Kullamaalt pärit Tallinna tisleri Jüri Koppeli ja tema Järvamaalt
  pärit naise Julie Catharine üheksanda lapsena nägi ilmavalgust
  poiss, kes sai nimeks Paul Voldemar. Ühtekokku sündis sellesse jumalakartlikku
  perre 12 last. Varakult hakkas Paul Voldemar käima Kaarli koguduse lastejumalateenistustel,
  aga ka koolis – väikeste laste koolis ehk nn Leivarottis, ja seda
  nelja-aastaselt. Edasi tulid vene vaestelaste, Uue tänava ja Vene tänava
  algkool. 
  Sellest ajast on Paul Voldemar meenutanud, et käis igal pühapäeval
  isaga Pauluse koguduses jumalateenistusel, aga Rootsi kirikus meeldis talle
  rohkem – seal olid seintel vaimustavad laevad. Paraku olid jutlused lapsele
  rasked kuulata, rohkem sütitasid teda laulud. Mõni aasta hiljem
  palvelates kuuldu köitis enam.
Huvitub teadusest
  Noormeheks sirgunud, huvitus ta matemaatikast ja kosmoloogiast, kättepuutunud
  raamatud tekitasid skepsist ristiusu vastu, aga kodune elav usuelu aitas noormehe
  kahtlustest üle. Õpinguaastatel 1920–1926 Tallinna poeglaste
  gümnaasiumis lõi eriti lõkkele huvi teaduse ja kõlbelise
  täiuse vastu. Koolikaaslastega anti välja ajakirja Kobruleht, milles
  piitsutati õpilaste pahesid. Ta võttis väljaspool kooli
  osa kõikvõimalikest loengutest ja kuulas karskusteemalisi kursusi.
  Kasvas huvi usuelu ja usuteaduse vastu.
  Olnud juba gümnaasiumipäevil poolteist aastat haige, haigestus Paul
  Voldemar uuesti ja nii sai ta õpinguid, sedakorda Tartus ülikoolis,
  jätkata alles kolme aasta pärast. 1924 oli Koppel matnud isa, 1933
  kutsuti isakoju ema. Armastanud ja austanud sügavalt oma ema, on Koppel
  meenutanud: Kallim varandus, mida ema mulle jättis, oli tema vana Piibliraamat,
  mida tema oma viimastel aastatel tüdimata luges ja endale märkis
  ja millised kohad minule igapäev ikka uusi ja suuremaid Jumala saladusi
  ja sügavusi ilmutavad Jeesuses Kristuses. Tarvitseb minul ainult ema vana
  Piibel lahti lüüa ja jälle voolab minust läbi uus Jeesuse
  Kristuse vägi ja jõud.
  Seltsielust mitte hoolides ja keskendudes õppimisele, kuulus P. V. Koppel
  vaid Akadeemilisse Usuteadlaste Seltsi. 1934. a lõpetas Paul Voldemar
  usuteaduskonna teoloogiamagistri kraadiga ja tegi samal sügisel keskkooli
  usuõpetaja kutseeksami. Ta määrati prooviaastale Nõmme
  Rahu kogudusse Anton Eilarti juurde. Arvestades tulevase õpetaja eksamil
  saadud tulemusi, tehtud tööd ja koguduse vajadusi õpetaja
  järele, lühendati tema prooviaastat ja ta ordineeriti 14. aprillil
  1935.
Eluallikaks rist 
  Igatsus risti teenida täitus Randveres ja Rohuneemes (1935–37) hooldajaõpetajana.
  Teenistuskäik jätkub juba kodukirikus Kaarlis, mille abiõpetajaks
  ta oli õnnistatud 24. mail 1936. Siin sai temast I pihtkonna õpetaja
  ajutine kohusetäitja (1941–1950), Tallinna praosti kt (1944–1946)
  ja konsistooriumi assessor (1945–1949). Oma 15. tööjuubelil
  ta vahistati kiriku kantseleis oma kahe väikse lapse nähes ja talle
  määrati kümme aastat. Olnud viis aastat Komis, pääses
  taas kodumaale, ent Tallinnasse teenima enam mitte. 
  1955–1963 teenis ta elujõulist Jõelähtme kogudust,
  siis aga määrati Harju-Jaani, kus ta 20. aprillil 1964 suri ja maeti
  Tallinna Siselinna kalmistule.
  Paul Voldemar Koppel abiellus 22. juunil 1939 Ellinor Vaidlaga, kes oli õppinud
  Helsingi kirikumuusika instituudis ja kellest sai mehe kaugel olles pikkadeks
  aastateks Kaarli koguduse organist-koorijuht (1952–1972). Nende perre
  sündis viis last, kaks poega ja kolm tütart.
Rita Pokk
Artikkel ilmunud ajalehes "Eesti Kirik" mai 2004