Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop käis külas: 26. märts, Vigala kogudus

Peapiiskop Urmas Viilma oli külas Vigalas 26.03.2019

Jalgteed õpetaja Kristiina Jõgi koju palistavad varased kevadlilled. Päikeseline, nagu märtsipäeva hommik, on ka õpetaja Jõgi tervitus. Peapiiskopile pole selles majas juhatust eriti vaja, sest see on tuttav juba kunagisest Pärnu-Jaagupi õpetajaks ja Vigala koguduse hooldajaõpetajaks olemise ajast.  Pastoraadihoonesse mahub lisaks kiriku kantseleile ja õpetaja Jõgi kodule ka postkontor. Maja ümber sebib asjalikult neli lühijalgset koera, tubades lööb nurru kolm kassi. Kohvilaud omatehtud küpsetistega on juba teelisi ootamas.

Üheskoos peetakse põgusalt päevaplaane ja seejärel minnakse jalutuskäigule üle Enge jõe kirikusse ning Vigala hooldekodusse. Tallinnast tulles tundub üpris harjumatu, et teekonnal ei tule vastu ainsatki hingelist – noored, kes vähegi kaela kannavad, on läinud õppima ja tööle linnadesse. Ka kohalik piimatööstus lõpetas hiljaaegu tegevuse.

Kahtlemata on sellel, et inimesi jääb lähikonnas üha vähemaks, suur mõju ka koguduseelule. Kirikuõpetaja peab olema mitte üksnes koguduse, vaid ka laiemalt kogukonna liitja, omainimene kõigile. Valdade-liitmine-lahutamine pole samuti teinud elu inimestele kergemaks.

Kummalise jätkuna tühjaksjäänud maakoha teemale mõjub kiriku lähedale eramaale püstitatud kunstiinstallatsioon. Naabriks olev elanik on meisterdanud oma aeda kangast ja tsemendist vaime. Kristiina Jõgi sõnul on selline omapärane vaatepilt valendavate kujudega mõnelegi matuselisele sügava mulje jätnud.

Põneva ajalooga kiriku kohta leidub teateid juba aastast 1292. Juba kirikuhoone hiiglaslik võti annab aimu siinse kultuuriobjekti kaalukusest. Muu hulgas on Vigala kirik eriline selle poolest, et siia on riigi taasiseseisvumise eel püstitatud esimene mälestusmärk Vabadussõjas osalenutele.

Mälestusmärgiks on kiriku torn, mille külge on kinnitatud vabadussõdalaste kujud. 1986. aastal Haapsalu koduloomuuseumist tagastatud kujud kinnitati kirikutorni külge ja torn taasavati 1988. aasta 11. mail. Lisaks puhastati selleks ajaks lubjast nimetahvlid ja avati plekikatte alt Vabadussõja rist. 1990. aastal lisandusid kiriku välisseintele mälestustahvlid II Maailmasõjas ja nõukogude okupatsioonis hukkunuile.

1939. aastal kingitud 10 meetri pikkune sini-must-valge lipulaid originaalina pole enam säilinud. Kristiina Jõgi mainib, et kohalike elanike mälestuste kohaselt leidis selle kangas sõja ajal praktilist taaskasutust ümbruskonna kodumajapidamistes. Torn-mälestusmärki ehtinud hiiglaslik lipp on nüüdseks taastatud. Kiriku põneva ajaloo kohta saab hea ülevaate koguduse kodulehelt: http://www.eelk.ee/vigala/

Nüüdne Vigala kogudusemaja on endine apteegihoone. Kahekorruselisse endisesse pastoraati seati  eelmise riigikorra ajal sisse haigla ning nüüd on selles majas siis hooldekodu. Õpetaja Jõgi külaskäigud on väga oodatud, sest eakad on enamasti kõik kirikuinimesed. Seekord lauldakse kitarri ja hiiu kandle saatel. Kristiina Jõgi kaunis lauluhääl ja peapiiskopi soojad sõnad teevad rõõmu nendelegi, kes mõttega kuuldut enam eriti jälgida ei suuda. Paar vanainimest hoiab hellalt käes oma kaasavõetud pehmet kaisulooma. Vajadus hea sõna ja helluse järele ei kao.

Kohtumine kogudusega on üldist vaikelu arvestades üllatavalt rahvarohke ja tuba saab lahkeid inimesi päris täis. Kiriku naisansambel Hõbejuus laulab kevademeeleolus kauneid armastuslaule ja lahkub seejärel üksmeelselt rahvatantsuringi. Kohale jäänutega arutatakse rahulikult läbi paljud maailmaasjad. Enne koduteele asumist võetakse peapiiskopilt veel kinnitus, et juba 7. septembril tuleb ta tagasi – sedapuhku Vigala koguduse 680. aastapäeva tähistama.

Prindi