Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
« Tagasi uudiste juurde

Vaimulikud, kultuuritegelased, muinsuskaitsjad ja restauraatorid arutlesid kirikukellade tähenduse üle

5. detsembril toimus Tallinna Toomkirikus sümpoosion teemal “Kas moodne ühiskond vajab kirikukellade häält?”.

Sümpoosioni idee algataja, tänavu aasta eurooplaseks valitud piiskop Tiit Salumäe ütles, et pidas sümpoosioni korraldamist väga oluliseks. Seda nii Euroopa kultuuriaasta kontekstis kui ka praktilist vajadust silmas pidades. Piiskop Salumäe võttis oma mõtted kirikukellade tähenduse üle nõnda:

„Kui Eestimaal ringi liikuda, siis ikka ja jälle tuleb metsa või majade tagant nähtavale mõni kirikutorn. Paljud omal ajal asulatesse viivad maanteed ehitati nimme suunaga kiriku poole. Kirikutornid on olnud ränduritele samasuguseks maamärgiks, nagu mereäärsete kirikute tornid on olnud meremärgid ning lausa tuletornid.

Oma kirikute sihvakaid torne kui ülespoole näitavaid näppe võime pidada ka taevamärkideks, mis ütleks nagu igale möödujale: „Vaata üles, tõsta kasvõi hetkeks oma silmad taeva poole!“ Ning kiriku torni viivat kitsast treppi, kus liikumine on vahel üpris vaevaline, on ikka võrreldud taevatrepiga, kuhu samuti ei vii sirget ja siledat asfaltteed. Ja tornis on kellad, mille kõne kostab kaugele.

Kirikukellade helistamisega kutsutakse kogudust jumalateenistusele ja palvusele, Jumalat ülistama ja paluma. Kellade helistamine rõhutab kiriku tegevuse avalikkust ja avatust kõigile inimestele. Kirikukellad helisesid üle Eesti ka Euroopa kultuuripärandi aasta ja rahupäeva puhul. Käisin sellel õhtul üle paljude aastate Haapsalu Jaani kiriku tornis ja vaatasin meie tornis olevat ühte Eesti vanimat kella. Sellega seotud mõtted ja tunded on minu eest kõige tabavamalt sõnastanud Gustav Suits oma luuletuses „Kerkokell“. Meil kõigil tasub endalt ka aeg-ajalt küsida, nagu tegi üks vana naine Gruusia režissööri Thengiz Abuladze filmis „Patukahetsus“. Filmis läheb ta mööda teed ja küsib teeäärse maja elanikult: „Kas see tee viib kirikusse?“ Saanud vastuse, et ei vii, teeb naine järelduse: „Mis mõte on teel, kui see ei vii kirikusse?“”

Sümpoosionil osalenute sõnul oli tegemist suurepärase ja hariva võimalusega õppida tundma kirikukellade temaatika eri tahke. Literaat Rein Veidemann keskendus oma ettekandes kirikukellade kultuurilisele tähendusele. Tema ettekanne kandis Hemingway teosest inspireeritud pealkirja „Ära iial küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle“. Restauraator Juhan Kilumetsa ettekanne oli pühendatud kirikukellade sümboolikale. Õpetaja Marko Tiitus tutvustas kellade kasutamist liturgias.

Regionaalminister Janek Mäggi rääkis kirikukellade kogukondlikust tähendusest, nende kasutamisest kohalike elanike ühendajana. Mälestiste kasutamise ja muinsuskaitse põhimõtteid 21. sajandil tutvustas Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie. Kunstimälestiste peainspektor Linda Lainvoo andis omalt poolt ülevaate muinsuskaitsjate tööpõhimõtetest, mida ja kuidas täna kaitstakse. Kellatehnik Toomas Mäeväli tutvustas omalt poolt, kuidas töötamine kellatornis käib ning mismoodi toimub tööde plaanimine ja teostamine.

Andrus Mõttus rääkis kogudusetöö korraldusest luterlikus kirikus ning palgaliste ja vabatahtlike kaasamise võimalustest tegelikkuses. „Muinsuskaitsjate ja kiriku töötegijate kohtumine oli äärmiselt vajalik ja olen kindel, et see aitas erineva eluala inimesi omavahel lähendada. Oluline on arvesse võtta, millele panevad rõhku kultuuriväärtuste kaitsjad, et seda igapäevases tegevuses arvesse võtta; samas on kindlasti ka muinsuskaitsega tegelejatel hea teada, milliseid praktilisi probleeme on kirikus vaja lahendada ja millise arutluskäigu tulemusena tehnilised lahendused sünnivad. Tegin hea koostöö huvides omalt poolt kaks ettepanekut,“ ütles Mõttus. „Muinsuskaitseinspektorid võiks ümber nimetada nõunikeks ja lisaks oleks sobiv, kui kirikukellade teemaga tegelevad ametnikud läbiksid leerikooli, et konteksti paremini mõista.“

Prindi