutvuda lisaks linna vaatamisväärsustele ka poolsaare loodusega ja pidada mere ääres pikniku. Külastasime Paldiski kirikut, Peeter I rajatud merekindluse varemeid, kunstnik Amandus Adamsoni sünnikodu ja ateljeed, Pakri tuletorni ... Väljasõit kujunes üllatavalt huvipakkuvaks - nii kaunist loodust ja mitmekesist ajalugu ei leia mitte igast Eestimaa nurgast. Kõigile neile, kes seekord meiega kaasa tulla ei saanud, soovitame kindlasti ise kohapeal käia.

10. juunil lõpetasid meie koguduse LASTETÖÖ TEGIJAD oma hooaja rattamatkaga Leppneeme. Kohale jõudes tehti lõket, maiustati suitsukalaga, mängiti palli ja käidi paadiga sõitmas. Üheskoos tõdeti, et oli töökas ja õnnestunud hooaeg ning lubati sügisest samasuguse innuga jälle jätkata.

18. - 21. juunini toimus "KAARLIKESE" SUVELAAGER Pilistveres. Laagri teema oli seekord "Kuues päev". Nagu ikka möödusid tegemisi täis laagripäevad märkamatult. Teematundides ja rühmatöödes räägiti sellest, milline koht on inimesel loodu hulgas, kuidas ise paremini loodust hoida, mida peaks teadma, et looduses toime tulla jne. Üheskoos käidi matkamas, peeti lõkkeõhtuid, meisterdati, lauldi, tehti sporti ja kõike muud, mida laagris teha annab. Tore oli! Jääme jälle pikisilmi uut laagrit ootama.

11. ja 12. juunil sai teoks matk Pakri saartele. Üheksaliikmelise matkaseltskonna moodustasid Kaarli koguduse laste-ja noortetöötegijad. Meid juhendas kogenud matkajuht Valdo Kangur.

Kaarli kiriku juurest startisime kell seitse hommikul, et siis Paldiski sadamast sõita paadiga Pakri saartele. Saarele liginedes uurisime mere poolt saare rannajoont - selle ainulaadseid paemurdusid.

Maabusime Väike-Pakril. Kui olime oma vee- ja toiduvarud maha laadinud, seadsimegi püsti oma laagri. Olles ametis telkide püstitamisega, otsustas üks suur sääseparv uued tulijad kohe üle vaadata. Pikapeale nende huvi meie vastu millegipärast kadus ja teist sellist rünnakut me rohkem üle elama ei pidanud. Rebased ja jänes, luiged, kured ja piirivalvur olid ainsad kogukamad elusolendid, keda kahe päeva jooksul kohtasime. Meie ajutise elukoha asukoht oli aga imeline - keset õitsvaid ja lõhnavaid sirelipõõsaid!

Kuna meie aktiivsel reisimeelsel matkajuhil ei olnud jalaluumurd veel päris paranenud, jäi tema laagrihoidjaks, kes hoidis üleval lõkke, valmistas meile toidu ja jagas vajalikke näpunäiteid saartel liikumiseks.

Praegu saarel kedagi ei ela. Saared asustati 1345. aastal, mil viis rootslast ostsid Suur-Pakri saare Padise kloostrilt. 1934. aastal elas saartel 341 inimest, enamik neist rootslased. 1940 sundevakueeriti kogu elanikkond ja saartest sai nõukogude sõjaväebaas. Pärast sõda elas Väike-Pakril veel paarkümmend inimest, 1965 lahkusid kaks viimast perekonda. Mõlemaid saari, peamiselt aga Suur-Pakri põhjaosa kasutati 1992. aastani õppepommitamiste polügoonina. Saari pommitasid kõik Varssavi pakti riigid. Praegu võib Suur-Pakril kohata lehtreid, kus turritavad vastu õppe- ja lahingpommid, kõrvuti hiljem kokku kogutud rauakolaga.

Esimesel päeval otsustasime lähemalt tutvuda Väike-Pakriga, mis on tegelikult oma pindalalt suurem kui Suur-Pakri. Miks nimed vahetusse läinud on, ei õnnestunudki teada saada.

Saare põhjaküljel asuvad võimsad paepangad. Aastate jooksul on panga küljest lahti murdunud suured kivilahmakad, mis ulatuvad veepiirini. Kuna keegi meist ei avaldanud soovi minna läbi jaheda vee, oli ainus võimalus edasiliikumiseks mööda hiiglaslikke kivimürakaid. Et nendest üle saada, tuli kohati ronida üles peaaegu püstloodis seinast ja siis teiselt poolt end ettevaatlikult alla libistada. Tõeline alpinism!

Kui see pikk takistusriba läbitud sai, jõudsime rannakarjamaadele. Arvatavasti oli see kauneim aeg Pakri saartel viibimiseks. Kogu saar oli õites - piibelehed, sirelid, orhideed, anemoonid….. Edasi murdsime läbi tihedast ja veerohkest võsast, üle heinamaade ja läbi metsa. Pärast pikki rännakuid jõudsime lõpuks tagasi oma laagripaika. Õhtul tutvusime veel saare kabeli ja surnuaiaga. 1906. aastal ümber ehitatud kirikust on säilinud vaid torniosa ja väike kivialtar, puitosad on kahjuks hävinud.

Kuna vahepeal oli ka vihma sadama hakanud, olime me läbimärjad ja ülejäänud õhtu kulus lõkke ääres riideid ja jalanõusid kuivatades. Vihma krõbistas sadada ka öösel.

Järgmine hommik algas taas lõkke ääres rõivaid kuivatades. Mõte märgadest jalanõudest tundus küll kole, pigem oleks istunud lõkke ääres või pugenud uuesti telki ja magamiskotti, aga teine saar vajas ju avastamist! Lõpuks tuli ka päike välja ning tegi meele rõõmsaks ja olemise mõnusaks.

Õnneks on võimalik Väike-Pakrilt Suur-Pakrile pääseda kuiva jalaga, sest saari ühendab kunagi sõdurite poolt ehitatud tamm ja suhteliselt viletsas olukorras sild. Läbi heinamaade rännates jõudsime lõpuks endise küla asemeni. Kunagisest elust seal annavad tunnistust vaid kõrgesse rohtu uppunud majade müürivaremed, üksikud korstnajalad ning kiviaedadega ääristatud külateed. Murdes läbi rinnuniulatuva valendava putkevälja jõudsime imekauni kiriku varemeteni. Kuna meie matk oli vaid kahepäevane, pidime hakkame laagripaika tagasi liikuma.

See oli tõeliselt kaunis algus suvele! Kogu matkaseltskond oli siiras vaimustuses ja õnnelik. Lahkusime lootuses kunagi taas nendel kaunitel saartel puhata.

Usutunnistust lugedes tunnistame, et usume: "… Kirikut". Leerikoolis me õpime, et Kirik on ristitud usklike kogu läbi aegade ning et Kirik on kõikjal, kus kuulutatakse evangeeliumi ja jagatakse sakramente. Veel me oleme õppinud, et kristlane on võrreldav kiriku ihuliikmega. Kaotades ühenduse kirikuga kaotame me ühenduse Kristusega.

Järelikult on Kiriku ehitamine koguduse ülesehitamine ja iseenda kui ristiinimese pühendamine Jumala riigi tööle.

Apostlite tegude raamatust me loeme esimeste koguduste rajamisest. Saame teada, et Jeruusalemma kogudus oli sageli koos Templis aga ka üksteise kodudes. Kristluse laienedes, eriti tagakiusamiste ajal koguneti küll katakombidesse, kodudesse ja muudesse paikadesse. Kuid koguduse ehitamine jätkus ja see kogudus võitis ühiskonna vaenulikkuse, võitis oma usuga maailma. Kristlikus ühiskonnas algatati paljude vägevate katedraalide ehitamine, mis kestis sageli sajandeid. Need olid nähtava usu märgid. Nagu varemgi, järgiti põhimõtet, et Jumalale tuleb pühendada parim.

Mis on siis meie ülesanne. Ma arvan, et piiratud võimaluste juures tuleb eelistada evangeeliumi kuulutamist, seda nii jumalateenistustel, laste- ja noortetöös, laulukoorides, hoolekandes jms ning sakramentide jagamist kodade püstitamisele. On maid ja linnu, kus on uhked pühakojad, kuid neis ei ole elu, on ainult turistid. Kui on vähe vahendeid, siis on ka raske teha parimat tööd Loojale kiituseks. Kui aga kogudus on vaimus, ja kui ka liikmete arvult kasvav, siis muutub oma usu nähtav tunnistamine ühiskonna asjaks.