Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop käis külas: 3. aprill, Torma kogudus

Koguduse liikmed ja õpetaja Mehis Pupart koos külalistega.

Möödunud kolmapäeval võttis peapiiskop Urmas Viilma suuna Tartu praostkonda, et külastada Torma Maarja koguduse õpetajat Mehis Pupartit ning kohtuda Jõgeva vallajuhtidega.

Sel suvel oma esmamainimise 700. aastapäeva tähistav Torma kirik on olnud läbi sajandite suure Torma-Lohusuu kihelkonna keskpunkt. Torma koguduse asutamisaastaks arvatakse olevat 1220. Läbi sajandite on teel Peterburgi põiganud Tormasse kõige kõrgemad ülikud ja maailmakuulsad kultuuritegelased, nagu näiteks heliloojad Schumann ning Liszt. Tormaga on seotud nimekas arst ja estofiil Schultz-Bertram ja kogudust on teeninud mitmed legendaarsed pastorid. Neist vahest kõige nimekama, 18. sajandi Liivimaa rahvavalgustaja Johann Georg Eisen von Schwarzenbergi üks olulisi teeneid oli siinsele talurahvale lugemisoskuse toomine. Möödunud sajandil sõja ajal ja järel üheksa aastat Torma ja Mustvee kirikutes teeninud õpetaja Edgar Harki, kellest hiljem sai peapiiskop, mäletavad kohalikud inimesed soojade sõnadega tänini. Pastoraadi seinal piltidel tunnistavad omaaegsed õpetajad nüüd 2006. aastal õpetajaametisse asunud õpetaja Mehis Puparti tegemisi, kes tänumeeles oma väärikate eelkäijate missiooni jätkab.

Vallaga on hea läbisaamine
Torma koguduse praegune tegevuspiirkond on Jõgeva ja Mustvee vallast kuni Vooreni, kuid koguduseliikmeid on üle Eesti ning kaugemalgi. Mehis Pupart sõnab, et valdade ühinemine on arvanud kiriku Jõgeva valla territooriumile, ajalooliselt on kiriku tõmbekeskus olnud aga Mustvee. Ka kohtumisel vallajuhtidega tunnistab vaimulik otsekoheselt, et oleks ühinemisprotsessi tulemusena ise siiski viimast varianti eelistanud. Koostöö Jõgeva valla praeguste ja ka eelnevate juhtidega on aga vaimuliku sõnul olnud läbi aegade hea. Suuri toetussummasid pole vallalt kunagi oodatud, kuid abivalmilt antud toetus on kuidagi alati tulnud just õigel ajal ja läinud asja ette. Suurematele valla korraldatud kultuurisündmustele kutsutakse alati osalema ka vaimulik.

Kogudusse tuleb noori mehi
Torma koguduses oli möödunud aasta lõpus 168 liikmeannetuse maksjat ja kokku tuhat hinge. See number on olnud viimased 12 aastat stabiilne ja vahepeal mõne annetaja võrra isegi kasvanud, kuigi vanemaid koguduseliikmeid lahkub igal aastal igavikku. Pühapäevastel jumalateenistustel käib kohal kümmekond kuni tosin inimest. Surnuaiapühadele tullakse aga üle Eesti, kokku oma paar tuhat inimest igal aastal. Jumalateenistusel osaleb siis kirikus neist paarsada inimest.

Lisanduvad koguduseliikmed on huvitaval kombel pigem nooremapoolsed mehed. Üldisi suundumusi arvestades on see rõõmustav, kuid tänased numbrid pole siiski võrreldavad 1964. aastaga, mil Torma kirikul oli ligi 1300 liikmemaksu maksjat ja sõjaeelse ajaga, mil kogudusel oli enam kui 10000 liiget ja koos käisid kirikus ka Mustvee, Avinurme ning Lohusuu kogudused. Nagu üldiselt, nii ka siin pärsib koguduse kasvu mitme teguri koosmõju – inimeste liikumissuund maalt linna, transpordiühenduse puudused ja üllatuslikult ka hea info kättesaadavus – kirikuelust on võimalus osa saada raadio, televisiooni ning interneti vahendusel. See nn nähtamatu kogudus on ametlikust kordades suurem.

Kirik nagu Noa laev
Torma 1767. aastal valminud kirik ja selle läheduses asuv 1800. aastatel valminud varaklassitsistlik pastoraadihoone moodustavad kauni ansambli, mille sarnaseid Eestis enam kuigi palju järel polegi. Praegune pühakoda pole Tormas sugugi esimene.

Siinne esimene kirik valmis 17. sajandi alguses, kuid hävis Poola ja Rootsi vahelises sõjas. Teine, 1645. aastal ehitatud puukirik suutis püsida vähem kui kümme aastat ja leidis lõpu Vene-Rootsi sõja ajal. Järgnevalt 1668. aastal surnuaia taha ehitatud kirik suutis seevastu ka Põhjasõja üle elada, kuigi Tormas jäi sõja järel alles üksnes kolmandik rahvast. Nüüdne barokne kivikirik valmis keisrinna Katariina II käsul 1767. aastal. See ehitati rootsiaegse puukiriku asemele ning erandliku põhiplaani tõttu hakkas rahvasuus kandma Noa laeva nime. 1868 ehitati kirik koori võrra suuremaks ja hoone sai uusgootilikud teravkaarsed aknad ning uue altarikujunduse.

Tänu heas korras Walkeri orelile toimub kirikus suurepäraseid kontserte. Kirikusaalis on ka väga hea akustika, seega pole muusika tegemisel ega ka jutlustamisel vaja mingit helivõimendust. Muinsuskaitse all olevas kirikuhoones ei saa uuendusi ega parandusi teha omatahtsi ja tööd kujunevad üsna kulukaks. Viimati lasi kogudus restaureerida mädanenud ja raputamisel puidutükke poetava kirikuukse, töö läks maksma 6700 eurot. Kuna uks seisis hingedel tagurpidi ja polnud kuigi peen käsitöö, siis pole võimatu, et uks oli omal ajal kohale toodud ja lihtsalt kiriku jaoks kohandatud. Siiski ei lubanud muinsuskaitse seda palju odavama uue tammepuust uksega asendada. Muinsuskaitsenõuetest kinnipidamine on oluline, iseküsimus, kas avalikus kasutuses olevate hoonete remont ja mõnel juhul ka ülesehitamise kulu ikka peab olema enesestmõistetavalt üksnes koguduse kanda.

Ajalooline pastoraadihoone on hästi hoitud ning kenasti remonditud. Torma kogudusele on tehtud ettepanek taastada ka pastoraadi läheduses olev ajalooline lagunenud laut, kuid kogudus ei pea siiski otstarbekaks sellele liikmeannetusi kulutada.

Lisaks koguduseliikmete annetustele saadakse raha heldetelt kinkijatelt, Soome Pakila sõpruskoguduselt ja veidi ka vallast. Eraannetajate abiga saadi kirikuaeda üles prožektor, mis valgustab kiriku torni ja kirikusaali lühtritesse energiat säästvad led-pirnid.

Kogudus hoolitseb kalmistu eest
Torma kogudus püüab jõudumööda aidata puudustkannatavaid peresid. Neid on varustatud, söögi, toidu ja muu vajaminevaga. Kirikupühadel on käigus bussiring, buss toob inimesed kaugematest küladest kirikusse ja viib pärast tagasi.

Praegusele Torma kalmistule on maetud alates aastast 1774, kui keisrinna Katariina II keelas matmise kirikute ümber ja kiriku põranda alla. Matuste järjepidevus on säilinud ja surnuaiapühal tuleb tavaliselt kokku tuhandeid inimesi üle Eesti. Traditsiooniliselt käiakse koos armastatud õpetaja Edgar Harki haual. Omal ajal soovis peapiiskop ise, et ta maetaks just Tormasse, kus keegi tema hauda ikka hooldab. Seda siinne kogudus teebki. ”Hark oli väga populaarne. ”Inimesed peavad oluliseks märkida, et ”mind ta ristis, aga meil käis külas…” ütles Mehis Pupart. Kuna nõukaajal vaadati kiriku tegemistele viltu, siis kasutas legendaarne kirikuõpetaja sageli oma ohvitseri mundrit ja autoriteeti selleks, et kirikut kaitsta. Repressioone taluda aitas kirikurahvast ka huumorimeel. Nii meenutanud õpetaja Esra Rahulale, kuidas ta sai kord kohalike võimude käest ükskord pastoraadist üle tee kirikusse läinud leerilaste protsessiooni pärast noomida: „Kuidas? Te julgete rongkäigu korraldada avalikult kasutataval teel?“ Torma kogudusel läks tänu mõistlikele omavalitsusjuhtidele teistest siiski paremini. „Omal ajal võeti küll osa ruume ära sovhoosi kontoriks, kuid juba nõukaajal sai meie kogudus oma ruumid tagasi. Selliseid oligi Eestis ainult kaks kogudust: Ambla ja Torma,“ teab kirikuõpetaja.

Torma teenuskeskuses toimunud kohtumisel osalesid lisaks õpetaja Mehis Pupartile ja peapiiskop Urmas Viilmale vallavanem Aare Olgo ja abivallavanem Mati Kepp. Vallajuhid kinnitasid, et peavad kirikuga arvestamist oluliseks ning jõudumööda antakse ka toetust. Mehis Pupart kinnitas, et tajub kõikjal kiriku suhtes toetavat suhtumist. Vaimulikul on vaid soov, et noored senisest sagedamini kirikusse tuleksid – oma kodukandi loo ning kultuuripärandi avastaksid.

Prindi