Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Mõte Pärnu praostkonna sinodilt: pühendumist Jumalale näitab kirikus iga pisiasi

Koguduste rõõmud ja mured korduvad aastast aastasse, tõdes reedel, 17. mail Pärnu praostkonna sinodil Saardes praost Tõnu Taremaa. Inimesi kogudustes jääb vähemaks, sest maapiirkonnad tühjenevad. Koguduseelu ja kirikutalituste hulk on aga isegi elavnenud. Kirikuvalitsuse esindajatena osalesid sinodil piiskop Joel Luhamets ja kantsler Andrus Mõttus.

Praostkonna koguduste täiskogude liikmeid on möödunud aasta kokkuvõttes 1140 inimest, aasta varem oli neid veel 1246. Armulaual käinute hulk on suurenenud, nagu ka laulatuste arv. Sama palju kui aasta varem on olnud leeriõnnistamisi ja matuseid. Siinkohal tõi Pärnu praost välja, et lähedased sageli kas ei oska või ei taha arvestada lahkunu soovi kiriklikuks matusetalituseks ja matusebürood pakuvad mõnikord teenust, mis toimub vaimuliku osaleuseta ning kirikliku talituse mõõtu välja ei anna.

Elavnenud on Pärnumaa koguduste muusikatöö – muusikajuhtide arv on kasvanud ja praostkonnas tegutseb kuus kollektiivi. Kurta ei saa ka koguduseliikmetega suhtlemise aktiivsuse üle: ühtekokku tehti 150 kodukülastust.

Seevastu laste-, noorsoo- ja kasvatustöö on Taremaa hinnangul praostkonnas kehvapoolne: pühapäevakool tegutseb ainult neljas koguduses ja noortetööd pole peaaegu kuskil. Erand ja eeskuju on siin Saarde kogudus.

Vaimulikke kutsutakse Taremaa sõnul palju erinevatele avamistele ja pühitsemistele, mis näitab kohaliku elu korraldajate poolset kirikuga arvestamist. Heaks hindas praost ka oikumeenilist koostööd. Nii külastatakse sageli teiste kirikute ja koguduste jumalateenistusi ning koos teiste Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega hoiavad ja Pärnu praostkonna luterlikud kirikud suvel oma uksi Teeliste kirikute projekti raames lahti.

Tõnu Taremaa tõi välja, et kogudustes soovitakse enam teenistuste järel omavahel suhelda. Kirikukohvist rütmiga kord kuus jääb ilmselgelt väheks. Koguduste esindajad leidsid ka, et enam võiks olla koguduste koostegemisi.

Sinodil jäi kõlama, et kogudused sooviksid meelsamini ise oma aasta jooksul toimunud sündmustest ja muredest-rõõmudest rääkida, et oluline suurest infohulgast selgemalt välja tuleks. Vaimulikes seast kõlas palve, et lahenduse leiaks puhkuseaegsete asenduste korraldamine.

Piiskop Joel Luhamets rõhutas oma kõnes lihtsa igapäevatöö, asjaajamise olulisust kogudustes. Näiteks on väga tähtis, et arhiividokumendid oleksid kõikjal heas korras. Näiteks arvepidamine, millal algas kellegi teenistusaeg. Piiskop soovitas teiste kogudustega vahetada ka matuseteateid. Joel Luhamets meenutas ka, et riigi taasiseseisvudes saadi varasid tagasi taotleda ja kodakondsust tõendada just tänu korras kirikudokumentidele.

Piiskop Luhamets palus kogudustel olla tähelepanelikud ja aktiivsed ka siis, kui kusagil palutakse arvamust avaldada või osaleda. Näiteks praegu käsiloleva hiigeltöö, lauluraamatu koostamise käigus on kõigi panus väga oluline.

Raamatu ”Diakoonia ilu” üks kaasautoreid Ingmar Kurg tutvustas värsket raamatut ning tuletas meelde sedagi, et diakoonia on kiriku ühiskonnatöö. Diakoonia olulisust rõhutas ka kantsler Andrus Mõttus, kes sidus diakooniatöö kiriku peamise tegevuseesmärgi, misjonikäsu täitmisega. Kantsler märkis, et ka paavst Franciscus rõhutas, kui oluline on evangeeliumi kuulutada. Paavst olevat öelnud, et kui muud enam üle ei jää, siis tuleb seda teha sõnadega.

Andrus Mõttus tõi esile võrdlevaid numbrilisi näitajaid kiriku kohta enne sõda ning praegu. Nii elab sama suhtarv inimesi nüüd linnas, kes varem elasid maapiirkonnas. Kirikud järgivad aga sõjaeelset jaotust – enamik kogudusi asub maal, samal ajal kui suurem osa inimesi on kolinud linnadesse. Vaimulikke on sama arv, mis enne sõda. Pooled ristimistest ja leeritamist teevad 168 kogudusest neliteist esimest. Veel tõi kantsler välja koguduste üldise murekoha – vajaduse kaasata koguduste  juhtimisse noori.

Andrus Mõttus lisas, et esmamulje kirikust ja kogudusest loovad juba väikesed asjad: näiteks see, kas kirikuhoone on puhas ja hoitud, annab tunnistust sellestki, kuidas kogudus suhtub kirikusse ja Jumala teenimisse.

Prindi