Surnuaiapüha jutlus

 

         Jumala kohta ütleb Laulik nõnda (Ps 90:3):

         Sina viid inimese jälle põrmu

         Ja ütled: “Tulge tagasi, inimlapsed!”

 

         Selles lühikeses salmis on kristlik lootus. Kui inimesele määratud päevade arv täis saab, siis saadab Jumal talle surma järele, ta uinub surmaunne ja kui surmaune aeg täis saab, siis kutsub Jumal surnud uuele elule, siis juba elule, mis enam otsa ei saa.

         Tänasel, ilusal suvepäeval, oleme tulnud, et vaadata üle meie surnud omaste kalmistu eluasemed, me oleme neil küllas; aga me oleme siin ka selleks, et kohtuda sugulaste ja tuttavatega; ja veel selleks, et surnute auks ja elavate kinnituseks laulda ja kuulata Jumala Sõna.

         Olen kuulnud, et mujal maades, vähemalt paljudes neist, ei tulda kokku surnuaiapühadeks - see on meie rahva ilus komme. Me elame ajas, kus surm on tahaplaanile surutud. Sellest ei taheta mõelda ega rääkida. Paljud inimesed väldivad surnuaedu. Hiljuti ütles keegi mulle, et siin Kivi-Vigalas ei ole kuhugi mujale minna kui surnuaeda. Isegi armunud paarid ja vanemad oma väikeste lastega jalutavad surnuaias, sest pole muud kohta.

         Minule meeldivad surnuaiad küll ja ma pean neid väga headeks jalutamise kohtadeks, sest siin on rahu ja siit võib leida mõtlemiseainet.

         Elu ja surm ei olegi nii väga võõrad ja vastandid, vaid nad on tihedalt läbipõimunud. Meie endagi kehal iga päev sureb ja samas sünnib uuele elule tohutu hulk rakke. Surm on niisama loomulik nagu elu. Surma ei pea kartma, pigem tuleb karta elu, et kas ma oskan seda hästi elada, sest surnuna ei saa enam muuta midagi, küll aga elavana.

         Surnuaed on meie perekondade ja rahva mälu. Siin võib jälgida erinevate ajastute arusaamu sellest, mis on ilus. On olnud raudristide ja piiblisalmide aeg, betoonpiirete ja liivatatud hauaplatside aeg, elupuude ja kunstlillede aeg. Siin võib näha, kuidas järgnevad põlved suhtuvad eelnevatesse.

         Surnuaed on park, kus ei olda üksi, vaid koos selle pargi elanikega – surnutega. Muidugi väga suur hulk neist on meile võõrad – ometi siit kandist pärit. Nad on elanud ja surnud ammu enne meid. Neil kõigil on olnud oma elu, oma lugu. Meie teame sellest tohutust hulgast lugudest võib-olla ainult mõne üksiku oma. Võib käia ja mõelda, milline võis olla ühe või teise kalmu all puhkaja elukäik.

         Surnuaed, enam kui miski muu, kõneleb lootusest ja usust. Sellest annavad tunnistust ristid ja hauakivid. Tühjad ristid, mis viitavad sellele, et see, kes kunagi ristipuule naelutati, Jeesus Kristus, ei ole seal enam, vaid on ülestõusnud. Ja need, kes Teda armastavad, tõusevad kord samuti surnuist üles.

         Surnuaed on paik, kus seada oma elu igaviku pilgu alla, jätta kõrvale igapäeva pisikesed mured ja tegemised ning mõelda, et ajal ja meid taga ajaval pideval kiirel ei ole surnute üle enam mingit võimu. Hea on mõnikordki tajuda, et on olemas ajatus, kuhugi ei ole tarvis tõtata võib lihtsalt olla.

Ja võime veel mõelda: milline võiks olla minu elu kokkuvõte lühidalt kirjapanduna kord minu hauaplaadil. Küllap soovime, et see lühike tekst, mis hauaplaadile mahub, annaks tulevastele põlvedele head tunnistust meist.

         Muidugi on ka surnuaias nukrust, kui mõtleme oma omaksetele ja tuttavatele, keda siia on kantud. Aga mälestustes, kui meenutame neid, on ju nii palju ilusat olnud. Ainult üürikeseks ajaks on surm meid lahutanud ja me loodame, et peagi on käes taaskohtumise rõõmus tund.

         Jah, ilma selle lootuseta, ilma lootuseta ülestõusmisele, oleks surnuaed tõesti kurb koht. Siis oleks kõik meie helged mõtted, meie unistused ja püüdlused mõttetud, sest peagi ei jää sellest midagi järele – ainult must lõputu tühjus. Kui me sedasi mõtleme, siis on tõesti parem ennast surnuaiast eemale hoida, milleks vaevata ennast süngete mõtetega, milles  ei ole ühtegi, kõige pisematki, lootusekiirt.

         Lootusest kõneleb ka üks lugu. Elas kord  abielupaar, kellel oli oma elu ülalpidamise hankimisega suuri raskusi, puudus kippus ikka kätte tulema. Mees lasi murel ja masendusel endast võitu saada, naine aga püüdis säilitada rõõmsat meelt.

         Ühel hommikul oli naine väga kurb. Mees imestas ja küsis, mis naisel viga on. Naine ütles, et ta nägi väga halba unenägu. Ta nägi, et Jumal oli surnud ja inglid saatsid Teda hauda.

         Mees ütles, et see on rumalus. Sellisest unenägu ei saa tõsiselt võtta, sest Jumal ei sure kunagi.

         Selle peale sai naine järsku rõõmsaks ja ütles: miks meie siis kogu aeg muretseme, miks me ei looda Jumala peale, kes on lugenud igat juuksekarva meie peast, ükski neist ei lange Tema teadmata. Ta hoolitseb lillede ja lindude eest ning annab neile nende toidu – küll Ta hoolitseb ka meie eest.

         Mees imetles oma naise kavalust, millega ta oli uuesti ellu äratanud tema lootuse ja usu.

         Just lootus ja rõõm saatku meidki täna meie järelejäänud päevadesse siit surnuaiast. Armas Jumal elab ja Ta ei keela meile oma abi, kui meie Teda usaldame. Tema käes on elu ja surm. Tuleb tund, kus Ta ütleb meile ja siinsete kalmude asukaile: Tulge, tagasi, inimlapsed! Tulge Jumala riiki, kuhu Jeesus Kristus on varem läinud teile eluasemeid valmistama!