Jutlused

(ilmunud “Eesti Kirikus”) Jutlus – Ärge rääkide sellest

ILMUMISAJAKS: Jutlus aasta alguseks.

JÕULUJUTLUS: Jõulujutlus

“Päämine aare”

http://juurukirik.ee/jutlused/80

http://juurukirik.ee/jutlused/82

PALVEST (artikkel)

http://juurukirik.ee/jutlused/72

______________________________________________________________________________

ADVENDIKS:

Olge rõõmsad, Issand on ligidal…

Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen:

Olge rõõmsad! Issand on ligidal!

Fl 4, 4-5.

            “Rõõmusta”, sõna heebreakeelne vaste ja tähendus, selle vanas piktograafkirjas (smh; samah), on selline: “miski, mida on kinni hoitud, mida on piiratud, pääseb nüüd valla”; vana nahklähker käriseb, kui uut veini sinna sisse panna, ja see purskub laiali; või kui kala on olnud akvaariumis ja ühtäkki pääseb tagasi merre jms. Meenub animafilm “Ratatuille”, kus restorani kööki sattunud meisterkokk, rotipoiss Remy võetakse kinni ja suletakse purki ning teine filmi peategelane köögipoiss Linguini peab roti viskama kanalisse. Poiss heldib ja laseb roti purgist siiski välja, kuna see on hädas ja on lubanud poissi aidata – valla pääsenud, jookseb rott muidugi minema ega suuda naeru pidada, jookseb ja naerab. Hiljem naaseb siiski ning on Linguinile suureks abiks. See pilt meenus mulle veel siis, kui noorema poja merisiga oli esimesi kordi toas lahti ja kuidas ta hakkas ringi sibama ja rõõmust rõkkama. Loomade naer on kuidagi eriti rõkkav, kui on oskust seda tähele panna, ilmselt puude ja taimede oma samuti ja kogu loodu, ka inimese, kui see pole kavaluseks kätteõpitud kusagil läbilöögikursustel.

            Naermisel, rõõmustamisel on vahe – kas see sünnib spontaanselt, purskub välja sisemusest, või seda aetakse liikuma nagu dresseeritud looma. Mõlemal puhul on ta siiski lõpuks kosutav, vabastav. Vabastav seda rohkem, mida vähem on pidureid, lubatavuse piire. Kõik piirid on mõistuslikult konstruitud, mõistusega kroonitud – sellesama ratio´ga, mida Euroopa uusaeg on ülistanud ja pidanud “ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormaid” (kuigi meie rahvalaulus ei ole kindlasti fookuses meelemõistus, ratio, vaid hoopis midagi enamat, midagi sellesarnast, mille kohta kreeklased ütlesid “logos”=”sõna” ja millega Uues Testamendis algab Johannese evangeelium:  “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.”).

            Advent ka mingis mõttes piirab meid; juhib tähelepanu sellele, et oldaks vaiksemalt, oldaks sissepoole pööratud, oldaks nagu muu loodus meie ümber – sügavas talveunes, et siis ärgata, murda välja kitsikusest avarusse.  Või oldaks ootuses nagu jõulusündmus seda meile toob, lapse sünni ootuses; isegi nii nagu kõik emad on armus ja hirmus – hiljaaegu loetud Pirita kloostri ja birgitiinide ordu rajaja Püha Birgitta tundmused Salme Raatmaa poeemis: “Ma ootan. Päevadel on piima maik/ ja elu liigutab end minus endas./ Ma olen Kõder, tera varjupaik,/ mu sülle väike ingel peitu lendas./ Kui unes astun, aralt tõstan jalgu,/ nii ligidal on muld ja tume haud./ Kas kõik mu elu sinusse ei valgu?/ Jääb minu osaks kitsas kirstulaud?/ … Ma ootan. Iga tund on tänu täis,/ et tohin astjaks olla eluveele./ Kuu seitse korda ümber taeva käis/ ja seitse laulu tuli mulle meelde./ Tuul puhub, ma ei aima, kus ta tärkas/ ja olen äkki ainult tema jagu./ Mind ilmavalitseja ära märkis/ kui külviks valmistatud künnivagu.” Sellest ka advendiaja liturgiline värv violett (musta ja punase – surma ja (elu) vere – segu), paastuaja värv, välise taandumise värv ja sisemuses toimuva müsteeriumi värv, rohkem öö kui päeva värv. Hommikupoolse öö värv, siis kui juba ahetab.

            Ka Pauluse toodud pilt on selline: “rõõmustage!” vallanemise taotlusega, nagu ta varem samas kirjas filiplastele ütlebki: “Ma püüan ära tunda Kristust ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuse osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.” Me ju teame, et Päike ei sure, vaid on öösel meie eest peidus, on Maa varjus. Nõnda on ka ülestõusnud Kristusega, Jumalaga ja jumalikuga meis – need ei sure, vaid on varjul millegi taga; ootavad tõkke taga oma vallanemise päeva, et siis joosta ja naerda ühteaegu. Et siis naasta ja hüüda: “vaata, vana on möödas, uus on sündinud!”

Olgu meie ühiseks südamepalveks sel advendi ja jõuluajal ja uuel Issanda aastal: Issand, ilmne mulle nõnda, et kõik kütked katkeksid ja ma naeraksin kokku taeva ja maa, isa ja ema, linnud, loomad, putukad, kalad, taimed, puud, kõik loodu, ka enda – üheks naeruks ja rõõmuks Sinus ja Sinule…!

______________________________________________________________________________

JÕULUAJAKS:

Prii leib!

“Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, vastas ta neile ning ütles: Jumala riik ei tule tähelepanu äratades; ei öelda ka mitte: vaata siin! või: vaata seal! sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!” Lk 17, 20-21.

Lapsepõlves kui uka-ukat sai mängitud, siis oli seal huvitav hüüatus, kui ei viitsitud enam otsida, kui enam ei leitud, siis hüüti: „Prii leib!“ Tänapäeval hüütakse ilmselt teisiti („prii kartul!“). Polnud see lause enam tollalgi nii meelitav (tollal ei mõelnudki, mida see õigupoooest tähendab – lapsepõlves ehk polegi sõnad nii üksühesed); pärinedes ilmselt sõjaajast või kaugemast – ning oli väga konkreetne: prii leib (võibolla veel ahjusoe ja igati maius; tühjale kõhule alati maius) – söögiga meelitati, kõige tavalisemaga ja ilmselt töötas. Joosti kokku, tuldi peidust välja, seejärel alati ehk uut mänguosa.

Jeesus ütleb samuti: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti...“ (Jh 6, 51), lisamata siia prii, kuid andes priilt ja veel juua: „… kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” Jeesus ei meelita välja, vaid viitab sisse: süüa ja juua ei saa ju kuidagi väliselt või teoreetiliselt või virtuaalselt; ikka vahetult ja praktiliselt. Jumala Sõnaga on ka ikka nii: lugeda praktiliselt; sakramentidega ikka nii: praktiliselt… Jeesuse elurada pole teoreetiline, vaid ikka ja alati praktiline: „parandage meelt (sõna-sõnalt: pöörake ringi; ehk välisest sissepoole), sest taevariik on lähedal…“. Kusagil ei esine ta filosoofina, et filosofeerige selle küsimuse üle, selle mõiste üle, vaid esitab mõistukõnesid, mida tuleb taibata sisemiselt, ja siis sisemus heliseb kiidulaulus Jumalale. Et Jeesusega kohtuda, et Jumalaga kohtuda, tuleb avaneda talle, tuleb peidust välja tulla (sellisest peidust nagu räägitakse jaanalindude kohta, et panevad pea peitu; ma ei näe, järelikult pole olemas). „Prii leib!“ või „prii arm!“ või lihtsalt „ole prii…!“

„Jumal on armastus,“ – nii ütleb apostel Johannes – tingimusteta armastus. Jumal pole juba inimest luues teinud tingimusi, kõike luues samamoodi – ikka tingimusteta. Ainsaks tingimuseks armastus, ühesus. Sellest monoteism. Jumal ei ole peidus, Ta on alati prii; temaga on alati prii. Inimesed on siin ise teinud hookus-pookust, sest pole hüüde peale tulnud peidust välja; vastupidi: on sundinud jumala peitu (kuid see pole prii Jumal – teda ei saa sundida). Jumalale ei saa omi mängureegleid peale sundida, kuigi on püütud (Kristuse ristilöömine näiteks). Tema käib ikka oma otsatud rada; tema on algus ja ots.

„Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja (priiks laskja), kes on Issand kristus,“ öeldakse karjastele inglite poolt. 2000 aastat tagasi hüüti juba: prii leib! Miks siis istume ikka peidus, ikka veel…? Ülestõusnu ütles õkva:“Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ Sa ju kuuled küll, igaüks kuuleb. Nüüd on vaja virguda ja sündida. Ikka praktiliselt, kasvõi nii: Issand, aita, et suudaksin liikuda Sinu poole ühe sammu (esimene võib olla ürgraske). Ja nüüd teise ja kolmanda… Vabasta mind raskusest (patust) ja tee kannatlikuks edasisel rajal. Tee, et Sinu sünd, elu, surm ja ülestõusmine oleks minu sünd, elu, surm ja ülestõusmine. Oleks kohtumine Sinuga aina ja sulandumine sinusse elavaks veeks, priiuse leivaks…

(ilmunud Juurus 2011 koguduse lehes)

______________________________________________________________________________

Jutlus introduktsioonijumalateenistusel Jaakobus Vanema päeval Tapa Jakobi kirikus 25. juulil A.D. 2013 Mt 20, 21-2

Jeesus küsis: „Mida sa tahad?” Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!” Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?” Nad vastasid talle: „Võime küll!” Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel – ei ole minul seda anda, vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.”

Head kirikulised, armsad sõbrad! Mulle meeldib ikka korrata ühe vene munkpreestri sõnu, kes ütleb, et evangeeliumi peame lugema oma eluga. Nii lugedes see avaneb meile, nii lugedes on meie süda avali, või evangeeliumi mõistukõne pilti kasutades: seeme saab kukkuda häässe pinnasesse, juurduda ja kasvatada hääd vilja. MIDA SA TAHAD? Küsib Jeesus siin ja paljudes teistes kohtades inimeselt. Küsib täna minult ja sinult, meilt kõigilt. Mida sa tahad?

Möödunud pühapäeva evengeelium lõppes Jeesuse sõnadega: Mitte igaüks, kes mulle ütleb: Issand, Issand! Ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist… juhatades meid nõnda algavasse nädalasse ja elusse. Esmaspäeva oli Maarja Magdaleena päev; Issanda õpilase päev – Magdala Maarja, kes on endine prostituut, on Issanda õpilane; ta nägi inimest üsna lähedalt tema animaalsuses ja leidis ehk samamoodi nagu hiljuti üks noormees ütles oma senise huvi kohta, et see ei kustuta mu janu… Ja siis kohtus Maarja õpetajaga, kohtus südamest südamesse: Gibran Kahlil on kusagil oma raamatukeses seda kohtumist kirjeldanud umbes samamoodi kui Loyd Webberi rockooperis „Jesus Christ Superstar,“ kus Maarja vaatab Jeesust ja arutleb, et temas on midagi hoopis teisiti ja ilmselt siis avaneb Jeesusele, kohtub temaga tõeliselt ja maailma muutub – üks hälbinud lammas on leitud ja taevas on suur rõõmupidu.

MIDA SA TAHAD? Mis on Jumala tahtmine? Need küsimused on oma sügavas sisimas ühele teele toovad. Kui võtame seda oma eluga, päriselt küsides. Üks palvemeditatsioon on selline, et vaadatakse oma tahtmisi, neid mis meil on igas päevas – tahame asju, positsioone (nagu siin tänases evengeeliumiloos Sebedeuse pojad tahavad ja nende ema tuleb seda ütlema), palume midagi teistele või omale: tervist, õnne ja mida kõike. Võtad ühe oma olulise soovi ja vaatad selle soovi täitumist – et see saabki sulle ja mulle, meile kõigile meie tahtmise järgi. Ja siis vaadad, kas see toob jäägitu hingerahu, kas see on ammutamine samast allikast, millele Jeesus viitab kui ta räägib Samaaria naisega: kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks. Nõnda iga sooviga, vaadates kas see on igavesse ellu voolav allikas. Niimoodi vaadates oma soove, oma unelmaid, õpid tundma iseennast. Ja nõnda sisened tõelisse palvetemplisse, laskud sügavamale sõnade tasandist. Anselm Grün, benedektiini munk, ütleb, et tõelises palves tuleb leida kõigepealt Iseennast, sest muidu pole Jumalal kuhugi laskuda. Muidu meie palved pole konkreetsed ja täpsed ja siis ei saa me loota ka nende täitmist. Siis on nii nagu ühe vene muinasjutu pealkiri, mida lapsepõlves lugesin: mine sinna eiteakuhu, too seda eiteamida. Jeesus küsib siin väga konkreetselt: MIDA SA TAHAD?

Selle küsimuse tõsiseltvõtmine, toob meid lähemale pühadele, nendele, kelle kohta Nikaia ja apostlikus usutunnistuses ütleme: usume üht püha kristlikku ja apostlikku kirikut ja pühade osadust. Kui loeme evengeeliumi oma eluga, siis see osadus saab tõelisuseks. Kui palvetame ja laskume sügavamale, laskume peast südamesse, siis taipame Magdala Maarja, Samaaria naise, Jaakobuse ja Johannese, sebedeuse poegade ja nende ema olukorda ja kõige ülevam – hakkame nägema Jeesust ja kuulma, mida ta tõepoolest tahab öelda, ja nõnda kohtume Temaga ja saame päriseks (sama tüvega, mis pärima) nagu apostel Paulus ütleb; nüüd enam mitte sina, vaid Kristus Sinus.

Kui me ei võta neid küsimusi tõsiselt, päriselt, ei võta evengeeliumi oma eluga ja eluks, siis ütleb Jeesus: Te ei tea, mida te palute… või veel raskemalt, nagu ta ütleb ristil: Isa anna neile andeks, nad ei tea, mis nad teevad! Ja karm tõde on ka selles, et Jeesuse 12 õpilasest pea kõik, ka Jaakobus, siinse kiriku nimepühak, „joovad sellest samast karikast,“ millest nende õpetaja, nad surevad märtrisurma. Nende jaoks on juba karikas kergem, kui nii üldse öelda saab – õpetaja on läinud ees ja ülestõusnuna seisnud taas nende keskel. Keegi ütles kord, et surra on lihtsam kui elada – see on selline teoreetiline vaade. Praktiliselt on nad pigem ühemõõdulised, ja me saame õppida ikka seda, mis võimalik – elama, sest ülestõusnu ütleb ju: Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama…

Gibran Kahlil ütleb ilusasti palvest, et see on eelkõige taevase osaduse ja ekstaasi pärast. Jaakobus Vanem, apostel, siinse kiriku nimipühak, on palverändurite kaitsja ja eestpalvetaja. Sellespärast täna niipalju palvest. Kui ka elu enese pärast, et see leitaks. Ja siis leitakse evengeelium ja sakrament ja kohtutakse ülestõusnuga. Ja siis on taeva all suur rõõmupidu. Aamen.

______________________________________________________________________________