1. Toimetus. Juhtkiri.
  2. Indrek Vaino. Aastapäeva intervjuud koguduse vaimulikega:
    Koguduse õpetaja piiskop Einar Soone
    Koguduse õpetaja abilineõpetaja Jaak Aus
    Koguduse diakon Lauri Kurvits
  3. Robert Nerman. Kirikud, kabelid ja kalmistud Tõnismäel
  4. Vootele Hansen. Aja märgid Kaarli koguduse elus
  5. Evald Saag. Mõni sõna kiriku möödunud ohtudest kiriku elus
  6. Koguduse töötegija. Kaie Tanner. Elukutselt tädi Õie
  7. Einar Soone. Mõningaid märkusi jumalateenistuse kohta
  8. Koguduse ajalugu. Külli Keel. Kristus üksi annab jõudu meie tööle ja elule … Koguduse II pihtkonna õpetaja Friedrich Stockholmi 32. surmaaastapäeval
  9. Külli Keel. Igale asjale on määratud aeg. Lühidalt Liliann Grünvaldi tegevusest misjonärina.
  10. Liliann Grünvald. Jõulud Saranskis
  11. Ain P. Leetma. Hildegard von Bingen - Jumala poolt valgustatu
  12. Lastetöö. Virve Nuka . Memme-taadi pidu - reportaaþ.
  13. Lastetöö. Küllike Valk. Jõulud on andmise aeg
  14. Lastetöö. Signe Aus. Lapsed jõuludest
  15. Ilmar A. Kiviloo. Nähtavas nähakse nähtamatut



JUHTKIRI
Toimetus

Läbi advendiaja ootuse oleme jõudnud jõulude imelisse saabumisse. Oleme astunud aasta kõige pidulikumasse ja pühalikumasse aega. Ühtlasi seisame vastamisi algava uue aastatuhandega. Meie mõtetes ja meeltes on läbisegi ootusärevus ja pidurõõm. Pidulik päev on kahtlemata ka koguduse aastapäev. Kolmsada kuuskümmend viis aastat on püsinud üks inimeste ühendus, üks kooslus, olles samal ajal lahutamatu osa üldisest suurest ühendusest - Kirikust. Sellest ühendusest on paljugi võrsunud. Koguduseliikmete ellu on jäänud osaduse kogemus ning rajatud on võimas jumalakoda - kirikuhoone, mille pühitsemise aastapäeva tänavu tähistades võime samuti rõõmu ja uhkust tunda. Aastapäevad on alati olnud aeg järelemõtlemiseks, aeg selgemini omaenese olemust tunnetada. Küllap tuleb seda teha ka kogudusel. Võib-olla eriti nüüd, mil seisame uue aastatuhande künnisel, maailmas, mis kõigest hoolimata ikka oma muutuste rada kulgeb. Loodame, et seekordne Sulane aitab tuua teieni mõne mõttekillu, mis järelemõtlemiseks tuge pakub. Käesolevas infolehes jagavad oma aastapäevamõtteid kõik koguduse vaimulikud. Möödunud aegu vaadeldakse lugudes koguduse endisest teenijast õpetaja Stockholmist, mälestuskildudes õpetaja Evald Saagilt ja Õie. Jõuludele ja aastavahetusele mõeldes on kohane kõnelda vaatest igavikule olgu siis ikooni või pühendunu nägemuse kaudu. Samuti leiab lugeja pildikese misjonäritööst kaugel Venemaa südames. Kõige selle kõrval muidugi ka infot koguduses toimunust ja toimuvast.


AASTAPÄEVA INTERVJUUD KOGUDUSE VAIMULIKEGA:
Indrek Vaino

KOGUDUSE ÕPETAJA PIISKOP EINAR SOONE

Milles väljendub Teie arvates kõige selgemalt Kaarli koguduse eripära või sarnasus võrreldes teiste EELK kogudustega?
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ümmarguselt 170 kogudusest on üle 3000 liikmeannetajaga Kaarli kogudus suurim. Koguduses on 20 palgalist töötajat ja palju aktiivseid vabatahtlikke kaasaaitajaid. See eeldab head töö organiseerimist, ülesannete jagamist ja sisemise õhkkonna kujundamist. Oluline on töövaldkondadevaheline infovahetus ja koguduseliikmete teavitamine koguduse ettevõtmistest. See on tinginud ka Sulase väljaandmise.
Veel nimetaksin koguduse kasutuses olevat suurepärast kirikuhoonet, mis võimaldab pidada pidulikke jumalateenistusi ja rahvarohke osavõtuga kontserte. Koguduses on suured leerirühmad ja palju laulatuse soovijaid, hea kõlaga orel ja aktiivne muusikaelu. Samuti mitmete ringidega tegutsev laste- ja noortetöö, aga ka diakooniarühm, kodu- ning haiglatekülastused jne. Väga suur osa on majanduselul, mida juhib teo- ja otsustusvõimeline koguduse juhatus.
Mis puudutab Sõna kuulutamist, sakramentide jagamist ja ametitalituste pidamist - arvan, et kõik “kutsutud ja seatud” peaksid tundma vastutust ja püüdma seda tööd hästi teha. Selles tähenduses on kõik kogudused sarnased ja võrdsed.

Tallinna suurima kristliku kogudusena omab Kaarli kogudus kahtlemata erirolli linna elus. Milles näete seda rolli väljendumas?
Kaarli kiriku asend liiklustihedas kohas on soodus. Inimestele, kes siit mööda sõidavad või jalutavad, on meie kirik näha imposantse sakraalhoonena.
Siin on peetud Eesti Vabariigi aastapäeva jumalateenistusi, mis on kantud üle televisioonis, teadvustades meie kirikut nii kogu ühiskonnale. Pühade ajal on kirikut külastanud mitmed koolid. Korraldatakse laialt reklaamitud kontserte. Paljud organisatsioonid on kirikus tähistanud oma pidulikke sündmusi palvuste või pühitsemistalitustega. Side koguduse ja linna valitsejatega võiks olla tihedam. Kogudusemajas on renditud pinda mitmele asutusele. Osa ruume kasutab Tallinna Hambapolikliinik, mis on munitsipaal­halduses. Loodan, et tulevikus saavad linnavalitsuse abiga valgustatud ka kiriku tornid, et pimedal ajal oleks Kaarli kirik Tallinna siluetis nähtav.

Milles väljendub Teie arvates kõige selgemalt Kaarli koguduse eripära või sarnasus võrreldes teiste EELK kogudustega?
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ümmarguselt 170 kogudusest on üle 3000 liikmeannetajaga Kaarli kogudus suurim. Koguduses on 20 palgalist töötajat ja palju aktiivseid vabatahtlikke kaasaaitajaid. See eeldab head töö organiseerimist, ülesannete jagamist ja sisemise õhkkonna kujundamist. Oluline on töövaldkondadevaheline infovahetus ja koguduseliikmete teavitamine koguduse ettevõtmistest. See on tinginud ka Sulase väljaandmise.
Veel nimetaksin koguduse kasutuses olevat suurepärast kirikuhoonet, mis võimaldab pidada pidulikke jumalateenistusi ja rahvarohke osavõtuga kontserte. Koguduses on suured leerirühmad ja palju laulatuse soovijaid, hea kõlaga orel ja aktiivne muusikaelu. Samuti mitmete ringidega tegutsev laste- ja noortetöö, aga ka diakooniarühm, kodu- ning haiglatekülastused jne. Väga suur osa on majanduselul, mida juhib teo- ja otsustusvõimeline koguduse juhatus.
Mis puudutab Sõna kuulutamist, sakramentide jagamist ja ametitalituste pidamist - arvan, et kõik “kutsutud ja seatud” peaksid tundma vastutust ja püüdma seda tööd hästi teha. Selles tähenduses on kõik kogudused sarnased ja võrdsed.

Tallinna suurima kristliku kogudusena omab Kaarli kogudus kahtlemata erirolli linna elus. Milles näete seda rolli väljendumas?
Kaarli kiriku asend liiklustihedas kohas on soodus. Inimestele, kes siit mööda sõidavad või jalutavad, on meie kirik näha imposantse sakraalhoonena.
Siin on peetud Eesti Vabariigi aastapäeva jumalateenistusi, mis on kantud üle televisioonis, teadvustades meie kirikut nii kogu ühiskonnale. Pühade ajal on kirikut külastanud mitmed koolid. Korraldatakse laialt reklaamitud kontserte. Paljud organisatsioonid on kirikus tähistanud oma pidulikke sündmusi palvuste või pühitsemistalitustega. Side koguduse ja linna valitsejatega võiks olla tihedam. Kogudusemajas on renditud pinda mitmele asutusele. Osa ruume kasutab Tallinna Hambapolikliinik, mis on munitsipaal­halduses. Loodan, et tulevikus saavad linnavalitsuse abiga valgustatud ka kiriku tornid, et pimedal ajal oleks Kaarli kirik Tallinna siluetis nähtav.

Kas linn on soodus keskkond kristliku sõnumi levikuks?
Arvan, et kohati on koguduse osakaal maal, külaühiskonnas, palju suurem. Inimestel on vähem võimalusi oma vaba aja veetmiseks, on vähem kultuuriüritusi. Koguduse tegevus maapiirkonnas on mõjuvam. Linnas on inimestel kindlasti lihtsam tulla kirikusse. Aga linn pakub ka väga palju muid võimalusi ja inimesed teevad oma valiku. Siin on kogudus ja tema tegevus seatud suuremasse konkurentsi.

Muutused ja arengud ühiskonnas, mis just linnas eriti selgelt esile tulevad, ei jäta mõjutamata ka kirikuelu. Milline koht on Kirikul ja kogudusel toimuvate arengute keskel? Kas Kirik on konservatiivsuse kants või on tal täita ühiskonnas ka teatava eessammuja roll?
Kirik on küllaltki stabiilse elukorraldusega. Igavikuline sõnum on sama kõikidele inimpõlvedele.
See ei tähenda stagnatsiooni või vananenud, iganenud elustiili. Sõnum peab olema tänapäeva inimesele mõistatav. Ta peab olema nii aktuaalne kui ka originaalne.
Ma ei arva, et kogudus peaks kõikide uute liikumistega kiirelt kaasa minema. Aga ta ei tohi ka elurütmist maha jääda. Peab nägema ühiskonna valupunkte, olema teatud mõttes lakmuseks, mis võimaldab kriitiliselt hinnata elu pahupooli. Samas rõhutaksin koguduse ülesannet esile tuua positiivseid eluväärtusi. Vajadust juhtida inimesi eluallika - Jumala Sõna ja pühade sakra­men­tide juurde, millest lähtub tarkus ja elujõud.
Kogudus on elav organism, ta ei ole muuseum, seisev vesi, vaid ta elab selles keskkonnas, milles elavad kõik ühiskonna liikmed. Kristlase missiooniks on olla teenäitaja, seega ka eeskuju teistele.

Kirikul on alati täita oma ülesanne ka abivajajate toetamisel. See sotsiaalne funktsioon on üks märgatavamaid seoseid kiriku ja linna vahel. Milline on siin Teie seisukoht?
Peaks olema loomulik, et Jumala sõna kuulutamise ja kristliku osaduse vahel valitseks tasakaal. Kirik ei saa jääda ainult deklaratiivse kuulutuse juurde. Siis on oht muutuda eluvõõraks. Samas ei pea ta olema ainult materiaalse abi jagaja rollis. Hoolekanne on vaid üks koguduse väljund, mis lähtub osadusest Kristusega. Linna ja riigi ülesanne on hoolitseda oma vaeste ja puudustkannatavate kodanike eest. Kirikul ja omavalitsusel on kindlasti selles valdkonnas võimalik teha koostööd.

Millised on suuremad ülesanded, mida näete praegu Kaarli koguduse ees seismas?
Küsimus eeldab programmilist vastust. Kaarli kogudus ei ole iseseisev oma ülesannetes, vaid ta on osa kogu Kirikust. Seepärast peaks arvestama nende suundumustega, mida kogu Kirik endale püstitab. Nende küsimustega tegeletakse üldkiriku tasandil.
Kõikides kogudustes pean esmatähtsaks jumalateenistuste ja ametitalituste kaudu kristliku sõnumi tänapäevases vormis esitamist. See nõuab teenijatelt asjatundlikkust, kohusetunnet, pühendumist ja vastutuse kandmist. Kuid ka koguduseliikmete aktiivsust. Kahjuks unustavad paljud leeritõotuse andjad hiljem oma kohustused Jumala ja kodukoguduse vastu. Ma mõtlen siin pühapäeva pühitsemist, armulauaosadust, igapäevast palveelu, liikmeannetuse tasumist ja armastustegude sooritamist. Näen Kaarli koguduses arenguruumi võimaldada oma liikmetel aktiivsemalt osaleda koguduse elus. Samas tuleb tõdeda, et koguduse inimjõu ja materiaalsed võimalused on piiratud. Tänu pühendunud inimestele on siiski koguduse tegevus mitme­palgeline. Ja iga liige leiaks siin oma tegevuse ja rakenduse. Arvestades sellega, kui palju on viimastel aastatel leeriskäijaid, võiks koguduse liikmeannetajate arv olla mitmetuhande võrra suurem.

Mida tahaksite öelda koguduseliikmetele seoses kiriku ja koguduse aastapäevaga?
Oluline on aastapäeva tähistamise juures rõhutada, et me elame täna mineviku ja tuleviku vahel. Eelnevad põlvkonnad on meile pärandanud koguduse elu ajaloolised kogemused ja kauni kirikuhoone. Meie kohustus on kõik see anda edasi järgmisele põlvkonnale. Kirikus kohtub ajalik ja ajatu. Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Armasta oma Vaimset Ema - kodukogudust!


KOGUDUSE ÕPETAJA ABILINE ÕPETAJA JAAK AUS

Milles väljendub Teie arvates kõige selgemalt Kaarli koguduse eripära või sarnasus võrreldes teiste EELK kogudustega?
Räägitakse rikkast ja suurest Kaarli kogudusest, räägitakse “Kaarli fenomenist”. Tegelikult on iga kogudus omanäoline ja eripärane. Kui vaadata Tallinna kogudusi, siis kõik kogudused on täiesti isesugused ja omanäolised. Iga kogudus on omaette fenomen ja selles mõttes ka ainulaadne.
Kindlasti saan aga ütelda seda, mis minu arvates on Kaarli puhul olnud positiivne: siin on püütud alati mõtelda kaugemale kui üks päev. Ma pean selle all silmas, et kõigi töövaldkondade puhul - laste-, noorte- ja diakooniatöö puhul, samuti jumalateenistusliku elu ja leerikooli puhul on püütud tööd teha nii, et kogudus kasvaks. On pingutatud, et leida selleks ressursse. Läbi ajaloo on Kaarli kogudus olnud suur kogudus, ning ta on jäänud suureks, aktiivseks ja kasvavaks koguduseks, kuna siin on püütud olla vägagi avatud kõikidele inimestele. Nii lastele, noortele kui ka vanadele. Kiriku juures on püütud neile pakkuda seda, mis nende hinge kosutab. Arvan, et see ongi põhjus, mis on viinud Kaarli kogudust edasi. Aga võrdlust teiste kogudustega ma tegema ei hakkaks.

Suurima kristliku kogudusena omab Kaarli ka erirolli linna elus. Milles näete seda Teie?
Kaarli kirikul on linnas väga kindel roll. Me küll ei ole tänaval kuulutamas ja tööd tegemas nii, et meid oleks nõnda-öelda vahetult tunda ja näha. Minu arvates väljendab kõige paremini meie kiriku kindlat rolli linnas see hoone, see kahe torniga kirik, millest inimesed mööduvad igal päeval. See hoone on märk Kiriku kohalolust siin linnas, ta on lahutamatu linna osa.
Kui aga sisulisest küljest vaadata, siis meil käib ju väga palju inimesi nii jumalateenistustel ja leerikoolis kui ka osalemas eri töövaldkondades.
Üks valdkondi, kus kogudus võiks linnaelus kaasa aidata, on töö noortega. Seda just selles mõttes, et pakkuda noortele rohkem tegutsemisvõimalusi, et nad ei peaks jääma sihitult tänavale. Noorte linnakodanike eetiliste väärtuste ja moraalse palge kujundamisel võiks Kirik suuresti kaasa rääkida.



Muutused ühiskonnas ei jäta mõjutamata ka kirikuelu. Milline on Kiriku koht praeguste arengute keskel?

Me lähtume Kristuse sõnadest ja teame, et Kirik ei ole sellest maailmast. Aga ometi ta on selles maailmas. Mis puudutab õpetuslikke küsimusi, seda sisu, millele tugineb Kiriku õpetus, siis see peab olema kindel ja muutumatu. Kuidas seda inimestele vahendatakse, kuidas edasi kantakse, see metoodika peab olema ajakohane, see keel, milles kirik kõneleb, peab olema tänapäeva inimesele mõistetav. Õpetusest lähtuvalt peab kirik ütlema välja seisukohti praegusaja probleemsetes küsimustes. Õpetuses jääb Kirik konservatiivseks - õigemini öeldes põhimõtte­kindlaks -, aga ta kõneleb oma kaasajas oma kaasaegsetele.


Kirikul on alati täita oma roll ka abivajajate toetamisel ja selline sotsiaalne funktsioon on ehk kõige märgatavam kiriku ja linna suhetes.
Siin on oluline näha, millist osa Kirik üldse omab ühiskonnas: tegelikult on meil küllaltki väike osa. Kogudustesse kuuluvaid luterlasi on ju siiski väga vähe, kaugelt vähem kui neid, kes end luterlaseks peavad. Tegelikult tuleb meil otseselt hoolt kanda vaid väikese hulga inimeste eest. Ja pole vajalik riiklikku sotsiaal- ja hoolekandetööd dubleerida. Kirikus tehtaval hoolekandetööl on kindlasti oma eripära ja see peab ka säilima. Kuivõrd peab kogudus võtma üle hoolekandesüsteemi linnalt, on küsitav. See puudutab ka noorsootööd. Arvan, et eriti selle viimase puhul on võimalik koopereeruda.

Inimesed, kel elu alles ees, on olulised nii linna kui kiriku jaoks. Sotsiaalküsimustes näib mulle, et kirik võiks olla ja peaks olema oma sisemuses mingil moel otsekui kõige ehtsam sotsialismi kants, kus kõik oleksid võrdsed. Just selles mõttes, et ei oleks suurt kihistumist, rikasteks ja vaesteks jagunemist, sest Jumala ees seda vahet ju ei ole. Ole sa pankur või kerjus, meelsus on oluline ning see peab olema ennastohverdav ja oma mina salgav.
Noored on kõige avatum inimrühm kiriku kuulutusele, aga nad on ka kõige kergemini mõjutatavad mujalt lähtuvast. Milliseid ülesandeid näete Kaarli koguduse ees seoses noorsootööga?

Näen seda, et tänapäeva noortele valmistab palju probleeme vabadus kui selline. Nad püüdlevad vabaduse, vaba olemise poole ja usuvad, et nad seda on. Tegelikult alluvad noored väga paljudele mõjudel. Neid mõjutavad ühiskonna-sisesed grupid, kaasnoored, üksikisikud. Väga vähe räägib siin kaasa perekond. Pigem püütakse seda koguni hüljata, sellele vastanduda. Kiriku roll oleks siin suunajana, et noored võiksid mõista, milles seisneb üldse see nende poolt taotletav vabadus. Et see on just ise otsustamine, ise juhindumine - otsustajateks ei pea olema sõbrad, kaaslased ega muud inimrühmad. Kirik peab osutama, et inimesel on vabadus mitte käituda nii, nagu seda mõned võib-olla ootaksid. Ei pea tarvitama narkootikume ka siis, kui teised seda teevad. Ei pea varastama ka siis, kui kaaslased varastavad. Noorsootöö peaks olema suunav. Kirik peab pakkuma siin õpetust, millest noor oma otsustusi tehes võiks juhinduda. See ei tohi olla reeglite pealesurumine, kuid noor peab saama informatsiooni ja teadmisi, et ta oleks tõeliselt vaba.

Mida Te tahaksite öelda koguduseliikmele kiriku ja koguduse aastapäevaga seonduvalt?
Tahaksin öelda - küll mitte käskivalt, vaid just paluvas vormis: head inimesed, pöörake oma pilk tulevikku, tulevikku ka ajalikus mõttes! Mõtelge Kiriku peale, kandke oma kiriku ja koguduse eest hoolt, et see kirik püsiks ka järgmised sada kolmkümmend aastat ja veelgi kauem. Et ühel päeval me ei seisaks silmitsi tõsiasjaga, et kogudus, kuhu me kuulusime, ja kirik, kus me käisime, on lihtsalt kinni pandud, sest koguduse liikmed on ta unustanud. Ärge unustage Kirikut!


DIAKON LAURI KURVITS

Milles väljendub Teie arvates kõige selgemalt Kaarli koguduse eripära või sarnasus võrreldes teiste EELK kogudustega?
Eripära on kindlasti suuruses. Eripära on ehk ka selles, et Kaarli kirik on kujunenud justkui riikliku tähtsusega kirikuks, kus jumalateenistustega tähistatakse riiklikke tähtpäevi. Mingis mõttes nähakse temas esinduskirikut, kuigi see roll peaks kuuluma Toomkirikule.
Vaieldamatult on Kaarlis suur rõhk liturgia korrektsusel, mida võib EELK-s kindlasti eripäraks nimetada. Vähe on kogudusi, kus sellele samaväärset tähelepanu pööratakse.


Kaarli kogudus on suurim kristlik kogudus Tallinnas. Sellega on tal küllap täita ka eriroll linna elus. Milles näete seda rolli Teie?

Niiöelda oma mätta otsast vaadates, see tähendab diakooniatöö seisukohalt võiks kogudusel olla oma roll muidugi sotsiaalhoolekandes. Kogu kristlikus maailmas on sotsiaalhoolekanne suures osas kristlike organisatsioonide käes. Selles töös on mitmeid alalõike, milles koostöö linnaga peaks olema võimalik, näiteks hooldustöötajad, tugiisikud, koguduse vanadekodu, miks mitte ka päevakeskus. Samuti võiks koostööd teha noorsootöö vallas. Kogudus võiks kaasa lüüa näiteks avatud noortekeskuste projektis. Või tuntud kontserdipaigana kultuurivaldkonnas.
Tallinnas on koostöö kohaliku omavalitsusega muidugi keerulisem kui mõnes väikeses maakonnakeskuses või vallas, kus koguduse territoorium kattub linna/valla territooriumiga. Ma arvan, et konkreetseks koostööks Tallinna linnaga võiks Kiriku poolt partneriks olla siiski kogudus, mitte praostkond. Kaarli kui suurim kogudus linnas võiks olla siin suunanäitajaks.

Kuivõrd mõjutavad Kiriku elu muutused ühiskonnas, mis just linnas selgemalt esile tulevad?
Kirik võiks olla mõõdukalt konservatiivne. Kindlasti aga peaks ta olema ka mingis mõttes suunanäitaja. Ma ei ole seda meelt, et kõigis küsimustes peaksime olema äärmiselt alalhoidlikud. Aga küsimus on ka meie jõus ja võimetes. Vaevalt meie ressurss kannaks välja ühiskonna avangardiks olemist. Nii sotsiaaltöös (Peeteli) kui ka näiteks kaitseväe kaplanaadi puhul on Kirik palju ära teinud, aga need saavutused rajanevad suuresti konkreetse isiku aktiivsusel.
Ma arvan, et positiivsete muutustega võib Kirik kaasa minna seni, kuni need ei puuduta õpetust. Kuid Eesti luterlikus kirikus on iga kogudus küllaltki iseseisev ja õpetuse eest, mida seal edastatakse, vastutab koguduse õpetaja. Siin on muidugi oht, et Kiriku kaasaminek muutuva ühiskonnaga hakkab kajastuma ka õpetuslikes küsimustes.

Kas linn on soodus keskkond Kiriku kuulutuse levikuks?
Luterlik kirik on rõhutanud sõna ja õpetust ning ka haridust. Linnas on rahva haridustase kõrgem ja võimalused ka õpetuse levikuks paremad. Võib öelda, et luterlik kirik on juba ajalooliselt tihedamalt seotud linnaühiskonnaga.

Kiriku ülesanne on alati olnud ka abivajajate toetamine. Ehk räägite sellest lähemalt.
Paralleelselt sõnalise evangeeliumi kuulutamisega peab käima ka diakoonia ehk evangeeliumi kuulutamine tegudega. Inimene saab Jumalat teenida eelkõige oma ligimest teenides. Sellepärast on eriti tänapäeval Kirikus tähtis koht praktiliselt nähtava armastussõnumi kuulutamisel. Ühiskonnas jääb järjest väiksemaks nende inimeste osakaal, kes pühapäeviti kirikus Sõna kuulevad. Kiriku sõnum jõuab nendeni tegude kaudu, mida nad näevad igapäevaelus, kuulevad raadiost või telest, loevad internetist. Niisiis on abivajajate toetamisel kahekordne kasu: ühelt poolt see positiivne elamus, mille saab abistaja heategu tehes, teiselt poolt abistatava praktiline kasu. Viimasel ajal on hakatud järjest rohkem tähtsustama esimest.
Kui Kaarli kogudus suudab oma liikmeid rohkem ärgitada heategevusele ja abivajajate toetamisele, võidab sellest kogu linn. Kui Kirik suudab oma liikmeid rohkem ärgitada heategevusele, võidab sellest kogu ühiskond.

Mida ütleksite koguduseliikmetele seoses kiriku ja koguduse aastapäevaga?
Palju õnne!


KIRIKUD, KABELID JA KALMISTUD TÕNISMÄEL
Robert Nerman

Tallinna vanalinna vahetus läheduses suhteliselt väikesel territooriumil asuv Tõnismäe linnaosa on erakordselt rikkaliku ajaloopärandiga. Kui tänaseks säilinud materjal kokku koguda ja läbi töötada, siis saaksime kaante vahele vägagi mahuka raamatu. Paraku võimaldab piiratud maht siinkohal käsitleda vaid murdosa sellest rikkusest.

Tõnismäe vanimast ajaloost pole kerge rääkida, sest mäge on mitmest kohast sajandite jooksul madalamaks kaevatud ning koos sellega ka kultuurikihti hävitatud. Sellegipoolest ei saa juhuseks pidada Toomkooli 20 hoovis paiknevat kultusekivi. Linnaosa pinnase esialgse uurimise järgi on tõenäoline, et muinasajal asus siin tammemets. Osa Tallinna uurijaid on arvanud, et juba 12/13. sajandi vahetusel oli Tõnismägi asustatud. Esimesed kirjalikud andmed linnaosast pärinevad 1348. aastast, kui Tallinna raad andis ordule maa-ala Tallinna sarases. Selle alla kuulus ka praeguse Tõnismäe territoorium.

Kogu Tõnismäe ajalugu on väga tihedalt seotud usueluga. See avaldub juba linnaosa nimeski. Tõnismäge on vanemates allikates nimetatud Antoniuse mäeks. (S. Antonius Berg, Antony Berge, Antonisberg). Ka eestipärasemat kohanime (Tonnies Berg, Tönnesberg, Tönnis Berg, Tönnis Berget) kohtame väga vanades allikates. Praeguse veetorni kohal asunud tuuleveski tõttu on kogu Tõnismäge nimetatud ka Veskimäeks. Toompea ja Tõnismäe vahel asunud vallivärava järgi on Tõnismägi kandnud ka Riia mäe nime. Tõnismäe madalamat osa Toomkuninga ja Suur-Ameerika tänava poolset astangut on rahvapäraselt nimetatud Käomäeks (Kuokuksberg) ja ka Väike-Tõnismäeks (Klein Antonius-Berg).

Tõnismäel asunud tammesalu on peetud pühaks hiieks. Seega tegemist oli juba ristiusu-eelse kultusekohaga. See on väga reaalne, sest nagu mitmel pool mujalgi rajati ristiusu toomisel Eestisse kirikud ja kabelid sageli just muinasaegsete kultusepaikade asemele. Otseste allikate puudumine ei võimalda praegu eelöeldut kinnitada. Paratamatult tuleb ka ristiusu vanema ajaloo puhul leppida suurte lünkadega. Me ei saa praegu isegi kindla peale väita, kas algselt oli Tõnismäel just Antoniusele pühendatud kabel. Teiselt poolt - kui ta oligi Antoniusele pühendatud, siis kabeli asemel võis olla ka lihtsalt rist, nagu Antoniusele pühendatud paikades mitmel pool mujalgi oli. Olgu vahemärkusena öeldud, et keskajal olid Antoniusele pühendatud kabelid Eestis väga populaarsed. Riia provintsiaalsinod leidis 1428. aastal, et Antoniusele pühendatud kabeleid on liiga palju ning edaspidi otsustati piirata nende rajamist. Millega sellist populaarsust seletada? Kas tegemist oli dominiiklaste ja frantsiskaanlaste mõjuga, kes pühitsesid Antoniuse päeva (17. jaanuaril) või koduhaldjas Tõnni (Tõnis, Tennus, Tinnus) mõjuga, kes oli nagu ristiusu pühak Antoniuski koduloomade kaitsja? Kabeli asukohta on seostatud Haridusministeeriumi ja veetorni vahelise alaga. Toompea eeslinna kinnistusraamatu järgi asus praeguse Kommertskooli piirkonnas kalmistu. Selle ulatuse kohta puuduvad täpsed andmed. Teine Toompea eeslinna kalmistu asus Endla ja Koidu tänava nurgal. Veelgi lähemal asus Barbara kabel ja kalmistu, mis samuti asus ju Tõnismäe piirkonnas. Ühes 1514. aasta Toompea (ordu) ja Tallinna rae vahelises kirjavahetuses kinnitab Tallinna raad, et Antoniuse kabeli rajas linn ja mitte ordu. Siit võib oletada, et kabel rajati enne 1348. aastat, sest siis läks Tõnismäe ala ordu alluvusse ning linnal oleks olnud märksa keerulisem võõral territooriumil kabelit rajada. Konkreetsemad kirjalikud allikad Antoniuse kabelist pärinevad 1458. aastast, kui “Altes Revalier Haptbuch” nimetab seda kirikuks. Järgmisel korral mainitakse kabelit 1514. aastal, kui Tallinna lossi komtuuri korraldusel hakati kabeli juures olevat kalmistut kivimüüriga piirama. Linnaraad nägi müüris potentsiaalset ohtu linna kaitsele ja nõudis selle lammutamist. 1516. aastal ehitas linn kabeli juurde müüri ja nüüd tundis ordu end riivatuna. Kuidas see tüli lahenes, ei ole teada. Ebaselge on Antoniuse ja kõrvalasunud Barbara kalmistu vahekord. Arvatavasti oli esimene Toompea eeslinna ja ümbruskonna külade kalmistuks, teine aga linna eestlaste ja Tallinnale kuulunud külade elanike matmispaigaks. Barbara kalmistut mainitakse kaudselt juba 1341. aastal ning otseselt 1378. aastal. Kalmistu, mida ümbritsesid linnakodanike aiad, eksisteeris veel hiljemalt 1379. aastal. Barbara kabelit on nimetatud ka kirikuks. See lammutati 1535. aasta paiku seoses muldkindlustuste rajamisega. Kalmistu aga püsis matmispaigana veel pikka aega. Viimased matmised toimusid seal 1710-1712. Väga tõenäoliselt hävisid nii Antoniuse kabel kui ka kalmistu Liivi sõja ajal 1570-1571 või 1577. aasta Tallinna piiramise ajal.



Ehitusjärgus Kaarli kirik
Pärast Liivi sõda kulus aastakümneid, enne kui taastus Tõnismäe endine suurus. Andreas Stöfeldti 1694. aasta linnaplaanilt näeme Tõnismäe kohal juba tihedat tänavavõrku. Keskseks hooneks oli 1670. rajatud Kaarli kirik. Kiriku nimi tulenes tolleaegse Rootsi kuninga Karl IX nimest. Kiriku asukoha suhtes lähevad arvamused lahku. Eugen von Nottbeck arvas, et eestlastele ja soomlastele mõeldud väike puukirik rajati keskaegse Antoniuse kabeli kohale. Gotthard von Hanseni arvates paiknes kirik aednik Branti aias oleval künkal. A. Stöfeldti 1694. aasta Tõnismäe plaani järgi asus algne kreeka risti kujulise põhiplaaniga kirik praegusest Hariduse tänavast veidi ida pool. Võimalik, et 17. sajandil oli näiteks eri aegadel Tõnismäel mitu sakraalehitist. Nagu Kaarli kiriku nimest (Karlskirche finnisch-estnische) selgub, oli tegemist soomlastele ja eestlastele mõeldud kirikuga. Vana Kaarli kirik põles 1710. aastal koos ümberkaudsete majadega maha, kuid tõenäoliselt õnnestus kohalikel elanikel üht-teist päästa. Kassisaba elanike pärimuste järgi on Roopa 4 barokne välisuks olnud omaaegne Kaarli kiriku välisuks. Enne majale paigutamist olevat see uks olnud endise Kaarli kiriku vöörmündri valduses. Ka üks Kaarli kiriku torni kelladest kuulus vanale kirikule.
Pärast Põhjasõda kulus hulk aega, enne kui taastus sõjaeelne olukord. Kindlasti pole juhus seegi, et alles 19. sajandi keskel hakati mõtlema Kaarli kiriku taastamisele. 28. oktoobril 1862 pandi uuele Kaarli kirikule pidulikult nurgakivi. 2. juunil 1863. aastal õnnistati sisse Kaarli kiriku kõrval kolmnurksel maa-alal asuv puidust palvemaja. 1865. aasta linnaplaanil kannab see Estn. Kapelle nime. Võib arvata, et ajutine palvemaja lammutati kohe pärast Kaarli kiriku valmimist.

Eesti kiriku rajamine mõjutas igati positiivselt siinset vaimuelu. Juba ajutise kabeli ehitamise ajal loodi lauluselts Revalia. Tegemist oli esimese Eesti lauluseltsiga Tallinnas. 20. detsembril 1870. aastal, seega täpselt kaks sajandit pärast vana Kaarli kiriku sisseõnnistamist toimus uue Kaarli kiriku sisseõnnistamine. Akadeemik O. P. Hippiuse projekteeritud kirikust ning siin tegutsenud kogudusest on ilmunud juba tunduvalt rohkem kirjandust.


AJA MÄRGID KAARLI KOGUDUSE ELUS
Koguduse juhatuse esimees Vootele Hansen

Üheksakümmend viis aastat tagasi anti välja lendleht, mis kandis pealkirja “Aja märgid”. Lendlehes avaldati Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja Rudolf Hurda jutlus, mille ta pidas 20. oktoobril 1905 Rahumäe kalmistul neli päeva varem Uuel turul hukkunute matusetalitusel. Esmakordselt puutus kogudus kokku poliitilise ja riikliku vägivallaga. Hiljem, terve 20. sajandi vältel, on tulnud koguduse õpetajatel saata viimsele teele või mälestada väga paljusid vägivalla ohvreid. Ka nende politseinike matusetalitus, kes tapeti 1924. aasta 1. detsembri mässu ajal, toimus Kaarli kirikus, samuti aurikul Eestirand 1941. aasta suvel hukkunute mälestus- ja pääsenute tänujumalateenistus. 25. märtsil 1989 tõi Eestimaa Rahvarinne kõikidesse maakondadesse ja suurematesse linnadesse Siberisse jäänute mälestuseks laekatäie sealset mulda. Tallinna Rahvarinne usaldas laegast hoidma Kaarli koguduse.

Kuid juba tookord, 20. oktoobril 1905, kutsub õpetaja Hurt leinajaid kurbuse kõrval suunama pilku tulevikku, kutsub üles käed adra külge lööma ja mehiselt tööd tegema isamaa uuestisünni nimel. Ta ütleb: “Edasi, Eesti rahvas, valgus tõuseb! Kas teie näete seal kaugel päikest tõusmas?! Vastu päikesele, ta toob meile õnnist vabadust!”

Heites pilgu koguduse ajaloole, võib öelda, et tööd on tehtud mehiselt ja selle tulemusel on kujunenud Kaarli kirikust meile nähtav aja märk. Teatavasti hakati uue eesti kiriku ehituseks raha korjama 1859. aastal. 1862 otsustati ehitada kaks kirikut, üks Tallinna all-linna (praegune Jaani kirik) ja teine tollal veel iseseisvasse Tallinna Toompea linna. Kuigi kahe kiriku ehitamises ka isekust ja omavahelist kemplemist nähti (18. aprilli 1862. a Perno Postimees) oli hilisemat linna kasvu teades otsus igati õige. Nõnda pandigi 28. oktoobril 1862 nurgakivi uuele kirikule ja Perno Postimees võis kirjutada: “Same nähha, kas Eestlastel tõssine kirikko ihaldus olnud, kas neil mehhine nõu olnud omma issama pealinna - omma venna kunninga Kallewi haua peale ommale Eesti kirrikut ehhitada” (18. juuli 1862). Samal 1862. aastal valiti esimesed vöörmündrid ja keiser kinnitas koguduse põhikirja. Ehitust alustanud kogudusse kuulus 556 hinge. Esimene jumalateenistus uues kirikus toimus neljandal Kristuse tulemise pühal (advendil) 20. detsembril 1870. Siis oli koguduses juba 3700 inimese ümber. Võime vaid imetleda tollaste kirikuehitajate julgust ehitada suur kirikuhoone, mille ehitusvõlga tasuti veel aastakümneid, aga ka ettenägelikkust, mõeldes kas või jõuluõhtu teenistustele, milles ise osalenud oleme.

Too aeg oli sama kiire ja ettevõtlik kui meie tänane päev. Samal aastal, kui pandi nurgakivi kirikule, sai eesti rahvas endale eepose “Kalevipoeg”. Aasta enne uue kiriku kasutuselevõttu lauldi end Tartu üldlaulupeol rahvuseks, kes oma elu ise korraldada tahab. 1870. aastal jõuab Tallinna raudtee, mis muudab senised kaugused väiksemaks ning toob pealinna uut rahvast ja uusi ettevõtmisi juurde.

1879. aastal maalib Johann Köler fresko “Kutsuv Õnnistegija”. Nagu kirik tervenisti on ka see fresko nähtav märk inimese usust, olles ühtlasi toeks palvele.

Aja märkidele mõeldes meenuvad paljude inimeste vaiksed palved isamaa eest nii enne taassünnipäevaks saanud 1988. aasta 16. oktoobri Ülemnõukogu istungit, 1991 talvel, kui Vilniuses voolas veri kui ka sama aasta augustis, mil kirikuvalitsus kutsus rahvast üles palves pöörduma Issanda poole. Rõõmu ja tänu väljendas tänujumalateenistus 1994. aasta viimasel augustipäeval, kui Eestist lahkusid võõrriigi väed, leina ja ahastust kogesime aga vähem kui kuu aega hiljem, mil kiriku uksed olid avatud parvlaeva Estonia uppumise järel.

Nii mõnelegi on ka kõige avaram kirikuhoone ehk kitsas ja juhtinud mõtted sellele, et Looja ei ela inimkätega püstitatud hoones. Me teame, et inimese püstitatu hävib, kuid oluline on, et tundes end osana nähtamatust Kirikust kui Issanda ihust, võime ikkagi usu nähtava märgina ehitada ja kaunistada oma koguduse kirikuhoonet ning mõista neid mehi, kes rõõmus kirjutasid oma nimed tornitrepile 28. augustil 1941. Tol korral nad helistasid suurest rõõmust kirikukelli, et ligi kaks kuud võõra armee käsul suletud pühakoda on taas avatud. Meile kõigile on avatud aga veel tähtsam tee, mis viib igavese elu lootusele ja mida Rudolf Hurt 20. oktoobril 1905 peetud matusekõnes väljendas järgmiselt: “Tulgu teile kord see päev, kus Jumal, meie Issand, teid viib Jumala laste igavesele, õndsale vabadusele! Aamen.”

*Kuupäevad kuni aastani 1918 Juliuse kalendri jägi


MÕNI SÕNA MÖÖDUNUD OHTUDEST KIRIKU ELUS
Evald Saag

Tänan Kaarli kogudust tema aastapäeval selle eest, mis ta on teinud head eesti rahvale - nii palju kannatanud rahvale ja tema langenutele, ning valitsustele - vabale ja varjul olnud valitsustele. Meenutagem tänuga ka piiskoppe, riigivanemaid, president Pätsi, kindral Laidoneri, Tõnissoni, Reid, Jaaksonit jt. Samuti marssal Mannerheimi, Soome presidente, kirikutegelasi Aarre Lauhat, Oskari Paarmat, Martti Simojokit jpt. Tänuta ei kõlbaks meil tulemisajale ja jõuludele vastu minna.

Kaarli kirikuga olen saanud lähemalt sõbraks 1931. aastast alates. 1940. aasta jõulude eel oli ohtlik aeg: võõrvõime häiris pühapäeviti kirikusse kogunev suur rahvahulk. Kui 1940. aasta tulemisajal taheti Kaarli kirikut rüüstata ja sulgeda, püüdsin minagi seda takistada. Seisime kriitilistel päevadel külmaga väljas, umbkaudu 200-300 inimest korraga. Erariides okupatsiooniväe noorsõdurid rünnata ei julgenud.

Kui õpetajad tulemise, jõulu ja aastavahetuse ajal ülekuulamisele viidi, abistasid kogudust usuteaduse üliõpilased. Töö jätkus tagakiusamisele vaatamata. Peeti piiblitunde, toimetati kirikutalitusi, võeti inimesi vastu, tehti noorte- ja lastetööd. Piiskop soovitas õpetajail ja töötegijail tegutseda vaikselt ja jätta oma tööst kirjalikke jälgi maha nii vähe kui võimalik - kirjutada südametesse. Olin ise üldkiriku noorte- ja lastetöö juht ning Konsistooriumi peasekretäri abi. Talvist kooliaega kasutasime gümnaasiumiõpilaste tegevuse süvendamiseks. Õpilased olidki kirikurahva elavaim osa - nende abi kogudusele oli tõhus.

Ega Saksa okupatsioon 1941-44 kogudusele kergem olnud. Mõnes mõttes oli Saksa okupatsioon “korrapärasem”, kuid ka siis oli probleeme. Õpetaja Stockholm oli Kaitseväe ülemõpetaja ja sakslased kohtlesid teda kui võõrriigi sõjaväelast.

Vene okupatsioon oli muidugi karedam ja väga pikk, aga tagakiusamine toimus hooti. Mõnesugune hingetõmme tuli pärast Stalini surma… Ohtlikuks tegi koguduse olukorra seegi, et siia tuli ja siit läks “välispost” ja muu seesugune. Ja et siin toimus ka Tallinna üliõpilaste vaheline tegevus.

Minu jäämine Raplasse ja Lembit Tedderi tulek Kaarlisse ei muutnud tegevust hõredamaks. Vastupidi, töö tihenes, jõudu tuli juurde. Tööd tehti koolides. Üritati hoida sidet välismaal viibivate Eesti riigi- ja kirikutegelastega. Paguluses tehti palju head tööd.

Ükskord ju on nii, et tuleb palvetada, nagu ei sõltuks omast tööst midagi, ja töötada, nagu ei aitaks palve midagi. Kaarli kiriku altar oli ka üks altareid, mille juures käisid palvetamas need, kes päeval ei võinud seda teha.

Uue Testamendi uurimised näitavad, et Paulus esitas sageli Jeesuse soovitusi, näiteks Gl 5:1 "Issand on meid vabastanud! Püsige vabaduses ja ärge laske endid köita uuesti orjaikkesse!"

Õnnistust aastapäeval, õnnistust jõulupühil!
Õnnistust kolmandaks aastatuhandeks!


ELUKUTSELT TÄDI ÕIE
Kaie Tanner

Seekordse intervjuu tegime tädi Õiega.
Tema täisnime Õie Kilm ei kasutata Kaarlis kunagi, ehkki teda tunnevad kõik. “Tädi Õie” on rohkem kui nimi, see on otsekui elukutse. Kord, kui tuli juttu enne tädi Õiet kirikumehe ja koristaja tööd teinud inimesest, öeldi tolle kohta lihtsalt, et “töötas tädi Õiena”. Ja kõik said aru.
Mulle tundub küll, et tädi Õie on Kaarlis alati olnud. Tegelikult selgus, et ta on meie koguduses alates 1938. aastast, mil käis leeris. Segakooris hakkas ta laulma 1952. aastast. Tööl on ta ametlikult 12 viimast aastat, aga kirikukoristamisel käis abiks varemgi. Nüüd, kus kaheksa­kümnenda sünnipäeva juubel selja taga, ta enam nii palju ei jõua, aga kirikus käib lisaks pühapäevadele paar korda nädalas kindlasti.
Tema oli see, tänu kellele kirik alati puhas, altarikatted ja laudlinad pestud ning nõudeserviis kindlalt omal kohal olid. Nimelt seisid tassid-taldrikud aastaid suurte korvidega koori peal kapis, kust neid siis kooride jõuluõhtuks laenutada sai. Tädi Õie tuli alati ise kohale, andis nõud välja, keetis koorile teed ja hoidis samal ajal oma portselanil silma peal. Mitte üks tass ei julgenud kaduma ega katki minna!
Praegu seisavad meie nõud koguduse majas kapis, tädi Õie silma alt ära. Nii ongi mõned tassid-taldrikud sealt ammu teistesse ruumidesse rännanud. Varem poleks see tulnud kõne allagi.
Aga nüüd siis ikkagi see intervjuu…
Tädi Õie, ega Sul midagi selle vastu pole, kui Sa diktofoni räägiksid? Siis oleks mul pärast hea sealt maha kirjutada?
Tädi Õie raputab pead. Diktofon ei lähe mitte.
Kui ma oleksin teadnud, et sa sellega tuled, poleks kodust välja astunudki.
Annan alla.

Hea küll, ma püüan kõik meelde jätta… Hakkame sellest peale, kus Sa sündisid ja kuidas Tallinna sattusid.
Sündisin Tartumaal. Meid oli kolm õde… Aga abiellusin mere äärde - kalamehega - ja kui sõda algas, tulin Kehra ema juurde. Sinna jäingi sõja ajaks oma kahe lapsega. Maal söögipuudust ei olnud. Pärast sõda tulin Tallinna, sest siit oli kergem tööd leida. Nii et töötasin tükk aega võrguvabrikus, alguses kudusime masinatega, hiljem hakati võrke sisse tooma ja enamik nooremaid läks tollasesse Kirovi kolhoosi tööle. Need vähesed, kes jäid - mina nende hulgas - hakkasid õmblema. Vabrik andis korteri ka.

Kas Sa seda elukutset koolis õppisidki?
Ei, koolis ma elukutset ei õppinudki. Kus sa seda sõja ajal ikka… Elu linnas õpetas isegi - kõrv lahti, silm lahti… Vahest ikka raamatust õppisin ka.
Hmm, mina olin täiesti kindel, et tädi Õie on mõnes ametikoolis kokandust või midagi sellelähedast õppinud, sest tema pirukad viivad lihtsalt keele alla.

Kuidas sa kirikusse sattusid?
1938. aastal käisin siin Kaarli kirikus leeris, siis tuli sõjaaeg oma siia-sinna kolimistega. Ja 1952. aastal tulin segakoori laulma.
Kuidas kirikukoorid sel ajal elasid?
Siis oligi Kaarlis ainult kaks koori: segakoor ja naiskoor; vahel aeti mehed ka kokku, kui vaja oli, ja siis laulsid. Polnud ju tegelikult ruumigi rohkemate kooride jaoks, proove tegime kiriku käärkambris. Kooride jõuluõhtudki peeti kirikus. Pinkidest tegime pikad lauad, linad panime peale… Ükskord olime lausa altari ümber oma laudadega, aga see ikka hästi ei sobinud. Ülejäänud korrad tegime oma olemise koori alla. Eks külm oli muidugi, aga tulist teed joodi. Kui tähistasime õpetaja Rätsepa ordinatsiooni 25. aastapäeva, panime sada kohta üles koori peale. Ära mahtusime.

Kas kirikukooril väljaspool kirikut ka esineda lubati?
Käisime ikka mujal ka esinemas, paljugi mis ei tohtinud. Sõitsime välja, kargasime kuhugi kirikusse sisse ja laulsime oma laulud maha. Kohalik õpetaja ei pidanud seda teadmagi, ehkki tegelikult muidugi teadis. Bussi tellimiseks oli lauljatel tutvusi piisavalt, ehkki ühe korra oleme veoautoga ka käinud.

Miks Sa koorilaulu maha jätsid?
Mida sa ikka laulad, kui pead tööl olema. Koor laulab pühapäeval üleval, aga mina jagan ukse ees lauluraamatuid - ei tule kuidagi välja. Esimesed kaks ja pool aastat olin pealegi täiesti üksi. Hiljem juba … no kui kaua ei laula, kaob hääl ära...

See oli ju õigupoolest aeg, kus võim ja kirik kuigi hästi läbi ei saanud. Kas siis käis palju inimesi kirikus, või ei tohtinud sellal tulla, kardeti?
Käidi ikka. Päris näpuga ei näidatud, aga töö juures oli mul ütlemist küll. Pühapäevakooli muidugi ei tohtinud teha, nii et lapsi oli kirikus vähe. Noori on ka praegu rohkem, sest leerilapsed käivad kirikus.
1958-59 olid veel suured leerid, aga pärast hakkas vähemaks jääma. Minu oma tütred käisid leeris üks 1958., teine 1959. aastal.

Sul on kaks tütart. Mida nemad praegu teevad?
Üks on juba pensionil, teine käib veel tööl. Aga omal ajal õppisid nad üks kokaks, teine õmblejaks.

Ma tean, et Sa olid vahel hommikust õhtuni kirikus ja tööd oli üle pea… Aga mis su ametinimetus õieti oli?
Mul on tervelt kolm ametinime olnud: kirikumees, kojamees ja koristaja. Hommikul kell kuus pidin platsis olema ja siis lasin luual käia ümber kiriku. Talvel lükkasin lund ka. Kui ikka palju sadas, tuli vähemalt trepp iga paari tunni tagant üle käia. Ja nii tuligi jälle hommikust õhtuni.
Ühel kevadhommikul tulin tööle - maikuu algul või aprilli lõpus - ja see kantseleitrepi esine hekivahe oli lund täis. Lumi ulatus otse kõhuni, aga labidad sain ikka kuidagi kätte ja hakkasin loopima. Kella üheksaks oli kõik korras.
Eks ma ole kõike teinud - pesu ka pesnud. Kõik laudlinad ja pikad altarikatted… Valgeid katteid tuli ju igal aastal pesta.

Praegu on altaril alati ilusad lilleseaded. Kas nii on alati olnud?
Kus sa sellega. Oli ikka lihtsalt lillepott, lilled olid ju odavad ja inimesed vahel tõid. Kes see neid seadeid tegi. Talvel polnud lillepoes midagi peale alpikanni, siis oli ka altari peal alpikann. Jõuludeks toodi jälle jõulutäht, neid oli ikka saada.

Kuidas üldse on võimalik, et üks inimene jõuab korras hoida suure kiriku ja selle vara, kiriku ümbruse veel pealekauba?
Vahel olid ju suured üldpuhastused ka. Siis tulid koguduse vanemad inimesed välja ja juhatus samuti. Klopiti altarikatteid ja vaipu, pesti aknaid ja põrandaid… Jõululaupäeva õhtul aitasid juhatuse liikmed ikka uste peal laululehti jagada ja pühapäeviti korjanduse raha lugeda. Mina olin muidugi ikka pühapäeviti lauluraamatuid jagamas, kui kedagi teist parasjagu polnud.
Kui uued lauluraamatud tulid, läks neid esimese nädalaga kaduma terve kastitäis. Vanasti olid inimesed küll ausamad, hoidsid ikka rohkem oma kiriku vara.

Mis tähendab vanasti?
No sest saadik läks hullemaks, kui inimesi hakkas palju kirikusse tulema, vast umbes 1988. aastast. Laulatusi ja matuseid sai rohkem ja leerid läksid ka väga suureks. See on muidugi hea, aga… nägupidi enam lihtsalt omi ei tundnud.
Sellel uuel ajal hakkasid õpetajad värvilisi talaare ka kandma, varem olid ikka kõigil mustad.

Kas see koguduseliikmeid häirima ei hakanud, et ise kirikuõpetajad ja niimoodi edvistavad?
Muidugi hakkas. Kellele see niiväga meeldis, aga harjusid ära. Ega uus armulaua jagamise kord ka inimestele ei istu, see on siiski võõras.
Eks inimesed, kes kirikus käivad, ole ka muutunud - nooremaks nimelt. Neid ei häiri suurt miski. Varem oli kirik ikka nagu kirik, nüüd aga toimuvad igasugused kontserdid. Vanematele inimestele ei meeldi see sugugi. Vanasti andis kirikus kontserte ainult oma koor; kui suurvorme laulsime, olid solistid ka.

Kas mõni asi on praegu parem ka kui vanasti?
See on ju hea, et inimesi rohkem kirikus käib… Väga palju on ikkagi samaks ka jäänud.
Ülestõusmispühade esimene teenistus oli alati kell seitse. Bussid siis veel ei käinud, tulin pool teed alati jala. Nüüd viimati tehti kell kaheksa, inimesed ei jõua lihtsalt varem. Kirikumees tuleb ju veel tund aega enne teenistust kohale.

Tädi Õie, kas Sul oli oma ametiriietus, kui Sa kirikumees olid?
Ei, olin lihtsalt tumedas riides. Vanasti olid meestel tumedad kuued, ristid ka revääri peal. Praegu on ilma ristideta. Minul pole kunagi vormi olnud.
Nojah, kirikumehe vorm on ju olemas, aga kirikutädide jaoks pole seda veel välja mõeldud. Kahjuks.
Intervjuu jaoks planeeritud aeg on otsas ja minu küsimused ka. Liiati on tädi Õiel palju tegemist.
Nii on see muidugi alati olnud. Mida me küll ilma temata peale hakkaksime?


MÕNINGAID MÄRKUSI JUMALATEENISTUSE KOHTA
Koguduse õpetaja piiskop Einar Soone


EELK liturgiline komisjon on aastate jooksul välja töötanud terve rea liturgilisi uuendusi eesmärgiga muuta jumalateenistus sujuvamaks ja koguduseliikmetele mõistetavamaks.
Uuendusettepanekute tegemisel on arvestanud vanakiriklikke tavasid ja põhimõtteid, ühendades need tänapäeva kristlase võimega jumalateenistuse ülesehitust mõista. Töö on olnud väga mahukas ja lisaks jumalateenistusele on käsitletud ka kiriklikke ametitalitusi.
Õpetajate konverents on heaks kiitnud mitu eelnõu ja soovitanud neid kogudustes rakendada.
EELK Konsistoorium on kinnitanud “katsekogudused”, et pakutud uuendusi praktikas kasutada. Sellest johtuvalt on jumalateenistusel osalejatel tekkinud küsimusi, miks ühes või teises kirikus just selliselt jumalateenistusi peetakse.
Kaarli kirikus on kasutatud üsna paljusid liturgilise komisjoni ettepanekuid ja siinkohal püüan lühidalt selgitada mõningate uuendusettepanekute otstarbekust ja vajalikkust.
1902. aastal ilmus trükis eestikeelne “Agenda ehk Käsiraamat Evangeeliumi-Lutheruse-usu kogudustele Vene riigis”, mille algtekst oli kinnitatud 1897. aastal. Väga paljus tugines see 1832. a agendale. Välis-Eesti kirik korrigeeris seda käsiraamatut keeleliselt ja muutis teatud määral ning andis 1951. aastal Uppsalas välja (teine muutmata trükk samas 1979. a).
Jumalateenistuse ehk missa ülesehitus ja jaotus on läbi aastasadade üldiselt samaks jäänud. Teenistus jaotatakse nelja ossa: pihitalitus, sõna- ja palveteenistus, armulaud ning tänu- ja õnnistamistalitus.

Pihitalitus
Agendas on ette nähtud mitmesuguseid võimalusi pihitalituse läbiviimiseks (peajumalateenistuses, peajumalateenistusest lahus, jumalateenistuses ilma armulauata, erapiht, haigete armulaua puhul).
Pihitalitus peetakse jumalateenistuse algusosas kohe pärast algussalme ja kiitust “Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule”, mille järele kogudus vastab: “Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen.”
Varem kogunesid pihilised seejärel altarivõre ette. Nii jagunes kogudus kaheks, mis ei ole aga sisuliselt põhjendatud,
kuna pihitalitus on mõeldud ikkagi kõikidele, kes on kogunenud jumalateenistusele. Et vältida kaks korda altari ette tulemist (hiljem kogunetakse armulauale), nihutati mõnes koguduses pihitalitus algusosast vahetult armulauaseadmise ette. Jumalateenistuse rütmi ja sisemist loogilisust arvestades ei ole selline ümberpaigutus õigustatud.
Loomulikum lahendus on, et pihitalituse ajaks jääb kogudus oma kohale. Seda võimalust on Kaarli kirikus praktiseeritud. Siinkohal on arvestatud nii seda, et
kõik kohalolijad osalevad pihil, kui ka seda, et vanematel inimestel võib olla raske kaks korda altari ette tulla või altariastmetel pikka aega seista. Kuna pihitalituse osa on seotud inimese isikliku meeleparandusega, siis rõhutan, et patutunnistuspalve on mõeldud lugeda kõikidele jumalateenistusest osavõtjatele.

Usutunnistus
Usutunnistuse lugemine (apostlik usutunnistus või suurtel kirikupühadel Nikaia usutunnistus) on samuti mõeldud tervele kogudusele. Vanema põlvkonna inimesed küllap mäletavad neid aegu, mil usutunnistust luges vaid õpetaja. Tervitatav on, et viimastel aastatel on EELK-s saanud enesestmõistetavaks kindlate liturgiliste tekstide (patutunnistuspalve, usutunnistus, Meie Isa palve) lugemine koos. See ühendab koguduse tervikuks. Kuna neid loetavaid tekste on aja jooksul mitu korda keeleliselt redigeeritud, siis on praegu kehtivad sõnastused toodud ära “Kiriku palve- ja lauluraamatus” (trükitud 1991. a).
Varem oli tavaks lugeda usutunnistust pärast pühakirja lugemist. Uuendusena soovitab liturgiline komisjon usutunnistust lugeda pärast jutlust, põhjendades seda sellega, et jumalateenistuse teises osas (sõna- ja palveteenistus) kuuluvad pühapäevased pühakirjatekstid - Vana Testament, epistel ja evangeelium - ning jutlus sisuliselt kokku. On loogiline, et alles seejärel, st
pärast jutlust, tunnistab kogudus oma usku.

Palve
Jumalateenistuse jooksul peetakse hulk palveid: patutunnistuspalve, päevapalve enne pühakirja lugemist, tänu- ja eestpalved, kirikupalve, palved armulaua seadmise ajal, tänupalve enne õnnistamist. Küsimusi võivad tekitada eestpalvete ja kirikupalve pidamise võimalused.
Tänu- ja eestpalveid peetakse armulaualiste, leeriõpilaste, pruutpaaride, hiljuti sündinud ja ristitud laste, lapsevoodi järel kirikusse Jumalale tänu andma tulnud emade, haigete, hiljuti surnute, leinajate jne eest. Iga liigi kohta ütleb õpetaja ühe pühakirja salmi, aga
palve ja tänu paigutatakse üldisesse kirikupalvesse.
Vajaduse korral, eriti kui hääl altarist küllalt selgelt kirikusse ei kosta, võib üldise
kirikupalve kantslist pidada, sellisel korral jäävad kirjasõnad tänu- ja eestpalvete puhul, samuti koguduse vastulaulud ära.
Kaarli koguduses on kasutatud mitmesuguseid võimalusi. Kantslist teatatakse eestpalvesoovid ning surma läbi lahkunud ja maetud koguduseliikmete nimed ning mälestatakse neid, kes on varem igavikku lahkunud. Seejärel
peetakse kantslist kohe ka palve ja lauldakse koos mälestuslaul. Teiseks: eestpalvesoovid teatatakse kantslist, aga palve paigutatakse üldisesse kirikupalvesse (tavaliselt kolmandasse palveosasse). Kolmas võimalus: kirikupalve peetakse kantslist ja ühendatakse eestpalvega.
Sisuliselt ei ole siin erinevust,
kus ja millises vormis palve peetakse, kas altari ees, kantslis või lugemispuldis. Palvete pidamiseks annavad nii agenda kui liturgiline komisjon palju võimalusi ja rikkalikus valikus sõnastusi. Vaimulikud peavad selleks leidma sobivaimad lahendused, arvestades nii jumalateenistusest osavõtjate hulka, kiriku akustikat, nähtavust kirikus ja isegi ruumi temperatuuri. On igati loomulik, et teatud erinevus jumalateenistuse pidamisel sõltub sellest, kas kohal viibib 10 või 1000 inimest, kas kirik on suur või koduselt väike, külm või soe jne.

Armulaud
Armulauast osavõtt on aasta-aastalt kasvanud. See kinnitab vajadust olla sakraalses ühenduses Kristuse ihu ja verega. Kui armulauaseadmissõnad ei tekita enamasti küsimusi, siis problemaatiline võib olla armulauaelementide jagamise viis. Sakramenti on harjutud vastu võtma leiva ja veini kujul. Maailma praktika aga pakub ka muid võimalusi. Usklikele jagatakse
ainult Kristuse ihu - leiba (roomakatoliiklased), leib ja vein segatakse ja antakse soovijatele lusikaga (õigeusklikud), leib kastetakse karikasse ja siis jagatakse (praktiseeritud viimasel ajal ka Kaarli kirikus), leib antakse kätte ja vein valatakse väikestesse individuaalkarikatesse (paljude kirikute tava Euroopas). Millist moodust kasutatakse, see jääb kohaliku piiskopkonna/koguduse otsustada. Ühel ja samal jumalateenistuselgi võidakse kasutada mitut eri moodust. Traditsioonil on oma väärtus, kuid arvestama peab ka hügieeninõudeid. Maailmas levivad haigused on sundinud armulaua jagamisel hoolikamalt jälgima puhtust, et takistada võimalikku pisikute levikut. Seda eriti arstide soovitusel. Milline ei oleks ka armulaua jagamise viis, on oluline, et kristlane võtab vastu Issanda poolt pakutud õnnistusvahendit füüsiliselt ja nähtavalt.
Tavaliselt kogunevad armulauale tulijad laudkondade kaupa altarivõre äärde. Võimaluse korral ikka süüakse-juuakse laua ääres. Ilmalikul seltskondlikul koosviibimisel, eriti siis, kui on palju rahvast, kasutatakse nn rootsi laua varianti. Rohkearvulise osavõtuga jumalateenistusel on üks võimalus armulauda jagada kirikus mitmes eri kohas. Nii on sakramenti jagatud suurtel ja pidulikel jumalateenistustel piiskoppide ametisseseadmisel Toomkirikus, EELK 80. aastapäeva tähistamisel Kaarli kirikus, vabaõhujumalateenistustel ja muul ajal. Kesköistel jumalateenistustel (jõulude, ülestõusmispühade ja aastavahetuse ajal) oleme niiviisi jaganud armulauda ka Kaarli kirikus. Mõte on ju selles, et armulaua osadus toimuks sujuvalt ega võtaks liiga palju aega.

Lõpetuseks mainin, et uuendused ei ole eesmärk omaette, vaid vormimuutused on tehtud selleks, et sisu ja tuum - Jumala Sõna ja sakramendid - saaksid jumalateenistusel oma väärika koha ja toidaksid meid igavikuliseks eluks. Seepärast oleme ka kirikuteated ütelnud pärast jumalateenistust, et need ei viiks meie mõtteid Sõnast eemale ega hajutaks tähelepanu.


KRISTUS ÜKSI ANNAB JÕUDU MEIE TÖÖLE JA ELULE...
Külli Keel

… nõnda kirjutas
Friedrich Wilhelm Constantin Stockholm ühes oma jutluses 1939. aastal. Siis veel kodumaal elades. See teadmine aitas teda kogu tema pikal ja kireval eluteel. Teisel jõulupühal, 26. detsembril, möödub tema surmast 32 aastat.
Õpetaja Friedrich Stockholm töötas Kaarli koguduse jaoks väga olulisel perioodil koos õpetajate Artur Soomre ja Aleksander Kapiga üle kahekümne aasta. Tema elusaatus kujunes nende mõlema omast aga hoopis erinevaks.

Friedrich Stockholm sündis Tartus 1. oktoobril 1884 vaemees Juhani ja Liisa perekonnas. Alg- ja keskhariduse sai ta Tartu Gümnaasiumis aastatel 1897-1905. Kooli lõpetas cum laude - hõbeaurahaga. Samal aastal jätkas õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, mille lõpetas 1911. aastal. Vajalikud konsistooriumi eksamid sooritas Riia Konsistooriumis.

1911. aasta juulikuus valiti usuteaduse kandidaat Friedrich Stockholm Kaarli koguduse abiõpetajaks. Ta lahkus sellest ametist 1. juunil 1914, et minna St. Peterburgi eesti Jaani koguduse abiõpetajaks. Kodumaale naasis 1919. aastal, mil temast sai kauaks ajaks Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja (1919-1944).

Friedrich Stockholm oli lisaks koguduse tööle hõivatud veel mitmete töödega väljaspool seda. Südamelähedane oli töö kaitseväes. 1919. aasta veebruaris loodi kindralmajor Johan Laidoneri korraldusega Eesti Kaitseväe juurde sõjaväepastori ametikoht. Sama aasta märtsikuus kinnitati sellele kohale kaks esimest vaimulikku - Keila koguduse õpetaja Jakob Kukk (hilisem EELK piiskop) ja Kaarli koguduse õpetaja Friedrich Stockholm. Mõne aja pärast nimetati Friedrich Stockholm sõjaväeõpetajate juhatajaks (tänapäeval peakaplan) tiitliga “sõjaväeõpetajate seenior”. Vabadussõja lõppedes teenis ta sõjaväes osalise ajaga edasi. Sidemed Eesti riigikaitsega kestsid kuni Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi 1940. aastal. Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) tegeles ta Venemaa eestlastest sõjapõgenike probleemidega.

Ta oli tegev ka Punases Ristis - Eesti Punase Risti Peavalitsuse liige ning Eesti Punase Risti hoolekande ja lastevarjupaikade osakonna juhataja. Ta on olnud ka usuõpetaja - lühemat aega Tallinna Linna Kommertskoolis ja Lenderi Tütarlaste Gümnaasiumis ning pikemalt Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis.

Tema tööd on tunnustatud paljude au- ja teenetemärkidega: Eesti Punase Risti I järgu I ja II aste ning II järgu I ja II aste, Eesti Vabadussõja mälestusmärk, Kaitseliidu Kotkaristi III klass ja Valgeristi III klass, Kaitseliidu Tallinna Maleva Toompea ja Ida malevkonna rinnamärk ning Raudtee Üksikpataljoni rinnamärk, Eesti Üleriikliku Tuletõrje Liidu Kuldristi I liik, EV Ratsarügemendi rinnamärk, Belgia ning Läti Punase Risti teeneterist, Poola ning Portugali Punase Risti aumärk.

26. septembril 1909 abiellus Friedrich Stockholm Helene Nopsiga. Perre sündis kolm poega: Uno, Friedrich ja William. Uno käis hiljem isa jälgedes. 1939. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli usuteaduskonna ning 1947. aastal ordineeriti ta õpetajaks. Friedrichist sai orelikunstnik, aastatel 1940-1944 töötas ta organistina Kaarli koguduses.

1934. aastal ostis õpetaja Stockholm looduskaunisse Rannamõisa Mäeranna talu, kus ta koos perega võimalikult palju aega veetis. Talu korrastati suure armastusega vanaduspäevade jaoks. Need tuli aga veeta mujal …

1944. aasta. Kirik on võimaluste piires ette valmistatud halvimaks. 29. juunil 1944 otsustab Konsistooriumi täiskogu piiskopi ettepanekul määrata EELK piiskopi asendamise järjekord, juhuks kui piiskop oma kohuseid täita ei saa. Nimekirjas on neli assessorit. Neljas neist Friedrich Stockholm, assessori ametis olnud 1943. aastast.

15. juunil 1944 tähistab õpetaja Friedrich Stockholm oma 25. tööjuubelit. See jääbki tema viimaseks tööalaseks tähtsündmuseks kodumaal. 6. septembril 1944 istub koos koguduse juhatus. Siis juba ilma õpetaja Stockholmita, kes oli koos oma perega nõukogude okupatsiooni ohu tõttu Saksamaale emigreerunud. 1944-1948 elas ta Saksa­maal, hooldades ja teenides põgenikke Jenas, Heiligenstadtis, Göttingenis ja Oldenburgis.

1940. aastate lõpul sõitsid paljud sõjapõgenikud, ka eestlased, Euroopast Austraaliasse. Nende hulgas ka 64-aastane õpetaja Stockholm koos perekonnaga. Nemad jõudsid Sydnyesse 1948. aasta novembrikuus.

Saabumine Austraaliasse oli sõjas kõik kaotanud põgenikele võimalus oma elu uuesti alustada. Võõral maal, mille keelt ega kombeid ei tuntud, tuli leida esialgne peavari ja töökoht. Selles olid saabunuile abiks eestlased, kes olid Austraalias elanud kakskümmend ja rohkem aastat. Põgenikele muretseti maabumisload ja korterid, paljud saabujad leidsid esimese peavarju Eesti Majas või kohalike eestlaste kodudes. Õpetaja Stockholmi perekonnal oldi südamlike tervitustega vastas Sydney raudteejaamas. Samuti oli talle valmis vaadatud korter Drummoynis.

Uute eestlaste saabumine Austraaliasse eesotsas uue eesti õpetajaga tähendas ka uut algust kirikuelus. Nädal pärast saabumist, 14. novembril 1948, pidas õpetaja Stockholm esimese jumalateenistuse. Kirikulisi oli 150. Sellest ajast peale toimusid eestikeelsed jumalateenistused igal pühapäeval. Kogudus, mille liikmete arv oli kokku kuivanud, hakkas suurenema juurdetulijate arvel. Kogudus oli kõige suurem 1958. aastal, mil liikmeannetajaid oli 530.

1949. aasta juulis määrati õpetaja Stockholm Austraalia eesti usuelu korraldajaks praosti ülesannetes.

Õpetaja Stockholm teenis Sydney Jaani kogudust kuni oma vanaduspuhkusele minekuni 1960. aastal. Ta suri Sydneys 1968. aasta 26. detsembril 84-aasta vanusena ning maeti Rookwoodi surnuaiale oma pool aastat varem surnud abikaasa Helene ja õpetajast poja Uno kõrvale. Kogudus on tänutäheks oma teenekale õpetajale asetanud tema hauale marmorist hauaplaadi.


IGALE ASJALE ON MÄÄRATUD AEG
Külli Keel

Seda, et Kaarli kogudusel on kaks sõpruskogudust, teavad juba kõik lugejad. Kuid seda, et meie kogudus on ka tugikoguduseks, ei tea veel kuigi paljud.

1999. aasta septembrikuus oli Liliann Grünvaldil üks eriline päev. Ta õnnistati EELK Põltsamaa kirikus misjonitööle. Oma tahet kinnitas ta sõnadega: “Jah, tahan, Jumala abiga.” Nüüd elab, õpib ja töötab Liliann juba teist aastast Kesk-Venemaal Mordva pealinnas Saranskis. See on temale määratud aeg.

Mordvalased on meie enim laialipaisatud sugulasrahvas, asudes Kesk-Venemaast Siberini ja ka Kesk-Aasias. Keeleliselt ja kultuuriliselt jagunevad nad mokðadeks ja ersadeks. Enda kohta on nad öelnud: "Oleme ühe pea, kuid kahe suuga rahvas."

Mordva elanikkonnast moodustavad 2/3 venelased, tatarlased ja tðuvaðid, ülejäänud kolmandiku ersad ja mokðad. Praegusel ajal on nende kultuur ja ellujäämine tõsises ohus ning ersa ja mokða keel on välja suremas. Mordva Vabariigil on küll oma hümn, lipp ja vapp ning seadused, kuid kogu asjaajamine toimub vene keeles .

Usutunnistuselt on mordvalased enamuses ortodoksid, kuigi nõukogude korra mõjul kujunes osa ateistideks. Viimasel ajal on ilmnenud märke ka muistse paganausu velmamisest. Luterlikke kogudusi on kokku vaid kolm. Kaks neist - üks ersa-, teine mokðakeelne - asuvadki Saranskis. Tegelikult on koguduste ersa- ja mokðakeelne jaotus tinglik, mõlemas koguduses on mõlemakeelseid inimesi ja väga palju kasutatakse vene keelt.

Poole oma ajast pühendab Liliann tööle just nendes kogudustes. Ettevõtmisi on mitmeid. Oma koht on pühapäevakoolil ja noortetööl. Noorterühm ei ole küll väga suur, kuid Liliannn leiab, et olulisem kus-küll-kõik-noored-on-õhkamisest on siiski töö nendega, kes juba tulnud. Koguduses annab ta huvilistele soome keele tunde. Usuõpetuse tunde on ta andnud ka kohalikus algkoolis.

Teist poolt oma ajast kasutab ta õppimiseks ja loengute pidamiseks - õpib ersa ja vene keelt ning peab kohalikus ülikoolis eesti keele loenguid.


Ersa naised rahvariietes
Lilianni misjonäritööd toetavad Haapsalu, Rapla ja kodukogudusena Põltsamaa kogudus. Alates käesoleva aasta detsembrikuust ka Kaarli kogudus, seda juba ametlikult sõlmitud tugikoguduse lepingu alusel. Nii saab meie kogudus osaleda misjonitöös. Lisaks majanduslikule toele pakub kogudus ka vaimulikku ja hingelist hoolekannet. Väga tähtsal kohal on eestpalved. Selles saavad osaleda kõik koguduseliikmed. Mille eest palvetada, annab Liliann teada oma regulaarselt ilmuvates ja kõigile soovijaile saadetavates sõbrakirjades. Järgmist kirja on võimalik saada ka kogudusest.


JÕULUD SARANSKIS
Liliann Grünvald

Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale.

Kõikjal üle maailma loetavat jõuluevangeeliumi loetakse jõulude ajal ka Kesk-Venemaal, Mordva pealinnas Saranskis asuvas kahes väikses luterlikus koguduses, kus lisaks vene keelele kõneldakse ka ersa ja mokða keelt.

Mordvas elades ja töötades sain oma siinsete esimeste jõulude sündmustesse süveneda varasemast hoopis isemoodi, sest veetsin jõulud Saranskis. Alguses oli pisut võõrastav mõelda juba sellestki, et olen jõuluõhtul kodust eemal. Kuid peagi võisin näha, et mu eelarvamused osutusid valeks ja ka siin sain ma osa “õigetest” jõuludest. Kogesin, et ka mina ei pea kartma ja et rõõmusõnum on mõeldud minugi jaoks.

Mordvas nagu igal pool mujal Venemaal peetakse jõulusid õigeusukalendri kohaselt alles jaanuaris, mistõttu 24. ja 25. detsember on siinsete inimeste jaoks täiesti tavalised päevad. Jõulumüügidki on siinmail veel tundmata, sest oma lähedastele kingitusi jagada on kombeks vana-aasta õhtul, mis siin on jõuludest palju suurem püha. Seega pääsesime - mina ja mu soomlannast töökaaslane Miina, kellega me koos elame - kaubanduslikest jõuludest, kuid mitte jõulukiirusest. Teadsime küll, et jõuludele eelneval nädalal (meie kalendri järgi) ootab meid ees hulk üritusi, kus kõneleme Jeesuslapse sünnist. Vaatamata sellele arvasime, et veedame jõulud vaikselt ja saame tunda suurt koduigatsust. Ent ettevalmistused ja jõulupeod tekitasid sellise jõulukiiruse, millist kumbki meist polnud enne kogenud. Teisest küljest vaadatuna oli see võib-olla isegi hea, sest polnud aega koduigatsust tunda.

Noorte oma jõulupidu, käik lastekodusse, ersa- ja mokðakoguduse jõuluteenistused koos lasteprogrammiga pakkusid meile tegemist-toimetamist kogu jõulunädalaks. Ent jõululaupäeva saime siiski veeta kahekesi, sest kalendri järgi oli laupäev ja jumalateenistusi ei peetud.

Meie jõulurahu saabus jõululaupäeval, pärast seda, kui jõudsime tagasi koju mokðakoguduse jõuluteenistuselt ja ­peolt. Süütasime küünlad, laulsime “Ma tulen taevast ülevalt” nii eesti kui soome keeles ja hakkasime mõttes otsima mõttes peidetud kingitusi. Oli tore “leida” kingitusi sügavkülmast, ahjust, padja alt jne. Meil oli ka päris ehtne väike Soome jõulukuusk, mille Miina isa oli meile saatnud.



Miina Viitanen ja Liliann Grünvald
Jõululaupäevaks olime planeerinud piduliku lõunasöögi eesti-soome moodi. Alguses tundus mulle, et ainus ühine traditsiooniline jõulutoit peale piparkookide on seapraad (jõulusink). Aga kui esimest korda elus maitsesin soomlaste kartulivormi, avastasin, et selle maitse meenutab meie mulgi putru, kuigi nende jõuluroog on ilma tangudeta. Miina tahtis teha ka kaalikavormi, aga kaalikad jäid ostmata, sest neid ei müüdud kusagil. Kohalike sõnul olevat kaalikad ainult sigadele mõeldud ja kuna meil polnud ühtegi tuttavat kärsalist, jäid kaalikad saamata ja kaalikavorm tegemata.

Pärast lõunasööki läksime jalutama. Lumehanged ja korralikud külmakraadid tugevdasid jõulutunnet veelgi. Meie ühiselamu, kus aasta tagasi elasime, asub kesklinnast mõnekümne­minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuid tol korral jalutasime hoopis vastupidises suunas, linnamürast eemale. Kõndisime puumajade vahel, oli tõeliselt vaikne ja rahulik, nagu oleksime hoopis kusagil maal. Polnud raske ette kujutada, et nende majade valgustatud akende taga on ehitud kuused ja jõulumeeleolus inimesed.

Igaühel on ilmselt oma ettekujutus sellest, millised on ühed õiged jõulud. Enamasti on meie ettekujutused seotud väliste, silmaga nähtavate asjadega. Ja kui miski nendest on puudu, on jõulud rikutud. Siin Mordvas kogesin siiski päris õigeid jõulusid, kuigi veetsin need väliselt täiesti uutes oludes. Jõulud on ka siis jõulud, kui seapraad või kaalikavorm jäävad söömata. Rõõmusõnum, mida ingel karjastele kuulutas, on mõeldud kõigile, nii sinule kui minule.
Jõululaupäevaks olime planeerinud piduliku lõunasöögi eesti-soome moodi. Alguses tundus mulle, et ainus ühine traditsiooniline jõulutoit peale piparkookide on seapraad (jõulusink). Aga kui esimest korda elus maitsesin soomlaste kartulivormi, avastasin, et selle maitse meenutab meie mulgi putru, kuigi nende jõuluroog on ilma tangudeta. Miina tahtis teha ka kaalikavormi, aga kaalikad jäid ostmata, sest neid ei müüdud kusagil. Kohalike sõnul olevat kaalikad ainult sigadele mõeldud ja kuna meil polnud ühtegi tuttavat kärsalist, jäid kaalikad saamata ja kaalikavorm tegemata.

Pärast lõunasööki läksime jalutama. Lumehanged ja korralikud külmakraadid tugevdasid jõulutunnet veelgi. Meie ühiselamu, kus aasta tagasi elasime, asub kesklinnast mõnekümne­minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuid tol korral jalutasime hoopis vastupidises suunas, linnamürast eemale. Kõndisime puumajade vahel, oli tõeliselt vaikne ja rahulik, nagu oleksime hoopis kusagil maal. Polnud raske ette kujutada, et nende majade valgustatud akende taga on ehitud kuused ja jõulumeeleolus inimesed.

Igaühel on ilmselt oma ettekujutus sellest, millised on ühed õiged jõulud. Enamasti on meie ettekujutused seotud väliste, silmaga nähtavate asjadega. Ja kui miski nendest on puudu, on jõulud rikutud. Siin Mordvas kogesin siiski päris õigeid jõulusid, kuigi veetsin need väliselt täiesti uutes oludes. Jõulud on ka siis jõulud, kui seapraad või kaalikavorm jäävad söömata. Rõõmusõnum, mida ingel karjastele kuulutas, on mõeldud kõigile, nii sinule kui minule.


HILDEGARD VON BINGEN - JUMALA POOLT VALGUSTATU
Ain P. Leetma

Hildegardi elu
Hildegard oli kolmeaastane, kui ta nägi oma esimese nägemuse. See nägemus põhjustas palju segadust ja pisaraid: valguskiir, mis nägi välja nagu pilvitu sinine taevas, ehmatas teda. Kui nii mõnigi teine laps oleks jooksnud ükskõik kelle juurde, et jagada äsja kogetut, siis Hildegard otsustas kogu nähtu esialgu vaid enda teada hoida. Ta oli liiga arg, et seda kellegi teisega jagada. Oma viiendal eluaastal sai ta aru, et need nägemused on Jumalalt.
Hildegard sündis 1098. aastal Bermersheimis, Saksa alal pere noorima, kümnenda lapsena. Vanemad otsustasid anda ta kloostrisse kui “kümnise”, mis kuulub Jumalale. Nii saadetigi Hildegard 8-aastaselt kloostrisse Disibodenbergis, kus ta alustas oma haridusteed Jutta von Sponheimi hoolitseva käe all. Siin õppis Hildegard ladina keelt ja ka mitmesuguseid majapidamistöid. Tänu oma aristokraatlikule päritolule oli tal võimalus saada hea haridus. Samuti oli tal luba kasutada raamatukogu - privileeg, mida igaühele ei võimaldatud. Mõne aja pärast võttis Hildegard vastu nunnaloori, olles kohustatud järgima Püha Benedictuse reeglit. Enamiku kloostrikaaslaste arvates oli Hildegardi elu igav ja sündmustevaene, kuid mitte sugugi Hildegardi enda arvates - tema nägemused ja ilmutused jätkusid. Kuid siiski oli ta veel liiga kõhklev nendest teada andma.
Pärast Jutta von Sponheimi surma 1136. aastal määrati Hildegard Disibodenbergi kloostri abtissiks ja sellega algas ka tema avalik elu. Nüüd rääkis ta nägemustest oma pihiisale, kes soovitas tal kõik usinalt üles kirjutada. Olles saanud Mainzi peapiiskopi nõusoleku, määrati Hildegardile isiklik sekretär. Selleks sai belglasest benediktiini munk Guilbert Gembloux'st, kes oli isiklikult huvitatud Hildegardi nägemustest. Selle koostöö tulemusel valmis 1147. aastal “Scivia” - raamat kahekümne kuuest nägemusest, mis käsitlesid teemasid nagu Kirik, inimese ja Jumala vaheline suhe ja palju muid valdkondi. See kogum aktsepteeriti Trieri kirikukogul, kus olid kohal ka paavst Eugenius, Bernard Clairvaux’st ja Mainzi piiskop.
Kuid ometigi ei olnud Hildegardi elu seotud vaid paigalistumisega ja nägemuste ootamisega. Teda teati kui nunna, kes täitis oma kohustusi äärmise täpsuse ja kohusetundega. Tänu temale valmis üsna pea ka uus tütarklooster, mis asus Bingeni lähistel Rupetsbergis. Hildegard kirjutas palju laule, nii viisis kui sõnas, samuti ka 50 võrdluslugu oma nunnade tarbeks. Teda teati ka kui kirjutiste autorit - kaks tema raamatutest käsitlevad meditsiini ja ajalugu - teosed, mis köidavad isegi 20. sajandi teadlaste tähelepanu. Vaatamata oma kehvale tervisele, reisis Hildegard palju, rajas veel ühe tütarkloostri, külastas kloostreid ja vaimulikke, ning jätkas samal ajal ka kirjutamist. Reisid viisid teda läbi kogu Saksamaa Ðveitsi ja isegi Pariisi. Sageli jutlustas ta reiside ajal. Tema jutlused olid niivõrd populaarsed, et tihti palusid inimesed endale nende koopiaid. Hildegardi külastasid paljud tähtsad tegelased, nagu Mainzi ja Salzburgi peapiiskop ning Elizabeth Schonaust. Rahvamassid tunglesid tema juurde üle kogu Saksamaa ja Gallia, et saada nõu ja vaimulikku juhendamist. Selline kuulsus põhjustas isegi keiser Friedrich I Barbarossa küllakutse.
Hildegardi kirjavahetus koosneb rohkem kui 300 kirjast, nende hulgas nii kirjad paavstidele, printsidele, piiskoppidele, abtidele ja abtissidele, preestritele kui ka ilmikutest koguduseliikmetele.
Aastal 1178 pandi klooster kuueks kuuks kirikukeelu alla, kuna Hildegard oli lubanud matta kloostri surnuaeda mehe, kes oli kirikuvande all. Hildegard ütles vaid enda kaitseks, et mees olevat surivoodil kahetsenud ja meelt parandanud ning osa saanud ka pühimast sakramendist ja viimsest võidmisest. Peapiiskop tühistas keelu 1179. aastal.
Abtiss Hildegard suri 17. septembril 1179. aastal 81-aastaselt. Tema ilmutused ja nägemused olid tõestuseks, et Jumal näitas Hildegardile oma soosingut. Ometi on isegi paljud ta eakaaslased näinud temas ta nägemuste tõttu võltsprohvetit ja posijat. Kuid need, kes on uurinud Hildegardi elukäiku ja kirjutisi põhjalikult, on veendunud tema pühaduses ja usu õigsuses. Ta oli tõepoolest Jumala poolt valgustatud, ja nii nagu Püha Katariina Sienast ja Õnnis Anna Maria Taigi, edastas ta ülima kindlusega oma nõuanded ja hoiatused ka paavstidele ja kuningatele.
Hildegard tõi esile oma arusaama Kirikust ja selle eesmärgist. Kuid sellele vaatamata teda eluajal ei järgitud, tema teosed ei pälvinud küllaldast tähelepanu. Tihti on kutsutud tema elu “ühe-inimese-etenduseks”. Renessansi esiletulekuga pöörasid kristlikud humanistid lõpuks tähelepanu ka tema kirjutistele, avaldades 1513. aastal “Scivia”. Vaatamata tärganud huvile ei hakatud talle tol ajal rohkem tähelepanu pöörama. Alles 20. sajandil tuleb ta uuesti esile kui feminist, müstik, terviseteadlane ja prohvet.
Hildegardi on tihti kutsutud keskaja üheks tähtsamaks isikuks. Ja seda ta ka vaieldamatult oli. Tema tegevusajaks oli 12. sajand - aeg, mil tegutsesid Pierre Abelard ja Bernard Clairvaux’st. See oli ka aeg, mil rajati esimesed ülikoolid ja ehitati Chartres'i katedraal.

Kirjutised
Hildegardi kirjutised võib jagada nelja ajajärku:
I 1140-50 - teoloogilise triloogia esimene osa “Scivias” (Kuidas ära tunda Issanda teed). See koosneb kolmest raamatust - 26 nägemust, tõlgendused, arusaamad inimühiskonnast ja maailmast. “Scivia” on Hildegardi esimene kirjutis, mida võib tõlgendada mitmel moel: eksegeetiline käsitlus, nägemuste raamat, muusikaline ja dramaatiline teos. Kuid üle kõige peaks seda tõlgendama kui prohvetlike nägemuste ja teoloogia kogumit. See koosneb omakorda kolmest osast:
1. Loomine - makrokosmos ja mikrokosmos.
2. Lunastus - Kirik. Ristimine, konfirmatsioon ja armulaud.
3. Pühitsus - voorused ja pahed. Lunastus.
Selles teoses Hildegard käsitleb ka vaimulike elulaadi ja korruptsiooni, mis sellel ajal kirikus valitses. Peab tunnistama, et Hildegard ei karda edastada oma sõnumit kirikupeadele, teades, et see on Jumal, kes räägib tema läbi. Hildegard oli võimeline oma elu jooksul läbi viima nii mõnedki reformid, mida ta pidas vajalikuks.
II 1150-60 - dramaatilised laulud “Symphonica”, mis olid mõeldud nunnadele lihtsustamaks tunnipalvuste pidamist. Samal ajajärgul kirjutas ta ka näidendi “Vooruste mäng”. Sellesse ajajärku mahuvad samuti kaks teaduslikku tööd: “Meditsiiniraamat” ja “Teaduslik meditsiin”.
III 1160-65 - teoloogilise triloogia teine osa “Raamat elu väärtustest”. See koosneb kuuest osast, kus voorused ja pahed vaidlevad omavahel Kristuse ees. Raamat räägib rõõmudest ja karistustest, mida voorused ja pahed endaga kaasa toovad. Kogu teos põhineb tema kogemustel vaimuliku juhendajana.
IV 1165-75 - viimane osa triloogiast “Jumalikud tööd” - nägemus jumalikust armastusest. See raamat toob esile küpsenud arusaamad lunastusest ja eskatoloogiast.

Spiritualiteet
Hildegardi spiritualiteet tuleb esile veendumusest, et ta oli Jumala poolt määratud prohvet. Tema prohvetlike kuulutuste allikaks olid nägemused. See teadmine kerkib esile kõikides tema teostes. Ta ei räägi iseenda soovitusel - selle asemel, et kui jutlustaja rääkida Jumalast, räägib ta Jumala poole kui prohvet.
Hildegard ei pidanud lugu rohkemast haridusest kui lihtsast lugemisest. Tema prohvetlik missioon oli vastuseks Kiriku vajadustele. Ta oli läbi ja lõhki vanamoeline benediktiini abtiss (seda kõige positiivsemas mõttes). Hierarhia oli tema jaoks väga tähtsal kohal, sest isegi inglite vahel kehtib hierarhia.
Ta toob selgelt esile benediktiini spiritualiteedi, rääkides kahest voorusest: Issanda kartus ja alandlikkus.
Alandlikkusest, kuulekusest ja vaikusest räägib ta väga tihti. Tema õpetused toovad esile kloostri põhiteemad. Võib öelda, et ta on põhjalikult juurdunud konservatiivses benediktiini õpetuses.
Oma elu jooksul püüdis ta Kirikus korda luua. Ta ei püüdnud tuua esile suuri muudatusi poliitikas. Ta ei rääkinud autoriteedi vastu, küll aga autoriteedi valesti kasutamise vastu. Kirik oli Hildegardi jaoks tähtsamal kohal kui ühiskond. Mõlemad - nii ühiskond kui Kirik - on kutsutud kasutama oma autoriteeti, kuid nad peavad seda tegema hoolikalt ja õiglaselt.
Vaimulike tahtlikud eksimused olid Hildegardile vastukarva: kiriku varadega äritsemine (simoonia), tsölibaadi nõudest mittekinnipidamine, vaimulike alluvus ühiskonna ilmikjõule.
Hildegard oli mures ka Kiriku õpetuse õigsuse pärast - sakramendid olid tähtsal kohal. On oluline tunda Kristust. Karistus järgneb igale patule. Ühel päeval saabub kohtupäev ja see on meeleparanduse allikaks, mis peab juhtima armastuseni Jumala vastu.

Kokkuvõtteks
Hildegardi sõnum on pööratud kõikide inimeste poole ja see teeb temast universaalse prohveti. Tal olid tähtsal kohal Jumala kartus ja vooruslik elu. Kogu tema spiritualiteet oli kirikukeskne - kuulekus Kirikule kui vaimulikule emale ning sakramentidest osasaamine - see oli kindel meetod hukatuse vältimiseks. Tema spiritualiteet kutsus esile ka vaimulikkonna meeleparanduse, mis omakorda kutsus esile ka ilmikkonna soovi järgida Kristust täiuslikkuses.
Hildegard ei ole Kiriku poolt kanoniseeritud pühak. Samuti ei ole teda kuulutatud ka õndsaks. Kuid ometigi tuntakse teda rahvasuus kui Püha Hildegardi Bingenist. Kirikukalendris ei ole temale pühendatud ühtegi päeva, kuid 17. september, Hildegardi surmapäev, on veel vaba. Mine tea… Issanda teed on ettearvamatud.

Palve
Kõikvõimas, hää Jumal, oma armu läbi süütasid sa Hildegardis armastuse tule, mis oli põlevaks ja juhtivaks täheks Kirikule. Luba, et ka meie võiksime olla süüdatud sinu armastuse tulega ja et me võiksime alati kõndida sinu ees kui valguse lapsed. Me palume seda Jeesuse Kristuse, sinu armsa Poja läbi, kes koos sinuga ja Püha Vaimuga elab ja valitseb, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.


MEMME-TAADI PIDU - REPORTAAÞ
Virve Nuka

Õnnistusrikkad on nooruspäevad.
Vanadus armastab nende juurde tagasi pöörduda läbi aegade hämaruse.
(G. Byron)

Sombusele hallile ilmale vaatamata on pühapäeval, 5. novembril koguduse saal rahvarohke, sest memme-taadi peost on siin osalemas rohkesti päevakangelasi koos oma lastelastega.
Alguspalve ja tervitussõnad mitme põlvkonna esindajaile lausub piiskop Einar Soone, kes märgib ka, et toimuv üritus on nagu üks lüli läheneva Kaarli koguduse 130. aastapäeva tähistamiseks. Ühislauluna kõlab “Oh võtkem Jumalat kiita!”.

Millega üllatavad peokorraldajad ja lapsed oma külalisi?
Esimene neist on kontsert. Pühapäevakooli vaprad pisikesed esinevad lauluga “Tere, hommik!”. Kaunilt kõlavad koolilaste esituses “Tore sügis” ja “Memmel on üks koer” ning mudilaskoorilt “Abistaja” ja “Lauldes me lõbusaks saame”. Muusikalise osa eest on hoolt kandnud ja lapsi juhendab Kaie Tanner.
Oma vanamemmedele on luuletustega “Memmele” ja “Vanaemad” palju hellust ning tänu jagada Johannal, Helisel ja Kristenil.
Küllap on nii lastele kui ka täiskasvanuile tuttav muinasjutt naerist ja selle kasvuvägevusest. Kontsertosa lõpuks ongi võimalik seda lugu näha näidendina.


Vanaisad, isad, pojad-üheskoos meisterdamas
Nüüd aga teine üllatus!
Lapsed ulatavad enda valmistatud tervituskaardid oma vanavanemaile selle kinnituseks, et nad neid kalliks ja tubliks peavad.

Mida tähendab olla vanaema?
Eks ole vanaemadki kunagi lapsed olnud. Millised olid nende
mängumaad ja lelud? Sellest pajatavad vanaemad Maret ja Ellen. Polnud ju nende lapsepõlveaegadel ei televiisoreid ega arvuteid. Mänguasjadki olid teistsugused. Rohkesti lõbustati end õuemängudes - näiteks tõukeratastel sõites, omaaegsete taskulampide valgel peitust mängides jne. Mere ääres elanud vanaema Ellen meenutab meresõitu plekk- või puuvannidega. Tubastest tegemistest meeldivaim on olnud pabernukkude ja neile riiete joonistamine. Võrdluses tänapäevaga leitakse, et praegusaja lastelegi on tuttavad mitmed liivakastimängud, samuti rahvastepall ning “Muna”, aga peaaegu võõrad on lutsuviskamine ja kurnimäng.
On aeg ühistegevuseks. Algatuseks sobivad väga hästi Kaie ja Luule juhendatavad ringmängud “Üks peremees võttis naise” ja “Me lähme rukist lõikama”.

Siis aga on võimalus oma
käteosavust proovida. Naispere käsutuses on looduslikud vahendid: pihlakad, luuviljade kivid, arbuusiseemned. Millise ehte keegi neist valmistab?
Vanaisad, isad ja poisid näitavad oma fantaasiat karpidest kõikvõimalikke asju meisterdades. Mida kõike selles meistritekojas ei kohta: maja, auto, lennuk, külmik, laev, robot, kirikutorn… - autoriteks nii väikemehed kui täiskasvanud. Hoogu on sattunud ka piiskop Einar Soone ja õpetaja Jaak Aus, kellest esimesel on valminud Hiina müür, kus elanikkegi näha, ja teisel tore auto.
Ka naisperel on, mida uhkusega näidata: kaelakeed, käevõrud, peaehted-kroonid…
Meisterduste esitlusel saavad kõik asjaosalised palju kiidusõnu kuulda.

Pingelisele näputööle, mis tegijad mõnd aega paigal püsima sunnib, järgnevad ergutavad ja
hoogsad mängud, nende seas lõbus äraarvamismäng “Pantomiim”, milles osalevad vaheldumisi nii lapsed kui ka vanemad. Ürituse lõputantsud “A-ram-sam-samm” ja “Jenka” panevad vere lausa keema!

Peo lõpul lauldakse ühiselt veel “Õnnista ja hoia”. Söögilaul “Issand, leiba õnnista!” on sissejuhatuseks sellele, mida pakub pidulaud vanaemade ja emade kaasatoodud maitsvaist andidest.

“Tore pidu oli!” kuuldus neilt, kelle auks see oli korraldatud.

Suur tänu aga toimkonnale, kuhu kuulusid Signe Aus, Kaie Tanner, Leila Talvik, Lea Krall, Luule Sinnissov, Kadri Korjas, Maris Remmel, Sirje Laar jt.


JÕULUD ON ANDMISE AEG
Küllike Valk

Jõulude aeg on alati oodatud aeg, olgu siis kodus, koolis või töökohas. Selleks ajaks püütakse valmis saada kõigi suuremate töödega. Valmistutakse hingetõmbeks enne uut aastat.

Jõulude aeg on ka omamoodi kummaline aeg. Aasta kõige pimedamal ajal saab kogeda kõige suuremat valgust, kõige suuremat rõõmu.

Pühapäevakoolis on jõulupeod juba traditsioonilised ja väga oodatud. See, et nad toimuvad, on iseenesest mõistetav; see k u i d a s nad toimuvad, on igal aastal uus ja huvitav. Kuigi lapsed ootavad loomulikult eriti kingitusi, ei ole see kaugeltki ainult kingituste pärast peetud pidu. Õpetajatele, koguduse noortele ja ka lapsevanematele annab jõuluaeg võimaluse lasta oma fantaasial lennata, kuidas just seekord jõulusõnumit kõige paremini lasteni tuua. Lapsed mitte ainult ei osale, vaid löövad ka korraldamisel aktiivselt kaasa - nimelt oma esinemisteks ettevalmistustega. Nii et peo ettevalmistamisega on seotud pea kõik, andes endast parima, et ühine üritus igati korda läheks.

Lastetöö rahvas on aastate jooksul välja mõelnud ja ellu viinud palju mitmesuguseid ideid, kuidas jõule tähistada. Siinkohal tahaks mõnda neist kirjeldada.

Umbes viis aastat tagasi planeerisime peo asemele rännaku, mis praegu on kõigile tuntud jõululapse otsimisena. Sellest on nüüd välja kasvanud päris omaette traditsioon. Ilmselt just sellepärast, et tollel korral kandis ta jõulusõnumit üle ootuste tugevalt ja vapustas osavõtjaid hinge põhjani. See kõik oli nagu päriselt - rännak pakaselistel tänavatel Petlemma poole, teel kohatud tegelased Piibli aegadest ja tänapäevast, sõimest õlgede pealt leitud lapsuke ja ühised kaunid jõululaulud. See oli jõulurõõm ja jõulusõnum ja äratundmine - kõik ühekorraga.

Üks teine kord pidasime jõulupidu koos inglitega. Suur abi oli noorte draamaringi rahvast, kes ingleid kehastasid. Koos inglitega küpsetati piparkooke, kaunistati kuuske, meisterdati lumehelbeid jpm. Põnev kogemus tänapäeva inimese silme läbi olid inglid, kes võtsid lastelt vastu eestpalveid - seda muide raadiosaatjatega!

Lapsed on käinud ka metsarahva jõulupeol. Õpetajate rõõmsameelne ülesastumine loomade kostüümides tegi lastele palju nalja. Samas oli väga põnev “talvises metsas” metsarahva jõulukombeid vaadata ja ise nendega koos meisterdada ja mängida.

Eelmisel aastal proovisime jälle midagi uut - eesti vanarahva jõulusid. Lugu sellest, kuidas umbes saja aasta eest talurahvas jõule pidas. Saali dekoreerisime nii, nagu oleks tegemist rehetoaga, rekvisiitideks asjad just tollest kaugest ajast. Lapsed olid kutsutud külla justkui ühele suurele taluperele, kus nii pereisa, pereema kui ka peretütred, perepojad ning teenijarahvaski olemas (kõik muide õpetajate mängitud). Koos uuriti vanarahva jõulukombeid, tantsiti, mängiti ja muidugi söödi nagu õiges eesti peres ikka kombeks. Igal juhul oli see kõik üks emotsionaalne ja tore sündmus ning ühtaegu hariv nii lastele kui ka nende vanematele: ega sellest, mis eesti rahvale hingelähedane ja omane, enam ju kuigi tihti juttu ei tehta.

Loogilise jätkuna eelmisele aastale on
tänavu kavandatud erinevate rahvaste jõulupidu. Lastetöö ringidel on iseseisvalt vaja uurida rahvaste jõulukombeid ning peol neid teistele tutvustada, igal rühmal üks rahvus.
Peol osalevad nii-öelda jaapanlased, soomlased, eskimod, neegrid, venelased, aga näiteks ka päkapikurahvas.

Loodetavasti saab sellest põnev ettevõtmine, mis meeldib kõigile. Kui mõelda, kui palju uut ja huvitavat meie enda rahvakommete taaselustamine ja tundmaõppimine andis, siis milliseid huvitavaid avastusi toob veel teiste rahvaste lähem tundmaõppimine!

Ootame kõik jõule pikisilmi, nii suured kui väikesed, sest jõulud on andmise aeg.

Jagage heldelt seda rikkust, mis on teie sees - silmades ja südames.


LAPSED JÕULUDEST
Signe Aus

Jõuluaeg on imeline aeg kõigi jaoks, aga eriti lastele. Seda oodatakse pikisilmi juba poolest sügisest ning tehakse mitmesuguseid ettevalmistusi. Igaühel on jõuludega seotud omad soovid ja unistused, mille täitumist just sellel ajal oodatakse.

Mis pühad on jõulud ning kuidas neid meie kodudes peetakse, sellest vestlesime koguduse lasteaia ja pühapäevakooli nooremate lastega. Vestlusest sündis aga selline jutt.

Jõulupühad on Jeesuse sünnipäev, aga siis tuleb ka jõuluvana ja saab palju kingitusi. Päkapikud käivad ringi, lund sajab ja saab lumememme teha. Teha saab ka igasugu lumelosse ja lumesõda pidada.

Mulle meeldivad jõulupühad sellepärast, et saab soovida igasuguseid asju ja päkapikkudele kirju saata. Tegelikult sellepärast, et Jeesus sündis, ongi jõulupühad olemas. Ja ka sellepärast, et jõuluvana saaks tulla. Milleks siis jõuluvana peab olema, kui jõulusid ei oleks? Mulle meeldib veel see, et saab piparkooke teha ja neid nimetada “pagari piparkookideks”.

Inimesed on jõulude ajal pisut teistsugused - paremad, õnnelikumad ja ilusamini riides. Kõik tahavad üksteisele kingitusi teha. Inimesed on sellised sellepärast, et neile on Päästja sündinud, ning sellepärast, et saab kingitusi. Jõulud on ka headuse püha. Lapsed ei löö üksteist ja mängivad ilusti omavahel.

Enne jõule tuleb igasuguseid ettevalmistusi teha. Tuppa toome kuusepuu ning koristame toad ära. Meie teeme enne jõule kodus remonti. Seejärel paneme akendele ette jõulukardinad ja kardinate külge kaunistused. Ma teen ka ise teistele kingitusi ja panen need jõulukuuse alla. Ka kuuseehteid teen ma ise. Enne jõule lähme me kindlasti päkapikumaale.

Ka jõulude ajal loen ma igal hommikul hommikupalve ning laulan ka ühe jõululaulu. Kui on käes jõuluõhtu, siis me ehime koos perega kuuse ära. Mina panen kõige madalamale kuuseehted ja ema ning isa panevad kõrgemale. Siis me läheme perega kirikusse, seal on ka jõulupuu ehitud. Pärast ma ootan jõuluvana ja kingitusi. Ma teen päkapikule ka kingituse. Kui lumi on maas, siis ma lähen võib-olla suusatama. Vahel ma teen ennast vaikselt, nii et keegi ei tea, päkapikuks ja siis üllatan teisi. Kindlasti laulame kodus ka jõululaule, näiteks “Tiliseb, tiliseb aisakell” või “Teil soovime rõõmsaid jõule!”. Jõulude ajal saab teistsugust toitu süüa - verivorsti ja hapukapsast ning muidugi piparkooke, mida me vanaemaga koos küpsetame. Vahel me lähme jõulude ajal ka sõpradele külla ja siis toob jõuluvana meie kingitused sinna.

Jõulude ajal soovitakse üksteisele kõike head.

Mina soovin, et meil kõigil oleks hea elu, et kõik oleks hästi ja miski ei läheks viltu ning et inimesed oleksid terved! Ma soovin, et kellegagi midagi paha ei juhtuks, et kõigil läheks väga hästi ja et keegi jõulude ajal haigeks ei jääks! Rõõmsaid jõule ja kõike head ka jõuluvanale ning päkapikkudele! Ja veel ma soovin, et kuusepuu kasvaks ega vajuks toas norgu! Head piparkoogi söömist!


NÄHTAVAS NÄHAKSE NÄHTAMATUT
Ilmar A. Kiviloo

Ikoonid on pühad pildid, mis on tehtud jumaliku inspiratsiooni läbi inimkäega, võrreldavalt sellega, kuidas on toimunud pühakirja kirjutamine. Seetõttu peetakse õigeks ütelda, et ikooni mitte ei maalita, vaid kirjutatakse.

Käskudes on kirjas: "Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees. Sa ei tohi neid kummardada ega teenida." (2Mo 4:5a.) Just selle käsu vastu eksimist peavad paljud uuemad usulahud Õigeusu Kiriku süüks.

Ma ei oska öelda, kas Sulase lugejate hulgas sellise seisukohaga inimesi on, kuid arvan, et asja tuleb natukene selgitada. Ei ole mina see, kes peaks ikoonide ja ikoonikirjutamise apologeediks - kaitsjaks hakkama. On ju seda tehtud ammu. VII oikumeeniline kirikukogu Nikaias aastal 787 võttis vastu dogmaatilise otsuse: "Meie otsus on see, et pühade ikoonide austamine ja kummardamine on võrdsel kohal Kristuse püha risti austamise ja kummardamisega". Ikoonide teema käsitlemise põhjuseks nii tähtsal kirikupeade kontsiilil oli ikonoklastide (ikoonipurustajate kr k eikon - kuju, pilt, ikoon; klao - teen katki, purustan) tegevus VIII ja IX sajandil.

Algkirik on algusest peale austanud risti ja märtrite reliikviaid. Esimesed kristlikud ikoonidki pärinevad algkiriku ajast ja kohtadest, kus Kristus elas ja kus algas tema Sõna kuulutamine. Ristiusu levikuga levisid ka ikoonid. Rooma katakombides säilinud üksikud freskod räägivad, et ikoonid - pühapildid erinevad kohe algusest peale ilmalikust kunstist. Edasi püüti anda mitte ainult nähtavat, vaid ka nähtamatut. Ikoonide ülesanne ei olnud üksnes kaunistada pühakoda, vaid ka õpetada. II sajandil tekkis teatud vastasseis ikoonidele, põhjuseks vastasseisjate väärtõlgendus ikoonide austamisest; selles nähti paganlikku ebajumala kummardamist (puu, kivi, lõuendi, aga mitte nendel kujutatu austamist). Trullo Kontsiilil Konstantinoopolis aastal 692 fikseeriti ikoonide liturgilised omadused ja viisid nende hindamiseks.

Nõnda siis pühakujude ja ikoonide ette kummardades ei austa me mitte kuju - ei puud, kivi ega värvi, vaid nähtava vahendusel ja meenutusel nähtamatut, keda on kujutatud, olgu see siis Jeesus Kristus, Jumalaema, ingel või pühak. Pühakujude kasutamine algas samal ajal, kui Jumal andis Moosesele kümme käsku, sest siis andis Ta ka juhtnöörid kahe kullast keerubi kuju asetamiseks seaduselaeka otstesse (2Mo 25:18-20).

Nagu öeldud, nähakse nähtavas (ikoonis) nähtamatut. Kuid nüüd veidi ka nähtavast. Ikoone kirjutatakse lehtpuutahvlitele. Parim, vähemalt meie laiuskraadil, on pärn. Munatempera puhul tuleb pind enne kirjutamist kruntida. Selleks kasutatakse liimi või kriidi segu. Värvimullad segatakse munakollase ja veega. Sideaineks kasutatav munakollane läheb aja jooksul aina tugevamaks. Et temperatuurikõikumised ja muud välismõjud ikooni ei rikuks, kaetakse see värnitsaga. Kui aga kirjutatakse vahavärvidega, ei ole puitu kruntida vaja. Sulavaha segatakse vee, nuuskpiirituse ja värvimuldadega ning lisatakse kaseiini. Ikoonidel on juba ajalooliselt kindlad teemad ja eeskujud. VII oikumeeniline kirikukogu dekreet ütleb: “Kunstnikust sõltub ainult teose tehniline aspekt, selle kogu plaan, paigutus ja ülesehitus sõltuvad väga selgelt pühade isade õpetusest.” Seega ei mõtle kunstnik välja uusi ikoone, vaid uus ikoon sünnib eelkäijast. Et nähtavas saaks näha nähtamatut, see algab juba ikooni kirjutajast. Kunstnik on justkui Jumala käepikendus. Enese tunded ja tujud tuleb unustada ning jälgida traditsioonilisi reegleid. Õige seisundi saavutamiseks tuleb paastuda ja palvetada. Ettenähtud palvetes palutakse tuge ja kaitset muu hulgas ka neile inimestele, kes kord mures või rõõmus selle ikooni ees palves peatuvad. Nõnda saab ikoonist “aken” Jumala maailma.

“Keegi vaatab mind,” kirjeldas kord Moskva Tretjakovi galerii ikoonide saalis seisnud naine oma head ning ülevat tunnet. Sama, aga vastupidiselt, on tõenäoliselt tundnud moslemid, kui nad eri aegadel on õigeusu kirikuid rüüstanud. Ega muidu ole tänapäevalgi Tessaloonika ja paljude Serbia kirikute freskode ja ikoonide kujutistel silmad välja kraabitud.

Kuid tundes endal pilku, saab südamega vastu vaadata ning näha, mis silma eest varjatud, ja hoopis suudelda seda, kes püha on.

Seletamaks ikoonide tähendust inimestele esitan katke ühest jutlusest: "Ikoonid on võtmeks, mis avavad meile ukse võimaldamaks leida vajalikku tasakaalu ning sobivat harmooniat usu ja selle rakendamise vahel, ülistamise ja teostamise, usu ja elu vahel. Tunnistame seda, et Kristus sündis lihasse, et Ta tuli ja elas meie hulgas, olles samaaegselt Jumal ja inimene. Tunnistame seda pühakirja ja traditsiooni alusel, usume sellesse. Ikoonid aga näitavad sagedasti seda tõde - näitavad, et Jumal tõepoolest võttis enesele meie kuju, ja aitavad meid selles veenduda, et Jumal ei ole abstraktne ega kauge, vaid lausa meie keskel. Ja edasi - ikoonid aitavad meid leida nähtamatut Jumalat. Teda nõnda öelda näha ja kogeda oma ligimeses."

Kindlasti on üks silmapaistvamaid ikoone Andrei Rubljovi (surn 1430) “Kolmainsus”. Ka ei ole ühegi teise ikooni lahtimõtestamiseks nii palju aega ja vaeva kulutatud kui selle puhul. Ei tohi unustada, et see (ja ka teised sama kompositsiooniga ikoonid) ei ole Kolmainsuse ikoonid range määratluse kohaselt. Sest Isa ja Püha Vaimu ei ole võimalik kujutada, ei inimese, ingli ega millegi muu kujul. Kujutada on võimalik ainult Poega. Rubljovi “Kolmainsus” on figuratiivne ikoon. Tegemist on vaimuliku sümboolikaga - kolme ingli ilmumine Aabrahamile on Uues Testamendis kirjeldatud Jumala kolmeisikulise ilmumise (Mt 3:16-17) vanatestamentlik algkuju. Sajandite jooksul on välja kujunenud selle ikooni tõlgendamise viis, mille järgi keskmine ingel kujutab Kolmainsuse teist isikut - lihasse sündinud Sõna. Keskmine rüü on punane, see värv sümboliseerib nii kuninglikkust kui verd. Tema taga on Elupuu, tema ees karikas, milles ohvrilooma pea. Kõige sügavam sümboolsus avaldub aga selles, et keskmist inglit piirab karika kujutis. Püha Andrei ikoon, jumaliku inspiratsiooni toode, sisendab oma majesteetlikus lihtsuses inimestesse arusaamist Kolmainsusest ja Jumala armastusest paremini kui sõnades kirjutatu.

Ja lõpetuseks. Ajaloo jooksul on ikoone põletatud ja purustatud. Inimesigi on “tõe” pärast tapetud. Need, kes seda teinud, on ka ise varem või hiljem surnud. Ikoonid on aga jäänud ja neid kirjutatakse tänagi. Kiriku võitu tähistab Õigeusu Kirik eriliselt esiletõstetud võidupühana, mälestades ja austades ikoone kõigis kirikutes. Seda püha pühitsetakse igal aastal suure paastu esimesel pühapäeval Eesti Apostlikus Õigeusu Kirikus õigeusu pühapäeva nime all.