Jutlus. Einar Soone. Ristimine – esimene ja olulisim sakrament Jumala armuvahendite seas. Jörg Zinki mõtteid Sõpruskogudused. Teija Hyytiäinen. Kamerun - paik, mille Jumal on meile määranud. Forssa koguduse misjonärid Kamerunis. Kirik ja ühiskond. Ilmar Kiviloo. Tehke rahu! Kirik ja ühiskond. Intervjuu Eesti Kaitseväe painspektori major Einar Laignaga Pühakud. Marion Leppik. Jeanne d’Arc – kes ta oli? Kirikulugu. Jaan J. Leppik. An Chriostaiocht na Gadelica. Lugu keldi kristlusest. Kaarli koguduse ajalugu. Külli Keel. Olen rõõmus, et ma jumalariigi teener olen. III pihtkonna õpetaja Artur Soomre 110.-l sünniaastapäeval. Juhatuse liige. Angela Animägi. Rahulolu on tasakaalu leidmine oma soovide ja nende võimaliku täitmise vahel. Intervjuu koguduse peaorganist Piret Aiduloga. Muusikatöö. Jaanus Ruiso. Vasta mulle! Kaie Tanneri diplomitööst ( Th. Dubois “Kristuse seitse sõna ristil”) Muusikatöö. Piret Aidulo. Liturgilist muusikat ei saa niisama hästi kirjutada. selle saab heaks laulda, heaks palvetada, heaks teenida. Intervjuu Eerik Jõksiga. Lastetöö Signe Aus. Toredamat laagrit kui “Kaarlikese” oma pole olemas! Lastetöö Lea Krall, Lea Raja. Uus kooliaasta algab 1. septembril Lastetöö. Signe Aus. Kaarli koolilapsed tahavad tulla, olla ja jääda. Kaarli koguduse ajalugu. Kaie Tanner. Läbi raskuste tähtede poole. Kaarli Eragümnaasiumist Noortetöö. Monika Hallaste, Pirjo Hiie. Sõpruskoguduste esimene ühine noortelaager. Diakooniatöö. Johanna Ollik. Kaarli, Forssa ja Riia diakoonia töötegijad ühiselt laagris. Kirikulugu. Osvald Reier. Juubelijutt vaprast vaimusulasest. Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi 300. juubelil. Juhatus. Vootele Hansen. Liikmeannetuste osa koguduses. Juhatus. Vootele Hansen. Valimised on tulemas.Koguduste nõukogude ning juhatuste valimisest.

RISTIMINE - ESIMENE JA OLULISIM SAKRAMENT JUMALA ARMUVAHENDITE SEAS

Ristija Johannes, kelle sünnipäeva tähistame jaanipäeval, oli Jumala prohvet, kes valmistas inimesi ette Messia tulekuks. Ingel ütles Johannese vanematele Sakarjale ja Eliisabetile, et nad saavad vanas eas erilise poja. Johannese elu oli tähelepanuväärne ning tema kuulutus kaasaegsetele mõjuv ja tulevikku teednäitav. Tema oligi see, kellest prohvet Jesaja rääkis: “Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!” (Mt 3:3)

Johannese kohta on kirjutatud, et ta oli naisest sündinute seast kõige suurem. Kõrbeerakuna lihtne, leppis ta vähesega. Tal oli kaamelikarvadest kuub ja niuete ümber nahkvöö. Roaks olid rohutirtsud ja metsmesi. Johannese kõne aga oli jõuline ja võimas. Juuda kõrbes kuulutas ta patusele maailmale: “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!”

Johannes toimetas meeleparanduse-, patukahetsuse- ja puhastusriitusena ristimist. Ta ise mõistis hästi, et see oli vaid ettevalmistav toiming, öeldes: “Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.”(Mt 3:11)

Hiljem andiski Jeesus oma jüngritele ristimiskäsu: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:18–20)

Ristimisest sai esimene ja olulisim sakrament Jumala armuvahendite seas. Need, kes usuvad ja on ristitud, saavad õndsaks. Ristimine ühendab ristitava Jumala rahvaga. Sakrament on seega Jumala tegu, mille komponentideks on Jumala sõna, puhas vesi, ristija ja ristitav. Ristimine vabastab ristitava pärispatust ja kõikidest teopattudest ning eraldab ta maailma kurjusejõududest, mille märgiks tehakse ristitava laubale ja rinnale ristimärk. Seda on seletatud ka kaitseingli saatmisega, kes varjab ristimises saadud uut elu.

Jumala kaitsele ja Püha Vaimu juhtimisele peab kaasnema inimese soov ja tahe kasvada täiuslikumaks ja hoida elus kõlbelist puhtust. Täiskasvanutel on kristlastena võimalik kasutada selleks mitmeid Jumala antud vahendeid, nagu armulaua osadus, palveside, õnnistuse ja pühitsuse igatsemine. Oluline on ka järgida vaimuliku juhendaja nõuandeid ja saada koguduse osadusest jõudu.

Laste puhul on ristimisel eestkostjaks ristivanemad. Nad annavad ka tõotuse, et toetavad isa ja ema lapse kristlikul kasvatamisel. Selleks on mitmeid võimalusi. Tähtis on eestpalve oma ristilapse pärast. Palve on raske töö, mis nõuab järjepidevust ja korrapärasust. Kuid see on ka eriline vägi, mis annab elujõudu. Laps vajab hoolt ja armastust, eriti esimestel eluaastatel, et ta sirguks tubliks inimeseks. Kristlik kasvatus on eelduseks, et inimene õpiks tundma elu püsiväärtusi. Kodu ja perekond peavad looma selleks vastavad tingimused. Varases nooruses õpitu kinnistub kogu eluks. Tähtis on lastele õpetada lihtsamaid palveid, millega kujundatakse väljendama aukartust Jumala ees ja hoolitsevat suhtumist kogu loodusse.

Elu on pidevas muutumises ja kristlaseks olemine tähendab nende muutuste keskel õigete otsuste tegemist. Selleks on vaja Jumala juhtimist ja Tema armuvahendite kasutamist, et ristimises saadud arm ja õnnistus aitaks saavutada viimse eesmärgi – Jumala kuningriigi.

Siin lebab vetepeegel
vabana ja täis valgust,
ülalt voogava valguse ja
sügavuste kuma mänglemises.

Jeesus ütleb: Sa pead sündima uuesti
veest ja Vaimust
Loov Vaim on kui päike
vee lakkamatult muutuva algjõu kohal,
ja nii sünnib uus loodu:
inimene, kes elab oma Looja näo järgi.

Sa pead teadma, et oled ristitud.
Sa ei pea jääma selleks, kes oled.
Jumal ootab sinust rohkem, kui sa ise näed.
Kuigi kõik sinus vananeb,
peab sinust saama uus, tema Vaimu looming.

Ja vili,
mille õnne kogemine ja
Jumala heatahtlikkus sinule annavad,
on sügav usaldus, millega vaatad üle
oma olemasolu piiride:
tunned end olevat kodus
Jumala taeva all.


Vesi ei oma piirjooni,
kuid miski elav
ei sünni ega moodustu ilma veeta,
vesi võib kogu aeg
omamata püsivust,
siiski omada olemust ja olekut.

Ja nõnda viitab vesi
temale, kelle kohta on öeldud, et ta
oli ilma kuju ja iluta
ja siiski inimeste Vabastaja.

Vesi viitab temale. Ja ta ütleb Kes tahab päästa oma elu kaotab selle,
kuid kes loovutab selle, võidab
ja muutub ise elu allikaks
teistele ja iseeneselegi

See seadus ei puuduta vaid usku
See on elu seadus

Teija Hyytiäinen

Välismisjon on valdkond, millest pole Eestis palju räägitud. Seetõttu püüamegi veidi seda teemat avada Forssa koguduse misjonitöö kaudu. Jari ja Teija Hyytiäinen on Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse (SLEY) ja Forssa koguduse nimeliselt määratud misjonisaadikud Kameruni pealinnas Yaoundés, Lääne-Aafrikas. Kameruni asusid nad 1996. aasta augustis.

Mina kuulsin misjonitööst juba väikese koolilapsena, kui koguduse misjonisaadik käis koolis diapositiive näitamas. Tol ajal sündis hinges tunne, et midagi niisugust võiksin minagi teha. Õpingute ajal leidsin tee üliõpilaste kogudusse ja osalesin piibliringis, kus Jumal minuga isiklikult rääkis. Sain tutvuda piibliringi kaudu ka misjonitööga, mis sai mulle uuel moel armsaks. Jari on lapsena käinud pühapäevakoolis, kus räägiti Piibli kangelastest, kelle sarnaseks ta juba siis tahtis saada. Me kohtusime Soome Piiblikoolis, kus Jari õppis noortejuhtide ja mina Piibli põhikursusel. Juba enne abiellumist rääkisime omavahel misjonitööle minekust ja olime sellest mõlemad vaimustuses. See asjaolu tugevdas ka mõtet, et Jumal on meid kokku juhtinud.

Misjonäride pere: Jari, Teija ja Aapo Hyytiäinen Kamerunis

Soov saab teoks Pärast kooli lõpetamist saime mõlemad tööd oma erialal. Samal ajal kui Jaril lõppes töö oma koguduses, nägime lehtedes kuulutust, et SLEY kutsub inimesi misjonikursustele. Sel hetkel hakkasime tõsiselt mõtlema enda sidumisele misjonitööga. Kas rajada elu Soomes või lahkuda sealt? Otsustasime, et saadame kursustele oma sooviavaldused, ja jätsime ülejäänu Jumala hooleks. Meie poeg Aapo sündis novembris 1995 ja jaanuaris 1996 alustasime õpinguid misjonikursustel. Kursuste ajal sai kindlaks meie minek Kameruni, kus vajati noortejuhti. Mina võisin arstina rakendust leida naistenõuandlas. Kohe pärast Yaoundésse saabumist kogesime, et oleme paigas, mille Jumal on meile määranud. Sama tunnet kogeme ka kõikides siin ettetulevates probleemides. Misjonäri argipäev Meie päevaplaan on küllaltki vaheldusrikas. Praktiliste asjade korraldamisele kulub siin suhteliselt palju aega. Näiteks hiljuti viidi kolleegide-misjonäride pere auto parandusse ja nädala pärast ka meie auto. Ilma autota on aga liikumine suurlinnas, kus ei ole muid ühiskondlikke liiklusvahendeid peale takso, väga piiratud. Tavaliselt on minul tunnid paar-kolm korda kuus. Jari jutlustab kaks korda kuus kirikus, lisaks sellele käib ta kord kuus abiks Douala pastoril ning jagab kaks korda kuus noortele õpetust. Kirikul ei ole veel mingisuguseid vahendeid hoolekandetööks ning seetõttu vastutavad praktilise diakoonia eest misjonärid, kes teevad seda tööd omal kulul. Jari on misjonipiirkonna esindaja ning tema peal on ka suhtlemine Soomega.

Mina hoolitsen loomulikult ka pere majapidamise eest ja seegi võtab palju enam aega kui kodumaal. Joogivett tuleb keeta, turult ostetud puu- ja juurviljad leotada kloorisisaldusega vees. Kõik riided tuleb triikida. Toitu peab hankima mitmest eri paigast, tavaliselt kulub selleks nädalas pool päeva. Kanaroa tegemine algab sulgede kitkumisest …, samal ajal kui Soomes ostetakse kaup pakitult või isegi marineeritult ning tükkideks lõigatult.
Õhtul pärast seitset ei ole soovitav enam tänaval ringi käia, sest röövimised ja vargused on siin tavalised nagu mujalgi suurlinnades. Nädalalõppudel toimub enamasti suurem osa koguduse sündmustest. Esmaspäev on vaba päev, mil me harilikult oleme kodust ära, teisipäeviti on misjonäride koosolekud või piiblitunnid, teisipäeva õhtust kuni neljapäevani eeloleva nädalavahetuse tööks ettevalmistus ja reede on poeskäimise päev.
Kirikus tegutseb naisrühm Femmes pour Christ ehk Naised Kristusele. Naised kogunevad, et lugeda Piiblit, palvetada ja laulda. Mõnikord on nende koosolemisel mingi teoloogilise teema käsitlemine või tervisenõustamine.

Savielamud Põhja-Kamerunis

Kamerun Geograafiliselt on Kamerun nagu Aafrika väike koopia. Lõunas laiuvad vihmametsad ja põhjas valitseb kuiv kõrb. Maa on viljakas ja siin kasvatatakse mitmesuguseid puuvilju, teed, kohvi, kakaod, kummipuid, puuvilla ... Lisaks viiakse siit palju troopikapuid välismaale. Räägitakse, et siin olevat leitud ka naftat ja teemante… Loodusvaradelt on Kamerun väga kaunis ja rikas maa. Kuid demokraatia ei toimi siinses ühiskonnas, nii nagu läänemaades harjutud. Ühiskond on väga korrumpeerunud – läbiviidud uurimustes on Kameruni valitsus tunnistatud kahel korral maailma kõige korrumpeerunumaks valitsuseks. Et Kamerunis elab üle 250 hõimu, on siin ka nõnda palju erinevaid kultuure ja keeli. See toob muidugi omad probleemid kaasa ka kirikusse. Koolis õpib ühes klassis 120–150 last, on ka erakoole, kuid need on kallid. Adamaua läänist räägitakse, et ainult 30% lastest käib seal koolis! Kameruni Evangeelne Luterlik Kirik on alles 1960. aastal iseseisvunud norralaste ja ameeriklaste misjonitöö tulemusena. Kirik on sündinud maa põhjaosas, lõunaossa on luterlik kirik alles levimas. Selles töös ongi SLEY kutsutud noort kirikut aitama.

Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on oma misjonisaadikud Anu Väliaho Joðkar-Olas, Marimaa pealinnas ja Liliann Grünvald Saranskis, Mordva pealinnas. Ka nemad vajavad toetust kodumaalt, esmajoones suhtlemist ja koguduseliikmete eestpalveid, kuid ka majanduslikku abi. Misjonäridega on võimalik ühendust võtta

Ilmar Kiviloo

Eestlased ei ole mitukümmend aastat sõda tunda saanud. Vaid uudistest võib näha­kuulda rindeteateid mujalt maailmast. Meil näivad olevat teised probleemid. Riigi ja rahva ees on rasked küsimused: kas Eesti Vabariigil on üldse vaja sõjaväge ja kui, siis kes ja kui kaua peab sõjaväes teenima? Kas see küsimus on tingitud eestlaste suurest rahuarmastusest? Tahaks loota – igal juhul erilise sõjakusega ei ole me teiste rahvaste kõrval ajaloos silma paistnud. Sõda on kaugeks jäänud ja see on ju hea.

Nagu alguses öeldud, uudistest näeme ja kuuleme sõdadest aga küll. Tähendab, et sõjaoht ei ole tänapäeval kuhugi kadunud. Millise hoiaku me võtame, kuidas suhtume sellesse maailma, kus sõjad on kujunenud igapäevasteks uudisteteemadeks? Kuidas vaatame inimestele, kes õhutavad ja peavad sõda? Sõdivad, kui ükski sõna enam ei aita ja tuleb sõdida. Arvan, et need on iga terve mõistusega inimese küsimused.

Mida see aga tähendab ühele kristlasele? Unustada, et mõõgad tuleb taguda sahkadeks ja piigid sirpideks ning et vaenlase armastamine on kristlaseks olemise põhilisi seadusi … Unustada, et õndsaks kuulutas Jeesus need, kes on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks …

Nii radikaalne võib see küsimus tõesti tunduda. Niivõrd suures vastuolus on kristlik õpetus ja kõik see, mida mõtleme, kui kuuleme sõna "sõda". Teise inimese tapmine on patt, paraku aga ilma selleta sõda pidada ei saa.

Kristus sündis maailma, kus oli sõdu peetud juba aastatuhandeid. Seega tuli sõda juba esimestel kristlastel võtta kui paratamatust. Küsimus on, kas ma hea kristlasena jään pealt vaatama, kuidas kurjus minu kodu ja isamaad hävitab, kuna ma armastan oma vaenlast, või haaran relva – teen kurja, kuid hoian ära suurema kuriteo. Sellest lähtuvalt on igal kristlasel ja kõigil teistel inimesel õigus ja isegi kohustus välja astuda kurja vastu. Just nimelt, et ära hoida suuremat kurja. Kõikide kohustus on teha rahu ja kaitsta vabadust.

Niisiis sõda on paratamatus. Küsimuse asetus peab sel juhul olema teistsugune. Kui juba sõda, siis missugune? On teada, et enne Constantinus Suure pöördumist ristiusku (aastal 312) teenisid Rooma leegionides väga vähesed kristlased. Kristlane ei saanud vanduda truudust inimesele, kes tegi enesest jumaluse. Hiljem, kui kirikust oli saanud riigikirik, langes see takistus ära. Kirik sai uued võimalused ja ülesanded. Kristlik õpetus mõjutas üha rohkem riigi seadusandlust. Sealjuures ka arusaamisi sõjapidamisest, mida Rooma õigus üldse ei käsitlenud. Ei usu, et kristlased oleksid sõjakamaks muutunud. Kristliku moraali järgi oli võitlus teise inimese vastu endiselt taunitud. Kuna aga elati maailmas, kus sõda oli tavaline nähtus, ei saanud kristlus leppida sellega, et seda peetakse ilma reegliteta, nii öelda kõikide sõda kõikide vastu. Keskajal, tõenäoliselt kõige sõdaderohkemal ajastul, ehkki mastaabid ei küündinud muidugi möödunud sajandi sõdadeni, sündis just kristliku õpetuse pinnalt mõiste "õiglane sõda", mis tähendab, et igaühel on õigus end kaitsta. Kui kellelegi tehakse kurja, on tal õigus enda kaitseks välja astuda, isegi kui kurja teeb teine kristlane. Sõda ei olnud kättemaksuks, vaid õigluse jaluleseadmiseks ja niisugust võitlust peeti Jumala kohtuks. Vaenlase vara oli õiglane sõjasaak, vaenlase võis vangi võtta, tema eest lunaraha nõuda. Tapmisest hoiduti, see oli taunitud ning ilma põhjuseta – kui vaenlane alistus – ei tohtinud tappa.

Sõjapidamine muutus järk-järgult reegleid järgivaks. Kuid aja jooksul tekkis vajadus sõjandus filosoofiliselt mõtestada. Soovitavalt kristlikult. Selleni jõudis 1625. aastal Madalmaade mõtleja Hugo Grotius. See oli mõtestatud sõja süsteem, mis üksnes ei seletanud, vaid püüdis ka lahti mõtestada, kuidas sõda pidada. Mis on lubatud ja mis on keelatud? Seda õpetust tuleb pidada tänapäevase sõjaõiguse aluseks. Ja kui tekib küsimus, kas tänapäevane sõjaõigus on kristlik, tuleb eelnenust järeldada, et see on nii.

Sõjaõigus on üha enam tähelepanu pööranud eetilisusele. Olgu see siis muinsusväärtusega majade märgistamine (neid ei tohi purustada) või meditsiini­töötajate ja kaplanite tulistamise keeld. 19. sajandil tekkis Punane Rist, mis praktiliselt tegeleb haavade sidumisega, aga mille filosoofiliseks taustaks on kristlik halastus. Taas kinnitab see seda, et sõjaõigus, vaatamata oma ratsionaalsusele, on kristlik.

Eetika küsimustes võib meil ju enda arvates olla teada lõplik tõde, kuid võimatu on välja töötada kõiki rahuldavat käitumistava. Maailm on muutunud väikseks ja me kõik kanname vastutust planeedil toimuva eest. Kui kristliku kultuuri hällis keset Euroopat rikutakse barbaarselt kõiki eetikareegleid: kõik võivad kõiki tappa ja inimese elu ei maksa enam midagi, peab muutuma ka arusaam "õiglasest sõjast". Riigid, kes suudavad kinni pidada eetilistest käitumisnormidest, on kohustatud sõjalise sekkumise hinnaga võtma vastutuse selline asi ära lõpetada, pöörata inimesed tagasi. See seletab paljusid "rahu armastajaid" ðokeerinud NATO rünnakuid Kosovole.

Needsamad eetikaküsimused on aga ka paljudele argumendiks, et keelduda relva kätte võtmast. Seda mitte ainult kristlaste seas, ning isegi mitte väljaõppeks. Miks? Et sellisele otsusele jõuda, peab inimene midagi väga sügavat läbi tunnetama. Seepärast ei saa niisuguseid inimesi ka hukka mõista või neid rumalaks ja naeruväärseks pidada. Samas võib see ju olla vastutusest kõrvalehoidmine, mis on aga kaastöö kurjale.

Lõpuks. Nii nendel, kellest äsja juttu oli, kui ka neil, kes relv käes on valmis õigluse ja rahu eest välja astuma, on helesinine unistus – RAHU. Kas see unistus täitub? Arvan, et midagi annab ära teha. Kui alustada õige vähesest, otsida ja leida rahu iseeneses. Maailm koosnebki ju miljarditest väikestest minadest. Kui need väikesed minad otsustavad paremaks muutuda, muutub ka maailm paremaks.

Kahju, inimene ei ole selline. Sõjad ei lõpe enne kui viimsel päeval. Prohvet Jesaja kirjutab: Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde. Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: "Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!" Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist. /Jes 2:2-4/

INTERVJUU EESTI KAITSEVÄE PEAINSPEKTOR MAJOR EINAR LAIGNAGA

Naised sõjas. Kuivõrd kohane on naisele sõjaväe vorm?

Kas Jeanne d'Arc oli erand?

Igal normaalselt mõtleval inimesel on soov või lootus, et ükskord saabub see aeg, mil on rahu. Kas rahu ongi üldse sõja puudumine?

Kas see tähendabki seda, et kui tahad rahu valmistu sõjaks?

Paraku, kahjuks nii see on. Kui sa ei ole tugev, siis ei hooli sinust keegi. Maailmas valitseb jõud. See on selle maailma karm, julm realistlik seadus. Augustimuse “De civitate Dei” käsitleb maailma ajalugu võitlusena Jumala kuningriigi ja saatana riigi vahel. Kristlane lugegu Ilmutuse raamatut!

Marion Leppik

Lapsepõlv

Meuse'i jõe orus metsade ja maasikavälude keskel asuvas Domrémy linnakeses Ida-Prantsusmaal sündis 1412. aastal ööl vastu 6. jaanuari üks tütarlaps. Tema ema Isabelle ning talupojast isa Jacques panid lapsele ristiemade järgi nimeks Jehanne. (Nimi Jeanne d'Arc on tuletis keskaegsest nimekujust Jehanne Darc.) Peale tema oli perekonnas veel 4 last. Väikesest Jehanne'ist kasvas lõbus ja naeruhimuline laps, kes oli samal ajal väga kohusetundlik, sõnakuulelik ning jumalakartlik. Ta oli tubli talutüdruk, kellele meeldis õmmelda ja kedrata, kes aga mitte kunagi ei õppinud lugema ega kirjutama. Ema õpetas tütrele selgeks Pater Nosteri, Ave Maria ning Credo. Kuuldes kirikukellade helinat, põlvitas väike Jehanne kohe maha palvetama. Sõprade arvates armastanud ta üle kõige kaht asja: tööd teha ning kirikus käia. Kirikus käis tüdruk aga tihti. Peale igapäevase missalkäigu nähti Jehanne'i ühes õe Catherine'iga alailma lilli ja küünlaid viimas pühakutele, aga ka põetamas haigeid ning vaestele almuseid jagamas. Samuti on teada asjaolu, et juba lapsepõlves oli Jehanne teadlik Prantsusmaa raskest poliitilisest olukorrast ja valutas selle pärast oma südant.

Poliitiline olukord Prantsusmaal Jeanne d'Arc'i ajal

20. mail 1420. aastal abiellus Inglise kuningas Henry V Prantsusmaa kuninga Charles VI tütre Catherine'iga. 31. augustil 1422 suri Henry V ootamatult. Kaks kuud hiljem sündis tema poeg Henry VI. Umbes samal ajal, 20. oktoobril 1422 suri Prantsusmaa kuningas Charles VI. Tema poeg Charles, kes oli Prantsusmaa dofään, kuulutati oma ema, kuninganna Isabeau intriigide tulemusena sohipojaks. Bedfordi hertsog, Inglismaa regent, kutsus kokku parlamendi ning teatas: "Kuna on sündinud uus kuningas Henry VI, poeg printsess Catherine'i ja Inglise kuninga abielust, siis kuulub Prantusmaa ja Inglismaa troon sellele printsile, mitte aga võltsdofään Charles'ile." Prantsusmaa oli lõhenenud kaheks. Üht osa valitses Prantsuse dofään, kelle ta ema oli kõrvale tõrjunud, teist välismaalasest lapse nimel regent. Algas Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise Saja-aastase sõja (1337–1453) teine laine.

Jehanne'ist saab Orleans'i Neitsi

Arvatavasti 12-13-aastaselt hakkas Jehanne nägema visioone ning kuulma pühakute hääli. Esimene taoline kogemus juhtus temaga ühel keskpäeval oma isa aias ning hirmutas teda väga. Sellest ajast alates loobus Jehanne kõigist lapselikest meelelahutustest ja mängudest. Ta muutus nii vagaks ja tõsiseks, et seda märkasid isegi ta sõbrad. Jehanne ei kõnelnud häältest kellelegi. Alguses ei mõistnud ta isegi, kes temaga kõneles. Talle tundus, nagu seisaks keegi tema kõrval ning räägiks temaga. Hiljem suutis ta selgelt eristada Püha Miikaeli, kes ilmus talle ümbritsetuna teistest inglitest, samuti Aleksandria Katariinat ja Antiookia Margareetat. Jehanne püüdis umbes 4 aastat häältele vastu seista. Ta ei suutnud uskuda nende sõnumit, et tema on Jumala poolt ära valitud päästma Prantsusmaad. Hääled käskisid tal ka lõigata juuksed lühikeseks, riietuda meherõivaisse, võtta relvad ning minna dofääni juurde. Lõpuks Jehanne kuuletus.

Jeanne d'Arc'i missioon

Jehanne'il oli väga raske pääseda kokkusaamisele dofääniga, kuna inimesed, kelle poole ta pöördus, ei võtnud teda tõsiselt. Esimesel korral tuli tal isegi koju tagasi minna. Hääled aga ei andnud talle asu. Oktoobris 1428 muutus riigi olukord eriti hulluks. Inglased piirasid juba Orleans'i linna. Järgmise aasta algul õnnestus Jehanne'il lõpuks kohtuda dofääniga. Õukond jagunes tema suhtes algusest peale kaheks. Jehanne'i vastased koondusid kuningliku favoriidi La Trémoille'i ümber. Nemad pidasid Jehanne'i psüühiliselt haigeks. Teadmata põhjustel dofään siiski usaldas teda, kuid enne, kui talle usaldati sõjaväe juhtimine, tuli tal Poitiers's astuda teoloogilise konsiiliumi ette. Sinna kuulusid piiskopid ning teoloogiadoktorid, kes püüdsid teda eksamineerida. On teada, et Jehanne avaldas neile muljet oma lihtsuse, aususe ja usuga ning temas ei leitud midagi ketserlikku. Varsti pärast seda seisis Jehanne sõjaväe eesotsas, käes kilp kirjaga "Jesus, Maria." Samal ajal dikteeris Jehanne inglastele oma esimese kirja, milles teatas, et vabastab Orleans'i linna ning et Charles VII kroonitakse peagi Reimsis. Kiri põhjustas üllatust ja hämmeldust. Jehanne'i saabumine Orleans'i 30. aprillil 1429 aga tekitas prantslastes seninägematu võitlusvaimu ning usu võidusse. 8. mail inglased kapituleerusid. Orleans oli vaba. Jehanne oli saanud linna piirates noolest haavata, kuid see ei sundinud teda peatuma. Hääled olid talle juba märku andnud tema liginevast lõpust, tema aga kiirustas üha edasi, et vabastada kogu Prantsusmaa. Teel Reimsi peeti mitu lahingut, kus Jehanne sai korduvalt haavata. Ta ootas abivägede saabumist, kuid äkitselt oli Charles'il nende saatmisega aega küll. On teada, et viivitus oli tingitud Charles'i nõuandjate, eriti Reimsi peapiiskopi, soovitustest. Lõpuks jõuti kõigest hoolimata Reimsi, kus Charles VII 17. juulil 1429 uhkelt krooniti, Jehanne aga seisis tema kõrval. See oli tema elu kõrgpunkt. Põhimõtteliselt oli sellega täidetud ka tema missioon.

Viimane vaatus

Pärast Charles VII kroonimist tahtis Jehanne koju tagasi pöörduda. Samas tundus talle, et ta võiks koos sõjaväega veel palju ära teha, kui inglastele kohe julge vastulöök anda. Poliitilistel põhjustel seda siiski ei tehtud ning Jehanne oli sunnitud veetma talve õukonnas. Alles 1430. aasta aprillis sai ta uuesti võimaluse sõjaväe ette asuda. Samal ajal teatasid talle hääled tema peatsest vangistamisest. 24. mail, kaitstes Compiègne'i linna burgundlaste vastu, langes Jehanne viimaste kätte. Tema vangistajaks oli Burgundia ülik Jean de Luxembourg, kes loovutas Jehanne'i tuhande kuldeküü eest Beauvais' piiskop Pierre Cauchon'ile. Jehanne viidi Reimsi. Tema sõbrad ning võitluskaaslased tegid korduvaid katseid teda päästa. Charles VII ei “liigutanud lillegi”. Inglased ihkasid aga Jehanne'i surma, kuna kartsid ning vihkasid teda. Nad ei julgenud teda niisama surnuks piitsutada, vaid otsustasid ta süüdi mõista kui nõia ja ketseri. Inglaste tööriistaks sai burgundlaste ridadesse kuuluv Beauvais' piiskop. Viimane oli ambitsioonikas jõhkard, kes toetus asjaolule, et Jehanne oli kinni võetud temale alluvas linnas. Kohus ise toimus siiski Rouenis, kuna Beauvais oli tol hetkel prantslaste käes. Jehanne'i hoiti raudpuuris ahelates. Talle ei antud advokaati ning keelduti andmast isegi vaimulikku lohutust. Peeti mitmeid istungeid, kuid Jehanne ise seisis oma kohtunike ees vaid ühel korral. Talle avaldati survet seoses tema visioonidega, kuid ta keeldus neist kõnelemast. Säilinud kohtudokumentides avaldub igas Jehanne'i vastuses tema lihtsus, pieteet ja terve mõistus. Sellest hoolimata mõistis 37 kohtunikust koosnev kohus 29. mail 1431 Jehanne'i kui "tagasilangenud ketseri" tulesurma. Otsus viidi järgmisel päeval täide. Jehanne'i viimased sõnad enne surma olid: "Minu hääled tulid Jumalalt. Nad ei petnud mind."

Epiloog

25 aastat pärast Jeanne d'Arc'i hukkamist mõistis kuningas Charles VII tema teeneid Prantsusmaa ees. Postuumsel kohtuistungil 1456. aastal mõisteti Jeanne d'Arc õigeks kõigist talle esitatud süüdistustest. 11. aprillil 1909 kuulutas paavst Pius X Jeanne'i õndsaks. Jeanne d'Arc kanoniseeriti 1920. aastal paavst Benedict XV poolt.
Väike talutüdruk Meuse'i jõe orust, Prantsusmaa kaitsepühak Jeanne d'Arc, oli inimene, kes elas nagu Maarja ning kannatas ja suri nagu Jeesus Kristus. "Jesus, Maria." olid nimed, mis tema jaoks ütlesid kõik

Jaan J. Leppik

Mu südame Iona, mu armastuse Iona,
munkade laulu asemel liigub sääl lojuste kari:
aga enne kui lõpeb ilm,
saab Iona taas olema, nagu varem...”

Tuntud keldi pühak Püha Columba vaatas sajandeid tagasi selliseid sõnu huulile tuues tulevikku ning kuulutas prohvetlikult, et Iona klooster hakkab taas tegutsema. Tema sõnad läksid täide. Hebriidide saarestiku väikesel Iona saarel tegutseb pärast keerulist purustustega ajalugu jälle klooster – otsekui monument võimsast keltide kristluse pärandist.

Pisut seletust

Enne, kui minna keldi kristluse selle väikese osa kirjeldamise juurde, mis leheruumi arvestades üldse võimalik on, tuleb selgeks teha mõned asjad. Kõigepäält: hoolimata mütoloogiast ei ole kunagi eksisteerinud sellist eraldi nähtust nagu Keldi Kirik. Kui seda sõnapaari populaarses kõnepruugis ka kasutatakse, siis tähenduses “muistne iiri kirik” vms. Ka väljend “keldi kristlus” ei ole mingi omaette piiritletud nähtus, nagu tavatsetakse arvata. Põhimõtteliselt siin ja edasi mõtlen ma selle all Gaelia (alad, kus kõneldi iiri gaeli, ðoti gaeli, kõmri, bretooni, mänksi ja korni keeli) aladel toiminud varajast roomakatoliiklikku usku. See usk oli ortodoksne sisult ja erakordselt mitmekesine oma vormidelt. Materjali selle kohta on saadud enamasti lugulauludest, mis räägivad pühaku või austatava elust. Peab mõistma, et suurem osa sellest on kirjutet rooma vaatenurgast ja kindlasti ei saa olla päris objektiivne.

Lugu I sajandi lõpust-II sajandi algusest pKr teatakse Briti saartel kristlust kuulutatavat. See jõudis pärale rooma okupantidega. Siiski, traditsiooniliselt peetakse keldi alade ristiusustamise daatumiks alles aastat 432, kui bretoon Püha Patrick saadeti Iirimaale paganaist kelte kristlasteks misjoneerima. Täiesti arusaadavatel põhjustel levis uus usk kiiresti ja kogus jõudu. Nimelt druiidide usundi (siin ja edasi: keltide rahvausund; druiid – keldi teadmamees) üheks jumaluseks oli ka inimjumal, kes lõppeks saigi keltliku Kristuse kuju. Enne seda, kui Püha Patrick Iirimaale jõudis, oli kristlus juba kanda kinnitanud Britannias (Bretagne’i keldi provints Prantsusmaal), kus toimis paljude teiste religioonide keskel vaikselt ja rahuliselt. Samas levisid kristlikud arusaamad tasa ent järjepidevalt üle kogu Britannia laiali. Kroonik Nennius kirjutab, et bretooni kuningas Lucious pöördus ristiusku 167. aastal.

Kohe pärast seda, kui Püha Patrick oli Iirimaal maabunud, sai tema ülesandeks ehitada üles Kirik, mis pidi baseeruma kloostritel, piiskoppidel ja kirikuehitistel (aga mitte praeguse kiriku struktuuri mõttes – nt polnud kogudusi). Kõige paremini õnnestus kloostrite asutamine, mis ongi kogu aeg olnud keldi kristluse kandjateks. Kloostri preestrid võisid olla abielus, saada lapsi, mungad ei pidanud pead paljaks ajama. Üldiselt arvatakse, et paljud druiidid pöördusid kristlikeks preestriteks, sest preestreid kutsuti “ollamh” (õpetet tark) ja see epiteet omistati seni vaid druiididele. Kloostrid olid kinnisvaraks majade ja põldudega, kirjastusteks ja koolideks. Sääl (hoolimata mujal Euroopas eksisteerinud “pimedast ajastust”) praktiseeriti seitset vaba kunsti: triviumi, mis sisaldab grammatikat, retoorikat ja loogikat – põhimõtteliselt tähendas see sügavat ladina ja kreeka keele õpet; ning veel quadriviumi, mis sisaldas aritmeetikat, geomeetriat, astronoomiat ja muusikat. Kloostrid olid ka kindel varjupaik väljasurevale druiidide traditsioonile, sest mungad mitte ainult kopeerisid kristlist kirjavara, vaid transkribeerisid ka Ulsteri ja Finiani tsüklite müüte. Need kaks tsüklit kuuluvad lahutamatult keldi tsivilisatsiooni juurde.

Püha Patricku üheks suuremaks teeneks saab lugeda ka keldi jumaluste (vastavalt elukohale, nt “mererahvas”, “jõerahvas”, “metsarahvas”, “mäerahvas”, oli keldi panteonis väga palju eri funktsioonidega jumalusi, keda siin ruumipuudusel üles ei loe) kristlusse sulatamist. Nt jumalanna Brid’ist sai Püha Bridgid. Endistest pühadest paikadest said kristluse keskused, need muutusid vaid vormiliselt.

563. aastal jõudis Colum Cille (keda hiljem tuntakse Püha Columba nime all – meesterahvas, muuseas) Ðotimaale, et luua klooster väikesel Iona saarel ja alustada Dalriada (Ðoti) kuningriigis oma misjonitööd. Paljud õpetlased julgevad arvata, et Colum Cille oli An Ri, ehk Kõrge Kuningas, kes traditsioonide järgi pidi valitsema kõiki ðotlasi. Colum Cille loobus sellest seisusest kiriku kasuks. Temast sai Columba, kes kroonis esimese suurema Dalriada kuninga Aedan mac Gabrain’i ja pärast seda veel mitmed Ðoti kuningad. Keldi kristluse õitseaeg oli 600. ja 850. aasta vahel. See puudutas ka kloostrite ja kirikute ehitamist.

Ah jaa, astun veel korra sammu tagasi. Esimestel sajanditel töötati välja ka nn “keldi riituse” missa kord. See on meieni praktiliselt puutumatuna säilinud ja kannab nime Stowe (või ka Lorrha) missaal. See jumalateenistuskord on sümboolsetest tegevustest läbi põimunud ning võtaks ajaliselt kesta 3 Kaarli koguduse missat. Missa kord on kättesaadav interneti aadressil: http://www2.gol.com/users/stuart/celtmssl.html. Esimeste sajandite kirikutes oli säilinud veel palju rahvuslisest omapärast. Aga mitte kauaks. Keldi kristluse ainupärale sai saatuslikuks tegelane, keda tuntakse Wales’i Püha Morganina ehk Pelagiusena. Pelagianism kui õpetus kuulutati Rooma poolt hereesiaks 398. aastal. Õpetus räägib, et Jumal on inimestele andnud valikuvõimalusi ja et inimene valib oma tee mitte pärispatu tõttu, vaid vabast tahtest. Kõik järgnev toimus kiiresti: Rooma määras keldi aladele ise piiskopid, Püha Augustinus tuli Kenti ja tõi endaga kaasa Rooma kiriku koguduste ja piiskoppide struktuuri, mida keldi aladel varem ei tuntud. “Keldi riitus” oli kustumas ja asendus rooma riitusega, kust võeti kohustuslikult üle:

Keldi kristluse aladel on rahvausundi järgijad ning kristlased reeglina alati omavahel läbi saanud. On üsna tavaline, et Pühimale Neitsi Maarjale pühitsetud kirikud kannavad nimesid Our Lady of the Waters, Our Lady of the Menhirs, Our Lady of the Oak (järgemööda: Me Vete Emand, Me Menhiride Emand, Me Tamme Emand). See olm ei tähenda, et kristlased oleksid nõrgad või paganlusest läbi imbunud. See olm näitab tugevat usku mõlemas leeris.

Muistne Iiri kirik kadus 17. sajandil, kui Culdee ordu (roomakatoliku kirikust sõltumatu ordu, mis ühendas vana keldi pärandi uurimise ja säilitamise, druiiditarkused ning kristliku mungaelu) lõpetas eksistentsi. Keldid ise arvavad, et nende muistne kirik on unes ning ärkab kord taas...

Külli Keel

Nii kirjutas oma päevikus 1920. aastal värskelt valitud Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja Artur Soomre (end. Sommer). Tänavu 2. juunil möödus tema sünnist 110 aastat.

Oma vanemate ja koolipõlve kohta on Artur Sommer oma curriculum vitae's kirjutanud järgmist:
Minu õnnis isa, kes oli Hollmanni seminari kasvandik, oli peale 20-aastast koolitööd sunnitud oma koha maha jätma. Oma õndsast emast on mul vähem mälestusi, ta pidi üks ingellik hing olema, niipalju tean ma.
Algõpetuse sain ma isa juures kihelkonnakoolis, 10-aastasena viidi mind Tartusse reaalkooli, mille ma 1908. aastal lõpetasin. Soov pastoriks saada elas juba väikese reaalkooliõpilase hinges. Kuidas aga selleni jõuda? Koolis olin ma keskpäraste annetega. Aeg-ajalt, eriti kõrgemates klassides, ilmutas ennast filosoofiline soon, mis avaldus diskussioonides maailmaprobleemide üle religioossetes küsimustes – vastupidiselt minu kaaslasi huvitanud moodsa aja loodusfilosoofilistele vooludele. Ma arvasin aga tollal, et võib kristluse apologeediks olla ka ilma pastoriks saamata. Üks ala, milles mul palju edu, oli joonistamine.
Peale reaalkooli lõpetamist 1908 pidin ma Marienburgi (linn Liivimaa idapiiril, praegune Aluksne Põhja-Lätis) mõisarentniku juures koduõpetaja koha vastu võtma, et oma ülikooliõpingute alustamiseks raha teenida, sest minu õnnis isa siis juba surnud oli.
Pärast ladina keele eksamit Aleksandri Gümnaasiumis Tartus astusin ma jaanuaris 1910 ülikooli, kus minust füüsika-matemaatika teaduskonna üliõpilane sai. Mind huvitas peamiselt kõrgem, puhas matemaatika. Ideaaliks jäi siiski vahetu vaimuteadus – teoloogia. Ma ei osanud aga veel kreeka keelt, mille õppimine päris suuri raskusi valmistas, sest et ma oma õppemaksu järeleaitamistundide madalast honorarist maksma pidin. Nii pidin ma peale seda, kui minust 1912. aastal teoloogia üliõpilane oli saanud, kuni kuue kreeka keele eratunniga päevas 1. kursuse eksamiteks valmistuma. Igal juhul olin teoloogias leidnud selle, millega ma kõigis teistes teadustes kokku puutunud olin. Matemaatiku väike pettumus sai selle õnneliku leiu läbi, mida ma olin otsinud ja taotlenud, teoloogiaga rikkalikult kaetud ja enamgi veel
Ka kõik suvevaheajad töötasin ma. Suures osas seisnes töö tollal tundide andmises. 2. semestri 1915. aastal veetsin ma Peterburis kui repetiitor. Sain ka seal oma üldist teaduslikku horisonti laiendada, raha lõpetamise jaoks teenida. Viimase aasta võisin täielikult teoloogiale pühendada, mida ma ka tegin.

Võrus õpetaja – nii kirikus kui koolis

1916. aastal lõpetas Artur Sommer usuteaduskonna I järgu diplomiga ning sama aasta jõuludeks sooritas Eestimaa Konsistooriumi eksamid Tallinnas (Liivimaa Konsistoorium asus tol ajal Riias). Edasi viis elu teda Võru linna, kus möödus prooviaasta Võru koguduse õpetaja Martenseni juures. Võrus jätkas ta ka armsakssaanud pedagoogitööd: 2 aastat usuõpetajana Võru Keskkoolis ning vähem kui aasta Võru Tütarlaste Gümnaasiumi esimese direktorina.

1918 ordineeriti Artur Sommer Kanepi kirikus praost Falki poolt ning ta valiti Pihkva Eesti koguduse õpetajaks. Saksa okupatsioonivõimud aga ei kinnitanud teda sellele kohale, kuna omal ajal – üliõpilaspõlves – olid tsaari sandarmid kimbutanud teda kahtlustatuna üliõpilasrahutustele kaasaaitamises. Ordinatsioonile järgnes hoopis aasta Võru koguduse hingekarjasena.

Tallinna – Kaarli koguduse III pihtkonna õpetajaks

1918. aastaks oli Kaarli koguduse kahe pihtkonna liikmete arv kasvanud 40 000-ni ning kahel õpetajal oli “raske liikmete vaimlisi huvisid täita”. Seepärast hakati mõtlema III pihtkonna loomisele. 1918. aasta septembris toimusidki Estonia kontserdisaalis II ja III pihtkonna õpetajate valimised. Kandidaatideks seati Eduard Tennmann, Gustav Beermann, Artur Sommer, J. Feldmann, Friedrich Stockholm ja Aleksander Mäggis, kes hiljem kandideerimast loobus. Koosolek siiski ebaõnnestus mitmete lahkhelide tõttu ning uus koosolek kutsuti kokku 1919. aasta aprillis. Seekord võisid valima tulla ka naisterahvad (senini oli see olnud meeste privileeg, uue, ehkki veel kinnitamata põhikirja järgi oli aga lubatud mõlemast soost kodanikel valida). Valimine toimus kolmel päeval, kokku käis hääletamas üle viie tuhande inimese. Kõige rohkem hääli kogusid Friedrich Stockholm, kes määrati II pihtkonna õpetajaks, ning Artur Sommer, kes tingimusel, et olemasolev liikmeskond kolmeks jagatakse, määrati III pihtkonna õpetajaks. Ametisse õnnistati ta 31. augustil 1919 kindral-superintendent Kentmanni poolt.

Kuigi Artur Soomre sai Kaarli koguduse õpetajaks väga keerulisel ja pingelisel ajal (pihtkondadeks jagamine tõi palju segadust koguduse ellu, mis avaldus nii õpetajate omavahelistes suhetes kui ka koguduseliikmete negatiivses suhtumises) ning ta juba aasta hiljem mõlgutas maakogudusse mineku mõtteid (teda kutsuti 1920. aastal Räpina kogudusse tööle), jäi ta Kaarli kiriku juurde 25. aastaks. Oma päevikus kirjutab ta Kaarli kirikust suure soojuse ja armastusega: "Ma armastan oma kirikut. Ta on nii suur, õhuline, ruumikas. Sügispäikese paitavad kiired leiavad vaba lendu võimsate võlvide all. Meie kirik … Minu kirik … Täna oli mul seal üks ametitalitus. Veike laps matta! Püha koda … Kui rahuldavalt sa mõjud … Jumala templid oleme kõik, aga iseäraline õrnus ja pühadus on sinus kehastatud, pühitsetud paik …Soli Deo … Soli Deo… Ja sa oled nii lahke … Hellalt võtad sa omi liikmeid avarasse õnnistatud ruumi … Sa ei tõuka kedagi tagasi … Vaid majesteetliku üleolemisega mahutad sa enesesse igat ühte … Sinus elab Jumal … Ja mul on oma kogudus … Ja ma armastan oma kogudust … kõigega, mis temas on … Missugune määratu rikkus! Oma kogudus, kui ta rõõmustab! Pulma healed hüüavad, ristimised … ja kogudus, missugust maitsemist annab vahel, nagu täna ametitalitus, et sa võid trööstida ligimest! Jeesuse nimel … et sa võid Jumala juure teda juhatada … nemad, kes seal kurvastavad … neil on niisamasugune süda rinnus kui sul eneselgi, nad on niisama isad, emad, vennad, õed, tütred, pojad. Kui sinagi omaste keskel … Ja meie kõik oma Taevase Isa lapsed … kes meid meie Lunastajas armastab! Missugune maailm täis jõudu ja väge … Ja kui ma uhke võin olla selle peale, et ma Eesti Vabariigi kodanik olen, siis ometigi olen veel rõõmsam sellepärast, et ma Jumalariigi teener olen."

Andkem Issandale oma noorus, vaimustus, elujõud. Pühitsegem Temale kogu elu – töö. Nõnda on Artur Soomre kirjutanud ühes oma jutluses ning need mõtted on teda saatnud läbi elu. Töid ja tegemisi on tal jätkunud nii Kaarli koguduses kui väljaspool seda.

Ettevõtmised Kaarli koguduses

Kaarli kogudus mäletab teda, kui eriti energilist meest, kellel jagus jõudu ja energiat mitmele poole. "Kiriku remondiplaanide tegemisel näitas vastvalitud õpetaja Sommer suurt agarust üles, tegi ettepanekuid ja avaldas uusi mõtteid. Alustati topeltakende valmistamisega. Seati sisse keskküte ja elektri valgustus. Võeti ette ka põhjalik värvimisetöö: kollaseks aaderdatud uksed ja pingid said tumepruuniks, helepruun lagi värviti punakaspruuniks. Ümber ehitati ja suurendati kooriruumi, lasti ehitada ka uus orel. Kogu remont kestis ainult pool aastat (1923). Pärast remonti pühitseti kirik uuesti."

Koguduse juures pidas ta mitmeid ameteid: oli Kaarli Gümnaasiumi kuraator, Kaarli Lauluseltsi esimees, Kaarli Vaeste Hoolekandeseltsi esimees – tema algatusel ja kaasabil muretseti uus vanadekodu, Kaarli Noorte Koondise esimees, uue koguduse maja muretsemise komisjoni liige, Kaarli kiriku kaunistamise ringi asutajaid.

Tegevus väljaspool kirikut

Energiat jätkus ka väljapoole kodukirikut. Siinkohal nimetaks vaid mõned ametid: Tallinna Evangeelsete Noortemeeste Seltsi esimees, ajakirja Eesti Kirik asutaja ja esimene vastutav toimetaja, Tallinna Linnamisjoni esimees, EELK Konsistooriumi assessor kahel korral, Põhja vikaarkonna piiskoplik vikaar. Ta oli ka Tallinna Linnavolikogu liige ning kuulus Kristlikku Rahvaerakonda. 1939. aastal anti Artur Soomrele Eesti Vabariigi presidendi poolt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk.

1933 ilmus tema sulest usuõpetuse õpperaamat keskkoolile “Ülim usk” – raamat, mis vääriks tähelepanu ka tänasel päeval. Lisaks sellele kirjutas ta palju hingekosutavaid artikleid ja juhtkirju Eesti Kirikus ning on kaastöölisena avaldanud jutlusi ja vaimuliku sisuga kirjutisi mitmetes raamatutes ja vaimulikes väljaannetes.

Usuõpetaja

Tallinnas ei unustanud Artur Soomre ka koolmeistri ametit. Ta andis usuõpetuse tunde Kaarli Gümnaasiumis ja Jakob Westholmi Poeglaste Erareaalgümnaasiumis ning loogika ja psühholoogia tunde Tallinna Kolledþis. Seda, et usuõpetuse tundide andmine õpilaste sõnakuulmatuse pärast õpetaja Soomre meele kurvaks tegi ning ta juba 1920. aastal koolist lahkuda soovis, võib lugeda tema säilinud päevikust: “Koolist tulen praegu… Küll niisugune mõte – praegustes oludes, kus noorsugu nii üle käte läinud … Koolitundisi Westholmi juures tuleva aastal ei mõtle anda … Lihtsalt enesetapmine. Nii võimata ülekäte läinud lapsed. Muidugi saab klassi vaikseks – peale kõva korra, kuid see on liiga antreibend …". Ometigi pakkus töö koolis talle ka palju rõõmu ning ta jätkas usuõpetaja ametit Westholmis veel 20 aastat – kuni kooli tegevus 1940. aastal nõukogude okupatsioonivõimude poolt lõpetati.

Perekond

Noorena oma vanemad kaotanud, ema 7-aastasena ning isa õpingute ajal reaalkoolis, oskas ta perekonda eriti hinnata. Ta abiellus 1921. aastal Ellen Adele Malteriga, hiljem täienes nende pere kolme lapsega: Ela­Ruti, Artur-Heiti ja Pia-Maiga. Lapsed mäletavad teda kui heasüdamlikku ja perethoidvat isa, kes püüdis oma lastele võimalikult head vaimu ja hinge haridust anda. Ta ei tõstnud kunagi laste peale häält,  vaatas vaid oma pruunide silmadega lastele silma, ja nad kuuletusid. Oma suvepuhkuse veetsid nad alati koos suvilas, vanas mõisamajas Laulasmaal. Perekonnal oli ka oma paat ja jaht, millega tihti merel käidi.

Traagiline septembripäev

Sügis 1944. Hirm, kaos ja teadmatus olid septembripäevade kaaslased. Läheneva Nõukogude Armee eest oli põgenenud umbes 70 000 eestlast, nende seas ka 72 kirikuõpetajat. Kaarli kogudusest õpetaja Stockholm koos oma perega ning Leopold Raudkepp. Nemad läksid Saksamaale.

22. septembril 1944. aastal jõudis Punaarmee Tallinna. Samal päeval otsustas Artur Soomre koos perega oma isikliku jahiga üle mere Soome või Rootsi minna. Oli tormine sügisöö ning kogu pere oli koos neile kuuluvas jahis. Viimasel hetkel otsustasid ema ja tütred kodumaale jääda. Artur Soomre koos oma 15-aastase pojaga usaldas end Jumala hoolde ning nad läksid merele. Merelt olevat kostnud vaid tuulest ribadeks kistud, kuid siiski tabatav laul: "Mis Jumal teeb…on ikka hea…Ta tahtmine…jääb…" Lahkuti lootuses peagi kohtuda.

Surnukehi ei leitud, samuti ei saabunud teateid nende jõudmisest teisele poole piiri. Tõenäoliselt hukkusid nad juba lähipäevadel.

Ei perekonnal ega kogudusel ole hauaküngast, kuhu Artur Soomrele ja ta pojale rist asetada ning lilli viia. Vaid laiuv meri…

Angela Animägi vestleb peaorganisti ja juhatuse liikme Piret Aiduloga

Räägi oma lapsepõlvest. Sündisin Viljandi linnas ja kasvasin viieliikmelises peres: ema, isa ja kaks vanemat õde. Lapsepõlvest on mul parimad mälestused – hea kodu ja palju ruumi. Põhikooli ja lastemuusikakooli lõpetamise järel jätkusid õpingud Tallinna Muusikakeskkoolis klaveri erialal. Muusika juurde tulek: kas Sa ise tahtsid või vanemad panid? Kuivõrd saab seitsmeaastase lapse puhul rääkida teadlikust valikust? Eks ikka vanemad otsustasid ja mina vastu ka ei hakanud. Kuna mu õed olid samuti käinud lastemuusikakoolis, siis oli klaverimäng minu jaoks päris loomulik nähtus. Püsiv harjutamine on küll väikesele lapsele raske koorem, aga ma kannatasin selle välja. Muusikakeskkoolist läks juba loomulik tee konservatooriumi. Algul õppisin muusikapedagoogikat – koolimuusika ja koorijuhtimine, varsti lisandusid orelitunnid professor Hugo Lepnurme käe all. Millisena Sa nägid oma tulevikku, minnes kõrgkooli muusikat õppima, ja mis on sellest saanud nüüd? Ma ei mäleta, et väga täpselt oleksin ette kujutanud, kes just minust saama peab. Osa konservatooriumi, nüüd muusikaakadeemia lõpetajatest leiab oma koha kontserdielus – üksi, ansamblimängijana või orkestrites – ja suur osa asub pedagoogidena tööle muusika- või üldhariduskoolis. Kuigi mul on parimad mälestused oma kooli muusikaõpetajatest, ei olnud perspektiiv minna tööle tavalisse üldhariduskooli just mu eluunistuseks. Aga juba õppimisajal sai sellest minu töö ja kokku kaheksa aastat olin muusikaõpetaja Hiiu põhikoolis. Vahepeal olin kaks aastat isegi klassijuhataja. Kuid peab ütlema, et mida suurem oli töökoormus, seda kergem oli hakkama saada. Hiljem leidsin rohkem rakendust orelimängijana ja järk-järgult hakkasin koolis koormust vähendama.

Kuidas kirikusse jõudsid?

Muusikakeskkool oli mitmes mõttes eriline kool. Seal õppis väga palju kristlikest kodudest pärit lapsi. Olin vaimustuses orelimuusikast ja ka kirik oli kuidagi põnev ja huvitav. Keskkooli lõpul käisin Jaani kirikus leeris ja ristiema soovitas mul minna laulma Pühavaimu kiriku kammerkoori. Kuna ma õppisin koorijuhtimist, siis hakati mind peagi tööle rakendama dirigendi abilisena. Esimene aasta lõppes sellega, et mul õnnestus juhatada Franz Schuberti G-duur missat Suure-Jaani muusikapäevadel. Tasapisi jäi koor minu ja ühe teise noorema inimese õlule. Jäin Pühavaimu kuni aastani 1989. Mul oli siis juba konservatoorium muusikapedagoogika alal lõpetatud, õppisin edasi oreli erialal ja vajasin mingit keskkonna ja töökoha vahetust. Tol ajal ei olnud võimalust orelit õppida muidu kui teise erialana või fakultatiivselt. Riiklik seisukoht oli, et kirikule kaadrit ei koolitata. Marika Kahar pakkus mulle Kaarlisse organisti ja koorijuhi kohta. Ilusa suure oreli pealegi!

Niisiis teist ja kolmandatki korda konservatooriumis?

Oreli eriala lõpetasin 1991. aastal. Pean ütlema, et tol ajal oli kõrgkooli teistkordne lõpetamine suhteliselt haruldane. Nüüd on see aasta-aastalt saanud üha tavalisemaks. Näib, et tol ajal seda tegelikult eriti ei soositudki. Ees ootas suunamine, millest vabaks võitlemine oli väga raske. Kolme aasta pärast astusin magistrantuuri ja sain muusikamagistri kraadi. Kirjatöö teema oli “Eesti heliloojate koraalieelmängud”. Magistriks saamise juures tähendas mulle väga palju see, et ma sain niiöelda uuel ajal kõrgkoolis käia. Võrreldes eelneva kogemusega oli vahe väga suur. Kindlasti ka seepärast, et ma olin ikkagi juba kümme aastat vanem ja võtsin kõike vastu hoopis teistsuguse pilguga.

Kaarlis oled peaorganist. Kuidas Sa näed muutusi, mis kümne aasta jooksul Kaarli muusikaelus on toimunud?

Alguses, kui ma Kaarlisse organist-koorijuhina tööle tulin, juhtis muusikatööd Hella Tedder. Ta oli omal ajal konservatooriumis saanud väga hea hariduse ning on haruldaselt andekas inimene. Praeguseks on ta juba aastaid pensionil. Ma arvan, et muusikaelu on siin palju muutunud, kuigi Kaarli koorid ja orelimäng olid ka varem heal tasemel. Praegu on koore rohkem ja väga palju on väljapoole kirikut suunatud tegevust. Koorid on osa võtnud mitmesugustest festivalidest, konkurssidest, laulupidudest. Võiks öelda, et see on meie jaoks sobiv misjoni vorm.

Oled ka EELK Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees, seega on Sul mingi pilt kogu Eesti kirikumuusikast.

Eesti kirikumuusika on üks "siiruviiruline" asi. Tase on väga erinev: kõrgprofessionaalsest tasemest diletantismini. Suur osa kirikutes tegutsevatest muusikutest on muusikalise keskharidusega ning nad teevad oma tööd suure hoole ja armastusega oma võimaluste piires. Kõrgharidusega kirikumuusikule pole enamikul Eestimaa kogudustest konkurentsivõimelist palka kahjuks võimalik pakkuda. Muret tekitab asjaolu, et orelid on tihti halvasti hooldatud ning kirikud väga külmad ja niisked. Inimese tervise hoidmisele enamasti ei mõelda. Kui me arvestame, kui kallis on individuaalõppe tõttu muusiku koolitamine, siis juba kas või ainult selle tõttu peaks tervise ja töövõime hoidmisele küll suuremat tähelepanu pöörama.

Missugune on kirikumuusika osa kogu eesti muusikaelus?

Olin paar aastat Eesti Muusikanõukogu juhatuse liige. Kogesin suure kurvastusega, et kirikumuusika tervikuna on eesti muusikakultuuri ääremaa. Oma roll on siin Nõukogude Liidu ajal sissekasvatatud arvamusel, et kirik on üks imelik asutus.

Kaarli koguduse juhatuse liikmena oled osaline juhatuse otsustes. Oled Sa suutnud midagi juhatuse tasandil läbi viia töötajana, kes teab olukorda ja töötingimusi?

Mitte alati. Inimesed, kes käivad siin harva, näevad probleeme teise kandi peale. Tunnen, et vahel oleks vaja rohkem pealehakkamist ja aktiivset tegutsemist just väiksemates asjades. Võib olla on see nii sellepärast, et kõik juhatuse liikmed peale minu on mehed, kes teatavasti näevad asju mastaapsemalt. Siiski – nuriseda nii väga ei maksa, töö käib ja koguduse elu edeneb, aga paremini saab alati. Sellele arvamusele, et koguduse juhtimise vorm juhatuse näol on end praeguses ajas ammendanud, jõuti muide juba selle juhatuse koosseisu esimesel istungil.

Kas tunned end mõnikord diskrimineerituna, sest oled naine?

Eesti kirik ja ühiskond on väga maskuliinne. Vahel on EELK-s tunda suhtumist, et kui tahad midagi läbi viia, siis seda takistavad kaks asja: esiteks oled sa kirikumuusik, kellel on mingid imelikud ideed, ja teiseks oled sa naine. Mõnikord puutud kirikus, mis on ju osa ühiskonnast, kokku lihtsalt matslusega. Vahel on mul tagantjärele olnud kahju, et olen vastu hakates olnud liiga viisakas! Eesti kiriku üks probleem on minu arvates selles, et ei hinnata kaastöölisi, hinnatakse ainult pastorit. See maksab selles mõttes kätte, et pastorid on tihti stressis, üle töötanud. Nad ei ole suutnud, ei ole julgenud, osanud või ei ole tahtnud oma ülesandeid teistele delegeerida. Eluaeg on neid õpetatud, et sa pead kõik ise ära tegema ja vaata et sa mõnda naist asjaajamisse ei lase. Äärmisel juhul oreli taha ja parem kui see oleks su oma naine.

Oled Sa rahul?

Rahulolu on ju tegelikult tasakaalu leidmine oma soovide ja nende võimaliku täitmise vahel. Kui minu soovid ületavad nende täitumise võimaluse, siis ma olen ise süüdi, et ma pole rahul. Teisest küljest tuleb eesmärk natuke kaugemale seada, siis on, mille poole püüelda. Ma ei usu, et inimene saab elada nii, et ta kogu aeg rahul on. Töökoha ja töökaaslastega on mul väga vedanud. Kaarlis on imeliselt elujõuline ja arenemisvõimeline kogudus ning uued ideed leiavad ka ellurakendamist. Meil on head pastorid, kes arvestavad kaastöölistega. Nad on head inimesed ja väga head liturgid. Nad ei karda uuendusi proovida ja kui selgub, et tehtu ei olnud suurem asi, julgevad nad seda tunnistada

Kontsertkoori laulja Jaanus Ruiso

Theodore Dubois “Kristuse seitse sõna ristil”
Kaarli koguduse kontsertkoor
Aile Asszonyi (sopran), Vello Jürna (tenor), Tarmo Sild (bariton)
Dirigent Kaie Tanner, orelil Helen Tammeste

Kannatusajaks on kirjutatud palju muusikat ning meil seda ka päris palju esitatud. Ometi sai sel aastal kuulda seni meil üsna tundmatu prantsuse helilooja Theodore Dubois' kantaati “Kristuse seitse sõna ristil”. Teos osutus väga meeldivaks ning värvikaks leiuks ja väärib kindlasti ettekandmist edaspidigi.

Kaie Tanner pelae edukat esinemist õnnitlusi vastu võtmas

Selles romantilise helikeelega muusikas on palju eri värve ning meeleolusid. Sügavat vaoshoitud valu ja kurbust kandvad sopranisoolod Sissejuhatuses ning Kolmandas sõnas (Stabat mater…). Imeliselt kaunis ning ebamaise värviga tenorisoolo Teises sõnas (Hodie mecum…– "Veel täna pead sa minuga paradiisis olema"). Viienda sõna Sitio… ("Mul on janu" – selles ühesõnalises baritonifraasis väljendus kogu kannatus, valu ning hüljatus) terav kontrast koori jõulise, halastamatu, inimlikku mittemõistmist kandva muusikaga ("Kui sa oled Jumala Poeg, siis päästa end"). Seitsmenda sõna Consummatum est! ("See on lõpetatud!") alguskoori teravad, skandeerivad fraasid, edasi läbi tenori dramaatiliste fraaside maavärinat ning hävingut kujutavasse orelisoolosse (Helen Tammeste tõeliselt mõjus tõlgitsus!). Läbi kõikide kannatuste lihtsasse, kaunisse lõpukoraali Adoramus te Christe ("Kummardame Sind, Kristus"). Inimene peab mõnikord suutma aega maha võtta, et lasta endast läbi see traagiline sündmus, kogeda tõelist valu ja kannatust, et seeläbi puhastuda ning paremaks saada. Selleks sobib Theodore Dubois' kantaat kahtlemata väga hästi. Seda mõtlemapanevat sõnumit aitasid veelgi ilmestada ning esile tuua Jaan J. Leppiku koostatud ja teose osade vahele sobitatud vahetekstid, millest eriliselt jäi kõlama ning hinge kraapima küsimus: “Mu rahvas, mida olen sulle teinud ja millega sind vaevanud? Vasta mulle!” Ettekande tegi eriliseks seegi fakt, et muusikajuhina tegi oma Eesti Muusikaakadeemia lõputöö nooruke Kaie Tanner, kes küll Kaarlis on ammu oma inimene: tegutsenud siin juba 90-ndast aastast alates, algul naiskoori ja kontsertkoori lauljana, 92-sest pühapäevakooli muusikaõpetajana ning 94-ndast mudilas- ja lastekooride juhina. Talle kuuluvad kindlasti siirad tänusõnad, oli ju tema selle ettekande algataja ja eestvedaja!

Sa oled Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär ja oled laulnud ansamblites Schola Gregoriana, Vox Clamantis, Heinavanker ja Scandicus. Kuidas Sa ühendad endas bürokraati ja muusikut?

Kuna minu bürokraatlikud tööülesanded ei kohusta mind terved päevad kontoris istuma, sobivad "paberimäärija" ja muusiku amet tegelikult päris hästi kokku. Seda enam, et tänapäeva tehnilised võimalused soodustavad vaba liikumist, on mul õnnestunud päris palju nii proovides viibida kui ka kontsertreisidel kaasa lüüa.

Et bürokraatia omab heas mõttes korra loomise tähendust, ei ole nende kahe tegevusala ühendamisel ka sisulist takistust. Muusikas peab samuti valitsema kord ja selgus. Arvan, et bürokraatia võib hea tahte korral muusikat täiendada ja vastupidi. Ainuke tõsine takistus on halastamatult muutumatu 24-tunnine ööpäev. Aega lihtsalt ei jätku.

Oled juhatanud Kaarli koguduse tütarlastekoori. Millised olid tulemused ja kas teeksid sellist tööd ka tulevikus?

Kaarli “tibude” muusikalist ja muidu kantseldamist meenutan siiamaani heldimusega. See oli tore aeg ja ma loodan, et nii arvavad ka minu tolleaegsed koorilauljad. Omaenda ja oma lauljate tegevusele hinnangu andmine peaks ehk kuuluma kõrvalseisjate kompetentsi, aga isiklikult olen selle perioodi saavutustega rahul. Tulemused, mida me koos saavutasime, mina heliloomingu ja nemad selle esitamise kaudu, on paljuski määranud, milline muusik olen ma täna. Kas ma teeksin sellist tööd ka tulevikus? Olen kindel, et teen! See on tegelikult suund, mida ma hoian, ja eesmärk, kuhu soovin välja jõuda. Liturgilise muusika laulmise ja kirjutamise kõrval soovin asutada liturgilise koori, mille prioriteediks on jumalateenistuse muusikaline sisustamine sellise muusikaga, mida ma arvan sinna kuuluvat. Millises koosseisus ja kus see aset leiab, seda näitab tulevik.

Peale laulmise oled kirjutanud muusikat. Kaarli kirikus on mitmel korral kõlanud "Jõulusaladus" ja "Ülestõusmispühade saladus", noortekoor on laulnud Sinu laule. Kas kirjutad ka praegu muusikat?

Muusika kirjutamine on kahtlemata tegevus millest ma praegusel hetkel kõige enam puudust tunnen. See on tegevus, mis takerdub kroonilisse ajapuudusesse. Osaleda ansamblite proovides ja anda kontserte: see nõuab loomulikult süvenemist. Süvenemine muusika kirjutamiseks on aga märksa pikem protsess. Eriti liturgilise muusika puhul nõuab see tohutut sisseelamist, selgust ja konkreetsust oma mõtetes. Et mul selleks kuigi palju aega ei ole, on minu praegune muusika kirjutamine rohkem eksperimentaalset laadi.

Sa oled seitse aastat huvi tundnud liturgilise muusika vastu. Kas oled ka ise midagi sellelaadset kirjutanud?

Et vastata sellele küsimusele, peab olema selge arusaam, mis on liturgiline muusika. Kas on see iga muusika, mis liturgia ajal kõlab, või on see muusika, mis on liturgia jaoks kirjutatud? Kust algab ja lõppeb liturgia? Kui liturgia jaoks kirjutatud muusikat esitada kontserdil, kas tegu on ikka liturgilise muusikaga? Kas liturgilisekstegev väärtus on laulus või esitajas? Selliseid küsimusi võib jäädagi esitama.

Kui vaatame tagasi minevikku, näeme, et piirid liturgilise ja muu muusika vahel on kunagi olnud väga selged. Protest korra vastu, mis oli kirikus, tõi kaasa vabaduse, milles kahjuks ei olnud alati õiguste ja kohustuste läbimõeldud tasakaalu. Miski ei jäänud sellest puutumata ja seetõttu peamegi vastuseid eespoolnimetatud küsimustele otsima mitte lauluraamatust, vaid iseendast. Tänapäeva liberaalses maailmas, kus mitmed aluspõhjalised tõekspidamised on kõrvale heidetud, on hinnangu andmine palju raskem ja põhineb eelkõige subjektiivsel aspektil.

Ma ei pea "Jõulusaladust" ega "Ülestõusmispühade saladust" liturgiliseks muusikaks. Tegu on lihtsalt vaimuliku ehk kirikliku muusikaga, mille käigus jutustatakse ja tõlgendatakse osi Piiblist. Temaatika sobivuse ja süþee jõulisuse tõttu võiks liturgia sinna "pigistada", neid teoseid liturgias kasutada või lausa liturgiatena vaadelda. Sellele nad siiski ei pretendeeri. Oma liturgilise muusikakirjutamise õnnestumisteks pean "Ristitee vastulaulu", "Jõululaupäeva protsessioonilaulu" ja mõnd osa muusikalisest õhtupalvusest "Vesper". Seega võib öelda, et seitsme aastaga 2,5 õnnestumist, kokku umbes 2 minutit muusikat. Miks ma seda räägin? Tahan nii endale kui Teile kinnitada, et liturgilist muusikat ei saa niisama lihtsalt hästi kirjutada. Selle saab heaks laulda, heaks palvetada, heaks teenida. Kui keegi tahab kirjutada liturgilist muusikat, peab see olema raudses kontekstis tema kristliku olemusega, läbi mõeldud, läbi elatud ja selgeks palvetatud. Koos kirjutamisega peab kaasnema vahetu praktiseerimine ja tõe kriteerium ongi meie ees.

Praegu on palju juttu uuendustest jumalateenistusel nii liturgilises kui muusikalises plaanis. Millest peaks lähtuma uue muusika loomisel?

Kui ma oleksin päris kindel, millest peaks lähtuma uue liturgilise muusika loomisel, siis ma ilmselt kirjutaksin aktiivselt või oleksin aktiivses lähteasendis. Saan ainult mõtiskleda ja pakkuda välja oma kujutluse, kuidas areng peaks toimuma. Hea liturgiline muusika on selline, mida päevast päeva liturgiates kasutatakse. Ma arvan, et uut muusikat ei ole võimalik juurutada nootide saatmise teel kogudustesse või nende nootide tutvustamise teel kogudustes. "Väga ilus," ütlevad nad. Nende vereringes liigub aga liturgiline meloodia, mille nad on endale omaseks palvetanud.

Ärge arvake, et minu mõte on uuendustele vastu seista. Jumalateenistus peab uuenema nagu iga liikumises ja arengus olev nähtus. Uuendus peab aga kasvama orgaaniliselt selle elu seest.

Minu kujutluses on uue liturgilise muusika kasvulavaks SCHOLA. Kirikukoor, mida juhib inimene, kes ka ise liturgilist muusikat kirjutab. Kasutades oma teoseid jumalateenistustel, elab ta jumalateenistuse jaoks ja kasvab selle teemaga ühte.

Leian, et scholad ei peaks asuma mitte uuendama liturgia ordinaarseid (muutumatuid) osasid, vaid liikuma läbi liturgilise aasta propriumi (muutuvate osade) jälgedes, neid uuendades ja nende sobivust katsetades. Seda teed käies selgub lõpuks, milliseks liturgia areneda tahab. Ja umbes 300 aasta pärast on meil uus ja hea liturgia koos täiusliku muusikaga, mida kaasaegsed kantorid oma scholade juures intensiivselt parandada püüavad.

Hiljuti kõlas Kaarli kirikus JAANUS TORRIMI "ÜLESTÕUSMISPÜHADE VIGIILIA". Kuidas Sulle meeldis?

Jaanus Torrimile tuleb tunnustust avaldada liturgilise temaatikaga tegelemise eest. Aspekte muusika hindamisel on muidugi väga mitmeid ja kõiki ei jõua siinkohal käsitleda.

Jaanus Torrimi muusika sisu, kõla ja ülesehitus meeldivad mulle. Eriti on meelde jäänud "Orelisümfoonia" nr 1. Koor oli muusikateose ettekandel püüdlik, kahjuks oli osalemine tavapärases liturgilises tegevuses tagasihoidlik. Aile Asszonyi andis taas märku oma veetlevast häälest, millest ei jää sammugi maha esituse sisukus ja peenetundelisus.

Mis puutub teose liturgilisse ülesehitusse iseenesest ja ka selle paigutumisse olemasolevasse liturgiasse, siis selles punktis pean kahjuks olema kriitilisem. Minu meelest puudus sellel liturgilisel ehitusel projekt. Kenad komponendid: mõjuv muusika, ristimistalitus, armulaud jne olid kokku sobitatud mitte just väga peenetundeliselt. Iga komponent eraldi oli hea, aga kokku see ehitus ei saanudki.

Liturgias on palju komponente ja erinevaid mõõtkavasid. Olulisim mõõtkava on Sõna. Aga ka Sõnal endal on mõõtkavasid mikromõõtmetest makromõõtmeteni välja. Kui nüüd need komponendid ja mõõtkavad segi paisata, ei saagi head tulemust loota.

Osa liturgiast oli esitatud tavapäraselt. Altarist anti Sõna edasi mikromõõtmelise täpsusega, nagu seda ikka on tehtud, palvetati, seati armulaud, kuulutati Jumala sõna. Muusika oli sõnale ümmardajaks ja abiliseks. Vastukaaluks kõlas kooripealselt täiesti teine äärmus. Sõna oli muutunud muusika teenriks. Tehes oma isandaga kaasa keerulisi hüppeid ja põikeid, sai temast küll osav akrobaat ja teda oli kena vaadata, aga muusikast ümmardatud ja hoitud Sõna altaris temaga ühte liturgiasse ei sobinud.

Hoolimata eelöeldust sooviksin avaldada suurt tänu nii heliloojale kui esitajatele ja kõigile neile, kes selle jumalateenistuse korraldasid. Muutused panevad meid mõtlema ja iial ei või teada, mil üks või teine kogemus meile õnnistuseks võib olla.

Lastetöö juhataja Signe Aus

Nii on kirjutanud üks laps Kose sügislaagri päevikus. Tõepoolest: laagrid meile meeldivad – nii lastele kui õpetajatele! Ja käime me laagris nii tihti kui võimalik. Arvestuse kohaselt on neid toimunud umbes viisteist. Kujutage ette, et leidub lapsi, kes on käinud peaaegu kõigis neis! Mõned on nüüd juba ise õpetajateks kasvanud.

Miks meile laagrid meeldivad? Vastuseid võiks nähtavasti leida sama palju, kui on lapsi. Üks põhjus on kindlasti see, et meil on koos hea ja tore olla. Kui igapäevases elus näeme üksteist umbes korra nädalas, siis laagris on võimalik oma kaaslasi paremini tundma õppida ning nautida ühist sõbralikku õhkkonda.

Teiseks saab laagrites teha igasuguseid toredaid asju, mida muidu ei saa või milleks aega ei jätku: käia matkamas, korraldada maastikumänge, käia ujumas või suusatamas (vastavalt aastaajale muidugi), teha omaloomingut, pidada lõkkeõhtuid jne.

Vähetähtis ei ole kindlasti ka see, et laagreid korraldades oleme läbi rännanud suure osa Eestimaast, mis ongi ju nende laagrite üks eesmärke: õppida tundma teisi kogudusi ja nende elu. Käinud oleme näiteks Tabasalus, Pukas, Hageris, Raplas, Tamsalus, Paldiskis, Haapsalus, Palamusel, Kosel, Vihasool ... kõik ei tulegi kohe meelde. Sellel suvel plaanime esmakordselt pidada oma lastelaagrit sõpruskoguduses Pilistveres.

Laagrid on muutunud juba asendamatuks ja nähtavasti ilma nendeta me enam ei oskakski!

Kui keegi tahab meiega kampa lüüa, siis võtku teadmiseks, et järgmine “Kaarlikese” laager toimub 19. – 22. juunini Pilistveres. Ootame kõiki uusi ja vanu sõpru!

Et aga teile pisukest aimu anda meie elamustest, siis oleme järgnevalt noppinud oma laagripäevikust välja mõningad katkendid, mis ise eneste eest räägivad:

·        Pärast rühmatööd tegime laulikut. Iga toa lapsed pidid kamba peale lauliku koostama. Kui lauliku tegemine sai valmis, ootasime pingsalt autokauplust. Sealt osteti endale igasugu maiustusi. Puka, suvi 1996

·        Meid jagati rühmadesse. Iga rühm pidi tegema järgi ühte telesaadet ja koostama ühe tantsukava. Kõik kavad olid väga toredad. Pärast seda mängisime mängu, mille nimi oli “Safari”. Selles mängus olid huvitavad ülesanded, mida me pidime lahendama... Rapla, sügis 1996

·        Meelde jäid veel tutvumismängud. Siis tuli lõunasöök ja selle valmistaja oli loomulikult Sirje. Peale sööki läksime välja ja hakkasime ehitama õuekirikut. See meeldis kõigile väga. Kui me kirikusse läksime, mängis Kaie orelit ja meie laulsime.      Aegviidu, talv 1997

·        Kahju, et laager nii lühike oli! Kuusalu, suvi 1997

·        Laager oli äge ja armas! Ma tulen laagrisse alati! Kose, sügis 1997

·        See laager oli väga-väga-väga huvitav. Mulle meeldisid kõik üritused. Käisime metsloomi toitmas ja tegime lumest kiriku. See on kõige kihvtim laager, kus ma olen käinud. Sellest jäi väga palju meelde. Õpsid olid mõnnad ja on ka edaspidi. Vihasoo, talv 1998

·        Teematunniks oli “Punane”. Selles tunnis rääkisime sellest, mida kõike võib öelda punane värv jne. Õhtul tegime lõkkeõhtu. Aga enne seda käisime raudteejaamas meeskoori kontserti vaatamas, mis võis tunduda mõnele huvitav ja mõni lausa jalutas mööda, nii et ei vaadanudki, mida nad laulsid või rääkisid. Tamsalu, suvi 1998

·        Mulle meeldis see laager väga. Eriti see, et me kõik teadsime, et kusagil siin laagris on kõigil “salasõber”, kes sind kaitseb ja valvab. See oli ka mõnus, kui hommikul pandi põsele täheke või süda ning pärast võisid ise panna kellelegi südame või tähekese. Haapsalu, sügis 1998

·        Tänane päev oli harukordselt lõbus ning raske. Kohe hommikul peale sööki läksime matkama. Käisime ära Madise majakas, mis asub poolsaare tipus. Ka kõige väiksemad käisid seal. Seal üleval nägime natu-natuke, peaaegu ei näinudki Gotlandi saart ja Soomet. Jalutasime edasi mööda paekallast. Vahepeal tegime söögipikniku-pausi. Käisime ujumas ja rääkisime niisama. Edasi jalutades eksisime oma aruga ära … Paldiski, suvi 1999

·        Täna käisime Palamuse kirikus jumalateenistusel. Pärast käisime Palamuse muuseumis, seal rääkis üks naine Tootsist, Teelest, Kiirest. Seal löödi ka kaks poissi Tootsiks ja tema pojaks Aleksandriks. Siis õpetas Küllike meile esmaabi, see oli väga kasulik. Seejärel sõime lõunat ja hakkasimegi koristama. Kurb on lahkuda, aga peab. Palamuse, talv 2000

·        Kõik oli päris tore. Maastikumäng, mis oli üle Rapla, see väsitas päris ära. Tegime kiigu, mis avastati alles laagri lõpus. See oli mu esimene laager Kaarli kogudusega. Peab ka mainima, et laupäevane supp oli veits liiga piprane! Järgmine laager võiks olla metsa sees telkidega!!! Riideid sai määritud, aga muidu oli vahva. Aah! Ja sõnast RING on mul mõneks ajaks villand! Rapla, kevad 2000

Juba kuuendat aastat kostab igal argipäeva hommikul koguduse majast rõõmsaid laste kilkeid. Sinna kogunevad Kaarli koguduse eelkooliklassi rüblikud, kellest sügisel peavad saama viksid ja viisakad koolilapsed.

Kuidas kõik alguse sai?

1994. aastal tulid lapsevanemad kokku mõttega rajada Tallinna üks kristlik kool. Raha ja ruumide nappuse tõttu ei saanud mõte teoks, küll aga hakkasid 17 kuueaastast last käima kolm korda nädalas kooli ettevalmistusrühmas. Lapsi asusid õpetama Koidu Põder, Ellen Tamm, Kaie Tanner ja Signe Aus. Õpiti  emakeelt, matemaatikat, muusikat, meisterdamist, usuõpetust, inglise keelt, kodulugu, loodusõpetust ja arendati loovust. Käidi palju ekskursioonidel ja esinemas. Töö oli tulemuslik nii õpetajate kui ka lastevanemate arvates ja seepärast otsustati rühma tööd jätkata hoolimata majanduslikest probleemidest.

Järgnevad aastad tõid kaasa muutusi õpetajaskonnas – oma tööd jätkasid Ellen Tamm, Kaie Tanner ja Signe Aus, juurde tulid Lea Krall, Helen Sildna ja Lea Raja. Sellises kooseisus on õpetajaskond töötanud viimased kolm aastat.

Rühma õppetöö eesmärk ei ole kunagi olnud lapsi ainult koolikatseteks ette valmistada, vaid anda neile ka esimene kollektiivikogemus, avardada silmaringi ning anda esmavajalikud teadmised-oskused lugemises, kirjutamises ja arvutamises. Õpetajad on oma töös alati lähtunud lapsekesksetest õpetamismeetoditest ja sidunud need kristliku kasvatusega.

1998. aasta lõpust alates on meie rühmal Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi litsents.  

Kuidas me praegu elame?

Sel aastal õpib meie rühmas 14 vallatut last. Koguneme argipäeviti hommikul kell 9 ja päev kestab kella üheni. Kuue aasta jooksul on välja kujunenud ka mitmed toredad tavad nagu näiteks Daamide ja Härrade pidu, Kevadhaldjate kogunemine, emadepäeva pidu, koolilõpu ekskursioonide nädal jpt. Peale selle on viimasel aastal lisandunud reedesed üritused, mille raames külastame Tallinna muuseume ja näitusi, tutvume vanalinnaga, käime teatris jne. Need reedesed päevad on erilised laste lemmikud, sest siis ei pea ju vaguralt tunnis istuma! Lisaks õppekäikudele oleme ka koolis mitmesuguseid üritusi korraldanud. Näiteks tol nädalal, kui me rääkisime Paabeli tornist ja keelte segamisest, oli meil reedel Paabeli päev, kus kõik lapsed mängisid eri rahvusest inimesi ja külas oli isegi üks päris ameeriklane. Lastele meeldivad väga ümberriietumised ja rollimängud ning sellistel päevadel on meie klassiruumis tunda erilist põnevust ja lusti. Oleme esinenud ka mitmel koguduse lastetöö üritusel ning jõulude ajal andsime kontserdi lähedalasuvas lasteaias.

Millised on tulevikuplaanid?

Juba on alanud registreerimine Kaarli koguduse eelkooliklassi 2000/2001. õppeaastaks. Vastu võetakse 14 last. Uus kooliaasta algab 1. septembril. Võimaluse korral tahaksime avada ka teise rühma, mis koosneks 4-5aastastest lastest. Kui olete sellest tööst huvitatud, palun võtke meiega kindlasti ühendust!

Lea Krall ja Lea Raja, eelkooliklassi õpetajad

Lastetöö juhataja Signe Aus

Koolist räägitakse praegu palju. Mõned pannakse kinni, mõned avatakse. Ikka sedamööda, kuidas raha jätkub. Ja raha, me teame, eriti ei jätku. Sellest tulenevalt õpib enamik meie lapsi ülerahvastatud klassides, kus isegi siis, kui õpetaja väga tahab, ei ole võimalik lapse arenguks soodsat keskkonda luua, rääkimata individuaalsest lähenemisest ja elutervest keskkonnast. On ka erandeid, aga need jäävad paraku vähemuse privileegideks.

Kuidas on aga vaimuga? Kas vaimu jätkub? Kas ei juhtu enamasti nii, et see tuuakse ohvriks otstarbekuse altarile?  Ei tasu end ära! Ei ole rentaabel! Mis siin maailmas veel rohkem peaks end ära tasuma kui lapsed, kes oma valikutega üsna varsti meie tuleviku üle otsustama hakkavad. Kas sinu lapsed või lapselapsed, hea koguduse liige, saavad sellist kasvatust, nagu sa oma lapsele sooviksid?

Kristlased moodustavad Eestis küllalt arvuka vähemusrühma, et võida soovida oma lastele tõeliselt head kristlikku kasvatust ja õpetust. Teame, et taoline võimalus on mitmel vähemusrahvusel ja kirikul. On lausa häbiasi, et meie oleme nii passiivsed olnud. Ja ma ei räägi siin vaid võimalusest kord nädalas piiblilugu õppida, vaid eelkõige keskkonnast, kus õpetajad esindavad kristlikku maailmapilti ning kus usk ja Jumal on elu loomulik osa. Seda aga ei saa võimaldada ega peagi võimaldama üks tavaline riigi kool.

Arvan, et oleks aeg loobuda mentaliteedist, et keegi kuskil kaugel ja kõrgel otsustab sellised asjad meie eest ära. Iga inimene on eelkõige ise vastutav, milliseks kasvab tema laps, ühiskonna iga liige aga selle eest, millisele ellusuhtumisele rajatakse elu meie riigis mõnekümne aasta pärast ja sealt edasi. Ristiusk ei ole eestlastel viimase paari sajandi uusavastus. Meie esivanemad on selle tõeks elanud rohkem, kui oskame arvatagi.

Nagu siinsest "Sulasest" võib lugeda, ei ole kooli teema ka meie koguduses uus. Kas peame aga nüüd jälle otsast alustama ja kümnete aastate jooksul selle protsessi uuesti läbima?! Ehk oleks arukas jätkata sealt, kus kunagi pooleli jäädi. Koguduse juures on tegutsenud eelkooliklass juba kuus aastat. Eks ikka vähene tähtsustamine ja raha on need, mille tõttu see töö suuremat väljundit pole leidnud. Lapsi ometi jätkub ja nemad tahavad tulla, olla ja ka jääda. Eesti suurima kogudusena võiksime ehk selle riski ja vastutuse enda kanda võtta. Mitte midagi teha jõuab alati.

Parafraseerides Artur Soomret:

Saja kolmekümne aasta eest julges 556 inimest hakata suurt kirikut ehitama, kuuskümmend aastat tagasi rajas kogudus endale koguduse maja, tegutses kool ja lasteaed. Mis on meie panus?

Kaie Tanner

Et Kaarli koguduse juures on kool (õieti lasteaed-eelkooliklass), teavad vist vähesed. Klass on ju väike ning kõik soovijad ei mahu sinna niigi, milleks seda siis veel reklaamida. Aga kunagi oli ühe nullklassi asemel terve Kaarli Era(ühis)gümnaasium, millel sadu vilistlasi, ning pärast ümberkujundamist riiklikuks asutuseks kandis see nimetust Inglise Kolledþ.

Ideest teostuseni läheb alati aega, nii oli ka Kaarli gümnaasiumis. Eestikeelse keskkooli loomise mõtte käis koguduse peakoosolekul mais 1917 välja koguduse õpetaja Rudolf Hurt. Põhjalikumat reaalgümnaasiumi tüüpi kooli projekti tutvustas koguduse nõukogu koosolekul teine õpetaja Aleksander Kapp – peaaegu aasta hiljem, mais 1918. Ettepanekud kiideti heaks – loomulikult, oli ju koguduse õpetaja Brasche eestvõttel juba 1880. aastast edukalt tegutsemas Väikeste Laste Hoid. Kool soovitati käima panna koguduse majas Toompeal, inventari saamiseks loodeti abi korjandusest. Siis aga selgus, et valitud hoonesse on väga kulukas elektrit panna. Nii alustaski kool 1918. aasta 1. oktoobril tööd linna algkooli ruumes Pühavaimu 6; alul 200 õpilasega kolmes ettevalmistusklassis, kõrgaegadel aga oli koolis kuni 600 õpilast. Tolleaegses Tallinnas oli Kaarli gümnaasium ainuke segakool.

Kooli juhatajaks oli pr A. Tellmann, seejärel pr L. Sokoloff ja viimaks, 1919. aastast Aleksander Leopold Raudkepp, kes jäi sesse ametisse aastateks, kuni kooli kujundamiseni riiklikuks õppeasutuseks Inglise Kolledþiks. Just tema kujundas selle kooli näo. Oma näo järele loomulikult, see on üldinimlik. Aga kes see mees ise ülepea oli?

Kutsumuselt koolipapa

Eestis teati teda rohkem Leopold Raudkepina, Venemaal töötades tuli sageli olla Aleksandr Aleksandrovitð – eks Leopold olnud ju Austria ertshertsogite nimi, tsaari moodi "Aleksandr" kõlas tunduvalt riigitruumalt. Leopold Raudkepi isa, Ambla köster, oli aktiivne ärkamisaja tegelane, isegi nii aktiivne, et jäi tsaarivõimule jalgu ning pages võimaliku tagakiusamise eest ühes perega Krimmi (elas algul eestlaste asunduses Tarhanis, hiljem Sevastoopolis). Seal sai ta nii kodu kui ka töö, tsaar oli kaugel ja vabameelsus sallitavam.

Leopold astus alul kohalikku kreiskooli, hiljem Feodossija kooliõpetajate instituuti. Pärast selle lõpetamist määrati ta tööle Ukrainasse Bobrinetsi linnakooli ja naisprogümnaasiumi õpetajaks. Et aga noormehel oli kange tahtmine edasi õppida, palus ta end mõne aasta pärast töölt vabastada ning suundus isa juurde Sevastoopolisse, hiljem Odessasse, kus sooritas õpperingkonna valitsuse juures küpsuseksamid ja gümnaasiumi saksa keele õpetaja eksamid. Proovitunnid läksid hästi, noormehes tunnustati tulevast head pedagoogi.

Kõik teed olid talle – vene ja saksa keelt vabalt valdavale – lahti, ka tööd pakuti Venemaale. Tema aga tahtis edasi õppida ning valis selleks Tartu Ülikooli. 1909. aastal immatrikuleeriti Leopold Raudkepp ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilaseks. Usuteaduskonnas oli ta algul vabakuulajaks, hiljem läks aga sinna üle. 1914. aastal ordineeriti ta Tartu Pauluse koguduse abiõpetajaks ning töötas aastaid pastorina, enne kui otsustas koolitöö kasuks.

Palju tegeva ja jõudva inimesena on ta jutlustanud enam kui pooltes Eestimaa kirikutes ning õpetanud mitmetes koolides (Eestis kuuluvad nende hulka Treffneri Gümnaasium, Tallinna Keskhariduse Edendamise Seltsi Keskkool, Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasium, Tallinna Pedagoogium, Gustav Adolfi Gümnaasium, A. Pedusaare erakeskkool jt), jaganud oma kogemusi nii pedagoogilistel seminaridel kui usuteadlaste konverentsidel. Kiriku teenistusse jäi ta vikaarpastorina, oli aga ka hinnatud kõnemees, Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu vanem, Riigikogu liige ja mõnda aega selle abiesimees. Lisaks kirjutas ta palju: nii artikleid (koolitegevuse, usuküsimuste, poliitika kohta) ajalehtedele kui ka raamatuid. Tema sulest on ilmunud "Reformeeritud usuõpetuse eeskava" (1920), "Kristlik elukõlblus" (1920), "Mooses ja prohvetid" (1932; keskkooli I klassile, st 7. õppeaasta), "Ristiusk" (1932; algkooli VI klassile), "Püha tõde ja tegu" (1933; koos N. Pätsiga, algkooli V klassile). Seejuures jälgis ta alati, et raamat vastaks pedagoogilistele nõuetele, poleks tasemelt liiga raske ja sisaldaks võimalikult palju pilte.

Piitsa ja präänikut

Juba kogenud pedagoogina seadis õpetaja Raudkepp Kaarli gümnaasiumis eesmärgiks laste kõlbelise kasvatuse. Kuna ta hindas süstemaatilisust väga kõrgelt, sai ka kasvatustöös aluseks kindel kord. Igal hommikul toimus veerandtunnine hommikupalvus, mille viis läbi direktor isiklikult. Lapsi hinnati nelja kriteeriumi järgi: tähelepanu-sõnakuulmine, enesedistsipliin-kord, õppeusinus-üldine kohusetunne, viisakus-kõrgemate tunnete edu. Karistuseks mõne eksimuse eest oli selle valjuhäälne tunnistamine kogu klassi (või isegi kooli) ees ja pärast tunde istuma jätmine – ka pühapäeviti, sest "pole Jumalale meelepärasemat asja kui meeleparandus". Praegu nimetataks sellist kasvatusviisi vist lapse psüühiliseks traumeerimiseks … Aga õieti on tegu lihtsalt teise metoodika ja ühiskonnaga.

Et õpetaja Raudkepp hindas kõrgelt keelteõpet ning filosoofia- ja ajalootundmist, on loomulik, et algselt reaalgümnaasiumitüüpi koolist sai humanitaarkallakuga gümnaasium. Nimelt oli direktor veendunud, et matemaatika osatähtsust hinnatakse koolides pigem üle kui alla ning humanitaar­teadmised on elus tunduvalt vajalikumad. Niisiis õpetati Kaarli gümnaasiumis saksa, inglise, vene ja ladina keelt.

Gümnaasiumil oli oma lipp deviisiga “Per aspera ad astra” (“läbi raskuste tähtede poole”) ja koolivorm. Peale õppimise pöörati suurt tähelepanu ka klassivälisele tööle: korraldati koolipidusid, maskeraade ja näitemänge; koolil oli oma keelpilliorkester, laulukoorid ja ajaleht, spordi-ja kirjandusring.

Kooliaasta lõpus, mai-juuni vahetusel, korraldas Kaarli gümnaasium traditsiooniliselt väljasõidu "grüünesse". Kolme noorema klassi õpilastega tehti lühemad jalutuskäigud, vanemad matkasid aga Keila-Joale, Rannamõisa, Aegviitu … Suurem osa maad sõideti bussi või rongiga, ülejäänu mindi jala, kooli direktor alati kõige ees. Matka lõpp-punktis pakuti kehakinnitust, piima ja teed; korraldati mänge ja lauldi.

Aastate jooksul on Kaarli gümnaasium korduvalt asupaika vahetanud. Pühavaimu 6 majast koliti linnaalgkooli ruumesse Harju 48, seejärel Rahvingi gümnaasiumi Maakri tänaval. Pidevalt kollitas rahapuudus, põhjuseks muuseas järelemõtlematu lisatasude maksmine õpetajatele ning õppemaksu maksmata jätmine õpilaste poolt, kusjuures tingitud ei olnud see sugugi alati vanemate vaesusest. Viimaks leiti koolile ulualune Süda tänaval Kirsipuu koolis.

1931. aastal viidi kool üle uude majja Lembitu 6, algkool lahutati keskkoolist ja algkooli õppejõud võtsid kooli eest vastutuse enda peale, kuna koguduse juhatus leidis olevat võimatu kooli edaspidi toetada.

1932. aastal võttis Leopold Raudkepp kooli lepingu alusel oma nimele (sisuliselt ostis selle ära), saades seega omanikuks ja vastutajaks. Kooli nimeks sai Kaarli Eragümnaasium, õppekallak jäi endiselt humanitaarseks. Poisid ja tüdrukud õppisid koos, tütarlastele aga olid kolmel viimasel aastal majapidamise- ja soovi korral ka masinakirjakursused.

1935. aastal taotlesid lapsevanemad kavandatavasse kogudusemajja ruume ka koolile. Algasid lõputud vaidlused, kas kooli on ikka vaja; kui, siis kuhu; ja kas koguduse maja üldse ehitatakse.

Sõda lõpetas vaidluse. Teha polnud enam midagi. Aga enne seda ütles Artur Soomre ühel koguduse juhatuse koosolekul: "Kuuekümne aasta eest julges 556 inimest hakata suurt kirikut ehitama ja nüüd ei julge suur kogudus omale koguduse maja ja leerisaali teha, kooli alleshoidmisest rääkimata!"

Kas asi just ainult julguses on …Aga paratamatult tekib paralleel olevikuga. Mis praegusest Kaarli koolist edasi saab?

Monika Hallaste ja Pirjo Hiie

Noortejuht Meelis Holstingu ja diakonõpetaja Jaak Ausi eestvedamisel käis grupp Kaarli koguduse noori 4.–8. maini külas meie sõpruskogudusel Forssas. Allakirjutanutele lisaks olid meie väikeses sõbralikus rühmas veel ka Heili Eljas, Anna-Marie Rebbas, Anne-Liis Kaldoja, Kadri Valdeks ja Marek Pellmas.

Forssa laagrisse jõudsime õhtul. Meid jaotati tubadesse ning ühtlasi saime teada, et soomlased saavad tulla alles järgmise päeva õhtul. Niisiis oli aega end mugavalt sisse seada ja seda me ka tegime. Õhtu täiteks mängisime ping-pongi ning käisime saunas.

Järgmisel päeval tegime kõigepealt väikese ringkäigu linnas, lõunaaeg aga möödus metsas. Algas esimene katsumus – meid pandi köiega kaljujärsakust alla tulema. Muidugi olid kõigil julgestusnöörid küljes. Jalad pidime panema täisnurga all kaljuseinale ja püstloodis seinast ülevalt alla kõndima. Alguses käisid hirmujudinad üle selja, kuid siis kui jõudis mõistuseni, et kõik on turvaline, muutus tegevus mõnusaks. Tähtis oli usaldada inimest, kes hoidis nööri. Igatahes oli see allatulek tõeline väljakutse – hirmutav, kuid vahva.

Pärast seda said vabatahtlikud veel järvele sõudma minna. Paadisõit oli suhteliselt tormisel järvel suurepärane viis oma lihaseid venitada. Lained olid piisavalt suured selleks, et meid rannikust üsna kergesti eemale viia, tagasitulek muutus aga juba raskemaks. Paar tunnikest sai seal end proovile pandud ning lõpuks jõudsime, õnneks ilma supluseta, kaldale.

Samal õhtul saime tuttavaks oma soome sõpradega ja koos alustasime soomlastele omase, meile aga võõra paberitööga. Tegime kliistriga “pläkerdades” õhupalli ümber maski, mis alles kahe päeva pärast ära kuivas. Alles siis oli see võimalik ära värvida. Teiseks meisterdasime paberist paberit. Selleks tükeldasime kõigepealt värvilisi paberitükke kokku ühte nõusse, segasime neid veega ja jätsime sõelutuna kuivama. Saime endale toreda paberi.

Lisaks tegelesime ekstreemspordiga. Kümne meetri kõrgusele kahe puu vahele oli paigutatud köis, millel proovisime käia. Eriti võimas oli allatulek, mis nägi välja natuke nagu lennukist hüppamine. Nöör lasti hetkega lõdvaks ja see tekitas vaba langemise tunde. Veidike närvikõdi ei tee ju paha!

Kihvtilt olid korraldatud metsamängud. Kahte leeri jaotatuna jooksime üksteist taga ajades ringi, olles vahepeal kaljudelt kukkumise ohus, kuid ega seda enne tähele ei pannud, kui hiljem päevale tagasi mõeldes ja sinikaid üle lugedes. Lõbus oli ka metsajalgpall. Selle tegid eriti põnevaks kännud ja risu, mille vahel me mängisime.

Soome noortega oli meeldiv aega veeta, kuid kahjuks ei jõudnud me üksteist nii hästi tundma õppida, kui oleksime tahtnud. Koos saime olla ju vaid kahel päeval.

Ka viimase päeva veetsime suuremalt jaolt metsas. Tegime ära Forssa “rühmajuhitesti”, mis kujutas endast rühmana, ilma julgestuseta, kaljuseinast üles ronimist. Pooled liikmed muudeti mängukorras “vigaseks”, näiteks ei saanud üks rääkida, teisel ei töötanud käsi ja paar inimest olid pimedad. Siin mängis suurt rolli usaldus. Koostöö toimis hästi ning kuigi testi läbimiseks kulus vähe aega, jäi sellest unustamatu mulje.

Õhtuti küpsetasime lõkke peal oksa otsa torgatuna saiatainast ja vorstikesi ning laulsime kitarri saatel mitmes keeles laule. Väga südamliku jälje jätsid õhtupalvused, mis päeva kokku võttes hea tunde lõid.

Ühislaager soome sõpradega oli igati tore, sellest osavõtnud jäid nende päevadega väga rahule.

Johanna Ollik

On tavalise äripäeva lõunaaeg. Päike särab pilvitus taevas ning unelev Soome lahe laine kiigutab aeglaselt reisilaeva Finjett naaberriigi Soome ranna poole. Meie väike reisiseltskond, kes koosneb Tallinna Kaarli koguduse diakoonia töötajaist, on koondunud kajuti akna alla, sest kauguses sinab veel Tallinna siluett. Oleme teel Kesk-Soomes asuvasse Forssa linna koguduse sõpruslaagrisse, mis toimub 8. maist 12. maini. Märkamatult jõuamegi Helsingi sadamasse, kus meid oma särava naeratusega tervitavad vastutulijad proua Leila Lahti ja proua Oili Jefimova. Siit algavad meie suurepärased ja huvitavad laagripäevad. Niipea ei saagi edasi sõita, sest paar tundi hiljem saabuvad teise laevaga Riia sõpruskoguduse diakoonia töötajad.

Huvitava ja meeldiva sõidu järel sihtkohta saabudes tervitas meid Forssa koguduse rahvas; ees ootas kosutav õhtusöök ja traditsiooniline Soome saun, mille leilirohkust võisime nautida soovikohaselt iga päev. Hommikud algasid gongilöögi kutsega kohvilauda ning hiljem jätkus päev piiblitundide ja palvustega. Sealjuures tuli meil laulda ka soomekeelseid koraale. Ülejäänud ajal tutvustasid kantor Esa Lahti ja tema abikaasa meid Forssa koguduse tegevusega.

Väga meeldejääv oli kauni Forssa kiriku külastamine, mille suurepärane akustika ilmnes ülihea tenori härra Esa Lahti kontserdil. Tõelist muljet avaldas koguduse hästikorrastatud rahula ning avar kabel, kus ei puudunud ka külmikud lahkunute hoidmiseks. Kuid millegipärast valitses avarais ja valgeis ruumides pühalik, kuid kurb aura. Külastasime ka vanurite hooldekodusid, kus igal vanuril oli maitsekalt sisustatud kahetoaline korter ja vanurid võisid muretult veeta oma aastad igaviku teele asumiseni. Ühel hommikul pärast hommikupalvust ootas meid aga üllatus! Meie kodu, koguduse leerimaja ette saabus autobuss ning sõidutas meid lähedalasuvasse Vesihelmi veeparki, mis pakkus kõigile kena elamuse. Õhtu tõi veel suurema üllatuse, kui Riia diakoonia töötaja Vilma Zarina, kes on keraamik, oli kaasa toonud savi, millest meil igaühel tuli voolida ingli kuju (millega me muidugi toime ei tulnud!).

Viimasel laagripäeval külastas meid koguduse pastor, pidas tavakohase armulauaga jumalateenistuse. Nii läheneski lõpule unustamatu laagriaeg ning nukral küünlavalgusõhtul jätsime hüvasti Forssa koguduse külalislahke rahvaga, lauldes koos Eesti ja Soome rahvalaule.

Viimasel õhtul enne varahommikust ärasõitu külastasime perekond Lahti kodu nende lahkel kutsel, kus veel kord nautisime suurepärast muusikat ja imepärast laulu Esa Lahti esituses. Heade soovide ja tervitustega Kaarli koguduse rahvale lahkusime toredast perest ning hommikul vara asusime koduteele.

Et kõik nii kenasti laabus, täname südamest oma heasüdamlikku, mõistvat grupijuhti ja tõlki härra Jaanus Ruisot.

Osvald Reier

Tunnistan avameelselt, et mulle meeldib teie infolehe nimi ja seda tugevasti toetav sisutihe moto (2Kr 3:6). Ent kohe peame tõdema, et selles ainevallas vohab hulgaliselt eriarvamusi, mida siin veidi vaatleme. Kindlasti oled sa rõõmsas ringmängus kaasa laulnud, kuidas sulasest sai peremees jne. Selline arengu optimism toetab ehk tänagi meie põdura põllumajanduse kandejõude.

Kas sina soovid saada sulaseks? Kui jah, siis vali väärikas isand ja kuuletu temale. Ülimaks eeskujuks olgu Jeesus, kes tuli, sai sulaseks (orjaks Fl 2:7), et meid leida, muuta hoopis uueks, vaimu sulaseks. Sellistel sammastel püsib kristlik kirik tänini. On sobiv siinkohal vaadelda ühte neist.

26. mail 1700 sündis krahv Georg Ludwig von Zinzendorfile kaheksas laps, kes sai nimeks Nikolaus Ludwig. Isa pärines vanast Austria aadlisuguvõsast, mille kohta leidub andmeid juba XI sajandist. Üks selle suguvõsa liige, Johannes IV, kinnitas ka omalt poolt Augsburgi usutunnistust. Pisipoisi isa Georg Ludwig oli töötanud salanõunikuna Saksi suurvürsti Johann Georg III õukonnas juba noore mehena (25-aastasena) kui lugupeetud jurist ja diplomaat. Seal puutus ta sageli kokku Jakob Philipp Speneriga, tolleaegse Dresdeni ülemjutlustaja ja varase pietismi esindajaga, kes tõsise ja kindlameelse usumehena oli haritlaste hulgas kõrgelt hinnatud. Speneri mõju ulatus Rootsi aja lõpul parunite ja pastorite kaudu ka Eesti ja Läti aladele.

Siin, Dresdenis, avaldas ta tugevat mõju ka noorele saadikule Georg Ludwig Zinzendorfile. Nüüd aga, poeg Nikolause sündides, võitles isa raske haigusega ja suri seitse nädalat hiljem. Nii käivad rõõm ja mure sageli käsikäes, olgu orja onnis või riigikrahvi lossis.

Väikemees jäi peagi oma emaema Henriette Katherine von Gersdorfi hoole alla. See kurb olukord tingis aga üllatavalt hea hilisema lahenduse. Vanaema oli erakordselt andekas ning haritud naine. Sageli laulis ta armastatud vaimulikke laule nii lapsele kui oma Jumalale – see oli hindamatu vaimuvara ning südamesoojus, mida ta jagas. Edasi võis tütrepoeg tihti jälgida, kuidas vanaema luuletas ja joonistas. Väikemees oli elava loomuga ja õpihimuline, ent vanaema kirju lugeda oli lausa võimatu: siin valitses itaalia, prantsuse ja ladina keel. Viimane oli sobiv kirjavahetuseks Leipzigi Ülikooli professoritega, sealhulgas ka filosoof Leibniziga. Piiblit luges vanaema algkeeles ning tundis huvi mitmete teistegi usuliste teoste vastu.

Noores Zinzendorfis oli ka paras jagu jonnakust, mille vanaema suutis muundada püsivuseks ja iseseisvuseks. Siirus oma eksimuste ja soovide suhtes kujunes välja uskliku vanaema mõjul. Nii kirjutas poiss kirju armsale Jeesusele truudusevandega: "Ma jään Sulle ustavaks, kui keegi Sinust enam ei hooli …" Eks head inglid võisid neid sõnumeid akna tagant õuest leida ja lugeda ka Jeesusele ette!

Kümneaastasena saadeti poiss Halle Pedagoogiumi tarkust ja töökust omandama. Seda rasket rada on mitmed tema biograafid püüdnud kirjeldada. Tööpäev kestis kümme kuni kaksteist tundi. Koolis püüdis August Hermann Francke oma õpilastes uhkuse ja trotsi asendada teotahte ja korraarmastusega. Vahel tuli ka noorel Zinzendorfil tehtu üle kartseris järele mõelda. Ent samas tundsid õpilased, et neid armastatakse ja õpetatakse ka tööd armastama. Siin kujuneski tegelikult välja Nikolause edaspidine tohutu töövõime.

Nagu sa, lugupeetud lugeja, võid tõdeda, tuleb elus kõige hea eest ka maksta, et see omandada. Vaata ette, hoidu maksmast hea eest halvaga!

Nii hakkas noores Zinzendorfis kujunema vaimuvara ja ohvrivalmidus tulevaseks globaalseks misjonitööks.

Ema ja lell soovitasid pärast viieaastast pedagoogiumiõppust astuda Wittenbergi Ülikooli. Seal valitsev ortodoksia pidi noormehe pietismi mõjust vabastama. Siin hakkas tudeng mõistma, kui lähedased olid usulised põhitõed mitmes koolis, kuigi formaalsetes asjades sageli vaieldi. Halles omandatud südameusu kogemus sai Wittenbergis teoloogilise tõestuse.

Jälgi, hea lugeja, kuidas hästi juurdunud puu kasvab tormis aina tugevamaks.

1719. aastal siirdus N. L. Zinzendorf Pariisi. Teel väsisid hobused ning Düsseldorfis tuli teha peatus. Siinset kunstigaleriid külastades vapustas teda Domenico Feti maal Kristusest okaskrooniga, eriti aga tekst pildi all: SEDA TEGIN MINA SINU EEST – MIDA TEED SINA MINU EEST? Siis otsustas ta kindlalt misjonitöö kasuks.

Lääne-Euroopas tutvus noor Zinzendorf ka paljude riigi- ja kirikutegelastega, saavutades hea kontakti mitme uskkonna esindajatega.

Üheksateistkümnendat sünnipäeva pühitses ta Hollandis Utrechtis. Siin loodud kontaktid osutusid väga olulisteks välismisjoni alustamisel aastaid hiljem.

Noor krahv veendus aina enam, et inimesed, kes armastavad Jumalat, peavad kõikjal moodustama ühise pere – osadus on koguduse põhitunnuseks.

1721. aastal asus Zinzendorf elama ning õue- ja justiitsnõunikuna tööle Saksi pealinna Dresdenisse.

Aasta hiljem leidis ta endale sobiva abikaasa krahvinna Erdmuthe Dorothea von Reussi näol. Samast ajast algas ka erilist ohvrimeelsust nõudev, paljusid loobumisi põhjustav evangeelne tegevus. Krahvidest said sulased, Herrnhuti linna ja Vennastekoguduse rajajad. Sealt tuli pärast ränka Põhjasõda värske vaimuvalgus meiegi Maarjamaale. Samast jõuti paar aastat hiljem ka teistele mandritele.

Tänu olgu Jumalale, kes kujundab meid sellisteks sulasteks veel tänagi.

Juhatuse esimees Vootele Hansen

Liikmeannetused moodustavad koguduse käsutuses olevast rahast ligi 1/5, olles üsna oluline tuluallikas. Suurt tähtsust omavad aga nimelised liikmeannetused siis, kui koguduse täiskogu hakkab hääleõiguslikke liikmeid määrama.

Kuidas iseloomustada eelmise aasta liikmeannetajat, kes järgmisel aastal valib koguduse nõukogu?

1999. aastal oli liikmeannetajaid 3255, neist mehi 894 ja naisi 2361. Seega on naisi peaaegu kolm korda rohkem kui mehi. Liikmeannetajatest 1506 olid vanemad kui 65-aastased, 1738 nooremad. Võib öelda, et ligi pooled on eakad inimesed (peamiselt naised), kes vaatamata väikesele sissetulekule on truult toetanud oma kogudust. Samas 139 (4%) liikmeannetajat olid alla 20­aastased või üliõpilased. Suure osa liikmeannetajatest moodustavad pidevalt kogudusega seotud inimesed. Elektroonilises liikmete andmebaasis on 2099 koguduseliiget, kes on konfirmeeritud enne 1993. aastat, ja neist 1135 on tasunud nimelise liikmeannetuse igal aastal. Eelmise aasta liikmeannetajatest moodustavad nad 35%; nende hulgas on ka eakad inimesed.

Nimelise liikmeannetuse tähtsus

Paljud kogudusega liitunud ei ole teadvustanud nimelise liikmeannetuse tähtsust koguduse organisatsioonilises ja majanduslikus ülesehituses ning piirduvad annetusega jumalateenistusel või jäävad koguduse elust üldse eemale. 1998. aastal konfirmeeriti Kaarli koguduses 277 inimest, neist tegi liikmeannetuse 1999. aastal 111 ehk 40%. Ka 1999. aastal konfirmeeritutest (367) annetas nimeliselt liikmelisuse kinnituseks 41% ehk 152 inimest, kuid arvatavasti neist enamik annetas raha leerikooli ajal ega teadvustanud liikmeannetuse võimalust ja vajadust. 39 (1%) eelmise aasta annetajatest lahkus sama aasta jooksul meie seast ajaliku surma läbi.

Mida öelda annetuse suuruse kohta?

Suurim annetus oli 8207 krooni, väikseim 5 krooni, keskmine 149 krooni ja levinuim summa 100 krooni (900-l juhul ehk 28% liikmeannetajatest). Asjaolu, et keskmine annetus on suurem kui levinuim annetuse suurus, näitab, et inimesed, kellel on võimalik anda rohkem, on seda ka teinud.

Koguduse maksud

Liikmeannetajate arvu pealt tasub kogudus ka makse kirikukeskusele ja praostkonnale. Iga 1999. aasta liikmeannetaja kohta tasub Kaarli kogudus kirikukassamaksu 16 krooni, pensionikassa maksu 5 krooni, solidaarsuskassasse 5 krooni ja praostkonna kassasse 6 krooni. Kirikukassamaks on vajalik kirikukeskuse ja Usuteaduse Instituudi ülalpidamiseks, pensionikassast makstakse toetust pensionile jäänud vaimulikele ja nende leskedele, solidaarsuskassast toetatakse majanduslikes raskustes olevate koguduste vaimulikke ning praostkonnakassa on praostkonna ühiste ettevõtmiste rahastamiseks. Liikmeannetusi saab teha koguduse kantseleis, samuti võib tasuda koguduse pangaarvele (10022004706006 Ühispank, 221011214295 Hansapank). Annetust võib teha osade kaupa, kõige lihtsam on teha selleks pangas püsikorraldus. Kirikukogu on soovitanud annetuse suuruseks 1% aastatulust.

Juhatuse nimel tänan kõiki annetajaid, tänu kellele on kiriku uksed avatud ka edaspidi.

Juhatuse esimees Vootele Hansen

2001. aasta on Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus valimiste aasta. Jaanuaris-veebruaris valivad koguduste täiskogud koguduste nõukogud. Nõukogu omakorda valib endi hulgast koguduse juhatuse, revisjonikomisjoni ja praostkonna sinodisaadikud koos sinodisaadikute asemikega. Sinodisse kuulub koguduse õpetaja oma ametikoha poolest ja kaks valitud koguduse saadikut. Sinodid valivad kirikukogu saadikud ja praostile nõuandva organina praostkonna nõukogu. Kirikukogu uus koosseis tuleb omakorda kokku sügisel ja valib konsistooriumi ehk kirikuvalitsuse.

Nõukogu funktsioonid koguduses

Koguduse nõukogu on vaimulikus töös õpetajale abiks, majandustegevuses aga juhatust kontrolliv organ. Nõukogu kinnitab aruanded ja eelarved ning kuulab ära revisjonikomisjoni otsused. Samuti vajab juhatus suuremateks tehinguteks nõukogu, EELK põhikirjas sätestatud juhtudel ka praostkonna nõukogu või konsistooriumi luba. Juhatus on koguduse kui juriidilise isiku esindaja suhetes teiste isikute ja organisatsioonidega ning tööandja esindaja koguduse töötajatele.

Kes on koguduse täiskogu liikmed?

Koguduse täiskogu liikmeteks on kõik konfirmeeritud koguduseliikmed, kes käesoleval, 2000. aastal, tasuvad nimelise liikmeannetuse ja käivad armulaual. Vajalik on armulaual käimise puhul vähemalt kord aastas end õpetaja juures või kantseleis kirja panna. See võimaldab kantseleitöötajatel hääleõiguslike täiskogu liikmete nimekirja pidada. Kui inimene tuleb Kaarli kogudusse mõnest teisest kogudusest, siis on tal hääleõigus, kui ta oma endises koguduses on need tingimused täitnud.

Kes võivad kandideerida nõukogusse?

Kandideerida võivad kõik täisealised (vähemalt 18-aastased) koguduse täiskogu liikmed.

Kuidas saab kandideerida?

Kandidaatide nimekirja seab üles koguduse juhatus. Kandidaatide ülesseadmise õigus on ka vähemalt kümnel täiskogu liikmel ülesseadmiskirjaga, mis tuuakse koguduse juhatusele.

Täpsema ülevaate nõukogu valimistest anname järgmistes “Sulastes” pärast seda, kui ametisolev nõukogu on määranud täiskogu koosoleku aja. Seniks soovitan kõigil koguduseliikmetel jälgida, et nende asjaajamine oleks korras ning neid saaks kanda täiskogu hääleõiguslike liikmete nimekirja. Samuti palun kõigil, kes soovivad kandideerida nõukogusse, endast koguduse kantseleis teada anda.