Oikumeenilised suhted katoliiklastega
Tauno Teder

       Kokkupuutumist roomakatoliku kirikuga ja üksikute katoliiklastega on meie kodumaal ning luterlikul kirikul olnud hajusalt väga pika aja vältel. Pärast reformatsiooni jäi katoliku kiriku struktuur Vana-Liivimaal küll püsima, kuid Liivi sõda koos järgnenud konfliktide ja võimuvahetustega tegi oma töö. Lõuna-Eestis oli kuni 1629. aasta Altmargi rahuni võimul Poola ja nõnda oli see katoliiklik ala vähemalt valitsejate (aga tõenäoliselt ka suure osa elanikkonna) mõttes. Sellest edasi aga, kui kogu Eesti oli ühendatud Rootsi võimu alla, jäi valitsevaks luterlik kirik. Ilmselt küll kogu selle aja vältel elab siin ka katoliiklasi, seda vähemalt Vene võimu tulekust edasi Põhjasõja järel. Vene riigi ametnikkonnas ja sõjaväes on kiriklikult kirev koosseis, nõnda on seal ka arvestatav hulk katoliiklasi. 19. saj. vältel taastub Eestis katoliku kiriku koguduste tegevus - seda esmalt Tallinnas, Tartus ja Narvas. Hiljem tekib kogudusi veelgi - peamiselt Eesti Vabariigi ajal. 

       Nõnda tekib võimalus kokkupuuteks ja dialoogiks. On aga selge, et ka veel esimese iseseisvuse vältel, mil oikumeeniline liikumine kirikute vahel on juba mõnda aega aktiivne olnud (ja veelgi aktiviseerumas), ei tähenda see veel tihtipeale dialoogi positiivses mõttes. Hõlmab ju oikumeeniline võrk toona põhiliselt vaid protestantlikke kirikuid ja distantsilt küll ka osat õigeusu maailmast. Nii võib ka tolleaegsetest kiriklikest väljaannetest mõlemalt poolelt kohata üsna teravat poleemikat.

       Nõukogude periood tugevdab sageli osadust n.ö. rohujuure tasandil. Kogetakse ju ühiselt tagakiusu Kristuse nime pärast. Kommunistliku terrori ohvriks langevad nii endine EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi (ametisolev piiskop Johan Kõpp satub pagulusse) kui ka katoliku piiskop ja apostlik administraator Eestis Eduard Proffitlich. 

      Kui sõjajärgsetel aastatel moodustavad suure osa Eesti katoliiklastest siinsed lätlased, sakslased, poolakad, ukrainlased jne., siis alates 70.-ndatest aastatest toimub üsna jõudsalt eestlaste liitumine katoliku kirikuga. Nende hulgas on palju silmapaistvaid kultuuriintelligentsi esindajaid. Osa uutest katoliiklastest on endised luterlased. Nõnda muutub dialoog aktiivsemaks. 80.-ndatel aastatel alustavad tööd esimesed eestlastest katoliku vaimulikud üle väga pika perioodi. Samaaegselt kasvab paljude luterlaste, nii vaimulike kui ilmikute, hulgas huvi katoliku kiriku, tema õpetuse ja liturgia vastu. Oma mõju etendab siin kindlasti ka reform, mis katoliku kirikus alanud II Vatikani kirikukoguga 60.-ndatest aastatest. Omal moel rohujuure tasandil on oikumeenilised suhted katoliiklaste ja luterlaste vahel jätkunud Eestis tänini. Erinevad oikumeenilised palvused, osalemine teineteise jumalateenistustel ja muudelgi üritustel, koostöö oikumeenilistes suhetes ja organites teiste kirikutega, vestlus ning vajadusel ka väitlus - nii on see olnud. Eesti mastaabis pole kirikute vahel (ja see puudutab ka katoliku-luterlikke suhteid) toimunud kuigipalju teoloogilist dialoogi. Peamiseks põhjuseks on ilmselt, et see käib valdavalt rahvusvahelisel või suuri regioone hõlmaval tasandil. Katoliku ja luterlike kirikute vahelises dialoogis on teiseks küsimuseks seegi, et kui katoliku kirik on üpris tsentraalselt juhitav ja oikumeeniline protsess saab suurel määral juhitud läbi Vatikani, siis kõik luterlikud territoriaalkirikud on iseseisvad - ja samas saavad vaid enda seisukohta väljendada.

       Seepärast on oikumeeniline dialoog kulgenud luterlikus maailmas sageli just eri osakirikuid ühendavate koostööorganite kaudu, kellest peamiseks on Luterlik Maailmaliit. Pisut siis ka sest rahvusvahelisest dialoogist. 

       Katoliku kirik avab end dialoogiks ennist mainitud II Vatikani kirikukogu käigus. Piirkondlik dialoog USA-s algab luterlastega veel kirikukogu käimas olles, 1965.a. 1967.a. moodustatakse ühiskomisjon Vatikani oikumeeniaorgani, kristliku ühtsuse edendamise sekretariaadi, ja Luterliku Maailmaliidu vahel. Tänaseni on see komisjon eri koosseisudes tööd teinud, avaldades rea dokumente, mis käsitlevad evangeeliumit ja kirikut, armulauda, vaimulikku ametit, meetodeid ühise oikumeenilise eesmärgini jõudmiseks jne. Need erinevad dokumendid on leidnud palju arutelu kirikutes, kuid pole olnud otseselt siduvana kirikute poolt vastu võetud. Küll on üsna üldise aktsepteeringu leidnud kaks olulist asja - dialoogi eesmärgina nähakse kiriku nähtava ühtsuse taastumist (ametite ja sakramentide tunnustamist) ja samas lepitatud erisust, kui viisi selleks.

       Üks üpris oluline dokument aga, millele ka mõlema poole esindajad alla kirjutanud on 31.10.1999 Augsburgis Saksamaal, kannab nime Joint Declaration on the Doctrine of Justification, ehk siis "Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest". Sellele eelnes pikk ja üsna pingeline ettevalmistusprotsess (seda nii teoloogide töös, kui kirikutesiseses dispuudis) aastatel 1994-1999. Ühisavalduses deklareerivad mõlemad osapooled, et tunnistavad ühist arusaama õigeksmõistuõpetuse põhitõdedes (kui ka erisused jäävad spiritualiteedis, väljenduste kasutuses jm.) ning sedagi, et 16. saj. vastastikused hukkamõistmised teineteise õigeksmõistuõpetuse suhtes ei taba enam täna märki.

     On aga päris selge, et teekond väljendatud oikumeenilise eesmärgi suunas saab jätkuma veel pikalt - on ju ees veel palju olulisi eristavaid küsimusi. Kuid teekonda jätkata meil tuleb...