Auf Deutch In English

Koguduse trükised.

Ajalugu

Tartu Peetri kogudus ja kirik.

Tartu Peetri kogudus rajati 27.oktoobril 1869.a. (vana kalendri järgi) Maarja kihelkonna kogudusest eraldumise teel, liikmeteks Tartu linnaeestlased.
4. jaanuaril 1870 Tartu Jaani kirikus peetud jumalateenistusel anti uuele kogudusele apostel Peetruse järgi tema nimi.

Peetri kirikule pandi nurgakivi 31.mail 1882 ja juba 16.septembril 1884 (mõlemad daatumid v.k.j.) pühitseti hoone jumalateenistuste pidamiseks sisse. Seni peeti jumalateenistusi Jaani kirikus. Kirik on näide omaaegsest pseudogooti stiilist (arhitekt Viktor Schröter, ehitusmeister Gustav Beermann).

Kirik

Eesti 1. üldlaulupeo platsi kõrvale kerkinud katedraal on esinduslik telliskivihoone. Kirikul on: 1903.a. valminud 10 torni (4 nurgatorni, idaviilu torn,  peatorn, kõrgusega 56,5 m., ning 4 peatorni ümbritsevat illutornikest), kahekordsed külgrõdud, 1500 istekohta, prof. J.Köleri altarimaal "Kutsuv Kristus"(1890), 23-registriga kontsertorel (meister Müllverstedt, 1891, viimane kapitaalremont 2001), tornikell-ajanäitaja (1904), tsentraalküte (1987),  3 tornikella (valatud 1884, 1889 ja 2012).

Kiriku juurde kuulusid I ja II pihtkonna pastoraadihooned (hävinud sõjas 1944) ja leeri- ning koolimaja (arh. G.Hellat 1910, pärast sõda ümber ehitatud tööstushooneks, 1996 kogudusele tagastatud).

Esimene eesti rahvusest koguduse eestseisja 19. ja 20. saj. vahetusel oli  dr.med. Heinrich Koppel (hilisem Tartu Ülikooli rektor).

Kogudus on olnud läbi aegade eestluse kasvataja ning hoidja. Linna võõrkeelses kultuurimiljöös anti siin noorsoole esmakordselt eestikeelset haridust. Nõukogude ajal oli kirik tugipunktiks protestimeeleavaldusest osavõtnud koolinoortele nende kogunemistel Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi hauale kiriklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel.

1912.a. oli koguduses 22378 liiget, ent esimesel iseseisvusajal ulatus arv 27000-ni (ca pool linna tolleaegsest elanikkonnast). Pärast inimkaotusi sõjas ja sõjajärgselt kahanes liikmeskond järk-järgult, nõukogulike survemeetodite rakendamisel aga suure kiirusega.

N.Hruštšovi ajal alguse saanud ja L.Brežnevi ajal väljatöötatud ateistliku survepoliitika tulemusena oli 1985.a. koguduses vaid 483 annetajaliiget.

1988-1991 toimunud rahvuslik taasärkamine tõi kaasa spontaanse tungi kirikusse. 1990.a. oli ristimisi 549, leeritamisi 495, laulatusi 128. Liikmeannetajate arv oli  1992 aastal 1380.

Tol ajal alustasid tööd pühapäevakool, regulaarsed leerikursused, lisaks segakoorile kammerkoor, piibliring, hoolekanne. Elustati kirikukontsertide traditsioon. Hakati korraldama eriotstarbelisi jumalateenistusi koolidele jt. asutustele, pidama piiblilugude dramatiseeringute ja orelimuusikafestivale. Linna avalikkus on väärtustanud kirikut kui muutumatu identiteedi kandjat, keda võib usaldada.

Kirik eestpoolt

Kui 1948.a. Maarja kogudus võimude poolt likvideeriti, liitusid selle liikmed Peetri kogudusega eraldi Maarja pihtkonnaks. 1997.aastal, pärast koguduse õiguste taastamist, siirduti oma tagastatud leerimajja Õpetaja 5. 1990-ndate aastate algul kasutas kirikut ka Tartu Soome kogudus.

Kogudus on olnud mitmelaadse välisabi vahendajaks. Välja on kujunenud sõprussidemed Kiiminki kogudusega Soomes, Mihkli (St. Michaelis) kogudusega Lüneburgis,sealse praostkonnaga ja Gottsunda kogudusega Uppsalast. Sellest on tulnud toetust nii majanduseluks, noorte- ja muusikatööks kui oreli renoveerimiseks. 3.korruse värvilised kaaraknad renoveeriti põhjalikult 1990-ndate aastate algul Kanada väliseestlase, endise koguduseliikme Erica Bockfeldti annetuse toel.

Märkimisväärne on abi linnavalitsuselt: 1980-ndate aastate lõpul fassaadide üldremont, 2000.aastal kogu elektrivarustussüsteemi väljavahetus, osalus oreli remondis (ületas 1/3 üldkuludest), soojasõlme väljavahetamise toetamine 50%, toetused kultuuriprogrammidele jne.

Oreli renoveerimine sai võimalikuks eeskätt tänu abistamisfondile, mille eesotsas seisis praost emer. Toomas Põld Bielefeldist, Saksamaalt.

Aastatel 2010-2013 teostati kirikuhoone juures suurremont, mille käigus restaureeriti kiriku aknad, uksed ja välisfassad, paigaldati  tornikiivritele ja katusele vaskplekk-kate ning soojustati kiriku laepealne.
2015 aastal restaureeriti kiriku altariruum.

2015. aastal loetakse koguduse hingekirja 9000 liiget neist liikmeannetuse tasujaid 735.

Kogudust teeninud õpetajad.

- Wilhelm Gottfried Eisenschmidt (teenistusaeg 1869-1922), 1. pihtkond;

- Arnold Laur (1912-1922), 2. pihtkond;

- praost Julius Rutopõld (1923-1936), 1. pihtkond;

- Jaan Treumann (1923-1941), 2. pihtkond;

- dr. Jaak Taul (1936-1944), 1. pihtkond;

- Jaan Muru (1941-1944), 2. pihtkond;

- praost August Janni (1942-1981);

- Kalle Mesila (1981-2009).

 

Kogudust teeninud tuntumad kirikumuusikud.

- Bernhard Stern (1870-1891);

- Karl Lampson (1892-1934);

- Johannes Kärt (Jaak Karis; 1924-1944);

- Leonhard Wirkhaus (1933-1944).

 

 

Peetri kirik kerkis rahva annetustest

(Artikkel Tartu Postimehest 04.09.2009)

Ene Puusemp

Tartu Maarja koguduse kiriku taastamise aade teritab tähelepanu ka Peetri kiriku vastu.

Emajõe ürgoru kõrgel nõlval seistes mõjub too kui iidne katedraal. Tegelikult on tema kogudus sama vana kui meie 1869. aastal sündinud üldlaulupidude traditsioon – 140-aastane. Peetri koguduse kirik on aga oma uhkes monumentaalsuses seisnud Narva mäel 125 aastat. Nii et kui maarahvas Tartusse oma esimesele laulupeole kogunes, oli Narva mäel saksa käsitööliste seltsilt peoks üüritud aia taga alles lage maa. Tiigi ja Pepleri tänava ristumiskohale ehitatud Maarja kiriku (1837–1841) ajalooliseks iseärasuseks on see, et ta oli esimene spetsiaalselt eesti kogudusele ehitatud kirik Tartus. Peetri kiriku iseärasus on aga see, et ta on samast, ent suureks paisunud Maarja kogudusest (seal olid koos maa- ja linnainimesed) eraldunud esimene Tartu linnaeestlaste kogudus. Kiriku aga pidi Peetri kogudus endale ise ehitama. Kuhu uus kirik ehitada? Selles küsimuses «ei tahtnud mõtted kokku sündida». Üks mõte oli püstitada see südalinna Emajõe kaldale lihapoodide kõrvale (ilmselt praeguse haridusministeeriumi esisele alale). Kui aga avastati, et ehitusplatsi põhjaks on sügav turbasoo, loobuti kalliks kujunevast ehitustööst. Hakati otsima kindlama põhjaga kohta. Et Ülejõele Jaama mõisa väljadele vastu Raadi mõisa piire oli magistraat kavandanud majaehitamise platse, siis otsustati ka uus kirik ehitada sinnakanti.

Ehitusraha annetustest

Kiriku ehitamiseks vajaminev raha koguti vabatahtlikest annetustest, koguduse liikmete majast majja «andeid küsimas» käimisest, näitusmüükide ja kontsertide korraldamisest. Ka magistraat andis linnakassast igal aastal kindla summa ja küsis toetust ka Tartu gildidelt. Loomulikult eeldas kiriku ehitamine ehitusplaani. Tartu linna ehitusmeister Maximilian Rötscher joonistas selle peenikese linase riide peale. Kuid tsaaririigi «Sisemiste Asjade Ministeerium» polnud esitatuga rahul. Öeldi, et «ehitus- ja iluseadused» sugugi ühte ei sündivat. Peterburi ehituskooli direktori soovitusel korraldati Peterburi Arhitektide Seltsis konkurss tingimustel, et kiriku ehitus läheks maksma 80 000 rubla, et kirik «oleks telliskivist ja gooti moodu ning mahutaks 3000 istet». Konkursi võitjaks osutus prof Viktor Schröter. Kiriku ehituseks vajaminevad maakivid, Ilmatsalu telliskivivabrikust tellitud tellised ning puitmaterjal veeti tulevasele ehitusplatsile 1881. ja 1882. aasta talvel. 1882. aasta kevadel hakati alusmüüride jaoks kraave kaevama ja müüre laduma. 31. mail pandi kirikule nurgakivi. 125 aastat tagasi, 1884. aasta oktoobris peeti oma hoonekõrguse kätte saanud sakraalhoones esimene jumalateenistus. Istmed olid tehtud lihtsatest tellingulaudadest, altarilaud ja selle tagasein kaetud tapeediga, altari võreks pandud «universiteedi kiriku kingitud võre». Kantsli olid meisterdanud kohalikud tislerid. Kiriku õnnistamise päeval kingiti Peetri kogudusele kaks altarilühtrit, kuus seinalampi, pruunist sametist tekk altari ümber, altaripiibel… Kinkijaiks oli edenenum osa tollastest Tartu eestlastest: pottseppmeister, päevapiltnik, raamatutrükkal, kiriku vöörmünder, poepidajad. «Redaktor Karl August Hermanni proua» oli oma käega välja õmmelnud jalavaiba. Nii alustati… Kuid 1884. aastaks polnud koguduse ehitusmured veel lõppenud. Tuli jätkata annetuste kogumist kirikutornide ehituseks ja võlgade tasumiseks.

Hurda soovitus

Peetri koguduse õpetajaks oli kutsutud küll Jakob Hurt, kuid tollal Peterburi eestlaste Jaani kirikut teeniv Hurt soovitas enese asemele Wilhelm Eisenschmidti, kes oli talle tuttav kui aatemees rahvuslikkuse äratajate esimesest reast Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis ja Eesti Kirjameeste Seltsis. Teravate lahkhelide tõttu Aleksandri kooli peakomitees eemaldus selle liige Eisen­­schmidt avaliku elu korraldamisest ja pühendus õpetajana, selle sõna kõige avaramas tähenduses, oma koguduse kaudu ümbrust humaansemaks muutma. Et oma koguduse liikmete «hariduse tasapinna taset tõsta», asutas ta leeriõpetuse ettevalmistuskooli, sellest lootis ta välja arendada esimese eesti õppekeelega algkooli. Kui sai valmis õpetajamaja, kutsus Eisenschmidt enda juurde koguduse kõige vaesemad lapsed. Ta oli palunud üliõpilasi ja muid häid inimesi neid ilma palgata õpetama. Kui Tartusse asutati eestikeelne külakoolmeistrite seminar, võeti Eisenschmidti leeriõpetuse eelkool seminari harjutuskooliks. Vene riigivalitsuse uue koolikorralduse nõudel aga seminar ja selle harjutuskool suleti. Liivimaa rüütelkonnalt nõutatud 200 rubla suuruse toetuse eest leidis visa Eisenschmidt siiski kaks endist külakoolmeistrit, kes paar korda nädalas vaesematele lastele tähti, numbreid ja lugemist õpetasid ning piiblilugude tükkide tähendust selgitasid. Kohalik koolivalitsus keelas ka selle võimaluse ja nõudis kooli, kus õppekeeleks vene keel.

Dr Koppel ja Peetri kool

Oma emakeelse algkooli asutamise kava tõsteti uuesti päevavalgele 1901. aastal, kui Peetri kogudus oli suutnud ennast linna saksa koguduse eestkoste alt ära rääkida ja kirikuvalitsust oma iseseisvas toimetulekus veenda. Peetri koguduse (tollal liikmeid 17 000) eestseisjaks sai kurgu-, nina- ja kõrvahaiguste eraarst Heinrich Koppel. (1920. aastal sai Koppelist emakeelse Tartu Ülikooli esimene rektor). 1901. aastal küsis ta ühel koguduse peakoosolekul: millist ehitust alustada, kas kirikule tornide või oma koguduse koolimaja ehitamist? Kohalolijad leidsid, et koolimaja ehitus on hädatarvilikum. Lõppotsus tehti siiski üldinimlik ja kõlbeline. Et kõik koguduse vanemad liikmed, kes kiriku ehitamist ning sisustamist-kaunistamist (kroonlühtrid, kirikupingid, väike tornikell jm) nii suurte kui väikeste annetuste ja säästudega olid toetanud, oma südamesoovi täielikku täitumist näeksid, peeti õiglasemaks alustada tornide ehitust. Et juba oli koguduses tublide käsitöömeistrite kõrval ka rohkem haritlasi (näiteks advokaat Kaarel Parts ja keeleteadlane Oskar Kallas), siis suudeti ka emakeelse kooli asutamise plaan venestusaja ahistavate seaduseaiste vahel osavalt oma eesmärgi poole juhtida. Peetri koguduse emakeelse õpetusega algkool alustas oma tegevust 1906. aasta septembris, esialgu küll üüritud pinnal. 100 aastat tagasi, 1909. aasta kevadel, 5. mail pandi koguduse koolimajale nurgakivi. Uus koolihoone (arhitekt koguduse liige Georg Hellat) kerkis Peterburi maantee ja Peetri tänava nurgale. Seegi ehitus sai teoks tänu annetustele ja ühistundele. Emakeelset õppetööd alustati Peetri koolis (hilisem linna X algkool) 1910. aasta sügisel. Sõjaajal (1944) kannatada saanud koolimaja enam ei taastatud, sellest sai hoopis tööstushoone, ehitusmaterjalide tootmise tsehh.

Juubeli ajalookonverentsil on käsitletud:
Peetri Koguduse ja koguduse kooli sünni ja kujunemise lugu, samuti olid ettekanded orelimeister Friedrich Wilhelm Müllverstedt'ist Johann Kölerist ja kiriku arhitektist Viktor Johann Gottlieb Schröterist.

Ettekannete lühitutvustuse leiate siit.