Eesti luteri kiriku naisvaimulikud

Esimene naine seati Eesti luterlikus kirikus ametisse 32 aastat tagasi, täna on luteri kirikus 14 naisvaimulikku. See on vähem kui kümnendik praegu kirikus ametis olevaist vaimulikest.

Kuigi kaks esimest naist ordineeriti vaid aasta pärast naiste ordineerimist lubava määruse vastuvõtmist, läks järgmiste naiste ametisseseadmiseni veel kümme aastat. Nii seitsmekümnendail kui ka kaheksakümnendail aastail ordineeriti vaid kaks naist. Alles 1990ndatel lisandus vaimulike perre ametivendade sekka ka "ametiõdesid". 1996. aastal ordineeriti koguni kuus naist, 1997. aastal neli.

Esimeseks naisvaimulikuks sai Laine Villenthal, praegu Pindi koguduse õpetaja. Saksa okupatsiooni ajal keskkooli lõpetanud ja õpetajakutse omandanud Laine Villenthalil täitub tänavu suvel 45. tööaasta kirikus. Juba 1954. aastal paluti teda, Tallinna Usuteaduse Instituudi (UI) usuteaduse üliõpilast, Misso koguduse jutlustajaks. Õpetajaõiguste saamiseks kulus söakal naisel enam kui tosin aastat, kuigi Laine Villenthali kogudus oli vastava palvekirja saatnud kirikuvalitsusele juba kaks aastat varem. Muide, ka seadus, mis lubab naisi kirikutööle ordineerida, võeti Eestis vastu alles 12. oktoobril 1967.

"Kuna naiste töö meie kirikus on lubatud ainult 32 aastat, siis ei ole 14 naist sugugi vähe," leiab Laine Villenthal. Ta manitseb hoiduma siiski naiste ülekaalu taotlemast. "Normaalne on, kui mehi-naisi töötab kirikus võrdselt," arvab ta.

Mõnevõrra lihtsam oli õpetajaõigusi saada Jämaja koguduse õpetajal Anu Konksul. Vabama õhustikuga 1990ndail asus UIsse õppima palju kirikuhuvilisi, kelle seas põline pealinna kooliõpetaja Anu Konks. Kuigi ta 1996. aastal ordineeriti diakoniks ja aasta hiljem õpetajaks, pole ta kutsetööd tänini jätnud – koguduse teenimise kõrval on ta igapäevatööks ka Torgu põhikooli direktori amet.

Eesti noorimate naisvaimulike sekka kuuluv Mare Mägi, Kose koguduse õpetaja, astus aga kutseteel juba üsnagi loomulikku rada – õpingutele Tartu Ülikooli usuteaduskonnas järgnes praktika-aasta ja õpetajaordinatsioon.

Töö meeste kõrval

Paljudel elualadel on naised pidanud end rohkem tõestama ja kogema ka kohatuid võrdlusi ametivendadega. Kantslis ja altaris ollakse harjunud nägema meest, ka koguduseliikmete mõttemall klammerdus veel hiljuti stampi: mees suudab ja jõuab rohkem.

"Mees läheb kirikutööle traditsiooniga, ta võetakse kahe käega vastu, naine aga peab iga jalatäie maad inimsüdames võitma tublidusega, tõestades, et töö tulemus ei olene soost, vaid sellest, kellena julgeme ja suudame olla Jumalalt saadud ülesandeis," tõdeb Laine Villenthal.

"Kui vaadelda näiteks meesvaimulike tööd – ka seal võib olla suuri erinevusi; seega ei saa väita, et naised teeks kehvemini," väidab Anu Konks.

Nüüdseks on naisedki suutnud end näidata ja usaldust kasvatada. "Näib, et kogudus ei vali endale mees- või naisõpetajat, vaid sobivat hingekarjast," arvab Mare Mägi, kes kandideeris praegusele ametikohale kõrvuti meesvaimulikuga. Naisvaimulik ei ole anomaalia, koorub noorema põlvkonna naisvaimulike arvamustest välja tõetera. "Arst on arst, õpetaja on õpetaja, vaimulik on vaimulik hoolimata sellest, kas ta on mees või naine. Ülesanded ja eesmärgid sellest ei muutu," toonitab Mare Mägi.

Töö sisu osas võib küll aimata soolise omapära mõju. Kuigi kõik naised eitavad nn meeste- ja naistetööde olemasolu kirikus ja rõhutavad esmatähtsaks kirikliku teenimist, aimub ometi, et naistele on meelepärased ka lastetöö, koolitunnid ja hoolekanne. Samas pole kogudusetööle asunud naisel traditsioonilist "koguduse ema", kogudusele pühendunud abikaasat, kes korraldab vastuvõtte, juhib seltskondlikku elu, küpsetab ja organiseerib. Ka need ülesanded langevad vaimulikule enesele.

Nii nagu enamikel elualadel, kus naised on "mehelikke" ametikohti vallutanud, on ka kirikus ametivennad naiskolleegidele viltu vaadanud. Naiste meelehärmi põhjuseks ongi tihtipeale ametivendade ametialane kiivus ja sarkasm.

Karjäär pole peamine

Karjäärihimu kirikus taunitakse, vaimulike jaoks on peamine rahva teenimine. Ometi on saavutusi igal ametiteel, kõrgem ametikoht on tunnustus tööle. Ametredelil kõrgema positsioonini jõudnud naisvaimulik on abipraosti ametit pidanud Harju-Madise koguduse õpetaja Juta Siirak. Praegu kehtiva seaduse järgi ei saa aga naist valida kiriku kõrgemaisse ameteisse – piiskopiks ega peapiiskopiks. "Kirikukogus vastu võetud otsusest, et naisi ei tohi piiskopikohale valida, tunnen häbi meie kiriku pärast," nendib Laine Villenthal. Naiste sobivust sellesse ametisse hindavad naised ise kõrgelt, kuigi peavad seda vastutusrikkaks. Ent naispiiskop pole iseenesest eesmärk omaette, eelkõige rõhutavad kõik asjaosalised ametioskusi ja tööle pühendumust.

Lea Jürgenstein

TAGASI