Ajalugu

Iseseisev luteriusu kogudus moodustati Tapal 1921.a. Enne seda kuulusid Tapa raudtee–asula luteriusulised Ambla – Maarja kogudusse, mis asub 13 km lääne suunas. 19. juunil 1921.a. pühitses Tapat külastanud piiskop Jakob Kukk põhjapool raudteed asunud palvemaja ning nimetas ta apostel Johannese nime järgi. Sama päeva pealelõunal kell 3 leidis aset surnuaia pühitsemine. 500–liikmelisele kogudusele oli 1920–ndate aastate esimesel poolel korraliku kivikiriku ehitamine üle jõu käiv ettevõtmine. Raha koguti üle 10 aasta, enne kui 1931.a.tõsiseks aruteluks läks, kuhu Tapale luteriusu kirik rajada. Tapa linnavalitsus oli kiriku ehituseks       planeerinud 4,37 ha maad linnast väljas Valgma välja peale, millega kiriku nõukogu alguses nõusse jäi, ent siis ühtäkki meelt muutis. Ehituse asukoha muutmise palvekirjal oli 658 kodaniku allkirjad. Kiriku esindajad leidsid, et Jakobi kirikule oleks siiski väärikaks kohaks keskväljaku ääres asuv plats. Linnavalitsus leidis, et kiriku ehitamine Vabaduse platsile tõstaks linna ilmet ja otsustas maatüki määrata kiriku ehituseks. Seetõttu muudeti ka linna planeerimiskava. Kiriku ehitamise varaseim projekt võib pärineda 18. septembrist 1930. Projekti kokkuseadjad olid A. Podcekajev ja Boris Krümmer. 22. augustil 1931.a. projekt kinnitati. Peafassaadi kujundas teedeministeeriumi arhitekt August Tauk. Kiriku pühitsemine toimus 1. advendipühapäeval 1932. Tol aastal langes see päev 27. novembrile. Kiriku altarimaal valmis 1935.a. Õnnistavat Kristust kujutava maali autoriks on venelannast ikoonimaalija O.Obojaninova. Kirikuhoone sisemist remonti on tehtud aastail 1953 – 55 ja 1972 – 74. Projektijärgne tornikiiver valmis 1993.a. lõpus ja tõsteti kraanaga kohale 13. jaanuaril 1994.Kuldne rist asetati torni tippu 08. augustil 1996.