Auf Deutch In English

KIRJUTAGEM ÜLES MÄLESTUSI!

Hea kirikuline!

Tartu Peetri kogudus kogub isiklikke meenutusi, huvitavate sündmuste ja kohtumiste mälestusi, mis on seotud koguduse- ja kirikueluga. Kirjeldused võivad olla kirjutatud omakäeliselt tavalisele paberile.
Ka võib kirjutisi saata e-postiga aadressil tartu.peetri(at)eelk.ee. Soovi korral võib töö olla anonüümne.
Saabunud mälestused avaldame sellel leheküljel


Head meenutamist ja kirjutamist!

NB! Kõiki saabunud meenutusi saate lugeda siin: Ammune tänukiri, Ühe poisikese lugu ja Kaseseenekübar


 

Kaseseenekübar

Autor: Mare Must

See mälestuspildike pärineb nii umbes 1953 või 1954.aastast. Olin koolieelik ja vanaema võttis mu kord jälle kaasa Tartu Peetri kirikusse. Maalt rongiga tulnutena jäime me teenistusele vist pisut hiljakski, sest kirikus oli juba hästi palju rahvast. Me leidsime kohad kuskile saali keskele, vanaema süvenes jutlusesse, mina vaatasin ikka ringi ka, nagu lapsed ikka.

Ja mulle hakkas kangesti meeldima ühe meist paar-kolm rida eespool istuva tädi kübar. See oli mu meelest imeilus. Ta maheroosa värv ja ka vorm tuletasid meelde üht toredat seent, nimelt kaseriisikat, mida meil kodus lihtsalt kaseseeneks kutsuti. Ma ei saanud oma silmi enam ära sellelt kübaralt. Ja siis äkki kuulsin ma õpetaja sõnu, ainsaid, mida tookordsest jutlusest mäletan: Ja noor õis ärgu mingu mitte uhkeks. Ma taipasin küll, et noore õie all mõeldi tegelikult noort inimest. Mu pilk langes jälle kübarale. Oli selle kandja nüüd ka üks noor õis või olid elutormid teda juba räsinud, kas ma selle peale üldse mõtlesin või kas ma seda niimoodi pool-tagant-pool-küljelt vaadates hinnatagi oleksin osanud, ei tea. Aga kübar oli vastuvaidlematult uhke, see tähendab ilus. Sest uhke ja ilus olid minu jaoks tollal täiesti võrdväärsed mõisted. Küll sul on uhke kleit (või sall või müts) tavatses kiita mu ristiema, kui ta kellelgi mõnd uuemat või paremat riideeset märkas.

Ma jälgisin tädi, kes justkui poleks õpetaja sõnu kuulnudki. Ruttu oleks tulnud see uhkus peast ära võtta ja kusagile ära peita, sest öeldi ju, et ei tohi uhkeks minna! Aga tädi istus rahumeeli edasi ja tema uhke kaseseenekübar paistis ka edasi. Pärast seda olin tükk aega segaduses, kui vanaemagi end kirikuteele asutades ikkagi oma paremad riided ümber pani.