Ärgu ükski ennast petku! Kui keegi teie seast arvab enese targa olevat selles maailmas, siis ta saagu jõledaks, et ta saaks targaks. Sest selle maailma tarkus on jõledus Jumala ees.

1Kr 3, 18-19

Pärast üht hommikust meditatsiooni, mille aluseks oli see tekst, sain ühelt oma üliõpilaselt sedeli küsimusega: "Mis te mõtle tänahommikusest palvusest?" Sellega oli tahetud küsida: Kuidas saab püsida filosoofia Pauluse sääraste alahindavate sõnade ees? Tahaksin sellele vastata, püüdes teksti seletada, nagu Paulus küllap seda on mõelnud, ning mitte üksi esitatud salmi, vaid kogu kirjakoha tervikut. Mõttekäigu lõpul annab Paulus võtme kõigele sõnadega: "Ärgu siis ükski kiidelgu inimestest! Sest kõik on teie päralt, olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu praegused asjad, olgu tulevased asjad, kõik on teie päralt; aga teie olete Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt!"

Enne Paulus küsis: eks ole Jumal selle maailma tarkuse teinud rumaluseks? Ning nüüd ta hüüatab: maailm ja elu ja Apollos on teie päralt! See tähendab, et ka maailma tarkus on teie päralt. Ja kuidas saakski see olla teisiti? Isegi Pauluse sõnu ei saaks me lugeda ilma selle maailma tarkuseta, mis annab meile võimaluse mõista vanu ürikuid, mis annab meile tehnilised võimalused levitada kristlikku sõnumit üle kogu maailma, ning millele oleme tänu võlgu ka poliitiliste, pedagoogiliste ja kunstiliste ürituste ja toodete eest, mis on kiriku teenistuses ning kaitsevad seda. Kõik see on meie päralt. Ning isegi mitmesugused teoloogiad on meie päralt: Pauluse enam dialektiline, Peetruse ritualistlikum, Apollose apologeetilisem. On vaid üht liiki teoloogia, mida Paulus ei tunnista - see, mis Kristuse tahab teha üksnes enda omaks ja mis nimetab ennast "Kristuse parteiks". Igaüks neist teoloogiaist kasutab maailma tarkust. Ei tulda toime ilma kirjatundjateta, ilma diskuteeriateta, ilma filosoofideta, eelkõige aga ilma ühise keeleta, mida kõneleb igaüks, ning ei tohi pealispinnalise kõneluse läbi labastada ära asju, millest ometi ei saa loobuda. Suur tänamatus peitub ajaloolise uurimise ja filosoofilise mõtlemise eitamises ja hülgamises teoloogia poolt. Igapäevases elus nimetatakse tänamatuks seda, kes halvustab asju, mille abi ta ometi tarvitab. Meie teoloogiline töö peaks olema vaba säärasest tänamatusest. Me ei saa vältida kasutamast selle maailma tarkust. Pole mingi väljapääs, kui ütleme: me kasutame sellest väikest osa, kuid mitte liig palju, et mitte sattuda ses sisalduvate ohtude kätte. See pole kindlasti see, mida mõtleb Paulus. Kogu maailm on teie päralt, ütleb ta, kogu elu, olevikuline ja tulevane, mitte ainult osa sellest. Need väga kaalukad sõnad kõnelevad teaduslikust tunnetusest ja selle kirest, kunstilisest ilust ja selle erutavast jõust, poliitikast ja selle võimust, söömisest ja joomisest ning rõõmust, mida see valmistab, sugupoolte vahelisest armastusest ja selle ekstaasist, perekonnaelust ja selle soojusest, sõprusest ja selle siirusest, õiglusest ja selle selgusest, loodusest ja selle vägevusest ning rahust, inimese poolt loodud maailmas, mis kujundab looduse ümber tehnilisiks saavutusiks, filosoofiast ja selle alandlikkusest, - millest lähtudes ta söandab esitada küsimuse tingimatu kohta. Kõik see kätkeb selle maailma tarkust ja väge, ning kõik see on meie päralt. Ta kuulub meile, ja meie kuulume tema juurde, meie ta loome, tema aga täidab meid.

"Teie aga olete Kristuse päralt" - see Pauluse "aga" pole üks neid "aga"sid, millega võetakse tagasi kõik, mis enne on öeldud. Meie päralt olevale maailmale vastandatud suur "aga" sisaldab mõlemad - meie maailma aluse ja tema piiri: "Teie aga olete Kristuse päralt", selle Kristuse, kelle rist on rumaluseks ja pahanduseks maailma tarkusele. Selle maailma tarkus kõigis oma ilmumiskujudes ei suuda tunnetada Jumalat, ning selle maailma vägi kõigi oma vahenditega ei suuda saavutada Jumalat. Kui nad seda püüavadki, siis lõpetavad nad ebajumalateenistuses ning nende rumalus saab nähtavaks ebajumalateenistuse rumaluses. Ükski lõplik olend ei saa saavutada lõpmatut, ilma murdumata, nõnda kui Kristus - kes esindas maailma, ta tarkust ja väge - murdus ristil. Risti rumalus ja nõtrus on tingimatu tarkus ja tingimatu tugevus ning põhjuseks sellele, et Kristus pole mingi selle maailma tark või vägev, vaid et ta on Jumala oma. Rist teeb ta selleks, kes on Jumala päralt. Ning sellest rumalusest ammutame me võime tarvitada kõike, mis on meie päralt, ka selle maailma tarkust, ka filosoofiat. Murdmatuna valitseb ta meie üle, murtuna on ta meie päralt. "Murtud" ei tähenda vähendamist või tühjendamist või kirikliku kontrolli alla seadmist, vaid talt ebajumalateenistuspüüdluste võtmist.

Pauluse julgus jaatada kõike antut, ta avatus maailmale, ta suveränsus elu suhtes peaksid tegema häbi igaühele meist ja ka meie kirikule. Me kardame vast võtta seda, mis meile on antud, me sulgeme end kramplikult oma maailma ees, me püüame põhgeneda elu eest, selle asemel, et rakendada ta enda teenistusse. Meie käitumine pole selline, nagu kõik oleks meie päralt; ka kirikute käitumine pole säärane. Sest nemad ja meie oleme unustanud, mida teadis Paulus - mida tähendab olla Kristuse päralt ja seepärast koos Kristusega Jumala päralt.