Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi sündmuste juurde

Apostel Tooma päev ehk toomapäev

Ürituse kuupäev: 21. detsember 2018

Täna on kirikukalendris toomapäev – apostel Toomase mälestuspäev. Inimesele meeldib Jumalale tingimusi seada. Toomas, üks Jeesuse jüngritest oli esimeste seas, kes oma usule tingimusi seadis. Toomas ütleb: “Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” (Jh 20:25) Ei läinud palju aega mööda, kui Jeesus Toomale ilmus ja oma haavades käsi ja jalgu näitas. Kuid Jeesus ütles Toomale sõnad, mis on meilegi olulised: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” (Jh 20:29). 

Kuigi me ootame advendiajal Jeesuse sündimist, ei ole meil vaja olla siiski reaalselt valmis selleks, et oma tagaaia puukuurist, laudast või garaažist leiksime äsja sünnitanud naise koos elukaaslasega ning esimesse kättejuhtuvasse anumasse puhkama asetatud vastsündinud lapse, kelle kohta vanemad ütlevad: “Ta on Jumala Poeg!” Me ei pea ka kohtama ülestõusnud Jeesust oma ihusilmadega, et veenduda Tema tegevuses ja töös maailmas, kirikus või meie elus. Me ei näe, kuid usume! Kristliku kiriku kestvus läbi ajaloo on Jeesuse poolt nelipühal oma omadele saadetud Jumala Vaimu jätkuva tegevuse tunnistus. Kui märkame siirast ja südamest tulevat usku kaasinimeste juures, on see tunnistus Püha Vaimu – Jumala enda kohalolust.

Jumala Vaim tegutseb ka meis, kui me Teda just ei lämmata ega vangista oma ajalike ja asjalike mõtete ning kunstlike inimkesksete tõdede puuri. Sel hetkel, mil väidame, et teame täpselt, kuidas kõik asjad on, jätmata ruumi Jumala Vaimule mõneks tillukesekski imeks meie elus, kaotame Jumala. Hetkel, mil tunnistame oma teadmatust ja palume oma usunõtruses abi, leiame Ta taas. Kui meis lööb välja „uskumatu Toomas“ ning tahame pidevalt saada oma usutõdedele tõestust, peame siiski tunnistama, et isegi teadusmaailmas lõppevad kuskilt maalt faktid ning järele jäävad teooriad ja hüpoteesid – järele jääb usk. Kui julgeme tunnistada oma teadmiste piiratust ja jätame ruumi usule, laseme Jumalal endal meid meie teadmatuses juhatada ning südamesse usukindluse kinkida. Kui meil poleks kristlikku usku, jääks kogu advendi- ja jõulukiire olemata ning võiksime rahuliku südamega rääkida vaid porisest talvest ning lõputuna tunduvast pimedast. Meie aga ootame valgust, mida ei too ainult pööripäeval pikenevad päevad, vaid esmalt kogemus, et kristliku usuga käivad kaasas hoolivus ja headus, austus ja armastus. “Ära ole uskmatu, vaid usklik!”, ütleb Jeesus Toomasele.

– Peapiiskop Urmas Viilma

Prindi