Miks me üldse sellistes kaugetest ja imelikest tegelastest kõneleme?

Taibukamad õpilaste seast on ehk juba taibanud, et usundiloo ülesanne on aidata veidigi paremini mõista, miks inimesed usuvad just nõnda, nagu nad usuvad ja miks nad sellest lähtuvalt üht või teistmoodi käituvad. Nimelt on täheldatud, et usk on üks kesksemaid asju inimisiksuse juures ning et ta mõjutab nii inimese teadlikke otsuseid kui ka alateadlikke protsesse. Usust teoreetilisemalt järgmisel aastal, ent praeguse kursuse eesmärgiks on tutvuda usu praktiliste väljendustega inimajaloos et mõista, kuidas ja kust on tulnud meie ja meie kaasinimeste eluvaated.

Oleme üpris põgusalt kõnelnud ürgusundist. Peamised allikad selle uurimiseks on olnud mitmesugused arheoloogilised muistised. Nende eriliseks väärtuseks on, et nad on enam-vähem kindlalt dateeritavad ja alluvad ka mingisugusele üldisele periodiseeringule. Ent neil on ka palju puudusi. Esiteks muidugi see, et säilinud on üpris lünklik materjal. Ürgajast meieni on püsinud vaid hästisäilivad asjad, nagu kivistised, luud-kondid jms. Samas aga näiteks puust esemed, mida kunagi võidi valmistada, nahkrõivad, mida ehk kanti jms on hävinud. Üks eesti teoloogiaprofessor, Uku Maasingu sõber ja teaduspartner Evald Saag arvab, et ka siinsetel aladel võis enne eelmist või üle-eelmist jääaega elada mingi puu-kultuuriga rahvas, kellest just sellesama kõdunemisprotsessi tulemusena kindlaid märke maha pole jäänud. See on siiski vaid oletus...

Teine häda muististega on see, et nad on siiski vaid "mineviku tummad tunnistajad" ning nende tõlgendamiseks on vaja kasutada oletusi ja analoogiaid. Kust aga neid leida? Siin tuleb meile appi etnograafia. Usinad teadusejüngrid on viimaste sajandite kestel nuuskinud välja palju seni "tsivilisatsiooni" eest peidus elanud rahvaid, kes oma arenguastmelt väga erinevatel kaugustel on. Nii on leitud täiesti kiviajas elavaid rahvaid veel tänapäevalgi oma võsades ringi luusimas. Nende kultuuride tundma õppimise kaudu on võimalik paljutki teada saada ka omaenese esivanemate elu-olu ning meiegi tsivilisatsiooni kujunemise kohta. Eks ole põnev!?

Ent ikkagi miks just austraallased? Aga seepärast, et sealsed aborigeenid e pärismaalased on üsna käesoleva ajani säilitanud kõige arhailisema majandusliku ja ühiskondliku elulaadi, mis vastab ürgkogukondlikule korrale. Selle tõttu pole ka imeks panna, et enamikus usundiloo varaseid vorme käsitlevas raamatus tuuakse palju näiteid just austraallaste usundist. Ka Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitses paar aastat tagasi üks üliõpilane oma bakalaureusetööd austraalia pärismaalaste usundi teemal - seda tööd on kõigil huvilistel võimalus TÜ raamatukogus lugeda.

Oma kodumaa geograaliliste iseärasuste tõttu olid austraallased tuhaneid aastaid ümbritsevast maailmast lahutatud. Nende maal puudusid ohtlikud kiskjad, kellega tulnuks võidelda ja samuti asjaolu, et ka muud keskkonnatingimused võimaldasid suhteliselt vähese vaevaga ära elada, aeglustasid ühiskonna arengut.

Muidugi ei saa austraallasi üks-ühele samastada meie esivanematega ega nende usundit "ümber kantida" muistsele inimühiskonnale üldse. Kasvõi juba nende kodumaa looduslike iseärasuste tõttu (näiteks mõne muu paiga asukad pidid juba muiste võitlema raskete ilmastikuolude ja hirmuäratavate elajatega, mis kõik kajastus ka nende uskumustes). Siiski on kindel see, et kõigist kaasaegseist rahvastest on austraallastel nende muistsed uskumused kõige puhtamal kujul säilinud.

Teatavasti olid Austraalia põliselanikud enne eurooplaste kolonisatsiooni rändhõimud, kes veel ei osanud harida maad, kasvatada koduloomi, kududa, valmistada savinõusid, töödelda metalli ega teha niisuguseid relvi nagu vibu ja nooled. Arvukate rändhõimude hulgas polnud ühtki, kes oleks liitunud mingiks suuremaks kollektiiviks. Iga kogukonna sisemine struktuur oli küllalt ühetaoline, ent juba eksisteeris vanuseline ja sugupooltevaheline gradatsioon, mis oli seotud tööjaotusega, ning samuti oli juba "lihtrahvast" eraldunud pealikute juhtiv kildkond.

Teadaolevalt olid austraallaste uskumused ja tavad üsna ühetaolised pea kõigis maa piirdkondades, mis siiski ei välista mõningaid lokaalseid eripärasid.

Kui küsida, millised austraallaste tavad ja uskumused kõige enam nende elu mõjutavad või mõjutasid, siis osutub vast levinuimaks totemism - usk üleloomulikku seosesse, mis arvatakse eksisteerivat teatud rühma inimeste ja teatud rühma materiaalsete objektide, sagedamini aga teatud loomade vahel.

Austraalliat nimetatakse usundiuurijate seas klassikaliseks totemismimaaks sest seal on paremini kui kusagil mujal näha selle usundivormi juured.

Totemismis võib eraldada kahte suhtlevat liiget: subjekt (inimeste rühm) ja objekt (tootem). Sellise totemistliku suhtlemise subjekt Austraalias on kõigepealt nn tootemrühm, mis mõnikord langeb ühte üheskoos elava rahvakilluga ja mõnikord mitte.

Tootemrühm on alati eksogaamne st abielusuhted tema liikmete vahel on keelatud. See on muidugi sotsiaalne, mitte religioosne tunnus, ent näitab ühtlasi, kuidas usk ja ühiskond juba primitiivsetes kultuurides omavahel põimunud olid. Eksogaamia vältis abielusid liialt lähedaste sugulaste vahel ja seega, nagu tänapäeval teame, aitas hoida järglaste kvaliteeti.

Mõnedel Austraalia suguharudel on avastatud veel erilisi, ebatüüpilisi totemismi vorme: sugupoolte totemism ja individuaalne totemism.

Sugupoolte totemismi olemus seisneb selles, et hõimu tavaliste tootemite kõrval peavad kõik hõimu mehed oma tootemiks mingit looma (tavaliselt lindu või nahkhiirt), kõik naised jällegi mingit teist samasugust looma.

Individuaalne totemism arvatakse olevat totemistlike uskumuste hilisem vorm. Selle olemuseks on, et igal inimesel on üldkogukondliku tootemi kõrval veel oma isiklik tootem. Tavaliselt omavad seda mehed, ehkki mitte kõik. Sagedamini aga nõiad, posijad, pealikud. Individuaalne tootem päritakse kas isalt või omandatakse täisealiseks saamisel nn initsiatsiooniriituse lõpul (vt Winnetou jutud Ameerika indiaanlaste samalaadsetest lugudest). Siin on juba näha, et religioon hakkab individuaalseks muutuma, olles varem valdavalt kogukonna ühine asi.

Tootemiteks on tavaliselt mitmesugused loomad, tunduvalt harvemini taimed, haruharva muud esemed. Üldisteks seaduspärasusteks on, et igal hõimul määrab tootemite valiku hõimu asukoha füüsilis-geograafiline iseloom ja majanduslikus tegevuses valitsev suund. Tootemloomad on enamikus süütud ja inimesele ohutud elukad, seega ei saa totemistlike uskumuste tekkimist selgitada inimeste hirmuga tugevate kiskjate ees.

Austraallased ei pea tootemit mingiks jumaluseks ega kõrgemaks olevuseks, mispärast pole ka õige väita, otsekui tähendaks totemism mingi materiaalse objekti austamist. Tootemi jumalikustamine puudub, on olemas vaid usk mingisse salapärasesse sugulusse tootemiga.

Lõuna- ja Kesk-Austraalias uuritud hõimud väljendasid oma suhtumist tootemisse tavaliselt sõnadega: “See on meie sõber”, “meie vanem vend”, “meie isa”, mõnikord ka “meie liha”. On isegi andmeid, et inimesed nagu samastasid end tootemiga.

Inimese ja tema tootemi vahel valitsev lähedus avaldub kõigepealt keelus tootemit tappa (tabu) samuti nagu on keelatud ka oma venna või isa-ema tapmine. Nii ei ole lubatud oma tootemit isegi toiduks kasutada. See keeld, ehkki see kehtib kõikjal, pole siiski kõikjal ühesugune. Kaguhõimudel näiteks on küll keelatud tootemit tappa, ent kui selle tapab keegi teine, siis ei keeldu inimene teda toiduks tarvitamast. Sellele vastupidiselt on Kesk-Austraalia hõimudel keeld tootemit toiduks tarvitada, selle tapmist aga ei peeta tava rikkumiseks. Siiski eksisteerivad ka teatavad totemistlikud rituaalid, kus on kombeks süüa veidi tootemi liha, et kindlustada maagilist seost temaga. Arvatakse, et tootemi liha üldse mitte süüa on sama halb, kui teda liialt süüa ehk igapäevaseks toiduks tarvitada, sest nii ühel kui teisel juhul kaotab inimene seose tootemiga.

Arvukad müüdid tootem-esivanemate kangelastegudest etendavad tähtsat osa australlaste totemistlikes uskumustes. Tegelikkuses pole need esivanemad üldse “õiged” esivanemad (mistõttu ei tohi ära segada usku tootem-esivanematesse tõelise esivanemate kultusega). Nad on ebamäärased, fantastilised olendid: müütides kujutatakse neid kord loomadena, kord loomade nimesid kandvate inimestena. Nad kütivad, rändavad ringi, sooritavad rituaale ja teevad muudki samuti nagu need müüdid loonud austraallased isegi. Jutustuse lõpul läheb esivanem tavaliselt maa alla või siis muutub kaljuks, puuks, kiviks.

Totemistliku mütoloogiaga omavad lähedasimaid suhteid erilised rituaalid, millest osavõtjad esinevad müütide tegelastena. Sellistes rituaalides taasesitatakse tootem-esivanemate kangelastegusid. Need rituaalid on laialdaselt levinud ja üsna mitmekesised. Nende korraldamise eesmärk on tavaliselt noorukite õpetamine ehk siis pärimuse edasiandmine. Samuti kohandatakse neid pühitsemistseremooniate täitmisega.

Sellised müüdid ja neid alalhoidvad rituaalid aitavad näiteks seletada üksikute kaljude, kuristike, kivide vms päritolu. Nad moodustavad otsekui sugukonna oüha ajaloo, tema põlvnemise ajaloo ning õigustavad ühtlasi ideoloogiliselt sugukonna ja hõimu õigust oma maale. Säärased müüdid tugevdavad inimeste sidemeid neile kuuluva maaga, hoiavad alal pühadusetunnet ja aukartlikku suhtumist ümbritsevasse.

Huvitav on mõnede Kesk-Austraalia hõimude usk tootemi kehastumisse, usk sellesse, et inimene on oma tootemi elav kehastus. Selle usu kohaselt kehastub inimeses mitte tootemloom ise, vaid mingi üleloomulik, tootem-esivanemate legendidega seotud olend. Teadusejünger C. Strehlowi uurimuste kohaselt on selleks üleloomulikuks olendiks ratapa – lapse loode. Sellised ratapad olevat jäetud müütiliste esivanemate poolt teatud kohtadesse – kaljudele, kividele, puude otsa. Kui noorik juhuslikult või kavatsetult möödub niisugusest kohast, võib ratapa siseneda tema kehasse ja seejärel ta rasestub. Sündinud laps aga kuulub tootemile, kes on seotud antud paigaga. Kaval, kas pole? J

Teadaolevalt ei usu ükski Austraalia hõim, et tootemloom ise vahenditult inimeses kehastub. Samuti puudub neil enamarenenud rahvastele vahel omane usk, et inimese hing läheb pärast tema surma tootemloomasse (hinge ümberkehastumine).

Totemismiga on seotud ka kujutlus mitmesuguste materiaalsete esemete üleloomulikest omadustest, millel on totemistlike embleemide tähendus. Selliste embleemide levinuimaks kategooriaks arandadel ja nende sugulashõimudel on tðuringad – ovaalse kujuga kivid või ümardatud otstega puuplaadid. Need on kaetud skemaatiliste ja sümboolsete joonistega, mis tähistavad tootemit, omamata siiski reaalset sarnasust sellega. Tðuringad usutakse omavat salajast seost teatud tootemiga, tootem-esivanemaga ja teatud isikuga tootemrühma hulgast. Neid peetakse rühma pühaks varanduseks ning säilitatakse salajastes hoiukohtades, kust neid ei või leida asjasse mittepühendatud.

Suurt tähtsust omavad veel pühad totemistlikud keskused, millekson tavaliselt mõni erilise märgiga tähistatud koht sugukonna jahimaade piires: kalju, puu, veekogu jne. Seal asetseb püha peiduurgas, tðuringade ja teiste samasuguste esemete hoiukoht, kus sooritatakse ka kõikvõimalikud totemistlikud rituaalid. Kõigil kõrvalistel isikutel on pääs sinna rangelt keelatud, varasematel aegadel selle keelu rikkuja koguni tapeti (tapetaks ehk tänapäevani, kui valged võimumehed lubaksid).

Usutakse vastastikuse maagilise sõltuvuse olemasolu tootemi ja inimese vahel: ühelt poolt avaldab tootem mõju inimesele, teisalt jällegi mõjutab inimene oma tootemit.

Näiteks Edela-Austraalia hõimud usuvad, et tootem võib päästa inimese hädaohust. Teadusejünger Howitt on kirja pannud ühe juinide hõimu liikme tunnistuse, mille kohaselt tema tootem (känguru) tavaliselt hoiatavat teda hädaohu puhul, hüpates tema suunas.

Mõningate edelahõimude juures valitseb arvamus, et vaenlasele kahju tekitamiseks piisab tema tootemi tapmisest.

Seevastu Kesk-Australia hõimude juures on enam levinud lood tootemloomade sõltumisest inimestest. See avaldub peamiselt tootemit paljunema sundivates maagilistes toimingutes.

Paljunemistseremoonia olemus seisneb selles, et kord aastas, vihmahooaja eel, kui taimede kasv on intensiivne ja toimub loomade paaritumine, sooritavad tootemrühma liikmed teatud rituaalses kohas maagilisi toiminguid. Valades verd maapinnale ja lausudes erilisi manasõnu, püüavad nad kombetalituskoha läheduses oletatavaid tootemite looteid sundida oma varjupaikadest väljuma ja paljunema.

Ühte näitlikku tseremoonia kirjeldust vaata lisa 1.