Ja ühel päeval, kui ta pühakojas rahvast õpetas ja evangeeliumi kuulutas, tulid ülempreestrid ja kirjatundjad vanematega ta juurde, kõnetasid teda ning ütlesid: "Ütle meile, missuguse meelevallaga sa teed seda või kes on see, kes sulle selle meelevalla on annud?" Tema kostis ning ütles neile: "Mina küsin ka teilt üht asja; ütelge mulle: Kas oli Johannese ristimine taevast või inimestest?" Nemad pidasid nõu isekeskis, üteldes: "Kui me ütleme taevast, siis ta ütleb: Mispärast te ei ole siis teda uskunud? Aga kui me ütleme inimestest, siis kõik rahvas viskab meid kividega, sest see on veendunud, et Johannes on prohvet!" Nemad vastasid, et nad ei teadvat, kust. Siis Jeesus ütles neile: "Ega minagi ütle teile, missuguse meelevallaga ma seda teen!"

See lugu oli väga tähendusrikas esimesile kristlasile, kes on ta säilitanud meile. Kui vaatleme seda pealispindselt, siis ei näi ta andvat põhjust selliseks kõrgeks hinnanguks. Juutide juhtivad tegelased püüdsid Jeesusele seada lõksu kavala küsimuse varal, Jeesus aga püüdis nad haneks veelgi kavalama küsimusega. Kena lookene. Kuid kas on ta midagi enamat? Tõepoolest, ta on midagi lõpmatult palju enamat. Ta on midagi hämmastavat, kuna vastab prohvetliku religiooni põhiküsimusele sellega, et jätab ta vastamata. Jeesus keeldub vastamast küsimusele oma autoriteedi kohta. Kuid viis, kuidas ta keeldub vastamast, ongi vastuseks.

Kujutlege, et ta oleks oma rahva usuliste juhtide küsimuse tema autoriteedi kohta vastanud sellega, et oleks küsinud neilt nende autoriteedi päritolu. Ülempreestrid oleksid ilma mingite raskusteta andnud rahuldava vastuse. Nad oleksid võinud öelda: meie autoriteet tugineb pühitsusele, mis põlvneb traditsioonist. Pärimus ulatub katketeta Moosese ja Aaronini tagasi. Püha traditsioon, milles meie oleme liikmeiks mineviku ja tuleviku vahel, tagab meie autoriteedi.

Kirjatundjad oleksid võinud vastata: meie autoriteet tugineb pühade kirjade tundmisele, mis on põhjalikum kui kõigil teistel inimestel. Me oleme oma noorusest saadik uurinud pühi kirju päeval ja öösel, nagu peabki tegema Jumala Sõna tundmaõppimisel. Kuna oleme spetsialistid pühade kirjade seletamises, on meil autoriteet.

Vanemad oleksid võinud Jeesusele öelda: meie autoriteet tugineb sellele, et me palju aastaid oleme kogunud tarkust ja kogemusi selle praktilises rakendamises aja esitatud küsimusile. Meie tarkus ja meie kogemused tagavad meie autoriteedi.

Kõik nad koos aga oleksid võinud Jeesuselt küsida: Kes aga oled sina, kes sa pole pühitsetud, pole uurinud pühi kirju ega ole sul vanuse tarkust ja ka praktilisi kogemusi? Millele tugineb sinu autoriteet? Sa pole mitte üksi õpetanud ja jutlustanud, sa oled ka toiminud radikaalselt, ilma et meie seda heaks kiitnuksime. Sa oled ajanud templist välja kõik müüjad, ostjad ja rahavahetajad, oled lükanud ümber tuvimüüjate ja rahavahetajate lauad, ning tead ju ometi küll, et need on tarvilikud templi olemasoluks, templi kultusele ja ohverdamistele. Millise autoriteedi najal oled sa tõusnud üles religiooni vastu, mis on meile antud Moosese läbi ja temast saadik püsinud kõigi sugupõlvede vältel?

Nõnda võinuksid nad kosta, kui Jeesus küsinuks neilt nende autoriteedi kohta. Kuid Jeesus seda küsimust ei esitanud. Ta hoopsi küsib: "Kas Johannese ristimine on taevase või inimliku päritoluga?" Sellele ei saanud nad vastata. Oleksid nad öelnud, et see on inimestest, siis oleksid nad sellega haavanud üldist arusaamist ja võibolla neis endiski olnud tunnet, et Johannes on prohvet. Öelnudksid nad aga, et see on Jumalast, siis oleksid nad sellega püstitanud autoriteedi, mis oleks ületanud nende endi oma. Ja seda nad ei tahtnud . Nemad, keda nimetati "autoriteetideks", nõudsid, et kõik autoriteet kuuluks neile. Seepärast ei tunnistanud nad Johannest prohvetiks ega Jeesust Kristuseks. Ei maksa pidada seda konflikti mitte liiga kerkeks! See polnud mitte paljas hea ja kurja, usu ja uskmatuse vaheline konflikt. Konflikt oli palju sügavam ja palju traagilisem.

Kujutlege korraks, et te ise olete nende asemel, kes küsisid Jeesuselt ta autoriteedi päritolu. Kujutlege, et olete mõne suure religioosse pärimuse hoidjad või vaieldamatud spetsialistid mõnes asjas, mil on otsustav tähendus inimeksistentsi suhtes, või et olete inimesed, kes kauase kogemuse tulemusena on õppinud käsitlema mingit ülimalt hinnalist ainet. Või oletage, et teil on mingi seaduslikult määratud autoriteetne amet, ning siis tuleks keegi ja kõneleks neist asjust täiesti teises keeles ning toimiks sootuks radikaalselt alal, mil teie olete asjatundjad. Kuidas reageeriksite teie sellele? Ning kui inimesed, kes säärast meest on näinud ja kuulnud, ütleksid temast sama mis tollal Jeesuse kohta öeldi, et ta õpetavat kui keegi, kellel on autoriteet, ja erinevalt teist, seatud autoriteetidest, - kuidas reageeriksite siis teie? Kas teie ei mõtleks: ta eksitab rahvamasse, ta levitab ohtlikke õpetusi, ta õõnestab vanu häid seadusi ja institutsioone, ta juurutab uusi moode elus ja mõtlemises, ta rebib puruks pühitsetud sidemeid, ta purustab pärimused, milledest terved sugupõlved on ammutanud distsipliini, jõudu ja lootust? Kas ei oleks teie kohuseks panna talle vastu, ja kui võimalik, kõrvaldada ta? Oma rahva pärast peaksite oma pühitsetud ja säilitatud autoriteeti kaitsma selle mehe eest, kes ei suuda näidata, millele tugineb tema poolt nõutab autoriteet. Kas keegi võiks teid laita sellise reaktsiooni pärast? Kui aga mitte, kuidas tohite siis teie mõista hukka Jeruusalemma autoriteeti nende hoiaku pärast Jeesuse suhtes?

Mõelgem reformatsioonile. See oli silmapilk kirikuloos, mil sündmuste keskpunktis seisis jällegi autoriteedi küsimus. Luther ja tema järgi kogu protestantlik maailm tegi end vabaks rooma kirikust - ja seega 1500 aastasest pärimusest -, kuna ei tunnustatud paavsti ja kirikukogude autoriteeti. Jälle oli kerkinud keegi, kes kõneles ja toimis meelevallast, mille päritolu ei suudetud legaalselt kindlaks teha. Siingi tuleb meil küsida: kas me tohime hukka mõista katoliiklikke autoriteete, kes taunisid Lutherit seaduslike autoriteetide nimel? Kui me neid aga ei mõista hukka, siis võime neilt ometi küsida: miks mõistate teie siis hukka juudi autoriteete, kes tegid ju sedasama, mis tegite teie, ajal, mil reformaatorite kohta kõneldi, et nad räägivad meelevallaga ja mitte nagu preestrid ja mungad? Kas siis sama käitumine muutub sellest, et kord on ta tehtud juudi ülempreestri ja kord rooma "ülempreestri" poolt? Ning tänapäevaste protestantlike autoriteetide käest Euroopas ja Ameerikas võib küsida: kas te olete kindlad, et teie klammerdumine oma autoriteedi külge ei suru alla seda autoriteeti, mida mõtles Jeesus?

Nüüd aga küsime: mida tähendab autoriteet? Mida tähendab see inimesele? Mida tähendab see meie ajastule ja igaühele meist?

Eelkõige tähendab see, et meie oleme lõplikud ja et meie kohta käib see, mida sõna "autoriteet" õigupoolest väljendab - "algust saama" ja "enam saama". Ta tähendab, et me sünnime, et oleme imikud ja lapsed ning täielikult sõltuvad neist, kes andsid meile elu, ülalpidamist, kindlust ja juhtimist ihule ning hingele. Palju aastaid pole me võimelised iseseisvalt otsustama, ning see teeb meid sõltuvaiks autoriteedist, kuid ühtlasi autoriteedi terviklikuks meile. Me võtame selle autoriteedi omaks, kuigi me vahel selle vastu protestime. Ning see saab aluseks teisile autoriteetidele. See annab kaalu vanema venna või vanema õe autoriteedile, vanema sõbra või õpetaja omale, ülemuse, valitseja, vaimuliku autoriteedile. Selle kaudu tehakse meid ühiskonna, riigi, kiriku institutsioonide ja pärimuste liikmeiks ja osaliseks. Autoriteet läbistab, juhib ja kujundab meie elu. Autoriteedi omaksvõtmine on millegi omaksvõtt, mis antakse meile neilt, kel on enam kui meil. Meie alistumine neile ja sellele, mida nad kehastavad, teeb meile võimalikuks elamise ajaloos, nõnda kui meie alistumine loodusseadusile teeb meile võimalikuks elamise looduses. Seaduse autoriteedist tuleneb nende oma, kes seda esindavad ja täide saadavad ning keda seetõttu nimetatakse "autoriteetideks".

Meie igapäevane elu oleks võimatu ilma traditsioonideta käitumise ja kommete kohta ning ilma nende autoriteetideta, kes need traditsioonid meile on pärandanud. Inimese kontroll looduse üle oleks võimatu ilma pärandatavate teadmiste ja oskusteta, mis antakse üle igale uuele põlvkonnale ja mis annavad autoriteedi neile, kes sääraseid teadmisi meile õpetavad. Inimese intellektuaalne elu - keel, mida ta kasutab, laulud, mida ta laulab, muusika, mida ta teeb, majad, mis ta ehitab, pildid, mis ta maalib, sümbolid, mis ta loob, kõik selle on ta saanud nende autoriteedi tõttu, kes enne teda tegid neidsamu asju. Inimese religioosne elu - usk, milles ta püsib, kultus, mis on talle armas, lood ja legendid, mida ta on kuulnud, käsud, mida ta püüab pidada, tekstid, mida ta tunneb peast, kõik see pole loodud tema poolt. Ta pärib need neilt, kes on temale religioosseiks autoriteetideks.

Kui ta tõuseb üles autoriteetide vastu, kes on tema kujundanud, siis teeb ta seda nende vahenditega, mida ta nende käest on saanud. Revolutsionääri keel on kujundatud nende poolt, kelle vastu ta alustab mässu. Reformaatori protest tugineb traditsioonile, mille vastu ta protestib. Seepärast on võimatu absoluutne revolutsioon: püütakse seda teha, siis see tingimata nurjub. Ning kui revolutsioon tahab olla edukas, siis peavad ta juhid juba varakult rakendama vorme ja ja mõtteid, mis on loodud mineviku autoriteetide poolt. Sama kehtib noore inimese mässu kohta perekonna autoriteedi vastu samahästi kui uute sotsiaalsete rühmituste mässu kohta olemasoleva riigivõimu autoriteedi vastu.

Kui me kõnelesime inimese lõplikusest, siis mõtleme me üldiselt inimese kaduvusele ajas, surmale ja elule, juhustele, mis meid igal hetkel ähvardavad. Ent me pole lõplikud mitte üksi selle poolest, et oleme ajalised, vaid ka selle poolest, et oleme ajaloolised - s.t. me oleme heidetud autoriteedi alla, ka siis, kui me selle vastu mässame. Me oleme paisatud eksistentsi, mitte üksi kehaliselt, vaid ka vaimselt. Mingil kombel ei ole me iseendast ning mingil kombel ei saa me ka olla iseendast. Kes püüab olla ilma autoriteedita, see püüab olla nagu Jumal - kes üksi on iseendast. Ning nagu igaüks, kes tahab olla nagu Jumal, lõpetab ta enesehävitusega. See kehtib üksiku inimese toimingute kohta, terve rahvaste kohta või ajalooperioodi kohta - nagu meie oma.

Meie jutustuses tunnistavad autoriteeti niihästi Jeesus kui ta vastased. Nende võitlus käib kehtiva autoriteedi pärast, mitte autoriteedi kui sellise pärast. Ning säärast võitlust leiame me Piiblis ja kiriku elus kõikjalt. Paulus võitleb esimeste jüngritega apostliku autoriteedi aluste pärast. Ei piiskope võitluses sektantidega kiriku juhtimise pärast, ei paavsti võitluses ilmalike valitsejatega poliitilise autoriteedi viimsete allikate pärast, ei reformaatorite võitluses kiriku hierarhidega Piibli tõlgendamise pärast, ei teoloogide võitluses loodusteadlastega viimse tõe kriteeriumite pärast ükski võitlevatest rühmadest ei eita autoriteeti kui sellist, vaid üksnes vastasrühma oma. Kui aga autoriteet on iseendas lõhestunud, milline autoriteet siis on otsustav? Kas lõhestatud autoriteet ei ole autoriteedi lõpp? Kas polnud reformatsiooni tekitatud lõhe kiriku autoriteedi lõpp? Kas pole lõhestatud Piibli seletamise küsimusis Piibli autoriteedi lõpp? Kas pole lõhe teoloogide ja loodusteadlaste vahel mõistuse autoriteedi lõpp? Kas pole lahkhelid ise ja ema vahel vanemate autoriteedi lõpp? Kas polnud lõhe polüteismi jumaluste vahel nende jumaliku autoriteedi lõpp? Kas pole omaenda südametunnistuse lõhestatus südametunnistuse lõpp? Kui tuleb valida erinevate autoriteetide vahel, siis pole viimseks autoriteediks need, vaid selleks ollakse ise. See tähendab: "ise" ei oma autoriteete.

Siit tuleneb meie ajastu kohutav alternatiiv. Kui pole autoriteete, siis peame otsustama ise, igaüks enda eest. Lõplike olenditena peame toimima nõnda, nagu oleksime me lõpmatud. Kuna see on võimatu, satume me täielikku kindlusetusse, hirmu ja meeleheitu. Võimetuina üksi kandma vastutust oma otsuste eest, ei taha me tunnustada tõika, et on olemas lõhestatud autoriteet. Me alistume mõnele lõplikule autoriteedile ja sulgeme silmad kõigi teiste taotluste ees. Enamiku inimeste soov toimida nõnda on hästi teada neile, kel on võim. Nad kuritarvitavad inimese puudulikku valmidust isiklikeks otsustusiks, et tugevdada ja rohkendada oma võimu. See kehtib nii religioossete kui ka poliitiliste võimusnike kohta. Sellele inimlikule nõrkusele tuginevad eilsed ja tänased autoritaarsed süsteemid.

"Missuguse meelevallaga, millise autoriteediga sa teed seda?", küsiti Jeesuselt; ta ei vasta otseselt, vaid viitega Johannese sõnadele ja tegudele. Ta ütleb oma rahva juhtidele: siin te näete, kuidas saadakse autoriteediks, ilma et see oleks eeskirjadekohaselt, rituaalselt või seaduslikult põhjendatud. Teie ent salgate seda võimalust, autoriteedi võimalust, mille sisemine vägevus on ta tõesuse kinnituseks. Sellega te salgate niihästi Johannest kui mind. Te olete unustanud, et prohvetisõnade tõesuse ainsaks kriteeriumiks oli neis kätkev vägi. Kuulake, mis rahvas kõneleb meie kohta - et meie räägime meelevallaga ja mitte nii nagu teie, keda hüütakse "autoriteetideks". Seda ütleb Jeesus oma rahva juhtidele.

Mida ütleks ta meile tänapäeval? Tänapäeval poleks tal vaja võidelda autoriteedi pärast ülempreestrite, kirjatundjate ning vanematega. Meie ajal tunnustavad nad teda. Tänapäeval oleks tal täiesti teistsugune küsimus kõigile. Ta küsiks: milles seisneb autoriteet, mida ma teile kehastan? On ta sama laadi kui Ristija Johannese autoriteet? Või on ta taoline nende autoriteedile, kes tahtsid mind kõrvaldada? Kas pole te teinud vaieldamatuks autoriteediks sõnad, mis annavad tunnistust minust - Piiblis, kirikuisade teostes, paavstide ja reformaatorite kirjutistes ning usutunnistustest? Olete ju teinud seda minu nimel? Ja kui see on nõnda, kas pole te siis kuritarvitanud mu nime? Sest nii sageli, kui tuletatakse meelde mu nime, meenutatakse ka mu võitlust nende vastu, kel minu ajal oli autoriteet.

Midagi kristlikus kuulutuses on vastuolus kehtiva autoriteediga. Midagi kristlikus kogemuses tõuseb üles mineviku vägevaimategi ja pühamategi kogemuste vastu. Ning see miski annab endast märku Jeesuse küsimuses: "Kas Johannese ristimine on taevast või inimestest?" ning ta tõrkumises anda vastus küsimusele ta autoriteedi kohta. See, mis teeb vastamise võimatuks, peitub autoriteedi olemuses, mille päritolu on Jumalast ja mitte inimestest. Paik, kus Jumal inimesele autoriteedi annab, ei ole piiriteldav. Säärast autoriteeti ei saa legislatiivselt defineerida, ka mitte suruda õpetuste ja riituste võrku. Ta on olemas, ning te ei tea, kust ta tuli. Te ei saa teda endile hankida. Te peate olema temast haaratud. Teil peab olema osa tema vägevusest. Sel põhjusel ei saa küsimus autoriteedist kunagi leida lõplikku vastust. Kindlasti on olemas rida hetkelisi vastuseid. Ei möödu päevagi me elus, mil me vaikides või valjult ei vastaks küsimusele autoriteedi kohta, enamasti jaatavalt, vahel ka eitavalt.

Lõplikku vastust ent ei suuda me anda. Nagu Jeesuski võime vaid osutada tegelikkusele. Ning seda võivad ja peavadki tegema meie religiooni juhid, kiriklikud aukandjad, vaimulikud, teoloogid ja iga kristlane, kes esindab üldist preesterlust. Kõik nad võivad osutades tõsta sõrme, nõnda, kui Jeesus osutas Johannesele ja Johannes viitas Jeesusele. Me kõik võime osutada Ristilöödule - kirglikult, kuid mitte meelevallaga varustatud inimestena nagu Ristija Johannes Matthias Grünewaldi vägeval maalil. Ristija kogu olemine kätkeb sõrmes, millega ta osutab ristile. Rist on kiriku ja Piibli autoriteedi võimsamaiks sümboliks, mida ma tunnen. Ükski ei peaks osutama iseendale, vaid üksnes tegelikkusele, mis ikka ja jälle tungib esile selle autoriteedi olemasolevate vormide, samuti läbi meie isiklike kogemuste tardunud vormide.

Ning veel kord küsigem: mida tähendab see, et küsimus autoriteedist ei saa leida lõplikku vastust? Kõlaks blasfeemiliselt, kui ütleksin: kuna Jumal ise ei saa anda vastust. Kõlaks konventsionaalselt ja mitte sugugi blasfeemiliselt, kui ütleksin: kuna Jumal on Vaim. Mõlemad laused ent tähendavad üht ning sama. Jumal, kes on Vaim, ei saa anda lõplikku vastust küsimusele autoriteedist. Kirikud, nende juhid ja liikmed sageli ei märka lause "Jumal on Vaim" lõpmatut tähendust. Vaenlase teravad silmad aga teavad ta tähendust. Nietzsche nimetab inimest, kes esimest korda väitis, et Jumal on Vaim, esimeseks Jumala surmajatest. Tema sügav inimhinge tundmine lasi teda näha, et Jumal, kes ruumiliselt pole määratud, kes autoriteedi küsimusele ei anna kinldapiirilist vastust, on enamikule inimestest vastuvõetamatu. Kui Nietzschel oleks õigus, siis me peaksime jagama tema arvamust, et meil pole jäänud ühtki jumalat, või siis peaksime tagasi pöörduma jumala juurde, kes me küsimusele autoriteedist annaks kindla vastuse ja jumaliku käsu läbi alistaks meid mõnele olemasolevale religioossele autoriteedile kui tema jumaliku autoriteedi esindajale. Säärane jumal ent poleks jumal, kes on vaim. Tõepoolest oleks säärane jumal maiste autoriteetide ülemaine esindaja, kes kasutavad teda oma võimu pühitsemiseks. Säärane jumal pole see Jumal, kellest kõneleb Jeesus meie jutustuses.

Jumal, kes ei saa vastata küsimust tingimatu autorteedi kohta, kuna ta on Vaim, ei kõrvalda hetkelisi autoriteete, millede najal me oma igapäevast elu elame. Ta ei lase meil mõne nooruki arrogantsiga arvata, et maailm algab meiega. Ta ei võta meile nende kaitset, kel on enam tarkust ja võimu kui meil. Ta ei eralda meid ühiskonnast, kuhu me kuulume ja mis on osa meist. Kuid ta võtab kõigilt neist hetkelisilt autoriteetidelt lõpliku kehtivuse - ka neilt, kes väidavad end olevat tema autoriteedi teisendid ning sellega moonutavad tema autoriteedi türanni orjastavaks võimuks Jumal, kes ei vasta küsimust viimase autoriteedi kohta, muudab hetkelised autoriteedid iseenda meediumeks ja tööriistuks. Maine vanemate autoriteet pole mitte vastava ülemaise autoriteedi pühitsetud teisendiks, vaid see esimesena edastab vaimseid väärtusi - korda, distsipllini ja armastust. Seetõttu tuleb igal austada vanemaid, kuid mitte pidada neid tingimatuiks autoriteetideks. Isegi Jumal, keda me nimetame taevaseks Isaks, ei saa vastata viimasele küsimusele autoriteedi kohta. Kuidas saaksid seda siis vanemad?

Maise tarkuse ja tunnetuse autoriteet pole mitte jumaliku kõiketeadmise autoriteedi pühitsetud teisendiks, kuid seeläbi kasvab meie alandlikkus, tunnetus ja tarkus. Seetõttu tuleb austada tarku, kuid mitte pidada neid tingimatuiks autoriteetideks.

Autoriteedid seltskonnas ja ühiskonnas, rahvuses ja riigis pole jumaliku võimu ja õigluse pühitsetud teisendeiks, vaid vahendajaiks, kes annavad meile edasi vastastikust mõistmist, õiglust ja julgust. Seetõttu tuleb sotsiaalseid autoriteete austada kui välise korra tagajaid, mitte aga millegina, mis määrab me elu mõtte.

Kiriku autoriteet pole mitte kiriku taevase Issanda autoriteedi pühitsetud maiseks teisendiks, vaid meedium, mille kaudu hoitakse, kaitstakse ja taassünnitatakse meie elu sisemine substants.

Isegi Jeesuse Kristuse autoriteet pole diktaatorina valitseva mehe pühitsetud teisendiks, vaid selle autoriteet, kes taganes kõigest autoriteedist. See oli ristil oleva mehe autoriteet. On ükskõik, kas te ütlete: Jumal on Vaim, või: Jumal saab ilmsiks ristil.

Teie, kes te võitlete autoriteetide vastu, ning teie, kes te otsite autoriteete, kuulake jutustust Jeesuse võitlusest autoriteetide vastu ja kuulake, kuidas ta püstitab autoriteedi, mida õigupoolest ei saa "püstitada". Küsimus autoriteedi kohta saab siin vastuse - et pole olemas autoriteeti peale ühe: Kõigi hetkeliste autoriteetide juures hoidke end avatud sellele, selle vägevusele, kes on "ja" ning "ei" kõigile autoriteetidele nii taevas kui maa peal!