Anglikaani kirik ja luterlus:
                 kirikuosaduse sünd, ajalugu ja tänapäev


            Veiko Vihuri


Inglise Kirik

Anglikaani kirik
Erinevad suunad
Uuemaaegsed suhted
Piiskopiamet
Porvoo ühisavaldus
Kokkuvõtteks

    16. sajandi usupuhastusliikumine tõi endaga kaasa küll laiaulatuslikud kirikureformid, kuid paraku killustas õhtumaise kiriku. Usupuhastuslik kirik jagunes peagi kolmeks peasuunaks: luterlikuks, reformeeritud ehk kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuks. Kui kaks esimest suunda olid valdavad mandri-Euroopas, siis termin “anglikanism” iseloomustab, nagu nimigi ütleb, Inglismaa kirikut.

Inglise Kirik
    Olgu kohe öeldud, et Inglise Kirik (Church of England) on kaasajal vaid üks kirik anglikaani kirikute arvukas peres. Briti koloniaalimpeeriumi laienedes levis ka anglikaani kirik mitmele mandrile ja erinevatesse maailmajagudesse. Tänapäeval on anglikaane Ameerikas, Austraalias, Aafrikas ja mujal. Mõnel pool kasutab anglikaani kirik episkopaalkiriku nimetust (nt USA-s), viidates sellega piiskoplikule kirikukorraldusele. Üldtunnustatud definitsiooni kohaselt on anglikaani kirik (sõltumata asukohamaast) see kirik, mille piiskopid on osaduses Canterbury peapiiskopiga, nii nagu katoliku piiskopid on osaduses Rooma piiskopi ehk paavstiga. Siiski on eri maade anglikaani kirikud iseseisvad ega allu otseselt Canterburyle.

Anglikaani kirik
    Anglikaani kiriku kohta on tabavalt öeldud, et kui sinna astub pime, arvab ta, et viibib protestantlikus kirikus, kui aga kurt, usub ta, et on sattunud katoliku kirikusse. See ütlus viitab tõsiasjale, et kuigi anglikaani kirikus viidi läbi usupuhastus, säilis liturgias ja kiriku välises korralduses ometigi palju katoliiklusest. See asjaolu on mandri-protestante teinud anglikaanide suhtes pisut ettevaatlikuks – kas ikka saab rääkida tõelisest usupuhastusest Inglise Kirikus? Kas ei jäädud seal reformidega poolele teele peatuma?

    Tõepoolest, inglise reformatsioon kulges pigemini üle kivide ja kändude ning esialgu sugugi mitte nii hoogsalt kui näiteks Saksamaal. Algselt polnudki tollasel kuningal Henry VIII (1509-1547) mingit kavatsust Lutheri õpetust vastu võtta. Vastupidi, usuküsimustest huvitatud monarh kirjutas koguni raamatukese Lutheri sakramendikäsitluse vastu, millega pälvis paavsti heakskiidu ja tiitli: Usukaitsja. Paradoksaalne, aga tõsi – seda tiitlit on kandnud kõik hilisemad inglise protestantlikud valitsejad kuni tänase päevani välja.

Kui aga kuningas Henry VIII ei saanud paavstilt luba oma abielu lahutada, hakkasid puhuma teised tuuled. Kuningas lõi Roomast lahku ja kuulutas enda Inglise kiriku peaks. Viidi läbi mõningased reformid mandri-Euroopa eeskujul. Nende reformide peaarhitektiks võib pidada kuningale lojaalset Canterbury peapiiskoppi Thomas Cranmerit. Lõplikult pääses reformatsioon Inglise kirikus võidule alles Henry tütre, kuninganna Elisabeth I (1558-1603) valitsemisajal.

Erinevad suunad
    16. ja 17. sajandil oli läbikäimine erinevate protestantlike suundade vahel küllaltki elav, küllap ka seepärast, et veelahe rooma-katoliikluse ja protestantluse vahel oli selge. On teada, et inglise reformaatorid õppisid meeleldi ja palju nii luterlaste kui kalvinistide käest. Mõlema suuna mõju on märgatav nt 39 Usuartiklis (mis on anglikaanidele umbes sama kui Augsburgi Usutunnistus luterlastele). Siiski, erinevate konfessioonide väljakujunedes ja õpetuslike seisukohtade kindlaksmääramisega kerkisid paratamatult ületamatud vaheseinad usupuhastuses sündinud kirikute endi vahele.

    Võib öelda, et kui inglased ei saanud alguses usupuhastust vedama, siis pärast oli raske saada pidama. Juba Henry VIII ajal suleti kloostrid (tänapäeval võib Inglismaa külastaja näha suurt hulka kauneid, ent nukraid varemeid), radikaalsemad reformijad hävitasid hoolega kiriklikku kunsti. Pildirüüstega mindi Inglismaal palju kaugemale kui luterlikel aladel Saksamaal ja Skandinaavias. Üldse, kalvinistlik mõtteviis on anglikaani kiriku kujunemisaastatel mänginud suurt rolli. Radikaalid, keda nimetati puritaanideks, ei leppinud paljude katoliiklike elementide säilimisega. 17. sajandi keskel, inglise kodanliku revolutsiooni ja Cromwelli vabariigi ajal, pääsesid nad isegi korraks riigitüüri juurde, tingides kuningavõimu taastamisel kõrgkirikliku vastulöögi.

Uuemaaegsed suhted
    Luterluse ja anglikaani kiriku uuemaaegsed suhted lähevad tagasi 19. sajandi teise poolde. 1888. aasta anglikaani piiskoppide ülemaailmne kokkutulek, nn Lambeth-konverents, määras kindlaks need õpetuslikud alused, millest anglikaani kirik on kõnelustel teiste konfessioonidega lähtunud. Need on: 1) Pühakiri, mis sisaldab kõik õndsusvajaliku, 2) apostlik ja Nikaia usutunnistus kristliku usu piisav seletusena, 3) kaks Kristuse enese poolt seatud sakramenti – ristimine ja armulaud, ning 4) ajalooline piiskopiamet. Sama konverents soovitas püüelda lähemate suhete sisseseadmise poolde Skandinaavia luterlike kirikutega.

Üks peamisi punkte, mis anglikaanide ja luterlaste lähenemisel on raskusi valmistanud, on seotud nn ajaloolise piiskopiameti (historic episcopate) mõistega. Erinevalt saksa reformatsioonist, kus katoliku piiskopid ei tulnud üle usupuhastajate poolele, säilis Inglismaal piiskopiamet ajaloolises järjepidevuses. Ja reaktsioonina Cromwelli-aegsele puritanismile hakati 17. saj keskpaigas Inglise kirikus piiskopiametit kiriku ühtsuse ja katoolsuse tagajana kõrgelt hindama. 1662. aasta ordinatsioonikord sätestab, et edaspidi kuulub diakoni, preestri või piiskopi ordineerimise õigus üksnes piiskoppidele. Kõrgkiriklik suund sai uut hoogu eriti 19. sajandil seoses nn Oxfordi-liikumisega, mille üheks eestvedajaks oli John Henry Newman. Tema silmis oli anglikaani kirik katoolse (üleilmse) kiriku üks haru, kõrvu Rooma-katoliku ja Ida-õigeusu kirikutega. Mandri-protestantidesse suhtus Newman umbusuga, pidades neid pigem sektantideks. Hiljem läks Newman üle katoliku kirikusse ja tõusis seal koguni kardinaliks. Kuid tema poolt edendatud kõrgkiriklik suund anglikanismis on jäänud tänaseni mõjukaks.

Piiskopiamet
    Piiskopiamet ajaloolises järjepidevuses (vastav termin on ‘apostlik suktsessioon’) säilis Rootsi Kirikus (ja Rootsi kaudu ka Soomes ja Põhja-Eestis), kuid mitte Saksamaal. Sestap oligi anglikaanidel, kelle jaoks piiskopiamet oli ja on oluline, esialgu lihtsam astuda ühendusse Skandinaavia ja Balti luterlike kirikutega. 1920ndatel aastatel astuti armulauaosadusse Rootsi Kirikuga, 1930ndatel aastatel Soome, Eesti ja Läti kirikutega. Kokkulepe Inglise Kiriku ning Eesti ja Läti kirikute vahel kirjutati alla 1938. aastal Tallinnas ja see nägi peamiste punktidena ette vastastikuse armulauaosaduse ja osavõtu piiskoppide ametissepühitsemisest. 1950ndatel aastatel järgnesid samalaadsed kokkulepped teiste Skandinaavia kirikutega (Norra, Taani, Island).

Porvoo ühisavaldus
    1970ndatel ja 1980ndatel jõudsid teoloogilised kõnelused luterlaste ja anglikaanide vahel uuele, võib öelda et ülemaailmsele tasandile. Kiideti heaks mitmeid dokumente (Pullach Report 1973, Helsinki Report 1982, Niagara Report 1987), milles nenditi anglikaanide ja luterlaste seisukohtade lähedust ja püüti käsitleda säilunud erimeelsusi.

Täiesti uus samm astuti 1992. aastal, kui valmis Porvoo Ühisavaldus (Porvoo Common Statement). Tegemist on teoloogiliselt ja oikumeeniliselt väga kaaluka dokumendiga, mille väljatöötamisest võtsid osa Briti saartel asuvate anglikaani kirikute (st Inglise, Wales’i, Shoti- ja Iirimaa kirikute) ning Skandinaavia ja Balti luterlike kirikute esindajad. Porvoo Ühisavalduse 5. peatüki, s.o Porvoo deklaratsiooni, ametliku heakskiitmisega on nimetatud kirikud astunud üksteisega täielikku osadusse. See tähendab praktikas, et skandinaavia või balti luterlane võib olla mistahes Briti saartel asuvas anglikaani kirikus täieõiguslik koguduse liige, osa saada kõigist kiriklikest talitustest, ja vastupidi. Samuti tunnustatakse mõlema poole vaimulike ametite kehtivust. Porvoo deklaratsiooni pidulik allakirjutamise tseremoonia leidis aset 1996. aastal Norras Trondheimi katedraalis, Tallinna Toomkirikus ja Londonis Westminster Abbeys. Sellega on Põhja-Euroopa ruumis sündinud uus laiaulatuslik kirikuosadus.

Kuid luterlaste ja anglikaanide lähenemine leiab aset mujalgi. Tegelikult juba enne Porvoo Ühisavalduse valmimist oli olemas sarnane dokument anglikaanidel ja Saksa evangeelsetel kirikutel. Nimelt valmis 1988. aastal Meisseni Ühisavaldus, mis on Porvoo tekstiga väga sarnane. Kuid paraku on täieliku kirikuosaduse loomisel saanud takistuseks ajaloolise piiskopiameti puudumine saksa luterlikes ja reformeeritud kirikutes, samal ajal kui kõikides teistes õpetuslikes küsimustes põhimõttelisi erimeelsusi pole. Loodetavasti leitakse siin mingi lahendus, mis võimaldaks peatset täielikku osadusse astumist.

Sarnane protsess käib hoogsalt ka Ameerika mandril. Nimelt on Evangeelne-Luterlik Kirik Ameerikas (ELCA) ja Ameerika Episkopaalkirik (ECUSA) kokku leppimas paljuski samasugustes põhimõtetes nagu Porvoo dokument sätestab. Sama võib öelda Kanada episkopaalkiriku ja luterliku kiriku kohta.

Kokkuvõtteks
    Kokkuvõtteks tuleb nentida, et kolmanda kristliku aastatuhande ja reformatsiooni 500. aastapäeva künnisel on Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas kujunemas uus laiaulatuslik kirikuosadus anglikaanide ja luterlaste vahel. Porvoo kokkuleppe tähtsust ja tähendus ületab kaugelt selle osaduskonna liikmeskirikute geograafilised ja kultuurilised piirid. Viimastel aastatel on oikumeenilises liikumine astunud teisigi olulise tähtsusega samme (nt katoliiklaste ja luterlaste “Ühisavaldus õigeksmõistmise õpetusest”), mis annavad lootust kaotatud osaduse taasleidmiseks erinevate konfessioonide vahel. Anglikaanide ja luterlaste jätkuv dialoog mängib siin o
lulist rolli.