Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop ja LML asepresident Urmas Viilma kõneles tõest ja usuvalgusest ühiskonnas

Jutlus, Mt 5:14-16
Luterliku Maailmaliidu Ida-Euroopa kirikujuhtide konsultatsioon
28. oktoober 2019
, Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus
Urmas Viilma, EELK peapiiskop

 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt! 

Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis onmäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” (Mt 5:14-16)

Nõukogude ajal ei lubatud Eesti maakirikute ümbert maha raiuda sinna ise kasvama hakanud puid, põõsaid ja võsa. Ka paljud kalmistud muutusid metsaks. See oli seotud ideoloogiaga, et kirik ei tohi paista välja ning ka kalmisturistid pidid olema põõsastikku kasvanud. Kirikus kuulutatav õpetus ja Jumala sõna oli valgus, mida taheti varjata ja lämmatada. Juhtus aga see, et hoopis maailm väljaspool kirikut, kus kehtis nõukogude ateistlik-materialistlik režiim muutus pimedaks. Kes jäid kirikusse, kes jäid oma usule kindlaks, elasid valguses. See oli kummaline aeg – nõukogude ühiskond eelistas vabatahtlikult pimedust valgusele, rumalust tarkusele, vale tõele.

Meile püütakse tänagi aeg-ajalt selgeks teha, et usk on isiklik asi. Sellega pole vaja teisi tülitada. Mõni ristiinimenegi arvab, et oma usku pole vaja teistega jagada, justkui jääks jagatud usku jagajale endale väheks või lõpeks jagatud usk otsa nõnda, et jagajale jäävad kõigest näpud. Kirikuna peame astuma julgelt suhtumise vastu, mis surub usklikud ja kiriku privaatsfääri, kirikumüüride vahele ning avalikkusest kõrvale. Jeesus kuulutas ja õpetas avalikult ning tegi imesid ja tervendas haigeid avalikult. Kui peaksime ristiusku ja kiriku missiooni ühiskonnas isiklikuks asjaks, oleks see valgus, mis pannakse vaka alla.

Oleme võinud ju kogeda, et tänapäeva inimene ootab, et kirik tuleks tema juurde. Sageli aga igatseme meie, et inimesed tuleksid meie juurde. Nõnda võimegi jääda üksteist distantsilt põrnitsema. Et võiks toimuda muutus ja läbimurre, ei saa me jääda ootama kedagi kirikusse, vaid peame astuma kirikust välja – inimestele vastu. Meie kristlik usk ja elu peab olema kuulda ja näha. Sest parimgi kõne või jutlus maistest või taevastest asjadest on ilma armastuse tegudeks vormimata kõigest vaevaline õhuvärelus. Nõnda peab kiriku kohalolu avalikkuses (avalikus ruumis) väljenduma reaalselt meie usust lähtuvatest tegudest.

Samal ajal, kõige selle keskel, tuleb kirikul võidelda kiusatusega muutuda lihtsalt üheks odavaks vaba-aja veetmise paigaks või meelelahutuskeskuseks. Kuulutus Kristusest kui tõest ja armastusest ei või muutuda kaubaks erinevate uskude ja maailmavaadete vitriinis allahindluskampaaniat korraldavas kaubamajas. Usk ei ole midagi, mida saame hooaja trendikaubana täna võtta ja homme kõrvale heita. Kuigi me kõik võime saada Jumalariigi kodanikeks tasuta, on kristlikul usul kõrge vere ja elu hind, mille tasus Kristus ristil surres.

Sarnast kõrget hinda on valmis maksma paljud kristlased tänapäevalgi paljudes maailma paikades Lähis-Idas, Aafrikas või Aasias. Märtrid on kaotanud oma elu selle pärast, et nad ei ole nõus salgama oma kristlikku usku. Avalikult! Nad ei ole olnud nõus hülgama valgust ega maha salgama Kristust. Pigem on nad olnud nõus jätma maha oma kodu ja asunud maitsma põgenikuleiba. Kas neil poleks lihtsam ja turvalisem ristiusk maha salata ning seeläbi säästa oma elu? Aga usk on olnud neile kallim kui elu. Märtrisurm usus on tähendanud valgust ja elu usuta pimedust.

Läänelik ja üha enam ilmalikustuv ühiskond, kus meiegi kirikud tegutsevad, on valinud ainelise heaolu keskel elades vabatahtliku ususalgamise tee. Eestis on isegi anonüümsel rahvaloendusel osaledes inimesed olnud valmis hülgama oma kristlikku usku ja luterlikku pärandit ning tunnistanud ennast mittereligioosseteks. Tegelikult tundub mulle, et on oldud hoopis ausad. Tõesem on tunnistada, et ei olda usklikud kristlased kui täita lihtsalt formaalselt kirikuliikme kohuseid ja maksta liikmemaksu.

Küsimus tõest on viimastel aegadel avalikkuses kõne all olnud nii Eestis, Euroopas kui kogu läänelikus ühiskonnas. Palju kõneletakse tõejärgsest ühiskonnast. See tähendab ju, et tõde on möödas ja järel on ainult vale! Kui valgus kustub, täidab ruumi pimedus! Nõnda võime olla isegi tunnistajad, kuidas kogu avalikku meediat on vaevamas libauudiste viirus. Seetõttu leidub seal palju moonutatud tõde, mis on intrigeerivam, salapärasem, varjulisem. Tõelisuse asemele on asunud näilisus. Toimub tõega mängimine ja manipuleerimine. Päris tõde jääbki vahel sootuks varjule ning avaldamata. Domineerima jääb pooltõde ehk poolvale, mis eksitab ning juhib inimesi pimedasse tupikusse. Kas sellises ühiskonnas ongi inimesel, kes on loobunud kristlikest usutõdedest, enam võimalik elada ausat elu ning vältida valesse ja pimedusse langemist? Et käia valguses, peab leidma tõese valgusallika. Kust seda otsida? Keda või mida usaldada? Meediat? Sotsiaalmeediat? Teadust? Innovaatikat? Tehisintellekti? Poliitikat?

Olen veendunud, et sellises peaaegu loomiseelses kosmilises kaoses saab just kirik luua taas korda ning näidata valgust – kuulutada Kristust kui elu vundamenti, nurgakivi, majakat, kompassi ja ankrut. Me võime innovaatilise arenguga kaasa minnes vahetada oma nuputelefone nutitelefonide vastu, fossiilsete kütustega autod elektriautode vastu, võime energiat ammutada tuulest, päikesest ja merelainetest, kuid see ei anna endiselt vastuseid inimeste küsimustele ja otsingutele oma hinge õndsuse ja igavese elu kohta.

Ainult kiriku avalik kuulutus Jeesusest Kristusest, Jumala armust ja ligimesearmastusest saab meid ümbritsevas kiiresti muutuvas maailmas olla kinnitavaks sõnumiks igavesest Tõest ning varjudeta Valgusest. Seda sõnumit vajavad inimesed täna sama palju kui 30 aastat tagasi, mil langes „raudne eesriie“.

Aamen.

Prindi