Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Peapiiskopi üleskutse: palvetagem emadepäeval lähisuhtevägivalla ohvrite eest

Austatud vaimulikud!
Head kiriku kaastöölised ja vabatahtlikud!
Armsad kaaskristlased!

Jubilate-pühapäeval on Pühakirja tekstides juttu mitmes kohas rõõmust ja Jumala ülistamisest. Emadepäeva kontekstis on paljutähenduslik ka salm pühapäeva evangeeliumist: “Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.” (Jh 16:21)

Usun, et kõik oleme ühel või teisel puhul võinud saada osa enda või teiste rõõmust, mis kaasneb kahe inimese ühise elutee algusega, abieluga ja ühise pere loomisega, lapseootuse ja sünniga. Jagatud rõõm on sellistel hetkedel mitmekordne! Kuidas on aga lood jagatud murega? Kas oleme valmis ka oma muret teistega jagama? Kas oleme valmist teiste muret tõsiselt võtma, seda tähele panema ja abi osutama? Valusalt kõlavad need küsimused viimastel nädalatel õigustatult tähelepanu alla võetud lähisuhte vägivalla teema kontekstis. Lähisuhtevägivald tähendab vägivalda – füüsilist ja vaimset, mis pahatihti leiab aset koduseinte vahel. Sageli on vägivald suunatud naiste vastu – praeguste ja tulevaste emade vastu.

Möödunud nädala Eesti Ekspressis kirjutas Eero Epner pika, väga tõsise ja vajaliku artikli lähisuhtevägivallast (vt Eero Epner “Sest nad saavad”). Artiklis vahendab autor statistilisi näitajaid, mis on väga kurvakstegevad: vägivalda on kogenud 12% naistest ja 7% meestest, so vastavalt 33 000 meest ja 61 000 naist. Arve kokku liites selgub, et lähisuhtevägivalda on kogenud kokku peaaegu iga viies kõigist naistest ja meestest. See on näitaja, mis peab panema meid tegutsema ja võitlema vägivalla vastu, vägivallast vaikimise vastu, vägivalla sallimise ja selle tähelepanuta jätmise vastu. Eero Epner tsiteerib oma loos ka nõustajaid, kellel on olnud kokkupuuteid vägivalda kogenutega kirikus, isegi vaimulike peredes.

Ei ole põhjust vaielda selle üle, kas usklik inimene võib olla oma lähedaste suhtes vägivaldne või kas seda suudab olla ka mõni pastor, preester või õpetaja. Mingit õigustust sellistele tegudele Piiblist otsida oleks küüniline. See oleks vastupidine kuulutus sellele, mida Kristus tegi, õpetas või meil kõigil ligimesega suheldes teha käskis. Vägivald ja armastus ei käi käsikäes! Vastupidi, vägivald annab tunnistust armastuse puudumisest.

Oluline on endale teadvustada, et vägivallatseja takistamine on armastusetegu mitte ainult vägivalla ohvri, vaid ka vägivalla tarvitaja vastu. Kui saame vägivaldse inimese vägivallateod peatada, teeme heateo ka tema suhtes. Reeglina ei rõõmusta oma vägivallategudest isegi see, kes oma jõuetustest, oskamatusest või armastuse puudumisest ei suuda teisiti toimida.

Palun vaimulikel võtta Jubilate-pühapäeva ning emadepäeva jumalateenistusel emade, vanaemade, kasu- ja ristiemade kõrval eestpalvesse kõik pered, kus tuleb ette vägivalda, et vägivald lõpeks, et vägivallatseja lõpetaks oma vägivallateod, et peredes oleks rahu, hea läbisaamine ning valitseks rõõm ja armastus! Palvetagem vägivalla ohvritele ka julgust oma abitusest teatamiseks. Palvetagem ka kõigi nõustajate, psühholoogide, hingehoidjate ja politseinike ning teiste ametikandjate eest, kes lähisuhtevägivalda igapäevaselt oma töös püüvada takistada ning ohvrite eest välja astuvad. Oma eestpalvetes võiks iga ristiinimene nende samade asjade eest ka isiklikult Jumala poole pöörduda.

Ühtlasi palun olla kõigil tähelepanelikud märkamaks vägivalda ja sellest ka teatama neile, kes aitavad vägivalda peatada ning lõpetada. See puudutab ka teatamist vägivallast kirikuliikmete, töötegijate ja vaimulike peredes. Vaikimine vägivallast on osalemine vägivallas! Vägivalla peatamine ning seismine rahu ja rõõmu saavutamise eest on ligimesearmastus!

 

Õnnistatud ja rõõmsat emadepäeva soovides

+Urmas Viilma
EELK peapiiskop

Prindi