Tänapäeva Eesti usuelu ja kirikud

Toomas Jürgenstein

20. sajandi Eestis on kirikuid mõjutanud sõjad, mitmed võimuvahetused ja sellega kaasnenud erinevad riiklikud ideoloogiad. Eelkõige mõjus kiriku arengule negatiivselt periood Nõukogude Liidu koosseisus, kus kirik pidi oma tegevust arendama väga kitsastes tingimustes. Samas on Eesti usulises arengus teataval määral kajastunud ka enamik praeguse aja maailma usuelu iseloomustavaid ülemaailmseid protsesse: kogu ühiskonna ilmalikustumine ja kiiresti levivad uususundid.

Kirikute roll

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist oli usulises mõttes unikaalses olukorras. Normiks olnud kommunistlikku ideoloogiat võtsid tõsiselt vaid vähesed, kuid selle kaotamise järel ei võetud ka kristlust peale ideoloogilise surve lõppemist omaks. Ristimiste ja teiste kiriklike talituste arv, mis pärast Eesti taasiseseisvumist tõusis, langes taas. Siiski on sotsioloogilised küsitlused näidanud, et suurem osa inimesi Eestis usaldab kirikut.
Tolerantses ühiskonnas, kus valitseb religioosne pluralism ja igaüks valib enesele meeldiva usu või kombinatsiooni nendest, ei saagi kirikul ühiskonnas määravat rolli olla. Siiski suureneb valdkondade hulk, kus kirikud hakkavad oma kohta leidma. Tasapisi viiakse koolidesse sisse usuõpetust, töötavad kristlikud hoolekandeasutused, 1991. aastast tegutseb taas Tartu Ülikooli usuteaduskond.
Suurenenud on ka kristlike teemade osakaal meediaväljaannetes. Töötavad kristlikud raadiojaamad nagu Raadio 7 ja Pereraadio, meediakeskus Eesti Luterlik Tunni Teenistus omab koostööprojekte televisiooni, raadio ja kirjutava pressiga jne.

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN)

Kirikutevahelist koostööd koordineerivaks organiks on Eesti Kirikute Nõukogu. Sinna kuuluvad Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), Eesti Apostliku Õigeusu Kirik (EAÕK), Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Babtistide Koguduste Liit (EEKBL), Eesti Metodisti Kirik (EMK), Eesti Kristlik Nelipühi Kirik (EKNK) ja vaatlejaliikmetena Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liit (SPA) ja Rooma-Katoliku Kirik (RKK). Vaatlejaliige on ka Armeenia Apostlik Kirik, mille liikmeteks on peamiselt siin elavad armeenlased.
Peale nende on misjonäride vahendusel Eestisse jõudnud kümneid uusi usulisi liikumisi ja sekte. Kokku arvatakse Eestis tegutsevat ligi 80 erinevat kirikut ja usuliikumist. Järgnevates alalõikudes toodud erinevate kirikute liikmete arvukus ei peegelda reaalset suhet, kuna nende üle peetakse arvet erinevalt.

Suuremad kirikud

Viimastel sajanditel on suurem osa Eesti elanikkonnast olnud seotud luterliku kirikuga, mille kõrvale tõusis 19. sajandi usuvahetusliikumiste tagajärjel õigeusu kirik. Eesti Vabariigi aegadel esindasid avalikel üritustel vaimulikku poolt tavaliselt need kaks kirikut. Tänapäeval on nende kõrvale tõusnud mitmed hiljem Eestisse jõudnud konfessioonid, aga ka taas mõjukust saavutanud roomakatoliku kirik.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK)

Veel enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist loodi 1917. aastal iseseisev luterlik kirik riigist lahutatud vaba rahvakirikuna. Järgnevatel kümnenditel oli kirikul oluline osa rahva suhtumiste kujundamisel. Olgu selle näiteks siis rahvahääletus usuõpetuse sisseviimiseks kooli osas, mis paljuski kiriku mõjutusel lõppes selle pooldajate ülekaaluka võiduga. EELK õitseajaks võibki lugeda 1930. aastate lõppu, mil luterliku kiriku liikmeteks loeti üle 90 % elanikkonnast.
Seoses Nõukogude okupatsiooniga muutus ka kiriku staatus. Peale otseste repressioonide püüti kirikut ka oma huvides ära kasutada. Selleks püüti vähendada minimaalseks tema mõju ühiskonnale, kiriku liikmeid aga püüti ühiskonna suhtes lojaalsena hoida Nõukogude korda toetavate karjasekirjade, riigipühade jumalateenistustega tähistamise või valimistele kutsumisega. Totaalne riigivastasus oleks saanud kirikule hukatuseks või põranda alla viinud. Ometi juhtus 70-80ndatel mitmeid riigivõimuvastaseid väljaastumisi EELK vaimulike poolt. Kirikuga seotus ei täheldanud otsest vastasseisu nõukogude riigile, küll aga passiivset protesti ühiskonna ametliku ideoloogia vastu.
Hoolimata suhteliselt praktiliselt olematutest publitseerimisvõimalustest ja raskustest kirjanduse hankimisel kujunes kiriku kõrgema õppeasutuse Usuteaduste Instituudi ümber ergas teoloogiline õppe- ja uurimistöö. Eriliselt väärib märkimist Uku Masingu ja Elmar Salumaa panus teoloogilise mõtte arengusse.
80ndate teisel poolel vähenes surve kirikule, seoses rahvusliku ärkamisega suurenes ka kiriklike talituste arv. Ometi ei sidunud enamik inimestest end kirikuga. Ka kiriklike talitluste arv stabiliseerus. Kuigi 1990. aastal toimus üle 18 000 ristimise, langes see näitaja 90ndate lõpus taas 5000 piirimaile. Tasapisi on kiriku mõju siiski kasvanud. Taastatud on mitmed traditsioonilised kiriku töövormid: laste- ja noortetöö, diakoonia ja kirjastustegevus. Kirikul on oma nädalaleht «Eesti Kirik», lastele ilmub ajakiri «Laste sõber» ja õpetajatele «Kristlik kasvatus». Kiriku kõrgkooliks on Tallinnas asuv Usuteaduse Instituut.
Eestis on praegu 167 EELK kogudust, mis on jaotatud 12 praostkonda. Kokku arvatakse luterliku kirikuga seotud olevat umbes 170 000 inimest.

Õigeusu kirik

Vene tsaaririigi lagunemisel koondusid Eesti kogudused omaette üksuseks ja moodustasid Eesti Apostliku Õigeusu kiriku. Esimene ülempiiskop Platon tapeti 1919. aastal Tartus bolševike poolt. Eesti Õigeusu kirik, mille etteotsa sai oma metropoliit ja mis kuulutas end alluvaks Konstantinoopoli patriarhile, eristus peagi Vene õigeusu kirikust. Kujunes välja oma jumalateenistuse kord, mida eristas senisest jutluse sagedam kasutamine ja noortelt leeriskäimise nõudmine. Õigeusu keskused tekkisid Pühtitsa (Kuremäe) ja Petseri kloostrite juurde. Viimase juurde rajati ka seminar, kus hakati ette valmistama tulevasi koguduse preestreid.
Teise maailmasõja järel ühendati kirik taas Vene õigeusu kirikuga. Kirikut juhtis Tallinnas asuv piiskop. Mõju oli valdavalt venekeelsele elanikkonnale, Setumaal ka põlisrahvusele.
Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on puhkenud lahkarvamused mitme suuna vahel, kellest üks soovib olla seotud Konstantinoopoli, teine Moskva patriarhaadiga, kolmas eelistab sõltumatust.
Ehkki andmed õigeusu kiriku liikmete arvukuse kohta on erinevad, arvatakse Eestis olevat ligi 90 kogudust, kuhu kuulub umbes 60 000 liiget.

Vähemuskirikud Eestis

Kirikute paljusust ja nende vahelist erinevust võib vaadelda mitte ühtsuse puudumisena, vaid Jumala ilmutuse avarusena, kuhu mahub mitmesuguseid lähenemisi. Ka Eestis on suuremate kirikutega paralleelselt alati eksisteerinud usulisi liikumisi ja kirikuid, mida on iseloomustanud veidi teiselaadne vagadus või teoloogilised rõhuasetused. Tänapäeval on mitmed neist kiiresti kasvanud ja omandanud kindla koha Eesti usumaastikul. Suhteliselt noorte kirikute kõrval on Eesti vähemuskirikutena esindatud ka mitmed pika ajalooga kirikud, mis peale vaheaega on Eestis taas levima hakanud.

Rooma-Katoliku kirik

Luterliku reformatsiooni tulemusena kadus katoliku kirik Eestist peaaegu täielikult. Uuesti tekkis Tallinna katoliku kogudus alles 18. sajandi lõpus. Ka edaspidi tekkisid mõned kogudused ja ehitati kirikuid.
Eesti Vabariigi ajal muutus katoliku kirik Eestis otse paavstile alluvaks iseseisvaks üksuseks. 1936.aastal pühitseti ametisse oma piiskop, Eduard Profittlich, kes sõja puhkedes arreteeriti ja Kirovi vanglas hukati. Enne II maailmasõja puhkemist oli Eestis 11 katoliku kogudust 14 preestriga.
Nõukogude okupatsiooni ajal suleti järgemööda kõik kogudused - lahti jäid ainult Tallinna ja Tartu kirikud. Eesti alad liideti Riia piiskopkonnaga. Uus tõus algas seitsmekümnendatel, kui paljud luterlikud ringkonnad ja muusikud hakkasid huvi tundma katoliku kiriku vastu. Üheksakümnendatest aastatest alates on Eestisse asunud taas mitmed ordud ja taastatud kogudusi. Kokku on Eestis praegu 7 kogudust umbes 3000 liikmega.

Vanausulised

17.sajandil alanud ja Peeter Suure ajal jätkunud vanausuliste tagakiusamine tõi mitmed põgenejad ka Eestisse. Oma külad rajasid nad Peipsi järve äärde: Räpina, Mustvee, Kallaste ja Kolkja-Varnja ümbrusse ja Piirissaarde. Teenides igapäevast leiba tavaliselt kalapüügi ja põllumajandusega, kaasnes vanausulistel sellega ka aktiivne usuelu, 1740. aastal rajati siin esimene kirik. Mustvee lähedal Rajakülas töötas Gavriil Frolovi (1845–1930) juhtimisel omapärane ikoonide maalimise kool, kust võrsus mitmeid kuulsaid ikoonimeistreid. Rahulikust eluviisist hoolimata olid vanausulised Vene keiserriigis ebasoosingus, näiteks ei antud neile luba kirikute ehitamiseks.
Muutusi tõi kaasa Eesti Vabariigi sünd, mil parlamenti pääses vanausuliste esindaja. Vanausuliste vaimseks keskuseks kujunes Riias asuv Greenštšikovi erakla. Samadel alustel on nende eluviis paljuski säilinud tänaseni, mil Eestis on 11 vanausuliste kogudust 10 000 liikmega.

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide koguduste Liit (EEKBL)

Esimesed Eesti baptistikogudused tekkisid 1884. aastal Lääne-Eestis ja Tallinnas. Mõjutajaiks olid Rootsi misjonärid Noarootsis ja Vormsil ning saksa baptistikogudused. 1900. aastal koondusid seni iseseisvad kogudused Eesti Baptisti Liitu. Paralleelselt tekkisid usulise ärkamise protsessis ka priikogudused, mida iseloomustas enam tunnetel põhinev usuline elu. Osad neist ühinesid Eesti Baptistide Liiduga.
Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus sai alguse 20. sajandi alguse vaimulikku ärkamist Tallinnas. Nendega ühinesid 1930. aastatel veel mitmed nelipühi kogudused, mis olid Eestisse jõudnud paarkümmend aastat varem.
1945. aastal koondati nimetatud neljast liinist pärinevad kogudused riigi survel ühte liitu, mis formaalselt allus Moskvas asunud keskusele. 1989. aastal see alluvusvahekord lõpetati ja nüüd juba vabatahtliku otsuse alusel otsustati rajada Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide koguduste Liit. Liit annab välja oma ajakirja «Teekäija» ja lasteajakirja «Päikesekiir», hästi arenenud on laste-ja noortetöö. Tartus tegutseb ka Kõrgem Usuteaduslik Seminar.
EEKBLs on praegu 89 kogudust 6500 täisõigusliku liikmega.

Metodisti kirik (EMK)

Metodismi alguseks Eestis loetakse 1907. aastal Vassili Tähe poolt alustatud kuulutustööd Saaremaal. Koguduse registreerimiseni jõuti 1910. aastal Kuressaares. Saartelt levis liikumine peagi mandrile. 1935. aastal moodustatigi Eesti Metodisti Kirik, mida juhtis piiskopi kohustustes superintendent. See struktuur on kirikus säilinud tänaseni. EMK kuulub iseseisva üksusena Ühinenud Metodisti kiriku Põhja-Euroopa Keskkonverentsi, mille piiskop asub Helsingis.
Ühinemine metodistliku kirikuga toimub reeglina isikliku usulise otsustuse tulemusena. Kirikul on kaadri koolitamiseks oma Teoloogiline Seminar, antakse välja ka ajakirja «Koduteel». Kokku on Eestis 24 kogudust 1900 liikmega.

Seitsmenda päeva adventistide kirik (SPA)

Eestis sai alguse 1897. aastast, mil saksa soost Peterburi adventistid korraldasid Tallinnas piiblitunde. Samal aastal toimusid ka esimesed ristimised. Kuulutust jätkati koduste piiblitundide ja palvetundidena. 1917. aastal moodustati Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liit. Eesti Vabariigi lõpuaastatel oli juba 38 kogudust 2000 liikmega. Koguduste kasv kestis isegi Nõukogude ajal. Terve koguduse ühine Piibli õppimine ja tihe läbikäimine kogudus liikmete vahel on hoidnud liikmete arvu stabiilsena tänaseni, mil 2000 adventisti on koondunud 18 kogudusse.

Eesti Kristlik Nelipühi Kirik

20. sajandi alguses sündinud nelipühi liikumine on tänapäeval üks kiiremini kasvavaid kristlikke liikumisi. Eestisse jõudis see vähem kui kümne aastaga, esimene ametlik kogudus rajati 1909. aastal. 1936.aastal ühinesid mitmed neist kogudustest vabatahtlikult Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liiduga, 1945. aastal toimus ühinemine juba riigi survel.
Taas rajati Eestis nelipühi kirik 1991. aastal Tallinnas. Varsti lisandus sellele veel mitmeid uusi kogudusi, mis on kiiresti kasvanud. Nelipühi kiriku tegevusega on kaasas käinud aktiivne misjon ja sotsiaaltöö. Püütakse aidata vange, vaegkuuljaid, alkohoolikuid ja koduse vägivalla all kannatajaid.
Eesti nelipühi kirikul on tihe koostöö ülemaailmse nelipühi liikumisega. Kiriku häälekandjaks on ajakiri «Valgus», õppeasutuseks Suurupis asuv Piiblikool. Praegu on Eestis 38 kogudust 2500 liikmega.

TAGASI