RISTIUSU ALUSED

Toomas Jürgenstein

Kristlaseks olemine tähendab kindlate usutõdede omaksvõttu. Lühidalt on need kokku võetud usutunnistustes, mis pidid kaitsma kristlikku usku selle moonutamise vastu. Ka tänapäeval tunnistab enamik kristlasi jumalateenistusel oma usku juba teisel sajandil tekkinud apostliku usutunnistuse sõnadega. Järgnevalt vaatleme lühidalt kristluse põhimõtteid, järgides teemades usutunnistuse skeemi:

Mina usun...
1. ...Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa...
2. ...Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse...
3. ...Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut...

1. INIMESEST JA TEMA USUST

Inimese identiteet

Oma bioloogiliselt päritolult kuulub inimene loomade hulka: imetajate klassi, esikloomaliste seltsi ja inimlaste sugukonda. Kõige lähedasemad liigid on meile inimahvid, kes sarnanevad inimestega kehaehituse, siseelundite ehituse, veregruppide ja veel paljude teiste tunnuste poolest. Ometi pole inimene üksnes mõistusega loom, vaid on kristlikust õpetusest lähtudes võrreldes loomadega eriseisundis. Ta on loodud Jumala näo järgi ja talle on antud valitsemine maa peal. Kindlasti tekib küsimus, mis ajast segunes tema loomusesse inimsuse algmeid. Kas oli see olemas pitekantroposel või alles hilisematel evolutsiooni astmetel? Inimsuse väliste tunnustena on püütud välja tuua eneseteadvuse olemasolu, surnute austamist, tule kasutamist ja tööriistade loomist. Teoloogiliselt võiks selleks olla vajadus Jumala järele.

Patt ja pärispatt

Iga inimene teeb pattu. Eriti raske on sellist arvamust vastu võtta neil, kes peavad endid oma elu üle ainuvalitsejateks. Piibli järgi nähakse patus eelkõige inimese soovi ise kõige üle otsustada ja Jumalaga vahekord katkestada. Patust hoidumine näib paljudele tänapäeval enesepiiramisena ja mõnudest põhjendamatu loobumisena.
Piibli järgi sai patt alguse esimese inimese, Aadama, sõnakuulmatusest Jumala vastu. Selle edasikandumist põlvest põlve nimetatakse pärispatuks. Pärispattu ei tule mõista mitte kui kauge esiisa eksitust ja selle bioloogilist pärandumist tema järglastele, vaid inimkonna ühtset patusust ühe Jumala ees.
Siiski on inimese patused teod teataval määral välditavad. Inimesele on antud südametunnistus (ka mittekristlastele), mis hoiatab inimesi keelatud teo eest. Teadlik tegutsemine oma südametunnistuse hääle vastu on patustamine. Selle eest peab inimene Jumala ees vastust andma.
Jumala käske täiuslikult järgides ei ole ometi võimalik patust hoiduda. Ükski inimene ei suuda ligimest armastada nii nagu Jeesus neid on armastanud, või kogu aeg valvel olla (Jh. 13:34, Mt. 24:42-44). Pattude andeksandmise ja inimese õigeksmõistmise tagab vaid Jumala arm, mis võetakse vastu usu kaudu Jeesusesse Kristusesse.

Inimese usust

Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse ja veendumus selles, mida ei nähta.(He. 11:1)
Usk Jumalasse on ühtaegu usaldus, teadmine ja tahe oma veendumustest kinni pidada. Omaksvõetud usuga peaks kristlasel kindlasti kaasnema ka vastavad teadmised, sest muidu võib usk muutuda maailmast eraldunud fanatismiks. Mitmed teoloogid on näinud inimese usu alusena "hüpet tundmatusse". Ometi ei välista uskumine mõtlemist ning enesele veenvate põhjenduste leidmist. Mõnede inimeste jaoks kujuneb usk tõepoolest hüppeks tundmatusse, teistele aga põhjendatud otsustuseks. Mitmete kirikute arvates toimub inimese õigeksmõistmine usu läbi. Siin ei ole muidugi mõeldud tegude tähtsusetust. Silmas on peetud usku, mis peab nähtavaks saama ka oma tulemustes. Juba Jaakobuse kirjas võideldi Pauluse kirjadest väljarebitud mõtete vastu, mille abil püüti tõestada tegude tähtsusetust.

Usulise elu võimalused

Viisid, kuidas inimene usu kaudu tunnetab, mõtestab ja sünteesib oma senist elukogemust, võivad olla erinevad. Selles mõttes võib rääkida mitmetest usulistest elustiilidest.
Autoriteedireligioon -Inimene keskendub teatavatele ajaloolistele vormidele nagu kirik, vaimulik või Piibel, milles eeldatakse Jumala kohalolu. Seda elustiili iseloomustab ka tahe alluda ja olemasolevaid usuvorme üle kõige väärtustada.
Saamisreligioon - Inimene on teeline. Jumalik on antud inimeste kätte ja seda arendades liigub inimene pidevalt täiuslikkuse suunas. Püütakse saada täiuslikumaks usus, millele vastab ka edukus elus.
Spontaansusreligioon - Rõhutatakse isiklikku suhet Jumalaga. Oluline on isiklik kogemus, mitte kiriku ametlik seisukoht või mõistuslik seletus. Rõhutatakse emotsionaalsust.


Usuline kogemus

Inimese usulise kogemuse aluseks võib olla kiriku struktuuride kindlus ja järeleproovitus, mis annab talle rahu ja jõudu igapäevaelus. Sageli rajaneb aga inimese usuelu emotsionaalsematel usulistel kogemustel. Niisugused müstilised usukogemused on kirikus läbi aegade aset leidnud.
Müstilise usukogemuse väljenduseks võib olla piiri kadumine inimese ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Inimene tunneb, et ta kohtub Jumalaga. Sellised kogemused on spontaansed ja väga harvad, kuid teatavate harjutustega või väliste teguritega saab neid ka esile kutsuda. Mõjutajateks võivad olla emotsionaalsed jumalateenistused, paastumised või pikad palved.
Müstilisest kogemusest eristub karismaatiline kogemus, mis rõhutab Jumala vaimu vahetut mõju. Seal esineb võõraste keeltega rääkimist (glossolalia), ekstaatilisust, imetervenemisi ja prohvetlikke kuulutamisi, mis kõrvalvaatajale võib tunduda haiglasena. Enamik kirikuid ongi suhtunud niisugustesse kogemustesse teatava ettevaatuse ning distantsiga.

Ateism

Müstiline kogemus ei pea inimest juhtima alati usule. Niisama ehedalt on kogetud ka tühjust ja meeleheidet. Ei ole välistatud ka jumalatuse kogemine.
Ateism ei ole ühtne, sest Jumala eitamine võib põhineda mitmetel argumentidel või kogemustel. Nii võib maailma tekkimises ja toimimises näha ranget seost loodusseadustega, mis Jumala olemasolu ei vaja. Ludwig Feuerbachi poolt loodud materialistlik projektsiooniteooria näeb religioonis vaid inimeste soovide ja fantaasiate peegeldust. Ernst Blochi kristlikus ateismis peetakse Jeesuse põhikuulutuseks püüet asendada Jumal inimesega. Eksistentsialistlikus ateismis seevastu nimetatakse ainsa looja ja vastutajana inimest, kelle tõeline inimlikkus avaneb alles siis, kui ta lakkab Jumalat uskumast. Peale eelpoolnimetatute võib ateism kujuneda ka praktiliseks eluhoiakuks, kus Jumala olemasolu või mitteolemasolul ei ole vastava inimese elus mingit tähtsust.

Palve

Ma tahaksin enese vastu ennem näha kümmet tuhat relvastatud meest kui üht tõsist palvetajat. (Martin Luther)

Palve on inimese kahekõne Jumalaga. See ei ole ainult oma soovide toomine Jumala ette, vaid kogu oma olemuse avamine Jumalale. Palvetamises võib inimene midagi soovida, kellegi teise eest paluda, kahetseda või Jumalat ülistada. Palve on väga intiimne elusfäär, milles inimene tavaliselt toob välja ka oma kõige peidetumad tunded ja soovid.
Palvega ei saa inimene Jumalat mõjutada. Vastuseta jäänud palved on viinud inimesi sageli pettumusele Jumalas ja selles mõttes ei ole palve tõesti muinasjutuline võlukepike, mis inimese soove täidab. Vaid ennast Jumalale avades ja Jumala õigust tunnistades võib palvest kujuneda viljakas dialoog, mis inimese ühendust Jumalaga tihendab ja teda tema probleemides edasi aitab.
Palve võib olla sõnastatud vabalt, kuid kasutatakse ka kindla tekstiga palveid. Enamasti pärinevad valmis palvetekstid Piiblist või kiriku ajaloo tuntud tegelastelt. Piiblist võetud palvetest on kõige enam tuntud Matteuse ja Luuka evangeeliumites esinev Jeesuse poolt jüngritele õpetatud Meie Isa palve (Mt. 5:9-13, Lk. 11:2-4, Mk.11:25):
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu pärast on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

2. JUMAL KUI LOOJA

 

Mina usun Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.
(Apostlikust usutunnistusest)

Ürgajast alates on inimest kannustanud huvi teda ümbritseva maailma vastu. Igapäevastest kogemustest õpiti üha paremaid relvi valmistama, tuld "taltsutama" ja algelist käsitööd tegema. Inimkond kaugenes üha enam loomariigist ning juhuslikult omandatud teadmisi hakkas asendama pidev huvi ja hiljem süstemaatiline uurimistöö. Nõnda omandatud teadmised maailma kohta on tänaseni pidevalt kasvanud.
Ka tänapäeval tuleb inimestel sageli kohtuda probleemidega, mis jäävad meeleorganite kaudu omandatud teadmistest väljapoole. Puutudes kokku lähedase inimese surmaga ei piisa ju selle seisundiga kaasnevate füsioloogiliste muutuste kirjeldamisest, vaid vaja on lohutust. Seda võib pakkuda teadmine inimelu paratamatust kaduvusest ja looduse igavesest ringkäigust, aga ka usk hingede rändamisse, mälestuse kustumatusesse, kristlastele aga eelkõige kõikvõimsa Looja usaldamine.

Ilmutus

Religioone võib jagada ilmutus- ja kogemusreligioonideks. Selle jaotuse põhjal on ristiusk ilmutusreligioon, sest ta põhineb Jumala poolt vahendatud teadmistel. Algul toimus see universaalse ilmutusena kogu maailmale, siis juutidele mõeldud ilmutusena VT-s kirjeldatud ajaloos ning oma täiuslikkuses Jeesuse Kristuse sündimisega maailma. Viimase ilmutuse vastuvõtuperiood kestab inimeste jaoks tänaseni.
Kreekakeelses UT-s tähistavad ilmutust sõnad apokalyptein ja faneroun. Esimene tähendab tõlkes katte eemaldamist ja teine nähtavaks tegemist. Ilmutuse kaudu jõuavad inimesteni vastused tema küsimustele ja eluprobleemidele. Ilmutus lähtub algselt üksnes Jumalalt, kuigi selle vahendajateks võivad Piibli järgi olla nii inglid kui inimesed.
Ilmutuse kaudu astub inimene ühendusse Jumalaga. Selle ühenduse eelduseks on inimesepoolne usk. Ilmutuse kaudu saadud informatsioon ongi Jumala kohta olemasolevate teadmiste alus. Peale Jumala on ilmutuse kaudu saadud teadmisi inimeste omavaheliste suhete korralduse, inimese olemuse, elu põhiväärtuste jne. kohta. Kirikus on need teadmised püütud koondada üheks õpetussüsteemiks. Kristlastele on tähtsaimaks inimeste poolt koostatud Jumala ilmutuse koguks Piibel.

Kui üldse kõnelda Jumala ilmutusest, siis on see saatnud inimest algusest peale, kuid sellest saadakse osa ainult niipalju, kui suudetakse seda taibata. Teatavasti inimesed ei näe samas olukorras sugugi niisama palju neidsamu asju, vaid see sõltub tähelepanu suunast. Mees, kes läheb metsa otsima loogapuud, ei tarvitse tunda söödavaid ja mürgiseid seeni. Kalurile ütlevad ilmamärgid muud kui suvitajale. Kuidas Jumal saanuks ilmutada asju, mida keegi ei küsi?
(Toomas Paul "Maise matka poolel teel")

Mida me teame Jumalast

Ükski ei ole Jumalat iialgi näinud... (Jh. 1:18)

Et Jumala kohta midagi teada saada, pöörduvad kristlased tavaliselt Piibli poole. Kuid ka sealt saadud teadmised võivad esmapilgul osutuda vastukäivateks. Eriti tundub vastuolu valitsevat VT ja UT Jumala vahel: VT-s esineb põhiliselt püha Jumal, UT-s armastav Jumal, VT Jumal on peamiselt isand, UT-s isa. Sageli on Jumala ilmutust väljendatud piltlikult või sümboliterohkes keeles, mis rõhutavad võimatust suruda Jumal üheselt mõistetavasse vormi. Nii on UT-s Jumalat nimetatud vaimuks, valguseks ja armastuseks, mis iseloomustavad vaid üht hetkel inimeste jaoks olulist aspekti Jumalast.
Jumala juhtimist on püütud kogeda ka ajaloo käiku jälgides. Nii on põhjendatud sõjakäikude õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, suurriikide lagunemisi ja valitsejate saatusi. Selline seletus aga lähtus enamasti seletaja enese usulistest vaadetest: õigeusklik nägi katoliikliku maa õnnetuses Jumala karistavat kätt ja vastupidi.
Asjatu on ka püüd Jumala olemasolu tõestada. Ajaloos on korduvalt esitatud jumalatõestusi, kuid need ei ole teistsuguse maailmavaatega inimestele veenvad. Samas toetub inimeste usule ka ateism, sest niisamuti nagu ei saa tõestada Jumala olemasolu, ei saa tõestada ka tema mitteolemist. Nii on ateism usk Jumala mitteolemisse.
Jumalatõestuste näitena võiks esitada moraalse jumalatõestuse. Inimese südametunnistuse ja sealt lähtuvate kõlblusnormide kaudu järeldati inimvälise seadusandja - Jumala - olemasolu.

Kolmainsuse probleem

Kristlikus käsitluses on Piibli Jumal küll ainujumal, kuid ta on oma olemuselt trinitaarne e. kolmainus Jumal. Selle seisukoha järgi koosneb Jumal kolmest isikust, Isast, Pojast ja Pühast Vaimust, kes on aga omavahel olemuselt ühtsed.
Võibolla ei ole ükski teoloogiline küsimus tekitanud kristlaste hulgas nii palju vaidlusi ja konflikte, kui Jumala kolmainsuse määratlemine. Lähtudes algsest ristimisvormelist ..neid ristides Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse (Mt.28:19), jõuti samm- sammult Jumala kolmainsuse teoloogilise seletuseni. Lõpliku kinnituse sai see suund Nikaia (325 pKr.) ja Konstantinoopoli (381 pKr) kirikukogudel. Siis võeti kirikutele kohustuslikuna vastu Nikaia usutunnistus, kus täie selgusega esitati kolmainsuse põhimõtted.
Põhiliselt tuli Jumala kolmainsuse pooldajatel kaitsta end suundade eest, mis rõhutasid Isa-Jumala ülemuslikkust Kristuse suhtes. Ka tänapäeval on see küsimus tekitanud vaidlusi, mistõttu mõningad usulahud Jumala kolmainsust ka eitavad, sest peavad omaaegseid kirikukogude otsuseid kirikupoliitilisteks.

Loomine

Piibli järgi on Jumal universumi ja selle asukate looja. Maailma loomist on kirjeldatud Piibli alglugudes ja neist on saanud karikaturistide ja ateistliku propaganda lemmikobjektid. Püütakse näidata, kui piiratud peab inimene olema, kui ta usub maailma loomist seitsme päevaga, Eeva loomist Aadama küljeluust jne. Tegelikkuses annab enamik kirikuid endale aru, et alglugude ja näiteks ka Johannese ilmutusraamatu lõpuaegade kirjeldustes väljendatakse oma aja ettekujutusi maailma loomisest ja selle hukust. Jumala ilmutust nendes tekstides, mis on olulised ka tänapäeval, nähakse seal toodud loomispõhimõtetes.
Piibli järgi ei ole maailm püsinud kogu aeg ja selle teke ei ole juhuslik. Kogu universum on Jumala looming, niisamuti ka inimene, kes on loodud elama ühenduses Jumalaga. Kuidas on toimunud maailma tekke protsess jääb loodusteaduste kirjeldada.
Uskumine, et Jumal on loonud maailma ja inimese, ei püüa kummutada universumi tekke kosmoloogilisi teooriaid ega vastandu evolutsiooniteooriale. Konkureerida võivad nad maailmavaadetena, kus üks pool näeb protsessi algpõhjusena Jumalat, teine mateeria omadustest tingitud põhjusi, mida me lihtsalt pole veel suutnud täielikult selgitada.

Kurjuse probleem

Valgustusajast pärinev arvamus inimese läbinisti heast loomusest on käesoleva sajandi sündmuste taustal osutunud vaid soovunelmaks. Vangilaagrite süsteem Stalini aegses Nõukogude Liidus või koonduslaagrid natslikul Saksamaal on tõstatanud radikaalselt kurjuse küsimuse. Ei küsita enam, miks lubab Jumal nii palju kurja, vaid kas saab olemas olla Jumalat, kes nii palju kurja lubab.
UT järgi võib Jumal lubada kurjust patu karistusena või selleks, et juhtida inimest headuse teele. Ka kurjus võib lõpptulemusena headuse võidulepääsuks vajalik olla. Jumal on Kristusena kannatades näidanud, et ta on inimeste kannatustega solidaarne. Jumal ei pea end õigustama, küll aga peab inimene oma kurjuse eest vastust andma. Ometi ei selgita see süütult kannatamise probleemi, mille üks mõtestatumaid väljendusi on Iiobi raamat.
Piiblis käsitletakse kurjust isikuliselt. Kirikus arvati kõige sagedamini, et kurjust kehastav saatan (=kurat) on Jumala vastu mässu tõstnud ingel. Selle arvamuse kohaselt on kurjus vaba tahte väära kasutamise tagajärg. Mõnel juhul on mässu tõstnud ingli peapatuks peetud uhkust (Js. 14:14).
Tavaliselt kujutatakse saatanat soku moodi sarvede, kapjade ja sabaga mustaverd mehena. Sellisena on saatan kurjuse sümbolina püsinud tänapäevani. Eesti rahvaluules esineb ta seevastu küll pahatahtliku, kuid mõnevõrra rumala olevusena, keda on lihtne alt vedada.

3. JEESUS KRISTUS KUI LUNASTAJA


...Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle...
(Apostlikust usutunnistusest)

Vaidlused Kristuse üle esimestel sajanditel

Mitte kunagi ei ole kristlastel olnud ühtset arusaamist Kristuse missioonist ja õpetusest. Vastavalt oma kultuuritaustale rõhutati tema tegevuse erinevaid aspekte ja püüti nende järele toimida. Nende vaidluste kajastusi on näha ka Piiblis - näiteks võiks olla Pauluse manitsused käsutäitmisele kalduvatele galaatlastele või Johannese teoloogia rõhutatud gnostitsismivastane hoiak.
Mitmed juutlikud rühmitused nägid Jeesuses käsunõuete intensiivistamist nõudvat prohvetit. Jeesuse käsku oma vaenlasi armastada, abielu lahutamise keeldu ja maise rikkuse kritiseerimist tõlgitseti alati kehtivate elureeglitena. Niisugune arusaam viis selle suuna pooldajaid maailmast eemaldumisele ja väikeste, rangeid käsureegleid järgivate rühmade asutamisele.
Paljud lootsid Jeesuse peatset saabumist Inimese Pojana ja sellele järgnevat üleüldist kohtumõistmist. Ka see vaade levis põhiliselt juutide hulgas. Intensiivse misjonitööga püüdsid nad enne tulevast kohut päästa võimalikult palju inimesi.

Suurt segadust tekitasid kogudustes misjonärid, kes väitsid Jeesuse olevat jumaliku imetegija. Tema eeskujul nõudsid nad ka teistelt kristlikelt misjonäridelt tunnustähtedeks imetegusid. Niisugusest suunast mõjutatud ilmingutele tuli Paulusel ilmselt vastu astuda Korintoses, kus oli probleemiks üliemotsionaalne, müstikasse kalduv jumalateenistus.
Gnostikud käsitlesid Jeesust sageli tarkuse ilmutajana. Ainult tema võis tuua sõnumi ja juhatuse tõeliselt Jumalalt ja ainult selle tarkuse kaudu oli inimestel võimalik jõuda Jumala tunnetamisele.
Kõige mõõduandvamaks kujunes algkristlastele usutunnistuses (1 Ko. 15:3-4) väljendatu - ...et Kristus suri meie pattude eest kirjade järele ja et ta maeti ja et ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järele - tunnustamine. See usutunnistus sai Peetruse ümber koondunud jüngrite kuulutuse keskmeks.

Kristuse jumalikkus ja inimlikkus

Kristuse inimlikkuse ja jumalikkuse vahekord oli vaidlusteemaks juba algkristluses. Ehkki Nikaia kirikukogul kinnitati tema seotust nii jumaliku kui inimliku poolega, tõusid uued vaidlused taas 4.-5. sajandil. Vaidlusküsimused leidsid enamike kirikute jaoks lahenduse alles 5. sajandi keskel Chalkedoni kirikukogul (451. a), kus kinnitati, et Kristus on oma loomuselt tõeline Jumal ja tõeline inimene, ning need loomused on temas lahutamatud nii, et saab rääkida ainult ühest Kristusest.
Jeesuse jumalikkust näitab see, et teda sageli nimetatakse Piiblis Issandaks. Ta nimetab end üheks oma Isaga (=Jumalaga) (Jh.10:30 ) . Ka Jeesusele hiljem omistatud tiitel Jumala poeg peab silmas tema jumalikku päritolu. Samuti viitab UT sellele, et enne oma sündimist inimesena, eksisteeris Kristus Kolmainsas Jumalas. See on kirjas Johannese evangeeliumi alguses (Jh. 1:1-2)
Samas ei lähe Piibel vaikides mööda ka Jeesuse inimlikust päritolust. Teda tuntakse kui Joosepi ja Maarja poega ja täiuslikku inimest. Ta sõi ja jõi inimese kombel, töötas puusepana ja käis koos teiste juutidega sünagoogis jumalateenistustel. Ka tema kannatused ristil olid täis inimlikku valu ja vaeva.
Tänapäeva teoloogias loobutakse sageli Jeesuse loomuse üle arutamisest ja kinnitatakse, et Jeesus oli tõeline Jumal ja tõeline inimene.

Kristuse ohver ja ülestõusmine

Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes ta Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest.. (Ro.8:31-32)

Usk lähtub Jumalaga ühenduse kaotanud inimese püüetest oma pingutuste läbi Jumalat taas leida või teda mingil moel asendada. Selline igatsus kuulub sügavale inimese olemusse ja võib väljenduda vastavalt tema religioossele taustale erinevatel viisidel: püütakse end igakülgselt materiaalselt kindlustada, sukeldutakse töösse või täidetakse teatud reegleid. See igatsus ei ole ainult ühepoolne - ka Jumal ihkas inimkonna pääsemist.
Jeesuse tulek maailma ühendas inimlikud igatsused taastada oma kaotatud suhe Jumalaga ja Jumala armastuse inimkonna vastu. Kannatustes ja surmas asus Jumal Kristuses inimese kohale ja ohverdas end inimeste pattude eest. Küsimusele, kas mingil muul moel ei olnud võimalik Jumala ja inimese vahelist lõhet ületada, vastus puudub.
Algkiriku ajast pärineb arusaam, et ülestõusmine tähistas Jumala lõplikku võitu surma üle. Ka Jeesusesse uskuvad ja ristitud koguduse liikmed võisid loota surmale järgnevale ülesäratamisele.
Piiblis rõhutatakse Kristuse töö lepitavat ja lunastavat toimet. Kristuse poolt toodud lepitust mõistetakse kahepoolsena. See taastas Jumala ja inimeste vahelise ühenduse võimalikkuse. Samas toimus ristil ka lunastus - Kristus vabastas meid oma ohvriga kurja mõju alt.
Lunastus ei tähenda seda, et inimene muutub läbinisti heaks. Talle jääb endiselt kalduvus patule, kuid Kristuse lunastustöö tõttu ei ole ta enam Jumalast lahutatud. Selline inimese õigus Jumala ees on nagu laen Kristuselt. Elades maailmas jääb inimene seega ühtaegu patuseks ja õigeksmõistetuks.

Jeesus eeskujuna

Maailmale lõi Jeesuse elukäik pildi inimesest, kellel on otsene side Jumalaga. Inimesena elas ta maailmas normaalset elu, kuid kurjusel ei olnud tema üle võimu. Jeesuse eeskujuks seadmine ei tähenda aga mõttetut matkimist, vaid tema käitumise põhimõtete ülekandmist kaasaega.
Kogu Jeesuse elu oli ühelt poolt vaba ühiskonna poolt omaksvõetud normidest, teisalt aga lojaalne erinevate inimeste ja erinevate ühiskondlike struktuuride suhtes. Ta ei püüdnud ajast ette rutata ega lammutada ühiskondlikku korda, milles ta elas, kuid näitas, et inimene võib ühiskondlike normide suhtes sisemiselt vaba olla. Ühtviisi avatult ja lahkelt suhtles ta variseride, okupatsioonivõimude a metnike ja abielurikkuja naisega. Kellelegi neist ei kartnud ta kuulutada tõtt, ükskõik, mida ümbritsevad inimesed temast mõtlesid.
Jeesus ei paastunud alati vastavalt eeskirjadele, ta jõi koos pulmalistega veini, kuid tundes kutset, eraldus ta paastumiseks ja palvetamiseks kõrbe. Tema elu ei saa suruda raamidesse ja seetõttu on raske seda tervikuna eeskujuks tarvitada.

Kristus ja tänapäeva inimene

Kaasaegne inimene on enamasti rohkem huvitatud Jeesuse inimlikkusest, kui tema tulekust kõikvõimsa kohtumõistjana. Sageli eelistatakse teda näha kirikust väljaspool seisva kaasinimesena ja rõhutatakse vastavalt hindaja vaadetele tema revolutsioonilisust, armastust, moraalsust või tarkust. Jeesust kui inimest ja usureformaatorit on viimasel ajal püütud tagasi tuua isegi juudi vaimuellu ja leida temale kohta Iisraeli religiooni ajaloos (näiteks Martin Buber). Seevastu hipide liikumises nähti Jeesust ühiskondlikest piirangutest vabastajana. Sünkretistlikus New Age'i liikumises aga austatakse Jeesust kõrvuti Buddha, Krishna, Muhamedi jt. religiooni suurkujudega.
Nii tunnustatakse enam inimlikult solidaarset ja partnerlikku Jeesust, kelle jumalikkus jääb inimlikkuse varju. Kaasaegsesse ühiskonda jõuab ta kaaslasena ja tundmatuks jääva Jumalana tegutsedes.

4. PÜHA VAIM JA KIRIK

..Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu... (Apostlikust usutunnistusest)

VT-s kõneldakse sageli Jumala Vaimust. Vaimu tähistav heebrea sõna ruah tähendab veel tuult, hingust, meelelaadi ja väge . Selline Vaim võis tähendada Jumala kingitust, mis annab inimestele elu. Jumala Vaim juhtis ka prohveteid ja rahvajuhte. Jumala Vaim võis inimesi inspireerida, tegutsema panna või õpetada. Prohvetitelt tuleb mõte ka Jumala Vaimust, mis kujundab ümber kogu rahva.


Püha Vaim

Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mis mina teile olen ütelnud. (Jh. 14:26)

Kolmainu Jumala isikutest on Püha Vaim kõige ebaselgem. UT järgi jätkab Püha Vaim peale Kristuse taevaminekut tema tööd koguduses. Püha Vaim ehitab üles kiriku ja õpetab kogudust paremini mõistma Kristuse töö tähendust. Pauluse järgi juhib Püha Vaim temale allutatud inimesed osadusse Jumalaga.
Kogu kristlik elu kulgeb Püha Vaimu juhtimisel. Tema kaudu mõistetakse Piibli sündmuste tähtsust tänapäeva kristlastele, tema kaudu jagatakse inimestele koguduse tööks mitmesuguseid andeid (vaimuande). Eesti keelde on Vaimu mõjust säilinud sõnad ja väljendid: vaim tuli peale, vaimustama, vaimustuma, vaimne, vaimutöö jt.
Vastavalt evangeeliumidele ilmus peale Jeesuse ristimist Püha Vaim tuvina (Lk. 3:21-22). Sellest kirjeldusest lähtuvalt on teda kunstis tavaliselt nii ka kujutatud.

Nelipühi sündmus (Jl. 3: 1-5, Js. 44:3, Hs. 23: 29)

Ja kui nelipühipäev kätte tuli, olid nad kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otseku oleks kange tuul puhunud ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli nõnda nagu Vaim neile andis rääkida... Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt:"Mis see küll peaks tähendama?" Aga teised irvitasid ning ütlesid: "Nad on täis magusat viina!"
(Ap.2:1-4, 12-13)

Nelipüha loetakse kristliku kiriku rajamispäevaks. Jeesuse poolt tõotatud Püha Vaimu tulekut on Piiblis kirjeldatud tuulena ja tulekeeltena, mis pani koguduse vastuseks Jumalat kiitma. Kuidas nägid reaalselt välja selle päeva sündmused, on legendide varjust väga raske välja tuua. Tähtis on see, et Püha Vaim lõi kiriku.
Ilmselt oli peale ülestõusmissündmust tekkinud kogudustes palju entusiastlikke nähtusi, mida kogudus seletas Vaimu väljavalamisega. Juutliku arusaama kohaselt aga oli Vaimu jagamine Iisraelile lõppenud aegade lõpuni. Apostlite tegude raamatus ei viita need sündmused mitte lõpuaegadele, vaid avavad uue ajastu kiriku ajaloos.

Kirikute tunnused, ülesehitus ja mitmekesisus

Eesti keeles mõistetakse kiriku all tavaliselt sakraalehitist. Piiblis seevastu mõeldakse kirikuna Kristusesse uskuvate inimeste ühendust. Kiriku ülesandeks on inimestele õndsuse vahendamine. Selleks kuulutatakse seal Jumala Sõna ja jagatakse sakramente. Alles teisejärguliste ülesannetena võib nimetada sotsiaaltööd või liikmetevahelise osaduse loomist.
Juba apostlite ajal kinnitati jumalateenistuste paremaks läbiviimiseks ja koguduse juhtimiseks kiriklikud ametid. Piibel nimetab neist piiskoppe, prebütereid (vanemaid) ja diakoneid. Oma loomult on kiriklik amet teenimisamet, mis on ühtaegu nii Jumala poolt seatud kui ka koguduse poolt valitud.
Ainuüksi Eestis tegutseb mitukümmend erinevate vaadetega kirikut, kogu maailmas on neid aga sadu. Paljud erinevused on seletatavad rahvaste mitmekesise kultuuritaustaga, kuid mõningate kirikute puhul tuleb arvestada ka nende rajajate iseärasusi.
Jumal ei saa olla Isaks sellele, kellele kirik pole emaks..
(Kartaago piiskop Cyprianus (200
-258))

Sakramendid

Mis puutub ristimisse, siis ristige nõnda! Kui te selle kõik olete enne teatavaks teinud, siis ristige Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse voolavas vees. Kui ei ole voolavat vett, siis risti teise veega, kui ei saa külmaga, siis soojaga. Kui sul ei ole aga kumbagi, siis vala pea peale kolm korda vett Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
(Kaheteistkümne apostli õpetus (2. sajandi algusest))


Üheks kiriku tähtsaimaks funktsiooniks on sakramentide jagamine. Sakramentideks nimetati vanas kirikus saladust. Näiteks võis selleks olla Jumala (=Kristuse) inimeseks saamine. Hiljem hakati niiviisi nimetama kiriku teatud pühasid talitusi, mis vahendavad inimestele Jumala armu. Arvatakse, et Jeesus Kristus ise on nende talituste ajal inimesele lähedal ja nähtavad ained (vesi, leib, vein) on märgiks, et inimene saab sakramentidest osa. Võrreldes sakramenti inimestele samuti õndsust vahendava kuulutusega, mõjub sakrament mitte ainult intellektile, vaid kogu inimese olemusele. Enamiku kirikute poolt tunnustatud sakramentideks on ristimine ja armulaud.
Ristimise läbi võetakse inimene kiriku liikmeks. See toimub ainult üks kord elus ja selle aluseks on Jeesus Kristuse käsk.(Mt. 28:19). Tänapäeval ühendatakse see toiming väikelaste puhul sageli ka nime panekuga. Ristimise läbi saab inimene osa Kristuse töö tulemustest: pattude andeksandmisest, Püha Vaimu osadusest ja igavesest elust.
Hoolimata sellest, et ristimist tunnustatakse sakramendina enamiku kirikute poolt, on eriarvamusi tekitanud väikelaste ristimine. Kas saab ristimise kaudu anda Jumala armu alla ka lapsed või peab ristimisele eelnema isiklik otsus ja usk on vana vaidlusküsimus, kus mõlema poole argumendid on tõsiseltvõetavad.
Luteri kirik on seisukohal, et ristida tuleb ka lapsed. Ristimise sakrament kuulub kogu kirikule ja lapsi ei saa sealt välja arvata. Vanemate ja ristivanemate ülesandeks jääb last kristlikus vaimus kasvatada, laste eest palvetada ja neid edasises elus toetada.
Pühast Õhtusöömaajast on sündinud armulaua sakrament. Selle tähendus eri kirikutes võib olla erinev. Enamasti mõistetakse siiski, et armulaual kogeb inimene osadust Kristusega ja kõigi elavate ning surnud kaaskristlastega.

Kiriku teised pühad toimingud

Erinevates kirikutes võib olla erinev arv sakramente. Kiriklikke talitusi, nagu piht, leer (konfirmatsioon), laulatus, ametissepühitsemine (ordinatsioon) ja matus tunneb enamik kirikuid, kuid mõnedes on need lihtsalt kiriku toimingud, teistes sakramendid.
Ristimisele on luteri kirikus tavapäraseks jätkuks leeriõpetus, mis lõpeb leeriõnnistusega. Õppeaja jooksul antakse noortele (enamasti 15-18 aastastele) põhiteadmised kristlikust usust. Leeriõnnistusega kaasneb õigus osa saada armulauast.
Laulatus on abielu kiriklik kinnitamine, mis rõhutab abikaasade vahelise sideme kooskõla piibelliku kujutlusega abielust. Rõhutatakse armastust ja andestusvajadust, mis peaks abiellunuid saatma maise tee lõpuni.
Kristlikus matuses saab nähtavaks ülestõusmise ja igavese elu lootus.
Elu jooksul juhtub sageli, et inimesed tunnevad end milleski süüdi ja tahavad sellest koormast vabaneda. Kirikus on sellest võimalik vaimulikule või kaaskristlasele pihtida. Koos püütakse jõuda probleemi lahenduseni, mille järel kuulutatakse kahetsenule pattude andeksandmist. Seejuures lasub vaimulikul kohustus pihisaladust hoida.

Kirik ja riik

Suhtumises riigivõimu on kirikute seisukohad läbi aegade olnud erinevad. Nii kaldusid ida kirikud rohkem nägema kirikut osana riigist, millele tuleb vaimulikel alistuda. Seevastu toonitati katoliikluses kiriku juhtivat osa ning riigi allutatust temale. Lutherilt aga pärineb teooria ilmaliku ja vaimuliku võimu lahutatusest.
Ühed ja samad inimesed on nii kristlased kui ka riigi kodanikud. Selles mõttes ei saa neis kirikut ja riiki täielikult lahutada. Kirikul ja riigil on küll erinevad funktsioonid, kuid kristlikust seisukohast alluvad mõlemad - kristlane ja kodanik - Jumala valitsusele.