JUHTKIRI

Paastuajal, mil kogu kristlaskonna mõtted ja meeled on suunatud Lunastaja vaevale ja kannatusele, valmistudes aga ka ülenduma ülestõusmise rõõmukuulutuses, on küllap kasulik meilgi mõelda oma rollile üldises kristlikus osaduses. Et siin saavutada mõistmist, ei tohi unustada ega jätta kõrvale oma rahvuslikku sünnipära. Just päritolu on see, mille mõistmise kaudu võime ehk leida suuremat arusaamist oma mõttelaadist ja eluhoiakust, võime ka kasvada edasi ja jõuda religiooni vaimsete väärtuste paremale äratundmisele.

Nii on keskse teemana seekordses Sulases käsitlemist leidnud rahvusliku kristluse küsimus. Arthur Võõbuse aastatetaguses kirjatöös leiame vaate eestlaste ristiusustamisele. Sõpruskoguduse õpetaja Vello Salum kirjutab rahvakiriku probleemistikust. Tuleb juttu ka kaunist ja salapärasest Ojamaa saarest ja selle ajaloolisest kohast Eesti alade ristiusustamisel. Kirikumuusika poolelt meenutame Urmas Sisaski "Eesti missa" saamislugu. Kirjutame ka sellest, kuidas "Kaarlike" tähistas Eesti Vabariigi sünnipäeva.

Ka on seekordsel infolehel teatada olulistest sündmustest koguduse elus. Valitud on uus koguduse nõukogu ja juhatus. Ülevaate valimistulemustest annab juhatuse esimees Vootele Hansen. Edaspidi loodame lugejani tuua ka juhatuseliikmete lähemad tutvustused. Samuti leiab lugeja värskest lehenumbrist meenutusi koguduse aastapäeva tähistamise üritustest ja doktor Arne Hiobi ettekande, mis peetud seminaril "Kirik ja Linn"

On veel muudki tähelepanuväärivat ning huvipakkuvat: intervjuu koguduse organisti Marika Kahariga, kirikutekstiilide tutvustus, murelik jutt kiriku seisukorrast seoses ehitusplaanidega Kaarli puiesteel. Samuti leiab lugemist koguduse laste- ja noortetöö ettevõtmistest ning arutlusi lastepsühholoogia alalt. Koguduse ajaloost meenutame kunagist õpetajat Julius Juhkentaali tema 92. sünniaastapäeval.

Lahket lugemist soovides
Sulase toimetus

Väljavalitud Maarjast sai pühak, Jumalaema, kelle kui eestkostja, vahendaja ja lepitaja poole palvetati. 10.-11. sajandil elas Maarja-kultus oma kõrgaega. Neitsi Maarja Jeesuslapsega sai üheks levinuimaks motiiviks keskaegses kunstis. Reformaator Martin Luther leidis, et Maarja on küll "õnnis neitsi" ning "ülimal määral väärt suurimat austust". Heaks ei lugenud ta aga seda, et Püha Neitsi Maarja oli osaliselt Kristuse asemele astunud.

Paastumaarjapäev on siiski ka luterlikes kirikutes oma tähenduse säilitanud. Selles on nähtud Kristuse sünni kuulutamise pühitsemist.

Paastumaarjapäeva olulisust teiste maarjapäevade kõrval (kokku kahekümne ringis: heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev, nigulamaarjapäev jne) näitab seegi, et seda ainsana lihtsalt maarjapäevaks kutsutakse. Paastumaarjapäev on ka ajalooürikutes esimesena mainitud (6. saj) maarjapäev.

Vanematel aegadel tähendas paastumaarjapäev maarahvale üleminekut suveajale (linnas toimus see ülestõusmispühade aegu). See tõi kaasa mitmeid suuri muutusi elukorralduses: maarjapäevast pärtlipäevani oli kolm söögikorda (sügisel ja talvel ainult üks), õhtul koju tulles oli keelatud tuld üles võtta (et õhtul varem magama mindaks ja hommikul kukelauluga üles tõustaks, aga ka kartusest, et akendest paistev valgus kahjustab rukkiorast). Maarjapäevast võisid noored öösel lakas või aidas magada; algas kevadine kalapüük; joodi maarjapuna, et palged punased püsiksid. Maarjapäev oli üksik rõõmus püha paastuajal. Ainult juhul kui püha langes Suurde Nädalasse, jäeti see eriliselt tähistamata.

Kuid maarjapäeval on eesti rahva ajaloos ka sootuks teine, julm ja sünge tähendus. Ööl vastu 25. märtsi aastal 1949 algas rahva massiküüditamine. Üle kahekümne tuhande inimese saadeti deemonliku plaani kohaselt loomavagunites Siberisse. Paljud läksid nii vastu oma hukule. Otsekui kurja paroodiana oli Püha Neitsi Maarja pühal küüditatutest enamik naised ja lapsed. Nii on meie rahva jaoks paastumaarjapäev ilmselt alatiseks kaotanud oma rõõmsa sisu ning jäänud meie mällu kui kannatuse ja leina päev.

Paastumaarjapäeval kuulis Neitsi Maarja ettekuulutust inimkonna Lunastaja ja Päästja sündimisest, kuulutust sellest, et temast saab Jumala Poja ilmaletooja. See oli lohutuse sõnum kannatavale inimkonnale, see kuulutas tulevast kannatuste lõppemisest.

---

Kaarli kiriku 130-ndale ja koguduse 365-ndale aastapäevale mõeldes, mille auks me siia tulnud oleme, peab nentima, et meie seminari pealkirja "Kirik ja linn" saab võtta nii kitsamas kui ka avaramas tähenduses. Kitsamad ülesanded kiriku ja linna vahekorras eeldavad aga selgusele jõudmist avaramates põhimõtetes. Nende leidmise eesmärgil käsitleksin seepärast kiriku all kirikut üldse ja linna all linnaühiskonda üldse. Kuivõrd tänapäeva maailmas on tooniandjaks linnaühiskond, siis sisuliselt üritaksin vaadelda kiriku kui sellise vahekorda tänapäevase ühiskonnaga, kus elab ka Kaarli kogudus.

Eeldused
Kuidas kirik ise mõistab oma missiooni, see peaks talle üldiselt selge olema. Kuidas seda erinevatel aegadel teostada ja sõnastada, on palju keerukam. Kindel on see, et alati on püüdnud kirik ustavaks jääda oma ülesandele. Sama kindel on aga, et ühiskonnaga suhtlemise viisi puhul on igal ajastul olnud määravaks see, milline on ühiskond. Neid kahte asjaolu tuleb selgelt lahus hoida, vastasel korral nähakse ühiskonnaga arvestamises otsekohe omaenese identiteedi reetmist.
Milliseid eeldusi tuleks tähele panna kiriku ja tänapäeva ühiskonna suhte puhul?
Esiteks tuleb rõhutada, et igasuguste suhete planeerimisel saab toetuda ainult reaalsetele olukordadele ja arengutele. Kiriku visioon, millisena ta ühiskonda näha tahaks, on talle endale põhimõtteliselt teada. Kuid meie kirik ei hõlma kogu ühiskonda, vaid kujutab endast pigemini niðði, sest suurem osa jääb tema äärealale või väljapoole. Konkreetsete suhete puhul ei ole sobiv rõhuda kujutlustele: kuidas olema peaks! On vaja määratleda olukorra iseloom, et kirik subjektina oleks vastavuses ühiskonna objektiga, ja vastupidi: ühiskond kui subjekt kiriku kui objektiga.
Teiseks tulebki konstateerida tänase maailma laadi kohta, et selles on jätkuvalt kasvanud pluralism. See ei pruugi meile meeldida, kuid mitmesugused rühmitused ja niðid on iseloomulikud meie maailmale niihästi kirikust väljaspool kui ka kiriku sees. On kindel, et maailm ei jää lõpmatuseni destruktiivsetesse segadustesse: ükskord nad võidetakse või võidavad nemad. Kuid langemata illusioonidesse ei ole meil võimalik globaalsetest protsessidest ette rutata. Oleme kõik nõus, et teatava piirini elu peabki olema kirju. Ka kiriku sees on seepärast ikka olnud, on ka praegu ning jäävad alatiseks mitmesugused eri teoloogiad ja rühmitused, s.t pluralism.
Nii tundub mulle, et kui me üldse tahame rääkida midagi konstruktiivset kiriku ja ühiskonna suhete kohta, siis tuleks meil kindlasti kuulata katoliikliku filosoofi Peter KOSLOWSKI sõnu, kes ütles mõne kuu eest: "Maailm on, nagu ta on, ning faktilille pluralism on ju Jumala poolt lubatud. Kes seda kritiseerida tahaks, tahaks teatavas mõttes kritiseerida Jumalat" (Zeitzeichen ll/2000). Kui kirik tahab mingilgi viisil osutuda ühiskonda integreerivaks jõuks, siis tuleb tal nagu riigilgi esmalt lihtsalt nõustuda pluralismi tõsiasjaga. Alles seejärel võime kõnelda sellest, kuidas tuleks kirikul suhelda oma ümbruskonnaga ja mis võiks talle olla selles takistuseks.

Hierarhiline misjoniprintsiip
Ajal, mil keisrite ja kuningate võim kulges hierarhiliste süsteemide kaudu, oli selline korraldus asjakohane ka kirikule, aidates tal täita oma misjonülesannet. Kirik jääb alati mõistma oma kuulutusülesannet lähtuvana Kristuselt, kuid üldine ülevalt alla kulgeva autoriteedi aktsepteerimine tegi kirikliku hierarhia ülesanded üldmõistetavaks. Autoritatiivselt mõistetud tõde eeldas ka misjonikäsitlus, olgu siis tegemist välis- või sisemisjoniga. Misjon toimis tõde edasi ulatades: tarkadelt eurooplastelt väheharitud pärismaalastele, innukatelt eestvõitlejatelt leigetele kodumaalastele.
Sellise misjonistiili aeg paistab praeguseks olevat möödas. Tõde kaasas kandev misjonär on muutunud karikatuuriks. Sõnast "misjon" on saanud sõimusõna. Selle põhjusena võib näha tõsiasja, et pluralismiajastu on purustanud ja purustab jätkuvalt traditsioone. Eelduseks ei ole enam valitsemine ja allumine ega vooruseks tingimusteta kuuletumine. Isegi mõne aastakümne eest veel suhteliselt populaarsed äratuskoosolekud toimusid tugevama kristliku pinna ja suurema kokkukuuluvustunde eeldusel, mis tänaseks on nõrgenenud. Paari aasta eest kirjutati, et Saksamaal plaanitsevat koguni Jehoova tunnistajad muuta oma senist käitumist, sest see ei andvat enam soovitud tagajärgi.
Kuulun ka ise nende hulka, keda ainuüksi "misjonlikkus" poleks ristiusu kasuks veennud. Kui kristlik traditsioon pole enam igapäevaselt lähedane või on koguni võõraks jäänud, kui inimestelt nõutakse individuaalset otsustamist, vastutust ja haridust, siis ei lasta enam endale ülevalt öelda tõde, vaid otsitakse seda ise mitmesuguste võimaluste keskelt, mida pakub sekulariseerunud maailm. Usuline innustatus võib paista hoopis puhtsubjektiivse tundeergutusena, millel pole reaalsusega midagi tegemist. Igasugust pakkumist seal, kus ei küsita ega oodata, võidakse tajuda juba survena, mida on raske ühendada kristlaste Jumalaga, kes kutsub vägivallast loobumisele.
Keegi ei aktsepteeri enam ülalt pealepandud üldisi struktuure, mis puudutavad religiooni- või maailmavaateküsimusi, sest ühiskond koosneb ses suhtes erigrupikestest. Hoiatavana tajutakse sedagi, kui kohutavalt toimisid hierarhilised, kuulekust nõudvad struktuurid 20. sajandi totalitarismides. Kui on õigus katoliiklasest oikumeenikul Klaus KIENZLERil, kelle järgi vähemuse taotlus suruda võimu kaudu enamusele peale endisaegset korraldust on definitsiooniks fundamentalismile, siis võiks niihästi kommuniste kui ka natsionaalsotsialiste pidada fundamentalistliku liikumise seni edukamateks esindajateks. Mõlemad püüdsid vähemusena võimule tulles tõrjuda sunniviisiliselt pluralistlikke arenguid.
Kõigile meile on armsad vanad head ja ilusad ajad. On loomulik, et vahel igatseme neid tagasi. Samas teame aga sedagi, et kunagi ega kusagil pole olnud võimalik püsivalt taastada vana - kui tahes õige see olnukski! Kindlasti tuleb meil kritiseerida uusi arenguid, võidelda väärnähtuste vastu jne. Kuid sama kindlasti on Jumala tahe, et me ei kaotaks järsu käitumise tõttu kontakti ümbruskonnaga. Siis oleks ju see, mida on nimetatud misjoniks, täiesti võimatu. Rahvakiriklike hierarhiliste struktuuride kaudu viidi kristlik sõnum iga rahva liikmeni, iga inimeseni, täites Kristuse käsku. Kuid seejuures säilis ka teatav sunduse moment, kuivõrd inimeste uskumist mõjutas kristlik avalik arvamus. Pluralism aga küsib iga inimese isiklikku otsustust - ja mine tea, võib-olla seesama Jumal, kes lubas tulla pluralismil, seda tahabki?

Avatud partnerluse printsiip
Nii tuleb meil omaks võtta, et tänapäeval ei saa enam läheneda inimestele ülevalt alla stiilis, vaid pigemini seestpoolt väljapoole liikudes ja ühiseid kontakte otsides. Ka sel viisil võib ju mõista Kristuse kuulutusülesandest lähtumist ning usu (või koguni ameti) järjepidevust läbi sajandite: ühe inimese juurest teise juurde, ühelt põlvkonnalt teisele. Kirik avatud partnerluse põhimõttel inimeste keskel ja kõrval ei reeda iseenesest veel sugugi oma põhialuseid, mida traditsiooniliselt on väljendatud hierarhilise misjoniprintsiibi kaudu.
Ent kuidas tuleks meil siis hoida oma identiteeti pluralistlikus maailmas? Kuidas samal ajal säilitada suhtlemisvõime väljapoole kirikut jääva ühiskonnaga?
Esiteks. Arvestades kiriku niðiosa pluralistlikus ühiskonnas, tuleks mu arvates kirikul teadlikult eristada suhtlemist sisse- ja väljapoole. Nii talitab ka Jeesus, kui ta kirjeldab, kuidas elatakse laias maailmas ning ütleb seejärel: "Nõnda ärgu olgu teie seas ..." (Mk l0,43). Paulus on omade suhtes üsnagi karm, kui ta ütleb, et igasugused ebajumalakummardajad ei päri jumalariiki (GI 5,l9jj lKr 6,9j Ef 5,5). Sellestsamast Paulusest aga kõneleb Luukas, kuidas ta Ateenas kõndides ärritus linna jumalakujudest ning sellest hoolimata alustas oma kõnet: "Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud" (Ap l7,l6.22). Pauluse areopaagikõnet on kritiseeritud, et kuna ta rääkis filosoofilisemas laadis ega pidanud jutlust, siis ei tekkinud ka mingit kogudust. Kuid mida ta sai teha, kui polnud misjonisituatsiooni - kõrvu, mis kuulanuksid? Tal paluti kõnelda ja mõned kuuljad ka olid.
Tänapäeval elame sarnases olukorras. Kirikul tuleks oma suhetes väljapoole arvestada, et sõnumit saadakse ainult mõistes ja vabatahtlikult vastu võttes. On vana kristlik tõde, et usku ei saa peale sundida. Meil ei tuleks hakata uusi nippe leiutama, kuidas inimesi kirikusse saada. Seegi oleks teatavas mõttes sundus ning kahandaks kiriku usaldatavust. Meil tuleks pakkuda end teistele nii nagu me oleme - tingimusteta. Kui kirikul on midagi öelda, siis ikka kontakti otsides ja tasakaalukalt, mitte halvustades inimesi, vaid paljastades arengute ohtlikkust. Suheldes vabalt ja tingimusi esitamata, toimub see, mida vanasti nimetati misjoniks. Meie kaudu on võimalus kristlikule usule alati välja pakutud. Kuid me ei tea täpselt, mida toob tulevik. Et mitte pettuda ja kriisi langeda, tuleks pigemini valmis olla, et me ei kasvagi, ning ehitada seepärast võimalikult lihtsa ja kerge kiriku struktuuri.
Teiseks. Tuleb aktsepteerida faktilist pluralismi niihästi kiriku sees kui ka väljaspool. Uuest Testamendist ja varasest kristlikust kirjandusest võime näha, et nii oli ka kiriku algusaegadel: ühtsus paljususes. Meilgi tuleb eri teoloogiaid ja vagadusvorme tunnustada pigemini Jumala Vaimu viljadena. Kirik pole ainult hierarhide, liturgide, teoloogide, misjonäride, sotsiaaltöötegijate, haiglahingehoidjate, meediaväljundi kirik, vaid kuulub nende kõigi ja teistegi juurde. Igasugune soov rajada pluralistliku ühtsuse asemele monoliitne ühtsus pärineb teatud grupi nägemusest, olemata seega ühtne ja üldine, nagu ta olla taotleb. Kui püüda teda vägisi kehtestada, et puhastada kirik väärkasvudest, siis redutseeritakse EELK sektiks või lõhutakse ta tükkideks.
Ka kirikuvälist pluralismi ei tuleks meil karta ülemäära. Seal on igasuguseid inimesi ja kõikvõimalikke huvigruppe. Seal on teisigi jõude, kes tajuvad tänapäeva maailmas kerkivaid hävituslikke elemente. Nendega on võimalik kirikul soovi korral leida üks keel ja meel. Mõista on võimalik teineteist ka seal, kus ei nõustuta. Kõigile ei ole vastuvõetav meie usk, kuid neil on meiega teisi ühiseid eesmärke: kuidas kujundada ühiskondlikku elu, tõrjuda negatiivseid tendentse jne. Nendega saab vastastikku aktsepteerides koostööd teha. Pluralism kirikust väljas ei ole ka nii sallimatu, nagu vahel mõeldakse: ta lubab omaette üksustena elada isekeskis ka nendel, kes soovivad jätkata mingit traditsioonilist joont - eeldusel, et see pole kõigile sunduslik. Sel viisil võib ta aktsepteerida ka meie eripära.
Kolmandaks. Vastavalt niihästi kiriku kui ka ühiskonna kirjususele pole olemas ühist tegevusvaldkonda, vaid ainult palju tegevusvaldkondi kiriku ja ühiskonna vahel. Kirikut ei tohi allutada kitsastele skeemidele, mis peavad silmas ainult ühte osa tema ülesandest. See ei kehti üksnes hierarhilise, misjonliku või sotsiaalse hoiaku kohta, vaid puudutab üldse rühmade ja üksikisikute tegevust. Kirikus ega väljaspool ei tohiks kedagi sundida reaalsele tegutsemisele kõigil aladel, mis käiks kõigile ülejõu ning osutuks seega ebareaalseks. Igati teretulnud on tööjaotused kõikvõimalike suhete puhul. Tundub, et ka liiga üksikasjaliste programmide tegemine ei suuda arvestada kõiki asjaolusid, osutub seega taas täitmatuks ega soodusta meie elu ja tööd.
Kogu maailmas on tugevnenud tendents igaühe enese otsustamisele mis tahes uskkonna või kogudusegi kasuks. Samuti tuntakse oma kutsumust ühele või teisele kiriklikule või ühiskondlikule ülesandele - ja mitte kõigile korraga. On olemas individuaalsed eripärad ja eri valdkondadega seotud võimekus. Kõike seda tuleb arvestada ka tegevusvaldkondi silmas pidades. See ei tähenda, et ühed inimesed oleksid ainult hierarhid, teised misjonärid, kolmandad teoloogid, neljandad sotsiaaltöötajad. Kõik need hoiakud põimuvad omavahel ja ulatuvad kõikjale, kuid rõhutatuna ühte või teistviisi. Erinähtusena on nad aga üheks teiste seas. Arvestamine kõikvõimalike realiteetidega annab meie tegevusele ja suhetele kõige kindlama aluse.

Järeldused
Meil tuleks tõsiselt võtta neid struktuure, mis on kujunenud loomuliku arengu teel või koguni meie soovide vastu. Sellega on nad demonstreerinud kõige suuremat elujõulisust. On üldiselt tervitatav, et kogudustel - eriti Tallinnas - on oma eripära. Ei ole olemas ühte interpretatsiooni kristlikule usule, vaid neid on palju. Tuleb sallida iga inimese puhul viisi, kuidas tema on endale kristliku sõnumi olulisuse ära seletanud. Võitlemine ühetaoliste kogunemise vastu on tegelikult lõhkuva iseloomuga, sest kästut üldiselt ei arvestata, vaid igaüks valib ise endale sobiva. Niihästi kogudused kui ka grupid koguduste sees võivad suhelda ümbrusega just endale iseloomulikul viisil: üks rohkem ärimaailmaga, teine sotsiaalse valdkonnaga, kolmas kultuuriringkondadega, ülikoolidega jne. Kandevõimelised on ka suhted, mis on mõnel kogudusel või rühmal kujunenud isiklikke kontakte ja traditsioone silmas pidades.
Arvestada tuleb sedagi, et traditsiooniliste koguduste kõrvale võib tekkida muid ühiskonnaga suhtlemise vorme. Kindlasti peame säilitama traditsioonilist joont, kuid oleks hea, kui kirik suudaks selle kõrval kasutada ka teisi võimalusi. Siin võiksid ehk rakendust leida need teoloogilise haridusega inimesed, kes kohanemata traditsioonilisega ei saa enam tulla harjumuspärasele kirikutööle. Olen kogenud, et paljudele inimestele on nn kiriklik maailm niivõrd võõras või muuseumlik, et nad ei suuda selles elada isegi siis, kui on valmis huvituma kristliku sõnumi sisust. Teiselt poolt tekib aga neid nähes, kes kristlikult küpsedes ja kasvades on üle tulnud vabakogudustest, vahel jällegi küsimus, kas vabakirikud äkki ei olegi juba meie kiriku eelpostideks. Nad põhinevad liikumisel, kuid igasugune liikumine raugeb alati viimaks ning otsib stabiilseid vorme.
Selge on see, et kõik meie hoiakud, tegevused ja vaimulaadid ei jää püsima ajaloo Issanda kohtus. Kuid püsivusküsimused ka selguvad alles aja jooksul. Seega tuleb meil omaks võtta, et ühiskonna suhtes on kirik tegelikult üks niðð teiste hulgas. Kuid pluralism ei keela tal olla ka kõikjal kohal, s.t keskmes. Inimeste kõrval ja seas võib kirik katsetada mingil viisil ja määral pluralistlikku lihtsust. Suured programmid oleksid aga kiirustavad ja toetuksid liigselt kujutlustele. Sellega kalduksid nad illusioonidesse ja surveavaldamisse, kutsudes nii esile vastuseisu.
Viimaks tahaksin öelda mõned kiidusõnad meie juubilarile, Kaarli kogudusele. Räägitakse, et Tallinnas peaksid "mägedel" olema omad luterlikud kogudused. Kuid millegipärast on loomulik areng teinud Kaarli koguduse suurimaks ning võimalusterohkemaks koguduseks kogu Eestis. Neid arenguid ei tohi lõhkuda, vastupidi, neid tuleb hoida. Ja ma olen veendunud, et Kaarli koguduses on küllalt inimesi, kes on jätkuvalt valmis oma andeid ja võimeid rakendama ning inimestega kontakte otsima, kõndides küll erinevaid radu, ent ometi ühte ja sama teed.

Alghariduse sai Julius Tallinna linna V ja XIII algkoolis aastatel 1917-1923. Õpingud jätkusid Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). Klassi ühe parima õpilasena vabastati ta õppemaksust. Veel enam - paaril korral maksti talle hea õppeedukuse eest koguni rahalist toetust. Gümnaasiumi lõpetas Julius 1928. aasta kevadel cum laude. Vanematel ei olnud plaanis poega edasi ülikooli õppima saata, kuid tänu Juliuse väga heale õppeedukusele muutsid nad meelt. 1928. aasta sügisel astus ta - küll veidi vastumeelselt - Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonda. Põhjuseks tema lähedaste soovitus õppida "majanduslikult kasulikumal" erialal. Noormehe südamesooviks oli aga õppida usuteadust.
1929-30 teenis Julius Juhkentaal sundaega kaitseväes. Seal süvenes temas mõte jätkata õpinguid siiski usuteaduskonnas. Mõte sai teoks pärast kaitseväeteenistust ning usuteaduskonna lõpetas ta 1935. aastal.
Konsistooriumi eksamid sooritas Julius Juhkentaal E.E.L.K. Konsistooriumi juures kahes osas - 1935. ja 1936. aastal. Prooviaasta möödus Tallinna Jaani koguduses 1936. aastal. Sama aasta 27. detsembril õnnistati ta Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaametisse. Alates 1936. aasta detsembrist kuni 1938. aasta novembrini töötas ta Tallinna Jaani koguduses adjunkt-õpetajana.

Kõige lihtsam olemasolev definitsioon pildikivide kohta on ehk järgmine: kaljust või maapinnast eemaldatud kivi, mille sisse on graveeritud mitmesugused figuurid. Sellele lihtsale määratlusele toetudes võib tõdeda, et pildikive leidub kõikjal Skandinaaviamaades, eriti aga Rootsis, ning pärit on nad 4.-12. sajandist. Vaatamata sellele, et nimetust "pildikivi" võib mõista mitmeti, on seda hakatud kasutama vaid ühes tähenduses - nimelt Gotlandi klassikaliste pildikivide kohta, mis pärinevad ajavahemikust 700-1100 a.D. (Vt joonis 1. Näide on vaid üks paljudest.)
Üks selle kivi omapärasid on tema kergesti eristatav kuju ning ornamentika, mis jookseb mööda kivi serva; pinnajaotus kivil loob eri "ruumid". Pildikivi ainulaadsus peitub aga tehnikas, mida on kasutatud figuuride loomisel. Selle asemel et raiuda figuurid kivist välja, nagu seda tol ajal laialt kogu Skandinaavias tehti, on pildi raamistik ja kujutis raiutud kivi sisse ja seejärel värvitud.
Sedalaadi võimas kivitüüp rajaneb mõnedele eelnevatele primitiivsetele tüüpidele. Neist varajasim pärineb 4. sajandist ega ole midagi enamat kui tahumata kivikamakas, mille kõrgus ei küüni tavaliselt üle poole meetri. Kivi eesmärk on olnud aga ikka seesama algusest peale: olles germaani hauakivide ja Rooma monumentide "sulam", püstitati ta mälestusmärgiks omaaegsele ühiskonna- ja kultuurieliidile.
Kuidas tekkis vajadus sääraste kivide järele? Tol ajajärgul (4.-10. sajandil) oli igal tähtsamal perekonnal oma matmispaik, kuhu omaksed tavaliselt maeti. Kui surnukeha millegipärast ei olnud, püstitati matmispaika kivi. Seda tehti lahkunu auks. Sel ajal tuli aga üsna sageli ette, et mingil põhjusel ei olnud surnut võimalik matta. Ulatuslikud kaubasidemed, mis viisid Gotlandi elanikke kõikjale üle Läänemere, kätkesid endas väga mitmesuguseid ohte. Paljude saatuseks oli määratud surra tormisel merel. Vajaduse mälestuskivide järele tõi esile sagedane surnukehade puudumine. Seega tähistas mälestuskivi paika, kuhu lahkunu oleks maetud, olnuks see vaid võimalik.
Umbes aastast 400 alates hakkas kivi muutuma kõrgemaks ja kitsamaks. Lisaks tavalistele ornamentidele ja geomeetrilistele kujutistele lisati kivile ka sümboleid, nagu näiteks laev. See tava on pärand pronksiajast.
8. sajandist peale on pildikividel korduvalt kujutatud samu figuure ja stseene ning seda kuni viikingiajastu lõpuni, mil pildikivide kasutamine vajus unustusehõlma. Siinkohal veidi pikemalt suhteliselt varajasest pildikivist, mille näiteks on klassikaline pildikivi Tjängvidest (joonis 1).
Tänu kivisse raiutud teksti olemasolule nii kivi vasakul ülaosas kui ka paremal allosas on see kivi mõneti eriline. Kivitekstid on üsna ebatavalised Gotlandi pildikivide puhul, kuna tavaliselt pilt ise edastab kogu loo. Veel enam - tekst pildi paremal allosas koosneb tüüpilisest pühendusest "X püstitas selle kivi Y mälestuseks", mis tuli kasutusele alles ristiusu saabumisega Skandinaaviamaadesse. Niisiis on põhjust oletada, et tekst on sellele kivile lisatud mõned sajandid hiljem, pilt ise koosneb aga tüüpilise Gotlandi pildikivi elementidest.
Pildil olevad kujud ja stseenid inimeste uskumustest ja surmakultusest kinnitavad, et lahkunu on vastu võetud Valhallasse (teispoolsusesse). On kolm kujutist, mis tulevad üsna sagedasti kividel esile: laev, ratsanik ja: valküür, kes võtab lahkunuid Valhallasse vastu (vasakul ülaosas joonisel 1), ulatades neile joogisarve.
Skandinaavlased olid veendunud, et reis teispoolsusse koosnes kahest etapist: esmalt toimetas laev lahkunud teispoolsuse kallastele, kus neid ootas ees hobune, et nad siis Valhallasse viia. Hobuse motiivi märkimisväärsus seisneb selles, et kõige esimene inimene kelle nimi oli Odin, olevat kasutanud hobust reisiks Asgardist Midgardisse. Seepärast kannab ratsanik alati topelttähendust:
1)

Erinevalt Gotlandist on kivitekstid olnud kasutusel juba mõned sajandid varem Rootsi maismaal. Tekstid säilitasid oma tähtsuse ka mälestuskividel. Iga pilt kivil annab kinnitust tekstile - Gotlandil on see vastupidi. See tähendab aga seda, et mandri-Rootsi puhul ei saa me rääkida just pildikivi traditsioonist. Kuidas ka poleks, nende tekkimise põhjus on siiski sama: pildikivid, õigemini tekstikivid koos piltidega, on püstitatud kui mälestuskivid juhtudeks, mil surnukeha ei olnud võimalik matta.
Kõikidest teadaolevatest pildikividest Kesk-Rootsis on asjatundjate erilist tähelepanu köitnud Möjbro kivi (joonis 2), mis pärineb aastast 450. Kogu informatsioon sõltub sellest, kuidas me tõlgendame pilti ja teksti kivil. Tekstist selgub ainult see, et kivi püstitati monumendiks FrawaradaR-le, kelle nime võime leida teksti alumisest reast. Ülejäänud teksti tähendus ei ole teada, mis mõistagi on põhjustanud spekulatsioone ratsaniku ja koeratüüpi olevuste tähenduse kohta. Kui see kivi kujutab jahistseeni, siis milleks on seal mõõk ja kilp? Peaks aga kivil olema kujutatud lahingustseen, siis milleks on seal koerad?
Spetsialistid on mitmeid kordi vihjanud Rooma mõjudele ratsaniku kujutises. Kuid selle asemel, et lihtsalt jäljendada Rooma ratsanikku, on omaks võetud vaid selle vorm. Vaatamata sellele, et see on väga ebatavaline Skandinaavia mälestuskividel, esineb seda rohkem tolleaegsetel amulettidel.
Amuletid on kuldsed kettad, mille ühel küljel on kujutatud mitmesuguseid figuure. Need tulid esile kui 4. sajandil Rooma impeeriumis käibeloleva raha kujutised, mis omandasid üsna pea põhjamaa elemendid: ratsanik-jumalad, kellest kõige rohkem kujutati Odinit. Tuginedes sellele laenule Rooma kultuurist, võime

'i ehk müütilist looma võitlemas maoga, nagu näiteks leiame Ölsta kivil (joonis 3).
Ainukene sümboolne tähendus, mis on omistatud sellele kivile, on võitlus hea ja kurja vahel. Kas see võib olla õige tähendus? Ja kui, siis kas see on paganlik või kristlik sümbol?
Mitte mingil juhul ei saa see olla paganlik sümbol. Madu võib tõlgendada kui Midgardi madu (Midgardsormen), kuid mida tähendab rundjur? On see üks neljast isahirvest, keda näeme Yggdrasili puu okstes? Hirve kujutist ei esine vanadel paganlikel mälestuskividel, ja pealegi - headuse sümbolina ei ole ta piisavalt tugev, et seista silmitsi sellise vastasega nagu maailmamadu Midgardsormen. Kristlastest Skandinaavia kunstnikud on tihti kasutanud seda motiivi ja sinna juurde lisanud ka risti.
Nagu eespool mainitud, oli Upplandi ristiusustamine seotud tugeva vastupanuga. Võib-olla on just see põhjuseks, mis nagu kiuste vihjab kristlikule elemendile, on selgituseks eelnevale paragrahvile. Seda enam, et kristluse esiletulek oli Põhja uskumustes ette kuulutatud.
Uskumus pajatab nimelt, et Ragnaröki lahingus hävitatakse kõik kuri ja siis tuleb esile uus maailm, mille juhiks on Baldr - jumal, keda tänu tema puhtale meelele teatakse ka kui Põhjamaade mütoloogia pühakut ning kes võib olla samastatud Kristusega. Siis muutub ristiusustatud skandinaavlaste jaoks kogu maailm ning Kristus (Baldr) näitab teed uuele ja paremale elule. Võitlusstseen kivil sümboliseeriks seega võitlust mao ja lõvi (Kristuse) vahel ehk vana ja uue (ning võiduka) usundi vahel. Kuid kahjuks ei pea see teooria paika. Esiteks, kivil kujutatud lahingustseen kestab ikka veel edasi ja seega ei ole lahingu lõpptulemus teada. Kui oleks tahetud esile tuua kristluse võitu, siis oleks seda ka kujutatud olevikus, mitte määramatus tulevikus. Veel enam - selliste mälestuskivide püstitamine on jätkuvalt paganlik komme. Kui madu kivil sümboliseerib paganlust, siis tähendab see seda, et kõigepealt on püstitatud mälestusmärk enda uskumuste kohaselt, millele rajanedes on seda võimalik tõlgendada kui kurja, mis tuleb hävitada. Lõvi ja madu on kujutatud eraldi või isegi rühmades, nagu näiteks 6 madu ja 2 müütilist looma. Veel enam, n-ö lõvi on kujutatud ka draakonina - nimelt kui draakoni pead müütilise looma tagumises osas - või siis on teda kujutatud kui ormslinga't (loom-madu-draakonit). Mingil põhjusel peab see draakon vajalikuks end aeg-ajalt hammustada (parempoolne loom 3. joonisel) - kaheharuline saba kannab selget märki sellest, et tegemist on väljamõeldud loomaga. Ja lõpuks, kristlusel on olemas palju tugevam sümbol, mida võiks kujutada võitluses kurjaga - rist.

Skandinaavia kunstnike hirm tühja pinna ees (horror vacui - tühjusekartus) ja põhjamaa kunstis domineerivate elementide kasutamine kokkuviis lõpuks germaani stiilis loomaornamentatsiooni tekkeni. Nüüd oli piltide põhiliseks eesmärgiks pakkuda viikingile vaid esteetilist naudingut ja rahulolu, minetades seega kujutatu sümboolse tähenduse, mis oli tegelikult olnud nende piltide algne mõte. See omakorda viis lõpuks vajaduse kadumiseni pildikivide järele. Teiste väljendusvormide esiletulekuga ei kadunud üksnes piltide ja tekstide kasutamine kividel, vaid vajus unustusehõlma ka kivide kasutamine ise.
Jäänud on aga veel üks probleem. On ilmne, et tavaliste piltide kasutamine kohe pärast pildikivide kadumist oleks liigagi suur hüpe. Võiks oletada, et sinna vahele mahub n-ö vahepealne periood. Böksta kivi (joonis 4) annab tõestust sellise perioodi olemasolust. Ilma kahtluseta võime öelda, et sellel pildil on kujutatud jahistseen - viikingi kõrgklassis küllaltki igapäevane tegevus. Lihtsalt suusatajat või kütti viikingi kultuuris ei esine.
Seega niikaua kui kestis paganlik usund, ei kujutanud Skandinaavia kunstnikud pildikividel stseene igapäevaelust, pigem kajastasid sümbolitega lahkunu hetkeolukorda. Kristluse esiletulekuga kadus igasugune vajadus kasutada sümboleid ja figuure, mis vihjaks usundile ja surmakultusele. Nüüd täitis seda rolli rist. Ja peale saagadest pärit äärmiselt dekoratiivsete figuuride ja stseenide kujutamist hakkasid kunstnikud nüüd kujutama ka stseene selle lahkunu igapäevaelust, kelle auks mälestuskivi püstitati. Ikka ja jälle viib see meid küllaltki hästi töödeldud stseenideni, nagu näiteks Böksta kivi puhul, kus on rohkem küll kujutatud müstilisi loomi kui stseene igapäevaelust. Ei enam üldisi esitlusi lahkunu hetkeolukorrast, vaid lihtsalt kaunistused, ja seega - ei mingit vajadust enam pildikivide püstitamise järele.

Võimalusi arutlemiseks kontaktide üle Skandinaaviaga esitab ka keskaegne paganliku taustaga sümboolika Läänemaa ja saarte kirikutes ning kirikuaedades. Paganausu traditsioonide edasielamist ja kiriku kompromissipoliitika tulemust kajastavad Kihelkonna, Karuse ja Muhu trapetsikujulised hauaplaadid. Nendel, meie raidkivikunsti vanimatel mälestistel, võime kohata salapärast sarvemotiivi. Karuse ja Muhu hauaplaate käsitledes on esitatud hüpotees, et need raidkivid võivad kuuluda koguni eelkristlikku ajajärku ja olla seotud eesti soost ülikute matustega. Sarvekujutist saame vaadelda ka Pöide kiriku figuuridegrupi juures. Pöide konsoolinaine ja ­mees on aga ühed vanimad eestlaste kujutised üldse. Miks hoiavad nad eneste juures sarve? Tegelikult on sarvemotiiv olnud maailmas laialdaselt kasutusel väga mitmetähendusliku sümbolina. Eesti puhul tundub tõenäoline, et tegemist on viljakussümboliga, sarve kasutati eeldatavasti joomaohvri toomisel. Sarve esineb ka Gotlandi ruunikividel, mis pärinevad aastatest 650-700. Gotlandi idarannikult on leitud kiivris sõdalase kujutis, ühes käes sarv, ning Gotlandi Dalhemi kirikus on kujutatud sarvega meest. Sarv võib olla jõudnud meieni Skandinaaviast. Teistest erineb Vigala 14. sajandi I poolest pärinev 75 cm kõrgune kivirist, millel on teravatipulise mütsiga nn piiskopifiguur, mille mõlema tõstetud käe kohal on kujutatud sarve. Arvatakse, et selle mõistatusliku, eeldatavasti hoopis aastajumalat tähistava mälestise eeskujud on saksa varakeskaegses kunstis.

Gotlandi kaudu ja Gotlandilt on toodud Eestisse ideoloogiat, inimesi ja sakraalhoonete kaunistus- ning ehitusvõtteid. Ühe Muhu kirikus hoitava hauakivi keskosas seisab ringtekst HIC REQUIESCIT JOHANES DE GOTTLAND - ORATE PRO EO (tõlge ladina keelest: "SIIN PUHKAB JOHANNES GOTLANDIST - PALUGE TEMA EEST"). Selliseid ringtekstiga hauaplaate on kasutatud Visbys, Johannest on pakutud Muhu kiriku 13. sajandi lõpul valminud seinamaalingute autoriks. Ta oli arvatavasti gotlandlane ja tundis põhjalikult tol ajal seal valitsenud klaasi- ja seinamaali, sest kokkulangevused mitmete Ojamaa kirikutega on Muhu puhul väljaspool kahtlust.

estlasi on maailma avalikkuses armutult tembeldatud paadunud ristiusu vaenlasteks. Meie esivanemate hoiakut kristluse vastu on kirjeldatud kui ainulaadset sõgedust. Kõik see on vajalik olnud selleks, et kuidagi õigustada meeletut metsikust, millega muinaseestlaste maa, asulad ja kodud, mille ilu ja kultuuri Läti Henrik ei suuda küllalt imetleda, purustati, vabadus hävitati ja rahvas vallutajate võimu alla suruti. Väide, et kõik see oli ju eestlaste eneste süü, on laialt levinud: sellist kangekaelset vastupanu ristiusule võis ainult mõõga abil murda; vägivald jäi ainsaks vahendiks, et eestlastele tuua ristiusu valgust.

Nii on baltisaksa ajalookäsitlus meie rahva ajalugu võõrastele esitanud. Piiskop Albertit, kes paljudes sõdades 1208-1226 hävitas eestlaste vabaduse, on kõrgelt ülistatud kui saksa viimast suurt misjoni-piiskoppi. Viimases teoses Balti kirikuloost võisime lugeda, kuidas eestlastel tuleb tänulik olla saksa rahvale, kuna see piiskop Alberti kaudu on teinud suure kingi, tuues neile ristiusu.

Kuue aasta eest avaldasin ma töö piiskop Alberti ristisõdade kohta meie maal (

Ma õppisin lastemuusikakoolis klaverit. Pärast kaheksandat klassi, kui tuli mingi valik teha, leppisid ema ja klassijuhataja kahekesi kokku, et see tüdruk võiks Tallinna Muusikakooli minna. Mina ei osanud sellest midagi arvata, läksin lihtsalt.
Aga mulle hakkas seal väga meeldima, juhatasin kooli kõrvalt Kaubandusliku Inventari Tehase naisansamblit ja pärast muusikakooli lõppu suunati mind konservatooriumi.

öödunud aasta sügisel avalikustas Tallinna Linnavalitsus Vabaduse väljaku ja Kaarli puiestee uue detailplaneeringu, mis näeb ette nimetatud piirkonna, sealhulgas ka meie Kaarli kiriku ümbruse muutmise väärikaks linna esindusalaks. Alljärgnevalt teen lühikese tagasivaate selle piirkonna varasemale kasutusele, ilmele ja kujunemisele selliseks, nagu me seda praegu oleme harjunud nägema.

Kuni 19. sajandi II pooleni püsis Tallinna ajalooline keskus Reval iidsete linnamüüride ja kaitsekindlustuste vahel. Praegune Vabaduse väljak ja Kaarli puiestee jäävad omaaegsete Harju ja Riia värava vahele, linnast lõunasse. Loomulikult oli üsna tihe asustus külade näol olemas ka väljaspool linnamüüre. Tegemist oli aga linna kaitse seisukohalt olulise piirkonnaga ja on üldtuntud, et esimese Kaarli kiriku Tõnismäel just seetõttu linna kaitsjad Põhjasõja ajal põlema süütasid ja see tuleroaks langes. Alles pärast Põhjasõda jäid tasapisi unarusse linna ümber paiknenud bastionid, kuni linn 1857. aastal lõplikult maakindlustuste nimekirjast kustutati. Siis algas ka linnaümbruse süsteemne ja sihikindel ümberkujundamine vastavalt uuenenud vajadustele. Vallikraavid aeti täis, muldkindlustused tasandati. Kerkisid esimesed silmapaistvad ehitused - Jaani ja Kaarli kirik. (Ebaloomulik olukord, kus maarahvas oli sunnitud ennast mahutama väiksesse Pühavaimu kirikusse, oli tingitud sellest, et pärast reformatsiooni 1531. aastal põles maha Püha Katariina kirik koos Dominiiklaste kloostriga, kus muidu jumalateenistusi peeti. Oma kirikud - Kaarli ja Jaani - suudeti ehitada alles üle kolmesaja aasta hiljem.) Kaarli kirik paikneb otse tasandatud De la Gardie reduudil ja Jaani kirik täisaetud vallikraavil. Mõlema kiriku alusmüürid toetuvad erineva päritoluga täitepinnasele. Kahe kiriku vahelisele alale kujundati niinepuudest puiestee ja vaba aja veetmise koht ning turg. Viimane likvideeriti alles 1909. aastal, kui platsi keskele seati üles monumentaalne Peeter I kuju; siis täideti ka lõplikult vana vallikraav ja rajati Ingeri bastioni nõlva alla spordiväljakud. Ülejäänud hoonestus Kaarli puiestee ja Vabaduse väljaku ääres on hilisem.

Nagu näha, ei ole hoonestus ega ka haljastus linna ümber kunagi olnud väga püsiv. Kui oli tarvis, siis kuhjati kokku hiiglamäed ja kaevati kraavid, kui tarvis, siis põletati maha hooned, kui tarvis, siis aeti mäed jälle laiali ja kraavid täis. Ainukeseks kehtivaks normiks oli linna hetkevajadus ja üldine heaolu - enamasti tingitud sõjatehnika arenemisest.

Viimased suuremad muudatused Kaarli puiesteel leidsid aset aina suureneva liikluse tõttu, kui 1980. aasta olümpiamängudeks suunati kesklinnast läände suunduv liiklus mööduma Kaarli kirikust põhja poolt, süvistades selleks spetsiaalse kanali.

Nüüd siis on jälle kord tekkinud mõte muuta selle piirkonna väljanägemist, seekord siiski mitte iseloomu. Mõne aasta eest Vabaduse väljakul ja Ingeri bastionil alanud haljastuse uuendamine on kavas ette võtta ka Kaarli puiesteel. Samuti kui veerandsajandi eest, on seegi kord peamiseks põhjuseks üha suurenev liiklus, mis ei mahu enam maa peale ära. Järjest kallineva ühistranspordi tõttu kasutab aina rohkem kesklinnas tööl käivaid inimesi oma autot. Parkivad autod võtavad aga ära niigi napi ruumi. Linna seekordne kava olevat rajada Kaarli puiestee ja Vabaduse väljaku alla autoparklad. Puiesteel kasvavaid lopsakaid põlispuid maha saagimata ei ole selle plaani elluviimine aga mõeldav. Kuid kas suuremahuliste pinnase süvendamistega ei häirita väljaku ja puiestee ümber paiknevate rajatiste ehituslikku tasakaalu, mis võiks lõppeda isegi mõne väljakuäärse hoone või muu rajatise kokkuvarisemisega?

Selle kohta, kui kindlale alusele toetub meie Kaarli kiriku vundament, küsisin arvamust aastaid Kaarli kiriku ehituskonstruktsioone ja aluspinnase stabiilsust uurinud ja mõõtnud insenerilt härra Lin Anveltilt. Uurimise tulemusena on teada, et kirik asub täitepinnasel, järskude nõlvadega liivakivi kupli peal, ja kivi on võrdlemisi nõrk. Happelised veed, mis mööda kiriku seinu alla valguvad, on liivakivist aluspinnast veelgi nõrgestanud. Osalt on vundamendialune liivakivi muutunud liivaks. Vundamendialuse toetuspinna nõrgenemise tagajärjel vajuvad seinad lahku. Seda soodustavad omakorda kivist võlvkaared ja vähene vertikaalkoormus. Eriti ränka mõju avaldab kiriku põhjaküljest kanalis mööduv liiklus. Mõõtmiste tulemusena on selgunud, et müüride aastane deformatsioon on 1 mm. Praegusel hetkel kirikus avariiohtu küll ei ole, kuid olukord halveneb. Vaja oleks piirata kirikust mööduva liikluse kiirust, et sellega vähendada vibratsiooni.

Kui põhjendatud oleks aga massiline põlispuude langetamine linnasüdames, on muidugi iseasi ja sellel teemal oleme võinud veebruaris üleriigilise ajakirjanduse vahendusel rohkeid arvamusavaldusi ja seisukohavõtte lugeda.

Andku Jumal meile tarkust talitada õigesti.

esti Vabariigi aastapäeva tähistatakse Kaarli koguduses teist aastat, aga kindlasti on otsustatud, et sellest saab traditsioon. Ei ole ju isamaalist meie argipäevas ülearu palju!

Ühe õige Eesti sünnipäeva juurde peab tingimata kuuluma aktus lipu, hümni ja esinemistega, kooslaulmine, mängimine ja kringlisöömine. Need kõik olid sel korral tõesti olemas. Koridoriseintel rippusid laste tehtud seinalehed Eestimaast ja oma kodukohast, mida oli meisterdatud pühapäevakooli- ja koolitundides.

Päris aktuse alguses selgitasime välja, et "Eesti lippu" ja Eesti hümni oskavad kõik laulda, ka kõige väiksemad. Koguduse õpetaja Jaak Aus tervitas kohaletulnuid vabariigi aastapäeva puhul ning algas kontsert.

Õieti poleks uskunudki, et kodulaule on nii palju - jagus esinemiseks lasteaiarühmale, kooliklassile, pühapäevakooli lastele, mudilaskoorile ja tütarlastekoorile. Jätkus isegi ühiseks laulmiseks. Näiteringilt kuulsime luulepõimikut - ikka koduteemal.

Regilaulu proovisid kõik kaasa laulda ja kaasa tatsuda. Paljudele oli see kindlasti esmakordne kogemus, aga tulemus tuli vahva, hoolimata üsnagi keerulisest Karksi murrakust.

Meisterdasime Eestile ka sünnipäevakaardid, iga rühm ühe. Rühmad koostasime selliselt, et igaühes oleks nii lapsi, isasid-emasid kui ka vanaisasid-vanaemasid. Kaardid said kõik väga erinevad, erikujulised ja erivärvilised, nendesse kirjutas iga meeskond ka oma soovi Eestile. Samad meeskonnad katsusid omavahel jõudu mitmetes mängudes.

Sünnipäevalaulu õppisime ära kohapeal ning laulsime selle sünnipäevalapsele mõeldes ka ette. Üllatuseks ilmus välja kaks suurt kringlit, mis väga kiiresti viimse raasuni otsa said.

"Tore oli!" ütlesid lapsed peale pidu. "Ilus oli," arvasid vanemad.

Tundub küll, et üksi on Eesti sünnipäeva tähistamiseks raske midagi välja mõelda, koos on seda hoopis vahvam pidada. Vähemalt "Kaarlikeses" oli küll.

õik sai alguse kuuskümmend aastat tagasi, 1940. aastal, kui 25-aastane vend Roger lahkus oma sünnimaalt Ðveitsist, et minna elama Prantsusmaale, kust tema ema pärit oli. Tuberkuloosi tõttu oli vend Roger aastaid olnud haigevoodis. Kutse luua ühendus, kus lihtsust ja heasüdamlikkust näidatakse üles iga päev, oli temas küpsenud pikkade haigusaastate jooksul.

Alanud II maailmasõda viis vend Rogeri aga veendumusele, et ta peab otsekohe asuma aitama raskustesse sattunud inimesi - nii oli teinud ka tema vanaema I maailmasõja ajal. Vend Roger asus elama tillukesse Taizé külla, mis asus Prantsusmaad kaheks jagava piirjoone läheduses - see oli soodne asukoht sõjapõgenike vastuvõtmiseks.

Tänu tagasihoidlikule laenule sai vend Roger osta Taizés maja koos abihoonetega. Ta palus ka oma õe appi külalisi vastu võtma. Elamistingimused olid algelised: ei olnud veevarustust, joogivesi tuli tuua küla kaevust. Ka toit oli äärmiselt lihtne.

1942. aastal hoiatas üks perekonnatuttav, erruläinud ohvitser, vend Rogerit ja tema abilisi eelseisvast haarangust - vastuvõetud põgenike hulgas oli ka juute - ning kõik pidid kohe lahkuma. Tagasi Taizésse sai vend Roger pöörduda alles kahe aasta pärast. Selleks ajaks polnud ta aga enam üksinda: vahepeal olid temaga liitunud ka esimesed vennad, koos nendega oli ta alustanud ühist elu, mis jätkus Taizés.

Aastate jooksul on Taizé küla saanud peatuspaigaks tuhandetele ja tuhandetele maailma noortele, kes läbi aasta, nädalast nädalasse kogunevad vendade külalistena sellele väiksele mäekünkale, et üheskoos seista Jumala ees ja otsida vastust oma elu tähtsatele küsimustele.

Viibimine Taizés tähendab aega mõtiskluseks ja mõtete jagamiseks, kolm korda päevas palvusel osalemist, aga ka igapäevaseks ühiseluks vajalike ülesannete täitmist.

Noorte palverännaku korraldamisega ei loo Taizé noorteliikumist. Koju naasnuna on igaüks kutsutud jätkama, kuid mitte programmi ega meetodi kaudu, vaid sügavama teadlikkusega endas peituvast sisemisest elust.

Igal aastal kirjutab vend Roger palveränduritele ka kirja. 2001. aasta kirjas, mis kannab pealkirja "Kas sa aimad lähenevat õnne?" kirjutab vend Roger:

" Kui kristlased elavad suures lihtsuses ja lõputus südameläheduses, kui nad märkavad avastada inimhinge sügavat ilu, jõuavad nad osadusse üksteisega Kristuses ning neist saavad rahu taganõudjad kogu maailmas ...
... Olla üksteisega osaduses eeldab, et me armastame ja meid armastatakse, et me andestame ja et meile andestatakse."

Ka Kaarli noored plaanivad sel aastal palverännakut Taizésse. Esialgsete plaanide kohaselt peaks see aset leidma 26.07-09.08.01 oodatud on eelkõige 17-29-aastased noored. Täpsema info saamiseks tuleb pöörduda koguduse noortejuhi Meelis Holstingu poole.

23. detsembril anti koguduse organist Marika Kaharile Kultuurkapitali Rahvakultuuri sihtkapitali preemia kirikumuusikaalase töö ja Pärnu vaimuliku laulupeo korraldamise eest.

18. jaanuaril algas Tallinna praostkonna lastetöötegijate koolitus, mille korraldajateks on Pühavaimu ja Kaarli kogudus. Koolitus kestab kuni ülestõusmispühadeni. Kaarli kogudusest osaleb koolitusel 7 lastetöötegijat.

26.-28. jaanuaril toimus Kullamaal "Kaarlikese" talvelaager

2.-4. veebruaril toimus Pilistveres Kaarli noorte talvelaager

Veebruaris lõppes kogudusemaja katusekorruse väljaehitus. Kõik katusekorruse ruumid on välja renditud.

President Lennart Meri autasustas vabariigi aastapäeva puhul ning Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks mitmeid inimesi. Riikliku autasu said 12 EELK vaimulikku, nende hulgas ka Kaarli kogudusega seotud vaimulikud. Koguduse endistele töötegijatele õpetaja Paul Saarele anti üle Valgetähe IV klassi orden, professor Evald Saagile Valgetähe III klassi orden ja õpetaja Avo Üprusele Valgetähe V klassi orden. Koguduse juhatuse esimees Vootele Hansenit tunnustati Riigivapi V klassi ordeniga. Koguduse endine koorijuht Ene Üleoja sai samuti Valgetähe III klassi ordeni.

2. - 4. märtsil toimus Pilistveres järelleeri laager teemal "Jeesuse tähendamissõnad"

25. märtsil otsisid "Kaarlikese" lapsed esimesi kevade märke.