Tiirimetsa Emmause palvemajast

Eelmisel nädalavahetusel avastas Anseküla kogudusele kuuluva Tiirimetsa palvemaja hooldaja, et keegi on majja hoone varjatud poolelt akna kaudu sisse murdnud. Sees on vandaalitsetud, lõhutud ja püütud ka tuld teha. Suurem kahju on jäänud siiski olemeta ja nii koguduse õpetaja kui selle liikmed võivad tänada Jumalat, et see väärtuslik hoone on hävingust pääsenud.

Alles eelmise nädalal sai Meie Maa kirikulehekülje lugeja teada, et 8. juulil peeti Tiirimetsa palvemajas leeripüha kus leeriõnnistuse sai neli noort inimest. Kuna igapäevaselt hoones tegevust ei toimu ja keegi otseselt maja kõrval ei ela muutis kellegi mõtlematu tegu 1935 aastal ehitatud palvemaja ja sellega seotud ajaloo haavatavaks. Olen ise seda palvemaja väga paljude inimestega sageli külastanud ja kogenud kohalike inimeste poolt alati südamlikku ja sooja vastuvõttu. Kui koguduse õpetaja mulle hoonesse sissemurdmise juhtumist teatas meenus seegi, et Tiirimetsa palvemaja on üks nendest pühakodadest kus on leidnud endale koha suletud Rummu vangla kabeli pingid ja endiste vangide poolt loodud usuteemaliste piltide näitus. Nii tekkis tahtmatult vaimusilmas kujutluspilt, kus ühes Saaremaa palvemajas said hetkeks kokku oma karistust kandvate ja seda kahetsevate inimeste püüd väljendada läbielatut vaimuliku sisuga piltides ja teisalt mõtlematusest ja hoolimatusest kantud inimeste tahe seda mis teistele püha lõhkuda.

Igaüks, kelle maja või korter langenud varaste rünnaku alla teab, et ka juhul kui sinu kodust ei ole otseselt midagi varastatud, jääb sündinust alles väga halb mälestus ja tunne nagu oleks seda mis sinule püha, rüvetatud. Kirik kui pühakoda on aga vaimulikuks koduks paljudele nii selles piirkonnas elavatele kui ka seal varem elanud põlvkondadele. On tõsi, et seni kuni kestab maailm ei kao inimeste halvad loomuomadused aga ühiskonna ja kiriku ülesanne on õpetada kasvavat põlvkonda mõistma ja väärtustama oma vanemate pärandit ja seda mis on püha.

Me ei peaks selles osas jääma lootma üksnes haridusasutustele või ka väga head tööd tegevale Eesti Kaitseväele, vaid noori oma eeskujuga kaasama ja suunama hea ja hüvelise poole. Mõtlen sageli kurbusega, et ajal mil Saaremaal peavad oma leerilaagreid mitmed Soome kogudused,  kus leeris käivad pea kõik 15 aastased noored, ei leia nende Eesti eakaaslased endile suvel meelepärast ja huvitavat tegevust. Meie enda noored astuvad täna ellu ilma, et nad oleksid õppinud tundma elementaarseid teadmisi oma vanavanemate maailmavaatest, erinevatest usunditest ja nende tähendusest. Aga mis kõige olulisem, seda mis on elus tegelikult oluline ja väärtuslik.

Tiirimetsa Emmause palvemaja ehitati Anseküla koguduse ja omaaegse õpetaja Ernst Adolf Greinerti eestvõttel Anseküla naaberkihelkonna piirile jäävate külade inimeste oma kirikuna.

Lähimad luterlikud pühakojad olid piirkonna inimestele Sõrves Anseküla kirik ja teisalt Kihelkonna koguduse alla kuuluv Ütsa palvemaja.1935 aastal, mil kirikus käid veel valdavalt jalgsi või hobuvankriga oli uue kiriku rajamine Tiirimetsa külla suureks sündmuseks. Seda hoonet on kunstiajaloolane Egle Tamm nimetanud oma raamatus Eesti 1920.-1930. aastate sakraalarhidektuuri käsitlevas teoses armsaks puitkirikuks ja oma omalaadsete hulgas silmapaistvaks näiteks. Hoonele annab isikupära majakesena katuseviilu vajunud torni modifikatsioon, mis sarnaselt Kuusalu vennastekoguduse palvemajale, püüab leida alternatiivi tavapärasele tornile. Hoonele lisavad omaaegset moodsust funktsionalistlikus stiilis aknad. Arvatavasti samal perioodil rajatud Mõisaküla kiriku eeskujul sai Tiirimetsa kirik rootsipunase laudise kuid funktsionalismile iseloomuliku rõhtlaudise asemel katab palvelat rahvaliku arhitektuuri näitena kaasaegsem püsttriiplaudis.

Muuhulgas Tiirimetsa kirikuks nimetatud pühakoja eriline tähendus ilmnes teise Maailmasõja aegsetes ja järgsetes sündmusest mil Anseküla kirik hävis 1944 aasta lahingute käigus ja Ütsa palvemaja tegevus lõpetati ning hoone teisaldati ja võeti Lõmala külas kasutusele laoruumina.

Anseküla kogudust oleks uue, usuvaenuliku võimu saabudes tabanud nende koguduste saatus, mille sulgemise otsust oli kergem teha seal kus koguduse senine hoone oli hävinenud või ei suudetud seda erinevatel põhjustel taastada. Tänu Tiirimetsa palvemaja säilimisele sai nõukogude ajal tegutseda ka Anseküla kogudus mis on pakkunud läbi okupatsiooniaja vaimuvalgust paljudele inimestele. Nii on Tiirimetsa palvemajast saanud otsekui omapärane Noa laev mis on usule kindlaks jäänud perekondi kandnud läbi maad laastanud veeuputuse aegade vastu uuele ajastule.

Nüüd, mil raskeimad katsumused on jäänud seljataha ja meie ees on avardunud uued võimalused, ei tohi me unustada seda mis on meid kandnud tänasesse päeva. Tiirimetsa palvemaja vajab nii üksikute inimeste kui kohaliku omavalitse tähelepanu. Hoone ise vajab põhjalikku renoveerimist mis oleks hea tahtmise korral jõukohane igale inimesele, rääkimata suuremast kogukonnast. Taasiseseisvumise esimese 25 aasta jooksul on paljud pered korrastanud oma majad või ehitanud uued. Samas seisavad meie pühakojad veel korrastamise ootel. Ilmselt on üleliigne küsida, kes peaks taastama ja hooldama meie vanemate rajatud pühakodasid kus on palutud palveid täna elavate laste ja lastelaste eest? Küllap on see meist igaühe kohus ja au küsimus, et mitte ainult säilitada olemasolevat kultuuripärandit, vaid selle taastamise käigus saada ka ise osa sellest pärandist mis ei ole kätega tehtud, vaid on igavene pärand ning hoone taevas.