Kohaliku omavalituse ja koguduste koostööst

Saaremaa valla volikogu valimiste eelsel ajal saame kuhjaga kuulda ja lugeda häid mõtteid ja arvamusi, kuidas korraldada parimal viisil elu ühe suurvalla tingimustes. Sarnaselt teistele piirkondadele on ka Saaremaa valdade ja Kuressaare linna juhid istunud ilmselt sadu tunde nõupidamiste laua taga, mille üheks tulemuseks on Saaremaa omavalitsuste ühinemisleping. Sündinud dokumendis on püütud üldiselt kaardistada kõiki peamisi Saaremaa eluga seotud valdkondi ja loodetavasti kaasata võimalikult laia asjaosaliste ringi.

Läbirääkijatele ei saa selles suhtes küll midagi ette heita, kuid teistes Eesti piirkondades on ühinemislepingu arutlustesse kaasatud ka kogudusi, kes on kohalikul tasandil reeglina suurimad kodanikuühendused. Eestikeelse elanikkonna hulgas suurimal, evangeelsel Luterlikul kirikul, on Saaremaal enamikes suuremates keskustes 13 kogudust (2016 aasta andmetel) ühtekokku 7615 liikmega.

Kuni käesoleva ajani on iga kogudus teinud oma vallas või linnas rohkem või vähem koostööd kohaliku omavalistusega. Kogudused ei ole ju kuidagi kohalikust elust lahutatud, vaid tegemist on samade inimestega nii vallas kui kirikus. Saaremaa ühinemisleping tõdeb, et seni kättesaadav teenused ei halvene ning ühendatud vald ei vähenda MTÜ-de ja kodanikuühenduste tegevustoetusi. Kuna MTÜde toetamiseks soovitakse kehtestada ühtne kord, on koguduste kontekstis mõistlik läbirääkimiste tulemusena seni tehtu kaardistada, ning määratleda kõigile arusaadavad koostöö põhimõtted.

Praegu oleme olukorras, kus üks kogudus ei ole kursis naaberkoguduse koostööst valla tasandil, rääkimata sellest, et vallajuhid ei tea, millist koostööd tehakse kogudustega naabrite juures. Koostöö ise on aga väga laialdane, alustades ühisürituste- ja transpordi korraldamisest kuni suuremate projektideni.

Koguduste hallata on ajaloolise pärandina Saaremaa ja kogu Eesti ühed väärtuslikumad muinsuskaitsealused sakraalhooned, mille hulgas vanimad on Valjala, Pöide, Karja, Kaarma, Kihelkonna ja Püha. Need on Saaremaa külaliste hulgas Kuressaare Linnuse, Kaali järve ja Angla tuulikute kõrval turismihooajal ühed suuremad vaatamisväärsused ja ühtlasi vanimad ehitusmälestised.

On ekslik arvata, nagu oleks nende restaureerimine koguduste endi mure. Selles osas võiks lähtuda põhimõttest, et ennekõike püütakse korrastada tihedamas kasutuses ja kogukonnale avatumad hooned. Suurematest keskustest kaugemal asuvate kirikute olukorda tuleb säilitada, kuni hoone taastamise järjekord jõuab konkreetse mälestiseni. Prioriteedid ja nende järjekorra kehtestaks vastav komisjon, koostöös omavalitsuse ja riigiga. Reeglina on kogudused rajanud endale kirikute kõrvale märksa tagasihoidlikumad ruumid, kus igapäevaseid sündmusi on võimalik viia läbi aastaringselt. Üksnes lugupidamisest vanemate kristliku kultuuripärandi vastu on püütud igivanu hooneid hallata ning võimalusel  koostöös kohaliku omavalitsuse ja riigiga korrastada. Reeglina käivad aga suuremete investeeringute tegemine, osaliselt muinsuskaitse poolt kehtestatud nõudmistele, üle jõu isegi suurematel kogudustel. Tehnoloogiate ja võimaluste muutuse tulemusena võiksime jõuda kunagi olukorrani, kus kirikud on aastaringselt soojad ning avatud kohaliku kogukonna teenimiseks.

Ajalooliselt on avalike hoonete, sh, kirikute korrastamine olnud maaisandate sh, riigi ülesanne. Viimased 100 aastat on selleks märkimisväärselt panustanud ka üksikisikud. Ajaloolise tõe huvides ei saa jätta märkimata, et iseseisva Eesti esimene parlament võõrandas ilma igasuguse kompensatsioonita mõisamaade kõrval ka kirikute varad, jättes sellega kogudused ilma igasugusest sissetulekust. Viimased olid sunnitud selles olukorras kehtestama toimetulekuks liikmemaksu, aga toona kuulus kirikusse üle 90% Eesti elanikkonnast. Riigil jäigi kogudustelt võetud varad kompenseerimata, kuna enne jõudis peale tulla Teine Maailmasõda ja nõukogude okupatsioon. Taastatud Eesti Vabariigi  veerandsaja aasta jooksul on taastatud vaid üksikuid kirikuid. Saaremaal on nii era kui avaliku sektori koostöös jõutud selles osas kõige kaugemale Kihelkonnal ja Kuressaares.

Tulenevalt Saaremaa omavalitsuste ühinemislepingust (10.3 – 10.7; 15.2) on põhjust loota, et valitav Saaremaa valla volikogu jätkab koguduste sh. valla territooriumil asuvate muinsuskaitse all olevate sakraalhoonete korrastamist ja senise sisulise koostöö toetamist vähemalt senises mahus.

Suuremate restaureerimisprojektide ajakava ja mahtude osas on riigi ja muinsuskaitsemetiga koostöös vajalik moodustatakse kiriku ja valla koostöökomisjon.

On selge, et vähemalt järgneva 100 aasta jooksul jätkavad senised kogudused oma tegevust ajaloolistes piirides, kandes  kogukonnana ajaloolist ja piirkondlikku identiteeti mis loob eelduse arendada koostöös vallaga kohalikku elu.

Kogudused on seni olnud kohalikele omavalitsustele parteriteks peamiselt kultuuri ja hoolekande valdkonnas. Ühendomavalitsuse tingimustes tuleb silmas pidada kogudustega tehtava ühistöö laiemat arendamist ja korraldamist.

Kirik ise ei saa eelistada ühtegi erakonda kuid on valmis tegema koostööd kõigi poliitiliste jõududega, kes soovivad arendada nii vaimselt kui ainelist kristlikku pärandit. Ennekõike peaksid seda silmas pidama erinevates nimekirjades kandideerivad koguduse liikmetest vallavolikogu kandidaadid.

 

Anti Toplaan

EELK Saarte praost