Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop Urmas Viilma jutlus mälestusteenistusel Kuusalus

Eesti Vabadussõja pöördelahingute 100. aastapäeva mälestusteenistus
3. jaanuar 2019, Kuusalu Laurentsiuse kirikus
Peapiiskop Urmas Viilma

Siis ütles Jeesus: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!“ (Mt 26:52)

Need on Jeesuse sõnad oma kaaslasele, kes oli just üht ülempreestri sulast, kes Jeesust ööpimeduses vangistama oli tulnud, mõõgaga vigastanud. Mida võiks Jeesuse sõnad meie jaoks tähendada? Kas seda, et isegi enese või oma lähedaste kaitseks ei tohi mõõka tõsta? Kõik patsifistid ilmselt toetavad seda tõlgendust. Võib olla on neil ka õigus. Samas, kui mõelda Jeesuse palvesõnadele Ketsemani aias: „Ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” (Mt 26:39), mõistame tema sõnu mõõga tõmbamise kohta oma vangistamise hetkel ehk teisiti kui lihtsalt võitluseta alla andmisena.

Võime seda nimetada ka militaarkeeles taktikaks. Jeesus oli valmis ennast vangi andma, sest see oli Jumala kui taevaste vägede ülemjuhataja plaan. Jeesus ei vajanud sel hetkel enesekaitseks vägivalda, sest selle tulemuseks oleks olnud tema enda ja kõigi tema jüngrite hukkumine sealsamas pimedas ja varjulises paigas. Ilma, et keegi oleks seda näinud või sellest kuulnud. Hiljem oleks vangistajad leidnud rahva jaoks piisavalt veenva põhjuse, millega Jeesuse ja tema jüngrite ootamatut kadumist avalikkuse eest oleks saanud selgitada. See väike mõõkade täristamine sel ööl oleks võinud tähendada Kristuse kiriku tulevasele sünnile kriipsu peale tõmbamist. Selle mõõgatõmbamise tulemusena poleks hukkunud ainult Jeesus, keda ootas ees nagunii ristisurm, vaid ka tema lähimad kaaslased – jüngrid, kellest hakkas hiljem sõltuma kogu kristlik kuulutustöö ja Kristuse kiriku kasv.

On hetki, mil peaaegu hääletu ja passiivne võitluseta alistumine võib tähendada tegelikkuses hoopis elu ja tuleviku valimist, kuigi esmapilgul jääb sellest mulje kui loobumisest või alla andmisest. Kui sellisel saatuslikul hetkel mõõga tõstjad ka ise mõõga läbi hukkuvad, jääb olemata nii nende endi kui ka nendest veel sündimata põlvkondade tulevik.

Ehk mõistame selle teadmise ja kogemuse kaudu paremini 1940. aasta juunisündmuseid Eestis. Jeesuse sõnad: „kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad“, on ilmselt asjakohaseks hinnanguks meie jaoks valusa ajaloolise hetke peale tagasi mõtlemisel. Võimalik, et teise taktika valimise korral poleks meist kellestki enam olnud oma riigi sajanda aastapäeva tähistajaid.

Jeesuse sõnade eesmärgiks pimedal öisel tunnil oli säilitada parema tuleviku nimel rahu. On oluline erinevus, kas säilitada rahu ja vältida sõda, või saavutada rahu ja lõpetada sõda. Mõõga välja tõmbamine jaanuarikuu esimestel nädalatel täpselt sajand tagasi selleks, et saavutada Vabadussõja kiire lõpp ja rahu, on põhjus, miks oleme kogunenud täna siia Kuusalu kirikusse. Jaanuari alguseks sada aastat tagasi oli sõjaliselt ülekaalukas Punaarmee jõudnud vaid kõigest 30 kilomeetri kaugusele Tallinnast – noore riigi pealinnast. See oli Vabadussõjas otsustav hetk, mil mõõk tuli tõmmata. Nõnda toimus täpselt sajandi eest 3. jaanuaril Valkla lahing, millega tõkestati Punaarmee väeosade senine takistamatu vallutusretk. 4. jaanuaril 1919 toimunud Kehra lahingust sai Vabadussõja esimene edukas soomusrongilahing – üks sõja tähtsaim murdelahing, mis peatas punaste pealetungi Tallinnale. 7. jaanuaril alustasid Eesti väed koos viiesaja Soome vabatahtlikuga üldist vastupealetungi Punaarmeele ning sõja iseloom muudeti.

On üsna tavapärane, et oleme harjunud kõnelema Vabadussõjast kui kahe aasta pikkusest sõjategevusest noore Eesti Vabariigi iseseisvuse säilitamise nimel aastatel 1918-1920. Kerge on ettekujutuses tekkima arusaam, et neil kahel aastal rullus sõda üle kogu Eestimaa. Harva kõneldakse sellest, et Vabadussõja lahingud ei ulatunudki tegelikult lääne poole Põhja-Lõuna liinilt Valkla – Kehra – Paide – Jõgeva – Tartu – Elva – Tõrva. Ida-Eesti oli enamlastest punaste käes alates Vabadussõja algusest 1918. aasta novembri lõpust kuni 1919. aasta jaanuari keskpaigani kokku vaid vaevalt poolteist kuud. Eesti rahvavägi vabastas koos liitlastega kogu Eesti territooriumi juba kaks kuud pärast sõja algust – 1919. aasta veebruariks. Ülejäänud sõjategevus 1919. aasta veebruarist kuni 3. jaanuarini 1920, täpselt sada aastat tagasi, kui hakkas kehtima vaherahu, toimus Venemaa ja Läti territooriumil.

See teadmine, et sõda ja lahingutegevus ei toimunud reaalselt Eestimaa pinnal, ei vähenda grammi võrragi sõja koledust või Vabadussõjas langenud tuhandete ohvrite vere hinda. Kuid see selgitab hästi, milline oli sajandi eest Eesti armeejuhtide, peamiselt värske sõjavägede ülemjuhataja Johann Laidoneri „mõõga tõmbamise“ taktika. See oli võimalikult kiire rahu saavutamise taktika. Ja seda ennekõike lihtsa Eesti tsiviilelanikkonna huvides. Sõjaajaloolane Hannes Walter on selle kohta kirjutanud: „Tänu sellele elas Eesti maa ja rahvas 1919. aasta kevadest kuni sõja lõpuni häirimatut elu, põllumees külvas ja lõikas 1919. aasta saagi segamatult, linnades töötasid käitised, raudtee toimis häireteta. Lühidalt, meie tagala oli traumeerimata, oli koht, millest rinne sai ammutada energiat ja jõudu, koht, kus naiste ja laste saatus ei tekitanud muresid rindemehele“.

Tõmmata mõõk mitte agressiivseks rünnakuks, vaid kiire rahu saavutamiseks on hoolimise ja armastuse tunnus. See on kinnituseks armastusest oma isamaa ja rahva vastu. „Inimesed surevad – rahvas ei kao, rahvas elab edasi“, on kirjutanud Johann Laidoner 26. septembril 1944. aastal Kirovi vanglas salaja „Prantsuse-vene sõnaraamatusse“ oma poliitilise testamendi viimase lausena. Pisut eespool on Laidoner kirjutanud ajatu tähendusega mõtte: „Riikline iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus.“

Me naudime täna oma rahva suurimat ideaali ja paleust tänu sellele, et meie rahva juhid on osanud tunda ära õiged hetked mõõga tõmbamiseks või ka mõõga tuppe jätmiseks. See on suur jumalik tarkus, mis rajaneb kogemusel ja sisemisel äratundmisel heast ja kurjast, õigest ja väärast, väärtustest ja voorustest, olulisest ja vähem olulisest.

Viimaks on iga meie tegu aga Jumala hinnata. Tema käes on olnud ja on endiselt meie minevik ja tulevik. Kuid ka meie olevik! Riigina. Rahvana. Eestimaal, Euroopas, oma naabrite hulgas. Kogu maailmas. Tema käes oleme ka inimestena, ligimestena, naabrite, sõprade, õdede ja vendadena. Ajas ja igavikus. Just seda uskus ka Johann Laidoner, kui ta oma, sel hetkel samuti vangistuses viibiva abikaasa Maria peale eestpalves mõeldes südamlikult kirjutas: „Kõigeväeline Vaim aitab, hoiab, kaitseb teda. Amen“.

Hoidku, kaitsku ja aidaku seesama Vaim ka meid, meie maad, meie sõpru, meie rahvast ja vabadust, ning andku julgust õigel hetkel mõõga tõmbamiseks ja tarkust mõõga tuppe jätmiseks. Selleks, et oleks rahu!

Aamen.

Prindi