PIIBLI ALGTEKSTID

Üheks Piibli täpse mõistmise eeldusteks on võimalikult täpne algtekst. Üha uute käsikirjaleidudega täienev uurimistöö on pikk ja lõputu protsess. Üheltpoolt toimub küll pidev ajaline kaugenemine Piibli kaasajast, teisalt aga muutuvad sellealased teadmised sügavamaks.

Muutused algtekstis

Meieni pole jõudnud ühtegi algset piiblikäsikirja. Käsikirjade ümberkirjutamise käigus aga võis tekkida vigu, samuti võis kopeerijat kannustada ka soov muuta sõnum kaasaegsemaks või teoloogiliselt kaalukamaks. Alles pühakirja kuuluvate raamatute ringi fikseerimisega muutus kopeerijate töö eesmärgiks säilitada olemasolev tekst võimalikult täpselt ja muutumatuna.

Et selgitada välja kopeerimisel tehtud vigu, peab omavahel võrdlema suurt hulka käsikirju. Paljude lõikude osas aga on võimalik mitu tõenäolist varianti. Heades väljaannetes esitatakse sellistel juhtudel kõik tõenäolised võimalused.

Vana Testamendi käsikirjad

Vana Testamendi käsikirjad kirjutati algselt papüürusele või nahale, hiljem pärgamendile. Lehtede ühendamisel saadi pikad kangad, kuhu vajalik tekst kirjutati tulpadena paremalt vasakule. Valmis käsikirjad keerati ümber spetsiaalsete varbade. Nii valminud rullraamatut nimetati keerikuks. Lugemisel rulliti vajalik tekst lahti, keriti ühe varva pealt teisele. Alles 2.–3. sajandil pKr. hakati kasutama tänapäeva raamatutele omast köitmisviisi. Niisugusel viisil köidetud käsikirju nimetatakse koodeksiteks.

Kui aastal 90 pKr. määrati kindlaks Vana Testamendi teksti lõplik kuju, kuulusid sellest kõrvalekaldunud tekstid hävitamisele. Seetõttu pakuvad huvi käsikirjad, mis olid levinud enne teksti ühtlustamist. Sellega on seotud käesoleva sajandi kõige tuntumad käsikirjaleiud, mis said alguse 1947. aastast. Siis sattusid kaks Surnumere ääres karja valvavat poissi juhuslikult koopasse, kust nad leidsid mitmeid savikannudesse pakitud Vana Testamendi käsikirju. Need pärinesid 2.sajandil eKr - 1.sajandil pKr. tegutsenud esseenidele kuuluvast Kumrani kloostrist. Hoolimata mõningatest erinevustest on nende tekst üllatavalt sarnane 1000 aastat nooremate käsikirjadega, millel põhineb enamik tänapäevaseid piiblitõlkeid.

Kõige varasemad täielikku Vana Testamenti sisaldavad heebreakeelsed käsikirjad pärinevad 10.–11.sajandist. Tänapäevaste väljaannete aluseks on tavaliselt võetud 10. sajandist pärinev Aleppo koodeks.

Uue Testamendi käsikirjad

Vanemad säilinud Uue Testamendi käsikirjade osad pärinevad 2.sajandist. See näitab, et selleks ajaks pidi neist olema juba piisavalt palju ärakirju. Nii on näiteks Egiptusest leitud papüüruskäsikiri Johannese evangeeliumist, mis pärineb aastast 120 pKr. Üldse on Uue Testamendi käsikirju säilinud üle 4000. Üheltpoolt võimaldab see nende omavahelisel võrdlemisel teha oletusi algse tekstikuju kohta, teiselt poolt aga pakub käsikirjade suur arv hulgaliselt eri variante, millest algse leidmine ei ole alati sugugi lihtne.

Vanimad Piiblid

Kuna esimeste kristlaste hulgas levis Vana Testamenti peamiselt kreekakeelse tõlke Septuaginta kujul, on vanimates Piiblites ka Vana Testament säilinud kreeka keeles. Tuntumatest käsikirjadest võib siin nimetada 4. sajandist pärinevaid Vatikani koodeksit ja Siinai koodeksi. Viimase leidmisega käis kaasas huvitav lugu. Nimelt avastati see IV sajandist pärinev kreekakeelne koodeks mitmete sündmuste kokkusattumisel. 1844 aastal leidis saksa teadlane Konstantinus von Tischendorf Siinai mäe jalamil asuvast Püha Katariina kloostri paberikorvist väga vana käsikirja, mis oli põletamisele määratud. Talle anti kaasa vaid osa lehti. Saades aru oma leiu tähtsusest, naasis teadlane 1853. aastal uuesti kloostrisse, kuid ei leidnud sealt enam midagi. 1859. aastal viibis Tischendorf kolmandat korda kloostris. Olles juba lootuse kaotanud, leidis ta oma ärasõidu eelõhtul juhuslikult majahoidja kambrist puuduvad osad. Tänapäeval on see käsikiri tuntud Siinai koodeksina.

Arthur Võõbuse elutöö

Eesti uurijatest on Piibli algteksti selgitamiseks kaalukaima panuse andnud teoloogiadoktor Arthur Võõbus (1909–1988). Tema töö vanade süüria käsikirjadega on tunduvalt laiendanud ettekujutust piiblitekstidest ja nende levimisest. A.Võõbus avastas maailma teadlastele vanimad süüriakeelsed Vana Testamendi ja Uue Testamendi käsikirjad. Erilist tähelepanu väärivad siin vana-süüria keelsed evangeeliumid ja väga vana Septuaginta tõlge süüria keelde.

Kokku sooritas A.Võõbus üle kolmekümne uurimisreisi Lähis-Ida maadesse, mille tulemusena tõi ta kaasa fotokoopiaid ligi 200 000 leheküljest vanadest süüriakeelsetest käsikirjadest, millest enamik sai esmakordselt tuttavaks tänapäeva teadusele. Chicago Ülikooli juurde asutati A. Võõbuse muuseum, kus neid käsikirju säilitatakse.

Küsimused:
1. Miks on leitud suhteliselt vähe vanemaid käsikirju?
A. Käsikirju hoiti hooletult
B. Kaanoni kinnitamise järel hävitati normist kõrvale kaldunud käsikirjad
C. Iisraeli okupeerimisega kaasnes alati nende raamatute hävitamine

2.
Miks võis algne Piibli tekst muutuda?
A. Uute käsikirjade valmistamine toimus mälu järgi
B. Kirjaoskuse tase oli madal
C. Käsikirja ümberkirjutaja võis vigu teha või midagi omalt poolt lisada

                                                               Saada vastused