Uue kalendri järgi 6. septembril möödub 90 aastat Otto Tallinna
sünnist.
Ei ole enam palju neid mehi elavate kirjas, kes omal ajal võtsid pilgata
Tartumaal Kuremaa vallas Toovere külas sündinud vaikset tagasihoidlikku
külakaupmehe poega, kes põdes silmatorkavat silmahaigust, mis inimeste
tähelepanu endale tõmbas. Küll mäletavad teda lähedased,
tuttavad, koguduseliikmed ja ametivennad.
Lapsepõlve mured ja rõõmud
Haiguse tõttu hääle kaotanud, pidi Otto isa August Tallinn
loobuma kooliõpetaja ametist ja tegutses hiljem koos õmblejast
abikaasa Iidaga peamiselt kaupmehena. I maailmasõjale järgnenud
poliitiline olukord viis selleni, et kogu okupatsiooniaja hoiti Otto isa Lätis
vangis, sel ajal sündis vend Hermann, kuid suri mõne kuu pärast.
Elu tädimehe juures, nagu Otto Tallinn oma elulookirjelduses konsistooriumile
kirjutab, oli karm ja viis vaikse poisi näolt naeratuse sootuks.
Kui Otto oli saanud kuueaastaseks, avanes vanematel võimalus avada Tartus
Narva tänaval toiduainetekauplus. Poisike leidis siin endale mänguseltsilisi,
kes aga võtsid poissi taas pilgata. 8. veebruaril 1921 sündis perre
poeg Hugo, samal sügisel hakkas Otto käima lasteaias, aasta hiljem
A. Salomoni eraalgkoolis.
Otto Tallinn meenutab: «Nimetatud kool erines oma laadilt tunduvalt linnaalgkoolest.
Erinevus oli, et seal igapäev töö algas ühise palvusega.
Nendest veerandtundidest on mulle jäänud ilusad mälestused.
Need aitasid kogu tööle anda rõõmsama ilme.»
Reaalained ergutavad mõtlema
IV klassi alustab Otto juba Tartu linna III algkoolis aastal 1925 ja lõpetab
kooli 1928. Ta meenutab, et vanemate majanduslik olukord võimaldas edasi õppida
ja nii plaanis ta valida ala, mis seotud maatööga. Pidades silmas
agronoomiat, jätkas õpinguid Tartu Poeglaste Reaalgümnaasiumis.
Esimese gümnaasiumiklassi lõpp tõi kaasa tõsise elumuutuse.
1929 juunis oli õnnestunud silmaoperatsioon – «see andis
mulle jälle julguse tunda end teistega üheväärsena».
Teise klassi lõpetamise järel valis ta reaalharu, kuna polnud veel
loobunud mõttest saada agronoomiks, aga samas oli tekkinud sügav
huvi tehnika vastu.
Ta õppis klarnetit, oboed, laulis kooli õpilaskooris, mängis
puhkpilli- ja sümfooniaorkestris ja võttis osa mitme ringi tööst.
Hoiatus usuteaduse eest
Otto Tallinna huvi usuküsimuste vastu võib muigamisi pidada paradoksaalseks: «Elav
huvi usuküsimuste vastu ärkas minus leeriajal. Kui usuõpetaja
oli kogu aja vältel maalinud meie silma ette usuelu olukorda lootusetuna,
siis leeris selgus mulle, et hoolimata olukorra tõsidusest oleks siiski
võimalik töötada usuelu aladel just selle lootusetu olukorra
tervendamiseks. Usuõpetaja koolis oli meid hoiatanud siirdumast tulevikus
usuelu aladele.
Vaid ühele õpilasele meie klassis ta soovitas hakata ülikoolis õppima
usuteadust, kuna teiste soonis ta arvas voolavat vähe võitlejaverd
ja südames leiduvat vähe julgust, et mitte langeda lootusetult mõttetusse
töösse. Ja see õpilane ei olnud mina.» Kokkupuuted usuküsimustega
aga tekitasid huvi ala vastu ja pidevad matemaatikaharjutused sundisid mõtlema,
ikka ja jälle mõtlema.
Küpsustunnistus käes, täitis Otto Tallinn kõigepealt
kohustuse riigi ees kaitseväeteenistuse sidepataljonis ja astus 1934 sügisel ülikooli
usuteaduskonda, et «tungida usuteaduse distsipliinidesse ja valmistuda
oma jõu rakendamiseks kodumaa usu- ja kirikuelu teenimiseks».
Et ettevõetust täit saada, astus ta Eesti Üliõpilaste
Seltsi ja Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi liikmeks, olles neis tegev juhtivates
organites.
Raske kujunemisaeg
Siis aga kogunesid murepilved. Seda aega on Otto Tallinn meenutanud: «Sageli
mina, silmas pidades vaid iseenda isiku hääolu, mõtlesin et
vanemad võiksid minu peale rohkem kulutada, kui nad seda tegid. Ma ei
mõistnud hinnata kõike seda, mis mulle oli osaks saanud. Kuid
hiljem, kui vanemad juba surnud, avanesid mu silmad ja ma nägin, kui rikas
ma tol ajal olin olnud. Oleks ma vaid mõistnud seda siis, kui nad elasid.»
1936. a sügisel suri isa, mõni kuu hiljem haigestus vend kopsutuberkuloosi,
ema suri 1937. a talvel. See periood Otto Tallinna elus on ääretult
raske, tal jääb üle siiski tunnistada, «et Jumal aitab
meid läbi ka kõige raskematest ja keerulisematest olukordadest».
Teenimaks endale ja haigele vennale ülalpidamist, hakkas ta 1938. a maist
tööle kindlustusseltsis «Eesti», järgmise aasta
lõpuks sooritab ülikoolis viimased eksamid.
Esmajoones endale mõtlevast noorest oli kujunenud ligimesi arvestav
ja Jumala osa oma elus kogenud inimene, kes tahtis oma elu rakendada Jumala
ja kaasinimeste teenimiseks.
Rohkelt kogudusi
Kuigi õpetajakandidaadi eksam saab tehtud 1940. a kevadel ja ka prooviaasta
Tartu Peetri koguduses J. Tauli juures, läheb mõni aasta, enne
kui Otto Tallinn 9. jaanuaril 1944 Tallinna Toomkirikus ordineeritakse (pro
ministerio eksam detsembris 1943) ja määratakse Tartu praostkonna
vikaarõpetajaks. 19. augustil 1944 laulatatakse ta Äksi kirikus
Hildegard Sägaga.
Järgneb pikk teenitud koguduste nimekiri: Jüri, Jõelähtme,
Kose, Simuna, Pühajõe, Iisaku – neis mõnest kuust
mõne aastani hooldaja- või asetäitja õpetajana. Eriliselt
peab aga esile tooma Jõhvi koguduse, kus ta teenis aastatel 1953–1980.
Ü
ht erilist sündmust Jõhvi aastatest meenutab Otto Tallinna poeg
(sünd 1948, kaksikõde Anu lahkus igavikku 1996) Jüri Tallinn,
tuntud filmitegija, kes praegu õpetab Tallinna Pedagoogikaülikoolis
tudengitele filmimontaaZi, järgmiselt: «Käisin 1. või
2. klassis, kui ehitati orelit. Kogu aeg vaatasin, kuidas Jõhvi kiriku
keldris tehti masinatega tinavilesid, see oli tol ajal meeletult huvitav.
Kujutage ette keldrit, kus on suur kummaline masin, millele pannakse ühelt
poolt sulatina sisse ja teiselt poolt keritakse suure katla peale. Pressitud
plekist tehti oreliviled. Kelder oli sel ajal tõeline kelder, isegi
valgus oli ajutiselt veetud. Eriti meeldis mulle käärkambrisse seatud
puutöökoda.»
Oma isa mäletab Jüri Tallinn väga targa ja õiglasena.
Kogudus suhtunud temasse väga positiivselt. «See ei olnud lihtne
aeg ja kirikuskäijad olid tõsised mõtlejad ning käisid
väga tihedalt läbi. Minu arust toimus seal palju ja rahvast käis
palju, aga olin ka väike laps ja vaatasin maailma teistmoodi,» meenutab
Jüri Tallinn. «Isa oli äärmiselt tore ja sirge ütlemisega
mees,» on poja hinnang.
Elu lõpuaastad
Saatus tõi Tartumaa mehe kodukanti tagasi. Otto Tallinnale anti teenida
Tartu Maarja kogudus (1980–1995) ja samaaegselt hooldada Vara kogudus.
Küsisin ametivend Kalle Mesilalt, kellega Otto Tallinn koguduse pühakoja
puududes koos Peetri kirikus jumalasõna jagas, milline oli õpetaja
Otto Tallinn.
Kalle Mesila: «Meie suhted olid hästi laabuvad ja tean teda kui
korraarmastajat, nõudlikku, printsipiaalset, abivalmis ja sõbralikku
hingekarjast. Käisime ka perekondlikult läbi, pean seda oluliseks
Kõik ei teadnudki, et ta oskas nalja visata ja südamlikult naerda.
Talle meeldis, kui kõik toimub plaanipäraselt ja jumalasõna
põhjal, see nõudlikkus paistis tema juures kõige rohkem
silma. Ta põhjendas oma otsuseid, kas kõik sellega alati nõus
olid, on iseasi.
Tema nõue täita kirikuseadusi võib-olla alati kõigile
ei meeldinud, aga mina olen tema juures õppinud, et ei saa lasta köiel
lohiseda, see maksab pärast kätte. Kirik on ju ka maapealne institutsioon
ja peab sellisena toimima. Võib öelda, et kogudus kogunes oma õpetaja
juurde kindlalt – tal oli kogudusega hea soe side.»
Otto Tallinnale on omistatud titulaarpraosti aunimetus, 26. oktoobril 1989
autasustas konsistoorium teda konsistooriumi aukirjaga seoses 40. tööjuubeliga
EELK revisjonikomisjonis. Otto Tallinn suri 18. mail 1995, mõni kuu
pärast vanaduspensionile jäämist.
Pühapäeval, 5. augustil meenutab Tartu Maarja kogudus oma endist
hingekarjast, kohale on lubanud tulla ka õpetaja poeg Jüri Tallinn.
Rita Pokk
Artikkel ilmunud ajalehes "Eesti Kirik" 01.09.2004 nr 31