1. Juhtkiri. Piiskop Einar Soone.
2. Kaido Petermann. Evangelist ja apostel Matteus.
3. Ain P. Leetma. Evangelist Luukas.
4. Maara Vint. Mõtteid religioosse kunsti tähendusest.
5. Koguduse ajalugu. Vootele Hansen. Eestimaa rüütelkond ja Kaarli kogudus.
6. Koguduse ajalugu. Kui suureks saan, hakkan kirikuõpetajaks. Abiõpetaja Constantin Adolf Thomsonist.
7. Töötegija. Kaie Tanner. Elukutse - kirikumees. Intervjuu Arved Ärmpaluga.
8. Koguduse ajalugu. Einar Hiob. 170 aastat kirikute ehitaja G. H. Beermanni sünnist.
9. G. H. Beermanni hauasamba pühitsemine.
10. Koguduse ajalugu. Marju Raabe. Aino Schmidti valmistatud altari- ja kantslikatted Kaarli kirikus.
11. Muusikatöö. Jaanus Ruiso. Lõuna-Aafrika poistekoor.
12. Lastetöö. Signe Aus. Lastetöö suvised tegemised.
13. Lastetöö. Mari-Ann Oviir. Kirikukooli I rühm - kõige väiksemad.
14. Lastetöö. Helen Treier, Lea Edminster, Signe Aus. Kaarli koguduse lasteaed kasvab ja areneb.
15. Noortetöö. Maarja-Margarita Junolainen, Helen Väljaste. Armasta ja ütle seda oma eluga - Taize.
16. Diakooniatöö. Johanna Ollik. Taas Forssa suvelaagris.
17. Lühidalt.



JUHTKIRI

Imekaunis suvi on lõppenud. Küllap sellel aastal jõudsid kõik puhkajad koguda jõudu eelolevaks sügiseks ja talveks. Jätkus päikest ja sooja merevett. Seda küll meil siin Eestis. Mitmel pool mujal maailmas kannatasid inimesed aga üleujutuste ja tormide meelevallas. Tuhanded õnnetud pidid lahkuma kodust, mis oli neile turvaline ja kindel koht. Õnneks ei ole meil maavärinaid ega mürkmadusid. Elame suhteliselt rahulikus ja turvalises paigas. Vaid metsade põlengud tekitasid korvamatut kahju ja andsid tööd päästeameti tublidele meestele. Liiklusõnnetuses hukkunuid oli suve jooksul endiselt mõtlemapanevalt palju. Traagilisi sündmusi tekitavad inimesed ikka oma süü ja rumaluse tõttu. Hoolimatus põhjustab aga süütuid ohvreid ja kannatajaid. Väikesel eksimusel võivad olla sünged tagajärjed.

Siiski on rõõmustavat palju ja lootust tulevikku küllaldaselt. Viljasaak on kogutud panipaikadesse ja põllu- ning aiapidajad võivad olla sellega rahul. Lõikustänupühal mõtleme tänumeeles Loojale, kes on lasknud külvatul kasvada ja kinkinud ilusat ilma vilja koguda.

Alanud on uus kooliaasta. Kes jütsidest astus esimesse klassi, kes siirdus aste kõrgemale. Õnnelikud said sisse ülikoolidesse, ukse taha jääjatel tuleb valida teine tee. Ehk anti neile ajapikendust sobiva elukutse valikul?

Teatrid alustasid hooaega ja poliitikud peavad valimisvõitlust. Päevad on lühemad ja õhtud pimedamad. Ilmad sügisele kohased. Elu suubub tubadesse ja büroodesse.

Pärast suvevaheaega on alustanud tegevust koguduse töövaldkonnad. Ega tegelikult pole ükski töö koguduses seiskunud ka suvel. Kaarli kirik oli kolmel kuul igal tööpäeval teelistele avatud ja sisseastujaid jätkus nii turistide kui kohalike seast. See oli paljudele hea võimalus pühakojas hetkeks peatuda, vaikseks jääda, palvetada või esmakordsetel külalistel ka kaunist kirikuhoonet imetleda.

Remonditöid nii kiriku kui koguduse majas tehakse edasi. Muusikutel oli mitmeid toredaid väljasõite ja lastel ning noortel huvitavaid laagreid. Diakooniarühm külastas Soomes asuvat Forssa sõpruskogudust. Sealse koguduse esindajad koos oma uue õpetajaga käisid meie eluga tutvumas. Pilistvere kogudusemaja oli meie koguduse liikmetele mitmel korral avatud ja võõrustajalahke. Sõprussidemed on püsivad ja suhtlus kasulik mõlemale osapoolele.

Tallinna Linnavalitsusega käivad läbirääkimised kiriku remondi ja oreli mootori vahetamise üle. Muinsuskaitse viis läbi Köleri fresko ekspertiisi. Vaja oleks seda kaunist ja mõjuvat "Kutsuvat Kristust" restaureerida!

Mainitud on vaid osa koguduse ettevõtmistest ja töös olevatest kavadest.

Kuidas elad Sina, armas Sulase lugeja? Milline on Sinu kontakt ja suhe kogudusega? Oleme ju üks pere, ühiste rõõmude ja muredega. Mõnda tunneme lähemalt, teistega kohtume jumalateenistustel, ühe osaga aga suhtlemine puudub. Kas on jäänud meil midagi tegemata? Kas me pole teid märganud? Võib-olla olete tagasihoidlikkusest jäänud kõrvalseisjaks? Olen kuulnud mõne koguduseliikme arvamust: mis nüüd mina, teised oskavad ja teavad paremini. Apostel Paulus kirjutab aga korintlastele: "Sest me kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed" (1 Kr 12, 13-14). Ja veel kirjutab ta: "Silm ei või öelda käele: "Mul ei ole sind tarvis!" Või jälle pea jalgadele: "Mul ei ole teid tarvis!", vaid hoopis vastupidi - need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud, ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust." Selliselt julgustati esimesi kristlasi koguduse osaduses elama ja tegutsema. Sama innustavat tõuget vajavad tänasedki ristiinimesed. Arvesta sellega, et Sinu osalemine koguduses on vajalik Kristuse Ihu nähtavaks elamiseks maailmas. Sõna ja sakrament toetavad Sind ja annavad jõudu eluteed käia. Igapäevane palveühendus hoiab Sind ning Jumal annab Sulle tarkust teha valikuid - tarvitada oma andeid hea ja vajaliku teostamiseks ning kurja ja kõlbmatu hülgamiseks.

Õnnistust ja rahu soovides ja paludes

Piiskop Einar Soone


EVANGELIST JA APOSTEL MATTEUS
Kaido Petermann

Uus Testament algab Matteuse evangeeliumiga. See on olnud tema traditsiooniline asend kaanonis. Vanima teadaoleva UT raamatute loetelu, teise sajandi lõpust pärineva nn Muratori kaanoni algusosa küll puudub, kuid esimesed selles säilinud ning järjestuses Markus, Luukas ja Johannes seisvad nimed viitavad, et nimekiri on alanud just Matteuse evangeeliumiga. Sama kinnitavad peaaegu kõik teisedki vanimad olemasolevad UT raamatute loetelud ja vanakiriklikud autorid, kuna taolist järjestust peeti kronoloogiliseks.

Mainitud UT raamatute fikseeritud järjekorrast ilmneb kõrge positsioon, mida Matteuse evangeeliumile kristlaskond juba õige varakult on omistanud: seda on peetud peaevangeeliumiks ning sellisena on ta pikka aega olnud ristiusu kiriku põhialus. Erilise, silmapaistva asendi on Matteuse evangeelium omandanud tänu oma arvatavale vanusele ja autoriteetsele (apostellikule) päritolule. Teiselt poolt on kõrge prestiiþi põhjuseks olnud kindlasti ka evangeeliumi n-ö täiuslikkus - selle ainerohkus, sisuline mitmekesisus, käsitluse põhjalikkus ja hea struktureeritus. Sisaldab ju Matteuse evangeelium lisaks Jeesuse elust ja tegevusest jutustavale laiahaardelisele ainesele rikkalikult ka Tema kõnesid ja õpetust, mis on süstemaatiliselt koondatud ühtseteks suuremateks kõnekompleksideks, mis annavadki teosele õpetusliku ilme.

Oma tekkeaja ja koostaja kohta evangeelium ise mingeid otseseid andmeid ei sisalda, kui mitte arvestada traditsioonilist pealkirja euangelion kata Maththaion, st "evangeelium Matteuse järgi". Kirjutatu põhjal on ilmne üksnes see, et teose koostajaks ja kirjapanijaks on olnud juutliku taustaga kirjatundja haridust omav isik, kes tundis korralikult ka kreeka keelt ja retoorika põhimõtteid, ning et raamat on algselt olnud adresseeritud eelkõige juutidele (kuna eeldab Vana Testamendi ja juudi kombestiku tundmist).

Kiriklik traditsioon on teose aga juba algusest peale seostanud Jeesuse jüngri ja apostli Matteusega, pidades teda evangeeliumi autoriks. Seda vanakiriklikku seisukohta kinnitab ka Hierapolise piiskopi Papiase kaotsiläinud kirjutisest (u 130.-140. a) pärinev tsitaat, mis esineb kirikuloolase Eusebiuse (u 260.-340. a) koostatud "Kirikuloos": "Matteus on heebrea keeles* koondanud logione**, tõlkinud on neid aga igaüks, nii hästi kui ta suutis". Kindel on, et Papias peab siin silmas nimelt Jeesuse jüngrit ja apostlit Matteust, keda mainitakse vastavates loeteludes (Mt 10:3; Mk 3:18 ja Lk 6:15) ning kes samastub samanimelise maksukogujaga kutsumisloos Mt 9:9-13.

Matteuse isiku kohta evangeelium eriti palju ei räägi. Ainsaks konkreetselt tema nimega seostuvaks kirjakohaks (peale apostlite nimekirja) jääbki eespool mainitud kutsumislugu, mis on lühike ja äärmiselt napisõnaline: Jeesus, möödudes Kapernauma tollihoonest, näeb seal tölnerit nimega Matteus ja esitab tollele üleskutse järgida teda, millele maksukoguja ka otsekohe reageerib. Ja see ongi kõik.

Me ei saa teada, kas see oli nende meeste esmakohtumine või oli sellelgi oma eellugu varasemate kokkupuudete näol. Jutustusest ei selgu otseselt midagi ka selle kohta, kuidas Matteus oma põlatud ametisse oli jõudnud. Võib vaid väita, et ta oli juudi päritolu mees (Matteus on eestipärane vorm heebrea pärisnimest Mattathiah või selle lühendist Mattai, mis tähendab "Issanda andi"), kes ametist tulenevalt pidi olema kirjaoskaja ja lisaks emakeelele valdama ametliku asjaajamiskeelena kehtivat kreeka keelt. Tölnerina pidi talle osaks saama oma suguvendade suur põlgus, kuna maksukogujaid peeti Rooma võimudele kaasaaitamise ja ametivõimu sagedaste kuritarvituste tõttu okupantide käsilasteks ja väljapressijateks ning nad arvati suurimate patuste kilda koos hoorade ja teiste avalike patustajatega. Tõenäoliselt oli Matteus ka üsna jõukas. Sellele näivad viitavat kutsumisele järgnevad salmid võõruspeost, millest võttis osa suur hulk teisigi tölnereid ja patuseid ning kuhu oli kutsutud ka Jeesus koos oma jüngritega.

Muu üle Matteuse eluloos võib üldise ajaloolis- kultuurilise tausta põhjal üksnes oletusi teha. Teada on, et sageli soostusid tölneri ülimalt madala prestiiþiga ametit (olude sunnil) pidama hakkama headest perekondadest pärit "kadunud pojad". Seetõttu võiks Jeesuse samanimeline tähendamissõna (Lk 15:11-32) olla heaks kirjelduseks nende (ja võimalik, et Matteusegi) allakäiguteele ja pöördumisele.

Omades head päritolu, mis tagas korraliku hariduse, varandusliku kindlustatuse ja muretu põlve isakodus, mindi sealt nooruse iseteadvuses ning kõigega toimetulemise usus n-ö ust paugutades laia maailma vaba, muretut ja lõbusat elu nautima. Võimaluste ammendudes ja elu karmima poolega kokku puutudes kogeti küll oma kujutelmade petlikkust, kuid kuna sillad olid põletatud, polnud enam kuhugi tagasi pöörduda ning nii tuli püüda hakkama saada kas või enesealanduse hinnaga - ennast võõrvõimu teenistusse roojasesse ametisse müües.

Taoline moraalne põhjakäimine tõi endaga kaasa tõrjutuse teiste inimeste, nii oma kaasmaalaste kui ka roomlaste poolt, kes üldiselt juute ei sallinud, ning põhjustas kindlasti hingelisi kannatusi. Põlatuse kogemine ja häbiga elamise paratamatus ajendasid vastureaktsioonina hoolimatuse ja häbituse teiste suhtes, mis kanaliseerusid ametialastes kuritarvitustes (liigkasuvõtmine jms).

Teiselt poolt pani selline ummikuna näiv olukord ja säilinud inimlikud vajadused mõtlema ka paremaid mõtteid. Puudus üksnes võimalus nende teostamiseks - keegi, kelle juurde minna, kes võtaks vastu, mõistaks, aitaks vabaneda minevikuneedusest.

Ühel päeval aga tuleb see "keegi" ise Matteuse juurde ja kutsub koguni ennast järgima. Keegi Jeesus, kes oli juba aidanud paganlikku Rooma ohvitseri ja selle teenrit (Mt 8:5-13), võtnud vastu teisigi patuseid (Mt 9:1-8) ning kes kuulutas armulikku Jumalat.

Matteus julgeb temaga katsetada. Maksukoguja tõuseb üles ning läheb Jeesusega kaasa. Ta loobub oma ametist ja jätab sellega ühtlasi maha ka endise elu patuse mineviku. Tema vabanemisrõõm on nii suur, et ta korraldab rõõmupeo, millest kutsub osa võtma oma Päästja koos selle sõpradega. Kuid ta tahab jagada oma rõõmu ka seniste kõige lähedasemate inimeste - töökaaslastega - ja neidki Jeesusega kokku viia, sest nemadki vajavad Teda, ning see on parim, mida Matteus nende heaks teha võib. Ja nii ongi temast juba saanud Jeesuse tunnistaja, kuulutaja ja järgija. Veidi hiljem valib Jeesus Matteuse kaheteistkümne lähima jüngri hulka, kes saadavad Teda kõikidel teekondadel ning kes peavad alustama maailma evangeliseerimist.

Nüüd alles võib Matteus hakata rakendama oma andeid ja oskusi (haridus, kirja- ja keelteoskus) õigete ja kõrgemate eesmärkide teenistuses ja temast saab nimele vastavalt "Issanda and". Tema Vabastaja võib pöörata kasuks koguni tölneri patuse mineviku kogemuse, nõnda et ta saab just selle tõttu kõlvuliseks kuulutama teistelegi samade probleemidega maadlevatele suguvendadele ("olema juudiks juutidele"). Isiklikult kogetu ja Issandalt omandatu põhjal saab ta "kirjatundjaks, kes on õpetatud taevariigi jaoks" (Mt 13:52), Jeesuse apostliks ja evangelistiks.

Oma nime kandva evangeeliumi kirjutas Matteus traditsiooni kohaselt Juudamaal (teise levinud versiooni kohaselt Süürias, kus ta oli Antiookia piiskopiks), kirikuisa Irenaeuse (u 142- u 200) andmetel Peetruse ja Pauluse Roomas viibimise ajal.

Oma rõõmusõnumis tahab evangelist rõhutada, et Jeesus on Iisraeli tõotatud Messias, sest Temas on Kiri täide läinud. Seetõttu kasutab ta sageli oma jutustustes VT tsitaate, mis on tekstiga seotud eelneva selgitava fraasiga "et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu". Ühtlasi näeb Matteus Jeesust tõotatud uue Moosesena (5. Ms 18:15-19), kes õpetab Seadust täie meelevallaga ning kuulutab "suuremat õigust kui kirjatundjad ja variserid". Siit tuleneb ka evangelistile omane elulooliste paralleelide rõhutamine nimetatute vahel: sündides surmaohus olemine julma isevalitseja tõttu, põgenemine ja võõrsil paguluses viibimine, 40-päevane kõrbeüksindus, käskude andmine-seletamine mäel, omavaheline kohtumine kirgastumismäel. Sama eesmärki teenib tõenäoliselt ka evangeeliumi algus- ja lõpulugude vahele jääva ainese sisuline jaotus viieks osaks suure kõnekompleksiga igaühe lõpus (kusjuures üleminekut järgmisele osale märgib korduv fraas "ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud …" (Mt 7:28; 11:1; 13:53; 19:1; 26:1). Taoline viisikjaotus peaks viitama viiele Moosese raamatule.

Evangeeliumi läbivaks oluliseks jooneks on Matteusel ka Jeesuse õpetuse seismine esiplaanil võrreldes muu jutustava ainesega. Seetõttu tema rõõmusõnum lõpebki ülestõusnud Issanda korraldusega oma jüngritele: "Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" Matteus ise toimiski selle õpetuse kohaselt tegutsedes hiljem misjonärina Juudamaal, Pärsias ja Etioopias, kus ta pea maharaiumise läbi ka hukati. Maetud on ta väidetavalt Salerno linna kirikusse Itaalias. Matteuse mälestuspäev on 21. september.

Eestis on tema nimele pühitsetud Järva-Madise kirik.

Kristlikus kunstis on Matteust enamasti kujutatud koos inimnäolise keerubiga (evangelisti atribuut), kirja panemas Kristuse inimlikku päritolu. Vahetevahel on teda maalitud ka tiivulise inimesena, sest ta kirjutas väga põhjalikult Kristuse inimesekssaamisest. Samuti on Matteust kujutatud kukru või suure rahakotiga, mis vihjab tema varasemale ametile, või siis kirjutussule ja raamatuga viitena evangeeliumi kirjutamisele. Viimati mainitud juhul hoiab mõnikord evangelisti tindisarve ingel. Vahel on Matteust kujutatud ka koos kirvega, mis oli tema martüüriumiriistaks.

Kaarli kirikus on evangelist ja apostel Matteus jäädvustatud keskmisel Püha Õhtusöömaaega kujutaval altarifreskol (vasakul alanurgas) trepiastmel istumas ja kirjutamas. Läbi aegade on kõiki ahastuses viibijaid kutsunud ja julgustanud Kristuse poole pöörduma apsiidivõlvi kohale maalitud Matteuse evangeeliumist pärinev kuldsalm: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!" (Mt 11:28).

* tõenäoliselt on siin mõeldud aramea keelt
** logion tähendab sõnu, ütteid või laiemas tähenduses ka lugusid


EVANGELIST LUUKAS
Ain Peetrus Leetma

Sissejuhatuse asemel
Kui küsida tavakristlase käest, kes on Luukas, siis teab igaüks teda kui evangeeliumi kirjutajat, mis ongi nime saanud tema enda järgi. Kuid kõik ehk ei tea, et tema kirjutatud on ka Apostlite Tegude Raamat. Nii et Piiblit lugedes saame teada, et tema päranduseks on meil Piibli kaante vahel kaks raamatut.

Luukas on evangelist ja seda isegi rohkem oma tegude kui sõnade poolest. Siinses artiklis tahaksingi just esile tuua Luukase tegevust evangelistina ja misjonärina ning vaadelda, milline oli tema isiksus ja kuidas kulges ta elutee. Oleks üsna õige väita, et tema misjonärikutsumus oli samaväärne apostel Pauluse omaga.

Luukase tagapõhi
Püha evangelist Luukas sündis Süürias paiknevas Antiookia linnas. Tema vanemad ei olnud heebrea soost; nimi Luukas annab sellest ka ise osalist tunnistust, kuna tegemist on ladinakeelse lühendiga nimest Lucanus. Veelgi enam, apostel Pauluse kirjas Kolossa kogudusele teeb apostel selget vahet Luukase ja nende vahel, kes "ümberlõigatute" hulka kuuluvad, st juudi soo esindajad (Kl 4:10-15). Ja siiski, oma kirjutistes näitab Luukas selgelt, kuivõrd hästi ta tunneb Moosese seadust ja juudi rahva kombeid. Seetõttu võime oletada, et Luukas oli vastu võtnud juudi religiooni kombestiku enne pöördumist Kristuse juurde, seda enam, et Luukase kodumaa, mis oli teaduse ja kunsti hälliks, võimaldas tal õppida ja omandada teadmisi kõige paremal tasemel. Apostel Pauluse kirjast Kolossa kogudusele leiame, et Luukas oli õppinud ka meditsiini (Kl 4:14). Toetudes kiriku traditsioonile, teame teatud allikatest, et Luukas oli ka kunstnik. Kindel võime olla aga selles, et Luukas sai oma aja parima hariduse, sest tema kreeka keele oskus on palju puhtam ja korrektsem kui teiste Uue Testamendi raamatute autorite keel.

Tulemine Kristuse juurde
Kui kuuldused Kristuse õpetusest ja imetegudest olid levinud Galileamaalt Süüriasse ja ümberkaudsetesse paikadesse, siis rändas Luukas Antiookiast Galileasse, kus Kristus oma õpetusega külvas lunastuse seemneid. Luukase isiku puhul langesid need seemned viljakasse mulda, sest tema südames kandsid need väga head vilja. Üsna pea leiti Luukas olevast vääriline kuuluma 70 apostli hulka ning olles saanud Kristuselt reisijuhised ja võime teha imetegusid, liikus ta Kristuse eel, jutlustades Jumalariigi lähedalolekust ja vajadusest valmistada temale tee.

Ristilöömise juures
Kristuse ristisurm oli sündmus, mis tõi palju lahkhelisid apostlite sekka. Kui ei olnud enam karjast, siis oli ka karjal raske koos püsida. Nende sündmuste ajal oli Luukas Jeruusalemmas, kus ta meenutas härdumusega oma Issandat, kes vabatahtlikult valis kannatuste tee. On üsna tõenäoline, et ka Luukas oli nende seas, kes olid Kristuse ristilöömise juures koos nendega, kes teda tundsid. Kuid üsna pea oli Luukase mure pööratud rõõmuks, sest Issand ise lohutas teda oma ülestõusmise päeval. Luukas ise annab sellest väga elava kirjelduse oma evangeeliumis, kui ta meenutab, mis juhtus Emmause teel (Lk 24:13-32).

Emmause teel
Kurval meelel sündmuste tõttu, mis olid aset leidnud, ja ikka veel kaheldes Kristuse ülestõusmises, asus Luukas Jeruusalemmast teele Emmausse Kleopase seltsis, kes oli samuti Kristuse jünger. Sellel teekonnal arvati Luukas vääriliseks jalutama Issanda seltsis, kes on tee, tõde ja elu. Mõlemad jüngrid olid omavahel arutlemas, kui Issand ise ilmus neile ja jalutas koos nendega. Markuse evangeeliumist loeme, et Issand ilmus neile teisel näol (Mk 16:12) ja mitte sellel kujul, kuidas nemad olid teda tundnud. Veelgi enam, nende silmad olid peetud (Lk 24:16) ja nad ei tundnud ära Issandat, kes neile ilmus. Nad oletasid, et teekaaslane on lihtsalt üks palverändur, kes tuli Jeruusalemma paasapühade ajaks. Issand ütles neile: "Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?" Selle peale aga vastas Kleopas: "Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?" Ja selle peale päris Jeesus: "Mis?" Ning Kleopas vastas: "See, mis juhtus Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on andnud ta surma mõista ja on ta risti löönud. Ent meie lootsime tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab; aga peale selle kõige on täna kolmas päev, kui see sündis! Ka mõned naised meie seast, kes puhteajal haual käisid, on meid ehmatanud: kui nad tema ihu ei leidnud, tulid nad ja ütlesid endid näinud olevat ka inglite nägemust, kes ütlevad tema elavat! Ja mõningad neist, kes olid meiega, läksid hauale ja leidsid nõnda olevat, nagu naised olid ütelnud, kuid teda ennast nad ei näinud." Ja Issand ütles neile: "Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?" Ja, alustades Moosesega, seletas Kristus neile, mis temast kõigis kirjades oli üteldud. Ja jutu käigus jõudsid nad Emmausesse, ilma et nad oleksid ise seda märganud. Kuna nendele meeldis nende teekaaslase seltskond ja et oli juba hilja, siis nad palusid, et ta jääks nende juurde, sest päev oli mööda veerenud ja õhtu kätte jõudnud. Ja tema läks sisse nende juurde jääma. Ja sündis, kui ta nendega lauas istus, et ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid tema ära!"(Lk 24:17-31) Ilmselt oli Kristus nendega mitmel korral varem koos olles leiba murdnud ja seetõttu ei olnud nüüd enam raske ära tunda oma Issandat. On täiesti reaalne, et nad võisid märgata ka haavu tema kätel. Ja sel äratundmise hetkel kadus Issand nende silmist, mille peale jüngrid ütlesid isekeskis: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?"(Lk 24:32)

Tagasi Jeruusalemmas; Issand ilmutab ennast veel kord
Suurest soovist jagada rõõmusõnumit teistega, kiirustasid Luukas ja Kleopas tagasi Jeruusalemma, kus nad kohtusid teiste apostlitega, kes kinnitasid, et Issand olevat ilmunud ka Siimonale. Nende jutuajamise käigus ilmutas Issand ennast veel kord ja tõestas, et tema on seesama Issand, kes oli ristil ja et ta on üles tõusnud. Veel kord oli Luukas arvatud vääriliseks kohtuma meie Issandaga.

Luukas Sebastes, Antiookias, Kreekas ja Filipis
Pärast Kristuse taevasseminemist jäi Luukas veel teiste apostlitega mõneks ajaks Jeruusalemma. Sealt aga läks ta Samaaria kaudu oma sünnilinna Antiookiasse, kus kristlaskond oli selleks ajaks juba küllaltki suur. Teel Antiookiasse läks ta läbi ühest sõlmlinnast nimega Sebaste, kus ta kuulutas rõõmusõnumit Kristuse surmast ja ülestõusmisest. Traditsioon annab meile teada, et see oli just selles linnas, kus Luukas leidis Ristija Johannese surnukeha (millel ei olnud mingeid kõdunemise tundemärke). Ta tahtis surnukeha endaga kaasa võtta, kuid kohalike elanike austus Ristija Johannese vastu oli nii suur, et nad keelasid seda teha. Kuid Luukas ei jätnud oma jonni. Tal õnnestus endale saada Ristija Johannese parem käsi, mille alla oli kummardunud Kristus ise oma ristimise hetkel. Selle hindamatu reliikviaga rändas Luukas tagasi oma kodulinna Antiookiasse. Seal tegutses ta senikaua, kuni temast sai apostel Pauluse kaasreisija, keda mitmed teoloogid peavad Luukase sugulaseks. Luukas oli Pauluse kaaslane viimase teisel misjonireisil. Nad reisisid koos Kreekasse, et kuulutada seal evangeeliumi. Kreekas jättis Paulus Luukasega hüvasti, et viimane ehitaks üles Kristuse kiriku Makedoonias asuvas Filipi linnas. Järgnevate aastate jooksul elas ja tegutseski Luukas just nimelt seal. Oma kolmanda misjonireisi lõpul külastas apostel Paulus taas Filipi linna, mil ta andis Luukasele nõu minna Korintosesse, et seal koguda armuande (2Kr 8:18-19). Kui Luukas oli selle töö lõpetanud, reisis ta koos Paulusega Palestiinasse, peatudes mitmetes tee peale jäävates paikades. Kui apostel Paulus oli vangistuses, jäi Luukas endiselt tema kaaslaseks. Ta ei lahkunud temast isegi siis, kui viimane saadeti Rooma, et seal anda tunnistust kohtu ees. Paulusele teekaaslaseks olles talus ta kõiki ebamugavusi ja ohte, mis teekonnaga kaasnesid (Ap 27-28).

Luuka evangeelium ja Apostlite Tegude Raamat
Roomas jäi Luukas alati toeks apostel Paulusele ja koos Markuse, Aristarchuse ja mõne teise kaaslasega kuulutasid nad Roomas evangeeliumi. Just Roomas olles kirjutas Luukas evangeeliumi ja Apostlite Tegude Raamatu. Oma evangeeliumis kirjutab ta meie Issanda Jeesuse Kristuse elust. Selle aluseks ei olnud vaid tema enda kogemused ja elamused, vaid ka kõikide nende meenutused, "kes ise on seda näinud algusest ja kes on olnud sõna sulased" (Lk 1:2). Apostel Paulus oli ise lähedalt seotud selle tööga ja hiljem ta ka kinnitas Luuka evangeeliumi. Kiriku traditsioonile toetudes teame, et apostel Paulus oli just see, kes õhutas Luukast kirjutama Apostlite Tegude Raamatut.

Pärast vangist vabanemist reisis Paulus taas külastama kogudusi, mis ta varem ise oli rajanud. Ja jällegi oli talle nendel teekondadel kaaslaseks Luukas. Samal ajal alustas aga keiser Nero kristlaste tagakiusamist Roomas. Pauluse soov oli tagasi pöörduda Rooma, et seal toeks olla kohalikele kristlastele. Selle reisi jooksul võeti ta uuesti vangi. Ka siin oli Luukas talle toeks. Paulus kirjutab: "Sest mind juba ohverdatakse ja minu lahkumisaeg on jõudnud ligi. Sest Deemas jättis mu maha ja hakkas armastama seda maailma ja läks Tessaloonikasse, Kreskes Galaatiasse, Tiitus Dalmaatiasse. Luukas üksi on mu juures" (2Tm 4:6, 10-11).

Luukas Itaalias, Dalmaatias, Gallias, Makedoonias ja Achaias
On üsna võimalik, et Luukas oli apostel Pauluse märtrisurma tunnistajaks. Kiriku traditsioonile toetudes teame, et pärast apostel Pauluse surma levitas Luukas evangeeliumi Itaalias, Dalmaatias, Gallias, aga eriti just Makedoonias, kus ta oli töötanud ka mõned aastad varem. Tema evangeliseeris ka Makedooniaga piirneva Achaia.

Luukas Egiptuses
Üsna kõrges eas reisis Luukas veel Egiptusse, kus ta väsimatult töötas ja talus mitmesuguseid kannatusi evangeeliumi kuulutamise nimel.

Luukase märtrisurm
Tagasi Kreekas, rajas Luukas veel mitu kogudust, peaasjalikult Boeetias. Seal ta ordineeris preestreid ja diakoneid ning tervendas haigeid nii hingelt kui ihult. Nagu tema kaaslane apostel Paulus, nii oli ka Luukas tõsine usu eest võitleja ja pidas seda oma elus kõige olulisemaks. Luukas kannatas märtrisurma 84-aastasena, Achaias; hukkamisviisiks oli ristilöömine oliivipuu külge, mis meenutas risti kuju. Tema keha maeti Boeetias asetsevasse Thebese linna. On väidetud, et tema matmispaigas on toimunud palju imetegusid, mida omistatakse just Luukasele. Enamik imetegusid on seotud silmahaiguste või pimedusega. Neljanda sajandi teisel poolel kaevati välja tema surnukeha, et see viia Konstantinoopolisse.

Kokkuvõtteks
Mida on meil õppida Luukase elust ja tööst? Esmalt ehk seda, et iga kristlase kutsumus on kuulutada evangeeliumi Kristuse kannatusest, surmast ja ülestõusmisest. Vaatamata sellele et Luukasel oli oma aja kohta parim haridus, jäi ta kogu elu lõpuni alandlikuks Jumala Sõna sulaseks. Teiseks ehk seda, et iga kuulutustöö keskmeks on ja peab jääma Kristus, kes alandas iseennast, võttis endale meie kuju ja elas meie seas. Kristus ei tulnud selleks, et teda teenitaks, vaid tema teenis meid kuulekusega oma Isale, alandades oma tahte lõplikult Talle. Kolmandaks oli Luukas suureks toeks ja abiks apostel Paulusele, mis annab meile õpetust sellest, et ka meie ülesanne on olla toeks oma usuvendadele ja -õdedele nende teel.

Püha Luukas oli ere näide sellest, et tee lunastusele ei ole kunagi kerge ja lilleline. Pigem vastupidi, see nõuab alandlikkust ja isegi kannatusi. Kui aeg-ajalt on raske, siis oleks hea mõelda Püha Luukase peale ja õppida tema eeskujust, mis oli juurdunud Kristuse armastuses.

Palve
Kõigeväeline, igavene Jumal. Sina andsid Pühale Luukasele armastust ja tahet olla Sinu Sõna teener ja sulane. Me palume Sind, et ka meie võiksime olla sama ustavad teenrid nii sõnas kui teos, ka siis, kui see tee on kannatuste tee. Me palume seda Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinu ja Püha Vaimuga elab ja valitseb, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.


MÕTTEID RELIGIOOSSE KUNSTI TÄHENDUSEST
Maara Vint

Kunst on oma olemuselt religioosne. Tema sügavam tähendus on usk. Kunst on sündinud religioonist, olles ajalooliselt usu teenistuses. Võib öelda, et kunsti eesmärk on väljendada jumalikku sõnumit.

Suurepärasemaid kunstisaavutusi läbi aegade on sakraalarhitektuur. Kirikuehitajate püha amet on algupäraselt Piiblis kirjeldatud Saalomoni templi ehitamine. Tempel ehitati Jumala juhatusel, kasutades sealjuures kalliskive, puhast kulda ja hõbedat.

Religioosse kunsti mõte on kinnitada meie usku. Pühast Vaimust antud taevalikku vahendab kunstnik surelikele. Kristlikku kunsti vaadates tekib küsimus, mis on siis tõeline. Kas tõeline on reaalsus, kus me viibime, või hoopis kristlikus kunstis kujutatud reaalsus? Ja me peame tõdema, et tõelisest usust kantuna on reaalsus pildil tõelisem kui kaduv hetk, kus me viibime. Religioosne kunst kujutab stseene Pühakirjast, kujutab Kristust tema lunastusteekonna eri etappidel, kujutab taevast elu Jumala juures.

Sajandite jooksul on kunstist, mis on olnud kultuse teenistuses, kujunenud omaette kultusobjekt. Me ei tohi kunsti omaette religiooniks tunnistada. Tuleb näha kunstis Jumala ilmutust ja sõnumit, mitte teha kunstist puuslikusarnast jumalakuju, mida me kummardame nagu ebajumalat. Ilma vee ja leivata, õhu ja usuta ei saa me elada, aga me saame elada ilma kunstita. Et kunst üldse olemas on, on Jumala arm ja äraarvamatu heldus, mida ta oma lastele pakub. Kunst väljendab end ilu kaudu ja ilu on jumalik. Võime küsida, kas kunst on taevalik? Fra Beato Angelicot on peetud ingliks, kes tuli maa peale inimesena, et taevalikku kunsti inimestele tuua.

Vaadates itaalia renessansimeistrite kunstiteoseid, tõdeme pildil kujutatu jumalikkust. Vaadates meie kaasaegset kunsti, võime sageli tunnistada kunsti "selle maailma pärast". Praegusaja kunstis leidub tihti isegi kunstiteoseid, mis peegeldavad vaimset segadust ja kaost.

Kas me tõesti eemaldume kogu aeg Jumalast? Kas kunst eemaldub Jumalast ja oma sakraalsest hällist, sõimest, kus meie Õnnistegija ilmale tuli? Kui vähe viljeldakse tänapäeval kristlikku kunsti! Kas tõesti see maailm lihahimu ja ahnusega on inimestele meelepärasem kui igavene püha elu taevases kuningriigis?

Ometi aitab kristlik kunst meil leida teed lunastusele, aitab kunstnikul, kes loob, leida teed Jumala juurde ja aitab inimestel, kelle jaoks luuakse kristlikku kunsti, leida teed lunastusele. Sakraalkunsti sõnum on Jumala armastus inimkonna vastu. Jääb loota, et kristlikku kunsti ootab ees uus õitseaeg ja et kunst oleks antud meie Trööstijast, Pühast Vaimust.

Kristlik kunst saab tõeliselt elavaks, kui mõistame seda vastavalt Pühakirjale. Piibli kaudu omandab kristlik kunst tähenduse, sest lähtudes Piiblist on see kunst loodud ja selle sõnum on võetud Jumalasõnast.

Nagu Pühakiri on antud Püha Vaimu läbi, on ka kristliku kunstniku kätt ja mõtteid juhtinud Püha Vaim. Tahtmatult on aga igasse kunstiteosesse kätketud ka kunstniku enda vaimne seisund, tema usk ja tõekspidamised. On ju paljud pühad pildid valminud hardas palvetamises, puhtast südamest ja hardas usus.

Kui me süveneme kristlikku kunsti, kasvatab see meie usku, avab meie silmad Piiblis kirjeldatule. Kui me poleks näinud pilte Kristusest, poleks meil õiget ettekujutust meie Õnnistegijast. Sakraalkunsti kaudu oleme saanud tuttavaks Kristusega, Neitsi Maarjaga, Ristija Johannesega ja apostlitega. Kui poleks kujutatud ingleid kunstis, vaevalt oleks meil üldse ettekujutust inglite välimusest.

Kristlikus kunstis valitseb range järjepidevus, kõik saab loodud kooskõlas eelnevate sajandite traditsioonidega, see kasvab välja juba loodust, kandes samal ajal ka oma aja märke ja suhtumist.

Piibliteemalistel maalidel omandab maastik, mida kujutatakse, ja iga pisemgi detail sümboolse tähenduse. Me mõistame neid objektiivses seoses Pühakirjaga või subjektiivselt seoses meie enese usu ja maailmavaatega. Vaimustunult imetleme paljusid kristlikke kunstiteoseid kui kunsti, kuid me peaksime tundma austust usu vastu, milles need teosed on loodud, armastuse vastu, mis on juhtinud kunstniku pintslit, kui ta lõi kujutatu.

Tegelik Looja ja Kunstnik on ju meie Taevane Isa ja iialgi ei küüni sureliku kunstniku loodu tema loodu täiuslikkuseni. Tema loodu on kõik elav, inimese loodu saab elavaks alles Jumalasõna läbi.


EESTIMAA RÜÜTELKOND JA KAARLI KOGUDUS
Vootele Hansen

Rüütelkonna alged hakkasid Eestimaal tekkima juba 13. sajandil Taani Kuningriigi ajal. Taani kuningas oli kaugel ja maa haldamise huvides pidi ta andma vasallidele rohkem õigusi. 1580. aastatel moodustasid nelja maakonna - Harju, Lääne, Viru ja Järva aadlikud ühise Eestimaa rüütelkonna. Viimastel toompäevadel meenutati Eestimaa rüütelkonda seoses tema privileegide kirjalikult mainimise 750. aastapäevaga.

Rüütelkond oli möödunud sajanditel seisuslik maa omavalitsus, mille moodustasid algselt maahärra (kuninga või ordu) vasallid, hiljem rüütlimõisa omanikud. Selline poliitilis-majanduslik aadlikorporatsioon reguleeris Põhja-Eestis alates 13. sajandist kuni Eesti Vabariigi tekkeni peaaegu kõiki eluvaldkondi. Vene keisririigis kuulus rüütelkonnale patronaadiõigus luterliku kiriku üle. Rüütelkond valis Eestimaa Konsistooriumile kindralsuperintendendi ja enda liikmete seast konsistooriumi ilmikutest liikmed.

Rüütelkonnal on oma osa ka meie koguduse loos. Üleeelmise sajandi keskel saadi luba hakata raha korjama uue eestlaste kiriku ehitamiseks Tallinna. Tollal oli Tallinnas kaks linna - Toompea ja alllinn. Tallinna raad ei olnud väga innustunud uue kiriku ehitamisest ja ehituskrundi Tõnismäele andis Toomgild. Tõnismägi ei olnud alllinna maa ja uue kiriku kogudus ei oleks allunud Tallinna Konsistooriumile vaid Eestimaa Konsistooriumile. Linna konsistooriumi patrooniks oli raad ja arusaadavalt ei meeldinud neile uue koguduse rajamine Toompea maale. 1858. aastal pöördus linna valitsus Peterburis asuva kindralkonsistooriumi poole sooviga ehitada kirik linna krundile ja jätta linn koguduse patrooniks. Toomgildi vanem Hans Heinrich Falck aga leidis, et Tallinna eestlastele ei ole liiga palju ka kaks kirikut, arvestades saksa koguduste (3) või õigeusu kirikute arvu. Eestimaa rüütelkond kinkis uue kiriku ehituseks 1859. aastal 15 000 rubla ja lubas igal ehituse aastal 4125 rubla toetust.

Vene keisrilt saadigi luba kahe koguduse asutamiseks, seni korjatud raha jaotati ja 1862. aasta sügisel alustati Jaani ja Kaarli kiriku ehitamist. 9. juulil 1862 (kuupäevad kuni 1918. aasta veebruarini juuliuse kalendri järgi) kinnitas siseminister keisri käsul Toompea Kaarli koguduse põhikirja. Koguduse patrooniks määrati Eestimaa rüütelkond ja kaaspatrooniks Toomgild, kes valisid esindaja koguduse konventi. Konventi kuulusid patroon (peavanem), kaaspatroon, õpetaja ning 4 Tallinnas elavate koguduse liikmete valitud vöörmündrit ja 1 Mõigu valla poolt valitud vöörmünder.

Patronaadiõigus seisnes vaimuliku kutsumises, kelle siis piiskop (kindralsuperintendent) ametisse seadis. Enamasti oli patronaadiõigus saadud kiriku ehitamise ja ülalpidamise eest. Kaarli kogudus oli põhikirja järgi oma varade omanik ja majanduslikult iseseisev. Tema patroonil oli õpetaja valimisel õigus nimetada kaks ja kaaspatroonil üks kandidaat, kelle seast pidid vöörmündrid pärast proovijutlust seaduses sätestatud viisil õpetaja valima. Hiljem, muutunud oludes, anti õpetaja valimise õigus peakoosolekule.

Esimene patroon, rüütelkonna sekretär Heinrich von Schonert nimetas nurgakivi panekul 28. oktoobril 1862 uue kiriku Kaarli kirikuks.

Rüütelkonna, tema liikmete ja patrooni majanduslik tugi oli oluline kogu kiriku ehituse aja ja hiljem igaaastase toetusena kogudusele. Nii annetasid 1864. aastal mõisnikud 17 000 rubla, mis kulus ajutise kiriku ehitamiseks. Patrooni algatusel ja eestlasest keisri ihuarsti dr Philipp Karelli kaasabil otsustas keiser anda kogudusele Toompeal asuva Komandandi maja (praegune Piirivalveameti hoone). Rüütelkond andis garantii Peterburi katoliku kirikult 1867. aastal neljakümneks aastaks laenatud 50 tuhandele rublale ja annetas 1869. aastal kiriku ehituse lõpetamiseks 19 022 rubla. Kui uus kirik 1870. aastal kasutusele võeti, oli ehituseks kulunud 81 200 hõberubla, millest 24 022 oli saadud rüütelkonnalt. Esimese patrooni Heinrich von Schonerti kulul ehitati roosaken kiriku läänefassaadile. Samuti otsustas rüütelkond anda Kaarli kirikule rootsiaegse Kaarli kiriku kellad, mis pärast Põhjasõda olid hoiul Rüütelkonnale kuuluvas Toomkirikus, seades tingimuseks, et Kaarli kirik jääks luteriusu kirikuks. Rüütelkonna maapäev (üldkogu) otsustas 1870. aastal anda kogudusele toetust 300 rubla aastas. Sama aasta neljandal advendil andis tollane patroon Eestimaa Krediitkassa sekretär Ferdinand von zur Mühlen pidulikul jumalateenistusel uue kiriku võtme kindralsuperintendent dr Ernst Wilhelm Woldemar Schultzile, kes avas ukse kogudusele.

Ka kirikusse gaasivalgustuse paigaldamine aastal 1896 oli algatatud patrooni poolt. Tema ettepaneku gaasikütte rajamiseks laitis konvent küll maha, kartes, et küte suurendab õhuniiskust, mis mõjub halvasti lae ja katuse puitkonstruktsioonidele.

Arutelud uue põhikirja üle, mis oleks kaotanud rüütelkonna patrooniõigused, algasid 1905. aastal, kuid selle kinnitamiseni ei jõutud, sest Vene keisririik oli otsustanud reformida luterlikku kirikut käsitlevat seadust. Uue põhikirja kinnitamine jäi ootama seaduse muutmist, mille andmine aga venis. Kogudus iseseisvus 1919 Eesti Ajutise Valitsuse kehtestatud evangeeliumi luteriusu koguduse nõukogu ja eestseisuse valimise ning valitsemise korra rakendamisega. Rüütelkond institutsioonina kaotati seisuste kaotamise seadusega 1920, seisuslikud privileegid kaotati juba 1917 ja mõju maa poliitikas hääbus I maailmasõja puhkedes, kui vene riigivõim hakkas tõrjuma kõike saksapärast.

Alljärgnevalt mõned näited koguduse protokollidest, mis illustreerivad olude muutumist.

Kaarli koguduse täisealiste meesterahvaste koosolekust 4. mail 1897 võtsid osa patroon von zur Mühlen, kompatroon Roman von Antropoff, kirikuvöörmündrid Hans Romberg, Daniel Aulik, Paulus Treumann, õpetaja Johann Heinrich Brasche, abiõpetaja Heinrich Richard Hoffmann ja 250 koguduse liiget. Koosolekul protesteeris A. Tamm ja veel mitmed koguduseliikmed selle vastu, et protokoll on saksa keeles kirjutatud.

Kaks aastat hiljem, 5. veebruaril 1899, tulid koguduse konvendi koosolekul kokku patroon Theodor Valter von Grünevald, kompatroon E. von Samson, õpetaja J. Brasche, abiõpetaja R. Hoffmann ning kirikuvöörmündrid P. Treumann, Juhan Dreving, Jaan Kasemets ja Jaan Monap. Patroon von Grünevald tegi ettepaneku konvendi protokollid eesti keeles ülespanna, sest mõned kirikuvöörmündrid mitte täiesti saksa keelt ei tunne ja konventidel üksi Eesti (Kaarle) koguduse asjad läbiräägitakse. Alates sellest koosolekust on kõik protokollid kirjutatud eesti keeles. Varem lisati koosoleku saksakeelsele protokollile eestikeelne tõlge.

8. detsembril 1905 olid koos kindralsuperintendent Daniel Burchard Lemm, patroon parun Girard de Soucanton, kompatroon E. von Samson, kirikuvöörmündrid Jakob Kraut, Gustav Flaur, Fromhold Pert ja Jüri Kreekmann ning pastor J. Brasche. Kaarli kiriku põhikirja järgi nimetas kompatroon parun Girard õpetaja kandidaatideks pastor Hurti ja Ney ning kompatroon E. von Samson pastor Werstbergi. Kirikuvöörmündrid valisid ühel häälel pastor Hurti Kaarli koguduse teiseks õpetajaks.

16. jaanuaril 1906 olid koos kindralsuperintendent D. Lemm, kompatroon von Samson, õpetaja J. Brasche, õpetaja R. Hurt, kirikuvöörmündrid J. Kraut, G. Flaur, F. Pert, J. Kreekmann ja Hans Hallikas. Eestimaa rüütelkonna esimees on konvendile kirja saatnud, kus ta annab teada, et rüütelkond on valmis, kui sellekohane põhjuskirja muudatus ette võetakse, oma patronaadi õigustest ennast lahti ütelda.

Hääleõiguslike liikmete erakorralisel koosolekul 20. augustil 1906 oli kokku tulnud umbes 800 koguduse liiget. Patroon parun Girard koos kompatrooni Leonhard Daugulliga soovisid, et konwent selle õpetaja waliks, keda koosolek hääletamisega soovitab. Sellega nad enda kandidaadi ülesseadmise õigust ei kasutanud ja valijateks olid vöörmündrite asemel koguduse liikmetest pereisad või vähemalt 30 aastased vallalised mehed. Hääletamise tulemusena valiti õpetajaks Pauluse koguduse õpetaja Aleksander Kapp.

Peakoosolekul 28. mail 1917 viibib 250 koguduse liiget. Pärast üleüldist avalaulu ja palvet avab patroon v. z. Mühlendahl koosoleku ametliku osa ja teatab oma ning konvendi nimel, et viimased otsustanud muutunud olude tõttu endisest korrast, kus peakoosolekut patroon juhatab, wabatahtlikult lahti ütelda ja paneb ette koosolijate seast koosoleku juhataja walida. Ühel häälel valiti koosoleku juhatajaks Klement.


Protokolliraamatu järgi osales patroon von Ramm koosolekul viimast korda 24. oktoobril 1918 ja kompatroon O. Mohrfeldt 3. mail 1919.

Viimane konvendi koosolek oli 11. augustil 1919. Sama aasta 29. juulil valis täiskogu kogudusele uue nõukogu.


KUI SUUREKS SAAN, HAKKAN KIRIKUÕPETAJAKS
Külli Keel

Constantin Adolf Thomson
sündis 27. novembril 1865 (vkj) Tallinnas rätsepmeister Karl ja Ottilie Thomsoni perekonnas. Järgmise aasta 6. jaanuaril ristiti ta Oleviste kirikus. Samas kirikus avaldas ta juba õige väiksena oma soovi kirikuõpetajaks saada. Constantin Thomsoni poeg kirjutab oma mälestustes isast järgmist: Kui isa 4 aastane oli ja oma venna ristimisest osa võttis, siis ütles ta peale talitust Oleviste õp. Huhnile: "Kuule onu, ma hakkan, kui suureks saan, ka kiriku õpetajaks, aga mitte niisuguseks õpetajaks kui sina oled, kes jala käib, vaid maaõpetajaks, kes alati hobusega sõidab." See soov oli tal maast madalast maal rahva seas elada ja hobustega sõita.

Õpingud
Ülikooli õppimaasumiseks vajaliku ettevalmistuse sai Constantin Tallinna Kubermangu Gümnaasiumis, kus ta õppis aastatel 1877-84. Õpingud jätkusid 1885. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, mille ta lõpetas 1889. Pro venia concionandi ja pro ministerio eksamid sooritas ta 6. ja 7. novembril 1889. aastal. Prooviaasta möödus Kuusalu koguduses praost Woldemar Friedrich Kentmanni juures.

Kaarli koguduses
Thomsoni ordinatsioonitalitus toimus Toomkirikus I Kristuse tulemise pühal 2. detsembril 1890, mil ta ordineeriti Kaarli koguduse abiõpetajaks. Koguduses töötas ta vaid kaks aastat, kuid teda mäletati kaua ja mälestused temast olid väga head.

Tähelepanu väärib asjaolu, et Constantin aitas katta oma eelkäija, koguduse esimese abiõpetaja Johannes Koppeli ravikulusid. J. Koppel asus kogudusse tööle 1889. aastal. Haigestumise tõttu ei saanud ta tööd jätkata ning arstid soovitasid tal Saksamaale ravile sõita. Vaese lese pojana polnud seda aga kerge korraldada. Appi tulid sõbrad, kes sanatooriumi tarvis raha andsid, ja Constantin, kes oma palga Koppeli emale andis.

Kaarli koguduses abiõpetajana töötades andis ta ka usuõpetuse tunde Tallinna Nikolai Gümnaasiumis ja Tütarlaste Gümnaasiumis.

Perekond
Constantin abiellus 27. detsembril 1890 (vkj) Tallinnas pagar Wilhelm Wieckmanni tütre Metaga. Perekond täienes 4 poja ja 5 tütrega: Paul William, Käthe, Elsbeth Meta, Erhard, Waldemar, Annemarie, Doris, Helmut, Eva. Kaks poega, Waldemar ja Helmut, valisid vaimuliku elukutse. Viimane neist sai isa järelkäijaks Hageri koguduses 1936. aastal. Ametit sai ta pidada kuni 1941. aastani, mil ta viimaste seas suure kahjutundega Eestist Saksamaale lahkus.

Hageri koguduses
13. septembril 1892 pühitseti sisse uus Hageri kirik. Samal päeval introdutseeriti Hageri kogudusse ka uue õpetajana Constantin Thomson. Kohanemine maaeluga võttis küll aega, ometi jäi ta kogudust teenima 44 aastaks kuni 1935. aasta lõpuni. Ta oli tuntud väga otsekohese ütlemise ja hea huumori poolest. Nõnda võis ta jutluse katkestada ja mõne tukastaja und segada, öeldes: "Liisa, mis sa tukud seal all!" ja siis jutlust häirimatult edasi pidada. Kord jälle keegi talumees küsinud Thomsonilt: "Sina räägid, et Jumal on inimesed loonud, aga Hageri kooliõpetaja räägib, et inimene hoopis ahvist arenenud?" Thomson mõelnud natuke, siis vastanud: "Võib olla küll. Ma tundsin ta isa ka, see oli küll kangesti ahvi nägu."

Oma isa elust kirikuõpetajana kirjutab tema poeg järgmist: Isale kui ka emale oli maaelu ja maaolud võõrad, kuna mõlemad linnas kasvanud. Ka oli isa sunnitud Hageri õpetaja laialdast põllupidamist oma peale võtma. Hageri õpetajal oli 45 tiinu põldu ... Tuli 4 hobust pidada ja see oli ainult võimalik, kui õpetaja ise maid omas käes pidas. Kogudus tuli isale lahkesti vastu ja ka 1905. a rahutused pole vahekorda kogudusega rikkunud. Palju raskem kui ärev 1905. a oli 1906. aasta, kus karistussalgad mööda maad sõitsivad ja kus enamasti ainult need karistada said, kes joobnud peaga olid mürgeldanud, kuna tegelikud süüalused ammu kadunud. Kui isa Hageris ametisse astus, oli kõige raskem aeg venestamise aeg, vanu kooliõpetajaid tagandati. Noori mehi, kes valdasid vene keelt, seati asemele ilma et nad kusagil kooliõpetaja ameti peale oleksid ettevalmistust saanud. Pärast peeti nendega suve kursusi, kuid ka need oli puudulikud ja pealiskaudsed. Rahva haridus läks hiiglasammul tagurpidi. Vaimulik elu oli sellega võrreldes tõusmas. Ärkamised, mis Rootsist Noarootsi olid tulnud, olid 1888 ja 1889 ka Hageri kogudust puutunud ja vaimuliku elu tõusu toonud. Ruumikas avar uus kirik oli alati rahvast täis, samuti palvemajad. Ja igas külas peeti lugemisi.

Kui praegusel ajal seltsielu ja sport eriti noori enda poole tõmbab, ei ole see veel suutnud seda tuld, mis ligi 50 aasta eest lõkkele lõi, kustutada. Praegu veel peetakse Hageri külades 32 kohas lugemisi ja rahva osavõtt on elav. Õpetaja töö ei ole selle tõttu 43 aasta vältel mitte vähenenud, vaid vastupidi, kasvanud. …Peale selle on Kohilas alev tekkinud, kus ligi 2000 elanikku, kus õpetajal enam kui 1 kord kuus tuleb jumalateenistust pidada.

Suure panuse andis Thomson ka Lääne-Harju praostkonna arenemisele töötades selle praostina aastatel 1920-1935.

1935. aastal palus Thomson end õpetaja kohalt vabastada. Kogudus armastas teda väga ja tegi talle lahkumise raskeks. Kuid Thomson tundis, et täit tööjõudu ei ole mul enam ja poole jõuga ei taha ma seda tööd teha, selle all kannataks kogudus. Alates 1. jaanuarist 1936 vabastati ta õpetaja ja Siseministeeriumi perekonnaseisuametniku kohalt.

Tollane peapiiskop Bernhard Rahamägi ütles Thomsonile ametist lahkumisel soojad sõnad: Küll on Jumal tõesti Sinu tööd ja püüdmisi krooninud ja Sind perekonnaga õnnistanud! Tänan Sind enese ja Eesti Kiriku nimel kõige Sinu pika töö ja vaeva eest, iseäranis Sinu 35­aastase truuduse eest Lääne-Harju praostkonna juhtimisel. Küllap Sinu teod käivad Sinu järel! Igal pool, kus Sina kaasa töötasid, oled Sina sügavad jäljed ja head mälestused järele jätnud.

Hageri Rahvahariduse Selts
1907 asutasid Hageri kihelkonna ärksamad isikud Thomsoni eestvõttel Hageri Rahvahariduse ja Kooli Seltsi eesmärgiga kihelkonnas edendada rahvaharidust, rahva vaimlist ja kehalist kasvatust puht eesti rahvuslikus vaimus. Seltsi loomisel olid omad takistused, kuna venestamine võttis tol ajal hoogu, püüdes lämmatada pisemagi rahvusliku eneseavalduse. Töö nõudis sitkust, jõudu ja armastust asja vastu. Ja seda leidus! 1907 avatakse raamatukogu ja luuakse koor, 1909. aasta alguseks valmib uus koolimaja ning tööd alustab Harjumaa esimene venestamisaastatejärgne 4-klassiline emakeelne erakool 50 õpilasega, 1913 valmib rahvamaja. Seda kõike Constantin Thomsoni eestvedamisel, kes jäi seltsi esimeheks pikkadeks aastateks.

Thomsonil jagus energiat mujalegi - tema algatusel asutati majandusalaseid ühisusi ja seltse, ta oli Ristirahva Pühapäevalehe toimetaja 1903-1918 ja Vaimuliku Ülemkohtu liige aastatel 1927-1935.

Constantin Thomson suri 15. märtsil 1938 ja on maetud Hageri kalmistule.


ELUKUTSE - KIRIKUMEES
Kaie Tanner

Kirikumees on amet, mille defineerimine osutub päris keeruliseks. Kirikumees kannab musta kuube ning on igal teenistusel ja talitusel alati kohal. Kirikumees paneb laulatusel vaiba maha ning matusel küünlad põlema, avab teenistusel kirikuõpetaja ees ukse ning peab vahti, kui kirikus midagi toimub. Kirikumees teeb kirikus kõike, mida tarvis - muidugi sel alal, mis teistest asjaosalistest (kirikuõpetajad, sekretärid, koristajad, kojamehed) üle jääb. Kui koguduse sekretäre kutsutakse Lüka-tõmbadeks (mäletate ju seda elukat doktor Dolittle'i lugudest!), siis ega kirikumehe elu palju kergem ole.

Arved Ärmpalu ehk omadele Ärbert töötab Kaarli koguduse kirikumehena 1993. aastast ning tunneb igapühapäevaseid kirikuskäijaid nägupidi. Tõsi küll, ega neid palju olegi - mõnesaja ringis. Arvedit ennast teavad ilmselt ka need, kes Kaarlisse harvemini juhtuvad.

Ajasime temaga juttu kiriku käärkambris ühel kaunil pühapäevasel päeval, kui teenistuste ja talitustega oli kenasti ühele poole saadud.

Oled Sa eluaeg tallinlane olnud?
Ei ole. Sündisin hoopis Varbola vallas 1925. aastal.
Rehkendan kähku Ärberti vanuse välja ja otsustan siis samas, et arvutasin valesti. Pärast kontrollin üle - ei teinudki viga. Ärbert on lihtsalt selline vanaisa-õunapuu-otsas-tüüpi, kes seitsmekümnest vanemaks ei saa.
Ja jäingi koju, kuni kuueteistkümneseks sain. Käisin koolis ja olin ühe aasta talusulane ka. Siis läksin Nissi sidejaoskonda tööle, et sõjaväest pikendust saada. Elasime sellises kohas, kust neli kirikut jäi täpselt 20 kilomeetri kaugusele, nii et mind ristiti kodus. Kus sa selle väikese lapsega nii kaugele…

Aga sõjavägedega on sul ikkagi päris palju tegemist olnud?
Nojah, selle sides töötamisega pääsesin küll Nõukogude armeest, aga 1943. aastal tuli sakslaste sundmobilisatsioon, kus enam miski pikendust ei andnud. Õnneks oli mu vennal madruste seas tuttavaid, kes mind Paldiskist laevaga Soome smugeldasid. Soomes astusin vabatahtlikult sõjaväkke, aga päris rindele meie pataljoni ei saadetud; jäime Soome pinnale ja osalesime kaitselahingutes. Seal oli suhteliselt vaikne: meie ühel ja venelased teisel pool jõge, vahetevahel viskasime üksteisele mõne miini. 1944. aasta sügisel hakkas Soome vaherahu tegema ning saatis eestlased tagasi. Tulingi Eestisse, kohe võeti Saksa sõjaväkke ja saadeti õppustele. Õppuste lõpuks hakkas aga sõda läbi saama ja sõdurid vajusid vaikselt laiali. Mis siis ikka, läksin sinnasamasse Nissi sidesse tagasi, sealt aga võtsid venelased mind uuesti sõjaväkke ja saatsid kohe pataljoniga Kuramaale lahingusse - ainult et hommikul jõudsime kohale ja õhtuks lõppes sõda. Jäigi minust hullem tulevahetus nägemata ja tegemata. Aga vene sõjaväes teenisin veel kuus aastat.

Niisiis kaheksa aastat, neli armeed ja ei ühtegi lahingut. Hästi läks!
Läks jah. Kusjuures ma ei hiilinud kuskilt kõrvale ega võtnud ise midagi erilist ette. Tõepoolest lihtsalt läks nii.

Ja pärast sõda?
Kui ajateenistus lõppes, käisin siinsamas Kaarli kirikus leeris, aasta oli siis 1951. Leerirühm oli suur, üle 100 inimese. Keegi suurt ei kontrollinud ja ükski leerilaps ju ise ka kuskil kuulutama ei läinud, et näe, leeris käin… Ning läksin Kommunaari tööle. Tegin kingi - algul taldu, pärast pealseid - ja jäin sinna 19 aastaks. Järgmised 23 aastat töötasin Polümeeris. Ilmselt ei ole ma eriti ühest kohast teise hüppaja sorti.

Koorilauluga olid kindlasti juba enne tegelnud, kui Kaarli segakoori tulid?
Muidugi olin! Tegelikult laulsin juba lapsest peale: õed-vennad käisid Varbola laulukooris ja mina sain nende kõrvalt viisid selgeks. Kommunaaris töötamise ajal läksin Türnpu-nimelisse meeskoori, mis oli tollal ikka Eesti parim - Variste dirigendiks ja 120 meest laulmas. Käisime Moskvas ülevaatuselgi. Üks koorinaaber aga laulis ka Kaarli segakooris, kutsus alul niisama suurtel pühadel appi laulma, hiljem juba jäingi. Laulsime isegi duetti.

Kas mõne hobi jaoks peale laulu veel aega jäi?
Rahvatantsus käisin ka. Ja võrkpallivõistkonnas mängisin - sealt leidsin oma naisegi.

Kuidas Sinust Kaarli kirikumees sai?
Kui 1993. aastal hakkas Polümeeris töö otsa saama, otsiti siin parajasti kirikumeest ja koorijuhid andsid mulle sellest teada. Nii et pensionil pole ma siiamaani olnud, tööstaaþ muudkui jookseb.

Kas selle kümne aasta jooksul on koguduses ka Sulle tuntavaid muutusi toimunud?
Noh, 1993. aastal oli "pakiaeg" kirikus juba möödas, nii et sellest jantimisest ma pääsesin. Kirikusse tulijaid oli ikka veel väga palju, aga ega neid praegu tuntavalt vähemaks küll pole jäänud… pigem ollakse kuidagi passiivsemad. Kui varem leidus vabatahtlikke diakooniatöölisi ning kirikukoristajaid hulgem, siis nüüd on neid palju vähemaks jäänud. Aga võib-olla paistab see töö lihtsalt vähem välja…

Mida kirikumees tegema peab ja kui pikk Sinu tööpäev on?
Kirikumees peab vaatama, et kirikus oleks kõik korras ning muidugi olema kohal kogu aja, mil kirik lahti on. Uksed lahti teha ja kinni panna, enne teenistusi ja talitusi kõik vajalik valmis sättida. Nüüd suvel oli see "Teeliste kiriku" aeg, siis tuli iga päev kiriku-uks hommikul lahti teha. Kirikumehi on kaks, nii et eks me jagame seda tööd.
Aga päeva pikkus… Noh, hommikul harilikult poole kümne paiku siia ja tihtipeale õhtul kella kümne ajal minema. Sõltub muidugi talitustest ka.

Kust tulevad armulauavein, armulaualeivad, küünlad? Kas nende tellimine on ka kirikumehe töö?
Ei ole. Meie asi on lihtsalt öelda, kui miski otsa hakkab saama. Armulaualeivad ostetakse konsistooriumi kaudu Poolast, vein ja küünlad tuuakse hulgilaost. Need suured küünlad, mida näiteks ülestõusmispühadel kasutame, tellitakse Florast.

Kas Su töös vahel ka midagi ootamatut või tavatut ette tuleb?
Mitte just kuigi palju. Teenistusel on ikka minestamisi juhtunud, siis leiame kirikuliste hulgast arsti või kutsume kiirabi välja. Ühe laulatuse ajal vajus kirikusse kamp hipisid, kes hakkasid kõva häälega juttu ajama ja kommenteerima. Kord matusel suri üks matuseline kirikupinki ära. Ja ühele laulatusele ilmus pruutpaar kohale ja teatas, et nemad ei abiellu. Aga üldiselt pole siin imelikke asju juhtunud midagi.

Arved pole vist kunagi tujust ära. Tema on rahul oma töö, oma kiriku ning koguduseliikmetega. Ehkki kirikulised võiksid oma laululehed ikka ilusti tagasi viia, mitte pinki jätta. Ja kirikus esinevad külaliskoorid ei pane kõiki asju oma kohale tagasi. Aga need on juba nii väikesed mured, et pole märkimist väärtki.


170 AASTAT KIRIKUTE EHITAJA G. H. BEERMANNI SÜNNIST
Einar Hiob

Kui XIX sajandi lõpul või XX sajandi alguses Gustav Heinrich Beermannist räägiti, lisati tema nimele sageli täiend kirikuteehitaja. Teades, et tegemist on mehega, kes on olnud seotud üheksa või kümne kiriku ehitamise, ümberehitamise või taastamisega, on selline lisanimi kohane. Tegelikult oli ta ehitaja kihelkonnakooli juhataja ameti kõrval. Vähem teatakse Beermanni osast evangeelse luteriusu kaitsmisel Vene keisrikojas.

Legendaarse mehe elutee
Gustav Heinrich Beermann sündis 7. mail 1832 (vkj) Märjamaa kihelkonnas Vaimõisa küla Katsepoja talus. Tema ristivanemateks said Vaimõisa mõisaomaniku Nicolai von Wilckeni poeg Robert Leonhard ja tütar Emilie Charlotte. See asjaolu kujunes määravaks tema edasisel eluteel. Erilist hoolitsust osutas oma ristipojale mõisapreili Emilie, kelle abiga talupoiss Kustas pääses õppima Tallinna Baueri kooli. Ilmselt oli see lastekodu taoline asutus, kus õpetati käsitööd. Pärast kooli lõpetamist jäi Gustav sellesse kooli abiõpetajaks. Samal ajal andis ta ära vajaliku eksami, et saada kihelkonnakooli õpetaja õigused.

1855. aastal asus Beermann Pilistvere kihelkonnakooli abiõpetaja ametisse. Õpetajaameti kõrvalt hakkas Beermann suviti tegema ehitustöid. Tema mitmekülgseid oskusi märkas Põltsamaa pastor Carl Maurach ja kutsus ta Põltsamaa kihelkonnakooli juhatajaks. Sellega sai Maurach kihelkonda mehe, kes aitas tal koolijuhi ameti kõrval ellu viia külakoolide ehitamise ulatuslikku kava.

1885. aasta sügisel sai kihelkonnakooli maja tulekahjus tugevasti kannatada. Koolimaja taastamiseks kihelkonnal raha ei olnud. Paar aastat peeti kooli Eesti Aleksandrikoolile ostetud majas Kaarlimõisas, kuid kui Aleksandrikoolis algas õppetöö, lakkas kihelkonnakooli tegevus.

Praegusel Jõgevamaal asuva Saare ja mitme teise mõisa tolleaegne omanik krahv Ernst von Mannteuffel vajas tublit ehitusjuhti. Ta kutsus Beermanni omale ehitusmeistriks ja andis talle elamiseks Paaba metsnikutalu. Et Beermann suutis koolitada oma kolme poega Tartu Ülikoolis, tekitas see kadedust krahvi ülemmõisavalitsejas ja ta lõpetas talu rendilepingu. Ning kui Gustavi abikaasa Caroline 1905. aastal suri, kutsus Peterburi lähedal Strelnas pastoriametit pidav poeg Christoph isa enda juurde elama.

Elu võõrsil kestis kümme aastat. Esimese maailmasõja ajal, 1916. aastal, otsustas poeg tulla koos perekonnaga Eestisse tagasi ja ta valiti siin Järva-Peetri koguduse õpetajaks. Viimase eluaasta elas Gustav oma poja juures koguduse pastoraadis. G. H. Beermann suri äkitselt 1917. aasta 18. jaanuaril 85 aasta vanuses. Tema kalm on Järva-Peetri kirikaia kalmistul. Gustavi abikaasa Caroline viimne puhkepaik on Maarja­Magdaleena kalmistul, kuid täpset asukohta ei teata, sest vasevargad on kalmistu ristidelt nimesildid ära korjanud.

Carolinel ja Gustavil oli kaheksa last, kaks neist surid noorena. Peale oma laste kasvatas perekond kolme vaeslast ja andis neile hariduse. Kolm poega õppisid Tartu Ülikoolis teoloogiat: Christoph oli hiljem Järva praost, Gustav (noorem) Viru praost ja Johannes piiskop Danzigis.

Kirikute ehitaja Beermann
Esimeseks tööks kirikute ehitamisel oli Beermannil äikesest süttinud Pilistvere kiriku tornikiivri ja katuse taastamine 1857. aastal. Järgmisel aastal ehitas ta uuesti Ambla kiriku põlenud tornikiivri ja katuse. Järgnes Põltsamaa kiriku põhjalik remont.
Ehitusmeistri kuulsus levis. Kui 1862. aastal alustati Tallinnas Peterburi Kunstide Akadeemia professorite Otto Pius Hippiuse ja Rudolf von Bernhardi projekteeritud Toompea Kaarli kogudusele kiriku ehitamist, kutsuti ehitusmeistriks G. H. Beermann Põltsamaalt. Võib tekkida küsimus, miks ja mille alusel valiti noor 30-aastane koolmeister sellise suure, vastutusrikka ja auväärse kiriku ehitajaks. Pealegi oli ta elukoht Tallinnast kaugel ja vaevalt et Tallinnas oli puudus headest ehitusmeistritest. Pärnu koduloolane, G. H. Beermanni abikaasa Caroline sugulane Endel Prikk on kirjutanud, et selleks võisid kaasa aidata Haapsalu­lähedase Võnnu mõisa omanik, Eestimaa rüütelkonna peamees krahv Ungern-Sternberg ja tema abikaasa, kelle juures Gustavi tulevane naine Caroline oli olnud kammerneitsi ja krahvinna suur soosik. Krahvipaar võis soovitada rüütelkonnale kui kiriku ehitamise peamisele rahastajale ehitusmeistriks Beermanni, kel oli selleks ajaks mõningane kuulsus ja usaldusväärsus. Lepingu sõlmimisel võis otsustavaks saada ka meistri töötasu. Maalt tulnud mees oli võib-olla nõus juhatama ehitustööd väiksema tasu eest kui linna ehitusmeistrid. Tänapäeval võime rahuldusega nentida, et meistri valik on osutunud õigeks.

Kaarli kiriku ehitamise tehniliseks järelevalveks määrati Rudolf Otto von Knüpffer. Sellega sai alguse samaealiste meeste 38 aastat kestnud usalduslik koostöö, mille tagajärjel valmisid hiljem veel Tartu Peetri, Narva Peetri ja Narva­Jõesuu Nikolai kirik.

Ehitamise alustamine oli ülimalt julge ettevõtmine, sest Kaarli kogudusel oli tol ajal ainult 556 liiget. Raha ehitamiseks saadi põhiliselt annetustest ja korjandusest. Koguduse arhiivis leiduvatest dokumentidest nähtub, et asjaajamine oli lihtne. Meister võttis tööle ehitustöölised, keda oli tavaliselt 60 ringis, ja pidas tehtud töö kohta arvestust. Tema korraldusel maksis kassapidaja palga ja muud rahalised kulutused. Ehitustöölise päevapalk oli 50 kopikat. Beermanni enda kuupalk oli ehitamise ajal 35-40 rubla, mis on tööpäeva kohta 1.40-1.60 rubla. Kuid talle on makstud mõnikord ka posthobuste kasutamise eest 5-10 rubla, mis on arvatavasti meistri kodus Põltsamaal käimise kulud. 1867. aasta 2. septembril on arveraamatus sissekanne: "Peermanni 2 ½ kuu hüiri makstud 1 r 25 k."

Beermanni ehitustel valitses väga täpne kord. Töönädal algas tavaliselt esmaspäeva hommikul kõigi töölolevate inimeste lühikese palvusega ja lõppes laupäeva õhtul tänupalvusega.

Võrreldes teiste uute kirikute ehitamisega edenes Kaarli kiriku ehitamine väga aeglaselt, sest pidevalt pitsitas rahapuudus. Pärast kaheksat aastat ehitamist pühitseti kirik 20. detsembril 1879. Kuid ka siis ei olnud kirik veel täielikult valmis - puudusid tornikiivrid. Beermann lahkus, kuna teda ootasid teised ehitused. Tornikiivrid ehitas meister F. Sabler 1882. aastal. Seega kestis kiriku ehitamine 20 aastat ja selle sisustamine jätkus hiljemgi. Tänapäeval võime Kaarli kirikut nimetada üheks Tallinna kaunimaks ehitiseks. Paraku kipub see oma 59,2 m kõrguste tornidega jääma Tallinna siluetis uute kõrgehitiste vahel märkamatuks.

Peale juba nimetatud Pilistvere, Ambla, Põltsamaa ja Kaarli kiriku on Beermann olnud ehitusmeister veel mitme kiriku juures. Narva Peetri kirik hävines nõukogude lennuväe pommitamise tagajärjel 1944. aasta märtsis. Narva-Jõesuu Nikolai kiriku õhkis taganev saksa väeosa. Need mõlemad olid uusehitised. Maarja-Magdaleena kirik sai põhjaliku ümberehituse. Tarvastu kiriku taastas ta pärast põlemist suuremana ja kaunimana. Nüüdseks juba surnud inimeste mälestuste järgi teatakse, et ta olevat ehitanud ka Käsukonnas asunud Pilistvere kogudusele Risti abikiriku, kuid kirjalikke andmeid ei ole selle kohta senini leitud. Hävituspataljon purustas kiriku 1941. aasta juulis.

Peale kirikute on Beermann ehitanud mitu silda, koolimaju, mõisahooneid, elumaju jm. Palju hooneid on ta ise projekteerinud. Ta oli hinnatud ehitusala asjatundja. Talle tehti ettepanek sooritada Peterburi Kunstide Akadeemia juures tsiviilehituse arhitekti eksam, kuid oma tagasihoidlikkuse tõttu ei kasutanud ta seda võimalust.

Koolmeister ja rahvuslane
Gustav Heinrich Beermann oli hingelt ehitaja, kuid ta oli ka hinnatud koolijuht. Koduloolane Rein Sepp on kirjutanud oma kirjatöös "Põltsamaa minevikust": "1870-ndatel aastatel oli Viljandimaal kaks eeskujulikku kihelkonnakooli, mis pälvisid koolirevidentide täielikku kiitust, need olid Tarvastus ja Põltsamaal. Põltsamaa kihelkonnakool kujunes Beermanni ajal mitteametlikuks õpetajate seminariks, mis andis külakoolidele 200 õpetaja ringis."

Lugejale on raskesti mõistetav, kuidas suutis üks inimene töötada kahel alal nii tulemuslikult. Beermanni kohta leiduvate materjalidega põhjalikumal tutvumisel tuleb järeldada, et ta oli erakordselt töökas, tal oli võime oma abilistele hästi selgeks teha tegevuse eesmärgid, ta andis neile tegevusvabaduse ja usaldas neid. Kõik see võimaldas tal sageli koolitöö juurest ehitustel viibida.

Beermanni tegevus koolijuhina langes eesti rahvuslikku ärkamisaega. Koolis valitses eestimeelne õhkkond. Mitmetest tema kooli õpilastest ja õpetajatest said hiljem üliõpilased, kes olid Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajate hulgas ja seltsi juhid. Sellepärast on Beermanni­aegset Põltsamaa kihelkonnakooli nimetatud ka EÜS-i hälliks. EÜS-i sinimustvalge lipu lugu on mitmeti seoses Beermanni perekonnaga: Gustav Heinrich avaldas oma soovituse lipu värvide kohta - must kui tõsiduse, sinine kui truuduse ja valge kui puhtuse värv; tütar Emilie oli lipu õmblejaks ja poeg Christoph seltsi lipuhoidja. Ärkamisaegses sulesõjas oli Gustav Jannseni ja Hurda poolel.

Beermann luteriusu kaitsjana
Alates ajast, mil Baltimaad said Vene riigi osaks, on selle riigi eesmärk olnud luteriusu tõrjumine Balti kubermangudest ja asendamine vene õigeusuga. Luteriusule oli kehtestatud mitmeid ahistavaid seadusi. Kui aastal 1855 sai Venemaa keisriks vabameelne Aleksander II, taibati peagi, et temalt on võimalik mõnesuguseid järeleandmisi saada. Ühe delegatsiooni koosseisus, mis käis Peterburis keisrikojas usu asjus endisi õigusi taotlemas, oli ka Beermann. Kuna raudteed Eestis veel ei olnud, sõideti regedel mööda Peipsi ja Pihkva järve jääd Pihkvasse ning asuti seal Peterburi rongile. Delegatsiooni liikmed valisid endi hulgast "rääkijaks" Beermanni. Kuid Peterburis ähvardati mehi palvekirjas olevate nõudmiste eest ahelates Siberisse asumisele saata ja osa delegatsiooni liikmeid loobus palvekirja esitamast. Beermann jäi alustatule kindlaks ning palvekiri esitati. Kas selle palvekirja tõttu või ka muudel põhjustel, aga 1864. aastal saatis keiser krahv Bobrinski olukorda kontrollima. Pärast seda tegi keiser mõningaid järeleandmisi, mis olid küllaltki olulised luteriusu säilitamisel Balti kubermangudes.

1881. aastal, kui troonile tõusis Aleksander III, algas üleüldine venestamine. Kuid vahepeal oli eestlaste iseteadvus rahvusena saavutanud uue taseme ja venestamine ei kujutanud enam sellist ohtu kui varem.

Tuleb märkida veel, et Beermann oli vaimulik luuletaja ja laulusõnade tõlkija. Praeguses, 1991. aastal välja antud "Kiriku laulu- ja palveraamatus" on laulul nr 322 tema tõlgitud sõnad. Kui siia lisada, et Beermann oli üks neist, kes organiseeris Uue-Põltsamaa mõisapõllul töötavate vanemate lastele õpetamise vormi, mis vastab umbes tänapäeva lasteaiale, ja võttis aktiivselt osa Põltsamaa seltsielust, tuleb nentida, et tegemist oli haruldaselt mitmekülgse ja võimeka inimesega.

Autor on tänulik Beermannidega seotud viidete ja kontaktide eest.


G. H. BEERMANNI HAUSAMBA PÜHITSEMINE
Toimetus

Laupäeval, 27. juulil s.a tähistati kirikute ehitaja ja 19. sajandi teeneka koolijuhi Gustav Heinrich Beermanni 170. sünniaastapäeva. Järva-Peetri kirikus toimus mälestusjumalateenistus, mille viisid läbi EELK peapiiskop Jaan Kiivit, Järva praost Teet Hanschmidt ja Ambla koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäe. Päevakohane jutlus oli kohalikult koguduse õpetajalt Lea Heinastelt. Osales ka Kaarli koguduse ansambel Vexilla Regis Piret Aidulo juhatusel.

Pärast jumalateenistust pühitses peapiiskop kirikut ümbritseval kalmistul G. H. Beermanni uue hauasamba. Sõnavõtuga esinesid Beermannide elu ja tegevust uurinud koduloolane Einar Hiob, Beermanni ehitatud kirikute esindajana Tartu Peetri koguduse õpetaja Kalle Mesila, Järva-Peetri koguduse juhatuse esimees Aldo Tamm jt. Peetri Põhikooli õpilaste luuletused ja Kaarli koguduse ansambli laulud lisasid pühalikule talitusele ilmekust.

Uuendatud hauasammas on väärikas mälestusmärk kirikute ehitajale, kujutades sümboolset kirikutorni, millel on tekst:
KIRIKUTE EHITAJA
GUSTAV HEINRICH
BEERMANN
* 7. V 1832
+ 18. I 1917.

Beermannide hauaplatsi kujundamise projekti koostas maastikukujundaja Andres Pohla. Hauasamba valmistasid G. H. Beermanni sünniküla Vaimõisa lähedal asuva Orgita maardla dolomiidist kiviraidurid Mihkel ja Madis Villand Jalase külas asuvas firmas Dolomiidimeistrite AS.

Mälestuspäev jätkus Kareda valla kultuurikeskuses. Toimus peapiiskopi vastuvõtt mälestuspäeval viibinud kirikuõpetajatele ja välismaalt Eestisse saabunud G. H. Beermanni järeltulijatele. Kareda raamatukogus oli avatud näitus "Gustav Heinrich Beermann ja tema järglaste elu ning tegevus". Näituse kujundas Kareda raamatukogu juhataja Helena Siiroja Einar Hiobi kogutud fotodest ja dokumentidest. Näituse väljapanek säilitatakse, huvilised saavad sellega tutvuda Kareda raamatukogus.

Kultuurikeskuses toimus konverents tänapäeva sakraalehitiste probleemidest. Ettekanded esitasid muinsuskaitse inspektor Aino Pung, Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent Leo Villand jt. Sobivat muusikat pakkus kultuurikeskuses Viisu külakapell.

Päev lõppes kitarrikontserdiga Järva-Peetri kirikus.

Käesoleval ajal G. H. Beermanni järeltulijaid Eestis ei ela. Pidulikuks puhuks olid Eestisse saabunud endise Viru praosti Gustav Beermanni (noorem) pojatütar Adelies Beermann Londonist, endise Järva praosti Christoph Beermanni pojapoeg Norbert Beermann ja pojatütar Rosemarie Sell oma poegade Martini ja Wolfiga Saksamaalt ning endise Danzigi piiskopi Johannes Beermanni kolmanda põlvkonna esindajana üliõpilane David Hopmann Taanist. Kahjuks haiguse tõttu ei saanud tulla ainus käesoleval ajal veel elav Caroline ja Gustav Beermanni lapselaps, noorema Gustavi poeg 95-aastane pastor emeeritus Erik Beermann, kes elab Austrias Grazis.


AINO SCMIDTI VALMISTATUD ALTARI- JA KANTSLIKATTED TALINNA KAARLI KIRIKUS
Marju Raabe

Kirikuliste silmi ja südant Tallinna Kaarli kirikus on läbi aastakümnete rõõmustanud kaunid altari- ja kantslikatted. Mitmed neist on kavandanud ja valmistanud rakenduskunstnik Aino Schmidt.

Põgus pilguheit kirikutekstiilide valmistamisele 1920.-30. aastatel
Kirikutekstiilide valmistamine Eesti luterlikule kirikule hoogustus XX sajandi 20.-30. aastatel. Võimaluse selleks andis kiriku materiaalse olukorra paranemine võrreldes algaastatega. Tekstiilide valmistamisele lisas hoogu viie liturgilise värvi kasutuselevõtt 1920. aastate teisel poolel (varem olid altari- ja kantslikatted kas punast või musta värvi). 1930. aastatel innustati kirikutekstiilide valmistamist ka riiklikult tasandilt. Nimelt püüti kirikut kaasata kodukaunistamise aktsiooni ning riikliku kunstipropaganda raames sooviti suurendada kunstnike osakaalu kirikute kaunistamisel.

1928. aastal loodi E.E.L.K. Liturgilise komisjoni juurde Mälestuslehtede ja kaunistuste komisjon, mille ülesanne oli töötada välja lapseristimise, leeriõpilaste õnnistamispäeva, laulatuse jm mälestuslehti ning organiseerida kirikute kaunistamise tööd. Mälestuslehtede ja kaunistuste komisjoni esimeheks sai Tallinna Toompea Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja Artur Soomre. Mitmetes kogudustes olid kirikute kaunistamiseks loodud vastavad toimkonnad, mille esmane ülesanne oli seada kirik jumalateenistuseks korda ja kaunistada altarit ning kantslit lilledega. Sageli võtsid toimkonnad osa uute altari- ja kantslikatete muretsemisest. Ka Kaarli kirikus oli selline toimkond olemas. Kiriku kaunistamise komitee asutamise koosolek peeti 8. oktoobril 1937. aastal ja komitee juhatajaks valiti õpetaja Artur Soomre abikaasa Ellen Adele Soomre. Selleks ajaks oli koguduse juhatus juba muretsenud põrandavaibad ning uued altari- ja kantslikatted, mida käesolevas artiklis käsitletakse. Loodud komiteelt oodati eelkõige tegutsemist uue kogudusemaja sisustamisel.

Kaarli kiriku õpetaja Artur Soomre tundis E.E.L.K. Mälestuslehtede ja kaunistuste komisjoni esimehena muret kirikute korrashoiu ja kaunistamise pärast. Sel teemal kirjutas ta ajalehe Eesti Kirik veergudel 1936. aasta 23. juuli numbris, kust võib lugeda: "Kui paljud koguduseliikmed ühiselt käed külge panevad õilsale tööle, siis annab Jumal sellele oma õnnistust ja kodukirik muutub vastavale kogudusele dokumendiks ja tunnistajaks, mis igale möödaminejale ja sissetulejale ütleb: nõnda armastame meie oma Jumala koda. Nõnda hoolitseme paiga eest, kus räägime oma Jumalaga, kus kuulame tema sõna, kus võtame vastu püha sakramenti, kus viibime oma elu tähtsamail hetkeil, kus saadame ära omakseid igaviku teele ja kus tuletatakse meele kord ka meid endid." Saamaks kirikutekstiilide jaoks sobivaid kavandeid pöördus Artur Soomre Riigi Kunsttööstuskooli direktori August Kilgase poole. Viimane oli kirikutekstiilide valmistamise tööst huvitatud ning tema korraldusel alustati Riigi Kunsttööstuskoolis altari- ja kantslikatete kavandamise aluste tundmaõppimist ja vastavate kavandite teostamist. Selle töö tulemusena valmis üle 20 kavandi, millega oli huvilistel võimalik tutvuda.

1936. aasta kevadel hakkasid Riigi Kunsttööstuskooli tekstiiliosakonna meistriklassi õpilased tikkima kollektiivselt kuldtikandiga valgest kalevist altarikatet Tallinna Piiskoplikule Toomkirikule.

Katte kavandi saamiseks oli korraldatud võistlus. Kuuest võistlusel osalenud kavandist valiti välja tekstiiliosakonna meistriklassi õpilase Aino Schmidti töö. Valminud katted olid esmakordselt kasutusel lõikuspühal 1936, mil tähistati Toomkiriku välis- ja osalise siseremondi lõppu. Ilmselt siit saigi alguse Aino Schmidti huvi altari- ja kantslikatete valmistamise vastu.

Rakenduskunstnik Aino Schmidt
Rakenduskunstnik Aino Schmidt (abielludes Kosk) on üks väheseid teadaolevaid professionaalseid kunstnikke, kes on Eesti luterlikule kirikule tekstiile loonud.
Aino Schmidt sündis 14. juunil 1915. aastal. Ta õppis E. Lenderi Gümnaasiumis ja aastatel 1930-1936 Riigi Kunsttööstuskooli tekstiiliosakonnas, mille lõpetas rakenduskunstnikuna tekstiili- ja pitsitöö alal. 1936. aastal ja ajavahemikus 1939-40 oli ta käsitöö ja joonistamise õpetaja E. Lenderi Gümnaasiumis. Aino Schmidt kuulus harrastajaliikmena rakenduskunstnike ühingusse RaKÜ (tarbekunstnike organisatsioon Eestis aastatel 1932-40). 1937. aastal liitus Aino Schmidt E.E.L.K. Mälestuslehtede ja kaunistuste komisjoni liikmeskonnaga.

Tallinna Kaarli kiriku altari- ja kantslikatted
Tellimuse valmistada altari- ja kantslikatted Tallinna Kaarli kirikule sai Aino Schmidt juba enne Riigi Kunsttööstuskooli lõpetamist. Esimesena valmisid valged katted, mis olid esmakordselt kasutusel Kaarli kiriku õpetaja Friedrich Stockholmi juubeli-jumalateenistusel 4. veebruaril 1937. aastal. Altarikate ja kaks kantslikatet on valmistatud valgest kalevist ning nendele on tikitud tikand metallnaastude, kuldniidi ja helmestega. Valge kalev oli toodud Inglismaalt põhjendusega, et Eestis ei ole lumivalget kalevit. Ka tikkimismaterjal oli välismaalt tellitud. Altarikatte kavandi aluseks võttis Aino Schmidt õpetaja Artur Soomre soovitusel mõtte, mida väljendab Kaarli kiriku pitser: Jumala silmast säravad maailma kiired; nende kiirguses paistavad tähed, mis moodustavad risti. Risti ümbritseb stiliseeritud lillornament. Kantslikatetel on keskel ladina rist ümbritsetuna samasugusest ääreornamendist, nagu on altarikattel. Valged altari- ja kantslikatted olid välja pandud RaKÜ 4. näitusel, mis toimus 9.-12. märtsini 1937. aastal Kunstihoones. Mitmes arvustuses leidsid katted äramärkimist. Hanno Kompus kirjutas 11. märtsi Päevalehes: "Kui nende vaipadega resp. vaiba-kavanditega (Adamson-Ericu ja Karin Lutsu looming - M. R.) ühel ajal nimetame veel puhaspidulikku, rikkaliku kuldtikandiga kaunistatud valget altarikatet - rahvapärane ornamentika on siin leidnud õnnelikku rakendust, - siis oleme nimetanud kõik silmapaistvaimad tekstiilid."

1937. aastal valmis Tallinna Kaarli kirikule violetsete katete komplekt. Altari- ja kantslikatted on valmistatud ka seekord kalevist, rikkalik tikand on tehtud helmeste ja litritega. Altarikatte keskel on kujutatud ladina risti, alläärt ehib ornamendiriba, mille keskosas on Kristuse monogramm tähtedega "A" ja "?" ning sellest mõlemale poole on tikitud kala ja karika kujutised. Nende vahel on sõõride sees kaheksakannad. Kantslikatetel on kesksel kohal samuti ladina rist ning selle all altarikatte allääreornamendi keskosa motiivistik.

Nii valgete kui violetsete katete valmistamisel abistas Aino Schmidti Asta Heinsaar (sünd 1916), kes oli samuti 1936. aastal lõpetanud Riigi Kunsttööstuskooli tekstiiliosakonna meistriklassi.

Kaarli kiriku rohelised altari- ja kantslikatted valmisid 1937. aasta lõpus. Jällegi on tegemist tikandiga villasel kalevil. Tikkimisel on kasutatud kollast lõnga, metallnaaste ja -litreid ning klaashelmeid. Altarikatte küljeosadel on kasutatud aplikatsioontehnikat. Motiivideks on stiliseeritud rukkililled ja viljapead. Need on kujutatud nii altarikatete küljeosadel kui ka keskosas, kus nad moodustavad kreeka risti. Risti keskele on tikitud sümbol "JHS". Kantslikatete muster on kujundatud vastavuses altarikatte mustrile - nende allääred on kujundatud aplikatsiooni ja stiliseeritud rukkilille motiividega, nagu on näha altarikatte küljeosadel. Keskseks motiiviks kantslikatetel on ladina rist.

Lisaks eespool välja toodud kolmele katete komplektile on Tallinna Kaarli kirikus olemas veel kaks altarikatet - must ja punane, mis on valmistatud täiendamaks varem olemas olnud kantslikatteid. Arvatavasti on needki altarikatted valmistanud Aino Schmidt. Teada on, et 1937. aasta kevadel oli tal valmimas must altari vaip . Punane altarikate sarnaneb materjali ja valmistustehnika poolest rohelistele katetele. Seetõttu võibki oletada, et musta ja punase altarikatte looja on Aino Schmidt. Kindlaid tõendeid selle kohta kahjuks seni leidunud ei ole.

Kaks Aino Schmidti valmistatud altarikatet olid eksponeeritud 1937. aasta sügisel RaKÜ 5. üldnäitusel Kunstihoones. Mitmes arvustuses leidsid katted äramärkimist ja neile sai osaks kunstikriitikute heatahtlik suhtumine.

Katteid teistest kirikutest
Lisaks eespool kirjeldatud Kaarli kiriku altari- ja kantslikatetele valmistati 1937. aastal Aino Schmidti kavandi järgi rukkilillesinised altarikatted Petseri Peetri kirikule. Need katted teadaolevalt säilinud ei ole. Kahjuks ei ole seni leitud ka nende katete kirjeldusi või neist tehtud fotosid. Tallinna Jaani kirikus on olemas violetne altari- ja kantslikate, mis oma kujunduselt ja materjalilt sarnanevad Tallinna Kaarli kiriku violetsetele katetele. Mingisugust teavet Jaani kiriku altari- ja kantslikatete kohta seni leidunud ei ole (uurimistööks vajalike materjalide leidmise teeb raskeks asjaolu, et kiriku arhiiv hävis 9. märtsil 1944). Altari- ja kantslikatete valmistamiseks kasutatud materjal ja nende kujundus lubavad oletada, et nad kuuluvad samasse ajajärku nagu Kaarli kiriku violetsed katted ja võivad samuti olla valmistatud Aino Schmidti poolt.

Aino Schmidti loodud tekstiilide iseloomulikud jooned
Eeskujusid ja ideid kirikutekstiilide valmistamiseks otsis Aino Schmidt nii kodu- kui ka välismaalt. 1936. aastal külastas ta Helsingi kirikuid, uurides sealsetel altari- ja kantslikatetel kasutatud motiive. Samal eesmärgil kavatses ta 1937. aastal reisida Rootsi. Kas see kavatsus ka teostus, ei ole kahjuks teada.

Eesti naiskäsitöös oli 1920. aastate lõpul võitnud rahvuslikkust esile tõstev suund. Püüdu esemete kavandamisel kasutada rahvuslikku ainest ja rahvakunstipärandit on märgata ka Aino Schmidti loodud altari- ja kantslikatetes. 1937. aasta suvel oli ta töötanud Eesti Rahva Muuseumis. Ajalehe Eesti Kirik 1937. aasta 15. juuli numbrist võib lugeda: "Preili A. Schmidt kavatseb edaspidi meie kirikute sisedekoratsioonis tikanduste näol käsitada peamiselt rahvapäraseid kaunistusi, milleks ainukese varasalvena on Eesti Rahva Muuseumi rikkalikud kogud." Rahvakunsti eeskujule toetumist võib näha Tallinna Kaarli kiriku valgete katete taimornamendis ja violetsetel katetel kujutatud kaheksakandades. Roheliste katete viljapeades ja rukkililledes on ühendatud nii kristlik kui ka rahvuslik sümboolika. Viljapea kui armulaualeiva võrdpilt ja elu ning lootust sümboliseeriv roheline värv viitavad kasvamisele ja leivale ning meenutavad Jeesuse sõnu: "Mina olen eluleib" (Jh 6:35). Ühtlasi võib viljapäid vaadelda kui viidet eestlusele (ja miks ka mitte omariiklusele?), eriti kui need on kujutatud koos rukkililledega. Violetsetel katetel kujutatud kaheksakannad on tuntud motiiv eesti rahvakunstist, mis kristliku sümbolina on mitmetähenduslik - selles motiivis on nähtud sõlmunud riste, ning tähtesid "M" (Maarja = kirik) ja "X" (Kristus); kaheteistkümnes kolmnurgas, mis tekivad, kui kaheksakanda joonistada ühe joonetõmbega, nähakse viidet kaheteistkümnele jüngrile; samuti võib seda sümbolit vaadelda kui tähte, mis juhatas kuningad Jeesuslapse juurde.

Rahvakunstipärandi kasutamise kohta kirikutekstiilide kujundamisel võib öelda, et põhjalikum süüvimine selles valdkonnas oleks võinud anda põnevamaid tulemusi (kasutades näiteks Lõuna-Eesti keskaegset taimornamenti). Samas vastavad Aino Schmidti altari- ja kantslikatete mustrid ajastu arusaamale rahvakunsti kasutamisest naiskäsitöös. Ka kristliku sümboolika kasutusvõimalused on avaramad, kui Aino Schmidti katetel näha võib. Siinkohal tuleb märkida, et eesti kiriklik tekstiilikunst oli alles arengu algstaadiumis.

Tikandi poolest on Aino Schmidti valmistatud altari- ja kantslikatted rikkalikumad kui suur osa samal perioodil Eesti luterlikule kirikule valmistatud katteid. Samuti on eripärane tikkimismaterjal - metallnaastud, kuldniidid, helmed, litrid.

Kompositsiooniliselt ülesehituselt vastavad Aino Schmidti altari- ja kantslikatted tolleaegsele traditsioonile - iseloomulikud on sümmeetrilisus ning keskvälja ja ääreornamendi kasutamine. Ka materjalivalikul lähtus Aino Schmidt XX sajandi alguse suundumusest. Kui XIX sajandil oli luterlikus kirikus kasutatud altari- ja kantslikatete valmistamiseks peamiselt sametit, siis Aino Schmidti katted on tikitud villasele kangale. Siit oleks olnud väike samm edasi erinevate kangakudumistehnikate kasutamisele altari- ja kantslikatete valmistamisel. Paraku Riigi Kunsttööstuskoolis, mille Aino Schmidt lõpetanud oli, kangakudumist ei õpetatud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Aino Schmidti altari- ja kantslikatetes oli nii uuendusmeelsust kui ka arenguruumi. Aeg, mil Aino Schmidt sai pühenduda kirikutekstiilide valmistamisele, jäi lühikeseks. Milline oleks olnud võimalik areng selles vallas, seda võib vaid oletada. Teadaolevalt lahkus Aino Schmidt 1944. aastal Saksamaale ning tema edasise elukäigu kohta teated puuduvad.

Aino Schmidti loodud altari- ja kantslikatted on Kaarli kirikus kasutusel olnud üle kuuekümne aasta. Nad on kaunistanud jumalateenistusi ja talitusi ning suunanud kirikuliste mõtteid Jumala poole. Koguduse töötegijad on katteid hästi hoidnud. Vaid valged katted olid aja jooksul kannatada saanud. Selle aasta kevadel need puhastati ja parandati Ennistuskojas Kanut. Edaspidi on valgeid katteid kavas kasutada vaid erakorralistel puhkudel. Rohelised ja violetsed katted on kasutusel alati, kui kirikukalendris on ette nähtud vastavate liturgiliste värvide kasutamine.

Tallinna Kaarli kiriku katted on väärtus, mida tuleb hoida. Hoida selleks, et need võiksid ka edaspidi kuulutada ristiusu sõnumit ja juhtida kirikuliste mõtteid Jumala poole.

1Sommer, A. Liturgilised värvid kirikus. Eesti Kirik, 23.07.1936.
2Kompus, H. "RaKü" neljas näitus. Päevaleht, 11.03.1937.
3Naisrakenduskunstnikud kiriku kaunistajatena. Uus Eesti, 11.03.1937.
4Rahvapäraseid kaunistusi kirikute sisedekoratsioonis. Eesti Kirik, 15.07.1937.


LÕUNA-AAFRIKA POISTEKOOR
Jaanus Ruiso

Kaarli suvise muusikaelu sündmuseks kujunes kahtlemata Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit poistekoori Michaelhouse Chapel Choir' kontsert 7. juulil 2002. Kuulajate südamed võideti mitte oma eksootilise päritolu, vaid esituse siiruse, avatuse ning veenvuse tõttu.

Michaelhouse on iseseisev poiste kool KwaZulu-Natali provintsis. Nii kool kui ka koor on asutatud 1896. aastal. Koor esineb regulaarselt pühapäeva õhtupalvustel, samuti kogu kooli kohustuslikel armulauateenistustel või pühapäeva hommikuti.

Koori repertuaar on laiahaardeline, ulatudes gregoriaani koraalist 21. sajandi teosteni. Muusika omab tähtsat kohta poiste igapäevaelus, seetõttu võimaldatakse neil muusikaga tegelda kuni kooli lõpetamiseni. Poisse õhutatakse õppima vähemalt kaht instrumenti ning tegelema heliloominguga, kasutades selleks moodsat muusikatehnoloogiat. Praegu on kooris tegevad ligikaudu sada noort meest, neist 48 võtavad osa kontserdireisist Euroopasse.

Michaelhouse Chapel Choir käis oma esimesel suurel ringreisil juulis 1999, osaledes 27. rahvusvahelisel festivalil "Jugend und Musik in Wien" Austrias. Publiku lemmikuna saavutati auhinnaline kolmas koht noorte kooride kategoorias. Samuti anti kontsert Austria Raadios.

Koori juhatab (ühitades seda üsna sageli klaverisaatja-kontsertmeistri rolliga) sisendusjõuline Gerard'd du Toit.

Kontserdi esimeses pooles kõlas klassikaline ja nüüdisaegne vaimulik muusika. Üks haaravamaid oli soomlase Jaakko Mäntyjärvi "Ave Maria", helikeelelt üsna eriline teos. Koor esitas seda hargnenult üle terve kirikusaali, nii oli laulja kuulaja vahetus läheduses. Oli võimas kogemus, millise veendumuse ja sisendusjõuga oma sõnumit edastasid ka umbes kümneaastased poisid…

Põnevad olid ka Aafrika vaimulikud hümnid ja "Aafrika missa" osad.

Teises pooles esitati Aafrika etnograafilist ja nüüdismuusikat. Ääretult põnev, aga ka koori oskusi ning võimekust proovile panev oli "Aafrika helid", kus koor imiteeris varasel hommikutunnil vee äärde kogunevate loomade hääli. Seda võiks ehk võrrelda mõne aasta taguse Jaapani naiskoori samalaadse muusika esitusega Kaarlis. Järgnenud laulud olid seotud liikumise ja tantsuga ning siin peab valge mees (kes moodustas koori enamuse) tunnistama oma kindlat allajäämist mustanahalisele: niivõrd nõtke, paindlik oli nende liikumine ja tants. Lõpuks lauldi veel gospellaule, kus oma häält ja võimeid said näidata koori solistid (milline sügav ning mahlakas bass ja veel nii noorel mehel!). Ja kuna publik ei olnud kiituse ning aplausiga kitsi, jõuti lisapalades vana hea "Naapoli laulunigi".

Kõik see näitas publikule, et koor on muusikategemisest ja selle edasiandmisest rõõmu ja rahuldust tundev võimekas kollektiiv.


LASTETÖÖ SUVISED TEGEMISED
Signe Aus

Kui mai keskel lastetöö suure karnevaliga oma hooaja lõpetas, ei tähendanud see, et nüüd vaikus majas oleks olnud. Suvepuhkusele läksid küll lastetöö ringid, kuid näiteks lasteaed käis aktiivselt koos veel kuni juunikuu alguseni.

Oma hooaja lõpetas lasteaed tõeliselt vahva ja juba tavaks saanud ekskursioonide nädalaga. Nii toimusid ka seekord terve nädala jooksul mitmesugused toredad üritused ja väljasõidud - loomaaeda, Hansapanka, piknik Hirvepargis, kinoskäik jpm. Kõige rohkem elevust tekitasid aga kaks päeva, kui Tallinnast välja sõideti. Esmaspäeval viis tee üsna Tallinna lähedale Neeme külla, kus asub piirivalvekoerte kasvandus. Neid neljajalgseid oli seal kohe igas mõõdus ja vanuses ning nii laste kui täiskasvanute südamed said kähku vallutatud. Lisaks koertele endile nägime ka treeningplatse ja kuulsime, kuidas koeri õpetatakse. Päris ekskursiooni lõpus tekitas suurt elevust võimalus näha ja ka katsuda piirivalves kasutusel olevaid relvi. Päeva lõpetas piknik Keila-Joal.

Paar päeva hiljem viis reisitee juba kaugemale, teisele poole Pärnut. Sigaste külas asub nimelt üks vahva miniloomade talu. "Mini" võib nende loomade kohta, keda nägime, öelda küll. Ponid, sead, jänesed ja isegi koerad olid seal umbes poole väiksemad, kui me tavaliselt oleme harjunud nägema. Kõige vahvam oli see, et kõiki neid sai ise oma käega katsuda ja paitada. Ühest põssast sai üsna ruttu meie kõigi suur lemmik. Tema nimelt sitsis nagu koer ja oskas väga järjekindlalt nõuda oma osa meie piknikutoidust. Ja ega sõit ainult vaatamisega piirdunudki: mõni laps on sellest päevast alates ka ise lemmiklooma verivärske omanik.

Nagu öeldud, sai juuni alguses ka lasteaia hooaeg läbi, kooli saadeti 12 tublit vanema rühma lõpetajat. Ülejäänud ja lisaks mitmed uued lapsed on nüüdseks alustanud juba oma järgmist mängu- ja õppeaastat.

Ka õpetajad lõpetasid oma hooaja väljaspool Tallinna. Seekordne kevadine laager toimus Harju-Madisel, looduslikult imekaunis kohas mere ääres. Kolme päeva jooksul pidasime mitu koosolekut, kus mõtlesime juba sügisestele plaanidele ja panime täpselt paika järgmise hooaja üritused. Loomulikult kuulub laagri juurde ka lõõgastumine. Ühiselt sõitsime ringi ümbruskonna huvitavates paikades (Padise klooster, Pakri poolsaar, Paldiski), õppisime salvrätitehnikat, kuulasime Henry Laksi kontserti, pidasime sportlikke võistlusi jpm. Hooajale pani punkti pühapäevane jumalateenistus Harju-Madise kirikus ning ühine Keila tervisekeskuse külastus ja lõunasöök.

Selle kirjutise ilmumise ajaks oleme suvepuhkuselt jälle tagasi ja sügisene hooaega sissejuhatav laagergi selja taga. Ometi tahaks siinkohal välja hõigata, et kes veel lastetöö tegemise vastu meie koguduses huvi tunneb, andku aga endast teada. Ootame väga uusi kaastöölisi ja sõpru!

Hooaeg lõpetatud, ei jäänud suvi siiski täitsa tühjaks. Ees ootasid veel väljasõit, lastelaager ja Pühapäevakooli Ühenduse piiblipäevad õpetajatele.

Juuni alguses on meie koguduse lastetöö juba aastaid korraldanud väljasõite mõnda Eesti kaunisse ja põnevasse paika. Seekord valisime reisisihiks Virumaa oma imekena looduse, põneva kultuuripärandi ja inimkäe loodud kummalise tehiskeskkonnaga. Esimene pikem peatus sai teoks Purtse kindlusevaremetes, mis oma võimsusega veel praegugi mere kaldal suurejooneliselt mõjuvad. Edasi viis tee Kundasse, mis endise tolmulinna staatuse on vahetanud kauni ja rohelise mereäärse linna maine vastu. Lisaks vanadele tehasehoonetele vaatasime lähemalt ka Kunda kirikut, millest kõige enam jäi meelde just tornist väljapoole tõstetud kirikukell. Sõit jätkus läbi Pada oru ja Viru-Nigula. Lisaks sealsele kirikule tutvusime ka alevist pisut väljas asuva Virumaa vanima sakraalehitisega - Maarja kabeli varemetega. Pikema peatuse tegime aga Purtses. Seal, õpetaja Reeda suvekodus, pidasime mõnusa pikniku, lapsed said mängida ja suured niisama päikese käes peesitada. Sellele järgnes põhjalik ekskursioon Purtse kindluses peremehe enda juhatusel. Enne veel kui siht Tallinnale võeti, käisime ära Aa mõisas ja Lüganuse kaunis kirikus ning uudistasime Kiviõli tuhamägedega tööstusmaastikku.

Ega ühelt päevalt enam rohkem nõuda saagi. Meeled elamustest tulvil, jõudsime kuuma päeva pisut värskendaval õhtul tagasi koju, juba uued reisisihid ja mõtted silme ees. Kel nüüd sellel reisil käimata jäi, see kuulaku kevadel hoolega teateid, kuhu seekord minnakse, ning löögu kindlasti kampa!

Suvine lastelaager toimus vahetult enne jaanipäeva Pilistveres. Viimastel aastatel olemegi oma suvelaagrid just seal pidanud, sest koht juba tuttav, majutus hea ja ilusad järvedki ümberringi. Seekordse laagri teemaks oli "Olen kuninglik laps". Teematundides rääkisime Jumala lapseks olemisest, meie väärtustest ja perekonnast. Ka paljud üritused olid otseselt või kaudselt kuningliku teemaga seotud - meisterdasime kroone ja muid kaunistusi, mis kõik ühisel vahval kuningalossi stiilipeol ära kasutati. Õppisime vanu tantse ja kombeid. Ka ekskursioon Põltsamaale oli pisut kuninglik - on ju seal vaadata lossivaremed. Nii lossi ümbruses kui kogu linnas tegi meile vahva ekskursiooni Põltsamaa koguduse abiõpetaja Arho Tuhkru. Laagripäevad sisaldasid veel mitut laadi rühmatöid, seiklusradu, sporti, laulmist, maastikumänge ja hulgaliselt igasuguseid muid mänge ja võistlusi. Hommiku ja õhtupalvused pidasime enda korrastatud ja kaunistatud kabelis ning igal hommikul tõstsime lipuvardasse oma käega tehtud laagrilipu. Mis peaasi - tundub, et lastele meeldis! Siinkohal mõned väljavõtted laagripäevikust:
Laager on olnud päris tore, kõige rohkem meeldis mulle grillimine ja ujumine. Põltsamaal oli ka normaalne. Marten
Väikesed on nii armsad ja jälle leidsime Annuga uusi sõpru! Maria
Mulle meeldis väga! Oli palju mänge. Lilith
Mina tahaksin siia tagasi tulla! Lotte

Juuli oli tõepoolest kõigile puhkusekuu. Aga augustis said lastetöö tegijad juba jälle kokku, et uut hooaega hakata ette valmistama. Enne oli meil veel võimalus osa võtta Pühapäevakooli Ühenduse piiblipäevadest, mis seekord peeti Aa ranna laagrikeskuses. Teema oli palava suveilma kohta küll pisut tõsine. Nimelt räägiti surmast ja leinast teoloogilisest aspektist lähtuvalt, teema ise kandis pealkirja "Ühel päeval läheme...". Kuid tõsiste loengute ja rühmatööde kõrval toimusid ka hoopis rõõmsamad ettevõtmised - lõkkeõhtud, kontsert ja võimalus nii kaunis kohas ja nii palava ilmaga ujumas käia ning lihtsalt puhata. Kuna oli tegemist juba 10. piiblipäevadega, siis ei jäänud ka tort tulemata. Kõige tähtsamad olid aga muidugi kontaktid, mis erinevate koguduste töötegijate vahel tekkisid.

Selline oli meie lastetöö suvi. Nüüdseks on aga juba uus aktiivne hooaeg peale hakanud. Ootame jälle kõiki oma uusi ja vanu sõpru meie tegemistega ühinema! Info ringide ja ürituste kohta on väljas koguduse stendidel, saadaval buklettides nii kirikus kui koguduse majas, aga näha ka siinsamas Sulase teadeteleheküljel.


KIRIKUKOOLI I RÜHM - KÕIGE VÄIKSEMAD

Mari-Ann Oviir

Ja ongi kätte jõudnud aeg tutvustada kõige väiksemaid kirikukooli liikmeid. Meie rühma lapsed on kõige nooremad, see tähendab et enamik neist on 4 kuni 6­aastased, mõned pisut nooremadki. Enamik lapsi võttis eelmisel hooajal kirikukoolist osa esimest aastat, aga oli ka neid, kes juba teist aastat meiega koos olid. Rühmas on 17 last ja kolm õpetajat: Reet Oolup, Kristi Neeme ja Mari-Ann Oviir. See, et meid nii palju on, teeb kirikukooli õpetajatele väga palju rõõmu!

Eelmisest sügisest hakkasime meiegi (nagu kõik kirikukooli rühmad) õppima uue programmi järgi. Seda nimetatakse natuke keeruliselt - tsükliõpe. See tähendab et ühel õppeaastal läbime kolm tsüklit, mis on omakorda jaotatud alateemadeks. Nii et viie aasta jooksul läbime kokku 15 tsüklit. Üks uus asi on veel - kõik kirikukooli lapsed said endale kaela tarkusepaela, kuhu siis iga tsükli lõppedes saab riputada ühe "tarkusepärli". Ja kui kirikukool läbi saab, peaks kogunenud teadmistepagas ka kaelas ilusti näha olema.

Tunnid algavad meil palvusega väikese altari ees, kus mõtleme oma kõige kallimatele inimestele ja sellele, mille eest me Jumalat tänada võime. Pärast seda räägime ühel piibliteemal ja mõtleme, kuidas see meie eluga seotud on. Siis teeme kindlasti ringmängu ja meisterdame. Ning kui aega üle jääb, saab veel lihtsalt mängida ka. Tund lõppeb samuti palvega. Lisaks on meil veel enne igat tundi teiste rühmadega ühine laulutund.

Igal lapsel meie rühmas on oma mapp, kuhu pannakse tallele kõik meisterdamised ja joonistamised, ning õppeaasta lõpus saab kõik tööd korraga koju viia. Tunnist osavõtu märgiks saab iga laps lambapildiga kleepsu, mille ta kleebib oma kaustikus oleva karjasega pildi peale. Siis on hiljem hea vaadata, mitmes tunnis on aasta jooksul osaletud!

Oleme oma rühmaga ka muidu aktiivsed ja võtame alati kõigist lastetöö üritustest osa. Eelmisel hooajal meeldis meile kõige rohkem jõulupidu kuningakojas ja hooajalõpetamise karneval. Nendel üritustel tahame kindlasti ka algaval hooajal kaasa teha!

Kohe ongi uus hooaeg algamas. Ootame seda suure rõõmu ja põnevusega. Rõõm on pärast pikka suvepuhkust jälle kõiki sõpru näha. Kindlasti on üksteistele pajatada palju põnevat, millest me suvel osa saime, mida tegime ja nägime. Samuti ootame endi hulka ka kõiki uusi lapsi, kel lusti ja tahtmist meie töödes ja tegemistes kaasa lüüa.

Peatse jällenägemiseni!


KAARLI KOGUDUSE LASTEAED KASVAB JA ARENEB
Helen Treier, Lea Edminster, Signe Aus

Juba kaheksandat aastat on 1. september Kaarli koguduses üks väga tähtis päev - koguduse lasteaed alustab oma uut hooaega. Ka sel sügisel koguneb altari ette 33 särasilmset poissi ja tüdrukut, et ühiselt uut mängu- ja õppeaastat alustada. Paljudele neist on koht juba tuttav ja sõbradki ees ootamas - on ju lasteaias käidud juba aasta või paar. Kevadel eelkooliklassi lõpetanud ja vapralt kooliteele asunud laste asemel aga alustavad päris esimest korda meie hulgas 15 uut rüblikut, kellel uute sõprade ja õpetajate avastamine alles ees seisab.

Kaarli koguduse lasteaed on tegutsenud alates 1995. aastast. Esialgu käis koos ainult eelkooliklass 5-7­aastastele lastele, tänavu alustab aga juba kolmandat hooaega ka mudilasrühm, kus pearõhk 3-5­aastastel.

Koos käime iga päev ning lisaks toredatele mängudele ja mängukaaslastele, õpime ja saame kõikvõimalikke uusi teadmisi nii emakeelest, matemaatikast, koduloost, usuõpetusest, kunstiõpetusest, muusikast, rütmikast ja loovusest. Eelkooliklass teeb veel lisaks pisut tutvust ka inglise keelega. Iga päev algab selle päeva teemalise ühise palvuse-mõtisklusega, millega juhatatakse sisse ka kõik teised päeva tegevused. Päevade teemad koonduvad ühise nädalateema alla, mis omakorda moodustavad ühtse kuuteema. Reedesed päevad kuuluvad aga meie lasteaias sõna otseses mõttes avastusretkedele. Käime ekskursioonidel, külastame muuseume ja näitusi, korraldame ühiseid pidusid ning teeme kõiksugu muid huvitavaid asju. Hooaeg lõpeb aga ekskursioonide nädalaga, mis tähendab tervelt viit päeva täis mitmesuguseid põnevaid väljasõite ja ettevõtmisi.

Lisaks oma tegemistele võtavad lasteaialapsed aktiivselt osa ka teistest koguduse lastetöö üritustest - esinevad jumalteenistustel ja perepidudel, osalevad koorides jne.

Peale laste on meil ka veel väga tublid õpetajad, kes oma aega ja võimeid just sellise töö jaoks on varunud. Tänu neile ongi võimalik luua turvaline, sõbralik ja kodune õhkkond, milles kristlike väärtuste edasiandmine ainuvõimalik.

Praegusel hetkel töötab meie lasteaias kaks põhiõpetajat, muusikaõpetaja ja kaks pikapäevarühma õpetajat. Väikeses kollektiivis saab teha tihedat koostööd ja nii on võimalikud ka suuremad ühised ettevõtmised. Näiteks eelmisel kevadel tõi lasteaed lavale lastemuusikali "Nukitsamees".

Kaarli koguduse lasteaed on mõeldud eelkõige perekondadele, kes peavad oluliseks kristlikku maailmavaadet ja lähtuvad oma kasvatuspõhimõtetes kristlikust väärtussüsteemist. Esmatähtis ei ole koguduslik kuuluvus, küll aga positiivne suhtumine eelkirjutatusse. See tähendabki, et ka praegu osaleb meie lasteaias lapsi väga paljudest kogudustest üle kogu linna ning ka nendest perekondadest, kes oma valikut veel teinud pole. Lisaks maailmavaatele ja teadmistele on meie eesmärk just lapsele esmaste sotsialiseerumiskogemuste andmine, et tema edasine tegevus mis tahes kollektiivis võiks olla aktiivne ja tulemuslik, et ta oskaks usaldada ennast ja teisi ning tuleks toime igas olukorras.

Et meie lasteaias käival lapsel oleksid tagatud kõik võimalused igakülgseks arenguks, peame oluliseks ka lasteaia ja lapsevanemate vahelist aktiivset koostööd. Lisaks igapäevasele infovahetusele on lapsevanemal võimalus saada põhjalikumat tagasisidet ja informatsiooni individuaalvestlustes rühmaõpetajaga. Samuti annavad õpetajad lapse kohta kaks korda aastas välja lapse õppe-ja kasvatustöö analüüsi, kust saab ülevaate nii lapse ainealastest oskustest kui ka sotsiaalsest arengust. Lisaks sellele üritame lapsevanemaid ka aktiivselt lasteaia tegevusse kaasa haarata - korraldama mõnd üritust, tutvustama oma ametit vms.

Seitsme aasta jooksul on meie lasteaias õppinud palju lapsi ja paljudel neist oleks soov oma kooliteed jätkata kristlikus ja lapsekeskses keskkonnas, mis on meie lasteaias olnud põhiline lähtekoht. Et seda puuduvat lünka Eesti haridussüsteemis täita, on olnud pidevaks kaugemaks eesmärgiks arendada lasteaiast kool, esialgu ehk algkool. Tööd selles suunas on tehtud ning mõtteid on palju, kuid eelkõige just sobivate ruumide puudusel pole lõppsiht veel teoks saanud. Oleme abi leidnud nii mõneltki aktiivselt lapsevanemalt, aga ka inimestelt, kellele on oluline kristliku kultuuri ja maailmavaate säilitamine ja edasiandmine meie ühiskonnas. Tahame siinkohal väga tänada proua Ilvi Jõe-Cannonit ja proua Tina McNallyt, kes on meie arengut juba ka rahaliselt toetanud.

Selle aasta kevadest on lasteaia juurde moodustatud väike töörühm, kes meie edasisi plaane tasapisi ellu püüab viia. Nagu kogemus näitab, ei ole see aga meie materiaalses maailmas sugugi nii lihtne. Arvame ja loodame, et meie ideed ei ole mitte hüüdjaks hääleks kõrbes, vaid südamelähedased paljudele peredele. Oleme tänulikud iga eestpalve ja hea nõu eest. Samas on väga oodatud ka igasugune muu abi ja rahaline toetus.

Meiega saab ühendust aadressil Kaarli koguduse lasteaed, Toompuiestee 4, Tallinn 10142 ja telefonil 6119111.

Annetusi saab teha Ühispanga arvele 10022070756006.

Ühiselt suudame kindlasti oma unistused teoks teha!


ARMASTA JA ÜTLE SEDA OMA ELUGA - TAIZE
Maarja-Margarita Junaolainen, Helen Väljaste

Kära… inimesed sagivad siia-sinna…. palju tundmatuid inimesi ja keeli.

Kõik oli nii võõras. Buss, millega olime Taizésse sõitnud, oli saanud meile koduks. Esimene mõte kohale jõudes oli, et mina siit bussist küll välja ei tule…

Valikuvõimalust aga ei olnud - kirikukellad kuulutasid jumalateenistuse algust. Ligi 6000 inimest vooris kirikuustest sisse. Kõik nad leidsid endale põrandal koha ja jäid vaikselt jumalateenistuse algust ootama. Avati lauluraamatud ja lauldi ühiselt Taizé laule. Sadakond valgetes rüüdes venda istusid rahvahulga keskel ning olid teenistuse läbiviijateks. Kui bussis tundus esialgu kõik nii võõras, siis eesti keeles etteloetud pühakirja tekst tekitas meis koduselt sooja tunde. See tunne saatis meid kogu reisi vältel. Äkitselt täitis ruumi vaikus. Keegi ei nihelenud ega rääkinud enam, nüüd oli igaühel võimalus enda sisse vaadata ning vaikusest tõde otsida.

Taizés veetsime me nädala. Alguses tundus vaikuse hetk liiga pikk ja rõhuv olevat. Nädala lõpus jäi sellest ajast aga juba väheseks. Olime õppinud suhtlema oma sise-minaga.

Taizés ei suhelnud inimene ainult iseendaga, vaid õppis ka olema kaastundlik ja salliv teiste suhtes. Toidusabas seisis ühtekokku ligi 5000 inimest. Toimus üleüldine nihelemine - kes seisis vaikides, kes nõudis valjuhäälselt süüa ja trampis jalgu vastu maad. Kogu selle möllu keskel oli näha, kui erinevad võivad inimesed ja tavad olla. Vaatamata erinevusele oli armastuse sõnum see, mis laskis juutidel ja palestiinlastel siin ühes lauas süüa. Igal päeval aset leidvad rühmatööd ja töörühmad aitasid samuti erinevate vaadetega inimesi üksteisele lähemale tuua.

Paljud eelistasid aktiivsele suhtlusele aga vaikust. Nemad ühinesid vaikuse rühmaga. Vaikuses olijad elasid ja toimetasid teistest eraldi, nad ei tohtinud rääkida ega lugeda. Olid vaid nemad ja vaikus. Ka meie hulgast ühines selle rühmaga neli inimest. Taaskohtumisel kolmanda päeva ühispalvusel teatas üks neist särasilmselt: "Nüüd olen ma ametlikult õnnelik!"

Viimane palvus Taizés erines kõigist eelnevaist. Igaühele anti küünal ning seeläbi läideti kõigis meis tuli, mille pidime endaga koos koju viima. Vendade ühine soov oligi see, et Taizé armastuse sõnum ei jääks vaid meie mälestustesse. Soov seisnes selles, et me võtaksime selle sõnumi endaga ühes ning rakendaksime seda oma igapäevases elus.


TAAS FORSSA SUVELAAGRIS
Johanna Ollik

Varahommikune päikesekiir mängleb kastepiiskadest säravail õitel ja vallatu hommikutuul sahistab alles uniseis lehtedes. On tulemas kaunis päev, mis kutsub meid, koguduse diakooniarühma töötajaid, Kaarli kiriku juurde, kust algab meie imeline reis Soome Forssa koguduse korraldatavasse suvelaagrisse. Lauri Kurvits bussijuhina ja sõidu organiseerijana kiirustab meid bussi sisenema, sest kiirlaev väljub Tallinna sadamast kell 8 hommikul. Südasuvine päikeselõõsk sunnib varjuma kajutisse, ehkki kiirlaev tuiskab vahuseid veepilvi ja tujukat tuult maha jättes Soome ranna poole. Kiirelt kaob lainetav veteväli ning peagi võtab meid vastu toimekas, töörohke Helsingi äripäev.

Jätame suurlinna mured ja rõõmud ning tõttame kaljuseinu läbivale kiirteele, kus nõutava kiiruse tõttu mööduvad kiiresti asulate ja linnade teeviidad, korrastatud maapiirkonnad ning ikka ja jälle võimsad kaljumassiivid koos lugematute järvedega.

Ühtäkki olemegi juba jõudnud Forssa linna suunduva teeviidani ning peagi pöördub buss tänavate rägastikku läbides meie peatuskoha, leerimaja ette. Rõõmsa jällenägemise ning tervituse järel suundume heiskama laagrilippu, millele järgneb rikkalik lõunasöök, tänupalve ning leilirohke soome saun. Mainimata ei saa jätta ka kutsuvat järvevett hilisemaks kümbluseks.

Järgmine päev algas hommikupalve ning kohviga. Ülejäänud vaba aja vestlesime diakoonia tööst, kavandasime uusi ettevõtmisi ja tutvusime Forssa kiriku diakoonia tegemistega. Külastasime pr Leila Lahti initsiatiivil asutatud Sõbra tuba (Ystävän kammari), mis on kõigile kodutuile avatud. Siin viiakse läbi kokkutulekuid, kohviõhtuid, vestlusi, loenguid, võetakse vastu annetusi, korraldatakse odavat väljamüüki, suunatakse abivajajaid ja võetakse ette palju muudki. Sellist maja vajaksime hädasti meiegi. Toreda giidi saatel tegime veel pikki ekskursioone ümbruskonna kirikuisse Tammelas, Koijärvil ja Urjalas ning käigu ümbritsevaile, imehästi korrastatud kalmistuile, kus polnud unustatud ka Soome vabaduse eest langenud kangelasi - nende mälestuse jäädvustamiseks kõrgusid keset kalmistut võimsad memoriaalid.

Hiljem külastasime vanurite hooldekodusid. Kahetoalised kõigi mugavustega varustatud korterid kõnelevad hoolitsusest oma elutöö teinud ja üksikuks jäänud vanurite eest, kes nüüd muretus rahus võivad suunduda eluõhtu poole.

Toredad päevad möödusid märkamatult. Oligi käes laagri lõpetamine. Omamoodi nukraks tegi lipu langetamine, kingituste üleandmine, mõlemapoolsed tänusõnad, rahusoovid, pisaradki naeruses silmanurgas ja lubadused järgnevaks kohtumiseks. Ning südamlikud tervitused Kaarli koguduse rahvale.

Laupäeva hommikul algas kojusõit. Ilmataat tujutses, sabistas kerget vihma, ent siiski külastasime Helsingi lähedal asuvat Ainolat, kus veetis oma elupäevad Soome suurkuju Jean Sibelius. Hiljem saime imetleda ka tema tohutu suurt kõrgele kaljurahnule püstitatud mälestusmärki.

Et aega oli laeva väljumiseni piisavalt, külastasime veel Helsingis asuvat pühakoda Kaljukirikut.
Oli laupäev ning kirikus toimus laulatus, seetõttu tuli meil veidi oodata, kuni võisime imetleda ka seestpoolt seda Jumala ja inimeste kätetööd, kus võimsatele kaljudele rajatud katus justkui püüdleb kõrgustesse. Sügava hardustundega tuli tahes­tahtmata laskuda palvele.

Kui me kiriku võlvide alt lahkusime, tibutas ikka veel hõredate pilvede rüpest vihma ning Helsingi mähkus juba hämarusse. Pea saabus hetk jätta hüvasti selle toreda linnaga ja astuda laevale. Tihe videvik laskus merele ning aeglaselt pöördus laev lahe vetele, mis vastupidiselt Soome­sõidule paistsid üsna rahutud. Kesk lahte kiigutaski kiirlaev meid tublisti. Ainult sõbralik täiskuu uneles pilvedes, saates oma ahtakese valguse meie koduteele. Õnnelikult saabusime kodusadamasse. Meie kõikide siiras tänu Laurile, kes meid laitmatult sõidutas ja koju toimetas. Südamlik tänu Forssa koguduse diakoonia töötajaile. Ühtlasi täname ka Jaanust, kes vapralt tõlgi kohuseid täitis.

Järgnevaks tööaastaks soovime kõigile üksmeelt, armastust, kaastunnet, eelkõige aga rahu.


LYHIDALT
Vootele Hansen

Meie fresko seisukorrast

Käesoleva aasta mai lõpus ja juuni alguses uuriti Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimisel Johann Köleri maalitud Õnnistava Kristuse fresko seisukorda. Freskol on kolm läbivat pikipragu. Kohati on sügavate pragude juures krohvikillud lahti (suurim lahtine tükk pindalaga 2 dm2). Mikropragude juures esineb värvikihi varisemist. Pragudele asetati profülaktilised kleebised, mis võimaldavad hinnata muutusi ja nendest sõltuvalt vastu võtta otsuseid edasiste tööde teostamiseks.

Ehitused ja remondid kirikus

Kaarli kiriku esise väljaku paeplaadid olid käesoleva aasta kevadeks murenenud ja katkistel kividel kõndimine oli ohtlik. Vanade paeplaatide murenemist soodustas talvel libeduse tõrjeks kasutatud sool. Juunis eemaldati kiriku eest kivid, mis omal ajal olid võetud kiriku esise väljaku servadelt ja pandud teiste plaatide peale. Uued paeplaadid telliti Kostivere murrust, kus neid murrab ülemistest kihtidest kivimees Atsina tuntud meister Mihkel Mänd. Augusti keskel eemaldati ka alumine plaatide kiht, sest need oleksid takistanud paigaldatavate plaatide laadimist ja vajaliku kalde tegemist. Võimaldamaks ratastooliga hõlpsamini kirikusse pääseda, otsustati ära jätta läveplaadi aste, nii nagu see on olnud ka viimastel aastakümnetel pärast viimast kirikuesise platsi korrastamist. Ühe kiviplaadi mõõtmed on 1×0,7 m. Ligi 80 ruutmeetrile paigaldatakse üle 100 paeplaadi. Ühe ruutmeetri paeplaadi hind on 600 krooni, kuivsegu kulub umbes 3 koormat (koorma hind 1600 krooni) ja veel läheb tarvis mõni koorem liiva (hinnaga 300-400 kr koorem). Septembri alguse seisuga on 2/3 kiriku esisest uute plaatidega kaetud. Töö jätkamiseks ootame uute kivide murdmist. Samuti on kavas asendada kiviplaatidega ka praegune jalatsite puhastamise võre eeskojas, kuhu naisterahvaste kontsad sageli kinni jäävad, ning vahetada eeskoja katkised kivid. Uute kivide eest tasub Kaarli Kiriku Remondi Fond, paigaldamise eest hoolitseb kogudus.

Viimaste jõulude eel illumineeris Tallinna linn kiriku hoone. Tulede valgel on kaunist hoonest loodetavasti rõõmu kõigil möödujail.

Taastatud on ka eelmise aasta 15. novembril tormi maha kistud plekkkate kiriku idaseina viilul.

Teeliste kirik
Käesoleva aasta juunist augustini olid Kaarli kiriku uksed avatud igal tööpäeval. Seeläbi olime lülitatud projekti Teeliste kirikud. Teretulnud olid palverändurid, turistid, koguduseliikmed. Kolme kuu jooksul külastas kogudust ligikaudu 2000 inimest. Uksed olid lahti tänu 40-le koguduseliikmest vabatahtlikule.