1. Külli Keel. 120 aastat eesti esimese fresko sünnist
  2. Meelis Holsting. Noorteleeri!
  3. Helen Puusepp. Meenutus suvisest noorteleeri laagrist Pilistveres
  4. Jaak Aus. Mis on järelleer?
  5. Signe Aus. “Kaarlikese” suvi. Väljasõit Elistverre ja Palamusele. Suvelaager Paldiskis.
  6. Maarja Leedma. Kümnendad kirikunoortepäevad Palamusel.
  7. Ain Leetma. Otsides Jumalat. Meenutus elust benediktiini kloostris
  8. Jaanus Ruiso. Suvine muusikaelu Kaarlis
  9. Jaan Lattik. Jutlus “Pärliotsija”
  10. Jaan J. Leppik. Iseennast otsimas
  11. Angela Animägi. Juhatuse sekretär Risto Pomerants
  12. Vootele Hansen. Remonttöödest. Vundamendi hüdroisolatsioon ja drenaaz’. Elektritööd.

120 AASTAT EESTI ESIMESE FRESKO SÜNNIST

Taas on meil põhjust mõelda Johann Kölerile ja tema loometegevusele. 23. juulil 1879. aastal (vana kalendri järgi) lõpetas kunstnik Kaarli kiriku apsiidivõlvile al fresco tehnikas õnnistava Kristuse maalimise. Pildi teemaks: "Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata." (Mt 11,28). Pilt õnnistati sama aasta 29. juulil. Seega tähistame altarimaali 120. aastapäeva. Ja mitte ainult. J. Köleri loometegevusega Kaarli kirikus on seotud ka Eesti monumentaalkunsti sünd.

Mõnda altarimaali sünniloost. 20. detsembril 1870.a., mil Kaarli kirikus peeti esimene jumalateenistus, ei olnud kirik lõplikult valmis. Puudusid tornid ja altaripilt. Arhitekt Hippius soovitas Kaarli kirikule tellida freskotehnikas altarimaali, mille teostamiseks pöörduti Johann Köleri poole.

Vastamine ei olnud Kölerile kerge ning nõudis põhjalikku kaalumist. Esialgse plaani kohaselt tahtis Köler altarimaali joonistada 1877. a. suvel, mille teostamine tegelikkuses nihkus aga kaks suve edasi. Nimelt suundus Köler freskomaali tehnikaga tutvuma Saksamaale.

Ettevalmistöid pildi maalimiseks alustati nädal enne nelipühi 1879. a. Freskomaali aluspinda ei krohvitud vahetult paksule kivimüürile, vaid ta on sellest umbes 30 cm eemal, kaitseks välismüüri niiskuse eest. Maalitava pinna ulatusse taoti kivimüüri mitu tuhat üle 30 cm pikkust raudnaela, mille pead tinutati üle ning kaeti siis vedela asfaldiga. Nende külge punuti traadist võrk, mis hiljem samuti asfaldiga üle võõbati. Traatvõrgule loobiti mitu kihti mörti, mis jäid aluseks viimasele viimistletud krohvikihile, millele maaliti.

1879. aasta juuliks olid kõik ettevalmistustööd fresko maalimiseks tehtud. Freskomaali menetlust on selgitanud F. Matt: "Kogu maalitava pinna jaoks tegi J. Köler vastava eeljoonistuse maali originaalsuuruses (nn. kartooni). See lõigati osadeks, vastavalt nende suurusele krohviti maalipind ette. Läbi kartooni kanti detailide kontuurid pehmele krohvile ja alustati kohe maalimist lubjakindlate maamulla pigmentidega, mida lahustati kas puhta veega või selitatud lubjaveega." (Köleri enda andmeil on ta kasutanud puhtaid vesivärve. Oma kirjas 23. oktoobril 1880. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia konverents-sekretär P. Issejevile ta kirjutab: "See töö on fresko, mitte nõndanimetatud, vaid tõeline, s.o. maal puhaste vesivärvidega ilma mingite liimjate sideainetata, värskel krohvil, mis kuivades eritab glasuuritaolist ainet ning sellega kinnistab enda külge maali...")

Altarimaal valmis 10 päevaga. Tööpäevad olid pikad - hommiku kella seitsmest õhtuhämarani välja. Mõnikord kirikutäie gaasitulede valgel poole öönigi. Kuna peale krohvi kuivamist ei olnud parandused samas tehnikas enam võimalikud, pidi töö õnnestuma ühekorraga.

J. Köler maalis fresko tasuta. Maali väärtuseks hinnata tol ajal kümme tuhat rubla.

Fresko prototüübist "Ilusast Villemist"

Sajad tuhanded inimesed on aastate jooksul seisnud Kaarli kiriku Kristuse jälgiva pilgu ees. Sajad tuhanded hinged on leidnud lohutust neist õilsatest näojoontest ja sellest isalikust ilmest, milles peegeldub Õpetaja suur lause: "Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete."

Kes inspireeris kunstnikku looma pilti Kristusest? Selleks meheks oli Hiiumaa mees Villem Tamm.

Villem Tamme isa oli Kassari mõisas möldriks, kes oli ümbruskonnas tuntud mitte ainult osava töömehena, vaid ka näolt ilusa mehena. Tammede perekonnas liikus suust suhu edasi antud jutt, mille järgi Tammedes pidi olema võõrast verd. Räägiti ühest Austria madrusest, kes inimpõlv tagasi laevahukust Kassarisse ära olevat pääsenud, Hiiumaale jäänud ja toonud hiidlaste hulka tõmmukat verd. Jutud käisid ka rootsi päritolu kohta.

Villem Tamm sündis 1836. a. Tal oli veel kolm venda ja kaks õde, kellest Villem oli kõige vanem. Poisikesena oli ta Kassari mõisa omaniku Stackelbergi loomade karjapoisiks. Sirgus siis tallipoisiks ja õppis ära kangru ameti. 27. aastaselt sai temast mõisa kutsar. Ümbruskond ei hüüdnud teda muud moodi kui "Ilusaks Villemiks". Tal olid õilsad, haruldaselt puhtad näojooned. Ta kandis pikki tihedaid juukseid ja lõua otsas lühikest habet.

1863. a. viibis J. Köler Hiiumaal Vaemlas. Seal torkas kunstnikule silma üks omapärane talupoeg. Tema päevitunud, tõmmukas, kergelt võõramaine nägu. Ilmselgete joontega nägu. Peaaegu piibellikult puhas. Aga mitte palvevennalik, vaid mõjukas ja igast valevagadusest prii. Teda köitis Villemi selge ja iseteadev nägu, sirge kasv ja julged liigutused. Köler otsustas seda kutsarit joonistada. Sest midagi imelist oli temas millegi isevärki võõraga üpris tavatult segamini. Ja ikkagi oma talumeheliku näoga ja naiivse valge särgkaelusega pruuni habeme all ja heinapepredega kodukootud kuuel ja saapatökati ja hobuste lõhnaga samaaegu hästi lähedane.

Villem oli ümbruskonnas üks arukamaid ja andekamaid mehi. Ta tundis hästi sadulsepa tööd, purssis saksa keelt, oskas kirjutada. Ja kangast oskas kududa. Ka mõis hindas Villemi vaimuandeid. Nimelt oskas ta hästi kaarte joonistada. Stackelbergid kasutasid tihti tema abi. Ka oli Villem see, kes esimesena andis Kassari mõisa omanikule nõu ehitada 1,5 km pikkune maasild, mis praegu ühendab Kassarit Hiiumaaga.

Köler tegi Stackelbergi kenast kutsarist pool tosinat etüüdi ja skitsi, muist Vaemlas, muist Kassaris. Tuntuim neist on Villem Tamme portree - "Hiiu talumees kirvega."

1879. aastal, kui Köler hakkas maalima Kaarli kirikule freskot, valis ta Kristuse prototüübiks Villem Tamme. Mulje, mille lihtne kutsar Kölerile oli jätnud, pidi olema sügav, et kuju meenus Kölerile ka palju aastaid hiljem.

Kaarli kiriku Kristus valmis ammuste skitside järgi - ja peamiselt üleüldise mulje järgi nagu see kunstniku mälus oli püsinud. Päevitanud, sarnakas maamehe nägu, kiriklikuks stiliseeritud joontega. Natukene idealiseeritud.

Maali valmimise ajaks oli Ilus Villem ametiredelil edasi jõudnud ja temast oli saanud kurja iseloomuga mõisa kubjas ja hiljem mõisa aidamees-valitseja.

Kui pilt juba valmis oli, sai kunstnik sellest kuulda ja Köleril olevat peast läbi käinud hävitamise mõttedki. "... Ma mõtlen (ma ei kinnita, et ma oma mõtte otsemaid teoks teeksin, kui see võimalik olekski), ma mõtlen: et oleks see lõuendi peale tehtud õlipilt... ma võiksin võtta käärkambri kojast kaks redelit, need on lootuse järgi veel seal, ja tüki köit, küllap on sedagi seal veel meie suure töö järelt leida, ma võiksin siduda redelid otsapidi kokku, nõnda, et nad ulatuksid ilma tellinguteta parajasti üles apsiidikaareni... Ma võiksin ronida öösel sinna üles, võtta noa /.../ ja lõigata pildi kärinal ülevalt maha - tulgu sellest homme lament missugune tahes... Rullida ta kokku, tarida kaasa, peita sootumaks ära... Ei, merre ei raatsiks ma teda ometi heita... Olgugi tema sügavam kunstiline väärtus keskpärane /.../ Aga see ei ole ju lõuendi peale tehtud pilt. Ja neljasadat ruutjalga krohvi maha raiuda või isegi üle võõbata ei jõuaks ma ilma peal..." (J. Krossi "Kolmandad mäed" lk 88).

"Ilus Villem" oli juba õige vana mees, kui ta kuulis, et professor J. Köler oli tema näo järele maalinud Kaarli kiriku seinale Kristuse pildi. Ta otsustas veel enne surma seda vaatama minna ja võttis ette pika reisi Kassarist Tallinna. Ta astub vaikselt ühel ennelõunal tühja kiriku võlvide alla. Ta on hulga aega vaadelnud seda pilti kiriku seinal. Ja lausunud siis omaette: "Jah, eks me kõik oleme loodud Jumala näo järele."

Villem Tamm suri 1915. aastal, olles 79-aastane. Villem ja tema naine Anna Tamm on maetud Kassari kabeli surnuaeda. Haual on lihtne hauaplaat, millel ära märgitud ka see, et J. Köler Villemit Kristusena maalinud. Hauaplaat on pandud Kaarli koguduse poolt.

Külli Keel

LEERIKOOLID

Kaarli koguduses on mitmeid võimalusi leeris käimiseks: täiskasvanute leer, noorteleer, kuldleer ja täiendkoolitus järelleeri näol. Tutvustame siinkohal kahte neist.

NOORTELEERI!

Ikka ja jälle küsib inimene endalt: Kes ma olen ja miks ma olen? Inimene püüab saada vastust elu mõttele ja püüdleb selle poole. Kaarli koguduses on võimalus otsida nendele küsimustele vastuseid läbi kristliku maailmapildi. Noorteleeris räägitaksegi just inimeste omavahelistest suhetest ja inimese suhtest Jumalaga.

Leeri tulek on paljude jaoks seotud eel-arvamustega. Kuid tark inimene ei tee rutakaid tõestamata järeldusi. Sul on võimalus kujundada oma arvamus, kui oled tulnud, olnud ja näinud, oled osa saanud.

Noorteleeri tulekuks pole suuri eeltingimusi. Peaasjalikult ootame leeri 16.-17. aastaseid noori, kellel põhikool selja taga. Kui aga oled veidi noorem või mõni aasta vanem, kuid kindel soov noorteleeri tulla, oled ikka teretulnud.

Kaarli koguduse noorteleer alustab oma viiendat "leeriaastat" 20. oktoobril kell 18 koguduse maja (Toompuiestee 4) saalis. Leeriõhtud toimuvad kolmapäeviti kell 18-20. Leerikursuse jooksul toimub Pilistveres kaks laagrit: novembris nädalavahetuse ja juunis-juulis nädalane leerilaager.

Noorteleeri saab registreerida alates 1. septembrist koguduse või noorte kantseleis.

Koguduse noortejuht Meelis Holsting

MEENUTUS SUVISEST NOORTELEERILAAGRIST PILISTVERES

Ausalt öeldes läksin laagrisse täiesti "külma kõhuga", kuna olin enne seda nii palju läbi elanud. Kuid tean mõnda, kes kartis, et see laager saab olema midagi karmi ja külma…: piitsaga jutlusele, sealt külma dus’s’i alla… Enamik meist olid poole laagri ajast hirmul ka eksami pärast ja ega minustki see mööda läinud: istusin peaaegu iga vaba minuti aknal midagi lugedes.

Kuid kõik oli tegelikult hoopis teisiti! Meid ümbritsesid kogu aeg rõõmsameelsed inimesed; ma ei kuulnud kordagi karjumist, ei näinud viha inimeste silmis; külma dus’s’i alla meid keegi ei saatnud ja külma jõkke ronisime me ise ning kõige tipuks eksamit kui niisugust ei olnud. Rääkisime vaid koguduse diakonõpetaja Jaak Ausi, noortejuhi Meelis Holstingu või Ilmar Kivilooga - "suurtega". Peale seda jõudis meieni teadmine, et kõrgel kantslis jumalasõna kuulutaja Jaak Aus on tegelikult heasüdamlik, usaldusväärne ja sõbralik inimene. Kõik, kes me "examil" käisime, olime minnes natuke närvis, tulles aga olid kõigil, keda ma nägin, rahulolu naeratus suul.

Kõige enam meeldisid mulle rühmatööd, sest meil olid väga toredad juhid ja sedasi õppisime teineteist paremini tundma. Meeldiv oli see, et pidime kaaslastega kogu aeg arvestama, kunagi ei saanud me üksinda oma ülesannetega hakkama. Arvan, et õppisin, kuidas näha ja arvestada inimestega, kes on minu kõrval.

Toimus väga palju huvitavaid, arendavaid ja vajalikke loenguid, milles kuuldut pidime peaaegu kohe ka praktikas kasutama. Näiteks ligimese päeval peale "teooria" kuulamist toimusid mängud, millega poleks me hakkama saanud ilma kõrvalseisjaga arvestamata.

Meelde jäävad alatiseks hommiku- ja õhtupalvused, mida pidasid rühmajuhid; imelised päikeseloojangud, mil olime tavaliselt saarekesel lõkke ääres laulmas või mängimas; öised jalutuskäigud surnuaias, kaugusest kostev naer, mis pimedas tekitas hirmujudinaid; täiskuu peegeldus peegelsiledast järvest; etüüdid, mis kasvatasid minus julgust näidelda; jututunnid, kus võis kuulda Meelise mahemahlakas esituses "Väikest printsi" ja puhata; mängud, kus sai alati nalja ja muugi, millest oleksin ilma jäänud, kui ei oleks tulnud Kaarli koguduse noorteleeri.

Noorteleeris õppisime tohutult palju eluks vajalikku, kerkis üles palju küsimusi, milledest suurele hulgale neist leidsime ka vastused; veetsime unustamatu nädala inimestega, kellega soovin igavesti sõbraks jääda.

Helen Puusepp

Noored leeripäeval 13.06.1999

MIS ON JÄRELLEER?

Tõenäoliselt on selline küsimus tekkinud paljudel inimestel, kes on kuulnud võimalusest osa võtta järelleeri laagrist. Esmalt võib tekkida mõte, et tegemist on järeleaitamistundidega leerieksamil läbi kukkunutele.

Tõesti, see nimetus võib tekitada erinevaid küsimusi ja arusaamu, kuid paremat nime ei ole leitud.

Mida siis tähendab järelleer? Mõte järelleeri korraldamiseks tekkis umbes viis aastat tagasi. Idee sai alguse leerikooli läbinud ja kogudusega liitunud inimeste huvist täiendavate teadmiste vastu. Leerikool annab küll esmased teadmised kristlusest, Kirikust ja kristlaseks olemisest kuid enamaks jääb leeriaeg lühikeseks. Leerilaste huvi oli piiblitundide või lisaloengute vastu, mis käsitleksid põhjalikumalt Pühakirja, õpetuslikke küsimusi ja kristlust tänapäeva maailmas. Peamiseks takistuseks selliste loengute korraldamisel sai vaba ruumi leidmine, mis on tingitud erinevate koguduse töövaldkondade tihedast tegevuskavast. Seetõttu tekkis idee pidada järelleeri laagri vormis ning pühendada sellele terve nädalalõpp.

Igal kogunemisel on vaatluse all üks eelnevalt väljapakutud teema. Laagri kasuks kõneles ka asjaolu, et inimestel on võimalik ennast välja lülitada igapäeva muredest ja askeldustest ning põhjalikumalt süveneda teemasse. Seega on järelleer täiendkoolitus inimestele, kes tahavad rohkem teada saada kõigest, mis mahub mõistete alla kristlane ja kristlus. Kindel koht järelleerilaagrites on ka jumalateenistustel ja palvustel.

Senini on toimunud neli täiendkoolitust teemadel: “Voorused”, “Alandlikkus”, “Kiriku õpetus” ja “ Mida tahab Kristus meile öelda?”.

Osavõtjateks on olnud peamiselt meie koguduse liikmed, rühma suuruseks umbes 12-18 eri vanusest inimest, mis aitab probleeme erinevate vaatenurkade alt lahata. Laagrid on toimunud meie sõpruskoguduse Pilistvere valmivas pastoraadis, kus on head tingimused nii majutuseks, koolituseks kui ka vaba aja veetmiseks.

Seniste laagrite põhjal võib öelda, et huvi sellise täienduse vastu on kord-korralt kasvanud. Kindlasti hakkame tulevikus teatud teemasid kordama ja püüame kasutada ka erinevaid lektoreid, kes oskaksid laiemalt käsitleda üht või teist teemat.

Osavõtjate üldine arvamus laagritest on olnud positiivne ja leitakse, et selliseid kokkusaamisi oleks vaja korraldada sagedamini kui 2-3 korda aastas.

Seda soovi tahaks ka järgmisel aastal arvestada ja korraldada kuni kuus järelleeri laagrit nii kordusteemadega, kui ka päris uutega. Millistega, seda võite öelda teie. Teie ettepanekud ja soovid on teretulnud. Järgmine laager toimub septembrikuus.

Diakonõpetaja Jaak Aus

“KAARLIKESE” SUVI

Lastetööl on heaks tavaks saanud korraldada mitmesuguseid väljasõite ja laagreid, mis on ka ühtedeks oodatuimateks sündmusteks. Kümne tegevusaasta jooksul on Eestimaal käidud palju: Hageris, Pukas, Raplas, Aegviidus, Kuusalus, Kosel, Vihasool, Tamsalus, Haapsalus, Keila-Joal, Lahemaal, Pirital ... Sellised ühised väljasõidud, piknikul käimised või mitmepäevased laagrid on lastetöös olulisel kohal. See on hea võimalus üksteist paremini tundma õppida ja osaduses koos olla. Väljasõidud ei ole mõeldud mitte ainult lastele, vaid kõigile huvilistele.

Väljasõit Elistverre ja Palamusele

Sellel suvel, 5. juunil, sõitsime viiekümnekesi Jõgevamaale Elistverre. Elistveres on üks Vooremaa suuremaid ja esinduslikemaid mõisahooneid. Mõisapargi ja parkmetsa baasil on 1997. aastal loodud loomapark. Seal on võimalik kohtuda Eestis elavate või kunagi Eesti aladel elanud metsloomade ja -lindudega võimalikult looduslähedastes tingimustes. Loomapargi elanikeks on Euroopa piisonid, ilvesed (keda nende ara loomuse tõttu ei õnnestunud näha), pruunkaru, kes jagab oma puuri koeraga, metssead, kährik, põdrad, metskitsed ja kabehirved. Loomapargi roll on suurenenud ka leidloomade turvakoduna.

Sellel suvel on loomapargis kõigil teatrisõpradel võimalik vaadata prantsuse muinasjutuklassiku Charles Perrault’i muinasjutu “Saabastega kass” vabaõhuetendust, mille on kogupereetenduseks ümber kirjutanud ja lavastanud Ago-Endrik Kerge.

Tee Elistverre oli pikk. Sõitu alustasime varahommikul ning kohale jõudsime vahetult enne etenduse algust. Muinasjutt on küll enamusele tuntud, kuid sellegipoolest oli põnev jälgida laval toimuvat. Peale etendust oli kõigil soovijail võimalik muinasjutu tegelastega koos pilti teha. Ning siis oli aeg teha tutvust loomapargi elanikega. Kui kell oli kaugelt üle keskpäeva, asusime keha kinnitama. Meie õnneks oli kaunis suveilm, mis lubas meil kodust kaasa võetud toidukraami ühiselt piknikul jagada.

Koduteel külastasime veel Palamuse muuseum-koolimaja. Seal oli võimalik näha klassituba, kus kõigile tuntud “Kevade” tegelased oma koolitarkust omandasid, poiste magamisruumi, mille laes rippus kuulus Tootsi punane maakera jne.

Tagasiteel oli enamus reisiseltskonnast mõnusalt väsinud, kuid kõige noorematel jätkus energiat õhtuni välja. Oli tore päev.

Järgmine väljasõit peaks toimuma septembrikuus. Kõik huvilised on oodatud.

Suvelaager Paldiskis

Kaarlikese suvelaager toimus sel aastal 18.-20. juunini Paldiskis. Linnas, mis 30 aastat olnud kinnine sõjaväelinn ning seega tavaelanikele suletud. Alles peale Vene sõjaväe lahkumist 1994. aasta augustis on linn avatud kõigile. Linn jäi maha väga raskes olukorras: loodus oli saastatud, linna infrastruktuur lõhutud, demograafiline olukord väga keeruline, tööpuudus suur... Probleemid ei ole tänaseks kadunud.

Lähtuvalt linna omapärast ja praegusest pingelisest olukorrast maailmas valisime laagri teemaks “Rahu”. Sõnaga “rahu” liitusid laagris mitmed ettevõtmised. Alustasime teematunniga, kus arutlesime selle üle, mis on rahu ja mis ei ole rahu. Püüdsime leida rahumeelseid lahendusi erinevatele elus ettetulevatele probleemsetele situatsioonidele. Ka Peetrimägedes toimunud maastikumängus olid ülesanded seotud sama teemaga. Maastikumängu läbimisel oli oluline rühma koostöö ja üksteisega arvestamine. Laagri üheks huvitavamaks sündmuseks oli kohtumine kapten A. Tuvikesega Rahuvalve-operatsioonide Keskusest. Kapten rääkis meile rahuvalveoperatsioonidest kogu maailmast ja tegi lühitutvustuse sõjaväelasest ja tema positsioonist ühiskonnas läbi aegade. Kapten pidas oluliseks rõhutada, et kodumaa kaitsmine on iga mehe kohus. Kõige põnevam oli lähedalt näha ja katsuda rahuvalvaja varustust riietest kuni relvadeni välja. Põnev ei olnud mitte ainult poistel, vaid ka tüdrukud kuulasid suure huviga.

Teisel laagripäeval asutasime ennast kohalikku ümbrust ja ajalugu tutvustavale matkale. Nägime kunagisi tähtsaid sõjalisi objekte. Käisime poolsaare tipus oleva majaka tipus, kust hea ilmaga on näha 45 km kaugusel asuv Soome. Endisele sõjaväelinnakule on suureks kontrastiks ümbruskonna looduskaunid kohad, sealhulgas pankrannik, kust avaneb kaunis vaade merele ja Pakri saartele ning kus romantikud võivad jälgida päikeseloojangut. Poolel matkal pidasime piknikku, käisime ujumas ning kuulasime ja vaatasime fotodelt Paldiski linna ajalugu. Matk kujunes oodatust pikemaks, kuna tagasiteel eksisime pisut õigelt teelt. Laagripaika jõudes oli päikene mõnelegi liiga teinud, jaladki olid rakkus, kuid vaatamata sellele olid kõik rõõmsad. Giidilt saime kiituse osaliseks, kuna olime vapraimad matkalised tema praktika jooksul. Lisaks matkale oli laagris teisigi sportlikke üritusi: mitmel korral käisime ujumas, toimus jalgpall rannapalliga ning vahvad teatevõistlused.

Laagrites on alati tähtsal kohal isetegemine ja isetegevus. Õhtuprogrammi raames toimus suur moedemonstratsioon, kus lapsed näitasid käepäraste vahenditega oma nägemust selle suvisest moest. Lisaks tehti omaloomingulisi näidendeid.

Laagri lõpus korraldasime Paldiski Nikolai kirikus jumalateenistuse. Kirik on pühitsetud aastal 1842. Okupantide väed on sinnagi oma jäljed jätnud - kirik on olnud pikka aega kinni - 1939. aastast kuni Paldiskist võõrvägede väljaviimiseni 1994. aastal. Kirikut kasutati sel ajal sõjaväe ohvitseride klubina, hiljem toiduainete laona. Tänaseks on jäljed sellest ajast suurelt jaolt likvideeritud, 1998. aastal lõpetati kirikusaalis kapitaalremont. Praegu asub Paldiskis üks nooremaid ja väiksema liikmeskonnaga Eestimaa kogudusi. Jumalateenistuse teemaks oli “Palve”. Teenistust aitasid läbi viia suures osas lapsed: esitati näidend Meie Isa Palvest, esines laste ühendkoor, ka kirikupalve koostasid lapsed.

Laager oli Kaarlikese ajaloos üheteistkümnes. Mitmed lapsed olid laagris esmakordselt, kuid oli ka neid, kel kõik 10 seljataga. Nemad võtavad edaspidi laagritest osa juba korraldajatena. Järgmine lastelaager toimub talvel, kuhu ootame kõiki Kaarlikese sõpru.

Lastetöö juhataja Signe Aus

KÜMNENDAD KIRIKUNOORTEPÄEVAD PALAMUSEL

Kuidas ma pean oma hinge eest hoolt kandma? Ja mis asi see hing üldse on? Nii küsis kirjanik Oskar Luts raamatus "Kevade" Joosep Tootsi suu läbi.

Nüüd, pea sada aastat hiljem olid need küsimused taas päevakorral: 7.-10. juulini toimusid Palamusel EELK Noorsootöö Keskuse korraldamisel kümnendad sõjajärgsed EELK Noortepäevad, mil seekord teemaks HING.

Erinevaist Eesti paigust pärit ligi kahesaja noore osavõtja seas oli nii neid, kes noortepäevadel esimest korda, kui neid, kes kõigil sõjajärgseil noortepäevadel osalenud.

Üheskoos kosutati hinge erinevaid kontserte ja ettekandeid kuulates, palvustel osaledes ja näidendeid jälgides.

Rühmades arutleti elavalt hinge olemuse üle. Ja ehkki mõnes asjas ei jõutudki päris ühele meelele, siis nii kaugele, et vaidluses hing teise peale täis saaks, siiski ei mindud.

Töökodades prooviti näpuosavust siidimaali tehes, punumistehnikat õppides või klaasi puhudes. Samuti võis õppida näitekunsti, laulu ja tantsu või kuulata loengut Eesti Piibliseltsist. Võib öelda, et kõikjal oldi hingega asja juures. Omaette elamust pakkusid kindlasti ka tutvumine Palamuse elu-oluga ja ekskursioon Elistvere loomaparki.

Isetegevusõhtu andis kõigile soovijaile võimaluse lavalaudadele astuda. Eriliselt soojendas publiku hinge sel õhtul esmakordselt esinenud "Papilaste koor", mille liikmeid eranditult kirikuõpetajate järeltulijaiks võib pidada.

Olenemata sellest, et seekordsetel noorte-päevadel tavalisest usinamini hinge eest hoolt kanti, ei unustatud siiski ka ammutuntud tõde - terves kehas terve vaim. Reedene pärastlõuna oli spordi päralt. Võisteldi väga erinevatel aladel: kes veel peale teatevõistlusi ja takistusrada "Kristlase teekond" ennast päris hingetuks polnud jooksnud, sai osa võtta ka vildi viskamisest ja vägikaika vedamisest. Jalgpalliplatsile jäid lõpuks vaid kõige vapramad inimhinged. Korraldajate ja osavõtjate vaheline äge mats' lõppes mängu käigus tekkinud uute reeglite järgi (-võidab see, kelle väravasse rohkem palle lüüakse-) ülekaalukalt korraldajate võiduga. Suurimat elevust tekitas spordisõprade seas aga koguduste-vaheline osadusvõistlus, kus võimalikult palju ühe koguduse liikmeid nn osadusmõõtjasse mahutatult koos aja peale slaalomit jooksid. Siinkohal võib vist mainimatagi jätta, et ühegi spordiala puhul polnud tähtis mitte võit, vaid osavõtt (ja nendegi hinged, kes sporti teha ei soovinud, jäeti rahule).

Põnev vestlus peapiiskop Jaan Kiivitiga jäi laagri viimasesse päeva. Mees, keda nii mõnigi vaid teleri ekraanilt või kaugelt kirikukantslist näinud oli, vastas noorte vähem ja rohkem uudishimulikele küsimustele.

Aastatuhande viimased kiriku noortepäevad lõppesid jumalateenistusega Palamuse kirikus. Nii korraldajad kui osavõtjad võisid üritust õnnestunuks pidada - mida sa hing veel tahta oskad, kui Taevaisa seda ettevõtmist kõige muu hulgas ka kaunite suveilmadega soosis.

Kõigi osalejate ja korraldajate hinge jäi neist päevist kindlasti mõni ilus mälestus - rõõm uute sõprade leidmisest ja vanade tuttavate jällenägemisest, rõõm mõne uue idee või mõtte üle, rõõm uutest teadmistest ja kogemustest või lihtsalt rõõm kaunite suvepäevade üle.

Jääb vaid üle kõigest hingest soovida, et ka järgmised kiriku noortepäevad uuel aastatuhandel Tallinna praostkonnas sama hästi õnnestuksid. Teemaks on järgneval aastal “Püha” ning toimumiskohaks Prangli saar või Viimsi poolsaar.

Maarja Leedma

OTSIDES JUMALAT

Hääletu kutse

Nüüdseks on sellest möödas juba kaks aastat. Kaks aastat ajast, mil ma sulgesin enda selja taga kloostriukse, et pöörduda tagasi "maailma". Jutumärke on kasutatud siin selleks, et mõista anda, et ka klooster eksisteerib ja tegutseb maailmas.

Eestimaal pole minu teada praegu ühtegi mungakloostrit, kuid ajalugu annab meile tunnistust, et ka kloostrielu oli eestlastele omane ja jagus küllaga neid, kes tahtsid sel moel oma elu Jumalale pühendada. Oma kogemusest rääkides ei leiagi sõnu, kuidas kirjeldada äratundmist, et tahan kogeda kloostrielu. Kuidas näiteks inimene teab, et ta on võimeline armastama?

Mäletan päeva, mil jalutasin Pärnus läbi Koidula pargi ja mõtted läksid kloostrile. Olin veendunud, et ma tahan tundma õppida elu kloostris. Minus oli teadmine, et ainult seda teed minnes saan ma olla õnnelik. See oli soov ja siiras igatsus anda ennast Jumalale just sellisel moel. Oli tunne, nagu keegi räägiks minu sees, ja ma lihtsalt andsin sellele jaatava vastuse. Edasine oli vaid kiire asjade kulg. Vaatamata raskustele olin ma viimaks valmis pakkima oma asjad, et ette võtta kauaigatsetud teekond.

Esimene elamus kloostrist oli muljetavaldav. Klooster ise asus looduslikult kaunis kohas. Mungad peavad siin elama kogu elu, ja nad teevad kõik selleks, et ümbruskond oleks kaunis. Oma kogemusest tean, et on raske leida kloostreid, mis asuksid looduslikult mittemidagiütlevas paigas.

Isa Augustinus võttis mind vastu lahke naeratusega ja nähes, et mul on kaasas vaid üks kohver, teatas ta kohe: "Sinust saaks hea munk!" Esimese päeva sisse mahtus veel palju: kohtumised teiste munkadega ja kõik muud formaalsused. Vaatamata reisiväsimusele olin rahul ja õnnelik. See tunne, mida olin endas kandnud juba kolm aastat, oli viimaks hakanud kandma esimesi vilju. Viimaks olin ma kindel, et see ei olnud vaid minu plaan. Oma hinges andsin tänu Jumalale, ja see oli ka ainus, mida ma tol hetkel olin võimeline tegema.

Järgmisel päeval kohtusin taas Isa Augustinusega, kes pani paika minu õppeplaani. Ta andis mulle võimaluse kaks päeva puhata, et siis õppetööle pühenduda, kuid samas soovitas siiralt alustada juba samal päeval. Ma kaalusin küll võimalust võtta üks päev vabaks, kuid uustulnukana järgisin isa Augustinuse soovitust, mida ma nüüd ei kahetse hetkegi.

Palveta ja tööta!

Kloostrielu järgib rutiini ja benediktiini kloostrid ei ole selles suhtes mingi erand. Hommikul tuleb tõusta vara, et valmis olla kella viieseks hommikupalvuseks. Sellele järgneb meditatsioon, millele järgneb missa. Kui missa on lõppenud, on aeg hommikusöögiks.

Toit on kloostris lihtne, kuid piisav. Võin öelda, et täiskõhutunnet ei kogenud ma just eriti tihti, kuid see ehk polegi kõige tähtsam. Hommikusöögiks oli kausitäis putru, tass kohvi, viil leiba ja puuvili. Lõunaks oli viil liha (reedeti kala), kartul, salat, tass teed või piima, ja siis veel magustoit, milleks oli tavaliselt puuvili. Ja õhtusöögiks “päeva ringvaade”. Mis iganes toidust oli järele jäänud, leidis oma koha õhtusöögis vormiroa näol. Õhtusöökide jäägid tulid omakorda tagasi reede õhtul. Nii et reegel on lihtne - mida iganes sa ka söömata jätad, tuleb ringiga su juurde tagasi.

Hommikusöögile järgnes õppetöö, mis kestis kuni kella kolmeni päeval. Sinna vahele mahtusid ka keskpäevane palvus ja lõunasöök. Pärast kooli oli igaühel kohustuslik osa võtta jalgpallimängust. Eks hingeharidus ja ihuharidus peavad olema tasakaalus. Ka need, kellel oli füüsilisi probleeme, ei jäänud mängust kõrvale. Nemad olid kohtunikeks.

Spordile järgnes õhtupalvus, ja sellele omakorda õhtusöök. Pärast õhtusööki oli kommuunil aega olla koos. Puhkeaeg oli hinnatud, sest see oli päeva jooksul ainukene aeg, kus enamjaolt kõik said kokku. Puhkeaeg kestis õhtul kella 7ni, sellele järgnes offiitsium. Seejärel taas vaba aeg, mis kulus vaid õppetööle. Siis veel vigiilia, ja voodisse sai südaöö paiku. Niimoodi nägi välja minu tavaline kloostripäev.

Oli erandeid, mil ei pidanud tõusma nii vara. Pühapäeviti sai magada tund aega kauem ja ma olen kindel, et enamus ka seda võimalust kasutas. Ka oli erandeid toidu suhtes, näiteks Püha Benediktuse nimepäev ja ka abti sünnipäev: nendel päevadel sai piduroana isegi kana.

Mis puudutab söömist, siis sellel ajal on rääkimine keelatud. Püha Benedictuse reegli kohaselt tuleb söömise ajal tegeleda ka hinge harimisega. Selleks on määratud lugeja, kes siis tavaliselt loeb kirikuisade kirjutisi ja ka vastilmunud kirjandust paavstilt. Lugeja vahetus igal nädalal, ja kellelegi ei tehtud erandit. Kolm korda aastas loetakse veelkord ette benediktiini reegel, mis on vägagi kosutav, sest muidu lihtsalt ununeksid nii mõnedki asjad.

Õppetöö ja füüsiline töö käivad käsikäes. Igal laupäeval tuli mul kraamida suurt kloostrikirikut, millele kulus oma kaks tundi. Kogu meeskond kiriku puhastamiseks oli kolmeliikmeline. Ülejäänud mungad täitsid sellel ajal nendele antud kohustusi. Need on igaühele teada, ja vaata ette kui sa peaksid neid mitte hoolega täitma. Tööl on benediktiini kloostris väga oluline osa. Kuigi Püha Benedictus ei kasuta ise seda konkreetset väljendit, võib tema reegli kokku võtta kolme sõnaga, mida ka tavalises keelepruugis üsna tihti kasutatakse: ORA ET LABORA (palveta ja tööta). Oli ju Püha Benedictus ise see, kes pidas LAISKUST hinge kõige suuremaks vaenlaseks. Ja mõistagi käisid need kaks (palve ja töö) käsikäes. Palve on väga keskne osa kogu päeva rutiinis.

Kord nädalas tuli teha ka pastoraalset tööd, milleks oli tavaliselt haigete ja vangide külastamine. Iga nädala reedel käidi vanglas, mis on kohe kloostrimäe jalamil. Soojenduseks mängiti vangidega tavaliselt kas võrk-, sulg- või siis korvpalli. Kõik sõltus sellest, kui palju antud hetkel huvilisi oli. Vangla elanike huvi meiega kohtumise vastu oli suur ja alati oli osalejaid palju, sest see tõi nende igapäevaellu suurt vaheldust. Pärast sporti toimus niiöelda vaimne osa, kus me saime omavahel rääkida nii mõnedelgi teemadel. Vanglakülastused on selge märk sellest, et klooster on üks konkreetne osa kogu ühiskonnast ja täidab kindlat rolli isegi vanglaseinte vahel, kuhu kloostri tavakritiseerijad ei jõua ehk isegi kogu oma elu jooksul.

Tule tagasi, meil on siin Sind vaja

Märkamatult jõudis kätta viimane päev. Raske on lahkuda paigast, kus veetsin kõige õnnelikuma aja oma elust. Raske on vaadata munkadele silma sisse ja öelda oma viimaseid sõnu. Pisarad segavad rääkimist. Nii palju on öelda, et ei oska ennast väljendada. Eks nad teadsid, mida ma mõtlesin.

Pean tunnistama, et ma sain kloostrist rohkem, kui ma oleks osanud iialgi loota. Seal tegin ma oma esimesed sammud täiskavanuks saamise teel ja sealt sain ma väga hea teoloogilise koolituse. Kui ma olen üldse kunagi õnnelik olnud, siis oli see selles imelises Canadas asuvas benediktiini kloostris nimega Westminster Abbey.

Võtan kaasa sellest imelisest paigast oma mälestused. Need aitavad mind edaspidises elus. Ja ma pean tunnistama, et iga päev vähemalt paar korda lähevad mu mõtted taas sinna.

Meenutan munki ja nendega koosoldud aegu. Elasime läbi igasuguseid perioode, kuid kokkuvõttes on meie eesmärk ühine - otsida Jumalat. Thomas Merton on öelnud, et munk on inimene, kes mitte ei ole juba Jumalat leidnud ja otsimist lõpetanud, vaid leidmises otsib teda veel enam ja veel enam. Igaüks teeb seda omal moel, ja kloostritee on üks mitmest. Kõige tähtsam on vaid kindel teadmine, et see on õige tee. Eks ma võtan veel praegugi aega, et selles selgusele jõuda. Kuid ühes olen ma praegugi kindel - see tunne, mida kogesin kord Koidula pargis, on veel siiani alles. Ja see on kasvanud üha tugevamaks ja tugevamaks.

Viimane inimene, kellega kloostrist lahkudes rääkisin, oli Isa Nikolaus. Ka tema ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja mul on siiani meeles tema viimased sõnad: "Tule tagasi, sest meil on sind siin vaja." Need sõnad käivad minuga kaasas iga päev ja põlevad mu südames kui tuli. Iga inimese teekond Jumala juurde on erinev. Kuidas iganes me Teda otsime, kas teadlikult või alateadlikult, anname me siiski kiitust Jumalale.

UT IN OMNIBUS GLORIFICETUR DEUS!

(ET JUMAL VÕIKS OLLA KIIDETUD IGAS ETTEVÕTMISES!)

Ain Leetma

Westminster Abbey benediktiini klooster

SUVINE MUUSIKAELU KAARLIS

Tänavune suvi on pakkunud värvikaid sündmusi Kaarli kiriku muusikaelus. Paljuski on need seotud laulupeoga. Tuleb ju siis meile külla põnevaid ning eksootilisi esinejaid. Ja samuti toob selline suursündmus kodumaale neid, keda olud ning ajad on pillutanud võõrsile.

Helen-Tobias Duesbergi sünnipäeva kontsert

29. juunil oli rõõmus päev - tähistati helilooja ning organisti Helen Tobias-Duesbergi 80. sünnipäeva. Kontserdil esitati juubilari ning tema isa Rudolf Tobiase teoseid. Musitseerimas Rolf Uusväli orelil, lauljad Aile Asszonyi ja Monika Sutt ning Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaste Naiskoor Marge-Ly Rookääru ja Kaarli kiriku Kontsertkoor Piret Aidulo juhatamisel. Mõlemale koorile polnud see esimene kohtumine Helen Tobias-Duesbergi muusikaga. Naiskoor on tervikuna ette kandnud tema Missa brevise, millest seekord esitati kaks osa. Kaarli koor aga osales 1995. aastal Estonia kontserdisaalis helilooja Reekviemi esitusel, millest on jäänud kaunid mälestused.

Algustervituse lausus ning õnnitles piiskop Einar Soone, ülevaatega Rudolf Tobiase ning tema tütre elust esines Vardo Rumessen.

Kaarli koguduse külalisteraamatusse jäid seda sündmust meenutama mitmed sissekanded ning ka südamlikud tänusõnad maestro Neeme Järvilt.

Külaliskoor Jaapanist

Laulupeo avapäeval võõrustas Kontsertkoor kaugeid külalisi Jaapanist. Veidi enne rongkäigu algust toimunud lõunakontserdil lauldi koos TSUJI CHOIR FAMILY-ga, mis koosneb mitmest kõrgetasemelisest isetegevuslikust koorirühmast: Crossford Singers (meeskoor), Okubo Segakoor (võitnud mitmeid auhindu ülejaapanilistel laulukonkurssidel), Coro Fonte, Crossford Naisteansambel ja TCF naiskoor. Kõik koorirühmad arendavad pidevat aktiivset tegevust nii üksikult kui ka TCF-koorina (peadirigent TSUJI MASAYUKI). Koori repertuaaris on Jaapani heliloojate teoseid, koorimuusika klassikat kui ka Jaapani rahvalaule.

TSUJI MASAYUKI on aastaid aktiivselt tegutsenud mitmetes Jaapani koorimuusika-ühingutes, olnud Jaapani Kooriühingu esimees. Saanud 1984. a. parima dirigendi auhinna 37. ülejaapanilisel koorifestivalil.

Kava oli põnev, sisaldades jaapani kunstmuusikat ning rahvalauluseadeid. Helipildilt väga huvitav, samas esitajale tõsine pähkel oli Gakashima Midori "Yamanaka-Genso". Teos, mis toob kuulajas esile tema mälusoppi talletunud pildikesi sellest kaugest maast, nii ehe ja värvikas oli see!

Ja loomulikult ei saa imetlemata jätta esimest lisapala - Ernesaksa "Sireli, kas mul õnne...". Koori kõla oli väga ühtlane ja eesti keel kõlas kaunilt.

Kaarli kontsertkoor pakkus omalt poolt peaasjalikult eesti vaimulikku muusikat.

Loodetavasti oli seegi kontsert sündmus nii osajaletele kui rohkearvulisele kuulajaskonnale!

Iisraeli Efroni Tütarlastekoor

4. juulil laulis Kaarlis Efroni Tütarlastekoor. See koor on asutatud 1980. aastal dirigendi Maya Shaviti poolt. Repertuaar sisaldab laia valikut rahvusvahelisest koorimuusikast, samuti iisraeli heliloojate teoseid, millest paljude esmaesitajaks on olnud Efroni koor. Tähtis osa koori tööst on pühendatud Iisraelis elavate rohkete etniliste gruppide traditsioonidele. See unikaalne repertuaar on salvestatud ka heliplaadile.

Efroni Tütarlastekoor on osalenud paljudel festivalidel ning käinud kontsertreisidel Euroopas, USA-s ja Jaapanis. 1996. aastal võitis ta esimese auhinna Palestrina konkursil Jerusalemmas.

Kaarli kontserdil kuulsime iisraeli heliloojate vaimulikke laule, erinevate etniliste rühmade muusikat, iisraeli laule ning spirituaale, mis kokku andis koorist üsna värvika pildi.

Kontserdi kauniks finaaliks kujunes M. Härma "Ei saa mitte vaiki olla...", kus laulsid kaasa nii ETV laululapsed kui "Ellerheina" tütarlastekoor ning mille Maya Shivit pühendas professor Heino Kaljuste mälestusele. Ning see oli tõeliselt kaunis ja hingestatud pühendus, mis ei jätnud puudutamata kedagi.

Ehkki laulupidu on möödas, ei tähenda see, et muusikaelu Kaarli kirikus oleks vaibunud. Igal teisipäeval toimuvad muusikaõhtud erinevate kavade ning esinejatega. Nii et kui teil on vähegi aega ning huvi, tulge osa saama!

Jaanus Ruiso

JUTLUS

jaan Lattik on oma kuulsate jutluste ja kõnede tõttu omandanud “kuldsuu” kuulsuse. Ta oli sajandi alguses tuntud kirjaniku, kirikuõpetaja ning riigitegelasena. Ta oli rahva seas väga populaarne ja armastatud. Avaldame ühe tema jutlustest.

Pärliotsija

Jälle on taevariik kaupmehe sarnane, kes häid pärleid otsis.
Kui tema ühe kalli pärli leidis, läks ta ja müüs kõik ära,
mis temal oli, ja ostis ta enesele. /Matt 13, 45-46/

Kui ise ka saaks olla niisugune järjekindel otsija ja kui oleks teada niisugune kallihinnaline pärl, mille eest võiks kõik maha müüa, oleks vist leitud suurim õnn elus.

Inimesed ei ole oma otsimistes ja püüdmistes mitte alati ühesugused ja ühemõttelised. Nad on vahel väga pinnapealsed ja labasedki, nõuavad kerget elu ja lõbu. Mõnikord tungib pilk sügavamale ja küsitakse, kust saab tõde, ausust ja südamele veidi rahu ja armastust? Nii muutlik kui on inimeste meel, on ka tolle otsitava kalli pärli nimi ja väärtus. See pole alati olnud ühehinnaline. Kui seda kallist kivi otsis too muistne kaupmees, kellest Õnnistegija kõneleb oma tähendamisesõnas, oli pärli nimi Jumala riik, taeva õnn ja rahu. Tükk ilusat, sinavat taevast, ühe sõnaga - paradiis. Vahel oli pärli väärtus ja hind vabadus, mille eest inimesed võitlesid ja andsid oma elu. Seda verehinda on ka meie rahvas tasunud võitlustes kodumaa õnne ja päikese eest. “Priius - kallis anne, taeva kingitus”, küll seda laulu on ka meie rahvas laulnud vabaduse koidikul. Vanemad on mõtelnud, et kallis pärl naeratab neile vastu laste säravates silmades, ja suudlesid põlevaid, tuliseid silmi. Kerjus uskus, et seesugune kallis ese peitub rikka inimese kodus. Seal kantakse uhkeid riideid, kulda on seal ja valget leiba külluses. Kergemeelne inimene otsis oma õnne ja õnnekivi lõbus, tantsus, pillamises ja prassimises. Meie väsinud esivanemad ja vanemad otsisid sellist varandust töös, vaevas ja higis. Kõrberändurid ei ole leidnud pärleid kõrbes, nad teadsid ja tundsid oma janust paisunud huultega, et vee ääres peab leiduma rikkust, mis kustutab janu. Nad rühkisid sinna, kustpoolt kuuldus vete kohinat. Nii meie näeme, kui mitmekesiseid asju ja varandusi on peetud tolle tulikalli eseme sarnaseks.

Mis nime anname meie seesugusele kallile kivile ja kui kõrgehinnaliseks peame seda - sellest oleneb meie eluõnn. Kas võtame iga kaltsu tänavalt üles, joome tühjaks kõik karikad, mida meile pakutakse, kuigi peekris on vahutav uimastav mürk? Või peatume hetkeks ja küsime, on see minu unistuste lõpp, minu tõeks saanud soov, minu unenägude rand, minu ainus vara siin maailmas? Minu pärl? Kallis pärl on igal ajal jumalik varandus. See võib olla pisar silmas. Üks käepigistus, suudlus, mis võtab viha huultelt. Pärl on ka taevariik, suur tükk sinavat taevast koos taeva väehulkadega, inglite, kõigi heade vaimude ja paradiisi õnnega. Mul ei ole paremat nõu kellelegi ütelda, kui haarame kinni vana muistse kaupmehe käest ja laseme endid juhatada kalli varanduse asukohale.

Süda saab siis meeletult rikkaks...

Jaan Lattik

ISEENNAST OTSIMAS

28. juunist kuni 8. juulini 1999 oli Taize oikumeenilisel vennaskonnal (Prantsusmaa Burgundias) külas ka osa Kaarli koguduse liikmeid. Selliste palverännakute tegemine on muutunud juba traditsiooniliseks. Ja mitte ainult kogu Euroopas vaid ka Eestis.

Alguses oli kõik väga lihtne. Nagu vana hea skeemi järgi ajast, mil Eesti polnud veel iseseisev ja ma töötasin Kose koguduse diakonina. Telefonikõne. Välismaalt. Sõpruskogudus on planeerinud ürituse ja ootab Eesti koguduse poolt kaasa lööma, kusjuures maksab osa kulutustest kindlasti kinni.

Nii toimus ka seekord. Telefonikõne. Helistab Rootsi Kuningriigis asuva sõpruskoguduse Järfälla (jaguneb mitmeks kirikuks aga sellest hiljem) töötegija, Kaarli koguduse vana hää sõber Mikael Johansson. Et nüüd rootslased tahavad Taize'sse minna ja et Kaarli poolt võiks ka grupi teha. Ettepanek tuli oma aastapäevad varem, kui ülalnimetet kuupäevad. Mõeldud-tehtud. Siinkirjutaja puuris oma pääd ning otsustas Kaarli poolt grupi valmis panna. Ei teadnud aga tema ega keegi teine, et aasta hiljem ta ennast hoopis Riigikogu pingis istumas leiab. Hoolimata sellest läks sõidu ettevalmistus ladusalt. Paraku oli probleeme sellega, et viimastel päevadel mitmed sõita soovijad ära ütlesid ja nii pidi seda lugu kirjutav grupi juht välgukiirusel uusi inimesi gruppi otsima. Väike see grupp lõpuks tuligi - 11 inimest. Häda tekkis suurel määral sellest, et sõit langes eksamite ja lõputööde ajale, mil nooremat sorti sõitjaskond pidi paratamatult Eestisse jääma. Rootslastel seevastu oli aga puhkuse aeg ja noored said sõita.

See oli mul esimene kord sõita Prantsusmaale ringiga: s.t. läbi Rootsi, Taani ja Saksamaa. Olin Taize'sse sõidul neljandat korda ja ikka sõitnud läbi Poola. Nüüd siis ei pidanud kartma kõiki kummitavaid teeröövleid ja muid uudiseid, mis Poolast ikka tuleb (nt piiriületus!!!). Muudkui mine aga laeva, ära karda merehaigeks jääda, tule laevast, astu bussi, sõida!

Peaaegu niimoodi läkski. Ainult selle vahega, et Stockholmist ärasõit jäi järgmisele päevale. Selle vahe tegime parajaks Kjallhälli mõnusas kogudusemajas koos sauna (saun Rootsis!?), sumeda õhtuga kamina ees siseõuel ning grillvorstidega, säristet säälsamas kaminas.

Ärasõidu hommikul saime teada, et ka rootslaste grupp koosneb eri koguduste liikmetest, millised asuvad kas Järfälla piirkonnas või Stockholmi kesklinnas. Grupi koosseis kokku oli väga kirju. Kõige noorem oli meie Saara Tall (tuntud ka kui Tiira-Taara, Suspe-Saara, Õigustädi, Päästevest), temal kukil 5 aastat. Aga rootsi tädidest olid mõned ka üle 70. Ja pikk bussisõit ei häirinud neid sugugi. Peatuste aegu muudkui võimlesid ja venitasid lihaseid.

Ilus on Rootsi, ilus on Taani (ja pole sääl miskit mäda, Hamleti loss Helsingöri sadama lähedal kõrgub ikka), ilus on Saksamaa, aga Burgundia tundus olevat ilusam veel. Kuulus Prantsuse veinipiirkond, mis asub Alpide ja Jura' mägede vahel pakkus ahhetama panevat loodusmaastikku oma kuplite ning viinamägedega. Taize ümbruse külakesed on säilitanud oma "eaka" ilme. Igal hetkel võisid oodata kuskilt majauksest välja astuvaid musketäre, tõepoolest, nood burgundlased elavadki majades mis pärit 15-16-17 sajanditest. Vanahärrad astuvad piki külateed, must lai barett peas, kaenla all pikk prantsuse batoonsai. Taize küla pakub võimalusi ööbida ka väljaspool kloostri territooriumi - nii püüavad kohalikud inimesed vähegi teenida. Suure osa nende elust moodustab veini tegemine, aga kui saak hukkub... Töötus. See on ka säälse piirkonna märksõna. Ja teine - noored lähevad linnadesse õnne otsima, või vähemasti raha teenima. Nii on külad tühjaks jäänud.

Taize klooster tühjaks jäämise üle kurta ei saa. Meie sääloleku ajal oli inimesi nii paari tuhande ümber. Olen olnud aga Taize's siis, kui sääl oli nii 8000 inimest! Meie sääl olles olid noored peaasjalikult Saksamaalt. Olen täheldanud seda, et kui üks rahvus on teatud nädalal Taize kloostris domineeriv, siis selle rahvuse nägu on ka vaimsus, mis inimeste vahel liigub. Sakslaste üleolekutunne leidis aset kõikjal: oli see siis eri rahvuste kokkusaamine ja endi tutvustamine või õhtused kohtumised ringiliikuvate patrullidega - kõik toimus "ordnungi" järgi. Kui miski asi oli kellelgi öeldud, siis polnud muid võimalusi. Erandeid sakslased vist ei tunnista.

Kes Taize's ei ole käinud, siis sellele teadmiseks, et magamispaigad olid kämpingulaadsed putkad, milles 4-9 nari. Ikka kolmekorruselised narid tavaliselt. Sinna madratsile siis oma magamiskott heideti. Kuiv, kindel küljealune. Peredega inimesed ning eakamad on tavapäraselt paigutatud noortest (paratamatust kärast) eemale.

Vend Matthew. Tema on eestlaste jaoks märkimisväärne tegelane. Tõeline inglane, kelle salahobist - jalgpallist, me ka teada saime. Temal on eestlaste vastuvõtmise ja nende kantseldamise kohustus. Olen v. Matthew'ga suhelnud 90. -ndate aastate algusest peale ja pean ütlema, et eestlastel on oma vastuvõtjaga vedanud. Eesti on ju Euroopa kaardil kui mitte eriti kristlik maa, enamgi veel, seda kõike varjutab ka möödunud sotsialismiperiood. Nii on vend Matthew'l tulnud kokku puutuda kõige kirevamate ning eripalgelisemate eesti gruppidega. Nii mõnigi neist gruppidest ei ole mõistnud, miks on Taize'sse tuldud. Aga selle aja jooksul on vend Matthew ka eestlasi ning nende mõttekäike tundma õppinud ning tabab poole lause päält, mida tegelikult öelda tahetakse. Tundukse, et vend Matthew jäi meie grupiga rahule, sest pea iga päev kutsus ta meid vestlusele kõikvõimalikel teemadel. Samuti on tal praegu mitme grupi liikmega elektronkirjavahetus. Praegu ootab vend Matthew kedagi Eestist, kes jääks Taize'sse kauemaks kui üks nädal. Nädalat kolm - kuu. Kui oled noor ja Sul on aega, anna endast koguduse kantseleisse märku.

Iseennast otsima... Taize'sse minnaksegi. Selle paiga omapära ning vaimsus elik spiritualiteet on noorele otsivale hingele just täpselt see, mida vaja. Taize's on emotsioonide vaheldust, vaikust olla iseenda ja Jumalaga. Taize's ei ole eelarvamusi, kartust et ei oska palvetada, hirmu. Inimene on sääl täpselt nii vaba, kui ta olla suudab. Pääle selle annab Taize teatud kindla elurütmi, mida ses kirjus maailmas harva leida. Ja noored on leidnud selle paiga just nende asjaolude tõttu.

Inimesele, kes on aga Taize's varem käinud pakub klooster aja mahavõtmist. Võimalust tugevamini keskenduda, kontsentreeruda palvele, vaikusele iseeneses. Tähtsad on ka nostalgilised tunded ja meenutused sest ajast, kui oldi siin esimest korda... ja eriti vahva on taaskohtumine vanade tuttavatega - noortega teistest riikest. Kogemuste vahetus on kahtlemata üks Taize tugevaid külgi. Päevastes piiblitundides ja neile järgnevates vestlusgruppides saavad noored eri riikest vahetada omi nägemusi asjadest, mis kõigile neile tähtsad ja vajalikud.

Loodetavasti ei jäänud see viimaseks ühiseks palverännakuks kahe koguduse noortega. Võib kindlalt öelda, et mitmed Kaarli koguduse noored said enesele palju uusi sõpru. Ja see on noorte rännakute puhul ülioluline.

Tervitelles Jaan J. Leppik

JUHATUSE SEKRETÄR RISTO POMERANTS

Risto Pomerants on sündinud 22. novembril 1967 Tallinnas. Ta on teist põlve tallinlane, kuid juured on Hiiumaal Emmaste kandis. Risto on Kaarli koguduse liige alates 1991. aastast, mil ta ristiti ja konfirmeeriti. Samal aastal valiti ta ka koguduse juhatusse ning juhatuses peab ta sekretäri ametit. Risto vanemad on samuti Kaarli koguduse liikmed juba 1950-datest aastatest. Nad olid käinud ühes ja samas leerikoolis Kaarli kirikus, kuid nende tutvus ei saanud veel sealt alguse.

Oma kirikusse tulemise kohta rääkis Risto, et tema vanaema oli usklik inimene ning kuna ta veetis lapsepõlves palju aega vanaema juures, siis usklik õhkkond kodus istutas talle usu algmed südamesse. Täiskasvanuna tekkis soov oma suhted kirikuga konkretiseerida.

Risto Pomerants on lõpetanud Westholmi Gümnaasiumi (22. keskkool). Risto vanemad tahtsid teda panna Muusikakeskkooli õppima, kuid ta tahtis ise õppida Westholmis, kus ka ta vanem vend õppis. Ning et oma mõtet ellu viia kukutas ta end lihtsalt klaverieksamil läbi.

Kuna ta on õppinud Westholmi Gümnaasiumis, siis on selge, et tal on kogu elu tegemist olnud muusikaga. Ise on ta öelnud, et kogu elu on tundnud tõmmet muusikasse. Sellele teele pole ta siiski astunud ning professionaalseks muusikuks saanud. Minevikus on ta olnud seotud "Kuldjala lauluseltsiga", mida ta ise meenutab kui väga toredat aega oma elus. Esimesed sammud Kaarli kirikuga seotuks saada tegi ta samuti läbi muusika - pinginaaber oli kutsunud teda laulma Kaarli Kontsertkoori (sel ajal kammerkoor). Kontsertkooris laulab Risto tänaseni, lisaks veel koguduse ansamblis "Vexilla Regis", milles ta on tegutsenud ansambli loomisest peale. Lisaks laulmisele mängib ta TTÜ puhkpilliorkestris ning Tallinna Jaani koguduse puhkpilliorkestris trombooni.

Pärast keskkooli lõpetamist asus Risto õppima TTÜ-sse autoteede ehituse erialale. Ta on niisiis diplomeeritud ehitusinsener ning erialaks süvendatud geodeesia. Pärast kooli lõpetamist töötas ta aasta aega Maa-ametis, kus tema tööks oli Via Baltica trassi digitaalkaardi loomine. Praegu töötab ta Tallinna Linnavalitsuses Maaregistri osakonna juhatajana põhivõrkude geodeetilisel alal. Lühidalt öeldes käivad tema käest läbi maareformi kaardid Tallinna ulatuses.

Kiriku töös ja tegevuses osalemises peab ta oluliseks enda jaoks kohtumisi inimestega

Angela Animägi

REMONTTÖÖDEST

Vundamendi hüdroisolatsioon ja drenaaz’

Kaarli kirik on ehitatud liivakivi künkale. Mäe otsas ei tohiks ju liigse veega probleeme olla, paraku on aga kirik muutunud intensiivse liiklusega tänavate poolt ümbritsetud saareks. Pinnase loomulik veejuhtimine on tänavate ehitusega häiritud. Suurelt katusepinnalt (üle 1000 m2) vihmaveetorudesse voolav vihma- või lumesulamise vesi jääb kiriku välisseinte lähedale ning imbub vundamendi lähedale ja alla. Happelised sademeveed lagundavad liivakivi, mis muutub pudedaks. Väheneb pinnase kandevõime raske ehitise vundamendi juures. Tihe liiklus kirikut ümbritsevatel tänavatel põhjustab maapinna vibratsiooni, mis kiirendab liivakivi murenemist. Samal ajal märguvad vundamendid, mida võib näha kantselei ja käärkambri aluste keldrite siseseintest. Eelmisel sajandil ehitatud hoonel ei ole vundamendil hüdroisolatsiooni. Tollal kirikut ei köetud. Poorses paekivis olev veeaur võib talvel külmade välisseinte läheduses kondenseeruda, ka jäätuda. See on kahjulik ehitisele. Põhjaveed ja pinnase vajumine avaldavad mõju ka kiriku kauneimale ehtele - freskole “Kutsuv õnnistegija”. Nimetatud unikaalne kunstiteos on ka muinsuskaiste objekt. 1990. aastate algul märkasid koguduse töötajad, et kiriku altariapsiidi põrandale pudeneb värvi ja krohvitükikesi Köleri freskomaalilt. Ilmnes, et freskosse juba sajandi algul tekkinud praod on hakanud suurenema. Erilist muret valmistab suurenev vertikaalne pragu altarimaali paremas servas, mis on “mälestus” 1944. a. pommitamisest.

Kogudus tellis eelmisel aastal AS EMP A&I’lt drenaazi ja vundamentide hüdroisolatsiooni projekti, mille eest tasumist toetas ka Tallinna Linnavalitsus 50 tuhande krooniga. Suur tänu neile. Valminud projekti kalku-latsiooni järgi läheb ehitus maksma umbes 650 000 krooni. Kahjuks ei ole kogudusel käesoleval ajal ehituseks raha. Ka meie sõpruskogudus Forssa Soomes alustas oma 1918 aastal valminud ja mäe otsas asuva kirikuhoone kapitaalremonti drenaaz’ist ja vundamendi hüdroisolat-siooni rajamisest. Kallite sisetööde (värvimine, lahtise krohvi asendamine jne) juurde on mõtet asuda siis, kui vundament on korras ja müüride märgumine välistatud. See on nende kogemus ja õpetuseks ka meile.

Koguduse juhatuse poolt pöördun kõigi abivalmis isikute poole palvega toetada kogudust. Annetusi saab teha koguduse pangaarvele.

Elektritööd

Kaarli kirik elektrifitseeriti 1923. aastal. Pikka aega kasutati elektrienergiat ainult valgustuseks ja oreli elektrimootori toiteks. Viimastel aastatel on elektri tarbimine kasvanud. Kasutusele on võetud keldriruumid, automaatne soojasõlm oma pumpade jmt. ja mitmed majapidamises kasutatavad eletririistad. Juhatusel on kavas parandada kirikuruumi valgustust. Elektrienergiat vajavad ka kavandatava kirikuhoone siseremondi ajal mitmesugused tööriistad. Kogu-duse juhatus asus läbirääkimistesse Tallinna Energia-müügiga ja selle tulemusel toodi naabruses asuvast alajaamast kiri-kusse uus kaabel, mis tagab ka 380 V pingega varus-tatuse. Kogudusel tuleb tasuda liitumistasuna 250 000 krooni. Ka siin võtab kogudus tänuliku meelega kõiki annetusi vastu.

Juhatuse esimees Vootele Hansen