See oli aasta 1700 paiku, kui Pöögle mõisa omanik endale
Saaremaalt metsatöölisi tõi, nende seas ka Taave, kes enam
saarele tagasi ei läinudki, vaid Helme kihelkonnas Rääga talu
asutas. Perekonnanimede paneku ajal võttis pererahvas endale nimeks
Kokkemäggi. (Sama nimekuju kasutas muuseas Hendrik Kokamägi veel
1904. aastal, kui Soome õppima läks.)
Taave pojapoeg Ott asus elama Taagepera mõisast kaugemale metsade keskele
Kaara tallu, kus loogilist rada pidi oleks pidanud sündima ka Hendrik
Kokamägi, aga võta näpust.
Võõra leivale
Talu pärandiõigus müüdi poole toobi viina eest ja Hendriku
isa Kaarli Kokamägi pidi talust lahkuma – temast sai Taagepera mõisa
kubjas. Siin ta abiellus, siin sündis nende kuus last, esimese lapsena
Hendrik uue kalendri järgi 9. mail 1884.
Ei olnud kupja poja elu see, mis talupere lastel, nagu on meenutanud nii Hendrik
Kokamägi kui ka kõnealuse sugulane Ella Murrik, tuntud pigem kui
kirjanik Hella Wuolijoki, kellega koos Hendrik Taagepera vallaskoolis õppis
ja Lupe suurtalus jooksis – üks talutütrena ja teine karjapoisina.
Taagepera vallakoolile (1892–1896) järgnes Helme kihelkonnakool
(1896–1900) ja siis Valga linnakool (1900–1901). Tugevalt lühinägelik
Hendrik ei lasknud end ihuveast segada, kandis prille, mis ta kõik viimaseni
alles hoidis; aga teda nähti sageli lugemas, vasak silm vastu raamatut
ja parem kinni pigistatud.
Õppida ja uurida
Valga-periood sai Hendriku elus otsustavaks: ta tutvus õpetaja Richard
Wühneriga, kelle kodus peatusid sageli misjonärid ja kes talle 27.
mail 1901 leeriõnnistuse andis. 1859 oli alus pandud soome misjoniseltsile
ja lävides misjonäridega, oli noormees «pisiku» külge
saanud.
Et misjonäriks valmistuda, läks Kokamägi kõigepealt Kaarma
seminari, kus Valjala õpetaja Pundt saksa ja soome keelt ning muud tarvilikku õpetas.
1904 avanes tal aga võimalus Helsingisse misjonikooli õppima
minna.
Pingutav õppetöö kestis kuus aastat, mis Hendrik Kokamägile
oli aga huvitav ja põnev eluperiood. Kogu oma aja võis ta pühendada
lugemisele, uurimisele, õppimisele – võis teha just seda,
mida ta nii kirglikult oli igatsenud. Soome keelt valdas ta varsti nii hästi,
et oli suuteline ammutama teadmisi igal alal.
Nii kirjutab mälestusteraamatus (Eesti Piibliseltsi väljaanne, 2002) «Südametunnistuse
pärast. Hendrik Kokamägi elust ja tööst» tema tütar
Taimi Proos.
Lilledesse ja rohelusse uppuvas Hiinas
Peterburi–Vladivostok–Šanghai–Hunani provints (Hiina
sisemaal) on teekond, mille 1910. aastal Kokamägi rongi ja laevaga kuu
ajaga läbis, ja loomulikult mitte I klassis. Veebruaris 1911 kirjutab
ta koju: Nüüd peaksin hakkama jälle hoolega keelt õppima.
Raske on hiina keel muidugi ja palju jõudu see küsib, aga Jumala
abiga võib raskemaidki raskusi ära võita.
Siin kohtus ta taas misjonikoolis silma hakanud soomlanna Alma Maria Uuraslahtiga,
misjonäriga, kellega ta abiellus 23. aprillil 1912.
Kuigi tööaruanne 1915. aasta kohta näitas hoogsat tegevust Tseli
misjonijaamas, ei läinud elu enam endist rada – 1917. a misjonikonverents
määras Kokamägidele pikema puhkuse kodumaal, mis tänuga
vastu võeti.
5. mail pühitseti veel misjonijaama 10. aastapäeva, aga aeg oli keeruliseks
läinud. Vene riigi kodanik Hendrik Kokamägi oli kutsutud sõjaväkke
ja pidi viivitamatult ilmuma Peterburi sõjaväekomisjoni ette. Sõit
Vladivostokist Peterburi ostus raskeks katsumuseks: rong, mis sõitis,
oli määramata ajaks viimane, tellitud kohad ei tähendanud midagi.
Minule sai isa ühe koha pingil. Taimi istus kogu reisi minu süles.
Isa seisis või istus meie reisikoti peal. Enok istus vahepeal kotil
või seisis ja toetus isa najale. Nii me sõitsime mitu ööd
ja päeva kuni Peterburini, on kirjutanud Hendriku abikaasa Alma Maria.
Soome kaudu koju
Nõrga nägemise tõttu vabastati Kokamägi väeteenistusest
ja pere sõitis kiirrongiga Helsingisse. Soome oli end küll iseseisvaks
kuulutanud, aga Hiina rikkalik toidulaud tuli siin kesise vastu vahetada. Ka
oli tuba misjonimaja keldrikorral hämar ja kitsuke, aga see ei seganud
töötamast rändjutlustajana ja igatseda tagasi Hiinasse.
1919 sügisel tegigi misjoniselts ettepaneku minna, aga sellega kaasnes
klausel: tütred võivad kaasa minna, aga kooliealine Enok jääb
Helsingisse internaati. Nii otsustas Hendrik Kokamägi kodumaale tulla,
et kuulutada emakeeles.
16. septembril 1919 sooritas ta kirikuõpetaja eksami ja määrati
28. veebruarist 1920 Hiiumaale Pühalepa õpetajaks. Ma olin
esimene, kes meie külast Kokamägi ajal usklikuks sai. Nii läks ärkamine
Pühalepas kohe lahti. Õpetaja määras mind pühapäevakooli õpetajaks
ja meil oli varsti kolmkümmend viis last pühapäevakoolis. Need
olid ilusad ajad, on meenutanud vanas eas kunagine hiidlane Johanna Paes kaugel
võõrsil Los Angeleses.
Kokamägi teenis ka Käina ja Kärdla kogudust ning oli praost
(1920–1923) – ta oli saavutanud lühikese ajaga rahva austuse
ning lugupidamise.
Agaralt kuulutas ta baptisti- ja priikogudustes ja vähehaaval sai selgeks,
et võimatu on luteri kirikus edasi töötada. 23. aprillil 1922
oli Pühalepas peapiiskop Jakob Kukega eesotsas visitatsioon – õpetajat
hoiatati, et kui ta luteri õpetuse ja korra järgi ei tööta,
lastakse ta ametist lahti.
Pikalt mõelnud, teatas Kokamägi, et lahkub oma usuliste veendumuste
põhjal 30. aprillil 1923. Hiiumaal oli sündinud veel kaks last:
nüüd oli neid kokku viis.
Jagab püha sõna
1. septembril 1924 asus Kokamägi tööle Briti ja Välismaa
Piibliseltsi. Ühekorraga oli ta tõmmatud Hiiumaalt Tallinna, pealinna
elu keskele. Tema, endine Hiina misjonär, Pühalepa õpetaja
ja Lääne-Saarte praost, kes oli loobunud kõigest – oma
ametist, seisundist, majanduslikest hüvedest jumalasõna valgel
saavutatud veendumuste tõttu. Ja nüüd oli talle usaldatud
Piiblite levitamine tervel Eestimaal, kirjutab Taimi Proosa.
Kokamägi jäi seltsiga seotuks kuni selle sulgemiseni 1940. Et tütar
Taimi lõpetas arstiteaduskonna ja asus Kurssi, kutsub ta sinna töötuks
jäänud isa ja kogu pere. Ent mitte kauaks. Veebruari alul 1944 läks
pere Paldiski sadama kaudu Soome Hankosse; oktoobris aga edasi Rootsi.
1949 sai Kokamägist Stockholmis Eesti vabakirikute häälekandja
Kodumaa Hääled tegevtoimetaja, aastatel 1951–60 elas ja kuulutas
ta Toronto (Kanada) vabakirikutes. Kolmas eesti misjonär Hiinas Hendrik
Kokamägi suri 15. detsembril 1960.
Rita Pokk
Artikkel ilmunud ajalehes "Eesti kirik", mai 2004