Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskopi jutlus Moskvas 01.12

Jutlus – Rm 13:8

1. advendiaja pühapäev – Moskva Pühade Peetruse ja Pauluse Toomkirik

Peapiiskop Urmas Viilma

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Tänase, 1. advendiaja pühapäeva jutluse aluseks olen valinud pühakirjasalmi apostel Pauluse kirjast roomlastele: 13. peatüki 8. salm: Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)

Esmalt soovin tänada peapiiskop Dietrich Brauerit kutse eest jutlustada täna siin imekaunis ja ajaloolises katedraalis, kus viimati viibisin mõni kuu vähem kui viis aastat tagasi peapiiskopi ametisse seadmisel. Soovin nii enda kui Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku nimel peapiiskop Brauerile, tema kaastöölistele ja Venemaa luterlastele rohket Jumala õnnistust!

Samuti toon tervitusi Luterlikust Maailmaliidust, mille Ida- ja Kesk-Euroopa piirkonna asepresidendina on mul olnud hea meel jälgida evangeelse luterliku kiriku tegevust Venemaal. Imetlen seda ustavust, millega vaimulikud, koguduste kaastöölised ja ka vabatahtlikud töötegijad oma kiriklikus teenimistöös Jumalariigi tööd teevad. Hea meel on näha, et kirikuelu on saavutanud edasise arengu jaoks olulise stabiilsuse. Rõõmuga tõden, et ka riigi esindajad näevad luteri kirikul jätkuvalt olulist rolli inimeste vaimulikul teenimisel. Täpselt nõnda, nagu see on Venemaal, kus luteri kirik on ajaloolise kirikuna tegutsenud mitusada aastat, olnud sajandeid. Hea meel on tõdeda, et inimeste vaimse ja ainelise heaolu eest seismisel on riik ja kirik teineteist toetavad head koostööpartnerid. Seda võib hea eeskujuna tõsta esile paljudele teistele kirikutele ja riikidele mujal maailmas, sealhulgas ka Euroopas.

Üleeilse kohtumise järel patriarh Kirilliga võin jagada ka oma tänu ja rõõmu selle üle, et õigeusu ja luteri kirikud omavad teineteisemõistmist selles, kuidas inimesi kristlikest traditsioonilistest põhiväärtustest lähtuvalt vaimselt teenida just nõnda, et see ehitaks üles inimväärset ühiskonda ning oleks meelepärane Jumalale. Ühine usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja ligimesearmastus aitavad selles töös ühendada luterlaste ja õigeusklike jõud kogu riigis. Samamoodi on see ka Eestis, kus valitseb suurepärane üksteisemõistmine ja koostöö luterlaste ja õigeusklike, nagu ka teise kristlike kirikute vahel, kes on koondunud Eesti Kirikute Nõukogusse. Tänu Jumalale selle kristliku vennaarmastuse eest!


Täna on esimene advent. See tähtpäev avab sümboolselt uue kirikuaasta ukse ja me astume üle sümboolse lävepaku uude aastasse. Advendiaeg tähistab vanakiriklike tavade kohaselt ka väikest paastuaega, mis lõpeb jõuluõhtul. Paastuaeg on endasse süüvimise ning oma südame ja mõtete läbikatsumise aeg. Samas on 1. advendipühapäeva tonaalsus pigem rõõmus ja juubeldav. Sest nagu evangeeliumilugemisest kuulsime, tervitati Jeruusalemma alandliku rahukuninga kombel ratsutanud Jeesust rahva poolt juubeldamise ja hõisetega: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!” (Mt 21:9).

Jeesuse alandlikkusele viitas eesel, kelle seljas ta ratsutas. See näib loomuliku sissejuhatusena jõuluöö imele, mil maailma Rahukuningat, Jeesuslast, ei asetatud sündides mitte kuldtikanditega patjadele, vaid heintele sõimes. Kuningaks või heaks valitsejaks ei muuda ühtegi inimest mitte uhked sõidukid, tiitlid või residentsid, vaid süda, milles on Issanda tundmine. Nagu ka vastupidi, ei kaota ükski väljavalitud valitseja oma tiitleid ega rolli siis, kui muretseb puudust kannatavate ja vaeste pärast ning murrab nendega koos leiba või astub sisse nende madalatesse taredesse. Nii oli ka Jeesusega – ta oli Jumala Poeg!

Õnnis on rahvas, kellel on selline valitseja. Ja meil jumalarahvana on! Nõnda juubeldame ja rõõmustame Kuningas Kristusest, kelle sündimise ootamise aega esimest advendiküünalt süüdates astume. Järgmistel pühapäevadel süütame iga eelmise küünla kõrvale uue, kuniks jõuluõhtul särab küünlaid kümneid, sadu ja tuhandeid. Et see pimeduse-valguse mäng oleks veelgi kontrastsem, on erinevate lampide ja tuledega kaunistatud advendi- ja jõuluperioodil ka linnatänavad ja -väljakud, nagu ka paljude meie endi majad ja korterid. Valgus aitab, eriti pimedal talvisel ajal, meile meelde tuletada Jeesuse sõnu: “Mina olen maailma valgus!” (Jh 8:12).

Valguseta poleks Maal elu. Päikesevalgus tagab elu siin ajalikus maailmas, kus Päikese järgi arvestame aega – päevi, aastaid ja sajandeid. Kui Jeesus ütleb, et ta on maailma valgus, ei kõnele ta Päikesest, mis on aineline valguse- ja energiaallikas. Kristuse valgus särab ka siis, kui Päike enam meid ei valgusta ega soojenda. Kui on saanud otsa aeg, mida Päikese ringkäigu järgi päevades ja aastates mõõdetakse. Usu kaudu saab Kristuse ajatu ja igavene valgus meile kättesaadavaks ka juba siin ajalikus elus.

Eestis antakse Kristuse valgus ristitavale lapsele üle sümboolse ristimisküünlana. Lapse vanemad ja ristivanemad lubavad, et aitavad seda ristimise aluseks olevat usku elus hoida ning last selles usus kasvatada. Kasvades laps mõistab peagi ise, et Kristuse valgus on enam kui Kuu, Päike ja tähed, või isegi kogu ajalik maailm kokku. Usk Kristusesse viib meid kokku igavese valgusega, mis juhib meid igavesse ellu.

Kristliku elu viljadeks meie igapäevaelus on head teod, mida saame teha oma lähedaste, oma sõprade, tuttavate ja isegi võhivõõraste jaoks. Kui jääme ootama kõike head ainult teistelt enese suhtes, siis pole me mõistnud advendiajal oodatava Kristuslapse sünni tegelikku tähendust. Armastus ligimese vastu tähendab oma silmade asetamist samale tasandile ligimesega – igaühega meie ümber. See pole kerge! Ilma kristliku usuta on see isegi võimatu. Seda enam on imeline mõelda, et Jumal ei põlanud ära meie kõigi silmade kõrgusele laskumist. Jumalale ei olnud alandav tulla meie sekka ja andestada meie eksimused ja patud.

Kas oleme ise valmis minema nende hulka, kes meile ei meeldi või kellega me nõus ei ole? Kas oleme valmis kahetsema halba ja paluma andeks eksimuste eest? Kas oleme valmis andestama ise oma võlglastele? Kas oleme valmis ise ära maksma oma võlad?

Kristuse valgus aitab meid näha, et isegi kui arvame tundvat ja teadvat tõde ja õigust, mida ka teistele kuulutada, on meil siiski üks suur ja samane puudus – armastusepuudus. Me ei ole iialgi armastanud piisavalt – oma lähedasi, oma sõpru ja tuttavaid, rääkimata võõrastest, või igast ligimesest. Meie armastusevõlg igapäevaselt aina kasvab ja kasvab. Meie ülesanne on aga seda võlga kogu aeg tagasi maksta. Ütleb ju Paulus: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)“.

Tänasega algav advendiaeg on meeleparanduse aeg. Sel ajal võiksime eriliselt kanda üksteise koormaid ja muresid, osutada üksteisele positiivset tähelepanu, märgata neid, keda saame aidata. See kõik on osa õigest jõuluootusest. Nõnda advendiaega veeta on jõukohane igaühele!

Tänases evangeeliumiloos, mida kuulsime, mängib olulist rolli Jeesust kandev eesel. Ilma selle eeslita poleks olnud prohveti ettekuulutuse täitumist. Eesel pidi kandma Jeesust kui Kuningat ja Messiat enda turjal. Muidu poleks sõnum kohale jõudud. Jah, Jeesus oleks ka jala jõudnud linna. Võibolla isegi mitte väga palju aega hiljem kui eesliga, kuid Jeesuse eeslil ei olnud jalavaeva vähendamise ülesanne. Jeesuse eesel oli sõnumikandja. Ta ootas oma hetke, kuni ta lahti köideti, sest tuli tema aeg.

Jeesuse eesel vabastati köidikutest väga ilusal põhjusel. Evangelist Matteus vahendab meile Jeesuse korralduse oma jüngritele: “Te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid.” (Mt 21:2-3)

Kristlased tunnistavad oma usku kõikjal maailmas Moskvast Tallinnani ja Omskist Washingtonini. Sest Issand vajab meid! Ka meie kõik oleme täna siin, sest Issand vajab meid! Uhke on olla ristiinimesena või ka kogu Kristuse kirikuna Issanda eesel, keda Issand vajab. Eesel, kes on köidikutest vabastatud, toodud Jeesuse juurde selleks, et saaksime Issanda enda võtta oma turjale. Nõnda on meil kõigil see ilus ja austav ülesanne oma usu tunnistajatena ja Jumala sõna kuulutajatena kanda esmalt üksteise koormaid. Seda tehes kanda kogu kirikut ehk Kristuse ihu, mille liikmed me oleme. Me kanname üksteise eest hoolt kandes ja üksteist armastades Kristust ennast. Nõnda, nagu tegi seda Jeesust oma turjal kandes eesel.

Kogu kiriku ülesanne on viia Kristus – lihakssaanud Sõna – kõikjale, kus on inimesed. Sest kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi ja teenida ligimest. Issand vajab meid selleks, et meiegi võiksime kuulutada temast kui prohveti ettekuulutatud Messiast – Issandast Kristusest, kelle sündi jõuluööl Petlemmas advendiajal ootame.

Kui me ainult ei piirdu usuga armastusse, vaid ka tegelikult armastame, siis on Kristus tõepoolest sündinud. Me kõik oskame teha õigel hetkel ilusaid sõnu ja lausuda vajadusel midagi kaunist; oskame lohutada ja kinnitada, julgustada ja kiita, tänada ja meelitada. Siiski ei ületa ükski kaunis ja kõlav sõna reaalset heategu. Sest seal, kus ainult räägitakse armastusest, kuid tegelikult armastusetegusid pole, jääbki kestma igavene advendiaeg, millele ei järgne kunagi jõuluööd koos Jeesuslapsega.

Issand Jeesus Kristus sünnib alles siis, kui sõnadest saavad teod. Ainult ellu viidud sõnad saavad armastusetegudeks, millega oleme asunud tasuma armastuse võlga, millest Paulus tänases kirjakohas kõneleb.

Andku Issand Kristus ise meile tarkust ja jõudu ning kinkigu oskust muuta oma usk ja sõnad reaalseteks tegudeks.

Õnnistatud advendiaja algust!

Aamen.


Vaata lisaks:

Prindi