Palve paradoksaalsus

Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent vaim ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega. Aga südamete uurija teab, mis vaimul on mõttes, et ta kooskõlas jumalaga kostab pühade eest.

Rm 8, 26-27

See roomakirja lõik Vaimust, mis esindab meid "sõnades väljendamatute ohkamistega", kuulub Pauluse kirjade mõistatuslikumate hulka. Selles peegeldub inimese kogemus, kes väga hästi teadis, kuidas peame palvetama, kes aga seepärast, et seda teadis, ütles, et ta ei tea, kuidas tuleb palvetada. Võib-olla näitab meile see apostli tunnistus, et need meie hulgast, kes usuvad teadvat, kuidas tuleb palvetada, just seda ei tea. Ikka ja jälle võime seda tähele panna igapäevasest elust. Vaimulikud on harjunud avalikult palvetama kõigi võimalike asjaolude puhul. Mõned neist asjaoludest annavad loomuliku tõuke palvetamiseks, teiste juures mõjub ta kunstlikuna ja riivab maitset. Pole sugugi tähtsusetu leida õige aeg palvetamiseks ja õige aeg vaikimiseks. See vihje on Pauluse sõnadele küll kõrvaline, kuid ometi tarvilik.

Järgmine samm viib meid lähemale Pauluse küsimuse keskmele. On olemas põhiliselt kaht liiki palvet: liturgiline palve kindlas sõnastuses ning vaba, spontaanne palve. Mõlemad liigid tunnistavad, et Paulusel on õigus, öeldes: "Me ei tea seda, mida paluda". Liturgiline palve mõjub sageli tuimalt või arusaadamatult, või mõlemat korraga. Kirikulugu on näidanud, et sellest saatusest pole pääesnud isegi "Meie Isa" palve. Kindlasti Paulus juba tundis seda palvet, kui ta kirjutas, et me ei tea, mida paluda. Ning kui teeme palve näidisest, mille Jeesus andis oma õpilastele, liturgilise korralduse, ei näita see ju sugugi, et me teame, mida paluda.

Kuid kui pöördume sõnastatud palve juurest vaba palve poole, pole me sugugi paremas olukorras. Väga sageli on spontaanne palve vaid igapäine kõnelus kellegagi, keda nimetame "Jumalaks", kuid kes tõepoolest on mõni teine inimene, kellele me räägime kõike võimalikku, ja sageli väga põhjalikult, keda me täname ja kellelt palume mingi soovi täitmist. Seegi pole tõestuseks, et me teame, kuidas ja mida paluda.

Rikkaliku liturgiaga kirikud peaksid klassikalisteks saanud palvesõnastusi kasutades endilt küsima, kas nad ei saa meie aja inimesile takistuseks otsekohesele ja vahetule palvetamisele. Ning ilma liturgiata kirikud, mis jätavad meile vabaduse igal silmapilgul palvetada, peaksid endilt küsima, kas nad ei profaneeri palvet ega tee tühjaks ta saladust.

Teeme nüüd kolmanda sammu, otse pauliinliku mõtteviisi keskpunkti. Kas õigel ajal või mitte, kinlas sõnastuses või vaba, - otsustavaks küsimuseks on, kas palve on üldse võimalik. Paulus leiab, et inimesest lähtudes on see võimatu. Me ei tohi iial unustada, et palvetades teeme midagi, mis inimlikult on võimatu. Me kõneleme kellegagi, kes pole mitte "ligimene", vaid kes on meile veelgi lähem, isegi lähem kui me iseendle oleme. Me pöördume kellegi poole, kes kunagi ei saa olla meie suunitluste objektiks, kuna ta alati on subjekt, alati toimiv, alati loov. Me kõneleme talle midagi, kuigi ta mitte üksi ei tea, mida me talle kõneleme, vaid tunneb ka kõiki meile teadmatuid tunge, mis toovad esile me teadliku kõne. See ongi põhjus, miks palve inimlikult on võimatu. Sellest tunnetusest lähtudes annab Paulus salapärase vastuse meie küsimusele õige palve kohta: See on Jumal ise, kes palvetab meie suu läbi, kui me teda palume. Jumal ise meis - seda mõtleb Paulus sõnadega "Vaim". Vaim on teine sõna elava, elustava ja uueksloova Jumala tarvis. Midagi meis, mis pole meist endast, esindab meid Jumala ees. Meie ei suuda kunagi sillata kuristikku Jumala ja endi vahel, ka mitte sagedaste ning tungivate palvetega. Lõhet jumala ja meie vahel saab ületada ainult Jumal ise. Seepärast kujutabki Paulus meile siin üllatavat pilti Jumalast, kes esindab meid iseenda ees. Sellised sümbolid - nagu kõik Jumalat puudutavad sümbolid - on absurdsed, kui võtame neid sõnasõnalt. Kuid nende sügavus avaneb siis, kui võtame neid tõeliste sümbolitena. Sümbol Jumalast, kes meid esindab iseenda ees, tähendab seda, et Jumal teab meist enam kui me ise oma teadlikus osas. Jumal "uurib läbi inimeste südamed". Need on sõnad, mis ennetavad meie tänapäist tunnetust, et teadvuse pisike leek hubiseb alateadlike tungide ja kujutluste sügava pimeduse kohal. Kui aga asi on nõnda, kes siis peale Jumala enda suudaks tuua meie olemist Jumala ette, kes üksi teab, mis toimub meie hingede sügavustes?

See aitab meid ka mõista Pauluse salapäraseid sõnu palve kohta, kus ta ütleb, et "Vaim ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega". Kuna igasugune palve inimesest lähtuvana on võimatu, sest ta toob Jumala ette meie olemise sügavamad kihid kui on seda teadvuse omad, seepärast on ta midagi sõnades väljendamatut. Sõnad lähtuvad meie teadvusest, ning me kasutame neid teadlikult; seetõttu pole nad palve olemuseks. Palve olemus on Jumala tegu, mis ta teeb meis ja mille teel ta tõstab enda ette kogu meie olemise. Viisi, kuidas see toimub, nimetab paulus "ohkamiseks". Ohkamine on meie loomupärase eksistentsi nõrkuse väljenduseks. Ainult sõnatus ohkamises on meil võimalik läheneda Jumalale, ning isegi need nõrkusest tingitud ohked on Jumala töö meis. Nõnda leiame me vastuse kristlaste poolt sageli esitatavale küsimusele: milline palve liik on sobivaim meie suhetes Jumalaga? Kas tänu või palve, eestpalve või tunnistus või ülistus? Paulus ei tee seda vahet, sest see seisneb ainult sõnades. Kuid Vaimu ohkamine meis on liig sügav sõnade ja taoliste eristamiste jaoks. Vaimu palve on ülendumine Jumala poole Jumala väe läbi ning hõlmab kõik palve liigid. Lõpuks veel sõnake kõigile, kes tunnevad, et neil puuduvad sõnad palve jaoks ning nad on tummad Jumala ees. See võib tähendada, et neil pole vaimu. Kuid see võib ka tähendada, et nende vaikimine on tumm palve, - ohkamine, mis on sõnadest sügavam.