Uued usulised liikumised


Sissejuhatus
Jehoova tunnistajad
Saientoloogid (Church of scientology)
Mormoonid (Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik)
Elu Sõna
Bahaism
Unifikatsioonikirik (Ühenduskirik, muunid)
Rahvusvaheline Krishna Tunnetuse Ühing (harekrishnalased, vaishnavad)
Uusapostlik kirik
New Age / Uus ajastu (esoteerikud, esoteera)

Sissejuhatus

Viimasel kahel sajandil on uskkondade arv jõudsalt kasvanud. Selle aja jooksul tekkinud usundite kohta kasutatakse mõisteid “uusreligioonid / uususundid, kultused, sektid, jt.”

Iseloomulikud jooned

Siinkohal on ära toodud uususundite kõige sagedamini esinevad omadused:

Mida otsitakse

Uute uskkondade olemasolule ja inimeste huvile nende vastu on mitmeid häid põhjuseid. Enamik uususundite uurijaist nõustub, et probleemi juureks on materiaalsete väärtuste ületähtsustamine ühiskonnas.
Pettumustunne Lääne tsivilisatsiooni, selle teaduslik-tehnilise progressi ja relativismi suhtes on suunanud paljude inimeste pilgu Ida religioonide suunas. Ka uued usuliikumised ja organisatsioonid vastandavad end teravalt selle maailma materialismile, egoismile ja edukussurvele. Eriti tundlikud on ümbritseva maailma suhtes oma identiteeti otsivad noored inimesed.

Ülevaade levinumatest uususunditest Eestis

Jehoova tunnistajad

Organisatsioon tekkis 19.sajandi teisel poolel USAs. Tollal laialt levinud adventistlike ringkondadega ühinenud kaupmees Charles Taze Russell (1852-1916) asutas 1879.a. ajakirja “Siioni Vahitorn” (hiljem lihtsalt “Vahitorn”). Selle lugejad koondati kogudusteks, keskse ülesandega levitada Russelli lehte ja traktaate. Piibli apokalüptiliste raamatute alusel tehtud arvutuste põhjal usuti, et aastal 1914 kukutatakse ilmalik võim, äratatakse surnuist VT pühad mehed ja algab paradiislik ajastu. Pärast nimetatud aasta möödumist jätkati ümberarvutuste ja ümbertõlgendamistega - maailma lõppu oodati muuhulgas veel ka aastatel 1916, 1925, 1975. 1914. aastal suhtes võeti omaks seisukoht, et sel ajal asus Kristus oma taevasele troonile ja valitseb nüüd sealt nähtamatuna.
Õpetuse keskmes on peatselt asetleidev suur lõpuvõitlus Harmagedoni all (Ilm 16:16), mille elavad üle ainult tõeliselt usklikud JT-d. 144 000 neist pääseb taevasse, sellal kui ülejäänud naudivad elurõõme maapealses paradiisis. Uskmatud ehk mitte-JT-d hävitatakse täielikult. JT-d peavad end ainsaks Jumala tahet järgivaks kogukonnaks. Tegemist on rangelt hierarhilise organisatsiooniga, mida koordineeritakse peakorterist Brooklynis, New Yorgis.
JT-te arvates on Piibel täht-tähelt Jumala dikteeritud ja iga sõna selles vastab tõele ka oma kontekstist välja rebituna. Piiblis nähakse ennekõike seadust ja Jumalas halastamatut kohtunikku. Ebapiibellikuks ja seega Jumala tahtega vastuolus olevaks peetakse õpetust Kolmainu Jumalast, ristimärki, jõulude ja sünnipäevade pidamist. JT-d ei osale valimistel ja keelduvad sõjaväeteenistusest. Järgitakse VT vere söömise keeldu (millega seondub ka vereülekannetest loobumine) ja kujude kummardamise keeldu.
Tavalised kuulutajad ei tea kuigi palju oma ühenduse ajaloost ja struktuurist, ega ka sellest, millest räägivad kõik need teised ususüsteemid, mis ilma pikemata on tembeldatud saatanlikeks, lahkumine JT-de seast tähendab Jumala hülgamist.

Eestis on Jehoova tunnistajad kõige tuntumad usutegelased üldse - usuasju ja ajalugu mitte tundvad inimesed on tihti tõmmanud võrdusmärgi Jehoova tunnistajate ja usklike vahele üldse, pidades kõiki ühtviisi naiivseteks ja pealetükkivateks. Eestis on tunnistajad hetkel peaaegu ainsad, kes harrastavad süstemaatilist ukselt-uksele misjoneerimist. Tunnistajaid võib pidada meil kõige levinumaks uususundiks ning seetõttu peljatakse neid ka kõige enam - koolid on tihti mures endi keskel toimuva aktiivse misjoni tõttu, seda enam, et korraliku tunnistaja jaoks on kõrgharidus nagu ka igasugune muu pühendumine (näiteks tippsport) välistatud. Eestis on Jehoova tunnistajaid 4000 ringis, Jehoova Tunnistajate Koguduste Liitu kuulub 11 kogudust ning mõningatel andmetel on üle Eesti ehitatud 15 kuningriigisaali.

Saientoloogid (Church of scientology)

Ulmekirjanik Lafayette Ronald Hubbard (1911-tunnistati ametlikult surnuks 1986) avaldas 1947. aastal avalikult arvamust, et “kiireim tee miljonite teenimiseks on panna alus oma religioonile”. 1950ndate lõpul ilmus tema pseudoteaduslik peateos “Dianeetika” ja varsti pärast seda rajati ka Saientoloogia kirik. Hubbardist endast sai fantastiline legend.
Õpetus: Inimesel on kaks mõistust: analüütiline ja reaktsiooniline. Viimane kogub endasse negatiivseid kogemusi, mida me ise ei mäleta ja mis võivad olla pärit ka eelmistest eludest, so. engrameid ja takistab analüütilise mõistuse tegevust. Dianeetika näitab, kuidas viia engramid üle analüütilisse mõistusesse. Seda tehakse audiitingul, kus üks inimene esitab teisele küsimusi ja avastab engrame E-meteri ehk põhimõtteliselt vale-detektori abil. Kui inimene on vabanenud engramitest, on ta selge (clear), mis tähendab igas mõttes üliinimest. Jääb veel hinge probleem. Inimene on tema hing ehk teetan (thetan), mis on miljoneid aastaid elanud vaimne olend. Aja jooksul on see teetan segunenud teistega ja saientoloogia treening aitab tal neist vabaneda ning saada tegutsevaks teetaniks. Saientoloogia kirik taotleb kogu planeedi “selgitamist”.
Organisatsioon on äärmiselt totalitaarne, ambitsioonikas ja teguvõimas - ei puudu oma karistussalgad ja vangilaagridki. Kogu sümboolika ja praktika on patenteeritud. Laias laastus on tegemist tohutu tasuliste kursuste, treeningute, programmide süsteemiga. Sõltuvusaste ja kursuste hinnad tõusevad paralleelselt. Väga leebe suhtumine alguses muutub järkjärgult jäigaks kontrolliks kogu inimese elu ja mõtete üle. Sellest organisatsioonist on (pikaajalisel liikmel) väga raske lahku lüüa ja nende vastu sõna võtmine võib osutuda ohtlikuks. Misjonitegevus on väga aktiivne ja selles mängib suurt rolli eriprogramm kuulsustele, mis võimaldab reklaamina kasutada näiteks selliseid staare nagu John Travolta, Tom Cruise, Nicole Kidman, Brad Pitt, Sharon Stone jne.
Hubbardi enese esituses ja tema järgijate arvates on dianeetika ja saientoloogia puhul tegemist täiesti uute ja ainulaadsete teaduslike faktidega, mis Hubbard oma geniaalsuse ja pikaajaliste teaduslike uuringute abil on avastanud. Sellised väited põhinevad aga AINULT Hubbardil enesel. Nii palju, kui on püütud korrata tema väga umbmääraselt kirjeldatud katseid, ei ole need siiani mitte midagi tõestanud.

Eestis ei ole veel rajatud ametlikku kogudust, ent mõningasele aktiivsusele viitab juba näiteks Hubbardi küllaltki kehva tasemega ulmeromaanide usin väljaandmine, kaunistatuna jumalikkuseni ülistavate eessõnadega, mis lubavad kohtumist millegi tõeliselt erakordsega. Samuti on Eestis kohal ka mitmed firmad, mida tuntakse saientoloogide tarnorganisatsioonidena, nagu näiteks personalifirma U-MAN. Saientoloogia kirik on Põhjamaade lennukompanii SAS suuraktsionär. Baieris, Saksamaal, tõmmati saientoloogia kirik maha usuorganisatsioonide nimekirjast, mis lubas neil tegutseda mittetulundusühinguna, viidates nende tegevuse ilmsele majanduslikule suunitlusele. Organisatsioon süüdistas põhiliselt staaride vahendusel (Tom Cruise) Saksamaad inimõiguste rikkumises ja natsismi jätkumises. Saientoloogid on internetis tuntud kui kirik, kes püüab takistada enda kohta käiva info levikut ja diskussoonilehekülgede tegutsemist.

Mormoonid (Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik)

Ka mormoonikirik on pärit 19.sajandi Ameerika prohvetiterohkest pinnasest. Oma kodukandis põhiliselt aareteotsimisega tegelenud Joseph Smith (1805-1844) rajas selle NY osariigis 1830. aastal. Tema autobiograafia kõneleb usulistest otsingutest ja ilmutusest 14-aasta vanuses, milles Jumal teatas talle oma vastikustundest kõikide uskkondade suhtes. Hiljem kuulutanud ingel Moron talle sajandeid tagasi maha maetud kuldplaatidest, millele graveeritud teksti Smith eriliste prohvetiprillide abil “muinasegiptuse keelest” tõlkinud. See nn. Mormooni raamat, mis sisaldab endas “igikestva evangeeliumi täiust” paralleelselt Piibliga, jutustab Iisraeli kadunud suguharude väljarändamistest tõotatud maale, Ameerikasse. 600. e.Kr. saabunud Lehi poegadest pärinevad sõnakuulmatud lamaniidid ehk indiaanlased ning Jumalale kuulekad nefiidid, kelle järeltulijateks on mormoonid.
Õpetus: Kõik olev allub ülimale kosmilisele “pideva progressi” printsiibile. See käib ka Jumala kohta, kes on sõna otseses mõttes sigitanud lugematu hulga vaimseid olendeid, kelle arengutee juurde kuulub inimeseks sündimine. Inimene on idanemisjärgus jumal. “Suures arenguplaanis” ettenähtud pattulangemine tegi võimalikuks vaimolendite lihakssaamise, tahtevabaduse ja surma. See oli alus ja eeldus päästele, mille Jeesus Kristus inimkonna vanema vennana oma asendussurma läbi tõi, kindlustades inimestele igavese elu ja seaduste järgimise korral ka lunastuse. Kristus seletas inimestele nende ülesannet ja ilmutas end peale ülestõusmist nii Palestiinas kui Ameerikas, rajades kummaski paigas kiriku. Sellal kui õhtumaine kirik juba esimestel sajanditel õigest usust ära langes, kujutab mormooni kirik endast Kristuse Ameerikasse rajatud kiriku legitiimset jätku. Sellisena valdab ta kogu tõde ja kõiki vahendeid, mida inimene vajab oma eesmärgi - jumalikustumise - saavutamisel ning väljaspool mormoonikirikut ei ole kellelgi lootust. Seepärast toimetavad mormoonid usinalt ka surnute ristimist, mille tarvis tehakse ulatuslikke genealoogilisi uuringuid. Mormooni usukohustuste hulka kuulub aktiivne osalemine koguduselus, templiriitustel, misjonitegevuses. Ta peab abielluma (taevasse pääsevad vaid perekonnad ja need “pitseeritakse” templis igaveseks), saama palju lapsi (võimaldamaks vaimolenditele inimesekssündi) ja kahtlusteta kuuletuma rangelt hierarhilise kiriku ettekirjutustele.
Mormoonikiriku korduvalt ülekirjutatud ametlik ajalugu ja õpetuse ajalooline osa on tekitanud rohkesti poleemikat. Smithi ja temale järgnenud “prohveteid” süüdistatakse sageli pettuses, millele on eelkõige alust andnud ebajärjekindlus kiriku ajaloo ja õpetuse edastamisel, vastuolud ja muudatused õpetuses ning mormooni raamatu lähem vaatlus, mis teaduslikust aspektist (arheoloogia, tekstikriitika, ajalugu) lähtuvalt ei luba selles teoses näha midagi muud peale fantaasialoomingu 19. sajandist. Palju küsimusi on tekitanud ka mitmed vabamüürlust kopeerivad templiriitused.
Mormonismi keskus asetseb Salt Lake Citys, Utahi osariigis, USAs.

Eestis tegutsevad mormoonid nende endi andmetel alates 1989. aastast. Mormoonide üheks usuliseks kohustuseks (mis vähemalt nende endi sõnul on vabatahtlik) on kaheaastane misjon kuskil võõral maal. Selle ettevõtmise finantseerib mormoon ise ning ühtlasi õpib ta ka ära kohaliku keele. Oma misjoniaega teenivat mormooni tunneb mustast ülikonnast, seljakotist, nimesildist rinnal. Nad jalutavad tavaliselt jalakäijate tsoonides ringi ja peatavad möödujaid sooviga neile kõnelda oma usust. Kui misjoneeritaval pole midagi selle vastu, hakkavad nad teda tema kodus regulaarselt külastama. Mormooni raamatuid jagatakse tasuta neile, kes ilmutavad veidigi püsivat huvi. See raamat peaks olema juba ka tõlgitud eesti keelde. Mormoone on Eestis 500 ringis. On rajatud kolm kogudust - üks eesti-, teine venekeelne Tallinnas ja üks Tartus. Kuna nad on huvitatud oma esivanemate postuumsest ristimisest mormooni kiriku ridadesse, siis on nad vastavate ametite loal Eesti erinevates arhiivides kopeerinud kogu Eesti elanikkonna kohta käivad isikuandmed (arhiiv sai ühe koopia endale ning talle oli see leping seega kasulik). See on tekitanud kahtlustusi ja proteste - ühelt poolt võivad isikuandmete saatmise taga Utahi osariiki USAs olla veel mingid kahtlased huvid (mida mõned kardavad) ja teiselt poolt leidub ilmselt piisav hulk inimesi, kes pole just vaimustatud sellest, et tema esivanemate kallal mingeid maagilisi rituaale korraldatakse.

Elu Sõna

Eestis üldiselt tuntud Elu Sõna kogudust võiks määratleda ühelt poolt nelipühilusest ja teiselt poolt edu(kus)teoloogiast kantuna.
“Elu Sõna” (tuntud ka kui “Usu Sõna”, “Usu Liikumine”, “Edukuse evangeelium” jt.) juuri on võimalik kaudselt leida 19.sajandil tekkinud Kristlikust Teadusest. Selle liikumise, mille rajajaks oli Mary Baker-Eddy (1821-1910), doktriiniks on, et haiguse loob inimese enda usk sellesse ning ebakristlik on mõelda, nagu oleks haigus midagi enamat kui illusioon. Selliselt aluselt lähtub ka ameerika jutlustaja Kenneth E. Hagini (s.1917) poolt välja arendatud eduteoloogia, mis räägib sellest, kuidas olla terve, rikas ja deemonitevaba. Eduteoloogia kohaselt on Jumal lunastuses garanteerinud inimestele tervise ja rikkuse ning usklikul on õigus seda Jumala käest lausa nõuda. Iga usklik peab olema terve ja kui ta seda ei ole, ei usu ta õigesti. Kuna kõik halb pärineb deemonitelt, on oluliseks protsessiks nende väljaajamine Sõna jõul.
Tulsa’s, Oklahomas, asub sellel teoloogial baseeruv piiblikool, kus õppis ka Ulf Ekman, kes tõi eduteoloogia Skandinaaviasse ning asutas 1983. aastal “Elu Sõna” koguduse Uppsalas. Selle liiniga on seotud ka Eesti kogudused. Kui eduteoloogia kujutab endast teatavat mõttesuunda, mis võib selle kõige üldisemal kujul ette tulla kõigis kirikutes, siis “Elu Sõna” eristub neist tunduvalt radikaalsema suhtumise ja karismaatilisuse poolest.
Veel õpetusest: Inimene on eelkõige vaimline olevus. “Pöördumisel” asendub tema saatanlik olemus jumalikuga ning ta saab täiuslikuks ja vabaks patust. Sellega on ta saavutanud väe ja võimaluse mõjutada vaimset maailma. Seda väge, mis Jeesus Kristus kristlastele üle on andnud, peavad nad kasutama võitluses kuradi ja deemonite vastu. Selles vaimlises sõjapidamises kasutatakse ka mitmeid äärmiselt ekstaatilisi mooduseid.
Elu Sõna kui organisatsioon on oma liikmete mõtete ja tegude suhtes üsna kontrolliv ning järjepidevat kriitikat peetakse deemonlikuks. Koguduselu on aktiivne ja hõlmab väga suure osa liikme elust, energiast, mõtetest. Väljastpoolt on kritiseeritud pidevat ekstaatilisust ja rõõmsuse rõhutamist kui inimese psüühika ohustamist. Ei saa ka eitada, et haiguste ja muude hädade pidamine usu nõrkuseks võib tekitada sügavaid ja kestvaid süümepiinu ning alaväärsustunnet.

Elu Sõna kogudused on hõlmatud nimetuse alla Eesti Kristlike Vabakoguduste Liit ning sellesse kuulub seitse kogudust. Nende nädalalalehe “Elu Sõna Leht” tiraazh on 1000. Elu Sõna liikmed on ühiskondlikult märksa aktiivsemad kui ühelt äärmuslikku sorti usugrupilt oodata võiks. Suundumust nn “rahunemise” ja koostöö poole traditsioonilisemate kristlike konfessioonidega võiks vahest näidata fakt, et mitmed juhtfiguurid kuuluvad Eesti Kristlikusse Rahvaparteisse. Ehk mõned ei mõtlegi enam, et nad ainuõiged on? Ajakirjanduses on võetud sõna evolutsiooniõpetuse, abordi ja monopoolse usu (ehk siis luterluse võimutsemise) vastu. Neile on omane hõiskav suhtumine usuasjadesse - tänavapildis võis neid veel mõned aastad tagasi regulaarselt laulmas ja kuulutustööd tegemas näha, viimasel ajal vähem.

Bahaism

Bahaismi juured paiknevad 19. sajandi Iraanis levinud babismis. Selle rajaja Sayyd Ali Muhammad ehk Hazrat-i Bab (1819-1850) hakkas 1844.aastal kuulutama shiiitide kauaoodatud Messia, imaam Mahdi peatset saabumist. Varsti nimetas senine teerajaja end ise Messiaks ning asus koos jüngritega püstitama teokraatlikku Mahdi-riiki, mis tõi kaasa rohkesti verevalamist ja Hazrat-i Babi avaliku hukkamise riigivõimude poolt. Järglaseks määratud Mirza Yahya ehk Subh-i Azal’i nooruse tõttu sai juhiks tolle poolvend Husain Ali Nuri (1817-1892), kel õnnestus kogukond taas koondada. 1866. a võttis Husain Ali Nuri endale nime Baha’ullah (Jumala aulisus) ja tunnistas end tõotatud Mahdiks. Sellest tulenev verivaen vendade vahel ja leviv vägivallatsemine andis osmanite valitsusele põhjuse pagendatute lahutamiseks. Baha’ullah elas oma elu lõpuni Akkas, Palestiinas. Pärast tema surmale järgnenud ränka võimuvõitlust asus juhipositsioonile Abdul Baha ning seejärel, 1921.a. Shoghi Effendi. Kuna viimane suri 1957.a. järeltulijateta, sai juhtimine 1963.a. üheksaliikmelise “Ülemaailmse Õigluse Koja” kätte, asupaigaga Haifas.
Pühakirjana tunnustatakse Baha’ullahi Kitab al-Aqdas’t (Pühim Raamat), mida mitmete selles sisalduvate just eriti Läänes ebapopulaarsete sätete tõttu (teokraatliku maailmariigi rajamine, bigaamia lubamine, varaste häbimärgistamine, uskmatute ilmajätmine pärandist, surmanuhtlus jne) ei levitata terviklikul kujul.
Bahaism on sünkretistlik õpetus, millel on kõige enam ühist islamiga ja mille tuumaks on üks ja ainus Jumal, kes on aegade jooksul erinevate prohvetite kaudu endast ilmutanud (nagu islamiski). Kõik suured religioonid on selle Jumala tahte väljendused, mis erinevad üksteisest ainult nende ajaloolise situatsiooni tõttu. Ent ometigi ei ole nad kõik samaväärsed, sest on saabunud järjekordne Jumala prohvet Baha’ullah, kes on kõikide religioonide tõotuste ja ootuste täitumine ning ainuõigeks usuks on bahai usk.
Bahaide kogu energia on suunatud rahule ja ühtsusele maailmas, mis põhineb Baha’ullahi põhimõtete ja õpetuse täielikus kasutamises. Selles tulevases maailmas oleks üks maailmanõukogu ja üks rahvusvaheline armee. Taotletakse võrdsust sugude ja rasside vahel, vaesuse ja rikkuse äärmuslike vormide kadumist, teaduse ja usu ning looduse ja tehnoloogia harmooniat, üldist vaimsust, haridust kõigile jms. Bahaid usuvad tsivilisatsiooni pidevat progressi kogu inimkonna ühtsuse suunas. Deviisiks on: üks Jumal, üks religioon, üks inimkond, üks riik. Ka keel ja tähestik on kõigil ühine.
Bahaismi seadusi peetakse heaks kõigile ja bahaiks olemine tähendabki nende järgimist. Peale alkoholi, tubaka ja abieluvälise seksi hukkamõistmise ei peeta üldiselt heaks ka lihasöömist. Bahai palvetab igal hommikul ja õhtul ühte kolmest kohustuslikust palvest, loeb iga päev midagi Baha’ullahi kirjadest ja mediteerib selle üle. Sarnaselt islamile on üks kuu paastukuuks, mil iga päev päikesetõusust loojanguni ei sööda ega jooda midagi.
Bahaisid on maailmas umbes 6 miljonit, põhiliselt Indias, Filipiinidel, Ugandas, Brasiilias, Boliivias. Eurooplaste osakaal on õige väike.

Tallinnas rajati Baha’i Kogudus 1995. aastal. Raamatukogudesse on jõudnud nende raamatuid, on jaotatud eestikeelseid tutvustavaid brozhüüre, korraldatud infoüritusi. Eesti keelde tõlgitud raamatus “Maailma usundid. Ülevaade uskumustest, traditsioonidest ja pühadest.”(Avita 1999) on bahaism üllatuseks paigutatud maailmausundite ritta.

Unifikatsioonikirik (Ühenduskirik, muunid)

Sun Myung Mun (teises kirjapildis Moon) sündis 1920.a. Põhja-Koreas. Kui ta oli 10-aastane, astusid tema algselt budistlikud vanemad presbüteri kirikusse. Ametliku ajaloo kohaselt oli ta 15-aastasena saanud ilmutuse Jeesuselt Kristuselt, kes andnud talle ülesande viia lõpule missioon, mis temal endal ebaõnnestunud. Järgnevate aastate jooksul jõudis Mun muuhulgas tegutseda ka mitmes usugrupis ja viibida bigaamias süüdistatuna kolm aastat kommunistliku Põhja-Korea töölaagris. 1954.a. rajas ta Soulis, Lõuna-Koreas, “Maailma Kristluse Ühendamise Püha Vaimu Liidu” ehk unifikatsioonikiriku, mis juba järgneval aastal põhjustas rahutusi ning Muni vangistamise. 60ndatel teravnes antikommunistlik hoiak ja kommunismist sai ühenduse silmis Saatan ise. Mun lahutas end oma eelmisest naisest ja sõlmis “Talle abielu” Han Hak-Ja’ga, kellega tal on kümme last. 70ndatel koliti New Yorki.
Grupi õpetus rajaneb Mun’i ilmutuslikel kõnedel, mis on kokku pandud muunide pühakirjaks “Jumalikud printsiibid”. Selle õpetuse kohaselt oli Jumala loomistegevuse eesmärgiks tema armastuse objektiks olev täiuslik inimperekond, kes rajaks maa peale Jumala kuningriigi. Selle plaani ajas luhta Saatan, kes võrgutas Eeva ja rüvetas nii ka Aadama veel enne kui nood olid jõudnud saada täiuslikuks, et astuda abielusuhetesse. Seepärast voolab inimestes sõna otseses mõttes saatanlik veri. Jeesuse ülesandeks oli kasvatada enesele täiuslik naine ning panna temaga abielludes uus alus täiuslikule perekonnale. Kuna Jeesus siin ebaõnnestus, oli “kolmanda Aadama” ilmumine hädavajalik. San Myung Mun ja tema naine Han Hak-Ja koos oma lastega kujutavadki endast seda täiuslikku ja tõelist perekonda, kellest sõltub ka kõigi teiste inimeste pääsemine Saatana meelevallast. “Vere puhastab” seksuaalne kokkupuude või sugulus Mun’iga ning seepärast Mun justkui adopteerib oma jüngrid nende abielu sõlmides. Paarid seatakse reeglina kokku üksteist mittetundvate ja võimalikult erineva päritoluga inimeste vahel.
Mun’ide abielupaar esindab “tõeliste vanematena” Jumalat, Mun ise on “universumi võitja ja loomise Isand”, keda kummardavad kõik taeva väed. Mun’ide õnnetuses hukkunud poeg on saanud taevaseks asevalitsejaks ning tema surmaga on alanud füüsilise ühinemine vaimude maailmaga.
Organisatsiooni eesmärgiks on kogu maailma, kõikide religioonide ja riikide ja majanduse ühendamine. Selle sihi nimel ollakse väga aktiivsed ka ettevõtluses - Mun’i valduses olev majandusimpeerium hõlmab panku, relvatehaseid, ravimivabrikuid, reisibüroosid, päevalehti jne. Igatahes võimaldab see nii Mun’ile kui ka kõrgematele funktsionäridele luksuslikku elu. Igal koguduseliikmel peab ühtlasi olema ka vähemalt 120 “vaimselt õnnistatud last”, mis viitab muunide karmile misjonikohustusele. Kuna ühenduskirik on juba saavutanud vaimse võidu oma algse põhivaenlase - kommunismi- üle, siis nüüd on jõud suunatud kõikide religioonide ühendamisele Sun Myung Mun’i juhtimise alla.

Muunid ise räägivad oma üle 3 miljoni ulatuvast arvukusest ent tegelikkuses pole liikmeid ilmselt poolt miljonitki. Tegutsemise kohta Eestis on andmeid vähe - on küll teada, et muunide hulka kuulub ka eestlasi.

Rahvusvaheline Krishna Tunnetuse Ühing (harekrishnalased, vaishnavad)

Rahvuselt bengal A.C. Baktivedanta Swami Prabhupada, kodanikunimega Abhay Charan De (1896-1977) sündis Kalkutas brahmaanide kasti kuuluvas peres. 1922. aastal kohtas ta esimest korda oma vaimset juhti Srila Bhaktisiddhanta Sarasvati Goswamit, kes tegi talle ülesandeks kuulutada sõnumit Lääne maailmas. 1944. a. asutas Prabhupada ingliskeelse ajakirja “Tagasi jumaluse juurde”. 1965.a. saabus ta, seitse dollarit taskus, New Yorki ning leidis kohalike hipide hulgast peagi ka esimesed jüngrid. Tegevus laienes paari aasta pärast ka Euroopasse ning 1977.a. “sellelt planeedilt lahkudes” jättis auväärt guru maha arvestatava majandusliku jõuga kogukonna.
Prabhupada õpetuse kohaselt on kõigekõrgema nimi Krishna ja ta on kõige kütkestava allikaks. Igatsedes rõõmu ja rahuldust, otsime me kõik otseselt või kaudselt Krishnat. Hare Krishna laulmine on otsene otsimine. See vaimu puhastav mantra avab meile meie loomuliku, puhta tunnetuse, mida nimetatakse Krishna-tunnetuseks. See vabastab meid meie praeguse kurja ajastu Kali-yuga materiaalse elu illusioonidest, halvast väest ja egost ning teeb meid õnnelikuks.
Harekrishnalased jagunevad täielikult pühendunud munkadeks, kes elavad templites ja abielulisteks. Kõik nad peavad iga päev vähemalt 1728 korda leelotama mantrasalmi “Hare Krishna, Hare Krishna, Krishna, Krishna, Hare Hare, Hare Rama, Hare Rama, Rama Rama, Hare Hare”. Nad müüvad tänavatel religioosset kirjandust, kerjavad annetusi ja tantsivad Krishna auks. Keelatud on alkohol, narkootikumid, tubakas, kohv, tee, liha, kala, munad. Ka abielulistele on seks lubatud vaid kord kuus laste sigitamise eesmärgil. Guru sõnade kohaselt on naised üldiselt ebaintelligentsed ja usaldust mitteväärivad ning neid tuleks kohelda lastena.
Harekrishnalased on oma täieliku ühiskonnast eraldumise ja jõhkrate kerjamismeetodite tõttu ümbritsevas maailmas palju peavalu tekitanud; nüüdseks on märgata mõningaid tendentse “rahunemise” suunas. Tegemist on oma erinevuses paeluva ja seiklusliku kultusega, mis annab paljudele noorukitele võimaluse end kodustest sidemetest lahti rebida ja ümbritsevale materialismile ja edukusesurvele vastukaaluks religioossesse äärmusse viskuda.

Ühenduse peakorter asub Los Angeleses, USAs. Tallinnas rajati kogudus 1993. a. Lasnamäe paneelmajades on asustatud üks korter munkade ja teine nunnade tarvis. Koguduses on mõningatel andmetel 30 liiget, kelle ümber on huvilistena koondunud veel umbes 200 noort tallinlast. Tallinna kesklinnas asub nende rajatud taimetoidurestoran “Damodara”, mis tegutseb osalt ka supiköögina, jagades 200-le vanurile ja invaliidile tasuta lõunat. 1996. aastal osaleti Eesti eurolaulu konkursil. Suviti võib neid Tallinna tänavail näha täies vormis - oranzhis hõlstis, skalbitutiga kiilaspeade ja laulu-tantsuga. Müüvad ka oma kirjandust.

Uusapostlik kirik

Ka selle usulahu juuri tuleb otsida 19. sajandi alguse usulistest meeleoludest, mille tagajärjel tekkis kõikjal üle õhtumaa väikesi puhast kristlust rõhutavaid ja Kristuse naasmist ootavaid gruppe. Kõneldi uuest Püha Vaimu väljavalamisest ja algkiriku ametite taastamisest. 1832.aastal rajasid H.Drummond ja E.Irving Katolik-Apostliku Kiriku, mille seast kerkisid esile ka 12 apostlit. Seoses maailmalõpu venimise ja viimase apostli surmaga 1901.aastal on see kogukond vaikselt hajunud.1860.aastal oli apostlite kolleegium otsustanud uusi apostleid kutsuma hakanud Berliini ingelprohveti H.Geyeri koos oma järgijatega ekskommunikeerida. Saksamaal ja Hollandis rajati seepeale uus kirik uute apostlitega, mis hiljem hakkas kandma nime “Uusapostlik Kirik”.
Selle kiriku õpetus tegi aja jooksul läbi mitmeid ulatuslikke muudatusi. Apostel F.Krebs (1832-1905) pani hollandlaste tahte vastaselt aluse peaapostli eluaegsele ametipostile ja sidus kogudused omavahel tihedalt kokku. Kiriku keskseks figuuriks ongi siitpeale Zürichis resideeriva peaapostli isik.
Uusapostlik kirik peab end Jumala uueks lunastusteoks ja ainsaks kirikuks, mis tänu apostliametile viib lõpule Jeesuse lunastustöö. Apostlid on Jumala enda poolt ametisse seatud ja nende läbi saavad inimesed osa valgusest, mille Jeesus Kristus maailma tõi. Ilma igasuguse teoloogilise hariduseta apostleid peetakse tõelisteks piiblitõlgendajateks ja Jumala tahte vahendajateks. Nemad üksi annavad edasi Püha Vaimu anni ja garanteerivad sellega koguduseliikmetele pääsemise. Nemad määravad ka inimesi ametikohtadele, mida täidetakse reeglina põhitöö kõrvalt. Ainulaadne on nende praktikas sakramentide jagamine ka surnutele, kes Jeesuse naasmist oodates viibivad vaheilmas.

Eestis on Uusapostlikul kirikul 10 kogudust.

New Age / Uus ajastu (esoteerikud, esoteera)

Siinkohal on meil tegemist mitte usugrupi, vaid maailmavaatega, mis sisaldab endas väga palju erinevaid mõttesuundi, liikumisi, grupeeringuid. Eestis on see liikumine tuntud rohkem Uue Ajastu nime all, mujal maailmas kasutatakse sageli pisut laiemat üldmõistet esoteera.
“Esoteeriliseks” (kreeka keeles: sissepoole) nimetati vanas Kreekas müsteeriumkultusi, mis oma salajaste õpetuste poolest erinesid “eksoteerilistest” (väljapoole), kõigile avatud teadustest ja religioonidest. Esoteeriliseks võiks seega nimetada mistahes käsitlust, mille esindajad peavad seda vaid eriliselt valgustatud asjassepühendatutele mõistetavaks. Tänapäeval kasutatakse seda sõna ühe kindla mõttesuuna kirjeldamiseks. Nii nimetavad paljud asjaosalised esoteeriliseks igasugust püüdlemist vaimlikustumise ja sisemise poole. Teised kõnelevad esoteerast kui “tõelisest religioonist”. Selge on ainult, et sarnaselt kõigi maailmavaadete ja religioonidega, tegeleb inimene siin enese ja Tõelise Tegelikkuse otsimisega. Kõige laiemalt kirjeldatakse esoteerat kui õppimise ja teadmiste kogumise, valgustatuse ja vabanemise teed, mis taotleb inimisiksuse terviklikkust, küpsust, täiuslikkust.
80ndatel USA-st Euroopasse jõudnud Uue Ajastu liikumine andis esoteerilisele maailmale uue ulatuse. See uus ajastu tähendab maailmaaasta peatset üleminekut kristlikust Kalade-ajastust Veevalaja-ajastusse, mis tähendab kvalitatiivselt täiesti uut inimsust ja maailma, kus valitseb rahu, armastus, vabadus, vaimsus, harmoonia jne.
Selle ajastu ootel on “põranda alt välja toodud” ka kõik need ürgsed salatarkused, mida aastatuhandeid on hoolikalt kogunud ja hoidnud kõikvõimalikud salajased grupeeringud ja ordud. Nende salatarkuste seas on eriline koht nn “hermeetilisel seadusel”. Selle tõe kõiksuse korralduse kohta on smaragdtahvlil inimkonnale pärandanud legendaarne Hermes Trismegistos (kolmekordselt suur Hermes), inimeste ja jumalate vahemees, pool-jumal, pool-inimene. See reegel kõlab lühidalt kokkuvõetuna: “nii nagu ülal, nii ka all”. See tähendab kogu oleva omavahelist seotust, kõige mõjuavaldamist kõigele. Smaragdtahvli teksti mõistmine tähendab kogu kosmose mõistmist. Selline tunnetus on eelduseks ühinemisele kõiksuse/ kosmilise/ jumalikuga, mis ongi meie ISE lõppeesmärk. See, mis meis tegeleb enese tõestamise ja kõige isekaga, on meie MINA ehk EGO.
Esoteerik otsib kõiges salajasi seoseid ja varjatud olemust. Tüüpilise suhtumise kohaselt ollakse seni igast asjast ainult jäämäe tippu näinud. Vaid vähesed “asjassepühendatud” on ajaloo jooksul pääsenud lähedale asjade “tegelikule” olemusele. Selle salajase tabamiseks ei piisa teaduslikust ja tavaloogilisest lähenemisest - esoteerik kasutab “teist” ehk “metsikut” loogikat ning müstilist kogemist. Oma tunnetuse arendamise teel kasutab esoteerik kõike, mis ta selleks otstarbeks sobivaks peab. Raamatupoodides, esoteerilistel messidel, kõikvõimalikel kursustel, seminaridel, seanssidel esitatakse variatsioone lõputul hulgal teemadel: müstika, maagia, shamanism, parapsühholoogia, kosmilised nähtused, astroloogia, antroposoofia, tarot, okultism, teosoofia, taimetoit, jooga, UFO-d jne. Suheldakse surnute, inglite, möödunud aegade meistritega; saadakse “reinkarnatsiooniteraapiat”, “kanaldatakse” valgust ja tervendavat energiat jne.
Võib eristada kahte sorti esoteerikuid, kellest enamus käib nagu kaubahallis korviga riiulite vahel ringi ning maitseb ja nopib siit-sealt meeldivamaid palu. Teist tüüpi esoteerik teab küll ka, et kõiksuse tunnetusele viib palju erinevaid teid ent jääb kindlaks ühele kindlale traditsioonile, millele pühendab kogu oma selle ja järgnevagi elu. See teeline püüab tabada kõikide religioonide tuuma ja sisemist ühtsust; esoteera on tema jaoks filosoofilis-religioosne süsteem.

Ka eestlased on esoteerilises maailmas hästi kohanenud: paljud ei kahtle horoskoopide paikapidavuses ja leidub neidki, kes on võimelised isegi ajalehtede päevahoroskoopidesse tõsiselt suhtuma; igasugused õnnekivid jm amuletid on minev kaup; “Astroloogiline abimees” juhatab juustelõikuseks ja porgandikülvamiseks sobilikku aega jne. Esoteerika lette raamatupoodides uuritakse huviga ka siis, kui enda isikut otseselt esoteerikaga seotuks ei peeta - killuke müstilist salatarkust kulub ära nii ateistile kui usuasjade suhtes ükskõiksele. Nn. “ümisejate” poest endale lõhnaküünlaid ostes kuuleb müüjate ja püsiklientide suust kõige peadpööritavamaid arutlusi mingi taevakeha liikumisest sinna või tänna ja sellega seoses olevatest muudatustest ja soodsatest ja ebasoodsatest mõjudest. Kui enamike äärmuslike usugruppide puhul on valdavaks osaliseks teismelised ja noored täiskasvanud, siis esoteerilise kaubanduse tõhusaimaks sihtgrupiks peetakse üldiselt keskikka jõudnud naisi, kes ilmselt leiavad siin endale sobiva hobi pärast seda kui lapsed on iseseisvunud ning viimaks on aega tegelda ka iseenda ja ümbritseva maailmaga.

TAGASI