1. Juhtkiri. Piiskop Einar Soone. 2. Jutlus. Lauri Kurvits. 3. Kaupo Padar. Evald Saag annab edasi vaimu. 4. Ain P. Leetma. Jalutades Kristusega alandlikkuse ja teenimise teel. 5. Indrek. Vaino. Mõtteid ja nägmusi. Headusest. 6. Signe Aus. Jõulusõimedest. 7. Katrin Aava. Jõulupropaganda. 8. Vootele Hansen. Mäletamisest. 9. Koguduse töötegija. Kaie Tanner. Teeb süüa ja sõidab Pariisi. Intervjuu Maret Härmiga. 10. Toimetus. Edurd von Gebhardti maal "Kristus ristil" Kaarli kirikus. 11. Muusikatöö. Heli Jürgenson. Kirikumuusikast ja Kaarli kirikust. 12. Lastetöö. Kaie Tanner. Teel olles ja oodates. 13. Lastetöö. Silja Luup, Ruth Leedjärv. Kirikukooli I rühm - õpime koos naeruses hoos!. 14. Noortetöö. Oma tuba, oma luba. 15. Majandus. Orelil uued kopsud. 16. Jutlus. Targad hommikumma poolt.

JUHTKIRI

Armas Sulase lugeja!

Küllap on Sul olnud advendiajal aega jõulupühade üle mõtisklemiseks. Eks igaüks valmistub saabuvateks pühadeks isemoodi, arvestades oma võimalusi ja soove. On loomulik, et püütakse välja selgitada, mida pereliige või sõber jõulurõõmuks vajab. Reklaamitegijatel on võrratult palju võimalusi oma oskusi näidata, sest kohati tundub, et enne pühi läheb kõik müügiks. Kui saaks, siis tehtaks kaubaks ka hingerahu ja ostetaks südamerõõmu.

Kui mõni väidabki, et kõik on müüdav, tehing oleneb vaid hinnast, siis nii see kindlasti ei ole. Jumala sündimine inimeseks on andnud põhjust rääkida sellistest mõistetest nagu lunastus, pääste, lepitus, lootus, armastus - ja kõike seda ei omandata ei kulla ega hõbeda eest. Selleks et osata elus teha valikuid, peab inimesel olema mingigi ettekujutus ja teadmine asjade olemusest ja nende ajalikest või ajatutest väärtustest. Alles seejärel võib ta endalt küsida: kas ma vajan seda ja milleks ma vajan seda?

Palju vastukaja on põhjustanud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll, mis sätestab neid ühiskonna eluvaldkondi, kus riik ja kirik saavad teha koostööd rahva teenimisel. Mõnigi tunneb hirmu, et kas nüüd on Eestis riigikirik ja miks ainult kristlastel on ühiskonnas tegevusväljund. On ju selliseidki, keda Kristuse elu ei huvita ja tema sünnipühad jätavad ükskõikseks.

Kindlasti tuleks meie haridusele kasuks, kui õpiksime tundma maailma rahvaste religioone ja mõistaksime erinevate usundite põhimõtteid, traditsioone või tavasid. Kuid ei piisa ühe huvilise elupäevadest, et süveneda kõikide maailmavaadete sisusse, rääkimata nende tõekspidamiste kasutamisest praktikas.

Johannese evangeelium lõpeb mõtlemapaneva salmiga: On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada (Jh 21:25).

Kristlikku kirjandust on viimaste aastate jooksul trükist ilmunud märkimisväärsel hulgal. Kaarli koguduse Sulane on püüdnud tutvustada koguduse elu ja toimetusi ning ära märkida neid isikuid, kes on oma väärtusliku osa andnud koguduse teenistuses. Loodame seda ikka ka tulevikus teha. Milline koht on aga Sinu raamatute ja muu lugemisvara seas meie kirikut tutvustavatel väljaannetel? Nii ajalehel Eesti Kirik kui ka meie ajakirjal Sulane? Või oled Sa tutvunud meie koguduse koduleheküljega internetis? Teisiti küsides: millises väärtushinnangus on Sinu kodus Piibel ja päevakajaline ajaleht?

Tartu Ülikooli raamatukogu ajaloost on teada lugu 19. sajandist selle kohta, kuidas kord arutati küsimust raamatute õigest paigutamisest riiulitele. Vene riigi poliitika süvendamiseks määrati õppekonna ja ülikooli kuraatoriks sõjamehest kindral, kes ei olnud rahul sellega, et raamatud olid paigutatud korratult, arvestamata formaati. Ta nõudis raamatukogus raamatute paigutamist riiulitele suuruse järgi, nii et rivid koosneksid ühepikkustest teostest. Kas ja kuidas seda nõuet täideti, sellest vaikib ajalugu.

Soovin, et pühade ajal jätkuks kõikidel aega süveneda jõuluevangeeliumi imesse - rikastugem heades raamatutes peituvatest väärtustest!

Head lugemist ja rahulikku ning õnnistatud jõuluaega soovides ja paludes,

Piiskop Einar Soone

Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt (Jh 1:14).

Käes on jällegi aeg, kus minnakse kirikusse kuulama lugu, mis on muutnud ajaloos kõige rohkem inimkonna käekäiku. Neil päevil sündis… loetakse igal jõuluõhtul evangeeliumist Luuka poolt kirja pandud lugu. Kes läheb kuulama ajaloolist jutustust ajast, kui Rooma keiser oli Gaius Julius Caesar Octavianus ehk Imperator Caesar Augustus ja Süüria provintsi keiserlik legaat oli Publius Sulpicius Quirinius, kreekapäraselt Küreenius… Ja kes läheb tähistama imelist neitsist-sündi - Sõna lihaks saamist, Jumala inimeseks sündimist Petlemmas.

On kuidas on, igal juhul on jõulud (ja koos sellega aastavahetus) periood, mis meie igapäevaelu üsna oluliselt tavarütmist välja lööb. Jõuluajaga on seotud kõige rohkem perekondlikke traditsioone: vanavanemate ja sugulaste külastamine, ühised söömaajad, surnuaial esivanemate haudadel käimine, needsamad juba mainitud kirikuskäigud… Kas need on tühipaljad kombed või on neis ka mingi sügavam tähendus? Kas jõululugu on meile lihtsalt ilus legend, millel tegelikku tähtsust meie elule ei ole? Kas jõulusõnum on meile seda laadi asi, nagu on jõulupuu ehted: pühade ajal toome need lagedale, siis aga paneme karpi tagasi - järgmiste jõuludeni. Igapäevaelus me neid ei kasuta. Usun siiski, et enamikule meist ei ole see nii.

Aidaku meid Jumal, seesama, kelle inimeseks-saamist jõulude ajal tähistame, et me suudaksime jõulurõõmu kaasa võtta ka argiellu. Et meie usk ei oleks argielust eemalolevasse, teistsugusesse maailma püüdlemine, vaid elamine siin, ajalikus elus. Usutakse ju selleks, et elada, sest usk Jumalasse annab inimesele vere ja liha, ilma selleta ta on kunstlikest ainetest robot… kes usub Jeesust, see on õnnis, st. õnnelik ja rahul juba siin maailmas, ja kui ta seda pole siin, siis ta vaevalt saab seda tulevases ilmas… (Uku Masing, "Eestlase usulisi eeldusi ja nende tähendus teoloogiale", 1934.)

Jõulude ajal mõtleme ka lõppevale aastale. Mis tehtud, mis jäi tegemata, mis õnnestus, mis ei tulnud välja nii hästi, kui lootsime. Mõtleme nii iseenda, oma maa ja rahva kui ka kogu maailma seisukohalt. Isikliku aasta kokkuvõtet teab igaüks ise ja teab meie Jumal; oma riigi ja rahva seisukohalt on see olnud kindlasti õnnistusrohke aasta, on tehtud hulga tööd iseseisvuse kindlustamisel, on saadud NATO-kutse. Aga maailma seisukohalt vaadates?… Petlemmas, Lunastaja inimeseks-saamise paigas ei ole ikka veel rahu…

Me ei tea, mida toob uus aasta. Aga ühes võime olla kindlad: Tema, kes Augustuse ja Küreeniuse valitsemise ajal sündis Petlemmas, loomalaudas, Tema õnnistusest ei saa meid lahutada keegi ega miski - peale meie enda. Andku Jõululaps meile tarkust hoida kinni Tema õnnistusest - nii meile igaühele üksikult kui ka kogu meie maale ja rahvale!

Ameerika kodusõjas, kui sõdisid omavahel Põhja ja Lõuna osariigid, mõlemad kristlased, olla Abraham Lincolnilt keset rasket sõjaaega keegi küsinud: "Kas Jumal on ikka meie poolel?" Lincoln olevat vastanud sügavmõtteliselt: "Küsimus on hoopis selles, kas meie oleme Jumala poolel."

Soovin rahulikke jõulupühi ja uut aastat ühe vana keldi palve sõnadega:
Olgu tuul alati puhumas su taga,
paistku päike soojalt su näole,
langegu vihm pehmelt su põldudele.
Ja kuni me kohtume taas,
hoidku sind Jumal
oma peopesa kumeruses.

"Suurmehed sünnivad ja on meie keskel nende eneste, Jumala ja meie jaoks. Nad on kallid ja kardetavad. Langemiseks ja tõusmiseks paljudele meist meie maal ja maailmas. Nad on indikaatorid sinu puhul. Sa ei tea, kuidas sa toimid. Ent nendega kohtudes su rõivad langevad, sa näed alastiolekut, sa toimid kui surnud aheraine või kui elu kandev puuvili, "milles igal oma seeme" (1Ms 2:12). Suurmehe vastu nagu kivi vastu tõugates sa võid komistada ja langeda või tõusta Jumala mäe tsikuraadi tippu."

Sedasi alustas Evald Saag aastaid tagasi jutlust oma hõimlase Uku Masingu sünnipäeval. Ei taha, et neid nõnda kutsutakse - suurmeesteks. Sellega on nagu Jeesuse Jumalaks kuulutamisega - meie ju ei ole nagu tema, meilt ei saa seda nõudagi… Suurmehed on omamoodi kui salapärased etruskide lukumoonid - nende kohal olles, nende valitsedes on kõik hästi. Aga miks, seda ei osata ka tänapäeva suurmeeste puhul (kelle seas on muidugi ka naisi) öelda. Nad teevad elamise hõlbumaks, neile mõelda on õnnistus - on siiski keegi (või mitmedki), kes elavad selle elu selliseks, et kõik teavad - teisiti on võimalik, teisiti saab. Meie ei tea nende mõõtu ega kaalu, pikkust ega sügavust, sest me ei tea enestegi oma. Küll tunneme oma vääritust, oma kasvamisruumi, kohtudes suuremaga, kohtudes Jumala seatud mõõdupuuga. Nii ka Evald Saagiga, keda ei saa nimetada teisiti kui suurmeheks.

Elus oleme ainult sedavõrd, palju me elame teistele. Oma eluteel on Evald Saag olnud pastor nii Pärnus kui ka Raplas, samuti siin, Tallinna Kaarli koguduses. Need lood oma elust ja tegemistest, mida ta väsimata räägib, võivad tunduda uskumatuna, kohati vastukäivana, omavahel vaidlevana. Nii või naa, Saag annab edasi vaimu. Kirjatäht suretab, aga vaim teeb ju elavaks. Saag elab meile ette seda ristiinimese kutsumust olla psühholoog, ärakuulaja, troostija ja julgustaja. Kord ütles ta ühes loengus, et selle ajastu peaprobleemiks on psühhohügieen. Ta nägi inimese võõrandumist teisest omasugusest, seega Jumalast ja iseenesest. Füüsilise keskkonna ohtusid me vist juba enam-vähem tajume, aga psüühilist inimelu kandmise suutmatust ei oska me näha lõksuna.

Tänapäeva inimesed jäävad üha üksildasemaks. Mida tihedamini meid kokku surutakse, seda vähem jääb meil üksteisele inimlikkust. Just julgustus, teise inimese tugi on see, mida me pahatihti elus ei koge. Evald Saag on seda tuge lahkelt ja piirideta jaganud. Me võime ju mitte uskuda endasse, aga usaldus teise vastu teeb meid võimelisemaks elama elusamalt. Seda peab kuulutama ka kirik, ja alati uuenevalt. Kindlasti on Saag üks neist, kes igal ajal kirikut Jumala armust inimestena toetavad, õigemini kannavad - ta on usureformaator ja inimeseparandaja.

+++++

Inimesest võib palju kirjutada, ütlemata midagi. Seepärast pakun järgnevalt lugeda katkendi ühest kõnelusest Evald Saagiga. Küsimused ei saa alati oodatud vastust - eks seegi osuta, et küsija ise ei haara kõike, ei oska näha seoseid. Siiski Sulle, hea lugeja, võib ehk välgatada nendes mõtetes äratundmine, see tähendamissõna avav selgus.

Sa ei ole ei kommunist ega mingi muu ­ist, aga Vene ajal tõid kiriku toetajateks ka kommuniste. Kuigi kommunist ei saa kirikut ehitada, ta peab olema vastu, nagu neid õpetati.
See on Venemaa kontseptsioon. Eestis oli muidugi ka selliseid, kuid siiski ei tohi panna kõiki selle punase tähe all olijaid ühte patta. Seda tänapäeval tehakse. Kui näiteks mind kommunistiks kutsutaks, siis on mul hea meel, olen edasi jõudnud. Küll on halb, kui kutsuvad kapitalistiks.

Mis kapitalismis halba on?
No kaua sa müüd teisele oma katkist asja, seda, mida omale vaja pole! Aga lolle peab ka olema, muidu maailm ei püsiks. Me oleme ju ka need natukese lollid, kes ei taha teisele rusikaga näkku lüüa. Kui me poksikursustel oleks, siis meid pandaks pingile istuma: puhake, poisid, teist ei ole siin asja! Sõbralik vendlus kestab niikaua, kui ei ole midagi jagada.

Jeesus ei räägi eriti võitlemisest.
Räägib küll. Võib-olla ta ise ei ütle otse, aga ta poisid räägivad - minge sisse kitsast väravast. Otse rääkimine võtab õppimisvõimaluse ära. Õppida ju saab, aga õpetada on keeruline. Lood ja tähendamissõnad õpetavad mu meelest kõige paremini.

Kuidas Sa seda kitsa värava lugu võitlemisega seod?
Noh, ikka raske on ju. Sealt ei mahu muidu läbi, kui ennast piirates, oma nõudmisi venna suhtes. Ja vennaks on kõik elav, maa ja muu. Meil on seda maad niipalju kui lillepotis. Justkui ei tasu enam nisu külvata. Ei saa kasutada Jeesuse tähendamissõna külvajast, et külvake ka kaljule. Aga siiski tuleb külvata, sest Jumal võib ka kaljust lasta nisul kasvada. Jumal võib kividest lapsi esile tuua. Kivid hakkavad elama, kitsi kasvatama, lüürat mängima. Jumal ei ole ju piiratud. Ei ole nii, et Jumal võib imesid teha teatud piirini - inimese mõistuse piirides. Et vanamees, ära sa kaugemale tiku! Mina kui ujumistreener ütleksin, et ära sa vanamees sügavasse vette mine, upud ära! Me nagu taltsutame Jumalat, paneme talle käe õlale - papi, sa oled juba vana, sa jääd hätta. Aga ta ei ole vana, mõiste juurde Jumal kuulub igavene noorus. Me ei leia kuskil jumalate surnuaeda. Võime otsida läbi kõik pilvetagused, kõik taevad. Kosmos ei ole ka jumalate surnuaed, äärmisel juhul on ta must auk. Ja must auk on ohtlik. Maailmas ei ole usku, kus jumalal poleks ema. Isata lapsi on palju, neid, kelle isa kohta pole andmeid. Ristiusus on Maarja. Me arvame, et Maarja oli Joosepi naine. Ei, Maarja oli Jeesuse ema ja Jeesus on Jumal, rohkem midagi. Jõulud on ka väikese, veatu lapse tulek maailma päästjana. Tema, kes meie mõistuse järgi ei ole suuteline ei ennast ega kedagi muud aitama, seesamune päästab meid. Ta teeb meid vajaliseks teistele ja nii ka enestele. Seda Jumal ju plaaniski. Me kõik oleme Jumala lapsed. Meid, ristiinimesi, kes me seda usume, peetakse tihti naiivseks, ei tapeta veel, minnakse mööda, et näh, lihtsameelsed mängivad vana, juba 2000 aastat vana moestläinud mängu.

See on meile antud osa Jumala mängus. Küsin nüüd kui ajakirjanik - ütle, mis on õnn...
Õnn on see, kui ei tule eestlase vastu sõdida... ja lätlane on ka meie sugulane.
Koerakutsik ema juurde, kuhu mina, vaene?... umbes nagu Liivil.

…kirikusse.
Sealgi on ahjuäärsed kohad juba ära võetud. Kütta ei jõua. Nüüd lähme Eurosse, ei tohi silku püüda ega süüa, sest silk on liiga väike.

Kas peaks sellise rumalusega sõdima, seda ohjama?
Aga kui Eurosse ei lähe, hakkab ka kahju. Ei saa enam Prantsuse veini juua, see tuleb tolli võrra kallim. Võime ju juua viina… Aga igav on. Tahame käia Roomas pidustustel, vaadata, kuidas itaallane laiskleb, kuidas turiste juhib. Laiselda tahaks! Kreeklane on nii laisaks läinud, et kõlbab ainult turistide juhiks. Ateenas on praegugi need katkised kivid seal Akropolises koristamata. Varsti teevad Inglismaal tööd ainult muhameedlased. Inimest nimetatakse tänapäeval tööjõuks. See ei kõla uhkelt. On inimene, mitte tööjõud. Mitte see, mis vabalt liikuma pääseb. Aga meie ei ole tahtnud inimesed olla. Tahame valitseda, käsutada, võtta teistelt tööjõudu, mitte ise teha, mitte ise künda. Rooma hakkas lagunema sellest ajast, kui roomlane ei kündnud enam, kui tema ori kündis. Nagu lööklaulukeses: seal künnab ori härjaga.

...et vaadata televiisorit tundide kaupa nagu ullikene jõe ääres, kes rõõmustab, kui märkab möödaujuvat konservipurki, nagu kirjutab Viktor Pelevin.
No neh! Aga meil peab olema pühadus. Midagi peab olema püha. Ilma ei saa. Eestlasele on selleks see olukord, mida tähistab müstiline sõna loodus. Jeesusele on see müstiline sõna taevariik, Jumala riik, roomlasele - riik, keiser jne.

Kas see on inimese teadlik või tahtlik otsus olla usklik või ateist?
Varsti see selgub. Kell saab kaksteist ja maskid, näokatted, võetakse eest. Siis oleme alasti, ei saa enam mõtteid varjata. Kõik näevad meid. See on, nagu sa läheksid üle suure mäe: lähed, tagasi pöörata ei saa - ei ole huvitav, aga seda ka ei tea, mis on seal teiselpool...

+++++

Buddha ja Jeesus, need on isikud, keda me saame võrrelda. Näiteks Buddhat ja Muhamedi me ei saa võrrelda.

Mis Jeesuse ja Buddha vahel sarnast on?
Nende kuulutus on suunatud tulevikku, olevikku muidugi ka. Veretasu jäi siia maailma Muhamedilt. Tema on see, kes lahendab suguharutülisid.

Inimesel peab olema aeg ka püha kogeda. Tulekul on jõulud, Jeesuse, läänemaailma ajaarvamise algusisiku sünnipäev.
See on pühaduse aeg. Meile veel on see pühaduse aeg.

Mis oleks esmaoluline, mida tänaselgi päeval õpetada?
Lihtsalt tuleb õpetada seda, et ilma teistega nõu pidamata saad ka midagi uskuda, millegi nimel võidelda. See on tõesti vajalik, et saaksid olla iseseisev. Tänapäeval usaldavad inimesed liialt anonüümset telet, reklaame ja propagandat. Aga seda enda julgust ei tohi kõigile vaatamiseks välja panna. Enne tuleks vaadata, kes tuleb sinu juurde ja hakkab kriitiliselt suhtuma näiteks jumalaküsimusse. Kes tahab sul pead segi ajada. Peab olema ikka millegi poole näoga, mitte millegi vastu näoga. Kukla võid toetada millegi vastu. Kriitika on vajalik, aga sul on vaja ka seda tuge, seda, mis sinu silmad on avanud ja sind elus kannab, seda paati, mis veest üle viib. Paadimeest tuleb aga tunda. Võõrast ei saa oma särgi alla võtta.

Miks ei saa siis võõrast usaldada?
Sest kõigil, kes võõrast on hoobilt usaldanud, kes kohe võõrast kallistama on hakanud, on halvasti läinud. Raha on läinud ja käekott on läinud. Kui karu koopa ees on väikesed pojad, siis ära tereta neid kättpidi... See on igal pool nii. Vaimsetes asjades kõigepealt.

Kas tänapäeva inimene on loodusest liig kaugele kandunud? Ei oska näha seda ülesannet, mille Jumal talle andis - olla aednik ja hoolitseja siin Jumala aias?
Muidugi, muidugi. No mõelge, kui asi oleks loomade käes, siis lõvid oleks oma pesa kaunistanud inimnahkadega. Selle valge mehe naha all saaks siis pidutsetud. Aga meie pidutseme lõvinahal. Kaua enam ei saa.

See jutt on lihtsalt üks stenogramm. See ei suuda kaugeltki haarata Evald Saagi väge ja seda helgust, millega ta teisi puudutab. Siin ei räägitud tema tegemistest Inglismaal, Prantsusmaal, tutvusest Ilja Ehrenburgi, Urho Kaleva Kekkose ja paljude teistega, tema sõprusest oma naisevenna Uku Masinguga, Usuteaduse Instituudi loomisest, salaluuretehnikast, ei riigist ega talle antud Valgetähe ordenist (millest ta ise just palju ei arva). Tulekul on ju jõulud, rahupüha. Evald Saag, enamiku praeguste usuteadlaste ja pastorite õpetaja, on meile selleks sõrmeks, mis osutab Jumalale. Tema on kui seeme, mida Jumal meile teisest ruumist läbi avatud ukse pihku poetab. Armastagem neid Jumala antud seemneid.

Üheks minu armastatuimaks tegevuseks on aeg-ajalt istuda kirikus ja mediteerida ristilöödud Kristuse ees. Kristus, kes on Jumala Poeg, valis kannatuse, sulaseksolemise ja teenimise tee, selle asemel et kõik paika panna oma kõikvõimsa tahte läbi. Kuid justnimelt Kristuse teenimises, kannatuses ja ristisurmas mõistan ma kõige selgemini, et tõeline armastus on valmis teenima, kannatama ja, kui vaja, siis ka andma oma elu millegi või kellegi nimel. Ning sisimas mõistan ma, et Kristuse armastus ootab minu ja meie kõigi vastust, mille aluseks peab samuti olema teenimine. Nõnda ma siis küsingi iseendalt: "Mis on teenimine ja milline on minu kui teenri roll?" Oma küsimusele vastust otsides püüdsin peaasjalikult lähtuda pühakirjast, sest on ju pühakiri tunnistus sellest, kuidas Kristus teenis oma Isa tahet.

Piibli arusaamad "teenimisest" ja "juhtimisest" on selgelt esile toodud mitmel korral Jeesuse enda õpetuses ja elus. Siinses artiklis tahaksin mainida olulisemaid aspekte, mida iga Kristuse jünger (teener, sulane) peaks meeles pidama.

1. Jeesus oli teadlik, et tema missioon on olla juht ja sulane (teener). Oma avaliku tegevuse alguses tuli Jeesus oma kodulinna Naatsaretti. Luuka evangeeliumist loeme: "Jeesus tuli Vaimu väes tagasi Galileasse ja kuuldus temast levis kogu ümbruskonda. Ja ta õpetas nende sünagoogides, ja kõik austasid teda. Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: "Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, ja laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat." Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: "Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud."" (Lk 4:14-21).

2. Jeesus õpetas, et sulaseks olemine võib endas hõlmata ka kannatuse teed (ristiteed) - iseenese hülgamist ja ligimese teenimist, mis viib lunastusele. Samast Luuka evangeeliumist leiame: ""Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama." Siis ütles Jeesus kõikidele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle! Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju? Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma kirkuses ning Isa ja pühade inglite kirkuses."" (Lk 9:22-27).

3. Alandlikkus - ükskõik, millisel positsioonil me ka ei oleks, üheks olulisemaks teguriks meie teenimises peab olema alandlikkus. Nii irooniline kui see ka ei ole, alandlikkus on möödapääsmatu, kui tahame teenida ja seeläbi pärida ka Taevariiki. "Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti: "Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem, ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna oma koht temale! Ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika; vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja ütleb sulle: Sõber, tule siia lähemale! Siis on sul au nende ja kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad. Sest igaüht, kes ennast ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse."" (Lk 14:7-11).

4. Teenimise eesmärgiks ei ole teenida iseennast ja iseenda huve, vaid tuleb teenida ligimest ja tema vajadusi. Jeesus andis ise omaenda elu ja tööga sellest tunnistust. "Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: "Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest."" (Mk 10:42-25).

5. Kristus andis meile tunnistust ka sellest, et kui tahame teda järgida teenimises, siis ootab meid üsna suur tööpõld. Johannese evangeeliumist loeme: "Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: "Kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" Jeesus vastas: "Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad avalikuks saama Jumala teod. Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kuni on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha."" (Joh 9:1-4).

6. Tihtipeale me ajame segamini sulase rolli liidrirolliga. On hetki, mil teatud osad nendest kahest valdkonnast kattuvad, kuid ükskõik, millisel liidripositsioonil keegi ka ei oleks, selle aluseks peab olema teenimine. Olla liider tähendab alati olla ka sulane ja teenija. Vastasel korral kaotaks ka liidriroll oma vajaduse. Hää näide ehk oleks diakoni, pastori või siis piiskopi roll. Need tiitlid võivad kõlada uhkelt, kuid iga ameti aluseks peab olema ligimese teenimine - iseenese mina minetamine ja Jumala armastuse esiletoomine oma ligimeses. Rooma Paavsti (tiitel kõlab uhkelt küll!) tiitliks on ka servus servorum Dei, mis tähendab Jumala sulaste sulane. Kristus ise, kes alandas ennast ja võttis inimese kuju, näitas meile, mis on tõelise teenimise sisu. "Ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik, ning et ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde, tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tema vööl. Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: "Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?" Jeesus vastas: "Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru." Peetrus ütles talle: "Mitte mingil juhul ei pese sa minu jalgu!" Jeesus vastas talle: "Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga." Siimon Peetrus ütles talle: "Issand, ära siis pese üksnes minu jalgu, vaid ka käsi ja pead." Jeesus ütles talle: "Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas." Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: "Kas te saate aru, mida ma teile olen teinud? Te hüüate mind "Õpetaja" ja "Issand", ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen. Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete."" (Joh 13:3-10; 12­17).

Olla Kristuse järgija ja teener tähendab seda, et tihti peame kõrvale lükkama iseenda huvid ja vajadused ning asetama iseenda asemele kellegi teise huvid. Mõistagi ei ole see alati kerge ega lihtne, kuid Kristus on andnud meile eeskuju oma elu ja õpetuse, oma ristisurma ja ülestõusmise läbi, et kui me jääme ustavaks sellel teel, siis ootab ka meid igavene elu.

Kiriku ajalugu annab meile tunnistust paljudest sulastest, kes püüdsid järgida Kristuse õpetust vastavalt oma ajale ja kohaliku kiriku (koguduse) vajadustele. Iga religioosse ordu sünni põhjuseks on olnud vajadus teenida Kristust moel, mis võimaldaks esile tuua Jumala kirkust ja au. Nagu Ristija Johannes kuulutas, et tema peab kahanema ja Kristus peab kasvama, nii on ka iga kristlase kohustuseks anda tunnistust temale, kes on kõige elu allikas ja armastuse läte. Armastus peab olema kõige aluseks. Kui meil oleks usku liigutada mägesid, ja kui meil poleks armastust, siis oleks me vaid kui kumisev vask ja kõlisev kelluke - teisisõnu väärtusetud, ning teenimine kaotaks oma mõtte. Liigutada mägesid, seega, ei olegi mingi ime. Tõeline ime on armastada ja teenida nii nagu seda tegi Kristus, kes alandas iseennast ja võttis inimese kuju.

Arvan, et kõige paremini on Kristuse kui sulase roll esile toodud järgmises kirjakohas: "Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks." (Fl 2:5-11).

Kui püüame järgida Kristuse rada, mis oli teenimise ja sulaseksolemise rada, siis oleme teel õndsusele. Läbi ajaloo leiame pühakuid, kes on andnud meile tunnistust oma armastusest Kristuse vastu ja seega ka tõelisest kutsumusest teenida Kristust ligimeses. Mõistagi ei ole see tee kerge, kuid niivõrd paradoksaalne kui see ka ei ole, see on ainuke tee, mis viib meid lunastusele.

Arvan, et praegu, mil me kirikukalendri järgi tähistame Kristuse tulemist ja sündi meie seas, peaksime meeles pidama, et Kristus tuli just nimelt selleks, et teenida oma Isa ja teenida kogu inimkonda. Selles peitubki tõeline armastus, mille Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi! Maailm tunneb meid siis, kui me armastame üksteist. Meie armastus saab aga täielikuks üksnes teenimises.

Jäägu seda artiklit lõpetama Püha Franciscuse sõnad, milles on imeilusasti esile toodud kogu kristliku teenimise sisu:

Issand, tee mind Sinu tööriistaks,
et ma armastaksin seal, kus mind vihatakse,
andestaksin seal, kus mind solvatakse,
ühendaksin seal, kus tülis ollakse,
lootust ärataksin, kus meeleheit vaevab,
valgust külvaksin, kus mure elab.
Issand, lase mind otsida:
mitte, et mind lohutataks,
vaid, et mina lohutaksin,
mitte, et mind mõistetaks,
vaid, et mina mõistaksin,
mitte, et mind armastataks,
vaid, et mina armastaksin.
Sest, kes ennast annab, see võtab vastu,
kes ennast salgab, see leiab,
kes andestab, sellele antakse andeks
ja, kes sureb - see ärkab igavesele elule.

Jõuluaeg toob kirikutesse alati palju rahvast. Toimub mitmeid kontserte, advendiaja palvusi, koolide jõulujumalateenistusi. Kõik see kulmineerub jõululaupäeva õhtu teenistustes, mil kirikuruum on pea tunglemiseni rahvast täis.

Ühelt poolt on ju tervitatav, et paljud inimesed püüavad sel erilisel ajal leida teatavat suhestust kiriku ja kristlusega. Samas paneb see küllap üsna keerulisse olukorda need, kes on seatud rahvaga kõnelema ja rahvahulkadele kristlikku sõnumit edastama. Kindlasti soovivad nad ka teatud määral vastata nendele ootustele, mis inimesi kirikusse on toonud.

Mis on see sõnum, see rõhuasetus, mida inimesed loodavad kirikust leida, mida nad tahavad, et neile öeldaks? Sageli on ootused seotud headuse mõistega. See võetakse erilise tähelepanu alla just jõulude aegu ja kirikus nähakse jõudu, mis oma toimimises võiks kuidagi lisada headust maailma; samuti otsitakse juhatust, kuidas ise olla hea. Siit tekibki vajadus headuse üle järele mõelda.

Mida üldse tähendab kristlik headus? Me oleme harjunud hoolekandetööga, halastustegudega - oleme võtnud seda kui kristlase elule olemuslikku. Ometi võib ka küsida, mis on selle aluseks. Headus peaks paratamatult olema iga kristlase jaoks probleem. Paulus ütleb: Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen (Rm 7:19). Nii tundub ta hindavat igasugust võimalust midagi tõeliselt head korda saata üsna negatiivselt. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja (Rm 7:21). Kui inimene tahabki olla igati tubli ja kiiduväärne oma tegudes - Jumala ees see ei õnnestu. Jeesuse vastus rikkale noormehele: "Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18), on samuti negatiivne hinnang. Matteusel on see hinnang antud tegude loomuse kohta: Ja vaata, keegi ütles Jeesuse juurde astudes: "Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?" Tema ütles talle: "Miks sa minult küsid, mis on hea? On vaid üks, kes on hea. Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!" (Mt 19:16-17).

Ühelt poolt võiks öelda, et kristluse sihiks ei ole niivõrd see, et inimene oleks hea, kristluse sihiks on inimese õndsaks saamine. Kuid õndsus on samane ülima hüve, seega ülima headusega. Meil on ka Jeesuse sõnad: "Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt 5:48). Arvan, et siin on alus, millele toetuvalt üldse saame rääkida kristlikust headusest. Inimese sihiks on püüda teostada täiuslikkust, mis Jumala loomuses avaldub meie jaoks armulisuse ja halastusena. Me ei suuda ulatuda kohe Jumalani, ei suuda saavutada täiust oma olemises ja tegudes - kui arvame teisiti, siis kipub see viima alusetu uhkuse ja tühise silmakirjalikkuseni. Kuid oma väikestes tegutsemistes võime ehk edastada midagi, mis vähemalt vihjab millelegi paremale, millelegi täisulikumale - sel viisil ka seda ise kogedes.

Me ei saa väga küsida, millised on meie heade tegude tulemused - õieti ei saa me ehk üldse loota mingile kasule. On küll võimalik mõelda parimatest toimimisviisidest, kuid alati ei pruugi me neid lahendusi näha.

On mõistlik öelda, et kerjusele ei tule anda mitte kala, vaid õngekonks kala püüdmiseks. Aga nii on võimalik ka vabandada igasugusest abist ilmajätmist: sobivat õngekonksu lihtsalt pole leidunud või tuleb veel mõelda, milline see üldse olema peaks. Ja nii läheb kaotsi, et inimese toimimine ise omaks väärtust, ilma selle tagajärgede kasu hindamata.

On mõistlik öelda, et aidata tuleb seda, kelle häda on kõige rängem, kes on kõige tõelisem abivajaja. Aga oma hinnanguid langetades ei pruugi me mõista alati kogu tegelikku olu. On olukordi, kus vahetuid abivajajaid on palju ja puudub ka võimalus kuidagi eristada, kes neist on tõeline hädaline ja kannataja, kes vajaks heategu. Nii tundubki, et seda muret on kõige hõlpsam lahendada lihtsalt mööda minnes. Isegi kui südames ei ole rahu, ikkagi lükata probleem tervikuna kõrvale. Justkui vabandaks hädaliste hulk tegevusetust. Nii ongi kodutud, kerjused, hoolitsuseta vaimuhaiged muutunud otsekui dekoratsiooniks meie tänavatel. On hea, et on olemas hoolekandeasutused ja riiklikud ning kiriklikud struktuurid, sest heategevuse kõrval kannavad need hoolt ka tavakodaniku rahuliku südametunnistuse eest! Selles osas on maailm veel veidi huvitatud kristlikest väärtustest, kui teatud tegevusi motiveerivatest ja õigustavatest, ei ole aga enam huvitatud kristlusest endast. Institutsionaalne heategevus on muutunud anonüümseks - see ei ole enam kahe inimese vahel toimuv sündmus, vaid organisatsioonide praktika. Head peavad tegema "nemad", mõeldagu "nende" all siis riiklikke, ühiskondlikke või kiriklikke struktuure. Head ei pea tegema inimene ise.

Kuid headuse olemust on võimalik kogeda siiski vaid vahetult, isiklikult. Üks vahetu heategu omab konkreetse inimese kogemuses alati suuremat tähendust kui kaudne kestev toimimine, kuitahes tulemuslik see ka oleks. Võib näiteks öelda, et maksude maksmine aitab samuti maailmas head lisada, kuid vaevalt oskab inimene seda ära tunda.

Headuse olemuses on midagi hirmutavat, midagi, mis otsekui ületaks ühiskonna ja inimese enda seatud piirded. Midagi, mis murrab läbi tavalise käitumise rutiinist. Ja siis ka toimiks see, et vasem käsi ei teaks, mida teeb parem. Nii ei oleks küsimus teo tagajärjekuses, vaid vahetus tegutsemises endas.

Jõulude ajal on headus, heategevus küll aktuaalne, kuid seda ainult jõulusündmuse tõelise sisu tõttu. Ei saa olla kristlikke väärtusi ilma nende aluseta. Ei saa võtta seda kristlusest, mis meeldib või tundub kuidagi kasulik olevat, jättes kõrvale keskse. Jõulud on üliinimliku ime, jumaliku ja inimliku loomuse lõputu lahususe ületamine. Sellel inimmõistuse haardeulatust ületaval sündmusel rajaneb meie lootus, lootus täita jumalikku üleskutset: olge täiuslikud, nagu teie taevane Isa on täiuslik!

Sõim tähendas algselt savist, kivist või puust valmistatud loomade söögialust. Jõuluevangeeliumi kohaselt oli just selline sõim Jeesus-lapsele esimeseks voodiks. Hiljem on see sõna saanud laiema tähenduse ja tänapäeval mõistetakse jõulusõime all just mitmetest figuuridest koostatud tervikut, mis kujutab Jeesuse sündi ja sellega liituvaid sündmusi. Jõulusõim on eriti katoliiklikes kodudes jõuluajal aukohal ja vähemalt sama tähtis kui meie silmis jõulukuusk.

Kunstis, kaunistustes ja kirikudraamas on sõimega liituvad teemad olnud esil juba alates vähemalt 4. sajandist pärast Kristust, kui kristlased hakkasid jõule tähistama. Vanim jõuluteemaline pilt on leitud 4. sajandi alguse rooma sarkofaagist. Seal on Jeesuse sünnikohana kujutatud talli: Jeesus-laps magab sõimes, mille ümber on mõned karjased oma lammastega, härg ja eesel.

Piibel räägib meile, et Maarja asetas Jeesuse sõime loomade söögikünasse. Palestiinas oli tol ajal tavaline kasutada looduslikke koopaid loomade kaitseks. Juba algkristlased pidasid ühte kindlat koobast Petlemma lähistel Jeesuse sünnikohaks. Jõuluevangeeliumis ei ole juttu seal olnud loomadest, kuid 4. sajandil ilmuvad sõimekompositsiooni härg ja eesel. Nendega viidati prohvet Jesaja ennustusele: "Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime." Umbes 340. aastatel lisandus koos tarkadega pildile Maarja, Joosep aga alles 5. sajandil. Tuhat aastat hiljem, seega keskaja lõpus, olid jõulusõime figuurid juba kindlalt juurdunud: Püha Perekond, eesel, härg, karjased, targad, inglid ja täht.

Tõelise, figuraalse jõulusõime isaks peetakse siiski frantsiskaanide ordu rajajat Franciscust Assisist, kes ehitas koos sõpradega aastal 1223 Itaalias Greccio kloostri lähedale metsa sõime, paigutas sinna lähedusse elava eesli ja härja ning jutlustas selle sõimekompositsiooni juures jõuluevangeeliumi. Kirjaoskamatud inimesed, kes ei saanud aru ladinakeelsest missast, said niiviisi sügava usulise kogemuse jõulusõnumist. Sellest sündmusest innustatuna hakati varsti ehitama sõimekompositsioone ka kirikutesse. Kuigi sõimes puudusid veel mõned kesksed figuurid, peetakse sealt alanud traditsiooni sõime arenguloos väga tähtsaks.

Esimesed tõelised sõimed ehitati kirikutesse ja alles hiljem levisid need ka kodudesse. Vanim teade kirikusse üles pandud sõimest on pärit aastast 1291 Rooma Santa Maria Maggiore kirikust. 14. sajandist on teada juba mitmeid kiriku jõulusõimi. Esimesed eravalduses olevad jõulusõimed ilmusid aga 16. sajandi jooksul kirikuvürstide ja teiste ülikute kodudesse. Sõime õitsenguajaks sai 17.­18. sajand, mil sõimetraditsioon levis ka tavaliste inimeste kodudesse. Katoliku kirikus oli sõimetraditsioonile ka vastuseisu. Valgustusajal 18. sajandil keelati sõimed kirikus kui "lapsikused".

Sõime kodumaaks peetud Itaaliast levis komme tasapisi mujale maailma ja saavutas õige pea suure populaarsuse kogu Lõuna-Euroopas, samuti Kesk-Euroopas, aga ka Ladina-Ameerikas. Põhja-Euroopa, Briti saared, Põhja-Ameerika ja Aasia seevastu on sõime omaks võtnud alles viimastel aastakümnetel. Ja kuna rahvuslike jõulukommete segunemine aja jooksul jätkub ja rikastub, leidub üha enam ka meie kirikutes ja kodudes algselt katoliku algupäraga jõulusõimi.

Millest koosneb jõulusõim? Sõime keskseteks figuurideks on kujunenud Jeesus-laps, Maria ja Joosep, kuningad, karjased, ingel, täht ja loomad. Kõik need tegelased ei pea ilmtingimata sõimes sisalduma, see võib koosneda lihtsalt näiteks ka Pühast Perekonnast või ainult Jeesus-lapsest sõimes. Sõime tähtsaimaks ülesandeks peetakse jõulu ja Jeesus-lapse toomist kodudesse. Sõim on kodu väärisese, mida valmistatakse vastavalt võimalustele. Tihti kasvab ka sõimes olev figuuride arv vastavalt pere jõukuse kasvule ja nii kujuneb igast sõimest väga isiklik ja tegijanäoline tervik. Sõime võibki vaadelda selle aja, koha ja kultuuri edastajana, kus sõime tegija elab. Niisiis ei ole sõim kunagi tingimata päris valmis. Kui lapsed kodust lahkuvad, annavad vanemad neile näiteks kaasa ka osa pere jõulusõimest ja lapsed saavad alustada oma sõimekompositsiooni kujundamist juba omaenda kodus ning nii jätkub traditsioon.

Maarjat on tavakohaselt kujutatud noore naisena, kes hellitab vastsündinut. Ta on asetatud vaataja poolt vaadates vasakule koos karjaste ja eesliga. Maarja riietuse valge värvi sõnum on puhtus, punasel armastus ning sinisel ustavus ja Kristus. Joosepi koht on parema poole tagaosas. Tema kuue kollane värv sümboliseerib tarkust, usku ja Püha Vaimu. Joosepi käes olev saag viitab puusepa ametile.

Ingleid sõimes kujutatakse valgetes rõivastes ja tiibadega. Nad on tavaliselt tehtud muust materjalist kui inimfiguurid. Nii tahetakse rõhutada nende taevast päritolu. Tihti kasutatakse nende riieteks sätendavaid materjale, et nad säraksid keset talli hämarust. Kirjarull ingli käes rõhutab sõnumit, mida nad kuulutavad. Ja see on tähtis.

Karjaseid on enamasti kolm: rohelise kuuega vanataat, pruuni kuuega keskealine mees ja punase kuuega nooruk. Tähtsad lisandid neil on sau, leivakott ja veelähker. Vanim on põlvili, teised seisavad. Karjaste kingitustest lammas, kala ja leib sümboliseerivad Kristust, õun räägib pattulangemisest, kukk ja kana on aga viljakuse sümbolid. Karjastega koos võib peale lammaste tihti näha ka koera, sikku ja linde.

Targad on vana kombe kohaselt kujutatud kuningatena ja harilikult on neid kolm. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud Ravenna mosaiigilt aastast 555. Vanim, Melchior, on sõime kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena kulda - võimu, rikkuse ja igaviku sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja inimkonna võrdumina viirukit. Tumedanahaline Caspar hoiab käes mürri - harduse ja kannatuse sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kulda kuningale, viirukit preestrile, mürri arstile. Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid arvamusi. Nad kas olid babüloonlastest tähetargad ja tähtede järgi ennustajad või iraanlastest Meedia preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis Pärsiast pärit ülikud.

Härg ja eesel põhinevad Jesaja sõnadel (Js 1:3). Neid on tõlgendatud ka nii, et härg kujutab iisraellasi ja eesel paganaid.

Jõulusõim räägib meile jõuluaja sündmustest advendist kolmekuningapäevani. Iga pühapäevaga saab Püha Perekond lähemale Petlemmale ja jõuluõhtul sünnib sõimes Jeesus-laps. Selle järel tulevad sõime äärde inglid ja karjased ning lõpuks kuningad või targad. Viimase teemana on sõimes üldiselt kujutatud põgenemist Egiptusse. Tihti on ka nii, et igal aastal ehitatakse kogu jõulusõim uuesti vastavalt nende sündmuste edenemisele kirikuaastas.

Kesk-Euroopas ehitatakse paljudes kohtades jõulusõim igasse kirikusse ja koguduse liikmed osalevad selle valmistamisel. Jõulusõim ehitatakse vähehaaval, nii et esimesel advendil on valmis karjamaa ja lambad ning Maarja ja Joosep eesliga teel Petlemma. Jõuluõhtuks jõuavad nad kohale. Tavaliselt jõuluöö missal kannab vaimulik Jeesus-lapse sõime. Jõulupühadel hakkavad idamaa targad matkama kompositsiooni parempoolsest nurgast sõime poole. Kohale jõuavad nad kolmekuningapäevaks. Kui kogu kompositsioon tehakse kõrge, saab ülesse veel sättida Petlemma linna maju, puid, inimesi ja loomi. Mõnel pool ehitatakse sõim ka vaateaknale, kus inimesed saavad päev-päevalt jälgida, milliseid muutusi on toimunud.

Sõimed võivad olla väga mitmesugused, erinevast materjalist, isesuguse kompositsiooniga. Aga mis peamine - suure jõulusaladuse vaatamine, mõistmine ja mõistetavaks tegemine väärib kõiki võimalikke elemente: pilti, muusikat, teksti ja kõnet. Sõim räägib meile kingitusest, mille saamine ei eelda meilt midagi, ta üksnes vahendab rõõmu ja õnne ning ennekõike tänu selle eest, et meist, inimestest, hoolitakse nii palju, et Jumal tuli meie hulka meiesugusena.

Lääne kristlaskonnas on sõim asunud tallis, ida kristlaskonna arvates aga koopas, mida on näha ka jõuluikoonidel. Ometi on neis sõimedes ka palju ühist. Näiteks sünnikoha lihtsus ja koredus rõhutab seda, et meie kuninga Jeesus Kristuse vägi ja võim ei ole siinsest maailmast. Sõimed räägivad sellest, kuidas "Sõna sai lihaks".

Meil Eestis on selline jõulusõim veel üsna uus nähtus. Kuigi viimasel ajal võib juba nii mõneski koguduse majas ja koduski jõulusõime leida. Kaarli kirikus on jõulusõim jõuluajal väljas olnud juba mitu head aastat.

Siiski ei ole ju jõulusündmus ühe hetke püha, see ei mineta oma tähendust sel hetkel, kui sõimed kirikutes ja kodudes kuni järgmiste jõuludeni maha võetakse. Astudes meie inimlikku maailma astus Jumala Poeg inimkonna ajalukku. Kristuse sünd ei piirne ühe hetkega, vaid jätkub igas paigas ja ajas, igas inimeses, igas ühiskonnas.

Propaganda vanad tõed
Kõige kavalam on inimese mõtteviisi ja käitumist muuta, sisendades talle, et midagi olulist ei ole muutunud. Uut on lihtsam juurutada väites, et tegelikult on tegemist vana ja tavapärasega. Siis pole inimese tähelepanu nii valvas ja ta ei hooma manipuleerimist, ei märka muudatust, kuna see väliselt sarnaneb vanale.

Seetõttu kuulub propaganda raudvarasse võte, et uus sisu tuleb vanasse nõusse valada ehk vana traditsioon tuleb ära kasutada, et harjutada inimesi märkamatult uue ideoloogiaga, panna nad uut moodi käituma, kujundada uusi harjumusi ja uut mõtlemisviisi.

Väga paindlikku veenmispoliitikat kasutasid jesuiidid, kelle üks tegutsemispõhimõtteid oli kohandumine, kontekstiga arvestamine. Jumala täielikuma teenimise põhimõttest lähtuvalt tuli töövõtted alati kohandada uute oludega, olenevalt nende kasulikkusest. Näiteks misjonärid, kes töötasid Indias, püüdsid anda kristlusele indiapäraseid jooni, kandsid india munga rõivaid, õppisid selgeks sanskriti ning kasutasid nende pühade raamatute mõtteid ja kujundeid. Hiinas hakati kasutama vanahiina tarkade raamatute sõnavara. Seega pidi uue religiooni sõnum tulema harjumuspärase varjus. Uus ei tohtinud olla kohe esimesel pilgul äratuntav, mis oleks tekitanud vastuseisu.

Ka Lenini propagandamasin arvestas religioossete tavadega. Ristikäigu asemele tuli rongkäik, kus pühapiltide asemel kanti teise sisuga loosungeid ja lippe, ning endiste religioosse sisuga laulude asemele loodi uus repertuaar, milles vannuti ustavust Lenini üritusele. Palvenurga asemel, kus vanasti oli ikoon, tuli punanurk.

Eestis rakendati selliselt uue propaganda teenistusse laulupidude traditsioon: pealtnäha rahvuslik üritus täideti uue ideoloogilise sisuga. Kuna totalitaarsetes riikides kasutatakse meelsasti grupi kaudu mõjutamist, muudeti ka laulupidu eriti suurejooneliseks ja rahvarohkeks ürituseks.

Jõulud uue ideoloogia teenistuses
Jõulud on läbi aegade olnud paljude ideoloogiate teenistuses. Algsel jõulupüha ideel ei olnud mingit seost päkapikkude ja kinkidega. Kui kuusetraditsioon tuli 18. sajandil Saksamaalt, siis jõuluvana meile tuttaval kujul alles 20. sajandil. Tasahilju hakkas vana jõulupüha traditsioon asenduma uue sisuga. Nüüdseks on jõulupühad väga tugevalt kaupmeeste kontrolli all, kes on kõige kõvahäälsemad jõulusõnumi kuulutajad. Jõuludest on kujundatud tõeline kommertspüha ning jõuluidee pandud teenima tarbimiskultuuri.

Kasutusele on võetud väga mitmesuguseid nutikaid äriideid: sussid aknalaual, jõulukalendrid, ohjeldamatu jõulukitð kõikjal kaubamajades ning kogu seda hullust vaigistamas magus jõulumuusika, mis ei seostu enam kiriku, vaid kaubamajaga - tarbimisühiskonna pühamuga. Uue sõnumi jutlustajad räägivad, et pärisjõulud on Haabersti City Market´is, Tele2 kõneminutihinna topeltboonust on reklaamima pandud Neitsi Maarja kahe lapsega jne.

Tegemist on totaalse rünnakuga kõigis meediakanalites, kust surutakse peale sundtarbimine. Vastastikused ootused kruvitakse üles otsekui mingi vääramatu jõu poolt, vanemaid mõjutatakse laste kaudu ja vastupidi, mehi naiste kaudu ja vastupidi. Tuleb ju tõestada oma hoolivust ning kõik kohusetundlikud mängivad kaasa!

Lapsed peavad head olema sellepärast, et muidu ei tooda neile kinke ega panda sussi sisse maiustusi. Praegusaegne jõulumütoloogia kulmineerubki kingituste saamisega, seega uue jõulumüüdi kõrgeim võim on tarbimisjumal. Kommertsjõulukultuur on kujundanud jõuludest tarbimis- ja liigsöömispühad. Uue jõulumütoloogia jutustajad tegutsevad väga jõuliselt, vana jõululugu on unustatud, kuigi paljud välised märgid ja sümbolid on nähtaval.

Kellele selline vandenõuteooria võtmes jutustatud lugu küllalt veenev pole, vaidleb vastu, öeldes, et kaupmehed pole asendanud jõule uue sisuga mitte sellepärast, et neil on võimu teha totaalset propagandat. Pigem on asi selles, et kaupmehed täitsid tühja koha aseainega, pakkudes mittereligioossele inimesele pseudojõule, kuna emotsionaalne nälg ilusa loo järele on ikkagi olemas. Olgu siis parem kommertsjõulud kui argised talveõhtud kõige pimedamal ajal koos eksistentsiaalse ängiga. Seega on tänapäevaste jõulude näol tegemist ühiskondliku kokkuleppega, kus ühtedel on hädasti vaja müüa ning teistele lihtsalt meeldib ohjeldamatult osta ja tarbida.

Kirikutesse on tavaks paigutada mälestustahvleid inimeste või ajaloosündmuste meenutuseks. Juudid mälestavad pääsemist Egiptuse orjusest paasapühadel, kristlased meenutavad armulaual Lunastaja ristisurma, et osa saada ülestõusmise rõõmusõnumist. Ajalooliste mälestustahvlite abil mälestame oma rahva eluteed. Peapiiskop Jaan Kiivit kirjutab 4. septembri Eesti Kirikus: "Kirik on mälu hoidja. Ta hoiab elavana tunnistuse Jumala lunastustegudest ja ligiolekust. Kuid ta hoiab elavana ka teadmise patu võimust. Mälu ja mäletamine on meie eneseväärikuse mõõdupuu. Kui valime unustamise ja mahavaikimise tee, siis anname ennast jumalavastaste jõudude meelevalda."

Ka meie Kaarli kirikus on kaks mälestustahvlit. Lõunapoolses külgehitise idaseinas igavikku lahkunud soomepoiste mälestuseks ning põhjapoolses külgehituse idaseinas tänuks ja mälestuseks omariikluse rajamise ja taastamise eest võidelnuile. Mälestustahvlid paigaldati eelmise aastakümne keskel ja avati vabadusvõitlejate jumalateenistusel.

Paraku on mäletamisega meil kummalised lood. Võõras võim üritas meid ilma jätta rahvuslikust mälust. Nüüdki võib avalikkuse ees toimuvaid väitlusi jälgides tähele panna, et mõnedki meie seast püüavad kahandada meie ajalugu ja mälu sobivaks teiste rahvaste arusaamisega.

Sageli öeldakse: Eesti riik taastati ohvriteta, samas öeldakse, et II maailmasõda lõppes meie jaoks 30. augustil 1994, kui nõukogude armee järeltulija lahkus Eestist. Mõlemad ütlused koos ei vasta tõele. Sõda algas meie jaoks Molotovi-Ribbentropi pakti ja Nõukogude Liidu ultimaatumiga ning selle alguses likvideeriti Eesti Vabariik. Kuid eesti rahvas säilis ja alustas võitlust enda allesjäämise ning oma riigi taastamise eest. Jaan Lattik on 7. mail 1944 kirjutanud: "Seekord oleme jällegi sattunud sõjakeerises suurte rahvaste heitlustallermaa piiridesse. Tunneme kogu raskuse jõudu, mis meie õlgu surub, ja tunneme ka oma jõu nõrkust, mis meie väikesesse arvu on üles märgitud. Aga me tunneme ka oma jumalikku eluõigust, mis Jumala poolt on ühele väikesele põhjamaa rahvale määratud. Teame, et kuulume oma sünni ja vere, oma hariduse ja saavutuste poolest Euroopasse ja mitte kuhugi mujale." Eesti mehed kogunesid võõrasse väkke oma kodu kaitseks ja see võitlus oli ohvriterohke. Piiskop Johan Kõpp koos õigeusu kiriku metropoliidi ja teiste konfessioonide esindajatega pühitses Eesti lipu võitluslipuks veebruaris 1944. Tänapäeval, teades II maailmasõja võitluste lõppu, on väga lihtne anda hinnanguid ühe või teise sammu otstarbekusele. Kuid meeles tuleb pidada seda teadmist, mis oli neil meestel ja naistel siis, kui nad pidid tegema otsuseid iseenda, oma pere ja rahva saatuse kohta. Vaenlast oli aastatel 1940-41 nähtud ja teda tunti. Teati ka, et kõik senised sõjad on lõppenud rahulepingute ja uue vahekordade korraldamisega riikide vahel. Ja rahukonverentsidel kuulatakse neid, kes on võimelised enda eest seisma ja oma tahet väljendama.

Nii kirjutas professor Uluots, viimase seadusliku valitsuse peaminister ja põhiseaduse järgi presidendi kohusetäitja, 20. augustil 1944 järgmist: "Pidagem ühtlasi meeles, et see seisund, milles Eesti saab olema rahu või vaherahu saabumisel, on otsustav ning olulise tähtsusega kogu eesti rahva oleviku ja tuleviku suhtes. Eelkõige aga sõltub meist endist väga palju, kuidas ja millistena me sõjast välja tuleme… Meie ainus tee on võitluse tee. Praegu ei ole mingit teist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike seda, mis talle kallis, kui ainult üks võimalus: hoida ära see, et bolðevikud meie maad ei vallutaks."

Mõistetavaks saavad Marie Underi sõjaaegse luuletuse "Sõduri ema" värsid:
Ja ma õnnistan sind: Mine! Mine!
kuigi kurku kinni jääb mu hääl;
Mina olen hoopis kõrvaline -
näeme üksteist jälle - siin või sääl!
…
Sinu käed mu kätest jälle kisti
alles niiskeina mu silmaveest.
Jälle panen omad vaikselt risti
sinu ja su relvavende eest.

Palvega lõpetab oma üleskutse ka Uluots: "Kostab ikka rohkem selle nime, kes on Kuningate Kuningas. Hakkab levima arusaamine sõjast. Peale inimliku tahte on veel midagi, mis on ülim, kõrgem, vägevam. See kõrgeim on Kuningate Kuningas ise ja me usume, et Tema on õilis ja õiglane. Ja Kuningate Kuninga armule me usaldame ka oma väikese maa ja rahva saatuse. Vii meid Jumal õiguste teele ja kaitse meid!"

Kahurite vaikides ei sõlmitud rahu ja vallutaja ei pidanud eesti rahva püüdlusi miskiks. Võitluse iseloom muutus ja paljud võitlejad väsisid.

Hando Runnel:
Vanad väsinud mehed,
sõjad seljataga,
istuvad ahju valul.
Aknalugudel lumi.
Meelekohtades mure:
eks ma ju sõdinud hästi,
eks ma ju tegin mis tarvis,
karvapealt täitsin käsku?

Ikka leidus inimesi, kes nimetasid kurja kurjaks ja nõudsid õigust, ehkki aastatega nende hulk vähenes. Kuni uuel ärkamisajal rahvas heitis endalt kütked: võitlus vääris oma hinda.

Valel ja ülekohtul püsinud ülemvõimult võeti lõpuks vägi ja meie rahva võitlusi kroonis võit - kantud ohvrid ei olnud asjatud. Aga selle võidu võime me ise kaotada. Jaan Lattiku sõnul on esimeseks sammuks kaotuse teel enda elutee unustamine. Ikka samast 1944. aastast: "Tean, et ka oma kodus on inimestel sageli rohkesti vastaseid, kes ei lase kodul tõusta haljale järjele. Tüli, riid, vaen, omakasu ja jõuka üleolek kehvast ja lisaks neile vaenlastele tuleb veelgi usaldusepuudus, mida on suurel määral ka meie rahva keskel."

Mäletagem meile osaks saanud õnnistust, aga ka kurja. Teadkem, et me ei ole olnud pealtvaatajad või hooletud või ohvrid ning lootnud üksnes teistele, vaid töötanud, kannatanud ja võidelnud.

Maret Härm on üsna väikest kasvu ja alati rõõmsas tujus. Kui ta mõned aastad tagasi Vändra kirikust Kaarli kogudusse tuli, lasti kantseleis ankeet täita. Muu hulgas leidus seal küsimus, kas täitja mingit abi vajab. Maret jättis selle lahtri tühjaks ja tegi risti hoopis sinna, kus ise abi sai pakkuda. Nii ta diakooniarühma sattuski. Nüüd on tema see, kes talgulistele lõunat vaaritab, kui nood kirikut kraamivad või muud vajalikku tööd teevad.

Maretiga ajasime juttu tema kodus ja kuna ma saabumisega pisut hiljemaks jäin, oli ta jõudnud juba koogi valmis küpsetada. Kook oli kohupiimaga ja ütlemata hea. Ma ei imesta põrmugi, et Mareti peaaegu eluaegsed sõbrannad Maardu Keemiakombinaadi aegadest just tema juures oma kokkutulekuid peavad - selliste kookide juurde tuleks kokku igaüks!

Peale söögitegemise meeldib Maretile hirmsasti veel reisida. Tema toast võib leida Veneetsia karnevalimaski, pisikese Pisa torni või imeilusa akvarelli Montmartre'i vaatega - igalt poolt tuleb ju midagi kaasa tuua.

Maret teeb pausi, et kadunud sidrun üles otsida ja kohviserviis teeserviisi vastu vahetada. Kust pidi tema teadma, et ma kohvi asemel teed tahan, ja kohvitassist ei kõlba seda ju ometigi juua!

Teel Itaaliasse külastasime veel Viini ja ööbisime Poolas, kus meil buss katki läks ja mul Euroopa kaart ära kadus. Viin meeldis mulle hirmsasti ja Salzburg oli ka ilus. Ja siis ma muidugi sõin Viini välikohvikus õunastruudlit - seda kohe peab tegema, kui sa Austrias oled. Tegelikult ma käisin samal aastal Pariisis ka, seal proovisin neid söödavaid kastaneid, aga need olid täitsa kartuli maitsega.

Mis keeli Sa räägid?
Saksa keelt. Enne üht sõitu (siis oli veel SDV) võtsin vestmiku ja kordasin põhjalikult üle. Tookord sõitsin ma palju Kallavere bussis ja seal polnudki muud teha kui vestmikku puurida - igaks juhuks küll käe varjust, muidu saa veel saksa keele õppimise pärast tuupi ka! Aga Saksamaal sain hakkama.

Usun küll, sest kui siia jõudsin, mängis toas mingi saksakeelne raadiojaam.

Oled Sa üldse täiseestlane?
Muidugi olen. Aga Tallinna jõudmiseni oli küll pikk tee. Sündisin Vändras ja mind ristiti Jõhvi kirikus. Jõhvis sellepärast, et mu isa oli seal põllumajandusgümnaasiumi direktor. Venelased võtsid ta muidugi varsti pärast sõda ametist maha, et kui oskab saksa keelt, siis järelikult on spioon. Kui isa vangis oli, tundus kodu täitsa tühi. Võtsin koerakutsika ja oma seitse asja kaenlasse ning kolisin Vändrasse vanaema juurde. Vanaemal oli lehm ja ma lootsin, et nälga ikka ei jää, kui piima on. Seda ei osanud kartagi, et piim müüdi ju kõik maha ja oma tarbeks jäi üsna vähe järele… tassitäie saime hommikuti.

Ema läks siis tööle, ehkki oli seni olnud koduperenaine. Tal oli hea haridus, ilus käekiri ning vene ja saksa keel vabalt selge.

Natuke üle 10 aasta oli isa vangilaagris, siis kanti ta maha kui tööks kõlbmatu. Kujutad sa ette, et inimene kantakse maha nagu haamer või kirka?! Vähemalt jõudis ta ilusti koju, aga Tallinna abikaasa juurde elama asuda ei lubatud. Kolisid siis mu emaga koos Kallaverre, kus tollane keemiakombinaat kõik lahkelt vastu võttis.

Kuidas Sinul ametiõppimisega läks?
Ei läinudki. Pärast keskkooli lõpetamist istusime vennaga aru pidama. Tema õppis juba ülikoolis, seega leidsime, et minul sellest vaevalt midagi välja tuleb. Olin siis nõus tööle minema, sest meestel on haridust ikka rohkem vaja. Käisin läbi kahekuised õpetajate suvekursused ja läksin Kaelasesse õpetajaks. Varsti abiellusin, mees sai Kilingi-Nõmmel metsapunkti juhatajaks ja me läksime sinna elama. Sündis Merli ja ma jäin koduseks. Teine tütar, Kuiki, sündis juba Pärnus, sealt kolisime edasi Tallinna.

Ah et kust me sellise nime võtsime - Kuiki? See on Haapsalu daami legendist. Kuiki ongi see, kes sinna akna peale ilmub. Tegelikult on see mu mehe pandud nimi, mina tahtsin hoopis Piia või Pille või Piret panna.

Vahepeal selgub, et akvarell seinal on ka Mareti maalitud. Kas on midagi, mida ta ei oska?

Ja Tallinnas Sa ei läinud enam õpetajaks?
Ma olengi üldse ainult kaks aastat õpetajana töötanud. Mis selle kahekuise kursusega ikka…, pole ju täisharidus. Nii et läksin Maardu Keemiakombinaati tööle, laborandiks, ja jäin sinna 15 aastaks. Kohapeal õpetati amet selgeks. Tegelikult oli see töö igavene keeruline: kui ikka mingist ainest on vaja teha täisanalüüs, siis keedad teda plaatinatiiglis ja teed veel sada imet temaga… endal ikka juhendiraamat kogu aeg ees, et midagi valesti ei läheks ja kogemata pauku ei tuleks.

Aga Kaarli kirik?
Siin ma olen vähe olnud, suvel saab kolm aastat. Vaat sellega oli küll nii, et siit mu köögiaknast vaadates paistavad Kaarli kiriku tornid ja ma hakkasin mõtlema, et inimene peab ju kuskil hingekirjas olema. Mis on mul kasu sellest, kui olen Vändra koguduse hingekirjas? Ma käin seal küll vahel sedasi "juuri loputamas", aga asjalikum ikka, kui kirik on siinsamas lähedal. Ajasin siis kantseleis paberid korda ja sattusin varsti diakooniarühma ka. Ja siis, kujutad ette, heliseb ühel päeval telefon ja minu käest küsitakse, kas ma nendega Soome tahan sõita? Mina, kes ma hirrrmsasti tahan igale poole sõita! Pakuti veel mõtlemisaega, aga ütlesin muidugi kohe, et sõidan jah. Tee peal tuligi jutuks, et kedagi on vahel vaja süüa tegema, ja kuna ma olen köögis kokaabilisena töötanud, jäin nõusse.

Käisin ka ühte toredat vanemat prouat kodus vaatamas, aga nüüd on ta hooldekodus ja seda tegemist enam pole. Tegelikult peaks neidsamu ankeetküsitlusi nüüd uuesti korraldama, kindlasti on vahepeal abitahtjaid juurde tulnud. Vanainimene ei vajagi ju alati ainult leivatoojat ja toakoristajat, vaid seda, et keegi lihtsalt tuleks. Mis mul viga, kirikus on seltskond olemas.

Tihti arvatakse, et kirikus on hea lihtne olla ja töötada.
Ah et lihtne?! No mina ei tea, kõrvalt vaadates ajab see hirmu peale, kui pikad päevad on näiteks kirikumehel. Õhtul võib minna üheksa-poole kümneni, eriti praegu, pühade ajal. Ja see ei ole ju niisama ringikõndimine, vaid tõsine töö - ülikond seljas ja selg sirge. Minul on küll lihtne, minu töö selline nurgatagune, mis alati välja ei paista.

Statistika huvides võiks kokku lugeda, mitu korda intervjuu jooksul Maret ütles: "mis mul viga" või "mul on lihtne". Kas ta päevad siis nüüd alati nii lillelised ikka on või oskab ta ise nad selliseks mõelda ja teha, on juba järelduse küsimus. Seda, et tema töö välja ei paista, ei saa aga kuidagi öelda - on ikka suur vahe, kas töötegijal on kõht täis või tühi. Ja igal juhul on meie kõigi elu seda rõõmsam, mida enam on me ümber selliseid Mareteid.

Alates detsembrikuu lõpust võib Kaarli kirikus näha Eduard Karl Franz von Gebhardti õlimaali "Kristus ristil". Maal on valminud tõenäoliselt aastal 1887. Allpool veidi kunstnikust, tema loomingust ja maalist "Kristus ristil".

Eduard Karl Franz von Gebhardt sündis 1838. a Järva-Jaani pastori ja konsistoriaalnõuniku Theodor Ferdinand von Gebhardti ja tema abikaasa Wilhelmine (sünd von Glehn) paljulapselises perekonnas, kus valitses range luterlikortodoksne vaim.

Õppinud Võrus, Tallinna Toomkoolis, kubermangugümnaasiumis ja Peterburi Kunstide Akadeemias, siirdus Eduard von Gebhardt 1858. aastal Saksamaale. Düsseldorfi akadeemia teda esialgu ei rahuldanud. Pärast reise Hollandisse ja Belgiasse, kus ta avastas endale Vana-Madalmaade meistrid ja Rembrandti, peatus ta pikemalt Karlsruhes, kus õppis umbes aasta ajaloomaalija Louis Des Coudres'i juures. 1860. a asus ta eraviisiliselt õppima ajaloomaalija Wilhelm Sohni juurde Düsseldorfi. 1874. a sai Eduard von Gebhardtist Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor; kuni 1912. aastani juhtis ta seal maaliklassi. Tema juures õppisid teiste seas ka baltisakslased (Rudolf von zur Mühlen) ja eestlased (Tõnis Grenzstein, Paul Raud).

Eduard von Gebhardt suri Düsseldorfis 3. veebruaril 1925. a linna aukodanikuna, Berliini, Müncheni, Dresdeni ja Viini Kunstiakadeemia liikmena, Belgia Kuningliku Teaduste, Kirjanduse ja Kunsti Akadeemia ning Antverpeni Kunstiakadeemia auliikmena, Düsseldorfi ja Strasbourg'i ülikoolide teoloogia audoktorina, Eestimaa Kirjanduse Ühingu auliikmena. Eugen Duckeri ja Gregor von Bochmanni kõrval oli ta kolmas baltlasest professor Düsseldorfi akadeemias XIX sajandi viimasel veerandil ja XX sajandi algul ning etendas saksa kunstielus veelgi tähtsamat osa kui kaks eelmainitut. Tema loomingust on kirjutatud monograafiaid ja korraldatud näitusi; 1926. ja 1938. a toimusid tema näitused ka Tallinnas.

Eduard von Gebhardti looming on zanriliselt mitmekesine - ta viljeles ka ilmalikku figuraalkompositsiooni, maastikumaali ja portreed, muu hulgas lõi eesti talupoegade portreid -, kuid esmatähtsal kohal on tema loomingus usuline temaatika. E. von Gebhardt oli XIX sajandi teisel poolel saksa usulise maali uuendaja evangeelsel alusel. Teda mõjutas seejuures nii tolleaegne piibliuurimine kui ka ajalooteadus. Et lähendada pühakirja sündmustikku kaasaegsele publikule ja rõhutada luterluse tähendust, kujutas ta sageli neid sündmusi reformatsiooniaegsel Saksamaal, s.o XVI sajandil toimuvana. Ta jäädvustas maalidel ka omaaegseid inimesi (sh oma ema Maarjana). Peale altarimaalide ("Kristus ristil", 1866, Tallinna Toomkirikus; "Kristus ristil", 1884, Narva Aleksandri kirikus, hävinud jt) teostas ta suuri freskotsükleid Loccumi protestantlikus kloostris Hannoveri lähedal (1886-92), Düsseldorfi Rahukirikus (1899-1906, peaaegu täiesti hävinud) ning üksikuid seinamaale Düsseldorfi Põhjakalmistu kabelis (1910-11) ja Molheimi Peetri kirikus (1912-13). Tööde vorm on põhiliselt realistlik, tuntavad on Vana-Madalmaade maalist saadud mõjutused. E. von Gebhardt võttis eeskuju 17. sajandi Hollandi maalikunstist, rõhutas nii süžees, värvis kui ka kompositsioonis mõistuspärasust ja loogilist süsteemi ning seostas sellega maastiku ja figuuri naturalistliku kujutamise.

Eduard von Gebhardtil oli "Kristus ristil" üks olulisemaid evangeelseid teemasid. Ta on maalinud Ristilöödut vahel üksi, vahel koos kahe ristilöödud röövliga ? kokku vähemalt tosinas variandis ajavahemikus 1855-96. Kaarli kirikus näha oleva töö võiks paigutada Loccumi kloostri seinamaalide loomise aega (1886-92). Ühe uurijatele senitundmatu kompositsiooni teemal "Kristus ristil" on kunstnik maalinud 1887. a. Siin esitletava töö identsus viimasega vajab täiendavat uurimist. Ent tegelaskujude ere karakteristika ja teostuse jõuline realism kõnelevad selle dateeringu poolt. Nii nagu Tallinna Toomkiriku altarimaaliski on Ristilöödu siin kujutatud maalähedasena, mitte kuigi palju kõrgemal leinajatest. Temast vasakul näeme Maarjat toetatuna Johannesest, nende taga Nikodemust. Paremal põlvitab Magdaleena granaatõunamustrilises mantlis, mis meenutab XV sajandi Madalmaade kunsti, ja seisab - üllatuslikult - roomlaste pealik (õigeusu traditsioonis tsentuurio Longinus), keda Jeesuse surma hetkel pimenenud ilm veenis tolle jumalikus päritolus. Tagaplaanil paremal näeme kaht reformatsiooniaegses rüüs vana õpetlast. Alates Johannes Müllerit (ehk Regiomontanust) ja Bernhard Waltherit kujutavast maalist "Pendlivõnked' (1874), köitsid E. von Gebhardti alatasa XV-XVI sajandi teadlased ja usureformaatorid.

Niisiis on tegu ikonograafiliselt mõneti ebatavalise, samas E. von Gebhardtile väga iseloomuliku, läbituntud ja läbimõeldud teemakäsitlusega, mille mõjulepääsemisele aitab kaasa kunstniku mehine, tõsine meisterlikkus.

Aastalõpu lähenedes vaadatakse enamasti tagasi ja tehakse kokkuvõtteid tehtud tööst. Kirikumuusika valdkonnas jääb 2002. aasta sügis kindlasti üheks meeldejäävamaks ajaks, mil EELK Kirikumuusika Liit korraldas Tallinnas rahvusvahelise kirikumuusika konverentsi ligi 70 väliskülalisega Euroopast.

5.-9. septembrini viibisid Eestis 14 kirikumuusika organisatsiooni esindajad pea kõigist Euroopa riikidest, et tutvuda Eesti kirikutega, meie kirikumuusika ja selle tööga. Organisatsioon (EKEK - Euroopa Evangeelne Kirikumuusika Konverents), mis kutsuti ellu 1970. aastal ja hõlmas algselt vaid Kesk-Euroopa riike, on viimastel aastatel laiendanud oma tegevust endistesse n-ö idabloki riikidesse. Nii kuulub ka EELK Kirikumuusika Liit 1996. aastast nimetatud organisatsiooni ja juba esimesel kohtumisel Strasbourg'is, kus EKEK oma keskseid kokkusaamisi peab, saime ettepaneku korraldada 2002. aastal rahvusvaheline kirikumuusika konverents Tallinnas.

Nii leidiski siis sel sügisel toimunud ürituste raames aset kirikumuusika-alane konverents, kus pidasid huvitavad ettekanded muusikateadlane Anu Kõlar ja assessor Tiit Salumäe. Samuti korraldati mitmeid erialaseid seminare ja kohtumisi ning kõik päevad sisaldasid kontserte eesti kirikumuusikaga. 8. septembri pühapäevahommikusel jumalateenistusel osalesid külalised ka Kaarli kirikus jumalateenistusel, lauldes südamest ja suure rõõmuga eestikeelseid koraale ning liturgia vastulaule. Jumalateenistuse kord ja peapiiskop Jaan Kiiviti jutlus oli ka külaliste jaoks tõlgitud.

Siinkohal tänab allakirjutanu kõiki Kaarli koguduse liikmeid ja töötegijaid, kes lahkesti aitasid seda konverentsi korraldada, sest mitmed üritused (kontsert, koorimuusika seminar, oreliekskursioon ja jumalateenistus ning väike kohvijoomine) toimusid Kaarli kirikus ja koguduse majas.

Nende päevade muusikaliseks kulminatsiooniks kujunes kindlasti 6. septembri kontsert Kaarli kirikus, kus kanti ette Rudolf Tobiase kaks vaimulikku laulu ja Cyrillus Kreegi "Reekviem", esitajateks Kaarli Kiriku Kontsertkoor, Estonia Seltsi Segakoor ning XXI Sajandi Orkester dirigent Erki Pehki juhatusel. Kuna tegemist on eesti kahe kirikumuusikaklassiku loominguga, siis oli meie soov seda kaunist muusikat ka oma väliskülalistele tutvustada.

C. Kreegi "Reekviemi" loomisest möödus sel sügisel 75 aastat. Teos on eesti muusika üks olulisematest kirikumuusika suurvormidest. Nimelt on see esimene eestikeelne reekviem, millele hiljem lisas helilooja ka ladinakeelse teksti.

Kontsert kujunes meeldejäävaks muusikaelamuseks ka meie väliskülalistele, mispeale järgnevatel päevadel ostis pea igaüks endale Kreegi ja Tobiase ning teiste eesti autorite loomingut koju kaasa. Usun, et neist noodipakkidest muutus nii mõnigi reisikohver tublisti raskemaks. Tunnen selle üle heameelt, et suutsime eesti muusika vastu nii suurt huvi äratada ja olen ka kindel, et küllap kõlavad C. Kreegi "Reekviem" ja R. Tobiase saksakeelsed motetid või mõni meie autorite oreliteos lähiaegadel kusagil Euroopa kirikutes.

Tänukirju ja artikleid, mida meie kolleegid välismaalt oma maa kirikumuusika-alastesse ajalehtedesse ja ajakirjadesse Eestis veedetud päevadest on kirjutanud, olen saanud viimaste kuude jooksul ohtrasti. Need on täis sooje sõnu ja tänuavaldusi ning tunnustust. Tean ka, et hollandi kirikumuusikud, kes aastal 2004 peavad samalaadse ürituse korraldama Hollandis, on pidanud oma esimese töökoosoleku ja märkinud, et neil tuleb kõvasti pingutada, et korraldada järgmine kirikumuusika konverents sama hästi, kui see õnnestus meil Tallinnas.

Veel kord tänan südamest Kaarli kogudust, kes rahvusvahelise kirikumuusika konverentsi kordaminekule kaasa aitas.

Kaarli koguduse lastetöö on jõuluootamise üritusi alati korraldanud, nende hulgas lugemised (palvus), laulmised (kontsert) ja tegemised (meisterdustalgud). Viimastel aastatel tavaks muutunud "Kaarlikese" advendikontsert ühendab endas õieti kõiki neid kolme, ainult et valminud tulemust saab üksnes kuulata ja vaadata, mitte käega katsuda. Tullakse kokku, et teisi kuulata ja ise esineda, süüdata advendiküünal ning mõelda sellele, kes tulemas.

Lasterühmi on Kaarlis palju, kõik paratamatult ei mahu esinema. Lisaks näiteringile, lastekoorile ja ettevalmistuskoorile õpivad ju laulud selgeks ka koguduse lasteaia lapsed (kellest küll suur osa ka koorides kaasa teeb). Mudilasrühmast oli seekord kohal ainult väike osa, kuid nemad see-eest topelt tublid. Huvitav, kui paljud meist mäletavad oma lasteaia­ või algklassiaegadest, et õpituga esinemine oli nii ülitähtis, eriti veel, kui peale oma vanemate ka hulk võõraid kuulamas? Eks olnud ju kõvasti tööd tehtud ja vaeva nähtud, kuni õpetaja ja väike inimene ise lõpuks tulemusega rahule jäid. Publik - seekord igatahes - jäi nagunii rahule, nägudestki oli see näha.

Tänavuse kontserdi alguses kõndis advendiküünal läbi kiriku Johanna peos. Tema ja Meelise käes oli ka kontserdi juhtimine ja teadustamine. Esinesid Kaarli oma lasteaed, koorid ja näitering ning külalistena Vanalinna Muusikamaja ettevalmistuskoor ja Jaani koguduse noortekoor "Fidelitas".

Advendikontserdi kavast jäetakse tavaliselt päkapikulisemad lood ja laulud välja: neid kuuleme Kaubamajas niigi. Lapsed esinesid vapralt ja peast; õpetajad sama kenasti, aga noodist. Päris esmaettekandes sai kuulda Piret Ripsi muusikali "Esimesed jõulud" avalugu. Ehk ongi oluline, et kohaletulnud said kuulda (enam-vähem ju) tuttavaid laule ja sõnu nii omade kui külaliste suust - advendikontsert oli ühtlasi ülevaade Kaarli lastetöö valdkondadest ja võrdlus teiste esinejatega. Pealegi esinesid peale laste ka õpetajad, kes seda just väga tihti ei tee.

Tuleb ise kohale tulla, et aru saada, miks nelja-aastaste laul kõlab nii hirmus vahvalt, miks jõululuuletus on kirikus kuulates äkki imena ilus ja ammu teada Johannese evangeeliumi algussõnad hoopis isemoodi ja uue tähendusega. Küünlad on heledad ja kirik suurem, inimesed paremad ja ise väiksem.

Ausalt öeldes märgib minu ja veel mitmegi teise jaoks (kui ütlemisi kuulata) just see laste advendikontsert jõuluaja algust. Selle aja algust, kuhu kõnnime "sirge seljaga, silmad lahti, suur tervitus mõlemas käes" ja mille valgusest peaks õieti kogu aastaks jätkuma.

Kui me seda lookest kirjutame, on käes alles sügis. Kuid valgete hangedega kaunistatud puud, põõsad ja teed annavad aimu, et jõulud ei ole enam kaugel. Seepärast võtsimegi nüüd aega, et teile tutvustada kõige väiksemaid Kaarli kirikukooli lapsi - meie mudilasi.

Kaarli kirikukooli I rühm on uus - seda kohe igas mõttes, sest nii meie, õpetajad, oleme uued kui ka kõik selle rühma lapsed on uued, see tähendab, et nad käivad esimest aastat kirikukoolis. Kokku kuulub meie väiksesse gruppi 10 last vanuses 3-4 aastat ja kaks õpetajat.

Mida me, kirikukooli uustulnukad ja pesamunad, siis tunnis teeme? Kõike: ajame juttu, loeme või räägime piiblilugudest, mängime, joonistame, meisterdame. Teeme kõike, mis on huvitav ja arendav!

Õppimine toimub tsükliõppe järgi, millest paljud on ehk juba kuulnud. Esimese, nüüdseks juba mööda saanud tsükli üldteema oli "Vikerkaare all". Selles otsisime üheskoos võimalusi, kuidas ja mida teha ühiselt seal vikerkaare all. Niiviisi oleme kohtunud juba mitmete tegelastega Vanast Testamendist, näiteks Noa ja Joosepiga. Rääkinud oleme laeva ehitamisest ja ka ise suure laeva meisterdanud, kuhu kõik koos ära mahtusime ja ka palju loomi kaasa võtta saime. Natuke ehitustöid sai tehtud ka Paabeli tornist rääkides. Tunnid algavad meil alati laulu ja väikese alguspalvega altari ees. Igas tunnis on nii piiblilugude jutustamist, mängu kui ka meisterdamist. Tunni lõpetame samuti altari ees üheskoos Meie Isa palvet lugedes. Koos on meil ikka väga tore olla!

Silja Luup: "Minu jaoks on juba õpetajaks olemine iseenesest väga suur väljakutse. Teen seda esimest korda ning iga korraga, kui me kohtume, tunnen, et mul läheb laste seltsis järjest põnevamaks ja huvitavamaks. Pean ju nüüdsest mõtlema ja tegutsema nagu nemad, püüdma neile, väikestele ilmakodanikele, selgeks teha, kuidas asjad siin ilmas on. Olen ise ka alles õppija selles valdkonnas. Lastepäraselt tegutseda ei olegi nii lihtne, kui võib eemalt paista. Peab ju lastega tegeldes olema paindlik ja suutma kiiresti reageerida. Tunniks valmistumine nõuab põhjalikku läbimõtlemist, omajagu peamurdmistki. Aga nii põnev on näha, millist rada pidi laste mõtted keerlevad, ning tõdeda, kui avatud ja targad nad on.

Ruth Leedjärv: "Kuna olen ka varem mitu aastat pühapäevakooli õpetaja olnud, siis ei ole see asi iseenesest mulle uus. Uus on vaid, et teen seda Kaarli koguduses. Ka pole mul varem tulnud töötada nii väikeste lastega. See sügis kirikukooli kõige pisematega on mulle palju toredaid elamusi kinkinud."

Selle aasta detsembri alguses ei alanud mitte ainult uus kuu, vaid uue alguse sai ka koguduse noortetöö. Ühest vabanenud ruumist koguduse kantselei allkorrusel (Toompuiestee 4) sai Kaarli koguduse noortetuba. Ettevalmistused selleks said alguse muidugi palju varem. Esimesed talgud, mille jooksul kolmest imepisikesest toakesest üks suur tehti, toimusid juba oktoobrikuus.

Vahepealsed tööd jäeti oma ala asjatundjatele - maalritele-krohvijatele - ning novembri viimasel nädalal kogunes seltskond noori taas talgutele. Siis aga juba selleks, et värvilõhnaliste seintega toas hubane olemine sisse seada. Üheskoos tehti nii puutööd kui ka prooviti kätt õmbluskunstis ning mõne tunni pärast istutigi juba rahuloleval ilmel uuel diivanil.

Uus tuba annab palju võimalusi leeritööle järgneva noortetöö paremaks korraldamiseks. Esialgu jätkuvad noortetoas meie tavapärased noorteüritused: esmaspäevased noorteõhtud, rühmajuhtide koolitus ja reedesed kohvikuõhtud. Kuid lähemas tulevikus peaks uuest toast kujunema omamoodi tõeline noortekeskus, mis kõige hariva ja õpetliku kõrval annab noortele ka lihtsalt võimaluse koguduse majast läbi astuda, kas või hetkeks nina sooja pista, sõpradega kokku saada ja siis oma tegemisi edasi toimetada.

Noortetoa ootuses alustati aga uuendustega sel sügisel. Nii on juba mõnel korral kokku saanud 20+KLUBI, mis on mõeldud kogunemisvõimaluseks meie koguduse noortele täiskasvanutele ehk neile, kel aastaid 20 ja rohkemgi. Esialgu toimuvad vestlusõhtud korra kuus, iga kuu kolmandal teisipäeval ning kõik, kel huvi, on oodatud.

Kirikuaasta viimasel pühapäeval töötas Kaarli kiriku orel uute ventilaatorite antud tuulega.

Tänavu suvel tellitud elektriventilaatorid valmisid oktoobris ja jõudsid kirikusse kohale 12. novembril.

Ventilaatorid on valmistatud Lõuna-Saksamaal August Laukhuffi orelivaruosade firmas eritellimusel - spetsiaalselt Kaarli kiriku orelile. Kumbki mootor annab minutis 48 m3 tuult, kokku mõlemad mootorid 96 m3 minutis, mis on arvestatud selle oreli maksimaalseks vajaduseks.

Ventilaatorid asuvad oreli kõrval kiriku lõunatornis isoleeritud ruumis, mis oli ehitatud vanade mootorite valju müra pärast. Uued mootorid on liuglaagritega ja töötavad seetõttu vaikselt, ainus heli, mis nad tekitavad, on tuulekohin.

Uued ventilaatorid maksid koos veo, paigalduse ja käibemaksuga kokku 160 000 krooni. Sellest 50 000 krooni saime Eesti Kultuurkapitalilt, ülejäänud summa on tasutud AS Lokmani annetuse ja koguduse oma rahaga. Osalist toetust taotleme ka valitsuse reservfondist.

Kaarli kiriku orel ehitati 1923. aastal kuulsas Eberhard Friedrich Walckeri orelitehases Saksamaal. Pill on oma ehitamisest saadik suurim Eestis, evides 84 registrit, 3 manuaali ja pedaali. Vilesid on kokku üle 5000.

Vanad ventilaatorid, mis orelile tuult andsid, olid valmistatud oreliga samal ajal, ainult mootoreid oli vahepeal vahetatud. Kuna nüüdseks olid need aga vanad ja kulunud, siis ei suutnud nad enam orelit piisava tuulega varustada ja seetõttu oli pilli kõla vahel võnkuv ja isegi kahvatu.

Uute ventilaatorite paigaldamisele vaatamata tuleb orelit endiselt iga nädal hooldada ja häälestada, sest kõik, mis liigub, see kulub.

Kui Jeesus oli sündinud Petlemmas, siis tulid targad hommiku poolt. Mt 2, 1-2 järgi

Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: "Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama. Mt 2, 1-2

Noid tarku oli kolm. Kui palju pilte neist on joonistatud kõigi aegade kunstnike poolt. Mõned nii elavad, et tunned kohe, kunstnik on oma südameveresse kastnud sule, millega ta tegutses. Uhked mehed istuvad kaamelite turjal ja vahivad kaugele ette. Nende kõrbeloomad või ?laevad on toredasti riietatud, sadulad, pandlad, vaibad maani ulatuvad, kõik säravad ja hiilgavad. Targad ei ole kehvad teadusehimulised mehed. Neid on ümbritsevad vagad jutud nimetanud kuningateks. Nende silmad otsivad üht salapärast tähte. Ilma selle täheta ei oleks nad kunagi leidnud teed Petlemma. Võib ütelda ka seda, et ilma inglite ilmumiseta ja nende lauluta ei oleks karjased teadnud, kus on too sõim, kus magas jõululaps. Targad kuningad olid kaugelt tulnud. See polnud sugugi kerge, raske on tuhat kilomeetrit läbi põletava kõrbe reisida. Kannatust pidi neil olema ja selle juures ka kindlat usku ja igatsust, et meie peame leidma koha ja paiga, kus täht peatub ja ütleb, et siin just sellel kohal peab olema too uus kuningas sündinud. Nad olid õieti arvestanud. Nende kindel usk oli neile andnud jõudu ja sitkust pikal teel vastu pidada ja eesmärgile jõuda.

Kes praegu meie ajastul võtaks nii raske teekonna ette, et Jumala saladusi üles otsida ja vaevata ennast küsimuse kallal, kuidas saaks leida inimsoo päästjat ja südamete kuningat nii lähedalt, kui karjased ja hommikumaa targad teda nägid. Et suru aga käed kokku palvele, lange põlvedele, anna au ja puista õrna südame valu ning mure, rõõm ja tänu kõik jõulukuninga ette välja, see on minu viiruk, kuld ja mürr.

Inimesed on Jumala, Jumala käsud ja teed unustanud. Eks meil ole sarnasust toast väljavisatud jõulupuuga, mida tavaliselt hoiti kuni kolmekuningapäevani. Mõni hõbelõngake ripub veel kuivanud okste küljes kui kehv mälestus ilusast ja armsast jõulupuust. Kõik on möödunud. Aga sellepärast ei ole jõulusündmused ja tõde mitte kustunud ega kadunud. Need on igavesed. Jõulu tõe tunnistajaid on leegion. Ka teisi peale karjaste ja hommikumaa kuningate. Näiteks keiser Augustus, kes tegi korralduse kogu maalim üles kirjutada. Quirinius, kes oli Süüriamaa valitseja ja elas kirjutamise ajal, keiser Tiberius, kelle ajal surmati Kristus, kuningas Herodes, kes laskis lapsi ära tappa, kes võisid olla Kristusega ühevanused. Ta sai hirmus vihaseks, kui targad ei tulnud tema juurde ja ei rääkinud, mis nad olid näinud ja kus kohal too uus kuningas oli sündinud. Eks ole ka üks omapärane tunnusmees Pontsius Pilatus, too kuulus kätepesija, et tema pole süüdi tolle õige mehe surmas. Kogu juuda rahvas võis tunnistada, et Petlemmas sündinu oli Kristus, kes haigeid terveks tegi ja väikesi lapsi sülle võttis ning neid õnnistas. Ja kelle nimel ka meic omi lapsi õnnistame.

Jõulusündmused ja jõulu tõde on osa maailma ajaloost, kuulub ajalukku - igaveseks ajaks. Meile, kes meie mure, kartuse ja ka lootusega jälgime praegust ajaloo käiku, kus jumalavastane pime jõud on pealetungil kristlikule maailmale, on see suureks trööstiks ja julgustuseks, et ükski võim ei kustuta ajaloo lehtedelt, inimeste südametest ega meie kultuurielust jõulu ega kolmekuningapäeva sündmusi.

Hardumuses ja vaimus ning tões rändame koos kolme hommikumaa targaga - Petlemma tähe valgusel. Ja sõime ette langeme põlvedele.