Auf Deutch In English

 

TARTU PEETRI KIRIKU OREL

D.Buxtehude - Ciacona c-moll - Anneli Klausi esituses

D.Buxtehude - Praeludium D-duur - Anneli Klausi esituses

Orel

Valminud 1890. a. Tartu meistri W. Müllverstedt`i poolt. 1909. a. kirjutas koguduse esimene ja kauaaegne õpetaja W. G. Eisenschmidt : 1889. a. kinkis lesk Helene Blank Jaani kogudusest Peetri kirikule 2000 rubla täielise kiriku oreli muretsemiseks. Kogudusest korjati aastate jooksul väikestes annetes 2500 rubla kokku. Selle eest telliti orelimeistri Müllverstedti juurest 23 registriga orel. Kahe aasta jooksul sai ta valmis ja pühitseti jumalateenistuseks 4. augustil 1891.

Igati arvestatav kontsertorel rikastas pool sajandit ülikoolilinna muusikaelu. Orelil on mänginud omaaegsed tunnustatumad eesti organistid Miina Hermann (Härma), Leonhard Wirkhaus, Johannes Kärt (Jaak Karis), köster-organistidena B. Stern, Karl Lampson, Peeter Ilves.

1944. a. sügisel sai Tartu linna pärast peetud lahingutegevuse käigus kannatada nii Peetri kirik kui ka tema orel. Kõige suurem kahju sai osaks oreli viledele. Parandustöid teostati orelimeister Eduard Kriisa juhtimisel, kes kandis Peetri kiriku oreli eest hoolt juba alates aastast 1902. E. Kriisa surm 1968. aastal peatas lootused remondi lõpuleviimiseks. Oreli seisund oli kogu nõukogude aegsel perioodil äärmiselt halb. Tulemuslikum remont teostati 1980. aastatete lõpul ja 1990. aastate algul Mihkel Ploomi ja Arvo Saarva poolt.

1990. aastate alguses annetas praost Toomas Jeremias Põld Saksamaalt suurema summa oreli remondi heaks. Oma organistist poja Johannesega organiseeris ta korduvalt korjandusi ja tulukontserte. Oreli renoveerimise heaks kokku annetati heldelt. Peale Toomas ja Johannes Põld´i  annetasid veel Lüneburgi praostkond Saksamaalt, Tartu Linnavalitsus, Tartu asutused, üksikisikud Eestist ja välismaalt.

Põhjalik oreli remont lõpetati 2001. aastal.

Tartu Peetri kiriku orelis on 23 helisevat registrit. Ta on klassitsistlik-romantilise kõlaga. Kuulub kolme eesti suurima mehaanilise oreli hulka. Ühtekokku on orelis 1215 vilet. Väikseim neist pastapliiatsi südamiku suurune ja suurim 4 meetrit pikk ning poolemeetrise läbimõõduga. Oreli ventilaator on võimeline suruma instrumenti üle 40 m³ õhku minutis. Remondi käigus 1999/2001 avati orel täielikult. Kõik puidust tuulekanalid, mida orelis on mitmeid sadu meetreid, avati, puhastati ja liimiti uuesti kokku. Samuti puhastati, tihendati, liimiti ja lihviti kõik ventiilid ning klapid, mida on kokku üle 2000. Kõik olemasolevad viled puhastati, parandati, intoneeriti ja häälestati ükshaaval. Orelisse valmistati ligi 600 uut vilet. Prospekt (orelikapi ees olevad viled) ja sisemised tinaviled valmisid Soomes, trompeti register Saksamaal ja puitviled Eestis. Mitmetes viledes oli veel sõja-ajast jäänud mürsukilde ja mürsukildude tekitatud auke. Orel on restaureeritud tema algsel kujul.

Kogu remont maksis pisut vähem kui 700 000 krooni. Remondi teostas OÜ Olev Kentsi orelitöökoda.

 

ORELIEHITAJA

FRIEDRICH WILHELM MÜLLVERSTEDT

Friedrich Wilhelm Müllverstedt sündis 17. juunil 1834. aastal Windebergis (Thüringen/ Saksamaa). Isa: Georg Christoph Mülverstedt, ema: Martha Maria Mülverstedt, sündinud Portwichi.

Eestisse kolis ta arvatavalt 1860-ndate aastate algul ja võttis suure tõenäosusega üle Kessleri orelitöökoja. Viimast oletust näib kinnitavat fakt, et Müllverstedti ja Kessleri pillidel on ehituslikke sarnasusi, samuti hooldas ja häälestas Müllverstedt Kessleri oreleid. Ka ostis ta 1865. aastal Kesslerile kuulunud maja. Mõlema meistri perekonnad käisid teineteisega ilmselt üsna tihedalt läbi, sest Müllverstedti tütre Luise Mathilde Antonie ristivanemate seas oli Kessleri tütar Mathilde.

1866. aastal abiellus Müllverstedt Tartu Jaani kirikus Annette Pauline Pohl’iga. Nende perre sündis 6 last:

Ludwig Eugen(s 23.02.1867 (Tartu) – 1900 (Saksamaa))
Luise Mathilde Antonie(s 26.10.1868 – 14.08.1896, Luise ristivanemate seas oli ka Mathilde Kessler)
Alide Elisabeth Friederike ( s 3.11.1873, ristiti 2.12.1873)
Amanda Ottilie Elisabeth (s 9.11.1877, ristiti 26.12.1877, abiellus 1898 dr Norkin’iga)
Erna Alexandrine Agnes (s 26.02.1883, ristiti 17.04.1883)
Friedrich Gotthard Arthur (s 8.05.1886, ristiti 22. juunil 1886)

Friedrich Wilhelm Müllverstedt suri 2. augustil 1904. aastal ajurabandusse.

Müllverstedt ehitas oreleid põhiliselt Lõuna-Eesti ja Pärnu kandi kirikutesse. Kuid tema tuntus ulatus ka Eestist väljapoole. Hugo Lepnurme andmetel tekkisid meistril tihedad suhted Venemaaga, kuhu teda kutsuti tihti oreleid parandama, muuhulgas ka Moskva konservatooriumi pilli.

Müllverstedt ehitas nii kontsertoreleid, väiksemaid kirikuoreleid kui ka positiive. Kokku oli tema instrumente kaugelt üle saja. Säilinud on neist mängitaval kujul teadaolevalt vaid 10: Vara, Rõngu, Puhja, Põlva, Kursi, Häädemeeste, Vigala, Vändra, Tartu Peetri ja Nõo kirikute instrumendid. Maarja-Magdaleena kiriku orel on väga kehvas seisus, Alatskivi orelist on suures osas järel varemed. Ülejäänud orelid on kas täielikult hävinud või on nende saatus teadmata. Seetõttu võib küll püüda olemasolevate instrumentide põhjal üldistusi teha, aga need ei pruugi olla päris objektiivsed.

Kõige suurem Müllverstedti allesolevatest instrumentidest asub Tartu Peetri kirikus. Sellel orelil on kaks manuaali ja pedaal kokku 23 registriga. Suuruselt järgmised on Maarja-Magdaleena orel 19, Puhja orel 17, Rõngu orel 16, Vigala orel 14, Põlva orel 13 ja Alatskivi orel 11 registriga. Ülejäänud säilinud instrumendid on väiksemad – Vändra orelil on 8, Häädemeeste orelil 6, Vara ja Mustvee (end. Pindi) positiividel 4 ning Nõo positiivil 2 registrit.

Huvitav on, et ilmselt ei ehitanud Müllverstedt väikesi oreleid ainult tellimuse peale. Nimelt esitas meister 1893. aastal pakkumise Roosa kirikule 4 registriga oreli ehitamiseks. Selles pakkumises seisab, et Müllverstedt võib soovi korral pilli 14 päeva jooksul kohale toimetada, kuna tal on töökojas mitu pea-aegu valmis väikeorelit.

Enamuse oma oreleid ehitas Müllverstedt mehaanilise liistpõhjaga. Kui mõnedes pillides ka esineb mehaanilist tõstepõhja, siis ainult pedaalis. Nii on see näiteks Vändra kiriku orelis.

Müllverstedti orelite manuaaliklaviatuuri ulatus on senistel andmetel alati C – f’’’, pedaaliklaviatuuri ulatus C – d’ (erandiks on siiski Alatskivi orel, mille manuaaliklaviatuuri ulatus on C – e’’’ ja pedaalil C – h).

Sarnased on üksteisele ka orelite prospektid, mis koosnevad tihti 3-st väljast. Prospektiviled jaotuvad nende vahel enamasti nõnda, et kahel välimisel väljal on 11 vilet ja keskmisel väljal 9 vilet.

Põlva orel

Põlva kiriku oreli prospekt

Väiksematel orelitel aga helisevad prospektiviled puuduvad ja nende asemel on kas tummad viled või kaunistused.

Tuulepõhja kinnised

Müllverstedti orelitel on palju sarnasusi Kessleri instrumentidega. Mõlemad meistrid kasutasid ühesuguseid tuulepõhja kinniseid.

Võrreldes meistrite väikeoreleid leiab sarnasusi nii registrinuppe, klaviatuuri, välisilmet kui ka traktuuri vaadeldes.
 

Vara ja Taagepera orelid

Vara kiriku Müllverstedti orel (1870)     Taagepera kiriku Kessleri orel (1863)

Müllverstedti edasine seotus Ernst Carl Kessleri ehitatud orelitega ei piirdunud ainult hooldamisega, vaid ta ehitas mitmeid neist ümber. Nõnda sai Karksi kiriku orel pedaali ja kunagine Viljandi Jaani kiriku orel II manuaali. Samuti ehitas ta mitmete Kessleri orelite asemele uued - näiteks Vändra, Puhja ja Rõngu kirikutesse. Pole välistatud, et Müllverstedt kasutas neis orelites registreid Kessleri pillidest. Müllverstedt täiendas aga ka teiste meistrite instrumente - nii ehitas ta pedaali Karula kiriku orelile. Viimase oli 1788. aastal ehitanud Johann Andreas Stein. See väärtuslik orel on kahjuks hävinud.

Ajalooarhiivis leidub huvitav kohtulugu. Nimelt kaebas Müllverstedti endine õpipoiss Karl Jentson meistri kohtusse, tahtes temalt välja nõuda üle 300 rubla. Tollal oli see väga suur summa. Jentson oli pärast oma õpiaja lõppu saanud Müllverstedtilt hea tunnistuse ja vabastuskirja, kuid otsustas meistri juurde edasi jääda ning nõnda töötaski ta Müllverstedti juures üle aasta vabatahtlikult ilma palgata. Ühel heal päeval lahkus ta aga meistri juurest ilma tollega hüvastigi jätmata ning suundus St. Peterburgi, et sealse oreliehitaja juures tööle asuda. Et Jentsoni passi kehtivusaeg hakkas otsa saama, siis taotles ta Tartust uut passi, mis pidi talle kokkuleppe kohaselt Peterburgi saadetama. Siis aga teatati Tartu politseist, et Jentson peab oma passile siiski Tartusse järele tulema. Asjade sellise käigu eest tegi Jentson vastutavaks Müllverstedti. Kuid mitte ainult passiprobleemi eest ei tahtnud ta kahjutasu. Jentson heitis Müllverstedtile ette, et too ei olnud talle õpetanud oreli häälestamist ning nõudis, et meister maksaks talle tagasi kahe aasta õpinguraha. Müllverstedt ei võtnud süüdistusi omaks. Oreli häälestamist ei olnud ta Jentsonile õpetanud sellepärast, et tollel ei olnud selleks ei kuulmist ega annet. Mis aga puudutab passilugu, siis selgus, et Jentson oli toimunus ise süüdi – nimelt oli ta võtnud enda valdusesse Müllverstedti passi ja seda ebaseaduslikult kasutanud. Kuna Müllverstedt oli selle kohta esitanud avalduse Tartu politseile, siis keelduski politsei Jentsoni passi Peterburgi saatmast. Nõnda lõppes kohtuprotsess sellega, et süüdistajast sai süüdlane ja nii pidi hoopis Jentson tasuma passiloo eest hüvitist Müllverstedtile.

 

Müllverstedti oreleid Eesti kirikutes:
Alatskivi 1868, Vara 1870, Rõngu 1874, Puhja 1881, Põlva 1883, Häädemeeste 1884, Vigala 1886, Vändra 1889, Tartu Peetri 1990, Maarja-Magdaleena 1891, Nõo 1903.

Ülevaate Müllverstedt`i orelitest on koostanud  Helika Gustavson

 

http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/10/09/tartu/esi.htm

http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/00/01/17/tartu/uudised.htm

http://www.hot.ee/olevorel/Tartpeet.html