1. Juhtkiri. Toimetus.
  2. Jutlus. Jaak Aus. Kristuse ülestõusmine on võit surma üle.
  3. Maarja Vaino. Paastumaarjapäev.
  4. Salme Rannu. Kirik ja linn.
  5. Arne Hiob. Ettekanne seminaril "Kirik ja linn".
  6. Koguduse ajalugu. Külli Keel. Elu pühendudes Jumalale. Õpetaja Julius Juhkentaali 92. sünniaastapäeval.
  7. Ain P. Leetma. Lühikene ülevaade pildikivide ajaloost Rootsimaal (loe Gotlandil).
  8. Paavo Matsin. Gotland ja meie.
  9. Arthur Võõbus. Muinaseestlaste suhted kristlusega.
  10. Vello Salum. Eesti vaba rahvakirik.
  11. Koguduse töötegija. Kaie Tanner. Marika Kahar ei valinud ise oma teed.
  12. Juhatus. Vootele Hansen. Kogudusel uus nõukogu ja juhatus.
  13. Külli Keel. Kogudusel taas oma raamatukogu.
  14. Majandus. Toomas Mäeväli. Kui kindlale alusele toetub Kaarli kiriku vundament?
  15. Lastetöö. Vastastikune mõjutamine on endaks saamise alus. Tõlk. Signe Aus. Arutlusi Martin Buberi mõtete põhjal.
  16. Lastetöö. Signe Aus. "Kaarlikese" sõpruskoguduse nädal.
  17. Lastetöö. Signe Aus. Kuidas "Kaarlike" Eesti sünnipäeva pidas.
  18. Noortetöö. Meelis Holsting. Taizé saab kuuekümneseks.
  19. Noortetöö. Meelis Holsting. Kesk aega. Noortepäevad Kosel 11. - 14. juulini.
  20. Muusikatöö. Jaanus Ruiso. Credo (usutunnistus). Urmas Sisaski "Eesti missast".
  21. Muusikatöö. Aivi Kaldmets. Kontsertkoori jõulupuu.
  22. Lühidalt

    JUHTKIRI

    Paastuajal, mil kogu kristlaskonna mõtted ja meeled on suunatud Lunastaja vaevale ja kannatusele, valmistudes aga ka ülenduma ülestõusmise rõõmukuulutuses, on küllap kasulik meilgi mõelda oma rollile üldises kristlikus osaduses. Et siin saavutada mõistmist, ei tohi unustada ega jätta kõrvale oma rahvuslikku sünnipära. Just päritolu on see, mille mõistmise kaudu võime ehk leida suuremat arusaamist oma mõttelaadist ja eluhoiakust, võime ka kasvada edasi ja jõuda religiooni vaimsete väärtuste paremale äratundmisele.

    Nii on keskse teemana seekordses Sulases käsitlemist leidnud rahvusliku kristluse küsimus. Arthur Võõbuse aastatetaguses kirjatöös leiame vaate eestlaste ristiusustamisele. Sõpruskoguduse õpetaja Vello Salum kirjutab rahvakiriku probleemistikust. Tuleb juttu ka kaunist ja salapärasest Ojamaa saarest ja selle ajaloolisest kohast Eesti alade ristiusustamisel. Kirikumuusika poolelt meenutame Urmas Sisaski "Eesti missa" saamislugu. Kirjutame ka sellest, kuidas "Kaarlike" tähistas Eesti Vabariigi sünnipäeva.

    Ka on seekordsel infolehel teatada olulistest sündmustest koguduse elus. Valitud on uus koguduse nõukogu ja juhatus. Ülevaate valimistulemustest annab juhatuse esimees Vootele Hansen. Edaspidi loodame lugejani tuua ka juhatuseliikmete lähemad tutvustused. Samuti leiab lugeja värskest lehenumbrist meenutusi koguduse aastapäeva tähistamise üritustest ja doktor Arne Hiobi ettekande, mis peetud seminaril "Kirik ja Linn"

    On veel muudki tähelepanuväärivat ning huvipakkuvat: intervjuu koguduse organisti Marika Kahariga, kirikutekstiilide tutvustus, murelik jutt kiriku seisukorrast seoses ehitusplaanidega Kaarli puiesteel. Samuti leiab lugemist koguduse laste- ja noortetöö ettevõtmistest ning arutlusi lastepsühholoogia alalt. Koguduse ajaloost meenutame kunagist õpetajat Julius Juhkentaali tema 92. sünniaastapäeval.

    Lahket lugemist soovides
    Sulase toimetus


    KRISTUSE ÜLESTÕUSMINE ON VÕIT SURMA ÜLE
    Jaak Aus

    Jeesus Kristus on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Tt 2:14

    Veebruarikuu ühel pühapäeval küsisin koguduselt, kui paljud on soetanud enestele "Kirikukalendri"? Eelnevalt olin küsinud meie kantselei sekretäride käest, kui palju kalendreid on müüdud, ja saanud vastuseks, et umbes 700. Kui arvestada, et osa on enestele kalendri soetanud perekonda, siis võime ometi ütelda, et kalendri on enestele soetanud alla poolte koguduse liikmetest.

    Lugeja võib nüüd küsida, kas see on reklaam kirikukalendrile? Kindlasti mitte! Kirikukalender ei ole "müügiartikkel", millega kogudus oma sissetulekuid peaks suurendama. Kalendril on hoopis teine funktsioon ja ülesanne. Kalender on meile praktiline abivahend, et võiksime kristlastena elada rütmipäraselt.

    Me teame, et kirikuaasta on oma kindla ülesehitusega. Kirikuaasta algab 1. advendiga ja lõppeb igavikupühapäeva ehk surnutemälestamise pühaga. Samuti teame, et kirikuaasta on jagatud pooleks. Esimest poolt võiksime nimetada tinglikult Jumala poolaastaks ja teist Kiriku poolaastaks. Esimene pool on seotud teemadega, mis kõnelevad meile Jumala lunastavast tegutsemisest inimeste keskel oma poja Jeesuse Kristuse läbi, teine pool on aga nii-öelda kasvatusliku iseloomuga, kus pööratakse peatähelepanu inimese vaimsele kasvamisele ja vastutusele, mida ta omab inimesena.

    Kõik see sisaldub ka kalendris. Oma kindla ülesehitusega kulgevad perioodid suunavad meie mõtteid nõnda, et küsime: "Kas oleme täitnud Jumala tahet? Kas elame armastuses Issanda ja kaasinimese vastu? Mida tähendab minule see, et Issand on mind lunastanud, et ta on minu pärast surnud?"

    Praegu oleme kirikuaastas Jeesuse kannatamisajas. See on aeg mõelda Issanda kannatustele ja sellele, mida tema kannatamine igaühele meist tähendab või ei tähenda.

    Ka kannatusaja tekstid, nii pühapäevased kui nädalasisesed, suunavad meie mõtteid samade küsimuste juurde, mida esitasin, veel enam - need küsimused saavad ka vastused. Kui seame enese elu nii, et kujundades oma elu vastavalt kirikuaasta rütmile, õpime mõistma Issanda tahet ja sõnumit, siis õpime tundma ka armu, mis Jeesuse Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi on inimestele osaks saanud.

    Soome Luterliku Kiriku väljaantud uues Katekismuses on usutunnistuse seletuses kirjutatud nõnda:
    "Jeesus kannatas ja suri meie pärast. Ta teadis Jumala tahet ja alistus sellele, ehkki see tähendas vangistust, mõnitamist ja ristilöömist. Jumala Poeg varjas oma kõikvõimsust ja lasi mõista ennast surma kõrvuti kurjategijatega.
    Kolgata ristil hüüdis Jeesus välja lootusetuse tunde, et Jumal on Ta hüljanud. Ta suri üksi ja häbistatuna. Lähedased matsid Ta. Surm näis olevat saanud lõpliku võidu.
    Jeesus alandus meie asemel Jumala viha alla ja võttis süütuna kanda karistuse, mille meie olime pattudega ära teeninud. Nii lepitas Kristus kogu inimkonna patud. Ta lasi oma verel voolata ohvriks igaühe eest ja lunastas meid vabaks.
    Jeesuse surmast algas uus elu. Kui Ta astus surnute riiki, ilmutas Ta oma võimu kogu kurja keskel. Ristisurmas seisneb võit patu, surma ja saatana üle."

    Surm ei saanud pidada Jeesust oma võimuses. Piibli ennustuste kohaselt tõusis ta surnuist üles.
    Nädala esimesel päeval nägid jüngrid tühja hauda ja hämmeldusid. Kui nad aga kohtasid oma ülestõusnud Issandat, hakkasid nad mõistma, mis on toimunud.

    Kristuse ülestõusmine on võit surma üle. Saatana võim on murdunud ja surmal pole enam viimast sõna. Surma võitja vabastab meid ka muudest kurjuse hävitusjõududest. Meid ootab ülestõusmine ja igavene elu.

    Taevasse läinud Kristus valitseb oma kõigeväelise Isa paremal käel. Me ei saa enam näha Jeesust nii nagu tema kaasaegsed, kuid oma lubaduse kohaselt on ta alati meie keskel. Kristus palvetab meie pärast. Ta tunneb meie valusid ja vaevu, kuna on elanud inimese elu.

    Aegade lõpul tuleb Kristus tagasi. Kõik peavad alanduma tema võimu ja õiglase kohtu alla. Igavesest hävingust päästab meid vaid Kristuse arm. Kristlane vaatab lootusrikkalt tulevikku ja ootab seda päeva, mil Kristuse riik saab nähtavaks.


    PAASTUMAARJAPÄEV
    Maarja Vaino

    Paastumaarjapäev, 25. märts, on pea sama oluline päev kui 24. detsember. Just sel päeval sai Maarja ilmutuse, erilise sõnumi, mille sisuks oli muuta inimkonna saatust igaveseks:
    Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea linna, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Joosepi-nimelise mehega Taaveti soost. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: "Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand olgu sinuga!" Tema aga oli vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: "Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks, ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu." /Lk 1:26-33/

    Väljavalitud Maarjast sai pühak, Jumalaema, kelle kui eestkostja, vahendaja ja lepitaja poole palvetati. 10.-11. sajandil elas Maarja-kultus oma kõrgaega. Neitsi Maarja Jeesuslapsega sai üheks levinuimaks motiiviks keskaegses kunstis. Reformaator Martin Luther leidis, et Maarja on küll "õnnis neitsi" ning "ülimal määral väärt suurimat austust". Heaks ei lugenud ta aga seda, et Püha Neitsi Maarja oli osaliselt Kristuse asemele astunud.

    Sandro Boticcelli Paastumaarjapäev (1489)Paastumaarjapäev on siiski ka luterlikes kirikutes oma tähenduse säilitanud. Selles on nähtud Kristuse sünni kuulutamise pühitsemist.

    Paastumaarjapäeva olulisust teiste maarjapäevade kõrval (kokku kahekümne ringis: heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev, nigulamaarjapäev jne) näitab seegi, et seda ainsana lihtsalt maarjapäevaks kutsutakse. Paastumaarjapäev on ka ajalooürikutes esimesena mainitud (6. saj) maarjapäev.

    Vanematel aegadel tähendas paastumaarjapäev maarahvale üleminekut suveajale (linnas toimus see ülestõusmispühade aegu). See tõi kaasa mitmeid suuri muutusi elukorralduses: maarjapäevast pärtlipäevani oli kolm söögikorda (sügisel ja talvel ainult üks), õhtul koju tulles oli keelatud tuld üles võtta (et õhtul varem magama mindaks ja hommikul kukelauluga üles tõustaks, aga ka kartusest, et akendest paistev valgus kahjustab rukkiorast). Maarjapäevast võisid noored öösel lakas või aidas magada; algas kevadine kalapüük; joodi maarjapuna, et palged punased püsiksid. Maarjapäev oli üksik rõõmus püha paastuajal. Ainult juhul kui püha langes Suurde Nädalasse, jäeti see eriliselt tähistamata.

    Kuid maarjapäeval on eesti rahva ajaloos ka sootuks teine, julm ja sünge tähendus. Ööl vastu 25. märtsi aastal 1949 algas rahva massiküüditamine. Üle kahekümne tuhande inimese saadeti deemonliku plaani kohaselt loomavagunites Siberisse. Paljud läksid nii vastu oma hukule. Otsekui kurja paroodiana oli Püha Neitsi Maarja pühal küüditatutest enamik naised ja lapsed. Nii on meie rahva jaoks paastumaarjapäev ilmselt alatiseks kaotanud oma rõõmsa sisu ning jäänud meie mällu kui kannatuse ja leina päev.

    Paastumaarjapäeval kuulis Neitsi Maarja ettekuulutust inimkonna Lunastaja ja Päästja sündimisest, kuulutust sellest, et temast saab Jumala Poja ilmaletooja. See oli lohutuse sõnum kannatavale inimkonnale, see kuulutas tulevast kannatuste lõppemisest.


    KIRIK JA LINN
    Salme Rannu, koguduse aastapäeva toimkonna juht

    Vahel juhtub jumalateenistuse ajal niinimetatud intsidente. Keegi marsib uksest sisse ja karjub midagi. Mida just, on enamasti võimatu aru saada, sest kiriku akustika segab sõnad ära. Või tiirutab keegi pinkide vahel ringi ja nuiab kümmet krooni. Või "purjetab" esimesse pinki kuraasikas seltskond ja hakkab omavahel valjuhäälseid kommentaare edasi-tagasi pilduma. Ükski selline vahejuhtum ei kesta üle minuti-paari. Laamendaja kaob tuldud teed ja pühakojas võtab taas maad harras ja väärikas rahu. Aga tüüne ilme taga põksuvad paljud südamed kiiremini ja valulikult - ehmatusest, põlastusest, hirmust ja häbist. Imelik küll! - miks peaks kellegi tundmatu vääritu tegu meid nii sügavalt riivama? Eks sünni see ju hämardunud teadvusest või siis edevast soovist näidata oma võimsust - vaat' lähen ja näitan neile usklikele koos nende jumalaga õige koha kätte! Aga paraku on, otsekui kanduks osa sellest teost meilegi üle, otsekui kahjustaks pühaduserüvetus meidki, kes me pelgalt tunnistajatena juhtume juures viibima.

    Nähtavat jälge need intsidendid ometi ei jäta. Õnnistussõnade kõlades on need juba unustatud. Uks avaneb, me läheme rahuga kirikust välja. Välja linna, millest me paari tunni eest siia tulime. Me väljusime linnast, et siseneda kirikusse. Intsidendi käigus aga tuli linn meile kirikusse järele. Käratsev, hoolimatu, ülbe linn. Toosama linn, millest me tahtsime end välja rebida selleks poolteiseks tunniks. Kas siis tõesti ei või ta meid selleks üürikeseks hetkekski vabaks anda?

    Kaarli kirikuhoone 130-nda ja koguduse 365-nda aastapäeva tunnuslause oli "Kirik ja linn". Nende märksõnadega reklaam kutsus laupäeval, 16. detsembril 2000 linnarahvast Kaarli kirikus ja selle ümber toimuvatele suurematele ja väiksematele üritustele: torniekskursioonidele ja pooltunnimuusikatele, kogudusse kuuluvate kunstnike näitustele ja jõululapse otsimisele, akadeemilisele konverentsile ja supikööki. Rahvast käiski palju ning kaameraid ja mikrofone tiirles kõikjal. Päev oli pikk, sündmusi palju, mõnedki neist ühel ja samal ajal, nii et oli raske valida. Kõikide töövaldkondade aktiiv oli usinasti ametis. Just nendel oligi vist kõige keerulisem leida oma ülesande kõrvalt aega teiste ürituste jaoks. Küllap küsis mõnigi: kelle jaoks siis see aastapäev? Kas kogudusele või võõrastele? Kas iganädalasele kirikuskäijale või meediale? Kas kirikule või linnale?

    Linn ja kirik. Kirik ja linn. Mida nad teineteisele tähendavad? Kas kirik on turvapaik, kuhu linna rahutus ei pääse? Ja linn - kas see on koht, kus me neeldume lõputusse saginasse, kärasse, mis ei lase meil kuulda oma mõtteid? Kui see nii on, siis miks lasta sel käral võimust võtta ses ainsas paigas, kus Kaarli kogudus saab olla kui oks Issanda viinapuus? Jäägu see kõik teisele poole müüri - poliitilised kired, ühe-päeva-iidolid, kõrilõikajad ja seaduseväänajad, nõiad ja pisuhännad. Kirikus ei ole neile kohta. Siin on teised väärtused, siin ollakse teistmoodi kui maailm on.

    Ent kas meie siin, seespool müüre, oleme ainsad, kes taotlevad teistmoodi olemist? Ja võib-olla need, kes on väljas, pelgavad, et kirikus on liiga teisiti? Et nad ei oska seal olla, istuda ega püsti tõusta? Nad vajaksid ehk ainult pisut neutraalset pinda ja aega, kontrollimaks, kas nad ka jumalateenistusel võiksid endid krambivabalt tunda. Me ei pea neile seda pakkuma. Võib-olla oleks meil ilma nendeta hoopis lihtsam. Saaksime olla omavahel, tunda rõõmu kitsas ringis tuttavate inimeste seas. See ju esialgu veel ei ahene, ega ju…?

    Seda, et kirikus on teistmoodi, teavad ka need, kes intsidente korraldavad. Muidu nad seda ei teeks. Edevus ja isekus kihutavad neid järele proovima, mis siis juhtub, kui jumalateenistust häirida. Kas maapind avaneb nende jalge all või sähvab ülalt välk? Kes teab, võib-olla nad just seda ootavadki, võib-olla on nad alateadlikult veendunud, et see tegu toob kaasa nuhtluse. Esialgu pole seda veel juhtunud, ent kunagi võib tulla seegi päev…

    Kui kõik need trotsijad, kõhklejad, kartlikud ja viivitajad ühel päeval pinkidesse istuksid, kui palju jääks siis veel tühja ruumi? Jõuluõhtul ju ei jää, siis julgevad kõik tulla, sest nii on kombeks. Kui linnale uste avamine tekitab teadmise, et ka kõigil teistel päevadel on samamoodi, siis ehk vaigistab linn oma rahutust ja astub üle läve, et kasvada Issanda viinapuusse kui uus, noor ja viljakas pookeoks…


    Tänusõnad ja õnnistusoovid kõikidele, kes aastapäeva tähistamisel kaasa aitasid. Korraldustoimkonnas töötasid Piret Aidulo, Marika Kahar, Indrek Vaino, Lauri Kurvits, Signe Aus, Meelis Holsting, Külli Keel, Jaanus Ruiso ning koguduse õpetajad Jaak Aus ja Einar Soone, nõu ja jõuga olid abiks Jüri Arrak, Vootele Hansen, … Kõik abilised kontsertide korraldamisel, supijagamisel, näituste ülespanekul, ekskursioonide läbiviimisel, heategevusmüügil, Jõululapse otsimisel, kringli- ja kohvilaua katmisel, konverentsi organiseerimisel ja sõpruskoguduse vastuvõtmisel - olge te tuhandest tänatud!



    ETTEKANNE SEMINARIL "KIRIK JA LINN"
    Arne Hiob, EELK Usuteaduse Instituudi dotsent, teoloogia magister, EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja

    Ettekanne peetud Tallinna Kaarli koguduse 365. aastapäevale pühendatud seminaril (16. detsembril 2000).


    Kaarli kiriku 130-ndale ja koguduse 365-ndale aastapäevale mõeldes, mille auks me siia tulnud oleme, peab nentima, et meie seminari pealkirja "Kirik ja linn" saab võtta nii kitsamas kui ka avaramas tähenduses. Kitsamad ülesanded kiriku ja linna vahekorras eeldavad aga selgusele jõudmist avaramates põhimõtetes. Nende leidmise eesmärgil käsitleksin seepärast kiriku all kirikut üldse ja linna all linnaühiskonda üldse. Kuivõrd tänapäeva maailmas on tooniandjaks linnaühiskond, siis sisuliselt üritaksin vaadelda kiriku kui sellise vahekorda tänapäevase ühiskonnaga, kus elab ka Kaarli kogudus.

    Eeldused
    Kuidas kirik ise mõistab oma missiooni, see peaks talle üldiselt selge olema. Kuidas seda erinevatel aegadel teostada ja sõnastada, on palju keerukam. Kindel on see, et alati on püüdnud kirik ustavaks jääda oma ülesandele. Sama kindel on aga, et ühiskonnaga suhtlemise viisi puhul on igal ajastul olnud määravaks see, milline on ühiskond. Neid kahte asjaolu tuleb selgelt lahus hoida, vastasel korral nähakse ühiskonnaga arvestamises otsekohe omaenese identiteedi reetmist.
    Milliseid eeldusi tuleks tähele panna kiriku ja tänapäeva ühiskonna suhte puhul?
    Esiteks tuleb rõhutada, et igasuguste suhete planeerimisel saab toetuda ainult reaalsetele olukordadele ja arengutele. Kiriku visioon, millisena ta ühiskonda näha tahaks, on talle endale põhimõtteliselt teada. Kuid meie kirik ei hõlma kogu ühiskonda, vaid kujutab endast pigemini niðði, sest suurem osa jääb tema äärealale või väljapoole. Konkreetsete suhete puhul ei ole sobiv rõhuda kujutlustele: kuidas olema peaks! On vaja määratleda olukorra iseloom, et kirik subjektina oleks vastavuses ühiskonna objektiga, ja vastupidi: ühiskond kui subjekt kiriku kui objektiga.
    Teiseks tulebki konstateerida tänase maailma laadi kohta, et selles on jätkuvalt kasvanud pluralism. See ei pruugi meile meeldida, kuid mitmesugused rühmitused ja niðid on iseloomulikud meie maailmale niihästi kirikust väljaspool kui ka kiriku sees. On kindel, et maailm ei jää lõpmatuseni destruktiivsetesse segadustesse: ükskord nad võidetakse või võidavad nemad. Kuid langemata illusioonidesse ei ole meil võimalik globaalsetest protsessidest ette rutata. Oleme kõik nõus, et teatava piirini elu peabki olema kirju. Ka kiriku sees on seepärast ikka olnud, on ka praegu ning jäävad alatiseks mitmesugused eri teoloogiad ja rühmitused, s.t pluralism.
    Nii tundub mulle, et kui me üldse tahame rääkida midagi konstruktiivset kiriku ja ühiskonna suhete kohta, siis tuleks meil kindlasti kuulata katoliikliku filosoofi Peter KOSLOWSKI sõnu, kes ütles mõne kuu eest: "Maailm on, nagu ta on, ning faktilille pluralism on ju Jumala poolt lubatud. Kes seda kritiseerida tahaks, tahaks teatavas mõttes kritiseerida Jumalat" (Zeitzeichen ll/2000). Kui kirik tahab mingilgi viisil osutuda ühiskonda integreerivaks jõuks, siis tuleb tal nagu riigilgi esmalt lihtsalt nõustuda pluralismi tõsiasjaga. Alles seejärel võime kõnelda sellest, kuidas tuleks kirikul suhelda oma ümbruskonnaga ja mis võiks talle olla selles takistuseks.

    Hierarhiline misjoniprintsiip
    Ajal, mil keisrite ja kuningate võim kulges hierarhiliste süsteemide kaudu, oli selline korraldus asjakohane ka kirikule, aidates tal täita oma misjonülesannet. Kirik jääb alati mõistma oma kuulutusülesannet lähtuvana Kristuselt, kuid üldine ülevalt alla kulgeva autoriteedi aktsepteerimine tegi kirikliku hierarhia ülesanded üldmõistetavaks. Autoritatiivselt mõistetud tõde eeldas ka misjonikäsitlus, olgu siis tegemist välis- või sisemisjoniga. Misjon toimis tõde edasi ulatades: tarkadelt eurooplastelt väheharitud pärismaalastele, innukatelt eestvõitlejatelt leigetele kodumaalastele.
    Sellise misjonistiili aeg paistab praeguseks olevat möödas. Tõde kaasas kandev misjonär on muutunud karikatuuriks. Sõnast "misjon" on saanud sõimusõna. Selle põhjusena võib näha tõsiasja, et pluralismiajastu on purustanud ja purustab jätkuvalt traditsioone. Eelduseks ei ole enam valitsemine ja allumine ega vooruseks tingimusteta kuuletumine. Isegi mõne aastakümne eest veel suhteliselt populaarsed äratuskoosolekud toimusid tugevama kristliku pinna ja suurema kokkukuuluvustunde eeldusel, mis tänaseks on nõrgenenud. Paari aasta eest kirjutati, et Saksamaal plaanitsevat koguni Jehoova tunnistajad muuta oma senist käitumist, sest see ei andvat enam soovitud tagajärgi.
    Kuulun ka ise nende hulka, keda ainuüksi "misjonlikkus" poleks ristiusu kasuks veennud. Kui kristlik traditsioon pole enam igapäevaselt lähedane või on koguni võõraks jäänud, kui inimestelt nõutakse individuaalset otsustamist, vastutust ja haridust, siis ei lasta enam endale ülevalt öelda tõde, vaid otsitakse seda ise mitmesuguste võimaluste keskelt, mida pakub sekulariseerunud maailm. Usuline innustatus võib paista hoopis puhtsubjektiivse tundeergutusena, millel pole reaalsusega midagi tegemist. Igasugust pakkumist seal, kus ei küsita ega oodata, võidakse tajuda juba survena, mida on raske ühendada kristlaste Jumalaga, kes kutsub vägivallast loobumisele.
    Keegi ei aktsepteeri enam ülalt pealepandud üldisi struktuure, mis puudutavad religiooni- või maailmavaateküsimusi, sest ühiskond koosneb ses suhtes erigrupikestest. Hoiatavana tajutakse sedagi, kui kohutavalt toimisid hierarhilised, kuulekust nõudvad struktuurid 20. sajandi totalitarismides. Kui on õigus katoliiklasest oikumeenikul Klaus KIENZLERil, kelle järgi vähemuse taotlus suruda võimu kaudu enamusele peale endisaegset korraldust on definitsiooniks fundamentalismile, siis võiks niihästi kommuniste kui ka natsionaalsotsialiste pidada fundamentalistliku liikumise seni edukamateks esindajateks. Mõlemad püüdsid vähemusena võimule tulles tõrjuda sunniviisiliselt pluralistlikke arenguid.
    Kõigile meile on armsad vanad head ja ilusad ajad. On loomulik, et vahel igatseme neid tagasi. Samas teame aga sedagi, et kunagi ega kusagil pole olnud võimalik püsivalt taastada vana - kui tahes õige see olnukski! Kindlasti tuleb meil kritiseerida uusi arenguid, võidelda väärnähtuste vastu jne. Kuid sama kindlasti on Jumala tahe, et me ei kaotaks järsu käitumise tõttu kontakti ümbruskonnaga. Siis oleks ju see, mida on nimetatud misjoniks, täiesti võimatu. Rahvakiriklike hierarhiliste struktuuride kaudu viidi kristlik sõnum iga rahva liikmeni, iga inimeseni, täites Kristuse käsku. Kuid seejuures säilis ka teatav sunduse moment, kuivõrd inimeste uskumist mõjutas kristlik avalik arvamus. Pluralism aga küsib iga inimese isiklikku otsustust - ja mine tea, võib-olla seesama Jumal, kes lubas tulla pluralismil, seda tahabki?

    Avatud partnerluse printsiip
    Nii tuleb meil omaks võtta, et tänapäeval ei saa enam läheneda inimestele ülevalt alla stiilis, vaid pigemini seestpoolt väljapoole liikudes ja ühiseid kontakte otsides. Ka sel viisil võib ju mõista Kristuse kuulutusülesandest lähtumist ning usu (või koguni ameti) järjepidevust läbi sajandite: ühe inimese juurest teise juurde, ühelt põlvkonnalt teisele. Kirik avatud partnerluse põhimõttel inimeste keskel ja kõrval ei reeda iseenesest veel sugugi oma põhialuseid, mida traditsiooniliselt on väljendatud hierarhilise misjoniprintsiibi kaudu.
    Ent kuidas tuleks meil siis hoida oma identiteeti pluralistlikus maailmas? Kuidas samal ajal säilitada suhtlemisvõime väljapoole kirikut jääva ühiskonnaga?
    Esiteks. Arvestades kiriku niðiosa pluralistlikus ühiskonnas, tuleks mu arvates kirikul teadlikult eristada suhtlemist sisse- ja väljapoole. Nii talitab ka Jeesus, kui ta kirjeldab, kuidas elatakse laias maailmas ning ütleb seejärel: "Nõnda ärgu olgu teie seas ..." (Mk l0,43). Paulus on omade suhtes üsnagi karm, kui ta ütleb, et igasugused ebajumalakummardajad ei päri jumalariiki (GI 5,l9jj lKr 6,9j Ef 5,5). Sellestsamast Paulusest aga kõneleb Luukas, kuidas ta Ateenas kõndides ärritus linna jumalakujudest ning sellest hoolimata alustas oma kõnet: "Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud" (Ap l7,l6.22). Pauluse areopaagikõnet on kritiseeritud, et kuna ta rääkis filosoofilisemas laadis ega pidanud jutlust, siis ei tekkinud ka mingit kogudust. Kuid mida ta sai teha, kui polnud misjonisituatsiooni - kõrvu, mis kuulanuksid? Tal paluti kõnelda ja mõned kuuljad ka olid.
    Tänapäeval elame sarnases olukorras. Kirikul tuleks oma suhetes väljapoole arvestada, et sõnumit saadakse ainult mõistes ja vabatahtlikult vastu võttes. On vana kristlik tõde, et usku ei saa peale sundida. Meil ei tuleks hakata uusi nippe leiutama, kuidas inimesi kirikusse saada. Seegi oleks teatavas mõttes sundus ning kahandaks kiriku usaldatavust. Meil tuleks pakkuda end teistele nii nagu me oleme - tingimusteta. Kui kirikul on midagi öelda, siis ikka kontakti otsides ja tasakaalukalt, mitte halvustades inimesi, vaid paljastades arengute ohtlikkust. Suheldes vabalt ja tingimusi esitamata, toimub see, mida vanasti nimetati misjoniks. Meie kaudu on võimalus kristlikule usule alati välja pakutud. Kuid me ei tea täpselt, mida toob tulevik. Et mitte pettuda ja kriisi langeda, tuleks pigemini valmis olla, et me ei kasvagi, ning ehitada seepärast võimalikult lihtsa ja kerge kiriku struktuuri.
    Teiseks. Tuleb aktsepteerida faktilist pluralismi niihästi kiriku sees kui ka väljaspool. Uuest Testamendist ja varasest kristlikust kirjandusest võime näha, et nii oli ka kiriku algusaegadel: ühtsus paljususes. Meilgi tuleb eri teoloogiaid ja vagadusvorme tunnustada pigemini Jumala Vaimu viljadena. Kirik pole ainult hierarhide, liturgide, teoloogide, misjonäride, sotsiaaltöötegijate, haiglahingehoidjate, meediaväljundi kirik, vaid kuulub nende kõigi ja teistegi juurde. Igasugune soov rajada pluralistliku ühtsuse asemele monoliitne ühtsus pärineb teatud grupi nägemusest, olemata seega ühtne ja üldine, nagu ta olla taotleb. Kui püüda teda vägisi kehtestada, et puhastada kirik väärkasvudest, siis redutseeritakse EELK sektiks või lõhutakse ta tükkideks.
    Ka kirikuvälist pluralismi ei tuleks meil karta ülemäära. Seal on igasuguseid inimesi ja kõikvõimalikke huvigruppe. Seal on teisigi jõude, kes tajuvad tänapäeva maailmas kerkivaid hävituslikke elemente. Nendega on võimalik kirikul soovi korral leida üks keel ja meel. Mõista on võimalik teineteist ka seal, kus ei nõustuta. Kõigile ei ole vastuvõetav meie usk, kuid neil on meiega teisi ühiseid eesmärke: kuidas kujundada ühiskondlikku elu, tõrjuda negatiivseid tendentse jne. Nendega saab vastastikku aktsepteerides koostööd teha. Pluralism kirikust väljas ei ole ka nii sallimatu, nagu vahel mõeldakse: ta lubab omaette üksustena elada isekeskis ka nendel, kes soovivad jätkata mingit traditsioonilist joont - eeldusel, et see pole kõigile sunduslik. Sel viisil võib ta aktsepteerida ka meie eripära.
    Kolmandaks. Vastavalt niihästi kiriku kui ka ühiskonna kirjususele pole olemas ühist tegevusvaldkonda, vaid ainult palju tegevusvaldkondi kiriku ja ühiskonna vahel. Kirikut ei tohi allutada kitsastele skeemidele, mis peavad silmas ainult ühte osa tema ülesandest. See ei kehti üksnes hierarhilise, misjonliku või sotsiaalse hoiaku kohta, vaid puudutab üldse rühmade ja üksikisikute tegevust. Kirikus ega väljaspool ei tohiks kedagi sundida reaalsele tegutsemisele kõigil aladel, mis käiks kõigile ülejõu ning osutuks seega ebareaalseks. Igati teretulnud on tööjaotused kõikvõimalike suhete puhul. Tundub, et ka liiga üksikasjaliste programmide tegemine ei suuda arvestada kõiki asjaolusid, osutub seega taas täitmatuks ega soodusta meie elu ja tööd.
    Kogu maailmas on tugevnenud tendents igaühe enese otsustamisele mis tahes uskkonna või kogudusegi kasuks. Samuti tuntakse oma kutsumust ühele või teisele kiriklikule või ühiskondlikule ülesandele - ja mitte kõigile korraga. On olemas individuaalsed eripärad ja eri valdkondadega seotud võimekus. Kõike seda tuleb arvestada ka tegevusvaldkondi silmas pidades. See ei tähenda, et ühed inimesed oleksid ainult hierarhid, teised misjonärid, kolmandad teoloogid, neljandad sotsiaaltöötajad. Kõik need hoiakud põimuvad omavahel ja ulatuvad kõikjale, kuid rõhutatuna ühte või teistviisi. Erinähtusena on nad aga üheks teiste seas. Arvestamine kõikvõimalike realiteetidega annab meie tegevusele ja suhetele kõige kindlama aluse.

    Järeldused
    Meil tuleks tõsiselt võtta neid struktuure, mis on kujunenud loomuliku arengu teel või koguni meie soovide vastu. Sellega on nad demonstreerinud kõige suuremat elujõulisust. On üldiselt tervitatav, et kogudustel - eriti Tallinnas - on oma eripära. Ei ole olemas ühte interpretatsiooni kristlikule usule, vaid neid on palju. Tuleb sallida iga inimese puhul viisi, kuidas tema on endale kristliku sõnumi olulisuse ära seletanud. Võitlemine ühetaoliste kogunemise vastu on tegelikult lõhkuva iseloomuga, sest kästut üldiselt ei arvestata, vaid igaüks valib ise endale sobiva. Niihästi kogudused kui ka grupid koguduste sees võivad suhelda ümbrusega just endale iseloomulikul viisil: üks rohkem ärimaailmaga, teine sotsiaalse valdkonnaga, kolmas kultuuriringkondadega, ülikoolidega jne. Kandevõimelised on ka suhted, mis on mõnel kogudusel või rühmal kujunenud isiklikke kontakte ja traditsioone silmas pidades.
    Arvestada tuleb sedagi, et traditsiooniliste koguduste kõrvale võib tekkida muid ühiskonnaga suhtlemise vorme. Kindlasti peame säilitama traditsioonilist joont, kuid oleks hea, kui kirik suudaks selle kõrval kasutada ka teisi võimalusi. Siin võiksid ehk rakendust leida need teoloogilise haridusega inimesed, kes kohanemata traditsioonilisega ei saa enam tulla harjumuspärasele kirikutööle. Olen kogenud, et paljudele inimestele on nn kiriklik maailm niivõrd võõras või muuseumlik, et nad ei suuda selles elada isegi siis, kui on valmis huvituma kristliku sõnumi sisust. Teiselt poolt tekib aga neid nähes, kes kristlikult küpsedes ja kasvades on üle tulnud vabakogudustest, vahel jällegi küsimus, kas vabakirikud äkki ei olegi juba meie kiriku eelpostideks. Nad põhinevad liikumisel, kuid igasugune liikumine raugeb alati viimaks ning otsib stabiilseid vorme.
    Selge on see, et kõik meie hoiakud, tegevused ja vaimulaadid ei jää püsima ajaloo Issanda kohtus. Kuid püsivusküsimused ka selguvad alles aja jooksul. Seega tuleb meil omaks võtta, et ühiskonna suhtes on kirik tegelikult üks niðð teiste hulgas. Kuid pluralism ei keela tal olla ka kõikjal kohal, s.t keskmes. Inimeste kõrval ja seas võib kirik katsetada mingil viisil ja määral pluralistlikku lihtsust. Suured programmid oleksid aga kiirustavad ja toetuksid liigselt kujutlustele. Sellega kalduksid nad illusioonidesse ja surveavaldamisse, kutsudes nii esile vastuseisu.
    Viimaks tahaksin öelda mõned kiidusõnad meie juubilarile, Kaarli kogudusele. Räägitakse, et Tallinnas peaksid "mägedel" olema omad luterlikud kogudused. Kuid millegipärast on loomulik areng teinud Kaarli koguduse suurimaks ning võimalusterohkemaks koguduseks kogu Eestis. Neid arenguid ei tohi lõhkuda, vastupidi, neid tuleb hoida. Ja ma olen veendunud, et Kaarli koguduses on küllalt inimesi, kes on jätkuvalt valmis oma andeid ja võimeid rakendama ning inimestega kontakte otsima, kõndides küll erinevaid radu, ent ometi ühte ja sama teed.


    ELU PÜHENDUDES JUMALALE
    Külli Keel

    Pärast Kaarli koguduse kauaaegse I pihtkonna õpetaja Aleksander Kapi surma asus õpetaja kohuseid täitma Julius Juhkentaal. Kogudus lootis temast I pihtkonna õpetajat, sama soov oli ka Julius Juhkentaalil. Tema elu kulges aga hoopis teisiti …

    Lapsepõlv
    Julius Juhkentaal sündis Tallinnas 23. jaanuaril 1909. aastal isa Mardi ja ema Liisu viienda, viimase lapsena. Perekonna majanduslik olukord ei olnud hea, isa Mart töötas vabrikus väikesepalgalise töölisena. Tihti pidi ka ema lisasissetulekut teenima. Viletsusest hoolimata püüdsid vanemad võimaldada lastel haridust saada. Lapsed pääsesidki kooli, kuid pidid õppimise kõrval ka töötama.
    Kodune kasvatus oli kantud usulisest vaimust. Ema oli sügavalt usklik ja juba isakodust kaasa saanud vastava kalduvuse ning huvi. Isa kuulus vennastekoguduse ringi. Kasvatus kodus oli väga vali. Rõõmudest, mis lubatud teistele lastele, ei tohtinud kodus kõneldagi. Seda, kuidas teised lapsed talvel kelgutasid ja lumes hullasid, võis jälgida vaid aknast. Juba väiksena õpetati lastele palveid, jutustati lugusid Jeesusest ja saadeti nad esimesel võimalusel pühapäevakooli. Lapsi võeti tihti kaasa vaimulikele koosviibimistele ning ka kirikusse jumalateenistusele. Sellest ajast hakkas Julius Juhkentaalis idanema ususeeme, mis kasvas ja paisus ning mille tulemusena astus ta ka hiljem Tartu Ülikooli usuteaduskonda.

    Õpingud
    Alghariduse sai Julius Tallinna linna V ja XIII algkoolis aastatel 1917-1923. Õpingud jätkusid Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). Klassi ühe parima õpilasena vabastati ta õppemaksust. Veel enam - paaril korral maksti talle hea õppeedukuse eest koguni rahalist toetust. Gümnaasiumi lõpetas Julius 1928. aasta kevadel cum laude. Vanematel ei olnud plaanis poega edasi ülikooli õppima saata, kuid tänu Juliuse väga heale õppeedukusele muutsid nad meelt. 1928. aasta sügisel astus ta - küll veidi vastumeelselt - Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonda. Põhjuseks tema lähedaste soovitus õppida "majanduslikult kasulikumal" erialal. Noormehe südamesooviks oli aga õppida usuteadust.
    1929-30 teenis Julius Juhkentaal sundaega kaitseväes. Seal süvenes temas mõte jätkata õpinguid siiski usuteaduskonnas. Mõte sai teoks pärast kaitseväeteenistust ning usuteaduskonna lõpetas ta 1935. aastal.
    Konsistooriumi eksamid sooritas Julius Juhkentaal E.E.L.K. Konsistooriumi juures kahes osas - 1935. ja 1936. aastal. Prooviaasta möödus Tallinna Jaani koguduses 1936. aastal. Sama aasta 27. detsembril õnnistati ta Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaametisse. Alates 1936. aasta detsembrist kuni 1938. aasta novembrini töötas ta Tallinna Jaani koguduses adjunkt-õpetajana.

    Töö koolis
    1937. aastast andis Julius Juhkentaal ka usuõpetuse tunde Tallinna Erakolledþis, Tallinna Prantsuse Lütseumis, J. Vestholmi Poeglaste Erahumanitaargümnaasiumis ning Kubu Tütarlastegümnaasiumis. Koolis ei saanud ta töötada aga kaua, üksnes kuni nõukogude okupatsioonini. Ühel 1940. aasta kevadhommikul Prantsuse Lütseumi jõudes teatati talle, et vastavalt valitsuse korraldusele on usuõpetus koolides keelatud ning tema vaba usuõpetuse õpetamisest. Nõnda lõppes töö koolis väga ootamatult, ei olnud võimalik isegi oma õpilastega jumalaga jätta.

    Perekond
    16. septembril 1939. aastal abiellusid Julius Juhkentaal ja Martha Kapp. Martha oli lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning töötas advokaadina. 1940. aasta juulikuus sündis perre tütar Tiina.

    Kaarli koguduses
    Kaarli kogudusse tuli Juhkentaal tööle 1938. aasta juulikuus I pihtkonna perekonnaseisuametnikuks. Sama aasta lõpus kinnitati ta Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja praost Aleksander Kapi isiklikuks adjunktiks (abiõpetajaks). 1940. aasta oktoobris, pärast praosti surma, määrati aga koguduse I pihtkonna õpetaja ajutiseks kohusetäitjaks.

    Mobilisatsioon
    Nii töötas ta koguduses õpetaja kohusetäitjana kuni massiküüditamiseni 13. juuni öösel 1941. Sellest pääses ta vaevu. Venemaale sattus aga ikkagi, sest Nõukogude valitsus kuulutas välja mobilisatsiooni. 29. juunil 1941 algas tema teekond loomavagunitest koosnevas rongis koos teiste teenistuskõlblike eesti meestega tumedasse, tundmatusse tulevikku. Piiril heideti viimane pilk sünnimaa metsadele ja väljadele. Paljudele, ka Juhkentaalile, jäigi see viimaseks jumalagajätuks. Tagasi pöörduda õnnestus vaid vähestel.
    Esimesed kuud elati Kotlases, tööl käidi sealsel lennuväljal. Töötati 12-14 tundi päevas. Omaste ja kodumaaga puudus igasugune side. Keegi neist ei aimanud, et selline olukord võib kesta aastaid. Juhkentaalil kestis see 5 aastat …
    Talve saabudes algas surmamarss kaugele põhja metsatöödele. Elamistingimused ei paranenud. Külmadega, mis tihti ulatusid -50 kraadini, läks asi pigem hullemaks. Kurnav töö, nälg, külm, puudulik riietus, täid päeval ja lutikad öösel, seitse päeva tööd nädalas, niigi kõrgete töönormide pidev tõstmine. Tuikudes ja vaarudes liikus surmani väsinud meeste rodu õhtuti koju. Sellest piinast lunastas vaid surm.
    Kevadeks, mil metsatöölaagrist lahkuti, oli 250-st mehest järel vaid kolmandik. Ülejäänud surid raske töö, nälja ja peamiselt kopsupõletiku tagajärjel. Järelejäänuist ainult 10-15 meest lahkusid omal jalal, ülejäänud tuli välja kanda. Mehed viidi Tðerbakuli, kus asus Eesti diviis. Neile anti sõjaväeriided, toit oli mõnevõrra parem ja elu väljakannatatavam. Paari nädala pärast sattus Juhkentaal oma erilise elukutse tõttu kahtluse alla ning peagi algasid ülekuulamised. Koos diviisi paarisaja mitteusaldatava "kahtlase ilmavaatega" mehega saadeti ta edasi sunnitöölaagrisse, mis asus Uurali mägedes. Elati maa-alustes onnides, toidunorm langes sunnitöölaagrite tavalisele normile.

    Põgenemine Afganistani
    Toidupuudus hakkas end peagi tundma andma. Kapsaste ja kartulite vargus kolhoosipõldudelt oli tavaline nähe. Varsti asuti koerte jahile - kes laagri piirkonda või lähedusse sattus, selle elupäevad lõpetati. Oli ilmne, et laagrisse jäädes talve üle ei elata. Äärmise saladuskatte all saadi kokku viiemeheline grupp, kes oli täiesti usaldatav ja valmis põgenema. Puudulike vahenditega võltsiti dokumendid, igapäevasest leivanormist säästeti niipalju kui võimalik ning muretseti veel üht-teist vajalikku. 25. septembri õhtul 1942 hiiliti ükshaaval pimeduse katte varjus uksel seisvast valvurist mööda. Algas seiklusrikas teekond tundmatusse - kavatsus oli välja jõuda kas kuhugi Euroopasse, Iraani või Türki. Edasiliikumiseks kasutati peamiselt raudteeronge. Keerulistest olukordadest pääseti vale, teesklemise, häbematuse või hulljulgusega, aga vahel lihtsalt tänu heale õnnele. Kuu aega hiljem ületati Afganistani piir. Mehed olid kurnatud, nälginud ning nende närvid niivõrd pingul, et võimatu oli edasi liikuda. Üheks päevaks jäädi kaljukoopasse puhkama ja õhtul pimeduse saabudes anti ennast Afganistani politsei kätte. Loata piiri ületamise eest järgnes 2­aastane vangistus Kabulis. Suure vaevaga õnnestus saada salajane ühendus Kabulis asuva Inglise saatkonnaga ning Inglise valitsuse nõudmisel anti nad välja Inglise võimudele Indias.

    Indias misjonitööl
    1945. aastal viidigi Juhkentaal koos nelja eestlasest kaaslasega Peshawari. Kaaslased saadeti nende omal soovil Briti sõjaväkke, Juhkentaal aga tema kõrgema hariduse tõttu eraldati kaaslastest. Teade Juhkentaalist levis peagi Mardani distrikti - väikesesse Peshawari eeslinna, kus töötas üks luterlik Taani Pathan Misjon. Kuna seal vajati kõrgema usuteadusliku haridusega vaimulikku misjonäriks, siis tehti Juhkentaalile sellekohane ettepanek. Juhkentaal õppis laitmatult ära urdu keele, milles tuli töötada ja jumalateenistusi pidada.
    Kodumaalt lahkumisest peale puudusid Juliusel igasugused andmed abikaasa ja tütre saatusest. Mardanis oli lõpuks võimalus alustada kirjavahetust abikaasaga Marthaga, kes oli põgenenud Saksamaale. 1946. aasta sügisel ühinesid abikaasa ja tütar Tiina Juliusega. Indiasse misjonitööle jäädi kuni Pakistani-India sõja lõpuni ja nende kahe riigi lahkuminekuni 1948. aastal. Poliitiliste olude ebakindlaks muutumise tõttu - Pakistanis liikusid kuuldused, et Nõukogude Liit kavatseb okupeerida Pakistani põhjaosa - pidi perekond Indiast lahkuma ning asuma Inglismaale.

    Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides
    Inglismaal elati 4 aastat. 1948-1952 teenis pastor Juhkentaal eesti põgenikke Luteri Kiriku Ilmaliidu raamides. Perekond elas Bristolis, kus 30. jaanuaril 1949 sündis poeg Jaak.
    1952. aastal kutsuti Juhkentaal Ameerika Ühendriikidesse. Seal elades teenis ta viies koguduses. Alates 1974. aastast jäi ta Seattle'is pensionile, kuid õpetajatööst päriselt siiski ei loobunud, vaid töötas osalise ajaga õpetajana Seattlei Eesti koguduses ja Seattlei Luteri vanadekodus ning kaplanina Des Monies Good Samaritan Center'is.

    Julius Juhkentaal suri kõrges vanuses 27. juulil 1998. aastal Washingtonis. Nii tema kui ka kaks aastat hiljem surnud abikaasa Martha on maetud Seattle'i Evergreen-Washelli eesti kalmistule.



    LÜHIKENE ÜLEVAADE PILDIKIVIDE AJALOOST ROOTSIMAAL (LOE GOTLANDIL)
    Ain P. Leetma

    Gotland (Eestis tuntud ka Ojamaana) on Rootsi Kuningriigile kuuluv umbes Saaremaa-suurune saar Läänemeres. Otsekui peidetud varandus keset merd, võlub see saar turiste ja huvilisi oma looduse ilu ja ääretult rohke kultuuripärandiga. Neid, kes otsivad seiklust ja põnevust, meelitab ta eelkõige kuulsusrikka viikingitraditsiooniga. On see ju kunagine viikingite kants, ja mis seal salata, viikingikultuur on aus veel tänapäevalgi. Neid aga, kes otsivad silmailu, võlub saar arvutute kirevate tokkroosidega, mille õitsemise tippaeg on augustikuus. Gotlandi päikeseloojangud on asendamatud neile, kes ihkavad romantikat ja omaette olemise paika.
    Autoga mööda Gotlandi sõites on lausa võimatu tähele panemata jätta kirikuid. Kohati on võimalik näha 3-4 maakirikut korraga. Mõnede andmete põhjal on saarel 98 kirikut - viimne kui üks tõeline vaatamisväärsus! Kuid need on vaid tegevkirikud. Kui sinna juurde lisada veel varemeis kirikud (mõnedes neist peetakse paar korda aastas ka teenistusi), siis on kirikuid kokku rohkem kui sada. Peale rohkete kirikuvaremete leidub ohtralt ka muude mahajäetud hoonete varemeid. Kohalik elanikkond kutsubki saart rooside ja varemete maaks.
    Gotland on iseäranis tuntud oma pildikivide poolest. Ka neid võib näha kõikjal mööda seda saart ringi sõites või matkates. Kust on need pärit ja miks nad seal on? Kivid on kui selle paiga ajaloost ja kultuurist rääkivad monumendid, mis kõnelevad saareelanikest ja nende igapäevastest toimetustest. Müstilised ja võimsad, kutsuvad nad vaatajat mõtisklema oma piltide sisu ja tähenduse üle. Niisama lihtsalt on neist võimatu mööda minna. Kui võtta kas või natukene aega ja süveneda sellesse kaugesse pildikivide maailma, siis selgub peagi, et sealt tagasi tulla on üsna raske, sest kõik pildikividel edastatu on lummav. Kõik aga, mis on lummav, kisub endaga kaasa.
    Hää lugeja, siin selles artiklis tahangi sinuga jagada seda võluvat Gotlandi pildikivide maailma. Artikkel on siiski vaid pinnavirvendus kogu olemasoleva materjaliga võrreldes, kuid ma loodan, et see äratab mõnesugust huvi nende müstiliste ja huvitavate kivide vastu. Kui sa kunagi satud nägema pildikivi (ükskõik kus see ka ei oleks), siis ei ole see sulle täiesti võõras ja tundmatu. Astu ligi ja imetle kivil olevate piltide pajatusi möödunud aegadest!
    Siinjuures on ehk ka oluline mainida, et pildikivid ja ruunikivid on kaks eri väljendusvormi, millest pildikivid on varajasemad. Kuigi nende kivide eesmärk kattub paljuski, on väljendusvorm hoopis erinev. Gotlandi pildikividelgi võib leida ruunitähti, kuid need on vaid hilisemad lisandid, mis ei tarvitse ühtida pildi sisuga.

    Esimene periood: algusaastatest kuni ristiusu saabumiseni (4.-10. sajand)

    I. Gotland
    Kõige lihtsam olemasolev definitsioon pildikivide kohta on ehk järgmine: kaljust või maapinnast eemaldatud kivi, mille sisse on graveeritud mitmesugused figuurid. Sellele lihtsale määratlusele toetudes võib tõdeda, et pildikive leidub kõikjal Skandinaaviamaades, eriti aga Rootsis, ning pärit on nad 4.-12. sajandist. Vaatamata sellele, et nimetust "pildikivi" võib mõista mitmeti, on seda hakatud kasutama vaid ühes tähenduses - nimelt Gotlandi klassikaliste pildikivide kohta, mis pärinevad ajavahemikust 700-1100 a.D. (Vt joonis 1. Näide on vaid üks paljudest.)
    Joonis 1Üks selle kivi omapärasid on tema kergesti eristatav kuju ning ornamentika, mis jookseb mööda kivi serva; pinnajaotus kivil loob eri "ruumid". Pildikivi ainulaadsus peitub aga tehnikas, mida on kasutatud figuuride loomisel. Selle asemel et raiuda figuurid kivist välja, nagu seda tol ajal laialt kogu Skandinaavias tehti, on pildi raamistik ja kujutis raiutud kivi sisse ja seejärel värvitud.
    Sedalaadi võimas kivitüüp rajaneb mõnedele eelnevatele primitiivsetele tüüpidele. Neist varajasim pärineb 4. sajandist ega ole midagi enamat kui tahumata kivikamakas, mille kõrgus ei küüni tavaliselt üle poole meetri. Kivi eesmärk on olnud aga ikka seesama algusest peale: olles germaani hauakivide ja Rooma monumentide "sulam", püstitati ta mälestusmärgiks omaaegsele ühiskonna- ja kultuurieliidile.
    Kuidas tekkis vajadus sääraste kivide järele? Tol ajajärgul (4.-10. sajandil) oli igal tähtsamal perekonnal oma matmispaik, kuhu omaksed tavaliselt maeti. Kui surnukeha millegipärast ei olnud, püstitati matmispaika kivi. Seda tehti lahkunu auks. Sel ajal tuli aga üsna sageli ette, et mingil põhjusel ei olnud surnut võimalik matta. Ulatuslikud kaubasidemed, mis viisid Gotlandi elanikke kõikjale üle Läänemere, kätkesid endas väga mitmesuguseid ohte. Paljude saatuseks oli määratud surra tormisel merel. Vajaduse mälestuskivide järele tõi esile sagedane surnukehade puudumine. Seega tähistas mälestuskivi paika, kuhu lahkunu oleks maetud, olnuks see vaid võimalik.
    Umbes aastast 400 alates hakkas kivi muutuma kõrgemaks ja kitsamaks. Lisaks tavalistele ornamentidele ja geomeetrilistele kujutistele lisati kivile ka sümboleid, nagu näiteks laev. See tava on pärand pronksiajast.
    8. sajandist peale on pildikividel korduvalt kujutatud samu figuure ja stseene ning seda kuni viikingiajastu lõpuni, mil pildikivide kasutamine vajus unustusehõlma. Siinkohal veidi pikemalt suhteliselt varajasest pildikivist, mille näiteks on klassikaline pildikivi Tjängvidest (joonis 1).
    Tänu kivisse raiutud teksti olemasolule nii kivi vasakul ülaosas kui ka paremal allosas on see kivi mõneti eriline. Kivitekstid on üsna ebatavalised Gotlandi pildikivide puhul, kuna tavaliselt pilt ise edastab kogu loo. Veel enam - tekst pildi paremal allosas koosneb tüüpilisest pühendusest "X püstitas selle kivi Y mälestuseks", mis tuli kasutusele alles ristiusu saabumisega Skandinaaviamaadesse. Niisiis on põhjust oletada, et tekst on sellele kivile lisatud mõned sajandid hiljem, pilt ise koosneb aga tüüpilise Gotlandi pildikivi elementidest.
    Pildil olevad kujud ja stseenid inimeste uskumustest ja surmakultusest kinnitavad, et lahkunu on vastu võetud Valhallasse (teispoolsusesse). On kolm kujutist, mis tulevad üsna sagedasti kividel esile: laev, ratsanik ja: valküür, kes võtab lahkunuid Valhallasse vastu (vasakul ülaosas joonisel 1), ulatades neile joogisarve.
    Skandinaavlased olid veendunud, et reis teispoolsusse koosnes kahest etapist: esmalt toimetas laev lahkunud teispoolsuse kallastele, kus neid ootas ees hobune, et nad siis Valhallasse viia. Hobuse motiivi märkimisväärsus seisneb selles, et kõige esimene inimene kelle nimi oli Odin, olevat kasutanud hobust reisiks Asgardist Midgardisse. Seepärast kannab ratsanik alati topelttähendust:
    1)
    Odin kui vapper sõdalane, kes on toodud Valhallasse. Seda motiivi on tihti kujutatud hilisematel Gotlandi pildikividel.
    2) Sageli on hobust kujutatud kaheksa jalaga ja seega tuleb teda samastada
    Sleipniriga, Odini hobusega. Lahkunu kandmine Valhallasse just nimelt Sleipniri seljas oli suurim austusavaldus lahkunule.
    Siinjuures on väga oluline meeles pidada, et kõik pildid on vaid tavalised kujutised, mille ülesandeks on edastada lihtne tõlgendus lahkunu olukorrast. Pildikivi on austusavaldus kõikidele vapratele sõdalastele ja seega ka X isikule, kelle mälestuseks see on püstitatud.
    Teisi figuure Tjängvide kivil võib tõlgendada kui:
    1)
    stseene, mis leiavad aset lahkunu Valhallasse saabumise hetkel (sõdalased valmistumas viimseks Ragnaröki lahinguks; koer, kes järgneb oma peremehele teispoolsusse);
    2)
    olukorrakirjeldust, viidates sellele, et ratsanik on vastu võetud teispoolsusse. Lahkunu on seega tõestanud oma võimeid lahingus ja omaks võetud Odini poolt, kes on maskeeritud hundiks.
    Niisiis, piltide kasutamine Skandinaavia mälestuskividel annab meile silmnähtava tõenduse tahtest viidata lahkunu auväärsele elule. Kivil olevaid pilte ja stseene saagadest ning kultustest võib tõlgendada kui suurt au olla seotud sellise draakonitapjast kangelasega nagu näiteks Sigurd (paremal ülaosas joonisel 1). Iga pildikivi olemasolu mõtteks on esile tuua austus ja viimne otsus, mis lahkunule osaks saab. Toetudes Islandi "Havamalale", on ainuke asi, mis eksisteerib igavesti, dómr of daudan hvern (vanarootsi keeles: "kohtuotsus, mis lahkunule on langetatud.") Ühel hetkel saabub aeg, mil me ei saa enam muuta inimeste arvamust meie endi kohta. Seda enam on oluline käesolev moment, mida saame selleks kasutada.

    II. Mandri-Rootsi
    Erinevalt Gotlandist on kivitekstid olnud kasutusel juba mõned sajandid varem Rootsi maismaal. Tekstid säilitasid oma tähtsuse ka mälestuskividel. Iga pilt kivil annab kinnitust tekstile - Gotlandil on see vastupidi. See tähendab aga seda, et mandri-Rootsi puhul ei saa me rääkida just pildikivi traditsioonist. Kuidas ka poleks, nende tekkimise põhjus on siiski sama: pildikivid, õigemini tekstikivid koos piltidega, on püstitatud kui mälestuskivid juhtudeks, mil surnukeha ei olnud võimalik matta.
    Kõikidest teadaolevatest pildikividest Kesk-Rootsis on asjatundjate erilist tähelepanu köitnud Möjbro kivi (joonis 2), Joonis 2mis pärineb aastast 450. Kogu informatsioon sõltub sellest, kuidas me tõlgendame pilti ja teksti kivil. Tekstist selgub ainult see, et kivi püstitati monumendiks FrawaradaR-le, kelle nime võime leida teksti alumisest reast. Ülejäänud teksti tähendus ei ole teada, mis mõistagi on põhjustanud spekulatsioone ratsaniku ja koeratüüpi olevuste tähenduse kohta. Kui see kivi kujutab jahistseeni, siis milleks on seal mõõk ja kilp? Peaks aga kivil olema kujutatud lahingustseen, siis milleks on seal koerad?
    Spetsialistid on mitmeid kordi vihjanud Rooma mõjudele ratsaniku kujutises. Kuid selle asemel, et lihtsalt jäljendada Rooma ratsanikku, on omaks võetud vaid selle vorm. Vaatamata sellele, et see on väga ebatavaline Skandinaavia mälestuskividel, esineb seda rohkem tolleaegsetel amulettidel.
    Amuletid on kuldsed kettad, mille ühel küljel on kujutatud mitmesuguseid figuure. Need tulid esile kui 4. sajandil Rooma impeeriumis käibeloleva raha kujutised, mis omandasid üsna pea põhjamaa elemendid: ratsanik-jumalad, kellest kõige rohkem kujutati Odinit. Tuginedes sellele laenule Rooma kultuurist, võime
    Möjbro kivi tähendust tõlgendada järgnevalt: ratsanik on Odin, universaalne kujutlus kõikidest surnutest, kes lähevad Valhallasse, kaasa arvatud ka FrawaradaR Odinit on kujutatud kahe hundiga - Freki ja Geriga - kes on ta kaaslasteks teekonnal maa peal.
    Kokkuvõttes võib öelda, et I perioodi (4.-10. sajand) Skandinaavia kivimeistrite eesmärk ei olnud edastada ei
    isikuid ega stseene igapäevaelust. Kujutatud on usuga seotud figuure, sümboleid ja stseene, mis pärinevad ikka ühtedest ja samadest müütidest-saagadest.
    Aegade jooksul on inimesed omistanud pildikivile mitmesuguseid maagilisi võimeid. Ka see asjaolu tuleb panna õigesse perspektiivi. Tekstid ja pildid kivil on maagilised, kuid ainult seetõttu, et nad annavad edasi lahkunu hetkeolukorda, olgu selleks siis rahu või vastuvõtt Valhallasse. Näitlikustamine tähendab tegelikkust.

    Teine periood: ristiusu esiletulek (10.-11. sajand)

    Umbes a.D. 980 püstitas Taani kuningas Harald Sinihammas Jellingi kivi. Kristuse kujutis selle kivi edelaosas tähistab konkreetset verstaposti Skandinaavia ajaloos: kristluse esiletulekut, mis hiljem viis Skandinaavia assimileerumiseni Lääne-Euroopaga.
    Esiteks oli juba mälestuskivide paigutamise uus tava märk ristiusu saabumisest. Lahkunu tuli matta pühitsetud pinda, milleks oli surnuaed kohaliku kiriku ümber. Sel moel sattus ta eemale oma esivanematest ja muudest sugulastest, kes olid maetud perekonna matmispaika. Lahendus sellele probleemile leiti nii, et lahkunu maeti küll kiriku surnuaeda, kuid samas püstitati ka kivi perekonna matmispaika. See oli nagu jätkuks algsele traditsioonile, mis sai alguse sellest, et surnukeha ei olnud alati võimalik matta. Kivi püstitamisega perekonna matmispaika sooviti tuua rahu ja avaldada austust lahkunule.
    Kristluse mõju nendel kividel võib eristada kolmel moel:
    1) Kivile lisati kristlik sümbol, nagu seda võime näha Tjängvide kivi puhul.
    2) Kasutati uusi sümboleid, nagu näiteks rist (selle kasutamine levis üha enam ja enam).
    3) Kasutati vanu paganlikke sümboleid (madu, laev, …), mis omasid sama tähendust nii vanas kui ka uues, kristlikus kultuuris.
    Seega ei põhjustanud kristlus just kõige suuremaid muudatusi pildikivide sümboolikas. Kasutusele tulid vähesed uued motiivid, kuid need olid siiski seotud lahkunu mälestamisega; pilte on endiselt kasutatud selleks, et edastada Skandinaavia usundi- ja surmakultust.

    Kolmas periood: kõrgperiood ja unustusehõlma vajumine (11.-12. sajand)

    11. sajandil levis ristiusk kiiresti üle kogu Skandinaavia, mis mõistagi ei tähenda seda, et see oleks ühtviisi lihtsalt ja kergelt toimunud kõikides piirkondades. Taani ja Norra ei osutanud erilist vastupanu, kuid Rootsi, eriti Uppland, pani pikka aega küllaltki tugevasti vastu.
    Vastupanukeskuste seas olulisemaks tuleks ehk pidada Uppsala lossi, mis asetses tolle aja Rootsi Kuningriigi keskel. Muuseas, see oli ka ainuke koht Skandinaavias, kus organiseeritud vastupanu osutus võimalikuks, sest seal toimetasid riigi juhid oma ohvritalitusi, ja seega oli see paik ka poliitiliselt tähtis. Seal oli kuningal võimalus hoida oma vaenlastel silma peal ja vajaduse korral tugevdada kaitsevägesid. Ristiusu vastuvõtt ei oleks tähendanud ainuüksi iidsete jumalate toetusest lahtiütlemist, vaid ka kogu kuningriigi ühtsuse kadumist.
    Pikem vastupanu Upplandi piirkonnas võimaldas mälestuskivide ja pildikivide traditsiooni jätku seal kandis mõneks ajaks. Märkimisväärseks tuleb aga pidada, et see traditsioon lakkas olemast kuidagi väga järsku. Peab mainima, et kividel on esile toodud vaid ühte motiivi:
    rundjur'i ehk müütilist looma võitlemas maoga, nagu näiteks leiame Ölsta kivil (joonis 3).
    Joonis 3Ainukene sümboolne tähendus, mis on omistatud sellele kivile, on võitlus hea ja kurja vahel. Kas see võib olla õige tähendus? Ja kui, siis kas see on paganlik või kristlik sümbol?
    Mitte mingil juhul ei saa see olla paganlik sümbol. Madu võib tõlgendada kui Midgardi madu (Midgardsormen), kuid mida tähendab rundjur? On see üks neljast isahirvest, keda näeme Yggdrasili puu okstes? Hirve kujutist ei esine vanadel paganlikel mälestuskividel, ja pealegi - headuse sümbolina ei ole ta piisavalt tugev, et seista silmitsi sellise vastasega nagu maailmamadu Midgardsormen. Kristlastest Skandinaavia kunstnikud on tihti kasutanud seda motiivi ja sinna juurde lisanud ka risti.
    Nagu eespool mainitud, oli Upplandi ristiusustamine seotud tugeva vastupanuga. Võib-olla on just see põhjuseks, mis nagu kiuste vihjab kristlikule elemendile, on selgituseks eelnevale paragrahvile. Seda enam, et kristluse esiletulek oli Põhja uskumustes ette kuulutatud.
    Uskumus pajatab nimelt, et Ragnaröki lahingus hävitatakse kõik kuri ja siis tuleb esile uus maailm, mille juhiks on Baldr - jumal, keda tänu tema puhtale meelele teatakse ka kui Põhjamaade mütoloogia pühakut ning kes võib olla samastatud Kristusega. Siis muutub ristiusustatud skandinaavlaste jaoks kogu maailm ning Kristus (Baldr) näitab teed uuele ja paremale elule. Võitlusstseen kivil sümboliseeriks seega võitlust mao ja lõvi (Kristuse) vahel ehk vana ja uue (ning võiduka) usundi vahel. Kuid kahjuks ei pea see teooria paika. Esiteks, kivil kujutatud lahingustseen kestab ikka veel edasi ja seega ei ole lahingu lõpptulemus teada. Kui oleks tahetud esile tuua kristluse võitu, siis oleks seda ka kujutatud olevikus, mitte määramatus tulevikus. Veel enam - selliste mälestuskivide püstitamine on jätkuvalt paganlik komme. Kui madu kivil sümboliseerib paganlust, siis tähendab see seda, et kõigepealt on püstitatud mälestusmärk enda uskumuste kohaselt, millele rajanedes on seda võimalik tõlgendada kui kurja, mis tuleb hävitada. Lõvi ja madu on kujutatud eraldi või isegi rühmades, nagu näiteks 6 madu ja 2 müütilist looma. Veel enam, n-ö lõvi on kujutatud ka draakonina - nimelt kui draakoni pead müütilise looma tagumises osas - või siis on teda kujutatud kui ormslinga't (loom-madu-draakonit). Mingil põhjusel peab see draakon vajalikuks end aeg-ajalt hammustada (parempoolne loom 3. joonisel) - kaheharuline saba kannab selget märki sellest, et tegemist on väljamõeldud loomaga. Ja lõpuks, kristlusel on olemas palju tugevam sümbol, mida võiks kujutada võitluses kurjaga - rist.

    Lõpetuseks

    Skandinaavia kunstnike hirm tühja pinna ees (horror vacui - tühjusekartus) ja põhjamaa kunstis domineerivate elementide kasutamine kokkuJoonis 4viis lõpuks germaani stiilis loomaornamentatsiooni tekkeni. Nüüd oli piltide põhiliseks eesmärgiks pakkuda viikingile vaid esteetilist naudingut ja rahulolu, minetades seega kujutatu sümboolse tähenduse, mis oli tegelikult olnud nende piltide algne mõte. See omakorda viis lõpuks vajaduse kadumiseni pildikivide järele. Teiste väljendusvormide esiletulekuga ei kadunud üksnes piltide ja tekstide kasutamine kividel, vaid vajus unustusehõlma ka kivide kasutamine ise.
    Jäänud on aga veel üks probleem. On ilmne, et tavaliste piltide kasutamine kohe pärast pildikivide kadumist oleks liigagi suur hüpe. Võiks oletada, et sinna vahele mahub n-ö vahepealne periood. Böksta kivi (joonis 4) annab tõestust sellise perioodi olemasolust. Ilma kahtluseta võime öelda, et sellel pildil on kujutatud jahistseen - viikingi kõrgklassis küllaltki igapäevane tegevus. Lihtsalt suusatajat või kütti viikingi kultuuris ei esine.
    Seega niikaua kui kestis paganlik usund, ei kujutanud Skandinaavia kunstnikud pildikividel stseene igapäevaelust, pigem kajastasid sümbolitega lahkunu hetkeolukorda. Kristluse esiletulekuga kadus igasugune vajadus kasutada sümboleid ja figuure, mis vihjaks usundile ja surmakultusele. Nüüd täitis seda rolli rist. Ja peale saagadest pärit äärmiselt dekoratiivsete figuuride ja stseenide kujutamist hakkasid kunstnikud nüüd kujutama ka stseene selle lahkunu igapäevaelust, kelle auks mälestuskivi püstitati. Ikka ja jälle viib see meid küllaltki hästi töödeldud stseenideni, nagu näiteks Böksta kivi puhul, kus on rohkem küll kujutatud müstilisi loomi kui stseene igapäevaelust. Ei enam üldisi esitlusi lahkunu hetkeolukorrast, vaid lihtsalt kaunistused, ja seega - ei mingit vajadust enam pildikivide püstitamise järele.


    GOTLAND JA MEIE
    Paavo Matsin

    Jalutades Visby vanalinnas võib juhuslikult sattuda kaunile ja tähendusrikkale tänavale Rewals gränd. Kuigi sidemed Gotlandi ja Eesti vahel ei ole just igapäevaseks kõneaineks, võime selle lühikese tänava taga aimata pikaajalist kuulumist ühte kultuuripiirkonda.
    · Paralleele saab tuua I aastatuhande lõpul eKr Lääne-Eestis ja Gotlandil (Ojamaal) rajatud ringvall-kindluste kohta. Gotlandi Havori kindlus oma madala ringvalli ja 55­meetrise läbimõõduga sarnaneb Saaremaa ja Läänemaa linnustega kõige enam (näiteks Massu, Muhu Päärdla ja Saaremaa Võhmaga). Ümmargused põhiplaanid olid tingitud arvatavasti mitte sedavõrd kaitsevajadustest kui religioossetest, viljakuskultusega seotud eesmärkidest.
    · Põhja-Gotlandi Tingstädi järvest leitud kindlustatud järveasula jäänuseid seostatakse aga näiteks slaavi-balti mõjudega. Järveasula on olnud ruudukujuline ja orienteeritud ilmakaarte suhtes. Ehitamisajaks pakutakse umbes 1000-1100 pKr. Sellise Rootsis unikaalse kaitseehitise puhul tasub meenutada eriti Läti territooriumil asunud mitmeid kindlustatud järveasulaid, ka 9.-10. sajandist pärinevat kompleksi Âraiði järves Cçsise lähedal. Eestist me teame ainult ühte järveasulat Lõuna-Eestis Valgjärvel.
    · Analoogsed on samuti Gotlandi ning Saaremaa viikingiaegsed 9.-11. sajandist pärinevad kiviringkalmed. Tegemist on põletusmatustega, kus surnu säilmed ja hauapanused on asetatud kividest laotud kalmeringi keskele. Saaremaa kiviringkalmed on samuti tunnistajateks kunagise ühtse kultuuripiirkonna olemasolust.
    · Võimalusi arutlemiseks kontaktide üle Skandinaaviaga esitab ka keskaegne paganliku taustaga sümboolika Läänemaa ja saarte kirikutes ning kirikuaedades. Paganausu traditsioonide edasielamist ja kiriku kompromissipoliitika tulemust kajastavad Kihelkonna, Karuse ja Muhu Trapetsikujuline hauakivi Muhu kirikus uksesillusenatrapetsikujulised hauaplaadid. Nendel, meie raidkivikunsti vanimatel mälestistel, võime kohata salapärast sarvemotiivi. Karuse ja Muhu hauaplaate käsitledes on esitatud hüpotees, et need raidkivid võivad kuuluda koguni eelkristlikku ajajärku ja olla seotud eesti soost ülikute matustega. Sarvekujutist saame vaadelda ka Pöide kiriku figuuridegrupi juures. Pöide konsoolinaine ja ­mees on aga ühed vanimad eestlaste kujutised üldse. Miks hoiavad nad eneste juures sarve? Tegelikult on sarvemotiiv olnud maailmas laialdaselt kasutusel väga mitmetähendusliku sümbolina. Eesti puhul tundub tõenäoline, et tegemist on viljakussümboliga, sarve kasutati eeldatavasti joomaohvri toomisel. Sarve esineb ka Gotlandi ruunikividel, mis pärinevad aastatest 650-700. Gotlandi idarannikult on leitud kiivris sõdalase kujutis, ühes käes sarv, ning Gotlandi Dalhemi kirikus on kujutatud sarvega meest. Sarv võib olla jõudnud meieni Skandinaaviast. Teistest erineb Vigala 14. sajandi I poolest Kivirist Vigala kirikuspärinev 75 cm kõrgune kivirist, millel on teravatipulise mütsiga nn piiskopifiguur, mille mõlema tõstetud käe kohal on kujutatud sarve. Arvatakse, et selle mõistatusliku, eeldatavasti hoopis aastajumalat tähistava mälestise eeskujud on saksa varakeskaegses kunstis.
    · Omaette seisev ja isegi Rootsi ajaloolaste seas vähekäsitletud teema on Gotlandi kunagine roll Läänemere idakaldale suunatud ristisõjas. Ometi on esitatud arvamusi, et ristisõjal võis olla Gotlandi arengus isegi otsustav roll.
    · 12. sajandil rajati saare keskossa võimas tsistertslaste Roma mungaklooster, mis mõjutas üldisemaltki Gotlandi sakraalarhitektuuri. Sellele kloostrile kingiti 13. sajandil maad Eestist, Kolgalt, kuhu nad laiendasid oma tegevust. Ka dominiiklased jõudsid Gotlandile kiiresti, juba 1215. aastal. Neid seostatakse Visby Püha Nicolause kirikuga. Esimene prior Toompeal, dominikaani munk Daniel, tuli Tallinna Visbyst.
    · Preester Henriku kroonikas on Gotlandi tähtsust Balti misjonis nii vahesadama kui ka tugikohana edasiliikumiseks kajastatud päris mitmel korral. Kroonika on esimene kirjasõna, kus mainitakse Visby linna, ja seegi toimub seoses eestlastega, kes 1203. aastal sattusid korduvalt vastamisi piiskop Albertiga: "Kui ristisõdijad jumala juhtimisel tervelt ja puutumatult Visbysse jõuavad, võetakse nad kodanike ja seal viibivate võõraste poolt rõõmuga vastu. Mõne päeva pärast tulevad eestlased kogu oma röövsaagiga. Nähes neid purjetamas, süüdistavad ristisõitjad kodanikke ja kaupmehi, et need lasevad kristlase nime vaenlasi rahus oma sadamast läbi sõita. Et need põiklevad ja pigem tahavad rõõmu tunda nendega peetava rahu julgeolekust, lähevad ristisõdijad oma piiskopi juurde ja nõuavad luba nendega võidelda."
    Sellest katkendist on selgesti näha gotlandlaste suhtumine eestlastesse.
    · Gotlandi kaudu ja Gotlandilt on toodud Eestisse ideoloogiat, inimesi ja sakraalhoonete kaunistus- ning ehitusvõtteid. Ühe Muhu kirikus hoitava hauakivi keskosas seisab ringtekst HIC REQUIESCIT JOHANES DE GOTTLAND - ORATE PRO EO (tõlge ladina keelest: "SIIN PUHKAB JOHANNES GOTLANDIST - PALUGE TEMA EEST"). Selliseid ringtekstiga hauaplaate on kasutatud Visbys, Johannest on pakutud Muhu kiriku 13. sajandi lõpul valminud seinamaalingute autoriks. Ta oli arvatavasti gotlandlane ja tundis põhjalikult tol ajal seal valitsenud klaasi- ja seinamaali, sest kokkulangevused mitmete Ojamaa kirikutega on Muhu puhul väljaspool kahtlust.Hellvi kiriku kooriportaali detail GotlandiltSambakapiteel Ambla kirikus
    · Kuhu on aga maetud need kümned ja kümned Gotlandi kaupmehed, kes Mõõgavendade Ordu või taanlaste kutsel 1230. aastate alguses Tallinna tulid? Teada on, et mingisugustele Ojamaa kaupmeestele läänistas ordu maid just Järvamaal, kus kunstiteadlased on leidnud ka sakraalarhitektuuris lähedust Gotlandi kirikutele (nt Ambla, Koeru, Järva-Madise).
    · Võib-olla moodustaski nendesamade kaupmeeste eliit lõpuks raehärrad, kellele 1248. aastal andis Taani kuningas Erik Adraraha loa kasutada Tallinnas Lübecki õigust, mis pani aluse Tallinnale kui linnale?

    Fantaasiatel on oluline koht mistahes suhetes, Gotland alles ootab avastamist. Ta ootab inimesi, kes seisataksid mõtlikult vanal tänaval nimega Rewals gränd.

    MUINASEESTLASTE SUHTED KRISTLUSEGA
    Prof dr Arthur Võõbus (1909-1988)

    Eestlasi on maailma avalikkuses armutult tembeldatud paadunud ristiusu vaenlasteks. Meie esivanemate hoiakut kristluse vastu on kirjeldatud kui ainulaadset sõgedust. Kõik see on vajalik olnud selleks, et kuidagi õigustada meeletut metsikust, millega muinaseestlaste maa, asulad ja kodud, mille ilu ja kultuuri Läti Henrik ei suuda küllalt imetleda, purustati, vabadus hävitati ja rahvas vallutajate võimu alla suruti. Väide, et kõik see oli ju eestlaste eneste süü, on laialt levinud: sellist kangekaelset vastupanu ristiusule võis ainult mõõga abil murda; vägivald jäi ainsaks vahendiks, et eestlastele tuua ristiusu valgust.

    Nii on baltisaksa ajalookäsitlus meie rahva ajalugu võõrastele esitanud. Piiskop Albertit, kes paljudes sõdades 1208-1226 hävitas eestlaste vabaduse, on kõrgelt ülistatud kui saksa viimast suurt misjoni-piiskoppi. Viimases teoses Balti kirikuloost võisime lugeda, kuidas eestlastel tuleb tänulik olla saksa rahvale, kuna see piiskop Alberti kaudu on teinud suure kingi, tuues neile ristiusu.

    Kuue aasta eest avaldasin ma töö piiskop Alberti ristisõdade kohta meie maal (
    "Christianization or war conquest", Holmiae 1965). Ajaloo allikate valgusel näitan ma selles töös, et ristisõjad ei toonud ristiusku, vaid kõik see metsik hävitamine, mis saatuslikuks sai meie rahva elule ja tulevikule, tegi lõpu ristiusu rahulikule arengule meie maal, mis juba palju varem oli alanud. Seetõttu ei olnud Albert mitte misjonär, kellena teda on esitatud, vaid tegelikult saksa ekspansiooni esindaja, kes kasutas ristiusku ainult suitsukattena oma plaanide teostamiseks. Võib öelda, et tal polegi kohta misjoniajaloos, vaid ta kuulub saksa rahva ekspansiooni ajalukku.

    On hästi mõistetav, et selline asjaolude selgitus, mis meie esivanemad õigesse ajaloo valgusesse seab ja selle tulemusena ka nende au päästab, pahameelt tekitab. Professor G. Rauch Kielis minu äsjamainitud tööd retsenseerides
    (Jahrbücher für Geschichte Osteuropas XVI, 1968) on päris pahane ja ütleb, et ma olen asunud seisukohale, mille on omaks võtnud nõukogude autorid. Sellel ütlusel ei ole mingit teaduslikku väärtust. Selles, et osutatakse ida poole, ei näe ma mingit tulu küsimuse asjalikuks käsitlemiseks. Nõukogulastel on omad huvid ja nende arusaamise kohaselt oli sakslaste vallutus eestlastele kahjulik, kuid vene sõjaretked ja vallutused on teeninud ja teenivad eestlaste huvisid! Selliste seisukohtadega ei ole ju vabadel inimestel midagi ühist.

    Seda rohkem peab selgitama, kuidas tegelikult asjaolud olid ajalooliselt. Vastus sellele küsimusele tuleb ikkagi ainult ajalooallikate läbitöötamisest, mitte võimutsevatest doktriinidest, tulgu need siis idast või läänest. Tõeolude väljatoomine ja selgitamine on hädavajalik. On kahju, et meie iseseisvuse ajal, mil võimalusi oli küllalt, nii vähe ette võeti, et võõrastele meie rahva elu, saatust ja ajalugu selgitada. See jäeti ja jäetakse võõraste teha, kes on seda aga eneste huvides ja vääriti tõlgendanud.

    Eelajaloolise ajastu kohta puuduvad meil ürikulised dokumendid ja kasutada on ainult keeleliste allikate varamu. Need sugemed on siiski sellised, mis meile küllalt selget keelt kõnelevad. Eestlaste kultuuri ja vaimuloo seisukohalt on eriti huvitav see materjal, mis haarab kristluse terminoloogiat meie keeles. Kõige olulisemad mõisted ühenduses ristiusuga kajastavad suunda, kustpoolt esimesed kokkupuuted ja mõjutused ilmusid. Ristiusu nii keskne mõiste, nagu seda on "rist", ei ole tulnud läänest, vaid on slaavi
    krest. "Ristimine" on samuti eelvene krestit või ühis-slaavi päritoluga. "Raamat" on sama päritoluga gramota, tähendades ürikut, raamatut või Piiblit. See sõna on õieti kreeka keelest, mille slaavi misjon üle võttis ja edasi kandis. Slaavi päritolu on ka meie sõna "nädal". Samuti kuulub siia "papp". Läti Henrik mainib oma kroonikas seda sõna kui muinaseestlaste juures rahvapäraseks saanud väljendust. Mitmesuguste liitsõnade järgi otsustades pidi see tõepoolest olema väga rahvapärane (rehepapp, piksepapp, pekopapp, metsapapp jne). Ka igivana tõlketerminoloogia kõneleb selget keelt. "Päästja" - itej - setukeste juures "Paass", on varakult eestlastele tuntuks saanud, samuti ka liivlastele kui "Pästai". Kultuurilooliselt on huvitav, et lätlased on seda Lunastaja mõistet kui "Pesitajs" liivlastelt laenanud. Ka "Lunastaja" seisab slaavi Iskupatelj'ile lähemal kui lääne terminoloogiale, kuna "luna" tähendab vabaksostu. Vanim kuju Püha Vaimu tähistamiseks, "Püha Hing" või "Püha Heng" näib kuuluvat samasse kategooriasse, esindades tõlget slaavi keelest (Svjatoj Duhh), samuti nagu lätlaste juures Svetais Gars. Eestlaste kirikukeeles on see arhailine vorm alles hiljem asendatud põhjaeestilise terminiga ja sestsaadik on "Püha Vaim" meile tuttavaks saanud. Neid näiteid võib täiendada veel teistegi samalaadiliste tähelepanekutega.

    Seisame silm silma vastu tõsiasjadega, mis kergitavad seda eesriiet, mis varjab kõige vanemat vaimukultuuri ja kristliku misjoni perioodi meie rahva ajaloos. Sel perioodil loodi esimeste kokkupuudete tulemusena sõnavara, et küllaltki komplitseeritud kristlikku kuulutust ja kristliku usu läbi peenendatud elutunnet sõnastada. Kõik tunnusmärgid viitavad selles suunas, et see ajastu kuulus varjaagide perioodi, aastatesse 1000-1200, mil kreeka katoliku misjonil oli kokkupuuteid muinaseestlastega.

    Keelelised sugemed annavad tunnistust, et nendel kokkupuudetel pidi olema oma positiivne mõju. Veel selgemaks muutub asi, kui arvesse võtta põhilisi erinevusi Rooma ja Konstantinoopoli kiriku misjonitegevuses. Rooma katoliku misjon on käinud käsikäes poliitiliste ja sõjaliste aktsioonidega, aga kreeka katoliku misjon ei tundnud poliitilisi ekspansioone ega vallutuskirge, vaid seda hingestas usuline kutsumus, mida kujukalt illustreerib Kiievi ristiusustamine. Kiiev ristiusustati delikaatsel viisil, ilma et temast oleks tehtud Bütsantsi impeeriumile allutatud provintsi. Kreeka katoliku misjonärid ei olnud sõjalisest jõust toetatud vallutuste käsilased, vaid rahulikud kultuurikandjad, kes ristiusu kuulutuse kõrval levitasid ka vaimukultuurilisi väärtusi. Kreeka katoliku kiriku misjonärid olid usumehed, kes ei tegutsenud kui Bütsantsi keisri agendid ega Konstantinoopoli patriarhi käsilased, et oma võimupiirkonda alatasa laiendada. Nad olid Kristusest haaratud tunnistajad, kes sisemisest kutsumusest aetuna leidsid tee kaugematessegi maadesse - mitte et seal luua poliitilisi ja sõjalisi eelposte, vaid et rajada erakukonge, mungaasundusi, kloostreid, usklike ringe ja kus võimalik - ka kirikuid. Kultuurilooliselt on oluline, et nende misjonärid õppisid võõraid keeli, et oma tunnistust mõjuvamalt edasi anda. Need olid ka mehed, kes lõid kristliku terminoloogia ja tõlkisid olulised mõisted kohalikku keelde. Sellistena ilmusid need misjonärid Muinas-Eesti aladelegi. Muidugi olid vene vürstid huvitatud vallutustest, kuid misjonärid oskasid ometi vältida sõjalisi operatsioone. Need ortodoksi misjonärid varjaagide ajastul on olnud ka keelemeesteks, kes lõid eestlaste, liivlaste ja lätlaste juures põhilised mõisted ja panid aluse kristlikule terminoloogiale. Vaimukultuuri kandjatena oli neil sisemist jõudu muinaseestlasi mitte mõõga ja tulega, vaid sõna ja isikliku eeskujuga võita ristiusule. Nad ei saanud oma mõju avaldamata jätta muinaseestlastele, kellel oli tõsine ellusuhtumine ja kes hindasid vaimseid väärtusi kõrgemalt kui toorest jõudu. Nõnda on kreeka vaimsus võinud rikastada Läänemere kaldail asuvaid rahvaid kristliku kiirgusega, millest on ka meie esivanemad osa saanud.

    Need keelelised sugemed näitavad, et ristiusu iidsed mõjud tulid nii idast kui ka läänest. Väga tähendusrikas on tähelepanek ühenduses "kiriku" päritoluga. Näiteks läti keeles "kirik" -
    baznica on üle võetud vene keelest, kuid eesti "kirik", ka "kerk", on ilmselt vana skandinaavia päritolu kirkja. Need ja mõned teised samalaadsed tähelepanekud misjonikeele valdkonnast viitavad Skandinaavia suunas.

    Sellega oleme juba siirdunud perioodi, kus mõningad ajaloolised ürikud meile appi tulevad. Kõige vanem teade misjonist meie maal, mis ürikuliselt kinnitatud, seisab ühenduses vana kroonikaga. Selle andmetel arendas Johannes Hiltinus (Hiltuin), kes sai Birka piiskopiks Rootsis, misjonitööd ka Balti saartel. Kaasaja annalistliku keelegrupi kohaselt tähendab see Eestit. Selle abti isikus, kes tuli ühest kloostrist Merseburgis, on meil tegemist kõige vanema teadaoleva misjonäriga Eestis. Ajaliselt pidi see langema aastatele pärast 1060. Kuna see periood asub ikka ajaloo varjukülgedel, ei ole midagi teada tema tegevusest ega selle tulemustest.

    Rohkem on andmeid Fulco kohta, kes on ajalukku läinud kui esimene Eesti piiskop. Ta pühitseti Lundi peapiiskopi poolt Moutier la Celle benediktiinlaste kloostris, Prantsusmaal, kus ta elas mungana. Pühitsemine võis toimuda 1165. ja 1167. aasta vahel. Lugejale võib see olla üllatuseks, et esimene Eesti piiskop tuli Prantsusmaalt. Kas Fulco oli aga prantslane, nagu seda on arvatud, ei ole küll selge, sest asjaolu, et ta tuli prantsuse kloostrist, ei anna veel alust teda prantslaseks pidada. Nime järgi otsustades võis ta olla ka skandinaavlane.

    Fulco misjoniga ühenduses kerkib esile väga üllatav asjaolu, nimelt on tal eestlasest kaastööline. Selle mehe kohta on meil teateid paavst Alexander III eneselt. Temalt on säilinud kiri, saadetud Trondheimi peapiiskopile Norras ja endisele Stavangeri piiskopile. Ta informeerib neid, et Fulco on eestlaste piiskopiks pühitsetud ja on valmis alustama oma tööd. Sellega ühenduses ta palub, et Fulcole määrataks abiks eesti munk Nikolaus, keda ta iseloomustab kui sügavalt usklikku ja kõigiti intelligentset meest. Stavangeri piiskop oligi varem abtiks selles kloostris, kus Nikolaus elas. Need teated on üllatavad. Kuidas see eestlane Stavangeri sattus ja seal kloostrisse astus, ei ole teada, kuna meil ei ole ühtki teist allikat kasutada. See fakt kerkib täiesti ootamatult päevavalgele. Vaevalt võime aga arvata, et see oli ainuke eesti munk tol korral.

    Fulco ja Nikolause saabumise aeg Eestisse ei ole teada, kuid see võis olla vahest aastal 1171. Koha üle võib ainult oletusi teha, tõenäoliselt oli see Lihula. Ka nende töötulemustest ei ole midagi teada. Kuna Fulco tuli eestlaste juurde rahulikul teel ja mitte mõõgaga ega vallutusihaliste sõduritega, siis lubati tal oma tööd arendada. Samuti võis tõsiasi, et munk Nikolaus tuli Norra kloostrist, kus valitses humaansem vaim, olla soodustavaks teguriks. Tõenäoliselt oli nende püüetel vähemalt mõningaid tulemusi ja nende poolt koondatud kogudus hakkas kasvama. Alexander III räägib ühes teises kirjas selgesti sellest, et Eestis on kristlasi. Aastal 1180 suri Fulco ja sellega katkevad kõik teated selle misjonitöö kohta. Kuid ka need napid teated kõnelevad küllalt selget keelt. Igal juhul Fulco nimetamine piiskopiks ei ole mõeldav, ilma et Eestis oleks olnud kristlasi ja kristlikke ühiskondi.

    Ajaloolised ürikud on säilitanud rea asjaolusid, mis näitavad, kuidas lähemalt piiritleda neid misjoni mõjutusi, mis tulid lääne poolt. Need kõik viitavad ühes suunas, kust on tähtsad mõjutused lähtunud. See on Ojamaa (Gotlandi saar).

    Läti Henriku kroonika pakub meile huvitavaid andmeid ühe eesti vanema kohta. See, muinaseestlaste juht nimega Tabeline Pudivirust, oli vanemaks 14 külaühiskonna üle. Kui saksa sissetungijad Eesti aladele ilmusid ja ristimist kasutasid selleks, et oma vägivalda sanktsioneerida, kisti ka Tabeline sellesse. Aastal 1219 tõendas ta sakslastele, et teda on juba kord ristitud Ojamaal. See teda küll ei aidanud, sakslased ristisid ta uuesti. See oli sama Tabeline, kelle taanlased hiljem üles poosid, kuna ta oli sakslaste ristimise vastu võtnud. Ta oli arukam kui kõik need sissetungijad, julgedes ütelda, et tema teades kristlaste Jumal on üks, sellega peaks see Jumal olema niihästi ojamaalaste kui sakslaste ja taanlaste üle. Millal ristimine Ojamaal toimus, kas oli see aastate või aastakümnete eest, seda ei ole meil lubatud teada.

    Kristlike mõjude levimises ja kristliku vaimu kasvamises viitavad veel teisedki andmed Ojamaale. Juba püha Olavi saagas on säilinud mälestus sellest, et eesti noori on seal kristlikus õpetuses kasvatatud. Rahulik suhtlemine saarlaste ja ojamaalaste vahel ning nähtavasti ka harjulaste ja virulaste vahel pidi neid mõjusid aina soodustama. Humaanne, vaimne ja kultuuriline suhtlemine arendas kaubanduslikku läbikäimist.

    On teisigi andmeid, mis viitavad Ojamaa osale meie rahva varasemas misjoniloos. Kõige tähtsamad on ühenduses Roma kloostriga Ojamaal. On teada, et siis, kui Taani kuningas Waldemar II vallutas Põhja-Eesti maakonnad, hüvitas ta rikkalikult Rooma kloostrit, millel oli oma esindus Tallinnas. Ta kinkis sellele rikkalikud metsaalad Kolgas, nõnda et see klooster võis hiljem Tallinna puudega varustada. Miks selline rikkalik hüvitus? Olukorras, milles taanlased vajasid sundmisjoni läbiviimist vallutatud aladel, võis Rooma klooster välja panna grupi preestreid, kes tundsid eesti keelt ja võisid osutada sellega suuri teeneid. Meie ei tea, kas need preestrid olid ojamaalased, kes olid tihedas kontaktis eestlastega ja nende keele ära õppinud, või olid need eestlased, kes olid Ojamaal õpetatud ja kasvatatud. Igal juhul seisame tõsiasja ees, et Rooma kloostril Ojamaal pidid olema väga tihedad sidemed eestlastega ja sellega ka kristliku misjoniga eestlaste hulgas juba enne taanlaste ilmumist meie maale.

    Nagu ajaloolised andmed selgesti näitavad, oli muinaseestlastel mitte ainult lähemaid kokkupuuteid kristlusega ja seda isegi mitmest suunast, vaid ka kristlik misjonitöö rahulikul teel oli leidnud tee meie esivanemate juurde. Meie esivanemate tõsise ja eetilise maailmavaate tõttu ei saa uskuda, et nad oleksid sulgenud oma südamed ristiusu kuulutuse sügavustele. Kõige tagasihoidlikumagi hinnangu juures peab arvestama, et juba ammu enne taanlaste ja sakslaste sissetungi oli meie esivanemate hulgas kristlikke juhte, perekondi, sugukondi ja kohati isegi ühiskondi vähemal või suuremal määral. Need taimed olid istutatud loomulikes, kristlikule vaimsusele kohastes tingimustes ja sellistena oleksid küll kasvanud ja arenenud, kui oleks lastud muinaseestlasi oma elu nende vaimu ja vajaduste kohaselt edasi elada.

    Artikkel ilmunud 1969. aasta novembrikuus EELK USA esimese praostkonna väljaandes Oma Kirik


    EESTI VABA RAHVAKIRIK

    Eesti vaba rahvakirik (EELK) loodi enne kui Eesti Vabariik. Järkjärguline iseseisvumine ei tulnud kergelt. Oluline on märkida, et kirik oli ja on rahva rahvuseks kujunemise eeldus ja alus.

    Rahvusliku ärkamise majanduslikud suurettevõtmised 19. sajandil ei teostunud, küll aga tugevnes eesti rahvuskiriku (vaba rahvakiriku, meie kiriku) mõte ja ehitati enneolematult palju uusi kirikuhooneid, nendest monumentaalseim Tallinna Kaarli kirik.

    Just eesti luterlik kirik on olnud ja on ka praegu kõige tugevam institutsioon venestamise vastu. Vaba rahva kirik tähendab eelkõige poliitilist vabadust riigivõimust võrreldes anglikaani kirikuga, kus kiriku peaks on kuningas (kuninganna) ja kirik rajati Inglise kuninga Henry VIII poolt, kes jõudis abielus olla 6 naisega, lastes neist 2 hukata; ning võrreldes vene õigeusu kirikuga, kus alates tsaar Peeter I allutati kirik tsaarile, sõltumata tema usulis-kõlbelistest eeldustest (Katariina II). Seega siis on EELK tõesti vaba kirik, sest mõisnike ülemvõimust (patronaaþiõigusest) vabaneti juba 1905. aastal. Ka pole EELK seotud riigi võimuga nii palju nagu põhjamaade luterlikud kirikud.

    Oma olemuselt on EELK rahvakirik ehk
    rahvuskirik, kuna valdav osa liikmetest on eesti rahvusest ja Eesti rahvakiriku ülesanne on kogu eesti rahvuse misjoneerimine, täiustamine ning tema rahvusõiguste kaitsmine. Seepärast ei tähenda rahvakirik rahva massikirikut, s.o nimetus ei tulene rahva arvust, vaid kohustustest ja vastutusest võidelda rahvusõiguste, eesti rahvuse elusamuse (täiustumise) eest. Neist kohustustest pole Jumal meid vabastanud, vaid iga rahvuskiriku ülesanne on eelkõige oma rahvuse misjoneerimine Jeesuse õpetuse ja eeskuju alusel.

    Poliitiline killustatus on Eestis ülemäära suur ja sellest on vaja üle saada. Veelgi suurem, häbiväärsem ja hukatuslikum on usuline killustumine ehk sektistumine. Praegu on Eestis üle 70 eri nimetusega "iseseisvat" kirikut, kes võistlevad omavahel järjest kõlavamate nimedega. Ometi on Jeesus selgelt väljendanud kristlase põhitunnuse: sellest tunneb maailm, et te olete minu õpilased, kui te olete üks ihu, kogudused vastastikku üksteisele vajalikud liikmed. Sellest ideaalist, eesmärgist oleme paraku veel kaugel.

    Eesti Kiriku (EELK) kohus on seda nähtavat üksolemist saavutada ja tugevdada. Eri põhjustel EELK-st eraldunud usklikud ja äratusliikumised peab vaba rahvuskirik taas ühendama, vastu võtma. Selleks on vaja vabale rahvuskirikule ka vastuoludest ja vaenust puhastunud ning ühtsust esile toovat
    usuteadust, kristliku ühiskonna ülesehitamise õpetust, mis ühendab soome-ugri metsavööndi rahvaste ökoloogilise, loodusega üksolemise kultuuri Looja tundmisega ning Tema tahte täitmisega siin Maa peal ja meile eelkõige Eestimaal.

    Eesti Kirik (EELK kui vaba rahvakirik) on kutsutud ja seatud otsima ja nõudma Jumalariiki ja Tema õigust Eestimaal ja eestlastele, et meid ei saaks okupeerida (orjastada) mõni sõjakas suurrahvus või röövellik suurfirma.

    Selleks usujulgust ja jõudu Eesti suuremale kogudusele soovides

    Pilistvere sõpruskoguduse pastor Vello Salum


    MARIKA KAHAR EI VALINUD ISE OMA TEED
    Marika Kahariga vestelnud Kaie Tanner

    Marika on Kaarli kirikus töötanud 16 aastat, enne seda veel Oleviste koguduses, Kohila baptisti koguduses, Rapla koguduses, Võru koguduses. Kaheksa aastat on ta Kirikumuusikakoolis tulevasi organiste-koorijuhte harinud, olles alati rohkem kui lihtsalt koorijuhtimise õppejõud. Marikaga on jagatud muresid ja arutatud probleeme ning harilikult said asjad seeläbi palju selgemaks.
    Marika on peale arvukate oma kooride juhatanud ka organistide-koorijuhtide segakoori. Seetõttu leidub Eestis vaevalt kirikuõpetajat või -muusikut, keda ta ei tunneks. Ja teda tunnevad samuti kõik.
    Heal lapsel on mitu tiitlit. Marikat on nimetatud Eesti kirikumuusikakorüfeeks (millega ta ise küll sugugi nõus pole ja eks see kõlagi õõnsalt) ning eesti kirikumuusikute südametunnistuseks. Viimase väitega olen mina küll nõus.

    Marika, Sa oled kogu elu kirikus käinud. Miks Sa selle tee valisid?
    Ei valinud, mind valiti. See ei ole ju oma teha. Aga mulle on lapsest saadik kirik meeldinud, väiksena käisin ikka koos külatädidega surnuaiapühal ja leeripühal.

    Miks just muusika?
    Ma õppisin lastemuusikakoolis klaverit. Pärast kaheksandat klassi, kui tuli mingi valik teha, leppisid ema ja klassijuhataja kahekesi kokku, et see tüdruk võiks Tallinna Muusikakooli minna. Mina ei osanud sellest midagi arvata, läksin lihtsalt.
    Aga mulle hakkas seal väga meeldima, juhatasin kooli kõrvalt Kaubandusliku Inventari Tehase naisansamblit ja pärast muusikakooli lõppu suunati mind konservatooriumi.

    Mismoodi Sinust kirikumuusik sai?
    Minu kursusekaaslane muusikakoolis oli Võru kirikuõpetaja tütar. Kui ta abielluma hakkas, kutsus ta mind laulatusele orelit mängima. Ma polnud seda elus varem teinud, aga öeldi, et klaverit ju mängid, küllap mängid siis ka orelit. Ja mängisingi. Kirikuõpetaja proua seisis kõrval ja ütles, millal mängida - see oli ju mu esimene laulatus.
    Siis käisingi aasta otsa pühapäeviti Võrus orelit mängimas ja koori juhatamas. See oli väga huvitav aeg. Hakkasin varsti ka UI muusikaosakonnas Hugo Lepnurme juures orelit õppima ning siis Rapla koguduses abiks käima.

    Ilmalikku muusikat tegemata Sa ju läbi ei saanud?
    No jah … muidugi mitte. Vaimulikud laulud ei tulnud tehase naisansamblis kõne allagi. Kuid me laulsime looduslaule ja tegime muud ilusat muusikat, poliitilised laulud jätsime vahele. Tegelikult kulub kirikumuusikule ka ilmaliku muusika tundmine ära, juba silmaringi mõttes.

    Oleviste oli kaua Sinu kodukogudus ...
    Konservatooriumis oli tollal päris mitmeid usklikke noori, enamik just Olevistest. Läksin sinna noortekoori laulma ja varsti hakkasid koorijuhid Vilgo Linask ja Ruudi Nõlvak mulle väiksemaid ülesandeid andma. Olevistes oli sellal kuus koori: segakoor, saatega segakoor, meeskoor, naiskoor, mandoliinikoor ja noortekoor. Sain neid kõiki juhatada. Saatega segakooriga laulsime mitmeid suurvorme.
    Noortekoore ei oleks tol ajal ülepea tohtinud olemas olla. Meil olid siis seal katteks mõned vanemad ka sees ja proovi tegime vaikselt kiriku käärkambris. Tihtipeale tegime väljasõite lauljate kodukohtadesse maale, selleks aga tuli mingeid tähtpäevi ja sünnipäevi välja mõelda … Ega mittetohtimise pärast siis midagi tegemata jäänud.
    Muidugi tuli see välja, et ma kogudusetööd teen, ja ütlemist oli siis konservatooriumis oi kui palju. Sain kõvasti võtta nii oma õpetajalt kui rektorilt - et noor inimene, miks sa oma elu ära rikud! Sellest hoolimata õpetati mind siiski edasi. Minu dirigeerimisõppejõud oli Kuno Areng ja tema käis isegi kirikus meie saatega segakoori kuulamas.
    Peale konservatooriumi lõppu tuli teha uus valik: kuhu tööle minna? Kirikumuusiku ametit ei olnud siis olemas.
    Mind suunati Rakverre muusikaõpetajaks, aga kuna seal ei antud korterit, palusin ümbersuunamist Tallinnale lähemale. Töötasin neli aastat Harmi 8-klassilises koolis: andsin laulutunde, olin klassijuhataja ja juhatasin lastekoori. Asutasin seal isegi muusikaklassi, õpetasin klaverit ja mandoliini - kogu klass mängis. Juhatasin ka Habaja segakoori ja Kuivajõe meeskoori, nii et laulupeol käisin kolme kooriga.

    Käisid mitu aastat kahe koguduse - Oleviste ja Kaarli - vahet.
    Käisin, aga lõpuks tuli ühe kasuks otsustada, sest ei jõudnud lihtsalt. Oleviste oli mulle muidugi armas, aga tundus, et Kaarlis on mind rohkem vaja. Tulin siia alguses segakoori tegema, neli aastat hiljem jäi ka naiskoor minu peale. Ise asutasin lastekoori, noortekoori ja kammerkoori (praeguse kontsertkoori) ja praostkonna kammerorkestri. Varasema segakoori dirigendi Hella Tedderiga kujunes meil väga hea koostöö - kui üks oli oreli taga, siis teine juhatas ja vastupidi. Olin vanemorganist, ehkki teistest noorem, ja see nõudis ettevaatlikku käitumist, et mitte kedagi solvata.

    Nüüd saab kirikumuusikat õppida nii Otsa-koolis kui Muusikaakadeemias, kuid huvi pole eriti suur. Kuidas Sina praegu Eesti kirikumuusikat ja noori muusikuid iseloomustaksid?
    Noored on tublid. Kahju, et neid nii vähe õpib… Palgad pole ka muidugi normaalsed, väljaspool Tallinna eriti. Mitmes kohas ei olegi seetõttu organisti, pühapäeval käib teenistust mängimas näiteks kohaliku muusikakooli klaveriõpetaja. Ma ei pea seda õigeks. Kirikumuusik peab ikka ka liturgiat tundma, teadma, mida ta mängib ning suutma jumalateenistusest terviku kujundada. Samas on selge, et väikeses maakohas ei piisa äraelamiseks organistiametist, midagi peab veel tegema. Olgu see siis koolitöö või "pritsumeeste orkester", nagu ütles Hugo Lepnurm. Ideaalne kirikumuusik on minu jaoks ikkagi organist-koorijuht, kes oskab nii orelit mängida kui koori juhatada.
    Suhtumine muusikusse peab muutuma. See ei olekski nagu töö, aga ise tead, kui raske on muusikat õppida ja kui palju tuleb tööd teha. Mina oleksin lapsena ka hea meelega väljas palli mänginud, aga ma pidin harjutama. Praegugi veel pean. Ei saa ju kogu aeg samu lugusid mängida. Aga millal meie tööd hindama hakatakse …

    Kas Sa teed ka väljaspool Kaarlit tööd?
    Olen Kirikumuusika Liidu juhatuse liige ja kuulun uue lauluraamatu komisjoni. Tahame uue neljahäälse viisiraamatu teha, praegusega ei olda päris rahul. Kuulun ka Kultuurkapitali orelifondi nõukogusse. Kirikumuusika Liidus tegelen praegu põhiliselt kirjastamisega, lähemal ajal peaks välja tulema Hugo Lepnurme naiskoorilaulude kogu ja Marje Singi soololaulud.


    Mnjah, õieti on oma ristiemast väga raske lugu kirjutada. Kui ma neid küsimusi ja vastuseid üle loen, pean tunnistama, et Marikast nad ikkagi väga head pilti ei anna. Mõned pildid tuleb juurde lisada.
    Marika on loobunud Kaarli vanemorganisti ja Kirikumuusika Liidu esimehe kohast - koormust tuleb ju vähendada. Samuti on ta ära andnud paremad koorid ning paremad õpilased ja tegeleb nendega, keda on rohkem vaja aidata. Ta kuulub lihtsalt selle vähemuse hulka, kes tööd valides prestiiþist ei hooli. Küsib ainult: kus mind rohkem vaja on?
    Marika põhimõttekindlus on tuttav kõigile, kes temaga kokku on puutunud. Kompromisse ta naljalt ei tee. Kuidagi loomulikult on välja kujunenud, et tema põhimõtteid respekteeritakse. Tean seda omast käest ka: kes muu kui Marika ütleb, et koorijuhile ei sobi lakitud küüned ega kirikuõpetajale punane lips, et kirikus ei naerda kõva häälega, et taldrikut ei tõsteta liiga täis, et vanematesse inimestesse tuleb respektiga suhtuda, et kogudusetöötaja peab oma sõnavara valima…
    Huvitav, kuidas tema märkused alati positiivselt mõjuvad?!
    "Kus häda näed laita, seal tule ja laida," ütlevat uus eesti vanasõna. Marika sellest küll kinni ei oska pidada. Tema tuleb ja aitab, kui vähegi saab.

    Kui ma olin veel väike, arvasin alati, et inglid on sellised nagu Marika. Et kindlasti on Marikal tiivad ka, ehkki ma neid ei näe.


    KOGUDUSEL UUS NÕUKOGU JA JUHATUS
    Juhatuse esimees Vootele Hansen

    Nelja aasta möödudes eelmistest valimistest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus valitakse koguduste nõukogude uued liikmed. Nõukogud valivad uue juhatuse ja uued saadikud praostkonna sinodisse, sinod - uued esindajad kirikukogusse, kirikukogu - konsistooriumi uued liikmed. Vastavalt kirikukogu otsusele toimus nõukogude valimine ajavahemikul 1. detsembrist 2000 kuni 28. veebruarini 2001. Sinodid toimuvad uute liikmetega käesoleva aasta kevadel ja kirikukogu sügisel.

    Meie koguduses toimus täiskogu koosolek kaheksa päeva jooksul: 10. detsembrist 17. detsembrini 2000.

    Hääleõiguslikuks liikmeks on põhikirja järgi konfirmeeritud koguduseliikmed, kes eelmisel (seega 1999. aastal) on teinud nimelise liikmeannetuse ja käinud armulaual. Hääleõiguslikke liikmeid oli 1111 inimest (neist mehi 263, naisi 848; 63 aasta vanuseid ja vanemaid 430, nooremaid kui 20 aastat 37). Arvata on, et tegelikult oli hääleõiguslikke liikmeid rohkem, kuid paljud ei olnud end 1999. aastal armulauale kirja pannud. Kandidaate oli 40, neist juhatuse esitatuid 34 ja koguduseliikmete esitatuid 6. Kõik koguduseliikmete poolt esitatud kandidaadid olid esitanud koguduse koorid. Võib öelda, et huvi kandideerida oli väike. Mitmed, kellele see ettepanek tehti, loobusid kandideerimast, sest on seotud muude ülesannetega. On ju tänapäeval palju võimalusi ennast ühiskonnas teostada. Praegused olud ei ole võrreldavad saja aasta taguse ajaga, kui rajati eesti rahva kirikut. Paraku oli ka valimisest osavõtt väga vähese aktiivsusega. Hääletamas käis 195 koguduse liiget (1992. aastal 172, 1997. aastal 186). Esimesel täiskogu koosoleku päeval oli 72 hääletajat, nädala jooksul kantselei aegadel 28 (s.h. 16. detsembril, kui toimus koguduse päev) ja viimasel täiskogu koosoleku päeval 93. Kodus hääletas 2 koguduse liiget. Valiti 30 nõukogu liiget ja 10 asemikku.

    Valituks osutusid: Piret Aidulo, Heiki Arike, Mai Eha, Merle Erm, Peeter Erss, Illar Hallaste, Vootele Hansen, Merike Holsting, Tiit Ilves, Eerik Jõks, Indrek Jürimets, Marika Kahar, Ülle Keel, Dagmar Kotli, Sirje Laar, Ülo Liivamägi, Tiiu Lõhmus, Merike Martinson, Reet Oolup, Eve Otti, Ene Pilliroog, Meelis Pärn, Väino Pärnaste, Vahur Raid, Salme Rannu, Jüri Rent, Tiit Zeiger, Kalle Tabur, Riho Terras, Neeme Turi.

    Nõukogu liikmete asemikeks osutusid valituks: Jüri Remmelgas, Allan Pits, Martin Indrekans, Jüri Allik, Tiit Rammo, Aivar Kaseste, Raina Leht, Rein Piilpärk, Andres Leht, Siiri Maandi.

    EELK Konsistoorium kinnitas valimistulemused 18. jaanuaril 2001. Nõukogu uue koosseisu esimene koosolek oli 25. veebruaril. Päevakorras oli juhatuse esimehe valimine (valiti
    Vootele Hansen), esimehe asetäitja valimine (valiti Heiki Arike), juhatuse sekretäri valimine (valiti Merike Holsting), laekuri valimine (valiti Vahur Raid), juhatuse liikmete valimine (valiti Indrek Jürimets, Väino Pärnaste, Jüri Rent), revisjonikomisjoni liikmete valimine (Illar Hallaste, Ülo Liivamägi, Sirje Laar, Kalle Tabur, Tiit Zeiger), koguduse abiõpetaja valimine (alates 1995. aastast, kui õpetaja Gustav Piir valiti Pühavaimu koguduse õpetajaks, oli abiõpetaja koht täitmata, konsistooriumi otsusel oli diakonõpetaja Jaak Aus määratud piiskop Einar Soone abiliseks, eelmisel aastal Jaak Aus lõpetas oma õpingud ja sai kõik õpetaja õigused, põhikirja järgi valib koguduse nõukogu koguduse abiõpetaja nende kandidaatide seast, kellele Konsistoorium on andnud kandideerimise loa ja koguduse õpetaja nõusoleku; kandidaat peab olema EELK õpetaja. Jaak Ausil oli kandideerimisluba ja koguduse õpetaja nõusolek) ning Jaak Aus valiti meie koguduse abiõpetajaks. Samuti toimus koguduse sinodisaadikute valimine (valiti Heiki Arike ja Väino Pärnaste, asemikeks Illar Hallaste ja Piret Aidulo), koguduse 2000. aasta aruande sõnaline tutvustamine (aruanne ise oli 45 lehekülge pikk), revisjonikomisjoni aruande tutvustamine, 2000. aasta eelarve täitmise (tulude-kulude) aruande kinnitamine (kinnitati) ja 2001. aasta eelarve esitamine (võeti vastu).

    Palume, et Issand jagaks tarkust ja mõistmist meestele ja naistele, kes on võtnud endale vastutuse meie koguduse käekäigu eest ja õnnistust kogudusele, et võiksime olla osalised Jumalariigi töös meie rahva seas.


    KOGUDUSEL TAAS OMA RAAMATUKOGU
    Külli Keel

    Möödunud aastal täitus 475 aastat esimese eesti raamatu sünnist: 1525 ilmus eestikeelne katekismus. Seoses sellega kuulutati 23. aprillil 2000 välja Eesti Raamatu Aasta.

    Raamatuaasta jooksul on toimunud palju huvitavat: näitusi, ettekandeid, ilmunud on hulk eesti raamatukultuuri ja trükiste ajalugu käsitlevaid ülevaateid, uurimusi, kogumikke jpm. Üritusi on põhjalikult kajastatud ka ajakirjanduses, läbi aasta on need suutnud olla avalikkuse tähelepanu keskmes.

    Mitmete teiste konkursside kõrval kuulutati raamatuaasta raames välja võistlus "Parim koguduseraamatukogu". Võistlusele pani ennast kirja ka Kaarli kogudus - lootuses, et ehk aasta jooksul laheneb koguduse raamatukogu ruumi küsimus. Ja nii see läkski …

    Selle aasta vabariigi sünnipäev oli koguduses veelgi pidulikum. Koguduse majas vabanes üks väike ruum (16 m2) raamatukogu tarvis. Nädala jooksul tehti seal remont ja kaks nädalat hiljem olime juba sisse kolinud. Ruum asub kõrvuti koguduse arhiiviruumiga, kus on väga palju väärtuslikku materjali meie koguduse kohta.

    Praeguseks on koguduse raamatukogu ja arhiiv korrastatud. Kogus on ligikaudu 1300 nimetust raamatuid, neist võõrkeelseid 200. Eeskätt sisaldab raamatukogu teoloogilist kirjandust ja vaimulikku harduskirjandust. Suur tähtsus on kunstiajaloolisel ja filosoofilisel kirjandusel. Samuti võib leida ilukirjandust, nii luulet kui proosat. Hulgaliselt on ka perioodikat, seda nii ennesõjaaegsest ajast kui ka hilisemast, nii emakeelset ja võõrkeelset.

    Vanim raamat - saksakeelne Piibel - pärineb aastast 1734. Vanim eestikeelne raamat on aastast 1779 - eestikeelse Piibli 2. väljaanne.

    Suur osa raamatutest on pärit aastatel 1930-41 koguduses tegutsenud Kaarli Noorte Koondise raamatukogust. Koondis omakorda on saanud palju raamatuid Eesti Evangeelsete Noortemeeste Seltsi raamatukogust, mille eesotsas pikki aastaid kuni oma surmani aastal 1917 oli koguduse õpetaja Rudolf Hurt.

    Nõukogude ajal kogudustel raamatukogusid ei tohtinud olla. 1990. aastate alguses loodi tolleaegsete noorte algatusel raamatukogu taas. Kõik säilinud raamatud võeti arvele ning koostati ka kartoteek. Raamatukogu tegutses 1993. aasta kevadeni, mil see ruumipuudusel suleti. Kuni siiamaani ootasid raamatud kastidesse pakituna oma tundi.

    14. märtsil, Emakeelepäeval, tänati kõiki parima koguduseraamatukogu konkursist osavõtjaid. Nagu ütles assessor Tiit Salumäe, ei olnud konkursi eesmärk selekteerida välja tiitli omanik, vaid taaselustada koguduste raamatukogud, otsida üles vana säilinud kirjavara, eriti käsikirjaline materjal, süstematiseerida olemasolevad raamatud ja kutsuda üles muretsema uut kirjandust. Emakeelepäeval tänati ka Kaarli kogudust. Olime väärikalt lõpetanud raamatuaasta. Nüüd on, kust edasi minna.

    Koguduse raamatukogu on lugejaile avatud alates 18. aprillist 2001. Loodetavasti hakkavad uksed lahti olema üks kord nädalas kolmapäeviti kell 12-18. Kõiki raamatuid me välja ei laenuta, ruumis on ka kirjutuslaud, et oleks võimalik kohapeal lugeda.

    Mitmed koguduseliikmed on annetanud raamatukogule oma raamatuid. Võtame ka praegu vastu raamatuannetusi - teoloogilist ja vaimulikku kirjandust, teatmeteoseid, kunsti- ja üldajaloo raamatuid, filosoofiaalast kirjandust.

    Ootame kõiki lugemishuvilisi!


    KUI KINDLALE ALUSELE TOETUB KAARLI KIRIKU VUNDAMENT?
    Toomas Mäeväli

    Möödunud aasta sügisel avalikustas Tallinna Linnavalitsus Vabaduse väljaku ja Kaarli puiestee uue detailplaneeringu, mis näeb ette nimetatud piirkonna, sealhulgas ka meie Kaarli kiriku ümbruse muutmise väärikaks linna esindusalaks. Alljärgnevalt teen lühikese tagasivaate selle piirkonna varasemale kasutusele, ilmele ja kujunemisele selliseks, nagu me seda praegu oleme harjunud nägema.

    Kuni 19. sajandi II pooleni püsis Tallinna ajalooline keskus Reval iidsete linnamüüride ja kaitsekindlustuste vahel. Praegune Vabaduse väljak ja Kaarli puiestee jäävad omaaegsete Harju ja Riia värava vahele, linnast lõunasse. Loomulikult oli üsna tihe asustus külade näol olemas ka väljaspool linnamüüre. Tegemist oli aga linna kaitse seisukohalt olulise piirkonnaga ja on üldtuntud, et esimese Kaarli kiriku Tõnismäel just seetõttu linna kaitsjad Põhjasõja ajal põlema süütasid ja see tuleroaks langes. Alles pärast Põhjasõda jäid tasapisi unarusse linna ümber paiknenud bastionid, kuni linn 1857. aastal lõplikult maakindlustuste nimekirjast kustutati. Siis algas ka linnaümbruse süsteemne ja sihikindel ümberkujundamine vastavalt uuenenud vajadustele. Vallikraavid aeti täis, muldkindlustused tasandati. Kerkisid esimesed silmapaistvad ehitused - Jaani ja Kaarli kirik. (Ebaloomulik olukord, kus maarahvas oli sunnitud ennast mahutama väiksesse Pühavaimu kirikusse, oli tingitud sellest, et pärast reformatsiooni 1531. aastal põles maha Püha Katariina kirik koos Dominiiklaste kloostriga, kus muidu jumalateenistusi peeti. Oma kirikud - Kaarli ja Jaani - suudeti ehitada alles üle kolmesaja aasta hiljem.) Kaarli kirik paikneb otse tasandatud De la Gardie reduudil ja Jaani kirik täisaetud vallikraavil. Mõlema kiriku alusmüürid toetuvad erineva päritoluga täitepinnasele. Kahe kiriku vahelisele alale kujundati niinepuudest puiestee ja vaba aja veetmise koht ning turg. Viimane likvideeriti alles 1909. aastal, kui platsi keskele seati üles monumentaalne Peeter I kuju; siis täideti ka lõplikult vana vallikraav ja rajati Ingeri bastioni nõlva alla spordiväljakud. Ülejäänud hoonestus Kaarli puiestee ja Vabaduse väljaku ääres on hilisem.

    Nagu näha, ei ole hoonestus ega ka haljastus linna ümber kunagi olnud väga püsiv. Kui oli tarvis, siis kuhjati kokku hiiglamäed ja kaevati kraavid, kui tarvis, siis põletati maha hooned, kui tarvis, siis aeti mäed jälle laiali ja kraavid täis. Ainukeseks kehtivaks normiks oli linna hetkevajadus ja üldine heaolu - enamasti tingitud sõjatehnika arenemisest.

    Viimased suuremad muudatused Kaarli puiesteel leidsid aset aina suureneva liikluse tõttu, kui 1980. aasta olümpiamängudeks suunati kesklinnast läände suunduv liiklus mööduma Kaarli kirikust põhja poolt, süvistades selleks spetsiaalse kanali.

    Nüüd siis on jälle kord tekkinud mõte muuta selle piirkonna väljanägemist, seekord siiski mitte iseloomu. Mõne aasta eest Vabaduse väljakul ja Ingeri bastionil alanud haljastuse uuendamine on kavas ette võtta ka Kaarli puiesteel. Samuti kui veerandsajandi eest, on seegi kord peamiseks põhjuseks üha suurenev liiklus, mis ei mahu enam maa peale ära. Järjest kallineva ühistranspordi tõttu kasutab aina rohkem kesklinnas tööl käivaid inimesi oma autot. Parkivad autod võtavad aga ära niigi napi ruumi. Linna seekordne kava olevat rajada Kaarli puiestee ja Vabaduse väljaku alla autoparklad. Puiesteel kasvavaid lopsakaid põlispuid maha saagimata ei ole selle plaani elluviimine aga mõeldav. Kuid kas suuremahuliste pinnase süvendamistega ei häirita väljaku ja puiestee ümber paiknevate rajatiste ehituslikku tasakaalu, mis võiks lõppeda isegi mõne väljakuäärse hoone või muu rajatise kokkuvarisemisega?
    Vaade Kaarli kirikule 100 aastat tagasi (foto Ajaloomuuseumi kogust
    Selle kohta, kui kindlale alusele toetub meie Kaarli kiriku vundament, küsisin arvamust aastaid Kaarli kiriku ehituskonstruktsioone ja aluspinnase stabiilsust uurinud ja mõõtnud insenerilt härra Lin Anveltilt. Uurimise tulemusena on teada, et kirik asub täitepinnasel, järskude nõlvadega liivakivi kupli peal, ja kivi on võrdlemisi nõrk. Happelised veed, mis mööda kiriku seinu alla valguvad, on liivakivist aluspinnast veelgi nõrgestanud. Osalt on vundamendialune liivakivi muutunud liivaks. Vundamendialuse toetuspinna nõrgenemise tagajärjel vajuvad seinad lahku. Seda soodustavad omakorda kivist võlvkaared ja vähene vertikaalkoormus. Eriti ränka mõju avaldab kiriku põhjaküljest kanalis mööduv liiklus. Mõõtmiste tulemusena on selgunud, et müüride aastane deformatsioon on 1 mm. Praegusel hetkel kirikus avariiohtu küll ei ole, kuid olukord halveneb. Vaja oleks piirata kirikust mööduva liikluse kiirust, et sellega vähendada vibratsiooni.

    Kui põhjendatud oleks aga massiline põlispuude langetamine linnasüdames, on muidugi iseasi ja sellel teemal oleme võinud veebruaris üleriigilise ajakirjanduse vahendusel rohkeid arvamusavaldusi ja seisukohavõtte lugeda.

    Andku Jumal meile tarkust talitada õigesti.


    VASTASTIKUNE MÕJUTAMINE ON ENDAKS SAAMISE ALUS
    Arutlusi Martin Buberi mõtete põhjal

    Martin Buber (1878-1965) oli juudi teoloog, kes rõhutas kasvatuses vastastikust mõjutamist hea elu ja endaks saamise alusena. Lapsele tuleb tagada arenguvabadus, kuid kasvamine toimub ühenduses kasvatajaga, kes on lapsele tähtsaim väärtuste edastaja.

    Inimese vabadus teostub ühtsuses
    Buberi mõte vabadusest, mis teostub vaid ühtsuse kaudu, leiab tegelikult tõestust meie igapäevases elus. Kui rõhutame oma vabadust, ei adu me alati, et meie vabadus oleks mõeldamatu ilma teiste inimesteta.
    Me ei oleks vabad ostma oma igapäevast toitu, kui ei oleks neid inimesi, kelle töö tulemusena toit kauplusse jõuab. Ei oleks me vabad toimetama oma asjaajamisi, kui ei oleks neid inimesi, kes vastutavad liikluskorralduse eest. Kõik me elame ühiskonnas - ühtsuses, tahame seda või mitte. Oleme vabad vaid tänu teiste inimeste abile.
    Buber rõhutas arenguvabadust. Vabadus on kasvu eeltingimus ja loova energia vabastamine on kasvatuse lähtekohaks. Teisest küljest hoiatas Buber lapse kasvamise jätmist vaid temas endas peituva loova energia hooleks. Ta rääkis loomisvaistust, mis sellisena on pime. See võib ilmneda nii ülesehitavana kui ka purustavana. Loomisvaistu abil kobab laps turvalise ja ohtliku, hea ja halva vahel.
    Üks murettekitav ilming tänapäeval on see, et võidakse unustada vabaduseks vajalik kollektiivsus. Võidakse uskuda, et lapse areng suundub iseenesest, loomulikult, hea suunas. Näiteks on kuulda olnud inimestest, kes nõuavad, et lastele tuleb anda õigus mängida ka autoteel, kui laps nii soovib. Neil kasvatajatel on pime usk inimeses olevasse heasse, sellesse, et juba väike laps oskab ise valida hea ja halva vahel, ilma et tal oleks neid kogemusi, mis on teda ümbritsevatel inimestel.
    Buber väitis, et kui kasvatust juhiks ainult lapse loov energia, triiviks kasvatus erose ehk meelelisuse juhtimise alla, teisisõnu - lapse soovid ja sümpaatiad oleksid siis kasvatuse lähtekohaks. Seega suunaks kasvataja kogu oma jõu sellele, et olla lapsele meele järele. Kasvatuse aluseks ei oleks siis mingi kaalutletud väärtus, vaid täiskasvanu soov olla lapse poolt armastatud. Täiskasvanu saaks lapsest sõltuvaks.
    Buberit võib tõlgendada nii, et meis, inimestes, on kalduvus nii heaks kui halvaks. Kui väike laps jäetakse üksi otsustama ja hindama oma elu suuna üle, jääb liialt juhuse hooleks see, kuhu poole tema elu kaldub. Nii vähendatakse tegelikult võimalusi heaks eluks, sest laps jäetakse paha meelevalda.
    Lapse vabadus heaks kasvada tuleb selle kaudu, et tal on ümber täiskasvanud, kes piiravad tema vabadust teha elus halbu valikuid. Siis õpib laps ise hindama ja tunnetama omi mõtteid ja tegevusi ning juhtima oma elu heas suunas.
    Buberi mõte arengu vabadusest pälvib täit tähelepanu. Last ei tohi jätta oma kasvamisega üksi, kuid samas ei või täiskasvanu ka vaid omaenese kujutelmade alusel määrata lapse eest tema arengu suunda. Lapsel on õigus otsida-leida oma elu ja arengu suund ise. Toeks selles vajab ta turvalist täiskasvanut.

    Kasvatuses saab tõeks ühtsus, millel on suund ja mõte
    Buber hülgas nii lapsekeskse kui ka täiskasvanukeskse kasvatuse. Dialoog tähendab võimalusi neile mõlemale. Kasvatussuhe ei saa manduda kasvataja meelevaldseks võimukasutuseks. Buber kiidab heaks vaid sellised meetodid, mis tunnustavad kasvatatava omaalgatuslikku ja teadvustatud tegevust.
    Buberi järgi võib kasvataja õppida vaid vastastikuses suhtes, mõjus, mida tema kasvatatav vajab kasvamiseks just nüüd. Selle teostumiseks on vaja kolme tähtsat printsiipi. Esiteks peab kasvataja last kuulama. See tähendab tähelepanu kogu kasvatatava olemusele. Teiseks peab kasvataja saama teadlikuks kasvatatava isiku vajadustest. Kolmandaks on vaja kasvatatava tingimusteta heakskiitu ja austust. Vastastikune mõju aitab näha, tunda ja intuitiivselt mõista, mis on sel hetkel kasvatatavale hea.
    Buber ei näinud vastuolu oma mina ja kollektiivsuse vahel. Oma elu suunda otsitakse ühtsuse kaudu. Teisiti ei oleks tõenäoliselt ka võimalik. Võrdleme end ju kogu aeg ümbritseva tõelisusega, tihti seda ise märkamatagi. Teised aitavad meil saada nendeks, kes me oleme.
    Buberi järgi on kasvatussuhe vastastikuse mõjutamise erijuhtum, sest sellel on suund ja mõte. Vaid täiskasvanu suudab hinnata kasvatussuhet kasvatuslikust vaatevinklist. Ta suudab ühistesse hetkedesse sisse elada ka kasvatatava seisukohast. Täiskasvanul on lapsele edastamiseks rohkem elukogemust ja teadmisi.
    Lapse oma väärtused ja tähendused saavad alguse vastastikusest suhtest kasvatajaga. Laps võib leida olulised asjad vaid ühtsuses, inimestevaheliste tähendustena, kust tema omad tähendused alguse saavad. Buber apelleeribki: vastutustundlik kasvataja vastab lapse olemasolule kogu olemusega. Kasvataja on ehedalt/lihtsalt lähedal.
    See Buberi mõte on samasuunaline tänapäevase nn reflekteerimise e peegeldamise rõhutamisega. Laps teeb oma leiud ise ning kontrollib neid, peegeldades oma mõtet täiskasvanutes ja ümbritsevas. Rõhutatakse lapse kasvamist oma tingimustega, aga samuti ka täiskasvanu ülesannet aidata lapsel saada iseendaks.
    Ka täiskasvanul tuleks kontrollida oma ettekujutust kasvatusest suhtes ümbritsevaga. Kui kasvamine ja kasvatus toimub ilma analüüsita, jõutakse olukorda, mil kasvu ja kasvatamist juhivad igaühe oma kontrollimata ja juhuslikud käsitlused.
    On vaja nii lapse arengut iseendaks tema enda tingimustel kui ka teatud sotsialiseerumist, ühiskonna ja ümbrusega kohanemist. Reflekteerimise kaudu toimub see iseenesest, seda ei juhita väljastpoolt.

    Oma mina teostub vaid seal, kus inimene tunneb vastutust teiste suhtes
    Vastutus on Buberi mõttemaailmas kõige alus. Kasvatus peab olema eetiline, eelkõige inimestevahelise kontakti kasvatamine.
    Buber kuulutab usalduse eetikat. Peavad olema ühised moraalinormid. Õigus ja tõde ilmnevad siiski alles konkreetsetes valiksituatsioonides. Buberi kasvatusideaal on ülev: suur loomus/olemus, mis oskab paindlikult vastata eri olukordade nõuetele.
    Tänapäeval oleks sellist kasvamist eriti vaja. Inimestel on kindlasti palju ideaale, kuidas need aga täituvad mingis konkreetses olukorras? Ehk peaks alustama meist, täiskasvanuist. Kuidas kujutleme meie lastest kasvavat "suurvaime", kui me ise ei nõua ideaali? Kuidas võib lapsest kasvada õiglane inimene, kui ta näeb täiskasvanute silmakirjalikkust ja omakasupüüdlikkust? Kuidas saame nõuda lapselt tõe rääkimist, kui ta näeb, et täiskasvanud väänavad tõde? Kuidas saame nõuda, et laps armastaks ligimest, kui ta näeb, kuidas iga päev keegi jalge alla tallatakse?
    Soe ja armastav inimsuhe loob põhja lapse moraali kasvule. Parim eetiline kasvatus on veeta koos lapsega aega südamlikus ja armastavas õhkkonnas ning kui vaja, siis ühiselt analüüsida ka raskusi, millega elus silmitsi seistakse.

    Liisa Luukonen. Pühäkoululehti 2/2001
    Tõlkinud Signe Aus


    "KAARLIKESE" SÕPRUSKOGUDUSE NÄDAL
    Signe Aus

    Elu ilma sõpradeta ei kujutaks ettegi. Meil kõigil on sõbrad, kes meile väga tähtsad on ning kellega koos me pea iga oma vaba hetke tahame veeta. Seda, et Kaarli kogudusel on sõbrad ka Soomes, teab vist juba igaüks. Seekord tahaksime aga rääkida kogudustevahelisest sõprusest just lähtudes lastetööst.

    Kaarli ja Forssa koguduse lastetöö tegijad on omavahel suhelnud umbes kolm aastat. Selle aja jooksul oleme teinud mitu külaskäiku Forssasse. Samuti on Forssa koguduse lastetöö tegijad paaril korral ka meil külas olnud. Ei ole me pannud paika mingeid suuri programme ega eesmärke, vaid püüdnud vabalt ja inimlikult üksteist tundma õppida ning aidata. Forssas oleme uurinud, millega sealsed lapsed tegelevad ning kes on need inimesed, kes seda tööd teevad Lapsed ise ei ole küll külaskäikudeni jõudnud, kuid alustatud on kirjavahetust nii rühmade kui ka laste endi vahel. Oleme tähtsaks pidanud just seda, et suhtlemine toimuks konkreetsete inimeste vahel. Et seal teisel maal oleks inimesi, keda sõbraks kutsuda. Kui suhted inimeste vahel on elavad, püsib sõprus töövaldkondadegi vahel tugevamana.

    Et aga meie lastele Soomemaad, Forssat ja sealset kogudust paremini tutvustada, korraldas "Kaarlike" jaanuarikuus sõpruskoguduse nädala. Igas rühmas räägiti tol nädalal just meie Soome sõpradest ning joonistati-kirjutati tervitusi sealsetele lastele. Analoogiline nädal on Forssa koguduses kavas korraldada sel kevadel.

    Et aga jutt liiga üldiseks ei läheks, laseme siinkohal kõnelda lastetöö tegijatel endil.

    Milleks on ühel kogudusel vaja sõpruskogudust?
    Anne ja Reet: Sõbrad on selleks, et toetada, tunnustada, abistada üksteist. Seda kõike oleme saanud ja ka ise püüdnud oma sõpruskogudustele anda.
    Diane: Teiste kogudustega tihedam suhtlemine annab meile võimaluse tunnetada ühtsust, mis kõiki kristlasi maailmas liidab. Näeme, et kuigi oleme erinevad, on meil üks eesmärk ja see annab jõudu. Ühiselt on võimalik kogemusi jagada ja probleemidele lahendusi leida. Lastele on kindlasti tähtis näha, et on ka palju teisi lapsi, kes käivad pühapäevakoolis ja osalevad koguduse töös.
    Lea: Veel mõni aeg tagasi oli sõpruskogudust läänes vaja meil ilmselt ka selleks, et neilt materiaalset tuge saada, et nad aitaksid ellu viia projekte, mida me oma jõududega ei oleks suutnud. Enam see vist nii ei ole … Praegu saavad koguduse töövaldkonnad peamiselt kogemusi vahetada ja uusi ideid koguda. Tore muidugi, kui see on vastastikune.
    Küllike: Eelkõige koostööks, kogemuste vahetamiseks ja läbikäimiseks on sõpruskogudust vaja. Alati on ju hea teada, et sul on kusagil sõber, kes sinule rõõmuga mõtleb, sind alati ootab. Koostöö kõigepealt - ühised üritused, laagrid, tunnid jne.

    Milles näete meie koguduse lastetöö koostöövõimalusi Forssa kogudusega?
    Anne ja Reet: Kõigepealt kogemuste jagamises, nii laste kui täiskasvanute ühistes ettevõtmistes. Oleks tore, kui edaspidi saaks organiseerida lastele ühiseid ettevõtmisi, nii tekiks võib-olla ka isiklikke kontakte.
    Diane: Kõigepealt tuleks kinnistada töötegijate omavahelised suhted ning siis juba ka lapsed kaasa haarata. Suhete arendamiseks näen mitmeid võimalusi: töötegijate ühised koolitused ja külaskäigud, ühised lastelaagrid, laste vastastikused külaskäigud, kirjavahetus jne. Sõpruskoguduse nädal võiks jääda iga-aastaseks traditsiooniks.
    Lea: Koostöövõimalus ongi just selles, et töövaldkonniti saab kogemusi vahetada. On võimalik korraldada ühisüritusi ja aktiivsematel koguduseliikmetel on võimalus ka isiklikke kontakte luua.
    Küllike: Kogemuste vahetamine on peamine. Soomlastel on olnud tunduvalt pikem aeg lastetööd edendada, neil on tohutult kogemusi, mis töö käigus on ilmnenud ja mida algajad ei pruugi ettegi näha, samuti ideid, mis on ennast õigustanud.

    Mida tegite oma lasterühmaga sõpruskoguduse nädalal?
    Anne ja Reet: Tutvustasime Soomet, Forssat; vaatasime videot, raamatuid ja pilte nende koguduse lastetööst; kuulasime seal käinute muljeid ning valmistasime kogu oma rühmaga Forssa lastele suure kaardi.
    Diane: Meie pidasime Anne ja Reeda rühmaga ühise tunni, seega tegime sama, mida nemad. Saatsime ka oma rühma poolt Forssasse tervituse - iga laps meisterdas endast pabernuku ning seejärel köitsime need kokku ühiseks sõprusahelaks.
    Küllike: Suurematelgi lastel toimus kahe rühma ühistund. Õpetajad rääkisid oma muljetest, mis nad Forssast kaasa olid toonud, lapsed üritasid omal jõul soomekeelsetest materjalidest hankida infot sealse koguduse ja kiriku kohta. Rääkisime, millist toetust oleme neilt saanud ning mida omalt poolt neile andnud. Kõige suuremat tähelepanu pälvis muidugi Forssa koguduse imetore laagrikeskus, mida meiegi noortel on olnud võimalik kasutada ning millest siin Eestis esialgu ainult unistada võib.

    Tundsin omalt poolt huvi ka selle vastu, mida arvavad Forssa koguduse töötegijad samadest küsimustest. Sealne lastetöö juht Tarja-Leena Ylitalo vastas nii, et Forssa koguduse lapsed saavad teavet oma sõpruskogudustest Eestis oma õpetajatelt. Iga õpetaja vastavalt oma isiklikule huvile räägib siis rohkem või vähem ka oma lastele. Üldiselt on kerge rääkida lastele Eestimaast, sest paljudel lastel on olnud võimalus Eestis käia.
    Ka neil on plaanis kevadel korraldada sõpruskogudusenädal, mil siis ringide teemaks on just laste- ja noortetöö Kaarli koguduses.
    Ühtlasi avaldas ta lootust, et kirjavahetus laste vahel saaks hoogu juurde ning et kõigepealt töötegijad ise omavahel hea koostöö saavutaksid. Võiks isegi teinekord mõneks päevaks töötegijaid vahetada, et üksteise tööd lähemalt näha ja tundma õppida.
    Tähtis on suhted kogu aeg aktiivsena hoida, sest lapsed ja töötegijad vahetuvad ju pidevalt.

    Lõpetuseks veel pisut meie õpetajate muljeid Forssast.
    Küllike: Forssast mõtlen alati suure soojusega. Seal on kenad, lahked inimesed ja ilusad avarad ruumid. Isiklikult ei ole mul seal veel küll ühtegi päris oma sõpra, aga arvan, et kui peaksin Soomes sinna kanti sattuma, võin julgelt ka mõne nende koguduse lastetöö tegija poolt läbi astuda.
    Anne: Käisime Forssas eelmise aasta sügisel ning minu muljed on väga meeldivad. Päevad olid sisutihedad. Inimesed, kes meiega tegelesid, väga sõbralikud ja lahked. Saime koos meisterdada, pühapäevakooli tunnis osaleda, laste jumalateenistusest osa võtta. Ja muidugi ei suuda me unustada sealset veekeskust Vesihelmit.
    Lea: Forssa on minu meelest väga armas väike koht, kus me saime näha tõesti vaid toredaid inimesi. Mulle tundub, et meie erinevus on selles, et nemad on endale juba koha ühiskonnas kätte võidelnud ja sellepärast on neil lihtsam oma tööd teha. Meie peame igat oma sammu veel tõestama ja selgitama, miks me seda teeme. Ma arvan, et meil lähebki aur rohkem selle võitluse peale ja ausalt öeldes on see pisut kurnav. Seal tundus kogu nende tegevus nii loomulik ja iseenesestmõistetav. Loodame, et meil on 10-15 aasta pärast samamoodi. Igal juhul on meil palju Forssa koguduse tööst õppida ja ehk on ka neil võimalik meie tööst endale uusi ideid ja abi saada.
    Diane: Muljed on väga positiivsed. Inimesed on haruldaselt külalislahked ning jääb mulje, et oled seal alati oodatud.


    KUIDAS "KAARLIKE" EESTI SÜNNIPÄEVA PIDAS
    Kaie Tanner

    Eesti Vabariigi aastapäeva tähistatakse Kaarli koguduses teist aastat, aga kindlasti on otsustatud, et sellest saab traditsioon. Ei ole ju isamaalist meie argipäevas ülearu palju!

    Ühe õige Eesti sünnipäeva juurde peab tingimata kuuluma aktus lipu, hümni ja esinemistega, kooslaulmine, mängimine ja kringlisöömine. Need kõik olid sel korral tõesti olemas. Koridoriseintel rippusid laste tehtud seinalehed Eestimaast ja oma kodukohast, mida oli meisterdatud pühapäevakooli- ja koolitundides.

    Päris aktuse alguses selgitasime välja, et "Eesti lippu" ja Eesti hümni oskavad kõik laulda, ka kõige väiksemad. Koguduse õpetaja Jaak Aus tervitas kohaletulnuid vabariigi aastapäeva puhul ning algas kontsert.

    Õieti poleks uskunudki, et kodulaule on nii palju - jagus esinemiseks lasteaiarühmale, kooliklassile, pühapäevakooli lastele, mudilaskoorile ja tütarlastekoorile. Jätkus isegi ühiseks laulmiseks. Näiteringilt kuulsime luulepõimikut - ikka koduteemal.

    Regilaulu proovisid kõik kaasa laulda ja kaasa tatsuda. Paljudele oli see kindlasti esmakordne kogemus, aga tulemus tuli vahva, hoolimata üsnagi keerulisest Karksi murrakust.

    Meisterdasime Eestile ka sünnipäevakaardid, iga rühm ühe. Rühmad koostasime selliselt, et igaühes oleks nii lapsi, isasid-emasid kui ka vanaisasid-vanaemasid. Kaardid said kõik väga erinevad, erikujulised ja erivärvilised, nendesse kirjutas iga meeskond ka oma soovi Eestile. Samad meeskonnad katsusid omavahel jõudu mitmetes mängudes.

    Sünnipäevalaulu õppisime ära kohapeal ning laulsime selle sünnipäevalapsele mõeldes ka ette. Üllatuseks ilmus välja kaks suurt kringlit, mis väga kiiresti viimse raasuni otsa said.

    "Tore oli!" ütlesid lapsed peale pidu. "Ilus oli," arvasid vanemad.

    Tundub küll, et üksi on Eesti sünnipäeva tähistamiseks raske midagi välja mõelda, koos on seda hoopis vahvam pidada. Vähemalt "Kaarlikeses" oli küll.


    TAIZÉ SAAB KUUEKÜMNESEKS
    Meelis Holsting

    Kõik sai alguse kuuskümmend aastat tagasi, 1940. aastal, kui 25-aastane vend Roger lahkus oma sünnimaalt Ðveitsist, et minna elama Prantsusmaale, kust tema ema pärit oli. Tuberkuloosi tõttu oli vend Roger aastaid olnud haigevoodis. Kutse luua ühendus, kus lihtsust ja heasüdamlikkust näidatakse üles iga päev, oli temas küpsenud pikkade haigusaastate jooksul.

    Alanud II maailmasõda viis vend Rogeri aga veendumusele, et ta peab otsekohe asuma aitama raskustesse sattunud inimesi - nii oli teinud ka tema vanaema I maailmasõja ajal. Vend Roger asus elama tillukesse Taizé külla, mis asus Prantsusmaad kaheks jagava piirjoone läheduses - see oli soodne asukoht sõjapõgenike vastuvõtmiseks.

    Tänu tagasihoidlikule laenule sai vend Roger osta Taizés maja koos abihoonetega. Ta palus ka oma õe appi külalisi vastu võtma. Elamistingimused olid algelised: ei olnud veevarustust, joogivesi tuli tuua küla kaevust. Ka toit oli äärmiselt lihtne.

    1942. aastal hoiatas üks perekonnatuttav, erruläinud ohvitser, vend Rogerit ja tema abilisi eelseisvast haarangust - vastuvõetud põgenike hulgas oli ka juute - ning kõik pidid kohe lahkuma. Tagasi Taizésse sai vend Roger pöörduda alles kahe aasta pärast. Selleks ajaks polnud ta aga enam üksinda: vahepeal olid temaga liitunud ka esimesed vennad, koos nendega oli ta alustanud ühist elu, mis jätkus Taizés.

    Aastate jooksul on Taizé küla saanud peatuspaigaks tuhandetele ja tuhandetele maailma noortele, kes läbi aasta, nädalast nädalasse kogunevad vendade külalistena sellele väiksele mäekünkale, et üheskoos seista Jumala ees ja otsida vastust oma elu tähtsatele küsimustele.

    Viibimine Taizés tähendab aega mõtiskluseks ja mõtete jagamiseks, kolm korda päevas palvusel osalemist, aga ka igapäevaseks ühiseluks vajalike ülesannete täitmist.

    Noorte palverännaku korraldamisega ei loo Taizé noorteliikumist. Koju naasnuna on igaüks kutsutud jätkama, kuid mitte programmi ega meetodi kaudu, vaid sügavama teadlikkusega endas peituvast sisemisest elust.

    Igal aastal kirjutab vend Roger palveränduritele ka kirja. 2001. aasta kirjas, mis kannab pealkirja "Kas sa aimad lähenevat õnne?" kirjutab vend Roger:

    " Kui kristlased elavad suures lihtsuses ja lõputus südameläheduses, kui nad märkavad avastada inimhinge sügavat ilu, jõuavad nad osadusse üksteisega Kristuses ning neist saavad rahu taganõudjad kogu maailmas ...
    ... Olla üksteisega osaduses eeldab, et me armastame ja meid armastatakse, et me andestame ja et meile andestatakse."

    Ka Kaarli noored plaanivad sel aastal palverännakut Taizésse. Esialgsete plaanide kohaselt peaks see aset leidma 26.07-09.08.01 oodatud on eelkõige 17-29-aastased noored. Täpsema info saamiseks tuleb pöörduda koguduse noortejuhi Meelis Holstingu poole.



    KESK AEGA
    Meelis Holsting

    Sellise pealkirja all toimuvad sel aastal kiriku noortepäevad, seekord juba kaheteistkümnendad. Tänavused noortepäevad on jõudnud ringiga Tallinna külje alla Ida-Harju praostkonda. Nii leiavadki seekordsed noortepäevad aset 11. - 14. juulini Kosel.

    Nagu eelmiselgi aastal, nii toimuvad noortepäevad ka tänavu telklaagrina. Osavõtuks registreeruda soovijail tuleb võtta ühendust koguduse noortejuhi Meelis Holstinguga. Registreerimine kestab kuni 29. juunini. Osavõtumaks on 250 krooni (sisaldab transpordi, toitlustamise ja programmis osalemise kulud).

    Mida aga selle aasta noortepäevadelt oodata, sellest kirjutavad korraldajad järgmiselt:

    Igale asjale on määratud aeg. Meile on antud aeg sündida ja aeg surra, meile on antud aeg nutta ja aeg naerda, meile on antud aeg otsida ja aeg kaotada. Meile antud elu on vaid viiv KESK AEGA, ees terendumas tuleviku tundmatud värvid ja taga ununemas mineviku inimesed. Me ei oska hinnata oma praegustki hetke, veel vähem siis minevikku, kuigi just mineviku ja oleviku seosed ning sarnasused võiksid õpetada meile nii mõndagi. Igale asjale on määratud aeg. Korra oli aeg määratud viivule KESK AEGA, mida nimetame keskajaks. Tolle ajastu nutud ja naerud on kadumas tolmu ja tuhka ning nõnda on hea meenutada seda, mis on olnud, otsida seoseid meie aja ja keskaja vahel, et nõnda hoiduda ehk mõne vea kordamisest, et nõnda teha mõndagi head, mida pole veel tehtud, et nõnda mõista Jumala au ja hiilguse ajatust ... Võtkem siis endale hetk hingetõmbe ja mõtisklemise aega, et mõelda, mis on keskajal meile, tänastele noortele, öelda nüüd, praegu, KESK AEGA. Kas suudame õppida mineviku kulgemisest, kas näeme muutumatute väärtuste veeremist läbi aja ja ruumi!?


    CREDO (USUTUNNISTUS)
    Jaanus Ruiso

    Kiitke teda pasuna helidega! Kiitke teda naabli ja kandlega! Kiitke teda trummide ja ringtantsudega! Kiitke teda keelpillide ja viledega! (Psalm 150)

    Eesti Vabariigi aastapäeva jumalateenistusel kõlas taas üle mitme aja "Credo" Urmas Sisaski "Eesti missast". Sellest sündinud emotsioon ajendas ajas tagasi vaatama - on ju U. Sisaski "Eesti missa" tihedalt seotud Kaarli koguduse ning tema muusikutega.

    Tugeva tõuke "Eesti missa" kirjutamiseks andis Urmas Sisaski sõnul talle Ene Üleoja. Autor ütleb nii: "Ene oligi see, kes soovitas mul kirjutada midagi väga lihtsat ja ilusat, mida saaks laulda ka ühendkooriga üldlaulupeol."

    "Eesti missa" valmis tellimustööna XXII üldlaulupeoks, pühendatuna Tallinna Kaarli Kiriku Kammerkoorile (nüüdne kontsertkoor) ning Ene Üleojale. Kollektiiv, kellele mõeldes uus teos valmib, on Urmas Sisaskile alati väga oluline. Missa on Sisaski jaoks suurim müsteerium, mis lähendab inimest nähtamatule reaalsusele. "Eesti missa" on osa eestlaste kultuurist, mis aitab meil kaitsta oma maad.

    1992. aasta jõulukuul, kiriku 122. aastapäeval, laulis ühendkoor esmakordselt liturgia sees kaks osa ("Kyrie" ja "Sanctus") "Eesti missast".

    Maailmaesiettekanne leidis aset 1993. aasta maikuus Poolas, rahvusvahelisel sakraalmuusika festivalil Czestochowas. Esitajateks Kaarli koguduse kontsertkoor Ene Üleoja juhatusel ning Piret Aidulo orelil, helilooja ðamaanitrummil. Eestis kõlas teos tervikuna esmakordselt Rapla Maarja-Magdaleena kirikus I rahvusvahelise kirikumuusika festivali avaakordina ning samas ettekandekoosseisus.

    Sealt alates on "Eesti missa" omandanud kindla ja väga olulise koha meie koguduse kontsertkoori repertuaaris. Enne 1994. aasta üldlaulupidu salvestasid teose Eesti Raadio ja Eesti Televisioon. Samuti jõudis missa kuulajani ka helikasseti vahendusel. Aga oma kindel koht kuulub talle ka jumalateenistustes. Eredalt on mällu sööbinud esitus ülestõusmispühade öisel jumalateenistusel - vigiilial.

    Üks tipphetki oli kahtlemata missa ettekanne 2. juulil 1994, kui suveõhtu hämaruses laulis seda laulupeo ühendkoor. Ene Üleoja meenutab: "... Seisin seal kõrgel poodiumil, ei näinud üksikuid küünlaid, nägin VALGUST, - ja tundsin, et laululava kaar on kui kuplikaar, mis raamistab TAEVATEMPLIT, - ja oli ainult MUUSIKA ning selle kaudu sinna minek ..." (Kaarli kirik ja kogudus, lk 158).

    Juba järgmisel hommikul esitati teos taas Kaarlis jumalateenistusel - seekord koos laulmas Estonia koor Torontost ja Bromma koguduse koor Rootsist.

    Kauneid mälestusi on hinge jäänud missa laulmisest koori kontserdireisi ajast Saksamaale, ühislaulmisest Göteborgis koos sealse eesti kooriga ESTIVAL '95 kontserdisarjas.

    Nüüd siis jälle "Credo". Mõnele võib see ehk tunduda tagasihoidliku ja kinnise eestlase jaoks liiga avatuna, kuid samas omab ta tohutut sisendusjõudu soovitud mõtte edasiandmiseks.

    "…Missa kolmas osa (Credo) väljub Euroopa traditsioonilise vaimuliku muusika raamidest, sest helilooja kasutab seal ðamaanitrummi. /…/ Trumm annab usutunnistusele oma pulsirütmi, mis meenutab ülesärganud loodusrahvaile omast vana meditatiivset palvet ülima jõu poole." (Kaarli kirik ja kogudus, lk 194.)

    Kriitik kirjutab: "... Dirigent Ene Üleoja hoolitses lauljate häälte ja südamete absoluutse harmoonia eest ... Kõige tugevama mulje jättis Urmas Sisaski "Eesti missa". Lausa ebamaiselt tungis hinge "Credo", kus koostöö koori ja organisti vahel (Piret Aidulo) oli fantastiline. Sugestiivne trumm (autor!) tõi kuulajail kananaha ihule, lauljad näisid olevat lausa lummuses! Jumalakiitus on siin ühinenud ühe rahva ürgse tundega, mis kargusest ja aegade raskest rõhumisest hoolimata on säilitanud tugeva sisemise rõõmu. Peale kontserti Martin-Luther-Kirches suutis kirikuõpetaja vaevalt oma vaimustust sõnades väljendada." (Ulrike Herm. Lippische Landes-Zeitung, 26. august 1994)

    Ja veel: tervikuna kõlab "Eesti missa" jälle kontserdil 5. juunil kell 18, kui tähistatakse meie koguduse kauaaegse organisti-koorijuhi Hella Tedderi juubelisünnipäeva. Juhatama on lubanud tulla Ene Üleoja.

    Kasutatud on materjale Ene Pilliroo koostatud raamatust "Kaarli kirik ja kogudus", Tallinn 1997.



    KONTSERTKOORI JÕULUPUU
    Aivi Kaldmets

    Jõulude ajal mõlkus mõnedel kontsertkoori lauljatel mõte teha üks korralik jõulupidu. Nagu teada, on jõuluajal kõigil väga kiire, mistõttu ka peo korraldamine venis ja venis - kuni ühel imeilusal jaanuari laupäeval sai teoks "Pimedate Ööde Värvifestival". Kontsertkoori jõulupeost oli aga selleks ajaks saanud juba Kontsertkoori ja Noortekoori ühisüritus, kus sai toredalt meelt lahutada ning jagati ka "Oskareid" nagu ühele õigele festivalile kohane.

    Ürituse kava oli mahukas ja tihe - pidevalt oli midagi toimumas. Kogu üritus algas tutvumismängudega, sest tegemist oli ikkagi kahe omaette kooriga. Varem üksteisele võõrad inimesed said nüüd tuttavaks.

    Edasi läks programm "Kuulsa ja kummalisega", kus saatejuhti Reet Linnat etendas Renate. Äraarvajateks olid Allan, Riho, Janno, Piret ja Ülle. Ametiks, mis tuli ära arvata, oli häälerühmavanem (Hannes), hobiks juuksekarvakogumine (Toomas) ja kuulsaks Kalevipoeg (Kalle). Kuigi þürii oli väga tugev, olid õiged vastused siiski visad tulema ja kohati pidi Renate ka vihjeid jagama. Lõppkokkuvõttes aga kujunes mäng vägagi põnevaks ja vaatemänguliseks.

    Järgmine suurem etteaste oli "Tähed muusikas" ning saatejuhiks Janno. Ära tuli arvata mitmeid laule Eesti filmimuusika varamust ning sellega saadi ka ootuspäraselt hästi hakkama. Võistkonnad kujunesid lausa nii tugevaks, et olid sunnitud leppima viigiga.

    Kui seni oli võimalik vaid vähestel ennast laval näidata, siis "Oskarite" jagamisel pidi iga külaline oma oskusi ühest või teisest küljest näitama. "Oskarid" olid tegelikult lihtsad ja vaimukad kingitused, mis tuli igal peost osavõtjal ise kaasa võtta.
    Kogu seltskond jagati gruppideks ning iga grupp pidi etendama Eesti filmivaramu kullafondist mõnda kuulsat lõiku. "Oskareid" said "Kevade", "Mehed ei nuta", "Siin me oleme", "Nukitsamees", "Viimne reliikvia", "Noor pensionär" jm.

    Programmijuppide vahel oli "Vaba lava", mis andis võimaluse igal soovi avaldanud külalisel mingi etteaste teha. Seekord oli julgeid kahjuks ainult üks: Amadeus, kes naerutab koorikaaslasi nii vabal ajal kui ka kooriproovis.

    Mõnusaks vahepalaks oli kindlasti huvitavate rahvatantsude õpetamine. Oli nii Eesti traditsioonilisi jalakeerutamisi kui ka kaugemalt pärit rahvaste tantse, näiteks elegantne inglise ringtants, mis jättis kõigile osalejatele sügava mulje.

    Nagu alati pidude puhul, nii ka seekord - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama! Nii ei pandud tähelegi, kui aeg oli juba sealmaal, et tuli hakata lahkuma. Tore, aga ühtlasi ka kurb oli, sest selliseid vahvaid üritusi, mis kooriliikmeid ühendaks, on väga vähe. Loodetavasti leidub taas keegi, kes mõne toreda idee välja pakub, mis lauljad kokku toob. Teinegi kord!



    LÜHIDALT


    23. detsembril anti koguduse organist Marika Kaharile Kultuurkapitali Rahvakultuuri sihtkapitali preemia kirikumuusikaalase töö ja Pärnu vaimuliku laulupeo korraldamise eest.

    18. jaanuaril algas Tallinna praostkonna lastetöötegijate koolitus, mille korraldajateks on Pühavaimu ja Kaarli kogudus. Koolitus kestab kuni ülestõusmispühadeni. Kaarli kogudusest osaleb koolitusel 7 lastetöötegijat.

    26.-28. jaanuaril toimus Kullamaal "Kaarlikese" talvelaager

    2.-4. veebruaril toimus Pilistveres Kaarli noorte talvelaager

    Veebruaris lõppes kogudusemaja katusekorruse väljaehitus. Kõik katusekorruse ruumid on välja renditud.

    President Lennart Meri autasustas vabariigi aastapäeva puhul ning Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks mitmeid inimesi. Riikliku autasu said 12 EELK vaimulikku, nende hulgas ka Kaarli kogudusega seotud vaimulikud. Koguduse endistele töötegijatele õpetaja Paul Saarele anti üle Valgetähe IV klassi orden, professor Evald Saagile Valgetähe III klassi orden ja õpetaja Avo Üprusele Valgetähe V klassi orden. Koguduse juhatuse esimees Vootele Hansenit tunnustati Riigivapi V klassi ordeniga. Koguduse endine koorijuht Ene Üleoja sai samuti Valgetähe III klassi ordeni.

    2. - 4. märtsil toimus Pilistveres järelleeri laager teemal "Jeesuse tähendamissõnad"

    25. märtsil otsisid "Kaarlikese" lapsed esimesi kevade märke.