Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskop Urmas Viilma kõne lipuheiskamisel Tallinnas 24.02.2019

Armsad sõbrad!

Kolmekümne aasta eest, 24. veebruaril 1989. aastal, kui siia Pika Hermanni tippu heisati üle aastakümnete taas sinimustvalge lipp, lausus EELK peapiiskop Kuno Pajula oma õnnistuskõnes: „On midagi väga sümboolset selles, et me täna hommikul oleme kogunenud siia Toompea mäele sellel silmapilgul, kus ühele poole jääb pimedus ja teisele poole valgus. Meil on pime öö seljataga ja see tuletab meile meelde, et igal rahval on oma raskused, on oma võitlused, katsumused ja me tohime öelda, me oleme oma katsumustes valgusele välja jõudnud. Meie rahvas püsib ja me tahame loota, et see sünnib ka edaspidi nõnda.“

Viimased kolm aastakümmet on igal varahommikul tõusnud sinimustvalge siia tornitippu ning igal õhtul päikeseloojangul, jaaniööd välja arvatud, on lipp langetatud. Vaheldunud on ööd ja päevad, kuud ja aastad, mis on loendanud meie iseseisvuse aastaid. Igahommikune trikoloori heiskamise ja langetamise rütm on olnud iseseisva Eesti riigi sümboolne pulsirütm. Olgu päevad rõõmsad või kurvad, meie suunurgas naeratus või silmis pisarad, pilk üles lipule kinnitab: maa ja rahvaga on kõik hästi. Üle Eestimaa, üle kõigi inimeste siin maal, tuksub rahustavalt ja kindlalt sinimustvalge südamepulss. Jumalale tänu – Eesti riigi süda on rütmis!

Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen. 

Urmas Viilma
EELK peapiiskop

Urmas Viilma_kõne lipuheiskamisel 2019_EN

Urmas Viilma_kõne lipuheiskamisel 2019_RU

Prindi