1. Juhtkiri. Toimetus 2. Jutlus. Jaak Aus 3. Elmar Salumaa. Kirik uues situatsioonis. 4. Haljand Udam. Traditsionalismist ja selle seostest kristliku kirikuga 5. Indrek Vaino. Mõtteid ja nägemusi 6. Mari Loit. Tallinna keskaegsetest hauaplaatidest 7. Koguduse ajalugu. Külli Keel. Koguduse õpetaja Johann Heinrich 8. Koguduse ajalugu. Mart Laar. Ustav surmani 9. Koguduse ajalugu. Vootele Hansen. Friedrich Karl Akel ja tema aeg. Koguduse esimesest nõukogu esimehest. 10. Juhatuse liige. Kaie Tanner. Mees, kes remondib kirikut. Intervjuu juhatuse liikme Väino Pärnastega. 11. Majandus. Vootele Hansen. Sihtasutus Kaarli kiriku remondifond. 12. Muusikatöö. Jaanus Ruiso. Viva Verdi 13. Muusikatöö. Johanna Ollik. Vaimulik laulupäev 14. Noortetöö. Rael Leedjärv. Noored põllutööl 15. Lastetöö. Signe Aus. Uuest hooajast uute ideedega 16. Lastetöö. Signe Aus. "Inglid on tähtsad" 17. Diakooniatöö. Johanna Ollik. Diakoonia kaunid suvepäevad 18. Kiri Jumalale

JUHTKIRI

Meie päevade jätkuvalt ilmalikustuvas maailmas on oluline, et kristlastena suunaksime vaate oma usutraditsiooni sügavuse poole. Üha rohkem võib ühiskonnas tajuda häiritust, mis tingitud inimeste jätkuvast kaugenemisest vaimse kultuuri alustest. Oma seekordses ajakirjanumbris pööramegi tähelepanu traditsiooni tähendusele ja kristluse olule kaasaja maailmas. Kirjutame keskaegsetest hauaplaatidest Tallinnas.

Jutluse on kirjutanud koguduse abiõpetaja Jaak Aus. Koguduse ajaloos vaatame tagasi 19. sajandi lõpukümnenditele, mil koguduses alustas tööd kauaaegse õpetajana Johann Heinrich Brasche ning mil sündis hilisem koguduse esimene nõukogu esimees ja tunnustatud Eesti Vabariigi poliitik Karl Friedrich Akel, kellel 5. septembril möödus 130 aastat sünnist. Juhatuseliikmetest tutvustame juunikuus asutatud Kaarli Kiriku Remondifondi idee autorit Väino Pärnastet.

Koguduse töövaldkonnad meenutavad suvel tehtut - vaimulikku laulupäeva Kilingi-Nõmmel, noorte töö- ja puhkelaagrit Pilistveres, lastetöö tegemisi Leppneemes ja Tuhalas, diakoonia suvepäevi Mahtras.

Lahket lugemist soovides Sulase toimetus

Mõni aasta tagasi tehtud küsitlusest selgus, et Jumalasse uskujaks peab ennast umbes 1% Eesti elanikkonnast, luterlasteks aga umbes 40% elanikkonnast. Neid protsente vaadates tahaks küsida, kuidas on see võimalik. Võimalik on see aga sellepärast, et inimesed loevad ennast kirikusse kuuluvaks traditsiooni tõttu, mis on kestnud vanavanematest saadik. Ennast kristlaseks tunnistada aga ei soovita - ei taheta või lihtsalt ei julgeta.

Oleme oma leerirühmades küsinud, milline on olnud nende inimeste arusaam kirikust ja usust enne, kui nad ise kirikusse tulid ja kristlaseks said. Inimesed on vastanud mitut moodi, kuid läbivaks on vastus, et õppides kirikut ja usku Jumalasse tundma, on seisukohad kardinaalsest muutunud ja usk kuidagi vastuvõetavaks ja arusaadavaks saanud. Enne leerikooli tundus, et kui inimene usub, ei tohi ta enam telerit vaadata, ei tohi tantsida, kinos käia jne, jne. Tundus, et olla kristlane tähendab olla ori, usu ori. Kui aga kirikuga on kokkupuude olnud, kui on õpitud tundma Jumalat ja Tema tahet, mõistab inimene, et usk ei ole orjastav, vaid vabastav. Eelnevalt esile toodud negatiivne hoiak on võib-olla tingitud mitmesugustest usulistest rühmitustest, kes uste taga käivad, aga ka hirmust oma elu muutuste ees, mida usk enesega kaasa toob. See on ka üks põhjuseid, miks inimene ennast usklikuks tunnistada ei taha ja eelistab olla "passiivne luterlane". Millegipärast ma arvan, et ka selline passiivsus lähtub just teadmatusest ja mõistmatusest, mida tähendab usk.

Kirikut ja kristlasi nähakse maailmas ja eriti Eestis ainult siis, kui keegi millegagi eksib või nagu nüüd kombeks öelda "ämbrisse astub". Ka siis arvustatakse nende käitumist tavaliselt reeglite järgi, mis on kirikule täiesti tundmatud. Sellistki käitumist põhjustab just 50 aastat kirikuvastast tööd ja sellest tulenev arusaam kirikust ning teadmatus, mida tähendab uskuda ja mida tähendab olla kristlane.

Kõigest sellest lähtuvalt tahangi pöörata tähelepanu Pauluse sõnadele tänases tekstis, kus ta rõhutab Kristuse kuulutamist avalikult ja selgelt. Paulus ütleb: "Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on tema üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse."

Me tunnistame oma usku jumalateenistusel ja seepärast tahaks ehk nii mõnigi Paulusele vastu vaielda: kas peame siis oma usku igal tänavanurgal või töökohal häälekalt kuulutama? Kindlasti mitte ei pea see kuulutus olema selline, et loeme kogu aja apostlikku usutunnistust, vaid meie elu peaks olema selline, mis tunnistab, et me usume, et oleme kristlased!

Kartus uskuda Jumalat on tingitud sellest, et inimene peab oma elu muutma, sest tõesti - kristlaseks olemine teatud muutusi elus nõuab ja teatud asjadeks ka kohustab. Kristlane ei saa ükskõikselt suhtuda ellu ja selle väärtustesse, olgu siis iseenda või ligimese omasse. Ta peab saama teenijaks, kes elab mitte iseenesele, vaid teistele inimestele.

Usk on see, mis teeb inimese elavaks ja annab jõudu edasi minna ka siis, kui on raske.
Sageli aga ka usus olles tundub, et mõnel hetkel usk lihtsalt kaob. Ühtäkki tundub, et Jumalat, kellesse uskusin, pole olemas. Tegelikkuses ei kao usk, vaid meie inimestena lämmatame ta maailma ja selle ahvatluste mõjul.

Sellisele kaotusele saame aga taas vastuseid ainult Jumala abiga, usaldades teda ja lootes temale, osa saades Tema Sõnast ja sakramendist, mis kinnitab meie usku. Ka Paulus rõhutas, et usk tuleb kuulutusest, kuulutus tuleb aga Kristuse sõna kaudu, nii väljaöelduna kui elu kaudu.

Et usk Jumalasse on igas inimeses, selle kohta võib hulgaliselt näiteid tuua igapäevaelust.
Usun, kui mõtlete oma elule, siis on küllalt neid olukordi, kus te ise või mõni teie kõrval olev inimene pöördub Jumala poole siis, kui keegi teine enam aidata ei saa. Siis pöördutakse Jumala poole avalikult või salamisi ja seda teeb seesama usk ja lootus, mis on igas inimeses, aga kui olukord laheneb, siis enam ei ole meeles see, kes aitas tol hetkel.

Seepärast on väga oluline, et inimesed paneksid tähele, kuidas Jumal tegutseb maailmas, ja seda enam on oluline, et meiegi kuulutus leviks maailmas, kus elame. Nagu eespool mainitud, ei pea see kuulutus olema sõnadega, vaid olgu see kuulutus meie elu, mille läbi inimesed võiksid näha ja mõista kristluse tuuma. Samas olgem siiski usinad uurima Jumala sõna ja vastu võtma püha altari sakramenti, et usk meis võiks kasvada ja et me kord võiksime pärida ka igavese elu.
Jeesus rõhutab väga palju lapselikku uskumist, see tähendab ilma igasuguste eelarvamusteta enese usaldamist kellegi hoolde, küsimata, mida selle eest saab või kuidas see ära tasub.
Andku siis Jumal meilegi seda usku, et me siin maailmas armulikult elada võiksime, et rahulikult uinume ning kord ka igavesest elust osa saame. Aamen.

Alljärgnevalt toome teieni Eesti ühe oma aja mõjukaima teoloogi Elmar Salumaa kirjutise, kus leiab käsitlemist kristliku kiriku olu tänapäeva maailmas. See tekst on esmakordselt ilmunud aastal 1976 Usuteaduse Instituudi väljaandes "Teoloogiline kogumik". On märkimisväärne, mil määral kakskümmend viis aastat tagasi kirjapandud mõtted omavad aktuaalsust ka täna. Tekst on esitatud veidi lühendatud kujul, autori kirjaviis püütud jätta muutmata.

Kiriku selline asendimuutus ühiskonnas - ja mitte vähemal määral ka üksikinimese individuaalses elus - on aktualiseerinud ning teravalt päevakorrale tõstnud kirikuprobleemi, millega tegelevad mitte ainult kõikide konfessioonide teoloogid, vaid ka sotsioloogid ja ühiskonnateadlased kõige laiemas ulatuses. Igal aastal ilmuvas teoloogilises kirjanduses on tähtis koht kirikuprobleemil, millele otsitakse lahendusi väga erinevais suundades, otsitakse uusi lähtekohti, uuritakse kujunenud situatsiooni põhjusi jne. Küsimusega tegelevad mitte ainult praktikud, vaid eelkõige just teoreetikud - eelkõige muidugi dogmaatikud-süstemaatikud, kes püüavad leida kirikuprobleemile lahendusi taas väga erinevailt seisukohtadelt ja erinevate tulemustega.

Heidame nüüd põgusa pilgu neile tegureile ja motiividele, mis on põhjustanud kirikuprobleemi kerkimise paljude muude teoloogiliste päevaküsimuste esirinda.
1. Esmajoones tuleb mainida ses suhtes praegusajale üldiselt iseloomulikku s e k u l a r i s a t s i o o n i, mis hõlmab kõiki ühiskonnakihte ja mille tulemusena kirik on kaotanud oma endisaegse mõjuva positsiooni ühiskonnas ning on seda üha suuremal määral kaotamas ka neis ühiskondades, kus kirik ikka veel vormiliselt oleleb riigikirikuna. Meie kaasaegne läbilõikeinimene ei tunne enam mingit vajadust kiriku järele, välja arvatud vahest need üksikud elusündmused, mis teda traditsioonipäraselt veel seovad kirikliku institutsiooniga - ja sedagi peamiselt surmajuhtumeil. Säärast taandumist kirikust esineb mitte üksnes meil või üldse nn. idabloki maades, kus kirik on riigist lahutatud ja kus seda lahutamist tõlgendatakse ühtlasi kiriku väljalülitamisena ühiskondlikust elust, vaid see protsess on olemas ning süveneb samuti läänemaadeski. See on olnud ajalooliselt pikaajaline areng, mille juured ulatuvad kui mitte renessanssi, siis kindlasti valgustusajastusse ning selle rüpes vohama pääsenud vulgaarsesse ratsionalismi ja materialismi. Muidugi on seda protsessi omakorda kiirendanud ja süvendanud moodsa teaduse ja tehnika areng: just viimaste saavutuste varal usub praegusaegne inimene oma eksistentsiga ise, omal käel toime tulevat. Seda moodsa inimese situatsiooni on tabavalt analüüsinud ja kirjeldanud ühelt poolt Harvey Cox, teisalt aga Dietrich Bonhoeffer, kes peaaegu prohvetlikult konstateerib "religiooni ajastu" vältimatut möödumist.

Sellises ulatuslikus sekulariseerumisprotsessis on kirik püsinud mõnevõrra ükskõikses pealtvaatajaosas, suutmata teoloogiliselt lahti mõtestada selle nähtuse sisemisi ajendeid. Nii jäi kirik paratamatult püsima oma endisaegsele positsioonile, lastes inimesil ja ühiskonnal edasi liikuda ning üha enam taanduda kirikust. Kirik ise - halvemal, kuid kahjuks ka valdavamal juhul - sulges enese ümbritsevale maailmale, jäädes üha suuremal määral kahaneva "harjumuskristluse" kosutuspaigaks. Kas selle nähtuse tulemused osutuvad inimliku eksistentsi suhtes positiivseiks või negatiivseiks, see jäägu siinses käsitluses puudutamata, moodustades omaette ulatusliku probleemideringi.
2. Sellise kirikule ikkagi uue situatsiooni tunnetus on põhjustanud, et kirik kujuneb iseenesele üha tõsisemaks probleemiks. Teoloogiliselt tähendab see, et senine teoloogiline käsitlus kirikust on sattunud kriisiolukorda. Lühidalt öeldes: senine valdavalt i n s t i t u t s i o n a a l n e arusaamine kirikust, institutsionaalne kirikumõiste on saanud küsitavaks. See omakorda tähendab, et kiriku identiteediprobleem on muutunud aktuaalseks ja näib, et tegelikult just sellisena esinebki kirikuprobleem oma paljutahulises teoloogilises käsitluses. Kui tänapäeval kõneldakse inimese võõrdumusest, siis tuleb tingimata kõnelda ka kiriku võõrdumusest. See ongi, mis aktualiseerib kirikuprobleemi. Teisisõnu: meil tuleb paratamatult ikka ja uuesti seista küsimuse ees, kas olemasolev kirik kõigi oma eluavalduste, korralduste ja vormidega on see, mis ta peaks olema piibelliku ja reformatsioonilise käsitluse järgi? On ilmne, et senised arusaamad kirikust kui riigi- ja rahvakirikust on tegelikkuses ammu varisenud või varisemas. Ja maksab küsida, kas kiriku tõeline ülesanne siin maailmas, see ülesanne, mille jaoks ning mille pärast kirik üldse on eksisteerinud ja eksisteerib, pole liiga ohtlikult jäänud kõigi paljude korralduste, aktiivsuste ja kultuuripoliitiliste taotluste varju? Siin kerkivais küsimusis orienteerumiseks on vaja kõige tõsisemat teoloogilist süvenemist ja uurimistööd, mis omakorda peaks viima kirikumõiste piibelliku ja reformatsioonilise algupära taasavastamisele.
3. Senise traditsioonilise kirikumõiste ja kirikumõistmise hajumist on mõningal määral mõjustanud ka o i k u m e e n i l i n e liikumine. Ja seda nimelt seeläbi, et selle liikumise taustal ning toimel on hakanud hajuma senised konfessionaalsed piirid. Ükski konfessionaalne kirik - olgu see luterlik, kalvinistlik, metodistlik või baptistlik - ei söanda enam tõsiselt väita, et just tema on ainus õige õndsuse vahendaja või ainus õige õndsusele juhtija. Ka teoloogilises mõtlemises näib läbi löövat teadmine, et Jumala päästev ja õndsakstegev arm ei ole seotud ühegi olemasoleva konfessiooniga, vaid on kuidagi "ülekonfessionaalne", s.t. millest igasse konfessiooni kuulujad ühteviisi tõelise usu kaudu osa saada võivad. Nii on siis ka tõeline kirik - ja siin on taas elustumas mõisted "nähtamatu" ja "nähtav" kirik, mis ei ole kattuvad - üle kõigi konfessioonide kui "Jumala rahvas". Sellegi mõiste kasutuselevõtt on iseloomulik kirikumõiste kriisis vaevlevale teoloogiale. Kui oikumeenilises liikumises toonitatakse esmajoones seda, mis kõikidele kirikutele ja konfessioonidele on ühine, ja väidetakse õpetuslikud erinevused olevat sekundaarse tähtsusega, siis ei tähenda see muidugi mõista mingi utoopilise ühe ühtse nähtava kiriku taotlemist, vaid lihtsalt koostöö võimaluste otsimist ühise ülesande teostamisel ja paljude ühiste probleemide lahendamisel. Kui omal ajal tuntud vene religioonifilosoof V. Solovjov kujundas pildi kolmest apostlist - Peetrusest, Paulusest ja Johannesest, kellest igaüks esindas üht suurkirikut - kes kord kõrgel mäel kokku saades üksteisele käe sirutavad, siis on selles pildis õigesti tabatud oikumeenilise liikumise põhitaotlus. Nii nagu mainitud apostlid Uues Testamendis on kujutatud erinevatena, nii peab ka oikumeenilises liikumises püsima jääma konfessionaalne erinevus ühise, ühtse eesmärgi taotlemisel. Ja püsima jääb paratamatult ka "ühe ühtse kiriku" välispidiste eluvormide ja eluavalduste pluralism, vastavalt sellele, kuidas need ajalooliselt kusagil on välja kujunenud. Pluralism ühtsuses ongi üks suurimaid kristluse aardeid, mis teda suunab erinevustest lugupidamisele ja aitab ühtlasi vältida uniformeerumist - ja mis teda viimaks põhimõtteliselt eraldab igasuguseist uniformeeruvaist ideoloogiaist. Respekt naaberkonfessiooni erinevuste vastu on respekt ühe ning ühtse Issanda enese vastu.

Tehkem öeldust kokkuvõte: uus situatsioon - me võime seda nimetada ka Konstantinuse­järgseks situatsiooniks, nagu seda teoloogias on juba kasutatud - on senise klerikaal-institutsionaalse arusaamise kirikust viinud tõsisesse kriisiolukorda, ummikusse. Tohib siin kirik ise jääda passiivseks? Tohib ta sellises situatsioonis jääda üksnes oma institutsionaalse eksistentsi pärast võitlejaks või peab ta püüdma taas saavutada oma ehtsat, piibellikku identiteeti? Millised väljapääsuteed sellest ummikust on olemas, milliste üle on vaja teoloogiliselt järele mõelda?

Kirik uues situatsioonis vajab tungivalt uut enesemõistmist, mis peab ühtima tema identiteediga ja võimaldama sellest praktilisi järeldusi. Algatusi teoloogilise mõtlemise valdkonnas on mitmesuguseid ja sellele vastavalt ka lahendusvõimalusi või vähemalt suunanäitamisi neile. Puudutaksin neist vaid olulisemaid:
1. Tagasipöördumine uustestamentlikule ja reformatsioonilisele kirikumõistele ja selle tulemuste tänapäevale arusaadav tõlgendamine.
Mis puutub tagasipöördumisse uustestamentliku arusaamise juurde, siis on seda teed käinud saksa tunnistuskirik omaaegse "kirikuvõitluse" päevil ja nagu see on fikseeritud "Barmeni teoloogilises seletuses". Olulisemaks jooneks on, et kirik mõistab siin end taas - või vähemalt tahab end mõista - Jeesuse Kristuse kirikuna. Mitte ainult, et kirik on kord Jeesuse Kristuse poolt rajatud, vaid et "Kristus ise on kiriku subjekt", et kirik oma identiteeti tohib otsida ja leida üksnes Jeesuses Kristuses. Kristus on kiriku pea, tema alus ning eesmärk. Kiriku mõiste peab orienteeruma kristoloogiliselt, või ta tähistab üksnes mingi kristliku varjundiga religioosset institutsiooni. Kiriku kõigi huvide ja taotluste ainsaks kriteeriumiks on siin ainult ning järjekindlalt Kristuse huvi ning tema taotlus: kõik peab seisma ainuüksi tema teenistuses. Kristuse kirik ei saa olla "Kristuse­nimeline kirik", vaid on tema ise. Mitte ka, et kirik jätkab Kristuse tööd, vaid et Kristus ise jätkab oma tööd kirikus, kiriku kaudu. See arusaam vastab täiel määral Pauluse käsitlusele kirikust kui "Kristuse ihust", ja seda nimelt kui ristilöödud Kristuse ihust. Seepärast on kiriku tee siin maailmas alati via crucis, mitte aga veel via gloriae kuigi just esimese kaudu ta sammub vastu teisele, nagu Kristus läbi kannatuste ja surma läks vastu ülestõusmisele ja ülendamisele. Põhiliselt ühtib see vaade ka usupuhastuse seisukohaga: kus evangeeliumi puhtasti ja selgesti kuulutatakse ning õpetatakse - nii defineeritakse ju klassikaliselt kirikut Augustanas - seal on alati Kristus ise tegev Sõnas ja sakramendis. Ehk teisisõnu: Kristuse verbaalne ja sakramentaalne presents teeb kiriku kirikuks, Kristuse ihuks. Kuid kirik Kristuse maise ihuna on ikkagi vaid instrument, vahend, tööriist Kristuse käes. Sellest johtub ühtlasi kiriku tõeline universaalsus: Kristus ei anna end iialgi ühe teatud kildkonna käsutusse, vaid kogu inimlik, ajalooliselt kujunenud pluralism on siin Kristuse käsutuses: see omakorda näitab, et tõeline kirik on oikumeeniline, ülekonfessionaalne.
Et kiriku identiteet kätkeb Jeesuses Kristuses, siis peab ta selle ikka ja uuesti leidma - analoogselt iga üksiku kristlase igapäevasele meeleparandamisele ja uue armu vastuvõtmisele - Kristuselt saadud ülesannet teostades. Ja sellel ülesandel on kaks põhilist dimensiooni. Ühelt poolt on ehtne kirik alati ja kõikjal misjoneeriv kirik, s.t. ta peab edasi kandma ja edasi andma sõnumit Kristusest. Kuulutusülesanne on alati uus - igale põlvkonnale. Keegi ei sünni valmis ega ka kuidagi pooliku kristlasena, iga põlvkond vajab üht ja sama päästekuulutust ikka ning uuesti. Illusioon "kristlikust maailmast" või koguni "kristlikust Euroopast" on lõplikult varisenud. Tugineb kirik oma tegevuses sellele illusioonile, siis minetab ta otsemaid oma vajaliku identiteedi. Teisalt on aga kirik alati teeniv kirik (diakonia), mitte valitsev võimukirik, millisena ta kõigele välispidisele kristlikkusele vaatamata on kaotanud oma identiteedi ja mandunud religioosseks institutsiooniks. Kerygma ja diakonia kuuluvad lahutamatult ühte, on ühe ning sama ülesande kaks tahku. Oma kuulutusega teenib kirik inimkonda ja oma teenimisega ta ühtlasi kuulutab. Selliselt oma ülesannet täites peab aga kirik olema avatud maailmale: ta on seatud just seda mittekristlikku, sekulariseerunud ning ateistlikku maailma teenima, mitte aga oma müüride vahele peidetud kitsast kildkonda. Niisugusel puhul jääb ta maailmale suletuks ("Jumalat ei ole kodus!"). Kuulutava teenijana ja teeniva kuulutajana õigustab ta oma eksistentsi Jumala rahvana ja on sellisena tõeline Kristuse instrument.
Tagasitulek uustestamentliku ning reformatsioonilise kirikumõiste juurde peab tegelikule kirikule, olgu tal milline eksistentsivorm tahes, alati meenutama tema õiget kutsumust ning asukohta maailmas, olema talle enesekriitika kriteeriumiks.
2. Teine tee, mis eelmisest, enam teoreetilis-teoloogilisest valdkonnast suundub rohkem tegelikkusse, otsib kirikule õiget asukohta tänapäevases maailmas, puudutab kiriku enese struktuuride, tema korra ja korralduse reforme. Kristuse kirikuna on oma tõelises identiteedis eksisteeriv kirik semper reformanda. See - paraku enam kui tihti unustatud - usupuhastuslik põhimõte ei luba kiriklikul institutsioonil stagneeruda. Seda ei tohi aga tõlgendada mingil juhul kiriku "ajakohastamisena", vaid pigem tähendab see lakkamatut "asjakohastumist", pidevat eneseuuendamist identiteedi suunas. See tähendab meile, luterlasile, et me tõsiselt kinni peame endi kirikudefinitsioonis antud määratlusist, milles nõutakse evangeeliumi õpetamist ning kuulutamist "puhtasti ja selgesti". See on, et me omas kuulutuses evangeeliumi sõnumit ei võltsiks ega moonutaks, vähendaks ega suurendaks, vaid seda edastaksime tõepoolest puhtana; teisalt aga ka, et seda edastaksime nii, et kuulajad, kes on siiski mitte esimese, vaid kahekümnenda sajandi inimesed, meie sõnumist ilma pikemata aru saaksid. Piibel vajab hädasti tõlgendavat tõlkimist: pildid ja kujundid, mis olid arusaadavad oma aja kultuurimiljöös ja keelepruugis, jäävad tänasele kuulajale mitte midagi ütlevaiks. Ent kõik see maksab samahästi muudegi kiriku funktsioonide kohta, olgu need uuenduspüüded liturgia valdkonnas ja üldse jumalateenistuse vormides, reformipüüded ajakohastamise suunas kirikukordades jne. Säärased taotlused ei tohi aga kujuneda eesmärgiks omaette, vaid ikkagi sõltuvaiks kiriku tõelisest põhiülesandest ja olemusest.
3. Uusimalt on seoses kirikumõiste tõlgendamisega esile kerkinud diasporaa probleem. Kirik, mis pole enam ei riigi- ega rahvakirik endisaegses tähenduses, saabki eksisteerida veel diasporaakirikuna, vähemuskirikuna. Iseendast pole mõte Jumala rahvast kui "väikesest karjast" kaugeltki võõras uustestamentlikule kirikukäsitlusele, kuigi see nn. konstantiinlikul ajastul tagaplaanile tõrjuti. Nüüd, postkonstantiinlikul ajastul, kujuneb see taas aktuaalseks ja me kogeme tänapäevases kirikutöös igakülgselt seda, mida Jeesus on mõelnud üttega: paljud on kutsutud, aga vähesed ära valitud, või ka pildiga kahesugusest teest ja kahesugusest väravast. Kiriku identiteediteadvuse juurde kuulub teadlikkus oma diasporaasituatsioonis. Kirik ei kujunda enam avalikku arvamust - ka seal enam mitte, kus teda veel vastavad riiklikud seadused kaitsevad ning soosivad. Väärib märkimist, et diasporaaprobleem oli ka viimasel Euroopa Luterlike Kirikute Konverentsil Liebfrauenbergis peamiseks teemaks ning põhjustas elavaid mõttevahetusi konverentsi töörühmades. Ka siin nenditi, et kristlikud kirikud Euroopas on asetunud diasporaasituatsiooni ja osutuvad mitte enam domineerivaks vähemuseks. Kuid siiski tõdeti ka, et just taolises diasporaasituatsioonis kujunevad kirikul välja need funktsioonid, mis teda tunduvalt lähendavad uustestamentlikule kirikumõistmisele - kirikule, mis end tunneb Jumala rahvana kogu selle oikumeenilises dimensioonis ja mis paljudest kutsutuist moodustab siiski äravalitute tunduva vähemuse. Teisiti öeldes: mida rohkem kokkusurutud, seda tugevamaks kontsentreerunud.

Võib­olla tundub esitatud perspektiiv paljudele veidi pessimistlikuna. Kuid see on kiriku ainus tee sekulariseerunud maailmas, kus valitsevad mitmesugused pseudo- ja tehisreligioonid, ehk luterlikult öeldes: ebajumalused. Neile püstitatud hiigeltemplite varjus paistab Kristuse kirik tõepoolest kääbusena. Aga ega soola kuigipalju vaja pole! Ja nii kannab see kääbus oma turjal maailma aegade lõpuni.

Järgnevalt toome lugejateni ülestähenduse ühest vestlusest Haljand Udamiga, kus käsitlemist leidis traditsionalistlik maailmavaade ja selle tähendus tänapäeval.

Traditsionalismi tähendusest
On täiesti normaalne, et traditsionalistliku koolkonna esindajad nagu René Guénon ja Julius Evola (neid autoreid on rohkem: Titus Burckhardt, Martin Lings, Frithjof Schuon, Alain Daniélou, Mircea Eliade jt.) on meil vähe tähelepanu pälvinud. Ka mujal maailmas ei ole nad kusagil laiemas ringis tuntud. Euroopas ja mujal välismaal tunneb nende vastu huvi eeskätt väikesearvuline tippintellektuaalide eliit, kes neist endale inspiratsiooni ammutab, tõlgendades neid autoreid kas filosoofilises ja religioosses või siis poliitilises suunas. Minu suhe traditsiooniliste autoritega on kujunenud seoses minu huviga idamaiste õpetuste vastu, minu jaoks on nende käsitus traditsioonist enne kõike muud religioosse pärimuse tõlgendus või eksegees, meie vaimses kontekstis tuleb traditsionalismi vaadelda eeskätt kui ristiusu pärimuse interpretatsiooni. Muidugi, kõige ülevaatlikum oleks neid autoreid käsitleda "üldise" või "võrdleva usundiloo" raames. Nad annaksid sellele usuteaduskonna ainele õige oikumeenilise sügavuse ja mõtte. Aga paraku on meie usuteaduskonnad kõvasti kinni "sakste vana kraami" küljes. Traditsioon nimetatud autorite käsituses tähendab eeskätt siirdumist kirjatähe juurest vaimu juurde. Seetõttu on traditsionalism kompromissitu kõnelemine kristlikust pärimusest ja üldisemalt religioossest pärimusest kui sellisest tänapäeva leiges ja usuliselt ükskõikses ühiskonnas. Traditsioon ei vastanda end kristlikule pärimusele, vaid ta on pigem kristliku pärimuse sõnum, mis on esile toodud selgel ja teraval kujul. Tänapäeval on kristlik pärimus on raskes olukorras: ilmalik kultuur ja ideoloogia on ta alla surunud ja kõrvale tõrjunud, kirik omalt poolt taotleb kompromissi ja modus vivendi't ümbritseva ilmalikkuse, et mitte öelda ateismiga. Need autorid, kes ristiusu pärimuse traditsionalistlikku olemust tänapäeval teravamalt esile toovad, sattuvad tahes-tahtmata konflikti ümbritseva keskpärasusega või siis neid peetakse mingiks iseäralikuks äärmusesse kalduvaks nähtuseks. Kuid sellegipoolest peaks traditsionalistlik koolkond olema lähedane igale teadlikule usklikule, sest siin meie maailmas esindab kristlus, nagu ka Guénon on rõhutanud, traditsiooni kõige täielikumal kujul. Traditsionalism tähendab seda, et me püüame kristlikust kultuurist esile tuua keskseid, kõige püsivamaid ja olemuslikemaid jooni.
On ju kirjutatud: "Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti" (Hbr 13.8) - Jumala Sõna on igavene ja ta ei muutu, ta on minevikus, tänapäeval ja on ka tulevikus sama, see on pidepunkt, millest kristlane lähtub. Kristlane ei tohiks arvata, et õpetus uueneb, õpetus ei uuene, maailm ja inimesed muutuvad, õpetuse ja maailma suhted teisenevad, aga õpetus jääb samaks.

Kristluse kriisiajast
Mina ei näe mingisugust kriisi. Kui kriis on, siis see tuleneb inimese enda küündimatusest ja patususest, aga see ei ole ristiusu õpetuse kriis. Ütlesime äsja, et Jumala Sõna on muutumatu ja Kristuse õpetus kehtib ka tulevikus. Kriis tähendab pigem seda, et üha raskem on ühitada igavest õpetust tänapäeva üha kaootilisemaks muutuva maailmaga, religiooni argimaterialismiga. Selles osas peab inimene tegema selge valiku, kas on ta vaimse korra poolt, mida esindab kristlik traditsioon või siis ta peab tähtsamaks tänapäeva kaootilist maailma. S¸ren Kierkegaard rõhutas juba 150 aastat tagasi, et inimesel on vaid kaks võimalust - minna koos Jumalaga inimeste vastu või koos inimestega Jumala vastu.

Teaduse rollist tänapäeval
Arvan, et teadus tänapäeva maailmas enam keskset rolli ei oma, tänapäeva maailmas mängib rolli äri ja äri on mäng, hasartmäng, kus tähtis, kes keda üle trumpab. Nõukogude ajal oli teadusest tehtud jumalavastane jõud, ta pidi põhjendama ateismi. Praegu on teadus ainult vahend, et uurida materiaalse maailma omadusi ja võimalusi ning leida, milliseid masinaid annab veel teha ja millises suunas neid täiustada. Teadus tegeleb mateeria omaduste uurimisega ja nendele omadustele praktilise rakenduse leidmisega, Teadus on sisuliselt sama mis tehnika. Sellisena on ta igati omal kohal ja teda ei tohi eirata. Meie argikujutluses püsib ikka veel aukartus teaduse kui maailma tunnetamise vahendi ees, mis loob tõese pildi maailmast. Praegu tal seda rolli enam ei ole. Tõe otsimisega ei tegele enam keegi. Majanduslikud ideoloogiad püüavad luua vaid soodsat ärikeskkonda, sisendada inimestele, et see maailm ongi paratamatult selline, kus elu ainus siht on edu, tarbimine ja äri.

Uus keskaeg
Uue keskaja tulemist ma ei usu. See on üks New Age'likke unelmaid. "Uut keskaega" ei tule ja ma ei ole kindel, kas keskaega kui sellist üldse oligi. See mõiste tuli kasutusele valgustusajal, kui oli vaja esile tõsta ilmalikkust ja ateismi, teisisõnu, teha kihutustööd kiriku ja traditsiooni vastu, keskaja mõistega käis kaasa epiteet "pime" . Nüüd on väärtushinnangud muutunud, keskaja kultuurist leitakse ilusaid ja esteetiliselt huvitavaid asju, kuid enamasti ilma usulise ja metafüüsilise kontekstita, seda, mis on keskaja olemus, uuest keskajast kõnelejad enamasti ei taipa. Umberto Eco on kirjutanud mageda raamatu "Roosi nimi", ta on pahempoolne liberaal ja traditsiooni põhimõtteline eitaja. Keskaeg oli aga traditsiooni domineerimise aeg. Tegelikult on ajaloos olnud vaid kaks ajajärku: traditsiooni domineerimise aeg ja aeg, kus inimene võitleb traditsiooni vastu - see on tänapäeva Lääne ilmalik maailm.

See jutt on osa New Age'likust mängust: New Age võtab traditsioonilistest õpetustest olulisi teemasid ja kasutab neid kurjasti ära, tekitades inimestele petliku ettekujutuse, et nad on juba midagi leidnud. Aga kui tegelikult vaadata - nad ei ole leidnud. See ei ole aus mäng. Mircea Eliade märgib, et New Age on sündinud ameerika kogemusest: tänapäeva maailmas, eriti suurlinnades on väga palju inimesi, kes sünnivad ja kasvavad üles väljaspool igasugust usulist kultuuri või jõuavad selles osas ainult alghariduseni. Enamus jääb argimaterialistideks, nõrgemad libisevad kergelt alla kuritegevuse ja narkootikumide küüsi, tugevam ja otsivam vaim aga võib jõuda New Age juurde. See võib olla sammuks pääsemise poole. Kuid see ei ole veel tarkuse juurde jõudmine. Paljud ei jõuagi New Age'st kaugemale, kuid vähemalt on nad leidnud suuna traditsiooni poole.

Religioosse ja poliitilise seostamine
Usk ja poliitika on eri tasandid. Religioon kujundab inimese ja inimene kujundab poliitika. Selles valdkonnas on tähtis, kuidas poliitikat tegev inimene end teadvustab, kas religioosne komponent temas toimib või ei toimi. Religioon ja poliitika on seoses läbi inimese.
Traditsioonilistes ühiskondades on religioosne ja poliitiline võim alati seoses olnud. Samas on nad eraldi - kirikul on vaimne ja õpetav roll, ilmalikul võimul täidesaatev roll. Olen seda meelt, et ühiskond on nagu kool ja koolis kujuneb paratamatult teatav hierarhia. Koolis on õpetajal rohkem õigusi kui õpilasel - kuigi sedagi praegu püütakse kahtluse alla seada. Koolis kehtib kindel kord, mis püsiv ja mida ei saa ei õpetaja ega õpilane ära muuta. Näiteks olen siin alati toonud korrutustabeli - see on igavesti kehtiv asi, seda ei saa ei õpetaja omatahtsi ära muuta ega ka õpilane vaidlustada. Korrutustabeli valdkonnas mingit demokraatiat ei ole, seda ei otsustata demokraatlikult hääletamisega. Religioon tegeleb seda laadi tõdedega, mis on igavesed, mis ei muutu ja mille üle ei saa vaielda. Küsimus on ainult selles, et need tõed ei ole korrutustabeli moodi fikseeritud, need tõed vajavad alati interpreteerimist. Kirik on ühiskonnas see, kes kannab edasi käsitust igavestest tõdedest. Kuid mida rohkem on maailmas kaost, seda raskem on õpetajal kõnelda igavestest asjadest. Kui anarhia kasvab üle pea, võib ka õpetaja hakata kahtlema, kas ta ikka peab nii nõudlik olema. Demokraatia on elementaarne - ülekohut ja sihilikku kurjust ei tohi maailmas olla. Kuid õppimise valdkonnas ei saa läbi sunnita: on asju, mis tuleb selgeks õppida - emb-kumb, sa kas oled neist aru saanud ja omandanud, või ei ole. Ja kui ei ole selgeks õppinud, siis jääd hierarhias allapoole. Paratamatult tekib tõe küsimustes hierarhia. Religiooni tõed vajavad interpreteerimist konkreetsesse olustikku ja paraku ei õnnestu see alati hästi, inimeste taip on muutlik. Siin on kaks varianti, kui tugineda kooliõpetaja näitele - kui õpetaja näeb, et õpilased ei taha ära õppida, siis lööb käega - las nad olla pealegi, või kui ta on nõudlikum, siis nõuab endiselt, kuid teeb panuse eeskätt neile, kes on võimelised õppima. Nii tekib vaimne eliit ja vaimne võim.

Kõnelemine igavestest tõdedest tänapäeva maailmas
Siin on küsimus suutmises mõista ja seletada. Teoloogidelgi, kes on heitliku nüüdismaailma surve all, on see asi pahatihti käest ära. Olen täheldanud õige kummalist vastuolu - õpetatud teoloogid on sageli on samasugused argimaterialistid kui kõik teisedki. Piibli kirjatähte tunnevad nad hästi, aga nad ei oska taibata selle sõnumi tegelikku tähendust ja kannavad Piiblisse üle oma argimaterialistlikud, nüüdismaailma kuuluvad mõisted. Ma ei ole teoloog ja ilmaliku inimesena ei taha kaasa rääkida õpetuslikes küsimustes, kui ma kõnelen traditsioonist, siis võidakse mulle ette heita ülemäärast spiritualismi või isegi ketserlikku gnoosist. Kuid kirikus alati inimesei, kes on õppinud kirja järgi, ja ka neid, kellele teadmine on vaimuga antud. On õpetatud teoloogid ja on prohveti vaimuga inimesed. Üks usu põhikomponente on, et Jumal ei ole seda maailma maha jätnud, vaid Ta on pidevalt selles maailmas meie juures. Jumal on meie juures ja Ta oma tarkuses teab, mida on vaja ning parajal hetkel leiab ta võimaluse, et meid õpetada. Võib öelda nii, et nüüdismaailmal ei ole lootust, aga inimesel on lootust alati. Muidugi, inimesed ja maailm moodustavad terviku - kui muutuvad inimesed, muutub ja pääseb ka maailm. Alati on võimalus pöördeks. Kierkegaardist on meeles veendumus - Jumala juures on kõik võimalik. Kõige fantastilisem pööre oli ju see, mille elasime läbi äsja, 10 aasta eest, kui nägime ateistliku kuningriigi lõppu. Kui niisugune suur pööre oli võimalik, siis on võimalikud pöörded ka edaspidi. On selge, et arenguprotsessid maailmas peavad minema oma loodud rada. Üks areng peab oma sisemised võimalused ammendama, ja kui ta on need ammendanud, siis variseb ta kokku ja algab uus areng. Kui üks säärane maailm kokku variseb, siis on see paljudele, kes oma elu selle arenguga, selle maailmaga sidusid, kogu maailma lõpp. Kirjakoht ütleb: ärge koguge vara, mida koi sööb, rooste rikub ja vargad varastavad (Vrd. Mt 6. 19-21).

Religiooni metafüüsilisest tähendusest
On oluline jõuda kristliku õpetuse vaimse ehk metafüüsilise tähenduseni. Inimesed on erinevad, nad tulevad usu juurde erinevate ootustega. Mõne jaoks on tähtis emotsionaalne külg, olla koos, olla karja osa. Mind huvitavad olemise vaimsed, metafüüsilised, kõige üldisemad probleemid, kui need on selged, siis on mul lihtsam juba kõikidele teistele küsimustele vastust leida. Kui metafüüsilised probleemid on selged, siis ei saa keegi mulle midagi vastupidist tõestada. Ja mul ei teki kiusatust kahtlema hakata. On neid, kes otsivad, käivad ühest uskkonnast teise, otsides seda ainuõiget kirjatähte, püüdmata mõista selle vaimu. Kuid otsida tuleb iseendast, kirjatähe järgi käimine eraldab, vaim ühendab. Mõelgem - mis kirikus te käite, kui olete üksikul saarel?
Kui võtta kirjakoht "Alguses lõi Jumal taevad ja maa" - ilma Jumala loomistööta ei oleks maailma ega inimest. Selles on heebrea sõna bra, mis osutab lõpetatud tegevusele: Jumal lõi maailma korraga algusest lõpuni. Võib öelda, et maailma lõpu on Jumal juba ette ära loonud. Aeg eksisteerib loodud maailma sees, kuid Jumal on igavikus sellest väljaspool, temal ei ole midagi enne ja pärast. Jumal loob meid ka praegu. Kui seda taipama hakkame, siis oleme hetkega "uues keskajas". Loomine toimus ei millestki, ex nihilo. Järelikult inimene, kui ta täiesti teadlikult ja täie vastutustundega eksisteerib, siis tunnistab ta paratamatult, et ta sõltub esmaselt ja otseselt Jumalast. Inimeses ja kogu loodus on kaks komponenti: üks on Jumalalast, teine eimillestki, ex nihilo. Tänapäeva ilmalik inimene teeb paraku panuse sellele, mis on ex nihilo. Seetõttu peab traditsionalistlik koolkond esmatähtsaks minekut kirjatähe, usu väliste vormide juurest vaimu ehk metafüüsika juurde, sest Jumal on vaim.
Kummaline on, et võitlev ateism veel tunnistas oma äraspidisel moel Jumala olemasolu, sest ta võitles Jumala vastu . Aga tänapäeva praktiline ateism unustab Jumala olemasolu sootumaks. Ilmalik inimene nagu magab ja näeb und, siis, kui unenägu hulluks läheb, on tal võimalus ärgata ja näha , et unenäo kõrval on olemas veel teine kindlam reaalsus, et kõik oli seni vaid halb uni. Inimene harilikult ei teadvusta eksisteerimist kui riski, aga kui kogeb, millised ohud on maises elus, kui "põrgu paistma hakkab", siis ta kohkub ja tal tekib soov ärgata ja pääseda,.
Kui jälle kõnelda keskajast, siis keskaja inimese teadvuses ei olnud turvalist ilmalikku maist eksisteerimist, ta oli pigem kui katuseharjal kõndija, kes võis iga hetk, emb-kumb, kas kukkuda alla surmavalda, sinna, kus on puhas nihil, või püsima jääda - kui inglid teda toetavad. Religioonis on teravdatud riski tunnetus oluline - maine elu on absoluutne risk põrgu ja pääsemise vahel.
Oli veel teine oluline erinevus: maailma kogeti kui sümbolite kogumit.. Keskaja inimese jaoks olid kõik asjad sümbolid ja tähendusega märgid. Maailm meie ümber ei olnud omaette reaalsus, vaid ta oli kui sõnum teisest reaalsusest, tema taga oli nähtamatu maailm. Nähtava maailma ülesanne oli sümboolselt kujutada nähtamatut, teha seda nähtavaks. Näiteks kirik - nii hoone kui ka kogudus - on Jumala ja igaviku märk ajalikus maailmas. Niimoodi mõtlemine on traditsioonilise eksisteerimisviisi põhitingimus - kõik see, mis Jumal lõi, on Jumala sümbol, kõigi asjade taga on lõppeks Jumal kui Looja ja transtsendentne algpõhjus.
Tänapäeva inimese jaoks on asjad eeskätt praktiliselt kasulikud asjad ja üldsegi mitte sümbolid; nad on kasulikud vaid materiaalses maailmas ja nad ei vii meid nähtavast maailmast nähtamatusse maailma.
Elu kui risk, eksisteerimine lunastuse ja hukatuse, nähtava ja nähtamatu maailma piiril oli keskaja inimese jaoks põhiline kogemus, uuest keskajast on mõtet kõnelda alles siis, kui taastub samasugune elutaju. Kuid see ei pruugi olla vana keskaja moodi, traditsioon võib avalduda hoopiski mõnes muus vormis.

Postmodernistliku maailma ühe põhijoonena on nähtud mõtete-arvamuste paljusust, sealt tulenevalt ka tõdede paljusust. Optimistlikumad mõtlejad näevad selles arengut suurema üksteisemõistmise ja mitmekülgsema maailma poole. See on kirev ja teisenev maailm, kus kõigi sõnade ütlemine on lubatud ja kõigil sõnadel võivad olla ka kuulajad. Tolerantsus on siin äärmiselt oluline. Säärases pildis on kristlus ühe osakesena, ühe tõena igati tunnustatud ja tema eksisteerimine on üldiselt vastuvõetav. Siin tekib aga küsimus, kuivõrd on kristlus ja kristlane, kes tahab seda olla ja tõeliseks kristlaseks jääda, võimeline tunnustama oma tõe üheks paljudest tõdedest. On selge, et suhtumine sellesse küsimusse sõltub suuresti sellest, kas vaatleja läheneb asjale religioosse süsteemi siseselt või väliselt, s.o milline on tema suhe tõega. Üldiselt on sageli võimalik täheldada suuri raskusi ühe religioosse süsteemi siseselt ära tunda teise süsteemi tõesisu, ilma et tekiks oht oma süsteemist välja langeda. Et aga seda on jätkuvalt püütud, sellest annab tunnistust meie ajastu sünkretistlik ilme.

Teise nähtena on tänapäevale iseloomulik usuline sünkretism, milles ilmneb püüe tõdede paljususest luua teatava sünteesi abil üks tõde. See võib olla ja on ka varasematel ajastutel olnud võimalik teatud filosoofilise hoiakuga ja sobiva mõttelaadiga isikute puhul. Samas võib kahelda, kas sääraste püüdluste laiem levik ja nende esinemine seal, kus puudub soodne vaimne alushoiak, saab tuua endaga kaasa muud kui segadust ja häiritust. On ju teada, et leelis ja hape, mis ühtmoodi inimese nahka kõrvetavad, ei anna segamisel veel tugevama kõrvetustoimega ainet. Usulistest mõttesüsteemidest valmistatud "kokteil" üldise usulise võhikluse ajastul võib viia ootamatute ja kaootiliste tagajärgedeni.

Et üldine pilt maailmast on paratamatult raskesti kirjeldatav, aga üks teatav segaduse olukord on äratuntav, siis on üsna normaalne ka jäik klammerdumine oma ühe tõe külge ja selle tõe kaitsele asumine. Postmodernistlik maailm on dialoogi maailm, aga ta on ka võitluse maailm. Võitlemine ühe ja ainsa usulise tõe eest (oluline on, et tegelikult võideldakse teiste vastu, sest võidelda saabki ainult millegi vastu) võib tunduvalt tõsta inimese hoiaku intensiivsust ja siin toimib teatav ahelreaktsioon. Samas on mistahes religioosse süsteemi nimel peetav võitlus, kasutatagu siis vaimseid või materiaalseid relvi, alati mõjunud takistavana süsteemi vaimse sügavuseni jõudmisel. Sageli võib säärane võitlus viia indiviidi olukorda, kus peamine, mille vastu võideldakse, on enese uskmatus ja ebakindlus.

Ebakindlus oma usus viib tehislikkuseni. Tehislikkus on nähe, mis tänapäeva maailma võib­olla kõige tabavamalt iseloomustab. Inimesed on leppinud paratamatu tehislikkusega ja küsimus "kuidas on päriselt" on lükatud lootusetu lapsemeelsusena tagasi sinna kasvuetappi, kus arenev inimene ta esimest korda esitab. Siin on ühtaegu nii leppimine maailmaga kui pettekujutuste kogumiga kui ka "päris" oleku, s.o tõe eitamine. Oluline on, et just tehislikkusega leppimine viib tegelikult selleni, et usulised süsteemid pole enam hinnatavad mitte nende tõesisust lähtudes, vaid oluliseks saavad muud, algselt teise­ või kolmandajärgulised tegurid. Siin on, miks inimeste usulisi eelistusi mõjutab järjest rohkem näiteks ühe või teise suuna väliste ilmingute atraktiivsus. Enam ei püüta end seostada neid ilminguid põhjustava vaimse tuumaga, vaid ilmingute endaga, olles sisemiselt valmis alustõde (mille suhtes on jäädud võõraks) ignoreerima või koguni eitama.

Milline on neid ajastu jooni arvesse võttes kristluse asend, on oluline ja mitte üheselt lahendatav küsimus. Tuleb pidada tähtsaks, et mitmedki arengud võivad viia kristluse jaoks soodsate tingimuste esiletulekuni ja on seda ka juba teinud. Kooseksisteerimine teiste usuliste süsteemidega ja laienev usulise mitmekesisusega leppimine, kristlusesisene kaitse- ja võitlushoiaku intensiivistumine ja väliste eripärasuste hinnatavuse kasv võivad anda võimaluse kristluse laiemaks populariseerimiseks või vähemalt materjali heaks apoloogiaks. Ometi tuleks neid tingimusi hinnata ühe ajastu juurde kuuluvatena ja püüda näha, et ajastud on paraku mööduvad. Just see, et meie aeg on äratuntavalt kantud teisenemise ja otsimise vaimust, viitab, et tulevate perioodide valitsevad hoiakud võivad olla sootuks teistsugused. On alati oht, et end liialt ühe või teise ajastu vaimuga seostades hääbutakse ka koos selle vaimu taandumisega.

Keskaegses rangelt hierarhilises ühiskonnas õnnestus suhteliselt vähestel saada maetud kirikusse. Enamasti oli see piiskoppide, abtide, heategevate annetajate ja kõrgemasse seisusse kuulujate privileeg, kusjuures koha valik kirikus sõltus suuresti kukru tüsedusest. Ideaaliks oli hauakoht ad sanctos - altari lähistel, kus sageli asus reliikvia. Seeläbi lootsid priviligeeritud saada lähedalasuva pühaku kaitsealusteks ning ühtlasi ka osa üle haua sammuvate usklike palvetest. Elavate palveid usuti nimelt aitavat surnutel kiiremini läbida teispoolsuses paiknevat purgatooriumi põletavat tuld. Nii võime näiteks lugeda Pirita kloostris asuvalt Gertrud Virksi hauakivilt: Jnt iar unses he= // rr / en / M / illesim /° CCCC° lv° des mydweke / n / s vor ma=// thie ap / osto / li / ci / starf // Gertrud husfrowe bartholomei virkes // biddet got vor de sele //. Tõlkes: Meie Issanda aastal 1455 kesknädalal enne apostel Mathiase päeva (19. veebruaril) suri Gertrud, Bartholomeus Virksi majaemand, paluge Jumalat hinge pärast (PILT 1).

Erinevalt enamikust Lääne-Euroopa keskaegsete linnasüdamike kirikuist ei leia me üheski Tallinna pühakojas (ega ka mujal Eestis) suurejoonelisi figuraalsete skulptuuridega sarkofaage. Lähim näide taolisest on peapiiskop Meinhardi baldahiinhaud Riia Toomkirikus (PILT 2).Esimesed sarkofaagi tüüpi hauatähised ilmuvad siin alles XVI sajandi II poolel seoses renessansiideede laialdasema levikuga. Põhjusi selleks oli ilmselt mitmeid. Esmalt kindlasti vastava jõukusastmega tellijaskonna puudumine, kuid tõenäoliselt mängisid oma osa ka tagasihoidlikumad traditsioonid ning persooni määratlemine pigem perekondliku kuuluvuse kui isikuomaduste kaudu.

Hauatähiseid säilitati kirikus nii kaua, kui pärijad tasusid nõutavaid makse ja kasutasid esiisa ostetud hauakambrit. Kui suguvõsa hääbus, müüs kiriku eestseisus hauakambri uutele asjast huvitatud isikutele. Omanike vahetudes ei asendatud varasemaid hauaplaate siiski alati uutega, vaid lisati juba olemasolevatele ajakohaseid kujunduselemente, oma perekonna embleeme ja täiendavaid tekste. Taoliseks ilmekaks näiteks on mitut isikunime ja daatumit kandev Bremenite hauaplaat Dominiiklaste kloostris, mille esmane tekst pärineb aastast 1388, teisene aga 1474. aastast (PILT 3).

KUJUNDUSVÕTTED
Hauaplaadid kujutasid endist heraldiliste märkide ja embleemide kogumikke, mille informatiivsust suurendasid veelgi neid ääristanud tekstiribad. Viimaseid katkestasid kas nurkadel paiknevad ruudukujulised ristikujutist kandvad pinnad (varasematel hauaplaatidel) või - sagedamini -sõõrid, milles asusid roosid või evangelistide sümbolid (härg, kotkas, lõvi ja ingel). Harvem esinesid kivide nurkadel kolmik­ või neliksiirud ning keerukamad, nagu näiteks neliksiirust ning ruudust koosnevad kujundid.

XIV sajandi hauakividel oli tekst enamasti ladina keeles ning rooma untsiaalkirja majusklites, XIV sajandi lõpul ja XV sajandil hakati aga kasutama alamsaksakeelset gooti minusklites teksti.

Vapiembleemid paiknesid tavaliselt kivi keskosas. Hilisemal ajal paigutati neid ka nurkadel asuvatesse sõõridesse. Vanimaks säilinud vapiembleemiga hauakiviks on juba eelnevalt mainitud Bremeni hauakivi.

Sootuks harva esineb aga XIV sajandi hauakividel figuure. Tõendi, et need siiski päriselt ei puudunud, annab vaid üks meieni säilinud eksemplar - dominiiklaste Katariina kirikust pärinev Kunigunde Schotelmundi hauakivi aastast 1381 (PILT 4). Ühtlasi on Kunigunde hauaplaat ka vanim teadaolev mälestuskivi kodanikuseisusest tallinlannale. Too nõtkes poosis naine erineb täiesti hilisema aja jäikadest surnufiguuridest sarkofaagide kaantel. Justkui kergel sammul plaadi sügavusest esiplaanile astudes on ta käed vagas palves kokku seadnud, tuletades seeläbi ka kõigile elavaile meelde nende kohust lahkunute hingede eest paluda. Huvitavateks sümboolseteks lisadetailideks on naise jalge all lebavad hurdakoerad, viidates ilmselt elu kiirele möödumisele. Kuna maalingu ja süvendatud joonise kasutamist esines tolleaegsetel hauakividel üsna sageli, on oletatud, et figuuri kohal asuv tühi pind, samuti ka nägu, võis algselt olla täiendatud maalinguga (nt baldahhiinitaolise raamistusega).

Ka XV sajandist pole Tallinnast teada inimfiguuriga hauaplaate rohkem kui kaks ja mõlemad paiknevad Toomkirikus. Põhjalöövi põrandas lebab poolenisti pingistiku alla jääv hauaplaat, millel on madalreljeefselt kujutatud ornaadis piiskopi täisfiguur, käes sau ja pea all padi. Madalreljeefne on ka käärkambris asuval hauaplaadil pühitsetud vee karikat hoidev vaimuliku kujutis (PILT 5). Stiililt kuuluvad mõlemad üleminekuaega hilisgootikalt renessanssi. Võib oletada, et tolleaegse Põhja-Eesti piiskopkonna peakiriku põrandas paiknes veel mõni teinegi vaimuliku seisuse esindaja figuraalset kujutist kandev hauaplaat. Paraku hävis aga suurem osa Toomkiriku vanemaid kive 1684. aasta tulekahjus.

KIVIRAIDURID
Arhiiviallikatele toetudes on alust väita, et kohalike kiviraidurite hulgas moodustasid rõhuva enamuse eestlased. Tallinna meistrite valmistatud hauakive veeti laevadel ka Rootsi, Soome, Taani, Hollandisse ja Põhja-Saksamaale.

Olulisim ning ühtlasi ka ainulaadseim teadaolev füüsiline märk, mis puudutab konkreetset eestlasest kiviraidurit, on Niguliste kiriku põhjaseina äärest leitud ning nüüdseks kirikusse sisse tõstetud hauaplaat kiviraiduri meistrimärgi, embleemide ja initsiaalidega AH. Eestlasest kiviraijuja Ambrosius Harcke sai 1603. aasta katkupäevil Niguliste eestseisjalt erakordse nõusoleku asetada hauakivi kirikuaeda. Must Surm, mis küll meistrit ennast ei murdnud, sundis teda ometi kivi pooleli jätma. Kuhu ja millal Ambrosius Harcke tegelikult maeti, pole teada.

Harcke kaasaegsed olid teiste hulgas kiviraidurid Herman Westke, Matz Sander, Jurgen Tockk, Mattz Palck jt, kivimurdjad Podder Hansz, Michell Tarrakap, Hans Kanniken ning kivivedajad Andresz Merreherck, Jurgen Kondt, Harckusz Jaen, Pilwen Jurgen jpt. Kiviseppade kutseamet allus tollal Oleviste gildile, mille vanem (alderman) oli kiviraidur Hermen (Westke?) (Treumann, H. Vanemast raamatukultuuriloost, Tallinn 1977).

Kuna matusekoht muretseti sageli omanike eluajal, jäi hauaplaat mõnda aega lõpliku kujunduseta, sest kuuluvust tähistanud vapile või peremärgile, mis sellele kohe raiuti, sai asjakohased daatumid ja teksti lisada alles pärast omaniku surma. Seetõttu võib hauaplaadi esialgset tema lõplikust kujundusest lahutav ajavahemik olla mõnikord küllaltki pikk ning paljudel juhtudel kasutati hiljem juba mõne teise kiviraiduri teeneid, nii et lõpptulemusena kujutas üks ja sama hauaplaat kahe, korduva kasutamise korral aga enamagi meistri ühisloomingut (Kangropool, R. Käsikiri, Tallinn 1993).

LÕPETUSEKS
Tuleb tõdeda, et kahjuks on neist sadadeni ulatuvatest hauakividest, mis katsid Tallinna kirikute ja kloostrite põrandaid, nüüdseks säilinud üksnes murdosa. Enamik hauakive Niguliste kirikus hävis viimases sõjas, Olevistes aga juba 1820. a tulekahjus, Dominiiklaste kloostris 1531. a tulekahjus ning osa ka hiljem Rocca al Mares II maailmasõja käigus, Pirita kloostri kivide saatusele andis laastava hoobi 1577. aasta 1. veebruaril vene vägede rünnak, mille käigus suur osa kloostrikirikust purustati.

Füüsiliselt hävinud kivid pole kõigest hoolimata meie jaoks siiski lõplikult kadunud. Olulisima teabematerjalina tuleb märkida E. Nottbecki ja W. Neumanni tööd "Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval II", mille põhjal võib saada üsnagi hea ettekujutuse kunagi Tallinna pühakodasid rikastanud hauaplaatidest. Meieaegsetest uurijatest on hävinud hauakividega enim tegelnud varalahkunud Mai Lumiste, kelle lõpetamata jäänud töö väärib igati edasist uurimist.

Lapsepõlv
Johann Heinrich Brasche nägi ilmavalgust 17. märtsil 1843 Paides baltisakslasest apteekri Johann Heinrichi ja Haapsalu linnapea tütre Auguste Helene Dorothea (sündinud Noerike) perekonnas. Perekond oli väga lasterikas - 13 õde-venda: Franz Rudolf, Johann Heinrich Omar, Emilie Caroline Charlotte, Elmire Alexandra, Ida Vilhelmine Auguste, Johann Heinrich Joachim, Alexander Nikolai, Wilhelmine, Henriette Auguste, Marie Auguste, Carl Wilhelm August. Neile lisandusid kaksikud Johann Heinrich ja Auguste Helena, kes olid ka pere noorimad. Neli lastest surid juba varases nooruses. Vanim poegadest, Rudolf, käis hiljem isa jälgedes - temast sai apteeker. Sama ameti valis Rudolfi poeg Oskar.

Perekond oli majanduslikult heal järjel. Seepärast võisid lapsed ka endale hea hariduse saada, ehkki range ja kindlakäeline pereisa käis rahaga ümber väga säästlikult. Kui lapsed Tallinna kooli saadeti, ei tehtud seda vastavalt võimalustele postihobustega, vaid lapsed läksid teele apteegi kaubavedajaga. Isegi siis tuli kahepäevane 80-verstane teekond lastel käia suuremalt jaolt jala. Kui lapsed olid täiskasvanud ja teenisid juba ise, nõudis isa oma lastelt õpinguteks kulutatu tagasi.

Pärast 24 aastat kestnud abielu lahutasid Johann Heinrichi vanemad 1846. aastal oma abielu. Kolm nooremat last, nende hulgas ka Johann Heinrich, kes oli siis kolme aastane, jäid elama ema juurde, ülejäänud kuus isa kasvatada. Ema abiellus uuesti Johann Heinrich von Haeckiga, kes lapsed lapsendas ning neid isalikult hoolitsedes ja armastades kasvatas. Uued abielusidemed lõi ka isa, kes abiellus Leontine Ackermanniga Paldiskist, kellelt sündis veel neli last: Jenny, Eduard, Constantin ja Woldemar. Mõlemad vanemad jäid elama Paide linna.

Õpingud
Aastatel 1850-1854 õppis Johann Heinrich Paide elementaarkoolis, kus lisaks lugemisele-kirjutamisele-arvutamisele olid usuõpetuse, vene keele, geograafia ja laulmise tunnid. Õpingud jätkusid aastatel 1854-1858 Paide kreiskoolis ning 1858-1861 Tallinna kubermangugümnaasiumis. Viimane periood oli ettevalmistus õpinguteks aastatel 1863-1867 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Teoloogia õpingute ajal astus Johann Heinrich saksa korporatsiooni "Estonia". Üksnes ilmalikud küsimused teda ei köitnud ja juba poole aasta pärast astus ta korporatsioonist välja ning liitus "Teoloogide õhtu" nime kandvast organisatsioonist välja kasvanud uue, kristlikele põhimõtetele toetuva duelli eitava baltisaksa korporatsioon "Arminiaga". Kuigi Johann Heinrich oma valikut alguses täielikult usaldas, pettus ta peagi ka "Arminias". Põhjuseks oli erinevalt teistest korporatsioonidest tugevalt kristlikule moraalile rajatud ühenduse kristlikest põhimõtetest kõrvalekaldumise tendentside täheldamine. Tekkis konflikt ning Brasche lahkus ka sellest korporatsioonist.

Esimesed aastad õpetajana
1869. aasta alguses sooritas Johann Heinrich Brasche pro venia concionandi ja pro ministerio eksamid Eestimaa Konsistooriumi juures. Prooviaasta möödus Väike-Maarja koguduses õpetaja Knüpfferi juures ning Tallina Kaarli kirikus õpetaja Bergwitzi juures. 10.05.1870 ordineeriti ta Tallinna Rüütli ja Toomkoguduses vikaarõpetajaks Eestimaa Konsistooriumi piirkonnas ning kandideeris siis Koeru Püha Maria-Magdaleena kogudusse. Tööle asus aga hoopis Saarde kogudusse, mis, tõsi küll, ei läinud just väga libedalt. 1870. aasta augustis pärast proovijutluse pidamist valis Saarde kiriku konvent Brasche sealseks õpetajaks. Osa vallasaadikuid hääletas aga vastu ning ka koguduse hulgas tekkis nurin. Koguduse õpetajaks oli loodetud Saarde koguduse asetäitjat õpetajat Eduard Gahlnbäcki, kes oli seal ligi pool aastat kuni uue õpetaja valimiseni teeninud. 29. novembril 1870 pidi toimuna õpetaja Brasche introduktsiooni jumalateenistus. Kirikuukse esine ja käärkamber seisis käratsejaid täis, lukuauk oli prahti täis topitud ning käärkambri ja kiriku vaheline uks lukku pandud, kiriku eestseisjat ega vöörmündrit ei olnud kohale ilmunud. Õpetaja Brasche koos kohaliku praostiga murdsid siiski tee kirikusse, kus aga ootas veelgi suurem kisa ning teenistus jäi pidamata. Kirik suleti nn "kiriku riiu" tagajärjel ligi kuuks ajaks. Järgnes kohtulik uurimine, mille tagajärjel määrati seitsmele käratsejale poolteist aastat vanglakaristust, ametist vallandati Saarde köster ning Kilingi valla vöörmündrid. 1871. aasta jaanuaris avati kirik uuesti, toimunud riiu pärast toimetati uus kiriku sisseõnnistamistalitus ja Brasche õnnistati ametisse. Tema tööaastad kestsid seal 1872. aasta lõpuni, mil ta kutsuti Kaarli koguduse õpetajaks.

Perekond
1871. aasta 19. jaanuaril abiellus Johann Heinrich Brasche Koerus praost Ferdinand Hoffmanni tütre Anna Wilhelmine Hoffmanniga. Pere täienes nelja lapsega: Johann Heinrich Ferdinand, Anna Magdalena, Ernst Konrad Otto ja Christfried. Kaks nädalat pärast viimase lapse sündi, 25.06.1875, suri ootamatult laste ema.
Pea kaks aastat hiljem, 30.03.1877 laulatati uuesti õpetaja Brasche Koerus esimese abikaasa õe Selma Emilie Hoffmanniga. Lapsed esimesest abielust lapsendati, perre sündis veel kolm last: Arvid Leopold, Erich Woldemar ja Edgar Alexander.
Nii Johann Heinrich Ferdinand, Christfried kui ka teisest abielust sündinud Arvid Leopold käisid isa jälgedes, valides vaimuliku ameti. Johann Heinrich Ferdinandil jäid teoloogia õpingud lõpetamata, ta suri olles keeldunud igasugusest arstiabist neerutuberkuloosi 1897. aastal. Christfried töötas peale Kaarli kogudust kuni 1939. aasta oktoobrini Juurus, mil ta olude sunnil ennast Eesti Vabariigi kodakondsusest vabastada palus ning Saksamaale elama asus. Ta suri Saksamaal 1949. aastal. Arvid Leopold töötas peale Pühavaimu kogudust Kullamaa koguduses 1931. aastani. Suri Baierimaal 1938. aastal. Anna Magdalena abiellus kaupmehe ja hilisema kirjaniku Adolf Steiniga ning asus elama Saksamaale, kus ta peale neljanda lapse sündi suri. Ernst Conrad Ottost sai tunnustatud nina-kurgu arst, suri 1935. aastal Tallinnas. Erich Woldemar õppis keemikuks, tema suri 1915 Türgis. Noorim poeg Edgar Alexander valis muusiku ameti (viiuldaja) ning suri samuti noorelt 1913. aastal Dresdenis.
Selma Emilie Hoffmann suri 24.11.1934. aastal.

Kaarli koguduses
Kaarli kogudusse tulles leidis Brasche eest rikka ja huvitava tööpõllu - kogudus oli alles uus ja arenev ning nõudis suurt organisatoorset ja vaimulikku juhatamist. Õpetaja Brasche asus värske innu ja agarusega tööle. Tema koguduses töötamise ajal hakkas liikmete arv jõudsasti kasvama, igal aastal tuli kogudusse juurde mitutuhat inimest. Nii kasvas liikmete arv 23-e aasta jooksul 3000-lt 35 000-ni. Tööd aitasid teha abiõpetajad, kes küll ei olnud koguduse palgal. Tööpõllu laienedes tõsteti korduvalt üles ka kahe pihtkonna loomise küsimus. Pihtkondade loomist ei kiidetud esialgu majanduslikel põhjustel heaks. Õpetaja Brasche silmad jõudsid seda veel siiski näha - kogudus jaotati pihtkondadeks 1906. aastal.
Lahendamist vajasid lõplikult valmis ehitamata kiriku küsimused - puudus altarimaal, ehitamata olid tornid. Selle tarbeks korraldati korjandusi ja mitmesuguseid üritusi ning 1882. aastaks olid ka need mured lahendatud.
Johann Heinrich Brasche neljapäevastest piiblitundidest kasvas välja Evangeeliumi Selts, kes Liivalaia tänava algusesse ehitas endale maja, mida rahvas kutsus Evangeeliumi palvemajaks.
Õpetaja Brasche üheks olulisemaks teeneks oli aga Väikeste Laste Hoiu Seltsi asutamine, mida rahva seas mäletatakse Brasche koolina. Tallinnas olid sel ajal Huhni-nimeline lasteaed Gonsiori tänavas ja lastehoid Roosikrantsis (praegu Pärnu mnt 24). Roosikrantsi lastehoiu eeskujul sooviski õpetaja Brasche avada Kaarli kogudusele kuuluva lastehoiu. Selle tarvis saadi maja Liivalaia 63, mis õnnistati 2. veebruaril 1880 ja töö võiski alata. Selts töötas 60 aastat, kuni "vabastajad" selle 1940. aastal sulgesid.

Töö koguduses ei olnud kerge. 1880.-ndate alguses hoogu saanud venestamispoliitika käigus õhutati eestlasi baltisakslaste vastu üles. Opositsiooniparteid üritasid kõikvõimalikke raskusi ja takistusi nende teele ette veeretada. Brasche üks suurimaid vastaseid oli kellameister Romm, kes küll oma surivoodil Braschelt andeks palus. Kõik see jättis jälje ka Brasche tervisele.

Johann Heinrich Brasche surm oli õnnetu. Kui ta Taevaminemispühal, 11. mail 1906, leerilaste õnnistamist toimetas, solvanud üks leeripoiss teda niivõrd, et paar tundi hiljem tuli peale õpetajat tabanud kaht südameatakki teatada tema surmast. Johann Heinrich Brasche on maetud Siselinna kalmistule.

Üks niisugune unustuse hõlma vajunud Eesti riigitegelane on riigivanem Friedrich (Karl) Akel. Saatus seadis ta Eesti riigivanemaks ajal, mil Eesti saatus rippus juuksekarva otsas. Friedrich Akel jäi oma kohusele ustavaks ja maksis selle eest hiljem eluga. Kes siis oli see Eesti riigimees, kes puhkab oma ristita hauas kuskil kodulinna Tallinna ümbruses?

Friedrich Akel sündis 5.septembril 1871 Kaubi karjamõisas Pärnumaal. Tartu kubermangugümnaasiumi lõpetamise järel õppis Akel Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, töötades seejärel nii Eestis kui ka väljapool seda arstina. 1907.aastal oli Akel Eesti arstide Erakliiniku asutajaid, 1912.aastal rajas ta oma silmakliiniku. Poliitikas asus Friedrich Akel osalema juba enne Eesti iseseisvumist, olles Tallinna linnavolikogu liikmeks ja ka volikogu juhatajaks. 1921.aastal astus Fr. Akel Kristliku Rahvaerakonna liikmeks.

Noores Eesti riigis oli Friedrich Akel aktiivselt tegev mitmel alal, keskendudes siiski küllalt kiirelt välispoliitikale. Ta on töötanud Eesti saadikuna Soomes, Rootsis ja Saksamaal, olnud kolm korda Eesti Vabariigi välisminister. Fr. Akel on olnud II ja III Riigikogu liige ning 1938-1940 Riiginõukogu liige. Lisaks oli Akel aktiivselt tegev mitmesugustes seltskondlikes organisatsioonides, olles näiteks 1920-1922 Eesti Evangeeliumi Luteriusu kiriku konsistooriumi ilmalik asepresident ja 1927-1932 Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees.

26.märtsil 1924 kinnitas Riigikogu Friedrich Akeli Eesti riigivanemaks. Tegemist oli keeruka perioodiga Eesti ajaloos, kus majanduslikust surutusest väljumine nõudis valitsuselt mitmeid karmikäelisi otsuseid ja samme. Nende sammude viljad said nähtavaks aga alles mõne aja möödudes. Suurimaks katsumuseks kujunes sel perioodil Eestile N. Liidu korraldatud sõjaväelise riigipöörde katse 1.detsembril 1924. Kohe mässukatse algul surmatavate isikute hulka kuulus ka riigivanem Fr. Akel, kelle ametiresidentsi Toompeal rünnati riigipöördekatse esimestel tundidel. Tänu külmaverelisele tegutsemisele ja teenijate abile õnnestus Akelil end abi saabumiseni siiski varjata.

Järgnevalt langes Fr. Akelile vastutus riigipöördekatse mahasurumiseks vajalike igakülgsete sammude astumiseks, millega riigivanem ka tõhusalt toime tuli. Riigipöördekatse suruti maha ning kommunistlik liikumine Eestis sai löögi, millest sel kuni Eesti Vabariigi lõpuni ei õnnestunud toibuda. 16.detsembril 1924 andis Akel võimu üle erinevate erakondade poolt moodustatud rahvusliku ühtsuse valitsusele.

Otsustav tegutsemine kommunistide mässukatse ajal ja oma kohusele ustavaks jäämine sai Fr. Akelile saatuslikuks Eesti okupeerimise järel N. Liidu poolt. Akel arreteeriti 17.oktoobril 1940. Talle esitatud süüdistuses märgitakse, et "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu - relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks. Vastuvõetud seadused andsid Eesti sõjaväele õiguse julmalt arveid õiendada revolutsioonilisest liikumisest osavõtnutega". Viimase patuna mainitakse 2.juulil 1941.aastal langetatud kohtuotsuses: "Järjekindla antikommunistliku ja kontrrevolutsioonilise poliitika elluviijana omas mitmeid kõrgemaid autasusid faðistlikelt valitsustelt: Saksamaa, Itaalia, Soome, Poola".

Fr. Akel mõisteti SARK-I vägede sõjatribunali poolt 2.juulil 1941.a. surma ning järgmisel päeval kell 01.00 viidi otsus täide. Friedrich Akeli haud on tänaseni teadmata, kuid ta jäi Eesti riigile lõpuni ustavaks.

Vootele Hansen

Mart Laar, kes on Friedrich Akeli ametijärglane Eesti valitsusjuhi kohal on lühidalt kokku võtnud Akeli osa meie rahva ja riigi ajaloos. Meie koguduse jaoks on oluline, et Friedrich Akel oli Kaarli koguduse vöörmünder ja esimene nõukogu ning eestseisuse esimees. Alljärgnevalt peatun mõnel aspektil koguduse elus tema ametiajal ning esitan mõned lisandused tema eluloole.

Friedrich Karl Akel oli oma vanemate Juhani ja Kärti (sündinud Risso) ainuke laps, ema poolt oli tal ka kaks poolõde. Vanemad olid Kaubi karjamõisa omanikud. Kaubi asub Halliste kihelkonnas, mis tolleaegse haldusjaotuse järgi oli osa Pärnumaast, tänapäeval asub Viljandimaal.

Akel sündis Eesti ärkamisajal, kaks aastat pärast esimest üldlaulupidu, kuid tema õpingud ja iseseisva elu algus langes venestamise ajale.

Õpinguid alustas Akel Viljandi elementaarkoolis, kus õppis aastatel 1881-83 ja tema õpetajaks oli tuntud kirjamees Friedrich Kuhlbars. Aastatel 1883-87 õppis ta Viljandi kreiskoolis ja kuigi isa soovis temast enda järeltulijat põllumehena läks ta õppima Tartu Aleksandri Gümnaasiumi (1889-92) ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonda (1892-97). Üliõpilasena saadeti ta uurima pidalitõbe Saare kihelkonnas. Uurimustöö eest autasustati teda kuldaurahaga. Spetsialiseerus Akel silmahaigustele prof. Raehelmanni juhitud silmakliinikus. Akel liitus Eesti Üliõpilaste Seltsiga ja oli 1897. aasta II semestril ka seltsi esimees (1895II-1896II oli sama ametit pidanud hilisem Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja Aleksander Kapp). 1906 rajati korporatsioon Fraternitas Estica ja Akel oli selle asutaja ja vilistlane.

Ülikooli lõpetamise järel praktiseeris Akel assistendina Tartu Ülikooli polikliinikus (1897-98), töötas enda täiendamiseks Reimersi silmakliinikus Riias (1898-99), oli sõjaväearstiks Ostralenkos ja Ujazdovi haiglas Varssavis (tollase Vene keisririigi osa) ja täiendas end Berliinis, Prahas (tollal Austria-Ungari kaksikmonarhia Austria keisririigi osa) ja Leipzigis. Tallinna asus 1902, tegutsedes 1922. aastani silmaarstina. Vene Jaapani sõja ajal mobiliseeriti ja oli arstiks välihospidalis.

Aasta pärast sõja lõppu 12.03.1906 abiellus Akel Adele Karoline Tenziga. Laulatus ja pulmad toimusid Hallistes. Perre sündis neli last - Vilma, Asta, Friedrich ja Lia.

Olles pärinud ja müünud Kaubi karjamõisa ning maksnud poolõdedele välja nende pärandiosa võis Akel soetada endale kauni kodu. Aadressil Roosikrantsi 10. Samas majas asus ka tema silmakliinik. (Tema 130. sünniaastapäeval käesoleval aastal avati seal temale pühendatud mälestustahvel).

Akeli sõjaväljalt tagasi jõudes oli revolutsiooni vaimustus asendunud Läänemere kubermangudes sõjaseisukorraga, mis peaasjalikult muutis keerulisemaks koosolekute kokkukutsumise ja takistas ühinemisvabadust. Kuid keisri vabadusmanifesti tagajärjel oli vähenenud venestamise.

Akel osales mitmete eesti seltside tegevuses. Aastatel 1907-08 oli ta Jalgrattasõitjate Seltsi "Kalev" (aastast 1913 Eestimaa Spordi Selts "Kalev") esimees (aastatel 1914-15 on samas esimeheks hilisem pikaajaline Kaarli koguduse juhatuse esimees Oskar Amberg). Akeli ajal otsustatakse lisaks jalgrattasõidule ja uisutamisele harrastama hakata ka tennist. 1909. a. 22. veebruaril moodustavad 7 "Kalevi" liiget osaühisuse eesti teatri ehitamiseks. 1913. aastal valmib "Estonia" teatri- ja kontserdimaja. Akel on nii teatriosaühingu "Estonia" kui ka Tallinna Eesti Seltsi "Estonia" juhatuse liige ja mõnda aega kummagi esimees, samuti Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse, hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees, 20-ndate aastate alguses ka panga juhatuse liige. Oma elukutse järgi on ta Põhja-Balti (I maailmasõja ajal alanud uue venestamise ajal nimetati nii Eestit) Arstide Seltsi, aga ka Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige ning oli tegev veel mitmes muus organisatsioonis.

1904. aastast olid eestlased vastutuse Tallinna juhtimise eest võtnud enda kätte. Volinikku valitakse hiljem ka Akel. Tallinna volikogu esimees oli ta 27. aprillist 1913 kuni 24. augustini 1917.

Poliitilist tegevust alustas Akel Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas, mis revolutsiooni ajal nimetati Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks ja pärast ühinemist Eesti Radikaal demokraatliku Erakonnaga muutus Eesti Rahvaerakonnaks. Omavalitsustegelasena omandab ta tsentristliku poliitiku maine. Enamlaste võimuhaaramise järel novembris 1917 oli Akel sunnitud lühikeseks ajaks sulgema enda silmakliiniku.

Esimesele maailmasõjale eelnevatel aastatel rajati eesti seltside poolt võimalused elukutselise kultuuri viljelemiseks eesti ühiskonnas. Omavalitsuste juhtimine õpetas teostama avalikku võimu. Kõik see kulus ära oma riigi loomisel.

Tollane kirikuelu oli aga veel selgelt seisusliku ühiskonna korraldusega. Luterlik kirik oli õigeusklikul Venemaal lubatud ja keisri kaitse all. Läänemere kubermangudes oli luterlik kirik rüütelkonna, enamus maakogudusi kohalike suurmaaomanike ja linnakogudusi linnavalitsuste eestkoste all. Uuemad eesti kogudused linnades omasid teatavat omavalitsuse õigust. Enamus vaimulikke olid sakslased. Tollal tekkis eesti haritlaste hulgas lahkarvamusi kiriku küsimuses. Me näeme mitmeid nimekaid insenere, arhitekte, arste, koolijuhte (Bauer ja Westholm) koguduste juures tegutsevatena. Muusikutest enamus teenis leiba organistide, köstrite või koguduste kooride juhatajatena. Enamus kirjanikke ja nooremaid kooliõpetajaid aga ajas vasakpoolsetest mõtetest innustatuna segi vastuseisu kehtivale kirikukorraldusele usuvastasusega.

7. juunil 1908 valis Kaarli koguduse peakoosolek Akeli konvendi vöörmündriks. Selles ametis oli ta kümme aastat, kuni 16. juunini 1918 olles korduvalt tagasi valitud. Nendel aastatel ehitati Tallinna mitu uut tehast ja suur sõjasadam, kasvas elanike ja koguduse liikmete arv.

Toda aega tähistavad mitmed praegugi nähtavad ehitised. 1909. aastal telliti Weule tehasest Saksamaal kell, mille numbrilaud on kiriku peaukse kohal roosaknas ja tagafassaadil katuseviilu all. Praeguseks on kellamehhanism kahjuks kulunud ja ei ole hetkel töökorras. Samast ajast on ka Rahumäe kalmistu kabel (ehitatud 1911-13) Koguduse konvent taotles võimalust tuua kell sadamast välja tollivabalt, kuid Peterburist ministrilt tulnud vastus teatas, et seadus ei lubavat tollivabastust. Lugedes konvendi koosolekute ja peakoosolekute protokolle saab aimu, mis nõudis tookord otsustamist, et õpetajad saaksid evangeeliumi kuulutada ja sakramente jagada. Enamuses olid muidugi igapäevased küsimused, nagu töötegijate palga- ja korteriolud, taksid koguduseliikmetele ametitalituste eest, kalmistute heakorra küsimused, Alendri (tänapäeval Veetorni) tänaval asunud vaestemajas toimunud tulekahju tagajärgede kõrvaldamise ja sellele järgnenud remondi organiseerimine ja palju muud taolist. Tollal sagenes kogudusele rahakapitalide annetamine sihtotstarbega, et saadud intresside eest hooldataks annetaja või tema lähedase hauda. 1908. aastal kehtestas konvent taolise kapitali väikseimaks suuruseks 50 rubla. Läbiv teema protokollides on koguduse maja ehitamine, sest Toompeal asunud endine Komandandi maja (praegu Piirivalveameti hoone) oli ammu väikseks jäänud. Paraku jätkus sellel teemal arutelusid kolmeks aastakümneks, kuni 1939 alustati koguduse maja ehitamist. Algul kavandati maja kogudusele kuulunud, kirikust lõunasse jäävale kolmnurksele platsile, kuid linn ei andnud sinna ehitusluba. Siis kavandati käärkambri laiendamist, kuid arhitekt Eugen Habemann laitis selle nõu maha. Kirikut peeti juba tollal väärtuslikuks arhitektuurimälestiseks. I maailmasõda peatas ehitusvõimalused, nii nagu ka koguduse hoonete elektrifitseerimise ja klosettide veeklosettideks ümberehitamise. Patrooni ettepanekul taotleti küll luba koguduse kinnisvarade müügiks Kõigekõrgemalt (tollase kõnepruugi järgi keisrihärralt, kes seaduse järgi andis kogudustele loa suuremateks tehinguteks), et võimaluse korral vara müügist saada raha ehituseks.

Ajastut ja inimesi iseloomustavana võib tuua näite 1911. aasta peakoosolekult, kus mõned koguduse liikmed heitsid konvendile ette kirikuhoone andmist tasuta kontsertide pidamiseks laulupeokomiteele eelmisel aastal toimunud üldlaulupeo ajal. Peakoosolek andis valdavas enamuses õiguse konvendile.

Paljudes protokollides annab tunda tollal kehtinud põhikirja (kehtestatud keisri poolt 1862) jalgu jäämine uue aja vaimule. Põhikirja järgi oli iga-aastasel peakoosolekul hääleõigus vähemalt 30 aastasel või abieluseisusse jõudnud koguduse meesliikmed. Peakoosolek valis konventi neli vöörmündrit ja lisaks üks vöörmünder Mõigu valla poolt. Konvendi koosolekut ja koguduse peakoosolekut juhatas Eestimaa rüütelkonna poolt määratud patroon ja teda abistas Toomgildi määratud kaaspatroon. Mitmel peakoosolekul sooviti valida koosoleku poolt juhatajat, kuid see ei oleks vastanud põhikirjale. Samas tõstatati küsimus, kas koosoleku otsused on maksvad, kui patroon volitas kedagi peakoosolekut juhatama või jättis juhatamise koosoleku otsustada. Kogudus palus XX sajandi esimesel kümnendil Kindralkonsistooriumil (asus Peterburis) anda uue põhikirja kinnitamisele ametlik käik, kuid uut põhikirja ei tahetud kinnitada enne kui Riigiduuma on heakskiitnud talle esitatud luteriusu koguduse tüüppõhikirja. Küll soovitati ajutist põhikirja, sarnast 1906. aastal Tallinna Pauluse kogudusele lubatuga.

11. juuni 1917 peakoosolekul loobus patroon F. von Mühlendahl pärast koosoleku avamist enda ja konvendi nimel koosoleku juhatamisest ja koosolek valis endale juhataja. Enne päevakorra juurde asumist tegi koguduse liige Miller ettepaneku saata protestitelegramm Petrogradi Venemaa Ajutisele Valitsusele. Protestiti Tallinna Tööliste ja Sõjaväelaste Nõukogu otsuse peale tagandada Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska. Koosoleku ühehäälsel otsusel saadeti õp. Rudolf Hurti sõnastatud protestitelegramm saadeti Petrogradi, ärakiri edastati ka nõukogule. Novembris võtsid enamlased võimu siiski Poskalt üle.

Saksa okupatsioon tõi kaasa uue surutise. Ametiasutused muutusid saksakeelseteks, koosolekuteks vajati võimude luba, kinnitada tuli ka päevakord ning väljakuulutatud Eesti Vabariik ei omanud võimu. Uue põhikirja kehtestamisest nendes Balti hertsogiriigi kavandamise aegadel ei olnud juttugi. Raskused koosolekute kokkukutsumisel ja põhikirjapärasel päevakordade kinnitamisel põhjustasid segadusi II pihtkonnale (õpetaja Rudolf Hurt oli detsembris 1917 surnud) ja moodustama asutud III pihtkonnale õpetaja valimisel ja III pihtkonna moodustamise korra otsustamisel. Koosolekutel läksid meeled kuumaks, valimisi toimetati mitu korda, kusjuures alati olid valituks osutunud õpetajad Stockholm ja Sommer(Soomre). Samasugused segadused jätkusid pärast Saksa okupatsiooni, sest esimestel koosolekutel ei olnud veel uut põhikirja, kuid sooviti, et hääletada saaks ka naised. Ajutise Valitsuse moodustatud Usuasjade Peavalitsus tühistas 1919. aasta algul eelmise aasta valimistulemused, sest ei oldud järgitud 1862. aasta põhikirja. Saksa okupatsiooni ajal, 16. juunil 1918 Friedrich Akel enam konventi ei kandideerinud.

I Eesti Kirikukongress 1917 võttis suuna vabale rahvakirikule, mis on riigi juhtimisest vaba ja omavalitsuse ja enesekorralduse õigusega. Paraku ei jõutud enne enamlaste võimule tulekut ja saksa okupatsiooni kehtivat kirikuõigust muuta. 1919. aastal esitati konvendi poolt Ajutisele Valitsusele põhikirja eelnõu, mille järgi oleks hääleõigus olnud vähemalt 20 aastastel koguduseliikmetel (ja koguduse organitesse oleks võinud valida 30-ne aastast liiget, ka naisi). Põhikirja küsimus lahenes kui Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus andis 1919 määruse luteriusu koguduste omavalitsuste kohta ja kaotas üksikute koguduste põhikirjad. Uue korra järgi moodustasid koguduse mõlemast soost täiskasvanud liikmed täiskogu, kes valis nõukogu ja nõukogu endi liikmete hulgast eestseisuse. Igal aastal valiti 1/3 nõukogu liikmetest ümber. Eesti oli esimeste seas, kes andis naistele valimisõiguse.

Esimeseks nõukogu esimeheks valiti 21. augustil Friedrich Akel. Eestseisuse protokollides on endiselt kajastatud palga- ja korteriolud, soov kehtestada teiste Tallinna kogudustega ühised taksid ametitalituste eest, kuid see jäi ilmselt ainult sooviks, Rahumäe kalmistuvahile telefoni muretsemine, õp. Rudolf Hurti hauasamba muretsemine, Rahumäel müüdavate hauaplatside raha küsimused (kas raha kalmistute heakorrastamiseks liigub vastavalt linnavalitsuse soovile läbi linna- või nii nagu kogudus soovis, läbi kogudusekassa), vaidlused linnaga maamaksu määra üle ja paljud sõja ajal pooleli jäänud küsimused. Olulisemana võib välja tuua liikmemaksu kehtestamise. Enne 1919. aastat liikmemaksu polnud, kuid koos eelmise riigikorraldusega oli kadunud ka osa senistest sissetulekutest eelkõige rüütelkonna toetus. Liikmemaks kehtestati peakoosoleku poolt eestseisuse ettepanekul 9. novembril 1919, tagasiulatuvalt alates 1. juulist vähemalt 20. aastastele koguduseliikmetele. Esimene maksumäär oli 5 marka aastas. Too aeg oli aga väga rikas mitmete algatuste poolest. 1918, veel okupatsiooniajal otsustati luua Kaarli Eragümnaasium, 1919 Kaarli koguduse Vaestehoolekande Selts, 1920 Kaarli Lauluselts.

Protokollid näitavad aga ka, et oli raskusi mitmel koosolekul nõuetekohase kvoorumi saamiseks.

Esimene 1/3 nõukogu ümbervalimine oli kavandatud 11. juulile 1920, kuid see lükati protesti, et koguduse liikmed pole jõudnud nõukogu esitatud kandidaatide nimekirja kõrvale oma nimekirja esitada, tõttu edasi 10. oktoobrile 1920. Uuendatud nõukogu koosolekul 1. novembril 1920 Friedrich Akel enam eestseisusse ei kandideerinud. Kuid koguduse tegevusest kõrvale ta ei jäänud. 10. juunil 1926 aastal valiti ta 1/3 nõukogu ümbervalimisel koos teiste nõukogu esitatud kandidaatidega ühel häälel koguduse nõukokku ja kolmeks aastaks Kaarli Eragümnaasiumi kuratooriumi.

Konsistooriumi ilmikust abipresidendina (president oli piiskop Jakob Kukk) osales Akel EELK rajamises selle esimese konsistooriumi koosseisus.

Akel oli liitunud Kristliku Rahvaerakonnaga, kes saavutas 1923. aastal usuõpetuse küsimuse paneku rahvahääletusele ja kus vastupidi Riigikogu tahtele rahvas pooldas vabatahtlikku usuõpetust. Rahvahääletuse järel erakonna maine tõusis.

Akel kutsuti 1922. aastal välisministeeriumi poolt välisteenistusse. Aastatel 1922-23 oli ta Eesti Vabariigi saadik Soomes. Tema Soomes olles valmis ja avati Helsingis Vabadussõjas langenud soome vabatahtlike mälestussammas. Toimus Eesti riigipea (K. Pätsi) esimene ametlik külaskäik välisriiki, mis oli ka Soomlastele esimene kord olla riigivisiidi võõrustajaks. Suhteid tumestas aga alkoholi salakaubandus.

2. augustist 1923 kuni 26. märtsini 1924 oli Akel Pätsi juhitud valitsuse välisminister. Sellel ajal sõlmiti leping Lätiga, mis lahendas mitmed erimeelsused. Lepingu majandusosa ei omandanud tegelikus elus küll seda kaalu, mida sooviti, sest Eesti ja Läti olid välisturgudel konkurendid. Riigivanemana (26. märts 1924-16. detsember 1924) juhtis ta Kristlikust Rahvaerakonnast, Rahvaerakonnast ja Tööerakonnast need 3 erakonda (1932 ühinesid Rahvuslikuks Keskerakonnaks) koosnevat valitsusliitu. Põllumeeste kogud, kelle juhitavates valitsustes (Päts ja Teemant) Akel oli välisministriks sellel oli, ajal opositsioonis. Olulisem töö tema juhitaval valitsusel oli rahanduse tugevdamiseks eelduste loomine. Venemaalt Tartu rahuga saadud raha oli kergekäeliselt välja laenatud, suuri kulutusi oli tehtud enne sõda Tallinna ehitatud uute tehaste käigushoidmiseks, kuid uutes oludes ei leidnud need endale turgu, hiljem mitmed tehased müüdi vanarauaks. 20.-ndatel aastatel astusid valitsused tagasi peamiselt mõne erakonna valitsusliidust lahkumise järel või ähvardava umbusaldushääletuse eel. Akeli valitsus astus erandina tagasi Riigikogu usaldusele toetumise ajal, selleks et ise kõik iseseisvusmeelsed erakonnad saaksid osaleda nn seinast-seina valitsuses. Mais 1926 valiti III Riigikogu koosseis (volitused algasid 15. juuni 1926), mille liikmeks Kristliku Rahvaerakonna nimekirja järgi sai Akel. Riigikogu liikme kohalt astus Akel 2. maist 1928 tagasi. Uus Riigikogu moodustas Teemanti juhtimisel valitsuse, mille kahe koosseisu välisministriks oli Akel (23. juuli 1926-4. märts 1927, 4. märts 1927 - 11. november 1927). Rootsi lähetati Akel Eesti saadikuks 1928. aasta kevadel, kuhu ta jäi kuni 1933. aastani. Akel esindas Eestit samal ajal ka Norra ja Taani Kuningriigis. Too aeg oli Eesti-Rootsi suhetes hea aeg. Veel ei olnud totalitaarsed riigid alustanud agressiivset välispoliitikat, mis põhjustas hiljem kartust ja umbusku väikeriikide vahel. 20-ndate ja 30-ndate aastate vahetusel kasvas Eesti-Rootsi kaubavahetus, Rootsi kapital investeeris eesti majandusse (Kreuger ostis kokku Eesti tikuvabrikud ja saavutas tikumonopoli, kapitali paigutati põlevkivitööstusse jm). Tallinnas avati Rootsi kunstinäitus, toimusid riigivisiidid (riigivanem Tõnisson Rootsi visiit ja kuningas Gustav V vastukülaskäik) ja teised külaskäigud (1928 kuninga esindaja peapiiskop Nathan Söderblomi ning kroonprints Gustav Adolfi osalemine 1932 Tartu Ülikooli 300-ndal aastapäeval ja kuningas Gustav Adolfi mälestussamba avamisel.

Pärast natside võimelutulekut suunati Akel saadikuks Saksamaale (1934-36). Asudes Berliinis esindas ta Eestit ka Hollandi Kuningriigis. Sellel ajal kasvas Saksamaa välispoliitiline mõju Läänemere piirkonnas, kasvas Saksamaa osa Eesti kaubavahetuses. Eesti poliitika relvastuva Saksamaa suhtes oli ettevaatlik ja vaoshoitud. Keeruliseks tegi saatkonna majandamise 1934. aastal majanduskriisi tagajärjel toimunud krooni devalveerimine, mille tagajärjel kroon odavnes Saksa marga suhtes.

Välisministri ametisse (26. juuni 1936-9. mai 1938) kutsus Akeli riigivanem Päts. Sisepoliitikas oli siis nn. Vaikiv ajastu, kuid välispoliitikas algasid rahutud ajad. Uue põhiseaduse väljatöötamiseks moodustati 1937 Rahvuskogu, mille II koja liige Akel oli. Ta valiti ka uue põhiseaduse alusel moodustatud VII Riigikogu Riiginõukogu (uue parlamendi üks koda) liikmeks.

Muude ametite kõrval jätkas Akel Eesti omariikluse ajal ka spordiliikumises osalemist. Ta oli Eesti Olümpiakomitee esimees 1924-31, Eesti Spordi Keskliidu (asutati 1923) juhatuse liige. Friedrich Akel oli 20-ndatel aastatel ka Tallinn-Haapsalu Rahukogu aurahukohtunik.

Vanema ja teenekama riigimehena määrati ta 1939 Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks.

Eesti Vabariik autasustas Friedrich Akelit järgmiste teenetemärkidega: Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu II aste 19.02.1927, I järgu I aste 28.08.1936, Kotkarist I klass 20.02.1935, Valgetähe I klass 23.02.1938, millele lisandus mitmeid välismaiseid au- ja teenetemärke (13 suurpaela).

Kommunistlik terror nõukogude okupatsiooni ajal tabas ka tema perekonda. Abikaasa küüditai 14. juuni 1941 ja suri 1944. Ka tütar Asta (suri 2000) koos laste Jaan ja Asta-Mariaga küüditati, tütre mees Damasius Treude vangistati ja hukkus 1942. Vangistati ka Riigikantseleis töötanud poeg Friedrich, kes samuti hukkus 1942. Üks tütardest oli abiellunud Rootsi diplomaadiga ja elas Rootsis, kuhu õnnestus pääseda ka kolmandal tütrel.

Allpool esitan väljavõtted omaaegsetest protokollidest kui oma aja kajastajatest.

1. Kaarli koguduse peakoosolek 25. mail 1908 (juuliuse kalendri järgi) 1908. aastal pritsimaja saalis.
Koosolekule oliwad ilmunud mõlemad õpetajad, kiriku wöörmündrid, rewidendid ja komisjonid ning umbes 400 koguduse liiget.

III Uue eestseisuse walimine. Pandi kandidatideks ette …. Akkel…. Palloteerimisel saivad heale ….. Akkel 148 polt - 43 wastu. Wöörmündriks saiwad walitud .. hr Akkel….

2. Kaarli koguduse konwendi koosolek 23. oktoobril (juuliuse kalendi järgi) 1908 kell 8 õhtu leeritoas.

Patroni herra Girard annab teada, et ta nowembrist saadik kolmeks kuuks wäljamaale sõidab. Ta küsib, kas konwendi liikmed sellega nõus oleksiwad, et ta oma äraolemise ajal mõne konwendi ilmaliku liikme oma asemikuks wolitaks. Konwent avaldab oma nõusolemist. Kõige sündsamaks asemikuks arwatakse herra Dr. Akel. Kui kompatroni herra sellega nõus peaks olema, siis annab patroni herra kirjalikult oma wolituse.

3. Tallinna Kaarli koguduse peakoosolek 17. novembril 1918. a. kell 3 pl. "Estonias"… (päevakorras on õpetajate valimine ja koosolek ei allu juhataja korraldustele) Dr Akel paneb ette tänast koosolekut ära lõpetada ning konvendile kohuseks teha uut koosolekut kokku kutsuda, millest ka naisterahwal wõiksid osa wõtta. Suure häälteenamusega võetakse see Dr. Akeli ettepanek vastu.

4. Tallinna Kaarli koguduse täiskogu peakoosoleku protokoll 29. juulist 1919. a. Eesti teatrimaja kontsertsaalis kell 1/2 6 pl. Koosolekule oli ilmunud nimekirja järel 394 liiget. Koosoleku juhatajaks waliti Dr. Akel……

5) Nõukogu liikmete arw määratakse 60 woliniku peale kindlaks, kuna asemikude arw 30-ne peale arwatakse. Waielusi tekitab küsimus, kuidas walimisi toimetada, kas propotsionaalse walimise wiisi järel, just nõnda kuidas wiimasel ajal riiklike walimisi toimetati, wõi üksnes neid walituks lugeda kes suurema häälte enamuse saawad. Koosolek wõttis proportsionaalse walimise wiisi wastu 239 häält poolt ja 40 häält wastu…(Nimekiri nr 2…. 2. Akel Friedrich… Nimekiri nr. 1 oli konvendi esitaud, nr. 2 esitasid 17 koguduse liikme allkirjaga 11. juulil Minna Jürisson ja Anna Suureline). Kinnise hääletamisega anti hääli nimekirja nr. 2 poolt 278 ja nr. 1 poolt 100 häält, nõnda tuleb proportsionaalse valimise järgi nr. 2-st 44 wolinikku ja nr. 1st 16 volinikku.
(Samal koosolekul tahetakse koosoleku muude küsimuste all päevakorda võtta koguduse liikmete 3ks pihtkonnaks jagamist, kuid kuna seda päevakorras ei olnud ei võta juhataja seda aruteluks. Protokoll märgib, et vaidlus, kisa,…. et "ei painuta koosoleku juhataja määruste alla" mis tagajärjel dr Akel paneb juhataja kohused maha ja lõpetab koosoleku.
Koosolijad valivad uue juhataja ja jätkavad. Otsustatu arutelu jätkub valitud nõukogu esimesel koosolekul.)

5. Kaarli koguduse nõukogu esimene koosolek 21. augustil 1919. a. leeritoas… Endise konwendi liige ja wanem kiriku wörmünder Gust. Treiberg awab koosoleku, koosolijad Ew.-Luth. Usu koguduste omawalitsuse ajutise korraldusega tutwustades, nõukogu tegewuse kohta käiwate §§-ide ettelugemisega ja paneb ette eestseisuse esimeest ärawalida, kes siis ühtlasi ka nõukogu esimees on (ajut. korrald. §14). Nõukogu liikmete poolt nimetatakse eestseisuse esimehe kandidatideks Dr. Friedrich Akeli ja Gustav Treibergi, wiimane ei lase oma kandidaturi ülesseada ja nii jääb siis walimise alla Dr. Fr. Akel üksinda.

Salajasel healetamisel (kuulidega) saab Dr. Fr. Akel 39 healt poolt ja 6 wastu ja on sellega eestseisuse esimeheks walitud. Eestseisuse esimees Dr. Fr. Akel wõtab koosoleku juhatamise oma kätte." (koosolekul oli kohal 47 ja puudud 16 nõukogu liiget,nõukogus oli 60 täiskogu poolt valitudliiget ja 3 õpetajat).

Kursiiv - autori kommentaar

Millised on Teie igapäevategemised?
Igapäevatööna juhin ühte firmat ja selle ümber on veel üks firmade grupp - ECO grupp. Meie põhitegevus on kolme sõnaga öeldes "küte-vesi-ventilatsioon", see tähendab - ehituse eri osad. Muidugi on meie tootmismahud väikesed; Eesti on üldse väike. Siiski müüme oma kaupa päris palju endisesse N. Liitu, aga ka Skandinaaviasse.
Oleme Eesti ettevõtete Top 100-s olnud 36. kohal. Tihedas konkurentsis on see tootva firma kohta väga hea tulemus, tavaliselt on selles nimekirjas enamus vahendusfirmadel. (Küsiksin siinkohal, mitu haamrilööki nemad päevas teevad?!)
Tõsist rõõmu teeb aga, et aastate jooksul on minu ümber kogunenud hulk toredaid inimesi: see on selline kooslus, kellega on hea koos töötada.

Mis asju siis Teie firma täpsemalt toodab? Kas mõnda neist saab koguduseliige näiteks poest ka osta?
Midagi võiks poest osta küll - näiteks joogiveefiltreid. Toodame ka automaatikaseadmeid katlamajadele. Kaarli kirikus on meie paigaldatud täisautomaatne soojasõlm, hambapolikliinikus teostasime kogu juhtimisautomaatika süsteemi.

Kus ja mida Te ise olete õppinud?
Õppinud olen nii elektroonikat kui majandust - ja mitmel pool, ka Venemaal. Õpitud ameti juurde tuleb jääda. Juba mu vanaisa ütles: "Poiss, tee sa elus, mis sa teed, aga õpi üks amet selgeks!" Seda olengi teinud.

Kuidas sattusite Kaarli kirikusse?
Esimene kokkupuude oli vist 1993. aastal, mil annetasime ja paigaldasime kiriku orelile elektrikütte. Kuna aga tollal oli vooluga probleeme, pidime selle maha võtma, sest asi ei toiminud hästi. Soojendust oli aga tõesti vaja, sest kirik on talvel külm, organistil aga tarvis harjutada.

Nojah, seda teab allakirjutanu väga hästi. Olen isegi talvel paljudes kirikutes küll ja küll orelit mänginud, nii et näpud jääs. Kaarlis, kus sai pingisoojenduse sisse lülitada ja puhuri ka veel tööle panna, tundsin ennast nagu kuninga kass!

Kui palju on firmajuhi tööd võimalik ühildada kristlike põhimõtetega? Kindlasti tuleb aeg-ajalt teha valikuid teemal "kas keskkonnasõbralikum toode või odavam toode", aga ka "kas ligimesearmastus või palju-pappi-ja-kohe-põhimõte".
Muidugi on valikuid palju ning nende tulemused sõltuvad ikka inimesest endast, tema kasvatusest ja veendumustest. Vanusest ja kogemustest samuti. See, mis inimeses sees, lööb ikka varem või hiljem välja - olgu siis negatiivne või positiivne.
Meie pere oli kristlik pere, ehkki igapühapäevaste kirikuliste hulka just ei kuulunud. Vanaisa oli baptisti kogudusega eluaeg tihedalt seotud ning vanaisa isa vene õigeusu kiriku preester. Minule on kirik alati oluline olnud, olgu siis ühiskonna stabiliseerijana või isiklike väärtuste kujundajana.
Kui rääkida sestsamast küllalt levinud ahnitsemise põhimõttest, siis varem või hiljem jõuab inimene ikka selle tõdemuseni, et "papi" kokkulükkamine on elus küll oluline komponent, aga siiski mitte kogu elu alus.
Mis puudutab keskkonnasõbralikku tootmist, siis see on puhtalt mõistusepärane tegevus. Hoiame ju sedasama maailma, milles me ise elame. Kui metsa maha põletad või maha müüd, tuleb hakata ahjupuid kalli raha eest Rootsist sisse ostma.

Kuidas tulite mõttele asutada Kaarli kiriku remondifond?
Juhtus lihtsalt nii, et ühel heal päeval jõudsid kätte hõbepulmad - 25 aastat abiellumisest. Otsustasime seda päeva tähistada Kaarli kirikus. Kuna juba meie laulatuse päevast oli mul meeles kiriku väga halb akustika, otsustasin selles asjas midagi ette võtta. Saigi siis tehnika ja rahaga pisut kaasa aidatud, ning praegune võimendussüsteem on enamasti selle ponnistuse tulemus. Koguduse asjadevalitseja Sven Torpel valutas sama asja pärast südant ning nägi vaeva, temaga oli hea koostöö. Usun, et uus võimendus on aidanud kaasa ka igapühapäevaste kirikuliste arvu suurenemisele.

Arvatavasti mäletab enamik meist, kui kehv oli kuuldavus kirikus aastaid tagasi. Teadsime kohti, kust võimalik kuulda jutlust ning teisi pinke, kust hea kuulata muusikat. Praegu enam seda muret, et "otsi kohta, kust sa saad!", ei ole.

Seega sai võimenduse küsimus enam-vähem lahendatud ning oma hõbepulmad ka peetud. Samas leidsin, et probleeme jagub ju veel ning alati ei saa loota sellele, et keegi annetab või keegi teeb. Koguduse liikmete võimalused on erinevad: palju on neid, kes annetavad pühapäevasel jumalateenistusel kaks või viis krooni ning see on nende jaoks suur raha. Tõepoolest on. Aga hinnad on meie võimalustega võrreldes lihtsalt väga kõrged ning valgustuse või vundamendi parandamine nõuab suuri summasid.
Niisiis tulin piiskop Einar Soone juurde mõttega, et proovime luua kiriku remondifondi ja hakkame selle kaudu asju ajama. Minu jaoks on selline fonditegevus mu senisest tööst täiesti erinev, endal tuleb palju õppida. Selge on see, et me peame otsima võimalusi, kuidas viia inimesteni oma mõtteid sellest, mida ja miks me tahame siin kirikus teha. Siis leiaksid ehk teisedki, et tegu on õige asjaga, ja toetaksid. Mujal kogudustes on ju ka analoogseid ettevõtmisi tehtud, tõsi küll - orelifondide näol.
Meie kogudus on suur ning liikmete hulgas palju tarku ja andekaid inimesi. Alati ei peagi ju raha annetama, teinekord piisab ka heast ideest. Kõik asjad algavad ideest.

Vaevalt küll neid inimesi palju on, kes tulevad oma idee, raha ja tahtmisega aidata…
Kas vähe või palju, see polegi oluline. Keegi peab lihtsalt esimene olema ja remondifondi puhul juhtusin selleks mina. Tegemist on siin aga kõigile: arvestades kiriku kahetuhandeaastase ajalooga arvan, et meie lapselapselapsedki ei näe selle töö lõppu. Kindlasti jätkub neid, kes tulevad, et aidata.

Mis on Kaarli kiriku remondifondi sihtasutuse esimene töö?
Eelkõige oma sümboolika ja informatsiooniline materjal, millega oma kogudust ja selle vajadusi laiemalt tutvustada. Kui meie sõnum on nii selge, et igaüks mõistab: see kirik ja kogudus on toetamist väärt, küll siis leidub ka neid, kes õla alla panevad.

Aga kiriku remont ise on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Kõigepealt püüame ehk ette võtta vundamendiisolatsiooni ja valgustuse, edasi aga… välisfassaad, uksed, värvikate siseseintel, võimendussüsteemi võiks veel parandada… Ma usun, et iga kirikuskäija on märganud midagi, mida võiks kohendada. Ikka tahaks oma kirikut muuta ajakohasemaks, hubasemaks ja kaunimaks, et see oleks tõeliselt kodune kirik. On ju oluline, et inimesed siin end hästi tunneksid ja siia tulla tahaksid.

Millisena näete oma rolli kirikus ja kiriku rolli riigis?
Olen koguduse liige ning selles koosseisus ka koguduse juhatuse liige, mis on äärmiselt vastutusrikas ja oluline roll. Loodan väga, et meie koguduse aktiivne osa suureneb, et häid mõtteid ja tahet juurde tuleb - see annab elujõudu.
Mul endal on lapsed ja ka kaks lastelast. Tean, et noorte mured algavad juba koolist: kelleks õppida, kuidas tööd leida… Pensionäride elatustase on ju kehv küll, aga veel raskem on noortel peredel. Praeguse seisuga on meie riigis kõik varastatud või maha müüdud, mis vähegi andis. Nüüd tuleb tööle hakata, muud ei jää üle.

Kirikul on probleemid nagu inimestelgi. Kui me neid ise ei lahenda, ega siis keegi teine ka seda tegema ei tule. Kirikutöö on läbi aegade olnud inimese igapäevatöö kõrval ja alati on seda rõõmuga tehtud. Kirik on see, mis annab hingelise tasakaalu. Nii inimesele kui ühiskonnale.

Vestelnud Kaie Tanner

Mis on siis fondi eesmärgiks?
Selleks on Kaarli kirikuhoone ja oreli renoveerimine ning muude koguduse hoonete ja rajatiste renoveerimine ja nende majandamise sihtotstarbeline toetamine.

Milleks oli vaja asutada koguduse juhatuse kõrvale veel fond?
Eriarve olemasolu võimaldab koguda sihipäraselt raha suuremate tööde jaoks ja kavandada eelarveid. Fondi juhatus, kes ei tegele koguduse igapäevaeluga, saab paremini pühenduda annetajate ja muude toetajatega suhtlemisele.
Kindlasti paljud isikud, kes soovivad toetada kogudust kirikuhoone korrastamisel, on valmis kogudusele raha annetama. Kuid on ka isikuid, kes küll ei soovi toetada koguduse põhitegevust, s.o evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide jagamist, kuid heal meelel on valmis andma raha silmapaistva kultuuriloolise hoone korrastamiseks.

Moodustatud sihtasutuse juhatusse kuuluvad Sven Torpel, Väino Pärnaste ja õpetaja Jaak Aus.

Palume õnnistust Kaarli kiriku remondifondi sihtasutuse tegevusele!

See oli kaunis ja haarav esitus, kus kohati näis aeg peatuvat. Eriline hingus, kantud Verdi mõttest ja vaimust, haaras muusikuid ning vallutas kuulajaid. On ju kauneim ja väärtuslikem see esitus, mis suudab esile tuua teosesse pandud mõtte, vaimsuse - seega põhjuse, miks ta on kirjutatud. Ja see ei ole vaid võimalikult puhtalt ning tehniliselt perfektselt esile toodud nootide rida.

Seda vaimsust suutis maestro Johannes Somary suurepäraselt edasi anda ning kõlama panna, luues nii kauni ja meeldejääva muusikaõhtu. Sama võib öelda teistegi interpreetide kohta: Pille Lilles laulis kõik - nii hääl, süda kui silmad, kauneid hetki pakkus Ain Anger, rõõm ja rahulolu paistis välja kõigi osalejate nägudelt.

Ajendatuna neist muljetest vaadakem, kuidas sündis see helitöö ning mida mõtles ja tundis selle kirjutamise ajal Verdi. Helitöö, mida esiettekandest peale on saatnud triumfaalne edu. Muusika, milles on ülevust, suursugust väärikat allaheitlikust, inimlikku lootust ning traagikat. Helitöö, kus Brahmsi määratluse järgi on tegu geeniuse kätetööga.
Algtõuke reekviemi kirjutamiseks andis Rossini surm 1868. aastal. Verdi kirjutas: "Maailmas kustus suur nimi! See oli meie epohhi kõige populaarsem nimi… see oli Itaalia kuulsus! Kui teine temataoline mees (Manzoni) kaob, mis meile siis jääb?" (Kirjast Clara Maffeile.) Pidades Rossini mälestuse austamist iga muusiku aukohuseks, tegi Verdi ettepaneku luua suurele komponistile kõigi tuntumate itaalia heliloojate osavõtul kollektiivne reekviem. Kirjast Tito Ricordile: "Ma ei tahaks, et välismaalase või kunstile võõras käsi meid abistaks. Kui see juhtuks, keelduksin missa komponeerimisest otsekohe! /…/ Kui see teostub, teeme kahtlematult hea … ja patriootliku teo. Kui aga mitte, siis tõestame veel kord, et tegutseme vaid siis, kui mängus on meie isiklikud huvid ja auahnus; kui meile häbematult viirukit suitsetatakse ning meid artiklites ja biograafiates meelitatakse, kui meie nimesid teatrites hõigatakse ning laadakomödiantide kombel tänavaile tiritakse. Kui aga meie isiksus peab jääma varju ning esiplaanile astuvad idee ning õilis ja omakasupüüdmatu tegu, siis kaome egoistliku ükskõiksuse hõlma alla, mis on meie kodumaa nuhtlus ja hukatus." (Kas ei kõla tänapäevaselt?!) Paraku polnud sel kaunil ideel määratud teoks saada. Järele jäi Verdi enda kirjutatud viimane osa "Libera me".

Uue tõuke reekviemi kirjutamiseks andis Verdi kodumaa tolleaegse teise kuulsuse Alessandro Manzoni surm 22.05.1873. Manzoni oli inimene, keda Verdi oma noorpõlvest alates piiritult hindas ning austas. Ja siis polnud enam kirjanikku, kellega koos Itaalia "… kõige puhtam, kõige püham ja kõige üllam kuulsus looja läks." (Kirjast C. Maffeile.) "See on südamest tulev impulss või pigem karjuv vajadus teha kõik, mis on minu võimuses, et austada seda suurvaimu, keda ma hindasin nii kõrgelt kui kirjanikku ja austasin nii siiralt kui inimest," kirjutas Verdi Milano linnapeale, pakkudes, et kirjutab Manzoni surma­aastapäevaks reekviemi.

Clara Maffeile kirjutas Verdi nädal enne esiettekannet: "Olles jõudnud keskikka, elab inimene rohkem mälestustes. Meil kõigil on neid piisavalt - õnnelikke, kurbi ja kalleid, aga - oh häda! - kõik me pole võimelised hoidma muutumatult elusana kiindumust ja sõprust, isegi mitte illusiooni sellest, mis teeb elu nii kalliks."

Sedakorda läks asi paremini korda.
Ülimenukat esiettekannet 22. mail 1874 Milano Püha Markuse kirikus juhatas Verdi ise. Järgmised kolm ettekannet toimusid La Scalas. Nädala pärast kõlas "Reekviem" erakordse eduga Pariisis, seejärel Londonis ja Viinis. Sestpeale on ta jäänud vokaal-sümfooniliste tippteoste hulka tänapäevani.

Kahtlemata ei ole Verdi "Reekviem" liturgiline muusika. Kuid ta on ehedalt verdilik oma tunnetesügavuses ja eredates kontrastides. Seda on peetud isegi ilmalikuks muusikaks. Pigem on küll mõttetu otsida inimesest, kellele Jumal on nii palju andnud, "tavalist" jumalatunnetust. Selline loov inimene tunnetab ilmselt Jumalat hoopis teisiti, tema suhe Loojaga on palju sügavam, heitlikum, dramaatilisem, hinnang endale suhtes Jumalaga (aga ka maailmaga) palju kriitilisem. Ei lõpe ju "Reekviemgi" mitte rahunemisse. Kõlama jääb soprani ärev-traagiline "Libera me, libera me…"

"Kuna sündisin vaesena vaeses külas, siis polnud mul võimalust saada tõelist haridust: minu käsutusse anti vilets spinett ja varsti pärast seda hakkasin kirja panema noote. Noodi järel noot, ja ei midagi muud peale nootide! Ongi kõik. Kõige kibedam on see, et praegu, 82-aastasena, kahtlen ma tugevasti väga paljude nende nootide väärtuses. Ja tunnen südametunnistuse piina ning meeleheidet!" Nii kirjutas ülemaailmselt tunnustatud ning armastatud helilooja oma eluõhtul.

Ja ometi - püüdes kinni pidada Verdi soovist matta teda võimalikult tagasihoidlikult, läbis matuserong linna varahommikuses hämaruses - ääristas tänavaid kahesajatuhandeline rahvahulk, avaldades austust ja armastust lahkunud heliloojale!

Olgu nii kontsert kui käesolev kirjatükk siin kummarduseks heliloojale ning meenutuseks temast - suur itaallane astus igavikku sada aastat tagasi 27. jaanuaril 1901.

Kasutatud Helga Tõnsoni raamatut "Traagikust naerva mõttetargani".

Bussisõit kulges suurepäraselt. Kirkast hommikupäikesest ja meeleolukaks tulla tõotavast päevast heatujulistena jõudsime peagi kauni Saarde kiriku ette. Ei möödunud kuigi palju aega, kui juba kutsuski pühalik kellahelin meid kirikusse palvele… Pühakoja hardas vaikuses kõlasid kohalike kooride esituses tuntud koraalid.

Jumalateenistus lõppenud, kogunesime pidulikuks rongkäiguks ja koguduste kooride lippude lehvides sammusime läbi Kilingi-Nõmme linna lauluväljakule. Pärast Pärnu praostkonna praosti Andres Põdra avakõnet algas Marika Kahari juhatusel võimas ülistuslaul enam kui 300­liikmeliselt ühendkoorilt meie suurele Loojale. Vaheldusid koorid, vaheldusid juhid, südametest tulev laul tungis südametesse.

Kuid paratamatult lähenes ka see üllas üritus lõpule.
Kõlasid ovatsioonid, tänutäheks kingiti lilli ning kohalike vallavalitsuste esindajate tervitus- ja tänusõnad osavõtjaile ning parlamendi aseesimehe Tunne Kelami sütitav etteaste kutsusid veel kord lavale ühendkoorid. Võimsa koraaliga "Issand jää meie juurde" lõppes seekordne meeldejääv vaimulik laulupäev Kilingi-Nõmmel.

Jõudsime Pilistverre neljapäeva lõuna paiku. Sedakorda otsustasime lähtuda vanarahva ütlusest "Ega töö jänes ole, et eest ära jookseb!" ning alustasime oma töö- ja puhkelaagrit puhkamisega. Tõtt öelda oli Kadri meil puhkuse vägagi tihedalt ära sisustanud, sest ta oli ette valmistanud maastikumängu Pilistvere tuntumatesse kohtadesse.

Reede hommikul olime aga juba kõik valmis innuga tööle asuma. Isegi selline ehtne maatöö nagu sõnnikulaotamine ei kohutanud vapramaid meie seast. Ülejäänutele jäid harilikumad tööd - kõplamine ja niitmine. Ausalt välja teenitud lõunasöök maitses sel korral küll ülihästi.
Kahe päeva töö tulemusena said korda nii mustasõstraistandik kui ka kivikangru ümbrus.

Muidugi jäi meil töötegemise kõrvalt üle ka natuke vaba aega. Suure osa sellest sisustasid mitmesugused laua- ja spordimängud. Ka käsitööga tegeldi: käsi või nägu sai enamikul meist kipsis jäädvustatud. Õhtuti ootas meid mõnus soe saun ning pärast seda ka lõke augustikuise tähistaeva all. Ja tähti oli taevas tõesti palju… Lõkkeõhtutel küpsetasime saia ja tegime vahukomme. Viimane on uus mood otse Ameerikast! Aga kommid olid tõepoolest vägagi maitsvad. Loomulikult ei möödunud päevagi laulmata - laulda sai nii lõkke ääres kui palvustel. Selgus, et noortel on päris palju laule peas, mis allakirjutanut muusikuna eriti rõõmustas.

Nii käis töö ja puhkus seegi kord meie puhkelaagris sõbralikult käsikäes. Hea oli olla koos toredate inimestega, töö läks üheskoos ladusalt ning tekkis omamoodi perekonnatunne.

Pühapäev oli tõeline hingamispäev. Viibisime Pilistvere kirikus jumalateenistusel ning saime osa armulaua osadusest. Seejärel oligi jälle käes aeg koju sõita.

Olukord, milles alustati 14 aastat tagasi, on praeguseks väga palju muutunud: nii ühiskond kui kirik ise on arenenud ning ka inimeste ootused kirikule on teisenenud. Põhjuseid, miks lapse kontakt kirikuga ebapüsivaks kujunema kipub ning seega ka teadmised ja kogemus usust ning kõigest sellega seonduvast lünklikuks jääb, on mitmeid. Näiteks järjest suuremat kaalu omab perekonna jaoks nädalavahetus kui võimalus olla üheskoos. Aga ka tihe tunniplaan koolis ja ajagraafik huvialaringides võivad mõjuda takistavalt.

Iga perekond peab tähtsaks teatud moraalseid väärtusi ja soovib, et ka lapsed selles vaimus kasvaksid. Kahjuks ei ole kristlikke väärtushinnanguid ja ristiusu põhitõdesid kuigi paljudes Eesti lasteasutustes võimalik tundma õppida ning vanemate endi pealehakkamine ja teadmised kipuvad soovile alla jääma.

Sellises olukorras tekkiski vajadus muutuseks ka meie poolt. Uus süsteem võimaldab lapsel saada programmist ülevaadet süstemaatilisemalt. Ja kui juhtub, et see aeg, mis kirikukoolis veedetud, jääb mingil põhjusel lühikeseks, saab siiski rääkida teatud terviku läbimisest.
Piiblilugusid, lapse suhet Jumalaga ja teiste inimestega, kiriku ajalugu, moraali ja eetika küsimusi ning paljusid teisi teemasid käsitleme vastavalt lapse vanusele rühmatöö, vestluse või mängu kaudu. Loomulikult kuulub asja juurde käeline tegevus ja muusika. Ühiselt tähistame kirikuaasta pühasid.

Tegevus toimub tsükliõppena. Sama temaatikat käsitletakse teatud perioodil kõigis vanuserühmades eale sobiva metoodikaga. Aastas läbitakse kolm tsüklit. Tsükli lõpuks on lapsel teemakohane materjalikogu ja ta saab iga tsükli läbimise eest ka vastava tunnusmärgi. Nii et kui mitu aastat on seljataga, saab laps ka soliidse "teenetemärgi" kaela riputada.

Mis nimesse puutub, siis sõna KIRIKUKOOL väljendab meie arvates paremini seda, millega seotud ollakse ja mida õpitakse ning tulevikus näeme ka tundide toimumise aegu rohkem nädala sees.

Lõpetuseks tahaks veel lisada, et meie omalt poolt püüame teha kõik võimaliku, aga kui teie, lapsevanemad ja ristivanemad, ise hoolt ei kanna, et laps sellest kõigest osa saaks, siis on tehtu paraku asjatu. Ärge siis unustage, et lapse kasvamiseks kristlikus vaimus tuleb just teil endil anda suurim panus - eeskuju ja suunamine.

Piiblis esineb sõna "ingel" umbes 300 korda, sugugi mitte kõigis piibli raamatutes ei mainita neid. Tihti ei kasutata ka sõna "ingel", vaid mõnda võrdumit: vaim, valgus, tuli, tuul, pilv jne. Kristlik inglikäsitlus on saanud palju mõjutusi ka piiblivälisest kirjandusest, eriti nn apokrüüfidest ja juutide apokalüptilisest kirjandusest. Märgatav mõju on olnud loomulikult ka ilukirjandusel ja kujutaval kunstil (nt tiivad). Kristlik ingel on dünaamiline, ta ei ole lihtsalt mingi passiivne olend, vaid ülesanne, tegevus. Augustinuse sõnadega: "Ingel on nende ülesande nimi, mitte nende loomuse nimi. Kui otsida nende loomuse nime, siis on see vaim; kui otsida nende ülesande nime, siis on see ingel - loomult vaim, ülesandelt ingel."

Psühholoogiliselt tõlgendatuna esindavad nii head kui halvad inglid inimese oma sisemisi pürgimusi, nagu armastust, viha, hirmu, kadedust, süütust jne.
Ja lõpuks on ingel ka kultuuri kuuluv sümbolistlik-lüüriline arhetüüp ja keeleline väljend, mis kristlikus kontekstis tähendab eelkõige Jumala ligiolekut ja kaitset.

Tõenäoliselt on igal inimesel oma suhe inglitesse. Paljud omavad ehk isegi isiklikku kogemust ja kokkupuudet. Kuid kõige tähtsam on nähtavasti ikkagi see, et lisaks hingerahule ja sisemisele tarkusele tuleb usuga, mis ka ingleid endas hoiab, kaasa kogemus sellestsamast Jumala ligiolekust ja kaitsest.
Meie, n­ö suured inimesed, kipume tihtipeale uppuma ratsionalismi ning unustame usaldada. Ehk tasuks sellisel puhul vaadata lapsi ja õppida neilt vahetust, siirust ja loovust.

Mida arvavad lapsed inglitest?

Kas sa oled näinud inglit?
· Otseselt ei ole, aga ükskord öösel ma kujutasin ette, et mu voodi juures on ingel, kes põlvitab ja palvetab. Krooni tal peas ei olnud. Tegelikult oli see suur lill, mis mul toas on. (7­aastane)
· Vahel ma vaatan ja näen neid selliste läbipaistvate täpikestena, mis on hästi väiksed. (6­aastane)
· Unes olen ikka näinud, aga ma ei mäleta, kuidas ta välja nägi. Ma sain aru, et ta on nagu tavaline lind - tiivad ja valget värvi. (7­aastane)
· Päriselt ma ei ole inglit näinud, aga ma näen neid oma mõtteis. (6­aastane)
· Ei ole näinud. Tegelikult täna öösel hästi korraks nägin. Öösel, siis kui üles ärkasin. Aga ta kadus kohe ära. Ta valvab mind, et ma ei kardaks. (5­aastane)

Millised inglid on?
· Inglid on valgete tiibadega; roosade, valgete või siniste riietega ja kuldpärg on neil ka peas. (7­aastane)
· Suurte tiibadega valged inimesed. (6­aastane)
· Ingel on läbipaistev. Nad peavad olema naissoost, sest neil on pikad lokkis juuksed. (13­aastane)
· Hästi ilusad, valged, säravad. Lapsinglid on väikesed. (6­aastane)
· Tiibadega. Ilusad. Mõnel on kitarr. Nad vahel mängivad. Mõned on puhkpilliga. Neil on inglitemaal oma orkester. Kõik inglid on emad, sest nad on naised. Nad on väga lahked ja head. (5­aastane)
· Ingel on Jeesus. (7­aastane)

Mida inglid teevad?
· Need, kes aitavad inimesi. (6­aastane)
· Inglid õpetavad inimesi õigesti käituma. Nad kaitsevad häid inimesi. Ingel aitab sõpru otsida. (7­aastane)
· Nad lendavad ja kaitsevad lapsi hirmu eest. (5­aastane)
· Kaitsevad lapsi ja suuri inimesi. Teenivad Jumalat. (7­aastane)

Kes on kaitseingel?
· Taevaisa ongi. Aga äkki on see, kes on meie sees. See, kes saab haiget, kui keegi mulle halvasti ütleb. (7­aastane)
· See, kes kaitseb. Kaitseingel on igal inimesel. Kõik inglid on kaitseinglid. (5­aastane)
· Kaitseingel aitab tänaval, et auto alla ei jääks. Kui mina mängin, siis tema mängib ka. (7­aastane)
· See, kes aitab inimesi ja kaitseb. (6­aastane)

Mida sa üldse inglitest arvad?
· Nad on tähtsad ja teevad head. (6­aastane)
· Inglid on tähtsad. Nad on Jumala abilised ja aitavad Tal laste eest hoolitseda. Kui ingleid poleks, siis väsiks Jumal ruttu ära ja ei jõuakski kellegi eest hoolitseda. Enam ma ei tea midagi. (5­aastane)
· Inglit on vaja koolis, kui ma õpin, ja kodus. Kui ma mõtlen, mida joonistada, siis ingel ütleb mulle. Koolis ta aitab paremini õppida. (7­aastane)
· Inglid on head, ei peta kunagi kedagi. Arvan veel, et inglid on väga ilusad ja armsad. (7­aastane)
· Mul on ingel, aga ta ei viitsi minuga tegeleda, sest ma saan ise hakkama. Ta valvab. (14­aastane)
· Igal perel on oma ingel, aga võib ka mitu olla. (7­aastane)

30. juuli pärastlõunal võttis meid vastu Mahtra Rahvakooli hoone kena perenaine ning siit algasidki need paar unustamatut päeva. Hommikul pärast hommikupalvust ja einet otsustasime sõita kunagise Mahtra küla talupoegade sõjatandrile. Kuigi ilmataat näitas kurja nägu, suundusime siiski ajaloolisele võitlusväljale. Läbisime kohad, mis paarsada aastat tagasi olid täis kohutavat ülekohut, viha ja valu. Sügava masendustundega, nagu otsides lohutust, olime peagi Juuru Mihkli kiriku rahustavas rüpes. Siin jutustas noor kirikuõpetaja meile kiriku minevikust, aga ka tänastest olmemuredest ja tulevikust.

Rahustavast kirikumiljööst asusime taas teele eestlaste minevikuradadele. Esmalt tutvusime põhjalikult Mahtra talumuuseumi ahtakese majaga, kus vaatamata ruumipuudusele oli välja pandud pisimadki tarbeesemed ja riided, isegi julmade mõisnike väljamõeldud peksu- ja piinamisriistad. Selle sünge meeleoluga saabusime majutuspaika. Siin ootas meid meeldiv üllatus! Külla oli saabunud meie kiriku organist Marika Kahar, kelle hoogsal eestvõttel laulsime kõik koos läbi terve hulga tuntud koraale. Tänu laulule paranes tuju ning peagi saabus õhturahu.

1. augusti hommik leidis meid Viljandi linnast. Külastasime Viljandi Pauluse koguduse keskpäevast hardushetke, mis meie külaliste tõttu viidi läbi soome keeles. Teenis õpetaja Mart Salumäe. Tema juhtis meid ka külalislahkesse Viljandi diakooniakeskusse, kus saime tutvuda sealse hoolekandetööga. Vahepeal oli võimalus käia vaatamas ka vana Viljandi lossi varemeid.

Aeg aga tõttas ning peagi asusime uuesti teele, sest vahepeal tahtsime peatuda veel oma sõpruskoguduses Pilistveres. Jõudsime seal külastada ka Jüri Vilmsi mälestussammast ja selle lähedal asuvat Eestist represseeritute mälestuseks üle Eesti kokku korjatud kividest tohutut kivikalmet.

Kohvilauast lahkudes saatis meid juba viimaseid kiiri Pilistvere kõrgele kirikutornile heitev õhtupäike ja nii alustasimegi tagasisõitu Mahtrasse, kus ootas õhtusöök ja tavapärane soome saun. Vahepeal jõudsime soomlastega vahetada diakooniaalaseid töömuljeid, millest saime suure hulga uusi kogemusi.

2. augusti hommikul alustasime koduteed. Koos Forssa kolleegidega oleme ääretult tänulikud Kaarli koguduse diakoonia juhile diakon Lauri Kurvitsale nende hästi organiseeritud päevade eest. Ühtlasi täname ka oma lahket tõlki Jaanus Ruisot.

Sa näed mu südamesse ja usu läbi Sinu Pojasse Sa lased ka mul vaadata enda südamesse.

Sa tead, kui nõrk ma veel olen, et ma muretsen oma elu pärast, oma tervise pärast, oma ligimeste pärast selle asemel, et usaldada kõik rahuliku südamega Sinu hoolde.

Lugedes pühakirja, olen teada saanud, et minus elab Jumala Vaim. Olen tunda saanud osadust Püha Vaimuga ja tänan Sind kogu südamest selle osaduse eest.

Siia Kaarli kirikusse, Sinu pühakotta, astun nagu oma koju, et osa saada pühast ristiusust, jumalasõnast, Pühast Vaimust ja Sinu Poja ihust ja verest.

Mul on rõõm igast inimesest, kes tuleb pühapäeval siia pühakotta, nagu igast lambast Püha Talle karjas. Ometi on Karjane alati otsimas eksinud lambaid. Sa tead, et ma isegi olen eksinud lammas, kuigi sügaval südames olen alati uskunud Sinusse.

Palun väga Sind, armas Jumal, juhi mind ikka minu teedel ja hoia mind eksimuste eest. Kinnita mu usku ja kasvata mu armastust, et ma Sind, Kõigevägevamat, armastaksin kogu oma hingest ja südamest. Õpeta mind armastama oma ligimest nagu iseennast. Sest kõik, mis ma iganes teen, teen Sulle.

Tänan Sind Sinu Poja Jeesuse, Rahuvürsti armastuse eest. Tänan, et Sa ohverdasid oma Poja, et me saaksime andeks oma patud, et Jeesuse ülestõusmise läbi saab kinnitatud meie usk. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.