Armas Sulase lugeja! Küllap oled möödunud suvekuudel imetlenud looduse ilu ja nautinud kauneid puhkusepäevi Eestimaa vaatamisväärsetes paikades - linnakärast ja rahutusest eemal Virumaa metsade rüpes või Paganamaal, Lahemaa kauni looduse keskel või viibinud vaikuses mõnel väikesel saarel või laiul. Oled ehk saanud kosutust päikesepaistest, puhates rannaliival või karastanud end karges merevees. Vahest oled roninud Munamäe tippu ja lasknud rinnas heliseda laulusalmil "Ilus oled Isamaa!"

Inimene vajab looduse lähedust, sest ta ise on osa sellest. Eriti vajab seda asfaldi kõvadusega leppima pidav linlane, kellel on kõrvus automüra ja kes hingab sisse saastatud õhku. Paneelelamute vang, kelle vaatamisväli on piiratud ja kes raamatute või televisiooni vahendusel saab mõtteski oma koduseinte vahelt välja, oskab väärtustada hetki, mil võib viibida mererannas või jalutada põlluveerel, saatjaks merekohin ja linnulaul.

Igal aastaajal on oma võlu, mida tuleb osata näha. Sügise ehteks on looduse värviküllasus. Aga ka küpsus ja väärikus. Selle iluga kaasneb veel praktiline tähendus - sügisannid, mis rikastavad meie toidulauda. Paljudele on saagikoristamine igapäevaseks tööks. Metsaandide korjamine või aiasaaduste kogumine on nende elatusallikas. Suurem osa meist aga katab toidulaua kauplustest saadavast, muidugi vastavalt rahakoti võimalustele.

Lõikustänupüha, mida tähistame oktoobrikuu teisel pühapäeval, on kirikuaastas üheks palvepäevaks. See on tänupäev igapäevase leiva eest. Mis on igapäevane leib? Martin Luther seletab seda Meie Isa palves: "Kõik, mida me vajame oma ihu toiduseks ja vajadusteks nagu söök, jook, rõivad, kingad, koda ja koht, põld, kariloomad, raha, vara, vaga abikaasa, vagad lapsed, vaga pere, vagad ja ustavad ülemad, hea valitsus, hea ilm, rahu, tervis, kord, head sõbrad, ustavad naabrid ja muud niisugust."

Uudsevilja lõikusega kaasnes vanal ajal kindlasti ka ohvririitus. Tänulikkus oli ühendatud ohvrianni toomisega. Osa saagist anti tagasi loodusele, maale, mis vilja kasvatas. Inimene külvab ja inimene lõikab, aga Jumal laseb kasvada. Tänupühal on sobiv tuua ka kirikusse viljapäid ja sügisande. See ei peaks olema vaid kaunistuseks, vaid andma tunnistust meie tänulikkusest ja ohvrimeelsusest, tuletades meelde Loojat, kellelt tuleb kõik hea and. Seetõttu oleme kohustatud meile kingitud ande jagama teiste inimestega. Õppigem omandama kinkimise ja jagamise rõõmu! Sügis annab meile kõigile selleks hea võimaluse.

Kuid me ei ela üksnes leivast. Kristus ütleb: “Mina olen Eluleib.” Sellele, kes võtab vastu armulaua sakramendi andi, kehtib Issanda tõotus: “Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti.” (Jh 6:51)

Pühale peaingel Miikaelile pühitsetud päev, mis nii eesti rahva- kui ka kirikukalendris tuntud mihklipäeva nime all, on läbi aegade kandnud mitmesugust traditsiooni. Algselt oli see pühendatud peaingel Miikaelile (tõlkes "otsekui Jumal"). Kui arvestada seda, et Miikael on taevaste väehulkade juht, Iisraeli eriline kaitsja, õiguse ja kohtumõistmise, kuid ka armu ja halastuse ingel, siis on see nimi igati õigustatud. Tema püha on 29. september.

Ent Rooma traditsioonis on mihklipäeval olnud eriline roll, ja nimelt temale pühitsetud kiriku rajamise tõttu Roomas Via Salerno ääres. Muide, juba Konstantinus, esimene kristlasest keiser, rajas talle kiriku Bosporose-äärses Hestias. Ka Eestis on peaingel Miikaelile, Mihklile, rajatud hulgaliselt kirikuid: Tallinna Mihkli kirik, samuti Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere, Kihelkonna, Räpina, Jõhvi ja Narva Mihkli kirik. Praeguse Rakvere kiriku eelkäija, mis püsis 1684. aastani, oli samuti pühitsetud peaingel Miikaelile.

Peale otsese pühitsetuse peaingel Miikaelile kannab püha veel kahte tähendust. Esmalt tuleb nimetada kõikide inglite püha. Siinkohal on ilmselt õige rääkida inglitest põhjalikumalt, vaatamata sellele, et kõik arvavad nendest kõike teadvat, kuid see on ränk eksitus.

Inglid on Jumala poolt eimillestki loodud vaimsed olendid, inimestest ülemad just selle poolest, et omades mõistust ja vaba tahet nagu inimesedki, on nad omal vabal tahtel ühildanud oma sõnad, mõtted ja teod Jumala tahtega. Seega on inglid vaimud ja nimelt puhtad vaimud, kelle arv on ülisuur. Nende seas valitseb hierarhia, st nad ei ole omavahel võrdsed. Jumal on loonud ja tahtnud hierarhilist korda, mitte demokraatiat, ja väikese muigega võib öelda, et ei Jumalat ega peaingleid valita teatavaks kindlaks ajaks nagu presidenti või parlamenti. Ruumis on inglid piiratud, seega ei saa nad olla kõikjal nagu Jumal. Nende alaliseks asupaigaks on taevas ning samaaegselt mõnes teise paigas nad olla ei saa. Nende ajaline olemasolu on relatiivselt piiramatu, kuid omab ajalist algust ning võib Jumala tahtel ka lõppeda. Oli aeg, mil kõik inglid pidid läbi tegema kõlbelise proovi ja osa neist ei tulnud sellega toime - muide nagu ka meie ürgvanemad. Langenud inglid muutusid omal vabal tahtel kurjaks ning langesid needuse alla. Sellest kõneleb hulgaliselt kohti Pühakirjas.

Püha kolmandaks sisuks on kolme peaingli, lisaks Miikaelile siis Gabrieli ja Rafaeli pühitsemine. Lühidalt kahest viimasest.

Gabriel on Jumala saadik erilistes asjades. Ta kuulutas Maarjale Jeesuse sündi ning oli määratud Jeesust tema maise elu vältel teenima. Ka kuulutas ta juba Taanielile Jeesuse sündi ette ja andis Sakarjale teada Ristija Johannese sünnist. Tema püha on 24. märts, päev enne Maarja kuulutamise püha.

Rafaelist on teada vähe. Ta oli noore Tobia reisikaaslaseks ning tervendas tema isa. Ka oli ta arvatavasti see ingel, kes Betsata tiigi voogama pani (Jh 5:1- 4). Tema püha on 24. oktoober.

Koguduse asutamisest saadik on Kaarli koguduses kõige pikemat aega õpetajana töötanud Aleksander Leon Richard Kapp. Oma veidi käreda, kuid elurõõmsa häälega kuulutas ta evangeeliumi ning kutsus inimesi kirikusse 34 aastat: 1906-1940. 9. septembril möödus tema surmast 60 aastat. Lapsepõlv ja õpinguaastad

Aleksander Leon Richard Kapp sündis 6. heinakuu päeval 1874. aastal Suure-Jaanis lasterikkas perekonnas. Lapsi oli Joosep ja Minna Kapi perekonnas palju - 15, kellest 7 küll varajases lapsepõlves surid. Kihelkonnakooliõpetaja ja köstri pojana sai ta alghariduse ning esimese usulise kasvatuse kodus oma vanamatelt, keda ta elu lõpuni väga austas ja armastas. Ema oli õrnatundeline, hea ja usklik inimene ning oma mehele kindlaks toeks kõigis tema ettevõtmistes. Vaatamata saksa päritolule oli Minna Kapp suur eestlaste poolehoidja. Isa Joosep Kapp oli aga üks ärksamaid rahvusliku ärkamisaja tegelasi Jakob Hurda leeris. Hiljem tõmbus ta poliitilisest elust tagasi ja pühendas end rohkem kultuurilistele üritustele. Suure perekonna lastel möödus lapsepõlv lõbusalt, täis vallatusi:

Köstrimaja avaras söögitoas, mis külmadel talveõhtutel oli valgustatud lae all rippuvast suurest õlilambist, korraldati õdede ja vendadega huvitavaid mänge, kevadel ja sügisel aga maadeldi õues koolipoistega, hüpati nendega klassis laudu mööda või korraldati sigade ja koertega võidujookse. --- Ilus oli lastel elada oma kodus, nii mitmekesine oli elu. Suur koolimaja, kus asetses leerituba nurgas seisva väikese oreliga… Mäng ja laul õues, siis läheduses seisev kirik kõrgel mäekünkal, kiriku all järv, järve kaldal kõverad pajud, vee peal vesiroosid. --- Ja lõpeks kogu see avar loodus ja maaelu oma töö mitmekesisusega - kas oli see hilisel sügisõhtul, mil rehe juures vihkusid pimedasse rehetuppa ajasime ja pärast seda reheahju juures tule valguses küpsekartuleid sõime, kuulates rehepapi õudseid jutustusi, või oldi aias õunu võtmas - kõik see oli nii köitev ja armas, seda enam et keegi meie vabadust just ei kitsendanud.

Kodus õpitut kinnistas Aleksander kaks aastat isa käe all Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Pärast seda astus ta Viljandi maakonna gümnaasiumi, mille lõpetas 1892. aastal kuldaurahaga. Suur osa tema edasisel haridustee valikul oli kodusel kasvatusel - oli ta ju kasvanud perekonnas, kus muusika ja jumalasõna oli loomulik osa elust. Kui vend Artur valis muusikutee ning temast sai hiljem tunnustatud helilooja, pedagoog ja konservatooriumi juhataja, siis Aleksander alustas 1901. aastal õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Usuteaduskonna lõpetas ta 1901. aastal ning vajalikud konsistooriumi eksamid sooritas kahes osas: Riias Liivimaa Konsistooriumis 1901. aastal ning Peterburi Konsistooriumi juures 1904. aastal.

1901. aasta detsembrikuust oli ta õpetajaameti kandidaat õpetaja R. Kallase juures Peterburi Eesti Jaani koguduses kuni ametisse õnnistamiseni veebruaris 1904. Pärast seda teenis ta kogudust veel pea kaks aastat, 1905. aasta lõpuni, siis asus elama Tallinna, teenides lühikest aega Tallinna Pauluse kogudust.

Kaarli koguduses

1896. aastal võttis Kaarli koguduse peakoosolek vastu otsuse jagada kogudus kaheks iseseisvaks pihtkonnaks. Järgnevatel aastatel kerkis see mõte taas ja taas päevakorda, kuid tegudeni ei jõutud siiski enne kui 1906. aastal. Koguduse peakoosolekul valiti I pihtkonna õpetajaks Aleksander Leon Richard Kapp (II pihtkonna õpetajaks oli eelnevalt valitud Rudolf Hurt). 28. septembril 1906 tuli sellele Konsistooriumilt ametlik kinnitus ja pühapäeval, 15. oktoobril viis kindralsuperintendent läbi ametisseõnnistamise. Jumalateenistusel pidas Aleksander Kapp jutluse Mt 22:1-14 järgi, mille kohaselt Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulaseid kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. --- sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud! Jumalateenistusel esinesid koor ja orkester.

Aleksander Kapp jõudis palju, tema teenimisajal saavutas Kaarli kogudus oma vaimsed kõrghetked, Eesti rahva ajaloos märkis see aga Vabadussõja- ja iseseisvusaega. Tal oli määrav osa nii koguduse traditsioonide väljakujundamisel kui ka varade hooldamisel. Kogu oma teenimisaja jooksul taotles ta koguduse vaimuasjades maksimumi. (Seda silmas pidades võiksite veel kord läbi lugeda koguduse kroonikaraamatu peatükid VII-X.)

Fakte Aleksander Kapi tegevusaastatest Kaarli koguduses

1909 otsustas koguduse peakoosolek kiriku peaukse kohal olevasse roosaknasse üles seada kella; vastav tellimus saadeti Bockenheimi. 1910 võeti nõuks ehitada Rahumäele kabel koos kellatorniga. 1916. aastal pöörati suuremat tähelepanu kiriku käärkambrite hooldusele. Lähiaastatele jäävad kiriku maja nõutamine Toompeale, selle remondiks ettevalmistamine ja leerisaali ehitamine, lastehoiu ja vaestemaja loomine. 1917. aasta koguduse peakoosolekul saadeti Asutavale Kogule protestitelegramm Eestimaa komissari Jaan Poska ametist tagandamise puhul. 1918 tutvustas Aleksander Kapp koguduse nõukogule reaalgümnaasiumi tüüpi kooli projekti; kool alustas tööd oktoobris. 1919. aastal kinnitati uus koguduse põhikiri, loodi kolmas pihtkond. Mõeldi oma koguduse maja ehitamisele, kus oleks võimalik läbi viia kolme suure pihtkonna leeritöö. 1920. aastaks oli igas pihtkonnas üle 13 000 liikme. E. F. Walckeri firmalt Saksamaal telliti Eesti suurim orel, registreeriti Vaeste Hoolekande Selts ja Kaarli Lauluselts. 1923 tehti kirikus suur remont, korrastati elektriseadmed, pandi sisse keskküte. Suuresti tänu uuele orelile said väga populaarseks muusikaõhtud, kus esinesid meie mainekaimad solistid ja koorid. Kirik hakkas elama täisverelist elu, seda pühakoda eelistasid paljud asutused ja organisatsioonid oma tähtpäevade tähistamisel. Pärast õpetaja Brasche surma 1906. a sai Aleksander Kapp pikkadeks aastateks Väikes­te Laste Hoiu Seltsi esimeheks, olles selles kohuses kuni 1940. aastani. Ta oli ka Vaeste Hoolekande Seltsi esimees ning Kaarli Eragümnaasiumi juhatuse liige.

Väljaspool Kaarli kogudust

Aleksander Kapi töövõime ja jõudlus olid erakordsed. Kahel korral oli ta Tallinna praost ja Konsistooriumi vaimulik assessor; piiskop Jakob Kuke surma järel 1933. aastal piiskopi asetäitja; Põhja vikaarkonna piiskoplik vikaar, kes ühtlasi täitis ka Lääne vikaar­konna vikaari ülesandeid. Ta oli Eesti Meremisjoni asutaja ja esimees, Tallinna Linnamisjoni juhataja, kuulus Kristlikku Rahvaerakonda ja Keskerakonda. Samuti töötas ta usuõpetuse õpetajana nii Peterburis kui ka Tallinnas. Talle on antud Eesti Punase Risti I järgu 2 astme teenetemärk. Asutava Kogu ning 3. ja 4. Riigikogu liikmena on ta oma panuse andnud ka Eesti riigi hoidmisel ja ülesehitamisel.

Perekond

2. juunil 1909 abiellusid Petrogradis Aleksander Kapp ja Hanna Ruckteschell. Sellest abielust sündis 4 tütart: Juta, Martha Alexandra, Hanna ja Maria-Maret.

Lapsed kirjutavad oma mälestustes järgmist: Kasvasime distsipliiniga kodus vanemate hoole all. Toompea nõlvakult kooliealistena kas Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi (Juta, Martha) või Lenderi kooli (Hanna, Maret) kõndides, maja tagaaias mängides, marju ja õunu korjates… ikka näis päike taevalaotuselt naeratavat! --- Oli lastehaigusi, kergemaid või tõsisemaid - alati oli ema seal, kes ravis, jutte ette luges, väikese sõbraliku hooandmisega teele saatis, kuhu iganes meie tee meid viis. Või isa, kes eriti suvevaheaegadel meie pere juurde suvituskohta puhkusele tuli, jalutuskäike ning uurimisretki kogu perega ette võttis, või mõne lehtpuu varjus meid probleemide diskuteerimisele tiivustas. Ja kui oli Kristuse tulemise aeg ukse ees, jõulude ootest meie südamed rõõmu täis, siis sel ilusal ajal süütas pereisa meie Toompea nn "lastetoas" pühapäevaõhtuti advendiküünla, mis vaikselt leegitses küdeva ahjutule peegelduses. Kevaditi, Kristuse Kannatusaja ja Ülestõusmispühade ootel muutusid vanemaks saades meie elupäevad: lapsepõlveaeg muutus teismeliste omaks ja usk sai sügavama sisu.

Teekonna lõpp

1940. aasta suvel olevat Aleksander Kapp valmiva koguduse maja kohta, kuhu ka temale korterit ehitati, öelnud: “Tore ehitus, aga mina sinna sisse ei saa minna.”

Tal oli õigus. 1. juulil 1940 läheb Aleksander Kapp korralisele suvepuhkusele, paludes lisaks ühte kuud ravipuhkuseks. Augustiski ei luba tal tervis tööle asuda ning ta esitab Konsistooriumile avalduse palvega oma ravipuhkust veel ühe kuu võrra pikendada. Seekord ei ole avaldus kirjutatud enam tema käega. Tööle ta enam ei jõudnudki. 9. septembril 1940 lõpetas krooniline südamelihase põletik selle elurõõmsa inimese töörohke ja rikka elu. 12. septembril sängitati Aleksander Kapp Kaarli vanale kalmistule.

Püha Birgitta (1303-1373) oli Uplandist pärit rootsi neiu, kes juba alates varajasest lapsepõlvest nägi ettekuulutusi. Pärast oma abikaasa surma sai ta jumaliku inspiratsiooni ordu asutamiseks 1345. aastal. Ordu loodi Rootsimaal Vadstenas ja selle esimeseks ülemabtissiks oli Birgitta tütar Katarina. Birgitta ise elas tol ajal juba Roomas, kuid võttis kirjavahetuse teel aktiivselt osa ordu loomisest. Roomas ta ka suri, nii et oma ordut ise ei näinudki. Ordureegel kinnitati paavst Urban V poolt 1370. aastal, kolm aastat enne Birgitta surma. Algul oli ordu mõeldud nii mees- kui ka naisklausuuriga, kuid meesharu kuivas kiiresti kokku.

Reformatsiooni ja Prantsuse revolutsiooni järel jäi lahti vähe kloostreid. Ainult üks Inglismaal asuv birgitiini klooster on olnud lahti katkematult ordu asutamisest peale, kuid seegi oli pikka aega maapaos Hispaanias. Hiljem on birgitiinidest kasvanud välja mitmeid ordu harusid. Nende hulgas ka Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu. Selle orduharu asutas 1911. aastal Roomas - majas, kus oli surnud Püha Birgitta - rootslanna Elizabeth Hesselblad.

Üle maailma, sealhulgas Tallinnas, teenib birgitiinide esindustes umbes nelisada nunna. Roomas asub ordu keskus ja ka suurim klooster. Ordu ülemabtiss on ema M. Tekla Famiglietti.

Eestis asutati Püha Birgitta klooster 1407. aastal ning oli alguses mõeldud mõlemast soost elanikele. Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest. Kaheks oli jaotatud ka kirik, millest üks pool oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmlikele, kes soovisid kloostrikirikus jumalateenistusel käia. Kirik oli oma 1360-ruutmeetrise pindalaga suurim kirikuhoone keskaegses Tallinnas.

Pirita klooster oli suurim Vana-Liivimaal. Pärast reformatsiooni algas kloostri lagunemine; 1564. aastal oli kloostris tulekahju, põles klausuur. 1575. aastal, Liivi sõja ajal, rüüstasid kloostrit Vene tsaari Ivan IV Julma väed ning purustasid selle 1577. aastal. Samal aastal lahkusid kloostrist viimased nunnad. Klausuuride tervemaid hooneid kasutati kuni 18. sajandi alguseni elamutena, mil need Põhjasõjas 1710 uuesti ja põhjalikumalt purustati. Alates sellest kuni 19. sajandi lõpuni olid kloostri varemed kasutamata ning kujutasid endast hiiglaslikku kivimurdu, kust käidi paekive hankimas.

Kloostri varemete restaureerimis-konserveerimistöödega alustati 20. sajandi alguses ning tööd on läbi viidud mitmes järgus. Viimati lõpetati need 1980. aastal. 1998. aastal alustati aga taas põhjalikke konserveerimis-restaureerimistöid.

1992. aastal saatis Birgitta ordu ülemabtiss ema Tekla Eesti valitsusele kirja sooviga rentida Pirita kloostri varemed. Klooster taastati Eestis 1994. aasta aprillis, mil birgitiini nunnad asusid taas Tallinna. Munga tänava maja kasutavad Püha Birgitta nunnad kuni Pirita kloostri taasvalmimiseni.

Praegused ruumid Munga tänavas asuvad läbi kolme korruse ning on sisustatud mugavalt ja maitsekalt. Majas on kabel, söögituba, raamatukogu ja elukambrid kloostri päriselanike tarvis. Nunnade kambreid on üheksa, kõik need on sisustatud ühtemoodi. Lisaks neile ruumidele on ka külalistetoad.

Nüüdseks on asutud ka Pirita kloostrit taastama. Ehitatav kloostrikompleks jaguneb kolmekordse maja kõrguseks kabeliks, kellatorniga 42-kohaliseks külalistemajaks ning siseõuega kloostrihooneks. Nii kabelit kui ka külalistemaja hakkab ümbritsema osaliselt bassein, mis ulatub ka kloostri siseõuele, kuhu tuleb purskkaev. Kloostrikompleksi välisvooder laotakse paekivist. Kompleks peaks valmima 2001. aasta juuniks.

Ainsa Roomas elava Püha Birgitta Ordu eestlasest õde Deboraga käis vestlemas Ilmar A. Kiviloo. Nad kohtusid Eesti Birgitta Ordu esinduses Tallinna vanalinnas Munga tänav 4, majas, mis kuulub katoliku Peeter-Pauli kogudusele. Õde Debora kodanikunimi on Anu Siinmaa ja tema sünnilinnaks on Pärnu. 90-ndate alguses õppis ta EELK Usuteaduse Instituudis. Kuue aasta eest astus aga katoliku kiriku Püha Birgitta Ordu liikmeks.

Kui eestlane otsustab kristlaseks saada ja tema ees seisab küsimus, millises kirikus Jumalat teenida, ei mõtle ta kaua: luterlik kirik on Eestis levinuim. Sina aga oled otsustanud käia uskliku teed katoliku kirikus. Miks?

Esimene ja küllap suurem põhjus ongi, et olen ordu liige. Tundsin, et minu kutsumus on teenida Jumalat sellisel moel, nagu ma praegu seda teen, ja seepärast ei tulnud mõelda pikalt, kas luterlus või katoliiklus.

Seega põhjus katoliku kirikusse astumiseks oli soov saada nunnaks?

Jaa. Eks see sisemine lähenemine tuli aastate jooksul, vaadates natukene kõrvalt katoliku kirikut. Minu jaoks ei olnud see suur küsimus.

Nunnaks saades said endale uue nime? Kas võisid selle ise valida või see anti?

Nime võib valida ise, aga on võimalik, et selle otsustab orduülem. Mina valisin ise. Mulle on alati avaldanud muljet prohvet Debora tugevus - ta võitis sõja lahingus käimata…

Mida sa otsisid/otsid katoliku kirikust ja nunnaks olemisest?

Ei tea, ei suudagi seda sõnadesse panna. Kui keegi küsib noorelt mehelt, kes on armunud noorde neidu, mis see nüüd ikkagi täpselt on, miks sa temasse armunud oled, siis kuidas ta seda kirjeldaks? Usun, et kui see noor inimene püüabki oma tunnet kirjeldada, siis sõnadesse panduna tundub see naljakas ja teisele inimesele võib-olla arusaamatu. Aga kutsumusega ongi nii, et seda ei saa sõnadega täpselt ära seletada. Seda teed, mis mind valinud on, armastan päev-päevalt üha rohkem.

Sa tõid näite noormehe ja neiu armastuse kohta. Kas on küsimusi, mida nunna käest küsida ei sobi?

See sõltub alati iga inimese delikaatsusest, ma ei ütleks, et nunn oleks kuidagi erilisem. Aga loomulikult on olemas teemad, mida eelistan teistele.

Üldine arvamus on, et inimene on ennast peitnud kloostrisse ja loobunud täisväärtuslikust elust - elada abielus ning selle kaudu elu edasi viia

Minu kutsumus on teenida sel moel Jumalat.

On selge, millist kasu annab klooster inimesele: see on tema kutsumus ja tee saada õndsaks. Millist kasu aga annab klooster ühiskonnale?

Klooster on nagu väikese riigi kopsud, millega ta hingab. Mõnele lugejale võib tunduda see väga suurejoonelisena, et vaata, kui tähtsaks nad ennast teevad. Midagi suurt nad ju ei tee - ümisevad oma palveid ja peavad külalistemaju ning arvavad, et on väga kasulikud, aga mina sisemiselt arvan hoopis vastupidi. Me toome oma palveis Jumala ette kõik inimesed ning selle läbi muutub maailm paremaks. Kui meil on hea kontakt Jumalaga, siis on ka hea kontakt inimestega. Puutume kokku paljudega, kes meie juurde tulevad otsima hingelist ja vaimset abi ning seda ka saavad.

Miks just birgitiini õeks?

Tõesti, on ju veel üle tuhande katoliku naisordu. Kui ma aga oleks tahtnud nende kõikide vahel valida, kas oleksin siis üldse mõnesse ordusse astunud? Nähtavasti oli see Jumalik ettehooldus ja kuna birgitiinid on Eestimaaga niivõrd palju seotud, siis tundus see sel ajal väga loomulik. Nad tulid siis just Eestimaale ka tagasi.

Võib-olla mingi märk oli seegi, et 80-ndate lõpus emigreerusid mu sõbrad Rootsi. Kuna ma ise soovisin ka seda teha, palusin ma nende käest mõnede orduõdede aadresse. Need juhtusid olema birgitiinide omad, kellest ma siis midagi ei teadnud. Mulle soovitati faksida birgitiinide emakloostrisse Rooma ema Teklale. Asjaolude sunnil jäi see asi soiku, aga kui birgitiinid siia tulid, oli see ka üks märk sellest, miks valisin just nemad.

Kas sinu soov oli saada nunnaks Eestis?

Ma ei ela siin, tulen igal suvel siia õdedele appi, elan Roomas. Aga ma olen valmis elama seal, kuhu mind minu vaimulikud ülemad saadavad, kus on minust kasu ja minu järele vajadus.

Kui pikk on tee aspirandi ajast nunnaks pühitsemiseni?

Tavaliselt umbes 7 aastat. Mõnikord võib see aeg olla pikem, mõnikord lühem.

Kui kaua kulus Sinul selleks aega?

Esimesed kloostritõotused andsin Roomas 1997. aastal. Kahe aasta pärast peaksin andma igavesed tõotused.

Milline näeb välja ühe birgitiini nunna päev?

Järgime eluviisi, mis põhineb vaesusel, kuulekusel ja kasinusel. Kehtib benediktiini ordu põhimõte, mis käsib igapäevaelus hoida palve ja töö tasakaalus ning keelab teha ühte teise arvel. Meie ordu asub keskteel - ta ei ole kontemplatiivne ordu, see tähendab me töötame ka väljaspool ordut ja samas ei ole me ka aktiivne apostolaat. Tuleb hoida tasakaalu, et see aktiivne elu ei võetaks palveelu arvelt. Kõik palvetunnid me palvetame koos, ka muul ajal elab terve Püha Birgitta klooster ühise päevakava järgi. Õed ärkavad hommikul kell 5.45. Hommikumissa algab kell 7.30. Sellele järgneb hommikusöök, enamasti leib ja kohv. 9.30 algab töö - koristamine, pesemine, toiduvalmistamine, külalistemaja eest hoolitsemine. Lõunasöök on kell 12. Pärast seda kella kolmest neljani Itaaliale iseloomulik siesta, mille ajal võib tunnikese magada. Kell 16 algab lõunane palvus. Pärast seda jääb tund aega iseenda jaoks. Seejärel tund aega tööd ja õhtusöök kell seitse. Kella üheksa ajal on õhtupalvus ning magama lähevad kõik nunnad hiljemalt kell pool üksteist.

Milline erinevus on elul kloostris Eestis ja Roomas?

Vaimne taust on Roomas parem. Seepärast ei kohta sealses ühiskonnas nii palju arusaamatust või sellist võõristust kui Eestis.

Kuigi ega siin enam nunnale järele ei vaadata?

Jah, suhtumine õdedesse siin Eestis, nagu mujalgi, on väga hea. Inimesed näitavad üles sõbralikku uudishimu.

Kas oled uhke, jalutades oma nunnarüüs mööda kodulinna?

Eks ma ennast vahel klounina tunnen, hea meelega ma välja ei lähe. Paraku tean, et see on võõras ja naljakas ning äratab uudishimu igal pool. Eks rüü teatud mõttes muidugi eraldab mind teistest ja on ka sõnum teistele, et minu elu on mingil moel erinev nende omast ja ma olen pühendunud ühele kindlale asjale. Aga ega ma häbene seda.

Kirjelda rõivastust. Mida üks või teine element tähendab?

Musta linast rätikut katab valge kroon. Krooni moodustav rist sümboliseerib Kristuse surma ristil ja viis punast täppi kroonil sümboliseerivad viit Kristuse haava. Skapulaar (lai nunnarüüga sama värvi lint, millel on peaauk keskel ja mis ulatub rüü alumise servani nii ees kui taga) sümboliseerib Kristuse risti enese peale võtmist. Hall tähendab patukahetsuse, tuha värvi. Muid erilisi tähendusi siin ei ole.

Nunnasõrmus, mis saadakse pärast igaveste tõotuste andmist, on märk meie igavesest lepingust ristilööduga.

Millest klooster elab? Paljud kloostrid tegelevad põllumajandusega

Meie külalistemaja on meie sissetulek. Elame ka inimeste annetustest ja kiriku sisemistest, teiste ordude annetustest.

Kas Roomas on ka teisi töökohustusi lisaks külalistemajale? Mida veel Roomas tuleb teha?

Minu kohustuseks on töötada raamatukogus. Õhtuti käin koolis. Õpin neljandat aastat Paavstlikus Püha Gregoriuse Ülikooli usuteaduskonnas piibliteadusi. Kooli lõpetanud, võin vastavalt vajadusele õpetada katoliiklikes koolides, ehkki nagu ma enne ütlesin, meie ordul sellist traditsiooni nagu aktiivne apostolaat ei ole. Kuigi viimastel aegadel, näiteks Poolas, on mõned koolid kasutanud meie õdede abi.

Kuidas on lood pikka aega päevakorral olnud Pirita kloostri taastamisega?

7. augustil löödi kopp maasse, töö läks lahti. 11 kuu pärast on uus klooster valmis, kus on ruumid 15 orduõele ja 40 külalisele ning konverentsisaal, mis on mõeldud ka oikumeeniliseks keskuseks. Ordu on võrreldes teiste ordudega rohkem oikumeenilise suunitlusega. Külalistemajja võetakse vastu nii katoliiklasi kui ka protestante ja õigeusklikke. Uksed on lahti kõikidele.

Kas ja kuidas oled praegu ja tulevikus seotud Pirita kloostriga?

Eestimaa on minu kodu ja kõik see, mis siin toimub, puudutab ka mind. Niipalju kui on olnud võimalik, olen siinseid õdesid aidanud.

Kui palju elab õdesid Tallinna Püha Birgitta Majas?

Tallinnas on ordul kaheksa õde - kolm hindut, kaks mehhiklannat, kaks itaallannat ning üks poolatar.

Kas sellel on oma mõte, et kokku pannakse elama õed erinevaist maailma paigust?

Internatsionaalne ordu kooslus on väga hea. Sisemiselt rikastav on elada koos teisest kultuurist inimestega.

Ordul on ka oma töökeel - itaalia keel. See aitab järgida ühte ordu deviisi - ühtsust (unita), mis seisneb nunnade liikumises kloostrist kloostrisse. Selline korraldus aitab säilitada ordu ühtsust ja hoiab ära kloostrite eraldumise üksteisest.

Kuidas mõistavad Ladina-Ameerikast siia elama tulnud õed eestlast?

Siin elades ja inimestega aastate jooksul kokku puutudes hakkavad nad eestlastest aru saama vahest pareminigi kui eestlased ise. Õed on Eestis olles selgeks õppinud ka eesti keele.

Millised on võimalused inimesel tänavalt teie juures elada ja millised on seejuures tema kohustused?

Külalistemajas võib elada inimene nii, nagu ise soovib. Kui keegi tunneb huvi astuda ordusse, siis on ka see võimalus. Kui inimene tahab lihtsalt vaimselt puhata, siis me loome talle selleks kõik tingimused.

Kas nunnad unistavad ka? Mis on sinu unistus?

20-aastaselt, kui ma õppisin Usuteaduse Instituudis, oli minu unistuseks elada mõnes Hispaania kloostris ja töötada raamatukogus kas või raamatutelt tolmu pühkides. Kummaline, et mõnikord unistused isegi täituvad. Praegu unistan sellest, et Piritale ehitatava kloostri raamatukogus oleks väike köitetöökoda.

Illar Hallaste Õigusbüroo Narva maanteel on päikest täis ja võrdlemisi palav. Selle asutuse juhataja ja Kaarli koguduse juhatuse liige saadab kliendi välja ning allakirjutanu sisse, sätib end suurde tugitooli istuma ja jääb küsimusi ootama.

Juhatuseliikmete intervjuus on esimene küsimus traditsiooniliselt olnud lapsepõlv. Kust Teie pärit olete?

Kohtla-Järvelt. Sündisin seal ja käisin koolis, seitsmendast klassist läksin Otepääle spordiinternaatkooli - tegin suusatamist. Keskkooli viimase klassi lõpetasin Kohtla-Järvel kaugõppes. Miks sinna tagasi? Ülikooli sissesaamisel oli keskmine hinne väga oluline ja kaugõppekeskkoolis oli võimalik varasemaid hindeid ümber teha. Joonestamise hinnet näiteks parandasin seal… Ja töötasin samal ajal autokummide remondi tehases lukksepana.

Ja siis ülikool?

Jah, 1977. aastal astusin ülikooli õigusteaduskonda. Sain seal õppida kolmanda kursuseni, siis mind eksmatrikuleeriti - nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast, mis seisnes üheaegses kuulumises nii kirikusse kui ka komsomoli.

See oli tollal muidugi äärmiselt ebaharilik. Miks üks korralik komnoor sel ajal kirikusse läks?

Nojah, korralik… Komsomoli astumine käis ju enamjaolt üldises korras. Spordikoolis enne üht treeningut küsis treener, kes ei kuulu veel komsomoli. Kõik käetõstjad said avalduse blanketi pihku - täitke enne jooksu kähku ära! Aga ülikooli ajal tekkis huvi usuküsimuste vastu. Seal oli võimalus kätte saada omakirjastuslikult välja antud usulist kirjandust. See huvitas ja pani mõtlema, missugune on minu suhe Jumalaga. Ja muidugi - kui Jumal on olemas ja Kristus on olemas, siis tuleb lasta ennast ristida ja leeritada ja laulatada… Mind ristiti Lüganuse kirikus, ka leeriõpetust sain seal tollase õpetaja Einar Soone käe all.

Siis otsustasite saada kirikuõpetajaks?

Jah, asusin õppima Usuteaduse Instituuti, ehkki tollane usuasjade volinik oli väga selle vastu. Mulle esitati mitmeid poliitilist laadi süüdistusi, aga peapiiskop Edgar Hark otsustas mind üliõpilaseks vastu võtta.

Milliseid kogudusi olete teeninud?

Kõigepealt olin aasta Laiusel ja Palamusel, siis saadeti mind Tormasse. Sain viis aastat olla Torma koguduse õpetaja ja 1988-1993 Kadrina koguduse õpetaja.

Illar Hallaste ja poliitika? Kuidas poliitiku ja hingekarjase ametid kokku sobivad?

1990. aastal valiti mind Ülemnõukogusse, 1992. aastal Riigikogusse. Kui esmaspäevast neljapäevani oli töö Riigikogus ning reede, laupäev ja pühapäev jäid koguduse jaoks, siis polnud veel väga viga, aga enne Riigikogu valimisi toimus põhiseaduse assamblee, mille istungid olid reedel ja laupäeval. Siis jäi koguduse jaoks ainult laupäeva õhtu ja pühapäev, nii et kõik ristimised ja leeritamised said ka pühapäevasele päevale sätitud. Matuste puhul aitasid Usuteaduse Instituudi üliõpila­sed­praktikandid, ka sealsamas Kadrinas tekkis asendaja.

Muidugi oli vahel probleeme. Kord pidi üks üliõpilane Pärnust Kadrinasse matusetalitust läbi viima tulema. Helistasin koju veerand tundi enne talituse algust ja selgus, et teda pole. Palusin siis abikaasal talaari ja muu tarviliku kirikusse valmis viia ning kihutasin Kadrinasse matma. Pärast matust tuli jälle Tallinna tagasi kiirustada, sest tulemas oli komisjoni koosolek ja olulised hääletamised.

Kui kiiresti Te siis Tallinnast Kadrinasse jõudsite?

Noo… nii ammuste kiiruseületamiste eest enam karistada ei saa… Seda korda täpselt ei mäleta, aga kiireim sõiduaeg on olnud 32 minutit. Selline olukord - kahe koha vahel pendeldamine - läks ikka natuke hullumeelseks.

Miks ikkagi üks kirikuõpetaja poliitikasse pürgis?

Põhjus oli lihtne - pidasin vajalikuks, et kiriku hääl ja seisukohad saaksid tollastes poliitilistes muutustes kuuldavaks. Paljud teisedki pastorid pöördusid poliitikasse - näiteks olin Ülemnõukogus koos Villu Jürjoga. Loomulikult tähendas see mõningast koguduse tööst eemaldumist, kuid see, mida saime Ülemnõukogus ära teha, oli kiriku jaoks võrreldamatult tähtsam.

Tooksin kaks näidet. Omandireformi puhul oli algul juttu maade tagastamisest eraisikutele, organisatsioonid ei pidanud midagi saama. Seega oleksid kiriku varad ka tagastamata jäänud. Võtsime loomulikult sõna, et kirik peab ka endale kuulunu tagasi saama. Ja siis lisati seadusesse “need organisatsioonid, kes on katkematult tegutsenud” jne. See tähendaski põhiliselt kirikuid, kes said tänu sellele otsusele kõik omad varad tagasi. Mis oleks saanud, kui Eesti omandireform läinuks nagu Leedus, kus kirikule vara ei tagastatud?

Teine otsus, mille eest Villu Jürjo väga veendunult seisis, oli see, et vaimulikuna töötamine läheks pensionistaaži hulka. Koguduste töötegijad peaksid talle küll selle eest väga tänulikud olema. Ja jälle - kui meid ei oleks seal olnud, poleks sellist otsust tehtud.

Nüüd oligi küsimus selles, kas olla kogu aeg oma koguduse juures Kadrinas või teha midagi üldkiriklikult väga olulist ja vajalikku. Kusjuures kogudus ju otsest kahju ei kandnud - kõik talitused said tehtud, lapsed ristitud ja noored leeritatud.

Mis seob Teid Kaarli kogudusega?

Pärast pastoritööst loobumist ja Viimsisse kolimist tõin enda ja oma pere kirikupaberid Kaarlisse. See oli 1993. aasta lõpus. Juhatusse kuulun kolmandat aastat. Loodetavasti on minu juriidilistest ja poliitikaalastest kogemustest Kaarli juhatuse töös kasu.

Kui nüüd juriidilistest kogemustest rääkida - kas lõpetasite ülikooli ära?

Ikka. 1991. aastal tuli tollane õigusteaduskonna dekaan Inge Orgo minu juurde - see oli veel mingil rahvusvahelisel konverentsil Pärnus - ja küsis, miks ma ülikooli tagasi ei tule. Küsisin, mida selleks teha tuleb ja kas kunagisi eksamitulemusi saab veel taastada. Tegelikult need ju aeguvad, aga kuna minu väljaviskamise puhul oli tegemist represseerimisega, tehti erand ja eksamitulemused taastati. Niisiis küsisin lehe paberit ja kirjutasin sealsamas avalduse valmis. Järgmisel nädalal läksin juba Tartusse ja lõpetasin ülikooli 1995. aasta kevadel.

1995. aastal Te enam Riigikogusse ei kandideerinud. Miks?

Seal oli terve rida põhjusi… Aga mul oli valida, kas tegeleda oma valimiskampaaniaga või lõpetada ära ülikool. Niisiis lõpetasin õpingud ning pärast seda asutasin oma õigusbüroo.

Sel perioodil oli paljudel firmadel vaja juriidilist abi firma ümberregistreerimisel äriregistrisse. See oligi meie õigusbüroo esimeseks ülesandeks. Hiljem tekkis aga samadel firmadel teisigi õigusalaseid probleeme ja nii see klientuur kujunes. Viimasel ajal oleme tegelenud ka turisminduse ja transpordiga.

Milline peaks Teie meelest olema kiriku roll ühiskonnas? Kui Kaarli koguduse juhatus peaks sellist küsimust arutama…?

Mulle meeldis kiriku roll, mis kujunes välja teisel ärkamisajal. Paljud inimesed leidsid tee kirikusse ning kirik suutis nende suhtumist ja seisukohti tõepoolest mõjutada. Kirikul oli võimalus ühiskonnas kaasa rääkida. Veel mõned aastad tagasi käisid kiriku esindajad ausammaste avamisel ja üldse kõikvõimalikel üritustel, et paluda neile Jumala õnnistust. See, et neid kutsuti, näitab ju, et tunti vajadust õnnistust paluda ning teadvustati, et kiriku kaudu on see võimalik.

Praeguseks on olukord kahjuks muutunud. Aga kiriku roll ühiskonnas peaks kindlasti suurenema. Kui kirik tõmbub iseendasse, piirdub nende liikmetega, kes seal on, muutub ta omamoodi sektiks ja seda küll ei tahaks.

Ühiskonnas on olukordi, kus kirik peaks võtma oma seisukoha. Selle otsustamine on aga ehk pigem Konsistooriumi ülesanne.

Kas luteri kirik võiks Eestis olla riigikirik?

Seda küsimust Kaarli koguduse juhatus muidugi ei aruta. Riigikirikut ei ole igatahes vaja, see oleks ka põhiseadusega vastuolus. Küll aga peaks kirik olema ühiskonna vaimsuse kandja.

On riike, kus kirikul on suur roll sotsiaaltöös, näiteks vanadekodude ja haiglate haldamisel. Kas selline praktika oleks ka Eestis mõeldav?

On selge, et kiriku ja riigiorganite vahelised suhted tuleb mingil moel kujundada ja kirik suudaks kanda suuremat rolli, kui tal praegu on. Sotsiaalhoolekanne, haiglad, lastekodud, lasteaiad - neist suur osa võiks olla kiriku hoole all, samuti inimeste eest hoolitsemine vanglates. See tähendaks, et riik ostab lepingu alusel kirikult teenust ning sellisest lepingust on juttu olnud juba aastaid.

Kui palju on õigusbüroo juhatajal vaba aega ja mida Te sellega peale hakkate?

Tööaeg on piiramatu - päev algab kell üheksa hommikul ja lõpeb vastavalt vajadusele. Aga vaba aeg… Suvel oli seda hea kasutada seenel käimiseks, mõnikord sai kohe kaks korda nädalas metsas käidud.

Nii et “sõida seenele!” on Illar Hallaste jaoks positiivne soovitus?

Absoluutselt. Skuutrit, suvilat ega kapsamaad mul ei ole. Vaba aega olen veel püüdnud kasutada sportimiseks, käinud Kadrioru Tervisekeskuses jõusaalis ja seinatennist mängimas.

Tõenäolikult on enamik meist ingleid näinud või siis tundnud, kuulnud või taibanud. Vast polegi tähtis see, millise meelega me neid tajume, tähtsam on hoopiski meie olemise eesmärk ja Kõigeväelise tahe meie juures. Siis näeme, et inglite osa me eluloos ei pruugigi olla nii aukartustäratav ja suur kui arvame.

Ingliks kutsuti kreeka ja heebrea maailmas mitte ainult üleloomulikke olendeid, vaid täiesti tavalisi sõnumitoojaid - kullereid, kes kandsid edasi teateid ühest riigist teise, ühelt hõimult teisele, ühelt valitsejalt teisele valitsejale. Niisiis postiljone.

Samas tuleb alati arvestada, kuidas inimesed sõna angelos mõistavad. Kui öelda eestlasele "postiljon" või "kuller", on asi selge. Esimese ülesanne on lehed-kirjad meile koju tuua, teisel kiireloomuline pakike kuhugi teise ilma otsa saata. Kui lähemalt vaadata, siis on inglite ülesanne samasugune.

Inglid esinevad paljudes maailma usundites: judaismis, kristluses ja ka islamis. Neid teatakse kui kehatuid olendeid, kelle ülesanne on teenida ainujumalat, sõdides tema vaenlastega, andes talle kiitust, viies tema tahte inimesteni või - miks mitte - loodusstiihiateni. Inglid kas täidavad Jumala käske või saavad reeturluse tulemusena Tema ja inimeste vaenlasteks - deemoniteks.

Deemonid…

…on kurjakuulutavad tegelased, kellega vaimuilmal on tänini tegemist. Deemonid nagu inglidki tegutsevad vahetult inimeste juures. Dante "Jumalik komöödia" kirjeldab suurepäraselt nende olu. On usutud, et deemonid saadavad inimesi teele, mis peaks lõppema katastroofiga, teevad kõik selleks, et juhtuks mingisugune häda, juhivad inimese kaost tekitama, toovad haigusi, vaenavad, ahistavad ning tegelevad muu taolise pahelisega. Aga nemadki olid kunagi taevaste inglite staatuses ja teenisid Jumalat. Veel hiljuti oli neil teadmine ja vägi taibata üliinimlikke asju ning sest ajast alates on neil ka suurepärane ligipääs inimlikesse mõtetesse. Kuid neil puudub üks - nad ei suuda tungida inimhinge sügavaimate soppideni. Muuseas, sõna "deemon" kasutasid esimesed kristlased nende kohta, kes kristlust vastu ei võtnud. Hoiduge seda sõna kasutamast sõbra suhtes, kes veel ristitud pole. Keskaja kujutluses olid deemonid jaotatud hierarhiliselt nagu inglidki. Funktsioonide järgi jagunesid nad alates põrgulistest tseremooniameistritest kuni nn aadeldeemoniteni välja. Viimased kandsid tiitleid, nagu "krahvid, markiid, vikontid". Ja neid oli palju. Deemonite arv varieerus 44 435 556-st kuni 133 306 668-ni.

Inglite ilm

5.-6. sajandi piiblikommentaatorid räägivad inglite hierarhiast. Tihti on nende avaldumisvorm seotud loodusnähtustega: tulega, tuulehooga, suitsusambaga. Hesekieli raamatus nähakse ingleid tulevankritena. Kõige tihedamini nähakse ingleid siiski valgus(t)ena, ausärana. Peaingel Urieli nimigi tähendab heebrea keeli "Jumala valgus". Judaismi üks mütoloogilisi aluseid seostab iga inglit mingi planeedi või taevakehaga: Gabrieli Kuuga, Rafaeli Merkuuriga. Peaingel Miikaeli on tihti kujutet mõõgamehe või rüütlina, ja üsna õigesti. Peainglite juht ongi uskumustes võimu ja väge sümboliseeriv isik, kelle ülesandeks juhtida rahvad läbi sõdade ja kannatuste, kaitsta neid, anda vajadusel tuge, olla samal ajal nii ingel kui sisuliselt Iisraeli vürst. Johannes Kuldsuu (tuntud kreeka keeli ka kui Chrysostomus), kes oli 4. sajandi lõpu 5. sajandi alguse tohutu oraatorivõimega jutlustaja, on öelnud, et inglite arv on loendamatu. See olm räägib selget keelt Jumala haaramatusest. Inglite hierarhia jaguneb kolmeks triaadiks, mille puhul igas triaadis on kolm inglite kategooriat. Esimest triaadi iseloomustab eriline lähedus Kõigekõrgema Jumalaga: need on seeravid, keerubid ja aujärjed. Teise triaadi kuuluvad väljendavad eriti kirkalt Jumala maailmavalitsemise printsiipi: need on väed, võimud ja valitsused. Kolmanda triaadi inglid on tegevuses eeskätt maailma ja inimeste juures: algused, peainglid ja inglid. Lisaks olgu veel öeldud, et salajane number 9 on inimeste meeli läbi aegade ikka köitnud. Näiteks jagati keskaja rüütlikultuuris ka kuulsad eelkäijad triaadidesse: kolm kristlast olid kuningas Artur, Karl Suur ja Bologna Gottfried; kolm paganat - Hektor, Makedoonia Aleksander ja Julius Caesar; kolm juuti- Joosua, Taavet ja Juudas Maccabeus.

Dantest...

... oli juba juttu. Tuleb aga veel märkida, et hää lehelugeja võib enesele selgeks teha ühe, kahe silma vahele jäänud inglikategooria. Need on inglid, kes taevase lahingu ajal (ingel Luciferi mäss Jumala vastu) jäid neutraalseks elik erapooletuks ning nüüd ootavad kohtuotsust hirmsas kohtus. Dante kirjutab sellest oma "Jumaliku komöödia" (mida soovitan kõigil lugeda) "Inferno"-osa kolmandas laulus, kuid ei tunne nende suhtes erilist kahjutunnet...

Muhameedlikes inglikujutlustes leidub samuti ingleid, kes justkui polegi ei hääd ega halvad, aga siiski peavad taluma pattulangemise hirmsat koormat. Nende nimed on Harut ja Marut. Eestlased räägivad tihti surmast ja inglite suhtest sellesse, näiteks et "surmaingel tuleb varsti". Kena, siis peaksid eestlased pisut teadma ka islamist, sest just nimelt sääl räägitakse surmaingel Samaelist. Kristlik traditsioon, kui see ei ole just islami poolt mõjutet, surmaingli taolist ei tunne.

Teadmine inglite võimest võtta inimkuju on väga vana. Pühakiri räägib sellest piisavalt. Matteuse evangeelium näiteks toob ära suurepärase kujutluse ingel-mungast: "Ülestõusmisel ju ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas."

Traditsiooni järgi vana kopti (egiptuse õigeusklik) munk Pachomios, kes esimesena nõudis munkadelt ühtse mungarüü kandmist, võttis selle eeskujuks talle ilmunud inglitelt-askeetidelt.

Ja meie juures?

See on alatine küsimus. Kas inglid on me juures või mitte? Ja kui, siis millised nad välja näevad? Ja kui, siis mida nad teevad? Jne, jne...

Läbi aegade on inimesed uskunud, et nende juures käivad jumalikud saadikud, kellel on üks või teine Jumala poolt neile antud ülesanne. Meil, inimestel, ei ole mingit põhjust uskuda, et see ei ole nii. On piisavalt hetki, mil tunneme või taipame, et see, mille tulemust oleme näinud ühte moodi, pöördub hoopis teiseks. Hiljem saadakse isegi aru, et lõpptulemus, mida ette ei nähtud, oli elu elamise perspektiivi kohalt parim lahendus. Ma ei tea, kes mu juures käib ning õpetab mind tegema asju, mida ma tegelikult ei oska. Küllap see ikka ingel on, usun ma. Sest kellele teisele panna ingli ülesanded - ülesanded, mida on täidetud sajandeid?...

Me elame ühiskonnas, kus inimese religioosne valik on üha enamal määral ühtlasi marginaalne valik, üks äärepealne ja isiklik asi.

19. sajandi viimasel veerandil peetud loengutes “Lugemisi jumalinimlikkusest” sedastas vene luuletaja, filosoof ja erudeeritud religioosne mõtleja ning otsija Vladimir Solovjov (1853-1900), et kaasaegse tsivilisatsiooni huvid on sellised, mida ei olnud eile ning mida ei saa olema tulevikus. Kui religiooni pidada inimese ja maailma sidemeks kõige oleva absoluutse alge ja keskpunktiga, siis peaksid kõik inimese eluringi punktid olema ühendatud selle keskmega võrdses pikkuses kiirtega. Alles sel juhul näeb Solovjov võimalust, et meie eesmärgita ja mõtteta teod ning kannatused muutuvad seesmiselt hädavajalikeks sündmusteks. Ometi tõdeb filosoof juba 19. sajandi lõpul, et see ei ole nõnda, ei ole nii isegi nende hulgas, kes seda alget tunnistavad. On vaid religioossus kui mingi isiklik meeleolu ja maitse, mis ühtedel on ja teistel puudub.

Ent Solovjov ei ole pessimist, isegi siis mitte, kui ta seda algetust faktiks peab. Talle tundub tõsiasjana ka see, et inimkond ei või ometigi peatuda sellisel faktil, vaid liigub jälle reaalse kogemuse, läbielatud vasturääkivuse kaudu antud eemaloleku vabatahtlikule eitamisele ja teadlikule nõudmisele taasühineda algega.

Kus asume meie, 21. sajandi inimesed nende mõtete alusel?

20. sajandi lõpu marginaalsusteooria väärtustab äärepealset kui midagi positiivset. Marginaalne võib öelda meile midagi sellist, mis ei olegi enam ainult jutt kusagilt serva pealt, vaid tõde, mida tasub kuulata.

Sekulariseeruvas läänemaailmas kuulad hea meelega mõttetute poliitiliste, läbitunnetamata ja ebasiiraste avalduste ning üksteist kopeerivate ajaleheartiklite asemel asjaliku äärepealse, kas või sotsiaalselt marginaalse eraisiku juttu (kui just ei kiputa liialdama).

Nii ei olegi suurt lugu sellest, et religioosne valik on kujunemas üheks äärepealseks asjaks, marginaalseks otsuseks, sest religioosse marginaalsuse puhul on tegemist järelikult topeltsõnumiga. Tal on lisaks oma äärepealsusest tulenevale sõnumile veel religioosne sõnum, spetsiifiline, peidetult universaalne ja ajatu sõnumlikkus. Temas on paradoksaalsel kombel ikkagi seda igatsetud absoluutsust.

On midagi väga inimlikku selles, kui me peame oma armastatut kõige ilusamaks maailmas. Kuid on nähtavasti vähe inimesi, kes julgeksid väita, et on kohanud elus absoluutset ilu. Leiduks ju kohe neid, kes seaksid kategoorilisena tunduva väite kahtluse alla.

Müstik Solovjov kohtas absoluutset ilu reaalses elus vähemalt kolmel korral. Esimese ilmutuse elas ta läbi üheksa­aastase poisina kirikus, teise 1875. aastal Briti Muuseumis Londonis, olles tutvumas vanade tekstidega, ja kolmas kohtumine personifitseeritud Iluga, igavese naiselikkusega, jumaliku tarkusega, Sofiaga, leidis aset Egiptuses. Need erakordselt haaravad, vapustavad tunnistused, mis muutsid Solovjovi elu, on leidnud kajastamist poeemis “Kolm kohtumist”. Tema kaasaegsete mälestuste põhjal ei ole meil põhjust luuletaja tolleaegses vaimses tervises kahelda. Vastupidi. Need olid kogemused, mis vähemalt mõnele Solovjovi õpilastest andsid tähtsa teate, et inimkonnal on veel ehk pääsemislootust.

Aastal 1864 kinkis Vene keiser Aleksander II kogudusele Toompeal maja koos Kiek in de Köki torniga

Kogudusemaja ajalugu on pea sama pikk kui kirikuhoone ajalugu. Vene keiser Aleksander II kinkis 1864. aastal kogudusele Komandandi maja (Kaarli tn 1) koos suure viljapuuaia ja linnatorniga Kiek in de Kök. Arvatakse, et keiser tegi selle helde kingituse oma ihuarsti dr Philipp Karelli otsesel soovitusel ja palvel. Dr Karell on hiljemgi väga palju head teinud koguduse taassünni ja kiriku ehitamise vaevarikkas protsessis.

Kuid juba 1900. aastaks oli maja väikeseks jäänud. “Koguduse kõrvalruumide vajadus läks ikka teravamaks”, kirjutab koguduse kroonik. “Kolm pihtkonda pidasid oma leeritunde eraldi ning vajasid selleks ruume. Leeriõpetust peeti mitmel pool: leerisaalis, Toomkooli tornisaalis, Rootsi kirikus, Väikeste Laste Hoiu ruumides Liivalaia tänaval, õpetaja Alexander Kappi korteris, koguduse kantseleis, kiriku käärkambris ja kirikus. Niisugune olukord oli väga tülikas ja kulukas.” Ka tänasel päeval puutume kokku sama murega - leerilapsed ei mahu koguduse maja saali ära.

1900. aastal kerkis koguduse peakoosolekul päevakorda uue maja ehitus. Küll peeti plaani ehitada ümber Toompeal asuv maja, küll ehitada Kiek in de Köki torni leerisaal, samuti kaaluti võimalust ehitada kiriku kõrval asuvale kolmnurksele platsile täiesti uus maja. Kuid mitmel põhjusel ei õnnestunud ükski neist plaanidest. 1931. a peakoosolekul otsustati Toompeale leerisaali mitte ehitada, vaid asuda kolmnurksele platsile ehitama kogudusemaja koos koolimajaga. Nõukogu valis komisjoni, kes hakkas ehitamist ette valmistama. Esitati plaan: majas oleksid leerisaalid, koguduse ruumid ja keskkooli klassid. Mõeldi ka võimalustele, kuidas ehitusele rahalist toetust leida. “Liikmemaksusid tuleks tõsta. Korraldada liikmemaksu korjamise nädal, 75-100 korjajat käiksid kõik majad läbi. Korraldada rahalist loteriid, erijumalateenistusi, pidusid, vabatahtlikku laenu koguduseliikmetelt vastu võtta, kooliõpilaste vanemate toetus, eralaulatuste hinda tõsta, eraleeridelt 1 kroon ehitusfondi. Need vagad soovid jäid kõik paberile mälestuseks,” tõdeb kurvalt kroonik.

1937. aastal müüdi koguduse maja koos Kiek in de Köki torniga riigile

1935. aasta märtsis otsustati Kaarli tn 1 maja riigile müüa 180 000 krooni eest ja mais 1937 ostis riik maja koos Kiek in de Köki torniga ära.

Luba ehitada maja kolmnurksele platsile ei antud. Valitsus soovitas platsi ära müüa ja selle eest osta Ado Tõllassepa maja ja krunt aadressil Toompuiestee 4. Alustati läbirääkimisi.

Igal koosolekul arutati kogudusemajaga seonduvat. Arusaadav, et tegemist oli väga tähtsa ja suurejoonelise projektiga, seega ei saadud tegutseda kiirustades, kõik tuli rahulikult läbi mõelda. Seda ka tänapäeval.

1939. aasta septembris toimus pidulik uue maja nurgakivi panek

Ado Tõllasepalt ostetud kinnisvara anti üle 1. aprillil 1939. Maja projekti tegi arhitekt Artur Pärn. Otsustati kogudusemaja ehituse töövõtja, kelleks sai Villem Hanstein.

7. septembril 1939 toimus pidulik uue maja nurgakivi panek. Niisiis 40 aastat planeeritud kava sai lõpuks oma konkreetse alguse. Koguduse maja oli enne 1. jaanuari 1940 katuse alla viidud, seega varem kui lepingus ette nähtud.

Septembris 1940 koguduse maja natsionaliseeriti

1940. aastal aga toimusid järsud muutused. 15. augustil 1940 teatas juhatuse esimees Oskar Amberg, et Hansteini ettevõte on natsionaliseeritud. Uue maja üleandmise ja vastuvõtmise puhul 7. septembril 1940 koostati “akt” - rebitud ruudulisele lehele oli keegi mitšman käsitsi vene keeles kirjutanud, et ta on vastu võtnud komplekti võtmeid. Pärast maja ülevõtmist vaieldi pikka aega puuduvate seinavalgustite üle, milles kaotajaks pooleks jäi ikkagi kogudus. Koguduse kanda jäid ka ehituseks võetud võlad. Uus maja võeti sundkasutusele Punaarmee võimude poolt. Juhatuse protokolliraamatus seisab selle kohta lakooniline lause: “Sündmus võetakse teadmiseks". Mida muud olekski võinud selles olukorras öelda?

Venelaste lahkumise järel asus majja Tallinna prefektuur ja politsei. Otsustati pöörduda Politsei ja Omakaitse poole kogudusemaja kättesaamiseks. 1943. aastal konstateeriti pärast pikki läbirääkimisi ja lubadusi tagastada uus maja, et vaevalt enne sõja lõppu on lootust maja tagasi saada.

11. mail 1944 on riigikomissar otsustanud esialgselt lubada usuühingutel nende kinnisvara kasutada, omandiküsimus otsustatakse hiljem.

“Küsitav on, millal saab kogudus oma maja peremeheks, mida tema mitukümmend aastat on igatsenud. Suurel kogudus, kellel oli 7 kinnisvara, ei ole enam kohta, kuhu ta oma surnuvankrid paigutaks, need on voorimehe juures lausa taeva all ilmastiku mõjutada. Ei ole ruume, kus leeriõpetust pidada ja laulukoori harjutusruumi. Uus maja läks maksma 392 784 krooni.“

Tõde on, et maja tagasi ei saadudki, õigupoolest ei saanud kogudus oma suurt ilusat maja, mis oli palju vaeva nõudnud, üldse kasutada. Kiriku ees seistes võis vahest aimata tolle suurte akendega maja hallide seinte vahele peitunud 500-istmelist saali, nelja leerisaali, kolme õpetajate kabinetti koos ooteruumidega ja koguduse kantseleid. Kolm ülemist korrust olid ehitatud korteriteks, nii oma õpetajatele kui ka välja üürimiseks. Võõrandati ka kõik muu kinnisvara, nii et lõpuks ainult üht tuba endises majas Tatari 26 koguduse kantselei tarvis kasutada lubati. 1951. aastal tuli aga kolida kiriku käärkambrisse, sest ka seda pinda vajas riik kiiresti perekond Maspanovi majutamiseks, kelle järglased on nüüd esitanud Tallinna Linnakohtusse hagi tagastamise vaidlustamiseks.

1990-ndad

90-ndate alguses, mil koguduse elu muutus kõigis töövaldkondades aktiivsemaks, töötati koguduses pead-jalad koos. Vajadus maja tagasi saada muutus iga päevaga teravamaks. Juhatus eesotsas väsimatu esimehe Vootele Hanseniga kirjutas lõputult avaldusi ja pöördumisi. Koguduse maja Toompuiestee 4 tagasisaamine rippus lausa juuksekarva otsas, sest maja oli linna tagastamatute hoonete nimekirjas. Tagastamise eeltingimuseks oli rendileping Hambapolikliinikuga, mis kirjutati alla 16. det­sembril 1993.

1993. aastal andis Tallinna Hambapolikliinik hea tahte avaldusena kogudusele kasutada saali. Seal hakkasid koos käima laulukoorid, pühapäevakool, noored ja diakooniarühm.

1994 aga ongi lõpuks selleks aastanumbriks, mis märgib koguduse kinnisvarade tagasisaamise algust. Lisaks kogudusemajale aadressil Toompuiestee 4 tagastati ka elumajad Tatari 26 ja Tehnika 81. Maja saamisrõõmuga kaasnes otsekohe mure hoolduskulude pärast. Kuna hoone oli mitmeid kordi peremeest vahetanud, siis oli seda remonditud kaootiliselt ja töös puudus järjepidevus. Probleemid vajasid kiiret lahendamist ja selleks rahalist katet. Ainuvõimalik tee maja üleval pidada oli suurem osa sellest välja rentida.

Kuidas elame täna, 2000-ndate künnisel?

Tänaseks päevaks oleme laienenud. Tööpäeva algusest kuni hiliste õhtutundideni elavad koguduse eri laadi töölõigud seitsmes ruumis. Ühes suures ja kahes väiksemas saali toimuvad kõikide kooride proovid, laste-, noorte- ning diakooniaüritused. Kahes kontoriruumis asuvad asjadevalitsus, raamatupidamine ning laste- ja noortetöö kontor. Lisaks on kaks ruumi raamatukogu ja arhiivi tarvis. Kokku 250 m2.

Ilmselt on siiani nii oma töötajatel kui ka koguduseliikmetel küsimus, miks me ei kasuta maja suuremas mahus oma tarbeks. Põhjus on väga lihtne: maja rendist tuleb koguduse põhiline sissetulek. Saadud renditulu kasutatakse remonttöödeks ja kommunaalkuludeks nii kirikus kui ka koguduse majas, samuti kaetakse saadud tulust suures osas palgad. Suurimaks rentnikuks majas on Tallinna Hambapolikliinik. Osa ruume oleme andnud eri ajal kasutada ka tasuta - Südameliidule, Verekeskusele ja paljudele muudele organisatsioonidele. Sel suvel ehitati välja kogudusemaja katusekorrus, mis oktoobrikuus leiab endale uued rentnikud. Seoses sellega valmib kogu maja ventilatsioonisüsteem, mis parandab tunduvalt töötingimusi majas.

Mida toob tulevik?

Loodame, et see maja hakkab kunagi täitma tõelise koguduse maja funktsioone.

Mihklipäev ehk peaingel Miikaeli ja kõigi inglite päev 29. september paneb mõtlema inglitele, nende tegevusele nii Vanas ja Uues Testamendis kui ka meie kõigi elus.

Inglid seisavad koos Jumala trooni ümber nagu taevane perekond. Nad olid olemas juba enne inimese loomist. On ekslik arvata, et inglid on surnud inimeste vaimud. Inglid on loodud valgusest ning pole ei mees- ega naissoost. Nende rõivad kiirgavad pimestavat valgust, nende pead ehib pühapaistus. Taevased saadikud on läbinisti puhtad olendid, kes vaimselt seisavad inimesest kõrgemal astmel. Kõik inglid alluvad Jumalale ning nende heategude eest tuleb meil kiita ja tänada üksnes Jumalat.

Sõna "ingel" tuleneb vanakreeka sõnast angelos, mis tähendab “saadik, sõnumitooja”.

Inglid on Jumala saadikud, taeva asukad, üleloomulikud valgusolendid, kellel arvatakse olevat oma keel ja kiri, nagu väitis teoloogiaprofessor Emmanuel Swedenborg oma teoses “Taevas ja põrgu”. Swedenborgil oli ka oma teooria kaitseinglitest, kes saadetakse inimese juurde, et kaitsta teda õnnetuste ja ohtude eest. Kui inimene ei võta kuulda oma südamehäält ega pöördu ära kurjast, võib kaitseingel hüljata oma hoolealuse.

Inglitel on mitmesugused ülesanded. Nad on esinenud inimeste päästjatena, kaitsjatena, kaaslastena. Nende tähtsaim ülesanne on kuulutamine. Preester Sakariasele kuulutas ingel poja Johannese sündi, kellest sai Ristija Johannes. Rõõmusõnumi kogu kristlikule maailmale tõi ingel Gabriel, kuulutades neitsi Maarjale Jeesuse sündi. See sündmus on üks armastatumaid teemasid kristlikus maalikunstis. Tavaliselt on ingel Gabrielil käes õitsev liiliaoks, mis viitab Maarja neitsilikkusele.

Neitsi Maarjat on kujutatud sageli ümbritsetuna inglitest või hoiavad inglid ta pea kohal õhus krooni. Kaunid on maalid, mis kujutavad neitsi Maarjat inglite seltskonnas õitsvas aias või rosaariumis aega veetmas. Neitsi Maarjat on kutsutud Inglite Kuningannaks. Levinud on ka musitseerivate inglite kujutamine (näiteks Jan van Eycki, Sandro Botticelli, Hans Memlingi maalidel).

Esimest korda räägitakse Piiblis inglitest 1. Moosese raamatus 3:24, kus Jumal paneb hommiku poole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.

Vanas ja Uues Testamendis on inglitest juttu umbes 260 korral. Kolm tähtsamat peainglit on Miikael, Gabriel ja Rafael. Inglid jagunevad kolme põhiklassi: seeravid, kellel on kuus tiiba ja kes ümbritsevad Jumala trooni; keerubid, kellel on neli tiiba ja kes sageli on Jumala kutsarid või vankrijuhid; trooniinglid, kes valvavad Jumala aujärge.

Inglid on ilmunud mitmetele pühadele inimestele nii unes kui ka ilmsi, nagu näiteks Pühale Franciscusele Assisist ja Jeanne d’Arcile.

Inglid kuulavad Jumala sõna ning võitlevad langenud ingli Saatana ja tema kurjade inglite vastu. Me küll kardame kurje inimesi ja kurjategijaid, kuid unustame sageli oma peamise vaenlase Saatana ja kurjad inglid, kes püüavad meie meeli eksitada, viia kiusatusse, et hävitada meie elu. Langenud ingel Saatan kiusas Jeesust, kui ta paastus kõrbes 40 päeva. Kui Saatan jättis Jeesuse kõrbes rahule, tulid Issanda inglid Jeesuse juurde ja teenisid teda.

Paljud inglid olid Jeesuse lähikonnas, nad saatsid ja kaitsesid teda. Inglid ilmusid Jeesuse surnuist ülestõusmisel ja taevaminemisel. “Ja vaata, suur maavärisemine sündis, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi!” (Mt 28:2-3). Issanda Ingel kuulutas Jeesuse Kristuse ülestõusmist surnuist.

Pühakirjas väljendab usku inglitesse Jaakobi unenägu taevaredelist. Redel ühendab maad taevaga ja seda mööda liiguvad inglid maa ja taeva vahel, olles Jumala ja inimeste vahetalitajateks. Inglid toimivad ka inimeste päästjatena, näiteks kaitstes Taanieli, kui ta veedab öö lõvikoopas.

Ühed kõigi aegade kaunimad inglipildid on loonud Fra Angelico (1387-1455), dominikaani munk, kes elas Itaalias. Tema altaripilt “Kuulutamine”, rikas peente detailide poolest, võlub oma säravate värvide ja oskusega anda edasi püha hetke. Teos asub Hispaanias Prado galeriis. Fra Angelico palvetas alati enne maailma asumist ja nuttis, kui maalis krutsifiksi. Munk oli kuulus oma vagaduse poolest. Ta töötas ja elas nagu pühak. Kunstnikku hakati pärast surma kutsuma “ingellikuks kunstnikuks”, levis legend, et ta oli ingel, kes tuli maa peale taevast kunsti inimestele tooma.

Meil tuleb praegu palvetada ja loota Jumala armule, et ta saadaks oma head inglid kaitsma meid igal meie eluhetkel.

Johan Patrik Göranson on sündinud 1967. aastal Uddevallas Rootsi Kuningriigis. Õppinud teoloogiat Göteborgi ja Uppsala ülikoolis. 1996. aastal Göteborgis ordineeritud vaimuliku ametisse. Kaks aastat on Patrik Göranson töötanud Jõhvi koguduses abiõpetajana ja pärast seda kaks aastat Göteborgi Toomkoguduse abiõpetajana. Alates käesoleva aasta juunikuust on Patrik Göranson Tallinna Rootsi Mihkli koguduse õpetaja. Samuti on ta abiõpetajaks Tallinna Piiskoplikus Toomkoguduses.

Kuidas jõudsid töötama Eestisse?

Algas kõik sellest, et Uddevalla, kust ma pärit olen, sai Jõhvi sõpruskoguduseks. Tekkisid kontaktid ja vastastikused külaskäigud. Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur tegi ettepaneku tulla natuke pikemaks ajaks ning vaadata, kuidas siin Eestis on ja kuidas Kirik elab. Käisin siis ülikoolis ega tahtnud õpinguid pooleli jätta, aga kui lõpueksam oli sooritatud, mõtlesin, et on hea teha selline väike vaheaeg enne pastoraalseminari. Küsisin siis, kas pakkumine veel kehtib. Kehtis! Sain stipendiumi Rootsist ja nii olingi aasta Jõhvis. Seejärel õppisin pastoraalseminaris Uppsalas. Kui seminar oli läbitud, arvas Göteborgi piiskop, et kuna ma nüüd olen natuke eesti keelt õppinud, on kahju, kui ma ei lähe tagasi ega õpi seda keelt korralikult ära. See ettepanek tuli mulle suure üllatusena. Piiskopi otsusel olin neli kuud Göteborgi Toomkoguduses ja siis tulin uuesti Jõhvi. Seejärel kandideerisin abiõpetajaks Göteborgi Püha Pauluse koguduses. Pool aastat tagasi tehti ettepanek kandideerida Rootsi Mihkli koguduse õpetajaks Tallinna. Oli muidugi raske selle mõttega kohaneda, sest kogudus, kus ma töötasin, oli tõesti hea ja meeldis mulle algusest peale väga. Leidsin siiski, et on õige kandideerida siia ja nii see läks.

Kui kaua võttis aega eesti keele õppimine?

Alati on küsitav, millal sa oskad üht keelt. Kulus enam-vähem aasta. Arusaamisega pole probleeme, aga õigesti kirjutada on muidugi veel raske.

Mis on senise Eestis viibitud aja jooksul saanud Sulle siin kõige südamelähedasemaks?

Võiksin öelda, et elu Eestis ja Rootsis on sarnane, vahe on üsna väike. Kõige tähtsam mis tahes koha puhul on see, millised on sealsed inimesed. Inimese loomus on aga igal pool sarnane. Alguses oli loomulikult keel probleemiks, et sisse elada. Kõige rohkem meeldib võib-olla see, et siin on ehk suurem positiivsus kui Rootsis. Rootsis läheb nii majanduslikult kui kiriklikult kõik allapoole. Siin on allaminek juba toimunud ja loodetakse, et asjad lähevad nüüd parema poole.

Septembri lõpul tähistab Kirik mihklipäeva. Milline on selle päeva tähendus?

Sel päeval on hea põhjus mõelda inglite peale. Inglid ei ole ainult laste jaoks. Kui lapsed on väiksed, pannakse sageli seinale ilus pilt, kus on ingel, kes valvab lapse üle. Inglid on vajalikud meile kõigile ja on suur asi, et igale kristlasele on antud oma kaitseingel. Meie ajal on nii kerge mõelda ainult selle peale, mida on võimalik näha ja käega katsuda, ainult sellele, mida on võimalik osta raha eest. Aga see teine maailm on ka olemas - vaimne maailm. Inglid on nagu tugevad abilised, nad võiksid meid alati aidata. Ainult me ei tohi neid, oma häid sõpru, ära unustada, siis kaob sõprus. Inglid kaitsevad meid muidugi ikka, aga side ei ole siis nii tugev, nagu ta peaks olema.

Kas võib öelda, et me ka koguduses mõtleme vähe inglitest ja sellest kaitseannist, mis nende näol on antud?

Muidugi on Kirikul oht muutuda mingil viisil ühiskonna peegliks, sest kui ühiskond mõtleb ainult maise elu peale, on oht, et Kirik järgib seda ja hakkab ka tegelema üksnes poliitiliste ja sotsiaalsete probleemidega.

Müstilise teoloogia koht kiriku elus?

On üldse küsitav, kas saab teoloogiat jagada sel viisil, et need asjad, mis ei ole nähtavad, on müstilised. Üleloomulik abi ja üleloomulik viis midagi teada peaks Kirikus olema loomulik, mitte võõras või müstiline.

Luterlik kirik on võib-olla liiga palju rõhutanud mõistust ja intellekti. See on muidugi tähtis ja peab olema, sest Kirikus ei saa olla ainult see, mida ma tunnetan, vaid Kirik on ehitatud Jumala Sõna peale. Aga Jumala Sõna räägib ka sellest teisest maailmast. Kiriku ülesanne on inimesed ette valmistada taevariigi jaoks ja eks ole ka lubatud, et kristlased saavad jumalateenistust pidada koos taeva väehulkadega. Oleks imelik, kui me juba maa peal ei mõtleks nendele asjadele ega otsiks ühtsust nendega.

Millele peaks iga koguduseliige seoses mihklipäevaga mõtlema?

Meie ajal on rõhutatud, et ilmikud peaksid aktiivselt osa võtma jumalateenistusest, lugema ja palvetama. Seega ei ole viga, kui õige kord on paika pandud, aga koguduse kõige tähtsam ülesanne on siiski palvetada, palvetada ka õpetaja ja koguduse eest. Aktiivsus jumalateenistusel, mida on vaja, ei ole see, et inimesed rohkem loeksid Pühakirja, vaid et inimesed rohkem võtaksid seda südamesse ja teeksid seda palveteenistuses. Tänapäeval on suur oht, et ka siin me mõtleme ainult sellele, mis on kuuldav ja nähtav.

Kiriku olukorda võib praegusel hetkel hinnata küllaltki raskeks. Mida julgeme loota tulevikult?

Võib vastata nagu vastas Göteborgi endine toompraost, kui temalt küsiti, kas kirikul on tulevikku, kui inimesed käivad iga aastaga vähem ja vähem kirikus. Ta vastas, et Kirik on ainus, kellel on tulevikku. Et Kirik on ja jääb ning jääb ka pärast kohtupäeva, on muidugi selge. Aga see ei anna meile põhjust olla laisad ja mitte täita oma ülesannet. Kui otseselt Eesti kirikust rääkida, siis võib öelda, et olukord on traagiline - praegu on kiriku liikmeid vähem kui nõukogude ajal. See näitab ka midagi. Põlvkond, kes hoidis kirikut läbi nõukogude aja, hääbub. Sel viisil on kirikul vaja üht Jumala imet, et Tema saadaks äratamise aja, et Ta kutsuks inimesed kiriku juurde. Kui praegune olukord kestab, siis jäävad paljud kirikud küll tühjaks. Aga samuti teame, et Kirikul on olnud ikka tõusu ja madalseisu aegu, aegu, kus paljud käisid kirikus ja aegu, kus vaid vähesed seda tegid.

Kõige tähtsam on aga, et me ise jääme truuks. Viimaks ei küsita meilt niivõrd, kui palju inimesi oleme toonud kiriku juurde, vaid kas me ise oleme truuks jäänud või mitte.

Rootsi lauluraamatus on hea salm olemas, mis on ka sellega seotud, et kirikus käijaid on ikka vähem ja vähem. Seda võiks tõlkida nii, et kui ka inimesi jääb vähemaks, on kirik ikka ingleid täis. On tähtis selle peale mõelda, et teenistusest, mida me peame, võtavad osa ka need, kes elavad teisel pool, kes on juba taevariigis. Nagu öeldakse armulaua prefatsioonis: "…laulame kõikide inglite ja taevaväe hulkadega".

17. juunil toimus Tallinnas Eesti-Soome laulupidu , millest võttis osa meie koguduse noortekoor . Ainulaadset üritust rikkus kahjuks erakordselt külm ilm ning tõenäoliselt seetõttu ka suhteliselt vähene publikuhuvi.

22. juunil esines Kaarli kirikus kontserdiga inglise organist David King Londonist. David King alustas orelimänguga juba 14-aastasena oma organistist vanaisa kõrval, õppides samal ajal Londoni Kuninglikus Muusikakoolis orelit, klaverit ja klavessiini. David King on kontsertitega esinenud Kuninglikus Prints Alberti Hallis (Royal Albert Hall), Westminster Abbeys, St. Pauli ja Chesteri katedraalis. Alates 1995. aastast on ta esinenud iga-aastaste soolo suurkontsertidega St. John’s Smith Squaril, mille raames ta on esitanud Bachi, Mendelssohn-Bartholdy ja Liszti loomingut.

Enn Võrgu 95. sünniaastapäeva puhul toimus 23. juunil EELK Rapla Maarja-Magdaleena kirikus Raplamaa vaimulik laulupäev , millest Kaarli naiskoor võttis osa külaliskoorina. Kaarli organist-koorijuht Marika Kahar oli osaline laulupäeva kava koostamisel ning laulupäeval ka dirigent. Vaimulikust laulupäevast võtsid kirikukooride kõrval osa ka koorid väljastpoolt kirikut.

24. juunist 3. juulini viibis Norras koguduse kontsertkoor . Kohaliku koguduse kutsel külastati Stavangerit , kus anti kontsert. Oli võimalik nautida imekaunist loodust - fjorde ja mägesid -, kuid hingematvate vaadete juures tuli üle elada ka mõned hirmuhetked, kui buss järjekordse kuristiku serval 180-kraadilisi kurve läbis. Reisi teine pool viis Skienisse, kus osaleti Põhjamaade laulupeol . Samuti andis koor mitu iseseisvat kontserti: linnaväljakul, kirikus ja sadamakail.

21.-23. juulini viibis Eestis 60 oreliehitajat 18 riigist. Toimus ülemaailmse orelimeistrite organisatsiooni ISO kongress . Ürituse eesmärk oli aidata orelimeistritel leida kontakte omavahel, tutvustada eri piirkondade oreleid ja arutada oreliehituse küsimusi. Kongressist osavõtjad külastasid Otepää, Suure-Jaani ja Tallinna kirikuid, teiste hulgas käidi tutvumas ka Kaarli kiriku oreliga, mida arvatakse olevat maailma suurim Walckeri originaalsena säilinud pneumaatiline orel.

27.-28. juulil külastas koguduse oktett ehk ansambel Vexilla Regis Hiiumaad , kus anti kontsert Kassari kabelis ning lauldi jumalateenistusel Reigi kirikus. Eriliselt tore oli laulda ka Pühalepa kirikus jumalateenistuse eel.

26. augustil andis koguduse organist Piret Aidulo orelikontserdi Viljandi Jaani kirikus . Nimetatud kogudus on üks neist, kes muusikatundide traditsiooni hoiab. Nõnda siis võib suvekuudel Viljandi Jaani kirikus orelimuusikat kuulata igal laupäeval.

Voices of Europe projekti raames toimus 1. septembril Kaarli kirikus kontsert, mis on üks osa kontsertturneest Euroopas. Turnee jooksul külastatakse kontserdiga üheksat Euroopa kultuuripealinna. Eesti helilooja Arvo Pärt kirjutas spetsiaalteose maailmakuulsale Islandi lauljannale Björkile ja teda saatvale Euroopa noortekoorile Voices of Europe. Arvo Pärdi teose pealkiri “…wich was the son of…” (…kes oli … poeg…) pärineb Luuka evangeeliumi kolmandast peatükist. Kahjuks loobus Björk turneel esinemast, kuna meedia tähelepanu tema vastu osutus liiga suureks ja ebavõrdseks. Kontserdi repertuaar esindas osalevate riikide helgemaid muusikalisi hetki.

6. septembril laulis koguduse ansambel Vexilla Regis Eesti Vabariigi Valitsuse uue hoone pühitsemistalitusel , mille viis läbi peapiiskop Jaan Kiivit.

14. septembril toimus Tallinna Toomkiriku käärkambris pressikonverents, kus Põhjamaade kirikumuusikute sümpoosioni juhid tutvustasid kirikumuusikute suursündmust Jubilemus 2000 . Sümpoosion, mis algas sissejuhatava ja Eesti kirikumuusikat tutvustava päevaga Tallinnas, jätkus 15. septembril Helsingis. Osa võtsid kirikumuusikud kõigist Põhjamaadest, samuti Baltimaadest ja Kesk-Euroopast, kokku üle 700. Eestit esindas teiste hulgas ka Kaarli koguduse organist Piret Aidulo. Tallinna-päeval tutvustati eesti koorimuusikat Kaarli kirikus - laulis koguduse kontsertkoor. Järgnes orelimuusika pooltund Toomkirikus, kus musitseeris Ene Salumäe. Põhjamaade kirikumuusikute suurkohtumised on toimunud, alates 1933. aastast Rootsis, iga nelja aasta järel. 1936. aastal tuldi kokku Helsingis ja siis võttis osa ka Eesti. Aastakümnete­pikkuse vahe järel on Eesti taas sümpoosioni osavõtja ja ka võõrustaja.

Kaarli kiriku oktetina tuntud kollektiiv Piret Aidulo juhatusel viibis 10.-19. juulini külas Londoni ühes eeslinnas asuva Beckenhami koguduse segakooril. Koori muusikaline juht ja organist Nigel Groome esines eelmise aasta sügisel Kaarli kirikus ja koos meie kontsertkooriga Haapsalus. Kogu segakoor, mis minu arvates on väga hea tasemega, kavatseb külastada Eestit järgmise aasta maikuus. Sealne koor osaleb igapühapäevastel jumalateenistustel ning vajaduse korral ka ametitalitustel. Repertuaar on neil väga mitmekesine, sisaldades nii suurvormide osi kui ka romantikute vaimulikke laule. Koor on palju reisinud, sealhulgas kaks korda Ameerikas.

Meie reis oli muljeterohke ja sisukas. Esinesime oma peamiselt vanamuusikast ning C. Kreegi seatud eesti rahvalauludest koosneva kavaga paljudes kirikutes nii mitmel lõunatunni palvusel ning muusikaõhtutel kui ka pühapäevasel liturgilisel teenistusel ja muusikaõhtul. Siiski jäi aega külastada ka Londoni peamisi vaatamisväärsusi ning jalutada sealsetes imekaunites parkides. Vastavatud Dome ning otse parlamendihoone vastas asuv maailma suurim vaateratas (135 m Thamesi pinnast) jäid väga kalli piletihinna tõttu (Dome 20 £, vaateratas 7.95 £) külastamata. Osa grupist otsustas aga ohverdada 11.50£, et nautida maailma suurima Madame Tussaud’ vahakujude muuseumi väljapanekut ja reisi vana taksoga läbi inglise ajaloo.

Väga huvitavaks kujunesid ka väljasõidud esinemispaikadesse. Eriti jäi meelde Rochester, kus saime laulda lõunatunni palvetunnis koos kohaliku katedraalikooriga, lauldes mitte altari ees ega rõdul, vaid spetsiaalsetest koori pinkidest kiriku keskel. Samuti imponeeris selle tohutu kiriku arhitektuuriline mitmekülgsus - kirik koosnes eri aegadel ehitatud erinevates stiilides osadest, mida ühendas kiriku keskel rõdul asuv vägev orel. Õnnestus piiluda ka laulatustalitust, mis kestis üle tunni. Talitusel laulsid koor ja solistid ning külalised olid riides täpselt nagu inglise vanades filmides - ehitud kübarate ja rosettidega. Kirikumees kandis pulmade puhul šoti rahvariideid… Rochester on ka tähtis kiriku keskus. Meie kontsertidel peetud kõnedes rõhutasid Tonbridge’i piiskop Brian ja Rochesteri piiskop Michael inglise ja eesti kirikute sidemete arendamise tähtsust seoses Porvoo deklaratsiooni jõustumisega.

Veel laulsime Portsmouthi katedraali ning Beckenhami ja Croydoni kiriku lõunapalvusel. Kõige enam jäime rahule aga kontserdiga, mis toimus väikeses maakirikus Lullingstone’i lossi hoovis. Väike kirik oli rahvast täis ning kohal olid ka mõlemad mainitud piiskopid. Seekord sisaldas kava ka veidi kergemat muusikat, mis samuti väga hästi vastu võeti.

Peredes elades saime lähemalt tutvuda inglaste elustiili ja hobidega. Meie peremees Nick oli näiteks kriketiklubi president ning viis meidki mängu vaatama, millest meiesugused võhikud esialgu kuigi palju aru ei saanud. Huvitav oli seegi, et nii Nick kui ka tema tütar laulsid selles kirikukooris, kusjuures mõlemad on solistid. Beckenhami kirikus pakutav muusikatöö sundis Nicki mõned aastad tagasi kogudust vahetama, nüüd käib ta kodust poole tunni autosõidu kaugusel Beckenhami kirikus, kuigi endine kodukirik asus hulga lähemal. Nende kirikukooris tenorite ja bassidega probleeme polnud, häälerühmad olid parajas tasakaalus.

Minule pakkus see reis väga meeldivaid emotsioone. Kõik oli justkui esmasel välismaa reisil, maa oleks nagu täiesti erinev seninähtutest, samas arusaadav ja armas, ehkki meie jaoks meeletult kallis. Sooviks, et ka paljud lugejad saaksid kunagi reisi Inglismaale ette võtta, sest nähtav on seda väärt.

Pühapäevakool ei ole ainus väljund laste heaks - on palju mitmesuguseid töövorme, mis on mõeldud peredele, kõigile pereliikmetele. Head ja sisukad üritused sünnivad koostöös koguduse teiste töövaldkondadega. Eriti tihe on koostöö noortega ja muusikatööga. Ka diakooniatööst on tuge lastetööle ning see side on vastastikune.

Aastate jooksul on olnud palju neid inimesi, kes tulevad, et endast midagi teistele anda ning iseend proovile panna. Tullakse uute ideedega, luues lastele uusi võimalusi. Sellistest julgetest pealehakkajatest on alguse saanud nii eelkooliklass kui ka päevahoid ja väga palju traditsioone. Igast õpetajast jääb lapsele killuke hinge. Sädemeke, mis teeb tema silmad säravamaks ning soojendab teisigi inimesi tema kõrval.

Pühapäevakool Pühapäevakoolist osavõtvate laste arv on saavutamas stabiilsust. Suurt tähtsust omavad kirjad, mida me kõigile oma koguduses ristitutele nende nelja aastaseks saamisel koju saadame. Esimesel aastal käivad lapsed ettevalmistusrühmades ning alles siis suunduvad oma vanuse järgi sobivasse rühma. See kergendab laste sulamist kollektiivi ning välistab teadmiste tasemes suured erinevused. Kuigi me tahaksimegi lapsi iga päev oma majas näha, siis õppimispinge, pereelu ja ka suurte vahemaade tõttu ei saa küll palju enamat loota, kui praegu on. Mainima peaks veel ühte tendentsi - laste arvu suurenemine tuleb eelkõige kas päris uute koguduse liikmete või koguduseväliste perekondade arvelt. Millegipärast perekonnad, kes on juba mõnda aega koguduse liikmed olnud, ei tõtta ise tulema ega ka oma lapsi koguduse üritustele tooma.

Muusikatöö Koorid (lastekoor ning mudilasansambel) on olnud lastetöö osaks aastast aastasse. Osavõtjate arv on kõikunud 15-40 liikme vahel. Alates 1995. a sügisest toimuvad pühapäevakooli tundide raames igal laupäeval ja pühapäeval ühised palve- ja muusikatunnid, kus kõik sel päeval tundi tulnud lapsed koos laulavad. Nendes tundides on võimalik laste teadmisi­oskusi ühtlustada, õppida koos jumalateenistusel ja teistel üritustel kasutatavaid ühiseid laule.

Lastekirik Lastekiriku alguseks võib pidada 1994. aastat. Igal pühapäeval (v.a suvekuud) võivad vanemad jätta oma lapsed jumalateenistuse ajaks pühapäevakooli õpetajate hoole alla. Lapsed kutsutakse kokku pärast algusliturgiat ning saadetakse tagasi vanemate juurde pärast armulaua liturgiat, enamasti tulevad lapsed koos ka altari ette õnnistamisele. Lapsed saavad lastekirikus mängida, laulda, kuulata jutustusi Piiblist, meisterdada jne. Lastekiriku eesmärk on eelkõige pakkuda väikeste lastega noortele peredele võimalust jumala­teenistusest häirimatult osa võtta.

Eelkooliklass 1995. aastal alustas tööd Tallinna Kaarli Kiriku Kool eelkooliklassina. Osa võtavad 5-6­aastased lapsed, tunnid toimuvad igal tööpäeval. Väga tihe kontakt on laste vanematega, kes ise aitavad meie tööd paremini ja huvitavamalt organiseerida. Toimub palju ekskursioone, teatrikülastusi ja muid ühiseid ettevõtmisi. Tegevussuundadeks on kooliks ettevalmistamine, sotsiaalsete oskuste arendamine, algteadmiste andmine emakeeles ja matemaatikas ning silmaringi laiendamine (näitused, kontserdid, etendused jm). Klassi eesmärk on aidata lastel kohaneda kollektiiviga ning anda neile positiivne kogemus õppimisest ja koolist, samuti vajalikud oskused iseseisvalt koolis toimetulekuks ning teadmised koolis hakkamasaamiseks. Kõikide laste kohta koostatakse kaks korda aastas õppe- ja kasvatustöö analüüs. Tööd juhendab 4 õpetajat.

Mudilasrühm Alates käesoleva aasta sügisest tegutseb koguduses lisaks eelkooliklassile ka mudilasrühm, mis on mõeldud 4-5 aastastele lastele, kus pearõhk on lapse mitmekülgsel arendamisel turvalises ja sõbralikus keskkonnas. Üheskoos õpitakse numbreid ja tähti, lauldakse, meisterdatakse. Tähelepanu pööratakse ka looduse ja fantaasia arendamisele. Kogunetakse kõigil tööpäevadel.

Ringid Ringide eesmärk on pakkuda lastele nädalasiseseid üritusi.

“Kaarlikese" klubi “Kaarlikese” klubi on 12-16-aastastele tüdrukutele mõeldud eelleeritöö vorm, mis on meie koguduse töös olnud juba kolm aastat. Klubi toimub süstemaatiliselt kord nädalas ja osa võtab sellest kuni 15 tüdrukut. Klubi aitavad läbi viia lisaks lastetöö tegijatele ka koguduse noorte rühmajuhtide koolituse läbinud noored. Arutletakse noortele aktuaalsetel teemadel, kutsutakse esinema külalisi, käiakse väljasõitudel ja tuntakse lihtsalt rõõmu võimalusest koos käia. Eesmärgiks ongi koondada ühte vanusegruppi kuuluvaid lapsi, leida neile sobivaid ja huvitavaid teemasid ning pakkuda alternatiivi mujalt tulevatele mõjutustele. Kuna on teada, et puberteediiga on koguduse töös osalevatele noortele kriitiliseks piiriks - paljud leiavad endale muud vaba aja veetmise vormid, aga kes jääb, see jääb päriseks -, siis on just eriti oluline leida neile sobiv ealine tegevusvõimalus. Huvitav on see, et klubiga on liitunud päris palju kogudusega muidu mitte seotud noori, kellele see on üldse esimene kokkupuude kirikuga. Ajapikku on kadunud võõristus ning noored on kenasti sulanud kokku koguduse liikmetega.

Pe-Te-R (Poiste ja tüdrukute rühm) Lastetöö otsib aktiivselt võimalusi poiste kaasamiseks töödesse-tegemistesse. Üldine tendents on, et poisid käivad vanemate kõrval nii pühapäevakoolis kui ka lasteansamblis kuni kümnenda eluaastani, siis nad “vajuvad ära”. Eelmisel aastal käivitus uue töövormina poiste ja tüdrukute ühine rühm, mis kannab endas skautlikke elemente ja on mõeldud just rohkem matkamisest, sportimisest ja sellega seonduvast huvitatud lastele. Rühmas on praegu 5-7 liiget. Rühma eesmärk on laste (8-12-aastaste) vaba aja sisustamine ning kõige uue ja põneva tutvustamine praktilise tegevuse ja mängu kaudu. Teemadena on kavas olnud esmaabi andmine, telgi ülespanemine, matkatarkustega tutvumine; lisaks on käidud matkamas, tehtud käsitööd ning arutletud lapsi huvitavate probleemide üle. Suurt rõhku pannakse ka isamaalisele kasvatusele. Rühma juhivad koguduse lastetööst välja kasvanud noored.

Näitering Näiteringi seatud eesmärgid on panna laps aktiivsemalt suhtlema, arendada tema eneseväljendusoskust nii kõnes kui ka liikumises; aidata illustreerida lastetöö üritusi oma etteastetega; anda lastele esinemiskogemusi ja algteadmisi näitekunstist; arendada mõttemaailma uute teadmiste kaudu; julgustada neid ennast avama, oma mõtteid ja emotsioone väljendama ning panna last märkama enese ümber olevate asjade olemust. Tundides kasutatakse nende eesmärkide saavutamiseks mitmesuguseid mänge, harjutusi ja etüüde. Näiteringi lapsed on agaralt kaasa löönud pea kõikidel lastetöö üritustel lühinäidendite ja eeskavadega. Sel moel saavad nad praktikas rakendada oma oskusi ning rahuldada esinemisvajadust.

Laagrid Laagrid on üks eriline töövorm. Erilised on need inimesed, kes laagreid korraldavad ning eriliselt vahvad on lapsed, kes laagrisse sõidavad. Need inimesed ei põlga kitsaid ja ebatraditsioonilisi tingimusi. Magamiskottide ja madratsitega on Eesti risti-rästi läbi rännatud. Lisaks sellele, et üritatakse laagreid pidada eri paikades, õppides tundma kohalikke kogudusi, inimesi ja olustikke, on laagrite teemad alati väga mitmekesised. Laagrite suurt mõju näitab see, et neis käinud lapsed jäävad pärast palju aktiivsemalt osalema ka muus töös.

Perepeod Perepeod ja muud ühised üritused on meie võimalus peretöö tegemiseks koguduses. Suuremad üritused umbes kord kuus on juba traditsiooniks saanud ja oodatud. Vajadust selliste ettevõtmiste järele näitab seegi, et rahvast on alati väga palju, nii et tihti tuleb kasutusele võtta kõik kolm koguduse maja saali. Perepeole tullakse koos ema-isaga, õe-vennaga, vanaema-vanaisaga, tädi-onuga ja ristivanemadki on kaasas. Mõned näited: sportlik perepäev, muinasjutukarneval, kevadised ja sügisesed väljasõidud-piknikud, meisterdamistalgud, Jõululapse otsimine. Ja loomulikult peod, mis on pühendatud teatud sihtgrupile või tähtpäevale: isadepäeva pidu, ristivanemate pidu, memme-taadi pidu, vabariigi sünnipäev.

Jumalateenistused ja palvused Mõnel korral aastas on lapsed toodud osalema traditsioonilises jumalateenistuses (emadepäeval, lõikustänupühal). Kuid kuna sellised jumalateenistused kestavad suhteliselt pikka aega, on raske väiksemaid lapsi kontrolli all hoida ning nende tähelepanu hajub. Kuid edukalt on kasutatud jumalateenistuse lühendatud vormi, kergema lastepärase liturgiaga. Palju abi on teenistusel laululehtedest, milles on kirjas kogu liturgia ja kõik laulusõnad. Jumalateenistuseks ettevalmistamine toimub muusikatundides, kus harjutatakse muu hulgas ka tulevase jumalateenistuse laule. Lapsed loevad teenistusel piiblikohti ja eestpalveid. Esinevad koorilaulude ja näidenditega. Palvusi peetakse nii kogudusemaja kui ka kiriku hoones. Kirikus on kuuel aastal seatud üles ristitee ning peetud palvus. Kogudusemajas peetavaid hommikusi palvusi on hakatud nimetama ka laste­hommikuteks - näiteks ülestõusmispühade ning jõuluaja alguse advendipalvus.

Tulevik Eelmisel aastal sügisel toimus lastetöö tegijate kolmepäevane koosviibimine Pilistveres. Analüüsiti põhjalikult lastekasvatuse hetkeseisu meie ühiskonnas ning laste ja lastevanemate vajadusi­ootusi. Sellest lähtuvalt kujundati koguduse lastetöö põhisuunad järgmisteks aastateks. Kavandatud eesmärgid on järgmised: õpetada lapsi elu väärtustama ja hindama, kujundada kõlbelisi väärtusi, kasvatada last tunnistavaks kristlaseks ning aktiivseks koguduse liikmeks, aidata tal leida isiklikku suhet Jumalaga, tutvustada kristlikku maailmavaadet kogudusega mitte seotud lastele ja peredele; töö lapsevanematega - taaselustada traditsioonid, tuua lapsevanemate hääl kuuldavaks; liikumispropaganda - pakkuda toimiv mudel; koolitada asjatundlikke lastetöö tegijaid. Oluline on, et teemade käsitlus ja töövormid oleksid eakohased ja vaheldust pakkuvad. Tähtsad on ka õpetaja isiklik eeskuju ning vestlused, kus laps saab oma arvamust avaldada, samuti lapsele võimaluse andmine ise teha, et ta tunneks oma olulisust ja vastutust.

Lõpetuseks Kui laps hüüab rõõmsalt kogudusemajast mööda sõites: “Emme, vaata! Meie pühapäevakool!”, siis see ongi preemia meile kõigile.

Ettekanne toimus EELK Pühapäevakooliühenduse konverentsil “Kristlik kasvatus ja usuõpetus” Viljandis 11. augustil 2000

Augustis toimusid Pühapäevakooliühenduse korraldatud Piiblipäevad Viljandis, sealses Kultuurikolledžis. See oli omamoodi eriline üritus, kuna tähistati pühapäevakooli 10. sünnipäeva.

Üritusest võtsime osa ka meie, Kaarli kiriku 5 lastetöötajat: Küllike Valk, Monika Soosaar, Sirje Laar, Anne Kurt ja Virve-Aino Nuka. Iga kogudus pidi kaasa võtma stendi, mis kajastaks kohalikku lastetööd. Meil oli peale stendi kaasas ka veel Virve-Aino Nuka koostatud fotoalbum ning muidki arhiivimaterjale Kaarlikese tööst.

Piiblipäevade jooksul toimus nii mõndagi huvitavat - sisukaid loenguid ja lõbusaid ettekandeid. Loengute vahel olid kohvipausid, mil sai kuuldud loenguteemadel vestelda. Vestlustest koorus välja hulk häid ideid ja mõtteid, mida pühapäevakoolitöös kasutada saab.

Samuti oli kohalolijatel võimalus osa võtta rühmatöödest, et arutada pühapäevakoolitöö kitsaskohti, aga ka tulevikuplaane. Rühmatöödes vesteldi Piibli teemadel, õpiti uusi lastelaule ja jagati kogemusi. Ühe ettekande teemaks oli "Pühapäevakool eile, täna, homme", kus Küllike Valk rääkis Kaarli koguduse pühapäevakoolist ja lastetöö tegemistest, mille üle meie kõik uhkust tundsime ja teised õige pisut kadedaks tegime. Samal teemal rääkis ka veel Kanepi koguduse pühapäevakooli õpetaja. Meil, suure koguduse lastetöötajatel, oli huvitav kuulda võrdluseks ka ühe väikese koguduse töödest-tegemistest.

Õhtuti toimusid kirikus kontserdid ja palvused. Ühel päeval korraldas Pille Valk meeleoluka õhtu slaididega Jeruusalemmast, kinkides õhtu lõpetuseks kõikidele osalejatele reisilt kaasa toodud küünlad. Selline meeldiv päeva lõpetamine pakkus mõtteainet nii mõnelegi meist

Kokkuvõttes olid seekordsed Piiblipäevad kuidagi erinevad eelmistest, mis võis olla tingitud ka sünnipäeva meeleolust. Tegelikult on tore, et pühapäevakooli õpetajatele ja teistele lastetöö tegijatele selliseid üritusi korraldatakse, sest omavahelised kogemuste- ja mõtetevahetused annavad tööks jõudu ja innustust juurde.

Ühel suvepäeval otsustasid õpetaja Jaak Aus ja noortejuht Meelis Holsting, et võiks jätkata traditsiooni käia noortega Pilistveres tööd tegemas. See mõte tehti teoks tänavustel Kaarli noortepäevadel Pilistveres, kuhu olid kutsutud nii aastaid tagasi kui ka nüüd hiljuti leeri lõpetanud agarad tööhimulised noored. Kaarli noortepäevad ehk töö- ja puhkelaager Pilistveres toimus 20.-23. augustini.

Et laager üldse toimuks, koostasid Kaarli koguduse kolm entusiastlikku noort - Diane Starkopf, Monika Soosaar ja allakirjutanu - õpetajate asjatundliku pilgu all laagri päevaplaani.

Pühapäeva hommikul võttis punane buss koos lõbusate noortega suuna Pilistverele, kõigil silmis ootusärevus, sest Pilistvere on kujunenud paljudele noortele kui oaasiks kõrbes, kuhu saab eemalduda ühiskonna närvilisuse eest.

Esimene päev kujunes põhiliselt küll sisseelamiseks, see-eest aga järgmistel päevadel tehti tööd topelt.

Esmaspäeval pärast hommikupalvust ja sööki jaguneti töörühmadesse. Aktiivseid käsi jagus kõikjale: kes saagis metsas puid, kes tegutses kiriku koristamisel, kes puhastas kööki. Linnalastele kõige eksootilisem tundus kindlasti töötamine viljakuivatis.

Järgmise päeva hommikupoolik oli sisustatud samuti tööga. Pärastlõunaks oli Diane välja mõelnud huvitava mängu, mis kohati meenutas tuntud lauamängu nimega “Monopol”, kuid nuppude asemel olid tegelasteks noored ise. Iga "laagerdaja" sai endale elukutse ning sellele vastava palgasumma. Kõike eluks vajalikku sai osta poest. Kes hätta jäi, kartes, et raha liiga palju kulub, võis abi otsida nõustajalt või kätt proovida kasiinos. Aeg oli jagatud 12 kuuks, kuu pikkuseks oli 15 minutit. Mängu eesmärk oli “aasta” lõpuni vastu pidada. Kindlasti sai nii mõnigi just selles mängus aimu, mida tähendab ise oma eluga toime tulla.

Kuid juba oligi käes kolmas päev ning kojusõit, nii kurb, kui see ka ei olnud. Sellessegi päeva mahtus üht-teist kasulikku tegemist. Poisid läksid metsatöödele ja tüdrukud lõid pastoraadi läikima.

Kui kõik hüvastijätukallistused olid jagatud, istuti taas punasesse bussi, kuid nüüd oli suund Tallinna poole. Paljud ohkasid, sest oleks tahtnud veel kauemaks jääda, kuid peagi olid kõigil näod jälle nalja täis ja silmad säramas, sest tööd oli tehtud tublisti ja kodus oma voodis ootas igaüht teenitud puhkus.

Sellist pealkirja kandis minu diplomitöö, mille kaitsesin 6. juunil 2000 EELK Usuteaduse Instituudis.

Teemat käsitlema ajendas mind EELK Põltsamaa koguduse õpetaja Rein Schihalejevi õpetajakoolituse lõputöö Tartu Ülikoolis teemal “Leerikooli ja konfirmatsiooni areng ja hetkeseis leerikooli metoodika alustena” (Tartu, 1999). Oma töös uurib R. Schihalejev põhjalikult leerikooli ja konfirmatsiooni ajaloolist arengut esimeste ristikoguduste tekkimisest kuni reformatsioonini. Teises osas käsitleb ta sama temaatikat Eestis ja uurib ka leeritöö hetkeseisu EELK-s.

Töö kokkuvõttes kirjutab R. Schihalejev, et enne Teist maailmasõda oli Eestis välja kujunenud olukord, kus enamik eestlasi käis leeris. Õpetus kestis kuuskümmend tundi ja lõppes katsetega, mis koosnesid Martin Lutheri "Väikese katekismuse" viie peatüki, tähtsamate piiblilugude ja kirikulaulude tundmisest. Siis aga lõpetasid kirikuvaenulikud aastad leeriõpetuse arengu ja soovides saada vastust küsimusele, milline on leeriõpetuse olukord praegu EELK-s, koostasin küsimustiku, mille saatsin koguduste vaimulikele.

Tulemuste põhjal võib olukorda kõnealuses valdkonnas üldiselt heaks pidada. Leerikursused toimuvad keskmiselt üle kahe korra aastas kestusega 35 tundi. Õppetundide ettevalmistuseks ja ka õpikutena on kasutust leidnud vastavasisulised eesti keeles ilmunud materjalid. Koguduseti on koostatud ka leeriõpetuse kavad, mis on kohased just sellele kogudusele. Samuti korraldatakse paljudes kogudustes ka leerilaagreid, mis küsitluse põhjal toimuvad valdavalt praostkonniti või sõpruskogudusega ühiselt, kuid on toimunud ka koguduse enda leerilaagreid.

Eeltoodu põhjal huvitusin, milline on olnud leeritöö Tallinna Toompea Kaarli koguduses (edaspidi TTKK) pärast sõda ja eriti siis, kui nn leeribuum 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kirikut tabas. Kuna olen ise konfirmeeritud 1989. aastal ja näinud seda buumi ning muudatusi leerikooli arengus, siis kõigest sellest tulenevalt tahtsin saada vastust väga paljudele küsimustele. Millises olukorras oli leeritöö TTKK-s 1989. aastaks? Kuidas leerikooli peeti, millised materjalid olid kasutusel? Kuidas leerikool pärast 1989. aastat hakkas arenema ja millised olid muutused võrreldes varasema perioodiga? Kas ja kuidas leerikool arenes 1990. aastatel? Kas on muutunud leerilaste leerituleku põhjused ja kui vanad on leerilapsed? Selle uurimuse üks põhjuseid oli ka soov jälgida leeritööd kui pidevalt muutuvat protsessi.

Oma töös kasutasin koguduse arhiivi materjale ja intervjuusid nendega, kes leeritööd Kaarli koguduses tol ajal tegid.

Leerilaste eksamitöid ja nendes leerikooli kohta tehtud arvamusi kasutades sain uurida, millised olid leerilaste ootused ja lootused leerikoolist. Väga hea materjali uurimistööks andsid koguduse õpetajate aruanded aastatest 1950-1964. See on periood, mil aastaaruandeid täideti dekaloogi (10 käsu) järgi. Seepärast on nendes aruannetes põhjalikult esile toodud muutused koguduse elus, nii positiivsed kui ka negatiivsed.

Töö oli väga huvitav. Selle käigus õppisin koguduse tegevuse kaudu mõistma, kuidas on ajastute erinevus mõjutanud kogudust, Kirikut ja ühiskonda, olgu positiivses või negatiivses tähenduses.

Oma töö kokkuvõttes kirjutasin: 1950. aastatel käis leeris väga palju inimesi. Ei ole teada, milliseid materjale kasutati ja kuidas leeritunde peeti, sest koguduse arhiivis puuduvad vastavad andmed.
1960. aastate esimesel poolel konfirmeeritavate arv vähenes, jõudes 1970. aastate lõpuks madalseisu.
1980. aastatel kasvas leerilaste arv aastast aastasse; domineerisid eraleerid, mis on seotud inimeste sooviga saada ametitalitusi. Suvel oli 1-2 suuremat leerirühma. Materjale, mida leerilastele kätte anda, praktiliselt ei olnud.
Vaatamata kõikidele raskustele ja probleemidele leerikooli korraldamises, on leeritöö nendel aastatel pidevalt toimunud ja väide, et kiriku uksed on olnud kinni, ei vasta tõele.
1986. aastast hakkab konfirmeeritavate arv tõusma. Järsk kasv leerilaste arvus toimub 1989. aastal. See sunnib koguduse vaimulikke tõsiselt ümber korraldama senist harjumuspärast leeritööd ja kohanema uute tingimustega. Võib öelda, et siit algab suurte muutuste aeg. Igal aastal ilmub uusi leerimaterjale ja proovitakse erinevaid leerikooli ülesehitusi. Vaatamata suurtele leerirühmadele, püütakse tõsta leerikooli kvaliteeti, et isegi siis, kui inimesed on tulnud leeri juhuslikult, võiksid nad tundma õppida kõike seda, mida õpetab Piibel ja Kirik.
Julgelt võib ütelda, et leeritöö on olnud Kaarli koguduses pidevalt arenev protsess, kus igal aastal tehakse muudatusi kas leerikavas või materjalides, arvestades kirikus ja ühiskonnas toimuvaid protsesse.

Rääkides aastast 1989, võime tihti kuulda leeribuumist. Sageli öeldakse, et 1990. aastate alguses tuldi leeri juhuslikult, ilma eriliste põhjusteta või siis sooviga saada ristitud laulatuseks. Oma töö tulemusena väidan, et see nii ei olnud. Muidugi oli neidki inimesi, kes tulid leeri teiste õhutusel või sooviga saada mõnda ametitalitust, kuid peamised leerituleku põhjused on järgmised: 1. Soov teada saada kristlikust usust, mida õpetab Piibel ja Kirik.
2. Soov leida kindlust oma elule.
3. Soov saada ristitud ja laulatatud.

Leeri tulemise motivatsioon ei ole aastate jooksul muutunud. Noorteleeri tulemise põhjused on üldjuhul samasugused.

Kõikidest konfirmeeritutest on naisi 69% ja mehi 31%. Keskmine vanus ei ole olnud üle 29,9 eluaasta. Kõige rohkem on konfirmeerituid vanuses 14-29 eluaastat (65%).

Leeritööd TTKK-s aastatel 1989-1999 võib hinnata heaks. Alati on püütud teha parim, et leeriskäijatest saaksid tulevikus aktiivsed koguduse liikmed.

Arvestades inimeste harimatust usulistes küsimustes, on leerikool olnud koht, kus püütakse tekitada esmane sügavam huvi kristluse vastu, et inimene pärast õnnistamist sooviks kasvada usus edasi ning elada kristlike põhimõtete kohaselt.

Kõigil huvilistel on võimalik diplomitööga tutvuda koguduse kantseleis

Hea lugeja, võib-olla Sa ei tea, et Kaarli koguduse pühakoja kõrvalruumides tegutseb alates eelmisest sügisest väike rühmake vabatahtlikke teotahtelisi diakoonia töötajaid väsimatu diakon Lauri Kurvitsa juhendusel. Koguduses on palju koduseid üksikuid vanureid ja invaliide, kel pole omakseid ega aitajaid ning kes vajavad igakülgset abi. Kõigi väljakutsete peale püüame võimalikult kiiresti reageerida. Töö lihtsustamiseks on igale töötajale registreeritud üks või kaks abivajajat, kelle soove nii on lihtsam ja saab kiiremini täita. Võimaluse piires organiseerime vanureile juukselõikust, vererõhu mõõtmist, saunaskäiku ja palju muudki.

Jõudumööda püüame aidata kirikul ka igapäevaseid muresid lahendada. Nii on vajadus igas kuus kirikut puhastada, ümbrust korrastada ning mitmesuguseid ühekordseid ülesandeid täita. Kui kirik korraldas jõulupühade puhul koguduse vanuritele ja invaliididele koosviibimise, saatsime kutsed ning katsime kohvilaua ja hiljem koristasime. Neli korda aastas, kui ilmub infoleht “Sulane”, aitame seda adressaatidele postitada.

Suureks abiks meie töös on EELK Diakoonia Keskus, kus toimub palju huvitavaid loenguid, seminare ja arstide vestlusi, mis annavad võimaluse enesetäiendamiseks koguduse diakoonia- ja haigla- ning sotsiaaltöötajaile. Aasta algul, 18.-20. jaanuarini oli väga vajalik ja huvitav diakooniakursus meie selle ala töötajaile. Korraldaja oli EELK Diakoonia Keskus koostöös Norra Trondheimi Kristliku Kooli ja Oslo Meninghetssøsterhjemmetsi Kõrgkooli õppejõududega. Hospiitsfilosoofia hingelisest teejuhist kõneles pastor Runo Lilleaasen ning hingelisest teejuhist-hooldusest diakonõpetaja Tormod Kleiven. Hospiitsfilosoofiast ja antud teejuhisest tulenevad probleemid lahendasid näitlike valguspiltide ja slaidide abil Trondheimi Kristliku Kooli õpetajad Ann-Elin Slettahjell ja Anna Follestad. Kursuse lõpul saime sellekohased nimelised tunnistused.

Külastasime ka diakoonia haigla vanureid ja tutvusime olukorraga haiglas. Väga kurb oli vaadata vanureid, kes olid haiguse tõttu aheldatud voodisse, ehkki on selge, et arstid ei suuda kellelegi noorust tagasi anda.

Maikuus kutsuti grupp meie töötajaid Soome Forssa linna koguduse sõpruslaagrisse, millest oli juttu eelmises infolehes.

Käesoleva aasta kuldleeri õnnistamine toimus 6. augustil, mil heal meelel võis tajuda kiriku korraldavat kätt leeriõpilaste teenindamisel.

Tasuks aastase töö eest organiseeris kiriku juhtkond meile kahepäevase tasuta puhkereisi Pilistvere toredasse kiriklasse ja selle ümbrusesse. Tutvusime põhjalikult kirikuga ja saime imetleda selle 70,32 m kõrgust torni - Eesti luteriusu kirikute tornide hulgas üht kõrgeimat.

Ekskursioon, mille korraldas meile väga vastutulelik ja sõbralik Pilistvere kiriku pastor Vello Salum, viis läbi ruumika, korrastatud rahula Eestist represseeritute mälestussamba juurde, mis oma kolossaalsusega jättis sünge, unustamatu mulje. Tahes-tahtmata rullusid mälust läbi need kohutavad päevad ja ööd ning inimeste võitlus ellujäämise eest. Mälestussammas - kivikangur - on oma ehituselt niisugune, et seda ei pure ajahammas ega lõhu enam mingi vägivald ning et igaüks, kellel on mure, võib viia sellele kivikangrule oma murekivi.

Selle sünge meenutusega lõppes meie esimene tööaasta. Uus algab septembrikuus ja sel puhul soovime kõigile head teotahet, südamlikkust, armastust ja inimlikku kaastunnet leevendamaks kaasinimeste hingevalu, muret, aga ka kurjust.

25. juunil toimus koguduse abiõpetaja Jaak Ausile ametiristi üleandmine. EELK Konsistooriumile on esitatud taotlus Jaak Ausi määramiseks Kaarli koguduse abiõpetajaks.

2. juulil toimus konfirmatsiooni-jumalateenistus, kus võeti vastu kahekuulise leerikursuse läbinud 99 uut liiget. 9. juulil said aga õnnistuse aastase noorte leerikursuse läbinud 33 noort.

12.-15. juulini osalesid Kaarli koguduse noored Kiriku Noortepäevadel Prangli saarel

Remondid suvekuudel 1. Alates augustikuu algusest on kõiki pruutpaare rõõmustamas värskeltremonditud pruutkamber. Lisaks seinte ja lae värvimisele ning põrandaplaatide vahetusele telliti ka uus mööbel ja seinavalgustid. 2. Augustikuus algasid tööd kantseleipoolses eeskojas, samuti kiriku peasisse­käigu eeskojas. Seintelt eemaldati värvi- ja krohvikiht ning seinad on jäetud üheks aastaks hingama. Järgmisel suvel viiakse remont lõpuni. Värvilahendusena kasutatakse taas Teddy Böckleri poolt 1991. aastal valminud värvikavandi projekti. 3. Suvekuudel on jõudsalt edenenud kogudusemaja katusekorruse väljaehitamine. Pööning on saanud uue nägusa katuseakendega ilme. Sisetöid alustati septembris ning ruumid renditakse välja oktoobrikuust. 4. Koguduse majja rajati uus ventilatsioonisüsteem. Lähiaegadel on plaanis moodustada kiriku remonttöödeks spetsiaalne fond. Neljandat aastat on peetud Kaarli kirikus kuldleeripüha. Neid, kel leeriõnnistamis­päevast möödas 50 aastat, oli 2. augustil toimunud jumalateenistusele kogunenud 27.

2.-16. augustini käis Kaarli koguduse piibliring palverännakul Taize kloostris Prantsusmaal. Teel külastati ka Maria õdede kloostrit Darmstadtis ja maailmanäitust EXPO 2000 Hannoveris.

Augusti viimasel nädalal värviti ja korrastati koguduse lastetöötegijate ja noorte abiga koguduse maja kammersaal ja väike saal.

3. septembril toimus koguduse nõukogu koosolek. Arutlusel oli koguduse eelarve muutmine ning lisaeelarve, anti ülevaade 2000. aasta eelarve täitmisest, koguduse majanduslikust olukorrast ja ehitustöödest. Arutusel oli ka koguduse täiskogu aja ja nõukogu valimise hääletamise korra, täiskogu liikmetele koosolekust ja hääletamise korra teatamise viisi määramine ning valitava nõukogu liikmete ja asemike arvu määramine

4. septembril alustas kirikus toimunud palvusega uut hooaega Kaarli koguduse lasteaed. Sellel aastal käib koguduse lasteaias 30 last.

8.-10. septembrini toimus Viru-Jaagupis koguduse lastetöötegijate igasügisene töölaager. Laagris said pärast suvepuhkust kokku nii vanad kui ka uued lastetöötegijad ning üheskoos pandi paika kogu hooaja tööplaan.

23. septembril toimus väljasõit Soomaa rahvusparki. Käidi ringi Soomaa kaunitel loodusradadel ja külastati Kaarli kiriku altarimaali autori J. Köhleri talumuuseumi.

24. septembri jumalateenistusel alustas oma uut hooaega koguduse lastetöö.